RRS: Messia teine tulemine[32/32+epiloog;lõpetatud!]

Käimla Ülemlord

Kes õigesti vastab saab auhinna

Viimati lugesin ma sellist teksti "Samarkandi amuletis"

"Samarkandi amulett" oli päris hea, ma lugesin selle järjed ka kunagi läbi  Nüüd on sellest isegi kordustrükk välja antud...

Morfilise välja teooria on päris teooria ja sellest on kirjutanud näiteks Olavi Noronen.

Holy Cross Cemetery on päris surnuaed ja see asub Fargos.

Fuka-Eri on tegelane Haruki Murakami raamatus "1Q84". Paar asja tema raamatus ja minu jutus on sarnased, aga teineteisest sõltumatult  

Saatana mõistatus pärineb Korea sarjast "Rooftop Prince", aga kuna ma ei ole seda veel lõpuni vaadanud, siis ma ei tea, mis selle vastus tegelikult on, aga ilmselt siiski mitte see, mille mina välja pakun.

Enjoy!
**

23.

„Kas tead, mis see on, mis sureb, kuigi elab, ja elab, kuigi sureb?“ küsis Leon Wilson, sammus auto juurde, tegi esiukse lahti ning kiskus Arya, kes oli kokkupõrke järel korraks teadvuse kaotanud ja nüüd toibuma hakkas, autost välja ning heitis naise kapotile, nagu oleks ta kotitäis kartuleid. „Kes õigesti vastab, saab auhinna!“

„Kui auhinnaks ei ole just elu, siis ei taha ma seda mängu mängida!“ Rheon sirutas oma mõlemad käed üles taeva poole ning tema käed kattusid paberõhukeste terasest lehekestega, mis moodustasid kindad, mis katsid tema käed kuni küünarnukini. Hetk hiljem haaras ta õhust oma mõõga Bereishiti, kuid tema ülejäänud keha jäi kaitsetuks, kuna igast Leon Wilsoni poorist lekkis välja nii palju taevast kiirgust, et tetragrammatoniga terasplaat Rheoni rinnalt kadus veel enne, kui oli jõudnud ilmuda.

Rheoni esimene mõõgahoop polnud siiski suunatud Leon Wilsoni, vaid hoopis Miah’ vastu. See lõikas lõhki tema varruka ja selle all oleva õlavarre ning vampiiri veri langes valgele lumele nagu Lumivalgekese ema veretilgad. „Ära lase ennast petta,“ ütles Rheon, kui Miah’ valu pärast kõverasse tõmbus. „See ei ole Leon Wilson, vaid hoopis ingel!“ Vampiir vabanes oma tardumusest ja tajus vaevumärgatavat lagunemise lehka, mis Leon Wilsoni kehast õhkus, tuues ta mõistmisele, et Rheonil oli õigus, ning kui ta Leon Wilsoni poole vaatas, nägi ta ingli varjus virvendamas tema tõelist kuju.

Leon Wilson ei olnud grammigi elavam kui sellel päeval, mil ta Miah’ silme all Millenniumi Madude snaiperi kuulirahe all hukkunud oli, ning see, mis ajapikendust oli saanud, oli kõigest tema keha, mis enne, kui ingel selle asustas, juba lagunema oli hakanud ja mis eritas endiselt õrna kõduhaisu, nagu tahaks inglile mõista anda, et päevad, mil ta seda keha asustada saab, on peagi loetud. Miah teadis, et inglid saavad asustada elavaid kehi, aga ta ei olnud kunagi kuulnud sellest, et nad saaksid asustada surnukehi ja ta ei mõistnud, miks oleks üks ingel, kes oli nii võimas, et juba tema läheduses seismine Miah’ sisikonna sõlme sidus, pidanud leppima sellise ajutise karkassiga.

Ingel Leon Wilsoni kehas irvitas. „Sa oled väga terane, vennapoeg,“ lausus ta ning nõjatus vastu auto kapotti, millel Arya ennast aeglaselt istukile püüdis ajada, kuid naise käed olid nõrgad ja ta ei suutnud nendele toetuda, vajudes tagasi kõhuliasendisse, veri ninast voolamas. „Kas sa sellest ka aru said, et kui ma teile mõistatuse andsin, tegin ma ainult nalja, kui ütlesin, et mul teile auhind on?“ Ta raputas etteheitvalt oma nimetissõrme. „See mõistatus on nii lihtne, et pole isegi küsimist väärt, nii et teile selle õigesti vastamise eest tasuda oleks sama hea kui pärleid sigade ette loopida...“

„Kes sa oled ja miks sa mind oma vennapojaks nimetasid?“ küsis Rheon. Tema mõlemad käed, millega ta oma mõõka hoidis, hakkasid värisema ning Miah’l tekkis tunne, et kui ta ei olnud enne oksendada tahtnud, siis nüüd tahtis ta seda kindlasti, sest ingel oli teinud kõige kohutavamat asja, mille peale Miah mõelda suutis, ning öelnud Rheonile välja selle, mida Miah ja Arya tema eest varjanud olid.

Rheon oli Morieni, antikristuse ühe poole poeg, mitte pelgalt tema vend, ja vaadates, kuidas Rheoni silmadesse ilmus äratundmine, asetas Miah käed kaitseks enda ette risti, oodates lööki, kuid messia mõõk ei raiunud teda tükkideks, vaid langes hoopis maapinnale, väreles ja haihtus, nagu ka Rheoni kaitsvad kindad. Messias oli kaotanud tahte võidelda ja see oli Miah’ süü, sest ta oli otsustanud tema eest tõde varjata ja sundinud ka Arya seda tegema.

Teisel katsel õnnestus Aryal ennast rätsepaistesse istuma seada, tehes seda umbes sama graatsiliselt nagu peksa saanud pin-up girl, ning Miah’t üllatas, et kuigi Arya nina oli peas viltu, nagu oleks see murdunud, ja tema vasaku käe kolm sõrme olid külje peale kõveraks väänatud, ei näinud ta naise silmades hirmu. „Ma tunnen sind,“ ütles ta ingli poole vaadates.

„See teeb mulle rõõmu, sest kui sa mind ei tunneks, murraks see minu südame,“ lausus ingel ning kuigi sellest, kuidas ta Arya jõhkralt külili oli heitnud, oli möödas vaid viiv, pakkus ta nüüd naisele oma kätt, nagu oleks ta elegantne härrasmees, kes tahab oma daami tantsule paluda, ning kui Arya tema kätt vastu ei võtnud, haaras ingel pettunult tema õlgadest ja raputas teda.  „Ütle see välja!“

„Iblis,“ vastas Arya ning Miah ahmis seda kuuldes õhku.

Ingel, kes nad teel peatanud oli, oli Saatan.

„Iblis?“ hüüatas Saatan pahaselt ja kattis parema käega oma silmad.

„Kas sa eelistaksid, et sind Luciferiks kutsutaks?“ küsis Miah.

„Minu nimi ja hind on Saatan, aga kui soovite, võite oma isiklike maitse-eelistuste juurde jääda.“ Saatana käed olid endiselt Arya õlgadel. „Minu venna Morien-Sebieli üks pool, Sebiel, eelistas mind alati Ibliseks kutsuda, kuna tema võõrustajakehadeks olid alati inimesed, kelle hingekeel oli araabia keel, Morienile aga meeldis mind Luciferiks nimetada, kuna tema sündis alati nende inimeste kehadesse, kes olid häälestatud ladina keelele. Siis, kui me veel mõlemad taevas Jahvega koos kõndisime, kutsus ta mind veel Saatanaks ja see nimi meeldib mulle kõige rohkem.“

„Mis hingekeeltest sa räägid?“ ei saanud Miah aru.

„Hingekeel on see keel, mida inimesed on sündinud rääkima, hoolimata sellest, mis keelt nad tegelikult oma emakeelena kõnelema hakkavad ning võimusõnad, mida öeldakse välja oma hingekeeles, saavad alati sajakordse väe.“

Miah’le meenus Kira Yukari, Sebieli võõrustajakeha, kelle relvaks olid olnud Koraani suurad, Araabia vanasõnad ning kõnekäänud ja ta mõistis, mida Saatan silmas pidas, aga aastaid tagasi surnud inimese tegude tagamaade enda jaoks lahti mõtestamine ei andnud Miah’le põhjust rõõmustamiseks, sest ta teadis, et Saatan, keda ei olnud kunagi peainglite hulka arvatud, oli sama võimas kui nemad, ehk isegi võimsam, ja ükski nii võimas taevarahva esindaja ei laskunud maa peale ilmaasjata.

Saatan oli seal mingil põhjusel ning Miah’le hakkas tunduma, et see põhjus oli Arya, sest kuigi Saatan oli Miah’ küsimustele vastanud, polnud ta kordagi oma pilku Aryalt kõrvale pööranud, ning vampiir tahtis Rheonilt küsida, mida see Rheoni arvates tähendab, kuid nägi siis, kuidas messias põlvili vajus, põrnitsedes ainiti enda ette ja nähes välja nagu nagu tavaline teismeline poiss, kes on autoõnnetusest šokis, mitte nagu maailma – hea, et neid oli korraga üks, mitte üheksa – kaitsja.

„Hästi, ma kutsun sind Saatanaks, kui see on sinu soov,“ lausus Miah ning nihkus Saatanale lähemale, kuigi tema enesetunne iga sammuga terve pügala võrra halvenes. „Mida sa siin teed?“

„Ma tulin Arra juurde, et temalt midagi küsida,“ vastas Saatan.

„Kas jumalanna Ašera kohta?“ tahtis Miah teada.

„Mu nimi ei ole enam ammu Arra, vaid Arya,“ ütles naine, „ning ma ei usu, et ma saaksin sulle jumalanna Ašera kohta öelda midagi sellist, mida sa juba ei tea, sest ta on minu patroness ja ma olen kohustatud tema saladusi hoidma, sest vastasel korral kaotaksin ma igaveseks lootuse oma keha tagasi saada...“

„Ma ei tulnud siia oma ema pärast,“ lausus Saatan ja tema hääl oli nukker, „vaid hoopis mure tõttu inimese pärast, keda ma armastan.“

Miah suu vajus lahti, kui ta seda kuulis, kuid Arya ilme oli ükskõikne, nagu ei oleks naine aru saanud, et ingel oli talle äsja armastust avaldanud. Miah ei suutnud mõista, miks peaks Saatan Aryat armastama, kuid sai aru, et Saatan oli nimetanud Aryat Arraks ning et Arra ja Saatan jagasid minevikus ühte peatükki, mis neile mõlemale valus oli. Arra oli surelik, kuid ta oli teinud seda, mida mitte ükski elav hing enne teda teinud ei olnud ning tapnud Saatana võõrustajakeha Lucius Ferrumi, et talle Jacksoni eest kätte maksta, ning see tegu oli ta Saatana silmis teistest kõrgemale tõstnud, sest Saatan oli tajunud, et Arra oli valmis minema Jacksoni nimel sama kaugele kui tema oma venna nimel olnud oli, ning sellest ajast peale oli ta Arrat oma südames hoidnud. Miah mõtles sellele, mida Morien-Sebiel Saatanale Kaanani kohta öelnud oli ja ta kujutas elavalt ette, kuidas ta üleval pilve peal istus, igaveseks surematuks määratud valguseolend, ning jälgis Arrat inglite maailmast samamoodi, nagu ta oli jälginud Kaananit, kui ta Jehoovale altaril healõhnalisi suitsutusrohte põletas, lootes, et Jumal halastab talle ja võtab needuse tema pealt ära...

„Kes see inimene on?“ vaatas Arya ringi, nagu loodaks, et maa alt on ilmunud välja seksikas kuradisarvedega kaunitar, kes hoiab käes silti kirjaga MRS. SATAN, ning teda leidmata, jäi tema pilk Miah’l peatuma. „Kui sa teda inimeseks pead, siis oled sa ajast maha jäänud, sest ta on vampiir!“

„Ta ei räägi minust,“ ütles Miah Aryale sügavale silma vaadates, „vaid sinust, Arra.“

Saatan oli tulnud selle pärast, et ta oli arvanud, et Arra on ohus, aga miks oleks tal pidanud messia ja vampiiri seltsis ohtlik olema?

„Minust?“ hüüatas Arya ning raputas Saatana käed oma õlgadelt maha, püüdes ingli eest autosse varju pugeda. „Jääb ära! Ma ei tea, millised plaane sa oma väärastunud ajus välja oled mõelnud,“ paiskas ta Saatanale näkku, „aga kui sa arvad, et ma tunnen end sinu tähelepanust meelitatuna, siis valesti arvad! Kui ma tahaksin endale maavälist austajat, siis hakkaksin ma käima mõne marslasega, kes mind oma kosmoselaevas sellelt planeedilt minema viiks ja kui sul parajasti ühtegi kosmoselaeva puu taga peidus ei ole, siis oled sa minu jaoks nähtamatu!“!

„Nii et väikesed nefilimid jäävad ära,“ pomises Miah rohkem endale kui Aryale, kuid naine kuulis seda ja turtsatas, nagu oleks Miah äsja öelnud, et maa tiirleb ümber päikese ja oodanud, et keegi talle selle avastuse eest Nobeli preemia annab.

„Miah, loomulikult jäävad need ära, sest kuidas saaksin ma lapsi saada, kui mul ei ole päevigi?“

„Kes sa oled, Fuka-Eri või?“ pööritas Miah silmi, suutmata aru saada, kuidas oli Saatana ülestunnistus ootamatult Arya menstruaaltsüklini viinud.

„Miks ma ei imesta, et sa seda raamatut lugenud oled,“ norsatas Arya, „see kandideeris 2011. aastal Guardiani Halva Seksi auhinnale!“ Tema sõrmed kaardusid ümber autokapotil lebava suure klaasitüki ning ta sirutas selle kaitseks enda ette, et Saatanat endast eemal hoida. „Kui sind huvitab, siis mul ei ole õrna aimugi, miks mul päevi ei ole, sest arst ütles mulle, et minuga on kõik korras ja et munarakkude hulk minu munasarjades väheneb iga kuu nagu kõikidel teistel, mis tähendab, et kõik minu kehas toimub korrapäraselt, kuni minu munarakud teel emakasse haihtuvad!“

„Kuhu nad siis lähevad?“ ei saanud Miah aru.

„Kust mina tean, ma ei ole kunagi kohanud ühtegi teist meest, kelle keha jumalanna Ašera ära varastas ja naise oma vastu vahetas, et seda temalt küsida...“

Nähtamatu jõud haaras Aryast kinni ning naine, kes oli suutnud ennast suurte raskustega rooli taha libistada, hõljus autost välja Saatana ette, kes oma käe tema pea peale asetas ning Miah taipas, et midagi Saatana olekus oli muutunud. Mure, mida ingel Arra pärast tundis, ei olnud kadunud, aga see tundus olevat tagaplaanile nihkunud ja teinud ruumi tülgastusele, mis teda Aryat vaadates valdas. Saatana jaoks oli olnud raske Aryale tunnistada, et tal on tema vastu tunded ning Arya oli talle nii julmalt ära öelnud, nii et oli loomulik, et Saatana uhkus haavata sai – Miah oli korduvalt tüdrukute pärast sama kogenud – , siis aga vilksatas Saatana silmades midagi, mida Miah suutis ette kujutada ainult Morien-Sebieli silmades, täielik halvakspanu, millega Morien-Sebiel vaatas neid, kes tema vastaste ridadesse kuulusid, ning mõistmine, et Arya oli Saatana soosingust välja langenud, aga Arra oli talle endiselt kallis, tabas teda nagu hoop makku, sest see sai tähendada ainult ühte.

Saatana jaoks olid Arra ja Arya kaks eraldi inimest ning mingil põhjusel kavatses ta Arya tappa.

Saatana käsi hakkas helendama ning selle helenduse valguses nägi Miah Arya pea kohal ringikujulist värelust, millest Saatan kinni haaras ja seda pigistas, nii et naine karjatas.

„Mida sa teed?“ hüüdis vampiir Saatanale ja vaatas abiotsivalt Rheoni poole, kes tema pilku tajudes talle otsa vaatas, ning sel hetkel olid Rheoni silmad Saatana silmade peegelpilt.

Rheoni poolest võisid Miah ja Arya põrgusse käia, tal ei olnud nendest sooja ega külma, sest nad mõlemad olid talle valetanud. Valetajate koht oli teadupärast tule- ja väävlijärves, ja kuna Rheon oli messias, oli ta võtnud endale vabaduse loota, et Saatan Miah’ ja Arya kiiremas korras sinna saadab. Miah oli vampiir, kes pidi Saatanast ohutusse kaugusesse hoidma, Arya oli surelik, kellel ei olnud mingeid erilisi võimeid ja Rheon oli neist kolmest ainus, kes oleks suutnud Saatanale vastu seista, aga ta oli otsustanud seda mitte teha, et neid karistada.

Kas maailm vajas messiat, kes oli julm, või oli messia nägu hoopis maailma nägu?

Ringikujuline värelus Arya pea kohal kahanes Saatana surumise peale väiksemaks kui pesapall ning naise kriisked muutusid iga hetkega valjemaks. Alles siis, kui Arya silmad pahupidi läksid, taipas Miah, mida Saatan tegi.

Osa teadlasi oli seisukohal, et mälu ei paiknenud mitte ajus, vaid väljaspool aju asuvas morfilises väljas, ning kuigi Miah ei olnud sellesse kunagi uskunud, tundus see tõsi olevat. Saatan tungis Arya morfilisse välja, otsides sealt mingit mälestust, ning kui ta viimaks eemale tõmbus, laskis ta nutval Aryal maha räntsatada, nagu polekski ta talle hetk tagasi öelnud, et teist sellist tema jaoks pole, nuusutas seejärel oma käsi ning võttis jaki taskust desinfitseerimisvahendi pudeli ning pihustas haiglate järele lõhnavat vedelikku oma mõlemasse peopessa, nagu kardaks nakkust saada.

„See on tõsi, just nagu ma arvasin. Sa oled mu ema väest puudutatud, kuid mitte ainult, sa lõhnad nagu afrodisiakum ning selline lõhn on antud aegade  algusest peale ainult ühele,“ lausus Saatan ja tõstis jala, nagu tahaks Aryat lüüa, kuid Miah surus oma südamepöörituse alla ning heitis ennast Saatana ja Arya vahele, nii et hoopis tema oli see, keda ingli jalahoop tabas.

„Miks sa seda tegid?“ Saatana matkasaapa tald pühkis pori Miah’ türkiissinise nahkjaki rinnaesisele. „Miks sa kõigist inimestest just tema välja valisid?“ Ingli hääles oli ahastus, kui ta Miah’t eest püüdis lükata ning Miah teadis, et Saatan võiks ta üheainsa näpuliigutusega Aryast eemale paisata, kuid midagi, mida Saatan Arya morfilises väljas tunnetas, oli inglit tõsiselt häirinud ning ta tundus olevat hetkeks oma võimete kasutamise unustanud.

See on tõsi, just nagu ma arvasin, oli Saatan öelnud, aga mitte kohta see käis, ning kellega ta rääkis, kui päris Aryalt inimese kohta, kes millegi jaoks välja oli valitud? Miah’t valdas halb eelaimdus, mis tuli kui leebusest kaugel olev tuul ja puhus tema ümber, teatades talle, et ta oli midagi väga olulist kahe silma vahele jäänud, aga Saatana lähedus mõjus tema mõttetegevusele nii pärssivalt, et enne, kui ta jõudis haarata, mis valesti oli, tõusis Arya tema selja taga püsti, kogu nõrkus tema lihastest korraga kadunud, ning Gabrieli Valgusmõõk vihises läbi õhu ning lõikas Leon Wilsoni kõrva küljest.

Arra pilk väljendas segadust, kui ta rasket kullast mõõka oma käes kaalus. „Mida see tähendama peab?“ küsis ta kohkunult.

Morien naeratas ning tema naeratust oleks võinud peaaegu malbeks pidada, kui ei oleks olnud tema silmades peegelduvaid tuleleeke. „Gabrieli Valgusmõõk kuulus ingel Gabrielile,“ lausus Morien, „ning on aegade algusest peale olnud üks pühamaid taevaterasest mõõku, mis iial sepistatud. Juba liiga kaua on see minusuguse pimeduseolendi valduses olnud ning on aeg, et see saaks endale väärikama hoidja. Mul on tulnud viimaks aeg sellest loobuda, kuid selleks, et seda teha, pead sa vastu võtma lepingu, mida ma sulle pakun.“

Gabrieli Valgusmõõga käepide tundus Arra naha vastas hõõguvat, justkui püüaks Arra väärtust mõõta, ning mida tugevamini Arra mõõgapidet pigistas, seda tugevamini mõõk teda ahvatles.  „Jah,“ vastas ta nii kindlameelselt, kui suutis. „Ma võtan lepingu vastu.“

Morien vastas ta noogutusele. „Sellisel juhul kinnitan ma meievahelise lepingu pitseriga,“ lausus ta, võttis Arra pea oma käte vahele ja veel enne, kui Arra jõudis kahetsema hakata, et ei olnud vaevunud Morienilt küsima, millega õieti pitseri näol tegu on, suudles ta teda, ja kuigi see suudlus ei olnud midagi enamat kui kahe paari huulte lühike kohtumine, tundus, nagu oleks Arra kogenud midagi, mida ta oodata ei olnud osanud.  Poiss koperdas järsult tahapoole ning oleks peaaegu tulle astunud, kuid suutis viimasel hetkel seisma jääda ning vaatas Morieni nii, nagu oleks ta äsja avastanud, et konn, keda ta suudelnud oli, oli ikka veel konn.

Morieni suule kerkis tilluke muie, kui ta Arra ilmet nägi, ning ta naeratas. „Imetlusväärne,“ lausus ta. „Ma ei ole kunagi varem kohanud inimest, kes oleks suutnud mulle vastu panna. Sinu meelekindlus teeb sulle au, Arra. Sellega on meievaheline leping kinnitatud.“

Gabrieli Valgusmõõk, mida Arra oma käes hoidis, haihtus poisi pihust ning ilmus hetk hiljem Arra ette, kus see otse tema silme all valgusosakesteks lagunes. Kuldsed valgusekillud kallasid Arra üle nagu kullavihm, need langesid ta juustesse, riietele ja nahale ning mõne hetke soojust kiiranud, nende sära tuhmus, kui nad Arra sisse kadusid.

