Maailmapäästjad

Aitäh sulle , ma proovin siis veel pikemaid osasid teha (kirjutan kolm osa kokku)

8. Pidu

Pärast maailmapäästate teooriat läksin Juri juurde.
''Nele, me just ootasimegi sind,'' lausus ta mulle laialt naeratades.
Järgnesin talle jõutrenninurka. Juri ulatas mulle 5-kilosed hantlid. ''Jookse üks ring käsi kõverdades ja sirutades, '' sõnas ta mulle lahkelt. Tegin nagu kästud. Oliver, kes oli enne mind kohal olnud jõudis mulle peagi järele.
''Mina pean kaks korda rohkem jooksma. Ilmselt sina ka varsti.'' Hoolimata higisest näost oli ta hääl reibas.
''Ja mina arvasin, et me õpime siin võitlema,'' ütlesin.
''Oh, me õpimegi. See on kõigest soojendus.''
''Vähem möla, rohkem tööd. Ma ei kutsunud teid siia suhteid looma,'' kostus staadioni teisest otsast.
Oliver ohkas ja kiirendas sammu. Järgisin tema eeskuju.
''Nele, ma ootasin sinult enamat. Oliver tegi sulle ühe ringiga pähe,'' sõnas Juri pettunult, kui olime lõpetanud.
''Ta alustas ju varem ka,'' kaitsesin ennast.
''Aga sul on rohkem annet, kullake.''
''Ära kutsu teda hellitusnimedega. Muidu võib ta hakata sind perverdiks pidama,'' sekkus Oliver.
Juri silmad läksid suureks ja suu tõmbus peenikeseks kriipsuks. Tema nägu värvus tumepunaseks. Ta pahises vihast.
''Räägi ainult enda eest,'' laususin. Erinevalt Oliverist ei soovinud ma oma suhteid Juriga ära rikkuda.
''Mis sa arvad kui läheks nüüd meie tunni põhiosa juurde?'' pakkus Juri Oliverile selga keerates ja mulle naeratades. Noogutasin.
''Ja.Sina.Idikas.50.Ringi.Minu.Solvamise.Eest,'' sülitas Juri Oliveri poole.
Minu üllatuseks hakkaski Oliver jooksma.
''50 ringi?'' küsisin Jurilt.
Mees naeratas. ''Nüüd on tal hommikuni tegemist.''
''See on ju 50 kilomeetrit,'' laususin hämmastnunult.
''Isegi mina võin vahest õel olla.'' Juri naeris mõnda aega pahatahtlikult. Minu ehmunud ja hirmunud ilmet nähes ta nägu pehmenes. ''Ära muretse, kullake, sulle ei teeks ma kunagi midagi sellist. Oliver läheb lihtsalt vahel üle piiri.''
Endalegi ootamatult haarasin Juri õlgadest ja virutasin ta kõigest jõust matile. Hakkasin tahtmatult naerma, kui tema segaduses ilmet nägin. Püsti tõustes ühines Juri minuga. ''Tubli, kullake. Sellest ma räägingi. Ründa oma vastast ootamatult.''
.....
''Kuidas sa veel elus oled?'' pärisin Oliverilt imestunult, kui Juri juurest lahkusime.
''Noh, eks ma lõikasin. Aga teda ei huvitanud. Tegelikult ütles ta seda vaid selleks, et minust lahti saada,'' vastas ta.
Neelatasin. ''Ega sa ei arva, et ta...tahab mind kuidagi ...ära kasutada?''
Oliver muigas. ''Ei, ma ei usu. Ta sebib hoopis kellegi teisega.''
''Seda on tore kuulda,'' laususin kergendatult.
''Mida sa reede õhtul teed?'' küsis ta äkki.
Ta kutsub mind välja, laulis rõõmus hääl mu peas. ''Midagi ei tee.''
''Äkki soovid sa sel juhul peole tulla?'' pakkus ta.
''Kuhu?''
''Minu tuppa. Noh, minu ja mu toakaaslase tuppa.''
''Kes veel tulevad?''
''Minu klassist mõned. Kas tuled siis?''
Ma ei teadnud, mida vastata. Olin ennast alati võõraste inimeste seltskonnas ebamugavalt tundnud. Kuid samas soovisin minna.
''Alkoholi on ka,'' lausus ta silma pilgutades.
''Ma tulen,'' ütlesin lõpuks.
''Lahe. Alkohol on alati juskui võlusõna. Kohtume siis reede õhtul kohviku ees,'' lausus ta lahkudes.
.....
''Ma sügavalt loodan, et võin siin olla,'' ütlesin enda ja Angela tuppa saabudes.
Tüdruk vaatas minu poole. ''Sa jätsid mind eile siia Leoga kahekesi.''
''Minu meelest ajasid sa mind ära.'' Üritasin rahulikuks jääda. Tema sõnadest oli aru saada, nagu oleksin mina surmapatu teinud.
Angela ei teinud minust välja. ''Mina vajasin sõbranna lohutust ja sina kadusid ning tõid mingisuguse poisi enda asemel siia. Niimoodi lihtsalt ei tehta!''
''Ma lohutasin sind,'' pahvatasin. ''Või vähemalt nii kaua, kuni sa ise mul lahkuda käskisid!''
''Ma ei kontrollinud ennast sellel hetkel. Arvasin, et oled tugev, et sa ei võta üht lolli blondiini kuulda.''
Astusin talle paar sammu lähemale. ''Tead ma olen väsinud. Väsinud sellest, et mind ära aetakse. Väsinud sellest, et mind peetakse tugevaks, kuigi tegelikult olen ma nõrk. Mul on olnud kohtav minevik. Minevik, mida ma olen unustada soovinud. Minevik, mida sa mulle eile meelde tuletasid.''
Angela tõusis püsti. ''Anna andeks. Ka mul pole just parim elu olnud.''
''Võib-olla me olemegi sellepärast ühest toas,'' sõnasin, lastes silmanurgast põgenenud pisaral põsele kukkuda.
''Palun vabandust,'' ütles ta käsi minu ümber põimides, ''ma olin tõeline mõrd.''
''Ega mina ka just parim inimene polnud,'' vastasin.

......
Reede jõudis peaaegu märkamatult kätte.
Kohviku juurde jõudes märkasin, et seal oli päris palju rahvast ning taipasin, et sõnast mõned võib väga erinevalt aru saada.
Keegi asetas käe minu õlale. Pöörasin pilgu kõrale ja nägin Oliveri. ''Viin su kohale,'' naeratas ta ning haaras mu randmest.
Saabusime tuppa, mis oli sisustatud umbes nagu minu ja Angela omagil, selle vahega, et seal oli hiiglaslik laud toidu ja alkoholiga.
Aegamisi hakkas tuppa järjest rohkem rahvast laekuma. Tundsin, kuidas mu enesekindlus iga sekundiga hääbub.
.......
''Tõmbame loosi, kes on kaks õnnetut kainet,'' ütles Oliver meid lähemale viibates.
''Mina jään vabatahtlikult kaineks, '' sõnas keegi punase peaga tüdruk.
Oliver pööritas silmi. ''Nagu alati.''
''Mina võin ka kaineks jääda,'' piiksatasin vaikselt.
''Ei, mitte mingil juhul. Sa pead oma esimesel korralikul peol täis olema,'' lausus keegi mingisugune liivakarva juustega poiss. Õnnetuseks oli tema loosi tahtel teine, kes pidi kaineks jääma.
Oliver ulatas mulle siidripurgi. Tänasin teda vaikselt ning võtsin ühe lonksu. Kuum jutt käis mu kurgust läbi. Siider oli kibe, see ei maitsenud mulle üldse. Hingasin sügavalt sisse ja rüüpasin uuesti.
Kui pooleliitrine purk tühjaks sai, hakkas maailm lõbusamaks muutuma. Haarasin laualt rummiklaasi ja lasin ka sellel vedelikul kurgust alla voolata.
Tänu alkoholile julgesin ka ise teiste vestlusega ühineda, mis oli minu puhul enneolematu.
Pudelid tühjenesid ja rahvas muutus aina lõbusamaks. Naljad muutusid samut roppudeks ja nende üle naerdi valjult.
Küünitasin viina poole, mis oli väga maitsvaks muutunud.

