Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)

„Räägi, kuidas suurlinnas elu ka on? Keeb täie rauaga..?“ uuris Will, suul endiselt lai naeratus. Ta ei saanud minult pilku ja mu pluusivarrukalt käsi. Mind natuke häiris tema pikale veninud puudutus, kuid ma ei pidanud vajalikuks sellest numbrit teha.
Samal hetkel lasi ta mu käe lahti ja tõmbas endale tooli lähemale, et istuda. Ta osutas teisele toolile, kuid ma raputasin pead.
„On sul kuhugi kiire?“ kergitas Will kulme ja naeratas mingite oma mõtete peale. „Aga olgu, räägi nüüd. Piinlen uudishimu käes. Kuidas suur ülikool ka on?“
„Tavaline. Ei midagi erilist. Keskendun õppimisele.“
Will vaatas mind imestunult. „Ühikaelu?“
„Mida sa silmas pead?“
„Peod, väljaskäimised... Inimesed?“
„Ma pole iial meeletu peoloom olnud, Will. Sa tead seda ju.“
„Aga ikkagi. Sa rõõmustasid neid seal oma kohalviibimisega?“
Jäin Willi vaatama.
Ta näppis oma kulunud välimusega pruuni käepaela ja tõstis oma pea samal hetkel kui ma kiirelt oma pea kõrvale keerasin.
„Summer?“
„Milleks sellised küsimused?“ küsisin pisut pahuralt.
„Miks sa ei vasta? Täiesti... normaalsed küsimused ju?“
Mühatasin: „Eks vahel ikka käisin.“
Will naeratas ja tõusis. Ta lükkas jalaga tooli eemale ja toetas end minu kõrvale verandapiirdele: „Polnudki kõige hullem, ega? Ma saaks kõrvalepuiklemisest aru, kui ma oleksin näiteks küsinud, kas sul on keegi.“
Mu süda jättis löögi vahele. Keerasin pea tema poole ja mu näost võis väga hästi välja lugeda, kui rahulolematu ma olin.
„Will..,“ venitasin vaikselt.
Ma lootsin siia tulles, et meil saab lõbus olema, kuid ma tõesti ei osanud oodata sellist ristküsitlust...
„Kas sul on keegi?“ küsis Will vaikselt ja proovis uuesti mu randme ümbert kinni võtta kuid ma jõudsin oma käed enne kui hilja tõrjuvalt rinnale vaheliti asetada.
„Summer?“ ütles ta mu nime ettevaatlikult.
„Will,“ vastasin samaga. Mu hääl oli anuv. Paluv...
„On?“
Ohkasin raskelt. „Ei ole. Oled nüüd õnnelik?“
„Ei. Jaa... Võib-olla.“
Raputasin kergelt pead ja proovisin seda ebameeldivat tunnet enda sees eirata. Mul oli tunne nagu ma oleksin enampakkumisel. Katie’l oli komme mind igale poole kaasa tarida, et ma selline üksik hunt poleks. Tema eesmärk oli mulle alati keegi leida, kes mind lõbustaks, kuigi ta sai tihti aru, et ma pole asjast üldse huvitatud. Mu süda on lukus. Katie ei seda ei teadnud ja mul polnud sellest plaanis talle ka kunagi rääkida. Miks ma peaks?
Ma olin juhtunu keelatud teemade alla paigutanud. See võrdus peaaegu samaga kui peita varandus
lukuga laekasse, peita see ning visata võti ära nii, et see oleks leidamatu. Ma olin sama teinud, kuid saladusega laegas oli minu sees... Tuksus edasi igal päeval, mis eelmisele järgnes. Tuksus edasi unustuse poole. Ja aeg ehitas laeka ümber paksud seinad, mis mitte midagi ega kedagi enam läbi ei lasknud.
Kuid see kõik ei tähenda, et ma oleksin unustanud.
Ma hoidsin kõike endas ja sama palju kui ma meenutuste käes piinlesin, siis sama palju leidsin ma neist ka lohutust.
Mu mõtted katkestas Willi vaikne hääl, mis minult vabandust palus, et ta nii tormakas on.