Morien hingas sügavalt välja. „Alates tänasest päevast oled sina Gabrieli Valgusmõõga täieõiguslik omanik,“ lausus ta, „ning mõõk sööstab sulle alati appi, kui sa hätta satud.“

Arya ei olnud kaitsetu, sest Morien oli hoolitsenud selle eest, et Arra kunagi kaitsetu ei oleks.

Arya oli abitust teeselnud, et Saatanat üllatada, ning see oli tal õnnestunud. Ingel kobas sõrmedega oma kõrvalesta verist jäänust ning samal ajal hüppas Arya nõtkelt nagu kass auto katusele, tõstis mõõga enda ette ja valmistudes sellega oma vasakut kehapoolt kaitsma, kui Saatan teda ründama peaks, kuid Saatan ei teinud seda, oodates Arya järgmist sammu, ning see võimaldas Miah’l Gabrieli Valgusmõõgale, mida ta oli näinud ainult Jonathani mälestustes ja mida Jonathan oli näinud ainult oma elu viimasel päeval, korraliku pilgu heita. See nägi välja nagu mõõk, mida kasutati ainult tseremooniatel, kuid Miah teadis, et tegemist oli tapariistaga. Selle hiilgamine ei jätnud selle väe osas kellelegi mingit kahtlust, kuid vampiirile näis, nagu oleks selle hiilgus kahvatum kui varem ning kui ta silmi kissitas, nägi ta, et mõõga piirjooned värelesid ning selle tera tundus teatud nurga alt peaaegu läbipaistev, nagu ei oleks Arya käes terve Gabrieli Valgusmõõk, vaid ainult osa sellest.

Midagi oli valesti. Miks oli Arya käes ainult osa Gabrieli Valgusmõõgast, kui Morien oli selle alatiseks Arrale andnud?

Saatan sirutas oma käe taeva poole ning tema ümber tõusis tuul, mis lehti spiraalikujuliselt taeva poole lennutas, ning kõik toimus liiga kiiresti, et Miah’ silmad seda jälgida oleksid suutnud. Külm taevateras vihises läbi õhu ning kui Miketz ja Gabrieli Valgusmõõk õhus kohtusid, pildusid nad mõlemad sädemeid. Saatan ja Arya nägid välja nii graatsilised nagu kaks tantsijat, kes on kõrgele õhku hüpanud, et mõnes kirglikus poosis teineteise ümber põimuda, kuid nende pingul lihased reetsid mõlema soovi teist surmata ning kui Miah’ Aryale silma vaatas, tundis ta korraga sellist surmahirmu, nagu isegi Jonathan varem kogenud ei olnud, ja see juba tähendas midagi, sest suurem osa Jonathani lapsepõlvest enne seda, kui ta Venemaale internaatkooli saadeti, oli olnud hullem kui „Väga näljased mängud“.

Arya silmad olid muutunud süsimustaks nagu kaks söetükki ning kuigi tema liigutused olid endiselt tantsulised nagu laval, oli neis ohtlikkust, mida Miah Arya juures kunagi varem oma silmaga näinud ei olnud, kuigi ta teadis, et see on olemas. Saatan haaras kätega auto kaitserauast ning viskas masina kõrgele õhku, et Aryat sellega lömastada, kuid Arya põikas selle eest nii osavalt kõrvale, nagu oleks autoheide toimunud aegluubis ning auto langes valju raksatuse saatel tagasi maapinnale, paisates õhku lund, pori, kuuseokkaid, plastmassitükke ja klaasikilde, millest üks Miah’le silma läks, tekitades tema alalau sisse kaevudes vampiirile põrgulikku valu.

„Ütle mulle, kuidas sa seda tegid?“ karjus Saatan, kui Miketz tema käest ära lendas, ning Miah nägi tema liigutusi jälgides selgesti, kui raske inglil Aryaga võidelda oli, sest ta ei olnud elavas kehas. Suur osa tema väest kulus selle peale, et selles kehas püsida ning selle olukorra iroonia oleks Miah’t naerma ajanud, kui tema silm ei oleks tuld välja löönud, kui ta seda vigastanud klaasikildu kätte püüdis saada. Saatanal oleks pruukinud vaid Leon Wilsoni kehast lahkuda ning tema tõelise kuju nägemine oleks Arya silmapilkselt tapnud, kuid ingel ei teinud seda ja Miah aimas selle põhjust. Koos Aryaga oleks Saatan tapnud ka Miah’ ja Rheoni ning kuigi vampiir oli kindel, et tema elu ei tähendanud inglile midagi, pidi Saatan Rheoni elus hoidma, sest ta oli juba ühe korra kogenud, mis juhtub siis, kui püüda ettekuulutusi või ennustusi peatada.

Iga kord, kui keegi püüdis takistada mõnda ennustust või ettekuulutust tõeks saamast, kasvas selle täide minemise tõenäosus ainult suuremaks.

„Ma ei tea, millest sa räägid!“ Arya lõi Miketzi jalaga eemale ning see maandus Miah’ kõrval, aga kui Miah seda maast haarama kummardus, kerkis mõõk õhku ja hakkas tagasi Saatana poole hõljuma.

„Tead küll!“ jäi Saatan endale kindlaks ning haaras Miketzi uuesti kätte, kuigi Miah’le näis, nagu oleks mõõk tema jaoks korraga nii raskeks muutunud, et ta ei suutnud enam hoida seda samal kõrgusel, mis enne. „Sa peaksid olema oma kinnipitseeritud vangikongis aeglaselt olematusesse hajumas, aga sellest hoolimata on osa sinust selles maailmas ja selles kehas, millel pole südamikku! Kes sind põgenema aitas?“

„Mind pole keegi aidanud,“ lausus Arya, mustaks tõmbunud silmades välgatamas viha, kui ta Saatana poole sööstis, „ma olen ennast alati ise aidanud!“

Silmipimestava kollase valgussähvatuse peale lõid puud leekidesse ja Miah kaotas hetkeks nägemise. Kui ta oma silmad uuesti avas, nägi ta, et ta ripub kõrgel tuleleeke peegeldava lume kohal nähtamatul plaadil, mille Rheon nende kaitseks loonud oli, ning ta ootas, et näeb Aryat verisena hangede vahel lebamas nagu langenud lumeinglit, sest Saatan oli päästnud valla nii suure jõulaengu, et kui Rheon ei oleks otsustanud oma viha Miah’ vastu hetkeks kõrvale heita, oleks vampiir surnud olnud, kuid see, kes vigastatuna maapinnal lebas, mõõk tema käeulatusest väljas ja kõik jäsemed murtud, oli Saatan, mitte Arya.

„Mis praegu juhtus?“ päris Miah Rheonilt, suutmata oma silmi uskuda. „Kas Saatanal läks midagi valesti?“

„Ma ei tea, see juhtus liiga kiiresti,“ vastas Rheon. Miah märkas, et messia nägu oli tahmane ja juuksed kõrbenud, ning tundis tema vastu suurt tänu, et Rheon oli otsustanud teda aidata, kuigi see oli tähendanud, et ta ei olnud selle hiiglasliku väe vallandumisest terve nahaga pääsenud, kuid Rheon pööras pea ära, nagu oleks tänutunne viimane, mida ta vampiirilt tahaks, ning et mitte talle otsa vaadata, pööras Miah oma pilgu maas lebava Miketzi poole.

Saatana mõõk, mis oli kunagi olnud Morien-Sebieli mõõk ja millega messias Morien-Sebieli tapma pidi, peitis ennast Karõmi vulkaani sees, kuid Saatan oli selle omanik ja võis selle esile manada, millal iganes ta seda vajas. Teras hiilgas kutsuvalt ning Miah valmistus plaadilt maha hüppama, et seda enda kätte võtta ja säästa Rheoni teda ees ootava väljakutse raskusest, kuid Rheoni sõrmed, mis tema randmest haarasid, hoidsid nii tugevasti temast kinni, nagu oleksid need rauast. „Ma tean, mida sa mõtled, aga sa ei saa seda teha,“ osutas ta põletushaavadele Miah’ kätel, mis ei ilmutanud märkigi sellest, nagu hakkaksid need kohe paranema. „See mõõk põletaks su kohe tuhaks,“ ütles ta häälel, mis oli nii mürgine, et lisas samahästi kui juurde, et tal poleks sellest üldse kahju.

„Võta see siis ise!“ palus vampiir, kuid messias raputas pead.

„See ei ole see koht, kus ma selle mõõga endale pean saama,“ lausus ta ning ajas lõua püsti, andes Miah’le mõista, et ta ei kavatse teha midagi, mida vampiir temalt palub.

Arya ja Saatana võitlus lähenes viimasele vaatusele ja Miah ei suutnud uskuda, mida ta nägi. Saatan lamas Arya jalge ees nagu koer ning vampiir ei näinud selles mingit mõistuspärasust, sest kuigi Leon Wilsoni surnukeha, millesse Saatan asunud oli, aeglustas teda ning andis Aryale eelise, oli vampiiril raske uskuda, kui hõlpsalt Arya inglist jagu oli saanud. Ta tuletas endale meelde, et see ei olnud esimene kord, kuid eelmisel korral oli Saatana tähelepanu olnud hajutatud, mitte nagu sellel õhtul, kui Saatana iga liigutus kõneles tema valvelolekust, ning Miah'l ei olnud õrna aimugi, mis oli põhjustanud selle, et silmipimestav kollane valgussähvatus, mis oli mõjunud samamoodi nagu tuumapommi plahvatus, oli pöördunud oma vallandaja vastu...

Miah hammustas huulde, kui talle kohale jõudis, et kuna ei tema ega Rheon ei olnud näinud, mis täpselt juhtus, võis selle olla vallandanud ka keegi teine.

Arya asetas oma jala Saatana pea peale, nagu tahaks seda lömastada, ning Saatan sülitas välja suutäie verd. „Ma hoiatan sind, ükskõik kummale sa nendest lapse sünnitad, ei saa sa tema abil valitseda, sest messias võidab antikristuse ja kõik läheb nii, nagu on aegade algusest peale ennustatud, see on igavene ja häirimatu maailmakord ja sa ei saa selle vastu!“

„Praegu ei ole see maailmakord, mille vastu ma saada tahan, vaid hoopis sina,“ lausus Arya võõral häälel, milles laulsid Miah’ jaoks kõige kaunimad ja naiselikumad noodid, ning tõstis siis mõõga oma pea kohale, et sellega Leon Wilsoni kõri purustada ja toimida samamoodi, nagu ta oli toiminud Lucius Ferrumiga, kuid samal hetkel hüppas Miah teist korda selle õhtu jooksul tema ja Saatana vahele, sest ingli huulte vahelt oli pudenenud üks sõna, mida Miah kunagi ei olnud arvanud Arya kohta kasutatavat, ja sellest ühest sõnast oli piisanud, et panna Miah toimima täpselt samamoodi nagu sellel päeval, kui ta oli Leon Wilsoni ette seisnud ja oma käed välja sirutanud, et kaitsta teda kuulide eest, mis pidid temast Šveitsi juustu tegema.

Miah oli tahtnud, et Leon Wilson elaks, sest see mees oli teadnud asju, millest Miah ei olnud osanud undki näha, ning nüüd, kui Leon Wilsoni sees oli Saatan, tahtis ta tema surma sama vähe kui eelmisel korral, sest Leon Wilsoni surm oleks toonud endaga kaasa Saatana pagendamise ning Miah kõhutunne ütles talle, et Saatan oli peale Arya ainus inimene, kes teadis, mis tegelikult toimus, ja ainus, kes talle seda ütleks.

„Mida sa teed?“ karjus Arya, kui Miah palja käega mõõgaterast kinni haaras, et takistada seda Leon Wilsoni ihusse vajumast, ning kõneles esimesed võimusõnad oma elus, teadmata, kust ta nendeks väe võttis, sest võimusõnu said kasutada ainult taevarahvas või väga vaimsed inimesed, kes tavaliselt hiljem pühakuteks said, ning Miah oli pimeduseolend, aga sõnad, mille ta välja ütles, omandasid samasuguse kaalu, nagu oleks neid lausunud Orleansi neitsi. 

„Не мстите за себя, возлюбленные, но дайте место гневу Божию. Ибо написано: Мне отмщение, Я воздам, говорит Господь!“

Spoiler:

karjus ta oma hingekeeles ning Arya lendas eemale, kukkudes auto katusele ja karjudes valust, kui vali raksatus läbi õhu kajas ning vampiir silmanurgast nägi, kuidas tema säärest tungis välja terav luutükk. Ta kahetses, et oli sunnitud Aryale viga tegema, kuid ta pidi teadma, kas kahtlustel, mis seda võitlust vaadates temasse olid imbunud, oli mingit alust ning kuna need olid suunatud Arya vastu, sai neid kinnitada või ümber lükata ainult Arya suurim vaenlane. Ta pidi teada saama, mida Arya teinud oli, et armastus, mida Saatan Arra vastu tundis, teda nii kaugele ajendas minema.

Miah haaras Saatanal käest, ignoreerides suhu tõusvat kummalist šokolaadimaitset, ning tõmbas ta istukile ja toetas vastu puud. „Miks sa seda teed?“ küsis Saatan temalt.

„Sest ma tahan teada,“ lausus Miah.

„Mida teada?“ teeskles Saatan teadmatust.

„Tead küll,“ hakkas Miah kärsituks muutuma.

„Kas sa lahendasid mu mõistatuse?“ uuris Saatan selle peale.

Miah maigutas suud. „Mis see on, mis sureb, kuigi elab, ja elab, kuigi sureb?“ Ta langetas alistunult pea ja püüdis mõelda, kuid ainus asi, mis talle pähe tuli, oli armastus ja ta ei hakanud seda välja ütlema, sest midagi, mis tundus nii ilmne, ei saanud selles olukorras tõsi olla. „Ma ei tea.“

Saatan ohkas. „Kas ma annan sulle väikese vihje? See on midagi, mida sa arvad, et sul pole.“

„Midagi, mida ma arvan, et mul pole...“ Miah ei teadnud, kuidas Saatan tema hinge nägi, aga ingel võis silmas pidada ainult ühte asja. Talle meenus viimane kord, kui ta oli Holy Crossi surnuaias käinud, ning kui tavaliselt oli ta käinud seal koos onu Marcusega, kes külastas tihti enda ja Miah’ isa ühise ema hauda, siis seekord olid tema vanemad need, kes surnuaeda otsustasid minna. See oli olnud nädal enne seda, kui Miah koos nendega Prantsusmaale puhkama sõitis ning ta oli tagantjärele mitu korda mõelnud, et oleks pidanud selles märki nägema, kuid ta oli olnud alles laps ning see, et tema vanemad võisid aimata oma surma lähenemist ja tahtsid selle pärast oma esivanematega kohtuda, oli talle tulnud pähe alles siis, kui ta Pariisis surnukuuris seisis ning vaatas kahte kõrvuti surnuraamidel lebavat laibakotti.  Lisaks Marcuse ja Gilberti emale olid Holy Crossi surnuaeda maetud ka Amelia vanavanemad, kelle hauda Miah kunagi varem näinud ei olnud ning kelle ilmetuid ja osaliselt tuhmunud kirjadega hauaplaate vaadates ei tekkinud Miah’l kordagi tunnet, et tal oleks nendega mingi side, ning selle asemel, et kuulata, kuidas tema vanemad neid meenutavad, oli ta otsustanud selles enda jaoks võõras surnuaia osas omapäi ringi vaadata ning leidnud hoopis huvitavama hauakivi. Sellel olid kujutatud kaks naist, kelle nimede ja sünni- ning surmakuupäevade all oli kirjutatud lause „Tõeline sõprus on igavene ega sure ka siis, kui sõbrad surevad“. Mõne aja pärast oli kohale sadanud Miah’ ema, öelnud, et mis ta sellest lesbarite hauast ikka vahib, ja oma poja minema vedanud, aga see lause oli Miah’le meelde jäänud ja nüüd tundus talle, et sellel oli kindel põhjus.

Tõeline sõprus võis surra, kui sõbrad veel elasid ning sellisel juhul ei olnud see enam tõeline sõprus, aga see võis kesta ka seni, kuni üks inimene veel teist mäletas, isegi kui see teine oli juba surnud, ning „igavesti“ tähendas inimeste puhul väga tihti „kuni surmani“.

 See pidi olema õige vastus.

„Tõeline sõprus!“

Oli ainult üks asi, mis oli raskem kui olla ilma vanemateta ja ilma oma armastatuta, see oli olla ilma sõpradeta.

Saatan noogutas kergendatult. „Tõeline sõber on maailma kõige suurem aare ning sa pead ta leidma ja vabastama ta Esimesele Eevale mõeldud vangistusest, kuhu alguse- ja lõpuaegade naine ta määranud on, sest ainult tema suudab ta peatada ja seda tuleb teha enne, kui ta sünnitab lapse, kelle abil ta taeva troonile kavatseb tõusta! Jahve näeb vaid loomulikke tulevikke ega tea, mida Ašera teinud on, sest Esimene Eeva ei olnud tema loodud ning ta ei tea, et tema plaan on ohus. Iga hetkega suureneb tõenäosus, et võitlusest messia ja antikristuse vahel tuleb võitjana välja hoopis...“

„...sinu ema Ašera?“ lõpetas Miah tema eest, püüdes ignoreerida südamepööritust, mis pani ta tundma, nagu oleks ta neelanud alla tuumajaama kütusevarda.

Sellel hetkel, kui Arya oli valmistunud Gabrieli Valgusmõõgaga Leon Wilsonit surmama ja Saatanat tema kehast pagendama, oli Saatan nimetanud Aryat oma emaks ning Miah mõistis, et ta oli pöördunud Ašera poole, kellega Arya seotud oli...

Kas Ašera kavatses Aryat ära kasutades messia asemel ise uueks jumalaks saada? Okei, jumalannaks? Miah sai sellest soovist täitsa aru, sest Ašera oli valitsenud neljanda maailma jumala kõrval ja mõnda aega ka Jehoova kõrval, nii et tõdemus, et Ašera võis Jehoova kullast trooni ihaldada, et pannud teda imestama, aga ta ei suutnud aru saada, miks Arra selle pärast oma kehast ilma oli jäänud.

Kui see oleks olnud ainuke asi, millest Miah aru ei oleks saanud, oleks kõik väga viis olnud, sest sellisel juhul oleks ta saanud vestelda Saatanaga nagu võrdne võrdsega, aga seda ei juhtunud, sest Saatan oli teinud vea ja oletanud, et Miah saab aru kõigest, mida ta ütleb, kuigi see ei olnud võimalik, sest oli palju asju, mida ei teadnud isegi Naini Taavet ja mis ei olnud jõudnud mitte ühtegi kirjalikku teksti.

 „Sa tahad, et ma leiaksin Arra keha üles, kas pole?“ päris Miah Saatanalt ning ingel hammustas huulde, mõistes, et oli vampiiri ülehinnanud ja et aega hakkas väheks jääma, sest Leon Wilsoni vigastatud keha oli iga hetk lagunemas roiskuvaks lihakänkraks, milleks see juba varem saanud oleks, kui Saatan seda kaaperdanud ei oleks.

„Ma tahan, et sa leiaksid Arra üles,“ ütles ta tõsiselt, alandades end selle pimeduseolendi ees ja paludes esimest korda elus inimese pärast, keda ta armastas.

Vampiiri suured veripunased silmad olid küsivad. „Arra on siinsamas,“ nookas ta peaga Arya poole, kes autokapotile oli roomanud ja oma kätt enda suunas sammuva Rheoni poole sirutas. Messias tõstis Arya ettevaatlikult auto pealt maha, asetas ta lumele pikali, tõstis tema murdunud jala kõrgele õhku ning Saatan sulges silmad, kui Arya kisendama hakkas, sest naine oli temast piisavalt kaugel, et talle tundus hämaruses, nagu näeks ta tema asemel hoopis Arrat, kellele murdunud luu kokku kasvamine põrgupiinu tekitas.

„Tema ise arvab sedasama,“ lausus ta katkendlikult hingates, „sest ka teda on petetud.“ Saatan tasandas oma häält, nii et see vaibus peaaegu sosinaks. „Kes võiks koopiale pahaks panna, et ta arvab, et on originaal? Teine Eeva ei saanud kunagi teada, et enne teda oli olnud Esimene Eeva, ta pidas ennast alati Aadama ainsaks naiseks, kuid meie olime seal ja nägime, kuidas meie ema vormis mullast ja veest naise, kes oli veel enne kui naine, keda kõik maailma esimeseks peavad, kuid kes ei saanud kunagi Aadama kõrval kõndida, sest Ašera ei teadnud hingede loomise saladust ning Esimene Eeva ei olnud midagi enamat kui vaid keha, millel puudus olemus ja selle keskpunkt südamik. Jahve pani Esimese Eeva magama ja peitis tema keha kuhugi Eedeni aeda. Hiljem vangistas ta Ašera kolmandasse taevasse, mille põhjaosas asub põrgu ning mille üle ma valvet pean, ning lootis, et Ašera hääbub seal ja lakkab olemast nagu kõik taevarahva esindajad, kellesse inimesed enam ei usu, aga nüüd näen ma, et ta leidis endas ootamatult piisavalt jõudu, et oma teadvus lõhestada ja üks osa sellest põgenes vangistusest... “

„Kõiges on süüdi seksrevolutsioon,“ ütles Miah, et mitte öelda midagi muud, mis tal mõttes mõlkus, vähemalt mitte sellel hetkel, sest praegu oli väga tähtis oma mõtted enne välja ütlemist lõpuni mõelda, sest ta ei tahtnud teha valesid järeldusi. Vampiiri huuled värisesid ja ta avastas, et kogu tema halb enesetunne oli taandunud hirmu ees, mida ta tundis, kui hakkas aru saama, mida see kõik tähendas.

Ašera oli suur jumalanna, Jehoova abikaasa, kõigi inglite ema ja kogu maailma naiselikkuse kehastus ning pärast seda, kui Jehoova tema kultuse keelas, olid naised pidanud elama tuhandeid aastaid oma meeste käskudele alludes, aga 20. sajandi teine pool oli kõike muutnud ning iga kord, kui mõni naine vabanes vanade moraalipõhimõtete kammitsatest, sai Ašera jõudu juurde ning kasutas oma maagiat, mis pidi olema palju vanem kui Jehoova ise ning see oli ta päästnud.

