Head homset maailmalõppu teile, juhul, kui te sellesse uskuma peaksite
Piiblis on kirjas, et keegi peale Jumala ei tea, millal maailma lõpp tuleb, ja miks oleks ta pidanud seda maiadele ütlema, kui nad polnud kristlased? Contradiction.
Selle osa sisu tundub nagu tavaline koolianime, aga õnneks ei ole minu tegelased tavalised koolilapsed, nii et loodetavasti teil nendega igav ei hakka
See postitus näeb kuidagi lai välja xD Kas keegi teab, miks?
Enjoy!
**
11.Tunni lõpuni oli jäänud veel viis viimast minutit, ent Miah’l oli juba alates esimesest viiest minutist tunne, et tema mõõt on täis. See üks ja ainus ainus kool, kuhu teda oldi nõus vastu võtma, sedagi onu Marcuse mangumise peale, oli selline põrguauk, et anna abi! Mida ta õieti oodanud oli, et tema klassis peidavad end lihvimata teemandid? Mitte mingil juhul! Kõik lootus jätke, astudes siit sisse...
Keegi selles klassis polnud ilmselgelt õppimisest kuulnud, ilmselt ei osanud nad seda sõna kirjutadagi, ja Miah oli ainus, kes õpetaja Simingtoni jutu põhjal märkmeid tegi. Tõsi, üks kaarti mängivatest poistest tõstis aeg-ajalt pilgu ja vaatas tahvlile, kuhu õpetaja Simington mitokondri oli joonistanud, aga tema oli ka ainus, ülejäänud õpilased tegelesid sellega, mis neile parajasti pähe tuli, näiteks maniküüriga, Cosmopolitani lugemisega, anime vaatamisega, joonistamisega ja tantsukava ettevalmistamisega. Selles klassis oli väga palju tüdrukuid, tunduvalt rohkem kui poisse, ning nende parfüümid segunesid õhus, moodustades lõhnabuketi, mis pani Miah’ silmad vett jooksma. Sarimõrvari näoga poiss tema kõrval mängis oma telefoniga, nohistades pidevalt ninaga, nagu kannatanuks ka tema sama probleemi käes, kuid see oli Miah’ jaoks õige väike lohutus. Või kas see üldse oli parfüümide kombinatsioon, mis tema nina ärritas? Selles oli midagi ürgset ja raudset, mida Miah ei suutnud seostada ühegi endale tuttava lõhnaga, ja kui ta selle peale mõtles, hakkas ta kurk kipitama. Tore küll, kõik klassi aknad olid paokil, aga tema hakkas lämbuma. See ei olnud kohe üldse hea.
Kell helises ja Miah viskas pastaka käest, õieti pillas, ning kui ta pärast kummardamist ja selle üles korjamist püsti tõusis, leidis ta end oma klassikaaslastest ümber piiratuna. Õigus küll, harakatele meeldisid säravad asjad ja täna oli Miah kõigist säravam. Tema pilk vilksas vasakule ja paremale, otsides põgenemisteed, mida polnud, ja järgmisel hetkel oli poiss surutud oma laua ja pähklikreemi karva nahaga lokilamba vahele, kelle kohalolu välistas võimaluse üle laua hüpata.
„Hei, Jeremy, kuidas kulgeb?“ ütles tüdruk ja surus Miah’ kätt. Tema nimetissõrme küüne terav serv kraapis poisi peopesa – siis, kui kell tunni lõpetas, ei olnud tüdruk veel maniküüri lõpetanud – ning Miah krigistas hambaid. JEREMY? See nimi oli veel õudsem kui Jeremiah ja tal tõusid alati kõik ihukarvad püsti, kui keegi sellesse ämbrisse astus, nii ka seekord.
„Minu nimi on Jeremiah, aga ma eelistaksin, et mind Miah’ kutsutaks,“ köhatas ta.
Tüdruk puhus suure roosa nätsumulli, mis lõhkes valju plaksuga. „Suurepärane, Jeffrey. Mina olen Willa Kay Freiburg, klassivanem! Kutsu mind Willaks,“ plaksutas ta oma pikki kuldseid kunstripsmeid.
„Freiburg?“ küsis Miah. Milline saksapärane nimi, aga mis see luges. Kui üks tüdruku esivanematest oligi olnud saksa päritolu nagu paljude ameeriklaste puhul, oli kas eelmises või üle-eelmises põlvkonnas toimunud kõrvalekalle, mis kandis hoolt selle eest, et Willa oli aafrikapäraselt vürtsikas, mitte põhjamaiselt karge. Mitte et Willa suguvõsa ajalugu Miah’le huvi oleks pakkunud, aga siiski, kui sellised mõtted tulid, ei saanud neid takistada. „Meeldiv tutvuda.“ Ta lootis, et tüdruk piirdub tema tervitamisega, aga Willa ei kavatsenudki seda teha, vaid pani käed puusa ja sõbralik ilme tema kadus tema näolt.
„Seda me veel vaatame, Jamey,“ ütles ta teravalt. „Nüüd, kui me oleme omavahel tuttavad, tahan ma sult midagi küsida ja meid kõiki,“ osutas ta enda selja taga seisvatele klassikaaslastele, „huvitab sinu vastus, kuna see mõjutab tervet meie klassi.“
Miah aimas halba, kuna kõik tema uued klassikaaslased tundusid süngemad ja õelamad kui varem. Ainult sarimõrvari näoga poiss nägi välja nagu alati, aga seda sellepärast, et ta oli juba enne sarimõrvari näoga olnud.
