Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)

Mu teine katse oli samuti läbikukkumisele määratud. Maandusin oma mustalt kohvrilt voodile ja lagistasin naerda. Ma polnud kohvripakkimises iial just kuigi osav olnud. Kuidas ma kõik oma riided sellesse ära mahutama peaks?
Mu toakaaslane ülikooli ühiselamus, Katie, istus oma voodil ja naeris samuti kogu südamest.
„Miks nad kasutusjuhendit sellega kaasa ei anna,“ osutasin väsinult oma kohvrile, ajades end voodilt püsti. Seisin voodi kõrval käed puusas, pilk naelutatud kohvrile.
„Võib-olla sa ei peaks oma asju niimoodi sinna sisse loopima... Räägitakse, et kui riided rulli keerad...“
„Katie, mul on kiire,“ lõin pilgu oma toakaaslasele, kes uuesti naerma puhkes. Vaatasin oma kõige uuemat sõpra ja ei saanud midagi parata, et ise samuti naerma hakkasin.
„Samas võiksid endale pooled riided selga toppida, siis on sul vaja vähem pakkida,“ lausus Katie naeruse häälega ja ma saatsin talle hoiatava pilgu.
Ta naeratas  laialt ja muutus siis õnnetuks. „Nii kahju, et sa lähed koju.“
„Aga sa ju lähed ka,“ vastasin ja keerasin oma kohvri ümber, et pakkimisega otsast peale alata.
„Kolm kuud. Oh, ma hakkan sind igatsema,“ mossitas Katie ja silus oma pika punupatsi otsa.
„No sügisel on seda toredam koos jälle,“ proovisin teda lohutada.
Surusin mõned pluusid, mis rulli keeranud olin, kohvri põhja ja ohkasin.
Kodu.
Kas ma tegelikult ka tahan sinna minna? Vajusin hetkeks mõtesse. Keskendusin oma südamele ja sellele, mida mu süda õigeks pidas. Mu süda tahtis kodu. Järelikult mina ise ka. Ja miks ma sellest seekord nii suure numbri teen? Vähem kui pool aastat tagasi me käisime Kentiga seal. Veetsime jõulud neljakesi koos, kuigi ma arvasin viimase hetkeni, et Kentil on jälle keegi uus, keda ta meile tutvustada soovib.
Ja kuigi mõned kuud tagasi sai kodus käia, oli ligi üheksa kuud möödas sellest ajast, millal viimati oma sõpru nägin. Oma parimaid sõpru.
Lexie, Evan ja Will.
Ülikooli ja vahemaa tõttu oli nendega igasugune suhtlemine katkenud ja kui ma nende peale mõtlesin, tundsin rasket klompi  kurku tekkivat. Nad olid mu sõbrad, kuid mina tulin siia kaugele õppima ja jätsin nad maha... Viimane kord kui ma Lexie’ga rääkisin oli eelmise aasta augustikuus. Nädal enne seda, kui asjad kokku panin ja ülikoolilinnakusse kolisin... Ilmselgelt oli igasugune mittesuhtlemine põhjendamatu ja ma aimasin ette, millise näoga mind mu sõbrad vastu võtavad.
Kas me oleme veel üldse sõbrad..?
„Summer, su telefon..,“ kuulsin kõrva ääres Katie häält, mis mind otsekohe mõtteist välja tiris. Haarasin tema peost oma mobiili ja nägin ekraanil vilkumas Kenti nime.
„Jaa!“ hõikasin energiliselt telefoni.
„Kuidas sul peale kehakultuuripoiste hüvastijätupidu nii hea hommikul olla on?“ küsis Kent naljatledes.
Pööritasin silmi: „Kuule, tegelikult ka. Siin ei korraldatud mingit laialiminekupidu. Kõik proovivad võimalikult ruttu siit jalga lasta. Ja mina samuti. Ma ei joonud poole ööni nagu teised. Kus sa oled?“
„Poole tunni pärast kohal,“ irvitas Kent.
„Poole?“ kordasin ja vaatasin oma põhimõtteliselt pakkimata kohvrit.
„Jah, on probleeme sellega, õeke?“
„Ei, poole tunni pärast siis!“
„Okei, ei suuda ära oodata, mil sind näen.“
Lõpetasin ohates kõne ja viskasin telefoni padjale. Pöördusin anuvalt Katie poole: „Kas sa aitaksid mind sellega?“
Katie tõusis ja koos pakkisime mu asjad kibekiirelt ära. Lõpuks istus ta mu kohvrile ja ma tõmbasin luku kinni. Tõmbasin ta siis püsti ja ohkasin. Surusin käed kitsaste teksaste taskutesse ja vaatasin meie toas ringi.