aitääääh :), aga mul endal eriti viinaga kogemusi pole õnneks veel
uus osa ma arvan et tuleb äkki neljapäeval või reedel

9. Pohmakas.

Peavalu. Räige peavalu.
Avasin silmad ning sulgesin siis taas. Üritasin eilset õhtut meenutada, viimane asi, mida mäletasin oli viinapudel.
Ajasin ennast oigega voodist püsti, kuid kukkusin kellegi peale. Pingutasin häguseid silmi, et aru saada, kellega on tegu. Mõne aja pärast taipasin, et see oli Oliver.
Miski mu sees tuksatas ja ma tormasin WC poole ning oksendasin ilmselt välja kogu eilse õhtu jooksul joodud alkoholi.
Toetusin raskelt kraanikausile, loputasin suud ja heitsin pilgu peeglisse. Mulle vaatas vastu mustade silmaaluste-, sassis soengu ning rebenenud riietega tüdruk. Oota. Rebenenud riided?! Silmitsesin peegelpilti hoolikamalt. Minu kostüümi varrukad olid räpakalt ära rebitud, kõhu ja selja piirkonnas oli hiiglaslik auk; pükste osa aga oli õnneks normaalne.
Koperdasin tagasi tuppa. Voodis, mille kõrval Oliver magas, olid minu kostüümi puuduvad tükid. Teises voodis lebas keegi punapäine poiss koos tumebrüneti tüdrukuga.
Mis pagan oli juhtunud?
.....
''Issake, mis sinuga toimub?'' Angela nägu oli segu murest, šokist ja ehmatusest, kui ma meie tuppa ilmusin.
''Peavalu rohtu on?'' küsisin voodile langedes, ''või valuvaigistit?''
''Kus sa olid? Miks sa selline oled?'' nõudis Angela.
''Peol.'' Millegipärast tundsin ennast teismelisena, kes on öösel salaja peole hiilinud ning kellel on seetõttu vanematega tõsine jutuajamine. Kuigi tegelikult oli see mingil määral tõsi.
''Peol? Kelle peol?'' lasi Angela edasi.
''Oliveri,'' vastasin järgmist küsimust ette aimates.
''Kes on Oliver?''
''Üks sõber. Palun jäta mind rahule. Mul on pohmakas. Ma tahan puhata. Tõsiselt,'' anusin.
''Palju sul neid sõpru siis veel on? Või oled sa hoopis kohaliku joodikute klubiga ühinenud?''
Tõusin vihaselt püsti. ''Jah, olen jah.!''
.....
''Lõpuks leidsin su üles,'' teatasin Oliverile, kui olin tema juurde jõudnud. Ta istus lõdvestunult ühes puhkeruumi tugitoolidest.
''Kui ma oleksin teadnud, et sa mind otsid, oleksin aidanud sul ennast üles leida,'' naeratas ta. ''Kuidas pidu meeldis?''
Eirasin tema küsimust. ''Kas me võiksime kuskile privaatsemasse kohta minna, näiteks minu tuppa?'' Ma ei tahtnud, et mingisugune kõrvaline isik meie vestlust peost, kus ma poleks tohtinud olla, pealt kuuleks.
Oliveri naeratus laienes. ''Kõlab põnevalt.''
''Tuled siis?'' pärisin kannatamatult.
''Suurima heameelega.''
Vajutasin vasakul asetsevale nupule.
''Noh, mis sul siis mureks on?'' küsis ta minu voodile laskudes.
''Eilne pidu. Noh, mul on mäluauk....ja.... ma tahaksin teda, miks ma ärgates selline olin.'' Istusin tema kõrvale.
''Meid ründasid viirused, mina, sina, minu toakaaslane ja tema tüdruk, olime ainsad, kes ellu jäid.''
Mu suu vajus ammuli ning vaatasin talle ehmunult otsa.
Oliver hakkas valjult naerma. ''Ha-ha-haa. Uskuma jäid,'' itsitas ta, naerupisaraid silmist pühkides.
Saatsin talle mõrvarliku pilgu. ''Noh, hästi, ma sõnastan siis küsimuse ümber. Mis tegelikult juhtus?''
''Me mängisime tõde ja tegu. Sul kästi oma kostüümi sisse auk rebida. Aga sa läksid natuke liiale. Kuid, ära muretse meil, maailmapäästjatel, on sellised lahedad kostüümid, mis ise paranevad, sellega läheb lihtsalt natuke aega.''
Pahisesin vihast. ''Milline idioot mul seda teha käsikis?''
''Mina,'' vastas Oliver häbematult.
''Ma vihkan sind. Sa joodad mu täis ning siis naerad oma sõpradega minu tehtud lolluste üle.
''Rahu. Keegi ei naernud.''
Pöörasin talle selja. ''Kasi välja, ma ei taha sind enam kunagi näha.''
''Kahjuks on see võimatu. Juri eratunnid. Ja pealegi, sinust on raske eemale hoida.''
''Ma ei usu ühtegi sõna, mis tuleb sinu väärakast suust!'' nähvasin.
Oliver ei teinud minu märkusest väljagi. ''Kas mulle on siis nii raske vastu komplimenti teha?''
''On jah.''
''Kas tõesti?'' Oliver lükkas mu pikali ning asetas käed kahele poole minu pead. Tema nägu puutus peaaegu minu oma vastu.
Üritasin rahulikult hingata.
''Me ei naernud sinu üle; me peame sind hoopis oma sõbraks. Ning sa oled ka järgmisele peole oodatud.''
Ta liikus mulle veelgi lähemale. Meie huuled olid üksteisest vaid hingetõmbe kaugusel.
Ja siis kostis vaikne potsatus. Oliver tõmbus minust ühe hetkega eemale. Ma tõstsin pea ja vaatasin otse ehmunud Angelale otsa.
''Oih, andke andeks. Ma ei teadnud,'' lausus ta vabandavalt. ''Sa oleksid võinud mulle telepaatilise sõnumi saata,'' lisas ta mulle vaiksemalt.
''Ee, Angela. See on Oliver, '' ütlesin.
''Rõõm sinuga tutvuda, Angela. Aga mul on tunne, et pean lahkuma,'' lausus ta kahetsevalt.
.....
Pärast mõningaid kahtlushetki otsustasin lõpuks Anti tuppa minna. On ju inetu, kui ta lubab mul seda kasutada ning mina seda ei tee. Ja pealegi ma tahtsin teda näha.
Vajutasin kaks korda keskele.
Ta kirjutas midagi arvuti taga.
''Tere,'' sõnasin vaikselt. Mees võpatas ja vaatas minu poole.
''Ee, sa lubasid mul siin läia ja....ma otsustasin võimalust kasutada.'' Ilmselt kõlasim ma äärmiselt nõmedalt.
Anti nägu tõmbus naerule. ''Aga muidugi. Tunne end nagu kodus.''
Ma jäin paigale. Ta astus mulle paar sammu lähemale. ''Miks sa tegelikult siia tulid?''
''Ma, eee...'' Kõik head vabandused olid kadunud.
''Sa võid mulle rääkida.''
Ma oleksin tõesti võinud talle õelda, et tulin vaid sellepärast, et teda näha, kuid ausaltöeldes punastasin isegi sellele mõeldes.
Hingasin sügavalt sisse. ''Ma tahtsin lihtsalt si-, see tähendab, et....ühesõnaga ma ee...,noh, mind huvitab väga see, et, ma kuulsin kuskilt, et te kõik maailmapäästjate kooli õpilased käivad sügiseti kuskil praktikal ning ma tahaksin sellest rohkem teada saada.'' Tundsin ennast maailma suurima idioodina.
Anti seevastu paistis olevat üsna lõbustatud. ''Ja mida täpsemalt?''
''Noh, et....mida te seal täpsemalt tegema peate?''
Anti andis mulle märku, et ma istuksin ning tegi ise sama.
''Maailmas on neli maailmapäästjate tiimi: põhja, lõuna, ida ja lääne. Ida tiimi minnakse kohe peale lõpetamist ning seal käiakse ka praktikal. Iga nelja aasta tagant vahetatakse tiime. Ehk siis idast lõunasse, lõunast põhja ja põhjast läände. Ja siis tuleb pension.
Ka viiruseid on palju. ja neid jagub igale tiimile. Tavaliselt on neid ida osas kõige rohkem, seal on ka nende baas. Niisiis praktikal olevad õpilased aitavad ida tiimil võidelda.
Vastavalt vanusele on ka turvalisus tagatud. Aga õnnetusi ikka juhtub...''
Miski tema jutus püüdis mu tähelepanu. ''Miks sa nendest kolmandas põhivormis räägid? Sa oled ju ise ka maailmapäästja.''
Anti raputas pead. ''Ei, ei ole.''
''Mismõttes? Oled küll!'' vaidlesin.
Anti tõusis. Minu üllatuseks tõmbas ta oma tüü tõmbluku lahti ning paljastas lihaselise rinna. Aga otse tema südame all oli kole haav. Tundus, nagu oleks keegi tema rindkere kiviga puruks visanud. Ma elan siin O'LU armust. Sellise haavaga ei ole ma enam mingi maailmapäästja,; ma lihtsalt ei saa enam võidelda. Sellest on kahju, ma olin ka Juri lemmikõpilane.''
Sirutasin ettevaatlikult käe tema poole, mu sõrmed riivasid õrnalt vigastatud kohta.
''See on kohutav? Millal see juhtus?''
''Eelmisel praktikal. Ma olin just kooli lõpetanud ja valmis ida tiimi astuma. Aga läks natuke teistmoodi.''
Asetasin käe tema haavale.''Mul on kahju. Soovin, et saaksin sind kuidagi aidata.''
Anti pani oma käe minu omale. ''Tule mulle veel mõnikord külla.''

