Põud 7

Mu esimesed õhtud ja päevad tööl läksid hästi. Mu läbisaamine Kristoga muutus vabamaks ning kõige laabumine meeldis mulle. Eks ma vahel loomulikult pelgasin, kuidas ma hakkama saan, kuid nüüd mulle juba tundus, et mul lausa vedas.  
Olin juba kaks nädalat Kristo juures elanud ja kaks nädalat tublisti tööd teinud. Mu ülemus oli väga mõistev, ning maksis mulle alati nädala viimasel õhtul palka, samal ajal andes mõista, et ma ikkagi võiksin kauemaks sinna jääda.
Ka teise nädala lõpus jagus tal minu kohta vaid kiidusõnu, kui ta üsna korraliku rahasumma mulle ulatas.
Naeratasin: „Ma ei tea, mis veel saab. Ilmselt liigun veel edasi. Mul polnud plaani paikseks jääda.“
Ülemus noogutas.
Soovisin talle head õhtu jätku ning võtsin siis suuna korteri poole.
Jalutuskäik soojal suveööl oli nii mõnus, et mul oli kahju, et Kristo pubist kaugemal ei ela. Poleks ma väsinud olnud, oleksin kuhugi kõndinud, kuid voodisse pugemine ahvatles mind siiski rohkem.
Kui korterisse astusin, oli seal esialgu vaikus. Kui kingad jalast sain, lõhestas vaikust vali ja raske norsatus. Hakkasin naerma.
Kõndisin elutuppa ning siis mu naeratus hajus. Kristo oli diivanil lohakas asendis magama jäänud, õllepudel süles ümber läinud. Ta heledad püksid ja kreemikat värvi särk olid õllest läbi imbunud.
Ja telekalaual oli veel viis tühja Corona õllepudelit.
Mu ninna jõudis õllelõhn. Ma vihkasin seda. Aga et sellest lahti saada, pidi Kristo ärkama ja riided pesumasinasse viskama ja ise dušhi alla minema. Kirtsutasin nina, kui mehele lähemale liikusin, et teda äratada. Vaevalt, et ta väga koostööaldis on...
„Kriiiiiistooooo,“ venitasin tema nime, kui teda õlast raputasin.
Ta norsatas järsku nii, et ma lausa võpatasin ja sammu temast eemale taganesin. Hakkasin enda üle naerma ja kordasin siis katset.
„Ishmmmõh?“ pomises ta, huuled naljakalt torus.
„Ärka üles, Kristo,“ raputasin teda, et ta oma silmad avaks. Kui ta peale kolme tugevamat raputust seda tegi ja mind märkas, ilmus ta suule lai irve.
„Oppa, kes kodushh,“ rõõmustas ta ja haaras mu käest, et mind enda kõrvale diivanile tõmmata.
„Ei, sina tõuse püsti.“
Kristo limpsas huuli ja katsus kätega oma kõhtu. Seejärel vaatas seda tumedat laiku oma kõhul. „Assa raisk, mu viimane.“
„Hea, et viimane... Tõuse püsti, viska riided masinasse pessu ja käi ise ka vee alt läbi....“
Kristo ajas end minu rõõmuks püsti, kuigi õõtsus pisut. „Aga lähme äkki koos?“
Kergitasin kulme ja muigasin kergelt: „Ei, kahjuks lähed üksi. Sellises seisundis vähemalt.“
„Ära nüüd pirtsuta, Karo...“
„Sa oled täis, mitte mina ei pirtsuta. Ma ei kannata seda jubedat õllehaisu välja.“
Mees ei kavatsenudki veel vannituppa minna. Ta seisis mu ees, õõtsus pisut ja vaatas mind. Siis ta kummardus mulle lähemale ja hingas mulle näkku. Tahtsin juba teda tõugata, kuid siis taipasin, et see poleks kuigi hea mõte.
Astusin kiirelt tema kõrvale, panin käe talle ümber ja hoidsin teist kuidagi ümber oma kaela, et ta vannituppa talutada.