„Ma lihtsalt igatsesin sind,“ lisas ta. „Ootasin nii väga. Kõik need kuud... Summer... Ma olen meeletult õnnelik, et sa tagasi oled... Oled ikka terve suvi siin?“
„Jah.“
Willi nägu lõi õnnelikult särama.
„Ja kuidas sul läheb?“ küsisin kiirelt, et mitte kuulda seda kõike, mida see poiss mulle veel öelda kindlasti kavatses. „Ja Lexiel ja Evanil?“
„Saime esimese kõrgkooliaastaga hakkama... Ei kurda just. Oleme rahul... Sa pole neile oma tulekust teada andnudki?“
„Ei, ma... Otsustasin kõigepealt sinu juurde tulla. Ma ei tea, kuidas nemad mind vastu võtaksid.“
„Oh, Summer... Kõik ootavad sind ju siin.“ Willi naerune hääl kahandas minus seda kohutavat hirmu Lexie ja Evaniga kokkusaamise ees. „Lex ja Evan ka.“
Vaatasin kahtlevalt enda ette.
„Mida sa ometi kardad,“ lausus Will ja hõõrus kiirelt mu õlga. „Lähme otsime nad üles. Ma toon toast oma pusa.“
„Kohe?“ kordasin valjult.
Will peatus, käsi välisuksel: „No millal siis? Sul ongi minuga pisut julgem.“ Seejärel kadus ta majja, minu vastust ära ootamata.
Mõnekümne sekundi pärast oli ta tagasi ja tiris käimise pealt oma helehalli pusa selga. Ta tõmbas luku umbes poole peale kinni ja vaatas siis minu riietust: „Ega sul külm ei hakka? Kui vaja toon sulle ka midagi.“
„Ei ole vaja,“ vastasin kiirelt ja asusime jalgsi teele. Me ei kiirustanud üldse. Meil oli aega maa ja ilm. Kuulasin mõnda aega Willi muljetamist kõrgkoolist, peale seda rääkis ta mõningaid kohalikke uudiseid. Ma mõistsin, et ta ei rääkinud mulle paljusid asju inimestest, kellega mul negatiivsed kokkupuuted olid, kuid ausalt öeldes ma ei teadnudki kas ma tahan neist midagi teada või mitte.
Läbi küla liikudes, üle pika aja jälle siin olles, puges mu hinge midagi, mis tegi mu olemise raskeks. Kõik need mälestused...
Peale Chadi surma varises mu maailm kokku. Varises kokku ja purunes tuhandeks killuks. Kui ma temaga koos olles arvasin end teadvat, mida ma tema vastu tunnen, sain oma tunnetest tõeliselt aimu siis, kui temast ilma jäin.
Kõik, mis sel suvel toimus, jäi mu hinge kriipima. Suhted, mis nädalatega sassi läksid, tundusid paranevat, kuid need ei muutunud enam endisteks. Mingi tuntav vahe oli ikka sees.
Mitte keegi ei teadnud tegelikult, milline torm mu sees möllas. Nad võisid aimata, kuid ei teadnud.
Ma ei rääkinud peale juhtunut oma tunnetest mitte kellegile. Ma proovisin lihtsalt pead veepinnal hoida, et elus püsida, mitte lasta lainetel mind maha murda...
Kõige valusam aeg oli kooli lõpetamine. Ma mängisin peas läbi, mis juhtus aasta tagasi ja piinasin nii vaid ennast. Ja lõpuks ma otsustasin sellele lõpu teha. Mu elu peab minema edasi. Ma ei saa elada mälestustes, sest nii jääb kogu mu elu seisma. Ma lihtsalt ei saa...
„Mis koht see veel on?“
Katkestasin Willi poole lause pealt. Ma ei pannud tähelegi, millest ta oma viimased kümme minutit rääkinud oli.
„Peomaja. Ma ju ütlesin, et see uus tüüp, kes siia kolis, otsustas sellesse majja elu sisse puhuda.“
„Kas selline koht sellises kohas pole mitte üks suur risk?“
„Ta otsustas selle riski võtta,“ ütles Will ja kehitas õlgu. „Eks ta ise teab. Tema papp.“
Vaatasin maja, mis oli tühi olnud lausa liiga kaua aega. See oli müügis olnud kaua aega üsna soolase hinnaga, kuna maakleri meelest oli merelähedus selle maja suurimaks plussiks. Aga see oli kui tondiloss, kui ma seda viimane kord nägin. Nüüd aga... Äärmiselt kutsuv.
