Ma loodan, et Aduna siiski ei saa haiget, sest mul ei ole "Toilet face'i" osa veel valmis
Mõned märkused selle osa kohta:
Eesti keeles kirjutatakse Babüloni nimi ühe a-ga, Jehoova tunnistajad aga kasutavad sellist kirjapilti nagu Baabülon ja kuigi ma ei ole Jehoova tunnistaja, on see kirjapilt minu jaoks loomulikum. Viimases piiblitõlkes aastast 1997 kasutatakse Babüloni asemel Paabelit - nagu Paabeli torn
- ja 1739. aasta piiblitõlkes kirjutati selle linna nimi Pabilon.
Johannese ilmutus on Uue Testamendi viimane raamat, milles Johannes hoiatab viimsepäeva saabumise eest ning kirjeldab peatselt saabuvat uut maailma. Baabüloni hoor - või Suur Paabel
- , kelles langemisest selles raamatus räägitakse, on väidetavalt Rooma Impeeriumi sümbol, samuti on väga mitmeti võimalik tõlgendada selle raamatu teisi tegelasi, kelle seas on ka lohe, metsalised ja valeprohvet.
Järgmises osas saab Miah teada, kes on tema salapärane kirjasõber internetist
**
Osa II: Tegelikult oled sina viimane õhutaltsutaja10.Miah tõstis korvi kõva saia, veel kõvemad kuklid ning täiesti kõvad pirukad, mida ta mingi hinna eest ostnud ei oleks, kui ta poleks olnud hetkel liiga laisk, et ise küpsetada, ja ladus sinna juurde ka mõned tomatid, ühe pika kurgi ja karbitäie hakkliha, millest ta kotlette kavatses praadida. Onu Marcus oli läinud tööbüroosse ning kõigi eelduste kohaselt oli korter õhtuni Miah’ päralt, kuigi mees oli lubanud tagasi tulla nii kiiresti kui võimalik, et Miah’t mitte pikaks ajaks üksi jätta.
Viimaks oma onule üles tunnistanud, et on oma seisundi halvenemist tema eest varjanud, oli Miah'l tulnud võtta vastu peapesu, mille hulluse aste ületas kõik peapesud, mille ta oma emalt ja isalt kokku oli saanud, ning kuna sellest veel vähe oli, väitis onu Marcus talle, et tüdruk, keda ta surnuaias kohanud oli, oli tema kujutlusvõime vili. Miah’l oli seda raske uskuda, sest tema jaoks oli tüdruk ainus reaalsusekilluke nende ebareaalsete piltide reas, mida ta oma haigushoo ajal näinud oli, aga onu Marcus rääkis temaga nii rahulikult, et tundus raske uskuda, et mees võib talle valetada. Ja kui valetaski, siis tegi ta seda väga veenvalt, sest Miah jäi teda uskuma, vähemalt nii palju, et lubas endale, et tüdruk ei ole tema jaoks ehtne enne, kui ta on teda uuesti näinud, sest polnud mingit vajadust uskuda kellessegi, keda polnud olemas.
Polnud mingit vajadust uskuda müstilisse numbrisse oma käeseljal...
666 oli Saatanat sümboliseeriv number ja kui keegi kandis seda oma paremal käeseljal või otsaees, nimetati seda metsalise märgiks.
Miah krigistas hambaid, kui ta rahakotist münte letile ladus, vaevu märgates, et teda teenindaval noorukesel müüjannal oli selline nägu, nagu arvaks ta, et Miah hakkab kohe tema peale liiga suure arve pärast karjuma, ja ta võpatas, kui Miah teda kõnetas. „Kas Samhainshire’i raamatukogu on samas kohas, kus alati?“ küsis Miah. Tüdruk uuris teda pealaest jalatallani, püüdes meenutada, kas on teda kuskil varem näinud, ja sai siis aru, et poiss, kes tema ees seisab, on selles linnas võõras.
„Samhainshire’i ajaloolise raamatukoguhoone varemed on sama koha peal, aga need on varisemisohtlikud ja neile ei maksa liiga lähedale minna...“
Miah’ silme ette kerkis baroki kõrgstiilis ehitatud uhke kolmekorruseline roosa hoone, mille akendest avanes vaade linnatänavatele, ja tal oli raske uskuda, et see oli hävinud.
Miks mäletas ta raamatukoguhoone ilu ja tundis, et on seal käinud, kui ta polnud selle purunemise ajal veel sündinud?
„Hetkel huvitab mind varemetest rohkem kirjanduse laenutamine, nii et ma jätan vaatamisväärsuste avastamise teiseks korraks,“ selgitas Miah. „Kust ma kojulaenutuse leida võiksin?“
„See asub Castlemaine Street 63. Kas ma toon kaardi?“ küsis tüdruk riiulite vahele osutades, aga Miah raputas pead, oletades, et tasuta talle seda vaevalt antakse, selle hind oli kindlasti dollar või paar, mida tal ei olnud.
„Ei, aitäh, ma leian ka ise.“
„See teeb 4.75,“ lausus tüdruk pisut pettunult, ilmselgelt oli ta lootnud, et Miah läheb tema lahkuse õnge ja laseb endale linnas liikumise juhised pähe määrida. „Siin on ainult 3.50.“
„Ah soo, okei,“ ühmas Miah, viskas letile veel mõned mündid, pakkis seejärel asjad paberkotti ja selle kokku keeranud, astus poest välja. Kaubavalik oli seal üsna nigel olnud, aga tõeline urgas see ka polnud, ja kui Wal-Martist olekski midagi paremat leidnud, oleks selleks tulnud teise linna sõita, sest järgides teeviitu, mis teda Samhainshire’i Wal-Marti juurde juhatasid, oli Miah leidnud eest põlenud sara, mille juures seisvatest prügikastidest tõusis hingematvat roiskumislehka ja kostis hiirte piiksumist. Nagu üks odekolonnipudelit käes hoidev ja sellest rüüpav kohalik räpane elukunstnik Miah’le seletas, oli säästukas nädal tagasi tuleroaks langenud, ilmselt gängidevaheliste arveteklaarimiste käigus, ja Miah järeldas sellest, et peab ette vaatama, sest onu Marcus oli naabruskonna valimisega mitte lihtsalt ämbrisse, vaid lausa pange astunud ja selleks, et nad sellest välja saaksid astuda, tuli elus olla.
