Põud 7

Sain sellega hakkama mingi ime läbi. Keeruline kirjutada kui mingit head inspi pole. Kuidagi läbi raskuste tuleb see. Kindlasti on mingeid jaburaid kohti, kus sõnad on vales järjekorras aga no... pole hullu. Vähemalt on uus osa. Ehk meeldib ka... Ma loodan :)


2.

„Ai, kuramus,“ pomisesin tüdinenult ja katsusin rasket seljakotti õlgaldelt maha saada. Mida rutem, seda parem mulle endale. Kui kott maha prantsatas, lükkasin käega tuule meelevallas olevad juuksed üle pea.
Olin selja taha jätnud juba mitmeid kilomeetreid. Oleksin kindlasti veelgi kaugemal olnud, kui päev nii tapvalt kuum poleks olnud ja kott tunduvalt kergem. Aga ma ei saanud kurta, sest mitte keegi teine ei ajanud mind sellist asja tegema. Mina olin see, kes nii otsustas ja ma teadsin, millega mul tegemist tuleb teha.
Ja kuhu ma mõne tunni jooksul välja jõudnud olin?
Seisin suure maantee ääres niidetud murul, mis teravalt mu nahka torkis. Mõlemale poole teed jäid kuivad kraavid, peale kraave laius krõpsuvalt kuiv mets.
Ausalt öeldes ma ei teadnud kus ma olen. Ma teadsin, et kell on piisavalt palju, et mõelda ööbimiskoha otsimise peale, kuid igasugune lageda taeva all ööbimine oli välistatud. Seega pidin ma teada saama, kas ja kus on lähim majutusega tegelev asutus.
Hoidsin silmad lahti, et äkki näen mõnda viita, mis juhataks tee mõne sellise maja juurde kätte, kuid nagu neetult näitasid kõik teeviidad, kui palju kilomeetreid kuskile linna on.
Istusin ettevaatlikult kuivanud murule ja otsisin kotist veepudeli välja. Korkisin selle lahti ja kulistasin palju vett kurgust alla. Toppisin seejärel pudeli kotti tagasi ja katsusin pehmelt oma õlgu, mis olid kuuma päikese tõttu valusad ja punased. Jalgade olukord oli palju parem, kuid mu õlad olid alati esimesed, mis päikesepõletuse ohvriks langesid.
Kirtsutasin tujutult nina, kui mõtlesin valu peale, mida seljakoti edasi kandmine põhjustaks.
Nähes eemalt silmapiiril autot lähenemas, ajasin ennast püsti ja otsustasin teha midagi, mida mul esimesel päeval üldse kavas teha polnud. Rabasin koti ühte kätte ja teise käe sirutasin välja, pöial püsti. Seisin ühe jalaga asfaldil, teine murul, pilk läheneval kirsivärvi autol. Lootsin, et ükskõik, kes rooli taga on, et ta oleks vähegi normaalne ja peaks kinni.
Kiigutasin end kandadel ja lasin hetkeks käel langeda. Lasin autol lähemale jõuda ning sirutasin selle siis uuesti välja, kui auto minust umbes kolmesaja meetri kaugusel oli.
Ja lõpuks kui auto pidanuks juba aeglustama, kadus mu lootus. Olin küll suurel maanteel aga millegipärast liikus siin mulle vajalikus suunas ülivähe autosid. Tegelikult peaaegu mitte üldse. Või kui, siis paar. Kirsipunane auto kihutas minust tümpsudes mööda ning ma saatsin seda õnnetu pilguga, kirudes ülbet jorssi selle rooli taga. Samas võib-olla oli see isegi hea, et see tüüp mind peale ei korjanud. Ma poleks ennast just kuigi mugavalt tundnud.
Vaatasin kuidas see auto eemale käänaku taha kadus ja pöördusin, et näha, kas eemalt veel autosid paistab. Ümber pöördudes ja enne kui käe taas välja sirutada sain, peatus minust paarkümmend meetrit eemal üks kena hõbedane auto.
Pisut segadusse sattudes jäin seda vaatama ja tundsin, et ka mind vaadatakse. Hõõrusin käega oma pihta ning ootasin, mis juhtuma hakkab. Ma ei tahtnud minna auto juurde ja ise jutuga alustada. Võib-olla ei peatunud see auto minu peale, võib-olla lihtsalt...
Juhipoolne autouks lükati lahti ja sealt ilmus nähtavale pikk noormees, lohvakad valged lühikesed püksid jalas, laimiroheline särk suurte kirjadega seljas ja silmi varjasid sportlikud päikeseprillid. Ta sammus minu poole ja tervitas mind.
Teretasin teda vastu.
„On sul abi vaja?“ küsis võõras ja heitis kiire pilgu mu suurele seljakotile.
„Ee... ei,“ laususin kiirelt, kui ta oli mu kotti haaramas.
