RRS: Messia teine tulemine[32/32+epiloog;lõpetatud!]

Vaata ikka ilusti supernaturali.

Ja aastatööga, nad tahavad tegelt kuskil 20 lk sisu. Vähemalt tertias räägiti nii. Aga ma ei tea, minul ei olnud kordagi probleemi oma töödega. Mõlemad said natukene enne tähtaega valmis ja teemaga polnud probleeme.

20 lehekülge sisu? See kõlab natuke meie seminaritöö moodi, sellel oli lehekülgede arv vist 25, aga minu oma tuli lõpuks 38 lehekülge pikk

Äkki võiksin ma selle osa kohta ka paar sõna arvamust saada? *puppy eyes*   

Hea osa oli Miikaelist ja Naini Taavetist (oli vist selline nimi) võiks rohkem juttu olla

Ma saan nüüd aru, miks sa sotsi klassis oled.

Ummmmm, miks siis ?

Hästi selline pikk ja kirjeldav ja inforikas kommentaar oli osa kohta.

Täna algab JAFF!  *happy dance*

Selles osas on Rheon sunnitud poolt valima ja see pole talle sugugi kerge, sest mõlemal poolel on oma head ja vead.

Enjoy!
**

27.


Umb-eesliide oli liide nagu iga teinegi, aga Rheoni jaoks oli sellel sõnal ebameeldiv kõrvalmaik, ilmselt selle pärast, kuidas labiaalne kõrge tagavokaal ja sellele järgnevad kaks bilabiaali omavahel kokku sobisid või, täpsemalt öeldes, ei sobinud, sest umb-eesliitega ei seostunud mitte midagi head ja sõna, mis praegu Rheonil meeles mõlkus, sisaldas samuti umb-eesliidet.

See sõna oli umbusaldama ja sellega sobis hästi kokku ka umbluu, sest jutt, mida Arya talle rääkis, oli nii segane, et messias ei oleks suutnud seda tõsiselt võtta isegi siis, kui ta tahtnud oleks. Ja ta ei tahtnud, mitte pärast seda, kui ta oli avastanud, et Arya saab teda puudutada, sest mitte ükski inimene või pimeduseolend poleks tohtinud selleks võimeline olla. Rheon oli olnud viieteistkümneaastane, kui ta oli esimest korda aru saanud, millised reaktsioonid tema kehas toimuvad, kui ta puutub kokku allergeenidega – kõige ebapuhta allergeenideks nimetamine tundus olevat mõistlik terminoloogiline samm – , ning see, et Arya teda ärritavate allergeenide hulka ei kuulunud, sai tähendada ainult üht.

Arya pidi olema kas valguseolend või valguseolendi võõrustajakeha ning Miah oli selle avastanud, mistõttu oli ta suure tõenäosusega elimineeritud – jällegi üks suurepärane termin, mis kõlas palju paremini kui tavaline kõrvaldamine – ning Rheon oli kaotanud selle ainsa, kelle kohta ta võis kindel olla, et talle ei soovita halba...

...vähemalt mitte eriti palju, ja selles oli ta ka veendunud alles pärast seda, kui Miah oli silmapiirilt kadunud. Miah oli üritanud Rheoni kaitsta nii iseenda kui teiste eest, kuid Rheon ei olnud hoolimata oma arglikest katsetest leidnud endas tema vastu piisavalt usaldust. See oli neile mõlemale kätte maksnud ja jätnud Rheoni kahekesi Aryaga, kelle kohta ta ei teadnud, mis plaane varjas ta ehitud pea, ja kas tema ihutud tera sihtmärgiks võis olla Rheoni süda – teritatud vaia, mitte Amori noole mõistes. Messial oli häbi, et ta oli Aryat alahinnanud, sest ta oleks pidanud sellest hetkest peale, kui ta Leanne’i kohta tõe avastas, teadma, et ilus ja armas naine, kelle käed olid selja taga, ei pruukinud hoida lillekimpu, vaid võis vabalt olla ka kirve haaranud, eriti juhul, kui see naine oli korduvalt tõestanud, et tal on jõudu ja ta ei karda seda kasutada, aga kuna tema, erinevalt Miah’st, ei olnud Arya käest jalaga näkku saanud, oli tal jäänud petlik mulje, et Aryal ei ole tema vastu kurje kavatsusi, ning nüüd pidi ta oma arvamuse ümber hindama.

Rheon nõjatus aknalauale, vaadates oma jalajälgi, mille olemasolu veel vaid aimata võis, sest katkematu lumesadu oli need enda alla matnud, ja ohkas sügavalt, tunnistades endale, et midagi halba ei oleks kunagi juhtunud, kui ta oleks olnud selline, nagu messias olema pidi, võimeline olema üle kõigist oma inimlikest nõrkustest. Jeesus Kristus oli jätnud Piiblisse jäljed endast kui ustavast, alandlikust, kaastundlikust, lahkest, armastavast, kannatlikust ja õiglasest mehest, aga Rheon oskas vaadata asju ainult sellise pilguga, nagu ta neid lapsepõlvest täiskasvanuks saamiseni vaadanud oli, ning nüüd pidi see lõppema, sest Rheonil ei olnud piisavalt tarkust, et Aryaga toime tulla, ning selle saamiseks pidi ta muutuma. Sellisena, nagu ta praegu oli, ei saanud ta otsustada, kas Arya oli hea või halb, aga mida kauem ta seda edasi lükkas, seda ohtlikum see oli.

Ta pidi saama uueks inimeseks ning kuna tal ei olnud võimalik minna tagasi sinna, kust ta tulnud oli, ehk siis emakasse, oli selleks ainult üks võimalus, sündida uuesti veest, nagu tegid kõik, kes tahtsid saada Jumala lasteks; tahtsid seda ega teadnud, et Jumal oli julm vanem, kes laskis oma lastel elada vales.

Tädi Yuri oli pidanud end presbüterlaseks, aga ta käis kirikus ainult jõulude ajal ning Rheoni sinna kaasa ei võtnud, nii et Rheonist ei olnud saanud ühegi usulahu liiget. Tal ei olnud õrna aimugi, kuidas ristimine välja näeb, aga ta oletas, et selleks oli vaja valget hommikumantlit ja ämbritäit vett ja kõige parem on, kui ta suudab veega täidetud ämbri endale niimoodi pähe panna, et ta jalad märjaks ei saa, aga oma toas ringi vaadanud, ei leidnud ta ei hommikumantlit ega ämbrit ning otsustas toimida teisiti. Ta võttis riided seljast, keeras endale ümber koitanud valge lina ja astus oma piibelliku väljanägemisega rüüs vannituppa, kus vann oli poolest saati veega täidetud, nagu oleks keegi kogu aeg teadnud, et täna on see päev, mil Jumal võtab Rheoni omaks ühena enda järeltulijatest, aga selle vastu, et inglid vee Rheoni jaoks jooksma olid pannud, rääkisid vees loksuvad jäätükid ning Rheon aimas, et Miah oli unustanud korgi vannist välja tõmmata. Olid nad tema meeles Jaapanis või, kus terve pere ühe ja sama veega vanni võttis, või oli ta lihtsalt lohakas? Rheon tõstis üle jala vanniäärele, mõeldes, et suure tõenäosusega oli Miah määratud tema kõrval seisma ja teda vee alla kastma, nagu Ristija Johannes oli kastnud Jeesuse Jordani voogudesse, aga Miah’t polnud enam ning ainus, mida Rheon selle suhtes ette sai võtta, oli kasta ennast samasse vette, kus Miah ligunenud oli, ja loota, et lagi ikka läheb lahti ja et sealt tuleb välja kui mitte tuvi, siis vähemalt mõni koiliblikas, kes tuleb tema lina edasi sööma, et ta saaks pidada seda taevaseks märgiks. 

Jumal oli Rheoni tunnustanud, andes talle messia sõjavarustuse antikristuse vastu kasutamiseks, kuid nendevaheline leping ei olnud veel kinnitatud, selleks pidi Rheon end Jumala ees alandama ja tunnistama tema ülemvõimu kogu maailma loojana ja maailma kõige hoolikamalt läbimõeldud kavandi autorina. Jumal oli otsustanud Rheonisse uskuda, kuid alates sellest, kui noormees oli teada saanud, et on messias, oli tema eneseusk sellise suure ülesande kartuses iga päev vähenenud, pannes ta sisimas oma positsiooni vastu mässama ja käituma nii, nagu tõeline salvitu seda iialgi teha ei oleks tohtinud, ja selleks, et oma eneseusk tagasi saada, pidi ta nüüd hakkama uskuma siiralt ja sügavalt Jumalasse, et näha iseennast tema silmade läbi ja leida enda jaoks iseendast üles see, mille Jumal juba leidnud oli.

Rheon astus vanni, judistades ennast, kui külm vesi vastu tema sääri loksus, ja heitis vanni pikali, nii et kogu tema keha jäi vee alla, kuigi vann oli nii väike, et ta ei oleks mitte ühegi valemi järgi tohtinud sinna ära mahtuda. Silmad vee all lahti ja käed rinnale risti asetatud, ootas messias, et midagi juhtuks ja et Jumal annaks talle märku, et ta on võtnud kuulda Rheoni soovi temaga ühendusse astuda, kuid Jumal ei saatnud talle ei tuvi ega koiliblikat, vaid jättis ta ootele. Rheon manitses end, et kiirustamine ei aita kedagi, ja püüdis lõdvestuda, hingates aeglaselt sisse ja välja, kujutledes, kuidas terve tema keha lõdvestub. Selleks ajaks, kui ta jõudis oma närvisüsteemi lõdvestamiseni, lõi tema süda nii aeglaselt, et seda oleks katsudes vaevalt tunda olnud, ning ta hakkas libisema transsi, lahkudes praegusest hetkest ja kandudes minevikku, kus teda ootas ees tädi Yuri tuba, mille laual seisis naise ehetekarp, kust rippus välja naise roosikrants.

Katoliiklased kasutasid roosikrantsi Neitsi Maarjale palvetamiseks ja kuigi tädi Yuri ei olnud katoliiklane, oli roosikrants ta ühel kirbuturul ära võlunud ja sellest ajast peale kandis ta seda iga kord kaelas, kui läks esimest korda uue mehega välja, uskudes, et Neitsi Maarja ei lase talle midagi halba juhtuda. Roosikrantsi küljes oli viiskümmend üheksa palvehelmest, millest kuus paiknesid teistest eraldi, ja kui Rheon väikese poisina tädi Yurilt selle kohta küsinud oli, ei olnud naine osanud talle vastata, miks see nii on, aga nende kõrvalkorteri kassitädi, kes tõusis igal hommikul kell viis, et minna lähedalasuvasse parke hiiglaslikku kodutute kasside karja toitma, oli Rheonile selgitanud, et kuus eraldiasetsevat helmest, mis olid tavaliselt teistest suuremad, olid mõeldud Jumala poole palvetamiseks. Rheonile oli kummaline tundunud, et Jumalale oli mõeldud ainult kuus palvet, Neitsi Maarjale, kes oli olnud alguses ainult inimene, aga viiskümmend kolm, ent varsti oli ta selle unustanud ega mõistnud, miks meenus see talle alles nüüd.

Noormees nägi tädi Yuri roosikrantsi enda ees õhus hõljumas ja järgmisel hetkel vaatas ta iseennast selle roosikrantsi seest. Tema keha, nüüd vaid pooleldi linaga kaetud, lamas vee all nagu uppunud madrus, pilkumatud silmad pärani ja rind paigal, nagu oleks tema hingamine lakanud, ja Rheon tahtis seda puudutada, et iseennast üles äratada, kuid kuna ta oli vaimus, ei olnud tal käsi, mida ta kasutada oleks saanud, ja ta oli sunnitud abitult pealt vaatama, kuidas tema kehale hakkasid ilmuma suured süsimustad paised, mis pulseerisid, nagu tahaks iga hetk lõhkeda. Esimene paise ilmus tema otsaette, teine kõrile, kolmas ja neljas tema õlgadele, viies ja kuues tema puusadele, ning Rheon märkas, et neid oli sama palju, kui oli roosikrantsil helmeid, mis oli mõeldud Jumalale.

Jumal tahtis, et Rheon ennast puhastaks, enne kui uuesti sünnib, ja näitas talle, kuidas pimedus, mis tema sisemuses kuju oli võtnud, tema nahal välja näeb. Iga paise sümboliseeris ühte surmapattu. Ahnus. Iharus. Laiskus. Viha. Kadedus. Aplus. Paisete pind pragunes Rheoni pilgu all, nii et neist hakkas lekkima välja tumedat vedelikku, ning Rheon avas suu ja hakkas korrutama Meie Isa Palvet, otsides samal ajal pilguga seitsmendat paiset, mis pidi kindlasti olemas olema. Vaevalt oli ta kuuendat korda Jumala poole palvetanud, kui puuduolev paise ilmus nähtavale tema paremal küljel, selle sama koha peal, kuhu Jeesust oli löödud Saatuse Odaga, ja Rheon teadis seda nähes, et kui ta selle paise läbi torkab, voolab pimedus temast välja ja muudab ta pealaest jalatallani valguseolendiks, kelle veri temas voolab. „Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!“ sosistas Rheon mõtetes, püüdes anda Jumalale teada, et ta on valmis tema vääriline olema, ning kui Bereishit õhus nähtavale ilmus, kuigi ei olnud kätt, mis seda juhtis, oli Rheon kindel, et Jumal oli tema sõnu kuulnud. Bereishit sööstis läbi õhu ja torkas Rheoni vasakusse külge sügava haava, kust purskas välja tõrva, mida oli nii palju, et terve vann sai seda täis ning seda hakkas voolama ka üle serva. Sellest moodustus põranda kohale spiraal, mis kerkis kõrgele lae alla, kuni terve vannituba oli üksainus hiiglaslik must keeris, ning seejärel kadus see valju vilina saatel lahtisest aknast välja, võttes endaga kaasa kõik selle, mis oli olnud Rheonis ebatäiuslik.

Rheoni vaim libises aeglaselt kehasse tagasi, pannes ta kogema nii ülevoolavat heaolutunnet, nagu ei kunagi varem, kuid see kadus, kui ta avastas, et ei suuda end endiselt liigutada, sest tema rinnale oli märkamatult ilmunud raskus, mis teda jõhkralt vee all hoidis.

Rheoni rinnal istus väike poiss, mitte piisavalt väike, et olla viieaastane, aga mitte ka piisavalt suur, et olla kümneaastane, ja kui ta ennast mugavalt käsipõsakile seadis, nägi Rheon, et ta ei olnud mitte ühestki rassist, vaid korraga kõikidest. Kord oli ta väike poiss selgesti äratuntava indiaanlase nina ja sulgedest peakattega, siis pilusilmade ja kõrgete põsesarnadega inuitt hülgenahkades, siis aga rohuseelikut kandev luukõhn aafriklane, ning viimaks heledate juuste ja siniste silmadega eurooplase võrdkuju, kes järgmisel hetkel kadus, jätkates kujumuutmist, nii et Rheon sundis end oma pilku kõrvale pöörama. Korraga tundis messias sellist häbi, nagu ta kunagi varem kogenud ei olnud ja mis pidi olema sama suur, kui oli Aadama ja Eeva häbi, kui nad Eedeni rohuaias end viigipuulehtedega katma pidid, ning mis tulenes sellest, et ta tundis end ikka veel liiga inimlikult ega julgenud mõelda, et ühel päeval on ta Jumalaga võrdne.

Jumal hingas sisse, nii et tema ninasõõrmed võbelesid, kui ta Rheoni kimbatust tundis. „Sa pead rohkem vaeva nägema,“ kuulis ta teda ütlevat. „Liha on valmis, aga vaim on nõder.“

Rheon köhis oma kurgu puhtaks, teadmata, kust oli pärit sinna kogunenud tatt, mis takistas tal Jumalat väärikalt kõnetamast, ning imestas selle üle, miks oli Jumal otsustanud talle ilmuda, mitte lihtsalt inimkujul, vaid koguni ilmsüütu lapsukesena, kui ta oleks pidanud lendama tema juurde hoopis kotkana ja... Ups, vale mütoloogia. Jumal oleks pidanud laskuma Rheoni juurde pilves, varjates selle vatjate kihtide sees oma auhiilgust, ja tema hääl oleks pidanud kõmisema nagu kõu, jätmata kellelegi mingit kahtlust, et ilma temata ei toimu maailmas mitte midagi. Jumala hääl kõlas küll madalalt ja mehelikult, olles täielikus vastuolus tema lapsekehaga, kuid selles oli ka paar kiledat ja kriipivat tooni, mis häirisid midagi sügaval Rheoni sisemuses.

„Kas vastupidi ei peaks olema?“ suutis ta öelda.

Jumal naeris. „Kes ütleb, et peaks?“

„See on kirjas ühes raamatus, millega sa väga hästi kursis oled,“ vastas Rheon, meenutades seda vähest, mida ta Piibli kohta teadis.

„Ega ometi mitte „Näljamängudes?““ pahvatas Jumal ning korraks läks tema hääl nii kõrgeks, et see käis Rheonil lihast ja luust läbi. Ta judistas ennast, kuid kahetses seda kohe, kui Jumala pidevalt vahetuv vorm tema ees väreles ja kaduma hakkas, muutudes valgeks auruks.

„Kas sina kirjutasid „Näljamängud“?“ pahvatas ta välja esimese asja, mis talle pähe tuli, ning auru seest kostis Jumala mahedat naeru.

„Kas sa arvad tõesti, et maailmas on mõni inimene, kes suudab ilma minu abita kunsti luua?“ päris ta. Valgest aurust sai Jumala hingeõhk, mis puges Rheoni ninasõõrmetesse, ning ta sai täis Jumala vaimu, mis asus tema inimliku loomuse kõrvale.

Hetkeks täitis Rheoni südant piiramatu armastus kogu inimkonna vastu, siis aga asendus see valuga, kui Jumal näitas talle kõiki inimeste poolt korda saadetud julmi tegusid maailma loomisest peale, pannes ta nende pärast pisaraid valama, ning kuigi see kestis vaid paar minutit, tundus Rheonile, nagu oleks ta olnud aastatuhandeid lõksus maailmas, kus Kain tõstis kivi oma venna Aabeli pea kohale; kus Mooses tükkis egiptlase elu kallale; kus Saamuel lõikas tükkideks amalekkide kuninga Agagi; kus puusepasaag tungis Jesaja ihusse. Selleks ajaks, kui Rheoni vaimusilmas leidis aset tundmatu mehe mõrv, kes astus vahele tänaval tülitsevale abielupaarile, aimamata, et noahoop ribide vahele ta elu lõpetab, olid tema pisarad täitnud terve vannitoa. Need loksusid vastu ust, ähvardades seda maha lõhkuda, ning samal hetkel, kui Rheon viimaks oma silmad sulges ja need uuesti avas, tundes, et need on täiesti kuivad ja et ükski nendest pisaratest ei võtnud ära tema taevast kiindumust ebatäiuslike surelike vastu, paiskus uks eest, ujutades terve koridori üle ning eemalt hakkasid kostma üksikud karjed, kui hostelikülastajad, kes olid kas veel ärkvel või äsja ärganud, ootamatu veeuputusega silmitsi seisid.

Sügaval sisimas tundis Rheon, et nüüd oli Jumal temaga rahul.

Nüüd oli ta väärt lõpetama Jumala plaani ja ka Jumalat ennast, et tema asemele astuda, sest maailmas ei olnud enam ühtegi inimest, kes ei oleks talle tähtis olnud, hoolimata nende puudustest.
Rheon roomas vannist välja ja vajus märjale põrandale, püüdes tilkuvat lina endale ümber keerata, et mitte alasti olla, kuid vesi oli selle liiga raskeks teinud, nii et ta jättis selle sinnapaika. Tema pea käis ringi ning ainus asi, millest ta aru sai, oli see, et kuigi inimesed olid võimelised kirjeldamatuteks koledusteks, oli neis kõigis selline imelisus ja ilu, et ta pidi igale ühele neist teada andma, kui väärtuslikud nad on ja kui palju ta neid armastab. Ta tõusis oma värisevatele jalgadele ja kõndis vannitoast välja, suundudes välja koridori, kus ta koputas esimesele ettejuhtuvale uksele, mille tagant kostis vali tümps, mis tõestas, et öörahu pidamine oli Venemaa matkasellide jaoks sama vähe au sees kui aastakümneid tagasi, ja et hea muusikamaitse kujunemisest oli venelaste puhul samuti veel vara rääkida.
 
Мой парень снова влип в дурные дела
Подрался, наглотался какой-то мути
Он так меня достал и я его прогнала
И я хочу теперь такого, как Путин
 
Такого как Путин полного сил
Такого как Путин чтобы не пил
Такого как Путин чтоб не обижал
Такого как Путин чтоб не убежал
 
„Что случилось?“ päris temalt ukse peale ilmunud paks sööklatädi välimusega naine, kelle juustes olid lokirullid. Rheon ei vastanud naisele, vaid naeratas talle hoopis nii laialt kui võimalik, ning heitis oma käed talle ümber, emmates teda tugevasti ja pannes naise karjuma. Naise abikaasa, turske meremehevuntsidega koljat, tiris Rheoni oma naisest eemale ning andis talle lõuahaagi. 

„Kuradi pervert ja liputaja!“ röökis ta. „Või minu naisele ligi tikkuma!“ Vahetult pärast neid sõnu tuli tema kord karjuda, sest Rheon otsustas ka tema kallistusse haarata ning mehe röökimine tõi koridori mitu inimest, kelle seas oli ka Arya. Ta oli oma laialiläinud silmameigi maha võtnud ja pannud selga lihtsa etnomustrilise tumepruuni õlapaeltega kleidi – Rheon ei olnud osanud arvatagi, et tema garderoobis midagi nii normaalset leidub! – , mis oleks lubanud tal näha välja nagu täiesti tavaline naine, kui tema kahekümne sentimeetri pikkuste tikk-kontsadega liritega kaetud heleroosad lipsudega saapad ei oleks ulatunud talle põlvedeni. Rheon ei raisanud aega, vaid laskis mehest lahti ning suundus Arya poole, ja kuigi ta teadis, et Arya ei ole see, kellena ta esineda püüab, ei suutnud ta alla suruda soovi ka teda kallistada.

