Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)

Avasin aeglaselt silmad ning tundsin, kuidas terve mu keha valust tuikas. Mul oli jahe ja endiselt halb. Küll aga mitte nii kehva, kui mitu tundi tagasi.
Ma polnud kaua magada saanud... Toas oli alles hämar, seega ei saanud kell palju olla. Või siis oli ilm lihtsalt selline, mis kõik pimedamaks muutis. Justkui oma viimase mõtte kinnituseks kuulsin kauget kõminat.
Üritasin tõmmata käega õhukest pleedi rohkem enda ümber ning lõin pilgu alla. See nõme roosa kleit oli ikka veel mu keha ümber. Soovisin seda enda seljast rebida, kuid teadsin, et olen selleks liiga nõrk. Hõõrusin sõrmedega silmi ning võisin vaid ette kujutada, kui kohutav ma välja nägin peale seda ööd ja õhtut...
Ma isegi ei teinud katset meenutamaks, mis siis tegelikult mõned tunnid tagasi juhtunud oli. Mu pea valutas liiga palju ja kui ma oleks sündmusi taastama hakanud, oleks mu olek kindlasti veelgi halvemaks muutunud. Olin selles enamgi kui kindel... Ma olin ju korralik tüdruk. Ja see mida ma tegin polnud üldse minulik.
Nagu paljud asjad, mis ma viimasel ajal teinud olin...
Libistasin käe läbi juuste ja soovisin end küljelt selili keerata, kui ei saanud seda teha. Nii kiirelt kui sain, heitsin pilgu teisele poole ja nähes seal Chadi vaikselt nohisedes magamas, näoga minu poole, riided seljas, tundsin end kuidagi rahulikumana. Neid tundeid oli korraga liiga palju. Ma olin hämmingus, üllatunud, et ta siin mu kõrval kõik need tunnid oli olnud ja lõpuks ka magama jäänud. Aga see meeldis mulle. Ja see täitis kogu ma mu keha mõnusa rahuga.
Langetasin pea padjale ja jäin Chadi nägu vaatama. See oli nii ilus, nii ideaalne... Ma soovisin seda puudutada. Libistada sõrmed õrnalt mööda tema lõuajoont, nihkuda talle lähemale ja teda nii ettevaatlikult suudelda, et ta ei ärkaks...
Märkasin, kuidas tema silmalaod pisut võbelema lõid ning surusin siis oma silmad kinni, et mitte vahele jääda. Surusin näo võimalikult mugavalt patja ja jäin ootama. Kas ta ärkab või oli see lihtsalt refleks?
Sekundid, mis ma magamist teeseldes ootasin, venisid minutiteks ning mu hingamine peaaegu et katkes, kui voodi pisut liikus ning Chad vaikselt haigutas. Haigutusele järgnes köhatus ning siis tajusin teda endast kaugenemas...
Lootsin kogu hingest, et ta ei lähe minu juurest veel minema. Lootsin, et ta jääks uuesti magama, et ma seda hetke pisut kauem nautida saaks. Millal see uuesti korduks?
Kui Chad nihelemise lõpetas tundsin, kuidas ta sättis pleedi, surudes seda tugevalt mu keha ümber, et mul külm ei oleks.
Proovisin pingest oma kehast vabaneda ja kasutasin ära hetke, mil poisi kätt rohkem endal tundsin. Pöörasin pisut pead ja tõin kuuldavale vaikse mõmina, mida mul sellisel olukorras üldse raske teha polnud. Nihelesin ning tundsin, kuidas Chadi käe puudutus nõrgemaks muutus.
Avasin aeglaselt silmad ning pilgutasin neid paar korda, lootes, et Chad mu etendust läbi ei näe.
„Maga edasi,“ sosistas ta vaevukuuldavalt. „Sulle kulub uni ära.“
Ta polnud enam mu kõrval lamamas, vaid istus, justkui oleks tal kiire ja ta hakkab kohe minema. Mõte, et see ongi kõik, mis ma temast saan, oli kergelt öeldes lihtsalt ahastama panev. Ma ju vajasin teda. Ma ei taha, et ta läheks... Ükskõik kui kohutavalt ma teda ka oma käitumisega eemale olen lükanud.
„Pealegi on vara,“ sosistas ta ja kiikas akna poole.
Pigistasin korraks silmad kinni, suutmata välja mõelda, kuidas teda enda juures hoida. Tundus, et mina polnud selleks enam piisav põhjus...
„Sa ei lähe ju veel?“ suutsin lõpuks sõnad ritta seada. Lootsin, et kuulen vastust, mida ootan, kuid valmistasin end sellegipoolest ette, juhuks, kui ta ütleb, et läheb. Kell on vähe... Tal oleks ideaalne siit kaduda. Hea, rahulik ning ohutu. Võimalus, et keegi teda näeks oleks peaaegu et olematu.
„Muidugi mitte,“ ütles ta ja sättis end minu kõrvale selili lamama. „Ma ei lähe veel kuhugile.“
„Lubad?“
Chad noogutas.