suured tänud teile
Oliver on 20, Anti 21

hmm okei. :)
see tõi kohe veidi selgust

Tore

10. Viha

''Viirused ründavad kahte moodi. Ühte ma teile juba tutvustasin. Aga teine,'' Karin tegi nimetissõrmega õhus paar liigutust ning meie ette ilmus kujutis viirusest, kellel oli käes pikk, roheline mõõk. ''See relv on tegelikult ohtlikum kui paistab. Nimelt on selle tera kaetud halvamismürgiga. Kõigepealt see halvab ja siis tapab. Piisab sellest, kui mõõga ots teie keha riivab.''
Karin plaksutas käsi ja viiruse kuju asemele tekkis roosas rüüs hirmunud näoga tüdruk. Oli selgelt aru saada, et need olid tema elu viimased sekundid. Kas nad pildistasid selliseid asju vaid õppematerjali jaoks? Või oli neil lihtsalt väärastunud huumorimeel?
''Seda õnnetut last on mõõk riivanud,'' seletas Karin, olgugi, et see oli ilmselge.
.....
''Ka meil on viiruste vastu võitlemiseks mitmeid relvi.'' Juri naerats mulle säravalt, isegi natuke flirtivalt. Võib-olla arvas ta, et olen temasse armunud?
See mõte ajas mind naerma.
Juri heitis mulle etteheitva pilgu. ''See pole naljakas.''
''Muidugi mitte,'' nõustusin itsitust tagasi hoides.
Oliver mu kõrval oli seevastu naerukrampides.
Mõistagi olime me Juri eratunnis. Kehalises, mida ma klassiga koos võtsin, poleks Juri nii lahkelt käitunud. Tema sõnul oli ülejäänud meie klass üks saamatumatest, keda ta õpetanud on: mu klassikaaslased polnud veel isegi võitlemise põhivõtteid selgeks saanud. Juri oli nende peal ilmselt kõik olemasolevad vande-ja sõimusõnad ära kasutanud.
Juri ignoreeris Oliveri täielikult. ''Kõigepealt muidugi võitlemine, aga ka meil on mõõgad,'' Juri viipas uhkelt käega oma mõõgakogule,'' lisaks on meil veel kuulid. Nende viskamiseks on palju jõudu vaja. Sul seda on,'' lisas ta kätt õrnalt minu õlale asetades. Sundisin end rahulikuks jääma ja mitte õlga alt ära tõmbama.
''Ma soovin, et te võitleksite Oliveriga omavahel. Mõõkadega.''
Juri viskas mulle ühe ja Oliverile teise mõõga. ''Ärge kartke, need on teatrimõõgad ning ei tee teile tegelikult viga.'' Ta torkas ühe mõõga endale demonstratiivselt kõhtu ning tõmbas siis kohe välja.
''Ma ei teadnudki, et sa näitled,'' lausus Oliver pilkavalt.
Seekord ei suutnud ma naeru tagasi hoida.
Juri läks näost tulipunaseks. ''Sa kuradi poisinolk! Ma raiskan oma vaba aga sinu peale. SINU PEALE, RAISK! JA NIIMOODI SA SIIS TÄNADKI MIND?
MINA, MINA NÄEN VAEVA, ET SIND TREENIDA. JA SINA MÕNITAD MIND. MÕNITAD. KOGU AEG MÕNITAD! PERSSE, MA ÜTLEN!''
Juri marssis vihast pahisedes minema.
Ma jäin talle ehmunult järele vaatama. Ma ei teadnud, et ta selline võib olla. Või teadsin?
''Tänane trenn on vist läbi,'' ütlesin vaikselt.
''Vabandust, Nele, ma rikkusin su trenni ära,'' sõnas Oliver. Tal tundus kahju olevat.
''Pole hullu. See-eest sai kino....või siis teatrit,'' lisasin muiates.
Oliver pani käe minu õlale. See oli märksa meeldivam kui Juri puudutus, kuigi pidin tõdema, et oleksin kõige enam Anti puudutust eelistanud.
Antist rääkides....
''Oliver, kuule. Kas sa tead, mis eelmisel praktikal juhtus?'' küsisin kõhklevalt.
Teda paistis mu küsimus üllatavat.
''Noh, üks maailmapäästja sai peaaegu surma. Ilmselt ta surebki. Ja siis veel....Anti, eelmise aasta lõpetaja sai ka rängalt haavata. Vähemalt jäi tema kindlalt ellu. Kuid ei saa enam võidelda. Ja ta oli üks Juri parimaid õpilasi, Juri oli tema pärast nutu äärel.''
''Kas sa tead, kuidas ta viga sai?'' urgitsesin edasi.
''Räägitakse, et teda haavas keegi meie hulgast.''
''Sa mõtled, et keegi maailmapäästjatest?''
Oliver kehitas nõutult õlgu. ''See on vaid kuulujutt. Tõde teavad ainult O'LU, Anti ise ja mõned õpetajad.''
Seda öeldes ta lahkus ning jättis mu oma küsimusega üksi.

11. Selgused


Teadsin, et ei saa oma küsimusega Anti poole pöörduda. Ka Karin, Maria ja Toomas langesid välja. Niisiis jäid üle vaid O'LU ja Juri.

