Olid ajad, kui ka mul oli bioloogia, nüüd on selle asemel ainult filoloogia ja ajalugu
Ma sain täna vastata suuliselt 17. sajandi eesti keele grammatikate autorite kohta, päris lõbus oli
nasicc, palju muljeid on tore, mulle meeldivad pikad kommentaarid
Lõigutamine on mulle alati probleeme valmistanud, kuna ma kirjutan kogu aeg ilma lõikudeta. Ma peaksin selguse huvides sellest halvast harjumusest kiiresti vabanema
Sul tundub äge vanaisa olevat
Minu kodus on vanaema see, kes usukuulutajatega vestleb, kui nad läbi juhtuvad astuma, aga tavaliselt küsib ta neilt alati selliseid küsimusi, mis neil juhtmed krussi ajavad, sest nad ei oska neid muudmoodi põhjendada kui Jumala tahtega.
Osade nummerdamisel on mul loogika täitsa olemas, kuigi olen nõus, et see on imelik süsteem. Kui ma peatükid arvutis valmis kirjutan, on nad alati tervikliku numbri all, aga kuna mõned neist on üsna pikad, teen ma nad harilikult pooleks ja nii tekivadki sellised numbrid nagu näiteks 5.2, aga kui osa ei saa tükeldada, saab see numbri lõppu nulli nagu 8.0.
Ma lugesin kunagi huvi pärast päris palju usulist ja esoteerilist kirjandust, kuna ühel hetkel hakkasid need teemad mulle huvi pakkuma - ma vist otsisin elu mõtet xD - ning ülikoolis oli mul ka maailma usundite kursus, mis mind valgustas. Kristlus on see religioon, mis mulle kõige südamelähedasem tundub, seetõttu tean ma sellest ka natuke rohkem kui teistest uskudest, millega ma kokku olen puutunud, aga minu teadmised on siiski üsna pinnapealsed ja vajavad täiendamist
Millalgi hakkan ma lugema ka kri¹naiitide raamatut "Väljaspool sündi ja surma", kuna sain selle jõuludeks, ja Piibli läbi lugemiseks kulub mul ilmselt veel aastaid
Selles osas tegutseb üks tegelane, keda peaaegu keegi näha ei saa...
...ja Jackson, kelle kohta on praegu raske otsustada, kas tema kavatsused on kurjad või head
Omega suhtlusvõrgustikku ei ole (arvatavasti) olemas.
Enjoy!
**
12.Silentel oli olnud halb õhtu juba enne, kui kolmas inimene temast läbi kõndis.
Paar tundi varem olid tema korterit külastanud kaks ametnikku, kes arutasid omavahel Faraday Avenue puitmajade restaureerimise plaane, et taastada selle naabruskonna algne ilme, ja kuigi Silente püüdis neile kärbseid pähe ajada, ei olnud tal nende üle mingit mõju ja mehed lahkusid alles pärast seda, kui Silente oli neid triikrauaga visanud. Seni, kuni maja oli sama halvas seisukorras nagu viimased paar aastat, oli Silente kodu tema kindlus, aga nüüd ähvardas Samhainshire’i Linnaplaneerimise Amet ühe piraka tõstesilla otse läbi tema akende rammida ja Silente krigistas hambaid, kui ta mõtles sellele, kuidas korter temalt ära võetakse. Neetud SCPD, nende nimi oleks pidanud olema hoopis SADIST, sest oma korteri kaotamine tähendas Silentele kõige kaotamist.
Vaevalt oli ta majast välja astunud ja hoiatuslindi alt läbi pugenud, kui silmas kõrvalmaja seina vastu naalduvat õblukese kehaehitusega blondiini. Näitsiku pilk oli ainiti tema maja uksele keskendunud, nagu ootaks ta kedag, ja arvestades seda, et ametlikult oli Faraday Avenue 15 juba aastaid tühi, oli ta seal Silente pärast. Viimane püüdis temast kiiresti mööduda, aga tüdruk sirutas oma käe välja ja haaras poisi käsivarrest, pigistades seda nii tugevasti, et Silente paigale tardus ja teda jõllitas. Noor naine oli kena välimusega, aga kui Silente tema ebaharilikku aurat tunnetas, tajus ta, et tema keha võnkesagedus oli omane mehele, mitte õrnema soo esindajale, ja kui tema pilk libises neiu riietele, mis olid liiga suured, et olla tema omad, otsustas ta, et on sobiv hetk põgeneda.