„Ütle, Johnny, kas see, mida ajalehes kirjutatakse, on tõsi ja kas sa oled tõesti terrorist?“
Miah’ maailm hakkas pöörlema, aga ta vaatas vapralt Willale otsa, säilitades oma väärikuse. „Kõike, mida ajalehes kirjutatakse, ei saa alati uskuda,“ ütles ta nii rahulikult kui suutis. Ta oli lootnud, et Samhainshire’is teda ei tunta, aga ta oli eksinud, tema nimi käis temast eespool. „Kui ma oleksin terrorist, siis mis te arvate, kas ma oleksin praegu siin?“
Mitu tüdrukut ohkas kergendatult, paar poissi tundusid olevat pigem pettunud, ilmselt oli mõte kuulsusega ühes klassis käimisest neile väga meeldinud, ja üks pikka kasvu kõrend, kes polnud pealtnäha ei liha ega kala ehk ei poiss ega tüdruk, libistas oma käed ümber Miah’ kaela. „Mul on midagi, mida sa oma ellu vajad, ja usu mind, sa tahad seda. Mu aadress on Faraday Avenue 15-4,“ sosistas ta häälel, mis poisi judisema pani, ja puges seejärel õpilaste vahelt läbi, rajades endale ukse poole teed, ja see õnnestus tal sama hõlpsasti, nagu oleks ta kummist olnud.
Lõppenud oli alles esimene tund ja Miah oli juba hulluks minemas, eeldusel, et ta seda juba enne ei olnud. Pärast seda, kui selgus, et ta ei ole ohtlik, tema piiramisrõngas hajus ja võimaldas tal klassist välja pääseda, sealjuures palju suuremate raskustega kui Kummi-Tarzan, kuid klassist väljas, ei teadnud ta kohe üldse, kuhu minna. Ta vajas värsket õhku ja koridoris koolimaja plaani vaadanud, seadis ta sammud trepist üles, kuni leidis ukse, mis viis kooli katusele. Ta lükkas ukse lahti, astudes lõikava tuule kätte, ja suundus katusepiirde suunas, kuid ta polnud üksi.
Üks tüdruk toetus vastu piiret, pahvides sigaretti, ja kui Miah talle lähemale astus, tundis ta tüdruku ära. Leekivpunased juuksed, nagu oleks tüdruk Weasley. Tedretähnid. Kaks patsi. Lokid. See oli sama tüdruk, keda Miah surnuaias kohanud oli ning kellele ta haiget oli teinud. Tüdruku käsi oli siidisalliga kaela seotud ja poisile meenus, kui ebaloomulikult kõveraks tüdruku käsi oli väändunud, pärast seda kui Miah ta vastu kuju tõukas, nii et mõlemad, nii tüdruk kui kuju, kannatada said.
Onu Marcus oli öelnud, et Miah oli tüdrukut vaid ette kujutanud, aga seal ta oli, rohkem lihast ja luust kui ükski illusioon olla oleks saanud, ja genereeris kordades rohkem süütunnet kui Holokausti aastapäeva aegu ajalehtedes ilmuvad artiklid, mis kirjeldasid, kui mitu minutit kulus ühe juudi küpsetamiseks, sakslastes.
„Sina!“ oli kõik, mida Miah öelda suutis, kui ta sõrmega tüdruku poole osutas. Viimane pööras järsult ümber, raputades sealjuures tuhka oma kingadele, ja vaatas teda uudishimulikult.
„Mina?“
„Ma tunnen sind!“
Tüdruk viskas koni maha, tallas selle laiaks ja nügis piirde vahelt välja katuselt alla. „Kui see on sinu viis mind välja kutsuda, siis tänan, aga ma pole huvitatud.“
„Ei, sa said valesti aru, ma tõesti tunnen sind!“ astus Miah tüdrukule lähemale. „Me kohtusime Oxbridge’i surnuaias! Kas sa ei mäletagi mind?“
Tüdruku näole ilmus lustakas ilme, nagu oleks talle äsja midagi toredat meenunud. „Aa, õige küll, sa oled see kutt, kes mu käeluu murdis.“
Miah’ silmad ähvardasid pealuust välja tungida. Loomulikult, kui tüdruk ei olnud imaginaararv, ei olnud mingit põhjust, miks peaksid tema kondid purunematud olema, eriti kui neid käänata ja väänata, nagu kuuluksid need hampelmannile.
„Mulonniikahjupalunannamulleandeksmaeitahtnudsullevigatehaagamaeiolnudselhetkelminaisemulolivägatugevauragamigreenjamaeieristanudselhetkelsõpruvaenlastest!“ Miah’ kopsud kisendasid õhu järele, aga enne, kui ta sisse hingas, tegi ta tüdrukule sügava kummarduse ja ei ajanud oma selga enne sirgu, kui tüdruku käsi tema õlale langes ja ta kuulis tema vaikset meloodilist naeru, mis oleks võinud isegi nakatavalt mõjuda, kui Miah ei oleks muretsenud selle pärast, et tüdruk talle ei andesta.
„Kuule, ära põe, ma tegin ainult nalja, sa ei murdnud tegelikult mu kätt, see ei ole enam isegi eriti paistes, aga ma mõtlesin, et kui ma teesklen, et ei saa seda kasutada, ei pea ma tänast matemaatika kontrolltööd tegema, õpetaja Colbert annab kõigile alati nii rasked ülesanded! Sa ju ei räägi kellelegi, eks?“
Miah vaatas talle sõnatult otsa, suu pärani. „Ma... ei... murdnud... su... käeluud?“ küsis ta viimaks ja tüdruk naeratas.
„Ei, kuigi ausalt öeldes tuuseldasid sa mind päris korralikult, ma ei saanud öösel magadagi, kogu mu keha surises, nagu oleks ma oma süütusest ilma jäänud! Sa ju ei toppinud oma sõrmi mulle kuhugi, kui ma teadvusetu olin, ega?“
„Muidugi mitte!“ hüüatas Miah õnnest pöörasena ja hüppas tüdrukule kaela, kallistades teda, nagu oleksid nad parimad sõbrad. „Sa ei tea, kui õnnelik ma olen, et sinuga kõik korras on!“
„Ee, Leanne, mis siin toimub?“ päris kellegi madal ja sünge hääl ning kui Miah end ümber pööras, seisis ta vastamisi kõige imepärasema olevusega, kellel tema silmad iial puhanud olid.