Kuigi mulle tundus kogu aeg, et enamus asju on siin minu omad, mitte mu toakaaslase, olin nüüd positiivselt meelestatud. Toppisin muu pudi-padi väiksemasse kohvrisse, kuhu see kenasti kõik ära mahtus ning pika mõtlemise peale surusin oma kolm erinevat käekotti ka sinna. Mulle kahe kohvriga mässamisest juba piisab. Käekotti õlale tolknema pole küll vaja. Kavatsesin just ootamist asjade ülekontrollimisega sisustada, kui toa uksele kostus koputus ja Katie seda avama lippas.
Lükkasin käega pikad juuksed üle pea ja vaatasin uudishimulikult ukse poole, et näha kes meile nüüd külla tuli.
„Rave..,“ venitas Katie õnneliku häälega ja lasi poisil sisse tulla. Rave lükkas ukse käega õrnalt kinni ja kummardus pisut, et Katie huuli lühidalt suudelda. Seejärel tõstis ta oma pea, Katie keeras end ümber ja hoidis poisi käsi kindlalt enda ümber.
„Hei, Summer, teedki minekut?“
„Nagu näed,“ venitasin ja uurisin oma kobaka öökapi sahtlite sisu. Kõik need olid tühjad õnneks.
„Summeri vend tuleb siit läbi, siis nad lendavad koos koju.“
„Oo,“ noogutas Rave.
Tahtsin just lisada, et mu vend jõuab iga minut kohale, kuid kui ma end neid vaatama pöörasin, kudrutasid nad ennastunustavalt.
„Palun oodake veel natuke kuni ma ära lähen,“ palusin lõbusalt naerdes ja lohistasin kohvrid neist mööda ukse juurde.
Mõlemad hakkasid itsitama ja vabandasid viisakalt. Nad tõmbusid üksteisest pisut eemale, kui toa uksele kostus uus koputus.
„Su vend?“ küsis Katie ärevalt. Ma olin talle oma vennast palju rääkinud ja Katie oli üsna õnnelik, kui kuulis, et tal on võimalus mu venda näha.
„Natuke liiga vara,“ vastasin ja avasin ukse. Aga seal ta oli. Mu suur vend. Mu kallis vend, kes mind laia irve saatel kallistas.
„Hei, õeke!“
Naerdes rabelesin tema käte vahelt välja ja tutvustasin teda teisele kahele toasviibijale. Seejärel osutasin oma kohvritele.
„Need kaks?“ küsis Kent ja hõõrus oma pisut habetunud lõuga. Noogutasin.
„Tunduvad kerged aga ei ole.“
Kent tõstis suurema kohvri ilma igasuguste raskusteta maast lahti. Ta heitis mulle küsiva pilgu.
„No sa oled minust tugevam ka,“ kogelesin vastuseks ja ohkasin. Vaatasin Katie’t ja hammustasin huulde. Seda hetke ma vihkan kõige rohkem.
Sirutasin käed välja, et teda kõvasti-kõvasti kallistada.
„Oh,“ nurises Katie ja pilgutas kiirelt silmi. „Sügisel näeme jälle?“
„Muidugi,“ laususin kiirelt ja võtsin voodilt oma pooliku veepudeli. „Ma ei jõua ära oodata,“ pomisesin vaikselt ja mõeldes, et enne sügist pean veetma kolm kuud kodus... Kodus, kus on nii palju, mis mind rõhuma hakkab, hakkas mu kõhus kõik keerama. Aga plusse on ehk siiski rohkem.
Kent võttis mu kohvrid ja kadus toast. Lasin viimast korda silmad üle toa, ahmisin igat detaili sisse ja kallistasin Katie’t veel ühe korra. Rave müksas mind sõbralikult, kuid kui Katie temaga pisut pahandas, kallistas temagi mind.
Manasin näole rahuloleva naeratuse ja väljusin toast, lisades sammudesse kiirust, et Kentile järele jõuda. Mu sammud kõpsusid vaikses ülikooli ühiselamu koridoris, kus suurem osa tubadest olid juba tühjad... Kõik, kes olid kaugelt pärit, kadusid koju, et nautida suvesoojust ja vabadust, mis oli igasugustest hingepiinadest prii...

Kui lend oli selja taha jäänud ja ees ootas veel taksosõit koju, olin juba üsna väsinud. Soovisin, et viimane sõit läheks ruttu, kuna ma tõesti vajasin und.