Järgmises eratunnis paistis Juril oma käitumise pärast väga häbi olevat. ''Issand, kullake, anna andeks, ma ei tahtnud karjuda, lihtsalt Oliver ajas mu üle piiri,'' lisas ta mõrudalt.
''Pole hullu. Tegelikult me peaksimegi oma sees peituva viha välja laskma,'' laususin elutargalt.
''Sa oled suurepärane lohutaja, kullake,'' sõnas ta palju rõõmsamalt.
''Ee, Juri?'' alustasin kõhklevalt.
''Jah, kullake?'' küsis ta lahkelt. Hetkeks tundus mulle, nagu räägiksin oma vanaemaga; ka talle meeldis seda küsimust täpselt sellisel kujul esitada.
''Ma tahtsin sinuga rääkida. Antist. Noh, sellest, mis temaga praktikal juhtus.''
Juri nägu muutus taas kurvaks ning ta vaatas kaugusesse. ''Tead, kullake, see on minu jaoks valus teema. Ma eelistaksin sellest mitte rääkida.''
''Ma mõistan.'' Tegelikult ma ei mõistnud.
''Niisiis, tundub, et Oliver ei julge täna trenni tulla. Õigesti teeb.'' Juri naeris kurjalt.
''Võitleme siis. Mõõkadega.'' Teatrimõõkadega, lisasin mõttes, naeru tagasi hoides.
Juri keerutas üht mõõka käes, ilmselt tahtis ta mulle (edutult) muljet avaldada, ning ulatas selle mulle.
Haarasin mõõgapidemest ja sihtisin relvaga Jurit
.....
Mu süda põksus tugevalt vastu ribisid ning ähvardas rinnust välja karata. Ma seisin O'LU ukse taga. Üks liigutus, käsi ukseprakku, ja ma oleksingi tema kabinetis. Üks liigutus, mis tundus peaaegu, et võimatuna.
Järsku kostus ukse tagant O'LU hääl: ''Ma tean, et sa siin oled, Nele. Tule kas sisse või mine ära. Ukse taga seistes jätad endast vale mulje.''
Sisse astudes olin näost tulipunane.
''Tere,'' suutsin üle huulte pressida.
''Tere, Nele. Mis mureks?'' küsis ta.
''Anti. Noh, see, et,ee, kuidas ta praktikal viga sai ja kes teda haava?''
O'LU' t paistis mu küsimus üllatavat. Tema silmad tõbusid kissi.
''Vabandust, et teid nii tühise asja pärast tülitan, aga, ee, noh, ...See tõesti huvitab mind,'' kogelesin.
''Vaata, Nele. See on info, mida ma ei tohiks igale uudishimulikule õpilasele rääkida. Kui sa tõesti tõde teada tahad, siis soovitan sul Antilt küsida. Tema on selle olukorraga kõige rohkem seotud.''
''Ee, aitäh sellegipoolest,'' pomisesin lahkudes.
Vajutasin kaks korda käepaela keskmisele nupule.
''Oh, tere Nele. Kuidas läheb?'' päris Anti.
''Normaalselt,''' vastasin ebalevalt. ''Anti, ee, ma tahaksin teada, mis sinuga täpsemalt juhtus.'' Teadsin, et see kõlas äärmiselt taktitundetult, kuid ei suutnud end tagasi hoida. ''Kas vastab tõele, et sind vigastas üks meie seast?''
''Jah. See on tõsi,'' vastas ta tõrjuvalt.
''Mul on kahju.''
Endale aru andmata sirutasin käe ning asetasin selle tema põsele. Ta haaras minu randmest ning tõmbas mu lähemale. ''Ma mõistan su uudishimu. Ilmselt oleksin sinu olukorras samasugune,'' lausus ta lepitavalt.
Ma suutsin vaid noogutada. Ainsad asjad, mida tol hetkel märkasin olid meie lähestikku olevad kehad, minu kiire pulss, mu käsi tema põsel ja tema oma minu randmel.

12. Põgenemine


''Kui ma sul end aidata paluksin, kas sa teeksid seda?’’
Olin möödunud kuu jooksul veetnud enamuse oma vabast ajast Anti juures, välja arvatud Oliveri peod ja kohustuslikud pühapäevased pärastlõunad Angela ja Leo seltsis (kes nüüd käisid).
''Jah, ‘’ vastasin viivitamata.
''Tore.’’ Üle Anti näo levis kergendunud ilme.
''Mida ma siis tegema peaksin?’’ küsisin õhinal.
Anti saatis mulle hindava pilgu. ‘’Mine küsi Juri käest mõned relvad,’’ lausus ta lõpuks huuli torutades.
Tardusin. ‘’Miks sul neid vaja läheb?’’
''Hiljem räägin.’’


Minu õnneks polnud Jurit kehalise ruumis. Tormasin otsemaid mõõkade riiuli juurde. Haarasin kaks relva ning üritasin võimalikult kiiresti tagasi minna. Kuni järsku seisatusin. Mida ma teen? Ma varastan oma lemmikõpetaja tagant?
Tõde tabas mind valusalt.
Aga ma ainult laenan neid,lohutasin ennast.


''Käes,’’ sõnasin Anti juurde naastes ning viskasin talle tema mõõga.
''Aitäh.’’
''Niisiis, kuidas ma sind aidata saan? Kas me lähme sõtta?’’ pärisin põnevusest värisedes.
''Jah,’’ vastas ta lühidalt, olles sama elevil kui mina.
''Kahekesi? Viiruste vastu?’’ küsisin juba umbusklikumalt.
Anti vaatas mind veidi murelikult. ‘’Jah, me võitleme kahekesi. Aga mitte viiruste vaid minu haavaja vastu. Ta põgenes eile vangist.’’
''Sa oled segane!’’
Anti nõjatus hooletult vastu seina. ‘’Umbes sellist reaktsiooni ma ootasingi.’’
''Sa ei saa ju võideldagi. Võib-olla pean ma sulle meelde tuletama: sa oled vigastatud.’’
''Ma mõtlesin, et sa aitad mind,’’ lausus ta natuke pettunult.
''Kuule, millal sa täpsemalt hulluks läksid? Tema on ilmselt proff, kui ta juba sinu vigastamisega hakkama sai. Ja mina käin alles esimeses klassis.’’
''Hea küll, anna andeks, ma ei tea, mis mulle sisse läks. Ma ei pea sind sellesse segama. Ma lähen üksi.’’
''EI!’’ hüüatasin, see oli nendest kahest variandist hulleim.
Anti haaras minult ka teise mõõga ning ta sõrm liikus mingisuguse nupu suunas käepaelal.
Ootamatult tormasin mehe juurde ning põimisin käed tema ümber.
Anti tardus. Surusin näo tema rinnale ja pomisesin: ''Sa ei tohi minna, sa saad surma.’’
Ta tõmbus eemale ja asetas käed minu õlale.''Ja miks see sulle korda läheb?’’
Seda öeldes vajutas ta nupule ning kadus.
Ei, ei, ei karjusin mõttes. Soolased pisarad voolasid mööda mu põski allapoole.
Mida ma teen? Mida paganat ma teen?
…..
Seisin O’LU uste taga ja surusin käe kõhklematult nende vahel olevasse prakku.
''Nele, milline tore üllatus!’’

Ma ei teinud tema sarkasmist välja. ''Anti, ''pahvatasin, ''Anti on hädas.’’
O’LU nägu muutus murelikuks. ‘’Räägi täpsemalt.’’
Jutustasin talle kogu loo.
''Ja sina tahad teda päästma minna?’’ pakkus ta.
''Jah, ma tahan teada, kus ta on ja kuidas ma sinna saan,’’ laususin nii asjalikult kui suutsin.
''Sul on abi vaja,’’ ütles O’LU mõtlikult sõrmega huulele koputades.
''Ma ei taha teisi ohtu seada.’’
''Juri ja Oliver! Juri on juba ammu kurtnud, et ta kondid hakkavad tasapisi haigeks jääma, kui ta võidelda ei saa. Pealegi ta teab kuhu minna. Ja Oliver. Tema on alati võitlusaldis,’’ lausus O’LU.
''Ja kuhu me läheksime?’’ pärisin.
''Ilmselt on ta juba viirustebaasi jõudnud.’’
''Sa tahad öelda, et me lähme kolmekesi miljonite viiruste vastu?’’
''Miks mitte? Te ei lähe ju võitlema ning kui abi vajate, saate Ida tiimi alati appi kutsuda, nemad on kõige ligemal. No, mis sa kostad. Lööme käed?’’
Ma kõhklesin vaid hetke. ''Lööme käed.’’

Aitäh sulle. Oh jee, keegi loeb ikka ka :) ma hakkasin juba kartma, et ilmaasjata lisan neid osasid

Ma loen ka jätkuvalt seda, muideks, nii et ma endiselt ootan uut osa! :)