„Rheon, mida sa teed?“ kiljatas Arya, kui messia käsi tema seljale libises, ning ei raisanud aega. Tema vasak jalg paiskus õhku ning terav saapanina tabas Rheoni nii kõvasti vastu lõuga, et noormehe pea paiskus nii kaugele kuklasse, et tema kael oleks võinud murduda, kui Arya löögis oleks olnud kas või grammigi jagu rohkem jõudu. Rheon prantsatas vastu seina, kogu õhk kopsudest välja löödud, ja tundis, kuidas valu, mis liikus läbi terve tema lülisamba, teda kainestas ning aitas tal jälle selgelt näha.

„Ma tahtsin öko olla ja otsustasin hakata inimesi kallistama, sest puud on liiga kaugel,“ selgitas ta ja vaatas endale võõraid naist ja meest, kes teda altkulmu põrnitsesid, ja kuigi nad olid tema jaoks endiselt lähedasemad kui varem, ei tundnud ta enam vajadust neid emmata ning sundis end keskenduma sellele, mis praegu oluline oli.

„Hea, et sa ei otsustanud hakata jalga tõstma,“ nentis Arya, kes ei teinud selle kohta, et Rheoni käitumine talle imelik oleks tundunud, ainsatki märkust, ning kui Rheon ennast seina najale toetudes püsti ajas, silmas ta, mis oli selle põhjus. Tema nahk hiiglgas, nagu oleks keegi sellele teemandipuru peale puistanud, ja kuigi mees ja naine, kes nüüd midagi omaette pomisedes tagasi oma tuppa kadusid, tundusid selle suhtes pimedad olevat, ütles sisetunne Rheonile, et Arya teadis, et Rheon oli ristimise läbi teinud. Koridoris seisvad inimesed kihistasid tema alastust nähes naerda ja kuigi Rheon ei tundnud enam piinlikkust, mis oli teda vallanud siis, kui Arya talle mõni päev varem duši all peale oli sattunud, võttis ta vastu laia Türgi salli, kui naine talle seda pakkus, ja mässis selle endale aega viitmata ümber. Arya võttis tal küünarnukist kinni ja juhtis ta tagasi tuppa, kust Rheon tulnud oli, ning otsis välja riided, mille Rheon sõnagi lausumata selga pani.

„Mis sinuga juhtus?“ küsis ta viimaks, kui Rheon oli endale sokid jalga tõmmanud.

„Mis sa ise arvad?“ tahtis Rheon teada.

Arya ohkas. „See, mida sa tegid, oli väga ohtlik, vahendaja puudumine oleks võinud sind tappa!“

„Nii irooniline kui see ka poleks, on tõenäoliselt hoopis minu vahendaja see, kes on tapetud, nii et ma ei soovi, et sa selle koha pealt sõna võtaksid,“ kostis Rheon. „Ma oletan, et sa teadsid, et selleks, et minust saaks selline messias, nagu maailm vajab, tuleb mind ristida, aga sa ei öelnud seda mulle, nii et selgitus oleks asjakohane, muidu võib juhtuda, et ma kaotan sinu vastu usalduse. Alates eilsest õhtust on liiga palju juhtunud, et ma saaksin kindel olla, kes on minu poolel, ja senikaua, kuni sa ei suuda mulle seletada, kuhu Miah kadus, ei luba ma sul ühestki enda küsimusest mööda hiilida.“

Rheoni toon ei olnud käskiv, aga selles oli kuninglikkust, mida noormees oma hääles kunagi varem kuulnud ei olnud ja kui ta Aryaga kõneles, nägi ta selgesti, kuidas kaks jõudu Arya sees võitlesid. Kord olid Arya silmad süsimustad, siis jälle tavalist värvi, ning lõpuks jäi tavaline värv peale ning takistas seda, kes ennast Arya kehas peitis, Rheonile valetamast. „Ma ei teadnud seda, aga aimasin, kuna ma tunnen Piiblit piisavalt hästi, et mitte eirata, kui palju vihjeid seal peidus on. Ma ei võtnud seda Miah’ga jutuks, kuna kartsin, et kui ma paluksin tal sind ristida, keelduks ta sellest. Ma otsustasin oodata, kuni me Karõmi jõuame ja ta näeb, et selleks, et võidelda sellega, mis meid seal ees ootab, pead sa olema...“

„Mis meid seal siis ees ootab?“ päris Rheon naist katkestades, kuid ta ei vajanud enam tema vastust, sest ta teadis juba, millega neil silmitsi tuleb seista.

Ta teadis, kes on Teine ja Kolmas mees.

„Ma ei tea, mis Miah’ga juhtus, ma vannun seda, aga see pole esimene kord, kui...“

„Kas seda on ka varem juhtunud?“ päris Rheon.

Arya noogutas ning messias nägi tema silmis pisaraid. „Ai suri niimoodi.“

„Kes ta tappis?“

Arya vastas Rheoni küsimusele küsimusega. „Kui sinul oleks patroon, kes sind kaitsma peab, siis mida sina arvaksid?“

Rheon hammustas huulde, mõistes, kelleni see kõik välja viis ning millise kohutava pettuse ohvriks tema, Miah ja Arya langenud olid, sest kuigi neid kõiki oli huvitanud, miks Ašera Arra keha ära varastas, olid nad teinud näo, nagu poleks jumalanna, kelle olemasolu oli hästi varjatud, tegu sellega, mis nende ümber toimus, kuidagi seotud...

...kõik peale Miah’, kes oli Ašera kavatsustest kuulnud, arvatavasti Saatana enda käest, ning talle vastu astunud. Messiale meenus Arya võitlus Saatana vastu ning pilt tema ees sai korraga nii selgeks, et ta imestas, et ta ei olnud suutnud näha varem seda, mis oli nii ilmne.

Kui inimesed kasutasid vihasena olles ainult viiendikku sellest kahest protsendist ajumahust, mis nendel korraga töötas, polnud see mingi ime.

„Ütle mulle, kuidas sa seda tegid?“ karjus Saatan, kui Miketz tema käest ära lendas.

„Ma ei tea, millest sa räägid!“ Arya lõi Miketzi jalaga eemale ning see maandus Miah’ kõrval, aga kui Miah seda maast haarama kummardus, kerkis mõõk õhku ja hakkas tagasi Saatana poole hõljuma.

„Tead küll!“ jäi Saatan endale kindlaks ning haaras Miketzi uuesti kätte. „Sa peaksid olema oma kinnipitseeritud vangikongis aeglaselt olematusesse hajumas, aga sellest hoolimata on osa sinust selles maailmas ja selles kehas, millel pole südamikku! Kes sind põgenema aitas?“

„Mind pole keegi aidanud,“ lausus Arya, mustaks tõmbunud silmades välgatamas viha, kui ta Saatana poole sööstis, „ma olen ennast alati ise aidanud!“

Jumalanna Ašera oli jätnud Arra tema kehast ilma ainult ühel põhjusel. Mehe keha ei pidanud iialgi saama jumalanna eluasemeks, isegi kui tema hingega olid teised lood, ning Ašera oli visanud selle ära nagu tühja krõpsupaki, kui ta oli krõpsud kätte saanud ja pannud nad kaussi, mis mahutas krõpse palju paremini.

„Sul on õigus, just seda ma arvaksingi,“ kostis Rheon, lüües silmad maha, et Arya ei näeks tema silmadest välgatamas mõistmist, mida seal enne seda, kui ta oma küsimuse esitas, veel ei olnud.

„Ma ei tahtnud kunagi, et Miah’ga nii läheks, aga...“ Arya püüdis pisaraid alla suruda, kuid see ei õnnestunud.

„Kas sa oled kindel, et ta on surnud?“ päris Rheon. „Mis vampiiridega juhtub, kui nad surevad?“

Arya tõmbas ninaga. „Ma ei tea.“

„Halloo, sina oled siin ainus, kellel on vampiiritapmise komplekt, nii et räägi välja!“

„Ma ei ole kunagi ühtegi vampiiri tapnud, see on mul lihtsalt igaks juhuks kaasas, nagu ka pipragaas!“

„Kas sa ei tea sellest tõesti midagi?“

„Jonathani vennast Lawrence’ist jäi järele tuhk, see on kõik, mida ma mäletan!“

„Tuhk?“ pahvatas Rheon. Nii tüüpiline ja filmilik, äsasid vampule mingi terava asjaga sutsaka ja temast jäid järele ainult tuhk ja tolm. „Pesuruumi põrandal ei olnud tuhka!“ Kõike muud, aga mitte tuhka. Rheon võis ju olla linnast pärit, aga see ei tähendanud, et ta ei oleks tuhka ära tundnud, kui ta oleks jalgupidi selle sees seisnud.

Rheon ja Arya olid eksinud. Miah ei olnud surnud, ta oli hoopis Ašera eest põgenenud.

Rheon tõusis püsti nagu välgust rabatud, valmis kohe uksest välja sööstma, sest oli ainult üks koht, kuhu keegi, kes teadis nii suurt saladust, minna võis, ilma et tal oleks kadunud lootus, et ta selle kunagi välja öelda saab. Miah ootas teda Karõmis, et Ašera paljastada, ning sisetunne ütles Rheonile, et kuigi ta teadis nüüd, et Arya oli jumalanna võõrustajakeha, oli veel palju asju, millest tal aimugi ei olnud, kuid mida Miah teadis.

Ta oli juba peaaegu ukseni jõudnud, kui teda tabas nii tugev peapööritus, et ta varises maha, jäädes teadvusetult põrandale lamama, ning kui ta viimaks uuesti oma silmad avas, teadis ta kohe, et möödunud on palju aega, kuna õhuniiskus toas oli vähenenud ning iga sõõm õhku, mis ta sisse hingas, muutis tema kurgu aina kuivemaks. Ta püüdis meenutada, millal ta viimati midagi joonud oli, ning oli sunnitud tõdema, et enne seda, kui nad Eestist lahkunud olid, mis tähendas, et tal oli vedelikupuudus. Korraga tundis ta seda kõigis oma lihastes, mis olid muutunud tinaraskeks, nii et tal jätkus vaevu jõudu istukile tõusmiseks. Noormees vaatas aknast välja ega osanud öelda, kas väljas oli juba valge või veel valge, kuid hämarus, mille lähenemist ta tajus, oli liiga sünge, et kuuluda koidiku juurde, vaid oli omane hoopis videvikule. Kummutil Rheoni voodi kõrval oli pooleldi täis veeklaas ning ta sirutas käe välja, et sellest haarata, aga vaevalt olid ta sõrmed ümber klaasi sulgunud, kui läbipaistev vedelik klaasis muutus veripunaseks ja kuigi Rheon teadis, et klaasis on vein, mitte veri, pillas ta selle vastikusega käest, kirtsutades nina, kui poolkuiva viinamarjaveini magus lõhn tema sõõrmetesse tõusis.

„See on sinu esimene imetegu,“ kuulis ta Aryat ütlemas. „Ma kardan, et see on ka ainus, mille jaoks sul aega jääb, aga oleks olnud imeline näha, milleks sa võimeline oled, pärast seda kui Jumala vaim sinu sisse elama asus.“

Hääl kandus Rheonini kaugelt, aga samas lähedalt, ning kui ta üles vaatas, nägi ta Aryat lae all õhus hõljumas. Naise juuksed olid sassis, andes talle metsiku ilme, mis sobis hästi tema kehahoiakuga, mis lubas oletada, et ta on iga hetk valmis hüppama. Rheon ei vaadanud talle silma, aga seda polnud vajagi, sest ta teadis, et Arya silmad pidid olema sel hetkel mustemad kui pilkaselt pime öö, andes sellega märku, et see, keda Rheon enda ees nägi, ei olnud enam Arya, vaid Ašera, kes oli elanud maailmas tuhandeid aastaid kauem kui Jahve, oli sünnitanud kõik maailma inglid ning oli Morien-Sebieli vere kaudu Rheoniga seotud.

Võimas semiidi emajumalanna oli antikristuse ema ja Rheoni vanaema.

Ašera sööstis Rheoni poole, käed välja sirutatud, aga vaevalt olid tema sõrmed messia nägu puudutanud, kui Rheoni rinnale ilmus messia sõjavarustuse esimene osa, tetragrammatoniga terasplaat, ning nähes enda ees sümbolit יהוה, põrkus Ašera tagasi ning kattis oma silmad kätega, kui Saalomoni pitser Rheoni otsmikul hiilgama lõi. Hetk hiljem ümbritses samasugune pitser Ašerat, moodustades tema ümber maast laeni ulatuva barjääri, mis eraldas teda Rheonist. Bereishit ilmus Rheoni paremasse kätte ning ta surus selle vastu barjääri selle koha peal, kus asus Ašera kõri, kuid ei lükanud tera naise pehmesse ihusse, vaid ootas.

„Sinu sõjavarustus on mõeldud vaenlaste vastu kasutamiseks, aga mina pole sinu vaenlane, nii et ole hea ja päästa mind sellest barjäärist välja,“ palus Ašera messiat, „mu kallis pojapoeg.“

„Mitte enne, kui sa ütled mulle, mida sa Miah’ga tegid,“ lausus Rheon, teades, et kõikidest küsimustest, mida ta Ašeralt küsida võis, oli see viimane, millele Ašera vastata tahtis, kuid Rheon pidi seda teada saama.

Ašera pilk oli süüdistav. „Ma saatsin ta sinu juurest ära, aga ära heida seda mulle ette, see oli ainus võimalus päästa sind pimeduse käest, mis järgneb talle kõikjale, kuhu ta ka läheb! Tema lähedal olemine kasvatas sinus kadedust, viha ja andeksandmatust ning ma teadsin, et kui ma luban tal sinuga jääda, ei juhi ta sind mitte Karõmi taevaväravate asukohta, vaid hoopis hukatusse.“

„Miah on Eelija, kes on määratud minu teejuht olema, kuidas saab ta mind hukatusse juhtida?“ päris Rheon.

„Inglid pole ainsad, kes langeda saavad, ka nefilimid võivad seda teha, kui nendesse koguneb liiga palju halbu tundeid. Saaste ründab esimesena nende tiibu ja  kuna nende tiivad ei ole erinevalt inglitest kogu aeg nähtaval, ei ole paljud neist sellest teadlikud enne, kui nende tiivad määrinud roojus edasi liigub ning reostab ka nende südame, nii et nad muutuvad deemoniteks. Ma nägin, kui palju soppa sinu seest välja tuli, kui sa ristimise läbi puhastusid, ja ma tean, et enamik sellest oli sinu sees tema pärast, sest piisab ainult pimeduseolendite lähedalolust, et see, mis on puhas, saaks määritud, ning seda, mis kord juba määritud on, on väga raske puhtaks saada, kui Jumal ei ole sinuga.“ Ašera naeratas Rheonile. „See on puhas õnn, et sa ristitud ei olnud. Ristimine on kõige võimsam relv sellise räpa vastu, aga ainult siis, kui inimene on ristimata, sest varasemalt ristitud inimese kaks ristimist välistavad teineteist ning ainult kiirendavad hävingut.“

„Kas sa tahad väita, et kui Miah oleks praegu siin, oleksin ma deemoniks muutunud?“ oli Rheon hämmeldunud ning tema mõõgakäsi värises, kui ta mõtles sellele, et ta oleks võinud kõiki alt vedada, kuid siis ütles tema sisehääl, et ta ei tohiks Ašera sõnu puhta kullana võtta, ning tema haare mõõgapideme ümber muutus taas kindlaks. Usaldamatus tõstis temas taas pead ja kuigi alles hiljuti oli ta end selle pärast halvasti tundnud, siis nüüd tervitas ta seda nagu vana sõpra, kes tuletas talle meelde, et seni, kuni ta ei ole antikristusega mõõku ristanud, ei ole kedagi, kes ei võiks talle selleks valetada, et teda enda huvides ära kasutada, eriti kui see keegi oli vabanenud inimesest, kelle kohta käis üks Naini Taaveti paljudest ettekuulutustest.

Ašera noogutas. „Sa oleksid muutunud deemoniks samal õhtul, kui me siia jõudsime, ja selle pärast saatsin ma Miah’ minema, aga see kogemus mõjus Aryale, kes ei tahtnud, et ma nad lahutaks, laastavalt. Ma ei suutnud seista vastu tema soovile seda kõike unustada, nii et ma ei saanud sinu ristimistalitust ise läbi viia, vaid pidin ootama, kuni ta on piisavalt maha rahunenud, ja selleks ajaks olid sa juba ise sellega hakkama saanud.“

„Kui sa Miah’ minema saatsid, tähendab see seda, et teda on võimalik ka tagasi tuua,“ lausus Rheon söakalt.

Ašera silmades välgatas kõhklus, mis ütles kõik, mida Rheonil oli vaja teada, kuid noormees tegi näo, nagu ei oleks ta seda märganud.

Nagu ei oleks ta märganud, et Ašera ei uskunud, et Miah oleks veel elus, kuid kartis sellest hoolimata, mis võib juhtuda, kui on. Jumalanna niisutas oma huuli, kuid mitte selle pärast, et need oleksid kuivad olnud, vaid hoopis püüdlusest aega võita, sest ta ei olnud osanud arvata, et kõik küsimused, mida Rheon temalt küsib, puudutavad Miah’t. Ašera oli arvanud, et ainus, mis Rheoni huvitab, on see, miks Ašera seal on, ning Rheon taipas, et jumalanna oli lootnud tema soosingut püüelda, kuid uskus end nüüdseks olevat selle võimaluse kaotanud.

Ašera ei olnud Miah’t minema saatnud, kuigi jumalanna sõnad olid Rheonile hetkeks kergendust toonud, ta oli teinud midagi hoopis hullemat.

„Ma tean, kuidas sa seda teha saad,“ lausus Ašera viimaks, „sa saad saata talle märgi, millest ta saab aru, et see on mõeldud ainult temale.“

„Millise märgi?“ Rheoni küsimus oli peaaegu sosin ning ta asetas oma mõõga maha ja põlvitas barjääri kõrval, mis teda Ašerast eraldas, teades juba, milline on jumalanna vastus.

„Lase mind välja ja ma ütlen sulle.“

Messias raputas pead. „Ütle mulle ja ma lasen su välja.“

Ašera raputas pead. „Kas sa ei leia, et sa teed mulle ülekohut?“

Rheon hammustas huulde. „Ma ei usu, et teen, aga kui see on tõesti nii, siis on mul selleks väga...“ Ta võttis mõõga uuesti kätte. „hea...“ Ta virutas jalaga vastu barjääri. „...põhjus.“

Ašera ohkas, nähes välja alistunud, aga Rheon tundis, et tema sees lõõmas selline võitlustahe, et kui tema ja Rheoni vahel ei oleks barjääri olnud, oleks see võinud halvasti lõppeda.

„Kui Miah oleks sulle lähemal, saaksid sa enda meeltega tema meeli otsida ja talle sõnumi saata, aga kuna ta on praeguseks juba üsna kaugel, pead sa natuke rohkem vaeva nägema, et temani jõuda. Sa pead ennast talle tunda andma, nagu Jehoova andis ennast tunda Iisraeli lastele, kui ta nad Egiptusest välja viis.“

„Ma arvasin, et Mooses viis juudid Egiptusest välja!“ protesteeris Rheon.

„Jaa, kindlasti, ja lisaks tundis ta täielikult Egiptuse ümbruskonna geograafiat, kuigi oli terve elu Egiptuses elanud!“

„Kas nad selle pärast ei ekselnudki nelikümmend aastat kõrbes, et Mooses ei olnud kunagi ühtegi orienteerumisvõistlust võitnud?“

„Ja Issand käis nende ees, päeval pilvesambas juhatamas neile teed, ja öösel tulesambas, andes neile valgust, et nad said minna päeval ja öösel,“ tsiteeris Ašera.

„Kas sa tahad, et ma juhataksin talle pilvesambas teed?“ imestas Rheon.

Ašera nookas peaga akna poole. „Väljas on juba pime, tulesammas oleks parem.“

Rheon seedis Ašeralt kuuldut ega osanud seisukohta võtta. Kui Miah oli elus ja teel Kamtšaka poolsaarele, pidi ta tulesammast kindlasti nägema, asja halb külg oli aga, et peale tema võisid seda näha ka kõik teised, näiteks... Rheon ei olnud päris kindel, kes, aga ta kujutas ette, et Siberi rahvastel oli kindlasti palju mütoloogilisi tegelaskujusid, keda ta ei tahtnud enda kannule sörkima, kas või see... kes ta nüüd oligi? See vanamutt, kes elas kanajalgadel majakeses... Jesu-Desu? Ei, hoopis Baga-Jaga, ja ta oli pigem vene muinasjututegelane, mitte Siberi oma, aga kuna suurem osa Venemaast oli nii või teisiti Siber, otsustas Rheon, et vahet pole, ja seni, kuni ta Baga-Jaga endast eemale saab hoida, on kõik korras.

Ta ei teadnud, kuidas valitseda nelja elementi, aga mida ei teadnud, sai ära õppida, ja ta sirutas oma vasaku käe välja ja kujutles seda leekidesse puhkemas. Alguses ei juhtunud midagi, siis aga hakkas tema varrukas praksuma ning esimestele väikestele ja võbelevatele leekidele järgnesid suuremad, mis levisid üle terve Rheoni keha, nii et temast sai inimtõrvik. Rheon Roberts, lõõmav poiss, kui kohane nimi. Esmalt tundus tuli, mis Rheoni kattis, jahe, siis aga hakkas see kuumemaks muutuma ning Rheon oli sunnitud barjääri õhemaks muutma, et tema keha ära ei põleks. Ašera, kes oli ennast vastu barjääri surunud, tundis selle nõrgenemist ja kui ta oma nimetissõrmega üle barjääri pinna tõmbas, ilmus sellele väike pragu, mis muutus kiiresti suuremaks, liikudes üle barjääri kõikide külgede. Ašera tõusis püsti ja kui ta ennast kägarasse surunud barjäärile jalahoobi andis, purunes see tükkideks nagu klaas ning jumalanna oli vaba, seistes Rheoni ees kogu oma sõjakuses.