„Okei, vajad küüti või midagi muud?“
„Ausalt öeldes jah,“ noogutasin ja asetasin käed puusa. Tõin kuuldavale kerge naeruturtsatuse tema küsimuse teise poole peale. „Ma vajan öömaja. Kus siin lähim on?“
„Lähim öömaja?“ kordas võõras kajana. Ta torutas mõtlikult huuli. „No, ma ei tea päris täpselt aga mu tuttava vanemad tegelevad majutusega.“
„Oh, okei. Kui kaugelt siit?“
Noormees kratsis mõtlikult kukalt.
„No ega just väga lähedal ka pole...“ Ta vaatas mind. „Aga ma võin sind kohale viia. Ma nagunii elan sealkandis, seega see poleks sugugi tülikas ka.“
Ta sirutas käe uuesti mu seljakoti poole ja seekord ma ei puiklenud vastu. Vaatasin, kui kerge oli tal kotti kanda, kui ta sellega oma auto pagasniku juurde kõndis ja selle sinna toppis. Istusime samaaegselt autosse ning kui liikuma hakkasime, sirutas ta käe minu poole: „Kristo.“
Naeratasin ja võtsin tema käest kinni. „Karolin.“
„Kena..,“ kiitis poiss ja pistis päikseprillid särgi taskusse.
„Kui pikk sõit sinna on?“ küsisin teda katkestades. Kuna tegemist oli siiski võõra inimesega ja üldiselt mul võõraste vastu midagi polnud, oli siiski ebamugav võõraga koos sõita. Olin kodus otsustanud pöidlaküüdi võimalust vaid viimases hädas kasutada ja minu meelest nüüd üks selline juba oligi. Iseenesest lootsin, et see hädaolukord ei tule nii vara, kuid ise olin selles süüdi, et polnud oma nahka kuuma päikese eest kaitsnud.
Mu raskest kotist puudus nii päevituskreem, mis seda teinud oleks, kuid nüüd hakkasin puudust tundma ka mõnusast nokamütsist.
„No, nii umbes tund.“
„Tund?“
„Nojah,“ venitas Kristo ja kruttis autoraadiot. „Mu sõbra vanemad pole väga kaua sellega tegelenudki, kuid neil oli linnast väljas kodu ümber palju tühja maad ja siis nad hakkasid seda tuunima ja nii nad peavadki seda äri. Neil läheb ikka päris hästi. Mitmed firmad juba rendivad maja oma pidudeks ja noh, turistid ka peatuvad seal ikka... Üldiselt on suvel ikka päris palju käivet neil. Neetult hea äri aga samas ka paras jama...“
„Miks?“ küsisin. Minu silmis oli majutus äri üks kergemaid vorme.
„No neil on see ikka päris kõrgetasemeline. Noh, söögid ja muu selline värk. Tüübi ema tegeleb selle toidupoolega ka... See on nagu mingi restoran juba ka. Kõva koht igatahes...“
Noogutasin noormehe kiire kiidulaulu peale pead ja kujutasin juba ette, kuidas mu rahakott peagi tühjaks saab. Kui koht nii peen on, siis ma kaua seal olla ikka ei saa. Isegi kui tahan. Või kui tahan, peab raha juurde saama... Aga see on juba keerulisem teema.
„On see kallis?“ küsisin mõne aja pärast, lootes kuulda üht kindlat vastust.
„Oleneb kui kallis on kallis.“
„No kallis on ikka... kallis.“
Kristo heitis mulle oma naeruse pilgu. „Ole mureta, neil on seal asemeid igas hinnaklassis...“
„Väga tore.“
„Aga,“ venitas ta ja jätkas siis. „Räägid mulle endast ka? Kuskohast sa tuled ja kuhu lähed?“
Naeratasin talle ja ohkasin. „Tulen Saaremaalt. Lähen mitte kuhugi.“
„Kuidas nii?“
„Sihtkohta pole. Ma jõlgun niisama ringi. Tahan oma suve pisut huvitavamaks teha. Seega otsustasin lihtsalt ringi rännata.“
„Lihtsalt sihitult? Väga igav oli kodus?“
„Kusjuures oli jah,“ hakkasin naerma ja tundsin ennast autos juba pisut mugavamalt.
„Ei no julge oled, midagi pole öelda.“
Ülejäänud sõit möödus üsna rahulikult. Kristo uuris minu elu kohta, rääkis endast ning mina kuulasin ja naersin. Nii möödusid kilomeetrid ülikiirelt.
Varsti olime metsa vahelt välja saanud ja nüüd püüdis mu tähelepanu ilus maastik. See oli küll ühtlane, kuid omamoodi väga ilus. Vähemalt mulle meeldis. Uudistasin maju, mis meist mööda lipsasid, kui hakkasime pisikese linnakese lähedusse jõudma. Kuigi esimene päev ei olnud füüsiliselt raske, oli see seda vaimselt. Mõnus õhtusöök ja hea uni olid midagi, mida ma kogu hingest igatsesin, et oma energiavarusid taastada.