Auto hüppas kergelt, kui sõitsime läbi pisikese maanteelohu ning sellest piisas, et mu uni kaoks. Vähemalt mõneks ajaks. Kohendasin end oma istmel ja vaatasin hetkeks Kenti poole, kes lohakalt mu kõrval tagaistmel istus ja välja vaatas. Pöörasin pea ja jäin ka möödalipsavaid maju ja puid vaatama. Olime peaaegu kodus...
Kui me keerasime peateelt meie sissesõidu teele, märkasin juba meie maja verandal liikumist.
„Kas sa helistasid neile vahepeal?“ küsisin Kentilt, kes noogutas.
„Jep, palusin emal midagi süüa teha. Nälg tapab ära mind.“
Naersin ja imetlesin varasuvist koduümbrust. Sellisel ajal oli see omamoodi võlumaa. Talvel oli siin kuidagi kole ja külm.
Kui takso maja ees peatus, oli Kent esimene, kes sellest väljus. Isa patsutas teda rõõmsalt õlale ja tuli taksojuhi juurde, küsis mis arve on, maksis selle ära ja pistis veel paar rahatähte nooremapoolsele mehele jootrahaks pihku. Seejärel nad tõstsid meie kohvrid autost välja ning viisid need verandale. Samal ajal kobisin mina aeglaselt autost välja ja kohe jooksis ema mind kallistama.
„Kullake!“
„Tsau,“ naeratasin talle kurnatult ja rabelesin kähku tema ülitugevast haardest vabaks. Kohe kui sellega hakkama olin saanud, kallistas isa mind.
Ja siis said kallistused otsa.
Ema katsus mu juukseid ja vangutas pead: „Nii tumedad juuksed?“
„Ma tahtsin pisut vaheldust.“
„Jajaa, muutused on head,“ kiitis isa mulle takka ja ma vaatasin ümbrust. Jah, hoopis teine asi oli siin sellisel ajal olla...
„On sul kõht tühi? Kui sa süüa ei taha, võta pisut kooki ja joo teed...“
Noogutasin ja järgnesin emale majja. Istusin köögis laua taha ja vaatasin, kui kiirelt ema mu ette taldriku koogitükiga asetas ja teekannust suurde kruusi kuuma teed valas. Mu sõõrmetesse trügis uskumatult hea vaarikalõhn.
„Vaarikatee?“
Ema noogutas ja istus minu vastu. „Täitsa naturaalne.“
Tõstsin kruusi suu juurde ja rüüpasin sellest pisikese sõõmu. „Ülihea.“
Kugistasin kooki isukalt alla ja ema luges mu igat ampsu. Sügaval sisimas hakkas see mind tegelikult jubedalt häirima aga ma mõistsin teda. Vähemalt olen ma nüüd siin tema juures ligi kolm kuud.
Lõpetasin koogiga ja võtsin endiselt kuuma teekruusi pihkude vahele. Vaatasin pikalt aknast välja ja vaatasin siis ema.
„Kas sa midagi Lexiest ja Evanist ka tead? Ja Willist? Mis nad teevad?“
Ema ajas end toolil sirgu: „No nad käivad linnas kõrgkoolis. Ma alles nägin Willi. Ta küsis sinu järele.“
„Mida?“
„Et millal sa tagasi tuled. Ta tahab sind näha,“ nentis ema fakti, mida ma teadsin nagunii. Juba siis, kui ma jõulude ajal siin käisin ja tegin omaette näo nagu poleks kodus olnudki, et pääseda kohustusest nendega kohtuda. Ma ei soovinud seda siis. Küll aga nüüd.
„Ma äkki lähengi jalutama,“ võtsin viimased sõõmud teed ja tõusin, et kruus puhtaks loputada. Asetasin selle nõuderestile kuivama. „Nii väsinud ma ka pole. Pealegi on ilus ilm. Miks mitte paar kiiret külaskäiku teha.“
„Ja-ah, võib-olla tõesti. Su sõbrad rõõmustaks.“
Olin köögist välja astumas, kui ema seda ütles. Mu samm aeglustus, kui sõna ’sõbrad’ kuulsin.
„Ma arvan ka,“ vaatasin teda üle õla ja naeratasin vilksamisi.
„Sa ehmatad nad ära.“
„Miks?“
Ema vaatas mind imetlevalt. „Su... juuksed... Sa ise... Su riided. Sa oled kõvasti muutunud selle esimese ülikooliaasta jooksul.“
Mühatasin kergelt: „Muutused on paratamatud, ema. Sa tead ju.“
Ema lõi pilgu maha ja noogutas: „Muidugi, kullake.“
„Ja muutused on vajalikud.“
Vaatasin ema ja vaikisin. Ootasin, et ta ütleks veel midagi, kuid Kenti ja isa lähenev jutuvadin lõpetas meie vestluse.