„Mida ta tahab?“ küsis Miah, kartes vastust sama palju kui ta seda ootas.

„Alguses arvasin ma, et ta kavatseb messia proovile panna, sest ainult see, kes suudab panna vastu kiusatusele, on väärt Jahve trooni endale nõudlema, aga nüüd ma sellesse enam ei usu ja ma olen sulle juba öelnud, miks! Ta tegi Arraga sedasama, mis endaga enne seda, kui ta minu valdustest põgenes, ning sellel kõigel saab olla ainult üks põhjus! Sa tead seda juba, eks ole?“ lausus Saatan. Ta vaatas Miah’le ootavalt otsa ja Miah tahtis talle öelda, et tegelikult ei tea ikka küll, et ta ei jaga praegu üldse matsu välja, kuid ei jõudnud seda teha, sest vaevalt oli ta oma suu avanud, kui Rheon temast kinni haaras ja ta vakatas. Messia haare tema ümber oli lõtv ja kui olukord oleks olnud teistsugune, oleks tal olnud kerge arvata, et Rheon kallistab teda selja tagant, kuid messial ei olnud mingit põhjust kallistada kedagi, kes oli jätnud talle rääkimata midagi nii olulist. Miah teadis, et Rheon oli vihane ning tahtis noormehelt küsida, mida ta plaanib, kui Rheoni käed teda nii tugevasti pigistama hakkasid, et tema organid kokku surusid ja järgmisel hetkel kerkisid ta jalad maast õhku ning ta lendas nagu ketas kõvera männi otsa ning niitis selle pikali. 

Hea, et see ainult üks puu oli, kui neid oleks rohkem olnud, oleks ajakirjandus järgmisel päeval kirjutanud, et Venemaale on jälle mõni uus meteoriit kukkunud. Või meteoor. Nendel oli vist mingi vahe, aga Miah’ pea, mis oli puule kõva obaduse andnud, leidis praegu, et füüsika on liiga alla käinud, et selle peale mõeldes oma aega raisata.

Poiss pööras ennast külili, vaadates Rheoni, kes seisis Saatana ees, Bereishit tema käes ööpimeduses hiilgamas nagu Aleksandria tuletorn. Saatana silmad oli Rheoni asemel Miah’le kinnitunud ja kuigi vampiir ei võinud kuulda, mida ingel talle ütles, luges ta seda tema huultelt, mis olid tõmbunud väga kahvatuks, kui teadmine, et Rheon kavatses viia lõpule selle, mida Arya alustanud oli, temani jõudis. Rheon tõstis oma mõõga kõrgele pea kohale ja Miah tahtis talle hüüda, et ta järele jätaks, aga ta ei jaksanud eriti, isegi ennast istukile ajada ei jaksanud. Ta pea oli kuidagi pehme ja kui Miah’ seda oma terve käega katsus, sest teise käe oli ta ära murdnud, tundus talle, nagu oleks ta pistnud oma sõrmed tarretise sisse. Hmm, tarretis peas, asi lõhnas kahtlaselt selle järele, et ta kolju oli nii lõhki, et aju voolas sellest välja nagu želee. Mõõk langes, Leon Wilsoni veri pritsis Rheoni riietele, Saatana pagendamist saatis ere valgusemäng ja Arya, kelle vigastatud jala Rheon terveks oli teinud, sööstis Miah’ juurde ning kummardus tema kohale, asetades oma käed tema põskedele. Tema sõrmeotstest voogas välja soojus, mis Miah’ endasse mähkis ning paks ja rasvane valu tema peas hakkas leevenduma.

Arya silmad, mis olid endiselt tumedad nagu põhjatud kaevud, hakkasid aeglaselt omandama oma tavalist värvi ning selleks ajaks, kui naine Miah’ oma embusesse haaras, ei meenutanud ta Miah’le enam verist sõjaprintsessi, kelleks ta muutunud oli, vaid seda sama hirmunud poissi, kes oli Jonathani Millenniumi Madude peakorteri keldris läbi klaasi vaadanud. Sel hetkel soovis vampiir kogu hingest uskuda, et tema kahtlused Arya kohta ei ole õigustatud, siis aga kuulis ta oma peas Saatana viimaseid sõnu, mis kõlasid nii valjult, nagu oleks Saatan neid talle kõrva karjunud, ning neid oli väga raske eirata.

See, et ta ei teadnud enam, kes on vaenlane ja kes mitte, ei tähendanud, et ta oleks pidanud valvsuse kaotama.

„Kas sinuga on kõik korras?“ küsis Arya murelikult ning kui Miah käe tõstis ja sellega uuesti oma pead katsus, avastas ta, et tema vigastus oli kadunud, kuid see ei pakkunud kergendust, sest Rheoni mõõk lendas läbi õhu ja maandus tema kõrvale lumme, möödudes temast nii napilt, nagu oleks Rheon püüdnud teda südamesse tabada, aga oleks kogemata mööda visanud.

Tema, Arya ja Rheon pidid olema liitlased, kuid praegu olid nad teinud palju vähemat, sest Miah oli keelanud Aryal Rheonile rääkida, et üks pool antikristusest on tema isa, ta oli võimusõnu kasutades Aryat rünnanud ja Saatana poole asunud ning keset mängu poolte vahetamine ei olnud kuigi soositud tegevus. Rheoni jaoks oli Miah praegu vaenlane ja kuigi nad oleksid pidanud pärast seda, mida Miah Saatana käest kuulnud oli, rohkem kokku hoidma kui kunagi varem, ei olnud see võimalik, sest pilk Rheoni silmades ütles Miah’le, et messias ei kavatse enam kunagi kuulata mitte ühtegi tema sõna.

Mõeldes, kui lähedalt jumalanna Ašera neid praegu jälgis, sirutas Miah vaistlikult oma käe Rheoni mõõga järele, kuid leidis selle enda haarde asemel hoopis oma kõrilt.

Selles osas oli jälle mõnusalt palju actionit.

Järgmises osas peaks ka actionit olema, aga see ei tule enne detsembri lõppu, kuna mul on kiire olnud  Jõulude ajal on kudumiseks kõige parem aeg, aga vahel juhtub nii, et tuleb pool tööd üles harutada...
Järgmises osas sekkub tegevusse veel üks ingel, Miah saab teada, miks ei ole hea rääkida sellega, kes sind kuulata ei taha, ning Arya saab endale ootamatu vaenlase.

Head uut aastat! Ma lubasin küll uut osa eelmise aasta lõpuks, aga vahel tuleb oma lubadusi murda  

Paar sõna šamanismist: 

Spoiler:

Vera, Nadežda ja Ljubov tähendavad vene keeles usku, lootust ja armastust. Need nimed pärinevad loost märter Sofiast ja tema kolmest tütrest: http://en.wikipedia.org/wiki/Faith,_Hope_and_Charity

Lada XRAY näeb välja selline: http://ladaxray.com/images/Lada_X-Ray_Concept.JPG . Volkswagen Sofia ei ole päris auto.

Laulud, mida selles osas mainitakse: https://www.youtube.com/watch?v=g9-rEEj-1uE ja https://www.youtube.com/watch?v=-FVfTxNqRWE . 

Selle mõistatuse, mille Saatan esitas, päris vastus on lootoseõis, nagu "Rooftop Prince'i" viimasest osast välja tuli, aga see ei mängi selle jutu juures mingit rolli

Enjoy! 
**

24.

Zach ei olnud märganud, millal ta tukkuma jäi, aga kui ta oma silmad püstkoja lähedalt kostva ulgumise peale lahti lõi ning kohkunult püsti kargas, oma polaarjope taskust nuga haarates, läbis tema tuimaks muutunud sõrmi valuaisting. Naise sõrmed, mis vahetult enne seda, kui tema rasked laud kinni vajusid, olid pigistanud mehe kätt temalt tuge otsides, klammerdusid nüüd tema sõrmede külge koolnukangestuses. 

Tšulpani tumepruunid silmad, mis olid püstkoja lae poole suunatud, olid sama elutud kui tema lai mongoliidne nägu, mida katsid hiiglaslikud lillakaspunased lõhkenud villid, tunnistus sellest salapärasest haigusest, mis selles keset jäist Siberit asuvas paigas, kus oli vaid kaks elanikku, möllanud oli. Tšulpani laibast vaid paar meetrit kaugemal lebas teki all tema isa, kohaliku šamaani surnukeha. Mees oli surnud eelmisel ööl vahetult pärast seda, kui Zach, kes oli kaotanud lumetormis oma seljakoti ja ühes sellega kogu oma matkavarustuse, oli märganud läbi tiheda lumesaju eemalt paistvat tulekuma ning selle poole läinud.

Zachi lennuk oli maandunud Moskvas kolm päeva tagasi ning sellest ajast peale oli ta võtnud igal võimalusel ühendust üla- ja allilma vaimudega, ohverdades neile reisile kaasa võetud esemeid ning saades vastutasuks teavet selle kohta, kuhu Miah ja tema kaaslased, kes polnud veel Venemaale jõudnud, teel olid. Surnute hinged ja loodusvaimud jälgisid neid ja, saanud paar päeva tagasi teada, et nad suunduvad Kamtšaka poolsaarele, otsustas Zach teha kõik endast oleneva, et enne neid pärale jõuda, kuid tema rendiauto mootor ütles varsti pärast Siberi platoole jõudmist üles. Zach oli otsustanud jalgsi edasi minna, et otsida endale ööseks peatuspaik, kuid jäi ootamatult lumetormi kätte ning selleks ajaks, kui see vaibus, oli ta sattunud inimtühja paika, kus polnud jälgegi asustusest, tema varustus oli kaduma läinud ning teda ähvardas surnuks külmumine. Tšulpani ja tema isa püstkotta astumine oli nagu koju jõudmine, aga mitte rõõmus, vaid kurb, sest ta leidis eest hingevaakuva šamaani, nägu nii rohkete villidega kaetud, et Zachil ei olnud võimalik eristada, kus asusid tema silmad, nina ja suu, ning kuigi mees tegi kõik endast oleneva ja palus vaimudelt abi, nagu ka möödunud päevadel, jäid vaimud tema palvetele seekord kurdiks, kuna Zach võis küll olla tarahgonda hõimu šamaan, aga mitte selle püstkoja peremees, ning ka Tšulpanil ei olnud piisavalt jõudu, et oma isa päästa.

Tšulpani isa hing lahkus vanast mehest valju korina saatel ning enne, kui Tšulpan ta tekiga kattis, et teda kurjade vaimude eest peita, tantsis ta ümber tema surnukeha, lüües suurt nahkset šamaanitrummi, mis oli nüüd tema oma, ning itkes Zachi jaoks võõras keeles seni, kuni kurnatusest kokku vajus ning ei tõusnud pärast seda enam oma asemelt, kus ta viimaks surnud oli. Zach oli hommikust õhtuni naise ümber saginud, hoides lõket kustumast, tehes tema kehale mähiseid ning püüdes teda toita, kuid Tšulpan oli tundnud, et tema surm on sama vältimatu kui tema isa oma, ega olnud tema abi vastu võtnud, nii et ainus, mida Zach lõpuks teha sai, oli tema kõrval põlvitada, hoides tema kätt, ning kuulata, kuidas Tšulpan pomises sõnu, millest Zach aru ei saanud, sest need ei meenutanud talle ühtegi keelt, mida ta tundis. Ta ei olnud isegi kindel, kas Tšuplani nimi oli tõesti Tšulpan või hoopis midagi muud, aga see oli viimane sõna, mis oli üle tüdruku isa huulte pudenenud, kui ta käe oma tütre poole sirutas, ning Zach tahtis uskuda, et see oli tõesti tema nimi, sest ta ei tahtnud mõelda sellest naisest kui võõrast.

Ta oli šamaani tütar ning seega Zachi hingele lähedane.

Zach kummardas, kangutas Tšulpani sõrmed enda omade ümbert lahti, põlvitas seejärel tagasi naise kõrvale ning sulges tema silmad. Ta ei kartnud nakatumist, kuna Tšulpani haigusnähud olid arenenud välja vähem kui päevaga,  tema aga oli juba rohkem kui ööpäeva selles püstkojas viibinud, ning ta tõdes, et surm oli temast seekord mööda läinud, ilmselt seetõttu, et tema segatud veri ning kahte erinevat päritolu vanema geenid andsid talle immuunsuse, mida Tšulpanil ja tema isal ei olnud, kuid sellest ei piisanud, et ta kergemalt hingata saaks, sest ulgumine kostis uuesti, nüüd juba lähemalt. Zach taganes, hoides nuga kaugel enda ees, ning surus oma selja vastu püstkoja rituaalide jaoks ettenähtud ruumi eluruumist eraldavat eesriiet. Tema põlved jõnksatasid, kui hundi pikk ja karvane koon ning hiilgavad silmad püstkoja suletud sissekäigu vahel läbi pugesid. Hallivatimees mõõtis Zachi oma pilguga ning Zach virutas jalaga tema suunas põleva sõetüki. „Käi minema!“ karjus ta, hääl külmast kähe, kuid hunt ei liigutanudki, vaid tema kõrvale ilmus teine, veelgi suurem isend, kelle käpad astusid üle ukseläve. Zachi tabas õudne mõte, et metsas pidi olema kümneid, kui isegi mitte sadu hunte, ja et šamaani vägi oli ainus, mis takistas neid püstkojale lähenemast, aga nüüd, kui šamaan ja tema tütar olid surnud, oli pühakoja kaitse kadunud ning hundid ei näinud Zachis endale ohtu, kuna ta ei olnud pärit sellelt maalt.

Suurem hunt, ilmselt isane, astus lõrisedes püstkotta, selg ähvardavalt kumer, nagu valmistuks ta kohe hüppama, ning Zach lennutas tema suunas järjekordse söetüki, kuid see põrkas looma kasukalt tagasi, ilma et oleks sutt isegi kiunatama pannud, ning loom kargas, hambad irevil, Zachi poole, sihtides tema kõri. Raske elajas langes mehele peale ning kuigi viimane oma noa tema ribide vahele vajutas, ründas hunt teda edasi, kuni tema hambad viimaks Zachi õlga kaevusid. Valu halvas mehe ning ta kaotas jõu võidelda, kuid surm ei tulnud, sest läbi püstkoja lae langes hiiglaslik punane valguskera, mis pool püstkoda purustas, ning paiskas kõik selles olnud elusad ja surnud õue külmale lumele. Zachi pea kumises, veri tema õlast voolas kiiresti lõhkirebitud jopetäidise vahelt välja valgele lumele, ning kui ta nägi hunte ummisjalu põgenemas ning Tšulpani püstkojast välja ratsutamas, reied majesteetliku bengali tiigri külgedesse surutud, arvas ta et kujutab seda endale ette. Tšulpani ümbritses kummaline valgus, kuldpunane, aga külm, ning tema silmadesse ilmus uuesti elusäde.

Kas ta oli eksinud, kui Tšulpani surnuks pidas, ja koolnukangestus võis Siberi lõikavas külmas tekkida ka veel elavatele inimestele, kui nende kehatemperatuur langes piisavalt madalale? Tšulpan ja tema tiiger hakkasid Zachi poole tulema ning kui Zach silmi kissitas, nägi ta, kuidas katki läinud paised naise nahalt kadusid, jättes selle siledaks nagu virsiku.

„T-Tšulpan?“ küsis tumedanahaline mees areldi.

Tšulpan kallutas küsivalt oma pead. „Kas tema nimi oli Tšulpan?“ Kuldpunane valgus hõljus endiselt tema ümber, otsekui otsiks avaust, mille kaudu tema kehasse pugeda, ning Zach hakkas mõistma, et see, keda ta enda ees nägi, ei olnud enam Tšulpan, vaid üks taevarahva esindajatest, kes oli otsustanud Tšulpani keha endale võtta. „See nimi ei meeldi mulle.“

„Kuidas ma sind siis kutsuma pean?“ päris Zach, surudes hambad valust risti, kui oma valutavate sõrmedega oma õlahaava kompis.

„Kutsu mind Gabiks,“ vastas ingel, istus Zachi kõrvale maha ning asetas oma käed vastu mehe verd jooksvat õlga, kuni tema haav kokku kasvas, jättes endast maha vaid õrna punase joone, mis ainsana reetis, et kunagi oli selle koha peal asunud eluohtlik vigastus. Bengali tiiger surus oma sooja ja niiske nina vastu Zachi põske ja kuigi Zach oleks pidanud kartma teda sama palju, nagu oli kartnud hunte, ei tundnud ta selle hiiglasliku karvase looma ees vähimatki hirmukübet.

„Miks sa siin oled?“ küsis Zach Gabilt, mõistmata, miks oli ingel tema juurde tulnud ja Tšuplani kehasse asunud, ning tundis tema ees nii suurt aukartust, et ei julgenud talle isegi mitte silma vaadata, kuid Gabi ei võinud seda sallida, ta kergitas Zachi lõuga ja sundis teda endale otsa vaatama.

„Ma pean ühele vampiirile soovituskirja andma, sest üksi pimeduseolend ei pääse ilma ingli eestkosteta taevasse.“ Gabi sirutas käe välja ning tema peopessa ilmus hiilgava sõõriga ümbritsetud kirjarull, mille peal oli punane pitser kirjaga גַּבְרִיאֵל.

Zachi silmad läksid imestusest suureks. „Miah!“

Gabi naeratas. „Jah, Miah.“

„Kas ta tuleb siia?“ ahmis Zach õhku.

„Tema, messias ja nende saatja on siin veel enne, kui päike homme õhtul loojub,“ vastas Gabi. „Sandalphon vaatas tulevikku nii, nagu ainult tema seda teha suudab, kui Jahve annab talle loa oma tulevikunägemise võimet kanaldada, ning Jahve andis. Sandalphon ei näe ette sündmusi, vaid ainult paiku, mis nendega seotud on, ning kui ma ütlesin talle, kellega mul kohtuda on vaja, andis ta mulle selle koha koordinaadid. Ma ei kavatsenud selle naise surnukeha asustada, aga kui ma avastasin, et tema ja selle mehe juures juures on ka elav inimene, ei olnud mul valikut, sest alati on oht, et keegi näeb minu tõelist kuju ja põleb tuhaks.“ Ta vaatas üle õla püstkoda kaheks osaks jagava eesriide poole, mis tuules laperdas. „See ei meeldi mulle,“ pomises ta, „liiga palju võõraid vaime...“

„Kus Miah praegu on?“ katkestas Zach teda.

„Kas sa tahad, et ma näitan sulle?“ päris Gabi.

Zach noogutas, suutmata Gabit ära tänada, ning ingli ette õhku ilmus kuldse raamiga peegel, mis jäi Zachi ette seisma, nagu hoiaksid seda paigal nähtamatud käed. „Jäta, Ouka,“ palus ta, kui tema kaslasest kaaslane seda käpaga püüdis kaapida. „Aseta oma mõlemad peopesad vastu klaasi ning kujutle, et näed seda inimest oma südame küljes rippumas,“ õpetas Gabi, ning kui Zach tegi, nagu palutud, hakkas peegli klaasjas pind värelema ning tema ette ilmus kujutis.

Miah jooksid läbi lume, riided räbaldunud, nagu oleks keegi need lõhki rebinud. Ta mõjus nii mahajäetult, et Zach ahhetas, kui oma sõpra sellisena nägi, ning see pälvis Gabi tähelepanu. Ta nihutas ennast, et näha sedasama, mida nägi Zach, ja see kohutas ka teda.

„Midagi on valesti,“ sosistas ta. „Miks ta üksi tuleb?“

Gabi tegi oma mõlema käega liigutuse, mis oli nii kiire, et Zach seda ei näinud. Pilt peeglis suurenes ja selle värvid teravnesid, nii et Zach nägi selgesti kahte erinevat värvi köit, mis olid ümber Miah’ kõri seotud ja need olid omavahel nii läbi põimunud, et neid oleks olnud kerge üheks köieks pidada. Nende otsad lohisesid mööda lumist maapinda, jättes sellele värelevad värvijäljed, millest lõi sädemeid, kui need puutusid kokku peaaegu läbipaistva mantliga, mis hõljus tema kohal ning sai alguse vampiiri pea kohal olevast ringikujulisest värelusest, mille keskelt oli suur tükk välja rebitud. Tema mõlemal jalal hõõgus kummaline sümbol, mis meenutas Zachile foiniikia tähti. „Mis temaga lahti on?“

„Oled sa kindel, et sa tahad seda teada?“ päris Gabi Oukat kõrva tagant sügades, nagu oleks tiiger kõigest suur kass, ning Ouka ise tundus sama arvavat, sest ta püüdis Zachile sülle pugeda ning lükkas mehe lumele pikali, nii et tal oli tükk tegemist, et tema raskust oma rinnalt maha lükata.

„Loomulikult!“

„Teda on kaks korda vaigistatud ja seejärel pagendatud...“

„Vaigistatud?“ ei saanud Zach aru.

„Vaigistamist on mitmesugust ja kõige kuulsam vaigistatu on kahtlemata Sakarias, kellelt... khmm... üks ingel, kelle nime ma nimetama ei hakka aga tema nimi on väga ilus ja ta on ise ka väga ilus, võttis kõnevõime, sest Sakarias arvas, et ta on isaks saamiseks liiga vana, tead ju küll, sel ajal viljakusravi veel ei olnud. Sakarias vaigistati karistuseks kahtluse eest ja ta ei saanud kuni oma poja kaheksa päeva vanuseks saamiseni üldse rääkida, aga kõiki mõistuse ja kõnevõimega olendeid saab taevase jõu abil vaigistada ka nii, et nad ei saa rääkida mõne kindla inimesega või ei saa öelda mõnda kindlat asja. Vaata hoolega ja sa näed, et tema kaela ümber olevad köied on erinevat värvi, mis tähendab, et keegi tahtis, et ta vaikiks mõlemat moodi.“

„Miks mitte teda tappa?“ avastas Zach end küsimast.

