Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)

Lõpuks ometi sain pidurist mööda. Ammu pole nii kaua üht osa kirjutanud kui seda. Vahepeal piirdus kirjutamine vaid 7 sõnaga What a shame, eks ole. Aga nüüd peaks asjad pisut paremuse poole minema. Mul on aega ja tahtmist ja teie kõik panete mind veelgi rohkem kirjutama
Loodetavasti meeldib



7. Kavatsused

Olin vähemalt tund aega niisama istunud ja kaks lahjat kokteili kõrist alla valanud, kui hakkasin taas seda häälekest kuulma, mis mind ohtude eest hoiatas. Ära joo rohkem, mine koju, ära räägi Joshuaga, ära räägi mitte kellegiga. Lihtsalt mine siit ära, Summer. Võimalikult ruttu.
„Jää vait,“ sosistasin endamisi ning võpatasin hetke pärast, kui tundsin oma õlal kellegi käe raskust.
„Mis sa ütlesid?“
Tõmbusin pingule ja vaatasin, kuidas Claudia end minu kõrvale pingile libistas. Ta naeratas mulle säravalt.
„See polnud sulle mõeldud. Ma räägin siin omaette..“
„Okei.“ Claudia muigas kõiketeadvalt.
Enne, kui ma suutsin mõelda välja midagi arukat, et kohmakat vaikust purustada, märkasin, kuidas Claudia oli terekäe minu poole välja sirutanud.
„Me peaks korralikult tuttavaks saama.“
„Summer,“ vastasin noogutades.
„Claudia Collins, vabandust, et ma enne rannas selline mõrd olin.“
„Pole hullu..,“ pomisesin ja vaatasin, kuidas mu värske sõbranna juba mu kõrvalt minema kiiustas. Jälgisin teda hämmastunult.
„Lähen toon meile midagi head juua... Sina püsi siin.“
Vaatasin, kuidas Claudia eemale kadus ja ohkasin. Proovisin silmadega Joshuat leida, kuid ei märganud teda. Küll aga ilmus Claudia taas nähtavale, paremas käes poolik veinipudel.
„Punane läheb?“ uuris ta ja sirutas käe kahe klaasi järele.
Noogutasin ja vaatasin, kuidas kaks klaasi säravpunase joogiga täitusid. Seejärel pani Claudia korgi pudelile tagasi ja tõstis klaasi, et minuga pidulikult kokku lüüa.
„Meie sõpruse terviseks! Olgu see pikk ja õnnelik...“
Tahtsin silmi pööritada, kuid ei teinud seda. Meie sõprus... Mingisugusest siirast sõprusest ei saa juttu olemagi. Ei nüüd ega ka kunagi hiljem. See kõik on vaid olukorra tõttu teeseldud. See pole lihtsalt minulik...
„Meie sõpruse terviseks,“ kordasin tajutava monotoonsusega ja võtsin sõõmu veini. Kirtsutasin nina, kuna vein oli minu jaoks natukene liiga mõru.
„Huvitav, kus meie sünnipäevalaps on?“
„Pole teda tükk aega näinud,“ pomisesin ja vaatasin, kuidas Claudia mu kõrval keerles.
„Mis pidu see on, kui Daniel ise on hoopis kuskil ära? Nad raudselt Joshi ja teistega väljas teevad kes teab mida. Aga olgu, meil on siin sees piisavalt tore, eks ju, Summer?“
Võtsin oma veiniklaasi ja silusin nimetisõrmega selle kumerat äärt. Eelnev siider rannas ja nüüd mõned kokteilid olid juba oma töö ära teinud. Punane vein, mida ma ainuüksi selle maitse poolest ei suutnud ära juua, muutis mu enesetunde pisut kehvemaks. Ma teadsin, et kui alkohol
oli mulle mõjuma hakanud, olid kergelt tulised silmad ja palavus minu puhul tavaline nähtus.
„Kuule, Claudia, ma vist..,“ jõudsin öelda, kuid nähes, millise pilguga tüdruk mind vaatama jäi, vaikisin.
„Sa tahad ära minna? Kell on jah palju aga pidu pole veel täies hooski..,“ imestas ta.
Pidu, kordasin mõttes. Mis pidu see selline on? Lihtsalt massiline alkoholi joomine ja ongi kõik.
„E-ei, ma lähen hingan värsket õhku. Ma vajan seda. Siin on raske hingata...“
Claudia tõstis oma veiniklaasi suule ja ma kasutasin hetke ära, et tema juurest minema lipsata.
Peomaja ukselävel jäin seisma. Veranda oli õnneks tühi, kuid mind peatas hoopis miski muu. Claudia ütles midagi, mis mind nüüd hetkega kahe jalaga maa peale tiris.
