Nüüd sain mina ka spoilereid, kuigi ma pole veel esimese osanigi jõudnud
Supernaturalist on anime ka, äkki vaatan ma alustuseks hoopis seda...
Selles osas ilmub välja veel üks tegelane, kes on
Supernaturalis olemas, aga see, kuidas mina teda kujutan, on teistmoodi.
Miah kogeb selles osas sama, mida Haruto
Valvrave'is, aga tema jaoks lõppeb kõik hästi... või vähemalt natuke paremini
Järgmise osa kohta ei oska ma öelda, aga ülejärgmises osas liigub tegevus juba taevasse. Selle jutu lõpp hakkab lähenema, aga arvestades seda, kui vähe aega mul kirjutamiseks on, ei tule see kohe kätte, sest praegu on minu prioriteet minu bakalaureusetöö.
Enjoy!
**
26.„Tuleb tunnistada, et sinu arusaam naiste lõbustamisest on väga terav, aga ma kardan, et see ei ole minu jaoks piisavalt romantiline,“ ütles jumalanna A¹era mürgiselt ja andis Miah’le ninanipsu. „No, vampiir...“ sosistas ta. „Oota sa!“ Jumalanna, kes Arya keha üle oli võtnud, lasi Miah’st lahti ning tõukas vampiiri kõveraks väändunud pika toruga kraani otsa, mis takerdus tema püksivärvli vahele ja takistas teda paigalt liikumast. Kui ta oleks seda üritanud, oleks tema püksid lõhki rebenenud ja Miah tundis, et tal on palju kergem oma pead A¹era ees püsti hoida, kui tema väärikus talle alles jääb. Ta püsis paigal, seirates jumalannat söakal pilgul, kuid hirm, mida ta tundis, oli nii suur, et kui tema süda veel löönud oleks, oleks tal praegu stenokardia olnud ja sugugi mitte selle pärast, et see, kelle ta tapnud oli, seisis tema ees ühegi kriimustuseta.
Jumalanna A¹era oli enne viiendat maailma elanud kolmandas ja neljandas maailmas ning tal oli ajastute jõud ja ajastute tarkus, millesarnast Miah ei suutnud ettegi kujutada, sest kõik Jonathani teadmised tema peas olid selle kõrval vaid tilgake vett ookeanis. A¹era vägi painutas ta põlved kõveraks ja poiss langetas tema ees pea, kuid austusavaldust, mida A¹era ootas, ei tulnud, sest vampiir hammustas nii tugevasti huulde, et tema ülemised kihvad alahuulest läbi tungisid ja näriv valu – kui sobiv iseloomustus! – , mis tema suu täitis, aitas tal hoida oma pead sama külmana kui oma ülejäänud keha. Ta haaras oma parema käega noateravikust, mille ümber oli hakanud kasvama värske nahk, ning tiris selle suurte raskustega välja, püüdes mitte valust karjuda, kui roostevaba terase vahedad servad augu tema rinnas uuesti veritsema panid. Miah sirutas verest läikiva pinnaga noa A¹era poole, kuid jumalanna lõi talle käe pihta ning ainus relv, mis Miah’le jäänud oli, pudenes tema sõrmede vahelt välja ja kukkus kolksatusega üleujutatud põrandale, kust A¹era selle üles korjas ja lakke viskas, nii et Miah selleni ei küündinud.
„Ma pean möönma, et sinu tahtejõud on imetlusväärne, kuid see ei too sulle mingit kasu. Ai ei näidanud samuti minu vastu üles piisavalt lugupidamist ja sai selle eest karistuse, mille ta oli algusest peale ära teeninud, kuid ta oleks saanud seda vältida, kui ta oleks otsustanud meelt parandada.“
Miah maigutas suud. „Ai?“ päris ta, püüdes aega võita, kuni talle jõuab kohale, et ta on mässinud ennast nii sügavale sisse, et vesiliiv oli juba katnud tema nina ja suu. Ta oli tapnud Arya, aga mitte A¹erat, kellest ta tegelikult lahti oli saada tahtnud, ning nüüd ähvardas teda jumalanna kättemaks, sest vampiir ei kahelnud hetkegi selles, et kellelgi, kes teab nii palju kui tema, ei lasta elada, eriti pärast seda, mida ta teinud oli.
Neetud, selle asemel, et Aryat enne magamaminekut pussitada, nagu Matti Nykänen oma naisega teha tavatses, oleks ta pidanud Aryat hammustama, sest siis oleks ta saanud A¹erale väita, et hommikusöögi vahele jätmine oli ta liiga näljaseks muutnud, aga ta oli otsustanud seda mitte teha, sest kedagi hammustades oli alati oht, et ta muutub pärast surma zombiks. Arya võis küll olla Arra koopia, keda poleks tohtinud kunagi olemas olla, ent Miah hoolis temast liiga palju, et temast
Monster High’ tegelane teha, kuigi tõele au andes oleks temast kindlasti saanud palju ägedam zombi kui Ghulia Yelps.
„Ai oli üks viienda maailma vanimaid libarebaseid libarebane, kes sündis Hiinas ammu enne seda, kui sellest sai keisririik, ja see tegi ta liiga targaks, et minu olemus tema eest saladuseks oleks jäänud,“ vastas A¹era. „Ma teadsin juba enne suurt kosmilist nihet, et Ai saab kõik teada ja soovitasin Aryal temast vabaneda, kuid selle asemel, et minu tahet täita, võttis Arya ta hoopis endale armukeseks ja mul ei jäänud muud üle, kui tema käed ise verega määrida.“
„Nii et Ai ei kadunudki, vaid suri,“ ohkas Miah.
A¹era naeratas virilalt. „Mis siin ohata? Sa ei tundnudki teda.“
„Arya tundis,“ vastas Miah.
„Nagu sa juba aru oled saanud, pole sellist inimest nagu Arya Romanova kunagi olemas olnud.“
„See, et Arya on osa Arra hingest, mis elab Esimese Eeva kehas, kus asud ka sina, ei tähenda, et teda olemas poleks olnud,“ vaidles Miah A¹erale vastu, „sest elus olemine tähendabki olemas olemist ja ma olen kindel, et pärast Arya surma annab tema sõprade lein kindlalt tunnistust sellest, et ta elas.“ Vampiiri silmad tõmbusid pilukile. „Seda on palju enam, kui sinu kohta öelda saab, enamik inimesi maailmas ei ole sinust kuulnud ja isegi need, kes on, suhtuvad sinusse nagu mütoloogilisse tegelasse ega armasta sind!“
"Ma ei tahagi, et inimesed mind armastaksid, sest neid, kes sind armastavad, on alati raskem hävitada ja just seda peab minu poeg tegema, kui...“
„Kuidas oleks tütrega, soolise võrdõiguslikkuse jumalanna?“ pakkus Miah.
„Jää vait!“ käratas A¹era talle. „Minu poeg...“
„Soovolinik saab sinu peale pahaseks...“
Miah teadis, et aeg hakkab otsa saama, kuid ta pidi midagi tegema, et A¹era ei jõuaks teda enne tappa, kui ta saab Rheonile öelda, mille ta avastas, ning lolli jutu suust välja ajamine ei olnud ilmselgelt piisavalt efektiivne vahend, sest Arya pikkade küüntega käsi lõi Miah’le nii tugevasti vastu suud, et ta murdis ühe hamba.
„Endale poega soovides tõestad sa kindlalt, et mehed on naistest paremad, mis tähendab, et sa võid kohe tunnistada, et mina olen sinust parem, kuna...“
„Kas sa tead, mis on maailma kõige tuntum sümbol?“ karjus A¹era.