Rheon taganes sammu, andes sellega välja oma kahtlused, ning tegemata väljagi leekidest, mis Rheoni nahka ja riideid noolisid, lükkas Ašera ta põrandale pikali ja kuigi Rheon ei näinud tema huuli liikumas, kuulis ta oma peas Ašera häält, mis kõlas sama ligitõmbavalt kui kastepiiskade langemine puulehtedele. „Ma näen sinu sisse ja ma tean, mida sa tunned,“ ütles Ašera hääl Rheonile ning selle hüpnootilisus võttis Rheonilt võitlusvõime, sundides teda kuulama jumalanna iga sõna. „Sa oled valmis tegema seda, mida sinult oodatakse, ja päästma maailma, kuid sinus ei ole piisavalt valitsejat ja sa tead seda. Ma võin sind sellega aidata, sul on vaja mind ainult usaldada.“ Rheoni silme ette kerkis pilt troonist, mida ümbritsesid inglite hordid, kes laulsid eenoki keeles kiidulaulu, puhusid pasunaid ja vilepille, tagusid väikesi ümmargusi tamburiine ning sõrmitsesid harfikeeli. Sellel troonil istus purpurses rüüs hiilgava nahaga noor mees, nii ilus, nagu oleks ta mõnelt renessansiaegselt maalilt maha astunud, ja tema sinised silmad meenutasid Rheonile teda ennast, tema paksud tumedad juuksed aga olid kellegi teise pärandus. Mehe käes oli pika varrega kõveraotsaline sau, mille ta inglite poole suunas, ning kui inglid seda nägid, lõpetasid nad kõik muusika loomise ning laskusid troonilistuja ette, kummardades teda ja neid kahte, kes seisid tema selja taga, käed tema õlgadel. Üks neist oli pikas kuldses rüüs heledapäine mees, kelles Rheon tundis ära iseenda, teine aga nahast napis lahingurüüs naine, kelle süsimustad juuksed hõljusid tuules ja kelle sama karva silmades oli nii vallutajalik pilk, et Rheon ei teadnud enam, kes tegelikult inglid kummardama oli pannud, kas tema ja Ašera poeg või hoopiski Ašera ise. See kujutluspilt oli nii tõeline, et veel enne, kui Rheon arugi sai, oli ta hakkanud ette kujutama enda taevast abielu Ašeraga ja nende poja kasvatamisega kaasnevat rõõmu, siis aga kadus see kujutluspilt sama järsku kui oli ilmunud, sest viisis, kui alandlikult kõik inglid oma pead painutasid, peitus selline rõhutus, et Rheon ei oleks iialgi suutnud näha oma poega kellelegi nii palju valu valmistamas, mis tähendas, et see, kellele taevas võim kuulus, ei olnud tulnud tema lihast ja verest, vaid oli võtnud nii tema enda kui ka tema liha ja vere ja teinud neist enda nukud.

Ašera tahtis sünnitada Rheoni lapse, et ta pärast seda, kui messias on Jumala tapnud, tema asemel taeva troonile seada ja tema kaudu valitseda, kuid Rheon ei kavatsenud lasta jumalannal ennast võrgutada, kuigi talle vastu panemine oli raske. Ta püüdis tema häält oma peast tõrjuda ja kuigi see muutus vaiksemaks, ei kadunud see ära, ning Rheon tegi ainsat asja, milleks ta võimeline oli, et Ašerat endast eemale tõrjuda, ilma et jumalanna saaks aru, et Rheon ütles tema pakkumise ära ja muutis ta sellega enda vaenlaseks...

...ning Arya tagasi tuua.

Ta libistas oma käe järsult Ašera kukla taha, tõmbas tema pead allapoole ja suudles teda nii järsult, et segadus, mis Ašerat valdas, võimaldas Aryal taas pinnale tõusta ning kontroll oma keha üle tagasi saada.

Kahjuks tähendas see Rheoni jaoks seda, et Arya hammustas teda nii kõvasti huulest, et veri väljas, ning andis talle jalaga hoobi sellesse ainsasse kohta, kuhu Rheon ei olnud osanud tema lööki oodata.

Tema nina pihta.

„Sa murdsid mu nina!“ ägas messias.

„Sa suudlesid mind!“ karjus Arya. „Mis teil, Robertsitel, viga on, et te ennast minust eemale ei suuda hoida?“

„Meil, Robertsitel?“ ei saanud Rheon aru. „Milline Roberts sind veel suudelnud on?“

„Mis sa arvad, mitut Robertsit ma koos sinuga tunnen?“

„Ma ei tea, neid on iga nurga peal!“

„Ma tunnen kahte,“ täpsustas Arya, „aga ma ei taha sellest rohkem rääkida! Miks sa seda tegid?“ Ta vaatas segadusse sattunult toas ringi. „Miks väljas veel valgeks ei ole läinud?“

„Väljas oli valge ja läks uuesti pimedaks, sest praegu on juba õhtu.“ Rheon tõmbas keelega üle oma verise huule ja püüdis oma nina tagasi paika suruda, kuid see oli nii valus, et ta loobus sellest, ning otsustas teha hoopis oma teise ime, tervendamise. Ta asetas peopesa oma ninale ja paistetus, mis tekkima hakkas, kadus, kui luu tagasi kokku kasvas. „See pole sinu esimene mälulünk, eks ole?“

Arya noogutas õnnetult ja Rheon ei kahelnud tema siiruses.

Arya ei teadnud, et Ašera elas tema sees, ning ta ei olnud teadlik, milliseid tegusid Ašera teha kavatses, kasutades ära seda, et Arya oli seotud messiaga ja Arra kaudu ka antikristusega, aga Rheon oli kindel, et Ašera jälgis hoolega kõike, mida Arya tegi, nii et talle öeldes, mida ta teada oli saanud, riskis Rheon sellega, et Ašera pöördub tema vastu enne, kui ta on välja mõelnud, kuidas tema mõju alla langemisest pääseda.

„Sinu mälulüngad ei ole õnnetus, vaid hoopis õnnistus sinu patronessilt, kes pühib sinu mälust kõik selle, mis sind kahjustada võib.“

„Kas sa kohtusid temaga?“ ahmis Arya õhku.

„Ašera tuli minu juurde, et õpetada mulle tulesambaks muutumist, sest ainult siis, kui Miah sellele järgneb, on ta vääriline meie juurde tagasi tulema ja meie teekonnast osa võtma,“ valetas Rheon Aryale, ilma et oleks mingitki häbi tundnud, sest kuigi Jeesus oli olnud jumalik, oli ta olnud ühtlasi ka inimlik, ja valetamine oli üks inimlikest nõrkustest, millest Rheon kuidagi mööda minna ei saanud.

Arya silmad läksid suureks. „Miah on elus?“ Rõõm tema hääles oli nii halvasti varjatud, et Rheon ei suutnud jätta tegemata ühte sarkastilist märkust.

„Jah, nii et kui sul veab, on järgmine, kes sind suudleb, juba tema, kui ta seda muidugi juba varem teinud ei ole. Las ma arvan, sa murdsid temal ka ninaluu ning ta solvus nii kohutavalt, et läks selle pärast minema?“ Ta oleks Aryat meeleldi veel edasi aasinud, kuid lõpetas kohe, kui nägi naise pisaraid, mis tulid kergendusest, ja ootas, kuni Arya end pisut kogus.

„Lähme otsime ta üles,“ ütles Arya viimaks ja Rheon oli temaga nõus. Noormees manas leegid uuesti esile ning pärast seda, kui ta oli veidi aega keskendunud, kerkis tema ümber võimas ja jäme tulesammas, mille leegid küll ümbritsevaid esemeid nilpsasid, kuid olid nii vaos hoitud, et ei süüdanud midagi.

Enam ei olnud Rheoni jaoks tähtis, et Miah ütleks talle Ašera kohta tõtt, jumalanna oli selle ise hõbekandikul tema ette laotanud; tema jaoks oli hoopis tähtsam, et Miah’st saaks tema liitlane, kes aitab tal Ašerale vastu astuda, kui selleks õige aeg tuleb.

Messias sirutas Arya poole käe ja kui naine selle areldi vastu võttis, tõmbas Rheon ta leekidesse, võttis tal oma parema käega keskkoha ümbert kinni ning hoidis teda enda vastas, kui tulesammas aknast välja sööstis ning liikus puid ja põõsaid murdes ning lund sulatades suunas, kuhu Rheoni meeled, milles oli tänu Jumala vaimule palju rohkem teadlikkust maailma kohta kui varem, teda juhtisid. Venemaa avarused jäid kaugele selja taha, kui nad üle Siberi platoo edasi ida poole liikusid, olles aeglasemad kui valgus, aga kiiremad kui tornaado, ning ühel hetkel silmas Rheon kauguses süngelt maapinna kohal kõrguvat mäge, mille kohale olid kogunenud halvaendelised pilved, ning Rheon teadis, et nad on jõudnud Kamtšaka poolsaarele ja näevad enda ees kõrgumas Karõmi vulkaani.

Vesi Karõmi kraatrijärves oli külmunud ning Arya seisis kaua järve kaldal, vaadates selle kohati krobelist pinda, mõeldes suure tõenäosusega sellele, kui kahju tal on, et tal uiske kaasas pole, kuid Rheoni mõtted olid kõige muu kui seksikates kostüümides naisiluuisutajate juures. Ta hõõrus lumega oma riideid, et need kiiremini suitsemise lõpetaksid, ning hakkas kõndima vulkaani jalami suunas, otsides pilguga Miah’t, kuid vampiiri polnud kuskil näha ning Rheon tundis valusat pettumust, et teda seal ei olnud, sest see võis tähendada vaid üht.

Miah oli surnud, muud võimalust ei olnud.

Rheoni sees tõstis pead samasugune raev nagu see, mille ristimine tema seest välja oli rookinud, ja ta pööras kannal ringi, et Arya juurde minna ja talle viga teha, aga samal hetkel tabas teda nii tugev hoop kõhtu, et enne, kui ta arugi sai, oli ta kägaras maapinnal ja valu vallutas terve tema keha.

Tema kõrval seisis pikka kasvu jõuline mustanahaline mees, kelle mõlemad käed olid rusikas, aga enne, kui ta jõudis uuesti Rheoni lüüa, paiskas keegi mehe pikali. Rheon nägi mõlemat võõrast kõrvuti maapinnal lamamas ega mõistnud, kes nad on, siis aga tundis ta ära Miah’ hääle.

„Messiat ei tohi lüüa, Zach!“

„Ta oli selle ära teeninud!“ urises Zach ning ennast istuli ajanud, tõmbas ta oma vöölt välja terava hambulise kivinoa. „Ole õnnelik, et ma teda Muthi väljaajamise noaga ei tervitanud!“

„Miah?“ kõlas kaugelt hüüatus ja Rheon teadis, et ta ei tohi aega kaotada.

„Rheon, kuula mind,“ ahmis Miah õhku, „ta on...“

Pilk, mille Rheon vampiirile saatis, oli täis pimedat viha, aga selle pilgu heitmise ajal puudutas messias vampiiri meeli, pakkudes talle lohutust. „Ma tean, kes ta on ja mida ta plaanib, aga ma ei saa lasta sul seda praegu välja öelda, sest liiga palju on kaalul ja kui ma teen kas või ühe vale sammu, võib sellest tulla katastroof,“ ütles Rheon Miah’le ning tema mõttehääl oli nukker. „שֶׁקֶט!“ Ta vaigistas Miah’ uuesti, suutes vaevu taluda tema solvunud ilmet, kuid selleks ajaks, kui Arya nende juure jõudis, oli Miah’ silmadesse ilmunud otsusekindlus ning Rheon ei kahelnud hetkegi, et Miah aimas, mida Rheon teha kavatseb, nimelt mängida topeltmängu.

„Arya, kas sa tead, kuidas ma saaksin Miah’ uuesti rääkima panna?“ päris ta Ašeralt, ehmudes, kui ta nägi, et silmad, mis talle vastu vaatasid, olid Arya omad, sest ta tundis Ašera kohalolu niisama selgesti nagu hostelitoas. „Mulle tundub, et ta tahab midagi öelda, aga ma ei oska teda aidata.“

Ašera silmitses Miah’t ettevaatlikult ning raputas seejärel pead. „Mul ei ole aimugi, sina oled ainus, kes saab vaigistuse tema pealt maha võtta, ning kui sa seda ei oska, võib juhtuda, et Miah jääbki sinu jaoks vaikima.“

Hääl, millega jumalanna kõneles ja milles aimus võidurõõmu, oli samuti Arya oma, mitte selline nagu enne, ning Rheoni valdas õudus, kui ta sai aru, et Ašera varjas ennast hoolikamalt kui varem, nii et Rheonil oli võimatu öelda, millal oli tegu tema, millal Aryaga, sest tema kõhutunne ei olnud piisavalt kindel. „Ma arvan, et Ašera on Arya täielikult üle võtnud, aga ta püüab seda varjata, nii et ära tee midagi, mis lubaks tal aru saada, et me mõlemad oleme tema vastu,“ palus Rheon Miah’lt, soovides, et vampiir vastaks talle, kuid Miah ei vallanud ilmselgelt ühest ajust teise helistamise kunsti. Rheon soovis hoiatada ka Zachi, aga ei jõudnud nii kaugele, sest mehe vaenulikkus jõudis temast ette.

„Mida sa temaga tegid?“ karjus Zach, maruvihane, et Rheon Miah’ uuesti vaigistanud oli, ning sirutas Muthi väljaajamise noa Rheoni poole, aga enne, kui Rheon Zachile vastata jõudis, sööstis üle taeva eresinine välgunool, mis lõi otse Karõmi vulkaani sisemusse, ning selle tipust murdus lahti suur kivirahn, mis otse nende poole veeres.

Eelmine osa küll tagasisidet ei saanud, aga uus osa tuleb sellest hoolimata  Selles osas selguvad viimaks Zachi plaanid ning Millenniumi Maod astuvad viimast korda üles.

Kuna tarahgonda hõim ei ole päris, on ka selles osas käsitletav tarahgonda hõimu mütoloogia välja mõeldud. Ma olen küll natuke Aafrika rahvaste traditsioonide kohta õppinud, aga mitte piisavalt, et see väga tõetruu oleks  Vulkaanide kohta tean ma samuti väga vähe, nii et mind võib selles osas parandada.

Hamsa: http://www.trendfashion2013.com/wp-content/uploads/2012/12/24_hamsa_tattoo.jpg

Shofar: http://www.shofarworld.net/images/products/full/1354565487-35.jpg

Mingis osas mainisin ma, et Rheon värvis juuksed ära, aga mulle meeldiks, kui te teeksite näo, et seda ei ole kunagi juhtunud, sest ma unustasin selle ära xD

Siinkohal võib vist ka öelda, et kui kellelegi on jäänud mulje, et "Tõde ja õigus" on väga igav, siis "Tõde ja õigus II" ei ole üldse selline

Minu esialgse plaani kohaselt saab see jutt endale veel ainult 5 osa.

Enjoy!
**
 
 
„Kana või muna, muna või kana. Ükskõik, kumb kumma on loonud, ainult et lõpuks loodu tapab looja. Kui jumal on, näituseks, loonud inimese, siis tapab inimene jumala. - - Kui kustub inimese ettekujutus, siis pole ka enam jumalat.“
 
- Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus“ II


28.
 
 
Üle taeva sööstis eresinine välgunool, mis lõi otse Karõmi vulkaani sisemusse, ning selle tipust murdus lahti suur kivirahn, mis selle all seisjate poole veeres, ähvardades nad pannkookideks rullida, aga kui Rheon mõlemad käed välja sirutas, tehes peopesadega tõrjuva liigutuse, lendas hiiglaslik kamakas üle nende peade, lagunedes koost ja langedes nende peale jämeda mullana.

„Keegi teab, et me oleme siin,“ lausus Rheon, vaadates nende ees kõrguvat sünget vulkaani, mille sisemusest kostis kõrvulukustavat mürinat, ning nentis, et peenike suitsujuga selle kohal muutis asjad ainult natuke halvemaks, kui nad olid, ehk siis väga halvaks. 

„Hei, ma küsisin sinult midagi, eks ole!“ nõudis Zach kangekaelselt, ning Rheon oleks talle äärepealt nähvanud, et ta oma suu kinni paneks, siis aga meenus talle pilt, mida Miah talle kunagi näinud oli, ning ta tundis Zachis ära Jackson Robertsi poolvenna ning Miah’ sõbra.

Miah oli talle mõista andnud, et nad ei suhtle enam, nii et miks Zach seal oli ja kuidas ta Miah’ üles oli leinud?

„Ma tegin seda, mida oli vaja, nii et ära sea minu otsuseid kahtluse alla.“ Bereishit ilmus messia kätte ja ta suunas selle tera Zachi poole. „Muidu võib juhtuda, et ma pean sulle näitama, miks suurem parem on, ja usu mind, sa ei taha seda näha.“

„Kas sa arvad, et ma kardan su mõõka?“ Zach naeris.

„Mina sinu Muthi väljaajamise nuga igal juhul ei karda.“

„Zach, palun!“ sisistas Miah oma sõbrale. „Siin on kordumas Pompeii stsenaarium!“

Selle peale naeris Zach veel rohkem. „Vaevalt küll, nii halb stsenaarium nagu sellel filmil ei saa enam kunagi korduda!“

Vulkaani tipu küljest murdus lahti järgmine kivi, pannes Zachi oma sõnu sööma, ning see oleks tema pea purustanud, kui Rheon ei oleks seda õigel hetkel kõrvale suunanud. Teisele kivile järgnesid kolmas, neljas ja viies ning mõne aja pärast oli terve õhk täis lendavat kiviklibu.

„Vabiseva mäe seest hüüab teras, mida on käes hoidnud üks müriaadide esimestest ning mille messias peab unest üles äratama, et ta saaks võita Lohe ja...“ Ootamatult meenus Rheonile Naini Taaveti apokrüüfilise kahestumisevangeeliumi see osa, mille peale ta viimastel päevadel kordagi mõelnud ei olnud. „...õppida tema käest saladuse, kuidas tuua tagasi pruudi hinge, kes on heidetud sügavale Hinnomi orgu, et uus saaks nendest alguse.“ Ta oli nõustunud koos Miah’ga kodust lahkuma ainult selle pärast, et Miah oli andnud talle lootust, et ta saab Leanne’i tagasi tuua, nüüd aga tundis ta, et ei ole enam kindel, kas ta tahab Leanne’i uuesti elavana näha, sest kui ta saaks Leanne’i surnuist üles äratada ja endale naiseks võtta, oleks ta sunnitud valitsema Jumala asemel koos Leanne’iga ning ta teadis, et nii suur vastutus oleks Leanne’i õnnetuks teinud, kuna ei sobinud kokku tema püsimatu ja ettearvatamatu iseloomuga. Rheonile kangastus naeratus surnud tüdruku huultel, nagu oleks Leanne olnud rahul, et kõik niimoodi lõppes, ning ootamatu kaksikkimbatus oma varalahkunud armastatu saatuse suhtes kurvastas messiat, kuid praegu polnud selle peale mõtlemiseks õige hetk.

„Mis te arvate, kas selleks, et vulkaani sisemusse pääseda, pean ma mööda selle külge üles ronima?“

„Tundub nii, kui sa just ei arva, et sa kuskilt päkapikkude ehitatud salaukse leiad,“ kostis Zach. Tema toon ei jätnud mingit kahtlust, et Rheon ei meeldinud talle, kuid Rheon avastas, et see ei häirinud teda. 

Ta vaatas Jackson Robertsi nooremat poolvenda uurival pilgul. Samuel Zachary Kayone oli pikk musta kohvi karva mees, kelle kohevad lokkis juuksed tungisid mütsi alt välja ning keda oleks olnud lihtne kujutleda helesinise mere ääres märjal liivaribal lebamas, päikeseprillid ees ja kokteiliklaas käes, kui ei oleks olnud tema seljas olnud pakse talveriideid, mis nägid välja nii, nagu oleks Zach heidelnud mõne raevuka loomaga, ning külmanäpistuse tõttu tema põskedelt kooruvat nahka. Ta hoidis nuga käes samamoodi, nagu oli hoidnud pildil, mida Miah Rheonile näidanud oli, käes kruvikeerajat, ja Rheoni tabas eelaimdus, et põhjus, miks Zach koos nendega on, on seotud noaga, mida ta oli nimetanud Muthi väljaajamise noaks, ning ta tahtis selle kohta rohkem teada saada.

„Ma olen kindel, et Miketz on selle vulkaani südames, aga kuna ma ei tea, mis mind seal ees ootab, on parem, kui keegi tuleb minuga kaasa, juhuks kui ma abi peaksin vajama.“ Rheon nimetas targu Saatana mõõka Miketziks, avaldamata kellelegi, et oli saanud teada selle õige nime, Aliya, ning pöördus Ašera poole, tulles korraga selle peale, et Ašera polnud Aryat üle võtnud, vaid Aryat polnud enam sellest ajast peale, kui Miah kadus, ning et Ašera oli temaga mänginud, et tema poolehoidu võita, püüdes jätta muljet, et Arya on veel elus ja toetab Rheoni. See osa Arra Romini hingest, mis oli elanud oma elu Aryana, oli läinud ning arvatavasti juba taevast tagasi maa peale saadetud, et ta endale neljakümne päeva jooksul uue keha otsiks, kuigi maailma lõpp võis vabalt olla vähema kui neljakümne minuti kaugusel.