„Kas sa näed seda peaaegu läbipaistvat mantlit, mis tema ümber hõljub?“ päris Gabi. „See, kes ta pagendas, on pidanud teda liiga väärtuslikuks, et teda surma saata, aga otsustas sellest hoolimata temast vabaneda. Tema peale on pandud kaitse, mille jaoks ta on pidanud midagi ohverdama, ja selleks on valitud osa tema morfilisest väljast,“ selgitas ingel, „mis tähendab, et seni, kuni see mantel teda päikesevalguse eest kaitseb ja lubab tal päeva ajal ärkvel püsida, et ta saaks edasi liikuda, toitub see tema mälestustest.“ Gabi ilme oli murelik. „Loodame, et need ei lõppe enne otsa, kui ta siia jõuab, sest vastasel korral see mantel haihtub ja kui see juhtub valel ajal, siis Miah sureb.“

„Kas sa tahad öelda, et Miah võib oma mälestused kaotada?“ oli Zach pahviks löödud, seistes silmitsi tõsiasjaga, et järgmisel korral, kui ta Miah’ga kohtub, ei pruugi poiss enam mäletada, kes ta on.

„Morfiline väli on õhem selle koha peal, kus asuvad vanemad mälestused, nii et suure tõenäosusega kaotab ta esmalt Jonathani omad, aga mõnedel inimestel on vanemad mälestused püsivamad ja seetõttu ei saa välistada võimalust, et Jonathani mälestused jäävad alles ja Miah’ hakkab ennast temaks pidama. Ma ei tea, mida ta tegi ja kes ta väiksema köie abil vaigistanud on, kuid maailmas on ainult üks surematu, kes oskab sellist kõige halva eest kaitsvat kilpi luua, ja see ei tähenda head.“

„Mida ta tegi?“ päris Zach, libistades käe hajameelselt Ouka karva sisse ning vaadates, kuidas Gabi mõtlikult oma alahuult näpib, nagu väikesed lapsed teha tavatsesid, kui mõttesse vajusid. Kes pani üldse tiigrile nimeks Ouka? See oli peaaegu sama halb kui Baka.

„Vihastas vale taevarahva esindaja välja,“ kostis Gabi viimaks.

„Kelle?“ küsis mees.

Gabi nägu oli täiesti ilmetu, aga tema silmades põles vihkamine. „Minu ema.“


Maailmas oli palju asju, millest Miah Hart aru ei saanud, näiteks see, miks Kuul oli nägu ja miks keegi veel Linnuteele raudteed ei olnud ehitanud, aga sel hetkel troonis tema jaoks arusaamatute asjade nimekirja tipus ilma mingigi kahtluseta küsimus, miks oli tema alati see, kes viga sai. Kui ta oleks tahtnud vigastused, mille ta oli saanud selle pärast, et oli püüdnud midagi õigesti teha, kokku lugeda, oleks tal olnud sõrmede asemel selleks vaja sama palju jalgu kui ämblikul või nii ta vähemalt arvas. Miah tundis, kuidas paks vatt tema kõrvadest sisse poeb nagu liiga sügavale surutud kõrvatropid ning see, et ta istus lumehanges, Rheoni mõõgatera, mis tundus külmast õhtust hoolimata soojem kui tema enda ihu, vastu kaela surutud, ei läinud talle enam korraga üldse korda, ämblikute anatoomia tundus talle palju hingelähedasem.

Ämblikul oli kaheksa jalga, aga temal oli kümme sõrme, mis tähendas, et ta oli kaotanud võime kümne piires arvutada ja kümme tundus tema jaoks väiksem arv kui kaheksa, mida peeti kristluses täiuslikkuse arvuks. Ta oli üsna kindel, et tal oli pajuõrutus, või oli see ajupõrutus? Põrutus, põrutus, põrutus peas, peas pole aju, kuid ajus on pea, mõistatan ära, kui teie ei tea, põrutus, põrutus, põrutus hea. Ajupõrutusel oli veel rohkem sümptomeid kui Miah’ kahel käel sõrmi ning ta oli juba valmis ämblikute ja nende jalgade juurde tagasi pöörduma, kui ehe viha Rheoni silmades ta kaineks sundis, nii et tema luuletajaanne kadus enne, kui ta jõudis põrutused pirukateks ümber konverteerida.

„Sa valetasid mulle.“ Rheoni hääl kõlas jahedalt ja vaoshoitult, aga tema pealispinna all mulksus midagi palju kuumemat ja kurjakuulutavamat kui laava.

Miah kergitas oma kulmu, kuigi oleks tahtnud seda hoopis kortsutada. „Ainult mina?“

Rheon avas suu, et midagi vastata, kui hästi sihitud lumekattega jääpall tal mõõga käest lõi ning Miah’ süüdistamise asemel tõi ta kuuldavale valuoige ja tõstis oma haiget saanud käe suu juurde, et sellele puhuda.
 
„Miah tegi seda, mida kõige õigemaks pidas,“ lausus Arya oma paljaid punaseks tõmbunud käsi hõõrudes, „ning mina olin sellega nõus, nii et süüdistades teda, pead sa süüdistama ka mind, sest kumbki meist ei varjanud sinu eest rohkem kui teine.“

Rheoni suu vajus lahti. „Kas sa tahad öelda, et sa astud tema kaitseks välja isegi pärast seda, kui sa tema pärast oma jala murdsid?“ Noormees vangutas pead. „Hakkab peale, tema on vägivaldne ja sina lepid sellega! Ma ei imestaks, kui teie suhet kajastataks kunagi saates „Keda ma küll armastasin?!““

Miah tajus tema sõnade taga vihjet, nagu oleks Miah’ ja Arya vahel midagi enamat kui peame-koos-Rheoni-selja-taga-plaani-ja-vaatame-et-ta-sellest-teada-ei-saaks suhe, ning ta oli valmis tegema ükskõik mida, et Rheonile selgeks teha, et ta eksib, sest nii sai ta teha selle selgeks ka iseendale. „Ole vait, muidu saadan ma sinu ankeedi saatesse „Maailma järgmine tippmessias“!“ pahvatas ta, kuid tema meelehärmiks ei hakanud sellest ideest kinni mitte Rheon, vaid hoopis Arya.

„Minu ees seisab kaks ebaharilike võimetega noormeest, kuid minu käes on vaid üks taevavärava võti, ning selleks, et otsustada, kes seda rohkem väärib, vaatame teie viimase nädala imetegusid. Muhammad ibn Hasan al-Mahdī ehk Mahdi,“ pöördus ta Miah’ poole, nimetades teda moslemite messiaks, „vee veiniks muutmine oli sinu viimase aja üks nõrgemaid saavutusi, kuna veini asemel täitsid sa amforad hoopis viinaga ning põhjustasid mitmele pulmakülalisele alkoholimürgituse. Rheon Roberts ehk messias,“ vaatas ta Rheoni poole, „sa suutsid küll halvatud mehe tervendada, kuid tal tekkis pärast seda jaapani keele aktsent, kõik tema kodukohas naeravad tema üle ning ta ei saa enam oma kiriku gospelkooris laulda.“ Tema silmadesse ilmus musta värvi reeturlik värelus. „Teid mõlemaid tabasid selles saates tagasilöögid, kuid kohtunikud on siiski otsustanud, et ühes teist on suurem potentsiaal võita antikristust, tappa Jumal ning päästa maailm. Maailma järgmine tippmessias on...“ Ta sirutas oma tühja käe Rheoni poole välja. „Rheon!“

Rheon ei naernud ei suu ega ka silmadega, tegelikult nägi ta välja nii, nagu poleks ta oma naerulihaseid mitte kunagi kasutanud, ja ega Miah ka seda naljakaks ei pidanud, sest viimased kümme Ameerika Tippmodelli hooaega olid tema arvates nii igavad olnud, et ükski nende pihta käiv nali ei oleks saanud isegi siis naljakas olla, kui see oleks esitatud koomikute võistlusel, kuid siis taipas Miah ootamatult, miks Arya kildu oli hakanud rebima.

Miah oli mõtlematult Rheoni viimastest sõnadest kinni haaranud, et hajutada messia kahtlusi, nagu oleksid tema ja Arya item, ning Arya oli teinud sedasama, aga palju meeleheitlikumalt, kui Miah temalt oodanud oleks.

Arya värises külmast ning kui Miah nende maas lebavate asjade juurde suundus, sealt hargnema hakanud servadega pontšo üles korjas ja selle Aryale ümber mähkis, vältis Arya vampiiri pilku, nagu kardaks ta, mis saab siis, kui Rheon näeb neid teineteisele otsa vaatamas, ning nii vaatas ka Miah’ kõrvale, kohutav eelaimdus tema kõhus kuju võtmas nagu jäätükk.

Rheon oli naelapea pihta tabanud.

Ta meeldis Aryale.

Esimest korda elus meeldis ta kellelegi, aga ta ei saanud selle üle kuigi kaua rõõmustada, sest Rheoni jalalöök paiskas ta järgmise puu otsa, viies ta arvamusele, et Rheon kavatses lõkke jaoks puid langetada, aga oli kirve maha unustanud. Vampiiri õlg raksatas vastu männi krobelist koort ning üks terav puuoks lõikas nii sügavale tema lihasse, et kui ta selle välja tõmbas, jättis see endast maha nii suure tunneli, et selle sisse oleks saanud peita terve mängurongi.

„Mida Arya sellega öelda tahtis, et ma pean Jumala tapma?“ röökis messias ning Miah’ süda vajus saapasäärde, kui kate ka teiselt saladuselt, mis Miah’l ja Aryal Rheoni ees olnud oli, maha libises. Ta ei suutnud usuda, et Arya oli selle avaldanud, ei meelega ega kogemata, sest isegi kui ta oli selle pärast närvis, mida Rheon tema ja Miah’ kohta öelnud oli, teadis ta väga hästi, kui tähtis on, et Rheon ei saaks liiga vara teada, et antikristuse surmamine ei ole lõpp, ning see kinnitas kahtlust, mis Saatanaga vesteldes temasse oli pugenud ja mis oli pärast seda, kui Arya tema lahtise koljuluumurru terveks tegi, vaid ühe sammu kaugusel tema jaoks tõeks saamisest.

Nüüd oli ta selle sammu astunud.

See, kes oli Saatanaga võidelnud, Miah’ terveks ravinud ja ta hetk tagasi Rheoni ees solgiga üle kallanud, ei olnud Arya, vaid hoopis keegi teine; keegi, kellel oli vaja, et Esimese Eeva kehas oleks hing, et ta saaks seda kasutada, ning kes oli valinud välja Arra, sest oli ette näinud, et Arra ja messia teed ristuvad ühel päeval.

Arya oli alguse- ja lõpuaegade naise võõrustajakeha.

Tema kehas peitis end see osa jumalanna Ašerast, mis Jehoova vangistusest põgenenud oli, aga ta ei olnud sellest teadlik, ning see seadis nii tema enda kui ka Rheoni ohtu.

„Rheon, kuula mind, mul on sulle midagi väga tähtsat öelda,“ palus Miah end püsti ajades, tundes, et praegu oli viimane aeg oma avastust Rheoni ja Aryaga jagada, et nad saaksid kolmekesi otsustada, mida ette võtta, kuid Rheon ei tahtnud teda kuulata.

„Mida sul mulle praegu öelda on?“ küsis ta. „Me oleme mitu nädalat koos olnud, sul oli tuhat ja üks võimalust mulle rääkida, aga sa ei teinud seda, nii et miks peaksid sinu sõnad nüüd, kui ma tean, et ma pean tapma oma isa ja ka kõigi maailma inimeste looja, mulle veel korda minema? Ei peagi, sest ma olen kindel, et sinu suust tuleb ainult sooja õhku!“

„Pigem siiski külma, minu kehatemperatuur vastab alajahtumisele,“ kostis Miah, Rheonis sama pettunud kui Rheon temas, ning see pettumus rõhus raskelt neid mõlemaid. Rheoni rinnas pakitses valusalt, kui ta mõtles sellele, et vähem kui pool tundi tagasi oli ta otsustanud Miah’ oma usaldusisikuks valida, ning solvumine selle pärast, et Miah’ ei olnud petnud mitte ainult tema lootusi, vaid teda tervikuna, hoidis teda nii tugevasti enda kütkes, et kuigi ta nägi vampiiri silmades hingeahastust, mis kõneles sellest, kui hellaks see pimeduseolendi tegi, et talle ei antud võimalust öelda midagi, mis oli tema jaoks tähtsuse järjekorras esimene, tegi noormees oma südame kõvaks, otsustades, et ta ei lase Miah’l rääkida, enne kui vampiir teenib ära loa seda teha teha.

„Kui sa tahad, et su suu külmaks läheks, siis võin ma sind sellega aidata,“ ütles ta vaikselt, astudes Miah’le sammu võrra lähemale ning pannes vampiiri sellega ennast vastu viltu vajunud puud suruma, pilk kahtlustav.
„Kas sa kahetsed, et mind enne kõvemini peaga vastu puud ei visanud, ja oled otsustanud, et ma olen ikkagi surma ära teeninud? Kas sa ei tea tarkust, et tark inimene varjab, mida ta teab, aga alpide süda kuulutab nende rumalust?“

„Ma veel teen sulle Alpe,“ pomises Rheon. Ta sirutas oma mõlemad käed välja, lausus sõna שֶׁקֶט!“ ning Miah’ kõri ümber mähkus nähtamatu sulgur, mis tõmbus iga sõnaga, mida ta Rheonile öelda püüdis, üha koomamale, kuni vampiir kähises nagu seitsmekümneaastase staažiga suitsetaja, kelle häälepaelad olid üles paistetanud ja neid kattev limakiht ära kuivanud.

„Rheon, ära tee seda!“ palus Arya messialt, raputades tema õlgu, kuid Rheon lükkas ta endast eemale, nagu oleks Arya puudutus talle ebameeldiv.

„Sinuga saab ta endiselt rääkida, nii et ära karda, sa ei pea ilma tema häält kuulmata edasi elama,“ ütles ta teravalt. Arya vakatas, kui Rheon temast kaugemale astus, ning järgmisena tabas Rheoni juba puhas jäätükk ilma lumemaskeeringuta.

„Ma arvasin kogu aeg, et sa oled Jacksoni moodi, aga ma eksisin. Sinus on nii palju Morienit, et ma oleksin pidanud seda kohe nägema,“ ütles naine kibedalt. „Jackson ei teinud kunagi haiget, kellelegi, kes polnud seda ära teeninud, veel enam, ta ei olnud kunagi meelega kellegi vastu õel, ning alati, kui Morien tegi midagi, milleg Jackson rahul ei olnud, tundis ta kahetsust nende mõlema eest, aga sina naudid teiste kannatama panemist! Messia süda peaks olema suur ja armastust täis, ka nende vastu, kes on talle ülekohut teinud, aga sinu süda ei ole selline, see on väike ja ära kuivanud, täpselt nagu sinu-“

„Aitab, Arya,“ ohkas Miah, tundes kergendust, et Rheon ei olnud valetanud, kui lubas, et Miah ja Arya saavad endiselt omavahel rääkida, „on mõningaid kohti, kuhu ei lööda...“

„Sul on õigus,“ oli Arya irooniline, „selleks, et sellistesse kohtadesse lüüa, peaks neid nägema!“ Ta suundus põleva autovraki juurde ja hakkas nende asju kokku korjama ja mõnda aega tema tegevust jälginud, otsustas Miah talle appi minna. Arya kohvri lukk oli otsustanud lõplikult järele anda ning Miah oli sunnitud suurema osa asjadest tema stimuleeriva joogamati sisse keerama ja selle endale üle õla viskama, nagu oleks see magamiskott, mille sees on laip. Tema murdunud käsi, mis juba kokku oli kasvanud, nägi välja kummaliselt moondunud, kuna luuotsad ei olnud täpselt kokku haakunud, ning seda oli raske liigutada, aga vampiir ei pööranud sellele tähelepanu, sest see oli tema prioriteetide nimekirja lõpus, prioriteet number üks oli see, kuidas Rheonile teada anda, mida ta avastanud oli.

Väljale keeras vana Lada XRAY, mille oli ilmselt meelitanud kohale põlevast autost tõusvad leegid ja suits, ning sellest astusid välja kolm äravahetamiseni sarnast naist, kes kõik kandsid pikki peenikeste vöödega valgeid kleite, valgeid peapaelu ja kahte patsi ning kui nende näokujud ei oleks olnud nii erinevad, oleks olnud kerge neid õdedeks pidada. „Mis siin juhtus?“ küsis esimene naine.

„Meie auto libises teelt välja ja sõitis vastu puud,“ selgitas Arya, püüdes oma viga saanud vampiiritapmise komplekti kokku lappida ning pillates selle kogemata Miah’le jala peale, aga õnneks oli ainuke asi, mille see tappis, tema väike varvas. „Meie hoog oli väike, nii et keegi meist ei saanud viga, aga mu auto läheb ilmselt mahakandmisele.“ Arya pilk vilksas naiste auto poole. „Kust te tulete ja kuhu te lähete, inglikostüümid seljas?“

„Kuidas sa aru said, et need on inglikostüümid, kui neil ei ole tiibu küljes?“ imestas esimene naine, mille peale teised silmi pööritasid.

„Me esinesime kooriga Portugali saatkonna advendikontserdil,“ selgitas teine naine ja kolmas naine hakkas ümisema laulu, mis kõlas nagu „Swing Low, Sweet Chariot,“ kuid läks poole noodi pealt üle „Ave Mariaks“ ning kui Miah käed oleks vabad olnud, oleks ta oma kõrvad kinni katnud, sest gospelmuusika tundus talle võrreldes Maria tervitamisega peaaegu sõbralik. Zach oli seda laulu alati armastanud, eriti Etta Jamesi esituses, kelle plaate oli tal kodus oma tosin, kuid iga kord, kui ta üritas seda laulda, tuli sellest välja hoopis „Country Roads“, kuna Zach ei oleks suutnud isegi siis viisi pidada, kui tema elu sellest sõltunud oleks, ning selle peale mõtlemine aitas Miah’l oma näol naeratust hoida, kuni muusikaline vahepala lõppes. Võrreldes Zachiga oli Miah tõeline Andrea Bocelli, mis siis, et ka tema pagendati sarnaselt oma sõbraga muusikatundides taharitta...

...kuid ta ei tohtinud unustada, et Zach ei olnud enam tema sõber ning mälestused temast ei oleks tohtinud talle rõõmu valmistada.

„Selleks, et Portugali jõuluinglid olla, peaksite te natuke tõmmumad olema, aga ma olen kindel, et teie esinemine oli vaimustav,“ määris Arya neile osavalt mett moka peale. „Kust te pärit olete?“

„Jekaterinburgist, ja me oleme praegu tagasiteel,“ vastas kolmas naine, see ümiseja. „Kuhu teie suundute?“

„Samuti Jekaterinburgi,“ valetas Arya. „Mulle tundub, et meil on ühine tee.“

„Kas te ei tahaks meiega liituda?“ päris esimene naine.

„Sa ei oska vist arvutada, Vera, kui meil on autos viis kohta, siis ei mahu me ära!“

Veera silmad läksid imestusest suureks. „Meid ongi viis!“

„Kas sa ennast ka lugesid?“ küsiti temalt.

„Ma kahtlen selles, Nadežda,“ arvas kolmas naine.

„Oi,“ oli Vera imestunud, „ma tõesti unustasin.“ Ta müksas kolmandat naist oma küünarnukiga. „Kui sa oleksid sama väsinud kui mina, Lljubov, siis oleksid sina ka unustada võinud!“

„Kas teie nimed on tõesti Vera, Nadežda ja Ljubov?“ oli Miah kohkunud.

„Jah, kas see on imelik?“ tahtis Vera teada.

„Just teid me vajasimegi, meile kõigile kuluks natuke usku, lootust ja armastust ära!“ lõi Miah’ käsi kokku.

„Meile kuluks ära hoopis Volkswagen Sofia, see on suurem auto,“ arvas Arya.

„Oh, seda pole vaja,“ ütles Vera siiralt, „ma olen kindel, et me mahume ilusti ära. Mina ja Nadežda istume ette ning Ljubov ja...“ Ta osutas Aryale. „Kuidas teie nimed on?“

„Mina olen Arya,“ vastas Arya, „ning need on minu poeg Jahn ja tema klassivend Dirk.“

„Hästi, Arya, Jahn ja Dirk, teie istute koos Ljuboviga taha...“

„Mina tema kõrvale ei istu!“ osutas Rheon Miah’ poole ning kui vampiir üritas talle öelda, et vastab talle hea meelega sama, tõmbus tema kõri otsekohe pingesse ning ta suutis tuua kuuldavale vaid kurinat, mis andis küll edasi tema sõnade mõtte, aga mitte nende täpset tähendust.

„Miks sa tema kõrvale istuda ei taha?“ kallutas Vera küsivalt pead.

„Tal on larüngiit ja ma olen haigustele väga vastuvõtlik,“ vabandas Rheon.

„Mis on larüngiit?“ ei väljendanud Vera silmad mingit äratundmist. Miah tõdes, et Vera oli oma nime vääriline ja oleks suure tõenäosusega uskunud kõike, mida Rheon talle öelda oleks võinud, ja ei oleks selle peale silmagi pilgutanud, kui messias oleks talle öelnud, et larüngiit on põlvekedrapaistetus.

„Kõripõletik,“ oli Rheoni vastus napp, aga viis, kuidas ta Miah’t vaatas, lubas oletada, et talle oleks meeldinud palju rohkem öelda, et vampiiri kõri on läbi lõigatud, sest põletik võis mööda minna, aga läbilõikamine mitte, juhul kui sa piisavalt kiiresti lõigata jõudsid.

„Emm, okei,“ oli kõik, mida Vera selle peale öelda oskas. Mida kauem Miah teda vaatas, seda rohkem meenutas ta talle inglit, kuna ta nägi välja hele nagu ilmutus ja oli väga ilus ja suures segaduses, nagu oleks ta äsja taevast alla kukkunud ja ei teaks, kuidas surelike ja teist masti surematutega käituda, kuid see hetk ei kestnud kaua. „Ma hoolitsen selle eest, et mulle midagi külge ei hakkaks.“ Naine võttis väikesest valgest käekotist välja viinapudeli, mis oli peaaegu sama suur kui kott, ja rüüpas sellest mehise lonksu.