Puhkamine oli just õige sõna, sest noormees meenutas maali, mille oli maalinud mõni tundmatuks jäänud Hollandi kunstnikest, kelle töödele kõik tormi jooksid. Ta oli lihaseline ja pikk, aga mitte selle tavapärases mõttes, tema ümber hõljuv salapärasuse aura oli see, mis talle pikkust lisas, nii et Miah, kes oli alati olnud oma klassis üks pikimaid, end tema kõrval õige lühikesena tundis, kuigi nende kasvu vahel võisid olla vaid mõned sentimeetrid. Noormehe sinised silmad, mis tema kitsaste heledate kulmude alt, sama tooni, kui tema lühikesed juuksed, välja piilusid, uurisid Miah’t piinava põhjalikkusega, püüdes otsustada, kas ta on sõber või vaenlane, ja alguses oli Miah temast nii võlutud, et ei mõistnud, mis noormehe nägu talle nii tuttav tundus, ent siis sai ta aru, et oli seda ka varem näinud.
Videoklipis, mis kujutas Jackson Robertsi, antikristuse jõhkrat tapatööd, kui ta ühe mehe tänaval tükkideks rebis.
„Ei midagi, Rheon,“ kohmas tüdruk rõõmsalt ning nügis Miah’t küünarnukiga, tuletades poisile meelde, et kui ta temast varsti lahti ei lase, võidakse seda valesti tõlgendada, sama valesti, kui tüdruku järgmisi sõnu. „Saa tuttavaks, see on poiss, kes mu käeluu murdis.“
„Mida?“ hüüatas Rheoniks kutsutu ja ka Miah’ nägu oli üks suur ümmargune küsimärk.
„Sa ütlesid, et ma ei murdnud su käeluud, miks sa nüüd ümber mõtled?“
Tüdruk naeris nii, et kõht kõveras, ja tundus tekkinud olukorda viimase piirini nautivat. „Hästi, annan alla, ma tahtsin sind lihtsalt natuke norida, mulle nii meeldib, kui Rheon kettasse läheb!“
„See ei ole mu südamele hea,“ pomises Miah, tundes, kuidas ta pulss lakke tõuseb ning sinna jääbki, sest järgmisel hetkel haaras Rheon tema jakikraest ja raputas teda.
„Las ma arvan, sina oledki see, kes Leanne’ile haiget tegi! Kuidas sa julgesid?“
„Lase ta lahti,“ soovitas Leanne, kelle jaoks oli ilmselt naljade tegemise aeg läbi saanud, mis siis, et tema oli see, kelle pärast asi naljast kaugele oli läinud, „hirmutad vaese poisi muidu veel täitsa ära!“
„Miks sa siin oled?“ urises Rheon. „Ma torkan su põlvekedrad läbi, kui sa tuled Leanne’ile lähemale kui kümme kilomeetrit!“
„Ma käin selles koolis, nii et seda eemale hoidmise värki on väga raske teostada!“ turtsatas Miah. „Järgmiseks ütled sa kindlasti, et ma peaksin ära kolima, aga unusta ära, ma olen alles kolmapäevast saati selles linnas elanud ja ma ei lähe kuhugi!“
„Sa käid selles koolis?“ laskis Rheon ta lahti ja vaatas teda, nagu oleks Miah tulnukas. Noh, eks ta tegelikult oligi, tulnukas suurest linnas ja suurlinnast.
„Miah Hart, kümnes klass,“ lausus Miah ja sirutas noormehe poole käe. „Loodetavasti oli minu põlveketrade läbi torkamine nali, sest vastasel korral võib see minu koolis käimist raskendada ja oleks kurb saada neljandat korda järjest koolist välja visatud.“
Rheon ei võtnud tema kätt vastu, vaadates teda ikka veel selle pilguga, nagu oleks Miah’l kaks sarve – ups, see ei olnud naljakas, poisi silme ette kerkis uuesti pilt teisest metsalisest – ning avas siis suu. „
myheart?“ küsis ta.
Miah oli keeletu. Rheon tundis teda? See võis tähendada ainult ühte asja! „
Mothwoman?“ küsis ta nii lootusrikkalt, et tema silmade sära pani Rheoni ohutusse kaugusesse taganema, nii kaugele, et sein tuli vastu.
„Lollakas,
Mothwoman on naine, nagu tema kasutajanimigi ütleb!“
„Pagan, ma juba lootsin,“ ohkas Miah oma eksimust mõistes. Mis seal ikka, ta ei saa kunagi teada, kes tappis Sargon I sohipoja. Belsassar, Nabunoidi poeg? Oih, vale ajastu ja riik. „Kui sa pole
Mothwoman, siis kes sa oled?“
„Kas sa ei arva seda ära?“ küsis Rheon. Miah raputas pead.
„
Я_R,“ kostis Rheon ja see kõlas palju rohkem urina moodi, kui välja nägi.
„
Я_R?“ hüüatas Miah. Milline kokkusattumus! Saatuse tahtel olid tema ja
Я_R päev enne Miah’ Samhainshire’i kolimist rääkinud väga isiklikel teemadel ning kui Miah’le meenus, kuidas ta oli üles tunnistanud, et Leon Wilson ei olnud tema arvates surma ära teeninud, tõusis talle häbi näkku. "Ma ei oleks arvanud, et sind päriselus näen," kohmas ta.
„Kas te tunnete teineteist?“ päris Leanne, aga ei Miah ega Rheon ei pööranud talle sel hetkel tähelepanu.
„Mina jällegi ei oleks arvanud, et sinu pilt vaatab mulle nädal aega järjest ajalehtede esikaantelt vastu, Jeremiah Oakheart,“ andis Rheon Miah’le mõista, et oli temaga vestlemise järel aru saanud, kes end
myheart’i kasutajanime taga peidab. Eriti raskeks polnud Miah seda talle muidugi teinud, nii et tal ei olnud mõtet kurta.