„Jää nüüd magama, Summer. Ma luban, et kui sa ärkad, olen ma endiselt siin...“
Naeratasin talle ja sulgesin silmad, kuid paar tundi hiljem ärgates olin siiski üksi. Chad oli mu kõrvalt kadunud, kuigi ta lubas minu juures olla.
Ajasin end istukile. Silusin käega kohta, kus Chad lamanud oli ning raputasin õrnalt pead, suutmata uskuda, mida ma möödunud ööl korda olin saatnud. Kuidas ma mängin end niimoodi ohtudele kätte? Chadil oli õigus... Ma pole see Summer, kes ma olin paar aastat tagasi, kuid kui tema on siin, peaksin ma ju endine olema?
Miks ma raiskan aega? Miks ma raiskan seda Joshuaga? Miks ma piinan ennast? See kõik ei läinud üldse nii nagu mina soovisin. Joshua kasutas mind ära ning tema niinimetatud sõber oleks seda veel julmemal viisil teinud. Olin peaaegu et kindel, et Joshua poleks Danieli takistanud. Pigem oleks ta oma sõbrale tunnustavalt õlale patsustanud. Ja võib-olla isegi järjekorda end võtnud.
„Sa oled loll, Summer,“ sosistasin endale, kattes käega silmad. „Täielik idioot.“
Ma ei saavuta sellise käitumisega mitte midagi. Teen haiget Chadile ja kõige rohkem iseendale. Miks ma ei lase endal õnnelikuks saada?
Kirusin end mõttes igasuguste sõnadega, mida kasutasin kunagi Joshua iseloomustamiseks. Kerisin pleedi rulli, viskasin selle kõrvale ning tõusin püsti, et vabaneda sellest kleidist, mis mind vihastas, et tõmmata selle asemele midagi vabamat.
Tõmbasin kleidi hooletult seljast ja viskasin selle lohakalt eemale põrandale. Küll ma hiljem selle hävitan. Või jätan alles, kui Joshuale kõik välja ütlen...
Tõmbasin mustad retuusid jalga, pika särgi peale ning alles siis otsustasin vaadata peeglisse, kust vaatas mulle vastu kohutava näoga tüdruk. Juuksed solkus, silmad mustad nagu pandakarul ja mahapesemata jäänud meik ei muutnud mind just eriti kauniks. Ma olin nagu peletis. Mõni ime, et Chad kadus. Ma olin jube ja käitusin jubedalt.
Silmitsesin oma peegelpilti ning tõmbasin paar korda kammiga läbi juuste. Otsisin välja mõned niisked salvrätid, et nende abil nägu puhastada, kuid nendest polnud erilist abi. Ohates tõusin ja võtsin suuna vannitoa poole, et külma veega ja seebiga nägu puhtaks pesta. Tuppa tagasi minnes läksin uuesti peegli ette, et heita endale kriitiline pilk.
Juuksed olid tänu kammimisele viisakama väljanägemisega, riietus oli mõnusalt kodune. Justkui oleks see hommik olnud samasugune nagu kõik eelmised... Ainult nägu vajas pisut turgutamist. Hajutasin sõrmega mõnedesse kohtadesse pisut jumestuskreemi ning värvisin kergelt ripsmeid. Kui lõpule jõudsin, nägin välja palju parem, kui mõni aeg tagasi.
Sammusin laisalt köögi poole, leides sealt oma venna istumas.
„Sa ei magagi?“
„Ärkasin tükk aega tagasi juba.“
Noogutasin. „Kohvi on veel?“
„Ma arvan, et sulle jätkub.“
„Ema ja isa...?“
„Magavad alles.“
„Tore,“ pomisesin Kentile vastuseks ning sirutasin käe kohvikruusi järele. Valasin selle peaaegu et täis. Lisasin suhkrut ja segasin.
Mu mõtteis oli ainult Chad. Mul polnud aimugi kuhu ta läks või miks ta läks... Ta pidi ju minu juures olema kui ma ärkan. Aga ju ma olin siis selle pettumuse ära teeninud. Ma käitusin nagu tõeline idioot. Kõiges olin süüdi ainult mina.
„Mis siis eile toimus, õeraasuke?“
Seisin seljaga Kenti poole ning tõstsin kruusi suule.
„Ma olen Lexielt üht-teist kuulnud, mille üle ma eriti just ei rõõmusta. Ja ma pole ainuke...“
„Isegi? Kes siis veel? Ema-isa?“ lõi minus siiski mingi trots veel välja. Mingi pisike piisake järelejäänud uhkusest ei tahtnud lasta mul veel alla anda.
„Sa tead, keda ma silmas pean,“ lausus Kent tühja häälega.
Võtsin lonksu kohvi ning panin siis kruusi aeglaselt tööpinnale, lugedes mõttes omale sõnu peale. Lõpeta see teater, Summer. Kuula oma südant. Päästa end ja saa õnnelikuks... Ära hävita seda kõike...