„Fallos?“ pakkus Miah.
„Süda!“
„Ma ei saa aru, kuhu sa sihid, süda on olemas nii meestel kui naistel!“
„Seda küll, aga see, mida selline kujutis tegelikult sümboliseerib, ei ole mitte süda, nagu me kõik teame, vaid hoopis ümberpööratud vagiina!“
Miah oli pahviks löödud, sest kuigi Jonathan oli teadnud, et kalakujuline ornament, mida kristluses palju kasutati, kujutas naissuguelundeid ja sümboliseeris enamasti kõiki viljakusjumalannasid, ka A¹erat, polnud Jonathan olnud teadlik, et südamega on sama lugu. „Sa tahad öelda, et poisid kingivad tüdrukutele valentinipäeval vagiinakujulisi õhupalle?“
Teda tabas järjekordne löök näkku ja ta kaotas järgmise hamba, kuid tema eelmise kaotatud hamba asemele oli juba kasvanud uus. Ta oleks selle hea meelega sügavale A¹era kõrisse vajutanud, et selle teravust proovida, kuid A¹era haaras parema käega vampiiri lõualuust ja pigistas seda nii kõvasti, et Miah tundis, kuidas sellesse mõrad tekivad.
„Ta tuleb juba,“ sosistas A¹era ja Miah teadis, et ta pidas silmas Rheoni, „,meil ei ole enam aega.“
A¹era eksis.
Temal oli veel aega, aga Miah’l ei olnud. Kui ta oma elule tagasi vaatas, kahetses ta paljusid asju, mida ta teinud oli, kuid ainult ühte asja, mille tegemata oli jäänud; seda, et ta ei olnud suutnud Rheoni tema teekonna lõpuni saata, nagu Eelija pidi saatma messiat.
„Kuna sa said mulle jälile, oled sa ära teeninud selgituse, aga ma jõuan vastata ainult ühele sinu küsimusele, enne kui ma su tapan, nii et küsi hästi, et sa saaksid targemana surra,“ pakkus A¹era armulikult.
Miah vaatas jumalannat, kes oli selle naise kehas, keda ta oleks võinud armastama hakata, kui ta ei oleks pidanud teda tapma, et tema sees peituvat jumalannat pagendada, ning otsustas, et on ainult üks küsimus, millele vastuse saamine tema hingele rahu võib anda.
Ta vajas teadmist, et Arya ei olnud teadnud, mis temaga toimub, sest ta tahtis uskuda, et Arya ei olnud teda ja Rheoni alt vedanud, vaid oli tõepoolest tahtnud neid aidata.
„Kas Arya teadis, et ta on sinu võõrustajakeha?“ küsis ta, kui A¹era tal rääkida lubas.
Jumalanna raputas pead. „Ei, sest iga kord, kui mul oli vaja temaga ühendust võtta, manasin ma esile oma avatari, mis hõljus tema kõrval õhus, ning lasin oma häälel läbi selle kõlada, nii et Arya ei saanud kunagi teada, et ma elan tema sees.“ Õhk Arya ümber hakkas värelema ja tema kukile ilmus idamaiste näojoonte ja araabiapärase nahatooniga tumepruunist nahast sõjarõivastuses naisekuju, kelle silmad olid sama mustad ja jõulised kui Arya silmad, kui Miah oli esimest korda märganud nende värvimuutust ja saanud aru, et keegi, kelle vägi oli nii suur, et ta suutis seda kõigi eest varjata, oli Arya seestanud. „Ma jälgisin Arra Rominit pika aja jooksul ja teadsin, et kui ma tahan messiale ja antikristusele lähedale pääseda, on tema mu ainuke võimalus, kuna tema saatus on algusest peale olnud nende mõlema omaga seotud, aga tal oli üks väga suur puudus.“
Oli kummaline vaadata A¹era avatari kõnelemas, samal ajal kui Arya seisis paigal, nagu oleks temast saanud mannekeen. See tekitas Miah’s tunde, nagu saaksid Arya silmad iga hetk tagasi oma tavalise värvi ja ta muutuks jälle iseendaks, kuid seda ei pidanud juhtuma ja Miah ei teadnud, kas saigi juhtuda, sest kuigi ta ei olnud suutnud A¹erat pagendada, ei tähendanud see seda, et ta ei olnud suutnud saata Arya hinge, osa Arra hingest, selle loomulikule ringkäigule, jättes tema tühja keha ainult kõikvõimsa semiidi emajumalanna pärusmaaks.
„Ta oli valest soost ega saanud rasedaks jääda.“
A¹era noogutas. „Õnneks oli seda viga võimalik parandada, sest saatus on alati seotud inimese hingega, mitte tema kehaga, ning pärast seda, kui ma Arra hinge Saatuse Oda abil lõhestasin, tema keha Eedeni aeda Esimese Eeva puhkepaika vangistasin, ühte osa tema hingest Esimese Eeva keha elustamiseks kasutasin ja ise tema sisse asusin, varjates end nii sügaval Arya alateadvuses, et ta ei tajunud minu kohalolu, pidades mind oma patronessiks, mitte oma parasiidiks, sain ma tema saatuse, mis oli messia ja antikristuse omaga seotud, enda käsutusse ning seda õigesti ära kasutades on see, et ühest neist saab minu lapse isa, vältimatu. Sandy on seda näinud.“
„Sandy?“ imestas Miah.
„Üks minu poegadest,“ selgitas A¹era, „kes on saanud ettekuulutuse, et minust saab minu valitsejast poja läbi kõige elava ema. Sina ei saa seda näha, kuigi ma olen kindel, et kui sa saaksid elada maailmas, kus kõik olendid kogevad ainult samasugust armastust nagu inglid, kes on oma valgused ühendanud, unustaksid sa kiiresti, et tahtsid kunagi messia poolel olla.“ A¹era naeratas Miah’le, pannes vampiiri südame sulama, ja kui naise avatar tema juurde astus ja oma kinnastatud kätega tema nägu silitas, tema soojus läbi kinnaste kareda pinna poisi külma ihu hellitamas, oli Miah valmis teda uskuma. „Viiendas maailmas on olnud nii palju valu, vihkamist ja vägivalda, aga kuuendas maailmas ei saa midagi sellist kunagi juhtuda, sest armastus päästab maailma. Ükski maailm, milles valitseb ainult armastus, ei saa kunagi lõppeda, sest mitte midagi täiuslikumat kui armastus ei ole olemas ning see, mis on täiuslik, on seda igavesti.“
„Rheon ei lange sinu mõju alla! Kui te Eedeni aeda jõuate, vabastab ta Arra ja Arra hävitab su,“ sisistas Miah, teades, et need võivad olla tema viimased sõnad, kuid sellest hoolimata pidi ta need ütlema.
„Keegi, kellel ei ole võimet armastada, ei saa kunagi armastusejumalannale vastu!“ puhkes A¹era naerma.
„Mida sa sellega öelda tahad?“ ei saanud Miah aru.
A¹era jätkas naermist. „Arra ei tea, mis armastus on, sest ta ei ole seda kunagi tundnud.“
„Mitte kunagi?“ oli Miah kohkunud.
„Mitte kunagi,“ kinnitas A¹era Miah’le, „tal on lapsepõlve tagajärjel kujunenud välja häire, mis ei lase tal armuda ning kuna teda ei ole kunagi ravitud, on sõprus kõige sügavam läheduse vorm, milleks ta võimeline on, nii et...“
„See ei saa tõsi olla!“
See tähendas, et Arya ei oleks Miah’t kunagi vastu armastanud, ja tema pettumus oli meeletu.