Miah’l oli olnud väga raske oma pettumust varjata, kui ta nägi, milline tema ja onu Marcuse uus korter on ja kus see asub, aga onu Marcus oli kindel, et ta harjub sellega. Miah teadis, et küllap harjubki, aga see ei tähendanud, et talle oleks pidanud seal meeldima. Korter, kus nad ennast sisse olid seadnud, oli väga väike, selles olid vaid kaks tuba, kuhu mööbel suure vaevaga ära mahtus, köök, vannituba ja tualett, rõdu muidugi ka, aga muud ei midagi. Põrandalauad ragisesid, kui ühest toanurgast teise tammuda, du¹ist tuli teatud kellaaegadel ainult külma vett ja Miah’ toa aknast avanes suurepärane vaade vastasmajas elava keskealise paari magamistuppa, kellel ei olnud kombeks rulood alla tõmmata ja kelle voodielu oli liiga hea, et tõsi olla, otse kui Miah’ kiusamiseks. Seksigu pealegi, ega Miah’l kade meel ei olnud, aga saatuse irooniana oli kast, milles tema ja onu Marcuse kardinad olid, kolimise käigus kaduma läinud, nii et tema kardinapuu küljes rippusid vaid ämblikuvõrgud, ja kuigi ta ei jõudnud ära oodata, millal saab hakata Leon Wilsoni mälupulgale salvestatud materjali uurima, oli seda väga keeruline teha, kui olid möllavate hormoonidega teismeline, kes ei suutnud sellistel hetkedel pilku kõrvale pöörata.
Hehee, kes üldse oleks saanud, onu Marcus kindlasti mitte, olgugi et aastaid olid Jumal, Jeesus ja Püha Tuvi ainsad, kellel ta oma meeli oli lubanud erutada...
...kui tema Ida-Euroopa kirjasõber välja arvata.
Nii Miah vähemalt arvas, ehk polnud nende vahel kunagi midagi olnud.
Miah avas korteri ukse, pani oma ostud ära ja ukse uuesti lukku keeranud, väljus ta majast, olles kella vaadates otsustanud, et külastab kiiresti raamatukogu ja hakkab alles siis toiduvalmistamisega tegelema. Castlemaine Street, mille kohta Miah kahtlustas, et see on saanud nime Inglise kuninga Charles II armukese leedi Castlemaine’i järgi, suundus läbi kõledate paneelmajade rajooni ning number 63 oli üheksakorruseline kortermaja, mis ei erinenud millegi poolest piirkonna teistest hoonetest. Märkides mõttes, et leedi Castlemaine hakkas 1663. aastal katoliiklaseks, loobudes anglikaani usust, astus Miah kolmanda trepikoja juurde, sest see oli ainus, mille raske rauduks oli lahti, ja leidis sildi, mis juhatas, et raamatukogu asub kuuendal korrusel. Miah kutsus küll lifti, aga kui see alla jõudis, mõtles ta ümber, kuna ragin, mida liftiuksed avanedes tekitasid, ei kõlanud julgustavalt, ja kasutas üles minemiseks treppi.
Raamatukogu võttis enda alla terve viienda korruse ja raamatud, mis seal olid, ei jaotunud ¾anrite järgi, vaid tundusid olevat laotud riiulile süsteemi järgi, mida tundus mõistvat ainult raamatukoguhoidja, keda kuskil näha ei olnud. Miah astus tolmuste riiulite labürinti, haarates riiulilt esimese ettejuhtuva raamatu, mille tagakaanele oli kleebitud kood F849L. Märgates, et riiulid olid nummerdatud, otsis poiss üles riiuli numbriga 8, millele oli asetatud nelja rea jagu raamatuid, ja oletades, et 849L võib viidata kaheksanda riiuli neljanda rea üheksandale raamatule vasakult, tõmbas Miah riiulist välja Christine Rocheforti „Maailm on nagu kaks hobust.“ Selle naljaka pealkirjaga raamatu autori nimi andis Miah’le kätte koodivõtme ja ta sai aru, et F viitas autori päritolumaale, milleks oli seekord Prantsusmaa.
Etskae, polnud see nii keeruline süsteem midagi, Miah võis selle abil leida üles ükskõik millise raamatu...
Miah asetas raamatu riiulisse tagasi ja tundis, kuidas tal südame alt külmaks läheb. Tema soov raamatukokku minna oli tugev, aga nüüd, kui ta seal oli, igast küljest raamatutest ümbritsetud, ei teadnud ta, miks ta seal oli. Selleks, et laenutada järjekordne armastusromaan ja ennast sellega rõdul kerra tõmmata, nagu oleks ta erutusest põksuva südamega tüdruk, kes igatseb kogeda samasuguseid embusi, nagu kangelanna, kellega ta ennast samastab?