„Ega minagi seda ei plaaninud, aga mis teha, vähemalt ei lekkinud minu seksivideo internetti!“
„Sul on seksivideo?“ tegi Leanne suured silmad. „Ma teadsin, et olen sind kuskil varem näinud!“
„Ma ei tea, milliseid videoid sa vabal ajal vaatad, Leanne,“ ütles Rheon mõrult, „aga see oli nali, kas sa ei saanud sellest aru?“
„Oi,“ pomises Leanne. „Vabandust.“
„Kui kaua sul aega läks, enne kui sa välja uurisid, kes ma olen?“
„Täpselt nii kaua, kui kulus otsingusõnade sisse trükkimiseks ja enteri vajutamiseks,“ vastas Rheon. „Mul on raske uskuda, et sa võid olla terrorist, sest ma arvasin alguses, et sa oled tüdruk!“
„Miks sa arvad, et tüdrukud ei või terroristid olla?“ mossitas Leanne, kuid ka seekord ei pannud keegi tema sõnavõttu tähele. Kurat ja põrgu, Leanne’ile ei meeldinud, kui teda ignoreeriti, kuid just see praegu toimus, ja kuna ta seda muuta ei saanud, otsustas ta uue suitsu ette panna, sest korsten oli ta juba nii või teisiti ja kui sellest kunagi probleeme tekib, küll ta siis endale uued kopsud laseb siirdada.
„Mina ja tüdruk?“ ahhetas Miah, kes ilmselt oli valmis jagama Rheoni arvamust, et naised ja terrorism ei sobi kokku. Kas kumbki neist polnud Tamili tiigritest kuulnud? Riley Raygun, kes oli sellel sügisel alustanud ülikoolis rahvusvaheliste suhete õppimist, mainis neid alles hiljuti ühes intervjuus, mis käsitles Sri Lanka küsimust. „Kuidas sa sellisele mõttele tulid?“
„Kas sa oma internetikäitumist oled jälginud?“ tahtis Rheon teada. „See tekitab väga palju küsimusi!“
„See tekitab väga palju küsimusi!“ matkis Miah Rheoni tooni. „Mis see minusse puutub, palju küsimusi see tekitab?“
„Enamikule inimestest läheb korda, mida teised nendest arvavad, aga kui sa ei ole üks nende hulgast, siis jätka samas vaimus,“ laiutas Rheon käsi. „Leanne’ile sobib see väga hästi, miks mitte ka sulle?“
„Sa eksid, kui arvad, et mind ei huvita, mida minust mõeldakse, loomulikult huvitab, aga ma ei saa lasta sellel oma elu segada! Seni, kuni mu sõbrad lubavad mul iseendaks jääda, ei näe ma...“
...probleemi, oleks Miah lõppu lisanud, ainult et paraku ta siiski nägi, mitte küll oma lause sees, vaid väljaspool seda.
Tal ei olnud enam sõpru.
„See on õige suhtumine!“ patsutas Leanne teda õlale. „Kas tead, mulle tundub, et oma vägivaldsusest hoolimata oled sa äge kutt, nii et saame tuttavaks! Sa küll ütlesid juba oma nime, aga see läks mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja, ja nagu ma aru saan, oled sa Rheoniga juba ammu tuttav, aga pohhui, alustame algusest. Mina olen Leanne Praetor, 12A klass,“ puhus tüdruk Miah’le näkku nii suure suitsupilve, et poiss suutis vaevu lämbumist vältida.
„Jeesus, Leanne, kui mitu korda olen ma sulle öelnud, et teiste inimestega rääkides ei suitsetata?“ nõudis Rheon käega tossu hajutades. „Mina olen Rheon Roberts, 11B klass, ja kui see minu teha oleks, jätaks Leanne kohe suitsetamise maha.“
„Ära käsuta mind, nagu oleksin ma sinu omand!“ ärritus Leanne, aga Rheon ei saanud talle vastata, sest Miah ei andnud talle selleks võimalust.
„Rheon Roberts?“ Roberts oli Ameerikas üks kõige levinumaid perekonnanimesid, arvatavasti esimese viiekümne seas, nii et Miah’l oli vaevalt põhjust selle peale kulme kergitada, aga kui Jackson Robertsi nägu talle silme ette kerkis, mõistis ta oma ärevuse põhjust. Rheon ja Jackson Roberts nägid välja nii, nagu ühendaks neid midagi enamat kui vaid perekonnanimi ja see, et nende mõlema eesnimes oli kaks silpi, millest viimane lõppes –on’iga. Jason, Jackson, Rheon, K-on!... „Kas sa oled Jackson Robertsi sugulane?“ hüüatas ta pikemalt mõtlemata, oletades, et oma sada erinevat päritolu Robertsit tuleb Samhainshire’i peale ikka ära, kuid Rheon ilmutas äratundmist, mida Miah oodata ei olnud osanud.
„Mida sa minu vennast tead?“ kähvas ta toonil, mis oli kõike muud kui sõbralik, ja kui see vestlus oleks toimunud Fantaasiafoorumis, oleksid Rheon ilmselt ohtralt Caps locki kasutanud ja seda klahvi ahistanud.
„Jackson Roberts on sinu vend?“ tahtis Miah teada.
„Oli,“ parandas Rheon, „ta suri kohe pärast seda, kui ma sündisin.“
„See kõlab nii, nagu oleks ta sünnitusel surnud,“ kommenteeris Miah, aga see ei avaldanud Rheonile muljet, vähemalt mitte positiivset.
