RRS: Messia teine tulemine[32/32+epiloog;lõpetatud!]

Silente jäi Samhainshire'i edasi kummitama, pärast seda, kui teised sealt minema lendasid, ja rohkem pole ta midagi korda saatnud

Gabrieli järgmises osas ei ole, aga ma arvan, et seal inglitest puudu ei tule. Ma pole seda küll veel kirjutama hakanud, aga see keskendub arvatavasti Miikaelile ja tema suurele avastusele.

Mul on praegu väga palju teha, enne järgmist nädalat ei saa ma midagi kirjutada xD

Selles osas saab Miikael teada, kes Ašerat aitas, ja see kohtumine ei kujune sugugi selliseks, nagu ta ette kujutas.

Jahve, Ašera ja Eenoki lugu meenutab natuke Zeusi, Hera ja Ganymedese lugu, aga see ei olnud taotluslik  

Troonid:

Lovecrafti Muistseid on tema töödes esinevad ürgsed olendid ja jumalused, kes pole sugugi sellised nagu inimesed. Lovecraft on nii hea kirjanik, et öösel teda lugeda ei soovita, röövib veel une  

Minu meelest sobib selle osa finaali juurde väga hästi see laul: Mulle meeldib teha seda kuulates nägu, et see on eenoki keeles, kuigi tegelikult on see üks teine tehiskeel xD
**

30.

Peaingel Miikaelile ei meeldinud oodata, aga suurem osa tema igavesest elust, millest inimesed, kes olid kaotanud paradiisi ja vastupidavuse, mis oli andnud nende esiisale Aadamale 930 eluaastat, ainult unistada võisid, polnud nii või teisiti eriti meeldiv olnud (kõik see Lunastajana kehastumine ja puha), nii et ta ei teinud sellest numbrit. Ta seisis Giihoni jõe kaldal, mõõka kordagi käest panemata, ning jälgis oma kullipilguga inglite hierarhia eri osadesse kuuluvaid ingleid, kes kõik seisid eemal ja ei julgenud talle läheneda, aga seekord ei kartnud nad Miikaeli raevu, vaid hoopis troonide õigusemõistmist, ega tahtnud, et troonid arvaksid, et nad toetavad Miikaeli.

Taavet oli ainus, kes Miikaeli toetas, seda üsna avalikult, ja Miikael oli hakanud kartma, et kui troonid viimaks Miikaeli allumatusest teada saavad, ei jää ka Taavet oma osast ilma, sest Taavet oli muundanud osa Arra Romini hingest põrkepalliks ja andnud selle Miah’le. Kui see ei olnud samasugune sekkumine nagu Miikaeli oma, siis Miikael ei teadnud, mida üldse sekkumiseks sai nimetada, aga ta ei saanud eitada, et Taaveti tegu oli vajalik, sest kui Saatana sõnu uskuda, oli Arra Romini ainus, kes suutis jumalanna Ašerast jagu saada, seni kuni osa temast endiselt ahelates oli, ning selleks pidi Arra hing olema terve, mitte lõhestatud.

Miikael ei teadnud, mis Arras nii erilist oli, et Saatan ainult teda Ašera vastasena ette kujutas, sest kui ta temalt selle kohta küsis, vastas Saatan Miikaelile ainult, et Arra võidab Ašera tänu sellele, mis jumalannal olemas on, aga temal puudub. Ta oli seda öeldes nii kurb välja näinud, et Miikael ei tahtnud rohkem pärida, kartes, et muutub samasuguseks märjaks kaltsuks nagu Saatan ja kui sa nägid välja nagu märg kalts, oli suur oht, et Taavet sidus su harja külge ja hakkas põrandat pesema. Tal olid kogu aeg mopid kadunud, sest põhjustel, millest Miikael aru ei saanud, meeldis putodele neid varastada.
Miikael sulges oma silmad, et kuulatada, ega ei ole kuulda lähemale veerevate vankrirataste häält, kuid selle asemel kostis hoopis kellegi rüü kahinat, ja kui peaingel oma silmad avas, teadis ta, et keegi seisab tema selja taga.

Ta pööras ümber, ent ei näinud midagi peale kuldsete paeltega eest kokku sõlmitud kitsa punase rüü rinnaesise, ning oli vaid üks ingel, keda Miikael teadis sellist rüüd kandvat, nii et kui ta sammu taganes ja oma pea kuklasse ajas, ei tulnud nägu, mis talle otsa vaatas, enam üllatusena.

„See oledki sina,“ ütles ta pikale inglile, kelle hõbedastele juustele, mis olid sama värvi kui tema tiivad, oli asetatud kuldne peavõru, mis meenutas krooni. Sellele olid graveeritud sümbolid, mis ei olnud mitte üheski keeles, mida Miikael oskas, kuid ta oli kindel, et oli neid logogramme varem näinud, ning korraga kandus ta oma vaimus tagasi aega, mil ta oli alles sündinud, esimese inglina, ning vaatas, kuidas jumalanna Ašera, tema ema, tema kohale kummardus, mustadele juustele surutud eelmisest maailmast pärit kroon, millel oli kirjas tema nimi.

Ingel, kes Miikaeli ees seisis, kollased silmad kurjakuulutavad, kandis jumalanna Ašera krooni, tema soosingu selget märki, ning Miikael taipas, et oli seda krooni ka varem teise ingli peas märganud, kuid ei olnud selles midagi kahtlast näinud. See oleks nüüd küll olnud kivi tema kapsaaeda, kui tal kapsaaed oleks olnud.

„Miks, mu vend?“ küsis ta.

Sandalphoni suunurgad värisesid, nagu üritaks ta oma huuli naeratuseks vormida, kuid suutis saada hakkama ainult grimassiga. „Sa tead väga hästi, miks.“

Miikael raputas pead, tajudes, kuidas kõik inglid, kes teda enne jälginud olid, temast kaugenesid, ja tal oli kange tahtmine neid argpüksideks sõimata, aga see polnud nende süü, et troonid nendes hirmu tekitasid, hoopis Miikael oli see, kes käitus veidralt, kui neid ei kartnud, ja kui kartiski, ei saanud ta lasta hirmul enda üle võimust võtta.

Tema ja Sandalphon olid mõlemad ohus, mis tähendas, et Miikael pidi Sandalphoni enne peatama, kui troonid tema enda peatavad.

„Kuidas ma saaksin?“ küsis ta Sandalphonilt. „Ma olen...“

„Ei ole, sa ainult väidad end olevat,“ vangutas Sandalphon pead.

„Ma olen Meie Isa suurim sõdalane!“

„Need ajad on möödas, Miikael, pärast seda, kui Jahve sul Jeesuse Kristusena lasi sündida ja su pärast taevasse tagasi võttis, pole sa osalenud üheski sõjas. Kõik teavad, et sa veedad kogu oma vaba aja väravavalvurimajas ning viimasel ajal pole sa täitnud enam ei oma kaitseingli- ega ka pühakukohustusi ning ei käi isegi enam Jahve trooni juures teda ülistamas!“

Valetamine ei olnud ingellik ja kuigi Sandalphon ei oodanud vastust, otsustas Miikael temaga aus olla.
„Ma ei suuda enam vaadata, milliseks Jahve muutunud on, nagu ka sinu vend Metatron ei suutnud, ning on palju teisi, kes enam tema trooni ees ei põl-“

„Ära nimeta seda nime!“ karjatas Sandalphon. Ta haaras peaingli punasest juukselakast ja raputas teda nii kõvasti, et Miikael pidi enda vabastamiseks talle mõõgaga äsama. Sandalphon lasi tema salgust lahti ning Miikael taganes, võttes sisse kaitseasendi.

„Kas sa tegid seda kõike tema pärast?“ päris ta Sandalphonilt.

Sandalphon oli Ašera liitlane ning Miikael ei suutnud uskuda, et ingel, kes oli vastutav embrüo soo määramise eest, oli oma loojale sellisel moel selja keeranud, aga kui see oli seotud Metatroniga, oli kõik võimalik, sest Sandalphonil oli üks nõrkus, mis oli põhjustanud paljude teiste inglite langemise, ja see oli viha.

Sandalphon vihkas Metatroni ning ei suutnud andestada ei Metatronile endale ega ka Jahvele, kuigi inglid pidid olema täiusliku armastuse kehastused.

Sandalphon tõmbas mõõga oma väriseva vasaku käega tupest välja. „Jahve ei oleks tohtinud seda inimest,“ ütles ta maha sülitades, „mitte kunagi taevasse võtta, vaid oleks pidanud laskma tal näha surma, nagu on näinud kõik inimesed pärast Aadamat!“

Metatron ei olnud ainus inimene, kes taevasse oli võetud, ka Naini Taavet oli olnud inimene, aga Naini Taaveti taevasse võtmise põhjus oli karistus, mitte armastus. Miikael hakkas mõistma, mis Sandalphoni vaevas, ja tema pilk täitus õudusega, kui ta nägi, kuidas kohas, kuhu Sandalphoni ila maandus, jäi mitme sentimeetri suurune kuivanud rohu laik.

See oli alanud.

Sandalphon oli iga hetk langemas, andes troonidele veelgi enam põhjust neid oma külaskäiguga austada. Nad pidid Sandalphonile järele tulema ja tema tiivad küljest rebima ning Miikael teadis, et kui Sandalphon on läinud, on tema järgmine, sest kuigi teda ei vaevanud vihkamise raske taak, oli ta Jahvele selja keeranud samamoodi nagu Sandalphon oli vahetanud Jahve välja Ašera vastu, ning oli asunud messia poolele.

Jahve ei talunud reetmist ja Miikaelil oli kahju, et ta ei olnud suutnud endale lõpuni kindlaks jääda, nagu ta oli jäänud siis, kui ta seisis Saatana väehulgas, kes pidid sõdima Morien-Sebieliga ja teda toetavate inglitega, aga miski polnud igavene, isegi mitte truudus oma isandale, ning Sandalphon oli selle kohta sama hea näide kui Miikaelgi.

„Miks võttis Jahve Eenoki, selle tühipalja põlluharija, meie keskele taevasse elama ja andis talle minu näo?“ ahastas Sandalphon. „Ma tegin kõik, et olla Jahve armastuse vääriline, aga sellest ei piisanud! Ta vahetas mu Metatroni vastu välja ning iga kord, kui ma nägin Jahvet tema poole vaatavat, soovisin ma ajas tagasi minna ja Eenoki tappa, enne kui Jahve ta tema teadmiste pärast välja valis! Ašera teadis samuti, kui ebaloomulik see oli, et Jahve Eenoki vastu sellist poolehoidu üles näitas, pärast seda, kui inimesed olid endale nahkriided selga saanud, ja kui solvav see meile kõigile oli, et ta temast ingli tegi ja meil teda oma vennaks lasi nimetada, aga kui Ašera...“

Miikael hammustas huulde. „Ma ei teadnud, et te ennast selle pärast halvasti tundsite.“

Sandalphoni mõõgatera lõikus valusalt Miikaeli põske. „Kuidas oleksime me saanud ennast mitte halvasti tunda?“ Miikaeli küsimus hämmastas teda. „Jahve lubas Ašeral ainult selle pärast oma naiseks saada, et neist põlvneksid inglid, kes teda teeniksid, aga Eenoki valis ta välja selle pärast, et ta hoolis temast, isegi pärast seda, kui Aadam ja Eeva teda alt vedasid! Ta valas inimeste tegemisse kogu oma armastuse ning isegi kui nad teda vihastasid, ei lakanud ta neid armastamast, ning kui ma teda Metatroni silmitsemas nägin, siis ma teadsin, ja teadis ka Ašera.“ Sandalphoni ilme oli valuline. „Ta andestas inimestele alati, aga meile mitte kunagi, Morien-Sebiel on selle kõige parem tõestus. Ta lasi meil üksteise vastu võidelda ja karistas neid meie seast, kes olid valel poolel; ta lasi troonidel meie vendadest üle sõita ja nendel tiivad ära kiskuda ning heitis nad põrgusse; ta lõhkus sideme Gabrieli ja Azazeli vahel, millest Gabriel siiamaani üle pole saanud; ta lasi Ašera kultuse keelu alla panna ja kustutas ta inimeste mälust, kui Ašera palus tal Metatroni ära saata...“ Sandalphoni suunurk kaardus irveks, mis oli nii hirmuäratav, et Miikael tundis külmavärinaid. „Jahve on andestav ainult inimeste vastu, kõigi teiste vastu on ta andestamatu, ning selline olend, isegi kui ta on kõikvõimas, ei ole väärt, et kedagi valitseda.“

„Kui kaua sa Ašera vabastamist plaanisid?“ tahtis Miikael teada.

„Sellest ajast peale, kui naised hakkasid kaotama oma positsiooni ühiskonnas, sest nende pea kohal puudus jumalanna hoolitsev käsi,“ vastas Sandalphon. „Ma mõistsin kiiresti, et maailm ei saa ainult maskuliinse energia najal püsida, kui naisi aina rohkem alla surutakse, nii et isegi kaamelid on mõnel maal rohkem väärt, aga keegi peale minu ei pööranud sellele tähelepanu, ning ma pidin kaua ootama, kuni Abaddon ühel päeval Ašera valvamisest tüdines. Ašera oli peaaegu hääbunud, kui mul viimaks tema juurde pääseda õnnestus. Kulus terve aastasada, enne kui ta minu jõu varal piisavalt tugevaks muutus, et ma teda näha saaksin, kuid tema elule tagasi tulek muutis maailmas sugudevahelist tasakaalu. Naised said rohkem vabadust ning sedamööda, kuidas nende rõõm Ašerasse voolas, muutus ta jälle endiseks, kuni oli nii võimas, et üks osa temast suutis puurist, kuhu ta suletud oli, välja murda, kui ma olin näinud, et teda ootab ees võimalus oma abikaasaga võimu osas konkureerida. Ma varastasin Esimese Eeva keha, kui keegi ei näinud, andsin Ašerale Saatuse Oda, mille abiga ta Arra Romini hinge kaheks lõikas, peitsin suurema osa sellest Eedeni aeda  ära ja edasine on juba ajalugu.“

„Varsti on kõik ajalugu, mitte ainult edasine,“ möönis Miikael.

Sandalphon noogutas. „Nii see on, aga kui see oli süüdistus, siis tea, et sul ei ole selleks mingit õigust, sest ma ei luba kellelgi peale Jahve enda ennast süüdistada! Ilma temata ei oleks ei mind ega sind ja tema peaks olema ainus, kes tohib meie üle kohut mõista! See, kes oma poega armastab, karistab teda ise, mitte ei lase kellelgi teisel seda teha, mis tähendab, et...“

Sandalphon lasi mõõgal oma sõrmede vahelt välja kukkuda ja see jäi Miikaeli jalge ette lebama. „... ta ei armasta mind enam, nagu ta ka sind ei armasta, aga Ašera, meie ema, pole selline. Temas on nii palju armastust, millest Jahve maailma ilma jättis, et kui...“

„Sa räägid tema armastusest ja vaatad läbi sõrmede sellele, et ta tahab valitseda veel rohkem kui Jahve, ja mitte keegi, kes ise valitseda tahab, ei ole valitsejaks loodud, kuna tema võimuiha viib varem või hiljem ebaõnnestumiseni. Tõeliselt edukad valitsejad saavad olla ainult need, kes kasvavad valitsejaks siis, kui neile valitsemine peale sundida ja tekitada neis tunne, et nad ei ole oma ülesannet väärt ja peavad ennast kogu aeg parandama!“ Sandalphoni peale karjumine pani Miikaeli hingeldama. „Ütle mulle, Sandalphon, kuidas see kõik lõppeb ja kes sellest lõpuks võitjana väljub?“ Üks õudne eelaimdus haaras ta endasse. „Kas sa oled tõesti näinud ette seda, Ašera võidab ning muudab meid oma poja kaudu orjadeks?“

Sandalphon oli talle selja pööranud ning Miikael ei saanud teise ingli näost midagi välja lugeda, aga kui Sandalphon viimaks taas tema poole pöördus, jahmatas teda allaandmine, mida kogu ingli kogu väljendas.