„Venelased,“ pomises Rheon Miah’le otsa vaadates, kuid taipas siis, et ta ei kavatsenud enam Miah’ga suhelda, ning istus tagaistmele Ljubovi kõrvale, sellel ajal kui Vera ja Nadežda Aryal ja Miah’l asju auto pagasiruumi aitasid mahutada. Seejärel istusid kõik autosse, Arya Miah’ ja Rheoni vahele, ning sõit läks lahti, kuid neil oli nii kitsas, et selleks ajaks, kui nad metsast välja jõudsid, oli Arya, kellele turvavööd ei jätkunud, juba Miah’ sülle vajunud, ning naise soojus pani Miah’ soovima, et hommik oleks kohe kätte jõudmas, mitte alles mägede taga, ja et tal ei oleks aega viia täide oma plaani, mis tema peas kuju hakkas võtma, sest isegi kui Miah oli messia soosingu kaotanud, oli messias endiselt tema soosingus ning ta pidi tegema kõik selleks, et messias saaks maailma päästa.

„Kõik saab korda,“ sosistas Arya talle, kui Miah’ pea tema õlale vajus ja tema käed naise kõhule liikusid, puudutades karedat riiet, mille alla jäi see, mille ta hävitama pidi.

Arya ei küsinud tema pisarate peale mitte midagi, nagu oleks ta aimanud, et tema ja Miah’ lähevad varsti erinevat rada.
 
 
Miah’ ja Rheoni hostelitoa vannitoa põrandavuugid olid mustad, seina vahel oli hallitus ja kui Miah vanni vett täis lasi, jäid veepinnale ujuma õlised laigud, aga poolest pudelist tähtaja ületanud vannivahust, mis ei lõhnanud enam lavendli, vaid hoopis ingveri järele, piisas, et Miah saaks spaamõnusid nautida, ning kui ta veiniklaasi oma huultele tõstis ja silmad sulges, oli tal kerge kujutleda, et ta on Jollylandi veepargis, kus ta seitse aastat tagasi koos oma vanemate ja onu Marcusega käinud oli. Tema isa oli saanud kahele inimesele tasuta päevapiletid ja oli kavatsenud koos oma naisega ühe toreda päeva veeta, aga onu Marcus oli arvanud, et nad peaksid ka Miah’ kaasa võtma ning viimaks olid nad läinud neljakesi. Miah oli vedanud oma onu ühe liumäe juurest teise juurde, andmata talle vähimatki hingetõmbeaega, sellel ajal kui tema vanemad veetsid kogu oma aja aurusaunas ja mullivannis. Kümneaastasena ei saanud Miah nendest aru, praegu aga tundis ta, et kui keegi talle selleks võimaluse annaks, käiks ta hea meelega koos oma vanematega saunas ja istuks koos nendega mullivannis ning unustaks lapsi kiljuma panevad torud.

Teekond Jekaterinburgi oli väga pikk ning Vera, Nadežda ja Ljubovi auto peatus pärast paaritunnist sõitu väikese kahekorruselise hotelli Золотая ветвь ees, kuhu nad endale toad olid reserveerinud, et järgmise päeva varahommikul oma sõitu jätkata, ning ka nendega kaasas olevale kolmele inimesele leidus hotellis ruumi, kuigi mitte nii palju, kui nad tahtnud oleksid. Arya mahutati kõige odavamasse naiste tuppa, kus tema värsked toanaabrid, keda oli seitse tükki, loovutasid talle torisedes alumise nari, millele nad oma kotid ja kohvrid olid ladustanud, ning Miah ja Rheon said enda käsutusse hotelli kõige suurema toa, mille kummutil lebas jääga täidetud ämbris šampusepudel ning mille voodikate oli kaetud roosi õielehtedega. Need olid mõeldud ühe värske abielupaari jaoks, kes pidid paraku oma pulmaööd vanglas erinevates kongides tähistama, sest laulatusel oli puhkenud kaklus ning politsei oli lisaks pruudile ja peigmehele viinud kaasa ka suurema osa külalisi. 

Rheon lükkas voodi vihaselt ümber ning Miah otsustas šampuse elu päästa ja viis selle tagasi vastuvõttu, kus Blanka, hotelliomaniku tütar, käsipõsakil tukkus, ees lahti kriminaalromaan. Tundes näljatunnet, mis teda tema heledat kaela vaadates valdas, äratas Miah tüdruku, ütles talle, et sooviks šampuse asemel hoopis veini, ning palus tal selle enda tuppa tuua. Tüdruk, kes nägi välja pisut noorem kui Miah, noogutas agaralt, blondid patsid hüplemas, kuid tema isa Havel asetas käe tema õlale ja raputas pead, ning kui mehe silmad Miah’ omadega kohtusid, nägi vampiir tema näost, et mees teadis, kes tema ees seisab.

Selleks ajaks, kui Miah tagasi tuppa jõudis, oli Rheon läinud. Avatud aknast puhus sisse jäist tuult ja üksikuid lumehelbeid, mis kohe sulasid, ning kui Miah aknast välja vaatas, nägi ta messia jälgi kaugele puude vahele suundumas. Ta püüdis noormeest hüüda, kuid tugev pitsitus kõris ei lasknud tal häälikuid sõnadeks vormida, ning ta oli valmis aknast välja hüppama ja Rheonile järele sööstma, kui uksele koputati. Ukse taga seisis Havel, kes naeratas vabandavalt, kui ta Miah’le neljakandilise paki odavat portveini ja plastmassist klaasi ulatas, öeldes, et oli unustanud, et toidukaupu saabub juurde alles ülehomme, kuid see ei olnud vein, mille pärast Miah Blankat enda juurde oli kutsunud, ning Havel teadis seda sama hästi kui Miah. Mehe selja tagant ilmus välja laia teraga ja plastmassist käepidemega nuga, mida ta vampiirile südamesse üritas suruda, kuid Miah aimas tema plaani ja nuga kõigest riivas tema rinda, enne kui kõrvale lendas.

Relvituks jäänud Havel ei püüdnud põgeneda, vaid alistus vampiirile, kes tegi tema käsivarrele küünega sügava sisselõike ja surus seejärel oma näljase suu selle vastu, lugedes hoolega igat sõõmu, kuid mitte selleks, et mitte võtta rohkem verd, kui tarvis, vaid selleks, et öelda oma südametunnistusest lahti enne, kui see ta murduma paneb. Havel värises põrandal nagu haavaleht ning Miah tundis, kuidas tema keha suurest verekaotusest šokki läheb, kuid ta jätkas toitumist ka siis, kui ta kõht juba täis oli ning iga üleliigne tilgake temas vastikust tekitas, sest Havel oli tema proovikivi. Haveli elu ja surma üle otsustamine andis talle suhu maigu sellest, mis tunne on tegutseda kaalutletult ja külmavereliselt, sihiks võtta kellegi elu. Kui ta viimaks mehest eemale tõmbus, veremaitse suus nii iiveldamapanev, et seda ei oleks saanud ära loputada isegi kõige kallim vein, ning avastas, et ei tunne tema kiiresti tõusvat ja langevat rinda vaadates ainsatki nendest tunnetest, mis olid teda vallanud siis, kui tema ees seisis onu Marcus, tõdes ta kurvalt, et see tähendas, et ta oli valmis.

Veel eile oli ta uskunud, et suudab hoolimata oma elajalikust loomusest inimlikuks jääda, kuid nüüd oli ta oma inimlikkusest vabatahtlikult lahti öelnud, sest kui ta oleks jäänud inimlikuks, ei oleks ta suutnud teha seda, mis tal ees seisis, ja jumalanna Ašerale vastu astuda, sest selleks, et jumalanna Ašerale vastu astuda, pidi ta astuma vastu Aryale ning eemaldama jumalanna Ašera trumpkaardi mängust.

Miah astus üle Haveli põrandal tõmbleva koguka kere, vaadates, kuidas tema nägu vaheldumisi pingesse läks ja seejärel uuesti lõtvus, ei heitnud mehele enam teist pilkugi, korjas veinipaki ja plastmassklaasi põrandalt üles, pühkis tolmust puhtaks ning läks vannituppa.

Miah ei teadnud, kui kaua ta veini juues vahuses vees ligunenud oli, kuid selleks ajaks, kui ta viimase lonksu märjukest oma kõrist alla valas, olid ainsad vahukirmed, mis veel vanni alles olid jäänud, kinnitunud tema nahale, ning tema külm keha oli muutnud vee jääkülmaks ja tekitanud sellele õhukese jääkirme. Ta astus vannist välja, veenired mööda keha alla voolamas, hõõrus ennast kareda nagis rippuva saunalinaga kuivaks, mässis rätiku ümber oma niuete ning läks tagasi tuppa, kus aken endiselt avatud oli ning kardin tuules õõtsus nagu kummituslik surilina. Havel oli minema roomanud, jättes endast maha vaid väikese vereloigu, ning Miah otsis enda seest väiksematki rõõmukübet selle üle, et mees oli ellu jäänud, kuid ei leidnud teda, tema sisemuses valitses ükskõiksus kõige selle pärast, mille ta vannis üha jahenevas vees lebades enda jaoks selgeks oli mõelnud, ning isegi puhaste ja tervete riiete selga panemine tundus vampiiri jaoks olulisem kui hotelliomaniku elu, sest mees oli vaid üks liivatera mere ääres, mille juurde tema, Rheon ja Arya jõudnud olid, ning mitte keegi ei mõelnud kunagi oma rannalina kuumavale liivale asetades, et üks kübe selle all võis olla teisest väärtuslikum.

Jehoova Jumal oli oma taevase abikaasa Ašera kultuse keelustanud, ta vangikongi heitnud ja selle kinni pitseerinud, et ilma temata kõige loodu üle valitseda, kuid ühel osal Ašera hingest oli õnnestunud vabaks saada, Esimese Eeva keha varastada ja see Arra Romini kehaga asendata, ilma et Jehoova oleks teada saanud, mis on sündinud. Miah ei teadnud, kes oli jumalanna Ašera kaasosaline, kuid ta kahtlustas, et see pidi olema mõni ingel, üks tema arvukatest lastest, kelle käsutusse oli pärast Jeesuse surma antud Saatuse oda, sest Jeesuse sünnist kuni tema surmani oli Ašera nii taevasest kui ka maisest maailmast ära lõigatud ning Saatuse Oda ei saanud temale kuuluda, vaid pidi olema kellegi teise omanduses. Kasutades Esimese Eeva keha, mille ta kuuendal päeval loonud oli ja mis ei olnud tänu tema võimetusele hinge luua osa ühestki paljudest võimalikest tulevikest, suutis ta Jehoova eest põgeneda ning lükata käima oma plaani sünnitada see, kellel on piisavalt võimu, et ülejäänud osa temast vangistusest vabastada. Selle lapse isa võis olla ainult messias või antikristus, sest kellelgi peale nende kahe ei olnud eeldusi saada võimsamaks kui Ašera abikaasa.

Ašera ei vajanud tervet Arra hinge, vaid ainult osa sellest, sest lõhestatud hinge oli kergem kontrollida kui lõhestamata hinge, millel võis olla piisavalt vaba tahet, et isegi jumalanna omale vastu võidelda, eriti kui Ašera hing oli samuti lõhestatud ja ta polnud oma võimete tipul, ning Arra hinge pooleks rebinud, oli ta tema hinge teise poole ühes tema kehaga Esimese Eeva jaoks mõeldud peidupaika lukustanud, mis tähendas, et ehtne Arra Romini, kes oli viimased aastad sügavalt maganud ja endiselt kakskümmend neli aastat vana, viibis Eedeni aias ning ainult tema sai Arya peatada.

Saatan oli palunud Miah’l otsida üles Jacksoni ja Morieni tõelise sõbra ning Miah teadis, et see pidi tähendama, et ainult Arra on võimeline Ašeraga võitlema, kuid ta tahtis uskuda, et ka tema saab sellega hakkama, sest olukorras, kuhu nad sattunud olid, oli iga minut kallis. Ašera oli teadnud seda päeva ja tundi, mil ta messiaga kohtub, ning Ašera eesmärk oli panna messias Aryale toetuma ning hoolitseda selle eest, et Rheonist saaks tema lapse isa. Miah aimas, et Arya keha oli kanal taevase ja maise maailma vahel ja tema laps ei sünniks maa peal, vaid hoopis taevas, jumalanna Ašera kehast tema vangikongis, kuid see plaan ei olnud määratud õnnestuma, sest Ašera oli midagi olulist kahe silm vahele jätnud.

Ašera ei olnud osanud arvestada Miah’ olemasoluga. Rheon ei tahtnud toetuda Aryale, vaid hoopis Miah’le, kuna sügaval sisimas oli ta kõigeks valmis, et panna Miah’t endale andestama seda, kuidas ta Leanne’i surra oli lasknud, ning kuna Arra ja Jonathan olid tundnud teineteist juba enne kui Arya ja Miah, mõistsid nad teineteist paremini kui Arya ja Rheon, kuigi Rheon meenutas väliselt nii palju seda inimest, kelle nimel Arra kunagi kõigeks valmis oli olnud ja veel praegugi oli.

Inimesest tegi kindla inimese tema hinge terviklikkus, kuid Ašera, kes ei olnud kunagi osanud luua ühtegi hinge, et terviklikku ega poolikut, ei teadnud seda, ning ta ei osanud arvata, et Aryast saab teine inimene kui Arra ning et naisel võivad tekkida tunded mitte Rheoni, vaid hoopis Miah’ vastu. Miah polnud kunagi mõelnud selle peale, et ta võiks armastada kedagi sellist nagu Arya, kuna tema süda oli alati tilkunud verd nende tüdrukute pärast, kes meenutasid väliselt Jonathani kunagist armastatut Jelizavetat, kuid nüüd, kui tal seisis ees tema vampiirina elatud aja kõige raskem katsumus, mõistis ta, et Arya tähendas talle kaugelt enam, kui ta endale tunnistada julges, ning ta vihkas ennast selle eest, et oli lasknud endal kiinduda kellessegi, kellest pidi saama tema vaenlane. Tema otsusekindlus hakkas murenema, kui ta käe ukselingile vajutas, võimetu uksest välja astuma.

Arra ja Arya olid kaks eraldi inimest, Miah teadis seda ja tal oli vaja see paljastada, kuid Rheon ei tahtnud teda kuulata, nii et ta pidi tegutsema üksi ja hoolitsema selle eest, et last, kes raudsauaga paganaid karjatseb, ei sünniks kunagi, ning ta ei tohtinud lasta sellel, mida ta Arya vastu tundis, kõrgemale eesmärgile vastu seista.

Ta seisis ukse ees paigal, soovides kogu südamest, et Rheon ilmuks sellel hetkel tuppa, paluks temalt vabandust, lubaks tal jälle kõneleda ja nad leiaksid koos lahenduse, kuid Rheon jäi tulemata ning Miah astus koridori, suundudes naiste toa poole ja kuulatades terve selle aja, kas ei kosta ehk selja tagant samme, mis teda peatuma sunniksid, kuid seda ei juhtunud.

Naiste toa ust ei avanud mitte Arya, vaid üks tema toakaaslastest, kohevate mustade juustega naine, kelle juures aimus kaukaasia päritolu. „Mida sa tahad?“ päris ta.

Miah kiikas üle tema õla, et pilguga Aryat otsida, kuid enne, kui ta teda märkas, silmas ta kahte naist, kes võisid, aga ei pruukinud olla temaga samas vanusegrupis, rätsepaistes ühel alumistest naridest istumas ja vaatamas pihuarvutist filmi, „Lumekuninganna ja igavene talv.“ See oli esimene film, mida Miah kinos vaatamas oli käinud, ning selle koha peal, kus Anna jääskulptuuriks muutus, oli ta nii kõvasti nutma hakanud, et tema vanemad vedasid ta saalist välja, et nende laps teisi inimesi ei häiriks. Ta sai selle lõpuni vaadata järgmisel päeval, kui onu Marcus, kes leidis, et poisi vanemad toimisid valesti, ta teist korda seda vaatama viis ja talle seletas, et kõik muinasjutud lõppevad hästi, ning Miah meenutas seda filmi heldimusega. Vampiir ei olnud seda kunagi vene keeles näinud, aga ta oli ingliskeelset versiooni pärast selle algusest lõpuni ära vaatamist vaadanud nii mitu korda, et kuigi Elsa ja Anna laulsid vene keeles, kuulis ta siiski oma peas ingliskeelseid laulusõnu. 'Cuz for the first time in forever, I finally understand, for the first time in forever, we can fix this hand in hand... 

Olukord, milles Elsa ja Anna olid, sarnanes nii palju sellega, millesse tema ja Rheon sattunud olid. Samamoodi, nagu Anna uskus, et koos oma õega suudab ta igavese talve peatada, oli tema uskunud, et tema ja Rheon üheskoos suudavad Ašerale vastu astuda, kui Rheon teda vaid kuulab, kuid Rheon oli jäänud Miah’ palvetele kurdiks, samamoodi nagu Elsa Anna omadele, ning kui Elsa oli külmutanud Anna südame, oli Rheon sulgenud tema suu ning jätnud ta astuma üksi vastu jõule, mis oli temast palju võimsam.

„Kas Arya magab juba?“ Miah suunas oma pilgu filmilt kõrvale, et mitte näha igas selle kaadris ennet.

Arya tuigerdas aeglaselt voodist välja ning Miah nägi, et ta oli läinud teki alla oma räbaldunud, poristes, veristes ja niisketes riietes ning ei olnud isegi oma nägu ega käsi ära pesnud. Hoolimata varesepesast, mis tema juustesse tekkinud oli, ja tahmatriipudest tema näol mõjus ta kütkestavalt ning Miah tasakaal kadus hetkeks, kui teda tabas tundmus, et tema süda on endiselt liiga soe ja et Haveli vere joomine ei ole suutnud seda külmutada, kuid siis meenutas ta endale, et Arya kaasa võtmine oli viga, sest messias ja Eelija pidid olema kahekesi, ning Miah Hart parandas alati oma vigu, kui tegu ei olnud just kirjanduse lugemiskontrollidega, Miah’le ei olnud mingi probleem teha ühte tööd mitu korda ja ikka ja jälle kirjutada, et Quasimodo ja Esmeralda abiellusid, kuigi nad mõlemad surid. No tõesti, miks ei oleks nad võinud enne surma abielluda? Või zombidena? Quasimodo nägi nii või teisiti koletise moodi välja, nii et vaevalt et Esmeraldal vahet oleks olnud, kui poleks olnud seda Phobost. Või oli see hoopis Phoebus? Phobos tähendas hirmu...

Miah oli hirmul, kuid ta ei lasknud kartusel end vallutada.

„Miah?“ päris Arya.

„Rheon läks välja ja ma olen oma toas üksi.“

Arya silmad läksid suureks. „Mida? See ei ole võimalik! Ta jooksis ära?“ Naine tahtis temast mööda trügida, kuid Miah haaras tema habrastest õlgadest ja peatas ta.

„Ma ei mõelnud seda niimoodi.“

„Kuidas siis?“ ei saanud Arya aru.

„Mul on pakk veini ja kaks klaasi.“

„Pakk, mitte pudel?“ oli Arya imestunud.

Miah pööritas silmi. „Kas sa arvasid, et see hotell on Ermitaaži kohviku tasemel?“

Arya asetas oma vasaku käe puusa. „Kas sa püüad mind praegu ära rääkida?“ Tema küsimus oli nii otsekohene, et Miah ei suutnud sellele kohe vastata, vaid pidi ennast koguma, sest ta ei olnud osanud arvata, kuidas Arya temast aru saab.

Arya võis küll vampiiride kohta väga palju teada, aga ta ei teadnud, et kõik polnud nii nagu „Videvikus“. Kui selle raamatusarja oleks Stephenie Meyeri asemel kirjutanud keegi, kes oleks saanud selle enne kirjastusse saatmist oma vampiirist sõpradele lugeda anda, ei oleks Edward ja Bella kunagi last saanud, sest Edward ei oleks saanud elu edasi kanda ja Bella oleks pidanud kas nunnaks jääma või külastama selle asemel lehekülge www.adameve.com ja oma mehe käest postikulude katmiseks raha küsima, sest rohkem poleks temast kasu olnud.

„Kas see töötab?“

Arya kehitas õlgu. „Ma käin duši all ära ja siis vaatame, kas see vein on hea või mitte.“ Ta pigistas Miah’ põske, naeratas vampiirile ning oma asjade seast saunalina ja dušigeeli võtnud, suundus ta mööda koridori nõukogudeaegsesse pesemisruumi.

Miah lükkas toa ukse kinni ja hakkas tagasi enda ja Rheoni toa poole kõndima, kuid mõistis siis, et oli astunud valesammu, ning seisatas keset sigaretiplekilist Türgi vaipa.

Ta oli veini ära joonud, mis tähendas, et kui Arya tema juurde tuleb, saab ta aru, et Miah’l on õelad kavatsused, ning ta ei saanud lasta sellel juhtuda. Poiss libistas käe oma selja taha, sai kinnitust, et Haveli nuga oli endiselt tema vöö vahel, ning hiilis pesemisruumi juurde, mille ukse tagant oli kuulda vee solinat, kui see mööda ligaseid kahhelkive roostes äravooluava suunas voolas, ning Arya üminat, milles Miah tundis ära veel ühe laulu filmist, mida Arya toakaaslased vaadanud olid. Cut through the heart, cold and clear! Strike for love and strike for fear! There's beauty and there's danger here! Split the ice apart! Beware the frozen heart...


Leige vesi, mis mööda Arya selga alla voolas, pesi temalt maha kogu räpa, mis sinna päeva jooksul kogunenud oli, ning kui ta Miah samme kuuldes ümber pööras, joonistas see tema kehale salapäraseid mustreid. „Ei suutnud oodata, või mis?“ päris naine ning tema silmad vaatasid Miah’t nii usaldavalt, et poiss oleks noa, mida ta kramplikult selja taga peidus hoidis, peaaegu käest pillanud, kuid suutis seda siiski mitte teha. Ta laskis oma pilgul üle Arya keha rännata, kõrvutades seda oma vaimusilmas Leanne’i omaga, ning soovis kogu hingest, et tema sees ei oleks jumalanna Ašerat, aga ta ei kahelnud enam, et oli, ning kuigi jumalanna Ašera ei olnud ei hea ega halb, oli ta trikster ning ühtegi triksterit ei saanud usaldada, isegi kui see trikster oli tema elu päästnud.