Metsikus aias maja oli ehitud värviliste suurte tuledega ja sellest kostuv muusika segunes rõõmsate häältega.
Astusime majale lähemale ja jõudsime selle veranda juurde. Will lasi mul esimesena trepist üles minna.
Peatusin ja Will jäi mu kõrvale.
„Mis on?“ küsis ta.
„Ei midagi, ma lihtsalt... Kas Lexie ja Evan on siin?“
„Muidugi on, tule,“ naeratas ta ja võttis mu randme ümbert kinni, mind endaga majja kaasa tõmmates.
Trügisime läbi kambakeste, kuni ma viimaks nägin neid kahte.
Will oli sekundiga minust ühe sammukese ees, puudutas mõlemaid õlast ja siis jõudsin mina nende kõrvale.
„Vaadake, kelle mina kätte sain,“ teatas Will neile ülipidulikult.
Lexie näolt kadus särav naeratus, kui ta pilgu mulle heitis. „Summer?“ küsis ta imestunult.
Noogutasin ning tundsin, kuidas mu süda sees ebaühtlaselt tuksles. Tõsi, kõigest hoolimata lootsin ma kallistust ja rõõmu...
„Evan, hoia mu jooki,“ pomises ta ja surus oma mahlaklaasi poisi pihku. Seejärel sirutas ta kallistuseks oma käed välja.
„Summer, millal sa tulid?“ küsis ta naerdes ega kavatsenudki mind veel lahti lasta, et Evan mind tervituseks kallistada saaks.
„Täna,“ vastasin ja ärevus mu hingest kadus. Mul hakkas nii hea. Jahedus asendus soojusega.
„Summer,“ vabastas Evan mind Lexie käte vahelt ja kallistas tugevalt. „Palun ütle, et sa jääd siia pikemaks ajaks?“
„Muidugi jään,“ vastasin mühatades nagu oleks mõeldamatu siin vaid paar päeva olla.
„See suvi tuleb sul üks parimaid, kallike,“ tõotas Lexie pühalikult. „Lähme, võtame sulle midagi juua ja siis räägime! Hiljem siis, poisid!“
Lexie krabas minust kinni ja tiris mind endaga kaasa ruumi teise otsa.


„Kool ja kodu?“ võttis Lexie üliosavalt mu pika jutu kokku. „Tõesti?“
„Tõesti.“
„Sa elad suurlinnas... Sul pole millegipärast vaja muretseda. Sa saad õppimisega ideaalselt hakkama ja sa tobuke ei kasuta kõikki neid võimalusi ära?“
„Ei kasuta jah,“ ohkasin ja mängisin kõrrega klaasipõhjas sulavate jääkuubikutega. „Pole vaja.“
Lexie vaatas mind pikalt ja tühjendas oma kokteiliklaasi ühe sõõmuga. „Summer, sa oled muutunud,“ teatas ta peale lühikest vaikust.
„Sa pole ainuke, kes seda öelnud on.“
„Kindlasti,“ venitas Lexie. Ta naeratas ja langetas pea: „Will ootas sind. Väga.“
Pööritasin silmi.
„Ma tean, mida sa mõtled, Summer, aga sa ise ka tead, et sa ei jäta teda üldse külmaks. Ta oli meist kõigist kõige kurvem, kui sa augustis lahkusid. Ole tema vastu pisutki... avatum. Viimaks võiks ju...“
Vaatasin oma klaasis jääkuubikuid ja keerasin siis klaasi ümber.
„Lexie, palun..,“ sosistasin vaikselt, kui järsk automürin ja vilin mind vaikima sundisid. Lexie vaatas mind ja mina vaatasin autot, mis kahtlaselt tuttav tundus. Ja see inimene, kes autoukse pauguga kinni lõi ning maja poole hämaruses tuli, oli samuti kahtlaselt tuttav.