Miah’ huvi armastusromaanide vastu oli tärganud pärast seda, kui ta lasteaias käies lugema õppis ja hakkas heitma silma raamatutele, mida tema ema laenutas, kuna naine hoidis neid alati suure elutoakapi kõige ülemisel riiulil, kuhu Miah’ käsi ei ulatunud, ning soovides välja uurida, mis nende kaante vahel peitub, võttis Miah ühel päeval, kui ta oli kodus haige ja tema vanemad olid tööl, redeli. Candace Campi „Kõmulehe-beebi“ ühe päevaga läbi lugenud, oli ta palju targem ega uskunud enam, et lapsi toovad kured ja sai aru, miks tema vanemate toa uks mõnel ööl, kui ta pärast õudusunenäo nägemist nende kaissu tahtis pugeda, lukus oli. Leides, et tema vanemad kindlasti rõõmustavad, kui ta edaspidigi teadmisi kogub, et nende elu mugavamaks teha, luges Miah pärast seda läbi kõik armastusromaanid, mille tema ema koju tõi, huvi pärast sekka ka ühe tema isa raamatu kalastamisest, nii et ta teadis suurepäraselt, mis vahe on kilul ja räimel. Oakheartid ei saanud oma poja omapärastest lugemisharjumustest teada enne, kui tema klassijuhataja nad neljandas klassis kooli kutsus ja palus selgitust, miks oli Miah’ klassikirjand palju erootilisem kui „Meeleheitel koduperenaised“ kunagi olla said. Miah oli karistuseks koduaresti pandud, aga kui see lõppes, otsustasid ta vanemad, et tema lugemust arvestades pole talle ettekirjutuste tegemisest mingit kasu, ja poiss sai vabad käed lugemaks kõike, mida ta hing ihaldab.
Ei, praegu oli ta raamatukogus hoopis teisel põhjusel, aga tal ei olnud õrna aimugi, mis see põhjus olla võis.
„Kuidas saan teid aidata?“
Miah võpatas raamatukoguhoidja häält kuuldes, pöördus järsult ja põrkas vastu teist riiulit, mis värises ning raske paksude kaantega raamat kukkus vastu Miah’ õlga, saates läbi poisi keha valuaistingu, mis oli nii terav, et pani teda huulde hammustama.
„Ei, aitäh, ma tulin vaid ringi vaatama,“ vastas ta tusaselt, vaadates, kuidas raamatukoguhoidja, kelle pudelipõhjana paksude klaasidega ümmargused prillid ja liiga punaseks värvitud ülespandud juuksed tegid ta guulisarnaseks, olgugi et naine polnud üldse nii vana, ilmselt kõigest neljakümne ümber, uuesti riiulite vahele kadus. Miah masseeris oma õlga, vandus vaikselt ja korjas end rünnanud raamatu, mille musta värvi kaaned kukkudes küljest olid tulnud, üles, avastades, et see oli samasugune piibel, mis alati onu Marcuse kirjutuslaual seisis, ent mida Miah kunagi lugenud ei olnud, kuna maailma vägivaldseim raamat ei pakkunud talle huvi.
Piibli lehekülgedel oli midagi kleepuvat ja kui Miah raamatu kinni pani, jäi tema sõrmede külge pöidlasuurune paberitükk, mis ühe lehe küljest lahti oli rebenenud. Tänades õnne, et raamatukoguhoidja polnud näinud, kuidas ta raamatukogu vara kahjustab, tegi Miah piibli uuesti lahti ja lappas selle läbi, kuni leidis katkise lehekülje ja asetas puudoleva tüki selle juurde tagasi, nagu oleks see pusle, libistades sealjuures silmadega üle lehekülje, mida ta kunagi lugeda ei olnud plaaninud.
...rääkis nagu lohe.12 Ta tegi kõik esimese metsalise meelevallaga tema ees
ning ta tegi, et ilmamaa ja need, kes seal elavad,
kummardaksid esimest metsalist, kelle surmahaav oli paranenud.Miah’t valdav õudus elustas tema silme ees nägemuse, kus ta kummardas olendi ees, kelle peast voolava vere peegeldusel nägi ta metsalise märki enda käel, ning kes tema silme all Jonathan Dwyeriks muutus, ning ta keeras värisevate kätega lehti, alustades Johannese ilmutust algusest peale, jätmata vahele ainsatki rida, isegi mitte neid, milles Johannes pöördus seitsme Aasia koguduse ingli poole, kuni jõudis välja ridadeni, mis peitsid endas tema nägemuse alustalasid.
12 Nägemus naisest ja lohest.
17 Ja lohe vihastas naise peale ja läks sõdima
nendega, kes olid jäänud üle naise soost, kes hoiavad tallel
Jumala käske ning kellel on Jeesuse tunnistus.
18 Ja ta jäi seisma mere liivale.Draakon, keda Miah näinud oli, oli seisnud liival ja oodanud neid, kes tema juurde pidid tulema.
13 Nägemus kahest metsalisest.
2 Ja metsaline, keda ma nägin, oli pantri sarnane ning ta
jalad olid otsekui karul ning ta suu oli nagu lõvi suu. Lohe
andis temale oma väe ja oma trooni ja suure meelevalla.
3 Üks ta peadest oli nagu surmavalt haavatud, ent tema
surmahaav paranes. Kogu ilmamaa oli imestunud, käies metsalise järel,
4 ning nad kummardasid lohet, et ta metsalisele oli andnud
meelevalla, ning nad kummardasid metsalist ja ütlesid: "Kes on
metsalise sarnane ja kes suudab temaga sõdida?"
11 Ma nägin maast üles tulevat teist metsalist, sel
oli kaks sarve otsekui tallel ning ta rääkis nagu lohe.
16 Ja ta tegi, et kõik - pisikesed ja suured, rikkad ja
vaesed, vabad ja orjad - võtaksid endale märgi oma paremale
käele või oma otsaette,
17 ning et keegi muu ei tohiks osta ega müüa kui vaid see,
kellel on märk, kas metsalise nimi või tema nime arv.Teine metsaline tegi kõik, et esimest metsalist kummardataks, ja Miah’ parem käeselg hakkas kipitama, nagu tuletataks talle meelde, et möödunud päeval oli number 666 tema käel olnud ja et see võis tähendada vaid ühte. Miah Hart oli näinud vaid ühte metsalist, kuna ta ise oli teine metsaline, see, kes tuli maa seest, ja Miah maigutas suud, tundes korraga suus mulla ja kõdu maitset, mis teda iiveldama ajas; ta oli valeprohvet ning esimese metsalise teener, kes levitas tema tõekspidamisi.