Arya liibus Miah’ vastu, tõusis kikivarvule ja suudles teda, muutes ta põlved nõrgaks. Miah’ esimene noahoop, mis oleks pidanud tabama tema kõhtu, läks mööda ning lõikas tema puusakondi ja ribide vahele pika ja sügava haava. Arya taganes karjudes, veri tema sisse tekkinud lõikehaavast välja immitsemas, ning see vaatepilt oleks peaaegu Miah’ südame murdnud, kuid ta surus oma hambad kõvasti kokku, sisendades endale, et külmunud südant ei saanud murda, surus kriiskava ja rabeleva naise vastu pesukabiini külma ja märga seina ning lasi oma noal üha uuesti ja uuesti tema ihusse langeda, kuni kogu Arya sisemus oli Miah’le avali. Naine hoidis tema õlgadest, tema teravad küüned tungisid iga hetkega aina sügavamale vampiiri nahka, nagu tahaks ta tekitada Miah’le sama palju valu kui Miah temale tekitas. Miah tundis oma põsel midagi märga ja arvas, et veri on tema näole pritsinud, aga kui ta sellest oma keelega üle tõmbas, tundis ta suus hoopis soola tuttavat maitset ning taipas, et ta nutab, ning suutmata kauem teeselda, et ta on tundetu, laskis ta oma pisaratel voolata, kuni neid oli peaaegu sama ohtralt kui Arya verd. Arya jõud rauges, ta varises põrandale kokku, tema keha lõtvus, kuid silmad pilkusid veel, vaadates ainiti Miah’le otsa, nagu ei suudaks ta mõista, mis äsja juhtunud oli. Miah kummardus tema kõrvale maha, põlvitades Arya veres, mille lõhn täitis kogu tema teadvuse nagu kõige imelisem lõhnavesi, kuid tänu Havelile polnud tal janu. „Sul on õigus,“ sosistas ta Arya pead oma põlvele tõstes ja tema märgi juukseid silitades, vaadates, kuidas naise silmad kinni hakkavad vajuma, „ma ei suutnud tõesti oodata.“

Arya käsi, mis oli Miah’ varruka külge klammerdunud, langes kõrvale ning tema teadlikkus maailmast kadus, jättes tema silmad tühjaks ja elutuks, ning Miah kuivatas oma pisarad, surudes alla soovi Arya vastu oma rinda suruda ja temalt paluda, et ta ei oleks surnud. Jumalanna Ašera oli Miah’ vaenlane, muutes ka Arya tema vaenlaseks, ning kauem oma vaenlase surnukeha kohal nuttes oleks ta ainult tema mälestust solvanud. Ta asetas Arya käed tema kõhule kokku, et katta ära õõvastavat avaust, milleks tema noatöö naise elutähtsad organid muutnud oli, ning sulges tema silmad, suutmata mõelda millelegi muule kui sellele, et ta oli Rheoni seljatagust kaitsnud, sest üksainus mõte, mis oleks sellest trajektoorilt kõrvale kaldunud, oleks ta hävitanud.

Arya oli surnud, jumalanna Ašera pagendatud ning Miah lootis kogu südamest, et talle antakse andeks, kuigi ta ei teadnud, kelle andestust ta praegu vajas, kas Rheoni, Arya või hoopis Arra oma, jumala andestuse järele ta ei igatsenud.

Vaevalt oli ta jõudnud sammu ukse poole astuda, kui nuga, millega ta Arya tapnud oli, nii sügavale tema selga tungis, et selle ots tema rinnast välja tuli. Kollase valguse plahvatus paiskas ta otsa kraanikaussidele, mille ta seina küljest lahti lõi, ning ta vajus selili katki läinud torudele, millest purskas vett, kogu rinnak valust tuikamas. Kellegi käed haarasid temast kinni ja tõstsid ta peast haarates üles, pigistades seda nii kõvasti, et tal silme eest mustaks läks, kuid sellest  hoolimata suutis vampiir seletada kahte musta silma, mis vaatasid teda, nagu oleks ta Yersinia Pestise lähedane sugulane.

„Tuleb tunnistada, et sinu arusaam naiste lõbustamisest on väga terav, aga ma kardan, et see ei ole minu jaoks piisavalt romantiline,“ ütles jumalanna Ašera mürgiselt ja andis Miah’le ninanipsu. „No, vampiir...“ sosistas ta. „Oota sa!“

Ultimate bad luck Brian.

Tapad kellegi ära ja ta muutub mingiks ülivõimsaks iidseks jumalannaks, vaat see ei ole olukord kuhu tahaks sattuda

See oli nagu hüdra tapmine - võid küll ühe pea maha lüüa, aga siis kasvab kaks selle asemele

Suurem osa selle osa tegevusest toimub taevas, kuna ma olen juba tükk aega tahtnud sinna tagasi pöörduda. Ükski ingel, kelle nime ma selles osas mainin, ei ole minu väljamõeldis, aga Cahethel ja Hariel ei ole langenud, kuigi ma seda väidan. Ma loodan, et kui ma suren, on Naini Taavet minu vastu hea ja saadab mu kas mõnele soojale maale või Jaapanisse

"Surmatantsu" põhjal tehtud lauamäng on päris lahe, mis siis, et ma seda veel kordagi võitnud pole.

See, mis Miah'st ja Ašerast saab, selgub järgmises osas.

Enjoy!
**

25.

„Sahh-matt,“ lausus Taavet, „ja minu võit!“

Peaingel Miikael vaatas väravavalvurit, mürkrohelised silmad sädemeid löömas, võttis vankri, millega Taavet mängu võitnud oli, kätte ning murdis selle pooleks. „Sa tegid sohki!“

Väravavalvur pööritas silmi. „Kuule, Miikael, see, et me oleme sinuga viimase 1984. aasta jooksul 698 347 korda erinevaid mänge mänginud ja ma olen 698 346 korda kaotanud, ei tähenda, et mul ei oleks võiduvõimalust, sest ma tunnen sind piisavalt hästi, et teada, et kui sa ei arvaks, et ma võin sind võita, siis mängiksid sa kellegi teisega.“

„Mida ma valesti tegin?“ päris Miikael, hakates mõttes käikude kaupa mängu alguse suunas liikuma.

Taavet muigas. „Sa lasid mul liiga osavaks muutuda ja muutusid ise liiga mugavaks.“

Miikael tõusis ärritatult laua tagant püsti. „Kui kaua sa juba teadsid, et sa võidad?“ päris ta.

„Sellest hetkest peale, kui sa liigutasid oma ratsu...“

„Sellest ajast peale?“ ahmis ingel õhku. „See ei olnud halb käik!“

„Ütles ta pärast seda, kui oli kaotanud, ja hakkas ennast õigustama,“ ironiseeris Taavet.

„Ära räägi minust nii, nagu poleks mind siin!“

Väravavalvur lõi käsi kokku. „Kas sa tahad veel ühe mängu teha, enne kui...“

Miikael istus kohe uuesti laua taha, võttis katkise vankri kätte ning tema käeviipe peale said kaks tükki jälle üheks.

„Ma ei öelnud, et me malet mängime,“ ütles Taavet, tegi käega paar kiiret liigutust ning tema ja Miikaeli silme all muutus malelaud „Surmatantsu“ karbiks, „see võtab liiga kaua aega.“

„Kust sa selle said?“ ahhetas Miikael. „Jahve keelas selle mängu ära, sest ükski ingel ei tohi kehastuda Jumalaks ega Kuradiks, isegi mitte mängult!“

„Ta keelas „Scrabble’i“ ka ära, selle pärast, et Damabiah pani...“

„Ma ei taha seda meenutada,“ kostis Miikael, „tuleta mulle hoopis meelde, miks sul alati nii palju mänge käepärast on.“

„Väravavalvurimaja on Jahve troonist kõige kaugemal ja selle pärast tuuakse siia kõik asjad, mis inglitelt konfiskeeritud on ja mida Jahve enda lähedusse ei taha,“ osutas Taavet neid ümbtitsevatele riiulitele, mis algasid ilma katuseta väravavalvurimaja põrandalt ja mille otsad kadusid pilvedesse. Miikaelile tundus, et ka T-särk, mis sobis hästi Taaveti  hallide lõhkirebitud teksadega ja millele oli oda otsa torgatud seapea pildi alla kirjutatud I SHIP JALPH 4 LYF3, võis olla pärit keelatud asjade nimekirjast, sest viimased 1984 aastat oma igavesti kestvast elust oli Naini Taavetil, taevaväravate valvuril ja hingede teispoolsusesse juhatajal, ainult üks eesmärk: teha kõike, mida Jahve keelab.

Taavet oli olnud surres ainult kahekümne nelja aastane ning kui Jeesus Kristus, kellena Miikael Jahve käsul esines, ta surnuist üles äratas, oli mees otsustanud anda endast kõik, et maailmale teada anda, et Jeesus Kristus ei ole messias, keda inimesed ootasid, ja et messias, kes pärineb nefilimide soost, peab pärast antikristuse seljatamist uueks Jumalaks saama ja Jahve troonile istuma, kuid tema pingutused ei kandnud vilja, kuna inimesed olid Jeesuse eksitatud apostlite sõnumist pimestatud ega tahtnud kuulata tema ainsat tõelist apostlit, kes teadis selle kohta, mis maailma ees ootab, kõike. Naini Taavet rändas välja tulevase Türgi aladele sinna, kus asus praegu Göreme linn. Seal peitis ta oma apokrüüfilise kahestumisevangeeliumi ühte kaljusse, kuhu hiljem rajati kirik, ja selles paigas võttis Jahve ta ilma surmata taevasse, et meest tema häbematuse eest karistada. Jumal määras ta igavesti väravavalvurina elama ja Taavet ei suhtunud sellesse sugugi kergelt.

Ta ei vastanud kellegi ettekujutusele väravavalvurist, vahest ainult Rolling Stonesi fännide omadele. Kord kehastus ta hallipäiseks idamaiselt rõivastatud Peetruseks, oli hingedega üliviisakas ja koogutas nende ees maani, kord teeskles aga Kuradit ning sundis hingi astuma katlasse, kust inglid, kes tal silma peal hoidsid, nad muidugi jälle välja õngitsesid, et Taavet saaks nad neljakümneks päevaks maale tagasi saata. Mida aeg edasi, seda rohkem iga päev Taaveti peale kaebusi esitati, kõige rohkem moslemite poolt, sest nendega oli Taavetil eriline kana kitkuda. Mõnel teisel väravavalvuril oleks ka olnud, sest kui ikka sinu juurde tuli mõni pika musta habeme ja turbaniga mees, kaasas mitukümmend süütut inimest, kelle elu tema pommivöö lõpetanud oli, ja nõudis selle peale endale tumedate silmadega neitseid ja mida kõike veel, siis see lihtsalt ajas vihale ja Taavet ei saanud sinna midagi parata, et ta ei suutnud ennast tagasi hoida ja neil enamasti silmad peast välja torkas, et nad kunagi väravast kaugemale jäävaid taeva osi näha ei saaks, enne kui teised jaole said. Jahvel oleks olnud juba ammu aeg mehelt tema surematus võtta ja panna keegi teine väravat valvama...

...kuid Jahve ei teinud seda. Ta ei tegelenud enam taeva asjadega, vaid oli valitsemisest tagasi tõmbunud, kuigi ta endiselt seitsmendas taevas oma troonil istus, ja talle kiidulaulu laulvate inglite read jäid iga päevaga hõredamaks, sest paljud neist ei suutnud enam taluda, milliseks Jumal muutunud oli, ning ülejäänud neist hääbusid, kui inimeste usk nendesse kustus. Suur kosmiline nihe oli toimuvat kiirendanud, aga Taavet ei teadnud, kui palju, sest tal ei olnud lubatud lahkuda väravate juurest, mis asusid korraga kõigis ja samas mitte ühteski seitsmest taevast. Järsku torkas väravavalvurile pähe, et alates sellest päevast, kui suur osa maailma korrast lakkas suure kosmilise nihke tõttu olemast, olid nad mänginud Miikaeliga ühe mängu asemel mitu mängu päevas ning ka sellel ajal, kui nad ei mänginud ning Taavet võttis vastu surnute ja neid edasi suunas, ei olnud Miikael väravavalvurmajast lahkunud. Ta oli jäänud sinna laua taha istuma, nagu oleks see ainus koht, kus ta ennast vabalt saab tunda, ning Taavet pidas seda halvaks endeks, sest Miikael oli neljanda taeva valitseja ning see, et ta oma valitsusalast nii kaua eemal viibis, ei saanud head tähendada.

„Hästi, ma olen nõus sinuga „Surmatantsu“ mängima,“ ohkas Miikael ja tegi karbi lahti, „aga teeme seda aeglaselt.“

„Me ei saa seda aeglaselt teha,“ turtsatas Taavet, „karbi peal on kirjas, et selle mängimiseks kulub umbes 30 minutit.“ Ta vaatas Miikaeli murelikul ilmel. „Kas taevastes on juhtunud midagi, mille sa mulle rääkimata jätad.“

„Metatron on hääbunud ning Sandalphon ja Gabriel on kadunud,“ vastas Miikael veel enne, kui Taavet jõudis oma häält tõsta, nii et tema lause oleks kõlanud nagu küsimus. „Zebul ja Sabath valitsevad nüüd ka viiendat taevast, aga...“

„Gabriel ei ole hääbunud,“ vastas Taavet, nentides, et mõnes asjas polnud Miikael kunagi muutunud ja et ta vastas ikka veel kõigile Taaveti küsimustele, kuigi paljud neist olid sellised, mille vastused olid väravavalvurile keelatud, sest kuigi ta oli surematu, ei olnud ta ingel, ning tal ei pidanud kunagi seisma Jahve trooni ees. „Ta läks eile õhtul esimese taeva värava kaudu välja.“ Mehe kätte ilmus pihuarvuti, kuhu ta oli sisestanud lahkunute ja saabunute kronoloogia. „Gabriel lahkus pärast seda, kui Saatan naasis.“ Mees kortsutas kulmu. „Sandalphoni kohta pole siin midagi kirjas, ta ei ole kasutanud viimase paari nädala sees ei peaväravat ega teiste taevaste väravaid, rääkimata kaheteistkümnest väravast, mis Uude Jeruusalemma viivad.“ Ta pani oma pihuarvuti kõrvale ja ohkas. „Mul on kahju. Sa olid tema ja Metatroniga lähedane, kas pole?“

„Ainult Metatroniga,“ pomises Miikael mängulauda sirgeks väänates, „tema mõistis minu valu.“

Valu, millel oli nimi, mida Taavet kuulda ei tahtnud.

„Tore, et keegi seda tegi, sest ma tunnistan ausalt, et mina ei mõista.“ Taavet viskas kuldse mündi õhku ning see maandus, ingli pilt ülalpool, tema peopessa.

„Kas sa ei igatse vahel oma naise ja poja järele?“ tahtis Miikael teada.

„Loomulikult igatsen!“ surus Taavet talle punase kaardipaki pihku, kui oli salatantsijad mängulauale paika pannud. „Thekla ja Titus olid minu jaoks kõik, kuni Jahve minust väravavalvuri tegi! Ma ei tahtnud surematuks saada, vaid nendega koos vananeda. Kui Jahve oleks mulle pakkunud, et ma saan nende juurde jääda, kui Jeesuse Kristuse kohta tõde kuulutamast loobun, oleks ma sellega nõus olnud, kuid ta ei teinud seda, vaid lahutas mind mu perest! Oskad sa ette kujutada, mis tunne on vaadata iga minu ette astuvat hinge mõttega, et ta võib olla minu järeltulija, ja otsida tema juurest minu lõuga, Thekla nina, Tituse põselohke?“ Taavet käis paavsti pea kohale välja esimese sinise kaardi, millele Miikael paavsti jalgade juurde punase kaardi käimisega vastas, sest tema kehastas selles mängus Kuradit ja Taavet Jumalat – suurepärane võimalus Taeva Hegemooni kettasse ajada.

„Mille poolest on sinu armastus parem kui minu oma oli?“ tahtis Miikael teada. „Inglite omavahelisele armastusele pole maailmas võrdset, sest me oleme valguseolendid, ja kui me oma teist poolt piisavalt usaldame, et oma valgus tema omaga ühendada, on meil võimalik...“

„Ei ole võimalik, sest pärast Morien-Sebieli langemist ei ole enam mitte ükski ingel nii täiuslik, nagu Jahve kavandas, kas sa ei õppinud Baaruki ja Uurieli loost mitte midagi?“ nõudis Taavet panuseid tõstes. „Nad mõlemad läksid hulluks, Baaruk hääbus ning Saatan oli sunnitud Uurieli põrgusse vangistama!“

„See ei olnud tõeline armastus,“ kostis Miikael Taaveti kaarte piiludes, „muidu oleksid nad mõlemad õnnelikuks saanud, sest pole midagi paremat kui tajuda maailma nii, nagu sinu teine pool seda tajub...“

„Ütle mulle, mille pärast sa siin oled, kas selle pärast, et sa ei suuda taluda seda, mida suur kosmiline nihe Jahvega teinud on, või selle pärast, et sa ootad seda päeva, mil Morien-Sebiel teda tapma tuleb?“ tegi Taavet järgmise käigu.

„Mõlema pärast,“ tunnistas Miikael. „See, mis seisundis Jahve praegu on, näitab, et lõpp on väga lähedal, ning Morien-Sebiel võib iga hetk siia jõuda.“

„Kas sa aitad tal Jahvet tappa, kui ta seda sinult palub?“

Miikael ohkas ja käis korraga välja kaks kaarti, kuigi reeglid seda keelasid, kuid Taavet oli liialt tema näolt ausa vastuse otsimisele keskendunud, et seda märgata. „Ma valisin oma poole veel enne seda, kui Morien-Sebiel langes, ja ma ei kavatse seda vahetada. Ma olen siin hoopis teisel põhjusel.“

„Millisel põhjusel?“

„Sinu väravavalvurivõimetest ei piisa, et teda taganema sundida,“ lausus Miikael pärast pikka pausi ning Taavet ei osanud selle peale midagi kosta, mistõttu nad „Surmatantsu“ vaikides lõpuni mängisid. „Sa vajad minu abi,“ ütles Miikael viimaks, kui oli teinud viimase panuse, sedapuhku kuninga peale.

„Sa kujutad endale asju ette,“ pomises Taavet, „sa oled mulle ainult õnnetust toonud! Ma ei tahtnud kunagi, et mul oleks teine elu! See on nii sinu moodi, sa teed alati asju, mida ei ole kellelegi vaja!“

„Ole vait ja hakka kaarte ümber pöörama,“ soovitas Miikael, „muidu võin ma seekord teha midagi sellist, mida on kõigile vaja, ja anda sulle...“

„...punase vaprusemärgi?“ pakkus Taavet.

„Kui punane vaprusemärk tähendab kuuliauku sinu peas, siis küll,“ täpsustas Miikael, arvutas punktid kokku ning vaatas mängulauda sama hämmeldunult kui siis, kui ta malemängus kaotajaks oli jäänud. „Ma võitsin jälle!“ Tema näole ilmus lai naeratus. „Mida sa enda osavaks ja minu mugavaks muutumise kohta ütlesidki? Mulle tundub, et sa eksisid!“

„Au Kuradile!“ torkas Taavet Miikaelile pähe oma punased kuradisarved, teades, et see ajab Miikaeli endast välja, kuna ingel ei tahtnud pärast oma kaheldava väärtusega tegusid mitu tuhat aastat tagasi Jahve silmis halba kirja sattuda. „Kui võidab Kurat, paiskuvad maakoore lõhedest välja väävlisuits ja põrguleegid ning võimust võtab tuhandeaastane pimeduseriik!“

„Ära tee, sa ajad Jahve vihale!“ halas Miikael ja tahtis endal sarvi peast kiskuda, kuid Taaveti väravavalvurivõimed hoidsid neid nähtamatute kätega kindlalt paigal, nii et ingel ei saanud sellega hakkama. Naerda sai Taavet tema ahastuse üle siiski heal juhul ainult pool suutäit, sest väravavalvurimaja hakkas värisema, nagu tahaks lendu tõusta ja Kansasest minema lennata.

Selles asja mõte ongi, oleks Taavet hea meelega teatanud, aga tema ilme muutus murelikuks, kui toolid, millel nad istusid, korraga ümber paiskusid ja nad mõlemad põrandale lennutasid. Riiulid nende peade kohal vajusid viltu, moodustades katuse, millest langes alla kõige erinevamaid asju alustades raamatutest ja lõpetades roosade ujumisprillidega.

„Midagi on valesti,“ ägas Miikael ennast püsti ajades, sarved endiselt peas ja põsel tume triip, mis meenutas kahtlaselt palju Hitleri vuntse, millega Taavet Külma sõja aastatel surnud Nõukogude Liidu sõjaveterane oli hirmutanud. Taavet jagas tema muret, sest värisemine ei lakanud, tekitades temas tunde, nagu laguneks tema väravavalvurimaja kohe koost, ning ta mõistis, et seda ei saanud teha Jahve, sest Jumal polnud selleks enam võimeline. Taavet sirutas käe välja, et inglit sarvedest ja vuntsidest vabastada, aga kui sarvede külge langes kõige krooniks rinnahoidja pesukott, mis nägi välja nagu loor, otsustas väravavalvur, et ei näe vaeva, haaras Miikaelil käest ja tiris ta väravavalvurimajast välja vahetult enne seda, kui sellest sai rusuhunnik.

Taevaväravate esisel väljakul seisis tuhandeid hingi, kelle hala oli nii kurdistav, et Taavet kaotas kuulmise ja tema kõrvad täitusid valju vilinaga, mis vaibus alles siis, kui Miikael oma käe tema õlale asetas, et teda tervendada, ning selleks ajaks, kui nad väravate juurde jõudsid, ei teinud inimeste kisa väravavalvurile enam  haiget.

Enamik inimesi, kelle hinged kehast lahkunud olid, kannatasid kõige võikamate vigastuste all, mida endale ette võis kujutada, teised nägid aga välja nii, nagu oleksid nad äsja õhtul köögilaua tagant tõusnud, et endale enne magama minemist veel üks tass kummeliteed valada, kui ei oleks olnud nende mustaks kõrbenud nahka, pimedaks löödud silmi ja verd, mida nad köhisid. Taavet sirutas väravavõtme lukuaugu suunas, kuid ei suutnud sundida end väravat lukust lahti keerama, vaid vaatas sõnatult, kuidas hingi tuli aina juurde ning nad kõik tundusid olevat surnud samas katastroofis, sest kohas, kust nende hinged läbi pilvede tungisid, oli moodustunud tunnel, nagu juhtus alati, kui ühes kohas suri korraga väga palju inimesi. Sellised tragöödiad sidusid kõige erinevamad inimesed üheks ning seetõttu läksid nad kõik üheskoos taevasse.

