Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)

27. juuli saite siis viimase osa. OMG... Ma ei oska enam kirjutada. Kirjutasin seda osa kuidagi vaevaliselt sest peas arenevad sündmused on puhtalt järgmiste osade teema Hästi keeruline olukord.

Ma loodan, et te sellele osale liiga suuri ootuseid ei pannud. Mulle see ei meeldi ning ma võtan seda rohkem soojendusena, mida on vaja järgmiste osade jaoks. Aga jahm, loodan, et teile see pisutki meeldib. Ma loodan, et nüüd järgmist osa te nii kaua ootama ei pea. Ma pisut kardan aga ütlen siiski, et äkki tuleb 14. osa selle nädala jooksul... :) Ja ehk kindlasti ka pisut parem kui see...

Olge siis tublid ja ma loodan, et meeldib. Kõigest hoolimata...



13. Särin

Avasin ähmased silmad. Pilgutasin neid aeglaselt paar korda ning jäin siis oma toa lage vaatama. Pilt pildi haaval meenus mulle Chadi külaskäik. Enne seda oli minuga kõik korras alles. Peale seda, kui ta läks ning mind üksi jättis, oli midagi minus muutunud. Ma olin sellest ootamatust üllatusest ka mitu tundi hiljem endiselt häiritud ja isegi uni ei teinud olemist paremaks.
Ma ei mäletanud, millal ma olin magamisriided selga tõmmanud. Ma ei mäletanud, millal ma end teki alla libistanud olin või millal ma end voodil hoopis teistpidi magama olin sättinud, pea all ainult üks pisike padi, mis oli pärit mu voodi peatsist.
Ajasin ennast istukile ja lükkasin teki pealt. Viskasin padja teiste patjade juurde tagasi ning libistasin käe läbi sassis juuste. Ma ei jõudnud neid enne uinumist isegi kinni panna.
Tõusin püsti ja otsisin mõned riided välja, mida selga panna. Viskasin need voodile ning tirisin magamisriided seljast. Tõmbasin mustad lühikesed püksid jalga ja roosa pluusi peale ning andsin muus osas alla. Mul puudus igasugune tahtmine hakata end piinama juuste lahtikammimisega. Kõigi teiste murede kõrval olid sõlmes juuksed tühiasi.
Olin teel kööki, kui isa parasjagu välisuksest sisse tuiskas ja minust mööda. „Paganama palav ilm on. Tööd ka ei saa teha, nahk märg..,“ pomises ta pahuralt ja lõi vannitoa ukse enda järel kinni.
Ohkasin ja läksin kööki. Kell oli alles pool üksteist ja kui õues oli nii vara juba nii palav, tõatas see kindlasti äikest.
Mingit söögiisu mul polnud, kuid juua tahtsin küll. Lootsin, et külmkapis on mahlavarusid suurendatud, kuna Kent oli eriti suur mahlasõber. Viimasel ajal tühjenesid mahlapakid valguskiirusel...
„Hei, õeraas!“ astus Kent kööki ja tuli minu juurde ning masseeris lõbusalt mu õlgu. „On sul külm?“ uuris ta naerdes.
„Ei, lihtsalt pisut valesti valitud riided.“
Esikust kostus samme. Oletasin, et isa läks tagasi õue.
Jätsin mahlapaki tööpinnale ning istusin, asudes ajalehte sirvima. Kent võttis kapist kaks klaasi ning valas need mahla täis.
Kuulsin, kuidas ta uuesti külmkapi ukse lahti tõmbas ning seal natuke midagi pusis.
„Jääkuubikuid ka?“
„Mmhmh,“ venitas laisalt ajalehe pealkirju lugedes.
„Mitu?“
„Um.., kaks.“
Pöörasin just uue lehe, kui tundsin, kuidas Kent mu pluusi alla seljale kaks jääkuubikut pistis.
„Kent!“ karjusin ja lükkasin tooli eemale, et püsti tõusta ja jääkuubikutest lahti saada. See külmus oli kohutav. Lausa kõrvetav. „Kent,“ lagistasin naerda ja haarasin temalt mahlaklaasi, mida ta mulle ulatas, jääkuubikud mahlas kõlksumas.
„Olgu-olgu, rahu!“ Kent võttis oma mahlaklaasi ja istus minu vastu teisele poole lauda. „Kena soeng.“
Võtsin sõõmu mahla ning tundsin, kuidas naeratus mu näolt hajus. Kõik tuli meelde. Hetkeks suutsin juhtunud juba unustada. Aga ega ma ei arvanudki, et see rohkem mu pähe ei trügi.
„Ma tean,“ laususin raskelt. Pilgutasin kiirelt silmi, kuna viis, kuidas mu vend mind vaatas, mõjus kuidagi liiga raskelt.
„Räägid mulle ka, kui midagi vahepeal juhtus?“
Kissitasin venna suunas silmi. Ta ütles seda nii nagu ta teaks....
„Chad käis öösel minu juures. Pisut vale ajastus oli. Ma tulin just pesemast ja...“
Kent irvitas.
„Üsna ebamugav oli. Mul oli rätik ümber... Mitte et see ainus asi oleks olnud, mis mind kattis aga siiski.“
„Aga sa tundud kuidagi rahulolev,“ märkis Kent ja naeris.
„Millele sa vihjad?“
„Mis te tegite?“
„Vaidlesime.“
„Ja kõik?“ imestas Kent.
Noogutasin.
„See oligi kõik,“ surusin läbi hammaste.
„Mis edasi saab?“
„Mitte midagi.“
„Tõesti?“
„Tõesti. Mis ristküsitlust sa siis teed?“
Kent naeris laialt.
„Kuidas sul muidu olla on?“
„Miks sa seda küsid, kui sa tead ise ka sellele vastust?“ heitsin talle tühja pilgu. Kent hammustas huulde. Ta teadis, et puudutas mu nii-öelda pehmet kohta.
„Tema pärast,“ surusin läbi hammaste, kuid ei suutnud ega tahtnud oma mõtet vennale välja öelda. Ajasin end laua tagant püsti ja marssisin köögist välja. Käisin oma toast läbi ning toppisin mobiili taskusse, lisaks veel paar rahatähte ning tegin minekut.