„Arral oli palju naisi ja Aryal vähemalt sama palju mehi, aga armastus ja iha ei ole alati omavahel seotud,“ kinnitas A¹era Miah’le. „Selleks, et kedagi armastada, ei pea tema vastu iha tundma. Isegi kui inimese ajus tekib viga, mis ei lase tal kunagi leida seda ainsat ja õiget, on ta võimeline looma suhteid, mis rajanevad teistel alustel, ning teda ei ähvarda üksindus, sest ta ei ole kunagi kogenud, mis tähendab kellegagi niimoodi koos olla, et see inimene on kõik, mida ta eluks vajab. Ta ei saa sellest vahest aru, samamoodi nagu keegi, kes ei ole kunagi narkootikume proovinud, ei saa aru, mis tunne on ennast pilve tõmmata.“
„See tähendab, et Arra võimalus sind võita on suurem, kui sa arvad, sest kui armastus on uimasti, siis see Arrale ei mõju ja ei saa tema mõistust ähmastada,“ teatas Miah, tundes õõva, kui kogu A¹era keha punases valguses helendama hakkas. Jumalanna vaatas teda sama tõsiselt kui Arya, kes oli endiselt liikumatu, ning Miah tundis, kuidas tema silmast voolab välja üksik pisar, tingitud sellest, et ta oli lootnud, et täna ei ole see päev, kui ta sureb, see oli tulnud liiga ruttu. Ta soovis üle kõige, et Rheon sellel hetkel uksest sisse astuks ja A¹era peataks, kuid kellegi samme polnud kuulda. Kui punane valgus temast üle uhas, sulges Miah silmad, oodates tuhaks põlemise tekitatud agooniat, kuid seda ei tulnud ja tema kõrvu jõudsid hoopis A¹era karjed.
„Mida sa teed, Abby?“ kisendas jumalanna ning kui tema avatar kadus, hakkas Arya jälle liigutama ja sirutas käed Miah’ poole, saates tema suunas kaks punast valguskera, mis põrkasid vastu jääsinist barjääri, mis tema keha ümbritses ja sädemeid pildus.
Keegi oli otsustanud, et Miah ei tohi veel surra, ning kaitses teda A¹era eest. Jääsinine barjäär ei olnud külm, nagu selle värvi põhjal oletada oleks võinud, vaid hoopis kuum, põletades Miah’ nahka nagu tuli. See pärines mõnelt taevarahva esindajalt, ja kuigi see tekitas vampiirile peaaegu väljakannatamatut valu, oli poiss selle eest tänulik, sest kui tundmatu ingel ei oleks otsustanud tema poolele asuda, oleks temast jäänud järele ainult peotäis tuhka, mille koristaja järgmisel hommikul harja ja küvliga kokku oleks pühkinud ja prügikasti visanud, kindlustades selle, et tema ebamaisete jäänuste viimaseks puhkepaigaks saab mõni Jonathani armastatud Venemaa prügimägi.
Miah ei olnud kuulnud ühestki inglist, kelle nimi oli Abby, samamoodi nagu ingel nimega Sandy oli talle võõras, aga Jonathani mälestustest tungis esile pilt kuninglikust inglist, kelle selja taga seisis sõjarüüdega kaetud inimestetaoliste rohutirtsude parv, ning nimi Apollüon, mis seostus hävinguga, aga kuidas Miah ka ei üritanud, ei suutnud ta meenutada, kuidas seda siniste tiibadega ja säbruliste juustega inglit, kelle keha katsid süsimustad kristallid ja kelle loomulik kuju ei olnud mitte valgus, vaid vesi, heebrea keeles nimetati. Teda rabas teadmine, et barjäär, mis teda kaitses, ei olnud Abby loodud, vaid see oli Abby ise, kes oli ennast tema ümber põiminud, et ükski osa temast ei jääks kaitseta, ning see lähedus oli nii kõikehõlmav, et hetkeks kuulis Miah koguni Abby mõtteid, kuid ei saanud nendest aru, sest need olid eenoki keeles, mida ta ei mõistnud, ja hea oligi, sest need oleksid võinud ta hulluks ajada, kuna tema oli pimeduseolend, Abby aga valguseolend.
Arya kehas olev jumalanna rebis toru, mille külge Miah takerdunud oli, seina küljest lahti ja hakkas sellega barjääri peksma, kui mõistis, et Abby jõud on tema omast suurem. „Ma oleksin pidanud aimama, et Saatan sind siia saadab,“ karjus ta, suu nii kõver, nagu oleks ta äsja sidrunit söönud, „aga mida sa sellega saavutada tahad? Ta ei andesta sulle kunagi, et sa minu valvamise unarusse jätsid ja ma tänu sellele vabaks sain!“ A¹era naeris õelalt. „Selle vampiiri päästmine ei tõsta sind tagasi Saatana soosingusse ja ta jääb alati sinust ülemaks, kas sa kavatsed tõesti sellega leppida?“ Jumalanna näis ootavat, et Abby loobub ülesandest, mille Saatan talle andnud oli, kuid Abby ei teinud seda ning toru A¹era käes paindus kõveraks nagu väga tühi käärsool, nii et A¹eral ei jäänud muud üle, kui see maha visata.
„Sa ei saa mind peatada, Abby, ma olen alati võimaluse leidnud ja leian ka edaspidi!“ kuulutas A¹era ja hakkas oma peopesi vastamisi hõõruma, vormides kahest punasest valguskerast, mis tema sõrmeotstest välja ilmusid, jämeda köie ja heitis selle ümber Miah’ kaela, tõmmates selle nii tugevasti kokku, et pani barjääri kuluma. Kuigi Abby püüdis A¹erat tagasi hoida, hakkas tema jõud raugema, Miah tundis seda, kuid ta tundis ka seda, et Abby ei lasknud oma nõrkusel välja paista, ning kui vampiir A¹erale otsa vaatas, nägi ta hetkeks vilksatamas jumalanna silmades lootusetust, kui A¹era arvas, et on kaotanud ja et samamoodi, nagu tal ei ole võimalik barjääri järsult läbistada, ei suuda ta seda ka enne katki suruda, kui Rheon kohale jõuab. Tema õlad vajusid alistunult longu, kuid mitte lõplikkusega, mis mõjus palju halbaennustavamalt kui A¹era varasem söakus. Jumalanna sirutas mõlemad käed välja, ütles mõned foiniikiakeelsed sõnad ning Miah tundis korraga kõris samasugust survet nagu siis, kui Rheon oli pannud talle peale keelu endaga mitte rääkida.
A¹era oli äsja võtnud talt võime Rheonile enda kohta sünget tõde rääkida, ning kui A¹era manas esile kogu Miah’ keha katva läbipaistva mantli, mis langes tema peale nagu nähtamatu kate, tundis vampiir, et ta oli kaotamas veel midagi, midagi palju olulisemat. Jonathani esimene mälestus sellest ajast, kui ta oli poolteist aastat vana ja sirutas kätt oma vanema venna poole, kes tema võrevoodi kõrval seisis ja tema pea kohal roosat jänest kõlgutas, väreles ja kadus, jättes Miah’ sisse külmusega täidetud tühimiku.
„Mida sa minuga tegid?“ küsis ta jumalannalt väriseval häälel.