Väljaku kõige kaugemasse nurka olid koondunud teised hinged, kes olid viimase tunni aja jooksul surnud ning keda selle seletamatu õnnetuse ohvrite nägemine kohutas sama palju kui taevaväravate valvurit, kes pidi nad kõik ükshaaval väravavahimajja kutsuma ja neljakümneks päevaks maa peale mõnda kindlasse riiki saatma, et nad saaksid seal valida endale uue keha, millesse sündida, pärast seda, kui nende olemus on nende hinge küljest maha pestud.

Kui oli üldse midagi, mida Taavet oma töö juures armastas, siis oli see hingede edasi suunamine, sest see võimaldas tal kõikidele, kes olid oma elus halba teinud, ilma et oleksid selle eest karistada saanud, keerata nii palju, kui tahtis. Natsid saatis ta Teise maailmasõja järel enamasti kas Iisraeli, Aafrikasse, Hiinasse või mõnda sellisesse riiki, kus oli kõige rohkem homosid;  moslemid läksid kas Iisraeli või Ameerikasse; paljudest hutudest said järgmises elus tutsid; pedofiilidest preestritele oli õige koht Ladina-Ameerika; Nõukogude Liitu taga igatsevad ja välisvaenlasi otsivad venelased sokutas ta Balti riikidesse. Kui Taavet, kes ennast poole kohaga feministiks pidas, oleks saanud valida hingedele lisaks riigile ka soo, mille nad endale võtma peavad, oleks ta ka selle eest hoolt kandnud, et kõik vägistajad sünnivad järgmises elus naistena ning saatnud nad seejärel Indiasse, kuid kahjuks polnud ta selleks võimeline, kromosoomimanipulatsioonid olid tema jaoks liiga keerulised.
 
Oli ka neid hingi, kes olid kannatanud oma elus teenimatult ülekohut ning kelle Taavet suunas sellisesse riiki, kus neil oli lootust paremale elule, näiteks Skandinaaviasse või Beneluxi maadesse. See, mis hinge Taaveti pilgu all seistes ees ootas, selgus tema kahe kaitseingliga vesteldes ja tema eluraamatut lugedes, et otsustada, kas inimene oli teinud head või halba. Polnud mingeid Karma Valitsejaid ega Akašši raamatuid, nagu uskusid mõned, kellele meeldis judokristlikusse mütoloogiasse teiste usundite elemente segada, oli ainult tema.

No jah, eks ole, see kõik oleks pidanud olema Jeesuse Kristuse rida, aga teda polnud, oli ainult peaingel Miikael, keda Jahve, kes oli jälginud tema arengut inimesena läbi paljude elude, oli pidanud kokkuvõttes liiga halastavaks, et nii tõsist tööd teha, ja mis puutus Viimasesse Kohtupäeva, mis oli lähemal, kui Taavet tunnistada tahtis, ja mil pidi mõistetama kohut kõikide inimeste üle, nii elavate kui surnute, siis selle eest pidi vastutama messias.

Inglitel oli võime jagada end paljude eri kohtade vahel ja kui Taavet vaatas värava taga loksuvat inimmerd, nägi ta seal vähemalt seitsekümmet Miikaeli, Hitleri valevuntsid põse külge kleepunud, sarved viltu peas ja rinnahoidja pesukott nende küljes rippumas; kolmekümmet Gabrieli, kes nägi õnneks välja nagu tavaliselt; üheksat Raafaeli; kahtekümmend kolme Samaeli ning kuute Sandalphoni...

...kes oleks pidanud olema hääbunud.

Kui Sandalphon ei olnud hääbunud, siis miks teda taevast leida ei õnnestunud ja miks oli ta jätnud viienda taeva Sabathile ja Zebulile valitseda? Sandalphon oli sündinud taevas, Metatron aga oli olnud inimene, ja kuigi Jahve oli teinud Metatronist taevas Sandalphoni kaksikvenna ja andnud talle Sandalphoni näo ja samasugused võimed, ei olnud inglid lähedased ning sisetunne ütles Taavetile, et põhjus, miks Sandalphon ennast kõigi eest peitis, ei olnud mitte leinas, mida ta Metatroni aastatuhandeid kestnud olemasolu lakkamise järel tundis, vaid hoopis milleski muus.

„Sandalphon!“ hõikas ta inglile, valmistudes väravat avama, et tema juurde minna ja küsida, kuhu ta kadunud oli, kuid Miikael kattis lukuaugu oma peopesaga, takistades Taavetit. „Ma tunnen nefilimi kohalolu,“ hoiatas ta, ja vaevalt oli ta need sõnad ole huulte saanud, kui väravat ründas üks sakiliseks lõigatud juustega kasahhi tüdruk, kelle nägu ja kael olid turses, ning saatis värava suunas kaks sinakasrohelist valguspöörist, mis väravalt tagasi põrkasid ja hingede hulka sööstsid, lagundades mitu neist hingeosakesteks, mis mõne hetke pärast uuesti kokku koondusid ja tüdruku suunas rusikaid vibutasid. Jah, üks asi oli olla surnud, aga teine asi oli saada surnust peast pisikesteks tükikesteks hakitud nagu Kronos.

„Kus me oleme?“ karjus tüdruk meeleheitlikult. Taavet sirutas oma käe välja ja puudutas sellega tema oma. Tüdruku sõrmeotstest tõusev suits kõditas teda ja ta tundis  temas suurel hulgal toorest potentsiaali, mis oleks võinud lubada tal vaimult suureks saada, kui ta oleks elanud.

„Te olete taevas,“ hüüdis ta korraga kõikidele väravatagusele, tajudes, et tüdruk ei tahtnud talle ja Miikaelile halba, vaid oli lihtsalt ehmunud, nagu kõik teised, kes tema selja taga seisid, olles jõhkralt oma maisest elust lahti rebitud.

Taavet oli vaid paar korda oma elus nefilimeid näinud, sest pärast seda, kui Jahve suurema osa kahesajast inglist, kes surelikega suhetesse astusid, taevast alla maa peale heitis ja mõned nendest põrgusse vangistas, oli väga vähe neid, kes julgesid oma armastust inimeste vastu proovile panna ja elada ohus, et Jahve sellest teada saab ja nende tiivad küljest rebib, sest tema eest ei jäänud midagi saladuseks. Taavet vaatas tüdruku paistes silmaaluseid ja põski, püüdes kujutleda, milline ta nägu enne surma välja oli näinud ja otsida sellelt sarnasusi nende inglitega, keda ta tundis, ning talle näis, nagu võiks tüdruku üks vanematest olla Cahethel, kes oli olnud paljude põlluharijate kaitseingel, enne kui armus ühte naisesse, kes armastas teda veelgi kirglikumalt kui jahipidamist, kuid kui Jahve sellest teada sai, Cahethel langes ning Taavet ei teadnud, kas nende armastusest oli lapsi sündinud või mitte.

Tüdruk lõi risti ette ja tema pinges nägu lõdvestus, nagu oleks ta alles nüüd tundnud, kuidas rahu tema südamesse voolab, pühkides tema meeltest surma laastava kogemuse, kuid tema silmades, millest üks lõi kollaseid ja teine lillasid sädemeid, oli rohkem elu kui paljudes teistes, kes kunagi elanud olid. „Kas sa oled Peetrus?“ raputas ta Taaveti käe enda oma pealt maha ning küünitas võtme järele, mis mehe kaelas rippus.

„Mu nimi ei ole Peetrus, aga kui sa tahtsid küsida, kas mu käes on taevariigi võtmed, siis see on tõsi,“ vastas väravavalvur ja pöördus Miikaeli poole. „Miikael, kas sa võiksid...“

„See on tema,“ hüüatas Miikael, silmad õudusest pärani, haaras Taavetist kinni ning lennutas ta rusuhunnikusse, nii et väravavalvur mattus oma aastatuhandete jooksul kogutud asjade alla ja Rhodose koloss vajus tema peale, jättes ta enda alla lõksu. Ei saanud öelda, et rohkem kui 150 tonni kaaluva mehe ja põranda vahele surutud olemise Taaveti päevaplaani lisandumine teda rõõmsaks oleks teinud. Iga viimast kui võimekübet mängu pannes hõljutas ta kolossi enda pealt minema, roomas väravavalvurimaja rusude vahelt välja ning ajas ennast oma riideid puhtaks kloppides aeglaselt püsti, vaadates sõnatult, kuidas korraga seisid värava ees kaks äravahetamiseni sarnast kasahhi tüdrukut, kellest ühe seljast tungisid välja majesteetlikud teravasulised pigikarva tiivad, mis vallandasid nii raevuka tuulehoo, et Taavetil oli hea meel, et ta ei kandnud toogat, sest see oleks kerkinud õhku samamoodi nagu Marilyn Monroe kleidisaba.

Mis Marilyn Monroesse puutus, siis Taavet teadis, kuidas ta suri, ja oli selle eest vastutajad saatnud oma ülekantud tähenduses lemmikriiki maailmas.

Põhja-Koreasse.

Sakiliste juustega kasahhi tüdrukust sai Taaveti ja Miikaeli silme all võimas musta rüüsse riietatud ingel, üks silm lilla ja teine kollane, ühelt peapoolelt välja kasvavad punased ja teiselt peapoolelt välja kasvavad mustad juuksed põimunud pikaks palmikuks, mille ots ulatus vastu maad ja oli kinnitatud kuldse kinnisega, ja kuues käes kuus kahe teraga mõõka, mille otsad helendasid kõige erinevamates värvides ja mis kõik olid suunatud värava poole.

Taavet ei olnud antikristus Morien-Sebieli kunagi varem näinud ning oli kohtunud ainult tema kahe poole, Morieni ja Sebieliga, aga kui ta nägi teda taevaväravate taga seismas nagu vallutaja, kellele ei ole võrdset, küsis Taavet endalt, kuidas pidi keegi üldse talle vastu saama...

...ja kuidas pidi tema talle vastu saama.

Ta oli väravavalvur ja tema kohus oli taevaväravaid kaitsta, kuid tema jõud oli otsakorral ning kui ta Morien-Sebieli poole hakkas sammuma, vankusid tema jalad ohtlikult, nagu annaksid kohe järele.

„Tere, Miikael, me pole ammu kohtunud,“ lausus Morien-Sebiel oma kergelt põriseval bassihäälel ning kuuldes tema suust eenoki keelt, tajus Taavet iga keharakuga, kui pimedalt võis valguse keel kõlada, kui selles kõneles langenu. „Ma näen, et sa oled mind oodanud ja end minu jaoks ära ehitunud...“

Taavet sirutas oma käe välja ja lennutas oma viimast jõuraasu kokku võttes Miikaeli totakad aksessuaarid minema, aga järgmisel hetkel soovis mees, et poleks sellega vaeva näinud, sest Miikael ütles midagi, mida ta kogu aeg kartnud oli.

„Jah, sul on õigus,“ möönis Miikael, „ma olen sind tõepoolest oodanud, ja kui kaua, seda teab ainult Jahve ise.“

Morien-Sebiel lasi ühel oma mõõkadest maha kukkuda ja sirutas Miikaeli poole oma käe. „Tule minuga, Miikael, ja hoolitseme koos selle eest, et Jahve ei teaks enam midagi. Kui me oleme koos, ei saa ei messias ega meie ema meile vastu ja nende kavatsused ei teostu!“

„Meie ema?“ kohkus Miikael.

„Jumalanna Ašera ihaldab Jahve trooni sama palju kui messias ning peagi kuulub messias talle ja nad tulevad meid üheskoos vallutama! Ainult mina ja sina suudame selle ära hoida!“

Taavet astus Miikaeli ette. „Sinu huuled tilguvad mürki, Morien-Sebiel, aga me tunneme selle mürgi ära ja ei lase sellel end uimastada!“

Morien-Sebieli huulile ilmus õel naeratus. „Naini Taavet,“ pomises ta, „nii et sinust sai väravavalvur? Luba ma näitan sulle tõelist mürki,“ lausus ta ning hakkas väravavalvuri silmade all muunduma, kuni temast sai helepruunidesse reisiriietesse mähitud väike poiss, kelle tumepruune lokke sasis tuul ja kelle suured söekarva silmad peegeldasid hirmu.

„Isa!“ hüüdis poiss väravat raputades. „Lase mind sisse!“ Ta vaatas oma selja taha, kus hinged talle lähemale astusid, ümbritsedes ta sõõriga, ning tema suunas hakkasid lendama teravad esemed, pudelikillud ja kivid. „Nad tapavad mu ära!“ Tituse silmadest hakkasid voolama pisarad. „Isa, palun, miks sa mind ei aita? Kas sa ei armasta mind enam?“

Taavet varises põlvili, kogu rind valuga täidetud, ja vaatas, kuidas üks klaasikildudest Titust näkku tabas ja tema põske sügava haava lõikas. Ta pidi kogu oma tahtejõu mängu panema, et mõistusele jääda ja ennast veenda, et see, keda ta enda ees piinatavat näeb, ei ole Titus, vaid hoopis Morien-Sebiel. Morien-Sebiel polnud Titust kunagi näinud ja pidi olema saanud Taaveti sees peituvale mälestusele ligi siis, kui ta kasahhi tüdrukuks muundununa väravavalvuri kätt puudutas. Titus seisis Taaveti ees täpselt sellisena, nagu ta mäletas oma poega sellest päevast, mil nad teineteist viimast korda nägid ning see, kuidas hinged tema juustest ja riietest haarasid, nagu tahaksid teda tükkideks rebida, murdis Taaveti südame. Titus nuttis südantlõhestavalt, veri ühest tema mitmest värsketest peahaavadest üle tema nina voolamas, kuid Taavet jäi vankumatuks ega avanud väravat isegi siis, kui hinged Tituse pea tahapoole painutasid ning ta kuulis õudustäratavat raksatust...

Morien-Sebiel võttis tagasi oma tavalise kuju. „Milline meelekindlus, ma imetlen seda,“ tunnistas ta, „kuid see tähendab ka, et mul ei ole teist valikut. Ma hävitan taevaväravad ja kui pole väravat, pole enam ka väravavalvurit.“

„Ma ei luba sul seda teha!“ röögatas Miikael.

„Sinu tooni järgi tundub mulle, et sul ei ole soovi koos minuga tulla,“ möönis Morien-Sebiel.

„Mul pole mitte kunagi olnud soovi koos sinuga tulla, sest sinu teod on valed, ja isegi kui minu süda oleks valmis sind järgima, juhib mind hoopis minu mõistus.“ Seda öelnud, võttis Miikael Taaveti kaelast võtme, keeras taevaväravad lukust lahti ning lõi väravad Morien-Sebielile valla.

„Mida sa teed?“ karjatas Taavet end vaevaliselt püsti ajades ja püüdes otsustada, kellele ta esimesena rusikaga näkku lööb, kas Morien-Sebielile või Miikaelile, sest rohkem kui kaheks löögiks tal jõudu ei jätkunud ja ta ei teadnud, kumb neist kõvema löögi  ära on teeninud.

„Sa kuulsid, mida ta ütles,“ kostis Miikael õõnsalt, „kui pole väravat, pole enam ka väravavalvurit, ning ainus viis takistada teda väravat hävitamast on ta sisse lasta. Ma olen kogu aeg teadnud, et Morien-Sebiel kavatseb kasutada kavalust ning kui need teda alt veavad, on ta valmis väravaid ja ühes sellega ka sind hävitama ja ma ei kavatse lasta tal seda teha.“

Morien-Sebiel astus kullast väravate vahelt sisse ning heitis Taavetile põlgliku pilgu. „Miks sa tema nimel nii kaugele lähed?“

„Kui sul oleksid sõbrad, siis teeksid sina sedasama,“ pomises Miikael.

Morien-Sebiel haaras ootamatult kätega peast, nagu oleks tal valus, ning tema mõõgad langesid kolinal maapinnale, kui ta kõigi oma kuue käega Taavetist, kes oli otsusele jõudnud, et Morien-Sebieli nägu vajab rohkem remodelleerimist kui Miikaeli oma, kinni haaras ja ta üle oma õla heitis, nii et Taavet Miikaeli jalust maha niitis ja nad mõlemad pikali paiskusid. „Kas te olete mõlemad hulluks läinud, et ta sisse lasite?“ karjus Morien-Sebiel, kuid ta ei seisnud nende ees enam langenud inglina, vaid tumedapäise poisina, kelle näojooned ei meenutanud Morien-Sebieli oma ja kelle sinised silmad olid neid vaadates täis pettumust. „Mis mõttega ma temaga lakkamatult võitlust pean, kui te lasete ennast igast tema sõnast hirmutada ja annate järele igale tema soovile? Mulle hakkab tunduma, et täielik häving on just see, mida te väärite!“ Tema silmad muutsid värvi ja kuigi ta ei näinud sel hetkel välja nagu Morien-Sebiel, teadsid nii väravavalvur kui endine Jeesus Kristus, et see, kes nendega nüüd kõneles, oli taas Morien-Sebiel.

„Kas see oli...“ kogeles Miikael.

„Jah, see, kes suutis mind kuni suure kosmilise nihkeni vaos hoida ja ka nüüd ei ole ta sellest loobunud,“ sisistas Morien-Sebiel. „Ta suunas Põhja-Korea tuumapommi trajektoorilt kõrvale, nii et see tabas Venemaa asemel Kasahstani, sest ta lootis, et suudab tunneli tekkimise ära hoida, ja kuigi see ei õnnestunud, usub ta endiselt, et suudab mind vaos hoida ning saada samas endale tagasi selle, kelle meie ema temalt võttis!“ Morien-Sebiel ajas pea kuklasse ja naeris nii, nagu sai naerda ainult see, kellest õnnelikumat maailmas polnud. „Ta loodab leida teda Eedeni aiast ega tea, mis juhtub, kui ma Eedeni aia väravast sisenen!“ Morien-Sebiel säras seda öeldes ja see sära oli nii hirmuäratav, et Taavet ei märganudki, millal ta Miikaeli selja taha varjule oli pugenud ja oma näo tema rüüservaga katnud. Kuigi ta oli peaaegu kaks tuhat aastat taevas elanud, oli ta sügaval sisimas ikka veel inimene ning hirm oli üks inimestele kõige omasemaid tundeid.

Taavet polnud ainus, kes Morien-Sebieli kartis, ükski hing ei olnud julgenud langenud inglile taevaväravate vahelt sisse järgneda, vaid nad kõik põlvitasid avaral väljakul, näod vastu maad surutud ja kõrvad kätega kaetud, et nad ei peaks nägema antikristuse nägu ja kuulma tema häält.

Morien-Sebiel sirutas oma käe Miikaeli poole, peopesa ülespoole. „Kahju, et sa minuga ühineda ei taha, aga ma annan sulle võimaluse mulle teisiti abiks olla. Anna mulle soovituskiri kõiki seitsmesse taevasse pääsemiseks ning ma luban sulle, et Gabriel, Raafael, Baradiel, Sandalphon, Zebul, Sabath ja Cassiel jäävad ellu piisavalt kauaks, et näha, kuidas Jahve langeb. Kui sa mulle soovituskirja ei anna, pean ma nad tapma, samamoodi nagu ma oleksin tapnud Naini Taaveti.“ Ta muigas. „Mind sisse lastes ostsid sa talle elu ja müüsid teiste elud maha, aga kui sa mulle soovituskirja annad, annan ma sulle osa sinu välja käidud rahast tagasi, nii et nad saavad näha asju, mida keegi maailmas varem näinud ei ole, ega pea surema enne, kui lõplik lõpp kätte jõuab.“

Miikael tõmbas oma põuest hiilgava sõõriga ümbritsetud kirjarulli, mida pitseerivasse punasesse vahasse oli vajutatud sümbol מִיכָאֵל, ning ulatas selle Morien-Sebielile.

„Ma usun, et lõplikku lõppu ei tule, lõppeb kõigest viies maailm, ja mitte keegi meist ei sure, sest messias kas lubab meil jääda ennast teenima või laseb meid vabaks,“ ütles ta ja Taavet otsis tema häälest värinat, kuid seda ei olnud, sest Miikael uskus sellesse, mida ta ütles. See andis Taavetile julgust, mille Tituse nägemine temalt võtnud oli.

„Sa ei saa võita,“ ütles ta antikristusele, kuigi viimane oli öelnud, et messiat ähvardas oht langeda jumalanna Ašera kontrolli alla, antikristus use aga ei vajanud kellegi abi, kuigi ta oli väga osav jätma muljet, nagu sõltuks maailma saatus mitte ainult temast, vaid ka Miikaelist.

„Kas sa tead, milles seisneb minu ja messia suurim erinevus?“ küsis Morien-Sebiel ootamatult.

Taavet raputas pead.

„Selles, et mind valiti välja halvaks ja teda heaks, aga mis on halb ja mis on hea, kui see, mida me mõlemad teeme, on täpselt üks ja seesama?“ päris Morien-Sebiel väravavalvurilt. „Kui võidab messias, tuleb viienda maailma asemel kuues, millele on samuti määratud ühel päeval lõppeda. Kui see on jumalanna Ašera, keda saadab edu, vaitseb kuuendat maailma tema ja messia hüpiknukust laps, kellest saab oma ema sarnane ja kes ei suuda luua ühtegi elusolendit, kellel oleks hing, mistõttu teid säästetaks, nii et teil oleks koht ka järgmises maailmas. Kui ma suudan messia seljatada, Ašera kõrvaldada ja Jahve tappa, siis ring katkeb ja selles universumis ei sünni enam kunagi ühtegi uut maailma, sest kogu elu lakkab, ja ma usun siiralt, et just selle poole peaksimegi me püüdlema, sest ainult siis, kui meid enam olemas ei ole, oleme me tõeliselt vabad. Igas uues maailmas on alati need, kes valitsevad, ja need, keda valitsetakse, ja kumbki neist ei tea, mis on ülim vabadus."