„Ma lähen vahetan siis riided ära,“ ütlesin kähku ja sammusin just köögi jõudnud isast ja Kentist mööda. Kent jälgis mind kulm kipras, kuid ei lausunud õnneks midagi.
Minu ja Kenti kohvrid olid tõstetud esikusse. Oletasin, et kui ma lõpuks tagasi tulen, on minu kohvrid juba minu tuppa rännanud.
Läksin oma toa ukse juurde ja surusin lingi alla. Astusin aeglaselt voodi juurde ja jäin siis seisma, et tume pisike pintsak lahti nööpida. Tõmbasin selle siis seljast ja viskasin voodile. Tirisin teksad jalast ja sammusin siis niimoodi, tavaline valge pikk maika seljas, oma riidekapi juurde ja otsisin midagi kodustest riietest välja. Tavalised lühikesed püksid. Kuna kell oli juba päris palju, otsustasin ka midagi veidi soojemat selga otsida. Tõmbasin koorevärvi õhukese pluusi selga ja vaatasin ennast
peeglist.
Veider oli siin tagasi olla ja veider oli mõelda, mis üle pika aja kodus viibides jälle toimuks ja toimuma hakkaks. Aga ma olen piisavalt tugev, et kõigega silmitsi seista. Kuigi mu süda väreles hirmust, kas ja kuidas mind mu sõbrad, võib-olla mu endised sõbrad, mind vastu võtavad, proovisin siiski positiivselt mõelda.
Aga kui ei, siis ei. Ma saaks sellest üle. Kunagi kindlasti. Mul on ülikoolis palju uusi sõpru. Ja mul on Katie.
Tõmbasin sõrmedega läbi juuste ja otsisin toast omale patsikummi, et juuksed hobusesabasse kinni panna. Tõmbasin salvrätikuga üle näo ja vaatasin mõtlikult tüdrukut enda ees.
Võib-olla nad esiemse hooga lihtsalt ei suuda uskuda, et see mina olen. Kuigi jah, tumedad juuksed muutsid mind üsna palju. Aga sellegi poolest olin ma peaaegu see sama tüdruk. Seesama Summer Windmill, kes kümne küünega oma vähestest sõpradest kinni üritas hoida.
Sulgesin silmad ja hingasin sügavalt sisse-välja. Proovisin endas leida seda tunnet, mis minus oli siis, kui ma olin siin kodus. Kui kõik tundus kuidagi nii... väike, nii ühes kohas koos. Nüüd olid asjad hoopis teistmoodi.
Avasin silmad ja tundsin nagu oleks aega tagasi keeratud. Naeratasin oma tavalist kerget naeratust ja ohates väljusin oma toast.
Peatusin köögilävel, ütlesin teistele, et lähen jalutama ja astusin õue.
Mu esialgne plaan oli minna Lexie juurde, kuid kui ma maanteeni jõudnud olin, mõtlesin ringi. Ma ei olnud kindel, kuidas Lexie mind vastu võtaks. Võib-olla ka seetõttu keerasin ma maanteel hoopis teises suunas ja hakkasin liikuma.
Tee Willi majani üle nii pika aja tundus üsna pikk, kuid mul polnud kodukandis jalutamise vastu mitte midagi. Hingasin sisse sooja värsket õhku ja vaatasin taevast, mida peagi loojuv päike imeilusate värvidega aina rohkem ja rohkem ehtis.
Mulle meeldis kodus olla. See tunne, mis mind valdas oli nii hea. Justkui oleks keegi kallis mind emmanud ja kavatseb mind igavesti oma käte vahel hoida. Seda tunnet on raske kirjeldada.
Kui lõpuks Willi kodu puude varjus nägin, lõin hetkeks kõhklema, kuid sain endast võitu. Will oli hea poiss.
Astusin välisukse juurde ja koputasin kolm korda tugevalt puidust uksele. Taganesin sammu ja jäin ootama.
Olin just valmis uuesti koputama, kui uks kiirelt avati ja lohaka väljanägemisega Will mind pealaest jalatallani pilguga seiras.
Naeratasin oma kõige tavalisemat naeratust: „Tere, Will!“
Poisi silmad lõid otsekohe särama kui taevatähed ja tema suu kaardus õnnelikuks naeratuseks. Ta sirutas oma käed välja ja libistas need minu ümber, et mind tugevalt kallistada.
„Summer, sa neetud võõras!“ tõstis ta mind üles ja keerutas mulle ringi peale. „Lõpuks ometi tagasi,“ ohkas ta, mind maha pannes.
„Lõpuks ometi,“ kordasin tema sõnu ja naeratasin rahulolevalt. Lõpuks ometi oli algus tehtud...