Põud 7

"Kohal," venitas Kristo ja peatas auto maantee ääres.
Jäin vaatama maja, mis eemal metsa ääres kõrgus. Seal lähedal oli ilus peegelsile järv ja veel palju erinevates suurustes majakesi.
"See ongi?"
Kristo noogutas ja trummeldas sõrmedega roolirattal.
"Jep."
Ta tõusis ja tõstis mu koti autost välja. "Ma viiks su lähemale aga mul endal on kiire. Ma tean, et see on umbes viie minuti sõit aga ma olen juba nagunii hiljaks jäämas seega..."
"Ee, ei, pole midagi. Ma olen väga õnnelik, et ma nii lähedalegi sain."
"Okei, väga tore," noogutas ta ja jäi mind hetkeks vaatama. "Nägemiseni siis. Äkki me näeme veel."
Ohkasin: "No ei tea... Ma kavatsen ikkagi edasi liikuda. Ma olen siin võib-olla ühe öö ainult."
"Ah nii, selge siis. Aga olgu, ma kiman edasi. Mind lüüakse maha kui ma nii kaua teistel enda järel oodata lasen."
Noogutasin ja ajasin seljakoti nina kirtsutades selga. Õlad tekitasid endiselt mulle põrgupiinu, kuid mul oli vaid paarsada meetrit kõmpida, kuni ma selle taas õlgadelt maha ajada saan. Asusin teele, enne veel Kristole üle õla viibates, kui ta iiksatuse saatel kohalt minema võttis.

"Võimalikult odav?" kordas naine mu küsimuse kahte viimast sõna. Ta naeris mahedalt ja katsus käega oma kohevat lokkis soengut.
"Jah, võimalikult odav."
"Mul on väga kahju, aga odavad kohad on kõik kinni hetkel. Turiste on palju..."
Naine lappas enda käes mingit raamatut, kus tundusid olevat kirjas, kes mingis toas on. Ohkasin. Ülinõme lihtsalt.
"Selge siis... Kui palju öö kallimas toas maksab?"
"Koos hommikusöögiga 18 eurot."
Mu süda jättis hetkeks löögi vahele. "Kaheksateist?" kordasin. See oli natuke liiga palju.
"Nojah, toas on telekas, internet, vannituba. Hommikusöök läheb ka hinna sisse..."
"No internetiga ei tee ma midagi..," pomisesin vaikselt ja torutasin õnnetult huuli. "Ega siis midagi." Ajasin koti uuesti selga ja astusin maja verandalt kivisele jalgteele.
"Oota nüüd natuke, neiu. Ma võin sulle pisut hinnaalandust teha..."
"Võite?" jäin lootusrikkalt seisma, end naise poole ümber pöörates.
"Ega need mõned eurod mind maha ka ei löö. Ja sa tundud väsinud."
"Pigem omadega täiesti läbi."
"Olgu, ma teen sulle poole hinnaga. Üheksa sobib?"
Vastasin talle vaid kerge noogutusega. Naine naeratas mulle vastu ja lippas korraks tuppa, et tuua ära toa võti.
Selleks ajaks, kui ta tagasi jõudis, olin ma otsinud välja vajaliku rahasumma, mille võtme vastu vahetasin.
„See maja seal,“ osutas naine imeilusa palkmaja poole. „Toa number on võtmel. See on teisel korrusel. See on hetkel ainuke maja, mis tiesti tühi on, seega saad end hästi puhata. Hommikusöök on kella üheksat kuni kümneni. Aga soovitan tulla pisut varem. Sulle vist kuluks hea kõhutäis hädasti ära.“
„Ära ei ütleks,“ naersin ja tänasin teda.
Tuba oli tõesti ilus. Selles oli suur kaheinimese voodi kaks tugitooli, telekas, suur kummut ja rohkem suurt ei midagi. Panin koti tugitoolile ja õngitsesin sellest mõned riided ja pesuasjad.
Ma olin üliväsinud, kuid enne magama minemist soovisin jaheda dushi alt läbi käia. Soe vesi, mis mind tavaliselt enne magamaminekut lõõgastas, ei tulnud päikesepõletuse puhul isegi kõne alla. Jahe vesi aga rahustas nahka.
Peale dushi otsisin kotist mõned praamilt kaasaostetud snäkid välja ja otsustasin need nahka pista kuni kuivan.
Klõpsasin teleka mängima, vaatasin uudiseid ja vajutasin pisut heli juurde. Kui juuksed olid kuivad, toppisin midagi head magamiseks selga ja pugesin teki alla. Vaatasin veel natuke telekat, ootasin ilmateadet, kuid ilma seda vaatamatagi oli selge, et põrgulik kuumus kestab edasi. Ja järgmiseks päevaks lubati ligi 35 kraadi sooja. Asja tegi hullemaks fakt, et päev pidi tuulevaikne tulema.
Seega on edasiliikumine üsna raske aga ma ei saa veel teiseks päevaks ka siia jääda ning omaniku lahkust ära kasutada.
Võib-olla peaks leidma viisi, kuidas võimalikult ruttu võimalikult kaugele saada. Pöidlaküüdile pole mõtet loota... Ma ei suuda tunde veeta autos võhivõõraga ning kannatada välja seda jubedat vaikust, kui tegelikult peaks rääkima. Vaikus on äärmiselt ebamugav. Tühjast-tähjast võõraga rääkida oleks ka pisut veider.
Kui mu silmad juba kinni hakkasid vajuma, klõpsasin teleka kinni ja panin telefoni poole üheksaks helisema. Seejärel sulgesin silmad ja väljast kostuvad lõbusad hääled jäid minust aina kaugemale ja kaugemale, kuni viimaks vaikisid üldse.