„Abby ei luba mul sind tappa, mis tähendab, et sinus peab olema midagi liiga väärtuslikku, et seda kaotada, aga kuna mul ei ole praegu selleks aega, et näidata sulle, millist kasu sa mind teenides saaksid, pean ma su siit minema saatma, lootes, et selleks ajaks, kui me uuesti kohtume, tead sa, mis sulle hea on, ja tunned minus ära enda käskijanna.“ A¹era nipsutas oma sõrmi ja Miah’ jalgadele kinnitusid kaks hõõguvat sümbolit, mis võtsid temalt altpoolt põlvi ära kogu tunnetuse ja sundisid hakkama teda paokil akna poole kõndima. „Abby ei saa sind päikesevalguse eest kaitsta ja sa põleksid päikesetõusu ajal ära, aga ülekuub, mille ma sinu jaoks valmistasin, kaitseb sind päikese eest seni, kuni sa suudad sellele ohvreid tuua...“
„See on elusorganism, mis toitub mälestustest, kas pole?“ tundis Miah õudust, kui ta kaotas Jonathani järgmise mälestuse, kuid A¹era ei vastanud talle, vaid jäi talle tummalt järele vaatamata, samal ajal kui Miah’ jalad ta akna alla kandsid ja järgmisel hetkel oli vampiir juba aknast välja sööstnud, suutmata oma jalgu kontrollida ja sunnitud minema sinna, kuhu need ta viisid.
Ta teadis, et A¹era ei kavatsenud temast oma järgijat teha, vaid tahtis karistada teda solvangute eest, millega Miah ta viimaste minutite jooksul üle oli külvanud, ning otsustas, et vampiirile peab saama osaks aeglane ja piinarikas surm. Ta kujutas elavalt ette, kuidas ta lamab lumes, teadmata, kes ta on või kus ta on, ning kuidas esimesed päikesekiired, mis talle maailma suurima imena tunduvad, teda alguses meeldivalt soojendavad, siis aga teda mõõkadena haavavad nagu sõber, kes on talle selja keeranud. Ta püüdis oma allasurutud ängistust karjudes välja elada, kuid tema kõrist ei pääsenud välja ainsatki heli ning kui ta pead pööras, nägi ta, kuidas Rheon teda nägemata hosteli poole jooksis. Messias oli nii lähedal, et kui Miah oleks saanud teda hüüda, oleks viimane teda kindlasti kuulnud, kuid A¹era oli võimaluse lumiste puude vahel kohtuda ja üheskoos talle vastu astuda neilt röövinud. Jalad kandsid Miah’ hosteli juurest eemale, jättes ta teadmatusse sellest, mis Rheonist edasi saab, ja vähendades iga kustuva mälestusega tema lootust, et nad veel kunagi kohtuvad.
Miah ei teadnud, kui kaua ta juba läbi lume rühkinud oli, joostes kiiremini kui Edward Cullen, kui Abby temast viimaks lahti lasi, kadudes sinise sähvatuse saatel, kuid samal hetkel ilmusid taevasse virmalised, mille ilu vampiiril hinge kinni lõi, ning hetkeks unustas ta kõik oma mured, jälgides värvidemängu, nagu poleks olemas midagi muud peale tema ja taeva, mis ta värvikireva valgusega üle kallas, kuigi Miah kuulus pimedusele. Ta ei märganudki, millal päike tõusis, kuna kaduvad mälestused tekitasid temas uimasust, kuid ühel hetkel avastas ta, et suudab vaevu näha, sest ere päike pimestas tema punaseid silmi. Mida kauem ta päikese käes oli, seda rohkem hakkas ta nägema enda ümbruse asemel uduseid laike, millel polnud kindlaid piirjooni, ning kui päike korraks pilve taha kadus, oli ta väga tänulik, sest suutis vältida otsakõndimist roostetanud tsisternile, mis lebas läbikülmununa maapinnal, nagu oleks ta langenud otse kosmosest, ning pääseda teetanusse nakatumisest, kuid see ei valmistanud Miah’le mingit rõõmu. Alles see, kui päike viimaks loojus, andes maad hiilivale pimedusele, julges vampiir viivuks uskuda, et kõik saab korda, ning nagu sellistes olukordades alati juhtus, leidis sellel hetkel aset kui mitte kõige hullem asi, mis üldse sai juhtuda, siis vähemalt kõige hullem asi pärast Kasahstani tabanud tuumarünnakut.
Mälestus Jonathani ja Jelizaveta suudlusest haihtus olematusse ning see mõjus Miah’le nii rängalt, nagu oleks see olnud hoopis tema ja Jelizaveta suudlus ja nagu oleks ta äsja kaotanud ühe osa iseendast. Jonathan oli üks osa Miah’st ja kuna armastus Jelizaveta vastu oli viimastel aastatel enne tema surma olnud ainus, mis oli Jonathani elule mõtte andnud, tundis Miah’le, nagu oleks Jonathan uuesti surnud, sest ühelgi tema mälestusel ei olnud mingit tähtsust. Miah ei teadnud, kui kaua ta kägaras lumes lamanud oli, lumetorm tema ümber ulgumas ja lumehelbed teda näkku peksmas, kuid pisarad, mida ta oli nutnud, püüdes meenutada, mis see ometi oli, mille ta Jonathani kohta unustanud oli, olid jäässe läinud, nagu ka tema nägu ja käed, kuid ta ei pidanud külmakahjustusi kartma, sest sooja saades pidi ta nahk iseenesest paranema. Hõõguvad sümbolid tema jalgade küljes põlesid senisest tuhmimalt, aga kui Miah püsti tõusis ja püüdis hakata hosteli poole tagasi minema, lõid need uuesti loitma ja pöörasid ta ringi, andes talle mõista, et tema jaoks ei ole tagasiteed ning ainus tee oli minna edasi kuni oma surmani, ning Miah otsustas selle tee läbi käia, sest hoidis ikka veel kinni lootusest, et midagi saab muuta, kui ta alla ei anna, ning lumme istuma jäädes, nagu oleks ta lumekuningas, mitte vampiir, oleks A¹era võitnud ilma, et Miah oleks saanud tema vastu võidelda. Mida kaugemale Venemaa sisemusse Miah jõudis, seda kõvemaks lumetorm, mis oli möllanud juba eelmisest õhtust saati, muutus, ning kui Miah püstkoda silmas, suutis ta vaevalt uskuda, et seda näeb, kuid iga samm selleni oli senisest raskem, sest selleks ajaks, kui ta selle pooleldi varisenud lobudiku ukseni jõudis, oli ta äsja kaotanud mälestuse sellest, kuidas ta oli koos oma vanematega esimest korda kinos käinud, mis tähendas, et talle oli jäänud veel ainult kaheteistkümne aasta jagu mälestusi; kaheteistkümne aasta jagu olemist see, kes ta oli, ning pärast seda ei pidanud enam midagi olema, sest kuigi alguses võis olla Sõna, sai see lõpuks otsa samamoodi, nagu oli saanud Jonathan.
Jonathan oli läinud, võttes kaasa kogu oma tarkuse, millele toetudes Miah oli suutnud Rheoni ja Arya Venemaale juhtida, ning teades, et ta ei saa üksi hakkama, vajas poiss nõu, kuid siin külmas ja hüljatud piirkonnas polnud kedagi, kellelt seda küsida, ning kuigi püstkoda tundus varisemisohtlik, kiirgas sealt valgust ja soojust ja Miah teadis, et kui ta sinna sisse astub, pole ta enam üksi.