Kuna kell oli alles vähe, polnud mul aimugi, mida ülejäänud päevaga peale hakata. Kõndisin bussipeatusesse ja juba eemalt nägin, et keegi tuttav istub seal. Aeglustasin sammu ning uurisin pingilistujat. Lähemale jõudes mõistsin, et see pole keegi muu kui Lexie.
Esialgu olin kimbatuses. Kas minna tema juurde? Istuda tema kõrvale ja teha natuke juttu? Meie viimane vestlus polnud just kõige toredam, kuid veider oleks olnud teda ka nüüd täielikult eirata.
Vaatsin telefonilt kella. Bussi tulekuni oli omajagu aega. Lonkisin aeglaselt mööda teed bussipeatuse poole.
Ilmselgelt oli saatus minu vastu. Jõudsin Lexie lähedale kuid bussi ei paistnud veel kuskilt. Tundus, et täna on see päev, kui see jälle hiljaks jääb... Justkui oleks mul seda vaja.
„Hei,“ pomisesin hooletult.
Lexie tõstis pilgu. „Hei,“ vastas ta pisut kohmetult.
„Lähed ka linna?“ uurisin ettevaatlikult.
Ta raputas pead.
„Selge,“ venitasin ja pöörasin talle selja, et vaadata, millal käänaku tagant buss nähtavale ilmub. Loodetavasti juhtub see varsti...
Olin mõttes juba kaheksa korda Lexie kõrvale istuma läinud, kui käänaku tagant kihutas välja uhke auto, mis mõnekümne sekundi pärast minu lähedal peatus.
Joshua.
„Summer, terekest.“
Tõstsin talle tervituseks käe, kujutades ette, millise näoga Lexie meid jälgib.
„Lähed kuhugi?“
„Linna.“
Joshua naeratas säravalt. „Mina ka. Seda paganama ühistransporti pole ikka veel tulnud?“
„Kas ma seisaks siis veel siin?“
„Vist mitte,“ naeratas Joshua ja lükkas kaassõitjapoolse ukse lahti, et ma autosse istuks. Seda ma ka tegin, vältides Lexie poole vaatamist.
„Kas sa oma sõbrannat ei kutsugi kaasa?“
Neelatasin.
„Summer?“
„Ta ei tule linna,“ ütlesin kiirelt ja kinnitasin turvavöö.
„Hea küll, asume teele.“