Kell on palju...
Aga mitte selles polnud asi, kui palju kell on vaid hoopis milleskis muus...
Astusin mõtlikult need mõned sammud verandatrepi poole ja kuulsin eemalt, kus autod pargitud olid, jutuvadinat ja aeg-ajalt naeru, mis tuulesahinas pisut hajutatult peomajani kostus.
Olin kindel, et Joshua on seal eemal. Ja sama kindel olin ma ka selles, et täna öösel ma koju ei lähe. Esiteks ma lihtsalt ei tahtnud ja teiseks kartsin ma seda, mis mind seal ees võib oodata. Või kes mind seal oodata võib...
Ta pidi tulema hilja ning nüüd oli hilja. Järelikult...
Ohates astusin verandatrepi viimaselt astmelt liivasele pinnasele ja tundsin hõredalt kukkuvaid vihmapiiskasid. Vihm muutis õhu palju jahedamaks. Hõõrusin oma käsi, et pisut sooja saada, kui autode poole kõndisin, kuid sellest polnud eriti abi.
Nägin eemal autode juures tõesti kampa ja mulle tundus, et nii Joshua kui ka sünnipäevalaps isiklikult seisid seal vestlusringis. Liikusin neile lähemale, ise kõhklustega võideldes. Mul oli üsna ebamugav sinna minna aga mul lihtsalt polnud muud võimalust.
„Joshua,“ laususin küsivalt tema nime nendest paar meetrit eemal seisma jäädes. Nende hoogne elav vestlus oli seejärel kui noaga läbi lõigatud. See katkes järsult ja kõik keerasid end mind vaatama.
„Josh?“ kordasin lühidalt.
Joshua jättis oma sõbrad minu üllatuseks sinnapaika ja tuli minu juurde. „Mis mureks?“ küsis ta küsimuse, mida tema suust oli lausa veider kuulda. See polnud see Joshua, keda mina teadsin. See oli see uus. Uus ja turvaline, mis tegi ta tegelikult veelgi ohtlikumaks. Et kõik plaanipäraselt läheks, pean ma suutma end ühes tükis hoida, et mitte lasta tunnetel enda üle võimust võtta. Ma pean teesklema. Vaid nii saab kõik õnnestuda.
„Ma...“ kogelesin hämaruses tema nägu silmitsedes. Nüüd polnud asi minu kõhkluses. Ka mitte selles, et väljas tõepoolest külm oli ja minul vähe riideid seljas. Ma tundsin Joshua kätt oma alaseljal, kui ta mind oma auto poole juhtis ning me siis selle juures vastamisi seisma jäime.
„Mida?“ küsis ta naeruselt ja sulgesin hetkeks silmad. Ma ei või lasta sellistel asjadel ennast hirmutada. Nii ei tule asjast mitte midagi välja. Ma pean tugev olema.
„Ma ei suuda siin enam olla,“ vuristasin kiirelt ja olin õnnelik, et sellega hakkama olin saanud.
Küll aga ei teadnud ma, mis nüüd edasi hakkab saama.
„Tahad ma viin su ära koju?“ pakkus Joshua.
Raputasin õrnalt pead. „Ma ei taha...“
„Ei taha?“ kordas Joshua ja naeris jälle. „Kuidas sa siis lähed?“
„Ei. Ma ei taha koju minna. Aga ma ei suuda siin ka olla.“
„Miks sa koju ei taha?“ küsis Joshua ja toetas end oma autole.
„Lihtsalt ei taha.“
„Okei, kuhu ma viin su siis?“
„Ma ei tea. Ükskõik kuhu, kus ma saaksin magada. Kus oleks soe...“
Joshua hõõrus oma laupa ja mõtles viivu. „Okei,“ lausus ta lõpuks ja kuulsin võtmete kõlinat, kui ta pisikesele puldile vajutas ja autouksed lukust lahti läksid.
„Istu sisse,“ ütles Joshua ja surus võtme süütesse. „Ma käin korra kähku poiste juures ära. Ütlen, et lähen minema.’’
Kõndisin ümber autonina ja tõmbasin kaassõitjapoolse ukse lahti. Ronisin istmele ja tõmbasin ukse kinni. Vaatasin kuidas Joshua teiste juurde tagasi läks ja nendega sõbralikult käsi kokku lõi.
Raskelt hingates tõmbasin endale turvavöö peale ja jäin ootama, millal Joshua tagasi tuleb. Sulgesin silmad ja üritasin end siin mugavalt tunda. Nautisin head lõhna, mis siin autos oli ja tundsin, kuidas mu keha aeglaselt värinatest vabanes.