Püstkoja põrandal istus noor tumedapäine naine, keetes mingit suppi ja ümisedes laulda, ja kui Miah teda kõnetada püüdis, läks tal keel sõlme, sest ta ei osanud enam vene keelt ning võis rääkida temaga ainult inglise keeles ja vigases prantsuse keeles, sest kuigi ta oskas ka paar sõna setswana keelt, oli tõenäosus, et keegi selles püstkojas Aafrika keeltega kursis on, kaduvväike, kui see ei kuulunud just Aafrika keelte filoloogile.
„Halloo!“ tervitas ta tüdrukut, kuid viimane vaatas teda külma rahuga, nagu oleksid ootamatud külalised tema juures igapäevane nähtus, ja ei tervitanud Miah’t vastu.
„Puis-je emprunter votre téléphone portable?“ läks vampiir uuele katsele, samal ajal kui A¹era poolt tema peale pandud kaitse neelas alla tema järjekordse mälestuse.
„Mobiiltelefoni mul kahjuks ei ole, aga äkki saan ma sind teisel moel aidata,“ kõnetas naine teda selle peale täiuslikus inglise keeles. „Tule istu minu kõrvale ja ütle, kuidas ma sulle kasulik saan olla.“
Kui Miah lõkke poole sammus, tahtsid tema jalad teda vägisi uksest välja vedada, aga ta surus hambad risti, otsustades, et ta ei lähe enne ära, kui on saanud rääkida kellegagi, kes teda aidata saab, ja kuna ta ei saanud rääkida ei onu Marcuse ega ka Zachiga, kes oli temast lahti öelnud, jäi järele veel ainult üks inimene, keda ta usaldas.
„Sa oled ¹amaan, kas pole?“ päris Miah seinal olevat ¹amaanitrummi silmates. „Kas sa saad ühe vaimu välja kutsuda?“
Tüdruk raputas pead. „Ma ei ole ¹amaan, kas sa ei olegi veel aru saanud, kes ma tegelikult olen?“
Miah raputas pead. „Mul on...“ ta hääl murdus. „...¹amaani vaja.“
Seal, kus moodsa tehnika puudumine osutus puuduseks, oli eeliseks ¹amaani võime luua sild elavate ja surnute vahele ja kui naine oleks olnud ¹amaan, oleks Miah saanud lasta tal välja kutsuda Silente vaimu, sest kuigi poiss oli surres olnud noorem kui Miah praegu, oli ta kauem maailmas viibinud, mistõttu oli Miah’l kerge suhtuda temasse nagu täiskasvanusse. Lisaks sellele olid vampiir kummitust selle lühikese aja jooksul, mis nad teineteist tundnud olid, usaldama hakanud, ning kuna Silente oli käinud Jonathani hingetoas, võis ta osata anda Miah’le nõu, mida Jonathan samas olukorras teinud oleks, kuid samal hetkel, kui vampiir oli valmis oma saatuse riismed kummituse hoolde usaldama, jõudis talle kohale, et mitte keegi ei saanud Silentet esile manada, ning ta tajus seda nagu oma maailma lõplikku kokkuvarisemist, sest nüüd ei saanud enam keegi teda aidata.
„Kas Namiibia ¹amaan sobib või on sul kindlasti Siberi ¹amaani vaja?“ küsis kellegi tuttav hääl ning Miah võpatas, kui seda kuulis. Püstkoda kaheks, maiseks paigaks ja kõige pühamaks paigaks jagava eesriide tagant astus välja Zach, kes oli mähkinud endale ümber paksu karvase kasuka, mis tundus olevat valmistatud karunahast, ning kui ta Miah’ kallistusse haaras, ajas niiske kasuka lõhn vampiiri aevastama. Ta püüdis ennast lahti rabeleda, kuid Zachi käed hoidsid nii tugevasti tema ümbert kinni, et ta ei suutnud oma üliinimlikust jõust hoolimata liigutada. Kõik haigettegevad sõnad, mida Zach talle nende viimasel kohtumisel öelnud oli, keerlesid tema peas ja tegid talle sama palju haiget kui siis, kui ta neid kuulnud oli, kuid Miah surus oma huuled kramplikult kokku, kuni oli veendunud, et ei paiska neid korraga välja, sest praegu avanes talle Zachist, kellest oli tema jaoks näha ainult kasukaga kaetud õlg, hoopis teistsugune pilt kui varem ning ta ei suutnud mõista, kuidas ei olnud ta sellel õhtul, kui ta noormehele selja keeras ja Zachi pere kortermaja juurest põgenes, märganud Zachi silmades ahastust, mis seal kindlasti olema pidi. Sellest ainsast kallistusest piisas, et Miah aru saaks, et Zach oli alati tema poolel olnud, isegi kui ta ei olnud seda välja saanud näidata, ning ilma et Miah oleks tihanud sõnagi vahele öelda, kuulas ta ära, kuidas Zach jutustas sellest, kuidas temast oli Millenniumi Madude noviits saanud, ja alles siis, kui ta oli oma loo lõpetanud, julges tumedanahaline noormees oma taasleitud sõbra lahti lasta, tehes seda samal hetkel, kui Miah’ peas kustus mälestus tema ja Zachi esmakohtumisest. Zach küsis temalt midagi, kuid Miah ei suutnud vastata, vaadates teda ehmunult nagu hirv autotulede valgusvihus.
„Ma küsisin, kus Rheon on?“
Miah pilgutas aeglaselt silmi, tajudes, kuidas naine tema selja taga, kes oli seni kulbiga lõkkel pajas podisevat leent seganud, tema selja taga püsti tõuseb. „Hei, Zach, kui kaua ma sind tunnengi?“ küsis ta, püüdes esitada küsimust nii, et Zach ei saaks aru, et ta on selle unustanud, kuid noormehe silmad läksid sama suureks kui tankiroomikud.
„Kas sa ei mäleta seda?“
Miah maigutas suud. „Ma tahtsin lihtsalt sulle öelda, et me oleme nii kaua sõbrad olnud, et mul on häbi, et ma sinusse ei uskunud, kui sa...“ Ta ei pidanud valetamiseks mõtlema, see tuli iseenesest, sest kuna tõenäosus, et ta jõuab Karõmi Rheoni A¹era käest päästma ja jumalannaga teistkordselt rinda pistma, oli kahanenud peaaegu olematuks, tahtis ta viimaste tundide jooksul, mil ta veel oma elust midagi mäletab, oma parima sõbraga võimalikult hästi aega veeta ning ta teadis, et see ei ole võimalik, kui Zach saab teada, kui vähe aega talle veel jäänud on, aga tundus, et Zach oli sellest aru saanud, ja ta ei kavatsenud seda enda teada jätta.
„Gabi!“ hüüatas Zach ning enne, kui Miah arugi sai, oli ta püstkoja põrandale surutud ja kogu tema keha torkis. See, mida ta oli vaibaks pidanud, oli hoopis hoolikalt eenokikeelseteks sümboliteks moodustatud kõvaks kuivanud hernestest kujundite võrgustik ja Miah ei osanud enam vaesele printsessile, kellelt üksainus hernes une oli röövinud, kaasa tunda, sest kui tal oli valida, kas üks hernes või terve kotitäis herneid, oleks ta valinud esimese, seda isegi siis, kui keegi ei oleks talle kahtekümmet madratsit ja kahtekümmet hanesulgedega magamiskotti pakkunud. Gabi hakkas pomisema eenokikeelseid sõnu, mida Miah ei mõistnud ja mis herned kuumaks ajasid, nii et need põletasid teda otsekui püha tulega...
See ei olnud tuli, mis teda kõrvetas, vaid hoopis ingli vägi.