Tore ,uus osa peaks laupäeval või pühapäeval tulema

13. Kes otsib, see leiab

''Ma ei saa aru, kes sellele Antile ajud andis. Ahv või? Ei, isegi ahvid on targemad,'' porises Juri, kui astusime suurde kosmoseraketi taolisesse masinasse, mis pidi meid otse viirustebaasi viima.
Üritasime Oliveriga naeru tagasi hoida. Mis teha, Juri oli koomik vastu tahtmist.
''Vähemalt saame võidelda,'' lausus Oliver valgele nahkdiivanile istudes.
''Me.Ei.Võitle,'' kähvas Juri mehele hävitava pilgu saates. ''Me lihtsalt toome selle idioodi sealt ära,'' lisas ta vihaselt.
''Tore teada, et sa kedagi teist peale minu ka idioodiks nimetad,'' sõnas Oliver.
Juril oli talle mitte kallaleminemisega raskusi. ''Ei, sinu jaoks on mul palju hullemad vandesõnad varuks.''
''Kas tõesti? Äkki valgustaksid mind ka nende osas,'' pakkus Oliver.
''Mitte noore daami juuresolekul,'' lausus Juri näpuha mulle osutades.
Masin hakkas sõitma.
''Minu meelest teab ta kõiki sinu vandesõnu,'' sõnas Oliver sundimatult.
''Sa vist tõesti norid keretäit,'' sisistas Juri läbi hammaste. Oliver hakkas talle juba midagi pilkavat vastu ütlema, kuid ma lõikasin vahele. ''Kas meil on tegevusplaan olemas?''
Juri saatis mulle tänuliku pilgu. ''Sa oled alati õigel ajal õiges kohas, kullake.''
''Kullake küsis sult midagi,'' pistis Oliver teravalt.
Juri üritas rahulikuks jääda. Üritas. ''Sa kuradi sitanikerdis! Ma viskan su siit lennukist välja, kui sa ei lõpeta! Kas kuulsid, kuradi kaak!. MA VISKAN SU SIIT PAGANAMA LENNUKIST ALLA, KUI SA OMA ÜLBITSEMIST EI LÕPETA!'' kriiskas Juri.
''Okei, okei, rahu, rahu,'' kogeles pisut ehmunud Oliver.
''Ei, kullake, meil pole veel plaani. Ilmselt mõtleme midagi kohapeal välja,'' sõnas Juri mulle nii rahulikult, kui suutis.
Lennumasin jäi järsult seisma. Uksed avanesid.
Otse meie ees oli suur ilmajaama meenutav maja, mille seinad olid rohelise ligaga kaetud.Pool hoone katusest oli sisse vajunud.
''Hea küll, ma proovin Antile telepaatilise sõnumi saata.'' Juri hääl värises kergelt. Mõne aja pärast lausus ta hulga tõsisemalt:'' Ta on raskelt haavatud. Me peame kiirustama, kui tahame teda elusana.''
Tundisin, kuidas jäine hirm igasse minu keharakku tungis.
''Davai, jooge need ära,'' sõnas Juri ning ulatas meile väikesed, rohelise joogiga täidetud pudelid. ''Need muudavad teie välimuse viiruste omaga sarnaseks. Aga võtke enne endalt enne üks asi, mille järgi me üksteist ära tunneme.''
Sidusin patsikummi randme ümber. Oliver näitas meile oma Rolex-it.
Juri tuli aga välja hoopis omapärase ideega. Nimelt tiris ta minu peast ühe juuksekarva,siis kiskus enda suust hamba välja, uuristas sinna kiviga väikese augu, torkas minu juuksekarva august läbi ning riputas uue ehte enda kaela. ''Maailmapäästjate töö nõuab ohvreid, ''selgitas ta.
Oliver krimpsutas Juri antud jooki juues nägu. ''See maitseb imelikult.''
''Mis teha, kui oled kummikommidega harjunud,'' sõnas Juri veidi etteheitvalt. ''Jooge see ära.''
Kuuletusime. Mõne sekundi pärast seisid minu ees Juri ja Oliveri asemel kaks rõvedat viirust. Ilmselt olin ka mina selliseks muutunud.
Liikusime hoone sissepääsu juurde. Seal seisid kaks viirust.
''Meile anti käsk vang Antit piinama minna.'' Juri hääl kõlas peenikeselt ja natuke surisevalt, just nagu oleks ta heeliumit tarvitanud.
''Nu, minge siis,'' nähvas üks viirustest ja astus uksest eemale.
''Nii,Oliver, saada Ida tiimile telepaatiline sõnum. Mina proovin Antiga ühendust saada.
''Lähme trepist alla ja siis paremale, ''teatas ta natukese aja pärast.
Jõudsime kongideni. Need olid kordi hullemad kui tavalistes vanglates.
Ühes neist lamas Anti. Tormasin selle juurde. Juri lõi trellid mõõgaga puruks. Mööda Anti nägu voolasid tumepunased verejoad. Karjatasin endamisi.
''Nad tulevad helikopteriga, viie minuti pärast on siin,'' ütles Oliver, tema hääl polnud nii naljakas kui Juril.
''Kuidas me verejooksu peatame?'' küsisin pisaraid neelates.
Juri asetas mõõga lapiti kohale Anti näol, kust kogu veri pärines. ''Midagi paremat pole,'' lausus ta vabandavalt. ''See sobib ka. Kaugel nad on?'' pärisin Oliveri poole pöördudes. Ta oli nimetissõrmed oimukohtadele asetanud, et paremini sidet hoida. ''Paar minutit veel.''

14. Pääsemine....hetkeks

Suur valge helikopter purustas lae ning maandus siis täpselt Anti kongi keskele. Kaks musta riietunud meest hüppasid sealt välja ning toimetasid Anti lennumasinasse. Juri, Oliver ja mina järgnesime neile. Meie välimused olid õnneks normaalseks muutunud.
Keegi punase kostüümiga naine asus kohe Anti peahaava kallal askeldama.
''Ma loodan, et teil pole midagi selle vastu, kui me teid paariks päevaks enda juurde võtame,'' lausus üks musta kandvatest meestest, vaadates, kuidas punane naine Anti tohterdamise lõpetas.
''Loomulikult mitte,'' sõnas Juri aupaklikult, ''meil on hoopis hea meel, et meid päästsite.''
Ülejäänud sõit möödus vaikuses.
Peagi jäi helikopter seisma ning meid juhiti neljale inimesele mõeldud tuppa. Ruum oli väike, kuid moodsalt sisustatud. Laes särasid mustad lambid. Tuba ehtis valge luksusmööbel: kaks tugitooli ja neli üheinimese voodit. Keset ruumi asetses hele tammepuust laud, millele oli paigutatud suur lameekraaniga telekas.
''Tundub, et peame tuba jagama. Laahe, '' venitas Oliver.
Juri köhatas teravalt: ''Nii, Oliver, ma sooviksin sinuga sinu käitumisest tõsiselt rääkida.'' Ta haaras Oliveri käest ning vedas ta välja.
Kuid natukese aja pärast pistis mees taas pea ukse vahelt sisse. ''Ja sina, Nele, võta tedmiseks, et iga asja üle ei maksa naerda.'' Uks paukus kinni.
Astusin vaikselt Anti poole.
Ta avas silmad. ''Nele.''
Istusin tema voodi servale. ''Sa olid loll, väga loll.''
''Ma tean,'' kostis nõrk vastus, ''anna andeks.''
Neelasin taas pisaraid. ''Luba, et sa enam kunagi nii ei tee.''
''Ma luban.'' Anti võtti mu käe pihku ja silitas pöidlaga õrnalt minu käeselga.
''Soovid sa valuvaigistit?'' küsisin äkitselt.
Mees sulges silmad ja raputas pead. Lasin temast lahti ning peitsin näo kätesse.
Järsku paiskus uks lahti. ''Viirused,'' pahises sisse tormanud Oliver hingetult, ''viirused tulevad.''
Haarasin oma mõõga ja jooksin ukse poole. Oliver haaras tugevalt mu pluusikäisest. ''Mida sa enda arust teed?''
''Aitan teid.''
Oliver raputas pead. ''Sina jääd siia. Juri käsk.''
''Mismõttes? Loomulikult lähen ma võitlema.''
Oliveri käed põimusid kõvemini mu käsivarte ümber, sundides mind talle otsa vaatama.
''Nii et ikka sina pead alati kõigest osa saama, jah?''
Vaatasin teda mõistmatult.
''Teiste arvamus sulle korda ei lähe, või mis?'' Ta muutus iga sekundiga järjest raevukamaks.
Olin tummaks löödud.
''Sa oled isekas!''
''Ma tean,'' vastasin külmalt.
''Mõrd!''
See tegi haiget, väga haiget. Kuid ma suutsin oma hääletooni normaalsena hoida. ''Ma tean.''
''Hoolimatu!''
''Ma tean ka seda, nagu näha ei suuda sa mind eriti üllatada,'' ütlesin jäiselt.
Oliver astus mulle paar sammu lähemale. ''Ma armastan sind.''
Jäin talle tardunult otsa vaatama. Mu mõõk kukkus kolksatusega maha. Oliveri suunurk kiskus muigvele. ''Su ennist öeldud sõnad ei pidanud vist erit paika, või mis? Kuid ma võin veel jätkata. Kõik peale armastusavalduse oli vale.''
Mehe käed põimusid õrnalt minu ümber ning tema nägu liikus minu oma poole. Ja siis ta kukkus surnult maha. Tõstsin pea ja seisin otse näost näkku ühe maailmapäästjaga, kes hoidis käes lihtlabast revolvrit. Tema punased huuled kõverdusid õelas naeratuses. Mu šokis aju mõistis peagi, et ilmselt on tegu ühega viiruste seast.
''Oii, kas ma rikkusin midagi ära?'' küsis ta irvitades. Haarasin mõõga ja tormasin midagi arusaamatut karjudes naise poole. Ta põikas kõrvale, nii et tema pats mind valusalt näkku tabas. Naine astus Anti voodi poole, kus too pahaaimamatult magas.
''Oii, aga siin on ju minu väike, vaene ohvrike, kes, nagu ma kuulsin, tuli mulle kätte maksma. Kahjuks ta ei jõudnud nii kaugele.''
Naine langetas teeseldud kurbuses pea.
''Ära.Puutu.Teda,'' sisistasin läbi hammaste. Juri kõnestiil oli mulle märkamatult külge jäänud.
Ta silmitses mind tülgastusega. ''Sain ma õieti aru: sa püüad mind takistada?''
Sammusin talle lähemale. ''Jah, sa kuulsid õieti.''
Võtsin mõõgast mõlema käega kinni ja virutasin kõigest jõust naise jalgadesse. Ta kukkus valust oiates maha ning pillas püstoli käest. Lükkasin selle jalaga eemale ja asetasin jala tema rinnale.
''Oota, kuula mind ära,'' puristas naine ehmunult. Nüüd ta jah kartis. Surusin mõõga talle lõua alla. ''Nad on reeturid. Nad lasid mu vanematel lihtsalt surra.''
Mu haare lõdvenes hetkeks. Sellest talle piisas. Naine krahmas minu käest relva ja torkas sellega mulle kõhtu. Karjatasin valust.
Naine ajas end jalule ning sammus Anti juurde. ''Terekest, tore sinuga jälle kohtuda.''
Ei, mitte tema. Tõmbasin mõõga kõhust välja ja lõin selle otse naise rindu.