17 Nägemus hoorast ja metsalisest.
3 Ja ta viis mu vaimus kõrbe. Ja ma nägin naist istuvat erepunase metsalise seljas, kes oli
täis jumalateotuse nimesid ja kellel oli seitse pead ja kümme
sarve.
4 Naine oli riietatud purpurpunasesse ja erepunasesse ning
ehitud kulla ja kalliskivide ja pärlitega, ta käes oli
kuldkarikas täis jäledusi ja oma hooruse saasta
5 ning ta otsaette oli kirjutatud nimi, saladus: Suur Paabel,
hoorade ja ilmamaa jäleduste ema!
6 Ma nägin naise olevat joobnud pühade verest ja Jeesuse
tunnistajate verest. Ma imestasin väga teda nähes.Miah pillas piibli käest, kattes oma suu peopesaga, kui verega täidetud karikas, mida Baabüloni hoor, naiseliku kurjuse kehastus, käes hoidis, tema silme ette kerkis, tekitades temas kirjeldamatut näljatunnet, ja ta vajus vastu raamaturiiulit, vaadates enda ees lebavat raamatut nii, nagu tunneks ta selle ees surmahirmu. Miah oli oma elus vaid paar korda kirikus käinud, sedagi lapsena, sest tema ema polnud usklik ja tema isa oli Jumalast kaugenenud, ja ta ei tundnud Johannese ilmutust, kuid selle apokalüptilised pildid olid jõudnud tema teadvusesse ja muutunud kujunditeks, mis kõnelesid jõududest, mille võimusesse maailm peagi langeb ja mille niidid hakkasid hargnema päeval, mil Leon Wilson Miah’ ellu tuli.
Miah pistis käe oma särgi alla, põimides sõrmed ümber Leon Wilsoni mälupulga, ning see oli katsudes nii kuum, nagu oleks draakon selle peale tuld pursanud. Draakon oli andnud esimesele metsalisele meelevalla ja kui Miah enda rahustamiseks vigurmälupulga pinda silitas, nägi ta oma vaimusilmas Leon Wilsonit auditooriumi ees kõnelemas ning hardust igal näol, mille omanik tema sõnu kuulis. Leon Wilson oli esimene metsaline, kes seisis aujärjel Jonathan Dwyeri järel, ja Baabüloni hoor, kes oli hukatuseks kõikidele meestele, oli tema liitlane, kes tahtis Miah’t enda mõju alla saada, pakkudes talle tema toetuse eest verd...
Miah korjas piibli maast üles, pani selle kaaned tagasi ja viis selle raamatukoguhoidja juurde, haarates tee peal riiulist Heidi Rice’i kapsaks loetud „Muffinid ja tikk-kontsad“, et end julgemana tunda, aga raamatukoguhoidja skaneeris raamatute koodid sisse sellise aeglusega, et selleks ajaks, kui ta lõpetas, tagus Miah’ süda nii kiiresti, nagu tabaks teda iga hetk infarkt. Viimaks, pärast saja aastast kohmerdamist, ulatas naine talle raamatud ja uuris teda oma pruunide läbi klaasi paistvate põrnikasilmade pilgul.
„Ma ei oleks osanud arvata, et te olete venelane, teie välimuses ei ole slaavi jooni,“ lausus ta aeglaselt, nagu peaks ta enne järgmise sõna ütlemist eelmise enda jaoks üle kordama, ja Miah neelatas.
„Vabandust, aga te eksite, ma ei ole venelane, miks te seda arvate?“
„See on venekeelne piibel,“ kostis naine vastuseks ja Miah’ süda vajus saapasäärde, kui ta piibli ümber pööras ja märkas, et raamatu kaanele oli kuldtähtedega trükitud kirillitsas kirjutatud pealkiri Библия.
Miah oli lugenud venekeelset piiblit märkamata, et see ei ole inglise keeles, ja mõistnud igat sõna.
Miah oskas vene keelt, kuigi ta ei olnud seda kunagi varem õppinud, ning selle mõtte juures tabas teda peapööritus, mis andis märku, et on aeg uuesti rohtu võtta. Viimasest doosist oli möödas vaid pisut üle kahe tunni, mis tähendas, et tema oletused olid õiged, pigem kahjuks kui õnneks, ja ta peab kiiresti midagi ette võtma, kui ei taha jälle kokku kukkuda. Ta naeratas raamatukoguhoidjale, pomises midagi oma venelasest lapsehoidja Natju¹a kohta, surus R741R ja U127L endale vastu rinda ja lahkus raamatukogust, põigates mõne aja pärast ühele räpasele kõrvaltänavale ja naaldudes vastu prügikasti, kobades vaba käega oma taskutes ja otsides süstalt, sest kogu ta keha oli nii nõrgaks muutunud, et tal polnud lootustki ilma süstimata koju jõuda, pigem hoopis teise ilma. Ta surus nõela endale veeni, jälgides, kuidas punane veretilk rohuga segunes, ja hingas kergendatult, kui pilt tema silme ees selgines, aga tema õnn oli üürike, sest hetk hiljem avanes tema pea kohal aken ja keegi viskas teda saapaga.
„Kuradi narkar, sinusugused peaks kõik krokodilli kätte surema, kao siit enne, kui ma sulle molli kütan!“ röökis keskealine mees, püüdes samal ajal endale lipsu kaela siduda, ja Miah avas juba suu, et talle selgitada, kuidas lipsusõlme õigesti teha, kui esimesele saapale järgnes teine ja käimad prügikasti kaanele tõstnud, tegi Miah minekut. Pagana valus oli mehe sõnu kuulda, sest teatud mõttes oligi ta narkar, ainult selle vahega, et tema diileriks oli tervisehoiusüsteem. Võib-olla ei olnud ta sõltlane selle sõna klassikalises tähenduses, kuna ta polnud kätt vabatahtlikult süstla järele sirutanud, aga tema keha vajas seda ainet, samamoodi nagu narkomaan vajas heroiini või mis see süstitav narkootikum oligi, ja ta ei saanud selleta elada.