Ta ei arvestanud sellega, et tüdruk võiks lennata.
Silente oli oma lühikese (või pika, kuidas võtta) elu jooksul kohanud palju toredaid inimesi, aga mitte kunagi kedagi, kellel oleks olnud tiivad, ja talle sai peagi selgeks, et kui su jälitaja vihiseb läbi õhu, ei piisa talle ära tegemiseks kiiretest jalgadest. Oma kodutänavast välja kihutanud, sai Silente esimese ¹oki, kui jonnivat last käekõrval vedav ülesmukitud tibi läbi tema külje astus, nii et Silente kuulis hetkeks nende mõlema mõtteid, mille sumin ta põlvili pani vajuma, ning enne, kui ta jõudis ennast püsti ajada ja koguda, astus talle peale tagistatud ja needistatud punkrokkt¹ikk, kelle terava ninaga tanksaapad tekitasid Silentes tunde, nagu oleks ta saanud enda kehasse paar uut auku. Silente tõusis püsti, vaarudes kergelt, ja kissitas silmi, kui märkas Lightwood Avenue poole näitavat silti. Midagi oleks selle tänavaga nagu valesti olnud, aga harpüia jõudis iga sekundiga aina lähemale ja Silentel ei olnud teist valikut. Ta sööstis Lightwood Avenue suunas ja põrkas vastu jõuvälja vaid hetk enne seda, kui ta oleks õnnestunud majade vahele kaduda.
Aga muidugi, ta ei olnud sellel tänaval käinud, kui tal veel võimalus oli, ja nüüd ei pidanud ta enam kunagi sinna pääsema, kui ta just kedagi ei seesta, aga see polnud praegu võimalik, sest läheduses polnud enam ühtegi inimest. Silente keha paiskus õhku ning ta lendas tahapoole, langedes otse enda kannul kihutava naise käte vahele, võpatades, kui naine taskunoa tema kõrile surus. „Kas keegi ei ole sulle õpetanud, kuidas naistega käituda?“ päris ta magusalt ja Silente neelatas. „Mulle meeldiks, kui sa mind sisse kutsuksid.“
„Kuhu?“ krigistas Silente hambaid.
„Oma korterisse, luuser, või tahad sa, et ma sul siinsamas riided seljast kisuksin?“ irvitas naine, pannes Silente värisema. O tempora o mores, seitsmekümnendatel tüdrukud küll nii riivatud ei olnud!
„Ei, ükskõik mida, aga ainult mitte seda!“ Kui keegi tal riided seljast võtab, siis ei saa ta neid enam kunagi selga tagasi ja hoidku see pika habemega taevane ätt selle eest!
„Suurepärane.“ Naeratus naise näolt ei kadunud, kui ta noa Silente kõrilt eemaldas, oma käe tema pihku libistas ja teda enda kannul tagasi Faraday Avenuele hakkas vedama. Mõne aja pärast istusid nad Silente köögis laua taga ning sassis juustega blondiin rüüpas bergamotiga teed, mille ta oli valmistanud plekkkruusis, millega ta rennist vihmavett võttis, ja Silente oleks võinud vanduda, et nägi tema sõrmi leegitsemas, kui ta vett keetis, sest majas ei olnud elektrit.
„Mul on sulle üks töö,“ lausus tütarlaps mõne aja pärast, kortsutades kulmu, kui avastas, et Silente tema käsi uurib. Tõepoolest, Silente ei suutnud nendelt pilku pöörata, mitte selle pärast, et oleks lootnud veel tulevärki näha, vaid selle pärast, et nendes oli nii palju jõudu, kuigi need nägid välja sama õrnad kui nende omanik.
„Ma ei tööta inimeste heaks, keda ma ei tunne,“ ohkas Silente, aimates, et tal ei ole valikut, aga ta tahtis seda hetke võimalikult palju edasi lükata.
„Kas sellest ei piisa, et mina sind tunnen? Kenad ketsid muide. Nike Blazer?“
„1973 aasta mudel,“ pomises Silente.
„Nii ma arvasingi,“ lausus naine ja haigutas, liigutades lusikat tassis ringi, kuigi sellel polnud mingit mõtet, sest Silentel ei olnud talle suhkrut pakkuda.