Peale korralikku hommikusööki oli aeg taas teele asuda. See koht siin oli küll ilus, kuid natukene igav. Siin oli liiga palju metsa ja natuke liiga vähe elu. Aga ma vajasin elu. Ma ei tahtnud metsade vahel ringi rännata. Soovisin põnevamaid kohti näha.
Saanud perenaiselt pisut infot kohalike busside kohta ja toppides temalt saadud toidupaki seljakotti, kõmpisin bussi ootama. Mul oli plaan sõita linna ja sealt mõnele bussile edasi minna, et korralik asukoha vahetus teha.
Buss, mis umbes veerand tunni pärast tuli, oli tühi. Ostsin juhilt pileti viimasesse peatusesse ning kobisin viimasele kohale istuma. Tagumine luuk oli lahti ja tänu sellele vuhises sõites sisse mõnusat tuult, mis oli ikka parem kui mitte midagi.
Linna jõudes ostsin enne bussi peale minekut suure veepudeli. Kuna mu järgmisesse sihtkohta sõitva bussi väljumiseni oli kõigest seitseteist minutit, ei jõudnud ma kuhugi kaubamajja minna, et vetsus ära käia. Seega pidin maksa paarkümmend senti, et tasulises wc-s ära käia ja jaheda veega nägu loputada.
Peal seda jooksin bussi peale, mis juba reisijaid peale korjas. Õnneks polnud minu valitud sihtkoht eriti ahvatlev, seega polnud ka bussis palju rahvast. Valisin koha selle järgi, kus katuseluuk kõige lähemal oleks ning seadsin end mugavalt sisse.
Ees ootas oma kaks tundi loksumist selles tolmuses ja umbses bussis. Mulle tavaliselt meeldisid pikad sõidud, kuid mitte selliste palavate ilmadega. Mulle ei meeldinud, kuidas juuksed mu keha külge meeletu palavuse tõttu kleepusid ja kuidas mu laup higist pärlendas. See oli lihtsalt vastik. Pöidlaküüdiga rännates oleks lahtine aken ja sõidust tingitud tuul igatahes lähemal olnud kui bussis...
Kergitasin topiäärt, et sellega oma nägu kuivatada ja haarasin veepudeli, et paar korralikku sõõmu vett alla kulistada. Mul hakkas sellest bussis loksumisest lausa halb ning korra käis isegi peast läbi kott võtta ja maha kobida. Aga ma sundisin ennast bussi jääma. Ma laseks muidu nii palju raha mõtetult tuulde...
Raha...
Hakkasin kiirelt kokku arvutama, kui palju ma juba tuulde lasknud olin. Tulemuse lahutasin summast, mis ma teadsin, et mul reisi alguses kaasas oli. Ohkasin murelikult ja vaatasin mõtlikult pilgul puid, mis kiirelt selja taha jäid. Kas ma pean tõesti kokkuhoiu mõttes peagi lageda taeva all magama? Või siis... mõneks ajaks paikseks jääma ja tööd rabama teha?
Vajusin bussiistmel lohakalt istuma. Kes võtaks mind nädalaks tööle? Kuskohast ma üldse tööd küsida saaks?
See kõik oli palju-palju raskem kui ma esialgu ette kujutasin. Aga ma ei tohi alla anda. Lihtsalt ei tohi. Ma oleksin koju minnes täielik naljanumber...
Ma pean hakkama saama.