Aah! See on nii omg osa ja ma tahan uut.

Tore

15. Valus

Vajusin Oliveri kõrvale. Põimsin käed tema ümber ning surusin pisaratest märja näo tema kaela vastu. Soovisin, et oleksin saanud talle öelda, et armastan teda ka, nagu väga head sõpra. Oliver oli mulle justkui suure venna eest. Ta ajas mind naerma. Oma eelmises elus naersin harva, sest siis polnud mul teda. Just Oliver oligi see, kes mind taas sõprusesse uskuma pani. Sageli märkame oma lähedaste vajalikkust alles siis, kui nad on igaveseks läinud.
Uks paiskus lahti. Mind ei huvitanud, kas seal oli üks maailmapäästja või miljon viirust. Tahtsin vaid Oliveriga olla.
''Mis siin toimub?'' müristas tuttav meeshääl. See kuulus Jurile. Tõmbusin Oliverist eemale ning sundisin ennast mehele otsa vaatama. Tema nägu reetis, et ta aimab halba. Ta astus paar sammu meie poole ning laskus Oliveri kõrvale. Juri harilikult kuri näoilme muutus tundmatuseni. Järgmisel hetkel hakkasid mehe silmadest lugematud pisarad langema. Juri nuttis. Nihkusin talle lähemale ja sirutasin käe tema poole. Juri võttis selle vastu ja pigistas tugevalt. ''Ta oli mulle poja eest,'' nuuksus Juri.
''Mul on nii kahju,'' suutsin vaid öelda.
''Ma tean. Minul ka.'' Juri pisarad olid kuivanud, kuid tema keha vappus endiselt.
''Luba, et sinuga midagi sellist ei juhtu.''
''Ma luban.'' Lähenesin talle veelgi ja panin käed tema kaela ümber, ta vastas samaga, asetades käed minu pihale.
Olin Anti kohalolu peaaegu unustanud, kuni ta endast köhatusega märku andis. Tõmbusin Jurist eemale. Juri tõusis püsti ja tormas toast välja.
''See kõik on minu süü,'' sõnas Anti karedalt.
''Ei, see on selle litsi süü, kes ta tappis,'' vastasin läbi pisarate.
Anti hakkas voodist tõusma.
''Mida sa õige enda arust teed? Sa oled liiga nõrk, et tõusta!''
Ta ei kuulanud mind. Astusin tema juurde ja lõin talle kätega vastu rinda, nii, et ta tagasi pikali langeks. Mees oiatas.
''Anna andeks. Ma ei tahtnud sulle haiget teha,'' ütlesin.
''Istu siia,'' käskis ta oma voodi servale patsutades.
''Ma korraldan talle kõige ilusamad matused,'' lubasin. Aina rohkem pisaraid langes mu põskedele. Anti silitas käega õrnalt minu selga. Liikusin talle lähemale ning toetasin pea tema õlale.
''Räägime millestki muust,'' palusin.
''Tahad ma räägin sulle temast,'' pakkus Anti sõrmega selle vääraka maailmapäästja poole osutades.
Noogutasin, mind tõesti huvitas, miks ta selliseks muutus.
Äkitselt Anti tardus. ''Issand,'' tuli üle tema huulte.
Vaatasin küsivalt mehe poole. Ta osutas minu kõhuhaava poole, millest tuli ohtralt verd. Olin selle adrenallinihoos ära unustanud.
Anti vandus:''Oleksin pidanud su haiglasse viima. Mis mul arus oli? Mis kurat mul arus oli?''
Seinad virvendasid. Anti murelik nägu muutus uduseks. Igal pool oli verd. Palju verd. Mu silmad vajusid kinni. Isegi suletud silmadega nägin verd. Oma peas.
Ma suren, käis mu peast läbi. Ja siis vajusin musta auku.
.....
Tasapisi hakkasin midagi tundma. Valu. Seda kiirgas igast minu keharakust. Aga kõihe rohkem kõhust. Ma ei suutnud silmi avada, ma ei kuulnud midagi. Ainus, mis tõestas, et olin elus oli valu ja ....mälestused. Minu veri. Oliveri surnukeha. Pisarad. Nuttev Juri. Anti lohutamatu nägu.
.....
''Ma ei saa ikka aru, miks sa ei toonud teda kohe siia,'' kostus kellegi hääl. See oli ülikõrge, kohe nii kõrge, et seda oli ebameeldiv kuulata.
''See kõik seal olev, see viis mu mõtted mujale. Ma ei teadnud, mida teha. Ta oli nii õnnetu,'' Anti hääl murdus.
''Sa oled ju ikkagi maailmapäästja, olgugi, et vigastatud. Pead igas olukorras endaks jääma,'' manitses kõrge hääle omanik elutargalt.
''Aga ta oli nii kurb! Ma pidin ta maha rahustama. Ma ei suutnud vaadata tema pisaraid, näha tema valu. Ma olen nõrk mees,'' nuuksus Anti.
''Oled tõesti,'' nõustuti.
''Ei ole,'' rögisesin mina. Avasin aeglaselt silmad. See nõudis suuremat jõupingutust, kui arvasin. Otse minu ees seisis valges kitlis naine. Ta naeratas. ''Kuidas sa end tunned?'' Nüüd olin kindel, et kõrge hääl kuulus temale.
''Mitte just hästi,'' ohkasin. ''Kus ma üldse olen?''
''Haiglas.''
See seletas valgeid seinu ja muidugi ka iiveldamaajavat keemia lõhna.
''Mitte tavainimeste haiglas?'' pakkusin kõhklevalt. Naine astus lähemale, et mu patja kohendada. Tema nimesildilt lugesin, et tegu oli Aimega. ''Sa oled maailmapäästajte haiglas.''
Huvitav, kas neil oli ka oma isiklik tuletõrjejaam ja politseijaoskond?
Ootamatult libises mu pilk Anti poole. Ta nägu oli kätesse peidetud ja tema õlad vappusid kergelt.
''Ma jätan teid omavahele,'' sõnas Aime ja lahkus kontsaklõbina saatel.
Anti tõstis aeglaselt pea. Tema silmad olid tumepunased.
''Sa ei kujuta ette, kui kahju mul on.'' Üksik pisar libises mehe põsele.
Üritasin naeratada. ''Vähemalt olen ma elus.'' Ja kohutavades valudes.
Anti hakkas hüsteeriliselt naerma. Miski ütles mulle, et ta on kohe hullumas.
''Kõigepealt Oliver ja siis sina. Mind tuleks vangi panna. Ei, midagi hullemat. Surmanuhtlus,'' pomises ta.
''Sina ei laskunud Oliveri maha, okei? Ja sa ei pussitanud mind ka.''
''Mina tormasin pea ees surma. Teie tulite mind päästma. Oliver maksis eluga, sina said tõsiselt viga. Ja mina, kes ma olin surma kõige enam ära teeninud jäin elama.''
''Kuule, ma olen ju ka elus! Ning ilmselt pole ma invaliid.''
Anti raputas pead. ''Võib juhtuda, et sa ei saa oma vigastuse tõttu enam kunagi võidelda.''
Kogu mu maailm vajus kokku.