„Sa oled ka päris kobedalt riides, kas tegid terve meesteosakonna tühjaks?“
Naine tundus alles nüüd märkavat, et tema rõivad ei istu talle just kõige paremini, ning otse Silente silmade all hakkasid need kahanema – või kes teab, äkki sobitus naise keha riiete järgi - , kuni tõid iga tema kehavormi esile.
„Vabandust, mul läks enne natuke kiireks. Minu nimi on Luna Nueva.“
„Haa, ja mina olen Sol de Medianoche,“ itsitas Silente, kuid Luna Nueva kas ei saanud aru, kui naljakas tema nimi oli, või ei teadnud seda.
„Ei, sa oled Faustino Silente.“
„Lihtsalt Silente,“ kähvas poiss pahuralt. Itaalia keeles oli terve ports o-tähega lõppevaid nimesid, miks pidi tema ema just selle välja valima?
„Kas sul on midagi oma eesnime vastu?“ päris Luna Nueva. „Minu meelest sobib see sulle väga hästi.“
„Ütleb keegi, kelle nimi peaks olema hoopis Leo, mitte Luna!“ lajatas Silente, et kiiresti teemat vahetada.
Luna Nueva tõstis teelusika tassist välja ja virutas selle vastu lauda, nii et selle vars kõveraks paindus. „Kuidas sa aru said, et ma pole see, kellena paistan?“
„Sellel pole mingit tähtsust,“ raputas Silente pead, aga preili Noorkuu ei jäänud selle vastusega rahule.
„Hmm, ma oleksin pidanud varem selle peale tulema. Ma arvan, et ma tean, milles asi on.“ Ta murdis lusika varre pooleks ja vehkis sellega Silente nina all. Silente ei teadnud, kas ta oli kasutanud psühhokineesi või oli see lusikas lihtsalt sitast materjalist, aga katki see igatahes läks. „Sulle meeldib naisi seestada, kas pole?“
„Jumala eest, mida sa minust tahad?“ ahastas Silente. „Sa paned mu pea valutama!“
„Ma arvan, et sa kujutad seda ainult ette, sest kui sul tegelikult pea valutaks, kirjutaksid sellest kõik maailma teadusajakirjad,“ kostis Luna Nueva teed rüübates ja valukihvatus, mis Silente peast läbi oli käinud, jäi viimaseks, kui talle meenus see, mida ta alati unustama kippus, kui keegi ta endast välja ajas.
Ta oli surnud.
Faustino Silente oli surnud 13. detsembril 1974. aastal, kuid saatuse vingerpussina oli tal võimatu ka surnuna elavate maailmast lahkuda. Temast oli saanud kummitus, kelle hing oli ankurdatud Faraday Avenue 15 asuva maja külge, kuid ta võis liikuda ringi ka nendes kohtades, mida ta oma elu ajal külastanud oli. Iga kord, kui ta sattus kohta, kuhu ta jalg varem astunud polnud, takistas jõuväli teda edasi liikumast ja kui ta tahtis nende kammitsast pääseda, oli selleks ainult üks võimalus, mille peale ta praegu mõeldagi ei julgenud, sest suure tõenäosusega oli see põhjuseks, miks Luna Nueva, kes oli palju hirmuäratavam kui tema romantilise kõlaga nimi oletada lubas, teda näha tahtis.
„Peavalu ette kujutamine on rohkem naiste pärusmaa, kindlasti on sul endalgi selliseid asju ette tulnud, kuna sa ennast nendega samastad,“ aasis kummitus.
„Võimalik,“ kehitas Luna Nueva õlgu. „Kas me räägiksime nüüd asjast?“
„Mingit asja ei ole,“ lausus Silente tõsiselt. „Ma ütlesin sulle juba, et ma ei tööta inimeste heaks, keda ma ei tunne ja kuna ma ei tea, kes sa päriselt oled, ei huvita mind, mis pakkumine sul mulle on. Tegelikult on meie koostöö välistatud lausa kahe kriteeriumi tõttu, nii et nagu ma ütlesin, jääb ära.“
„Miks nii?“ pilgutas Luna Nueva silmi.
„Sa ei ole inimene,“ lausus Silente, olles selles lõpuks enam kui kindel. Ta tegi dramaatilise pausi, et anda Luna Nuevale aega ehmunult püsti tõusta, taburet ümber lükata ja end häbistatuna tundes uksest välja joosta, aga viimane jäi paigale.