„Hakka pihta,“ käskisin teda, kuid ta istus vetsupotile, millel õnneks kaas peal oli.
Ohkasin väsinult ja sammusin need mõned sammud, mis mind temast lahutasid tema juurde ja hakkasin särki mehe seljast ära tõmbama. Sain selle kuidagi kätte lõpuks ning soovisin, et Kristo nüüd ise jätkaks.
„Ma jätan su nüüd siia, eks? Ma panen... sulle vee jooksma,“ ütlesin, samal ajal veesoojust reguleerides, kuni see paras oli.
Astusin vannitoast välja, jättes ukse kergelt paokile, et teaksin, mida ta vähemalt seal omaette teeb. Ise võtsin laualt õllepudelid ning viisin need kööki, et need musta prügikotti suruda, mis meil taara kogumiseks oli. Tegin prügikotile sõlme peale ja otsustasin siis piiluda, mida Kristo teeb.
Minu rõõmuks oli ta end dušhi alla vedanud, kuid püksid olid ikkagi jalas. „Loll,“ pomisesin omaette ja lootsin, et ta dušhi alt tulles vähemalt tunneb vajadust kuivade riiete järele.
Läksin oma tuppa ja tõmbasin akna rohkem lahti, et päeva jooksul palavaks muutunud tuba pisut jahedamaks muutuks. Kuulsin kuidas Kristo vannitoas kolistas. Ilmselt oli ta mõned oma asjad ümber ajanud. Siis oli tükk aega vaikust ning kui ma lühikesed püksid jalast libistanud olin ja valmistusin toppu üle pea tõmbama, tundus see vaikus juba liiga veider, et mitte kontrollima minna.
Piilusin ukse vahelt, kuid Kristot polnud näha. Tõmbasin lühikesed püksid uuesti jalga, et ta üles leida.
Vannituba, mis minu pisikese toa kõrval asus, oli tühi. Liikusin elutuppa ja ahhetasin, kui nägin teda jälle diivanil, kuid seekord täiesti alasti. Surusin silmad kinni ja hakkasin naerma.
Kuna ma ei viitsinud teist raundi temaga teha, läksin Kristo tuppa, võtsin tema suurelt voodilt õhukese lina ja tugitoolist mõned tema riided, et need talle viia.
Jätsin riided talle nähtavasse kohta kui ta ärkab ja panin talle lina peale, nii et see talle umbes rinnuni ulatus.
Ohkasin raskelt. Kustutasin tule vannitoas, keerasin välisukse lukku ja läksin oma tuppa. Tõmbasin topi üle pea seljast, lükkasin lühikesed püksid jalast ning enne kui oma õhukese teki alla pugesin, keerasin oma toa ukse samuti lukku. Judistasin õlgu mõttest, et ta äkki minu tuppa tuleb.

Kui hommikul ärkasin, kuulsin et köögis raadio mängis. Vähemalt oli Kristo ärkvel.
Tõmbasin kerged riided selga ja läksin siis ka kööki. Kristo oli ninapidi oma arvutis, sirvis uudiseid ja hammustas parasjagu suurt ampsu oma võileivast, kui mind märkas.
„Tere hommikust...“
„Hommik,“ vastasin napilt ja võtsin nõuderestilt kruusi, et kohvi tegema hakata. Katsusin veekeetjat ja see oli alles kuum. Panin tassi kohvipulbrit ja suhkrut, valasin piima ja kogu kupatuse peale kuuma vett ja segasin. Istusin Kristo vastu.
Mees vaatas mu rändavat pilku ja lükkas siis oma võileibu täis taldriku mööda letti minu poole: „Ainult kohvi pole hea ju tühja kõhu peale...“
„Võib-olla.“ Valisin välja võileiva singi, salatilehe ja tomativiiluga ning hammustasin sellest kohvilonksude vahele väiksed suutäied.