Ikkagi ei meeldinud talle, kui teda millegagi visati, kord oli ta saanud pihta kassitoidupurgiga, millega tema ema tema isa viskas, ja kohe kindlasti polnud Miah seda ära teeninud, nagu ka praegu Hermese saapaid.
Tundes endas uut jõudu, läks Miah koju ning hakkas süüa tegema, sidudes enne ette punase südametega põlve, mis oleks mõne alasti naise seljas kahtlemata parem välja näinud, aga Miah ei vajanud põlle selleks, et seksikas olla, vaid selleks, et oma riideid mitte ära määrida, sest söögitegemisoskus võis ju olla õnnistus, aga mäkerdamisoskus mitte. Poiss asetas kurgi lõikelauale ja hakkas seda tükeldama, tulles liiga hilja selle peale, et oleks pidanud selle kõigepealt ära pesema ja siis koorima, aga ta oli nii hajevil, et lõikas endale sõrme ja tema probleem lahenes iseenesest, sest haav oli nii sügav, et pritsis terve lõikelaua verd täis ja kurgid niisamuti. Kurgigarneering punases kastmes, voilà... või siis mitte.
Miah haaras lõikelauast, kallutades kurgiviilud prügikasti ja pistes seejärel sõrme suhu, et jumala eest mitte tervet kööki katastroofipiirkonnaks muuta, ent tõmbas selle kohe uuesti välja, köhides ja läkastades nii valjusti, nagu oleks köögis Miah’ asemel kisendanud 42 Ahasja soost meest, kelle Jehu tappa lasi. Veri, mille ta oma sõrme pealt ära oli lakkunud, kõrvetas tema keelt ja huuli, nagu oleks ta neelanud sulanud rauda, ja ta keeras kraani lahti, lastes veel enda huulte vahelt sisse joosta, kuni terve ta nägu oli märg, kuid see ei leevendanud piina, mida ta tundis. Kurat võtaks, mida tal veel elult oodata oli, kui isegi köögiviljade tükeldamine käis talle üle jõu? Vihaselt keeras ta oma sõrme oma valge särgi saba sisse, aga see oli halb mõte, sest kuigi ta sõrm ei jooksnud varsti pärast seda enam verd, oli tema särk rikutud, ja kui Miah laua ära koristas, viskas ta särgi pesumasinasse, kus oli hetkel ainult värviline pesu, ja pani selle käima, vilistades reeglile, et koos pesti ainult sarnaseid värve. Nii oligi põnevam, kui sa ei teadnud, millises seisukorras su riided pesumasinast välja tulid.
Olles veendunud, et pesumasin, mis vahepeal jukerdama kippus, korralikult töötab, lasi poiss vanni vett täis ja puges rahustavasse sooja vette, sulgedes silmad ning kujutledes, kuidas vaim ta keha maha jätab, hõljudes minema ning leides eest maailma, kus naeratused ja vikerkaared on ehtsad ja kõik on õnnelikud. Miah oli alati armastanud soojas vees liguneda, pigistades silma kinni kõigi artiklite ees, mis väitsid, et pikka aega liiga kõrgete temperatuuride käes viibimine kahjustab viljakust. Kah asi, ta oli arvamusel, et viljakus oli viimane, millega ta oma pead pidi vaevama, kuna mida väiksem oli tõenäosus, et ta kellelgi oma haiguse pärida laseb, seda parem.Soe vesi, mis tema keha paitas, oli poisil alati lõõgastuda ja eluraskused unustada aidanud, aga praegu oli neid liiga palju ja Miah ei suutnud neid kõrvale heita.
Viimased kolm aastat tema elust olid Miah’ jaoks väga rasked olnud, aga need kahvatusid viimase paari nädala kõrval, mis olid tema jaoks möödunud nagu elektritoolil, mis ei pruukinud, kuid võis iga hetk sisse lülituda ja saata 2000 volti läbi tema keha. Tema haigus süvenes, ta mäletas Samhainshire’i enne oma sündi, ta koges piibellikke ilmutusi, ta oskas võõrast keelt, ta tundis tugevat sidet aastaid tagasi surnud Jonathan Dwyeriga ja arvas, et ainult Leon Wilson mõistaks teda...
Sisetunne ütles talle, et see, mis temaga toimub, saab talle selgeks, kui ta Leon Wilsoni mälupulga oma arvutisse lükkab ja tema uurimistöösse süveneb, aga üks osa temast kartis seda teha. Miah’ ees oli Pandora laegas ning oli võimatu ennustada, mis selle kaane vahelt välja pääseb, kui seda paotada. Leon Wilson oli selle laeka juba korra avanud ning selle pärast surnud, viies Miah’ arvamusele, et see, mis viimasena laekasse jääb, ei ole mitte lootus, vaid lootusetus.
Teadmistel oli oma hind ja Miah’ jaoks oli hind, mida Leon Wilson nende eest maksnud oli, liiga kõrge, aga tal ei olnud selle eest pääsu, sest ilma teadmisteta polnud tal võimalik leida tõde, mida ta kogu aeg otsinud oli, ja kui vaja, oli ta nõus ka selle eest surema.
„Jeremiah!“ kuulis ta onu Marcuse häält end hüüdvat ja sai aru, et mees oli tööotsingutelt naasnud.
„Siin!“ hõikas ta vastu, kahetsedes seda kohe, kui onu Marcus oma pea vannitoa ukse vahelt sisse pistis.