„Ma vaatasin tõepoolest tulevikku ja ma ei oleks tohtinud näha seda, mida ma nägin, sest Jahve, kelle tulevikku vaatamise annet ma kanaldasin, näeb ainult loomulikke tulevikke ja see tulevik on loomulikust kaugel, aga kuna see oli minu endaga seotud, paljastus see mulle. Ma nägin Ašerat ühes messia ja vampiiriga Eedeni aeda jõudmas ning Morien-Sebieli lihalikust kehast vabanemist ja uuesti vaimolendiks muutumist, aga mulle ei antud teada, kuidas see kõik lõppeb, selle pärast et...“
Miikael vakatas, kui vankrirataste veeremise heli tema kõrvu jõudis.

„... keegi ei saa näha ette asju, mis juhtuvad pärast nende surma.“

Miikaeli ja Sandalphoni vaatevälja veeres neli trooni. Nende keha koosnes kahest teineteise sees olevast rattast, mis olid kaetud silmadega, ja kuigi troonidel polnud suud, oleks Miikael võinud vanduda, et iga kääksatus, mille rattad kuuldavale tõid, kui nad lähemale veeresid, tähendas midagi.
Troonid suhtlesid omavahel ja polnud raske aru saada, millest nad rääkisid.

Troonid lähenesid neljast küljest ja Miikael teadis, et kui tema ja Sandalphon kohe ei tegutse, piiratakse nad sisse, kuid Sandalphon, ilmselgelt kaotanud tahte võidelda, oli oma mõõga allaandmise märgiks käest visanud ning see jättis Miikaeli ainsana troonidele vastu seisma.

Neid oli neli... ei, kuus... veel hullem, kaheksa... ja iga hetkega tuli neid juurde.

Liiga palju, et tulla järele ainult ühele neist. Nad olid tõesti tulnud neid mõlemat endaga kaasa viima.

Miikael haaras Sandalphoni käest ning nad kadusid hetk enne, kui troonid neid ründasid, ilmudes välja neljandas taevas, Miikaeli valitsusalas, ning langesid põlvili valgete pilvede sisse. Troonide krigisemine kummitas Miikaelil kõrvus ja tal kulus aega, saamaks aru, et neile ei järgnetud, kuid see rõõm pidi olema üürike, sest troonid ei lasknud mitte kunagi kedagi minema, ükskõik kui meeleheitlikult nende saak ka ei põgenenud. Hariel, Jackson Robertsi emapoolne vanaema, oli end kolm päeva taeva avarustes varjanud, enne kui troonid tema tiivad küljest rebisid ja ta maa peale viskasid, aga Miikael kahtles, et neil kahel nii palju aega oleks, sest kolme päeva pärast ei pruukinud maailma enam olemas olla.

Ašera kroon oli Sandalphonile silmile vajunud ja tema juuksed olid täielik sasipundar, nii et Miikael ei näinud tema silmi, aga ta oli kindel, et Sandalphoni hääles olev viha väljendas seda sama, mis pilk ingli silmades. „Miks sa seda tegid? See pidi nii minema! Ma pidin laskma...“

„Ma ei lase enam mitte kellelgi ühelegi oma vendadest viga teha!“ Miikael sirutas Sandalphonile käe, et teda püsti aidata, kuid Sandalphon ei võtnud seda vastu. Ta lükkas krooni oma silmadelt ära tagasi oma pealaele, tegemata väljagi sellest, et mitu pikka hõbedast juuksesalku jäid selle alt välja turritama nagu murtud kajakasuled, ja oma kohkumuseks avastas Miikael, et see, mida ta Sandalphoni silmades nägi, polnud viha, vaid hoopis tänulikkus.

Sandalphon oli kogu selle aja oodanud, et keegi ta iseenda käest päästaks, kuid seda polnud juhtunud. Ta oli veetnud tuhandeid aastaid, vihates Metatroni, heites Jahvele ette, et ta Eenoki taevasse oli võtnud, hoides eemale kõigist inglitest, kes temaga paremini läbi tahtsid saada, valitsedes üksinda viiendat taevast, ning pidades koos Ašeraga Jahve vastu plaani, kuid see kõik ei olnud teda õnnelikuks teinud.

Ta oli kogu aeg soovinud, et keegi ta päästaks, ja kuigi nüüd oli nende mõlema jaoks parandamatult hilja, teadis Miikael, et ta kahetseks, kui Sandalphoni ei aitaks.

„Kas sa pead mind tõesti oma vennaks, isegi pärast seda, mis ma teinud olen?“ Sandalphoni näoilme polnud kunagi nii pehme olnud. Temas oli alati olnud karmus, mis ta hirmuäratavaks muutis, kuid praegu oli see kadunud, ja Sandalphon meenutas Miikaelile nii palju Metatroni, et tal hakkas valus, kuna Metatron oli hääbunud ja Miikael ei pidanud teda enam kunagi näha saama. Metatron oli ainus taevarahva esindaja, kes teadis, mida Miikael tunneb, kui Morien-Sebieli peale mõtleb, ning Miikael oli viimastel aastatel näinud aina selgemalt Metatroni valu ja tahtnud teda lohutada, aga võib-olla polnudki seda vaja, sest Miikael oli kindel, et Metatron teadis, et Miikaeli kannatused Morien-Sebieli pärast olid samasugused nagu tema kannatused Jahve pärast, ja et see oli talle suurim võimalik lohutus.

Sandalphon lõi silmad maha, otsekui oleks ta aimanud, et Miikael vaatas küll teda, kuid nägi Metatroni, aga Miikael ei teinud sellest välja ja aitas Sandalphoni jalule. „Me peame minema.“

„Miikael, ma palun sind, lase neil mind ära noppida, see peab nii minema, ma nägin seda juhtumas!“ ahastas Sandalphon.

„Sina ei ole ainuke, keda nad jahivad, ka mina olen nende sihtmärk, nii et kui sa minuga ei tule, siis jään ma siia ootama, kuni nad minuni jõuavad, kas sa seda tahadki?“ Julguse kokku võtnud, sülitas Miikael maha ja Sandalphoni silmad läksid suureks, kui pilv, millele Miikael sülitas, tumenes, nagu hakkaks sealt kohe vihma kallama.

Ka tema oli määritud.

„Me peidame ennast seitsmendasse taevasse,“ avaldas Miikael Sandalphonile oma plaani.

„Me jookseme neile otse sülle,“ karjatas Sandalphon selle peale, „ning Jahve näeb meid tulemas!“ Seitsmendas taevas, mida valitses peaingel Cassiel, elasid ühes Jahvega seeravid, keerubid ja ka troonid ning troonide koduväljakule minek oli kahtlemata oma surmaotsusele alla kirjutamine, aga Miikael lootis, et see on nii ebatõenäoline peidukoht, et troonid, kes nende kandadele astusid, ei oska neid sealt otsida, ning ta oli veendunud, et Jahve ei oska samuti neid oodata, kuna ainus, mida ta praegu ootas...

...oli surm.

„Kui sul paremat ideed ei ole, siis teeme me nii, nagu mina ütlen,“ vastas Miikael ning hakkas tirima Sandalphoni suunas, kuhu jäi neljanda ja viienda taeva vaheline värav. Ühest taevast teise ilmudes oli ta kogu oma jõu ära kasutanud ja kuigi ta seda Sandalphonile paljastada ei tahtnud, jaksas ta end veel vaevu liigutada.

Sandalphon ei öelnud midagi, vaid laskis Miikaelil end kaasa vedada, ning peagi läksid nad läbi värava ja seisid viiendas taevas, Sandalphoni valitsusalas, mille üle võimutsesid nüüd Zebul ja Sabath, kuuendat taevast valitsevad inglid.

Miikael külastas viiendat taevast harva, kuna sinna, nagu ka teise ja kolmandasse taevasse, olid vangistatud mõned langenud inglid, kelle Miikael ise taevas toimunud sõja ajal pihtide vahele oli võtnud, ja iga kord, kui Miikael viiendasse taevasse sattus, tundus talle, nagu tajuksid langenud inglid tema kohalolu. Mõnikord läks mõni nendest isegi nii kaugele, et tema meeli puudutada, ja langenud ingli meelte puudutus tema teadvuse äärealadel oli kõige hullem rüvedus, mida Miikael ette suutis kujutada, kuid erinevalt temast ei pidanud Raafael ja Baradiel, teise ja kolmanda taeva valitsejad, seda ette kujutama, kuna põhjustel, millest Miikael aru ei saanud, oli tema ainus, kellega langenud inglid oma vangistuses suhelda üritasid.

Ei, praegu ta juba teadis, miks ainult tema.

Langenud inglid teadsid, et temast saab varsti nendesugune, ja nad ei suutnud oma erutust varjata, kui kujutasid ette, kuidas nad Miikaelile kätte maksavad.

Viiendas taevas ei olnud kunagi päev, seal oli alati öö, ning ainus valgus selles pimeduses paistis taevalaest, millest kumasid läbi tähed ja kuu. Öötaevas oli selge ja pilvitu ning Põhjanael helkis nagu suunatuli, näidates Miikaelile kätte, kuhupoole nad minema peavad, et kuuendasse taevasse minna, kuid tal oli raske ennast edasi minema sundida. See võis olla viimane kord tema elus, kui ta tähti näeb, ja enne, kui ta arugi sai, oli ta selili maha heitnud ning süvenes tähtkujude uurimisse. Suur Vanker. Väike Vanker. Draakon. Karjane. Maokandja. Herakles. Põhjarist. Lõunarist. Kassiopeia... Tähtkujusid oli nii palju, et kuigi ükski neist ei jäänud ingli silmade eest varjatuks, ei suutnud ta nendele nimetusi anda, ja ta oleks ennast nendesse kaotanud, kui kellegi hääl ei oleks tunginud tema teadvusesse nagu mõõgahoop, lõigates ta tähise taeva ilust ära ja paisates ta mööda spiraali sinna, kus langenud inglite hääled läbisegi rääksid.

„Ta on siin! Lõpuks ometi! On tal veel tiivad alles? Ma tahan need ise küljest rebida! Kiskuda! Ribadeks! Kohe! Sama mõõtu mööda, millega ta meile mõõtis!“

Miikael tõmbus kägarasse, pigistades oma pead nii kõvasti sõrmede vahel, et oleks võinud oma pealuu puruks vajutada, kui Sandalphon ei oleks suutnud Miikaeli käsi lahti kiskuda. „Miikael, mis sinuga on?“

„Ma ei saa neid oma peast välja,“ sosistas Miikael. Hääled, mida ta kuulis, valjenesid, kuni summutasid täielikult tema mõtted, ning läks vaja kogu Sandalphoni jõudu, et mitte panna teda oma pead purustama, nagu Jaapani teismelised rannas käies arbuusi purustasid.

„Tappa! Tükeldada! Andke ta siia! Murdke välja! Tooge ära!“  

Ta ei märganudki, et hääled on vait jäänud, kuni avastas, et teda ei ümbritse enam pimedus, vaid ere päikesevalgus, mis täitis terve kuuenda taeva.

Sandalphon ei olnud värava otsimisele aega raisanud, vaid oli nad kuuendasse taevasse toonud ning põlvitas nüüd maas, jõud veel rohkem otsas kui Miikaelil pärast neljandast taevast viiendasse ilmumist.

„Miikael, miks siin päev on?“ osutas ta kätega neid ümbritsevale särale, mis muutis kõikvõimalikes värvides sätendavad majad, puud, põõsad, jõed ja järved nii eredaks, et Westboro Baptistikiriku liikmed oleksid seda nähes oksendama hakanud. „Zebul toob siia öö ja Sabath päeva, aga mitte kunagi päeva öö ajal ja ööd päeva ajal!“ Ta tõstis oma käed kõrvade taha, kuulatades tuult, ja tema ilme muutus murelikuks. „Neid kumbagi pole siin, tõenäoliselt pole olnud sellest ajast peale, kui Sabath siia päeva tõi, ning siin pole ka kedagi teist. Ma arvasin algusest peale, et see on imelik, et keegi mind minu viiendasse taevasse naasmise puhul tervitama ei tulnud, aga nüüd saan ma lõpuks aru.“

„Nad kõik on seal, kas pole?“ päris Miikael, pea ikka veel kumisemas.

Sandalphon noogutas. „Nad kõik on seitsmendas taevas Jahve trooni ümber, et oodata, millal...“ Ta hammustas huulde. „Kuidas nad suudavad?“ Sandalphoni silmades läikisid pisarad. „Kuidas suudavad nad Jahve tõelist kuju vaadata?“

Jahve tõelist kuju, mida Jumal enam varjata ei suutnud ning mis tekitas kõigis inglites õõvastust, sest maailmas, mille Jumal loonud oli, polnud kunagi olnud ühtegi nii tülkjat olendit nagu Jahve ise, kes pärines eelmisest maailmast, mille asukad sarnanesid väga palju Lovecrafti Muistsetele.

Miikael ei suutnud öelda Sandalphonile välja tõde, et viimane kord, kui ta Jahve trooni juures oli viibinud, olid kõigil teistel inglitel peale tema silmad suletud olnud ja tema oli olnud ainus, kes nägi põgusalt Jahve tõelist kuju, kuid see polnud ainus, mida ta näinud oli, ta oli ka näinud, kuidas Jahvet teenivad inglid värisesid kui haavapuu lehed orkaani käes, ja tal oli raske uskuda, et need inglid, kes polnud varem Jahve trooni ees kummardamas käinud ning seal nüüd ühes temaga messia või antikristuse saabumist ootasid, tugevamad oleksid.

Tõeline armastus ajas kartuse välja, kuid mõnikord...

...sellest ei piisanud ja kartus jäi peale.

„Me saame seda teada, kui keerdtrepi üles otsime,“ vastas Miikael Sandalphonile ja tõusis püsti, haletsedes ennast, et langenud inglite rünnak tema teadvusele oli ta nii nõrgaks teinud, et ta ei suutnud ilma Sandalphoni õla najale naaldumata kõndida, kui Sandalphon ise samuti vaevalt püsti püsis, sest ta oli tahtnud Sandalphoni päästa, aga praegu päästis Sandalphon hoopis teda.
Sammud, mida nad kuulsid, olid alles kaugel, aga panid nad sellest hoolimata ümber pöörama.

„Nad on siin!“ ahmis Sandalphon õhku.

Miikael ootas, et kuuleb troonide lähemale veeremise heli, kuid tulija ei veerenud, vaid kõndis, tõstes ühte jalga teise ette, ja liikus lähemale väga kiiresti, nagu läbiks ta iga sammuga seitse penikoormat.
„Need ei ole troonid,“ ütles Miikael, tundes tulija ära, sest oli vaid üks ingel, kelle sammud need olla said, „jookse!“

Sandalphon kuulis teda, kuid ei liigutanud, nagu oleks nähtamatud ämblikuniidid ta paigale sundinud, ja samad ämblikuniidid sundisid paigale ka Miikaeli.