„Karolin..,“ alustas Kristo ning tema kergelt jumekas nägu värvus punaseks. „Kas ma olin eile väga kohutav? Ma mõtlen, et kui sa koju tulid ja siis see, kuidas ma magama jäin...“
„No pole hullu,“ katkestasin teda kiirelt ja manasin näole naeratuse. „Saan seda viimast sinu vastu kasutada.“
„Palun ei... Palun vabandust, ma läksin eile liiale. Ma ise ka ei tea miks.“
„No pole hullu,“ vastasin talle jälle ja vaatasin Kristost mööda. Mu pilgu püüdis endale kalender, mis Kristo selja taga seinal rippus.
Vajusin mõttesse. Ma olin siin juba küll olnud. Kaua ma Kristo kulul elan? Mul polnud algusest saati plaani nii kauaks ühte kohta jääda. Ja mu töönädal sai eilsega läbi. Teine palk on käes ja ma olen hetkel vaba, et edasi liikuda. Seega... Miks mitte seda teha?
„Hm, Kristo?“’
Mees oli taas end netiavarustesse kaotanud.
„Kuulan?“
„Ma vist lähen edasi,“ ütlesin oma otsuse talle välja.
Kristo vajus silmnähtavalt näost ära. Ta kogus end pisut ja köhatas siis hääle puhtaks.
„Edasi?“ küsis ta üle.
„Jah, kaua ma ikka siin olen. Mul on nüüd raha ka jälle piisavalt ja pealegi ma ei tahaks sinu kulul niimoodi elada...“
„Karolin, kui see on nüüd eilse pärast siis anna andeks, see ei kordu... Ma... Luban, et ei kordu...“
„Asi pole selles. Ma ise tahan minna,“ katkestasin teda.
Vaatasin, kuidas Kristo oma tähelepanu taas oma arvutile pööras ega osanud midagi mulle vastata. Seejärel lõi ta arvuti kaane kinni.
„Aga...“
Jäin teda ootavalt vaatama.
„Ma ei taha, et sa läheks...“
„Ma ei taha jääda...“
Kristo seedis pisut mu sõnu ja noogutas siis. „Eks see on sinu otsus...“
See viis, kuidas ta seda ütles, tundus mulle nii kummaline. Tundsin, kuidas minus midagi kripeldama hakkas.
Vaatasin, kuidas ta sõi, kuidagi aeglaselt nagu oleks isu läinud, pilku mulle mitte heites. Raadio mängis, kuid see meievaheline vaikus oli siiski ülimalt kohmakas.
Ma ei taha jääda, kuid kas ma tahan minna?
Ükskõik kui väga mind edasiliikumine tõmbas, polnud ma selles ka sada protsenti kindel.
Mõtlesin, mõtlesin ja mõtlesin, ega teadnud ka ise lõpuks, mis nüüd saama hakkab.
„Mulle meeldis siin sinu juures aga ma ei saa ju suve lõpuni sinu vastutulelikkust ära kasutada. Sa isegi ei lasknud mul kordagi süüa osta...“
„Sa ei kasutagi ära mind ju,“ ütles Kristo ja ägestus siis. „Ah kurat küll, mine siis, kui nii väga tahad!“
Ta tõusis leti tagant püsti ja marssis köögist välja. Natukese aja pärast kuulsin, kuidas ta välisukse pauguga kinni lõi.
Võpatasin ja silmitsesin tema pooleli jäänud võileiba. Jäin ise veel kööki istuma, sorteerides vastu ja pooltargumente, et otsusele jõuda. Ja see reaktsioon Kristolt...
Võib-olla ongi õige aeg.
„Here we go again,“ laususin lõpuks ning läksin oma tuppa, et kott kokku pakkida. Tühja sest Kristost, las ta siis olla kuri mu peale, et ma edasi tahan minna. Otsustasin hetke ära kasutada ja teha siit minekut enne, kui ta tagasi tuleb... Kirjutasin talle lühikese kirja, märksisin sinna kuhupoole umbes plaanin liikuda ja tuletasin talle meelde, et ta võib minuga ühendust võtta, kui ta veel tahab minuga suhelda. Olime vahetanud telefoninumbreid juba mu esimesel hommikul siin...