„Ma olen rohkem inimene kui sina,“ kostis ta oma sõrmeküüsi uurides ja Silente märkas, et need oleksid vajanud korralikku maniküüri. „Mul on keha, aga sina oled vaid energiakogum, millel on mõtlemisvõime.“
Silente tundis raevu enda sees maad võtvat, aga see ei olnud nii tugev kui raev, mida ta tundis SCPDi meeste vastu, sest Luna Nueval oli õigus. Energia jäävuse seadus ütles, et energia ei saa tekkida ega kaduda, vaid ainult ühest liigist teise muunduda, ning Silente oli selle elav näide. Okei, mitte elav, vaid surnud, aga näide sellegipoolest.
„Kas sa oled hispaanlane või itaallane?“ päris Luna Nueva. „Mulle meeldiks esimene variant, sest ma olen kuulnud, et itaallasi ei saa usaldada.“
„Kõige parem itaallane on surnud itaallane, nii et ära muretse, ma vaikin nagu haud,“ ironiseeris Silente, tundes ennast riivatuna, sest oma rahvust ei saanud valida.
„Ma arvasin, et see lause käis indiaanlaste kohta,“ sõnas Luna Nueva, kõrgendades oma häält, nagu oleks see olnud küsimus, aga isegi kui oli, polnud see mõeldud Silentele, vaid talle endale. „Mida ma tegema pean, Silente, et sa kuulaksid, mida ma sinust tahan?“
„Ma ei pea kuulama, mida sa minust tahad, sest ma tean seda,“ kostis Silente tooli pealt või õieti tooli seest püsti tõustes, hajameelsusest oli ta püüdnud end sellele istuma sättida ja läbi puust plaadi vajunud, nagu vahel ikka juhtus.
Elusana polnud Silente punast krossigi väärt olnud, aga surnuna oli tal anne, mida omasid vaid vähesed teised vaimud, kelle hing nende kehast irdunud ja maa peale lõksu jäänud oli.
Silente oskas inimesi seestada samamoodi, nagu deemonid seda tegid.
Kummitus ei teadnud, kuidas ta seda tegi, aga ei olnud inimest, kes oleks suutnud tema vastu võidelda. Hea tahtmise korral oleks Silente võinud võtta üle kas või Ameerika Ühendriikide presidendi enda keha, aga paraku oli ta suletud Samhainshire’i piiridesse ja president polnud seda linna külastanud sellest ajast peale, kui avati Samhainshire’i memoriaalväljak.
Okei, üks inimene muidugi oli, kellest Silente jõud üle ei käinud, aga ta ei pidanud seda imelikuks, sest igal reeglil oli erandeid, nii et miks mitte ka tema omal.
Vahel harva mõtles Silente sellele, mis temast saab, kui viimnepäev kätte jõuab ja surnud haudadest välja tulevad, küsides endalt, kas ka temal lubatakse üles tõusta, kui ta polegi maa pealt lahkunud, kuid heitis selle küsimuse alati kõrvale.
Ülestõusmine ja elu oli Jeesuses, aga Silente ei uskunud temasse.
Ta tajus, kuidas tema vastas istuvast naise kuju võtnud tundmatust õhkus väge, mis oli nii võimas, et pani Silente olemuse kirvendama. Tema pilk pöördus krutsifiksile, mille tema isa köögi uksepiida külge naelutanud oli, ja ta avastas õudusega, et värv, millega Jeesuse ihu valgeks oli maalitud, oli hakanud sulama ja tilkus põrandale. See ei pruukinud midagi tähendada, aga võis, ja siis mitte head, vaid pigem halba. Silente isa oli hoolitsenud selle eest, et kristlikud sümbolid oleks igas ruumis, väites, et Jumal peab kõike nägema, ning krutsifiks oli rohkem kui viiskümmend aastat vana, mis tähendas, et värv oleks pidanud hakkama kooruma, mitte sulama.
Vist oli kuri tulekul.