„Kuidas läheb?“
Selle asemel, et vastata kas „hästi“ või „halvasti“, viskas Miah meest rohelise käsnaga, pistes üürgama. „Mida kuradit? Sa ei saa lihtsalt heast peast siia sisse sadada, kui ma olen vannis! Mis siis, kui ma oleksin näiteks masturbeerinud?“
Onu Marcus tõmbus näost punaseks ning tema pilk peatus Miah’ juuksepiiril, nagu ei julgeks ta seda allapoole suunata. „Kas sa tegid seda?“
Nüüd oli Miah’ kord tomatikarva värvuda. Ah et sellega ta siis onu Marcuse arvates iga kord vanni võttes tegeleski? Mõni ime, et onu Marcusele ei meeldinud, kui ta vannitoa tundideks okupeeris!
„Ei, aga sa saad aru küll, mida ma mõtlen, nii et kao siit ja anna mulle natuke privaatsust! Söök on tunni aja pärast laual, mine ja vaata seni kristlikku televisiooni või midagi!“
„Hea küll, ei ole vaja nii kergesti ärrituda,“ pomises onu Marcus ja kui ta oli lahkunud, tabas Miah’t süütundekihvatus. See oli esimene kord elus, kui ta oma onu peale niimoodi karjunud oli ja ta lootis, et mees paneb selle närvide arvele, sest need olid hetkel üsna läbi, arvestades kõike, mille ta läbi oli elanud, ja tundus, et onu Marcus oli jõudnud samale järeldusele. Ennast ära pesnud ja kööki tagasi läinud, leidis poiss mehe eest tomateid tükeldamas ning kui salat, milles oli tunduvalt rohkem tomatit kui kurki, valmis oli, veeretasid nad koos kotlette, rääkides teineteisele lühidalt oma päevast.
Onu Marcus ei olnud taksojuhina tööd saanud, kuna kõik kohad olid täidetud, aga tagasiteel oli ta möödunud MORNING COFFEE kohvikust, kus otsiti müüjat, ja otsustanud võimalusest kinni haarata. MORNING COFFEE oli Samhainshire’i ainus suurem kohvikute kett, milles igaühel oli oma nägu ja tegu alustades lounge’i meenutavate kohvikutega ja lõpetades kohvikutega, mis olid kunagi olnud baarid. Kohvik, mille teenindajaks onu Marcus hakkas, oli kahekorruseline saksapärane stehcafé, - MORNING COFFEE STEHCAFÉ kõlas palju uhkemalt, kui asi seda väärt oli - mis suure tõenäosusega seisiski püsti ainult seetõttu, et selle nimes sisaldus sõna „steh“. Ehk oli see üks võimusõnadest, mida taevased olendid surelike üle võimu saavutamiseks kasutasid...
Miks mõtles Miah laua katmise ajal võimusõnadest, kui need talle kunagi varem huvi ei olnud pakkunud?
„Jeremiah?“ Onu Marcus vaatas talle küsivalt otsa ja Miah märkas, et hoidis oma taldrikut õhus, vaadates seda sellise pilguga, nagu peaks toit ise taldrikule ilmuma nagu Sigatüüka suures saalis. „Kas sa ei hakkagi sööma?“
„Kohe,“ pomises Miah vastuseks, istus lauda ja kuhjas enda taldrikule kaheksa kotletti, mida ta sööma asus. Need olid päris head, aga midagi oleks nagu puudu olnud. Äkki sibul. Miah vajutas hajameelselt kahvli järgmise kotleti sisse, märgates alles siis, kui söögiriist taldrikut tabas, et oli kõik juba ära söönud, ja otsustas, et söömise ajal liiga sügavale mõttesse laskumine ei ole kasulik, sest üks kahvli harudest oli ilmselgelt endale osaks saanud liiga jõulisest kohtlemisest vapustatud ja otsustanud kõveraks painduda.
Onu Marcus rüüpas klaasist apelsinimahla ja pistis suhu viimase kotletitükki, mäludes seda aeglaselt. „Sa oled palju parem kokk kui su ema.“
Miah, kes oli käe enda klaasi järele sirutanud, pahvatas naerma ja oleks äärepealt mahla ümber ajanud. „Kas sa mäletad seda korda, kui ta kaneelisaiakesi püüdis küpsetada ja kaneeli ja kakao omavahel sassi ajas?“
„Ära heida talle seda ette, sa panid ise ühe korra pudingu peale vahukoore asemel hapukoort,“ muigas onu Marcus.
„Ma olin siis neljane, mitte neljakümnene!“ pahvatas Miah, kuigi loomulikult oli tema ema olnud palju noorem, kui see juhtus. Neljakümnene oli ta ema olnud siis, kui ta surnuks tulistati...
„Anna oma nõud siia, ma pesen need ära,“ kohmas ta ning hakkas nõusid kokku korjama, haarates ka onu Marcuse taldrikust, kuid mees ei olnud veel söömist lõpetanud ja salat, mis taldriku serva peal oli, kukkus tema särgile, jättes sellele suure inetu tomatipleki. Miah vaatas seda kohkunult, otsides vabandusi, mida puistata, kuid onu Marcuse näos ei liigahtanud ükski lihas.
„Ma ostsin meile jäätist,“ lausus mees viimaks, tõusis püsti ja avas külmkapi ukse, „nii et sul pole mõtet nõude pesemisega kiirustada, muidu tuleb sul seda kaks korda teha.“
Onu Marcus oli tema vastu liiga hea, parem veel, kui Miah soovida oskas, ja Miah istus tagasi toolile, küsides endalt, kas ta oli seda kunagi onu Marcusele öelnud, aga ta aimas, et mees teadis ja tundis ennast mingil põhjusel selle pärast süüdi...
...ent kelle ees?
Kas tema Miah’ või hoopis kellegi teise ees?