Morien-Sebiel, kellel oli kuus kätt ja igas käes mõõk, üks silm kollane ja teine lilla ning ühelt peapoolelt välja kasvamas punased ja teiselt mustad juuksed, seisis tema ja Sandalphoni ees, oma kehalisest ürbist vabanenud. Miikaelile meenus, et kui Jacksoni hing läheb pärast seda, kui Morien-Sebiel tema kehast lahkub, taevaväravate ette, võib ka temast saada messias, sest ta on veerandi ulatuses nefilim, aga praegu tundis ta liiga suurt lootusetust, et oleks võinud sellele loota, ja tunnistas Jacksoni mõttes surnuks. Tema kurvastus mehe pärast oli suur, aga ta ei saanud lubada endal teda leinata, sest nüüd, kui Morien-Sebiel oli jõudnud kuuendasse taevasse, ilma et messias teda peatanud oleks, oli Miikaeli kohus seitsmendasse taevasse kogunenud ingleid hoiatada ja juhtida kaitset, et nad saaksid Morien-Sebieli nii kaua kinni hoida, kuni messias Morien-Sebielile järele jõuab. Sandalphon tundus sama mõtlevat, sest ta sirutas oma käe välja ja kui Miikael sellest võttis, kadusid nad Morien-Sebieli eest ning leidsid end seespool seitsmenda taeva müüre, mille juurest viis valge allee Jahve trooni asupaika.

Valged müürid, mis kiiskasid nagu marmor, aga olid tuhandeid kordi tugevamad, ümbritsesid seitsmendat taevast nagu kellegi kaitsvad käed ning kui Miikael pilguga müüriväravat otsis, nägi ta, et see on kadunud, nagu oleks ta aimanud, et Miikael ja Sandalphon on sissetungijad ega tohi enam seitsmendast taevast lahkuda, olenemata sellest, mida nad seal näevad.

„Nüüd, kui me kord juba siin oleme, ei lahku me siit enam,“ ütles Sandalphon välja Miikaeli mõtted ning Miikael ei saanud eitada, et inglil oli õigus, kuid ta ei tahtnud seda välja öelda, sest kui ta selle välja ütleb, kaotab ta julguse ja ei ole enam väärt viimast korda Jahve ligiolus seisma.

Vähemalt saab ta langeda tema juuresolekul.

Nad hakkasid koos minema, kõndides mööda alleed, mis juhtis nad võimsa templini, mis kiiskas veelgi rohkem kui seitsmendat taevast ümbritsevad müürid. See säras kuldselt nagu kaheksaharuline täht, mis oli kolm idamaa tarka väikese Jeesuse juurde juhatanud, ning esimest korda tema pika elu jooksul pimestas see valgus Miikaeli, kuid põhjus, miks tal oli tunne, et nad on terra incognita’l, ei olnud ainult valguses, mis oli liiga särav, liiga puhas ja liiga intensiivne, vaid hoopis selles, mida see valgus varjas.
Jumal ei olnud loonud inimesi oma näo järgi.

Ta oli loonud inimesed ja nähes, et see hea oli, võttis ta endale nende näo, mis oli nüüd hakanud murenema, muutes ta tagasi eelmise maailma olendiks, kes oli nii võigas, et ükski ingel ei suutnud teda enam vaadata.

Sandalphon haakis end Miikaeli käevangu, värisedes hirmust, nagu poleks ta kunagi olnud see ingel, kes oli löönud ühe ööga maha 185 000 Sanheribi sõdurit, ja nad kõndisid templi avatud väravatest sisse, minnes kahe sammaskäigu alt läbi ja astudes sisehoovi. Tavaliselt pulbitses see inglitest, praegu aga oli see tühi, ning kui Miikael suunas oma pilgu torni poole, kus mõni seeravitest alati vahti pidas, nägi ta, et ka vahitorn oli tühi ja see oli Miikaeli jaoks mõru pill alla neelata. Kuidas sai vahitorn sellisel hetkel mehitamata olla, kui Jahvele oli vaja antikristuse tulemisest teada anda?

Miikael ja Sandalphon läbisid barjääri, mis eraldas siseõue templikompleksist, ning leidsid end templi sisemusest. Nende ees oli kõrge uks, mille ees tavaliselt relvastatud seeravid ja keerubid valvel olid nagu tunnimehed, et kõige madalama taseme inglid, kui neil Jahvega parajasti mingit asja polnud, sisse ei pääseks, praegu aga ei valvanud ust keegi ja kui Miikael lähemale astus, et püha trooniruumi uksed lahti lükata, avanesid need otsekui iseenesest. Ta astus üle ukseläve ja toetus hetkeks vabisevale uksepiidale, enne kui sisenes. Sandalphoni sõrmed põimusid tema omade vahele ja nad kadusid koos inglite summa, mis oli nii suur, et kui nendega oleks olnud kaasas mõni keskaegne mõtleja, kes püüdis välja arvutada, kui palju ingleid mahub nõelasilmale, oleks ta juba inglite loendamisega jänni jäänud. Seeravid, keerubid, troonid, ülemvõimud, voorused, võimud, valitsejad, peainglid ja inglid, nii valgusinglid kui ka inimvälimusega inglid, kõik seisid kobaras Jahve trooni ümber, nii et Miikael võis vaevalt näha Jumala kuuepalistuste servi, ning tema trooni ümbritsevat klaasist põrandat, mille all oli näha mäslevaid merelaineid, mis olid nii sünged, nagu peegeldaksid nad kõigi inglite tuju. Miikaeli pilk libises ühelt inglilt teisele, kuid mitte keegi neist ei vaadanud talle otsa, sest nende kõigi silmad olid suletud, ja kuigi nad hõiskasid endiselt „Püha, püha, püha on vägede Issand! Kogu maailm on täis tema au!“, seeravid, kes Jahvest kõrgemal seisid, kõige valjemini, olid nende kunagi kaunid hääled nii ilmetud, et kui keegi nendest oleks üritanud superstaarisaatesse pääseda, poleks see neil korda läinud.

Jahve oli nad enda juurde kutsunud, ilmselt selleks, et nendega viimast korda koos olla ning Miikaeli haaras aimdus, et ta ei olnud palunud neid sinna ennast kummardama, vaid tahtis lihtsalt nende lähedal olla, enne kui tema lõpp saabub, sest ta...

...tõesti hoolis.

Sandalphon oli hakanud Jahve armastuses kahtlema, kui Jahve Eenoki taevasse võttis ja temast ingli tegi, aga viimsepäeval ei olnud need mitte inimesed, kes tema kõrval olid, vaid inglid...

...ja isegi kui Jahve oli valinud endale näo inimeste näo järgi, nii et Looja hakkas peegeldama Loodut, olid inglid olnud esimesed, kes temaga koos kõndisid, kui tal veel inimkuju ei olnud, vaid ta ennast valgusega riietas, nagu paljud inglid veel praegu tegid, ja inglid olid ka viimased, kes temaga koos kõndima pidid.

Sandalphon eksis. Jahve oli neid kogu aeg armastanud, selle pärast oli ta nii õnnetu, kui inglid astusid inimestega lubamatutesse suhetesse ja said nendega järeltulijaid, ja selle pärast oli ta teinud Eenokist, enda jaoks kõige olulisemast inimesest pärast Aadamat, ingli, mitte inglitest inimesed.
Inglid olid tema lapsed ja pidid selleks alati jääma ja vanema armastust oma laste vastu ei saanud millegagi võrrelda, isegi kui lapsed vahel selles kahtlesid, ning Miikael nägi enda ümber ringi vaadates, et kuigi inglid oli harjunud täitma Jahve käske, armastasid nad teda samamoodi nagu teda ja et selle pärast oli neil nii valus teda vaadata...

...nagu Jahvel pidi olema valus saata troonid Miikaeli ja Sandalphoni järele, kes olid oma karistuse ära teeninud.

Sandalphon raputas Miikaeli varrukat ja Miikael taipas, et inglid, kes Issandale kiitust laulsid, olid vait jäänud, nagu oleks nende kõigi häälepaelad korraga katki lõigatud, ning nad koondusid otsekui nähtamatu käskluse peale vasakule ja paremale, vabastades Miikaelile ja Sandalphonile teeraja, mis viis otse sinna, kuhu Jahve rüüservad langesid ning kust lekkis klaaspinnale midagi, mis nägi välja nagu paks pruun lima.

Miikael tundis neid jälitanud troonide kohalolu veel enne, kui kuulis, kuidas vankrirattad nende poole veerevad, ega vaadanud tagasi, vaid kõndis kindlalt edasi, silmitsedes kurvalt oma vendi ingleid, käed kõrval nagu sõduritel ja silmad kinni, end nägudega tema ja Sandalphoni poole pööramas, kui nad Jahve trooni suunas kõndisid, ja ta kohkus üliväga, kui kõik inglid ootamatult tema ja Sandalphoni ees kummardusid, kiites neid vaikimisi selle eest, et nad olid tegemas midagi, mille jaoks kellelgi teisel julgust ei olnud, isegi kui olukord, millesse nad sattunud olid, ei olnud nende vaba valik. Nad mõlemad olid teinud pattu selle sõna kõige otsesemas tähenduses, lootes sellest hoolimata, et pääsevad karistusest, mis oli nähtud ette neile, kes oma isaga vastuollu lähevad, ja isegi nüüd, kui troonid olid nende kannul, olid nad uskunud, et suudavad nende käest pageda...

Ei, Miikael oli seda uskunud, Sandalphon aga mitte, ta oli olnud valmis ennast troonide kätte andma ja see kahandas tema süüd nii palju, et oma alistumise läbi oli ta Jahve silmis vähem mässumeelne kui Miikael ja see suurendas veelgi Miikaeli soovi teda päästa, ainult et see ei olnud võimalik. Nende vasakul ja paremal küljel seisid läbistamatu vallina inglid, selja tagant veeresid lähemale troonid ning ees oli Jahve auhiilgus, nii et ainus koht, kuhu nad minna said, oli edasi.

Jahve istus oma troonil, jalad üle trooniserva rippu, ning kui Miikael viimaks Jumalale otsa vaatas, haaras tema silmi kõrvetav kuumus, mis põletas teda nii kohutavalt, et iga väiksemgi silmaliigutus pani ta kannatama rohkem, kui ta oli kannatanud Kristusena ristil, ning ta unustas hoiatuse, mida ta Jahvele edastada oli tahtnud. Tema peopesad libisesid ette hoiatamata Sandalphoni silmadele. „Ära vaata,“ sosistas ta inglile, kuid Sandalphon tõstis õrnalt tema käed oma silmade pealt ära ja raputas pead.

„Nüüd on juba hilja, ma pean vaatama, isegi kui see jääb mu viimaseks teoks.“ Sandalphon hingas sügavalt välja ja vaatas Jahvet, rabatud tema tõelisest kujust, millisena ta teda veel kunagi varem näinud ei olnud, ja tema silmad süttisid põlema ja hakkasid sulama samamoodi nagu Miikaeli omad. Tema silmavalge sulas üles, voolates mööda tema põski alla kleepuvate valgete pisaratena, ning tema silmaiiris põles sekundi murdosa kõige ehtsama tulekeelena, enne kui ära kõrbes ja tuhaks pudenes. Sandalphon oli pime, kuid liikus endiselt edasi, ning hetke pärast ei näinud ka Miikael enam midagi, kuid valu ei lakanud, kui tema silmad ära olid põlenud, vaid läks ainult hullemaks, kuni kogu tema keha oli sellest haaratud.

Troonid olid nende selja taga, kuid ükski nendest ei puudutanud Miikaeli ja Sandalphoni, kui nad Jahve trooni ette põlvitasid, kogu keha tules, ning tema ees oma pea langetasid ja põlevad tiivad kokku voltisid.

„Mu lapsed, te poleks pidanud vaatama,“ ütles Jahve, silitades oma kombitsatega nende kõrbenud juukseid, ja kui ta oma kombitsad nende peadelt ära tõstis, ei tundnud kumbki neist enam midagi, nagu poleks neid kunagi olemas olnudki.

Ainus, mis nendest maha jäi, oli Ašera suitsev kroon.

Ma loodan, et leidub veel keegi, keda see huvitab, aga järgmine osa on kirjutatud Arra vaatenurgast Tema asemel on nii kaua Arya olnud, et mul on hea meel ta lõpuks tagasi tuua ja tegutsema panna

Ma tahaks mõnd uut juttu... Või selle poolelioleva järge...

Ma ei saanud neid ellu jätta, muidu oleks kõik liiga ilus olnud ja sõprus oleks võitnud ära kogu kurjuse Ma ei ütle muidugi, et sõprus seda teha ei võiks, aga praegu on selleks veel liiga vara.

Uus osa ilmselt enne aprilli ei tule.

Mis "Korezisse" puutub, siis see on endiselt surnud ja surnuks ta ka jääb

Why must you be so mean.

Aga on siis plaanis lähiajal mõnd uut kirjutama hakata?

Ma püüan Camp NaNoWriMo ajal midagi uut kirjutada, eks näis, mis sellest välja tuleb

See osa on täielikult Arra päralt ja selgub palju tema ja Arya mineviku kohta. Kummalgi neist pole elus hästi läinud, aga sellel on põhjus, mis samuti ennast ilmutab.

Seda, kes Babüloni hoor on, olen ma juba varem selgitanud.

Kaks osa ja epiloog veel jäänud... I can hardly wait to see my characters off with a smile

Ma muutsin lõpuks osade numeratsiooni, et see klapiks mu jutu faili omaga, aga midagi on ikka veel paigast ära. Siin on 31 peatükki, aga failis 28 xD

Enjoy!
**

31.

Okasroosike magas 100 aastat aastat ja ta äratati üles suudlusega. Rip Van Winkle magas umbes 20 aastat ja ärkas ise üles, kui samaka mõju lõppes. Sellel, kuidas Arra üles oli ärganud, polnud tegelikult ka häda midagi. Arra ei tahtnud printsi ennast suudlema ja samaka vastu ta ka huvi ei tundnud, aga oli üks asi, mille poolest Okasroosike ja Rip Van Winkle temaga võrreldes eelisseisus olid, ning Arral poleks olnud midagi selle vastu, kui keegi oleks andnud talle...

...riided, sest ta oli kindel, et tema paljas tagumik, millega ta teravatele klaasikildudele oli maandunud, ei näinud verisena sugugi esinduslik välja ja Arrale meeldis ennast teistele alati oma parima nurga alt näidata.

Jonathan jooksis Arra juurde ja ulatas talle oma käe. Tema sõrmed olid külmad, täpselt nagu Arra arvanud olid, ning mees kõhkles hetke, enne kui lubas tal end püsti aidata, aga Jonathanil oli õigus, praegu ei olnud küsimuste esitamise jaoks õige aeg, ta pidi peatama naise, kes tahtis messiat tappa, ning selleks pidi ta esmalt Gabrieli Valgusmõõga enda kätte tagasi saama.

Mälestused tema viimastest hetkedest enne seda, kui Ašera tema keha klaastorusse vangistas ja selle taevasse teleporteeris, jooksid uuesti tema silme eest läbi ning ta oleks hea meelega Jonathanile ühe hea keretäie peksa andnud, sest see oli Jonathani süü, et ta oli Tšehhi läinud ja seal Ašeraga kokku jooksnud, kuid siis nägi ta silmanurgast naise nägu, kes messia poole suundus, mõõk ründevalmis. Talle meenus, kuidas ta oli näinud seda naist end baari parkimisplatsil aeglaselt püsti ajamas, kui osa Arra hingest tema kehasse läks, ja ta hakkas aimama, miks ta tundis end tühjemalt kui kunagi varem, hoolimata sellest, et tema elus oli kogu aeg olnud tühjus, mida keegi täita ei suutnud.

Ašera oli tema hinge kaheks osaks raiunud ja kui Arra naise kaugenevat selga vaatas, mõistis ta, et tal ei olnud vaja oma hinge teist poolt kaugelt otsida.

„Kuidas ma ta tapan?“ küsis ta Jonathanilt.