16. Kõigel on põhjus

''Mõõk haavas su magu ja lisaks veel suur verekaotus. Sinu süda tegi mitu korda rohkem tööd, kui oleks normaalne olnud ja sai seetõttu trauma,'' lausus Aime. Tal tundus kahju olevat.
''Nii, et ma ei saagi enam kunagi võidelda?'' küsisin, kuigi teadsin juba vastust.
''Su süda on haige, Nele,'' vastas arst lühidalt.
Kuidas ma seda Jurile ütlen?
''Kas mind visatakse siis koolist välja?'' pärisin nõrgalt.
Aime kehitas õlgu. ''Seda teab vaid O'LU''
Surusin huuled kokku. Minu suhted O'LU-ga polnud just parimad.
''On häid uudiseid ka. Homme saad haiglast välja,'' sõnas Aime lohutavalt.
''Ma ei teagi, kas ma tahaksin enam välja saada,'' sosistasin.
Aime silitas mu juukseid. ''Loomulikult tahad.''
Kui arst lahkus, lasin kinnihoitud pisaratel vabalt voolata.
Anti, kes oli kogu ärkveloleku aja minu kõrval istunud, silitas kaastundlikult mu kätt.
''M-ma ei t-taha ära tagasi t-tavamaailmasse minna,'' nuuksusin.
Anti, kes oli teadlik minu kohutavast minevikust, teatas otsustavalt:''Ma tulen sinuga kaasa.''
Nutt jäi mulle kurku kinni.
Anti naeratas:''Võin olla sinu äkitselt välja ilmunud vanem vend, sugulane või parim sõber, kes iganes.''
''Kõigepealt tuleb mind siit välja visata,'' tähendasin.
''Mis ei pruugi üldse juhtuda,'' lisas Anti.
Naeratasin kramplikult. ''Sul jäi ennist midagi pooleli.''
''Mis asi?'' päris Anti veidi ehmunult.
''Sa pidid mulle rääkima, miks see maailmapäästja kurjaks muutus.''
''Õige jah.''
''Ma kuulan,'' laususin ootusärevalt.
''Tema nimi oli Kati. Kati oli õnnelikum, kui enamik teisi. Nimelt olid mõlemad tema vanemad ka maailmapäästjad. Tema sai elada õnneliku pereelu, millest ülejäänud sageli puudust tundsid.
Üle-eelmisel aastal juhtus aga kohutav õnnetus.
Kati oli just siis kooli lõpetanud ja valmis ida tiimi üle minema. Selle puhul korraldasid tema vanemad koolis suure peo.
Kõik oli suurepärane, kuni viirused sisse tungisid. Õpilased viidi O'LU ruumi, kuhu viirused tulla ei saanud. Kati vanemad olid viimased, et kontrollida, ega keegi pole kusagil lõksus. Nad jõudsid O'LU usteni ja palusid, et too nad sisse laseks. Kuid nende taga olid tuhanded viirused. Kui O'LU oleks uksed avanud, oleksid mõned viirused koos Kati vanematega sisse pudenenud( sest kui viirused mingisugusest maailmapäästjast kinni haaravad, on neil võimalik O'Lu kabinetti tungida).
Kati vanemad surid piinarikkalt ning tüdruk nägi seda kõike pealt.''
Ma sain Katist aru. Enam- vähem. Kuid kas ka mina oleksin peale sellise asja üle elamist toiminud niimoodi nagu tema? Ei, ilmselt oleksin ma lihtsalt enesetapu teinud.
Ka Anti oli kurb. ''Kati vanemad olid väga head inimesed.''
Nihkusin talle lähemale ja toetasin pea tema õlale. Ta põimis oma käed minu piha ümber ja tõmbas mu tugevalt enda vastu. ''Nüüd oleme sarnased, mõlemad vigastatud,'' sosistasin.
Ta toetas oma lauba minu oma vastu ja ma tundsin ennast tugevamana. Kaks haiget südant teevad kokku ühe terve.
''Mis ka ei juhtuks, me oleme alati üksteisele olemas,'' ütles Anti.
Sellel hetkel tundsin, et saan kõigest -tema abiga- üle.
.....
''Sinu väljavaated pole just parimad, nagu sa ilmselt juba tead.''
Seisime O'LU kabinetis. Temal tundus olevat kõike muud kui kahju.
Noogutasin. Anti asetas käe lohutavalt minu õlale.
''Sa mõistad kindlasti ka, et me valisime su siia vaid sinu kehaliste võimete pärast.Aga. Nüüd sa ei saa ju enam neid kasutada. Nii, et mina ei näe mingit põhjust sind siin kauem kinni hoida.'' O'LU vaatas kõrval seisvate õpetajate poole, kes kõik (peale Juri) nõusolevalt pead noogutasid. Ausalt öeldes oli Juril raskusi, et mitte kõigile paar krõbedat sõimusõna öelda.
''Aga,'' jätkas O'LU, ''mul on sulle, Antile ja tegelikult isegi Jurile uus ülesanne. See puudutab viiruseid. Vaadake, nemad ei paljune nii nagu meie. Pigem nagu sipelgad. Ehk siis ainult üks viirus on võimeline järglasi ilmale tooma. Meie nimetame seda viirustekeskmeks. Teie ülesanne on muuta ennast viiruste sarnaseks, infiltreeruda, ja nende usaldse võita, nii, et nad teid oma emandale ligi laseksid. Ja kui on õige hetk käes siis hävitate teie viirustekeskme, see pole iseenesest üldse raske. Mitte, et ma proovinud oleksin.''
O'LU sammus Juri juurde ja ulatas talle hiiglasliku kohvri. ''Siin sees on joogid, mis muudavad teid välimuse viiruste omaga samasuguseks. Nende mõju kestab umbes viis
minutit. Ahjaa, veel üks asi. Te peate ise sinna kohale minema. Teate küll, et vähem tähelepanu äratada.''
.....
Juri mõmises klassikaraadiost tulevale muusikapalale valjult kaasa. Auto armatuurlaual olev kell-kalender andis teada, et on esimene märts.
Olime O'LU- le oma käepaelad tagastanud ja meie riided olid endiseks muutunud. Mina kandsin oma lemmikteksaseid ja musta sviitrit- täpselt sellised riided olid mul seljas siis, kui mind maailmapäästjate kooli võeti. Anti kandis samuti teksaseid ja nende peal valget triiksärki. Juril olid aga nõuka-aegsed lühikesed, pruunid võimlemispüksid jalas ja roheliste triipudega soe kampsun.
Mul oli üsna kahju, et ei saanud Angelaga hüvasti jätta, kuid O'LU lubas, et me kohtume peagi. See lohutas mind natuke.
Nüüd kostus raadiost Beethooveni ''Fur Elise'' ja Juri keeras muusika põhja. Kiristasin endamisi hambaid. Anti saatis mulle kaastundliku pilgu.
''Kus me ööbime?'' küsis Anti järsku.
''Ma ei räägi sinuga, '' teatas Juri esiistmelt.
''Juri, ma mõistan, et sa oled minu peale pahane, kuid me peame-,'' alustas Anti.
''Mina ei pea midagi!'' käratas Juri.
Auto jõnksatas. Märkasin, et Juril üritas kõigest väest oma viha taltsutada.
''Juri me tõesti peame hästi läbi saama,'' proovisin ka mina.
''Ega sina ka parem pole, kuradi plika, lasid sellel mõrral end lihtsalt läbi torgata.'' õiendas Juri.
O'LU oli teda tükk aega palunud, enne, kui mees nõustus meiega kaasa tulema; meil oli ju vaja kedagi, kes meie eest vajadusel võitleks.
Juri äraolekuajal lubas O'LU ise kehalistt anda. Oleksin tahtnud seda näha.
''Vabandust,'' pomisesin.
''Oi, hoopis sina anna andeks, kullake. Ma ei tea, mis mulle sisse läks,'' lausus Juri. Siis pöördus ta Anti poole.
''Sinu käest ma ei mõtlegi andeks paluda.''
Muigasin, kui Juri kiirust lisas.