Mul oli siin palju parem olla kui väljas külma käes. Mu mõtted said taas vabaks... Need olid ilusad ja head ning toimisid kui rahustina kuni mu silme ette ilmus pilt kahe aasta tagusest suvest... Ajast, mil kõik oli hoopis teist moodi.
„See on minevik, Summer. See on minevik,“ kordasin endamisi vaikselt ja vaatasin, kuidas Joshua pöördus ning auto poole sammuma hakkas. Kuna ma ei teadnud, mida Joshua mõtles ja kavatses minuga peale hakata, oli mul ärevuseks põhjust küllaga. Ometigi teadsin ma, et asjad üle käte minna ei saa. Nii palju kontrolli ma asjade kulgemise üle oman kindlasti.
„Uhh,“ istus Joshua autosse ja libistas oma käe läbi niiskete juuste. „Hakkame siis minema...“
„Kuidas nad sinu lahkumisse suhtusid?“
„Ei kuidagi. Said aru.“
„Okei,“ venitasin ja hakkasime liikuma.
„Muusikat soovid?“
„Muidugi,“ vastasin ja Joshua hakkas automaki nuppe vajutama. „Vali siis ise midagi välja, mida tahad.“
Klõpsisin raadiokanaleid edasi-tagasi, jättes selle viimaks ühele, kust tuli muusika, mis ma teadsin, et Joshuale peale läheb.
Vajusin mõnusasti istme seljatoele ja vaatasin välja. Me ei pidanud õnneks mu kodust või kuskilt mujalt lähedalt mööda sõitma, seega tundsin ennast üldjuhul hästi. Aga mu südame pekslemine rääkis enda eest. Ma tajusin, et ta on siin. Kuskil. Kaugel või lähedal, aga ta on siin. Ootab mind. Loodab. Igatseb... Pigistasin silmad kinni ja proovisin ajas tagasi rännata, et meenutada seda tohutut valu ja neid hingepiinu, mida ma tema pärast läbi elama pidin, et koguda endasse jõudu. Et tuletada endale meelde, mille pärast ma seda kõike teen. Miks ma mängin seda ohtliku mängu, mis mind ühe hetkega hävitada võib. Miks ma iseendale haiget teen...
Avasin silmad ja märkasin endal Joshua pilku.
„Oled väsinud?“
Ma ei olnud väsinud, kuid ma otsustasin talle valetada. Võib-olla päästab see mind millestki.
„Kuhu me siis läheme?“ küsisin ja proovisin naeratada, lootes, et see mul liiga kunstlikult välja ei tulnud. Joshua vaatas mind hetkeks ja koondas seejärel kogu oma tähelepanu teele.
„No kuna sa ei taha koju minna... Sa ei taha vist, et ma sind su sõprade poole ka ära viskaks?“
„Veider oleks nende poole sisse vajuda. Vaata, mis kell on.“
„Kell on piisavalt palju,“ naeris Joshua ja lisas kiirust.
Piisavalt palju...
„Piisavalt palju, et nad ei rõõmustaks mind nähes,“ laususin vaikselt, pälvides Joshua imestava pilgu.
„Aga..,“ alustas ta, kuid vaikis kohe.
Ma uskusin end teadvat, mida ta öelda tahtis ning ma teadsin, mida ma vastanud oleks. Olin rahul, et Joshua oma lauset ei lõpetanud.
„Nad nagunii magavad, seega ma ei tahaks neid segama hakata. Tüütan parem neid, kes ärkvel on,“ naersin ja vaatasin Joshuat, kes pilgu taas minule lõi ja mulle samaga vastas.
„Sa ei tüüta mind. See on vaid puhas rõõm.“
Veider oli Joshuaga nii rääkida. Temaga kahekesi olla.
„Kuhu me siis ikkagi teel oleme?“ küsisin uuesti.
„Minu poole?“ vastas Joshua küsivalt.
Noogutasin.
„Sa pole seal vist kunagi käinud, ega?“
„Muidugi mitte. Kes oleks?“ proovisin vaimukas olla, kuid kukkusin läbi.
Joshua muigas.
„Su vennaraas on.“
See ei üllatanud mind eriti. Ma isegi teadsin seda, sest kunagi said nad Kentiga ülihästi läbi. Üleüldse oli nende läbisaamine mitmefaasiline. Kunagi ammu nad piinasid üksteist, siis mingil hetkel olid kui parimad sõbrad, peale mida nende suhted halvenesid ja sõprusest sai lihtsalt tutvus. Tõsiselt halvenesid need kaks aastat tagasi... Siis kui Kent valis oma poole hea ja halva vahel.
„See oli vist väga ammu?“ küsisin ettevaatlikult ja Joshua noogutas.