„Sahhhh oledddd ingellll,“ ägas ta, püüdes Gabit maha raputada, kuid ei leidnud selleks endas piisavalt jõudu, sest iga osa temast oleks otsekui asetatud leelisega täidetud patta ja keedetud seni, kuni kogu liha tema luudelt maas on, et Gabi saaks seejärel tema kondid mõnele tühjale kaljupangale kanda, nende juures mõne püha rituaali läbi viia ja sellega talle austust avaldada, enne kui Miah’ hinge tema esivanemate juurde saadab. Valu oli kõige teravam vampiiri jalgades ja kaela ümber, süvenedes aina enam, kui Gabi tema seljale astus ja oma paljaste jalgadega mööda tema selgroogu hakkas astuma, raputades samal ajal ümber tema põletatud savist siberipärase mustriga suurde potti kogutud tuhka, millest moodustus ring.
„Mida sa teed?“ päris Zach Gabilt.
„Ta tuleb enne pattudest puhastada, kui ma oma ema tehtu heastada saan, aga minu väest ei piisa, et teda seni elus hoida, kuni see möödas on,“ pomises Gabi Miah’ riideid lõhki kiskudes, et kogu tema nahk saaks tuhaga kaetud, , „anna mulle oma käed ja aita mind.“
Zach, kes oli Miah’t kinni hoidnud, sellel ajal kui Gabi valmistas ette rituaali, mille eesmärk oli eemaldada sümbolid, mille A¹era vampiiri jalgadele oli kinnitanud, ja purustada tema kaela ümbritsevaid köidikuid, asetas enda käed Gabi omade peale ja kuigi see andis Miah’le võimaluse püsti tõusta ja põgeneda piina eest, mis teda valdas, jäi ta paigale, et see ära kannatada, kuna esimest korda oli tal võimalus tunda Zachi väge ja see oli hoopis teistsugune kui Gabi oma, erinedes sellest nagu öö erines päevast; Gabi vägi oli päev ja Zachi vägi oli öö, nagu jahutav aaloegeel tema päikesepõletusele, mis tähendas seda, et tarahgonda hõimu esivanemate- ja hingedekultus ei kujutanud endast mitte valget, vaid hoopis musta maagiat, kuid see, kas nad seda ka ise teadsid või mitte, ei olnud oluline, ja isegi kui tarahgonda hõimu pärandile oli vaja mingi värv omistada, ei olnud must, mis selle juurde kuulus, must nagu öö, mis oli pime ja täis koledusi, vaid nagu pehme ja sõmer muld, millest tärkas elu.
Maailm oli muutunud nii kiiresti, et valge ei olnud enam valge ja must ei olnud enam must, nagu tõestas see, et üks paljudest valguseolenditest püüdis Miah’t päästa, sest nägi temas midagi sellist, mida ta mõnes teises valguseolendis näinud ei oleks, ja mida ka Saatan ja Abby näinud pidid olema.
Patupuhastus kestis nii kaua, et Gabi ja Zachi lauabalt voolas ojadena higi, kuid nad ei saavutanud tükk aega mingit edu, sest öö lapse puhastamine oli raskem kui kõige mädama hingega inimese puhtaks tegemine, ja Miah tajus nende mõlema kasvavat ebakindlust, kui ta ei suutnud enam vaos hoida oma pisaraid, mis hakkasid voolama pärast seda, kui ta kaotas mälestuse oma vanemate surmast, viimase kübeme, mis talle nendest veel jäänud oli. Ta laskis oma pisaratel herneste vahele tilkuda ja püüdis oma õlgade värisemist peatada, kinnitades endale, et onu Marcus oli ainus perekond, kes tal kunagi olnud oli ja et sellest, et ta enam oma vanemaid ei mäletanud, ei olnud midagi, sest nad ei olnud talle kunagi korda läinud. Poiss ei suutnud enam meenutada, miks oli onu Marcus muutunud talle tähtsamaks kui tema vanemad, kelle nägusid ta enam oma silme ette ei saanud manada, aga oma südames tundis ta, et selleks oli väga hea põhjus ja et kui tema jaoks lakkab olemast see hetk seal korteris, see viimane hetk, kus ta oma onule silma vaatas, läheb ta lõplikult hulluks. Ta hakkas mõttes palvetama, et seda ei juhtuks, otsustades, et kuigi Jumal on ta ära põlanud, nii et ta ei saa kunagi tunda tema lähedust, ei tähenda see, et tema peaks elama oma vähese allesjäänud elu Jumalat põlates, sest ka ühepoolsest suhtlusest võis võrsuda midagi head. Miah ütles Jumalale mõttes oma nime ja esitas talle oma palve, et Jumal ei võtaks teda Rheoni kõrvalt ära, vaid laseks tal teha seda, milleks jaoks ta prohvet Eelijaks sündinud oli, ja olgugi et Jumal ei ilmunud talle noore ja ilusa mehena nagu Lorna Byrne’i raamatus või ei sosistanud Miah’le kirjeldamatul häälel, et kõik, kes maa peal kõnnivad, on talle tähtsad, hakkas vampiiril kergem ja see kergendustunne kandus üle ka Gabile ja Zachile.
Viimaks eemaldasid inimeseks kehastunud ingel ja tarahgonda hõimu ¹amaan oma käed tema pealt, jättes ta mõneks ajaks poolalasti ja tuhaga kaetult hernestele lamama, ning kui Zach ta lõpuks püsti aitas, talle põdranaha ümber mähkis ja sundis teda jooma ära sooja kulbitäit leent, võttis ta selle tänulikult vastu, mis siis et iga lonks sellest rüüpest kutsus esile iivelduse, mida sai võrrelda ainult iiveldusega, mille tekitas temas Gabi lähedus, kui naine vastu tema õlga nõjatus. Miah silmitses verejälgi ukseavas, mis tundusid kuuluvat mõnele loomale, ja otsustas, et ta ei taha teada, mida ta praegu oma kõrist alla kallab, nii oli kergem oksendamist vältida, kuigi ei olnud mingit põhjust, miks oleks vereplastmast, verelibledest ja vereliistakutest koosnev eine pidanud olema parem kui sisikonnapüree.
Alates sellest, kui A¹era teda noaga rünnanud oli, oli kõik juhtunud nii kiiresti, et Miah’l oli olnud raskusi järje pidamisega, kuid Gabi lõdvestunud nägu ütles talle, et ta on väljaspool ohtu, ja selleks, et näha samasugust ilmet ka Zachi näol, jõi ta ära iga viimase kui lonksu, püüdes kujutleda, kuidas veri, mida ta enda lähedal nägi, maitseda võiks. Lõhna järgi otsustades oli see loomaveri, aga selles oli midagi nii hõrgutavat, et ta...
„Kui paljut sa mäletad?“ küsis Zach temalt, tuues Miah’ tagasi olevikku, kus eetikakoodeks ei näinud põranda lakkumist ette. Poisi silmade ees väreles virvendav kloorivesi, millest kumasid läbi kergelt kollaseks kulunud glasuurplaadid, ja kui tema pea täitus mõtetega sellest, kui väga ta õpetaja Blackebergi vihkas, sai ta aru, et tema esimene mälestus pärines päevast, mil oli alanud tema rahuliku elu lõpp, ja et tema maailm sai alguse Kelly Milleri nimelise keskkooli ujulast.