"Miikael,“ pöördus ta Miikaeli poole, „ma tean, et sa oled kogu aeg tundnud, et Jahve kasutas sind ära, kui lasi sul sundida Jeesuse Kristuse kehasse, pani sulle pärast tema ristimist sõnu suhu ning laskis sul saada kristluse nurgakiviks, kuid mina seda niimoodi ei näe, minu jaoks oli see, mida te tegite, koostöö, sest kõikidest inglitest oled sina, nagu su nimigi ütleb, Jumalale kõige sarnasem, ning kui sa oleksid tahtnud teda peatada, oleksid sa sellega hakkama saanud. Jahve teadis algusest peale, millal jõuab kätte see hetk, millal maailm vajab arvamust, et päästja on tulnud, et inglite hääbumist seni edasi lükata, kuni jõuab kätte tõelise nefilimide soost messia aeg, ning teie koos tegite selle võimalikuks, luues religiooni, mis on ajaproovile vastu pidanud. See, et mina ja messias mõlemad ühel ja samal ajal selles maailmas elame, on osa Jahve plaanist, millele on kaks võimalikku lõpplahendust.“ Morien-Sebiel voltis kirjarulli kokku ja pani selle oma rüütaskusse. „Jahve usaldas selle Morienile ja Sebielile, kui ta nendega viimatim kohtus, aga ma olen täna piisavalt lahke, et seda ka sinuga jagada,“ tõdes ta. „Iga kord, kui uus maailm on loodud, peab Jumal panema paika plaani, millel on kaks võimalikku lõpplahendust – selline, mis lõppeb uue maailma loomisega, ja selline, mis toob kaasa kõige lõpu. Pärast seda, kui see plaan on valmis, peab Jumal sekkuma maailma asjadesse nii vähe kui võimalik, et selle plaani täitumine ohtu ei satuks. Mitte ainult maailma pääsemine ei ole ette määratud, vaid seda on ka maailma häving, ja selle, kumb neist teoks saab,  otsustab see, kummal poolel, kas headusel või kurjusel, on rohkem võimeid. Mõlemal juhul on teie jaoks tegemist lõpuga, nii et miks eelistate te üht lõppu teistele ning miks on kümme järjestikust lõppu parem kui üks lõpp, millele ei järgne enam ühtegi teist?“

„Alati peab olema elu, ükskõik milline see ka ei oleks,“ kostis Miikael, „ja isegi kui järgmine Jumal loob inimeste asemel kümne jalaga kõva kitiinkestaga mantli abil paljunevad putukad, kellest saavad maailma kõige arukamad olendid, on see õige.“

„Sa ütled seda ainult selle pärast, et keegi teist ei suuda ette kujutada, kuidas on kõik siis, kui pole elu, aga enne, kui tekkis esimene maailm, polnud kuskil elu. Valgus ja Pimedus pole kunagi olnud elus, nad on jõud, mis suudavad elu tekitada. Suurema osa ajast, mis meie universum eksisteerinud on, on elu puudumine olnud selle loomulik seisund ja Jahve teab väga hästi, et selle seisundi tagasi toomine ei ole traditsioonide lõhkumine, vaid nende juurde tagasi pöördumine.“

Morien-Sebieli mõõgad kerkisid õhku, koondudes tema seljal rippuvasse suurde punutud korvi, ning ingel asetas kõik oma kuus kätt rinnale risti, kummardas Miikaelile ja Taavetile ning tõusis lendu, võttes suuna esimesele taevale, kus teda oleks oodanud ees kohtumine Gabrieliga, kui Gabriel ei oleks olnud maa peal, aimamata, mis taevas toimus.

Taavet tahtis väljendada nördimust, mida ta selle pärast tundis, et Miikael oli Morien-Sebieli sisse lasknud, kuid ei teinud seda, mõistes, et see pidi olema osa Jahve plaanist, mille tulemuse peale enam kumbki neist ei julgenud kindel olla, sest Jahve oli teinud Morien-Sebielist oma vaenlase, saades sellega Jahve vaenlaseks, ning see tähendas, et nad mõistsid teineteist paremini, kui ükski teine ingel Jumalat või Jumal ühtegi teist inglit iial mõista suutis.

Hinged hakkasid lähemale astuma, et Taavetiga oma karjäärivalikutest rääkima pääseda, ning Taavet valmistus ennast mitmesajaks osaks jagama, et vestelda korraga võimalikult paljude inimestega, kuid Miikael peatas ta, pannes oma käe tema käsivarrele.

„Mis juhtub sellega, kes taevas sureb?“ oli ta ärev.

Taavet köhatas. „Mida sa silmas pead?“

„Sa tead väga hästi, mida ma silmas pean!“ vehkis Miikael kätega. „Morien-Sebieli võõrustajakeha enda võimed on nii tugevad, et ta suudab teda mõjutada isegi nüüd, kui nad on mõlemad tulnud tagasi Morien-Sebieli koju, aga see kõik lõppeb Eedeni aias, sest kui nad sinna jõuavad, saab Morien-Sebiel ammutada endasse aia väge ning ta ei vaja enam seda lihalikku keha! Morien-Sebieli võõrustajakeha sureb, kui Morien-Sebiel tema seest välja läheb, ja ma tahan teada saada, mis tema hingega juhtub.“

„Miks see sulle nii tähtis on?“ ei saanud Taavet aru. Ilmselt oli see, et ta oli suutnud Miikaeli malemängus võita, pelgalt juhus ja tal ei olnud kunagi võimalik õppida ennustama, mida Miikael mõtles, kuna Miikaeli näol peegeldus nii selgelt soov, et Taavet temast aru saaks, kuid ta ei saanud.

„Tal on Harieli silmad,“ lausus Miikael, „ning Hariel...“

„...langes,“ lõpetas Taavet Miikaeli eest, meenutades pikkade tumepruunide juustega inglit, kes armastas kunste ja teadusi, ärgitas inimesi tõde otsima ning tundis muret nõrkade pärast. Vähesed inglid olid nii head kui seda oli Hariel ja ometi oli temast saanud langenud ingel, kui ta valis endale kaaslaseks inimese ja kinkis talle tütre, kellel olid samasugused sinised silmad nagu temal ja samasugused sinised silmad nagu Morien-Sebieli võõrustajakehal...

„Jackson Roberts,“ ahmis Taavet õhku, „on veerandi ulatuses nefilim isegi siis, kui tema sees Morien-Sebieli ei ole!“

„Kas sa mõistad, mida see tähendab?“ päris Miikael.

„Seda, et kui tema hing ei hääbu, vaid ilmub taevaväravate ette, võib ka temast saada messias.“

„See paneb mu pea valutama,“ kaebas Miikael.

„Miks?“ ei saanud Taavet aru.

„Me peame valima, kumba nendest toetada!“

„Mina ei pea midagi valima,“ kostis Taavet, istus oma toolile maha, jagas ennast kahesaja kuuekümne neljaks tooli peal istuvaks Taavetiks ning viipas hingedele, et nad lähemale astuksid ja et ta saaks neile öelda, kuhu nad minema peavad.

Igal hingel oli sel päeval tema jaoks Tituse nägu.


Rheon ei teadnud, mida ta teeb, ainult seda, et see, mis tema jaoks läks kirja oma viha väljaelamisena, läks Venemaa Demokraatliku Föderatsiooni silmis nende loodusvarade sihiliku ja kuritahtliku hävitamise alla. Kõik oleks olnud palju parem, kui tal oleks olnud käepärast The Sims 5: Final Destination Expansion Pack. See oli antud välja „Final Destinationi“ esimese filmi 20. aastapäevaks, väljalaskearvuks ainult 1000 tükki, ning üks tädi Yuri vallutus, kelle nimi võis olla nii Dick, Tom kui ka Harry ja kes oli töötanud EA Gamesis, oli ühe eksemplari Rheonile kinkinud, mis siis, et Rheon ei olnud kunagi seda vägivaldset mängu armastanud ja suurema osa ajast oli plaat tema sahtlipõhjas vedelenud. Nüüd oli enamiku inimeste arvutis juba The Sims 6, tema aga tundis selle vanema versiooni järele ootamatut igatsust.

Bussi alla jäämine. Elektritraatide poolt pooleks lõigatud saamine. Tappev solaarium. Jalgupidi eskalaatori vahele jäämine. Silma laserravi ajal aknast välja kukkumine. Suusakepi otsa läbi silma kukkumine. Ta oleks hea meelega loonud viiskümmend tegelast, pannud neile kõigile nimeks Miah Hart ja lasknud neil kõigil surma saada igal võimalikul moel, kuid selle asemel pidi ta leppima külma kliima puudega, mida ta juurtega maa seest välja kiskus, kujutades ette, et iga puu oli juuksekarv Miah’ peast, mille ta kiilakaks tahtis jätta.

Ta oli arvanud, et pärast seda, kui ta on võtnud Miah’lt kõnevõime, suudab ta teha näo, nagu poleks Miah’t olemas, ning saada üle sellest, kui rängalt vampiir teda haavas, aga seda ei olnud määratud juhtuma, sest see moosivaras ja koeraniru oli äratanud temas tunde, mida vaid vähesed temas esile oskasid tuua ja mida ta vihkas rohkem kui ühtegi teist maailmas, eriti sellises olukorras.

Uudishimu.

Rheon, kuula mind, mul on sulle midagi väga tähtsat öelda.

Mida rohkem Rheon endale kinnitas, et toimis Miah’ga õigesti, seda enam tahtis ta teada, mis see oli, mida Miah talle öelda oli tahtnud, aga ei saanud, ning messia kannatus rippus juuksekarva otsas. Kui ta praegu ümber mõtleb, sööb ta Miah’l otse peost, sest ta ei saanud ümber mõelda Miah’le andeks andmata, ning kuna ta ei olnud inimene, kes kergesti andestas, oleks see tähendanud, et tema elu ei juhi mitte tema ise, vaid hoopis Miah.

Iga inimene olgu aga kärmas kuulama, pikaldane rääkima, pikaldane vihastama, oli kord öelnud Jaakobus, Jeesuse Kristuse vend, ja sellel õhtul oli Rheon toiminud kõigi kolme tema õpetussõna vastu. Rheonil oli liiga palju inimlikke nõrkusi, kuid messial ei tohtinud neid olla, ja kuigi ta andis endale aru, et nende eiramine ei muuda neid olematuks, ei näinud ta oma au säilitamiseks muud võimalust.

Eemal lõi taevas heledaks ning kui Rheon sinnapoole vaatas, nägi ta oma õuduseks, kuidas pilvi lõhestas kuldne valgussammas, mis tungis välja nende hosteli katusest. Noormees viskas kõvera ladvaga männi hunnikusse, kus lebasid teised puud, mille ta välja oli juurinud, et oma viha kontrolli alla saada, ning tormas tagasi hosteli juurde. Hetk tagasi oli metsas olnud pime nagu kotis ja kuna Rheoni jäljed olid lund täis sadanud, poleks ta teadnud, millises suunas minna, kuid nüüd oli terve mets valgeks löönud ja ta jõudis hosteli juurde vähem kui viie minutiga.

Teise korruse naiste pesuruumi juures tungles rohkem kui kakskümmend inimest ja keegi haaras Rheoni küünarnukist ja lükkas ta ruumi sisse. Seal leidis ta ennast vastamisi Aryaga, kes püüdis oma värisevate kätega panna endale selga laia punast fliisjakki, mille üks naistest, mureliku illmega vanem matroon, talle äsja ulatanud oli, ning Rheonile ei jäänud märkamatuks, et Arya oli selle all täiesti alasti. Pesuruum nägi välja nii, nagu poleks sealt üle käinud mitte ainult troll, vaid orkide armee koos nendega. Kõik kraanikausid ja veetorud olid katki, boilerist oli jäänud järele ainult üks sulanud plastmassikänkar, ning vesi imbus Rheoni jalanõudesse, sokkidesse ja püksisäärtesse. Arya oli läbimärg, lõdises külmast ning surus vastu oma rinda verist nuga, kuid veri, mis sellel oli, ei olnud tema oma, sest Rheon ei näinud tema kehal ühtegi haava, kuigi ta nägi selle juures kõike seda, mida riie ei katnud. Ta suunas oma pilgu naise alastuselt kõrvale, libistades selle üle neid ümbritseva ruumi, selle kulunud seinte, mis olid hädasti värvi vajanud ja olid seda ka saanud, sest uduvihmapeenikesed pritsmed, mis olid sellele langenud, moodustasid plaatidele kõige paeluvamaid mustreid ning need mustrid jätkusid ka põrandal.

Keegi oli selles ruumis kaotanud väga palju verd.

„Mis juhtus?“ päris messias Aryalt, sest ta teadis ilma küsimatagi, et Arya oli ainus inimene selles ruumis, kes oskas ta küsimusele vastata.

Arya kummardus ettepoole ja suskas tema poole noaga, nagu näeks ta Rheonis endale ohtu, kuid ei tabanud ning Rheoni võpatuse peale pillas ta noa maha ning puhkes nutma, adudes, mida ta äsja üritanud oli.

„Ta ründas mind,“ luristas ta.

„Kes sind ründas?“ ei saanud Rheon aru.

„Miah,“ pomises Arya ja tahtis veel midagi öelda, aga Rheon ei lasknud.

„See on absurd!“ ahhetas Rheon, valmis ümber lükkama, et Miah võiks tahta Arya elu kallale kippuda, kuigi ta seda juba ühe korra teinud oli, sest Arya sõnade uskumine oleks tähendanud, et verepritsmed kuulusid vampiirile ning Rheon ei tahtnud uskuda, et Aryal, kuigi ta oli korduvalt tõestanud, kui jõuline ja julge naine ta on, oleks piisavalt jõudu vampiirist jagu saamiseks. „Miks oleks pidanud Miah sind ründama?“ Ainus selgitus, mis talle pähe tuli, oli see, et Miah oli ihanud Arya verd, ja ta ei saanud aru, mis oleks pidanud Aryal selle vastu olema, sest ta oli siiamaani olnud alati valmis vampiiri toitma, kui poiss seda temalt palus.

Arya kehitas õlgu, kuid tema põsed tõmbusid punaseks, ja Rheon taipas, et Arya tundis häbi, et oli lasknud sellel juhtuda. „Kas ta juhtis su tähelepanu kuidagi kõrvale ja tabas sind ootamatult?“

„Sulle ma seda ütlema ei hakka!“ lajatas Arya ning tõmbas fliisjaki luku kinni, aga tema tõrksus andis ta välja. Tundus, et Arya ja Miah olid otsustanud korraldada pärast Rheoni lahkumist sajalase randevuu ning midagi oli valesti läinud. Mitte et Rheonil midagi selle vastu oleks olnud. Selle vastu, et nad olid otsustanud tema lahkumist ära kasutada ja teineteist lähemalt tundma õppida, nad olid täiskasvanud inimesed ja see ei puutunud temasse. Aryat ta ju endale ei tahtnud. Miah’t ka mitte. Ta tahtis lihtsalt, et ta võiks ühe peale neist kindel olla, nemad aga olid kindlad ainult teineteise peale, ja see ärritas teda, aga praegu polnud ärritunud olemiseks õige aeg, sest tal oli vähemalt miljon küsimust ja mitte ühtegi vastust.

Ta oli näinud taevalikku valgust ja jooksnud kohale, arvates, et leiab eest ingli, kes püüab Aryale ja Miah’le viga teha, aga Arya sõnul oli hoopis Miah see, kes teda rünnanud oli, nii et keegi peale Miah ei saanud praegu Rheonile jutustada, mis juhtunud oli ja kas asjaga oli seotud ka keegi kolmas, keda Arya ei mäletanud.

„Kus Miah praegu on?“ küsis ta Aryalt, kartes tema vastust.

Naine võttis tema kätest kinni ja pigistas neid, raputades kurvalt pead. „Ma ei tea, sest ma ei mäleta midagi sellest, mis siin juhtus, ainult seda, et ta võttis noa ja et ma püüdsin end kaitsta.“ Ta nookas peaga purustatud valamute, torude ja boileri suunas ja vaatas seejärel verist nuga. „Mulle tundub, et ma sain sellega hakkama.“

„Aga see valgus?“ ei saanud Rheon aru.

„Valgus?“ oli Arya imestunud.

„Kuldne valgus, mis kaugele metsa ära paistis.“

Arya silmad läksid suureks, nagu oleks Rheon öelnud midagi, mis teda sügavalt puudutas, ja hakkas uuesti nutma. Ta ei öelnud rohkem midagi, vaid jooksis pesuruumist välja, vesi tema paljaste jalgade all lirtsumas ja kannul vaid tema toanaabrid. Rheon ei hakanud talle järele jooksma, vaid vaatas oma käsi, millest Arya hoidnud oli, ja talle meenus, kuidas tema nahale ilmus alati õhuke hallitusekiht, kui keegi seda puudutas.

Aryaga polnud seda juhtunud ja tema nahk oli sama sile nagu alati.

Süda kerkis Rheonile kurku ja ta soovis rohkem kui kunagi varem, et oleks suutnud toimida Jaakobuse sõnade järgi ja kuulata ära selle, mis Miah’l talle öelda oli.

Miikael on alati olnud kuidagi kõige lahedam peaingel, aga pärast Supernaturali vaatamist on Gaabriel ta kindlalt teisele kohale tõrjunud.

Ka Taevas meenutab oma kirjelduses Supernaturali - Jumalat ei huvita valitsemine, korruptsioon, Inglid sõdivad üksteisega....

Muuseas, kes on Metatron, ma kohtasin seda nime ka 666 Satan'is ja samas peainglitest ta keegi ka ei ole (vähemalt neist seitsmest, kes juutide pühakirjas on mainitud.

Ma peaks ka Supernaturali vaatama, aga ma olen 9 hooaega maas  

Ma ei teagi, milline peaingel minu lemmik on, aga ma arvan, et Miikael ja Gabriel mõlemad  

Minu teada esineb selles osas, kes täpselt seitsme peaingli hulka kuuluvad, lahknevusi, aga selles nimekirjas esinevad alati Miikael, Gabriel, Raafael ja Uriel. Kui ma ei eksi, mainitakse Piiblis peainglina ainult Miikaeli, apokrüüfides vist ka Gabrieli, ja mis puutub nendesse inglitesse, keda Piiblis kanoonilistes raamatutes nimepidi nimetatakse, siis neid on ainult neli: Miikael, Gabriel, Saatan ja Abbadon (viimane ei ole eriti kuulus, ma ei teadnudki temast enne, kui ma hakkasin Johannese ilmutusest aoristi- ja futuurumivorme otsima  ). Raafael esineb apokrüüfilises Toobiti raamatus ja Uuriel on ka apokrüüfide ingel, aga nad on sellest hoolimata väga populaarsed  Metatron ei ole oluline ingel mitte kristluses, vaid hoopis judaismis, teda mainitakse näiteks Talmudis ja Vana Testamendi apokrüüfiline 3. Eenoki raamat kirjeldab seda, kuidas Eenokist sai Metatron ja kuidas ta sai juurdepääsu Jumala troonile, mis tähendab, et Jumal hindas teda väga kõrgelt. Selle toetuseks, et Metatron on just Eenok, endine inimene, kasutatakse kogu aeg kirjakohta 1Ms 5:24: Eenok kõndis koos Jumalaga, ja siis ei olnud teda enam, sest Jumal võttis tema ära (sama lugu mainitakse ka teistes Piibli raamatutes, aga kogu aeg samas kontekstis). Erinevates rabide kirjutatud tekstides kujutatakse teda ka kui taevas elavat kirjutajat. Ma lugesin tema kohta kunagi mingist raamatust pikalt ja põhjalikult, aga ma ei mäleta, mis raamat see oli   

Metatron tegutseb ka sellistes mangades nagu Angel Sanctuary ja Makai Ouji: Devils and Realist. Esimeses on ta, kui ma õigesti mäletan, väike laps ja teises, nii kaugele kui ma jõudnud olen (netis ei ole nii palju peatükke üleval, kui välja on tulnud  ), üks paras käkikeeraja. Seal on Miikael ja Uuriel ka, aga Miikaeli seal eriti positiivses valguses ei näidata ja Uurielist on tehtud pooleldi langenud ingel.

See kirjakoht jätab asja küll natuke häguseks

Supernatural on super. Kuni mu klassiõde ladus mulle hiiglasliku spoileri, mille pärast kadus isu lõppu jõuda.

SA VAATAD SUPERNATURALI, ADUNA???? *jälgib seda teemat siin kui siia uus teade tekib*
Ma poleks elusees arvanud, et sa seda vaatad.
Vaata ikka lõpuni!
Täiega hea on!

Muidugi vaatan lõpuni, lihtsalt nüüd ei saa ma rahulikult sündmuste käiku jälgida, vaid ootan koguaeg, millal spoilitud koht kätte jõuab.

Kus maal sa oled ja mis koht sulle spoiliti?

S07E15

Tiina rääkis, et inglid hakkavad Taevast alla langema mingi teise ingli pärast. Võib tunduda väha, aga siiski piisavalt.

Aaah. No siis sul aega veel on, nii et vaata rahus.
Ma vaatan praegu uusimat osa, mis välja tuli. Täiega hea on.
Tahad, spoilin?

Aga muidugi, millist kirstu ja hauakohta sa endale tahad ?

Ma mõtlesin, et mingi tumedam puit eks, ja siis see vasakult seitsmes koht kaheteistkümnendas reas paremalt esimesest väravast sisse minnes, tähh.

Mis surnuaed, palju inimesi matustele kutsuda, kas kirstule ka mingisugused kaunistused, äkki tahad hoopis kremeeritud saada, mis hauda kaasa tuleb panna ( peale telefoni, see peaks koguaeg kirstu pandama ) ?

 

Ma arvan, et kremeeritud oleks päris hea saada, tuhk puistake mu läpakale ja matke see kusagile suvalisse metsa. Eem... matustele palju inimesi pole vaja, aga telefoni võiks küll minuga koos ära põletada.
Wifi võiks läheduses olla, so ruuter ja asjad ka.

Kui küsida tohib, siis kas teekond läheb alla või üles?

Lihtsalt, et teaks kuhu ruuter üles panna

Alla, ikka alla, kuhu siis veel.

Siis kahjuks ruuterit ei saa, tuum on liiga sügaval.

Oh come on, nii kergelt annadki alla?

Kui arvestada seda, mis põhjusel sa sured, siis on see minust helde isegi pakkuda.

Sa oled äärmiselt ebaviisakas.
Aga tahad ma ütlen sulle, millal see su spoilitud episood on?