„Mul poleks selle vastu midagi, kui ta nüüdki tuleks aga tema otsustas nii. Kes olen mina, et teda veenda?“
Mulle ei meeldinud see kaudne jutt, seega soovisin teemat vahetada. Aga kuna ma olin Joshua sõnadest endiselt pisut mõjutatud, ei suutnud ma piisavalt kiirelt tegutseda.
„Aga noh, mis olnud, see olnud. Vahet pole.“
„Ega jah,“ ohkasin ja lootsin vaid, et Joshua mõtetes pole samas sündmused, mis minu. „On veel pikk maa sõita?“
„Ei. Natukese aja pärast oleme kohal.“
Peagi keeras Joshua kitsamale kõrvalteele, mis lookles suurte puude vahel. Märkasin eemal laternate valgust ja heledat suurt maja, mille aknad olid pimedad.
„Vanemad on kodus?“ küsisin.
„Isa on ärireisil. Tuleb mõne päeva pärast ja läheb siis jälle. Töö, töö ja ainult töö.“
„Aga ema?“ uurisin edasi, tundes ise ka end ebamugavalt. Mida ma ometi uurin? Mind ei peaks see üldse huvitama.
„Kes seda teab, kus tema on. Ta ajab oma asju.“
Joshua peatas auto tumeda suure Mercedese kõrval ja keeras süüte välja.
„Lähme siis,“ lausus ta ja väljusime samaaegselt autost.
Järgnesin Joshuale majani ja vaatasin, kuidas ta võtmekimbuga mässas. Kui ta ukse lahti sai, osutas ta mulle käega, et ma esimesena siseneksin.
Mul oli selline tunne nagu ma kõnniks jahimehe ülesseatud püünisesse, kust on võimatu pääseda. Kord, kui juba lõksus oled, siis sealt sa välja ei saa. Sinu rapsimine mässib sind ennast vaid rohkem võrku... Kõik sõltub nüüd vaid jahimehest endast ja sellest kas ta halastab sulle või ei.
„Tunne end kui kodus,“ lausus Joshua, kui kõndisime elutuppa. Ta poetas võtmekimpu lauale ja ma kaotasin ta silmist.
Istusin diivanile ja vaatasin suurt telekat, mis minust paar meetrit eemal oma hiiglasliku mattmusta ekraaniga lausa ebareaalne tundus. See telekas tundus pisut liiga suurena.
„Soovid midagi juua?“ kuulsin Joshua häält.
„Ee, sama mida sinagi?“ hüüdsin kahtlevalt vastu ja lasin pilgul suures ruumis ringi rännata. Samme kuuldes, kaotasin näolt paanika ja proovisin ennast unustada. Joshua ilmus nähtavale, käes kaks suurt klaasi, milles oli ei miski muu kui mahl.
Naeratasin kergendust tundes ja sirutasin käe, et klaas vastu võtta. Kui ta oleks tulnud alkoholiga, oleksin pidanud sundima end seda jooma. Mahla vastu polnud mulle mitte midagi. Peale kokteile ja veini oli see parim asi üldse.
„Tänan,“ laususin siiralt ja Joshua võttis laualt telekapuldi, enne kui minu kõrvale diivanile istus.
Ekraan lõi hubaselt valgustatud toas särama ja hetkega tundus kõik korras olevat. Ma rahunesin. Mu süda ei tormanud enam. Mul oli hea olla. Mul hakkas külmast joogist hoolimata soe. Kuigi ma lubasin, tõotasin, et ei jää magama, vajusid mu silmad peagi aeg-ajalt kinni. Ma kartsin, et Joshua tegi mu mahlaga midagi, kuid siis matsin selle mõtte maha. Ta ei teeks seda, kui ma olen tal juba käes. Ta ei teeks seda. See on lihtsalt pika päeva loomulik kulg. Ma olen väsinud ja selles asi ongi.
Panin klaasi lauale ja nõjatusin mugavalt vastu diivani pehmet seljatuge ning lasin silmadel kinni vajuda. Mu pea vajus kergelt Joshua poole ja mu hingamine muutus ühtlasemaks. Telekast kostuvad hääled jõudsid minuni justkui kuskilt kaugelt.
Kuulsin mõne hetke pärast teist kõlksu, kui Joshua oma klaasi vaikselt lauale üritas panna ning siis tundsin, kuidas ta oma käe diivani ja mu selja vahele libistas, nii et see mu piha ümber jäi.
Ära lase tal endaga nii teha, Summer...
Liigutasin end pisut ja blokeerisin kõik hoiatavad hääled oma peas. Lasen küll, mõtlesin ja lasin end vabaks, et vajuda unne, kus ma olen kaitsetu.