Ašera oli Rheonist sammu võrra ees. Samamoodi, nagu Rheon ei olnud kindel, kas Ašera usaldamine on hea mõte, ei teadnud jumalanna, kas ta võib Rheoni peale loota, ning ta oli otsustanud mängida korraga kahte rolli, teades, et Rheon ei suudaks olla samal ajal nii tema kui ka Arya vastu. Ta oli lasknud oma silmadel teadlikult värvi muuta, vähemalt nendel kordadel, kui Rheon seda kindlasti nägema pidi, ja häälel teadlikult teistmoodi kõlada, et õpetada Rheon endal ja Aryal vahet tegema, ning nüüd oli ta otsustanud lõpuni Aryat teeselda, et Miah’l silma peal hoida...

...mis andis Rheonile suurepärase võimaluse Ašera endast eemal hoida, kuna jumalanna oli viimane, keda ta oma seljatagust kaitsma usaldas, sest ta ei võinud vanduda, et Ašera ei olnud juba aru saanud, et Rheon ei allunud tema võludele, ning ei kavatsenud tema asemel mõõka kivist välja tõmmata ja sellega Rheoni kõri läbi lõigata, jättes maailma päästest ilma ja tõugates selle uude türanniaajastusse.

„Ma tulen sinuga!“ teatas Ašera, aga Rheon raputas pead.

„Ei, sina jääd hoopis Miah’ga ja püüad vaadata, kas saad teda kuidagi aidata.“ Ta vaatas Zachile otsa. „Sina tuled minuga, sest ma ei tunne sind ja ainult nii saan ma jälgida, et sa ei teeks midagi, mida ei tohiks!“

„Ära ütle, et sa kavatsed Miah’ temaga kahekesi jätta!“ tõstis Zach häält, aga Rheon ei kavatsenud tema vastuvaidlemist taluda, eriti kuna ka tema valdas mõningaid kõrgeid noote.

„Ütle mulle, miks ma peaksin sind usaldama, kui ma ei tea, kes sa oled ja miks sa siin oled?“ Ta ootas, et Zach tema üle irvitaks ja hakkaks talle nende sugupuu ühise haru oksi lahkama, kuid Zach ei teinud seda, vaid muutus ootamatult tõsiseks, nagu oleks üks kahest küsimusest olnud selline, millele ta ei tahtnud Miah’ ees vastata, ja Rheon oletas, et pigem oli see teine kui esimene.

Zachil oli nendega kaasa tulemiseks põhjus, mida ta tahtis varjata, aga Rheon ei uskunud, et ta oleks kellelegi halba soovinud, nii et ta otsustas pärimise lõpetada.

„Hästi, kui sa ei taha rääkida, siis ära räägi, aga arvesta sellega, et ma hoian sul silma peal, ja kui ma peaksin kas või ühte kõrvalekaldumist nägema, siis...“

Miah püüdis midagi öelda, aga tema kokkupandud häälikud ei kõlanud sõnadena, ning Rheon lootis, et see oli Ašera jaoks piisav tõend selle kohta, et Miah’ arvates oli Rheonist julm Zachi mitte usaldada ning jätta selle pärast Miah kahekesi Aryaga, keda vampiiril oli põhjust karta.

„Zach, ära mine!“ palus Miah oma sõpra ning Zach, kes kompas vulkaani külge, püüdes leida kõige paremat kohta üles ronimiseks, pööras ümber. Raevukus, mis tema silmadest kiirgunud oli, kui ta Rheoni vaatas, oli täielikult kadunud.

„Tule korraks siia, ma pean sulle midagi ütlema,“ viipas ta Miah’le ning kui viimane tema juurde sammus, Ašera valvas pilk vampiiri selga saatmas, krabas Zach Miah’ randmest ning hoides tema kätt paigal, lõikas esmalt enda ja seejärel tema peopesa sisse sügava haava ning vajutas seejärel kiiresti nende mõlema haavad kokku, lastes verel seguneda. Rheon nägi Miah’ näole ilmumas nälga Zachi vere järele ja ta püüdis tema käest lahti rabeleda, kuid Zachi haare oli nii tugev, et ta ei pääsenud pakku ja oli sunnitud kuulama, kuidas Zach hakkas, silmad suletud, lugema loitsu, mis ei olnud üheski keeles, mida Rheon tundis, aga millest ta sellest hoolimata aru sai.

„Elibaki poeg, sellel kasvava kuu viimasel veerandil on Ukdeaki tütar sinu. Tema isakoda on sinu isakoda, tema isa liignaised on sinu liignaised, tema isa sõdalased on sinu sõdalased, tema vennad on sinu vennad, te olete üks pere võitluses Muthi vastu...“ 

Zach lasi Miah’ käe, mis juba paranenud oli, lahti, sidus enda käe ümber paksu riideriba, mille ta oma sviitri küljest rebis, ning pühkis Muthi väljaajamise noa vastu oma pükse puhtaks, enne kui selle ära pani. Miah vaatas talle otsa, silmad lõkendamas, kui ta püüdis oma janu kontrollida ja mitte lakkuda ära Zachi veretilku, mis tema käeseljale jäänud olid, aga ta ei tulnud sellega toime ning veel enne, kui keegi midagi öelda jõudis, olid need tema huulte vahele kadunud, ainult süvendades tema janunemist rauarikka kõhutäie järele, ja kui ta sammu tahapoole astus, viis see teda mitukümmend meetrit Zachist kaugemale, nii et ta maandus kraatrijärve konarlikul jääl.

„Mida sa praegu tegid?“ karjus ta.

„Sa abiellusid minu õega,“ selgitas Zach.

Miah ei suutnud oma kõrvu uskuda. „Mida?“

„Juriidlises mõttes teie abielu ei kehti, aga traditsioonilises mõttes küll. Tarahgonda hõimus ei ole naistel õigus valida, kelle nad endale meheks saavad, selle otsuse teeb kas naise isa või vanem vend, ning kuna naistel sõnaõigust pole, ei osale nad abielurituaalil, vaid alles pulmapeol. Tarahgonda hõimu eripära on see, et abielurituaaliga ei anta pruuti mitte peigmehe perekonnale, vaid peigmees võetakse vastu pruudi perekonda, pojaks pruudi isale ja vennaks pruudi vennale, nii et sinust sai verega kinnitamise kaudu minu sugulane.“ Zach muigas. „Ah jaa, nagu sa juba aru said, on sul õigus ka Simonale, minu isa kihlatule, aga alles pärast seda, kui nad abiellunud on, nii et ära üritagi enne seda temaga midagi ette võtta...“

„Miks sa seda tegid?“ oli Miah ahastuses.

„Sa räägid nii, nagu oleks ma midagi valesti teinud, kas sulle ei meeldigi Sasha?“ teeskles Zach arusaamatust.

„Asi pole Sashas, kas pole?“ hüüdis Miah talle vastu ja Zachi huuled tõmbusid tihedaks kriipsuks.

Ei, asi polnud tõepoolest Sashas, kui just tarahgonda hõimu taevas polnud ainult abielunaistele mõeldud ning Zach oli hakanud maailmalõpu lähenedes oma õe saatuse pärast muret tundma.

„Räägime sellest hiljem,“ vastas Zach ning hakkas mööda vulkaani külge üles ronima. Rheon ei tahtnud temast maha jääda, aga tema järel ronida ka mitte. Ta tekitas enda jalgade alla nähtamatu plaadi, mis õhku tõusis ja vulkaani suu poole hõljus, ning tõmbas selle plaadi peale ka Zachi, kelle käed ja jalad olid küll piisavalt tugevad, et ta üles jõuaks ronida, aga tema tempo oli nii aeglane, et Rheonil oli kerge ette kujutada, kuidas vulkaan hakkab purskama veel enne, kui Zach poole peale jõuab. Mehe silmad olid imestusest pärani, kui ta sõrmedega mööda nähtamatu plaadi pinda tõmbas, nii et ta ei märganudki, kuidas nad vulkaani suu kohale jõudsid ja laskuma hakkasid, aga vulkaani kraatris valitsev kuumus ja lenduvad kübemed tuletasid selle talle kiiresti meelde, pannes ta köhima,  ja ka Rheon kattis oma nina ja suu kätega, et mitte liiga palju lahtiseid osakesi sisse hingata. Selleks ajaks, kui nad vulkaani põhja jõudsid, oli paraku peaaegu võimatu seda mitte teha ning et vabaneda tundest, nagu oleks tal kurgus mõni võõrkeha, näiteks kass, moodustas Rheon enda pea ümber barjääri, mis laskis läbi ainult puhast õhku, ning tegi sama ka Zachiga, kes köhis hullemini, kui kõikide suurte vene romaanide tuberkuloosihaiged kokku. Oodates, millal Zach jälle hingata saab, vaatas Rheon vulkaani põhjas ringi, otsides kohta, kus magas Aliya, mis äratamist ootas. Ta kaldus arvama, et leiab selle magmakambrist, aga tõenäosus, et ta selle sealt kätte saab, oli peaaegu olematu, ning Rheon lootis, et Saatan oli olnud piisavalt tark, et panna oma mõõk kuhugi mujale.

„Mida sa vulkaanide kohta tead?“ küsis ta Zachilt.

„Seda, et sa ei taha siin sees olla, kui see purskama hakkab,“ teatas Zach. „Laava, mis magmakambrist välja sööstab, lõõri tungib ja läbi kraatri välja purskab, on nii kuum, et sa oled paari sekundiga surnud!“

„Aitäh, seda tean ma isegi, ma pidasin silmas midagi muud, näiteks pinnavormilisi iseärasusi!“

„Ma õpin rakendushüdrobioloogiat, mitte geoloogiat!“ selgitas Zach.

„Hea küll, jätame praegu selle, räägi mulle hoopis sellest rituaalist, mille sa praegu läbi viisid. Mida see tähendas?“

„Seda, mida ma enne ütlesin, ma võtsin Miah’ oma perekonda.“

„Kuna mina ja sina oleme sugulased ja sa võtsid ta oma vennaks, tähendab see, et ta on nüüd ka minu sugulane, kas pole?“

„Võib ka nii öelda,“ möönis Zach, „kui jätta kõrvale, et kõik maailma inimesed on sugulased, kuna nad pärinevad Aadamast ja Eevast.“

„Zach, mis selle rituaali sügavam tähendus on ja mis on selle seos Muthiga?“ tekkis Rheoni peas tänu Aadama ja Eeva mainimisele ootamatult üks seos.

Zach ohkas. „Kas sa tahad tõesti minuga praegu tarahgonda hõimu pärimustest rääkida?“

„Absoluutselt!“

„Tarahgonda hõimu usk on vaimude olemasolul põhinev usk, kusjuures vaime on nii häid kui halbu. Kõik, mis kord sureb, muutub vaimudeks, nii loomad, taimed, kui inimesed, ja sõltuvalt surma viisist saavad nad kas headeks või halbadeks. Heade vaimude üle valitsevad jumal Elibak ja jumalanna Ukdeak, halbade vaimude üle aga Muthi. Muthi ei ole jumal, vaid piiramatu jõud, keda teie tunnete teise nimega.“

„Saatan?“ pakkus Rheon.

„Kurjus,“ parandas Zach teda. „Muthi eksisteerib kõiges elavas, püüdes selle üle võimust võtta, ja tihti läheb see tal korda. Ainult šamaanid suudavad Muthi vastu võidelda, millest tuleb ka nende nimetus rituaalide keeles, mis on nii vana, et keegi peale šamaanide enda seda enam ei oskagi, saraswa Muthi, ja kogu nende elu keerleb Muthi ümber, aga inimesed on alati uskunud, et Muthile aitab vastu seista ka see, kui elatakse korra järgi, mis ei oleks lasknud Muthil maailma tulla. Üks legend räägib sellest, kuidas Elibak ja Ukdeak, Päikese poeg ja Kuu tütar, pidasid pulmi, kuid pulmade ajal pöörasid Elibaki vend Jeofa  ja Muthi, Ukdeaki vend, tülli ning Muthi tappis Jeofa, tuues sellega maailma kurjuse ja vägivalla. Vanim tarahgonda dialektis kirja pandud tekst kirjeldab seda, kuidas Muthi on alati abielu sõlmimise juures kohal, valmis kehutama pruudi venda oma tegu kordama, ning selleks, et seda ära hoida, võetakse peigmees pulmadega vastu pruudi perekonda, et sellest saaks tema perekond, sest arvatakse, et perekonna sees ei saa Muthi kedagi verd valama ajendada. Olukordi, kus inimesed Muthiga võivad kokku puutuda, on sadu, kui mitte tuhandeid, aga abielu valdkond on üks väheseid, kus kristluse tulek vanu kombeid välja ei tõrjunud.“ Zachi hääl oli mõru. „Muthi elas koloniseerimise kõige edukamalt üle, sest kuigi Elibak ja Ukdeak on peaaegu unustatud, on Muthi kõigi meelest endiselt ohtlik...“

„Kas sellel, miks sa Miah’ oma perekonda vastu võtsid, on mingi seos nendega?“ päris Rheon ettevaatlikult, kissitades silmi, et pimedas paremini näha ja otsida vulkaani seintelt märke selle kohta, mida ta tegema peaks.

„Sa tead?“ oli Zach ehmunud.

„Ma ei tea, vaid oletan,“ vastas Rheon. „Kui saraswa Muthi midagi teeb, peab sellel olema tähendus, ning ma suudan asja praegu vaid selles valguses näha. Miah on nüüd sinu noorem vend, temal oli aga samuti noorem vend, mis siis, et nad olid vere kaudu vaid pooleldi seotud, kuna Teine mees oli Morien-Sebieli esmasündinu, kolmas aga pärines täielikult inimestest.“

„Kuidas sa sellist asja tead?“ päris Zach.

Rheon kehitas õlgu, kuigi Zach seda vaevalt näha võis. „Ma nuputasin selle välja ja mulle tundub, et sina omakorda nuputasid välja viisi, kuidas Teist ja Kolmandat meest peatada, aga ma hoiatan sind, kui see kujutab endast ohverdust, ei saa ma lubada sul seda teha, kuna Miah...“

„Jah, ta ei lepiks sellega, aga see pole tähtis.“

„Ta on sinu sõber.“

„Nüüd on ta minu vend.“

„Tore, et mul on nüüd laiendatud perekond,“ pomises Rheon, mõeldes sellele, mida Zach oli öelnud korra kohta, mis ei oleks lasknud Muthil maailma tulla, ja tabas ennast mõttelt, et kui Morien-Sebieli esmasündinu ei oleks teinud seda, mida ta tegi, oleksid inimesed võinud ka väljaspool paradiisi rahus elada.

Kas samasuguse olukorra tekitamine ja selle ümberpööramine võis tõesti aidata?

„Siin on liiga pime,“ kaebas Zach, „ma hakkan juba peaaegu soovima, et laava tuleks ja...“

Rheon surus sõrmed peopessa ja manas esile tulekera, mis kõrgele õhku kerkis ja vulkaani seinadele valgusel lasi langeda, ja see, mida ta nägi, lõi ta nii tummaks, et ta ei suutnud tükk aega midagi öelda.

Terve vulkaani sisemus oli kaetud sümbolitega, mis olid kivimisse kraabitud, nii tihedalt, et ühte oli teisest peaaegu võimatu eristada. Loomapildid, hieroglüüfid, ristimärgid, araabia tähed, kirillitsa, rooma numbrid, need kõik olid vulkaani seintel esindatud, ja kui Rheon sõrmedega mööda vulkaani seina tõmbas, tundusid need kõik tema naha all hõõguvat. „Uskumatu,“ sosistas ta, „ma pole kunagi midagi sellist näinud! See on nagu...“ Ta ei saanud oma lauset lõpetada, sest tal ei olnud seda, mis tema silmade ees oli, millegagi võrrelda.

„Vaata, siin on kerawath!“ osutas Zach millelegi, mis meenutas kahtlaselt palju neljakäpukil olevat meest, kellele oli oda tagumikust sisse torgatud. „Seda sümbolit näeb tavaliselt ainult tarahgonda hõimu sõjapealiku amuletil!“

„Mis selle pealiku ametinimetus on, Anaalpuur või?“ pomises Rheon.

„Ja vaata seda, see on Jeesuse kala!“

„Jeesuse kala?“ Rheon nipsutas sõrmi, kui talle meenus, et see polnud tal viimase aja jooksul esimene kord värvika ajalooga sümboleid näha. Bernt Notke „Surmatantsul“ oli staurogrammi taga peitunud saladus, mille avas tagurpidi pööratud pentagramm, ning Rheon kükitas maha, uurides põhjalikult iga viimast kui sümbolit, et staurogramm üles leida, kuna see oli ainus, mida ta teha oskas.

„Mida sa otsid?“ tahtis Zach teada.

„Staurogrammi!“

„Mis asi on staurogramm?“

„Üks kristogrammidest, aga mitte see, mis näeb välja nagu XP, vaid see, mis näeb välja nagu Ρ!“

„Et siis P ilma X-ita?“ tahtis Zach teada. „Mulle tundub, et ma just nägin seda!“

„Miks sa mulle kohe ei öelnud?“ oli Rheon hämmeldunud.

„Sa ei öelnud mulle, mida sa otsid!“ Zach osutas üles Rheoni pea kohale ja kui Rheon oma pilgu tõstis, nägi ta staurogrammi pooleldi haakristi alla peitununa. Ta asetas oma käe staurogrammile, oodates, et tema ette ilmuks hõõguv tagurpidi pööratud pentagramm, aga midagi ei juhtunud.

Rheon oli valinud vale sümboli, sest ta ei osanud lugeda sõnumit, mille Saatan, kes oli tuhandeid aastaid oma jõudu Aliya sisse talletanud, talle jätnud oli.

„Noh?“ küsis Zach.

„Sellest polnud kasu.“ Rheoni hääl kõlas alistunult. „Ma ei tea, mida Saatan mulle öelda tahab.“

„Saatan on ingel, kas pole?“ päris Zach ja sammus vulkaani teise seina juurde. „Siin on Jaakobi redel, mida mööda inglid edasi ja tagasi käisid!“

„Jaakobi redel?“ Rheon hammustas huulde. Ta oli küll seda mõistet kuulnud, aga ei teadnud, mida see tähendab.

„Jaakob nägi Peetelis magama jäädes unes redelit, millel kõndisid inglid, ning ta kohtus samas paigas Jumalaga, kes tõotas teda hoida ja kaitsta!“ selgitas Zach.

„Kas sa arvad, et ma pean mööda seda redelit üles ronima?“ küsis Rheon Zachilt, vaadates redelit, mille kujutis lugematu hulga selle peale kraabitud kujundite ja arvude alt vaevalt välja paistis. „See on absurd!“

„Absurd?“ Zach turtsatas. „Ise oled!“

Rheon ei suutnud nende sõnade peale naeru tagasi hoida. „Sul on õigus, mina olengi siin see kõige suurem absurd, nii et miks peaks olema minu jaoks võimatu mööda vulkaani seina  sisse uuristatud redelit üles ronida?“ Redel tõusis ülespoole püstloodis ning Rheon teadis, et kui ta mööda seda üles jõuab, on see ime, aga ta oli sellel ööl juba kahte imet näinud ja uskus, et kaks ilma kolmandata ei jää. Noormees võttis oma tossud ja sokid jalast ning asus oma sõrmede ja varvastega eri suuruses süvendite külge klammerdudes mööda seina üles ronima, kuigi iga edasi liigutud sentimeetriga ähvardas teda aina kindlamalt allakukkumine. Mida kõrgemale ta jõudis, seda raskemaks kinni hoidmine tema jaoks muutus, nagu oleks seda redelit mööda üles ronimine mõeldud ülima proovilepanekuna, ja ta oli vaevalt poole peale jõudnud, kui ta selle proovi läbi kukkus, mitte küll kolinal, aga valju mütsatuse saatel.

Miah’ karjatus oli nii vali, et Rheon võpatas tahtmatult ning tema parem jalg kaotas toetuspinna, lennutades ta vastu kõva maapinda. Valu, mis tema paremast õlast läbi käis, oli nii kohutav, et ta tundis end hetkeks halvatuna, aga seda oli võimatu võrrelda valuga, mida tekitas see, kui Zach talle nii valjusti kõrva röökis, et oleks peaaegu tema kõrvatrumli purustanud. „Ma ütlesin sulle, et sa ei tohi Miah’t selle naisega kahekesi jätta!“ Ta haaras Rheoni käsivarrest, et teda püsti aidata, ning nüüd oli Rheoni kord karjuda.

„Mu õlaliiges läks paigast ära!“

„Sitta mul sinu õlaliigesest, mis siis, kui Miah on praegu surnud?“ Zachi sõrmed, mis messia käsivart pigistasid, olid otsekui terasest. „Sa oleksid pidanud tema minu asemel endaga kaasa võtma, mitte jätma teda kahekesi selle saatanliku naisega, kelle pärast kaotas ta kõik!“

„Mis mõttes kõik?“ ei saanud Rheon aru.

Tema ja Zachi kõrvu jõudis teine karjatus, kuid see ei kuulunud enam Miah’le.

See karjuja oli naine, kelle hääl oli Rheonile võõras.

„Seal on keegi!“ Rheon suutis oma käe Zachi haardest vabastada, kuid valu oli liiga suur, et ta oleks suutnud keskenduda tervendamiseks vajaliku väe õigesse kohta suunamisele. Tema õnneks polnudki seda vaja, sest Zach haaras ette hoiatamata tema käest ja sundis teda seda ülespoole tõstma ja välja sirutama, nii et õlg tagasi paika läks ja messias sai seda jälle liigutada, kuigi Zachi abi ei aidanud tal valu leevendada.

„Ma aimasin, et see ei lõppe nii lihtsalt,“ pomises Zach. „Millenniumi Maod saatsid kellegi!“ Ta suunas oma pilgu ülespoole, kus redeli tipp nähtav ei olnud. „Sa pead uuesti proovima või me ei saa Miah’le appi minna ja ma ei taha, et ta pärast kõike seda, mis ta Ašera pärast läbi elas, veel rohkem kannatama peaks!“

„Sa oled teda väga kaua tundnud, eks?“ Hirm Miah’ pärast sundis Rheoni kiiremini ronima, kuid muutis ka tema liikumise kindlamaks, ning peagi oli ta jõudnud kõrgemale kui enne kukkumist.