17. Võõrastemaja

''Nonii,'' lausus Juri, kui olime Narva jõudnud, ''siia võime öömajale jääda.''
Vaatasin kahtlevalt meie ees seisvat lubivalget lagunevat maja, mille peal asetses katkine silt, kuhu oli midagi kirillitsates kirjutatud.
Juri sammus rõõmsat viisijuppi vilistades ukse juurde. Minul ja Antil ei jäänud muud üle, kui talle järgneda.
Kui olime sisse astunud, paiskus meile näkku hallituse ja roiskumise hais. Tahtsin majast välja saada; olin nõus isegi autos magama.
Juri seletas hädisele puulaua taga istuvale vanamemmele midagi vene keeles. Siis vaatas ta (enda meelest) võrgutavalt minu poole. ''Kas sa soovid olla ühes toas minu või Antiga?''
Mehe näoilmest võis välja lugeda, et te oli enam kui kindel, et otsustan tema kasuks.
''Antiga,'' vastasin arglikult.
''Hästi.'' Juri üritas oma viha varjata. Memmeke ulatas Jurile ühe ja Antile teise metallist võtmekese.
''Nele. Ma tahaksin sinuga paar sõna rääkida,'' ütles Juri ja tõmbas mu kättpidi uksest välja ning nõjatus siis oma autokapotile. ''Mul on sulle häid uudiseid.''
''Jah?''
''Ma uurisin natuke sinu seisundit internetist, tead küll, guugeldasin. Ja on lootust, et sa ikkagi saad jälle võitlema hakata. Loomulikult mitte sellel tasemel nagu enne. Aga ma võiksin sind siiski õpetada.''
Jõllitasin teda suurte silmadega. Kas ta tegi nalja? Ei, see ei saanud nii olla- Juri ei teinud kunagi nalja. Vähemalt mitte sellistel teemadel.
''See oleks imetore!'' õhkasin.
Juri muogas ja sirutas käed minu poole. Ohkasin endamisi ja tormasin tema embusesse. Ta surus oma kotkanina minu juustesse ja sosistas: ''Ma annan endast kõik, et sind normaalsel tasemel kaklema õpetada.''
''Aitäh,'' sõnasin tänulikult.
Järsku kostis võõrastemaja ülemiselt korruselt karje. Võisin kasvõi unepealt kinnitada, et see kuulus Antile.
Tõmbusin Jurist eemale ning kiirustasin Anti hääle poole. Paiskasin ukse lahti. Anti viskles maas ja näis olevalt suurtes valukrampides.
Ahmisin õhku ja põlvitasin tema kõrvale.
''Mis temaga toimub?'' küsisin Jurilt, kes oli seina vastu toetunud. Ta silmad olid pärani ning suu oli peenikeseks kriipsuks tõmbunud. ''Me peame minema. Ida tiimi. Võimalikult kiiresti.''
Ta sammus minu ja Anti poole ning haaras mehest kinni. ''Tule ja aita mind.''
Anti ei tõmmelnud enam. Ta oli täiesti rahulikuks jäänud.
Jõudsime autoni. Juri viskas Anti tagaistmele ning käskis mul ette istuda. Seejärel käivitas ta masina ning me sööstsime minema.
''Kas ta jääb ikka elama? pärisin vaikselt.
''Elama jääb ta küll. Aga kui me piisavalt ruttu ei tegutse, ei muutu ta enam iial normaalseks.''
''Miks temaga nii juhtus? Mis tal üldse viga on?'' nõudsin närviliselt.
''Kust mina teadma peaksin? Ma pole arst. Mul on siin juba niigi palju arste. Autojuht, teejuht, ihukaitsja. Ja nüüd pean ma veel arstiks ka hakkama?! Tead, Nele, sa võiksid vahelduseks ise ka midagi kasulikku teha,'' lausus Juri oma pika sõimukõne lõpetuseks.
''Palun vabandust,'' pomisesin.
''Tundub, et peale vabandamise sa muud teha ei oskagi,'' sülgas Juri.
Ja siis ta tardus. Otse meie ees, mõne meetri kaugusel seisid viirused.
Kõik on läbi. Nii ma surengi. Suutsin vaid mõelda. Juri vandus. Viirused jõudsid meile järjest lähemale. Juba purustas üks roheline rusikas autoakna ja tõmbas Juri välja. Teine käsi sirutus minu järele. Ning siis läks kõik mustaks.
.....
Ma lebasin ebamugaval pinnasel. See oli kõva ja krobeline ning lisaks veel lehkas. Avasin silmad ja vaatasin otse halli pragunenud lakke. Laest põrandani ulatusid pikad jämedad trellid. Ma olin vangis. Mille eest? Mulle ei meenunud, et oleksin kellegi mõrvanud või midagi varastanud. Mille pagana pärast ma siis siin olin?
Jäin uuesti magama.
.....
''Tõused millalgi üles ka vä?'' Keegi lõi mind jalaga.
Ajasin end istukile ning vaatasin oma ees seisvat kogu. See oli Juri.
Olin tema nägemise üle rõõmsam kui kunagi varem, olgugi, et ta oli mind löönud.
''Juri!'' hüüatasin õnnelikult.
''Tegid ka avastuse. Loomulikult olen ma Juri,'' nähvas ta.
Juri loogika jäi mulle mõistmatuks.
''Kus Anti on?''
Juri tegi mulle nägusid. ''Kust mina teadma peaksin?'' kordas ta.
Juriga oli midagi juhtunud. Ilmselt oli uinuti, mida meile süstiti, talle kahjulikult mõjunud.
''Kas me oleme viiruste vanglas?'' pärisin ettevaatlikult.
''Jah!''
''Aga miks? Kuidas nad meid leidsid?''
Juri irvitas: ''Mina! Mina rääkisin neile.''
''Aga.....''
Ma ei teadnud, kas Juri mõtles seda tõsiselt või oli ta lihtsalt segi keeranud.
''Aga-aga, mis sul taga, väike kirju rotisaba,'' jätkas mees minu mõnitamist.
Okei, tõenäoliselt olid tal siiski mõned kruvid paigast logisenud.
Aga kuidas ma siit siis pääsen? Ma pidin Anti leidma, Jurile mõistuse pähe panema, siis veel viirustekeskme leidma ja selle hävitama. Ning ilmselt tuleb mul seda üksi teha, sest ühest seniilsest vanamehest eriti kasu pole.
''Juri, rahune maha. Kõik saab korda. Me leiame Anti üles. Sa ei ole kuri, sina ei aita viiruseid. Sa oled hea,'' üritasin talle sisendada. Ehk see aitab?
Juri purskas naerma. Ta lõkerdas nagu hull teadlane. ''Sa eksid! Eksid! Hö-hö-höö. Ma vedasin O'Lu' t ninapidi ja sind ka. Oh-oh-hoo, ma olen selline geenius.''
Lähenesin talle ning asetasin käe õrnalt tema küünarnukile.
''Sa ei ole kuri. Sa oled liiga hea, et kuri olla.''
Juri ilme muutus tõsiseks. ''Nele, sageli ongi need kõige paremad tegelikult hoopis kõige hullemad.''
Lõpuks ma uskusin teda. Ta oli viiruste poolel. Mu olukord muutus aina lootusetumaks.
Äkki langes Juri minestunult maha.
Tema kehast astus välja Kati. See Kati, kes oleks pidanud olema surnud.