„Mitte midagi, mis juhtus enne seda, kui mind koolist välja visati,“ tunnistas ta puhtsüdamlikult ja pöördus Gabi poole, vaadates teda tänulikult. „Ma ei tea, milline ingel sa oled, aga kui sind ja Zachi poleks siin olnud, oleksin ma enne hommikut oma mälestused täielikult kaotanud ja...“
„Kaotamise võlu seisneb selles, et seda, mis on kaotatud, saab uuesti leida, aga sinu mälestused ei tule enam kunagi tagasi, isegi kui sa seda soovid,“ lausus Gabi talle, „sest suurem osa sinu morfilisest väljast on hävinud ja selle tõttu võib sul olla mõnda aega häiritud ka uute mälestuste moodustamine.“
„Hästi, ma ütlen seda siis teistmoodi,“ vastas Miah talle. „Ma jäin ilma väga paljust olulisest, aga tähtis on, et see, mille pärast A¹era mu vaigistas ja minema saatis, on veel minu peas alles. A¹era ei taha, et antikristus või messias valitseks, ta tahab sünnitada ühele nendest lapse, lasta sellel lapsel enda äranägemise järgi maailma ümber teha ja siis tema kaudu valitseda!“
„Jahve ja A¹era, paras paar, taeva all on vikerkaar...“ pomises Gabi.
„Ma ei ole kindel, et ma naljast aru saan,“ laiutas Miah käsi.
„See ei ole kõige sõgedam idee, mida taevarahvas näinud on, Jahve vangerdus Jeesuse Kristuse messiaks muutmisega on sellest üle, aga tuleb tunnistada, et mu ema ei jää temast palju maha,“ oli Gabi nentima sunnitud.
„Sinu ema?“ sattus Miah korraks segadusse.
„A¹era on minu ema ja Jahve on minu isa, nagu ka teiste inglite oma.“
„Ah jaa, õigus, see seletab, miks Sandy teda aitas, oma ema tuleb alati austada...“
„Sandy?“ Gabi kortsutas kulmu.
„A¹era ütles, et Sandy nägi ette, et see laps sünnib...“ Ta jutustas Gabile ja Zachile kõigest, mis temaga enne Siberisse jõudmist juhtunud oli, alustades sellest päevast, kui ta oli esmakordselt Rheoni kohanud, ning lõpetades sellega, kuidas Arya pesuruumi põrandale varises, kogu keha noahoopidest sandistatud. Tal oli seda rääkides häbi, sest ta oli teinud täpselt sedasama, mis Rheon. Rheon oli niisama pealt vaadanud, kuidas Leanne tapeti, Miah oli jällegi ise mõrvarelv olnud, aga kui see kõrvale heita, oli nende tegude olemus sama. Miah kahetses sügavalt, et ta ei olnud osanud Rheoni varem mõista, kuid mis möödas, see läinud, või kuidas see ütlus oligi, ja sellel hetkel uskus Miah tõsiselt, et see, mida ta Arya pärast kogenud oli, oli Jumala viis teda karistada ja panna Rheon talle näitama, mis võib juhtuda siis, kui hukka mõistetakse inimesed, kes seda ei vääri. Messias ei olnud tulnud kohut mõistma, vaid maailma päästma, mis ei tähendanud, et messias ise päästmist ei vajanud, ja Miah oleks saanud ta päästa, andestades talle kohe alguses ilma tingimusteta Leanne’i surma, aga ta ei olnud seda teinud, vaid ei olnud teda piisavalt usaldanud, ja kõigi üle, kes messiasse ei uskunud, oli kohus juba mõistetud.
„Ma kardan, et ma ei tea, kes Sandy on, kuigi ma olen kindel, et ema pani tõesti ühele minu vendadest sellise hüüdnime,“ arutas Gabi omaette, „ta arvas, et see näitab, kui õrn ja hooliv ta meiega on, kuigi tegelikult oli ta meist sama kaugel kui isa. Mind kutsus ta Gabiks, Abaddoni Abbyks ja...“
„Abby nimi on Abaddon?“ lõi Miah käsi kokku, unustades, et ta käed ei ole vabad, ja pillas oma leeme Zachile sülle, pannes noormehe vihaselt vanduma. Miah’le ei jäänud märkamatuks, et tema jope oli katki ja käsivars ja õlg sidemes, aga kuna Zach ei olnud öelnud, mis temaga juhtunud oli, ei olnud Miah temalt selle kohta küsinud, vaid andis talle võimaluse vaikida.
„Abaddon, sügavuse ingel, kellel Jahve lasi Johannesele tema ilmutuse anda ja kes ilmub tema tekstis rohutirtsude armee ülemjuhatajana. Alguses tahtis Miikael, et ilmutuse, mille Jahve koostanud oli, annaks Johannesele edasi Saatan, aga Jahve pidas Abaddoni paremaks valikuks ega osanud arvata, et Johannes ei pea temalt saadud ilmutust piisavalt mõjuvaks ning lisab sellele juurde Naini Taaveti apokrüüfilise kahestumisevangeeliumi osi, mistõttu sattus Johannese ilmutusse väga palju vihjeid sellele, mida Jahve ei tahtnud, et keegi teaks.“
„Aga Johannes kinnitas ju, et...“ pühkis Zach ühe tahmase lapiga oma pükse.
„Mina tunnistan kõikidele, kes kuulevad selle raamatu ennustuse sõnu: kui keegi neile midagi juurde paneb, siis paneb Jumal tema peale need nuhtlused, mis sellesse raamatusse on
kirjutatud,“ tsiteeris Gabi. „Öelge, miks peaks keegi kinnitama, et ta ei valeta, kui ta ei ole seda juba teinud? Ma arvan, et Johannes oli kindel, et mida rohkem inimesi kristlasteks saab, seda parema meelega Jahve sellele valele läbi sõrmede vaatab, ja Jahve olekski vaadanud, aga Naini Taavet ei vaadanud ja oma elutöö plagieerimise eest saatis ta Johannese hinge Vana-Roomasse, kus temast sai mitmeks järgmiseks eluks ori.“
Miah meenutas oma nägemust Abaddoni välimusest, seda, kuidas ingli mõtted olid olnud nii valjud, et ta oleks võinud neid enda omadeks pidada, ja kuidas ta oli koosnenud hoopis veest, mitte valgusest...
„Abaddon ei ole tavaline ingel, kas pole?“
Gabi noogutas. „Ta kuulub sellisesse inglite kategooriasse, mida ei maini mitte ükski rullraamat ega ka köidetud raamat.“
„Mis kategooria see oleks?“ päris Miah.
„Dupleks,“ vastas Gabi.
„Dupleks?“ oli Miah segaduses.
„Abaddon on kahekordselt ingellik, sest tema vanemad ei ole Jahve ja A¹era, vaid hoopis kaks inglit. Abaddon on elav tõestus sellest, et kui inglid oma valguse ühendavad, võivad nad omandada sama suure jõu nagu nende jumalikel vanematel, ja luua endale järeltulija, kelles on osa neist mõlemast. Jahve lasi Abaddoni vanematel langeda, kuna ta ei olnud andnud inglitele luba paljuneda, ja Abaddon oleks pidanud samuti nende karistust kandma, kuid Saatan kostis tema eest ja Jahve andis tänu Saatanale Abaddonile ülesande, mida mitte ükski teine ingel endale ei tahtnud, vangistatud A¹era valvamise.“ Gabi ohkas. „Me kõik teame juba, kuidas see lõppes, kuigi alguses sai Abaddon sellega piisavalt hästi hakkama, et võita Saatana usaldus ja muutuda kasulikuks ka Jahve jaoks. Olgem ausad, ta valvas A¹erat nii kaua, et see, et ta lõpuks sellest tüdines ja maa peal hakkas käima, ei olnud mingi ime. Teda kutsutaksegi sügavuse ingliks selle pärast, et ta oli määratud kõik oma päevad ja ööd A¹era vangivalvur olema, kuid sügavuses on ka olendeid, keda inimesed päevavalguses näha ei tahaks ning Abaddoni ja inimeste järeltulijad on ühed nende seast, sest nad kõik näevad välja nagu musta laguuni elukas sellest vanast filmist, ja mitte Abaddoni pärast, vaid inimeste pärast, sest nad ei ole piisavalt puhtad.“
„Miks see nii on?“ ei saanud Miah aru. „Kui Abaddon on dupleks, siis kas tema ja inimeste järeltulijad ei peaks mitte dupleksnefilmid olema?“ See sõna oli nii kole, et oleks pannud kinni kõik kolesõna võistlused kümme aastat järjest.