Kirjutasin kirjale alla oma nime ja pigistasin pastakat enda peos. Mõtlesin pisut ning tegin siis südame kõvaks ja õngitsesin oma rahakotist välja 50-eurose rahatähe. Vähemalt niigi palju selle kahe nädala eest...
Tegin veel tiiru oma toas, veendusin, et see jääb minust maha sellisena nagu see oli ning vinnasin oma suure koti selga. Esikus surusin tennised jalga, mis eelmisel nädalal kahe euro eest laadalt ostnud olin ning võtsin riiulilt võtmed. Astusin trepikotta, keerasin ukse lukku ja peitsin võtme sinna, kust Kristo seda kindlasti otsida taipaks.
Mida kaugemale ma kortermajast sammusin, seda rohkem nägin vaeva, et mitte välja teha sellest kripeldavast tundest, mis mu sees oli.
Mulle meeldis siin, kuid küll ma leian veel sama häid või isegi paremaid kohti...  

7.

Olin eelmisest kohast 2 päevaga umbes 30 kilomeetri kaugusele jõudnud ning kui seisin väikelinna sissesõidu juures asuva kaardi juures pidin tõdema, et mu liikumine oli üsna sik-sakiline olnud. Ohkasin ja vaatasin oma suurt kotti, mis maas vedeles. Mu õlad valutasid selle raskusest.
Kui hakkasin taas oma rasket koormat selga ajama, vuhises mööda teed uhke auto ja lasi signaali. Mühatasin.
Võtsin suuna linnakese südamesse, plaaniga puhata mõnes hubases söögikohas jalga ja teha mõned kokkuvõtted ning plaanid.
Astusin pubisse sisse. Valjult mängiv telekas ja hubane sisustus tekitas hea koduse tunde. Valisin laua akna alla ning panin koti ära. Läksin leti juurde, tellisin lõbusa moega teenindajalt ühe korralikku prae ja kannu vett ning kobisin seejärel oma väljavalitud kohale tagasi.
Õngitsesin kotist sööki oodates telefoni välja ja lülitasin selle sisse.
Olin otsustanud telefoni väljalülitatuna hoida, et peaksin laadimise pärast vähem muretsema. Hetke pärast hakkas telefon lakkamatult helisema, kui kõik sõnumid korraga kohale jõudsid.
"Okei," pomisesin omaette ja märkasin siis teenindajat klaasi ja veekannuga minu suunas tulemas.
"Teie vesi..," lausus ta ja asetas asjad keset lauda. "Söögiga läheb veel pisut aega."
"Aitäh," tänasin teda ja asusin siis sõnumeid lugema, mida kokku kuus tulnud oli. Nagu ma aimasin, olid need kõik Kristolt, peale ühe, mis emalt tulnud oli. Aga ema sõnum oli lühike ja konkreetne- ta lihtsalt tahtis teada, kuidas mul läheb ja kus asun.
Lükkasin veel Kristolt tulnud sõnumite lugemist edasi ja vastasin emale, et kõik on hästi ja puhkan hetkel ning ootan sööki. Trummeldasin sõrmedega lauda, arvates ja oodates, et ema äkki helistab kohe, kuid ilmselt oli ta telefonist eemal.
Puudutasin oma telefoni ning selle ekraan lõi uuesti särama.
Ma ei tea miks, kuid ma kartsin Kristo saadetud sõnumeid lugeda... Pelgasin seda värinat, mida tundsin, kui tema peale mõtlesin.
Valisin Kristo esimese saadetud sõnumi välja ja lugesin seda. See oli saadetud umbes pool tundi peale seda, kui ma Kristo poolt minema kobisin. Selle sisu oli natuke midagi muud, kui ma esialgu arvanud olin. Seal oli vaid kirjas ''Head teed, Karolin!''.