„Mu ema suri sünnitusel, nii et ära naljata selle teemaga!“
„Okei, teeme nii,“ otsis Miah vabanduseks õigeid sõnu, kuid ei leidnud neid ja otsustas, et parem on siis juba üldse mitte vabandada. „Hmm, seitsmeteistkümneaastase vahega laste saamine näitab, et teie vanemate suhe püsis kaua värskena!“
„Ole vait, sa ei tea midagi!“ tõmbus Rheon näost punaseks. „Meil on ainult ühine isa!“
Miah’le meenus seda kuuldes Zach. „Tähendab, sa oled tema poolvend isa poolt, on mul õigus?“ küsis ta, kuid ei jäänud vastust ootama, kuna see oli selge ilma, et Rheon suu lahti oleks pidanud tegema. „Ma tean tema poolvenda ema poolt, poolõde ka, oota üks hetk, ma otsin sulle kohe pildi!“
Ta soris oma koolikotis, kuni leidis üles oma narmendavate servadega rahakoti, ning tõmbas selle vahelt välja pildi, millel tema, Zach ja Sasha Zachi maakodu verandal seisid ja nägusid tegid. Miah kandis siniseid tunkesid, mis kuulusid Zachi ja Sasha isale Thabole ja olid poisile nii suured, et ta uppus nendesse; Sasha oli jõudnud ainult ühe silma ära värvida, kui isa ta pildi peale kamandas; Zach hoidis käes kruvikeerajat, mille Miah tal tuua oli palunud. Nad olid veetnud koos õnneliku päeva ning Miah poleks arvanud, et see mälestus talle kunagi haiget võib teha, aga ta püüdis seda mitte välja näidata. „Need on Zach ja Sasha, nad on samamoodi Jacksoni sugulased nagu sina!“
„Ma ei näe mingit sarnasust,“ heitis Rheon pildile üheainsa pilgu ja ulatas selle Miah’le tagasi, „aga tuleb tunnistada, et maailm on tõesti väike, ma ei teadnud, et Jacksonil oli peale minu ja Annie veel õdesid ja vendi. Nagu ma juba ütlesin, ma ei tundnud teda. Kas need on sinu sõbrad?“
Noormees osutas pildile, mida Miah käes hoidis, ja poiss raputas pead. Halloo, see oli ju tõsi, ausus ennekõike! „Nad ei vaja sõpra, kes on terrorist, sest üks nende perekonnaliikmetest on antikristus ja ma ei suuda temaga sammu pidada,“ naljatas Miah. „Nad nõudsid, et ma oleksin ohtlikum kui praegu ja ma otsustasin, et ei saa seda teha, sest ma olen harjunud ohutu olema.“
„Issand olgu kiidetud,“ märkis Leanne, „aga tead, sa oleksid võinud surnuaias ka ohutu olla!“
„Kui ma surnuaias ohutu oleksin olnud, oleksin ma surnud!“ vastas Miah Leanne’i teravmeelsusele, vapustatud iiveldusest, mis teda nende sõnade välja ütlemise järel tabas, ja ta oli sunnitud käe suu ette suruma, et mitte öökima hakata, kuid hoog, mis ta sisikonna pahupidi pööras, möödus sama kiiresti kui oli tulnud.
Tunnikell helises ja seda kuuldes asutas Miah end minekule, kuid Leanne ja Rheon ei kavatsenudki veel liikuma hakata ja ta seisatas. „Kas te ei tulegi?“
„Küll me tuleme, ega meil kiiret ei ole.“ Leanne puhus õhku paksu suitsurõnga. „Sa ei arvanud ju ometigi, et ma pool suitsu selle pärast minema viskan, et tundi minna?“
„Ee, ei, muidugi mitte,“ pomises Miah, kuigi just nii ta arvanud oli. „Lase aga käia, formaliin on sulle kindlasti kasulik.“
Rheon norsatas, tajudes Miah’ hääles valitsevat irooniat, ja pöördus Miah’ poole. „Sa ütlesid, et su nimi on Miah Hart, eks? Ma saan aru, et Miah on Jeremiah’ lühend, aga miks just Hart, mitte Heart?“
Miah lõi näost särama nagu säraküünal. „Kas sa oled kunagi näinud „Miss Eriagenti“?“
Rheon hõõrus käega oma silmi. „Ära ütle, et sa valisid enda nime Gracie Harti järgi!“
Miah noogutas. „Jah!“
„Ma ei tea, mida selle peale öelda, välja arvatud seda, et mul on hea meel, et sa ei ole Miah Freebush,“ pomises Rheon ja Leanne rõkatas nii valjusti, et tõmbas endale suitsu kurku ja hakkas köhima.
„My ah free bush!“
„Väga naljakas, Leanne Praetor, mitu tsentuuriot sa sellel õppeaastal juba kahjutuks oled teinud?“ aasis Miah teise kella helisedes ning Leanne, kes suutis lõpuks jälle hingata, kustutas oma suitsu ära ja keskles ukse poole, Rheon tema kannul.
„Tead mis, Miah Hart, tule lõuna ajal minu ja Rheoni seltsi, ma olen kindel, et meil on lõbus!“
„Mis te nüüd, ma olen kindel, et te tahate omavahel olla,“ raputas Miah pead.
„Miks me seda peaksime tahtma?“ oli Leanne segaduses.
„Te olete ju paar, kas pole?“ pööritas Miah silmi. „Te sobite sama hästi nagu Võluv Prints ja Võrratu Kaunitar!“
Vaikus, mis sellele järgnes, oli nii pahaendeline, et Miahl’le tundus, nagu oleks ta timuka majas poomisteemalist nalja teinud, aga ta ei saanud aru, milles tema möödalask seisneda võis. Nad ju sobisid, see oli siililegi selge! Leanne oli mässumeelse külatüdruku tüüp ja Rheon kaitsva rüütli tüüp, kui nad oleks olnud armastusromaani kaanel, oleks sellest saanud suurem müügihitt kui „Christian Grey viiskümmend videvikku“ või mis selle raamatu nimi oligi, mida Miah lapsena lugenud oli. Ta ei mäletanud enam täpselt, ainus, mis talle meelde tuli, oli see, et selles raamatus kohtusid sädelev vampiir ja kirjandusüliõpilane ning mängisid sidumismänge...
„Miah, mulle tundub, et sul on ka praegu väga tugev auruga migreen,“ ajas Leanne, kelle hääl oli kime ja kärisev, segamini auru ja aura, „miks muidu peaksid sa midagi nii rumalat ütlema?“
Rheon noogutas. „Kas sa oled mind korralikult vaadanud?“ küsis ta pahuralt, ent Miah’le tundus, et see küsimus ei olnud suunatud temale, vaid Leanne’ile, ja ta ei teadnud, kuidas sellele vastata. Juhul, kui ta üldse vastama pidi, äkki kavatses Leanne seda tema eest teha. Ei, siiski mitte, Leanne kohendas oma käe ümber olevat siidisalli, lehvitas neile mõlemale, hõikas „Pärast näeme!“ ja kadus, jättes Miah Rheoniga kahekesi, jätmata poisile mingit kahtlust, et tema küll mingit korralikku vaatamist teostama ei hakka.