Jonathan kehitas õlgu. „Ma ei ole kindel, aga ma kardan, et see ei ole teisel korral sama lihtne kui esimesel korral.“

„Esimesel korral?“

Jonathan köhatas. „Pikk lugu.“

„Kas sa võid lühidalt teha?“

„Ma tahtsin Ašerat tappa, aga tapsin kogemata hoopis tema, ja nagu näha, ei olnud see püsiv lahendus.“

Arra oli valmis panema kõrva taha iga näpunäite selle kohta, kuidas oma vastasest jagu saada, ning tema tahtmine oma jalga Jonathani persele tutvustada ununes kiiremini, kui oli tekkinud. „Kuidas see sul õnnestus, mees?“

Jonathan lõi silmad maha. „Pole tähtis, sina seda teha ei saa.“

„Miks ei saa?“ imestas Arra.

„Sest ta on osa sinust!“ Jonathan patsutas Arrat seljale ja lükkas ta seejärel endast eemale.  Arral oli väga raske ilma temale toetumata püsti seista, sest aastad, mille ta klaasi taga olid veetnud, olid ta nii nõrgaks teinud, et ta ei oleks imestanud, kui tema lihased oleksid olnud atrofeerunud, ja ta kadestas Jonathani, kes nägi välja nii värske, nagu oleks ta äsja hauast tõusnud. Ilmselt oligi, sest Arra oli oma silmaga näinud, kuidas Jonathanil pea maha löödi ja see ei olnud midagi, mida ta tahtis enne suurt võitlust meenutada. Samamoodi, nagu Jonathani pea võis otsast lennata, võis seda ka tema oma ja märksa väiksema vaevaga, sest mõõk oli märksa teravam kui labidas – vahetasid ju ka timukad lõpuks hukkamistel kirved välja ja kui veel giljotiin tuli...

Arra oli vaadanud piisavalt „Supernaturali“, et teada, et kui kellelgi seal ülemisel korrusel, kus ta paraku praegu ka ise oli, sind vaja oli, siis ei olnud mingi probleem sind alumiselt korruselt välja lasta, nii et ta otsustas suhtuda Jonathani elus olemisse kui millessegi, mis ei ole üldse kõneväärt, ning keskendus hoopis oma sihtmärgile.

Arra võttis hoogu ja jooksis naisele järele, aga niipea, kui ta jõudis löögiulatusse – või siis pikali lükkamise ulatusse – , pööras naine ümber ja lõikas üheainsa käeliigutusega Arra rinnale sügava haava, millest tilkus rohelisele murule punaseid verepiisku. Arra vankus, püüdes tasakaalu säilitada, ning tema suureks imestuseks oli hoopis naine see, kes põlvili kukkus ja rinnust kinni võttis, kuigi Arra polnud talle midagi teinud, siis aga nägi ta, kuidas naise räsitud olemisega kleidi rinnaesisele tekkis punane triip, mis kiiresti laienes, nagu oleks ka teda mõõgaga löödud. Arra taipas, et naine ei saanud teda vigastada, ilma et ta ise viga saaks, sest neil oli kahepeale üks hing. Kasutades ära, et naine on segaduses, lõi Arra talle jalaga rindu ja kuigi tema löök ei olnud piisavalt tugev, et naist pikali paisata, koges ta kohe tunnet, nagu oleks keegi talle raske vasaraga lajatanud, ja ahmis õhku.

Kuidas pidi ta naise tapma, kui...

Ei, ta ei tohtinud sellele mõelda, vaid pidi tegutsema, ja mis sai olla selleks parem viis kui natuke improt panna?

„Miks sa seda teed?“ küsis ta, vaadates naisele silma ja sirutades samal ajal oma kätt mõõga poole, mis nende kahe vahel maas lebas. Jonathan oli öelnud, et Gabrieli Valgusmõõk eelistas teda, aga Arra kahtlustas, et mõõk oli tegelikult segaduses, kuidas muidu oli naine saanud selle kohe pärast seda ära võtta, kui Arra selle tagasi oli saanud. Ta lootis, et naine ei märka, kuidas tema sõrmed vargsi mõõgapideme poole ronivad.

Morien oli selle mõõga talle andnud, kuid see naine oli osa temast, ning Arra pidi mõõgale tõestama, et ta on teda väärt, kuigi Morien oli pidanud teda selle mõõga vääriliseks juba 18 aastat tagasi.

Gabrieli Valgusmõõga käepide tundus Arra naha vastas hõõguvat, just kui püüaks Arra väärtust mõõta, ning poiss tundis, kuidas kõhklus temas maad võtab. Ingli mõõga omamine tähendanuks, et ta võtab vastu võimu, mis on ühele inimesele kaugelt liiga suur ning suure võimuga kaasnes alati ka suur vastutus. Eitavalt vastata oleks olnud parim võimalik variant, kuid mida tugevamini Arra mõõgapidet pigistas, seda tugevamini mõõk teda ahvatles, tuues talle meelde Jacksoni ema sõnad. Naine oli öelnud, et tema saatus on kõige toimuvaga seotud ning sellises olukorras oleks relva omada olnud äärmiselt kasulik. Pimedus oli laskumas ning ainus, millega pimeduse vastu võidelda sai, oli valgus, millest Arral paraku puudu jäi...

Kuigi ta mõistusehääl kangekaelselt „ei“ ütles, ei suutnud see tema sisehäälega võistelda ning ta leidis end noogutamast. „Jah,“ vastas ta nii kindlameelselt, kui suutis. „Ma võtan lepingu vastu.“
Morien vastas ta noogutusele. „Sellisel juhul kinnitan ma meievahelise lepingu pitseriga,“ lausus ta, võttis Arra pea oma käte vahele ja veel enne, kui Arra jõudis kahetsema hakata, et ei olnud vaevunult Morienilt küsima, millega õieti pitseri näol tegu on, suudles ta teda. Kuigi Morieni huuled tema omi vaid kergelt riivasid, oli selles suudluses sellest hoolimata liiga palju intensiivsust; liiga palju pimedust. Langenud ingel tõmbas teda enda poole nagu magnetiga ning Arra tundis, kuidas kogu jõud ta maha jätab, nagu see oli jätnud kord maha ka Aadama ja Eeva, kui Morien-Sebiel neid oma kehaga ahvatles...

Kehaga. Aga muidugi. Arra laud, mille ta hetkeks sulgenud oli, plaksatasid lahti ning kuigi silmad, mis teda oma pilguga lummasid, kuulusid endiselt Morienile, tundis ta tema näos ära Jacksoni. Lummus purunes, Arra koperdas tahapoole ning oleks peaaegu tulle astunud, kuid suutis viimasel hetkel seisma jääda ning kinkis Morienile kõige tigedama pilgu, mille ta välja suutis võluda.

Morieni suule kerkis tilluke muie, kui ta Arra ilmet nägi, ning ta naeratas. „Imetlusväärne,“ lausus ta. „Ma ei ole kunagi varem kohanud inimest, kes oleks suutnud mulle vastu panna. Sinu meelekindlus teeb sulle au, Arra. Sellega on meievaheline leping kinnitatud.“

Gabrieli Valgusmõõk, mida Arra oma käes hoidis, haihtus poisi pihust ning ilmus hetk hiljem Arra ette, kus see otse tema silme all valgusosakesteks lagunes. Kuldsed valgusekillud kallasid Arra üle nagu kullavihm, need langesid ta juustesse, riietele ja nahale ning mõne hetke soojust kiiranud, nende sära tuhmus, kui nad Arra sisse kadusid. Morien hingas sügavalt välja. „Alates tänasest päevast oled sina Gabrieli Valgusmõõga täieõiguslik omanik,“ lausus ta, „ning mõõk sööstab sulle alati appi, kui sa hätta satud.“

Ta oli hädas, aga ka tema puuduolev osa oli hädas, nii et lugu oli keeruline.

Naine märkas silmanurgast Arra käe liikumist ja lõi mõõga jalaga mehe haardeulatusest eemale. „Ma näen sind läbi,“ sisistas ta, „sa ei saa teha midagi, mida mina ei teeks, sest sina oledki mina!“

„Tegelikult oled sina mina, aga pole vaja juuksekarva lõhki ajada, vasta parem mu küsimusele!“

„Kas sa tõesti ei tea, miks?“ osutas naine messiale, kes sai olla ainult Rheon, sest Arra ei teadnud kedagi teist, kes võiks Jacksoniga nii palju sarnaneda. Arra mäletas, milline poiss sündides välja oli näinud, paksude igemetega suust kasvamas välja suured ja teravad kihvad ning nahk siniste soomustega kaetud nagu mõnel maol, kuid keegi, kes teda nüüd nägi, ei oleks osanud selle peale tulla, et Rheon ei olnud alati inimest meenutanud.

See, et Rheon oli täiskasvanuks saanud, tähendas, et möödunud oli kaugelt rohkem aega, kui Arrale meeldinud oleks.

„Tema soeng on ajast ja arust?“ pakkus Arra, sest olgem ausad, 22. sajandisse Rheoni juukselõikus just ei sobinud.

„Ta ei ole väärt päästma kedagi ei meie seast ega ka ülejäänud maailma!“ kriiskas naine.

„Arya, lõpeta, sul ei ole õigust messiast niimoodi rääkida!“ palus Jonathan temalt.

Arya ei lõpetanud, vaid nipsutas sõrmi, ja nähtamatu õhuvool haaras Jonathani jalgadest ja paiskas ta peaga vastu maad, nii et Jonathan keelde hammustas ja tema suust pritsis verd.

Mis ajast Arra naisversioonil sellised võimed olid?

„Hoia oma keel hammaste taga, Miah, sina oled viimane, kes võib tulla mulle õigusest rääkima! Ütle mulle, kes andis sulle õiguse mind ära kasutada ja siis tappa? Mitte keegi! Sa võtsid selle endale ise ja nii võtan ka mina endale õiguse öelda, mida tahan, ja teha, mida tahan!“

Miks Arya Jonathani Miah’ks kutsus? Arra lootis, et see ei olnud mingi ninnunännu ja roosamanna paarikeste hüüdnimi.

„Sa tead väga hästi, et ma ei tahtnud tappa sind, vaid hoopis teda!“ osutas Jonathan Ašerale, kes seisis eemal, vaadates enda ümber toimuvat, nagu poleks ta sellega kuidagi seotud, ning kui jumalanna ootamatult oma käed välja sirutas ja suu lahti tegi, kahtlustas Arra, et selle vastikult vaatamisväärse naisega  – just oma vaatamisväärsustega lehvitamise pärast oligi jumalanna saanud Arrale koti pähe tõmmata – toimus midagi, mida keegi peale tema märganud ei olnud, kuid Arya ja Jonathani sõnavahetus juhtis tema tähelepanu Ašeralt kõrvale.

„On sul aimu, kui reedetuna ma ennast tundsin?“ nõudis Arya. „Ma arvasin, et sa hoolid minust, aga ilmselgelt oli seda liiga palju palutud!“

„Arya, sa eksid, ma hoolingi!“ sirutas Jonathan oma käed Arya poole, nagu tahaks teda emmata, aga naine raputas pead.

„Kui sa ei oleks valetaja, siis oleksid sa Rheonist rohkem väärt, sest sul on julgus ja tegutsemistahe, mis temal puuduvad, aga öeldakse ju, et ütle mulle, kes on su sõber ja ma ütlen sulle, kes oled sa ise. Ükskõik mida sa ka ei ütleks, ei suuda sa mind veenda, sest sa oled tema kannupoiss, oled algusest peale olnud, ja mina olin vaid takistus, millest sa vabaneda otsustasid, kui arvasid, et ma jään Rheonile ette! Tead, sa oled pime, kas sa ei saa aru, et te püüate kahekesi õhulossi ehitada? Ma olen Rheoni sellest peale hoolikalt jälginud, kui te minu juurde tulite, ja ma olen näinud, et ta on isekas, ülbe, ükskõikne ja hoolimatu ning temast ei saa kunagi seda, kelleks ta sündis! Jackson suudaks teda,“ vilksas Arya pilk sinna, kus seisis noormees, kes oleks Arrale kindlasti Jacksonit meenutanud, kui ta ainult lähemal oleks olnud, „tema peakski seda tegema!“

„Arya, palun! Sa ei tea, mida sa räägid!“ ütles Jonathan uuesti, kuid naine raputas ainult pead.

„Rheon ei ole minu messias,“ ütles ta kurguhäälselt. „Ma ütlen temast lahti!“

Keegi ei olnud valmis selleks, et kui Arya neid sõnu ütles, lõi tema ees maasse välk, mis muutis kogu ümbruse valgeks, ja mõõk, millest kinni haaramisest Arra vaid ühe küünra kaugusel oli olnud, lendas minema, kui valgus Arya ümber koondus ja ta endasse mässis nagu kookonisse. Valguse hajudes nägi Arra, et Jonathan oli püsti tõusnud, kuid ta ei olnud ära jooksnud, vaid seisis paigal, nagu ka Rheon, ning nad mõlemad vaatasid, kuidas Arya astus valguskookonist välja purpurpunasesse ja erepunasesse riietatud naisena, kes oli ehitud kulla, kalliskivide ja pärlitega ning kelle otsaees oli...

Aga loomulikult.

Arra oli palju mõelnud, kes oli see salapärane naine Naini Taaveti apokrüüfilises kahestumisevangeeliumis, kes tundus olevat korraga apokalüpsise naine ja ka Babüloni hoor, ega olnud mõistnud, kuidas saavad need kaks olla üks, aga kui nad olidki kunagi üks olnud, nimelt siis, kui Ašera oli Arya keha kasutanud, ilma et Arya sellest teadlik oleks olnud, siis enam mitte. Nüüd olid nad teineteisest eraldi, täpselt nagu Johannese ilmutus kirjeldas. Arrat ajas vihale, et tema puuduolev osa oli nii madalale langenud, aga midagi polnud parata, eks oli tal endalgi neid põhju nähtud ja see, et mõni põhi oli selline, kus ta veel käinud ei olnud, ei oleks pidanud teda üllatama.

Arya otsaette oli kirjutatud „Suur Babülon, hoorade ja ilmamaa jäleduste ema“.

Messiast lahti öeldes ja päästest loobudes oli Arya kaotanud oma inimlikkuse ning muutunud Babüloni hooraks, kõikide pattude kogumiks. Ta hoidis käes verega täidetud karikat ning sirutas selle Jonathani poole. Jonathan taganes, nagu oleks naine tema nina all skungi saba üles tõstnud, kuid ei olnud piisavalt kiire, ning Babüloni hoor läigatas karika sisu tema riietele – mis olid tõesti nii koledad, et nende punase värviga üle valamine oli õige tegu – ning kuigi Jonathan üritas endal kiiresti veriseid riideid seljast võtta, jäi ta sellega hätta. Nähes teda oma jope varrukat lakkumas, mõistis Arra, et Jonathan oli tulnud tagasi sellena, kelleks ta kõige vähem saada oli tahtnud, vampiirina, ning verd tema riietel oli nii palju, et mõnda aega ei saanud ta Jonathani abiga arvestada. Rheon tormas Jonthani juurde ja püüdis sundida teda oma käe kannibaliseerimist lõpetama, aga Jonathan ei kuulanud, ning kuna Rheon ei näidanud vähimalgi määral välja, et kavatseb Arrale appi tulla ning Ašera oli parem jätta sinna, kus ta oli, oli Arra Babüloni hoora vastu omapäi ja oli selge, et oma hinge puuduoleva tüki tagasi saamine oli veel keerulisem kui enne.

Maksku mis maksab, Babüloni hoor tuli ära koristada, Arra mõistis seda ilma Jonathani sõnadetagi.