„Kuidas sa minust teada said?“ päris ta, püüdes edasi lükata hetke, mil ta pidi otsustama, kas astuda pimedusejõudude teenistusse või mitte. „Ma nägin, kuidas sa seestasid ühe tüdruku, kes ülekäiguraja ääres rohelist tuld ootas ja käskisid tal internetikohvikusse minna,“ selgitas Luna Nueva. „Milleks sul teda vaja oli?“
„Ma tahtsin endale Omega kontot,“ pobises Silente endale nina alla. „Ma kuulsin number 47 bussis, kuidas kamp noori sellest rääkisid“ Ta ootas, et Luna Nueva hakkaks naerma, pärides, milleks on kummitusel vaja suhtlusportaali kuuluda, aga naine ei teinud seda, vaid tundus olevat rohkem hajevil kui varem.
„Kunagi ammu sõitsin ma bussiga number 47 koju, aga enam mitte,“ oli naine mõtlik. Ta tõusis püsti, nõjatudes aknale, ja Silentele näis, nagu loodaks ta näha bussi akna all peatumas, aga siis oli see hetk möödas ja Luna Nueva tegi täpselt seda, mida Silente arvanud oli, naaldudes vastu seina ja hoides kätega oma kõhust kinni, naerdes kõrvulukustavalt.
„Või nii, sa seestasid selle tüdruku ainult selle pärast, et tahtsid endale Omega kontot teha? Vaata selle leheküljega ette, räägitakse, et sinu kontot saad kustutada vaid sina ise ja kui sa sured, jääb sinu profiil igaveseks internetti! Ei, oota, sa ei pea selle pärast muretsema, sest sa juba oledki surnud!“
„Kas sa pead seda mulle nina alla hõõruma?“ ohkas Silente.
„Vabandust, ilmselt ei oska ma enam inimestega suhelda,“ tunnistas Luna Nueva ning järgmisel hetkel surus ta oma käed vastu Silente rinda ja andis talle nii kõva tõuke, et Silente paiskus selili põrandale. Vanad lauad raksatasid, hoolimata sellest, et Silente ei kaalunud midagi, ja ta ahmis õhku, kui Luna Nueva tema kõhule istus, nuga tema kõrile surutud, hoolimata sellest, et Silente soontes ei voolanud enam veri ja tema kopsud ei vajanud hapnikku.
„Nii, palju parem, mulle hakkab juba meelde tulema, kuidas sinusugustega käituti,“ ütles naine teravalt ning Silente tundis tema ees surmahirmu, mis siis, et ta ei saanud surra. „Kuula mind hoolega, Faustino Silente, sest see, mida ma sulle ütlen, ei ole palve, vaid käsk. Mul on vaja, et sa ühe inimese seestaksid, tema hingetuppa sisse murraksid ja mulle kõik tema saladused välja uuriksid.“
„Ma ei tea, millest sa räägid,“ urises Silente.
„Hingetuba on sügaval inimese alateadvuses asuv ruum, kus tema tõeline olemus paljastub,“ selgitas Luna Nueva. „Paljude inimeste hingetoad on ühesugused sünnist surmani, enamasti aga kujundavad need ennast vastavalt inimese meeleseisundile ümber. Hingetuba on see koht, kust saavad alguse unenäod ja nägemused, ning kõik, mis sünnib hingetoas, mõjutab meie elu ka siis, kui meil endal sellest aimu ei ole.“
Silente teadis, millest naine rääkis, kuigi ei tahtnud seda tunnistada. Iga kord, kui ta kellegi seestas, seisis tal ees võistlus, mis toimus suurte õhus hõljuvate uste ees, ning ta ei saavutanud enne oma ohvri üle kontrolli, kui oli uksed avanud ja vaese õnnetu, kes talle ette jäi, nende vahelt sisse lükanud. Ta ei olnud kunagi mõelnud, mis asus teisel pool uksi. Ega ta ei tahtnud ka. Oleks Silente osanud enda sisse vaadata, oleks ta ehk osanud leida vastuse küsimusele, millest ta elab ja hingab, aga selleks oli liiga hilja ja surm ei olnud toonud talle rahu, mida ta lootnud oli.
„Kui ma oma nõusoleku annan, siis kas sa ütled mulle, kes sa tegelikult oled?“ tingis ta, aimates, et tal ei ole muud valikut kui Luna Nuevale alluda, sest ei olnud kohta, kust viimane teda üles ei leiaks, ning kui ta teeb, mida temalt palutakse, saab ta kiiremini oma surnud olemist jätkata.