„Mina olen tundnud Miah’t sellest ajast peale, kui ta oli seitsmene, aga tema on tundnud mind sama kaua kui sind, ehk siis ajast, kui ta oli kuueteistkümnene.“

„Mida sa öelda tahad?“ ei saanud Rheon aru.

„Miah’ kaotas Ašera tõttu peaaegu kõik mälestused!“ Zach oli väga nördinud. „Mis tunne sinul oleks, kui sinu parim sõber ei mäletaks teie koosveedetud aega ja ainsad mälestused, mis tal sinust on, oleksid halvad?“

„Ma hoolitseksin selle eest, et see ei tähendaks midagi,“ hõikas Rheon Zachile ronimist jätkates ja kuigi ta tema vastust ootas, seda ei tulnud, aga Rheon aimas, et Zach teadis, mida ta silmas pidas.

Viimaks jõudis Rheon redeli tippu, mis asus vaid pisut maad kraatrisuust allpool, ning ta märkas, et redeli tipu juures lõppesid otsa kõik sümbolid...

...peale ühe.

Redeli tipu kohale oli kraabitud allapoole pööratud peopesa, millel oli viis sõrme, ja mille keskel oli avatud silm, milles Rheon tundis ära Jahve silma. Rheon vaatas pikalt selle silma sisse, lootes, et näeb seal midagi, aga kui silm jäi elutuks ega pilgutanudki talle, surus ta oma sõrmed selle vastu ning otsekohe lõi see helendama.

Hamsa, ühe Lähis-Ida tuntuima sümboli all hakkas vulkaani sein pragunema ning selle seest ilmus nähtavale keerukujuline jäärasarvest pill, mille Rheon kätte võttis.

„Ma leidsin midagi!“ hüüdis ta Zachile ja viskas selle mehele, kes selle kinni püüdis.

„See on shofar!“ oli Zach üllatunud.

„Shofar?“

„Rituaalne juutide pill, mille häält peetakse tihti Jumala hääleks! Ma arvan, et sa pead seda puhuma!“

Rheon ei hakanud aega raiskama, vaid manas uuesti esile nähtamatu plaadi ning laskus selle abil alla, kus ta shofari Zachi käest ära võttis ja seda uuris. See oli ilus pill, heledast sarvest, mis võis kuuluda ainult kõige puhtamale jäärade seast, täiuslikule ohvriloomale, ning käes kerge, nagu oleks see tehtud hoopis sulgedest või õhust. Rheon tõstis selle oma huultele, valmistudes puhuma, kuid Zach peatas ta, näides korraga närviline. „Oota!“ palus ta. „Mis siis, kui vulkaan selle puhumise järel sisse variseb?“

„Miks ta sisse peaks varisema?“ oli Rheon üksainus suur küsimärk.

„Shofaride puhumine ja sellele järgnev karjumine hävitas Jeeriko linna!“

„Õnneks on meil ainult üks shofar,“ märkis Rheon, „ja kui sa kardad, siis on sul võimalik mitte karjuda.“

 Ta tõstis shofari oma huultele ja, kopsud õhku täis tõmmanud, puhus. Shofari heli kajas vulkaani sisemusest vastu nagu magava lohe norskamine, aga mitte midagi ei juhtunud.

„Veel kuus korda,“ soovitas Zach, ning Rheon tegi, nagu Zach arvas, ja puhus shofari veel kuus korda.

Vaevalt oli ta seitsmendat korda pilli puhunud, kui sündis see, et Karõmi vulkaan hakkas koledasti värisema ja rappuma. Selle suu langes sisse ja oleks Rheoni ja Zachi lömastanud, kui Rheon oleks barjääri esile manamisega kas või sekundi võrra hiljaks jäänud. Suured lahtised kivitükid põrkasid vastu nähtamatut takistust ja kadusid kuristikku, mis tekkis, kui vulkaani rasked seinad maa alla hakkasid vajuma.

„Mida ma ütlesin?“ halas Zach ja oleks neid sõnu öeldes peaaegu tekkinud kuristikku kukkunud, kui Rheon ei oleks oma valutava käega tema randmest kinni võtnud ja hoidnud teda kindlalt nende jalgade all seisval maapinna osal, mis oli ainus, mis paigal püsis. Suur ja võimas Karõmi vulkaan kadus nende ümbert, tuues nähtavale pimeda öötaeva, kuid kumbki neist ei näinud tähti, kuna tolmupilv muutis nende vaatevälja ähmaseks. Tolmupilvest ilmus välja mõõk, mis langes Rheoni jalgade ette, ning kui messias selle üles tõstis, ei suutnud ta uskuda, et tegemist oli sama mõõgaga, mis pidi talle antikristuse vastu võitlemisel abiks olema. See ei olnud uhke taevaterasest mõõk, mille punasel käepidemel olid kullast kaunistused, vaid hoopis roostetanud sakilise servaga pooleteisekäemõõk, mis nägi välja nii, nagu oleks seda kõlvanud kasutada ainult soome-ugri rahvaste pulmarituaalidel ja seda ka paar sajandit tagasi.

See ei olnud Morien-Sebieli ja Saatana mõõk...

...või oli?

„Mida see tähendama peab?“ Mustanahaline mees oli sama üllatunud kui tema kauge sugulane.

„Ma arvan, et ma tean,“ sosistas Rheon, kui ta silmad kinni pani, kujutades mõõka, mida ta käes hoidis, ette sellisena, nagu see olema pidi.

Tal oli läbinud kõik takistused, mis tal mõõga leidmisel teel ees seisid, ning nüüd oli tal jäänud ületada veel vaid viimane. Ta pidi mõõka kutsuma, et see paljastaks talle oma tõelise olemuse ja saaks tema omaks, ning selleks pidi ta kasutama mõõga tõelist nime, mille Saatan sellele pärast seda, kui ta oma mõõgast ilma oli jäänud ja oma venna mõõga selle asemele võtnud, pannud oli.

„עליה, בואו אליי!“ Tule minu juurde, Aliya! Otsekohe hakkas mõõk valgust kiirgama ning selle kuju muutus, kuni sellest sai Rheoni nägemuste mõõga ideaalne kehastus, mis sobis tema kätte nagu kinnas. Mõõgast väljuvad valguskiired hajutasid nende ümber hõljuva paksu tolmupilve ning Rheon ja Zach nägid, et ainus, mis Karõmi vulkaanist järele oli jäänud, oli vähem kui ruutmeetri suurune ala, mis kasvas kuristikust välja nagu seen pärast vihma. Maa alla vajuv tulemägi oli võtnud endaga kaasa ka osa maapinnast ja purustanud ühe kraatrijärve külje, millest vesi nüüd välja voolas.

„See on imeilus,“ ahhetas Zach mõõka vaadates ja Rheon ei oleks saanud temaga rohkem nõus olla, vaadates mõõka sellise imetlusega, nagu oleks see vastsündinud laps.

Saatana mõõk oli nüüd tema teenistuses.

„Nüüd, kui sa minu oma oled, pean ma sulle uue nime panema,“ ütles Rheon mõõgale, tundes, et hõõguv עליה mõõga käepidemel ei kõneta teda ja et mõõk ei allu temale enne, kui Rheon on ta ümberristinud. Ta kaalus pikalt, kas mitte panna mõõgale nimeks Leanne, mida seostati inglise keeles graatsilisusega, aga kuigi mõõk oli tõepoolest graatsiline, ei kavatsenud Rheon minna sellega taevasse ilu viima, vaid seda hoopis lõhkuma, ja õige nimi tõusis tema huultele veel enne, kui ta selle oma mõtetes välja oli öelnud.

„Götterdämmerung,“ lausus ta, „jumalate loojang.“ עליה kadus, nagu poleks seda kunagi olnudki, ning selle asemel säras Rheoni käes oleval mõõgal Götterdämmerung. Milline mõõk oleks paremini antikristuse ja Jumala tapmiseks sobinud?

Zachi käsi langes messia õlale. „Vaata!“ hüüatas ta ning Rheon nägi, mida ta silmas pidas. Eemal, kraatrijärve poolt üleujutatud maaribal, heitles Aryat kehastav Ašera maas tumedates riietes naisega, kellest tema jõud üle ei käinud, kuna teades, et Rheon võib iga hetk tema poole vaadata, ei saanud ta kasutada kogu oma võimekust ning naine, kes teda ründas, oli kahtlemata tugevam, kuigi tema lahtistes blondides juustes oli mitu verist salku. Rheon silmitses hämmeldunult, kuidas Miah, kes oleks pidanud olema Ašera vaenlane ning kes teadis ilma mingigi kahtluseta, et Arya asemel on koos nendega Ašera, tõstis õhku pika ja jämeda puuoksa ning virutas naisele sellega ribidesse, nii et ta Ašera lahti oli sunnitud laskma, ning järgmisel hetkel seisis Miah tema relvatoru ees, aga naise sõrme värisemine reetis, et ta ei saanud vampiiri tulistada, sest kaitseriiv oli kinni kiilunud.

„Ärge tulge!“ karjus Ašera Rheonile ja Zachile, kui nad hoogu valmistusid võtma, et üle kuristiku kindlale maapinnale hüpata, kuid kumbki neist ei kuulanud tema hoiatust. Rheon maandus kahele jalale, Zach aga ühele, ning oli kuulda, kuidas ta valjusti vandus, enne kui püsti tõusis ning kergelt longates naise poole hakkas komberdama.

„Kes sa oled?“ nõudis ta naiselt. „Kas Troy Ilion saatis su?“

„Ma olen siin tõepoolest Varjude Lordi käsul ning minu kohustus on see nefilim tappa ning Jonathan Dwyeri kloon tagasi koju toimetada,“ lausus naine, teadmata enam, keda relvaga sihtida, ning kui Rheon Zachi kannul talle lähemale astus, nägi ta, et naine hoidis ennast ettepoole kõverasse, nagu oleks tal rindkeres väga valus, ja kahtlustas, et Miah oli tal kas mõne ribi murdnud või olid need juba varem katki olnud. „Sinust oli väga rumal Millenniumi Madude noviitsisõrmus endale sõrme jätta, sest sellesse sisestatud jälitusseadme abil oli mulle täpselt teada, kuhu sa lähed, ja ma püsisin sul kogu aeg helikopteriga kannul, aga pärast seda, kui sina ja see vampiir Siberist plagama panite, ei jõudnud ma enam teiega sammu pidada ja kaotasin signaali siin lähedal hoopis!“ Naise jalad värisesid, kuid tema hääl mitte. „Kogu tehnika lakkas korraga töötamast ning mina ja Braulio kukkusime lennukiga alla! Ma pidin ta maha jätma ja üksinda siia tulema, aga sellest pole midagi, ma saan ka üksinda...“

„Miah, tule temast kaugemale,“ ütles Zach järsult, samal hetkel kui kuukiir naise näole langes ning Miah’ keeletuks muutis. Naisel olid samasugused hallid silmad nagu temal, samasugune lõuajoon ja sama värvi juuksed.

See naine oli kahtlemata Jonathani sugulane, kuigi mitte Dwyerite peamisest vereliinist.

„See on taipan Millenniumi Madude ühendkuningriigi harust, aga ta on laiemalt tuntud kui Walesi kurat või, nime järgi, Annwyn O’Dwyer.“

„Miks ta taipan on, kui nad elavad ainult Austraalias?“ tahtis Miah teada.

„See pole praegu üldse oluline!“ kurjustas Zach. „Ta tahab...“

„Ma ei taha, vaid ma teen seda,“ teatas naine ja seekord oli Zach see, kellele ta oma relvatoru suunas, „ja kui sa mul tee peal ees seisad, oled sina esimene, kes kuuli saab!“

Kõik kuulsid väikest klõpsatust, mis ütles neile, et naine saab nüüd tulistada, aga naeratus naise näolt kadus, kui maa nende kõigi jalge all rappuma hakkas ja nad tasakaalu kaotasid. Relv pudenes Annwyn O’Dwyeri sõrmede vahelt välja ning kukkus Rheoni jalgade ette, aga kui noormees seda üles korjata püüdis, kargas Walesi kurat talle kallale nagu Walesi marutõbine, surus messia kaela oma õlavarre ja käsivarre vahele ja pigistas seda nii kõvasti, nagu tahaks seda ära murda.

„Ma ei vaja sinu tapmiseks relva,“ ütles ta Rheonile ning valmistus teda teise ilma saatma, sellel ajal kui teised, kes pikali olid kukkunud, seda abitult pealt vaatasid, aga Millenniumi Madude Ühendkuningriigi haru parim tapamasin ei saanud oma lubadust kunagi täide viia.

Rheoni näole pritsis verd, kui osav ja jõuline käsi noaga üle taipani kõri tõmbas. Naise käsi kangestus surmaagoonias, takistades noormehel hingamist, kuid ta suutis oma sõrmed enda kaela ja naise kägistushaarde vahele pressida ning ennast vabastada. Annwyn O’Dwyeri keha, veel elus, aga juba suremas, vajus külili, veri kaelahaavast voolamas, ning mees, kelle käes oli verest tilkuv rohmakas vanaaegse välimusega nuga, mis nägi välja nii, nagu sobiks see nii köögiviljade tükeldamiseks kui lammaste sisikondade hakkimiseks, lükkas ta kõrvale, nagu poleks naisel tema jaoks mingit tähtsust. Mees oli pikk, tumedate juustega, ning oma heledast riidest linase tuunikaga meenutas ta mõne Lähis-Ida varase kõrgkultuuri esindajat, kuid mehe tumehall nahk ja seda katvad erinevas lagunemisjärgus liha laigud näitasid, et ta ei olnud sellest maailmast. Tema kõrvale ilmus pisut noorem mees, seljas helepruun tuunika ja käes karjasekepp, ja ka tema nahk sarnanes suurema ja jõulisema mehe omaga, aga oli midagi, mis neid kahte eristas.

Noorema mehe pool pead oli sisse vajunud ja tema koljus haigutava augu seest paistsid välja mädanevad ajukurrud.

„Kes need on?“ Miah oli uuesti püsti tõusnud ning tema pilk peatus kord naise laibal, kord kahel mehel, kes nägid välja nagu zombid, aga nende olekust aimus, et neid on palju raskem surmata. „Suur Peeter ja Väike Peeter?“

Rheon raputas pead. „Kain ja Aabel,“ vastas ta ning võttis vastu käe, mille Zach talle ulatas, eirates seda tehes Ašerat, kes teda samuti aidata oli tahtnud.

„Aadam oli maailma esimene mees ja Piiblis öeldakse, et Eeva sünnitas talle Kaini ja Aabeli, aga tegelikult oli Aadama poeg siiski vaid üks neist.“ Zach astus kaitsvalt Miah’ ette, püüdes teda Kaini ja Aabeli eest varjata, ja sirutas käe oma noa järele. „Kain sündis Eeva ühtimisest Morien-Sebieliga, olles seega Morien-Sebieli esmasündinu, ja Morien-Sebieli kui maailma esimese langenud ingli veri tema sees oli see, mis ajendas teda panema toime maailma esimest mõrva ning tooma inimeste maailma vägivalda. Kain tappis oma venna Aabeli ning alates sellest on inimesed üksteisele kurja teinud, hoolimata oma veresidemetest, aga see kõik muutub varsti, ma tean seda.“

„See on meie viimane väljakutse enne seda, kui taevaväravad meile avanevad,“ lausus Rheon Götterdämmerungiga rünnakuasendit võttes. „Me peame Kaini ja Aabeli peatama.“

„Miks Aabel Kaini poolel võitleb, kui Kain ta tappis?“ küsis Miah Zachilt.

„Selle pärast, et ta armastas oma venda ja andis talle andeks,“ kostis Zach. „Igaüks poleks seda suutnud.“

„Neid ei ole lihtne tappa,“ sosistas Ašera Rheoni kõrva ääres, „sest Jahve ise on nende sisse elu tagasi puhunud, ma tunnen seda. Maa, mille sisse nad maetud olid, säilitas nende kehi, aga kuna nad elustati nii kaua aega pärast nende surma, ei ole nad õieti ei elus ega surnud!“

Aabeli karjasekepp vihises läbi õhu ning lõi Ašerale nii tugevasti vastu nägu, et jumalanna näole ilmus otsekohe sinine plekk, aga ta ei vankunud, vaid püsis paigal nagu tinasõdur.

Kain avas oma suu ning tema kõrist pääses valla kõige õudsem heli, mida keegi kunagi kuulnud oli, see oli segu looma möirgest ja inimese appikarjest. Aabel liitus temaga ning nende agooniline duett sundis kõiki oma kõrvu kätega katma, kuid see oli viga, sest järgmisel hetkel olid vennad neil kallal ning sundisid neid üheskoos endale vastu astuma.

Kuigi Rheon oli messias, Miah oli vampiir, Zach oli šamaan ja Ašera oli jumalanna, olid nende kõigi kehad peagi täis tursesse minevaid lappe, põhjustatud Aabeli karjasekepi löökidest, ning valusaid lõikehaavu, mille jättis nende kehadele Kaini nuga. Kaini hambad rebisid Zachi käe nii hullusti lõhki, et Miah võis tema sõrmelülisid näha, ning peagi lõi Kaini nuga sügava haava ka Ašera õla sisse, kes selle peale maha langes ja enam ei tõusnud. Rheon teadis, et see oli teesklus, aga ta ei mõistnud Ašerat hukka, sest tundis, et kui tema ise praegu põlvili peaks vajuma, ei suudaks ta ennast samuti enam liigutada. Aabeli hoobid ja Kaini torked röövisid neilt elujõudu, ta tundis selgesti, kuidas see neist välja imbus. Miah oli järgmine, kes enam võidelda ei suutnud, vampiir vajus külili Ašera kõrvale ning esimest korda elus nägi Rheon teda hingeldamas. Zach seisis veel Rheoni kõrval, kuid ka tema oli alla andmas ja Rheon imestas, et ta jalad veel järele polnud andnud, sest tema reiehaavast, mis lõhkiste pükste alt paistis, voolas hullusti verd, aga õnneks mitte nii palju, et Rheonil oleks olnud põhjust kahtlustada reiearteri vigastust, mis oleks mehe kiiresti tapnud. Zachis oli teatavat majesteetlikust, kui ta Kainile ja Aabelile vastu seisis, relvaks vaid nuga ja lihaste jõud, ning tema kindlameelsus oli otsekui tiigril Aafrika savannis, aga mitte miski polnud igavene ja viimaks oli ka Zach pikali maas, nii et Rheon oli ainuke, kes seisis Kaini ja Aabeli ning oma kaaslaste kindla surma vahel.

Sel hetkel kuulis ta peas Kaini häält.

„Anna alla ja ma jätan su sõbrad ellu.“

Alla anda... korraga näis see Rheoni jaoks kõige lihtsam asi maailmas. Kaini hääl, selline, nagu see pidi olema siis, kui mees veel elas, vallutas kõik tema meeled, ning kui Aabeli oma sellega liitus, kinnitasid need mõlemad talle, et kui ta oma mõõga käest paneb ning Kaini ja Aabeli ees põlvitab, andestatakse talle tema katse taevasse tungida ning teised saavad selle eest kingiks elupärja. Kain ja Aabel, põllumees ja pudulojuste karjane, polnud oma eluajal eriti tihti ühel meelel, praegu aga seisid nad koos ühes nõus ning Rheonil oleks olnud nii kerge Götterdämmerung nende jalge ette asetada, et Kaini nuga ei lõikaks enam ainsatki haava ja Aabeli karjasekepp ei jagaks enam ainsatki hoopi, aga Zachi käsi, mis tema kanda puudutas, meenutas talle midagi, mille ta äärepealt unustanud oleks.

Kui ta alla annaks, siis mis edasi saaks?

Messias ei saanud alla anda.

Götterdämmerung läbistas Aabeli parema kopsu, aga Aadama ja Eeva keskmine poeg seisis paigal, nagu oleks Rheon teda hambaorgiga torganud, ning ei teinud sellest väljagi, vaid pööras oma kepi tagurpidi ning lõi selle otsaga Rheonile otse kolmnurka, nii et noormehel läks silme eest mustaks ning ta vajus selili, püüdes hingata, kuid ei saanud õhku kätte. Kain rebis mõõga messia käest ära ja viskas selle kõrvale ning selle asemel, et teda noaga torgata, virutas ta talle raske kiviga, nii et enamik messia ribidest raksatas ning ta tundis õudusega, kuidas üks ribidest vigastas tema kopsu. Kain ei lasknud kivist lahti, vaid valmistus sellega uuesti Rheoni lööma, seekord pähe, aga Miah kargas oma viimast jõudu kokku võttes talle kallale ning nad veeresid koos eemale, kivi pärast kakeldes.

„Hei, Rheon,“ pomises Zach, hääl nii nõrk, et see kõlas Rheoni jaoks võõralt, „kas sa lubad mulle, et sa ei lase Miah’le taevas midagi halba sündida?“

„Sul on veel aega ümber mõelda,“ tuletas Rheon talle meelde.

„Kas lubad?“ tõstis Zach häält ning Rheon oli sunnitud noogutama.

„Luban.“

Samal hetkel, kui ta seda oli öelnud, kadus tema kehast kogu jõud, mis sinna veel alles oli jäänud, ning ta avastas end maapinnal lamamas, liiga väeti, et isegi oma silmi pilgutada, ning võis vaid pealt vaadata, kuidas Kain kivi taas kõrgel õhus hoidis.

Rheon teadis, et seekord see tabab.

Küsimus oli ainult selles, keda.

Kain võttis hoogu ja virutas, kuid Miah’ asemel oli hoopis Zach see, kes langes, varisedes Kaini jalge ette kägarasse nagu katkine nukk, ning Kaini rüüle pritsis vere, kolju- ja ajutükkide segu. Mehe sõrmed tõmblesid veel, samal ajal kui rõve kolmevärviline puding tema keha vappumise rütmis tema peahaavast välja valgus, aga elu oli temast juba lahkunud.