Jonathan oli öelnud seda tema peas. Arra ei olnud kindel, kas ka tema kellegi pähe helistada saab, aga see oli proovimist väärt, sest teist plaani tal ei olnud. Ta pingutas kõvasti, keskendudes Jonathanile, kes oli oma varruka ja käe rahule jätnud ja tundus olevat rahunenud – hea, et ta pärast kõhu täis söömist veel leiba luusse ei tahtnud hakata laskma. Arra tundis, kuidas ta vastu tema teadvuse piirdeid põrkab, kuid ta sundis end lõdvestuma, sest närvitsemisest polnud kasu – jooga kõige olulisem põhimõte oli, et tuleb oma pea täielikult tühjaks teha – ning kujutles end Jonathani pähe. „Jonathan, kui sa mind kuuled, siis ma vajan seda mõõka, nagu kohe või nii, nii et kas sa saad selle palun Rheonile edasi öelda?“

Jonathan ei näidanud kuidagi välja, et ta Arrat kuulnud oleks ning ka Rheon ei vaadanud tema poole, kuid ootamatult vihises Gabrieli Valgusmõõk läbi õhu ning Arra jõudis vaevalt õhku hüpata ja sellest kinni haarata, kui Babüloni hoor, rüüservad tuule käes lehvimas, oma paremasse peopessa suure tulekera manas ning selle Arrale rindu virutas. Nahk rinnaesiselt maha rebitud ning roided paljastatud, lendas Arra külili, hoides seekord mõõgast kramplikult kinni, ja vilisev hingamine andis talle märku, et tema kops, kui mitte kaks, on vigastatud. Talle pakkus mõningast rahuldust, et Babüloni hoor samuti kokku varises, karjudes nagu haavatud loom, ning korraga ta teadis, mida ta tegema peab, et Babüloni hoorast jagu saada.

Kui Arra sai viga, vigastas see ka Aryat ning tundus kehtivat ka Babüloni hoora puhul.

Lahendus oli väga lihtne ja ei pruukinud isegi igavene olla, kui loota, et Rheon oli tõesti see, kelleks Jonathan teda nimetas, mitte see, kelleks Arya teda pidas.

Rheoni nimel otsustas Arra riskida ning tõmbas välkkiirelt mõõgaga üle...

...oma kõri.

Niipea, kui tema kõrist verd hakkas purskama, ilmus Babüloni hoora kõrile peenike punane joon, mille vahelt samuti verd purtsatas. Siis oli Arra selili maapinnal, tõmmeldes pisut, kuni viimased veretilgad tema kõrihaavast välja lendasid, ning korraga ei näinud ta enam midagi. Ta ootas, et tema silme ette ilmuks valge tunnel, kuid ilmselt oli see remondis, sest tunnel oli seal küll, aga ilma elektrita, ning seal oli üsna lärmakas, sest keegi hüüdis lakkamatult Arra nime. Arra ei teinud temast väljagi, vaid kõndis käsikaudu tunneliseinu kobades edasi, otsides lülitit, kuid seda polnudki vaja, sest tema ette õhku ilmus valguspall, mis kiiresti lähenes. Kui Arra üllatunult suu avas, lendas see pall talle suhu ning ta neelas selle ehmatusest alla. Ta ootas põletavat valu, kuid selle asemel täitus ta rind soojusega, mida ta terve Arya ja Babüloni hooraga võitlemise aja tundnud ei olnud, ja samal hetkel, kui ta mõistis, et tema hing oli jälle tervik, varises pime tunnel tema ümber kokku ja ta tõmmati tagasi elavate maailma.

Rheon, Jonathan ja Jackson kummardusid tema kohale, kõigil peas sellised näod, nagu oleks Arra surnuist üles tõusnud, ja mis seal salata, oligi ju, sest kõri läbi lõikamisest ilma kõrvalise abita ei paranetud, nagu ka pea maha löömisest, ja kui juba tema ja Jonathani imelisest paranemisest juttu oli, siis ilmselt oli ka Jackson millestki paranenud, sest muidu poleks ta saanud seal olla.

See oligi tema olnud, kellele Arya osutas, kui rääkis, et hoopis Jackson peaks messias olema ning see tähendas, et sügaval sisimas oli Arra kunagi sama arvanud, aga kui Aryas oli see arvamus Rheoni tundma õppides süvenenud, siis Arra oli otsustanud Rheoni usaldada ning nüüd oli Arya läinud, aga tema oli tagasi tulnud, olles jälle tema ise, mis tõestas, et ta oli Rheoni poole hoides õigesti teinud.
Arra mäletas väga hästi kahtlusi, mis temaga kõikjal kaasas olid, kuhu ta ka ei põgenenud, ja panid ta igal hommikul, kui ta ärkas, endalt küsima, kas antikristuse ühe poole pojast võib tõesti saada oma isale võrdne vastane, aga ta ei olnud lasknud nendel kahtlustel enda üle võimust võtta. Ta ei teadnud, mida Arya kogenud oli, et seda teha, aga naise otsus ei tulnud tühjalt kohalt, Arra teadis, kui raske pidi Aryal olema Rheoni vastu pöörduda, ning kuigi ta ei olnud selle üle uhke, kuidas Arya, kes suure tõenäosusega ei teadnudki, et tema hing on poolitatud ja pidas ennast Arra ainsaks väljalaskeks, käitunud oli, andis ta talle oma südames andeks.

Arya mälestused sööstsid temast üle nagu tõusulaine, niipea kui ta endaga oma sisemuses lõplikult rahu tegi, ning ta elas aja jooksul, mis kulus teistel ühest silmapilgutusest teiseni, läbi kõik, mis Arya oli elanud läbi alates sellest hetkest, kui ta oli oma silmad avanud ning avastanud, et tema aadamaülikonnast on saanud eevaülikond.

Esimese Eeva keha, mida keegi kunagi kasutanud polnud, oli nii kange, et Arya kukkus iga argliku sammu järel uuesti põlvili, kraapides oma põlved veriseks, ning ei suutnud lõpuks enam uuesti püsti tõusta ja teda tabas õudne mõte, et ta ei hakka enam kunagi käima nii nagu varem. Ta soovis kogu hingest, et Jackson, keda ta baaris näinud oli, teda aitaks, sest ei olnud kedagi teist, kellel ta oleks lubanud end nii haletsusväärsena näha, kuid Jacksonit ei tulnud, tuli hoopis võõras mees, kes oli Jacksonist veelgi saatanlikum ning surus Arya suule kloroformiga lapi. Arya ärkas veoauto kastis, surutud mööbli ja teiste naiste vahele, kes olid samamoodi inimkaubitsejate ohvrid nagu temagi ning kes olid samuti käsist, jalust ja suust teibitud, kuid mitte keegi nendest ei olnud alasti ning ei tundnud end nii ärakasutatuna kui Arya, kes mõistis, mida temaga sellel ajal, kui ta teadvusetu oli, tehtud oli, kuid ei saanud seda enne tõestada, kui keegi ta vabaks laseb. Neid koheldi nagu loomi, keegi ei tulnud neile süüa tooma ega lasknud neil metsapeatusi teha ning kui veok seisma jäigi, ei teinud keegi neist väljagi. Ühe korra peatus masin pikemalt, keegi koputas vastu veoauto kasti ning korraks tehti uksed lahti, aga keegi ei näinud neid, ning sõit jätkus, kuni auto peatus ühes väikeses külas, mille sildil, mida valgustas vilkuva pirniga tänavalatern, olid tähed, mida Arya oli näinud ainult vene filmides. Ta oletas, et nad olid sõitnud läbi Poola ja Valgevene ja olid nüüd Venemaal, kuid see mõte kadus Arya peast kohe, kui nägi mehi, kes ta vangistanud olid, vaatamas teda sellise pilguga, nagu oleksid Arya väärtusele juba oma hinnangu andnud ja leidnud selle tühise olevat.

Arya tundis endas sellist viha, nagu ta kunagi varem kogenud ei olnud, ning Gabrieli Valgusmõõk vihises läbi õhu, lõigates puruks kõik oma teel, nii et Aryal jäi vaid üle vaadata, kuidas nii tema röövijad kui teised röövitud tükkideks raiutuna maha langesid, ja kuigi tal oli naiste surmast kahju, oli ta sunnitud tunnistama, et surm sobis neile paremini kui elu prostituudina. Suutnud enda kleeplindist vabastada, põgenes ta esimesse ettejuhtuvasse majja, kus elas tema õnneks üksik vana mees, kellel oli sellise ootamatu kingituse üle väga hea meel ja kes suutis Aryale kehakeeles selgeks teha, et ta võib jääda nii kauaks kui tahab, ning Arya jäigi, täpselt nii kauaks, kui tal kulus aega Marcusega ühenduse saamiseks.

Kahe päeva pärast saatis Marcus Aryale järele oma sõbra Lev Dostojevski, kellega Arra varem Poolas kohtunud oli ning kes kuulus Millenniumi Madude Venemaa harusse, oli aga kaugeltki mässumeelsem, kui keegi vene madudest teadis, ning viis Arya endaga Moskvasse, kuhu Arya jäi kolmeks aastaks. Seal harjus ta vaikselt naisena elama ning õppis terapeudi abiga lonkamata kõndima, aga isegi kolm aastat hiljem tundis ta end oma uues kehas valesti ning kõik, mis talle kunagi meeldinud oli, kaotas mõtte. Isegi mitu korda päevas tee joomine ei pakkunud talle enam midagi, sest iga kord, kui ta aurava teega tassi kätte võttis, langes ta pilk tema sõrmedele, mis olid nii peenikesed ja õrnad, ning kuigi ta polnud kunagi elus vaevunud mõtlema, kui tähtsad sõrmed talle on, tundis ta neist puudust.

Alles strippaeroobika tunnid, kuhu üks Jelizaveta-nimeline naine, kellega ta ühel õhtul ühes keldribaaris, kus ta ennast unustuse jõe teisele kaldale püüdis juua, kohtus, teda kutsus, panid ta lõpuks oma uue kehaga läbi saama. Ta õppis seda tunnetama, nagu ta ka iseennast uuesti tunnetama õppis, ning viimaks suutis ta liikuda nii hästi, nagu oleks ta sünnist peale selles kehas olnud, ning sai oma depressioonist jagu.

Valguse kätte ei saanud ta paraku endiselt tulla, kuid ta oli alati ilma valguseta hakkama saanud ning sai edaspidigi, võttes oma kiiresti suureneva tutvusringkonna liikmetelt vastu tööotsi, mis oleksid nii Marcuse kui ka Levi minestama pannud, kui nad oleksid teadnud, milliste põrandaaluste organisatsioonide töös Arya osaleb, ning lõpuks oli tal piisavalt raha, et Venemaalt lahkuda ning minna Eestisse, kus „Surmatantsu“ maal Niguliste kiriku seinal oli.

Arra tahtis Arya mälestusi peatada, kuid ei suutnud, ning teda ähvardas nendesse lõksu jäämine, nii et hambad ristis, libises ta üle sellest, kuidas Arya asutas Roman Arrow’ kabaree ning selle juhtimises osales, valvates samal ajal hoolikalt, et kiriku juurde ei satuks inimesi, kellel võivad Bernt Notke maaliga kurjad plaanid olla, ning kuidas temast sai Olja kaitsja ja Ai armuke ning jõudis lõpuks õhtusse, kus Jonathan ja Rheon Arya etteastet segasid. Alles Arya mälestustest vallatuna sai Arra aru, et see, keda ta oli Jonathaniks pidanud, oli hoopis Jeremiah Oakheart, Jonathani kloon, kuid talle ei saanud seda eksimust süüks panna, igaüks oleks võinud selle vea teha.

Arra teekond Aryana jätkus ning kasvatas tema usaldust Miah’ vastu ning vastumeelsust Rheoni suhtes, mida ta küll sõnades või mõtetes ei väljendanud, kuid ometi tundis, ning see polnud ainus asi. See oli lootus, samasugune, nagu ta oli koos Aiga tundnud. Lootus, et mõnes teises elus saaksid tema ja Miah olla midagi enamat, isegi kui Arya poleks teda armastada suutnud, sest ta ei olnud seda mitte kunagi teinud, kuid vampiiris oli küllalt teisi omadusi, mille pärast Arya teda tahtis ning millel ei olnud armastusega mingit pistmist, ainult ihaga ning osaliselt ka vihaga selle pärast, et Miah kannatas välja kõik, mida Rheon talle tegi. Sügaval sisimas tahtis Arya Miah’ Rheoni käest ära võtta, sest tundis, et Rheon ei olnud sellist sõpra väärt, aga kuigi tema ja Miah’ vaheline külgetõmme oli liiga tugev, et selle olemasolu eitada, oli Miah sellest üle olnud ning Rheoni nimel Arya surnuks pussitanud. Oli alles siga! Kõigepealt meelitas Aryat lubadustega seksist ning siis andis talle nuga! See küll aumehe käitumine ei olnud! Arra andis endale aru, et tal poleks olnud vaja suhtuda sellesse nagu petetud naine, ning kui ta lõpuks selle mälestuse selja taha suutis jätta, nägi ta iseennast Babüloni hoora ees seismas, kõri läbi lõigatud...

Selle koha peal Arya cinematic record lõppes, aga see oli kestnud piisavalt kaua, et teised märkasid, et temaga ei ole kõik korras.

Miah raputas teda õlgadest. „Arra! Oled sa kombes? Sa läksid näost täiega imelikuks!“

„Ära puuduta mind!“ kähvas Arra selle peale. „Kuidas sa julged, pärast seda, mida sa mulle tegid?“

Miah lõi silmad maha. „Anna andeks, Arra, ja palun mõista, et see ei olnud sina, keda ma tappa tahtsin, vaid Ašera!“

„Miks sa selle pärast vabandad?“ ei saanud Arra aru.

Miah tegi suured silmad. „Kui sa selle pärast minu peale vihane ei ole, mille pärast siis veel?“

„Sa suudlesid mind!“

Miah värvus näost punaseks. „Ära aja, sind ma küll ei suudelnud, hoopis Aryat, ja mis mõttes sa selle pärast vihane oled? Üks osa sinust suri minu käe läbi, aga sina jahud mingist suudlusest!“ Ta läks näost valgemaks, kui ta niigi oli, nii et kui maailmas oleks olnud albiinovampiire, oleksid nad ta kindlasti enda hulka vastu võtnud, sest koos oli kergem. „Oota, kas see on sinu viis mulle öelda, et ma olen nii halb suudleja, et sa oleksid pigem valmis surema kui seda kordama? Mitte et mina tahaksin seda korrata, aga põhimõtteliselt!“

Arra ei hakanud talle vastama, sest nüüd, kui Aryat enam polnud, võis Miah’t vaevalt huvitada, kui hästi Arya sellest asjast tegelikult arvanud oli. „Lepime kokku, et sa hoiad minust edaspidi 10 meetri kaugusele, mul ei ole vaja, et sa mind ahistama hakkaksid!“

„Jumal hoidku, kas teil on tõesti vaja praegu arutada, kes keda suudles või kes keda pussitas?“ tahtis Rheon häbi pärast maa alla vajuda.

„Ära kujuta endale asju ette, Miah on ainus, kes siin pussitamisest rääkinud on ja kuna ta on ainus, siis ei ole see arutamine!“ Arra krigistas hambaid. „Kas tead,“ ütles ta Rheonile, „ siis, kui sa olid siniste soomuste ja koletisekihvadega ilge rakumoodustis, olid sa palju vähem tüütu!“

„Kas niiviisi räägitakse kellegagi, kes su surnust üles äratas?“ tahtis Miah teada.