Miah saatis tüdrukut pilguga, nagu ka Rheon, ning koondas siis oma tähelepanu noormehe näole, kissitades pisut silmi, kui ta teda uuris. Alguses ei märganud ta midagi peale ilu, mis varjutas isegi Antiik-Kreeka kuroste omad, rääkimata koredest, kuid mida kauem ta vaatas, seda rohkem hakkas talle tunduma, nagu oleks midagi Rheoni näos paigast nihkunud ja ta nägi enda ees kahte Rheoni, ühte ilusat ja teist inetut. Tema silmade ees hakkas virvendama ja ta oleks kukkunud, kuid Rheon püüdis ta kinni.
„Kas kõik on korras?“ küsis ta, mis oli iseenesest veelgi rumalam kui Miah’ küsimus Rheoni ja Leanne’i suhtestaatuse kohta, sest kui Miah’ga oleks kõik korras olnud, oleks ta praegu olnud juba tagasiteel klassi, mitte Rheoni käte vahel, aga kuidagi sundis ta enda hääle normaalseks ega hakanud nähvama.
„Jah, muidugi on kõik korras, mulle lihtsalt pööraselt meeldib, kui kellegi tugevad käed mind hoiavad, aga mulle meeldiks, kui need tugevad käed kuuluksid tüdrukule.“
„Sa oled veider,
myheart,“ pomises Rheon, pannes Miah’ naeratama. Värelus, mis tema silmi pitsitas, kadus ja Rheon nägi välja sama kütkestav kui varem. Kurat, kui Leanne tema pruut ei olnud, siis oli ta ilmselt lesbi, Miah kahetses, et ei olnud varem selle peale tulnud.
„Ütle mulle midagi, mida ma juba ei tea,
Я_R.“
„Kas ma saadan su klassi?“ päris Rheon murelikult, kuid Miah kinnitas, et seda pole vaja. Rheon suundus kolmandale korrusele algebrasse, Miah aga läks tagasi teisele korrusele õpetaja Simingtoni järgmisesse tundi ja otsustas, et kui vähegi võimalik, püüab ta koos Rheoni ja Leanne’iga lõuna söömist vältida, sest tal oli kuri kahtlus, et võib seda tehes näoli taldrikusse prantsatada, sest vaevalt et Rheon teda kinni hakkab püüdma, kui ta teisel pool lauda istub, ja sellist alandust tahtis ta iga hinna eest vältida, kuna tema reputatsioon oli juba niigi miinustes ja peedisalat otsaette oli viimane, mida ta vajas.
Miah ei teadnud, kuidas ta oli ära arvanud, et sel päeval serveeritakse sööklas just nimelt peedisalatit – muidugi mitte ainult, sinna juurde käis ka mingi lihajas ollus, millele poiss keeldus otsustavalt nime andmast - , küll aga oli ta eksinud, arvates, et tal on Leanne’i ja Rheoni eest pääsu, sest kuskil mujal ei olnud lihtsalt ühtegi vaba kohta. Miah silmas vaid ühte teist lauda, kuhu ta oleks mahtunud, aga seal istus see neetud pikk ja kiitsakas punapea, seljas ¹otiruuduline kahe rinnataskuga triiksärk, ja kui ta Miah’le lehvitas, paljastades oma käe meheliku kuju ja andes Miah’le mõista, et on ehitatud üles ehitatud Y, mitte X-kromosoomi najale, marssis Miah otseteed läbi söökla ja potsatas Rheoni ja Leanne’i vahele, nagu kuuluksid nad kokku ja oleksid Mason A. Vestringi nimelise keskkooli kuldne kolmik.
Ta märkas, et kumbki, ei Rheon ega Leanne, ei söönud koolitoitu, vaid nende nina all laual olid võileibadega täidetud lõunasöögikarbid, ja tegi endale mõttes märkuse, et nii peabki, sest peedisalat ja tundmatu löga ei tahtnud tema silmis mitte kuidagi toidukategooriasse mahtuda. Isegi onu Marcuse toidud nägid isuäratavamad välja, kuigi parimal juhul oskas mees ainult makarone keeta.
„Kuulge, kas see sodi on ohutu?“ päris ta igaks juhuks.
Rheon kehitas õlgu. „Ju vist on, kuigi ma ütlen ausalt, et ükski terve mõistusega inimene seda küll ei sööks.“
Miah kortsutas kulmu. „Aga leti ees on ju järjekord.“
„Noh, vaesed ei saa endale tervet mõistust lubada,“ kostis Leanne. „See lobi on peaaegu tasuta, nii et nad söövad ja ei kurda. Ega meilgi raha loopida pole, aga palju meeldivam on süüa midagi sellist, mis ei pane sind soovima, et oleksid sündinud ilma maitsemeelteta.“
„Sellel singil on naljakas maitse,“ ütles Rheon, hammustades võileiba, mille ta Leanne’i karbist, mis oli suurem kui tema oma, ära oli nihverdanud, otsekui tellitult, ja tüdruk suskas teda küünarnukiga.
„Jäta jama, sellel oli alles eile tähtaeg!“
Otsustades nende vaidlusesse mitte sekkuda, kaevus Miah oma portsjonisse ning laskis oma pilgul mööda sööklat käia. Tõesti, terve koolipere tundus olevat lõuna ajaks kokku kogunenud ja enamikul nendest olid laual kandikud koolitoiduga. Kes teab, võib-olla oli see nende ainuke võimalus päeva jooksul sooja sööki saada, see ei tahtnud Miah’le hästi pähe mahtuda. Ta vanemad polnud kunagi olnud rikkad, aga sellest hoolimata oli neil olnud piisavalt raha, et Prantsusmaale puhkama sõita ja lasta end kuuliauke täis kõmmutada...
Miah ahmis oma toidu kiiresti sisse, et vähem mõelda, ning lõpetas söömise esimesena, piiludes silmanurgast tahtmatult üksiku punapea poole, kes oli ilmselt söömise juba lõpetanud ja oma nõud ära viinud. Rahvast vooris sööklasse ikka veel juurde, aga nad sihtisid teistes laudades vabanevaid kohti ja kuigi selles lauas oli viis tühja tooli, hoidsid kõik sellest eemale, nagu oleks poiss olnud kõigi silmis heidik. Enne, kui poiss oli tema juurde ilmunud ja temaga rääkinud, öeldes asju, mis just Miah’ kõrvu ei paitanud, ei olnud Miah teda märganudki ja see oli väga ebatavaline, kuna ta oli harjunud inimesi vaatlema ja pani rõhku esmamuljele, mida tal selle poisi puhul tekkinud ei olnud, nagu oleks ta anomaalia korrapäraste jõujoonte reas.