Laupäeval, mis oli juhtumisi ka Miah' sünnipäev, mille tähistamise ta ära jätta otsustas, viis onu Marcus Miah’ Mason A. Vestringi nimelise keskkooli direktrissi April Starki juurde lõunale. Kuuekümnele lähenev naine oli olnud abielus Timothy Starkiga, patrullipolitseinikuga, kes oli saanud Samhainshire’i Verisel Laupäeval raskelt vigastada ning veetnud viimased kaks aastat oma elust voodi vangina, võimetu enda eest hoolitsema. Timothy Stark ja onu Marcus olid olnud sõbrad ning Miah kahtlustas, et onu Marcus kasutas seda häbematult ära, et kindlustada Miah’le koht koolis, mida naine juhtis, kuna reedel olid nad külastanud Stonewalli gümnaasiumi direktorit ja saanud tema äraütlemise osaliseks, sest hoolimata selle kooli halvast kuulsusest ja madalast õppetasemest oli Miah’ neli väljaviskamist mehe jaoks liig olnud ja ta oli palunud neil oma palvega mujale pöörduda.
Miah oli tundnud võidurõõmu, olles veendunud, et onu Marcus saab viimaks ometi aru, et keskkool ei ole Miah’ kuningriik, aga mees ei lasknud end sellest heidutada ja miks ta pidanukski, kui talle meenus tuttav, kellelt abi paluda. April Stark tundus esmapilgul karm, aga kui Miah temaga vestles, kiirgas naisest sõbralikkust ja soojust ning ta oli nõus Miah’ kooli vastu võtma, kinnitades onu Marcusele, et ei ole Miah’t mustavaid artikleid lugenud ja kui olekski, ei usuks ta neid karvavõrdki.
„Ma ei saa lubada mingit erikohtlemist, aga sinu vennapoeg on iga kell teretulnud,“ ütles ta sõbralikult onu Marcusele ning laskis Miah’l oma sisseastumispaberid ära täita, küsides naerdes, kui mitu korda Miah seda juba varem tegema on pidanud ja kas see talle igavaks ei muutu.
Esmaspäeva hommikul seisis Miah Mason A. Vestringi nimelise keskkooli väravas, jälgides õpilasi, kes temast mööda kiirustasid, ja sügavalt sisse hinganud, astus ta kooli territooriumile, süda tagumas nii kõvasti, nagu läheks ta kes teab mitmendat korda esimesse klassi. Koolimaja, mida ta enda ees nägi, oli värvitud helesiniseks, aga maalrid polnud oma tööd korralikult teinud, sest seinal oli mitmeid laike, mis olid heledamad ja tumedamad, ning Miah märkas pruunil metallist uksel hiiglaslikku mõlki, nagu oleks keegi püüdnud ust maha lüüa. Ukse lahti tõmmanud ja hoonesse sisenenud, vapustas teda lärm, mis ta pea sumisema pani. Tundus, nagu oleks keegi võtnud väikese tüdrukute kisa, kriiskava kontrabassi, korvpalliväljakult kostva müdina, automaki ja poistekoori helid, need õhupalli sisse puhunud ja siis palli katki teinud, kuna kõik need helid olid korraga valla pääsenud.
Miah oli näinud mõnda päris hullu kooli, aga see keska tegi neile silmad ette veel enne, kui ta seal korralikult ringi jõudis vaadata. Koridorinurgas vedeles ümberlöödud prügikast. Kamp poisse kiskus suitsu otse teisele korrusele viival trepil, ignoreerides enda pea kohal olevat suitsuandurit, ilmselt see ei töötanudki. Kaks tüdrukut kähmlesid mingi ajakirja pärast, ilmselgelt ei suutnud nad otsustada, kumb seda loeb. Miah’st tuterdas mööda üks vanamutt, ilmselt mõni õpetaja, kes ei olnud õigel ajal pensionile saanud, ja ta käed värisesid, kui ta poistest möödus ja teisele korrusele kiirustas. Miah võttis südame rindu ja järgnes talle, peatades ta enne, kui naine trepist üles jõudis.
„Vabandage, kust ma leian...“ alustas ta, kohkudes, kui naine temast hirmunult mööda trügis ja õpetajate tuppa pakku kiirustas. Nähes, et ta peab ise hakkama saama, kontrollis Miah kõikide uste peal olevaid silte, kuni leidis lõpuks selle õige, mida ta otsis, kümnenda klassi. Keegi koputas Miah’le õla peale ja ta pööras võpatades ümber. Tema ees seisis pikkade tumepruunide juustega ja sama värvi prillidega kolmekümnele lähenev naisterahvas, kes kandis musti kingi, rohelist seelikut ja valget triiksärki. Või mis kolmekümnele lähenev, ilmselt oli ta juba üle kolmekümne.
„Tere, kas sina oled Jeremiah Oakheart, kümnenda klassi uus õpilane?“ küsis ta.
Miah noogutas. Grr, mis Jeremiah ja mis Oakheart.
„Mina olen Cezanne Simington,“ lausus naine ja ulatas talle käe. „Tere tulemast Mason A. Vestringi nimelisse keskkooli! Kuidas sulle siin meeldib?“
Naises oli midagi tuttavlikku, aga Miah ei suutnud meenutada, kus nad kohtunud olid. Ta märkas, et ka naine uuris teda, ja otsustas härjal sarvist haarata.
„Kas me tunneme teineteist?“ hiilis ta naise küsimusele vastamisest kõrvale.
Õpetaja ei vastanud kohe, vaid alles siis, kui Miah oma küsimust kordas. „Sa meenutad mulle ühte minu klassivenda,“ tunnistas naine. „Me õppisime ühes klassis väga lühikest aega, aga ma mäletan teda hästi, kuna ta mõrvati ootamatult ja keegi ei saanud kunagi teada, kes seda tegi.“
Miah neelatas. „Mis ta nimi oli?“
„Jonathan Squire...“
„Jonathan Dwyer,“ parandas Miah, suutmata uskuda, et tema ees seisis inimene, kes oli meest tundnud. „Kas Jonathan Dwyer oli tõesti teie klassivend?“
„Jah, ta oli samuti Stonewalli gümnaasiumi õpilane, aga keegi meist ei jõudnud teda korralikult tundma õppida, kui ehk Kira, Peter, Byron ja Kazuhiro välja arvata, nad olid pidevalt temaga koos, kuni Jonathan kaduma läks. Viimast korda nägin ma teda Stonybrooki erakooli jõuluballil ja pärast seda, kui see kool tulekahjus hävis, sai temast järgmine kaanelugu, sest keegi oli tal pea otsast raiunud. Tema surm pani mu oma elu üle tõsiselt järele mõtlema ja...“
Miah’ silme ette kerkis jõuluehteis saal, mille põrandal keerlesid muusika rütmis ilusates riietes paarid, värvilist valgust kiirgav diskokera, mis maalis ballikülaliste kehadele mustreid, seinu kaunistavad hõbedased ja kuldsed inglid ning süsimustas minikleidis laibakarva nahaga pikkade mustade lokkis juustega tüdruk, kelle ilu rikkusid nina- ja huulerõngas ning kes, käed ümber pika päkapikumütsi kandva poisi, temast mööda keerutas...