„Jah, ma tean. Ja ära pea mulle loengut, Kent,“ laususin paluvalt. „Ma niigi kahtsen seda, mis ma tegin,“ lisasin mõne hetke pärast üle õla.
„Sulle polegi mõtet selle eest loengut pidada, sest sa lihtsalt ei saaks aru, kui loll sa olid.“
„Saan küll,“ surusin läbi hammaste, seljaga endiselt venna poole seistes. Ma ei tahtnud temaga silmitsi seista.
„Oli äärmiselt idiootne mängida sellist mängu, arvates, et ma saavutan sellega midagi. Et täidan oma eesmärgid. Ma kukkusin sellega läbi. Kannatasin ise samuti, kuigi kõige suurem kannataja oleks pidanud olema tema ise... See kõik, mida ta mulle tegi..,“ libisesid sõnad raskelt üle mu huulte ning alles siis märkasin ma köögilävel Chadi seismas. Ta kuulis seda. Ja seda mõistes soovisin ma kohe sealsamas haihtuda.
Chad taganes sammukese ja kadus mu vaateväljast. Keerasin end ringi.
„Miks sa ei öelnud, et ta siin on?“ pärisin Kentilt.
„Minu meelest sa teadsid seda?“ nähvas ta pisut valjemalt vastu.
„Ma arvasin, et ta läks minema!“
„No ei läinud..,“ ohkas Kent ja paistis täiesti ükskõikne olevat.
„Aaah,“ venitasin tigedalt ja katsin hetkeks näo kätega. Ajasin esikus kiirelt midagi jalga ning kiirustasin majast välja, verandale.
Nägin teda mitte veel väga kaugel...
„Chad!“ hüüdsin piisavalt valju, et ta kuuleks. Ja ta kuulis. Poiss astus ühe kahtleva sammu edasi ning jäi alles siis seisma, keerates pead küljele.
„Chad,“ kordasin tema nime.
Inimese seljaga oli tõesti pisut nõme rääkida...
Astusin verandalt alla ning mõned sammud talle lähemale, et saaks ilma pingutamata rääkida.
Aga mul polnud aimugi, mida talle öelda.
„Chad,“ laususin taas, mille peale ta pöördus.
Naeratasin viivuks. Alguseks oli ka see hea.
„Jah, ma kuulan?“ lausus ta, nägu surmtõsine.
„Ma ei tahtnud, et sa seda kuulma peaks...“
„Pole midagi, eks ma teadsin seda ise nagunii..,“ vastas poiss neutraalselt. Tema rahulik olek hakkas mind lausa häirima. See muutis mind ebakindlaks.
Lõin pilgu maha. Nojah, võib-olla oli see tõesti nii läbinähtav. Mina ja Joshua. Tõesti pisut liiga ebareaalne...
„Ma olen idioot,“ ütlesin, proovides Chadi silmadesse vaadata, samal ajal meievahelist kaugust vähendades.
Jõudsin tema juurde, kuid ta polnud ikka veel midagi öelnud.
See ajas mind pisut närvi. Soovisin siit nii väga kuhugile edasi liikuda. Kas siis positiivses või negatiivses suunas.
Keskendusin poisile enda ees ning üritasin eirata suve kohta liiga jahedat tuult. Soovisin talle midagi öelda, kuid ei suutnud sõnu kuuldavale tuua.
Lihtsalt vaikisin...
Olin talle nüüd väga lähedal ning tajusin kerget meievahelist pinget. Igatsesin aegu, kui kõik oli hästi... Kui kõik oli korras. Mis sest, et samal ajal lagunes kõik meie ümbert koost.
„Mina olin ka,“ lausus Chad mõtlikult ja enesekindlalt, nagu oleks kõik otsused tehtud ja mitte millegil poleks enam mõtet. Nagu meil poleks enam mõtet tervikuna eksisteerida...
„Ma..,“ proovisin sõnu ritta seada, kuid kõik mõtted olid poolikud.
Chad kehitas õlgu, taganes sammu, noogutas mulle ja pööras end seejärel minekule.
Vaatasin, kuidas ta oma tavapärase kõnnakuga eemale sammus ning tundsin, kuidas viha kogu mu keha enda võimusesse haaras. Kortsutasin laupa ning nihelesin. Ja ta lihtsalt läks...
Astusin sammu, teise, kolmanda ning kiirendasin pisut. Ma teadsin, et see hetk on paljuski otsustav. Ma pidin ta kinni püüdma.
„Chad!“ hüüdsin tema nime, enne kui tema käest kinni haarata sain, et teda enda poole pöörduma sundida.
„Ära jäta mind jälle,“ sosistasin kergelt hingeldades. Libistasin käed ümber tema kaela, tõmmates teda enda vastu.
Teda oli raske suudelda... Ma kartsin. Kuid kui ma seda tegin ja tundsin Chadi oma nõudlikule suudlusele vastamas, polnud neid kahte vahepealset aastat sama hästi kui olnudki. Meie tunne oli tugevam kui iial varem.