„Miah’l on õigus,“ nentis Jackson, „ilma Rheonita ei oleks sind praegu siin.“

Arra vaatas talle küsivalt otsa. Jacksonil oli õigus, seda muidugi, aga ega Arra selle pärast nägusid ei teinud, ikka selle pärast, et Jackson, keda ta enda ees seismas nägi, oli ilma mingigi kahtluseta lihtsalt Jackson, mitte Morien-Sebieli võõrustajakeha, ning Arra ei saanud aru, kuidas Jacksonil tagasi inimeseks oli õnnestunud saada. Sebieliga lepingut sõlmides oli ta küll olnud raudkindel, et Jackson suudab seda, aga ka raud roostetas ja Arra oli nii kaua tema järele oodanud, et ei osanud enam suhtuda tema naasmisesse kui millessegi, mis kindlalt juhtuma pidi, see oli tema jaoks samasugune anomaalia kui see, kuidas Ašera oli tema ja Sebieli lepingu tühistanud.

Leping, mille järgi oleks Arrast pidanud Jacksoni asemel Morien-Sebieli võõrustajakeha saama, kui Jackson sureb, ning mille järgi oleks see toonud kaasa ka Arra vaimse surma ilma kehalise surmata, oli tühistatud, kui Ašera Arra hinge kaheks lõikas, nii et ta ei kuulnud enam oma kõrvus Jacksoni südamelööke. Oma päevadel Aryana oli ta vahel tabanud end mõttelt, et oleks parem, kui ta Jacksoniga enam kunagi ei kohtuks ning saaks oma elu rahulikult edasi elada ja unustada ühel päeval kõik, mis oli toimunud enne tema naiseks muutumist, nüüd aga, kui Jackson seal seisis, ei mahtunud Arrale pähegi, kuidas ta võis olla kunagi niimoodi mõelnud, sest ta polnud kunagi elus nii rõõmus olnud kui praegu, välja arvatud ehk siis, kui Jackson oli pool pudelitäit šampooni Mike’ile näkku pritsinud, selle eest, et ta Arrat mõnitas.

Tema ootamine oli end ära tasunud...

...või vähemalt nii ta arvas, kuni Jackson sirutas oma käe välja, et Arrale õlale patsutada, ja see läks Arrast läbi.

„Sa oled kummitus?“ karjatas ta.

Jackson ei olnudki tagasi inimeseks muutunud, vaid oli inimese kontseptsioonist veelgi kaugemale liikunud kui Morien-Sebieli võõrustajakehana.

Ta ei olnud enam tahkis, temast oli saanud hoopis gaaside segu.

Jackson naeratas Arrale vabandavalt. „Minu keha oli kookon, millest äsja dinosaurus välja ronis.“

„Ma arvan, et sa pead silmas liblikaid, dinosaurused koorusid hoopis munast,“ pomises Miah endale nina alla.

„Kas see tähendab, et sa oled surnud?“ ei suutnud Arra uskuda.

Jackson noogutas. „Jah, ma olen surnud, aga ma olen ikka veel siin, mis tähendab, et ilmselt on Jumalal mind veel millekski vaja.“ Sügavad murekortsud tema silmade ümber andsid talle sellise ilme, nagu ei oskaks ta sellest, et ta ei ole pärast oma surma edasi liikunud, rõõmu tunda, siis aga ilmus tema silmadesse säde, mida Arra oli seal alati näinud, kui Jackson tunnustust otsis. „Kui sa kohe ei ütle, et sul on hea meel mind näha, kas või kummitusena, siis oled sa sitt sõber!“ Ta kadus Arra eest ning ilmus välja tema kõrval. „Äkki saadeti mind sinu pärast tagasi, kuidas sa selle eest vastutada mõtled?“

„Ma kaldun arvama, et sind saadeti tagasi hoopis selle pärast, et Taavetil on ilma sinuga tegelemisetagi piisavalt hingi kantseldada,“ kommenteeris Miah jälle, aga keegi ei kuulanud teda ka seekord.

„Mis tahes põhjusel sa ka siin ei oleks, loomulikult on mul hea meel sind näha,“ tunnistas Arra talle, „aga ma arvasin, et äkki sina sama ei tunne.“

Jackson pööritas silmi. „Arra, ära arva minust nii halvasti, sa tead väga hästi, et ma andsin sulle kohe alguses andeks ja andestamist ei võeta nii lihtsalt tagasi!“

„Miks sa siis mind ei aidanud, kui Ašera mind ründas?“ Süüdistus tuli üle Arra huulte enne, kui ta end takistada suutis, aga tal oli hea meel, et ta selle oma südamelt ära sai. Tema sõnad olid ka talle endale üllatuseks, sest ta ei olnud varem taibanud, et tundis end reedetuna, ning lootis, et saab selle tunde selja taha jätta, kuna ei olnud kedagi, kes oleks talle nii tähtis olnud kui Jackson.

„Ma ei pääsenud läbi barjääri,“ vastas Jackson. „See ümbritses tervet baari ja kadus alles siis, kui Ašera läinud oli, nii et ma ei saanud teda peatada, kuigi oleksin tahtnud. Sellel õhtul olin ma seal, et sind kaasa võtta. Ma uurisin välja, et Siberis elab üks šamaan, kes suudab ajada inimese seest välja ka selliseid deemoneid, kelle peale mõtlemine isegi preestritel kõhu lahti ajab. Ma mõtlesin, et äkki saab ta mind ka aidata, aga ma ei tahtnud üksi minna, sest...“ Ta raputas pead. „Ma vedasin sind alt, ma ei saa seda eitada. Ma nägin, kuidas sind uimastati ja ära viidi, kuid ei teinud midagi, sest ma kartsin, et see võib olla lõks, ning selleks ajaks, kui ma otsustasin, et jälitan sinu röövijaid, hakkas Morien-Sebiel kontrolli tagasi saama.“ Jacksoni õlad olid rusutusest längus. „Kogu selle aja, mis me Morien-Sebieliga keha jagasime, pidin ma temaga lakkamatult võitlema ning ma kaotasin rohkem kui võitsin. Isegi oma selgetel hetkedel läks vaja kogu minu keskendumisvõimet, et sadulas püsida, ja kui mul õnnestuski korra või paar isetegevust teha, oli see nii suur ettevõtmine, et iga kord, kui Morien-Sebiel minu üle uuesti võimust võttis, oli mul senisest raskem ohje taas enda kätte haarata. Suudad sa ette kujutada, mis tunne on olla oma kehas lõksus, ilma et sul oleks võimet isegi oma kulmu kortsutada?“

Arra ei teadnud, mis tunne oli oma kehas lõksus olla, küll aga teadis ta, mis tunne oli olla lõksus maailmas, kus ta ei saanud mitte ühtegi sündmust mõjutada, sest need kõik olid juba juhtunud. Maailm, milles ta klaaskapslisse vangistatuna viibis, oli nagu katkine peegel ja tema ise oli nagu vaim, kes liikus ühest killust teise, muutudes selleks Arraks, kes selle killu sees elas ning teades kogu aeg, et see, mida ta koges, ei olnud deja vu, vaid ta oli omaenda peas vangis, liikudes ühest lõputust teisipäevast teise.

Ta ei suutnud loendadagi, mitu korda oli ta elanud läbi oma esimest mälestust ja näinud sünnitusmaja palati seinal kalendrit, mis kuulutas, et käes on 1995. aasta august, või mitu korda oli ta ema teda lillevaasiga visanud, selle eest, et ta tema lemmiktaldriku ära lõhkus. Taldrik oli iga kord sama, nagu ka vaas, nii et mingit vaheldust polnud loota, ja killud lõikasid talle samamoodi kätte, sellel ajal kui Everity, kes oli siis 16-aastane, seisis alati köögiuksel ning ei astunud kunagi üle ukseläve ega tulnud talle appi.

Arra läks lugematul õhtutel valutavate kätega magama, ärgates järgmisel päeval sada korda järjest hoopis selle peale, et üks võõras mees, kelle hingeõhk haises tubaka ja viski järele, ta sülle võttis ja tema emalt küsis, palju ta maksab, või siis leidis ta end hoopis ühe prullaka maapähklivõikarva naispolitseiniku kätt pigistamas, kui kaks natuke vähem prullakat ja maapähklikarva meespolitseinikku tema vanemad minema viisid, käed raudus. Arra oli seda alati õnnelikuks mälestuseks pidanud, aga tema õnnelikud mälestused kestsid vaid lühikest aega, nii et ta ei saanud neid korralikult nautida, ning vaevalt oli ta saanud veeta mõne õnnelikuma hetke koos Everity või Jacksoniga, kui ta paisati tagasi aega, kus teda klassis prostituudiks sõimati ning koolikoridoris tõugati, mõnitati ja löödi, ja isegi kui Arra teadis, kust löök tuleb, ei saanud ta selle eest kõrvale põigata.

Arra õnnetuseks ei olnud kõik tema mälestused ühetaolised ja muutumatud. Mõned mälestused, millest ta end leidis, avasid end talle iga korraga uue nurga alt, nagu oleks keegi kraapinud lõuendilt maha ühe värvikihi teise järel, kuni alles jäi vaid labase sidususega linane riie, mis sümboliseeris tegelikku Arrat. Esimesel korral, kui ta avastas end tooli külge seotuna, kloroformist uimane, süda hirmust peksmas ja enda vanemate peale vihase mehe käed tema koolivormipluusi all uitamas, suutis ta end maha rahustada, kinnitades endale, et mees kõigest kallistab teda nuttes ja seob ta lahti, aga iga korraga muutus see mälestus selgemaks, kuni mehe käed tema ümber ei olnud õrnad, vaid jõhkrad, pigistades teda nii kõvasti, et tal oli valus isegi karjuda, ning see polnud ainus viis, kuidas mees talle haiget tegi. Ta läks oma julmusega lõpuni, makstes Arra vanematele kätte täpselt nii, nagu ta oli kavatsenud, teadmata, et tegelikult oli tema kättemaksu ainus ohver Arra, sest Arra vanemaid ei olnud kunagi huvitanud, mis nende pojaga juhtub. Mälestuseebemed sellest, kuidas ta pärast seda, kui mees ta lahti sidus ja minema läks, külmal betoonpõrandal lebas, murtud ja rüvetatud, oli Everity üks esimestest hüpnoosidest nii sügavale Arra alateadvusesse matnud, et isegi nende uuesti läbi elamine ei suutnud teda kohe uskuma panna, et see juhtus temaga päriselt, aga see kordus ikka ja jälle, nagu kõik teisedki halvad mälestused, mida oli heade mälestustega võrreldes nii palju rohkem, ning pani Arra jõudma iseendani ja mõistma, miks oli ta kaotanud võime armastada.

Ta oli alati arvanud, et tal polnud seda kunagi olnudki, ent kogemus, mida ükski 7-aastane poiss saama ei oleks pidanud, oli olnud kõige algus, enne seda oli ta kahtlemata oma vanemaid armastanud ja selle pärast oligi tal olnud nii valus, kui tema ema teda lillevaasiga viskas ning Everity seda tuimalt pealt vaatas. Ta oli olnud täiesti tavaline laps, aga mehe andestamatu tegu muutis kõike, see pani teda nägema armastuse tõelist nägu.

Armastusse oli sisse kirjutatud kurjus, mis lõi alati välja, kui inimesed arvasid, et neil on õigus teistele halba teha, kui nad teevad seda armastuse nimel, ning Arra ei tahtnud sellest osa saada. Seetõttu palus ta Jumalalt, et Jumal teeks nii, et ta ei peaks oma elus mitte kunagi kedagi armastama, ja Jumal oli selle soovi täitnud. Ta oli selle soovi täitnud, aga võtnud samas Arralt võime mäletada, miks ta seda üldse soovinud oli, ning Arra mõtles sellele iga kord, kui ta sattus sellesse mälestusse, kus ta istus koos Jacksoniga kohvikus laua taga ning ütles poisile, et temast ei ole õige Kirale pahaks panna, et ta kättemaksu soovib.

Minu päralt on kättemaksmine ja mina tasun, oli Jumal öelnud juba enne, kui Anna Karenina seda ütles. Arra jõudis järeldusele, et Jumalal oli õigus, ning pärast pikki aastaid oma peas lõksus olemist leppis ta lõpuks mõttega, et inimesed, tema kaasaarvatud, oleksid pidanud Jumalat algusest peale usaldama ning et tema jaoks ei olnud veel hilja seda tegema hakata, isegi kui mälestus sellest, mis oli pannud teda Jumalalt paluma, et tema süda jääks muutuks, talle endiselt rahu ei andnud. Mõte sellest, et see oli mingil põhjusel vajalik, aitas tal siiski oma peas lõksus olemist paremini taluda. Ta mõtles sellest kui väärtuslikust kogemusest ning tundis Jacksoni juttu kuulates, et see, mida nad mõlemad läbi olid elanud, oli nii sarnane, et Arra ei hinnanud ennast üle, kui uskus, et suudab Jacksonit mõista.

„Suudan küll,“ ütles ta, oodates, et Jackson hakkaks talle vastu vaidlema, aga Jackson ainult vaatas teda ega öelnud midagi. Olles Arra oma pilguga mõõtmise lõpetanud, astus ta Arra ette ning püüdis talle käsi ümber panna, et teda emmata, aga tema käed läksid mehest otse läbi ning ta astus nukralt eemale.

„Kummituseks olemisel on omad miinused,“ möönis ta, et mitte öelda, kui hea meel tal Arrat näha oli, kuna pärast seda, kui ta Arrast Tšehhis ilma jäi, oli ta hakanud arvama, et ei näe teda enam kunagi.

Arra köhatas. „Või veel! Mõtle, sa ei saagi endale kätt pük-“

„See, kellel pükse jalas ei ole, ei peaks nendest rääkima!“ turtsatas Miah.

Rheon sirutas käe välja, pomisedes midagi, mis kõlas nagu segu urdu keelest ja rögasest köhast, ning murukamara vahelt hakkas välja imbuma valget vatti, mis koondus väikeseks pilveks, mille Rheon käeviipega Arra juurde saatis. See kleepus mehe nahale nagu liim ning hetke pärast kandis ta valgeid karupükse, selliseid, nagu lapsed vanades Nõukogude Liidu filmides, ainult lühemaid.

„Rheon, mulle küll meeldib Venemaa, aga vene aluspesust ma vaimustuses ei ole, nii et kuidas oleks millegi kodusemaga?“ päris ta messialt, kuid Rheon ei saanud kahjuks teda peenete Prantsuse siidipükstega õnnistada, sest korraga lahvatas kõik nende ümber punaseks, nagu oleks taevas leekides, ning punase taeva taustal joonistus õhus välja must nool, mis sööstis läbi õhu Ašera suunas, kes endiselt seisis, käed taeva poole sirutatud ja suu lahti. Nool tabas jumalannat rindu. See kadus Ašera kehasse ning jumalanna ümber tekkis must hõõgus, mida oli silmadel nii valus vaadata, et Arra suutis vaevu oma silmi lahti hoida, et näha, kuidas Ašerale kasvasid hiiglaslikud veripunased tiivad, mis ei meenutanud mitte inglite, vaid hoopis deemonite tiibu – need ei olnud sulgedest, vaid hoopis nahast, ning nende sees pulseerisid jämedad tõrvakarva veresooned.

„See ei ole võimalik,“ ahhetas Rheon, „Ašera on nüüd täielikult vaba!“

Tundus, et ükski lukk ega riiv ei saanud enam semiidi emajumalannat kammitseda.

Ašera tiivad võtsid tuule alla ning ta tõusis lendu, lennates Eedeni aia kohal ringi, ning pöördus siis tagasi, jäädes Rheoni ette hõljuma. „Teil ei olnud Arya tapmisest mitte mingit kasu,“ naeris ta.

„Kas see tähendab, et ma lõikasin endal nalja pärast kõri läbi või?“ ei saanud Arra aru.