Pool ajast, mis linna sõiduks kulus, mangus Joshua mind õhtul välja tulema.
„Me kolime sõbra sisse. Teeme pisikese soolaleivapeo ja siis liigume edasi. Palun, Summer. See oleks ju lõbus. Pealegi, mida muud sul teha on? Istud kodus?“
„Ma...“ venitasin talle vastuseks. Ega mul polnudki midagi tarka teha. Kui, siis ainult mõtlen ennast lolliks. „No olgu.“
Joshua oli mu vastusega rahul.
„Väga hea.“
„Mis kell siis see üritus hakkab?“
„Kell kaheksa.“
Ohkasin.
„No sa võid ju vahepeal koju minna ja siis ma tulen sulle mingil ajal järgi. Ma pean nagunii hiljem kodust läbi käima. Vahetan auto ära.“
Olin juba autost välja lipsamas, kui Joshua käe mu õlale pani ja mind õrnalt enda poole vaatama sundis.
„Summer?“
„Jah?“
Sõnagi lausumata võttis ta mu käe ja surus mulle pihku midagi. „Osta endale midagi ilusat.“
Ma olin liiga hämmingus, et mu suu paotuks. Ma lihtsalt avasin peo ja nägin seal paari suurt rahatähte, mida ma teadsin, et ei saa ega või vastu võtta.
„Palun, Summer, tee mulle seda rõõmu.“
„Josh...“
„Palun?“
„Ma...“
„Lihtsalt võta see vastu. See on kui minu kingitus sulle. Osta endale midagi ilusat... Mõni kleit või midagi muud õhtuks... Palun.“
Noogutasin pead ning tegin autost minekut, tundes end eriti räpaselt, et ma Joshua raha vastu võtsin.

Paar tundi ja paljude erinevate poodide külastamist hiljem, oli mu käes valge paberkott, mille sees oli üsna odavalt saadud kleit. See oli roosa, ülevalt liibuv, õlapaelteta ja seelikuosa pisut puhvis. Kergelt särav ning väga armas. See oli liiga pidulik koduse istumise jaoks, kuid ideaalne, kui hiljem kuhugi edasi minek on.
Jalutasin ostukeskuses rahulikult ringi, tehes aega parajaks. Plaanisin juba sööma minna, kuid kartsin, et järjekorrad on lõuna ajal pisut liiga pikad ning riskida bussist maha jäämisega ma ka ei tahtnud.
Otsustasin mõnest tee peale jäävast putkast midagi halba alla osta ning liikusin edasi. Olin parasjagu möödumas matkatarvikute poest, kui mu tähelepanu koondus ühele poesviibijale. See hoiak, see keha... See oli Chad.
Jäin seisma ning jälgisin teda. Ta uuris kalastustarbeid ning kui ta pisut liikus, nägin sinistes riietes vanemat meest, kes ilmselt oli müüja, tema juures midagi seletamas.
Kartes Chadi pilku, astusin mõned kiired sammud edasi, et pääseda igaks juhuks tema vaateväljast, kui ta end nii palju keerama peaks, et mul on oht talle silma jääda. Kuid sel hetkel ma teadsin, või vähemalt arvasin teadvat, mida tema sellises poes asjade uudistamine tähendab. Ta jääb kauemaks. Ta ei ei lähe mitte kuhugi. Vähemalt mitte veel...
Jõudsin ostukeskusest välja ning võtsin suuna taaskord bussijaama poole, lootes, et Chad samuti samat teed kohe-kohe jalge alla ei võta. Ma ei suudaks siis mitte kuidagi olla...
Istusin ootepaviljoni ja koukisin mobiili taskust välja.
Olin juba Joshuale sõnumit kirjutamas, kui buss mu ees peatus. Ostsin juhilt pileti ning valisin koha ja sättisin end mugavalt sisse.
Õhus oli äikest...