Mitte ükski vägi poleks saanud Rheoni Miah’ raevuhooks ette valmistada. Vampiir liikus nii kiiresti, et teda oli vaevu näha, ning Kaini küljestrebitud käsi vihises läbi õhu, maandudes Rheoni jalgade ette. Haavatud Kain möirgas hullemini kui möirgaja lõukoer seda suutnud oleks, aga seda ei saanud võrrelda häälega, mida tegi Aabel, kui ta Miah’t oma karjasekepi abil oma vennast eemale püüdis tõrjuda.

Kain oli küll Aabeli tapnud, aga Aabel armastas teda sellest hoolimata, ning kui Kaini silmanurgast veeres välja pisar, mõistis Rheon, et kuigi Kain oli surnud, oli Zachi ohverdus teda sügavalt liigutanud.

Teise ja Kolmanda mehe seljatamise võti oli ohverdus. Aabel ei olnud kunagi mõeldud Kaini käe läbi surema, samamoodi nagu Kain ei olnud kunagi mõeldud Aabelit oma käega surmama, nad olid mõeldud hoopis teineteise eest seisma ja oma enda elu teise elu eest ära andma, just nagu Zach praegu teinud oli. Zach oli Kainile näidanud, milles peitus vennaarmastuse tegelik mõte, ning Muthi oli sellega seljatatud.

Kain ja Aabel olid võidetud.

Kuigi murdunud ribid ja rebestatud kops tekitasid Rheonis agooniat, sundis ta end jalule ning surus Miah’ kogu oma jõudu kokku võttes vastu maad, et hoida ära uut kokkupõrget vampiiri ja Aabeli vahel. „Lõpeta ära, see on möödas!“ sisistas ta Miah’le, kes püüdis iidsete vendade juurde pääseda ning rabeles nii kõvasti, et tema kinni hoidmise järel nihkus ribitükk veelgi sügavamale Rheoni kopsu ning pani ta verd köhima.

Aabeli käsi pühkis üle Kaini näo, kuivatades tema ainsa pisara ära, ning järgmisel hetkel haarasid nad teineteisel käest kinni ning maa neelas nad endasse, nagu poleks ta neid kunagi välja sülitanudki. Kaini käsivars, mille Miah’ mehel küljest oli kiskunud, oli ainus mis jäi, aga kui maapind Kaini ja Aabeli järel sulgus, pudenes ka see mullaks ning hetke pärast ei olnud lagendikul Teisest ja Kolmandast mehest enam mingeid jälgi.

Zachi vere lõhn, mis õhus hõljus, oli nii tugev, et pani Rheoni pea ringi käima, ent Miah, kes harilikult vere ahvatluste ees jõuetu oli, ei lasknud end sellest kõigutada, kui ta Zachi kõrvale põlvitas ning mehe lömastatud pea enda põlvedele toetas, silitades rahulikult tema sagris juukseid, nagu poleks Zach mitte surnud, vaid magaks.

„Sa võid nüüd üles tõusta,“ ütles ta mehele vaikselt, „sa ei pea enam lamama,“ vaadates samal ajal Rheoni poole, ja Rheon nägi vampiiri silmades sõnatut palvet, mida Miah välja öelda ei saanud ning mida tema täita ei saanud. Miah palus temalt imet. Ta  palus Zach surnuist äratada, kuid Rheon ei saanud seda teha, sest kui ta oleks lasknud Zachil teispoolsusest naasta, oleks ta toonud koos temaga tagasi ka Kaini ja Aabeli ning tumedanahalisel mehel ei oleks jäänud muud üle, kui end teist korda Miah’ eest ohverdada, nagu ta teinud oli, sest Rheon ei näinud ühtegi teist teed, kuidas neid seljatada. Hirm, mida ta tundis, kui kujutles, et peab uuesti Kainile ja Aabelile vastu astuma, paadetas tema südame ja sundis teda seda karikat endast eemale tõrjuma, isegi kui ta oleks suutnud selle põhjani rüübata ja pärast seda avastanud, et karika põhjas peitus elu neile kõigile.

„Miah, mul on kahju,“ pomises ta, kahetsedes siiralt, et Zach surema oli pidanud, kuid midagi tema hääles ei lasknud Miah’l teda uskuda, sest kui messias püüdis temaga meelte kaudu kõneleda ja teda rahustada, ehitas vampiir oma teadvuse ümber kilbi, mis koosnes mälestustest, mis olid kõik seotud Zachiga. Neid oli palju vähem kui Miah’ ja Rheoni ühiseid mälestusi, kuna Miah’ oli unustanud suurema osa oma elust, aga nendes oli jõudu, nii et Rheon ei pääsenud Miah’le ligi, ning ta otsustas anda vampiirile aega, mida viimane vajas, et leppida tõsiasjaga, et mõnikord murdsid inimesed oma hoolimise väljendamisega teiste südamed.

Ašera käsi langes Rheoni õlale, selle haare kramplik, nagu paneks naine mängu kogu oma jõu, et end püsti hoida, kuid see pidi olema trikk, mis varjas jumalanna tõelist jõudu. „Kas see on läbi?“ päris ta.

„On ainult üks viis seda teada saada,“ lausus Rheon ning sirutas Götterdämmerungi taeva poole. „Seesam, avane!“ karjus ta ning mõõgatera tipust tungis välja valguskiir, mis hajutas tumedad pilved, mis taevalage katsid, ning joonistas õhku kaks kuldselt hiilgavat ristkülikut.

„Seesam, avane?“ parastas Ašera. „Kellele sa õige praegu külla lähed, Allahile või?“

„Eesmärk pühitseb abinõu,“ väitis Rheon, kallutades oma pead tahapoole, et paremini näha, ning masseerides mõlema käega oma rindkeret, parandades oma kopsukudet ja kasvatades oma ribisid kokku. Zachi surm oli pannud ta oma vigastusi unustama, aga nüüd, kui suurem ehmatus oli mööda läinud, andsid need senisest rohkem tunda ning messias tahtis neist enne vabaneda, kui taevaväravad avanevad.

„Mis sa arvad, kui kaugele need paistavad?“ tahtis Ašera teada.

„Ma kahtlen sügavalt, et tavalised inimesed neid näha suudavad, aga ma ei imestaks, kui eriliste võimetega inimesed terves maailmas endast väljas oleksid,“ vastas Rheon talle.

Nad ootasid, ilma et oleks teadnud, kui palju aega möödus, ning viimaks vajusid taevaväravad pasunahelide saatel lahti ning hetkeks nägi Rheon korraga kõiki seitset taevast ning imekaunist linna, mis oli ehitatud kõige kaunimatest vääriskividest ning mida ümbritsesid kõrged valged väravad, mis hiilgasid rohkem kui inglid seda iial teha oleksid suutnud.

„Taevane Jeruusalemm,“ kuulis Rheon Miah’t sosistamas. „Vaata, Zach, see on taevane Jeruusalemm!“

Ilmutus kutsus veel enne, kui keegi neist silmi jõudis pilgutada, jättes endast alles vaid jumaliku valguse, mis neile teed näitas. Ašera oli esimene, kelle jalad maast lahti kerkisid, kui taevas neid enda poole hakkas tõmbama, ning tema järel kerkis ka Rheon õhku, kuid tema kohkumuseks põlvitas Miah endiselt maapinnal ning mida kõrgemale Rheon ja Ašera tõusid, seda väiksemaks tundus Miah muutuvat, kuni teda enam näha ei olnud.

Seni, kuni Miah’ Zachi käest lahti ei lasknud, ei saanud taevas teda vastu võtta.

„Miah, jäta ta!“ karjus Rheon nii kõvasti, kui tema kopsud, mis pärast tervendamist endiselt kergelt tuikasid, võtsid.

Maapinnalt paistis punane valgussähvatus ning kui Miah’ hääl Rheonini jõudis, sai messiale selgeks, et teda ei saanud enam vaigistada.

„Kuidas saaksin ma seda teha? Ta oli mu parim sõber!“

„Kui ta tõesti sinu parim sõber oli, siis peaksid sa aru saama, et surm ei muuda seda ning sa kohtad teda taevas uuesti!“ hüüdis Rheon, lootes, et Miah võtab teda kuulda, mitte ei kohtle teda nagu hüüdja häält kõrbes. „Zach ei ole enam lihas, vaid vaimus, ning kui Jumal annab, tuleb tema vaim sinu juurde tagasi, et sulle öelda, miks see kõik sündima pidi!“

Miah ei vastanud ning Rheon kartis, et vampiir oli otsustanud tema sõnadele kurdiks jääda, siis aga ilmus poiss pimedusest välja ning Rheon nägi tema näol otsustavust.

„Ma tean, miks see kõik sündima pidi,“ lausus ta, ning kui Rheon tema meeli puudutas, ei põrganud ta enam vastu kilpi.

Miah oli mõistnud Zachi ohvri tähendust.

„Kui sa tead, miks see kõik sündima pidi, siis tead sa ka seda, et Aryat pole enam olemas ja tema keha juhib Ašera,“ andis Rheon Miah’le mõttes teada.

„See on minu süü,“ tuli viimaks vastus, kuigi nii summutatult, nagu oleks Miah olnud maa-aluses tunnelis, „ma tahtsin Ašerat tappa, kuid surmasin hoopis Arya.“


Rohkem ei vahetanud nad omavahel ainsatki sõna, enne kui viimaks taevaväravate vahelt sisse hõljusid ning avastasid end seismas teise, esimesest taevaväravast palju suurema värava tagant, ümbritsetuna sadadest võõrastest inimestest ning pilvede müürist, mis ulatusid nii kaugele, kui silm seletas.

„Kas need on...“ Miah ei lõpetanud oma lauset.

Ašera noogutas. „Surnute hinged.“

Vampiir pöördus järsult ümber, otsides pilguga Zachi, kuid ei märganud teda, nagu ka põrkepalli, mis tabas teda otse kahe silma vahele. Ta kummardus, et seda maast üles võtta, kuid see vihises tema haardest välja nagu tiibadega kitu ning maandus väravapostil istuva rokkari välimusega mehe väljasirutatud kätte, kes seda ühe sõrme otsas keerutas, näoilme väljendamas igavust.

„Teil kõigil on kolme peale üks minut, et mulle selgeks teha, miks ma peaksin teid, kes te pole surnud, sisse laskma,“ lausus väravavalvur Naini Taavet. Ta sulges põrkepalli oma pihku ning kui ta selle uuesti avas, oli ühest pallist saanud kaks.

„Mis juhtub, kui me ei suuda seda sulle selgeks teha?“ küsis Rheon neelatades.

Mees viskas teise põrkepalli käest maha ning see süttis põlema.

„See,“ ütles ta lühidalt. „Kes tahab esimene olla?“

Ma lugesin seda osa mis sa kirjutasid enne osa, as in su enda jutt.
Ja "Tõde ja õigus" on üks väheseid kohustusliku kirjanduse raamatuid, mis mulle tõsiselt meeldis. Olen lugenud I ja V osa, aga ma ilmselt loen ka teised ära.

V osa mulle nii väga ei meeldinud, kuna osi II - IV lugemata oli mõnedest asjadest raske aru saada, aga I osa oli tõesti hea. II osa kuulasin ma bussis kõrvaklappidest ja kogu aeg ajas naerma, inimesed kindlasti vaatasid, et mul on midagi viga  

Ma enam-vähem tean, mis vahepealsetes osades toimus, seega ei tekitanud raskust nende vahele jätmine õnneks. Aga ma täitsa usun, mind ajasid need I ja V-gi tihti naerma.

Kuna kellelgi kahe eelmise osa kohta arvamust ei olnud, siis ma järgmise osa valmis kirjutamisega ei kiirusta, kuna üks teine jutt, mida ma alles alustasin, nõuab praegu palju rohkem minu aega  Uus osa tuleb siia siis, kui tuleb, aga kui kellelegi tundub, et ma olen selle jutu liiga kauaks unarusse jätnud, siis andke teada.

Mina ootan siis põnevusega su uut juttu. (geid eks?)

Ei ole geid, seekord mitte   I tried, but my idea died, and now I've changed my ways

No kurat.
Ma siiski püüan seda uut juttu lugeda, ma loodan.
Kusjuures ma olen avastanud, et sa oled üks kahest autorist, kelle jutte ma siin snlis loen. :DI should read more maybe but I'm too lazy. (I read books tho)

Oo, kui tore

Ma pole "RRS'i" pool aastat edasi kirjutanud ja mõtlesin alles hiljuti, et peaksin selle ära lõpetama, aga ma ei julge midagi lubada, sest ma ei tea, millal mind inspiratsioon tabab

Kirjuta seda Korezi edasi!

Nii pikk kommentaar Ma olen sellele vastamiseks praegu liiga väsinud, aga ma võin nii palju öelda, et sa motiveerisid mind oma laiski sõrmi uuesti tööle panema ja ehk tuleb järgmine nädal uus osa. Ma püüan tubliks inimeseks hakata, aga ma pean kõigepealt meelde tuletama, mis selles jutus varem juhtunud on xD

"Korezi" kirjutamise jätsin ma juba enne Camp NaNoWriMo lõppu pooleli

Miks sa selle pooleli jätsid? Please keep writing, or write something new that interests me too.

"Korez" jäi selle pärast pooleli, et mul tuli üks parem idee Mul on kogu aeg uued ideed, aga kas ma neist mõnda ka teostada saan, on iseasi Ühe jutu kirjutasin ma tegelikult sügisel valmis, aga siia ma seda ei pane, vähemalt mitte lähiajal

Selles osa lõpp jõuab välja selle jutu alguse juurde. Minu tegelasi ootab ees mitu üllatust ning üks tegelane vahetab poolt.

Ma arvan, et viis osa on täiesti piisav

Enjoy!
**

29.

„Teil kõigil on kolme peale üks minut, et mulle selgeks teha, miks ma peaksin teid, kes te pole surnud, sisse laskma,“ lausus väravavalvur Naini Taavet. Ta sulges põrkepalli oma pihku ning kui ta selle uuesti avas, oli ühest pallist saanud kaks.

„Mis juhtub, kui me ei suuda seda sulle selgeks teha?“ küsis Rheon neelatades, vaadates samal ajal väravate taga laiutavat otsa ja ääreta hunnikut, millesse tundus olevat kuhjatud kokku kogu maailma praht, ning küsis endalt, kas nad ei olnud kogemata taeva sissepääsu asemel hoopis taeva prügimäe juurde sattunud. Kas ta nägi tõesti Starbucksi kohvitopsi või oli see ainult silmapete?

Mees viskas teise põrkepalli käest maha ning see süttis põlema.

„See,“ ütles ta lühidalt. „Kes tahab esimene olla?“

Mitte keegi ei hõiganud oma nime.

Naini Taavet kirtsutas nina. „Kas keegi teist ei taha tõesti vabatahtlik olla? Teil on sama vähe entusiasmi kui nendel,“ osutas ta värava taga ootavatele hingedele, kes segadusse sattunult paljudes eri keeltes läbisegi rääkisid, „ja kui arvestada seda, et nemad on surnud, aga teie mitte, siis ei ole see kompliment!“

Rheon köhis oma hääle puhtaks ning astus ette. „Hästi, kui keegi peab esimene olema, siis miks mitte mina. Mina peaksin saama taevasse, sest ma olen messias.“

Naini Taavet irvitas. „Ütle midagi usutavamat, näiteks seda, et oled Michael Jackson!“

Rheon krigistas hambaid. „Ma olen Michael Jackson,“ väitis ta. „Kas ma võin nüüd sisse tulla?“

„Ma ei usu sind!“ lõi väravavalvur käsi kokku. „Ma saatsin Michael Jacksoni hinge Kiribatile ning ta on praegu seal!“

„Taavet, aitab!“ käratas ingel, keda keegi enne märganud ei olnud, kuna ta oli prahis sorinud, nüüd aga tõusis ta püsti, uhked valged tiivad seljal ähvardavalt lahti löödud.

Taavet pööritas silmi. „Miikael, sa rikud kogu lõbu ära!“ kaebas ta ning pöördus uuesti Rheoni poole. „Kui sa oled messias, siis tõesta seda, ja sa oled teretulnud.“

Rheon sirutas oma sõrmed välja. Valgest pilvevatist kerkisid välja põlenud kummitükid, mis uuesti põrkepalliks kogunesid, ning messias viskas selle Taavetile, kes seda hindavalt vaatas. „Sul on loojana potentsiaali,“ möönis ta viimaks, „aga kuidas on lugu teistega?“

„Mina olen see, kes Rheoni ja Miah’ siia juhtis,“ astus Ašera, kes endiselt Aryat mängis, väravavalvuri ette ning vaatas talle alt üles. „Ilma minuta poleks nad praegu siin ja see on teene, mis väärib tasu.“

Taavet vidutas silmi ega vastanud, enne kui Miikael tema kõrvale lendas ja talle midagi kõrva sosistas. „Olgu, ma teen näo, et ma usun sind,“ kehitas väravavalvur viimaks õlgu. „Kaks teie seast on sobivad, aga kolmanda osas ma nii kindel ei ole.“ Ta ulatas oma põrkepalli Miikaelile ning laskus väravaposti otsast alla Miah’ ette. „Sa ei ole ei valguseolend ega ka inimene. Sa oled öö laps, kelle esivanemad on deemonite soost ning kelles voolav veri on nii rikutud, et kõik, mida sa puudutad, saab määritud.“

Rheon märkas, et pilv, millel Miah seisis, oli värvunud mustaks ning et sellele kõige lähemal olevad pilved olid omandanud halli tooni. „Taevas ei ole sinu jaoks, kui sa just ei kavatse põrgu idaossa Baeliga kohtuma minna, et paluda temalt võimet nähtamatuks muutuda, sest kui sa oleksid nähtamatu, ei saaks ma sind takistada, kuna Baeli soosingu märki ei saa kergekäeliselt suhtuda.“

„Ma olen niigi liiga kaua nähtamatu olnud,“ tunnistas Miah, „nüüd on mul aeg nähtavaks muutuda.“

„Sellisel juhul pead sa seda kuskil mujal tegema, sest ma ei saa ühtegi vampiiri taevasse lasta!“ Taavet sülitas Miah’ jalgade ette maha ning selle koha peal, kuhu tema sülg langes, muutus pilve pind uuesti valgeks. „Pööra ümber ja hakka astuma, sest kui sa siit enne ei lahku, kui ilmaliku ja jumaliku vahelised väravad sulguvad, ei saa sa enam lahkuda ja ma pean su tapma!“

„Miah, ära unusta, mille Gabi sulle andis!“ kostis kaugelt Zachi hääl ning korraga seisis mees Miah’ kõrval, nagu poleks ta sealt kunagi ära olnudki. Ta nägi välja samasugune nagu siis, kui Miah ja teised viimati näinud olid – kogu keha täis veriseid haavu ja pool pead kiviga puruks löödud – , kuid ta mõjus läbipaistvalt, reetes sellega, et ta polnud enam inimene.  Tema saatus oli liikuda edasi uude ellu, ainult et seda elu ei pidanud enam kunagi olema, sest maailma lõpp oli käes, ükskõik kelle võiduga see lõppema pidi, kas messia, antikristuse või jumalanna Ašera omaga.

„Zach!“ Miah oli oma parimat sõpra nähes keeletu.

„Ma ütlesin sulle, et sa kohtad teda taevas uuesti, ja nii ka läks,“ lausus Rheon.

Zach naeratas kurvalt. „Kas sa oled minu peale pahane, et ma surin?“

Miah noogutas.

„Ma ei tunne küll enam midagi, aga kui tunneksin, siis teeks see mind kurvaks, nii et ära ole,“ palus Zach temalt ning puudutas Miah’ punase vatijope rinnataskut. „Minu surm oli vajalik ohver selleks, et sa saaksid aidata maailma päästa.“ Kirjarull, mille peaingel Gabriel Miah’le andnud oli, hõõgus mehe käes, kui ta selle välja võttis. „Mõnikord läheme me kuhugi, kuhu me ei saa inimesi, kellest me hoolime, kaasa võtta, aga me saame võtta vastu nende head soovid. Mina ja Gabi usume sinusse, nüüd pead ka sina ise endasse uskuma.“ Zach andis kirjarulli Miah’ kätte. „Mul on hea meel, et sa ei taha enam nähtamatu olla ning oled otsustanud teha seda, mis on õige.“

„Kuhu sa ta saadad?“ päris Miah’ Taavetilt, suutmata leida õigeid sõnu, mida Zachile öelda, sest pärast Zachi sõpruseavaldust ei saanud Miah enam öelda midagi ilma mehe sõnade tähendust pisendamata ja ta ei tahtnud seda teha. Nende vahel valitses praegu täielik teineteisemõistmine ning oleks olnud kahju seda rikkuda.

Taavet uuris Zachi mõne hetke. „Mul ei ole mõtet sind enam edasi liikuma sundida, kuna maailma lõpp on käega katsuda, nii et kuidas oleks ühe tassi teega?“

„Ma jooksin pigem kohvi,“ vastas Zach.

Taavet lõi käsi kokku. „Hästi, astu aga siiapoole, mul peaks kuskil JURA masin olema...“

„Taavet, aitab naljast!“ ütles Miikael teravalt, pannes Taaveti õlad longu vajuma.

„Olgu, sinu võit, ma tegelen sellega edasi, aga otsi seni mu kohvimasin üles!“ Ta sirutas käe Miah’ poole. „Miks sa kohe ei öelnud, et sul on soovituskiri?“ Väravavalvur võttis kirjarulli Miah’ käest ära, avas selle ning tegi suured silmad. „Lausa Gabrieli oma kohe!“ ahhetas ta. „Gabriel on avaldanud oma poolehoidu ainult nendele meestele, kellele on määratud suureks ja võimsaks saada, nii et ta on kas vanadusest seniilseks jäänud, et sind toetab, või pean ma uskuma, et ka luuavarrest võib pauk tulla! Hea küll, kui Gabriel arvab, et sul on taevale midagi anda, siis ei olegi sa ilmselt täiesti kasutu.“ Ta viipas oma põrkepallile, mille Miikael, kes kolahunnikus kaevas, et kohvimasinat leida, kogemata käest oli pannud, nii et see oli veerenud sulgedest tolmuharja alla, ning kui see tema juurde lendas, põrgatas ta seda paar korda ühest käest teise ning ulatas selle seejärel Miah’le. „Ära solvu, aga selleks, et suureks ja võimsaks saada, vajad sa ikkagi abi,“ ütles ta.