„See tähendab,“ oli Miah sünge, „et tal ei ole enam vaja, et keegi tema eest rasestuks, et ta saaks sünnitada lapse, kes ta vangikongist välja murraks, sest pitser kongiuksel andis ise järele ning nüüd võib ta rasedaks jääda ka ilma lihaliku ühenduseta.“

„Inglise keeles palun!“

„Kas sa oled mu ettepaneku üle järele mõelnud, Rheon?“ Ašera sirutas oma tiivad välja ja tahtis Rheoni nendesse mähkida, kuid Miah sööstis Rheoni ja Ašera vahele.

„Rheon on messias ja ta ei tee kunagi midagi, mis aitab sinul valitsejaks saada, nii et unusta ära, teil ei saa kunagi poega olema!“

Ašera lõi Miah’t jalaga ning vampiir kerkis löögist nii kõrgele õhku, et kui ta uuesti maandus, jäi maapinna sisse mitme meetri sügavune süvend ning Miah’st ei paistnud midagi muud kui püstised sussid.

„Arra, sa pead ta tapma, enne kui ta kogu oma jõudu uuesti kasutada saab, sest isegi messias ei suudaks talle vastu panna, kui ta oma võimete tipul on!“ karjus keegi ning kui Arra ümber pööras, nägi ta Saatanat, kuldsed juuksed lehvimas ja lilla-mustakirjud tiivad laperdamas, koos ühe valgete juustega naisingliga nende poole jooksmas.

Ausalt öeldes oli Saatan viimane, keda Arra näha tahtis. Arya mälestused, mis nüüd tema sees olid, olid jätnud talle mulje, et Saatanal võisid Arra vastu tunded olla, ning ta oli sunnitud tõdema, et viis, kuidas Miah oli Aryat vaadanud, samal ajal kui talle noaga kõhtu lõi, ning viis, kuidas Saatan teda vaatas, olid väga sarnased, aga Saatana õhukese alumiiniumplaatidest sõjaturvise nägemine sundis teda olulisematele asjadele keskenduma. Isegi kui Saatan tõesti teda armastas, ei olnud praegu õige aeg peainglile seletada, et ta ei olnud kellegi Carmen.

Rheon ulatas talle Gabrieli Valgusmõõga ning Arra püüdis sellega Ašera lahingurüüd katki lõigata, kuid suutis seda vaid riivata, sest Ašera oskas lennata, aga tema mitte, ja ka sellest, et Rheon saatis tema jalgade alla kaks pilve, mis tema varvaste otsas tiibadega sandaalideks muutusid, ei olnud kasu, kuna Arra õhutaju oli nii halb, et ta ei püsinud püsti ning avastas ennast pea alaspidi rippumast. Ta suutis vaid abitult mõõgaga vehkida, kuulates, kuidas Ašera tema üle naeris. See oli alatu, et keegi teda ei aidanud, ei siis, kui ta Aryaga võitlema pidi, ega ka nüüd, kuid Saatan tajus, millise suuna tema mõtted olid võtnud, ning ingli meelte puudutus tema omade vastas oli korraga lohutav ja julgustav, üldse mitte selline, nagu ta oleks Saatanalt oodanud. „Arra, keegi pole sind maha jätnud, kui sa seda kardad, aga keegi ei saa sind praegu aidata, sina oled ainus, kes Ašerast jagu võib saada ning sa pead seda üksi tegema,“ sosistas Saatan Arra mõtetes, hääles kajamas siiras hoolimine, ning Arra püüdis end kokku võtta ning Ašerale lähemale lennata (okei, kuna ta oli pea alaspidi, oli see pigem akrobaatika), kuid lendavad sandaalid kadusid tema jalast ning ta oleks maha kukkudes peaaegu oma kaela murdnud, kui Saatan ei oleks teda kinni püüdnud. Vaevalt oli Saatan ta maha pannud, üsna hellalt muide, kui Ašera üheainsa sõrmeliigutusega Saatana temast eemale paiskas ning sundis tõusma tuult, mis oli nii tugev, et kõik teised, naisingel kaasaarvatud, klammerdusid puude külge, et mitte minema lennata...

...nagu Gabrieli Valgusmõõk seda tegi. Keeristorm, mille Ašera tekitanud oli, neelas selle endasse ning see kadus tormi silma keskele, ähvardades ahmida sisse ka kõik muu, mis neid ümbritses. Noh, kõik peale Jacksoni, tema hõljus ikka sama koha peal, sest kummitustele loodusjõud ei kehtinud.

Arra ei näinud ilma mõõgata ainsatki võimalust Ašerat tappa ning tal ei olnud varuks ka ühtegi trikki, aga see pidi olema võimalik. See, et Miah hakkama polnud saanud, ei tähendanud, et Arra samamoodi läbi kukub, kuid erinevalt Miah’st polnud Arral enam isegi...

...relva.

Ükski relv ei oleks saanud Ašerat tappa, kuna ta oli palju vanem kui taevateras ning Arra ei oleks imestanud, kui tema nahk oleks sellest tugevam olnud, aga kui Arra silmad kinni pani, nägi ta oma vaimusilmas täpselt ära, kus jumalanna soomusrüüs nõrk koht oli.

Saatanal oli õigus, tema oli ainus, kes seda ära sai kasutada, ning Arra ei suutnud naeru pidada, kui ta mõistis, et Jahve oli algusest peale Ašera plaani ette näinud, isegi kui ta seda välja ei näidanud, ning et 7-aastase Arra palvele vastates oli Jumal teinud temast oma eestvõitleja.

Arra oli eksinud, tal ikkagi oli relv, ja sellele polnud maailmas võrdset.

Ašera oli armastusjumalanna, kuid armastust polnud sugugi alati olemas olnud, enne seda, kui esimene maailm loodi, oli vaid tühjus, ja kuna Arras puudus armastus, oli ta samamoodi tühi.
Armastuse suutis hävitada ainult tühjus ning tema oli selle kehastus.

Jumal oli teinud tema sisemisest tühjusest Rheoni jaoks kõige tugevama kilbi.

„Miks sa naerad?“ nähvas Ašera talle.

Arra ajas end aeglaselt istukile ning heitis seejärel jumalanna ette näoli maha. „See on läbi,“ pomises ta, „ma ei saa enam sinuga võidelda.“

Ašera mõõgaots libises mööda tema kõri ning peatus mehe lõual. „Kas sa annad alla?“

„Ainult siis, kui sa annad mulle selle, mida ma sellest peale olen tahtnud, kui ma sind nägin,“ ütles ta, suunates oma pilgu meelega jumalanna rindadele.

„Ja see oleks?“ Ašera silmad hiilgasid häbitult.

„Vaid üks väike suudlus ja ma olen sinu.“

Muinasjuttudes tõi suudlus alati surnud tagasi ellu, aga nad ei olnud praegu muinasjutus, vaid hoopis õudusjutus.

Ašera naeratus hiilgas nagu 1000-karaadine teemant. „Ma ei osuta tavaliselt sinusugustele sellist au, aga kuna maailma lõpp on nii lähedal, võin ma sulle erandi teha,“ vastas ta, aitas Arra jalule ning suudles teda. Jumalanna suudlus oli palju võimsam kui Morieni suudlus, sest ta oli nii iidne, palju iidsem kui inglid, ning tema armastus, mida oli liiga palju, voolas Arrasse. See tegi Arrale haiget, aga valu kadus kohe, kui ta kujutles, et tema sees on tühi anum, mis vajab täitmist, ning ta lasi Ašera armastusel sinna sisse voolata, kuni see anum üle hakkas ajama.

Ašera lükkas Arra endast eemale, silmad täis õudust. „Mida sa tegid?“ karjatas ta, hakates sülitama, nagu oleks ta kogemata veini asemel kokakoolat joonud.

Arra muigas.  „Kas ma ütlen sulle?“

Ašera püüdis lendu tõusta, kuid ta tiivad ei kandnud teda enam, kuna Arra oli kogu tema armastuse endasse imenud ning mehe sisemises tühjuses muutus see mürgiks, mille ta välja sülgas. Arra suust paiskus välja aurav lilla vedelik, mis Ašera üleni enda alla mattis. Jumalanna kukkus karjudes maha ja süttis põlema ning kulus tükk aega, kuni tema kriisked lõpuks vaibusid ning temast jäi maha ainult hunnik püdelat massi.

Saatan astus Arra kõrvale, vedades naisingli, kelle silmad olid täis pisaraid, endaga kaasa, ning ka Rheon ja Miah, kes olid keeristormis korralikult kannatada saanud, lonkasid aeglaselt tema juurde. Miah ulatas Arrale tema mõõga ning Arra võttis selle vastu, kuid sisetunne ütles talle, et tal ei lähe seda selles elus enam rohkem vaja, sest tema võitlused on võideldud.

„Sa oled kangelane,“ ütles Saatan Arrale, „sa tegid meie heaks rohkem, kui kellelgi meist oli õigus sinult paluda, ja ikkagi oli võimalus, et sa hakkama saad, nii väike, et see oli puhas ime.“

Arra vaatas Ašerat, kelle jäänused suitsesid, ning vangutas pead. See oli muidugi tore, et Saatan teda hiilgusetiibadega ehtida tahtis, aga need olid kahtlasevõitu, sest ta ei olnud seda ükski teinud. „Ma ei teinud seda üksi,“ ütles ta otse välja, „Jumal aitas mind.“

„Jahve?“ Saatana ilme oli mõru. „Jahve ei aita enam kunagi mitte kedagi.“

Naisingli nutt muutus valjemaks ning Miah pani talle ettevaatlikult käe õlale. „Mis lahti on, Gabriel? Miks sa nutad?“

„Nad on surnud,“ sosistas Gabriel talle. „Miikael ja Sandalphon on surnud.“

Millal see Camp NaNoWriMo toimub?

Esimene aprillis ja teine juulis. Ma olen sellel kuul tagasihoidlik ja seadsin endale eesmärgiks 15 000 sõna, aga äkki jõuan ikkagi natuke kaugemale

See midagigi siiski. Edu kirjutamisel! :)

Mu Camp NaNoWriMo projekt suri kohe pärast aprilli lõppu sada surma Ei teagi, kumb praegu surnum on, kas see või "RRS". Kas kellelgi 31. osa kohta praegu kommentaare ei ole? Järgmist osa lähiajal tulemas ei ole, sest mul pole hetkel eriti mõtteid

„Parem,“ vastas Miah nii, et ainult Rheon seda kuulda võis, ning tema hääl oli väga tänulik. Hetke pärast nägi Rheon uuesti sedasama, mida Miah...
„Ma olen väga kiire,“ lubas Miah, aga isegi kui Rheon tahtis, et Miah temaga kaasa tuleb, ei saanud ta seda lubada.
Nüüd oli ta väärt lõpetama Jumala plaani ja ka Jumalat ennast, et tema asemele astuda, sest maailmas ei olnud enam ühtegi inimest, kes ei oleks talle tähtis olnud, hoolimata nende puudustest.
„Ma ei saa teisiti,“ ütles Rheon Jahvele, võdisedes vastikusest, kui midagi kombitsalaadset tema nägu puudutas, „ning mitte miski, mida sul mulle öelda on, ei muuda seda.“

Lõpuks on jõudnud kätte aeg epiloogiks. Rheoni, Miah', Arra ja Jacksoni teekond on lõppenud ning nende elu jätkub vastavalt Jumala ja tema inglitena taevas, kuid see elu pole sugugi selline, nagu nad ootasid, ning selle pärast peab Dethroniel astuma samme, mis muudavad teiste arvamust temast.

Spoiler:

Taevas kehtib Prantsuse revolutsiooni kalender, sest ma ei viitsinud ise mingit kalendrit välja mõelda.
Ma loodan, et kõik, kellelt ma pean andeks saama, annavad mulle andeks, et ma olen kasutanud Jumala nime kontekstides, kus seda kasutama ei peaks
Ma tänan kõiki, kes seda juttu lugesid, kuigi neid ei olnud palju ja lõpuks jäin ma sellesse teemasse üksi, aga seda juttu oli tore kirjutada ja kindlasti on seda tulevikus veel toredam parandada.
Enjoy!
***