Mu süda tõmbus valusalt kokku, kui ma tundsin selle kõnnaku ära. Kui ma tundsin tema ära.
Panin klaasi verandapiirdele ja soovisin juba põgeneda, kuid see oleks tundunud lapsik. Ma pole enam laps. Ma olen täiskasvanud ja see kõik, mida tema mulle tegi on minevik. Ammu unustatud. Minevik. Seega miks ma peaksin jooksma tema eest, kui selleks puudub igasugune mõte...
Ta võttis väiksel trepil üliaeglaselt asted, mind põhjalikult silmitsedes: „Nii et see on tõsi, mida rahvas räägib. Head uudised levivad tõesti kiirelt.“
„Tere, Joshua,“ libises tervitus üle mu huulte.
Joshua elu oli ka päris kirev. Ta oli kõikide üllatuseks tormakalt abieluranda seilanud ühe oma pikaajalise sõbrannaga, kellega tal rohkem kirel baseeeruv suhe oli. Pulmad toimusid kui ma viimases klassis käisin. Mõned kuud hiljem hakkas levima uudis, et ta oli tüdrukust siiski raginal lahku läinud. Sügaval sisimas tundsin tema sellise ebaõnnestumise üle vaid siirast heameelt.
Aga tundus, et see ei muutnud teda. Ta oli ikka samasugune jobu ja abielu sellist tüüpi nagunii ei parandaks.
„Summer, Summer, Summer. Ülikool on sulle ilmselgelt ülihästi mõjunud... Mmm.“ Ta oli minu juurde tulnud ja ma tundsin õllelõhna. Joshua sõrmed libisesid läbi mu hobusesaba. Ma ei võpatanud ega tõmbunud temast eemale... Ma kannatasin selle tugevalt välja.
„Tere tulemast tagasi,“ lausus ta mesimagusal häälel ja kallutas end pisut, justkui tahaks mind nuusutada.
Lexie vaatas meid, suu vastikusest kergelt paokil.
„Sa oled teistsugune,“ märkis Joshua.
„Sina ka, Josh.“
„Joshua,“ parandas ta mind jahedalt, kuid siis ilmus tema näole taas see üleolev kõiketeadev ilme. „Eks ole, Summer.“
Naeratasin sunnitult: „Ikka samasugune õllehaisudega tõbras nagu sa enne olid.“
Joshua tõstis allaandvalt käed. „Oo, sõnakas. Mulle see meeldib.“
„Summer, lähme sisse,“ ütles Lexie, eemal niheledes.
Vaatsin sekundiks Joshua ahnetesse silmadesse ja seejärel Lexie omadesse: „Sa võid minna. Ma tulen hiljem järgi.“
Et ta lihtsalt rohkem meid vaadates piinlema ei peaks.
„Ee, kas sa oled selles kindel..?“
„Ma ju ütlesin. Mul ei lähe kaua.“
Joshua naeratas laialt ja tema käsi leidis oma koha mu õlal. „Jah, Lex, meil ei lähe kaua.“
Lexie kõhkles pisut, kuid kadus majja. Jäin Joshuaga kahekesi verandale.
Tegelikult ma imestasin tema jultumust mulle niimoodi läheneda, kuid ma olin nüüd palju tugevam kui enne. Seega on õige aeg katsetada, kas ma saan selle värdja taltsutamisega hakkama. Ta oli tänu alkoholile mulle alati selline voolitavam tundunud, kui kaine peaga. Teades, mida ta minust arvas, oletasin, et tema käsitlemine peaks üsna kerge olema.
„Mis me sinuga nüüd teeme?“
„Ei midagi, Josh.“
„Joshua, mu nimi on Joshua,“ kordas ta pisut pahuralt.
„Oi, anna andeks,“ naeratasin talle süütult.
„Sa saad alati andeks.“
Mühatasin sama üleolevalt, kui tema pilk, millega ta mind vaatas oli. Hoidsin meie silmsidet kaua. Nii kaua, et Joshua sellest valesti aru sai ja millimeetri haaval mulle lähemale nihkus. Kergitasin kulme, võtsin verandapiirdelt oma klaasi ja tegin minekut, jättes ta sinnapaika.
Minu poolest pistku ta end põlema. Tõbras.