„Kuidas põrkepall mind aidata saab?“ ei saanud Miah aru. Hea veel, et Taavet talle limapalli ei pakkunud!

„Aitab sinu sõrmelihaseid treenida?“ pakkus Taavet ja vaatas kella. „Ups, kolm mintsi on juba läinud, nii et kobige käbe oma asja ajama või midagi.“ Tema sõnade peale hüppas värav lahti ning Rheon neelatas, mõistes, et ainus tee taeva erinevatele tasanditele läks läbi selle prügila, mida nad enda ees nägid, nii et ta tegi ainsat mõistlikku asja, suunas oma käed ettepoole ning kahestas kõrgustesse kaduva kuhila samamoodi, nagu Mooses oli kahestanud Kõrkjamere, et juudid saaksid sellest läbi minna.

„JURA!“ hüüdis Miikael võidukalt, kui kohvimasin talle sülle kukkus, ning asetas selle maha.

„Ma ei suuda seda uskuda,“ vangutas Miah pead, vaadates Zachi ja Taavetit. „Maailma lõpp on käes ning selle asemel, et aidata meil seda ära hoida, hakkad sa koos Zachiga kohvi jooma?“

„Miks muidu öeldakse, et maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik,“ väitis Taavet, „pealegi ei maitse kohv üksi nii hästi kui kahekesi.“

„Taavet ei saa oma värava juurest lahkuda ja teiega tulla, aga mina saan,“ lausus Miikael oma valget rüüd raputades. „Ma tulen teiega kaasa, sest on keegi, kelle ma pean üles leidma, et Jahve tahe saaks täidetud.“

„Ma ei tahaks küll seda öelda, aga ma jooksin kohvi palju parema meelega sinuga kui temaga,“ ütles Taavet Miikaelile.

Miikael muigas. „Mina jooksin ka palju parema meelega sinuga kohvi kui riskiksin karistusega, mis ootab neid, kes ilma loata sekkuvad, aga ma tunnen, et sekkumisest on saanud minu kohus, isegi kui ma pean pärast troonidega silmitsi seisma.“ Ingel sirutas oma käe välja ning väravavalvur surus seda. „Ma loodan väga, et selle aja jooksul, mis veel alles on jäänud, leiad sa viimaks Tituse järeltulijad ja saad kinnitust sellele, et sinu suguvõsa nimi ei surnud koos sinu pojaga.“

„Mina loodan sedasama,“ kostis Taavet. Ta raputas viimast korda Miikaeli kätt ning Miah teadis, et väravavalvuril oli oma sõbrast sama valus lahkuda kui temal Zachist, kuid kummalgi neist ei olnud valikut. Taavet pidi laskma Miikaelil minna ning Miah pidi Zachi maha jätma, sest kuhu tema läks, sinna Zach tulla ei saanud.

Väravalvur vaatas kurvalt, kuidas Miikael Rheoni, Miah’ ja Ašera taevaväravate vahelt sisse viis ning kuidas nad prahi vahel sumbates kaugusesse kadusid. Zach jälgis samuti nende lahkumist ning pööras oma pea ära alles siis, kui neid enam näha ei olnud, aga kuna surnutel ei olnud tundeid, ei tundnud ta nende mineku üle nukrust, vaid ainult arvas, et oli sama rusutud kui Taavet.

„Kuidas sa kohvimasinat kasutada saad, kui sul ei ole elektrit?“ küsis ta, et vaikust lõhkuda.

Taavet tegi oma parema käega õhus kiire liigutuse ja järgmisel hetkel lõi kohvimasina juhtme otsast sädemeid. „Mul on tehnikaga peaaegu kaks tuhat aastat kogemust.“


Rheon poleks kunagi uskunud, et saab näha nii palju ingleid, ning ta polnud veel esimesest taevast kaugemale jõudnud. Esimene taevas meenutas talle paljusid looduskauneid kohti, kus ta inimeste maailmas käinud oli, ainult selle vahega, et inglid olid kõikjal, nii puulatvades kui rohupuhmastes, mis kasvasid välja kõige erinevamat värvi pilvede poorsest pinnast, nagu oleks see olnud toitaineterikas muld, ning nad kõik astusid Rheonile teele ette, et tema ees kummardada ning teda puudutada. Selleks ajaks, kui nad jõudsid teerajale, mis viis teise taevasse, oli nende kannule kogunenud nii palju ingleid, nii inimest meenutavaid kui ka ainult valgusest koosnevaid, et esimese taeva kaunist loodust ei olnud nende summa varjus enam näha. Rheon kurvastas, et ei saanud kauem esimese taeva ilu nautida ning kohtuda Gabrieliga, kes oli esimese taeva valitseja  ning kes oli otsustanud, et tema nägemise au on ära teeninud hoopis Miah. Messias kibeles vampiirilt küsima, kuidas ta Gabrieliga kohtunud oli ja mida ingel talle rääkinud oli, aga ta ei julgenud oma mõtteid Ašera juuresolekul valjusti välja öelda ning kõik küsimused, mida ta poisile mõttes saatis, jäid vastuseta, kuna Miah oli nii tulvil imetlust selle ees, mida ta taevas nägi, et messias tundis end nagu Playstation, mis Xboxi vastu välja vahetati ja voodi alla auklike sokkide kõrvale tolmu koguma lükati.

Teise taeva värav oli valmistatud terasest ning seda kaunistasid tillukesed nikerdatud keerubid, kuid mitte sellised keerubid, nagu kaunistasid lastesõimede seinu, vaid pooleldi inimese, pooleldi looma kehaga tiivulised elukad. Värava kõrval rippus kellanöör, kuid kella polnud näha, ja nööri kõrval oli silt: SISENEMISEKS HELISTA KELLA, KUI SA JUST POLE ABADDON ning teine silt esimese sildi kõrval kuulutas, et ABADDONIL SISENEMINE KEELATUD.

„Mida see tähendab?“ küsis Rheon Miikaelilt.

„Enamasti saavad inglid kõigi taeva eri osade vahel vabalt liikuda, aga Raafael ja Abaddon läksid hiljuti tülli ning...“

„Kui hiljuti?“ küsis Miah.

„Suure Prantsuse revolutsiooni ajal.“

„Kui see on hiljuti, millal siis ammu on?“

„Suure Paugu ajal?“ pakkus Ašera.

Miikael haaras kellanöörist ning tõmbas seda. Läbi õhu helises kella selge ja trillerdav hääl ning mõne aja pärast ilmus väravale Raafael isiklikult, seljas halli- ja mustakirju rüü ning mustad juuksed punkariharjaks seatud. „Kes siin on?“

„Miikael, Issanda ingel, ja tema kaaslased,“ osutas Miikael käega Rheonile, Miah’le ja Ašerale. „Ta on natuke lühinägelik,“ sosistas ta seejärel Rheonile.

„Natuke lühinägelik küll, aga mitte kurt!“ teatas Raafael. „Kas nendel nimed ka on?“ tahtis ta teada. Rheon märkas, et selle koha peal, kus Miikaeli vöö küljes rippus hingeraamat, oli Raafaeli vöö küljes vaid raamatu kinnitusklamber, ning talle meenus lugu sellest, kuidas Morien-Sebiel oli Raafaeli hingeraamatu varastanud ja peaingli sellest ilma jätnud. Mõni ime, et Raafael punkariks oli hakanud, temas oli kindlasti palju maailmavalu.

„Keegi neist ei ole Abaddon, nii et sul ei ole vaja nende nimesid teada.“ Ta pilgutas Miah’le silma, meenutades vampiirile, kuidas Abaddon tema elu oli päästnud, aga õnneks ei pannud Raafael seda tähele.

Raafael vaatas teisel pool väravat seisjaid ja tema pilk peatus viimaks Rheonil.

„Miikael, mida sa enda arvates teed? See on ju messias! Kui sa teda juhid, sekkud sa asjadesse, mis ei ole sinu jaoks!“

„Ma ei ole ainus ingel, kes sekkub asjadesse, mis ei ole minu jaoks, nii et tee värav lahti ja lase meid läbi.“

Miikaeli toon oli nii tõsine, et Raafael kuuletus talle ning avas värava, nagu temalt paluti.

Teine taevas oli tõeline helesinine laguun kõrgete palmide, sinise mere ja heleda liivaga, aga mida edasi, seda süngemaks muutusid sealsed värvid, kuni liiv oli viimaks punane, vesi tumeroheline ja taevas lilla. Sellel punasel liival tumerohelise vee ääres ja lilla taeva all hakkas kõigil nii palav, et nad oleksid hea meelega kõik oma riided seljast koorinud, kui mitte Miikael ei oleks edasi läinud, näitamata kordagi välja, et kuumus teda segab, aga võib-olla segas küll ja ainus, mis takistas teda oma rüüst välja astumast ja tumerohelistesse lainetesse kõhukat hüppamast, liiga kõrge UV-indeks. Huvitatav, kas küpsetatud inglitiivad maitsesid sama hästi kui kanatiivad või veel paremini?

„Me oleme peaaegu kohal,“ osutas Miikael kahele väravale, mis eemalt paistma hakkasid, ning Rheon nägi, et need ei oleks saanud olla erinevamad. Parempoolne värav oli kaetud aurava tõrvaga ning selle all oli kleepuv pigiloik, vasakpoolne värav aga muutis pidevalt oma kuju ja värvi, kuni Rheonil tekkis tunne, nagu seisaks ta geibaari tualettruumi ukse ees.

„Kus kohas?“ tahtis Miah teada.

„Paremale poole jäävad kolmanda taeva põhjaringkonnad, kus asub põrgu, mille üle valitseb Saatan, ning vasakule poole...“

„Põhjaringkonnad?“ köhatas Ašera. „Kas me lähme Panemisse?“

„Ma pidasin silmas põhjapiirkondi!“ Miikael kattis hetkeks oma kõrvad kätega, nagu püüaks tõrjuda helisid, mida ainult tema kuuleb, kuid ka Rheoni kõrvad püüdsid kinni vasakpoolse värava tagant kostva õrna sädina, nagu laulnuks seal korraga tuhandeid linde. „Mul on selles lärmis raske mõelda, ma ei kujuta ettegi, kuidas Baradiel seda suudab!“

„Lõunapiirkondades asub Eedeni aed, kas pole?“ pahvatas Rheon.

Miikael noogutas. „Jah, ning me läheme sealt läbi.“

„Väga hea, ma kartsin juba, et me peame põrgu kaudu minema!“ avaldas Miah arvamust.

„Põrgu oleks mõnes mõttes läbi marssimiseks palju parem paik kui Eedeni aed, vähemalt teile,“ tähendas Miikael, „aga paraku peame me läbi Eedeni aia minema ja teisiti ei saa.“

„Sa jätad meile midagi rääkimata, kas pole?“ teritas Rheon kõrvu.

Miikael pööras ümber ja vaatas talle etteheitvalt otsa. „Ma ei tea rohkem kui teie, nii et ärge süüdistage mind alusetult.“

Nad sisenesid parempoolsest väravast, aga vaevalt olid nende jalad puudutanud Eedeni aia lopsakat muru, kui nad seisid vastamisi kolme keerubiga, kes nende suunas sööstsid, mõõgad paljastatud, ning nad oleksid Miah sealsamas läbi torganud, kui Miikael ei oleks ühte oma kahest võimsast tiivast tema ümber mähkinud. „Ärge rünnake seda, kes on Gabrieli kaitse all!“ käskis ta.

Kotkatiibade ja lõvikehaga keerubid, kaela otsas inimese pea, krigistasid hambaid, kuid taandusid ning lasid Miikaeli ja teised läbi, nii et Rheonil, Miah’l ja Ašeral avanes esmakordselt vaade Eedeni aia ilule.
Nii kaugele, kui silm seletas, laiusid kõrged ja tihedad puudesalud, kus kasvasid puud, millest ühelegi Rheon nime ei suutnud anda.Nende lehed olid nii värvikirevad, et kuskil ei hakanud silma kahte ühte värvi lehte ning lehtede varjus peitsid end linnud, kelle sulestikud olid veelgi värvikirevamad kui lehed ise. Üks Eedeni aia neljast jõest voolas nende eest läbi, selle vesi selge kui kristall, ning Rheon võttis saapad jalast, enne kui läbi vee sammus, nautides, kui pehme oli jõe põhjas olev liiv. Samhainshire’is, kus ta üles oli kasvanud, oli ainult üks rand, mis oli nii kivine, et isegi kulturistimõõtu mehed kandsid vette minnes värvilisi ujumiskingi, aga selles jões polnud ainsatki kivitükki ning liiv paitas Rheoni jalataldu, nagu kõnniks ta Pärsia vaibal. Ta laskus vette põlvili ja pesi oma porist ja higist nägu, kuid oli sunnitud jõest välja astuma, kui Miah ühe varba vette pistis, sest vesi hakkas otsekohe mullitama ja keema, püüdes ennast prahist puhastada, sest just see Miah Eedeni aia jaoks oligi, praht.

Miikael laksas endale käega vastu otsaesist. „Sa tapad kalad ära, kui sa seda teed!“ kaebas ta.

„Selles jões on kalu?“ oli Rheon üllatunud.

Miikael ohkas. „Oli küll, aga enam mitte,“ parandas ta ennast, „taeva liigirikkus on hääbumas samamoodi nagu inglite olemasolu. Palju on sõpru langenud hauda,“ lausus ta nukralt, rääkides kadunud inglitest nii, nagu oleksid nad läinud Sheoli, juutide allmaailma, kus inimestel ei olnud ei isiksust ega ka jõudu, ning Rheon tundis tema kurbust sama tugevalt, nagu oleks see olnud tema kurbus ja nagu oleksid inglid, kes olid olematusesse hääbunud, sest keegi ei uskunud enam nendesse, olnud ka talle lähedased.

„Nii et uhhaa kerakalakesest jääb ära?“ küsis Ašera.

„Miks sa kerakala süüa tahad?“ päris Miikael temalt, hääl endiselt rõhutud, ning Rheon taipas, et inglil oli raske mõista, miks oleks pidanud üks elusolend tahtma teist elusolendit ära praadida ja vürtsikas kastmes serveerida, kui ta polnud ise kunagi nälga ja janu tundnud. Inglid oleksid olnud ideaalsed modellid – nad ei pidanud kunagi oma kehakaalu pärast muretsema. „Jumal ei andnud elavaid olendeid inimesele toiduks!“

„Jah, ta andis hoopis taimed, aga mul on sulle uudis, ka taimedel on tunded ja nad tunnevad valu!“ näitas Ašera talle keelt, pannes Miikaeli kahvatama ja neid ümbritsevaid puid täiesti uue pilguga vaatama. Rheon tegi sama, silmitsedes Eedeni aia floorat, ja sünged mõtted kadusid tema peast nagu käega pühitult. Igas puulehes ja leherootsus, mida tema silmad haarasid, peitus universumi loomislugu, Jumala kolmanda päeva raske töö tunnistus, ning Rheon oleks võinud jäädagi kujutlema, kuidas Jahve iga lehe eraldi taevasest materjalist välja lõikas ja puuokste külge kinnitas, kui Miah talle õlale koputas, tuues ta tagasi maa peale, vähemalt mis tema peasse puutus, sest tema ülejäänud keha oli endiselt taevas.

„Kas te tunnete seda?“ küsis Miikael ootamatult. Peaingli hääl oli tõsisem kui enne  ja Rheon kahtlustas, et Ašera oli liiga kaugele läinud, kui talle paljastas, et taimedele meeldis inimeste toidulauale sattumine sama vähe kui loomadele, siis aga nägi ta, et Miikael seisis seljaga nende poole, väljasirutatud käes mõõk, mille tera küljes praksusid punased leegid, ning vaatas ringi, silmanähtavalt ärevil.

„Miikael, mis on?“ küsis Rheon, aga ta ei pidanud ingli vastust ära ootama, sest vaevalt oli ta oma küsimuse esitanud, kui teda valdasid samasugused tunded nagu Miikaeli. Õhk nende ümber muutus külmaks, nagu oleks Urr ootamatult Muumiorgu ilmunud, ning halvaendeline kõhedus puges neile kõigile naha vahele, kuni nad oleksid hea meelega mõnda kindlasse linna ja varjupaika peitu pugenud...

...kuid neil ei olnud kuhugi peituda ning kui karjumine algas, võisid nad vaid paigal seista ja kuulata, kuidas suunast, kuhu nad minema pidid, kostsid kõige ebainimlikumad kriisked, mida keegi nendest, isegi tuhandete aastate vanune peaingel ja temast omakorda tuhandeid aastaid vanem semiidi emajumalanna, kunagi kuulnud olid. Ilma et ta oleks kedagi hoiatanud, hüppas Ašera üle jõe, hakates hääle poole jooksma, ning Rheon tahtis talle järele tormata, kuid Miah peatas ta.

„Mis siin toimub?“ küsis vampiir Miikaelilt.

„Mis sul endal seal allpool toimub?“ osutas Miikael Miah’ pükstele, milles midagi ringi sagis, nagu oleks hamster tema püksisäärest sisse roninud ja lõksu jäänud.

„Kas see on...“ alustas Rheon.

„See ei ole see, mida sa arvad!“ nähvas Miah, näost tulipunane, ja võttis välja põrkepalli, mis oma nimele kohaselt ootamatult tema püksitaskus põrkama oli hakanud.

„Jumal tänatud, ma mõtlesin, et...“

„...et karjed erutavad mind, sest ma olen vampiir?“ Miah’ oli solvunud. „See on stereotüüp! Ära usu kõike, mida sa Hollywoodi filmides näed, nad ei suuda isegi 16. sajandi kostüüme ajastutruult kujutada!“

Kera Miah’ peopesal muutus säravvalgeks ja selle ümber tekkis valgussõõr. See tõusis vampiiri peopesalt lendu, tegi ühe tiiru ümber Miah’ pea ning  sööstis vilinal läbi õhu sinna, kuhu Ašera kadunud oli, järgnedes karjetele.

Miah ahmis harjumusest õhku. „See ei ole põrkepall! Mis see on?“

See oli olnud nii säravvalge, nii hele, nii puhas, et oli ainult üks asi, mis see olla võis.

„Miks Taavet selle meile andis?“ päris Rheon Miikaelilt.

„Sest te vajate seda,“ vastas peaingel.

„Milleks?“

„Rheon, millest te räägite?“ ei saanud Miah aru.

„See on hing.“

„Hing?“

„See osa Arra hingest, mis Arya sees oli ja mis temast lahkus, kui sa Ašerat tappa püüdsid.“

Miah lõi silmad maha, teadmata, mida öelda, kuid ta ei pidanudki midagi ütlema, sest karjed algasid uuesti, veelgi läbilõikavamad kui enne, ja Miikael nookas peaga sinnapoole, kust need kostsid.

„Ta on jõudnud Eedeni aia südamesse, kus ta saab tagasi kogu oma jõu.“

„Kes?“ ei saanud Rheon aru.

„Antikristus,“ vastas Miikael.

Miah kattis oma kõrvad kinni, kui järjekordne karje õhku lõhestas, ning tõmbus rohelisele murukamarale kägarasse. Tema keha alla jäänud muru kuivas kohe ära ning Rheon lubas endale, et kui tal on kunagi vaja kedagi, kes aitaks tal oma maja ümber Jaapani aeda rajada, siis on Miah viimane, kelle abi ta palub, sest tema lähedus mõjus kõigele elavale halvasti...

...aga isegi kui ei oleks mõjunud, oli Rheoni esteetilise iluaia idee endiselt ohus, sest kui ta peaks antikristusele kaotama, ei oleks maailmas enam mitte kunagi mitte kellelgi isegi mitte  oma aiamaalappi ja ilmselt ei oleks enam ka maailma ennast.

Antikristus oli jõudnud Eedeni aeda enne neid ning oli nüüd selle südames, kuhu oli peidetud ära Arra Romini keha ning kuhu Ašera ja osa Arrast teel olid, ning Rheon ei saanud lubada, et Ašera ja antikristus omavahele jääksid. Antikristus oli küll võimas vallutaja, kuid ajaloos oli palju võimsaid vallutajaid, kes olid langenud mõne naise ohvriks, näiteks Caesar, ning Ašera polnud lihtsalt naine, vaid kõige võimsam kõigi naiste seast, suur emajumalanna ning armastuse kehastus. Rheon oli küll ristimise läbi teinuna suutnud Ašera võrgutamisele vastu panna, aga ei olnud garantiid, et Morien-Sebiel, kelle sees valitses lõputu pimedus, sama suudaks, ning Rheon lootis kogu südamest, et Ašera ei saa oma plaani ellu viia.

Saatan oli Miah’le öelnud, et Arra on ainus, kes suudab Esimese Eeva keha kasutava Ašera peatada, kuid selleks, et ta seda teha saaks, pidi tema hing tervikuks saama, ning kuigi erevalge valguskera oli Ašerale järele hõljunud, võis olla kõige ja kõigi jaoks liiga hilja.

„Kiirustage nüüd, ma katan teie seljatagust!“ hüüdis Miikael neile.

„Kuidas oleks meie rinnaesisega?“ pakkus Miah. „Kõik meie vaenlased on eespool!“

„Kõik inglid ei ole teie sõbrad,“ vastas Miikael, vaadates ringi, nagu kardaks, et kohe ilmub kuskilt välja mõni ingel, kes on traditsioonidest loobunud ja külmrelvad tulirelvade vastu vahetanud, „üks nendest aitas ühel osal Ašerast tema kinnipitseeritud vangikongist põgeneda ja kuna me ei tea, kes see on...“ Ta hammustas huulde.