Uue kalendri 2347. aasta vandemjääri quartidi üheksas tund pärast päikesetõusu
 
Dethronieli sammud kajasid Melech ha-M'lachimi trooniruumi seintelt vastu, kui seerav oma leegitseva rüü kahisedes mööda põrandat liikus. Seitsmendas taevas ei olnud kunagi midagi vana, seal oli alati kõik uus, ning seega polnud Melech ha-M'lachimi trooniruumis ainsatki tolmukübet, olgugi et viimasest korrast, kui Dethroniel seal käis, oli möödas seitse aastat.
Melech ha-M'lachim, kelle nimi oli siis, kui ta veel inimene oli, olnud Rheon Roberts, lamas pehmel voodil kohevatel patjadel, käed rinnal risti, kroon viltu pähe vajunud ning valitsuskepp vasakul ja valitsusõun paremal küljel. Kuigi Dethroniel rebis eesriide nii järsult voodi eest ära, et mitu kardinakonksu maha pudenes, magas Melech ha-M'lachim edasi ning kui ei oleks olnud tema rinda, mis hingamise rütmis aeglaselt kerkis ja vajus, oleks olnud kerge pidada teda sama surnuks kui Lumivalgekest tema klaaskirstus...
...aga Lumivalgeke ei olnud surnud, vaid kõigest magas, nagu magas ka Melech ha-M'lachim.
2347 aastat tagasi oli Melech ha-M'lachim öelnud, et on väsinud ja tahab magada, ning 2347 aastat olid inglid oodanud, et ta üles ärkaks, kuid Melech ha-M'lachimi sinised silmad jäid suletuks ning seni, kuni ta ei ärganud oma pikast unest, mis oli kestnud mitu tuhat aastat kauem kui Okasroosikese oma, täitis Dethroniel taeva asevalitseja ülesandeid.
Esimesed päevad pärast seda, kui Melech ha-M'lachim magama jäi, olid kõik olnud lootusrikkad, valimistudes tema peatseks ärkamiseks. Tristiel ja Luxuriel olid võtnud endale ülesandeks aidata kõikidel surnud inimeste hingedel, kes olid pärast maakera hävimist taevasse tulnud, rahu leida, aga see ei olnud lihtne, sest hingi oli nii halbu kui ka häid ning nad vajasid kohtumõistmisel Gabrieli ja Saatana abi. Melech ha-M'lachim ei olnud Gabrielile ja Saatanale võimeid juurde andnud, nii et Tristiel ja Luxuriel olid nendest võimsamad, aga Gabrielil ja Saatanal oli rohkem elutarkust ning üheskoos lõid neli inglit ukse, mille taha jäi ruum, kus kõikide heade hingede soovid täitusid, ning nendel, kes kohtumõistmisel vääriliseks osutusid, lubati sellest uksest sisse minna, nii et nad said nautida paradiisi, olgugi et selle paradiisi suurus oli ainult 7 m². Halvad hinged mõisteti põrgusse, kus langenud inglid ja deemonid neid juba ees ootasid, ning pärast seda, kui kõikide hingede üle oli kohut mõistetud, oli põrgu ääreni täis ja ähvardas hakata lekkima. Tristiel ja Luxuriel arvasid, et on parem, kui kolmas taevas maha jäetakse, aga kõigi suureks üllatuseks ilmusid välja Raafael ja Abaddon, kes polnud mitte ainult ellu jäänud, vaid lausa ära leppinud, ning aitasid põrgut laiendada ja seda ümbritsevaid barjääre tugevdada, nii et põrgusse oleks mahtunud veel paar tuhat mässulist inglit, kui kunagi peaks tekkima vajadus neid sinna vangistada...
...ning kui see vajadus tuleb, peab seda tegema Dethroniel, sest ta oli kõige kõrgema hierarhia ingel ning kõik teised olid inglite hierarhias temast madalamal. Gabriel ja Raafael olid peainglid ning Abaddon, Saatan, Tristiel ja Luxuriel olid tavalised inglid, ning  Dethroniel oli ainus seerav. Kuuenda Maailma Jumal oli päästnud ta igavesest elust lõppevas öös ja muutunud ta vampiirist ingliks ning alguses oli ta teiste inglitega hästi läbi saanud, kuid 2347 aastat oli pikk aeg ning selle ajaga oli palju muutunud.
Dethroniel oli teistele inglitele võõraks jäänud ning nad hoidsid temast eemale, aga mitte selle pärast et nad oleksid tema kui Jumala väljavalitu vastu aukartust tundnud, vaid selle pärast, et nad ei andestanud talle, et ta oli teinud seda, mida ainult Jumal teha võis.
Dethroniel istus Melech ha-M'lachimi voodiservale, kummardus tema kohale ja tõmbas käega üle tema näo, mis oli sama soe kui siis, kui Melech ha-M'lachim oli veel inimene. Dethroniel tundis seda soojust isegi läbi oma käe küljes hõõguvate leekide.
Miks pidi keegi, kes oli nii soe, lamama nagu külm surnu?
„Palun tule tagasi, Rheon,“ ütles ta Jumalale, nagu ta oli talle öelnud rohkem, kui ta loendada suutis. Esimestel aastatel oli ta iga päev oma isanda voodi juures valvanud, lootes, et see päev, mil ta ärkab, on käes, aga viimastel aastatel oli see muutunud nii valusaks, et ta ei suutnud enam. „Tule minu juurde tagasi.“
Ta oli isekas, sest palus, et Jumal tuleks tagasi tema, mitte teiste juurde, aga keegi teine ei tundnud Jumalat nii nagu tema ning Jumal oli valinud välja tema, mitte kellegi teise, pannes Dethronieli uskuma, et Jumal on ainus, kes teda mõista suudab ja kes talle kunagi selga ei pööra. Götterdämmerung, Melech ha-M'lachimi mõõk, rippus Dethronieli vööl. Ta oli selle pärast seda, kui Jumal oli 300 aastat maganud, Jumala käest ära võtnud ning hakanud kandma seda kui võimu sümbolit, mille Jumal talle usaldanud oli. Sellest peale olid teised tema vastu tõrjuvad olnud, arvates, et ta lubab endale liiga palju, kuigi tal oleks olnud hoopis rohkem põhjust nende vastu tõrjuv olla, eriti Tristieli ja Luxurieli vastu. Viienda maailma inglid olid sündinud Jahve ja Ašera abielust ning Dethroniel oli arvanud, et kuuenda maailma inglid saavad olema Melech ha-M'lachimi looming, aga Saatan oli Luxurielile õpetanud, kuidas kaks inglit oma valguse saavad ühendada. Pärast seda oli nii Luxurieli ja Saatana kui ka Luxurieli ja Tristieli ühendusest sündinud palju ingleid ning kuigi Saatana ja Luxurieli suhe Dethronieli ei härinud, oli tal Luxurieli ja Tristieli suhtest palju raskem mööda vaadata. Ta teadis, et Luxuriel ja Tristiel olid ühes oma eelmistest eludest armastajad olnud ning tal ei olnud aimugi, kui paljude varasemate elude kaudu nad veel seotud olid, aga ta mäletas endiselt, millised nad olid olnud enne seda, kui nendest inglid said. Pärast seda, kui nad näitasid Dethronielile nende ühendusest sündinud esimest inglit, kelle välimus meenutas nende mõlema oma ja kellele nad olid pannud nimeks Charlie Tango – tema tiivad nägid välja nagu helikopteri labad – , oli Dethronielil iga kord, kui ta mõnda nende last nägi, valus, sest ta ei talunud seda, kui õnnelikud nad olid, samas kui tema oli...
...täiesti üksi.
Abaddoni lähenemiskatsed ei läinud arvesse.
Luxuriel ja Tristiel olid teinud kõik endast oleneva, et taevas oma laienevale perekonnale võimalikult koduseks muuta, ning valmistasid taevast ette ka selleks, et ühel päeval, kui nende isand Melech ha-M'lachimi ärkab ja kuuenda maailma loob, vajab taevas uut väravat ja uut väravavalvurit. Kasutades asju, mille Naini Taavet oma väravavalvurimajakesse kokku oli kogunud, rajasid nad väikese küla, kust ei puudunud teatrid, kinod ja kunstigaleriid – Dethroniel ei teadnud, milleks surnute hingedele teatreid, kinosid ja kunstigaleriisid vaja läheb, kui maailmas ei olnud mitte ühtegi näitlejat, režissööri ega kunstnikku – ning veetsid suurema osa oma vabast ajast kohvikus, mille nimi oli Kohvik Maailma Lõpus, oodates päeva, millal Melech ha-M'lachimi neid oma trooniruumi kutsub. Sellel ajal kui Tristiel ja Luxuriel kohvikus istusid, ilma et nad oleksid Dethronieli seltskonnast puudust tundnud, jalutas Dethroniel tavaliselt Eedeni aia selles osas, kus olid puuskulptuurid, mis kujutasid inimesi, kes talle kunagi kallid olid olnud, ning aeg-ajalt avastas ta ennast nendega juttu rääkimas, mis oli ilmne märk sellest, et üksindus hakkas teda hulluks ajama. Kõige sagedamini laskus ta vestlusesse Zachi või Silente kujuga, aga vahel kurtis ta oma muresid ka onu Marcuse kujule ning pärast seda, kui kõik teised inglid Eedeni aias käimise lõpetasid, sest ei tahtnud tema lähedusse sattuda, oli ta uuristanud valmis ka Rheoni ja Arra kujud, et mäletada neid sellisena, nagu nad olnud olid, enne kui nendest said Melech ha-M'lachim ja Luxuriel.
Seerav olemine ei sobinud talle.
Kunagi olid tal olnud sõbrad, nüüd aga kohtlesid kõik teda nii, nagu oleks ta läinud liiga kaugele, ilma et nad oleksid mõistnud, et kõik, mida Dethroniel tegi, oli selle nimel, et Melech ha-M'lachim üles ärkaks.
Melech ha-M'lachim oli Kuuenda Maailma Jumal, kuid ta ei olnud kuuendat maailma veel loonud, ning Dethroniel oli uskunud, et kui ta tema asemel loojaks hakkab, ärkab Melech ha-M'lachim üles.
Maailma, millest Dethroniel pärit oli, ei olnud enam, nii et alguses lõi ta uue taeva ja uue maa. Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal. Ja Dethroniel ütles: „Saagu valgus!” Ja valgus sai. Ja Dethroniel lahutas valguse pimedusest. ja nimetas valguse päevaks ja pimeduse ta nimetas ööks. Ja Dethroniel ütles: „Saagu laotus vete vahele ja see lahutagu veed vetest!” Ja Dethroniel tegi laotuse ja lahutas veed, mis olid laotuse all, vetest, mis olid laotuse peal. Ja Dethroniel nimetas laotuse taevaks. Ja Dethroniel ütles: „Veed kogunegu taeva all ühte paika, et kuiva näha oleks!” Ja nõnda sündis. Ja Dethroniel nimetas kuiva pinna maaks ja veekogu ta nimetas mereks. Ja Dethroniel tõstis uuesti päikese ja kuu taevasse, et oleks valgust ning tõusud ja mõõnad, ja täitis mere olenditega, keda oli alguses vähe, kuid keda sai hiljem palju ja kellest tärkasid uued liigid.
Darwinil oli õigus olnud, evolutsioon oli tõeline, aga ka evolutsioon ei saanud loojata läbi.
Sellest oli möödas 1798 aastat, kui Dethroniel oli maailma loomise enda kätte võtnud, lootes, et Melech ha-M'lachimi viha süttib põlema ja et Jumal ärkab, et teda karistada, kuid Melech ha-M'lachim magas endiselt ning teised inglid ei andestanud Dethronielile kunagi, mida ta teinud oli, suhtudes temasse nii, nagu kavatseks ta taevas võimu üle võtta ja ise Jumala troonile istuda. Nende jaoks oli ta sõnakuulmatu laps, samasugune paaria nagu Morien-Sebiel, ning paljud nende seast oleksid ta hea meelega kohe põrgusse heitnud, aga kuna Abaddon teda kaitses, jätsid nad talle tema vabaduse alles ning hävitasid tema mõistust teda eirates, nii et ainsad kohad, kus ta ennast hästi tundis, olid osa Eedeni aiast  ning Jumala trooniruum, mida ta harva külastas.
Dethroniel polnud ingliks saamisest peale kordagi nutnud, aga seekord langes tema silmast välja üksik pisar, mis voolas üle Melech ha-M'lachimi näo ning imbus tema lina sisse. „Miks sa seda mulle tegid?“ sosistas Dethroniel Jumalale. „Miks sa mu üksi jätsid?“ Ta heitis Jumala kõrvale pikali ja soovis, et Jumal, ei, et Rheon tema embusele vastaks, kuid Jumal jäi sama liikumatuks, nagu ta oli olnud viimased 2347 aastat.
„Sa oled väga isekas, kas sa tead seda?“ ütles üks hääl seeravi kõrva ääres ja kui Dethroniel istukile tõusis, nägi ta, et tema kõrval hõljus ingel, keda ta varem näinud polnud ja kes meenutas talle Suhkruploomihaldjat ühest balletist, mida ta kunagi ammu koos onu Marcusega vaatamas oli käinud. Sellel inglil olid heleroosad tiivad ja ploomikarva pikad juuksed, mis ulatusid talle peaaegu põlvedeni, ning tema rüü oli nii mitmevärviline, et näis, nagu koosneks see õitsvatest lilledest.
„Kes sa oled?“ küsis Dethroniel temalt.
„Pytheas,“ vastas ingel talle naeratades.
„Kas see oled sina, kes mind viimasel ajal kogu aeg jälginud on?“ Dethronielil oli viimasest brümäärist peale tunne, et keegi peidab end tema varjudes, ning Pythease naeratus ütles talle, et tal oli õigus olnud.
„Kas sa ei kardagi mind, nii nagu teised?“
Pytheas istus tema kõrvale ja kõlgutas oma jalgu üle voodiserva. „Teised on lollakad, nad ei saa aru, et meist kõigist näed sina kõige rohkem vaeva, et isand Melech ha-M'lachim üles ärkaks.“
„Kas sina saad?“ küsis Dethroniel Pytheaselt imestunult.
Pytheas kortsutas kulmu ja see kulmukortsutus meenutas Dethronielile Tristieli, aga Pytheas rääkis nii nagu Luxuriel, nii et ta pidi olema järjekordne Tristieli ja Luxurieli järeltulija.
Tristieli ja Luxurieli, kes teda kõige rohkem hukka mõistsid.
Pytheas tõstis oma rüüserva üles, tõmmates selle nii kõrgele, et Dethroniel nägi, et nagu teistel inglitel, polnud ka Pytheasel suguelundeid, ning siis ulatas ingel talle ühe väikese koti, mille sisu krabises, kui seda raputada.
„Mis siin sees on?“ küsis Dethroniel.
„Kõige Eedeni aias kasvava seemned,“ vastas Pytheas.
„Miks sa need mulle annad?“ ei saanud Dethroniel aru.
Pytheas sirutas tema poole oma käe. „Ma tahan sind aidata, sest samamoodi nagu sina, tean ka mina, mis tunne see on, kui see, kellest kõige rohkem hoolitakse, kättesaamatuks jääb. Tule minuga kaasa ja sa saad teada, kuidas Jumalat üles äratada,“ sõnas ta kergelt punastades.
Dethroniel heitis oma vanale sõbrale Rheonile viimase pilgu, soovides, et Rheon tõuseks püsti ja ütleks talle, et ta ei pea Pytheasega minema, kuid Rheoni silmad jäid suletuks ning Pythease käest kinni võtnud, lendasid nad läbi kõigi seitsme taeva ning laskusid alla maa peale, mis oli kivine ja kuiv ja kus ei kasvanud midagi.
„Ma tean, mida selleks tegema peab, et isand Melech ha-M'lachim üles ärkaks,“ ütles Pytheas, võttis kotist peotäie seemneid ja viskas need kivide vahele maha. Kui need olid maapinnale langenud, lõi ingel oma peopesad vastamisi ning seemnetest hakkasid sirguma võrsed. „Sa pead tema vastu mässama.“
Dethroniel raputas pead. „Ma juba tegin seda!“
Pythease naeratus oli nii salakaval, et seeravil läks südame alt külmaks. „Ei teinud, sa küll alustasid oma mässu, aga ei viinud seda lõpule.“ Ta pani seemnekoti käest, põlvitas kaldale maha ning hakkas käega vett segama, kuni vees ilmus nähtavale mere suurima kala suu. Dethroniel oli selle kala kasvamist jälginud ning suhtus temasse nagu vanem oma lapsesse, ning ehmatas väga, kui Pytheas kala veest välja tõmbamas ning tema mitmemeetrine saba vastu külma maapinda pekslema hakkas.
„Sa tapad ta!“ karjatas Dethroniel.
„Tal on ammu aeg veest maa peale tulla,“ ütles Pytheas, astudes kalast eemale ning heites kõik ülejäänud seemned laiali, nii et puud, põõsad ja taimed tärkasid kõikjal nende ümber.
Dethroniel põlvitas kala kõrvale, mõeldes Pythease sõnade üle järele ja vaadates samal ajal seda, kuidas hüljatud olnud maapinnal tärkas elu, ning mõistis, mida Pytheas temalt ootas.
Kui ta seda teeb, on ta samasugune mässaja nagu Morien-Sebiel, ning kui Rheon tahtis maailma tema eest kaitsta, pidi ta üles ärkama.
Dethroniel puudutas kala oma kätega, sundides ta rahulikuks, ning seeravi käte puudutuse mõjul hakkas kala muunduma. Tema kalasaba rebenes pooleks, muutudes kaheks soomustega kaetud jalaks, kala uimedest said aga käed. Kui Dethroniel lõpetas, lebas kala asemel maapinnal pikka kasvu soomustega kaetud inimesesarnane olend, kellel oli kaks kätt ja kaks jalga. Olendi seljast kasvasid välja võdisevad kombitsad, mida sai kasutada asjade haaramiseks, ning tema silmad ja nina asusid küll tema peas, aga suu keset rinda, seal, kus olid enne olnud lõpused.
„Mida sa minuga tegid?“ küsis ta Dethronielilt, öeldes oma esimesed sõnad, nüüd, kui tal oli kõri ja häälepaelad.
„See pole tähtis,“ ütles Dethroniel. Pytheas tuli tema kõrvale ja pigistas tema kätt, et teda julgustada. „Tähtis on see, mida sa tegema hakkad.“
„Anna talle nimi,“ sosistas Pytheas Dethronielile.
„Alates tänasest on sinu nimi Doxa,“ ütles Dethroniel sellele, kes oli kunagi olnud kala, aga enam mitte, ja osutas suurele hiidsekvoiale, mis nende selja taga õige pikaks oli kasvanud. „Sinu ülesanne on teha sedasama, mida mina praegu tegin, ja kõigele sellele, mida sa minu selja taga näed, nimi panna!“ Ta hingas sügavalt sisse, et öelda sõnad, mida ta kunagi varem öelnud ei olnud. „Mina, sinu isand, käsin sind!“
Vaevalt oli ta need sõnad üle huulte saanud, kui taevast hakkas kostma kõrvulukustavat kõuemürinat, mis kuulutas suure tormi tulekut, ning samal ajal, kui tuul muutus nii tugevaks, et murdis mitu puud maha ning paiskas Doxa tagasi vette, nägi Pytheas oma armastatud Dethronieli näol naeratust, mida keegi seal 2347 aastat näinud ei olnud.
„Lõpuks ometi,“ sosistas Dethroniel, tema sõrmed Pythease omadega põimunud. „Tere tulemast tagasi, Rheon.“