Miah suskas kõrre läbi ¹okolaadipiima paki membraani ja võttis luristades suure lonksu, tõstmata pilku eemalasuvalt laualt. „Miks see laud nii tühi on?“ küsis ta viimaks, kui uudishimu temast enam võitu ei saanud ja kui üks
steampunk’i stiilis riietatud t¹ikk ääreni täis kandikuga sellest lauast mööda vaarus, otsides kohta, kuhu istuda, ja endale joogijogurtit rinna peale loksutas, nii et see nägi välja nagu... khmm, jah, just nii, nagu see välja nägi.
„Mis laud, see, mis seina vastas on või?“ haukas Leanne võileiba, mille vahelt voolas välja õlitilk. Ehk oli see mõeldud kellegi mutritele?
„Jah, see laud,“ nookas Miah peaga laua poole, mille taga poiss tooliga kiikuma oli hakanud ja tajudes Miah’ pilku, lehvitas ta talle, kukkudes peaaegu ümber ja hirnudes totakalt.
„Kui hea, et sa küsisid!“ ütles Leanne näost särama lüües, ignoreerides Rheoni, kes vaatas tooliga trikitavat poissi nii, nagu tahaks häbi pärast maa alla vajuda. „See laud on üks Mason A. Vestringi nimelise kooli seitsmest müsteeriumist!“
„Seitse müsteeriumit?“ uuris Miah. „Selles koolis on ka seitse müsteeriumit?“ Tema eelmises koolis oli olnud sama palju müsteeriume, aga kui kellelgi need ette paluti lugeda, oli vähe õpilasi, kelle arvamused sellest, mis seitse müsteeriumit on, kattusid, nii et mitteametlikult oli neid umbes seitsmekümne ringis ja tõsi polnud nendest suure tõenäosusega mitte ükski, kui ehk välja arvata lugu kummitusest, kes vahel harva pööningul vilistas. Juhul, kui ventilaatorit, mille keegi seina oli unustanud ja mis hakkas alati tööle, kui voolu pinge koolimajas kõikus, kummituseks sai nimetada.
„Ma peaksin sulle pärast ringkäigu tegema ja sulle kõigest rääkima, aga mul pole aega, nii et ma räägin sulle lühidalt,“ selgitas Leanne, hakates sõrmedel loendama. „Selle kooli seitse müsteeriumit on keemialabor, kust kogu aeg katseklaasid kaovad; bioloogiaklassi luukere, kelle käed on pikemad kui jalad, aga ainult siis, kui on neljapäev; trepp, mille kolmeteistkümnes aste logiseb; veritsev koopiamasin; neetud sööklalaud; peegel, mis kunagi tolmuseks ei lähe ja minu isiklik lemmik, garderoobis ringi kõndiv mantel!“
„Neetud sööklalaud?“ kordas Miah, pööramata garderoobis ringi kõndivale mantlile mingit tähelepanu, sest ta ei teadnud, kas see on karusnahast või harilik vatiinist mantel.
„Keegi ei tea, kuidas sellest lauast neetud sööklalaud sai, aga selles lauas pole viimased paarkümmend aastat mitte keegi istunud!“
„Mitte keegi?“ Andke andeks, aga kas ruuduline kutt oli
another, et Leanne teeskles, nagu poleks teda olemas?
„Jah, mitte keegi,“ kinnitas Rheon, aga tema sõnades oli midagi, mis takistas Miah’l neid uskumast.
„Eh, Leanne, ise huvitud okultismist, aga ei tea, miks neetud sööklalaud neetud on!“ pudistas nende selja taga seisma jäänud afropatsidega tüdruk, kes oli Leanne’i juttu pealt kuulanud, lauaservale leivaraasukesi.
„No ja siis, Sybil, kõike ei saagi teada!“ lajatas Leanne. „Vaevalt et sa isegi tead!“
„Ma tean mantli kohta!“ vaidles Sybil vastu.
„Miah ei küsinud mantli kohta,“ pomises Rheon, aga enne, kui Miah jõudis Sybililt paluda, et ta mantli unustaks, astus söökla uksest sisse detektiiv Drew Tellermate, juuksed lohakasse hobusesabasse pandud ja nahktagi kortsunum kui kunagi varem, ja hakkas tema poole astuma. Neetud sööklalauas istuv poiss üritas talle jalga ette panna, kuid naine ei teinud teda märkama, vaid kõndis segamatult edasi, püüdes endale kõigi pilgud, ja seisatas Miah’ ees veel enne, kui Miah jõudis poetada „ettevaatust, siit tuleb nõid, kes Dorothyga põrandat pühkis“. Mis siis, et tegelikult oli Drew Tellermate hoopis temaga põrandat pühkinud, kuigi sel hetkel oli Kent Clark tema kõrval olnud.
„Tere päevast, mister Oakheart, kuidas teie esimene koolipäev uues keskkonnas läinud on?“ Naise hääl oli sõbralik, ent Miah teadis, et see polnud midagi muud kui teesklus.