„See ei ole nii lihtne,“ selgitas Gabi, „inimesed ja inglid on teineteisele palju lähedasemad, kui arvatakse, ja nefilimides on selle tõttu olemas tasakaal. Kaerahelbeputru keetes on väga tähtis valida õige kaerahelveste ja vee vahekord, sest kui midagi on paigast ära, on tulemuseks hoopis kaerahelbesupp, kas pole?“
„Aitäh kaerahelbeanaloogi eest, see oli just see, mida ma vajasin,“ torises Miah, „kas sa ütled mulle nüüd, kas sa oled juba välja mõelnud, kes Sandy on?“
„Ei, veel mitte, aga seda jõuab veel teha, praegu on mul vaja teha midagi tähtsamat,“ lausus Gabi ja ulatas Miah’le hiilgava sõõriga ümbritsetud kirjarulli, mille peal oli punane pitser kirjaga גַּבְרִיאֵל. Miah ei võtnud seda kohe vastu, uurides seda alguses ettevaatlikult, ja kartes, et ta sellega inglit solvab, napsas Zach rulli Gabi sõrmede vahelt ära ja surus selle Miah’le pihku.
„Peaingel Gabriel on siin selleks, et anda sulle soovituskiri taevasse pääsemiseks, sest ilma selleta ei lastaks sind väravatest sisse, kuna sa ei ole ei inimene ega ka valgusolend.“
Miah kahvatas. „Gabriel? Sa ütlesid Gabriel?“
Gabi tegi grimassi. „Jah, ma olen Gabriel, kas sa said sellest tõesti alles praegu aru?“
Miah maigutas suud. „Ma...“
Gabi pöördus Zachi poole. „Te peate minema hakkama, me ei saa aja kaotamist endale lubada.“
Noormees noogutas talle, suundus riidekirstu juurde, millesse olid kraabitud peremärgid, ning otsis sealt välja luitunud pruunid tööriided, mille suurusnumber tundus olevat MXXXL ehk need olid Miah’le miljon numbrit suured, kuid vampiir võttis need tänulikult vastu ja pani endale selga, mõeldes samal ajal Gabrieli sõnadele.
„Ma saan aru, miks Abby mind aitas, aga miks sina seda teed?“ küsis ta inglilt, püüdes samal ajal suurte ja raskete metsamehesaabaste paelu kinni siduda.
Gabriel naeratas talle. „Kas tüdrukul ei tohigi oma lemmikut olla?“ Ta kummardus Miah’ kõrvale ja sidus tema saabastele ilusad lipsud. „Viimati kohtasin ma kedagi nii huvitavat siis, kui ma Muhamedile Koraani andsin, ja ma usun siiralt, et sa jõuad õigeks ajaks Karõmi ja ei lase A¹eral oma tahtmist saada.“
„Ma loodan, et Krimmis on soojem kui siin,“ kommenteeris Zach.
„Me ei lähe Krimmi, vaid Karõmi! Mis aasta sinu arvates praegu on, 2014 või?“ teatas Miah talle, muutudes kurvaks, kui talle meenus, kuidas Arya oli sama vea teinud, ja Zach märkas tema meeleolulangust.
„Kas kõik on korras?“ küsis ta temalt.
„Mis sa ise arvad?“ Miah’ tõmbas punase vatijope lukku nii järsult, et tükk libedat riiet selle vahele kinni jäi ning lukukelk ei liikunud enam ei edasi ega ka tagasi.
„Hakake juba minema!“ põrutas Gabriel jalaga vastu maad ja ilma, et ta oleks lukuga mingit edu saavutanud, astus Miah püstkojast välja Siberi jäisesse öösse, Zach tema kannul, ja kui nad koos mööda krudisevat lund läksid, hakkas Miah mõtlema sellele, millele oma parima sõbra nägemisest põhjustatud meeleliigutus tal varem mõelda ei olnud lasknud.
Zach ei olnud talle öelnud, miks ta tulnud oli ja Miah ei olnud seda temalt küsinud, sest ta kartis, mida ta kuulda võib.
„Kui ma saaksin panuseid teha, panustaksin ma ilma mingi kahtluseta sinu peale,“ ütles Zach talle julgustavalt, kui vaikus tema jaoks liiga rõhuvaks muutus.
„Ära ütle seda, Cinna ütles seda „Näljamängudes“ Katnissile ja me kõik teame, mis pärast seda...“
Miah ei lõpetanud oma lauset, vaid vaatas Zachile sõnatult otsa, tundes, et on naelapea pihta tabanud. Ta tahtis Zachist kinni haarata, teda raputada ja talle öelda, et kui Zach tuli Siberisse surema, ei anna ta seda talle kunagi andeks, aga enne, kui ta jõudis ennast tegutsema sundida, lõhestas öise taeva silmipimestav punane valgus ja nad mõlemad pöörasid oma pilgud sinnapoole, kus mööda maad liikuv taevani ulatuv tulesammas puid murdes kaugusesse rühkis.
„Ja Issand käis nende ees, päeval pilvesambas juhatamas neile teed, ja öösel tulesambas, andes neile valgust, et nad said minna päeval ja öösel,“ tsiteeris Zach Teist Moosese raamatut, ja tema näol oli naeratus. „Rheoni võimed on kasvanud ja ta saadab sulle märgi, millele järgnedes me temani jõuame!“
Miah ei suutnud ainsatki sõna suust saada ja vaatas ainiti tulesammast, kuni see oli peaaegu kadunud, nii et vaid üksikud tulekeeled veel külmunud maapinda valgustasid. Mida kaugemale sammas läks, seda rohkem tundus vampiirile, nagu näeks ta selles suunas päikest tõusmas, ja viivuks seda päikest, mis oli näiline, mitte tõeline, kuid sellest hoolimata imeline, jälginud, kükitas ta maha, unustanud et Zach ei oleks pidanud seal olema. „Ärgem laskem tal oodata!“
Zach oli vaevalt talle selga istunud, kui Miah jooksu pistis, järgnedes tulesambale, mis oli sulatanud lume ja tekitanud maapinnale selles paigas nii haruldase jäätumata jõe, ning tõotas endale, et mis teda Karõmis ka ees ei ootaks, on ta selleks valmis, isegi kui tal tuleb Arya teist korda tappa, sest A¹era võimsuse kõrval tundusid Teine ja Kolmas mees talle sama ohutud nagu lapsed, kellel tuleb mähkmeid vahetada.
Pealkiri: Re: RRS: Messia teine tulemine[32/32+epiloog;lõpetatud!] ![RRS: Messia teine tulemine[32/32+epiloog;lõpetatud!] - Page 14 Icon_minitime](https://2img.net/i/fa/icon_minitime.gif){kind=icon}
7/2/2014, 19:46