„Kas tõesti?“ kortsutas Rheon kulmu.

„Ma aiman, aga aimamisest pole praegu kasu, sest mul ei ole luba teda enne karistada, kui ta on ennast avalikult reeturina paljastanud, ning seni, kuni ta seda teinud ei ole, pean ma valvel olema. Niipea, kui ta messia vastu välja astub, on mul lubatud temaga võitlusesse astuda, juhul kui troonid mind enne teile tee näitamise eest ei kõrvalda.“ Peaingli ilme oli mõru. „Troonid on inglite hierarhias kolmandal kohal, olles Jahve lähedased nõuandjad, ning nende arusaamine sellest, mis on õige ja mis on vale, põhineb korral, mis on alati muutumatuna püsinud, nii et kui nad peaksid teada saama, et ma olen poole valinud, tulevad nad mulle järele, rebivad mul tiivad küljest ja heidavad mu põrgu idaossa vangistusse.“ Tema suurnurgad tõmblesid, kui ta seda ütles. „Uskuge mind, see on palju hullem kui Guantanamo vangla kunagi olla saaks, sest suurema osa langenud inglitest ja deemonitest, kes seal on, olen ma ise sinna saatnud ja nad kõik ihkavad kättemaksu.“

Karjed kestsid ikka veel, ent lakkasid siis, nagu oleks keegi teleka kinni pannud, ja Miikaeli nägu vajus. „See on läbi,“ ütles ta süngelt, „nüüd on ta vaba ja teda ei takista enam miski.“ Leegid ingli mõõga küljes värelesid kurjakuulutavalt. „Minge, ärge kaotage aega!“

Rheon ei lasknud seda endale kaks korda öelda ja hakkas jooksma, Miah tema kannul, kuni nad liikusid nii kiiresti, et maastik nende ümber sulas kokku värvilaiguks ja arusaamine, mis on üleval ja mis on all ja kas nemad ise on üleval või all, muutus nende jaoks raskeks, kuid kumbki neist ei pidanud teiselt küsima, millal on aeg seisma jääda.

Nad seisatasid samal hetkel, kui Miah komistas esimese surnud ingli otsa.

Valgusingel, kes ei olnud inimkujul, vaid koosnes puhtast vormitust valgusest, lamas lagendiku serval ning tema valgus oli hääbumas. Miah surus käe suule, kui nägi, et kogu lagendik oli kaetud valgusinglite surnukehadega ning neid rippus ka puude otsas ja lebas vees. Lagendiku keskel kasvas puu, mille latv kadus pilvedesse, ning selle ees seisid seitse valgusinglit, kes olid Ašera sisse piiranud ning rääkisid omavahel kiiresti eenoki keele ühes kõige arhailisemas murrakus, püüdes otsustada, mida jumalannaga teha.

Kas see oli Ašera, kes oli valgusinglid tapnud, või hoopis Morien-Sebiel, ning milleks oli neil vaja elupuu juurde pääseda ja selle kaitsjad surmata?

Nad ei märganud võõrast enne, kui tema häält kuulsid.

Elupuust paari meetri kaugusel, ümbritsetuna valgusinglite surnukehadest, põlvitas inimene, kelle ees maas lebas midagi, mis meenutas Rheonile moondunud ja lõhki rebitud keha. Võõra käed olid kuni küünarnukkideni verised, kui ta meeleheitlikult surnut raputas ja teda hüüdis, kuid viimane ei vastanud, sest elu oli temast lahkunud ja tema hing oli ta maha jätnud.

„See ei saa niimoodi lõppeda!“ karjus võõras oma kaaslast sakutades ning tema hääle järgi sai Rheon aru, et tegemist pidi olema noore mehega. „Ma pean edasi liikuma!“ Noormees sirutas käe välja ja kobas end ümbritsevat maapinda ning tema sõrmed klammerdusid küljest rebitud käsivarre külge. Ta tõstis selle enda silmade kõrgusele ja vaatas seda, nagu uuriks selle ehitust. „Kodarluu tuleb ühendada õlavarreluuga,“ pomises ta enda ümber ringi vaadates, kuni silmas midagi, mis võis olla kunagi olnud õlavars, ning püüdis kodarluud ja õlavarreluud kokku panna, kuid tulutult. „Õlavarreluu käib kokku abaluuga, mis omakorda ühendub rangluuga...“ Ta surus luutükid rohmakalt kokku ja vaatas otsivalt ringi. „Oih, ma unustasin küünarluu...“

Ta pani tükkidest inimest kokku, nagu valmistaks homunkulust.

Rheon vaatas oma jalge ette ja märkas, et küünarluu või vähemalt osa sellest lebas tema jalgade all luu- ja lihatükkide pudrus ning tal hakkas noormehest kahju, sest isegi kui ta suutis kõik tükid kokku korjata nagu Isis oma mehe Osirise jäänused, puudus tal võime elu selle inimese sisse tagasi puhuda...

...kui ikka puudus.

Kuidas olid kaks inimest, kes oleksid pidanud pärast surma minema 40 päevaks maa peale endale uusi kehasid otsima, Eedeni aeda saanud, kui Naini Taaveti turvakontroll oli nii karm, et isegi Miah oleks äärepealt värava taha jäänud, kui ei oleks olnud peaingel Gabrieli?

Sellele küsimusele oli lihtne vastata.

Nad ei olnudki inimesed.

„Vaata,“ sosistas Miah ning Rheon märkas, et Arra hingekild, hele ja särav, tiirles ümber võõra pea ning maandus viimaks tema õlal. Noormees tajus, et ta pole üksi, ning võttis väikese väreleva pallikese endale pihku ja tõstis selle oma näo juurde, vaadates seda uurivalt ja naeratades sellele. „See oled sina,“ ütles ta sosinal, silmad üllatusest suured, „aga miks sa siin oled?“ Tema siniste silmade pilk muutus kurvaks. „Kas ka sina oled surnud?“ Ta raputas pead. „Vahet pole, mul on hea meel sind näha, kuigi mulle oleks meeldinud, kui sa ei oleks näinud mind läbi kukkumas.“ Noormees ohkas, hoides ühes käes valguspalli ja haarates teise käega hajameelselt millegi järele, mis nägi välja nagu üksik verine saabas. Rheon võpatas, kui nägi, kuidas noormehe sõrmed hetkeks saapast läbi läksid, enne kui selle tallast kinni võtsid. „Mis sa arvad, kui kaua läheb aega, enne kui nad meile järele tulevad?“ Ta hoidis saabast õhus sama kindlalt nagu kes tahes, aga Rheon teadis, et tema silmad ei petnud teda, ta oli liiga palju Silentega koos olnud, et oma silmi sellises pettuses süüdistada.

Inimene, keda noormees, kes ei oleks pidanud Eedeni aias olema, teispoolsusest tagasi püüdis tuua, ei olnud keegi muu kui tema ise. Üks kahest, kas Ašera või Morien-Sebiel, olid ta Eedeni aias tapnud ning kuna ta suri taevas, ei ilmunud tema hing taevaväravate taha Naini Taaveti ette, vaid jäi tema surmapaika pidama, nagu juhtus maa peal inimestega, kes kogesid enne surma eriti suurt valu või viha, ning ta muutus kummituseks.

Arra hing tõusis kummituse peopesast lendu ja hõljus eemale ning kui noormees pead pööras, nägi ta esimest korda Rheoni ja Miah’t, kes teda vaatasid, ning Rheon ja Miah nägid tema välimust: tema tumepruune juukseid, siniseid silmi ja noort nägu, mille ilu rikkusid ainult noormehe silmi ümbritsevad murekortsud, mis muutsid ta mitukümmend aastat vanemaks...

...aga isegi nende kortsudega oli ta selgesti äratuntav.

Noormehe nägu oli Rheonile nii tuttav, nagu oleksid nad alles möödunud päeval kokku saanud, et koos hamburgerit süüa, tasuta kohvi rüübata ja plaadimasinast laule valida.

See oli tema.

Jackson Roberts, Morien-Sebieli, antikristuse võõrustajakeha.

Jackson, kelle keha Morien-Sebiel üle oli võtnud, ei olnud kuni viimase hetkeni antikristusele alla jäänud ning hoidis teda tagasi, et takistada teda Eedeni aiast läbi minemast ja neljandasse taevasse suundumast, aga Eedeni aias oli antikristus saanud tagasi oma esialgse jõu ning ei vajanud enam Jacksoni keha, mistõttu oli ta visanud selle ära nagu kasutatud kondoomi ja läinud vaimolendina edasi, jättes Jacksoni surema. Rheon ei tahtnud mõeldagi, kui valus Jacksonil olnud oli, kui Morien-Sebiel tema seest välja tungis, sest Jacksoni karjed ei tahtnud tal kuidagi meelest minna ja algasid tema kõrvus otsast peale.

Jacksoni pilk peatus alguses Miah’l ja siis Rheonil ning kui Rheon talle silma vaatas, uhtus temast üle igatsus, millega ta kogu oma lapsepõlve võidelnud oli. Ükski tädi Yuri meestest ei olnud suutnud Rheonile isa eest olla ning kuigi lapsepõlves oli Rheon selle all kannatanud, et tal ei olnud kedagi, kes aitaks tal jalgpalli täis pumbata või viiks ta lastekaitsepäeval loomaaeda, suutis ta vanemaks saades end veenda, et tal ei olegi isa vaja. Mõistmine, et ta oli endale kogu aeg valetanud, lõi ta tummaks, sest ta ei olnud kunagi ei oma ristimisele eelnenud ega ka sellele järgnevas elus kogenud sellist liigutust nagu siis, kui ta mõistis, kes Jackson oli.

Ta teadis, et Jackson ei olnud tema isa ja et ta oli olnud ainult võti, mis avas luku, mille kaudu Morien, Morien-Sebieli üks pool, maailmale oma järeltulija, kellele oli määratud temaga elu ja surma peale võidelda, andis, aga DNA ei valetanud. Isegi kui Rheon oli eostatud siis, kui Morien oli Jacksoni keha üle võtnud, oli see ikkagi Jackson, kellelt ta poole oma DNA-st pärinud oli, ning see pool Rheonist oli Jacksonit kohates kimpus nii ülevoolavate emotsioonidega, et kui ta oleks praegu oma suu avanud, oleks sealt võinud tulla vabalt välja mandarinikeelne doktoritöö teemal „William Shakespeare’i „Hamleti“ põhinemine „Kolmevalitsusel“ ning nende ühised eeskujud klassikalises hiina poeesias“, mistõttu hoidis ta oma lõuad kramplikult koos ega öelnud midagi, isegi mitte Miah’le. Vampiir püüdis juhtida tema tähelepanu Arra hingeriismetele, mis olid Jacksoni juurest lahkunud ning hüplesid ümber elupuu, mille ees...

...lebas kuus inglit, mõni liikumatu, mõni valust ägav.

Ašera oli kadunud, kuid Rheoni jaoks polnud ka Miah’t olemas, nii et Miah pööras talle selja ja jooksis Arra hingele järele.

Arra hingekild kinnitus elupuule nagu Lusitaania teetigu ning maapind elupuu all hakkas vappuma ja värisema, kuni vibreeris nii tugevasti, et kui maa alt oleks üles kerkinud batuut, ei oleks Miah sugugi imestanud. Talle ei meeldinud batuudid, sest nende peal tuli kogu aeg vaadata, et sa kogemata kellegi kolmeaastasele lapsele selga ei hüppaks, ning kuigi praegu polnud näha ei kolme- ega ka nelja-aastaseid ning maapind oli pehmem, kui võinuks arvata, ei olnud tal üldse hea meel näoli kukkuda.

„Ei!“ kõlas Eedeni aias Ašera karjatus. Jumalanna, kes oli valgusinglitega võitlemisest kurnatud, jooksis elupuu suunas, kleit katkutud ja porine, ning kui Miah oma pilgu maast tõstis, nägi ta, et elupuule olid ilmunud hiilgavad eenokikeelsete sümbolite read. Hetkeks lõi elupuu särama nagu jõulukuusk ja siis hakkasid sümbolid ükshaaval kustuma, kuni alles olid jäänud ainult sümbolid, mis olid põletatud puutüve alaosale.

Elupuul oli pitser ja osa Arra hingest oli selle pitseri avanud.

Jumalanna Ašera oli Arra keha ja ülejäänud osa mehe hingest elupuu alla sulgenud, teades, et keegi ei oskaks neid sealt otsida.

„Sa ei tohi seda teha!“ karjus Ašera, hakates midagi kiiresti eenoki keeles pomisema, kuid viimane sümbol, mis veel puukoorel hõõgus, kustus ning puu juured kerkisid maa seest üles, paljastades süvendi, mille seest tungis välja läbipaistva klaastoru ülemine osa.

Ašera pomin muutus kiiremaks, kuid ta ei suutnud takistada toru maa seest kerkimast, ning tema manamine, mis meenutas väga palju nõidumist, sai lõpu, kui Arra hingekild veelgi heledamalt hõõguma hakkas ning Ašerale kallale sööstis. Jumalanna paiskus selili ning hiilgav kera libises mööda tema paljast nahka, mida oli tänu Arya riietumisstiilile palju, ning kõrvetas seda, kuni jumalanna ei pidanud sellele piinamisele vastu. Esimese Eeva kehast hakkas kerkima suitsu, mille pilv muutus nii paksuks, et isegi Miah’ vampiirisilmad ei näinud sellest läbi, ning kui naine uuesti püsti tõusis, ei olnud see enam Ašera, kelle teadvuse üks osa oli end Arya peas peitnud, vaid Arya ise. Ašera kükitas tema kõrval maas, pooleldi läbipaistev, ning tõusis viimaks oma nõrkadele jalgadele, siludes oma pikki süsimusti juukseid, mis voogasid üle tema õlgade jumalanna seljale nagu siidisall, ning kohendas oma õhukesest taevaterasest lahingurüüd.

Arya oli Ašera oma kehast välja tõrjunud ja selle tagasi võtnud ning Miah hammustas seda nähes huulde.

Arya ja Arra oleksid pidanud ühinema, et Arra saaks Ašerale vastu astuda, aga seda polnud juhtunud.

Midagi oli valesti.

Miah otsis pilguga Rheoni. Messias kõndis Jacksoni poole, kes oli lõpetanud oma maiste jäänuste kokkukraapimise, ning puudutas kogu oma jõudu kokku võttes enda meeltega tema omi. Teda üllatas, kui kerge oli tal Rheoni pähe pääseda. Varem polnud ta seda suutnud, kuna Rheoni teadvust ümbritsev kaitse oli oli olnud nii läbitungimatu, praegu seda aga polnudki.

Jacksoniga kohtumine oli Rheoni haavatavaks muutnud.

„Arya... on... tagasi... ja... ma... arvan... et... ta... plaanib... midagi,“ ütles Miah mõttes Rheonile, aga Rheon liikus edasi, andmata millegagi märku, et ta oli Miah’t kuulnud.

„Rheon!“ hüüdis Miah uuesti ja seekord Rheon seisatas ja pööras ümber, aga valel hetkel. Arya sööstis tema ja Jacksoni vahele, Gabrieli Valgusmõõk paremas käes, ning surus selle tera vastu Rheoni kõri.

Arya oli neid reetnud ning jumalanna Ašera ahhetus andis Miah’le teada, et semiidi emajumalanna oli sama kohkunud kui tema ja Rheon.

„Ma ei suuda seda uskuda!“ pahvatas Rheon hambaid krigistades. „Ma arvasin, et sa oled meie poolel!“

Arya käed värisesid, kui ta noormeest oma haardes hoidis ja kuigi tema hääl vedas teda alt, kõlas selles kindel veendumus. „Ma valisin oma poole juba enne, kui kumbki teist sündinud oli ja ei kavatse oma otsusest taganeda.“ Tema näole ilmus külm naeratus ning Miah nägi silmanurgast, kuidas Arya pilk peatus esmalt Jacksonil ning siis Rheonil, nagu kaaluks ta mõttes nende mõlema väärtust, ja ta hakkas aimama Arya ootamatu käitumise põhjust. „Kui messias sureb, pole kedagi, kes Harmagedooni peataks, ning antikristus...“

Arya ei pidanud oma lauset lõpetama, Miah sai selletagi aru, mida naine mõtles.

Antikristusel pidi olema alati vastane, olenemata sellest, kas see oli messias või keegi teine, ning kui Rheon peaks surema, tuleks kellelgi teisel tema kingadesse astuda, ja kes oleks selleks paremini sobinud kui Jackson Roberts, kes teadis antikristuse kohta kõike?

Jackson ja Morien-Sebiel ei olnud enam üks ning Arya tahtis, et Jacksonist saaks messias, kes tasuks Morien-Sebielile kogu ülekohtu eest, mis talle osaks oli saanud, kuigi Arra isiklikult ja ei keegi teine oli sõlminud antikristusega lepingu, et Jackson võiks elada, ning andnud Jacksoni keha antikristusele kasutamiseks.

Kõrvulukustav klaasiklirin katkestas Arya sõnavõtu ning kõigi pilgud pöördusid ümber kukkunud klaastoru poole, mille kõrval seisis jumalanna Ašera valguse käes värelev kuju, pingutusest sassi läinud süsimustad juuksed näole vajunud ning tema iidsesse lahingurüüsse riietatud jõuline ja naiselik keha ründevalmis.

„Sinu patronessina andsin ma sulle ülesandeks messias Eedeni aeda juhtida, kuid mitte selleks, et teda hävitada, vaid selleks, et sa aitaksid tal maailma päästa!“ röögatas Ašera ja kuigi Miah teadis, et Ašera ei olnud tegelikult Arya patroness, vaid hoopis niiditõmbaja, oli hirm, mis jumalanna hääles kõlas, ehtne, ning vampiir sai aru, et kuigi Ašera oli endiselt nende vaenlane, oli praegu sobiv aeg vaherahu sõlmida, sest Ašera vajas messiat samamoodi nagu Miah ega tahtnud talle halba.  Ašera tõstis oma käed sinise taeva poole, kutsudes selle kohale mäslevad tormipilved ning pomisedes sõnu, mille tähendust keegi peale tema ei tundnud ning mis panid kahe värviliste lehtedega paradiislikult eksootilise puu vahel lebava purunenud toru ümber hõljuva auru värelema. Õhu selginedes ilmus selle vahelt nähtavale kellegi pea ning hetk hiljem seisis jumalanna kõrval ihualasti mees, kes ennast raputas, nagu oleks ta äsja pikast unest ärganud.

Arra Romini. Isegi siis, kui Miah oli kaotanud Jonathani mälestused ega mäletanud seda inimest, teadis ta, et see on tema.

Mõõk, millega Arya Rheoni ähvardas, väreles ja kadus, ilmudes nähtavale Arra käes, kes sellest kinni haaras, nagu oleks ta kaua oodanud, et saab seda taas puudutada.

„Mu mõõk!“ ahastas Arya, karjatades, kui Rheon tema käed selja taha väänas ja ta põlvili surus, rakendades jõudu, mille kohta naine oli lootnud, et seda kunagi tema vastu ei kasutata.

„Mitte sinu, vaid tema mõõk,“ pomises Miah, vaadates sirgel sammul nende poole sammuvat meest nii, nagu näeks ta kummitust, ning jalutas talle vastu. „Gabrieli Valgusmõõgal saab olla vaid üks omanik ja on selge, kumba ta rohkem eelistab.“ Miah vaatas kordamööda naisele ja mehele otsa ning kuigi nad mõlemad olid tema jaoks reaalsed, oli üks neist seda natuke rohkem kui teine, kuigi ainult ühte neist kahest oli ta armastanud ja tal oli valus, et ta ei saanud selle inimese poolt olla.

Arya oli siis, kui ta oli veel olnud osa Arrast, valinud poole, kuhu kuulus Jackson, ükskõik milline pool see siis ka ei olnud, ning Miah oli valinud Rheoni kõrval seismise ega saanud sellest enam taganeda.

„Jonathan?“ pomises Arra Miah’le otsa vaadates, pilk segadusest tulvil, ja esimest korda ei tundnud vampiir vastikust, et teda nimetati nimega, mida ta viimaste kuude jooksul omaks oli keeldunud võtmast, vaid uhkust, ning ta aimas lõpu lähedalolekut, sest uhkus tuli alati enne langemist. „Tere tulemast tagasi,“ lausus ta Arrale, naeratus näol, ning kobas enda meeltega Arra omi. Nendes valitses selline segadus, et Miah ei suutnud rohkem kui paar sekundit Arraga ühendust hoida, ilma et ka ta ise segadusse oleks sattunud, aga sellest piisas.

„Ma saan aru, et sa ei tea, mis toimub, aga ma seletan sulle kõik, kui sa selle naise peatad, sest ta tahab messiat tappa ja seda ei tohi juhtuda.“

Arra vaatas Rheoni, kes Götterdämmerungi välja oli tõmmanud, noogutas Miah’le ning tormas Arya poole, mõõk löögivalmis.

Rheon ilmus Miah’ kõrvale, unustades hetkeks, et ta oli teel Jacksoniga rääkima, ning vaatas vampiirile tõsiselt otsa. „Ta võitleb...“ alustas noormees ning Miah noogutas.

„...iseendaga,“ lõpetas ta Rheoni eest. „Harmagedooni viimane võitlus on Jumala vastu, kõige olulisem võitlus aga iseenda vastu.“

„Mis sa arvad, kumb võidab?“ tahtis Rheon teada.

„Ma ei hakkaks selle peale kihla vedama ja ma arvan, et sina ei tohigi seda teha, kas piibel mitte ei keela kihlvedusid?“

Rheon ei saanud talle vastata, sest samal hetkel, kui ta suu avas, virutas Arya Arra nii kõvasti vastu elupuud, et mees jäi klaasikildude hunnikusse lamama ega tõusnud enam, ning Gabrieli Valgusmõõga tema krampis sõrmede vahelt ära kiskunud, hakkas Arya nende poole tulema, silmis ainult üks soov.

Soov tappa.