„Te olete väga palju muutunud,“ sõnas ta, enne kui end peatada suutis, imetledes naise kastanikarva juukseid, mis ta näole armsust lisasid. Tema pilk pani õpetaja punastama ning naine lükkas juuksesalgu, mis tema näo ette kippus vajuma, vallatult kõrva taha.
„Kas see on kompliment, noormees?“ küsis ta süütult, märkamata, et Miah oli öelnud midagi, mida võinuks öelda vaid see, kes teda tundis. „Vaata ette, ma võin veel hakata arvama, et sa flirdid minuga.“
„Ma ei mõelnud seda üldse nii!“ hakkas Miah kätega vehkima, aga gootilibu Cezanne – vabandust, õpetaja Simington – tegi talle ninanipsu ja naeris.
„Ära erutu, ma tegin ainult nalja, väike nali aitab alati jääd lõhkuda.“ Ta osutas klassi poole. „Ma vestleksin sinuga hea meelega kauem, aga tund algas juba viis minutit tagasi ja ma olen kindel, et sinu tulevased klassikaaslased ootavad pikkisilmi, et ma veel kümme minutit hilineksin, sest siis on neil õigus lahkuda. Ma imestan, et mõni neist seda juba praegu teinud ei ole, ilmselt tahavad kõik sind näha.“
Õpetaja Simington astus klassi, kus valitses samasugune soodoma ja gomorra nagu Lärmisepa tänaval, ning koputas kingakontsaga vastu maad, nii et terve põrand põrus.
„Ärrrrrrge lllllobisege!“ käratas ta, saavutades hetkelise vaikusehetke, ja Miah astus tema kõrvale, jäädes ootama, kuni naine teda teistele tutvustab. „Saage tuttavaks, see on Jeremiah Oakheart, teie uus klassivend. Ta kolis koos oma onuga Fargost siia. Ma loodan, et te lasete tal end nagu kodus tunda. Nii, Jeremiah, ütle enda kohta paar sõna.“
Naine istus oma laua taha, jättes Miah’ klassi ette seisma, ulatas poisile musta markeri ja osutas kulunud valge tahvli poole, milliseid Miah oli näinud ainult vanadel fotodel. Kõigis viies koolis, kus ta varem käinud oli, oli kasutatud hologrammtahvleid või SmartBoardi ja Miah’l oli tunne, nagu oleks ta sattunud möödunud sajandi proletariaadi revolutsiooni keskmesse. Ta hingas sügavalt sisse, libistades oma pilgu üle end uurivate nägude, pööras seejärel selja ning kirjutas oma käekirjaga, mis oli alati olnud korralikum kui tema eakaaslastel, tahvlile oma nime.
MIAH HART
„Minu nimi on Jeremiah Oakheart, aga ma ei kasuta seda nime, nii et mulle meeldiks, kui teie jaoks oleks mu nimi Miah Hart,“ ütles ta kaheksale suurele trükitähele osutades. Need nägid välja täitsa nagu Caps lockiga tehtud, aga kah asi, mille üle uhke olla. „Ma sain 23. oktoobril seitsmeteistkümneaastaseks, minu tähtkuju on skorpion, minu lemmiktoit on bor¹ ja ma tahan saada puitmajade restauraatoriks. Ma loodan, et me saame kõik hästi läbi. “ Ta oli sama kõnet pidanud igas koolis, kuhu jalad teda viisid, ning see oli tal peas, nii et ta ei pidanud rääkimise ajal enam kaasa mõtlema, vaid sai ringi vaadata ja oma klassikaaslasi uurida.
Lühike paks poiss, kelle punase särgi rinnaesisel oli valger puru. Kas tuhksuhkur või kokaiin. Kas sõõrikufänn või narkar. Kaksikud tüdrukud, kellel oli mõlemal puertoriikolase nina ja pruunid mandlisilmad, mis sõõrikufänn-narkarile kindlasti maitsenud oleks. Selge, latiinod. Tulevane töökoht Pizza Hut. Kolm poissi, kes ei pööranud Miah’le mingit tähelepanu, vaid mängisid kaartidega, sosistades üksteisele midagi elupunktide kohta. Kas matemaatikud või lihtsalt luuserid. Miah’ silmad liikusid ühelt inimeselt teisele, otsides midagi, mida ta kirjeldada ei osanud, ja alles siis, kui õpetaja Simington tal istuda palus ja ta viimasesse ritta korvpallurikasvu kiilakaks aetud sarimõrvari näoga poisi kõrvale läks, sai ta aru, mis see oli.
Selles klassis polnud mitte ühtegi valget inimest.
Miah ei tahtnud mõeldagi, milliseid hüüdnimesid talle panema hakatakse, aga ta kahtlustas, et Lumivalgeke on neist kõige leebem.
Pealkiri: Re: RRS: Messia teine tulemine[32/32+epiloog;lõpetatud!] ![RRS: Messia teine tulemine[32/32+epiloog;lõpetatud!] - Page 6 Icon_minitime](https://2img.net/i/fa/icon_minitime.gif){kind=icon}
15/11/2012, 19:05