Luna Nueva vaatas teda, vaikides pikalt, ning kallutas oma pea vasakule küljele, nagu oleks ta hirv, kes kuulatab tuules leiduvaid hääli. Midagi ütlemata tõusis ta püsti, kohendas oma riideid ja taganes paar sammu, jäädes seisma ukseavasse, oodates, kuni Silente end rätsepistesse põranda kohale hõljuma seadis. Seda oli üsna raske teha, sest tema tagumik oli läbi laelaudade vajunud – milline õnn, et alumise korruse korteris ei elanud kedagi, oleks see üksik perse vast vaatepilt olnud! - , aga lõpuks sikutas kummitus end vabaks ja keskendus Luna Nuevale, kes hakkas tema silme all moonduma. Tema säravad ja kergelt lokkis blondid juuksed kadusid ning tema paremal peapoolel olevad juuksed värvusid süsimustaks, vasakul peapoolel olevad juuksed aga tulipunaseks. Need hõljusid ümber tema pea nagu aupaiste, milles oli liiga palju staatilist elektrit, ning mustad tiibade ilmumine polnud Silentele enam mingi üllatus, kaks paari lisakäsi ka mitte, sest seda oli ainult üks paar rohkem kui Vitruviuse inimesel, küll aga ¹okeeris teda nägu, millega olend teda järgmisel hetkel vaatas, sest selle omanik oli talle tuttav.
„Rheon!“ hüüatas ta kohkunult. „See oled sina!“
Olend astus lähemale ja põlvitas Silente ette. „Kuidas sa Rheoni tunned?“ küsis ta tungivalt ja kui Silente teda hoolikamalt vaatas – ja muud moodi ta teda vaadata ei saanudki, sest nende nägude vahel oli vaid paar õhumolekuli – , sai ta aru, et oli eksinud. Rheoni silmade sinine oli heledam, tema huuled olid pisut kitsamad ja ta nägi noorem välja, aga need olid ainsad erinevused ja kui toas ei oleks olnud valgust, poleks keegi suutnud Silentet veenda, et see, kes tema ees seisab, ei ole Rheon.
„Rheon on mu sõber,“ sõnas ta, meenutades päeva, mil ta Rheoniga kohtunud oli. Ta oli mõelnud terve päeva ainult kodujuustutäidisega ahjukartulitele ja seda selle pärast, et möödunud õhtul oli ta möödunud ühest restoranist, õieti ainsast Samhainshire’isse alles jäänud restoranist, ja näinud, kuidas üks tülli pööranud paar teineteist toiduga loopis. Üks kodujuustutäidisega ahjukartul oli vastu akent lärtsatanud, nii et selle sisu mööda lillemustriga klaasi alla voolas, ja Silente oli soovinud, et saaks seda proovida, aga ta oli surnud ja ei oleks saanud ka siis sellesse restorani minna, kui ta oleks kandnud lipsu ja mitte ketse. Ta polnud terve öö sõba silmale saanud ja järgmisel õhtul varitses ta puu taga koolist lahkujaid, et kedagi neist seestada, ning valis oma ohvriks Rheoni.
See oli halb valik, sest Rheon ei tahtnud seestatud saada, ning andis Silentele tema elu esimese vasaksirge, mis oli palju tugevam kui kõik paremsirged, mille ta kunagi saanud olid, ja ühtlasi ka väga eriline, sest sellest ajast peale, kui Silente surnud oli, polnud keegi saanud tema astraalkeha puudutada, aga Rheon oli sellega hakkama saanud. Tema puudutus oli olnud nii tugev, et Silente lendas läbi viie alleel kasvava erineva arvuga aastaringidega tamme, enne kui seisma jäi. Pärast seda oli ta iga päev Rheoni lähedusse ilmunud, kuni Rheon viimaks lubas, et kui Silente teda enam seestada ei püüa, on ta nõus temaga suhtlema, ja Silentele see sobis, kuigi kodujuustuga täidetud ahjukartulid jäidki tal selle pärast söömata.
„Väga huvitav, et keegi kummitusega sõber tahab olla,“ ironiseeris Luna Nueva-Rheoni näoga imelik olevus-koletis, aga Silente ei teinud sellest välja.