Tajusin lihtsates sõnades solvumist...
Pisut löödult, kuid julgemalt, võtsin järgmise lahti. Ja siis järgmise. Ei midagi erilist, kuid mure ja igatsus oli tuntav...
Aga neljandas sõnumis selgemast selgem ning see murdis mind seal samas laua ääres maha. Üritasin mitte nutta, kuid ei saanud enam ka pisaraid sees hoida. Ma ei pannud tähelegi, kui minu juurde oli taas see tagasihoidliku olemisega teenindaja jõudnud ning pannud lauale suure taldriku isuäratava praega ning küsis lõpuks osavõtlikult, mis juhtus ja kas ta saab mind kuidagi aidata.
Võpatasin ja pühkisin kiirelt pisarad näolt.
"Ei... ei, kõik korras... Väsimus ilmselt..," valetasin kiirelt, manades näole midagi naeratuse taolist. ''Pikalt teel olnud," osutasin oma suurele kotile ja tänasin neiut toidu eest.
Mõtlesin küll, et lükkan viimase Kristolt tulnud sõnumi lugemise edasi, kuid lõpuks jõudsin otsusele, et kui ma juba nutan, teen selle ühe korraga ära.
Võtsin taldrikult paksu tomativiilu ja pistsin selle suhu, enne kui silmadega üle Kristo saadetud ridade lasin.
Viimane sõnum oli tulnud eile õhtul. Selles kordas ta mõttelt eelviimast- tunnistas mida ta minu vastu tunneb, et igatseb mind ja palus mul endale vastata.
Imestasin, et see kõik mind nüüd nii tabas. Ma olin ju vahel tundnud seda, aimanud... Kuidas ta vahel tuli õhtuti mu töö juurde ja vaatas mind sellise erilise pilguga... Ootas mind, et siis õhtul minuga koos koju jalutada. Need naljad, mis ta ikka ja jälle viskas, need sõbralikud kiusamised... Ma igatsesin seda kõike.
Ma igatsesin teda.
Otsustasin söömise ajal mõelda talle mingi neutraalne vastus välja, kuid ikka jõudsin välja sinnani, et meist ei tuleks midagi välja. Või ma lihtsalt arvan nii, sest kardan? Selle sama hirmu pärast ma tema juurest põgenesingi.
Tegin kõik vaid endale keerulisemaks.
Surusin endale poolvägisi söögi sisse ja võtsin uuesti telefoni, et Kristole vastata, kuid ma ei leidnud õigeid sõnu. Kõik, mis ma kirjutasin, tundus läbi lugedes vale ja ma lihtsalt ei teadnud, mida teha.
Kustutasin enda meelest mõttetud sõnad ära ja toetusin pea kätele, silmad suletud. Hetke pärast telefon helises rõõmsalt ja lootes näha ema nime ekraanil, avasin silmad. Aga see polnud ema, kes helistas mulle, vaid hoopis Kristo...
Võtan vastu? Ei võta? Lasen telefonil heliseda seni, kuni Kristo ühel hetkel alla annab?
Tahtsin end lüüa. Miks ma nüüd selline argpüks olen?
Selle asemel, et reaalsusega silmitsi seista, põgenesin ma inimese eest kellest hoolin ja kes minust kordades rohkem hoolib...
Vajutasin kõnest keeldumise nuppu, tehes kõik veelgi valusamaks.
Kõik, mis ma viimaks Kristole saata üldse suutsin, oli see, et ma pean kõige üle järele mõtlema ning lubasin temaga ise siis ühendust võtta.
Tema vastust ära ootamata lülitasin telefoni välja, panin selle kotti, lukuga sahtlisse.
Valasin klaasi vett täis ja jäin ootama, mil uudiste vahele ilmateadet näidatakse, et teaks natukenegi, mida liikumise suhtes ette võtta. Kas minna edasi või jääda paigale.
Teadsin vaid, et uued otsused puudutavad nüüd veel kedagi peale minu...