„See on palju parem variant kui see, mida sina minuga teha tahad,“ vastas ta, „ja sa ei ole mulle veel ikka öelnud, kes sa oled!“
Võõras tõsines ja hetke pärast seisis ta uuesti Silente ees inimesena, aga mitte enam Luna Nuevana, vaid lõhkise varrukaga jopet kandva noormehena; vanamehena, kellel oli pikk pulstunud habe ja kelle silmad olid verd täis valgunud; raseda naisena, kelle paljal kõhul oli välja joonistunud peenikeste veresoonte võrgustik. „Kui messias on selle Universumi suurim jõud, siis mina olen tema vastujõud, ning esindan kõike seda, mille vastu kirik võitleb,“ lausus ta, jätkates oma kujude vahetamist ja Silente nägi teda väikese poisina, kellel puudusid esihambad; pika punase hobusesabaga noormehena, kes surus vastu oma rinda ühte raamatut; punapäise noormehena, kes kandis ruudulist särki ja siniseid ketse, hoidis käes püstolit ning kelle parema peapoole asemel oli kraater, mis oli täidetud luukildude ja ajutükkidega...
„Lõpeta!“ karjus Silente, langedes põlvili ning vajudes läbi põranda, toetudes alumise korruse armatuuri peale. „Ära näita mulle seda!“
Sodiks tulistatud peapoolega noormees naeratas Silentele. „Mida ma sulle näidata ei tohi?“
„Seda,“ ahastas Silente, vaadates silma oma elu viimasele hetkele, ning tehes otsuse. „Kui sa lubad, et ei näita seda mulle enam kunagi, siis ma aitan sind.“
Noormehe peas olev kuuliauk kasvas kinni ja järgmisel hetkel moondus viimane uuesti Luna Nuevaks, hõõrudes oma käsi kokku. „Miks sa kohe ei öelnud? Kui sa oleksid algusest peale nii abivalmis olnud, poleks seda kõike vaja olnud!“ Ta sirutas Silente poole oma käe, mis oli alles hetk tagasi hoidnud revolvrit, ja Silente laskis tal ennast armatuuri seest välja tõmmata, jäädes rätsepistes õhku hõljuma, nagu oleks tema all lendav vaip.
„Kelle ma seestama pean?“
„Poisi nimega Jonathan Dwyer. Ta kolis paar päeva tagasi sellesse linna ja see ei tähenda head.“
„Miks?“ pilgutas Silente silmi, vähemalt ta arvas, et pilgutas, sest ta ei tundnud oma laugude liikumist.
"Sest ta võib olla Eel-" Luna Nueva raputas järsult pead, nagu tahaks oma sõnad tagasi võtta. „Sest ta ei ole see, kelleks ta ennast nimetab ja ta ei tohiks siin olla.“ Luna Nueva nägi sel hetkel välja nii vihane, et kui tema sõrmed tuld võtsid ja laualina põlema süütasid, ei pannud Silente seda sugugi imeks. „Ta suri kaheksateist aastat tagasi, ent nüüd on ta uuesti selles linnas ja ma tahan teada, kuidas see võimalik on ning miks ta päevagi vananenud pole.“
Luna Nueva kummardus aknast välja, murdis vihmaveerenni seina küljest lahti ja sikutas selle otsa tuppa, nii et külm vihmavesi lauale voolas ja tulekahju kustutas. „Seesta ta, käi tema hingetoas ja jäta kõik meelde, mida sa seal näed,“ andis ta Silentele selged juhised. „Ma tulen tagasi ja tahan kõike teada.“
„Milline hingetuba sinul on?“ pahvatas Silente, suutmata end peatada.
Luna Nueva suunurkades väreles naeratus, nagu oleks ta mõelnud millelegi kaunile, ja Silente ei suutnud mõista, kuidas võis keegi, kes oli nimetanud ennast Universumi suurima jõu vastujõuks, nii südamlik tunduda. „Mul on aed,“ sõnas ta peaaegu sosinal, „milles on maailma kõige kaunimad puud,“ ja hüppas aknast välja pimedasse öösse, jättes Silente üksi, ainsaks kaaslaseks suitsev laudlina ja hirm selle üle, et tema rahus puhkamise päevad olid loetud.
Pealkiri: Re: RRS: Messia teine tulemine[32/32+epiloog;lõpetatud!] ![RRS: Messia teine tulemine[32/32+epiloog;lõpetatud!] - Page 9 Icon_minitime](https://2img.net/i/fa/icon_minitime.gif){kind=icon}
1/1/2013, 19:43