„Tere päevast teilegi, detektiiv Tellermate. Siiani läks mul üsna hästi, aga mul on tunne, et te olete siin selleks, et seda muuta.“
„Teil on õigus, miks muidu oleks mul põhjust teid külastada,“ lausus naine, kelle üks silm vaatas ukse, teine akna poole, ning Miah võpatas, kui naise mõlemad silmad end tema näkku puurisid, vaadates teda nagu putukat hetk enne seda, kui ta lömastatakse. „Ma tulin teid hoiatama, mister Oakheart, sest mulle tundub, et te olete unustanud, mida mina ja Kent, tähendab, uurija Clark, teilt ootame.“
„Ma arvan, et ma ei vaja ühtegi hoiatust kelleltki, kes kasutab oma eesmärgi saavutamiseks vigastatud inimese kallal vägivalda.“ Miah tõusis püsti, kõrgudes detektiiv Tellermate’i kohal – ta ei olnud varem tajunud, et on naisest pikem, sest lõviosa nende viimasest kohtumisest oli ta olnud käsist aheldatud - , kuid naine ei teinud teist nägugi, olles omandanud stoiliselt rahuliku ilme. Küllap oli ta voodis ka sama näoga, Miah ei suutnud ette kujutada, et Drew Tellermate’i näojooned oleksid sobinud kirglikkuse väljendamiseks, ainult tema silmad lõid särama, kui tuli aeg enda üleolekut demonstreerida, ja selle poolest ei erinenud ta millegi poolest ühestki teisest inimesest. „Ma arvan, et kuuli saamine oleks mulle ka siis teie löökidest vähem haiget teinud, kui snaiper mind kubemesse tulistanud oleks! Olete te kindel, et tahate minu lähedal olla? Üks vale liigutus ja ma tõotan, et seekord võtan ma asja tõsiselt ja hoolitsen selle eest, et teid ootaks töö juures distsiplinaarjuurdlus!“
Drew Tellermate pani käed taskusse ja kehitas õlgu. Ilmselt oleks ta pidanud kuskil seal vahepeal Miah’le oma ametimärki näitama, aga teda ei huvitanud. „Ma pean möönma, et me läksime eelmisel korral tõesti üle piiri, aga selleks oli ka põhjust ja oleks ka praegu, isegi rohkem, kui te saate aru, mida ma silmas pean.“
„Ei saa,“ kinnitas Miah.
„Lubage mul see endale selgeks teha,“ kostis naine, koukis taskust välja ilge apteegilõhnalise piparmündipastilli ja pistis selle endale suhu. „Te olete uurimise all, mister Oakheart, ja olete käitunud viisil, mis võimaldaks mul teid kohe arreteerida, kui selleks kõrgemalt poolt käsk antaks. Te lahkusite kellelegi teatamata Fargost ja Põhja-Dakota osariigist, kuigi te ei oleks tohtinud seda teha. Meil ei jää muud üle kui käsitleda seda võimude eest põgenemisena ja see tugevdab veelgi meie arvamust, et Leon Wilsoni, teie kaasosalise mälupulk on teie käes ja et teie eesmärk on seda varjata!“
Leon Wilsoni mälupulk, mida Miah oma riiete all kaelas kandis, tundus kaaluvat terve tonni ja poisile tundus, nagu oleks see hõõguma hakanud, ähvardades tema riietesse augu põletada, kuid ta hoidis end vaos ning ei hakanud seda puudutama, sest oleks end sellega ära andnud. Kõik sööklas olevad õpilased ja õpetajad vaatasid teda, põrgu päralt, isegi sööklatädid vaatasid, ja Miah tundis suuremat hirmu kui Leon Wilsoni kõrval seistes, püstolitoru vastu meelekohta surutud, aga ta ei tohtinud enesevalitsust kaotada, sest seda teha oleks tähendanud lasta Drew Tellermate’il võita. „Ma ei ole Leon Wilsoni kaasosaline ja mul ei ole tema mälupulka, nii et palun lubage mul rahus oma eluga edasi minna!“ urises ta. „Mis on saanud süütuse presumptsioonist?“
„Süütuse presumptsioon ei kehti terroristide puhul, isegi kui nende süüd ei ole võimalik tõestada,“ oli naine tõsine. „Pidage meeles, mister Oakheart, et meil on väga pikad käed ja kui te ei toimi õigesti ja ei anna meile seda, mida me tahame, hakkavad need käed kaevama mineviku mälus ja võivad seada keerulisse olukorda need, kellest te kõige rohkem hoolite.“
Miah’ õlad värisesid vihast ning ta astus sammu ettepoole, ent Drew Tellermate tõmbas Miah’ tooli nende vahele. Poisi kott, mis selle küljes rippus, kukkus maha, nii et tema must rohukarp lahti läks ja süstal selle seest välja veeres, põrandale kõigile vaatamiseks.
„Heldeke, mister Oakheart, ma loodan, et see on teie ravim, mitte midagi muud, sest vastasel korral võib see osuutuda teie süüdimõistmisel raskendavaks asjaoluks, mis teie karistust pikendab. Leon Wilsonile oli määratud viiekümne aasta pikkune vanglakaristus ja on väga ebatõenäoline, et teid lühem ees ootab.“
Naine pööras Miah’le selja ja hakkas sööklast välja kõndima, pöördudes enne veel korraks ning lükates süstla jalaga Miah’st eemale, kui poiss seda üles võtma kummardus, silmad häbi täis, ning selleks, et seda kätte saada, pidi ta tema kõrvale põlvitama ja käe välja sirutama, jättes mulje, nagu kummardaks ta naise kui endast kõrgema ees, mis siis, et oma käitumisega oli keskealine detektiiv tõestanud, et on Miah’st madalam, sest pidi tema üle võidu saavutamiseks teiste inimestega manipuleerima.
„Küsige oma onult, millal ta viimati Kannon Hamasakiga, tagaotsitava kurjategijaga kohtus, võib juhtuda, et ta annab teile üllatava vastuse,“ palus Drew Tellermate magusalt. „Peatse jällenägemiseni, mister Oakheart, ja ärge unustage, et kui te hoolikalt järele ei mõtle, kujuneb meie järgmine vestlus samasuguseks kui eelmine ja te pole ainus, kes selle pärast kannatama peab.“
Miah oli teda alahinnanud. See naine ei manipuleerinud mitte ainult teiste inimestega, vaid ka temaga ja raev tema sees tõusis kiiresti keemistemperatuurini nii Celsiuse kui Fahrenheiti skaalal, kui ta mõistis, et Drew Tellermate oli äsja onu Marcust ähvardanud. Ta tahtis naisele järele söösta ja teda poksikotina kasutada, aga Rheon krabas tema randmest ja raputas pead.
„Hinga sügavalt sisse ja välja, kõik on korras,“ rahustas ta Miah’t ja kuigi need kolm kaunist sõna olid õhuga täidetud ja Miah teadis, et hingamine muudab sama vähe kui hingamata jätmine, tegi ta seda, mida Rheon palus.
Willa Kay Freiburg tõusis laua tagant püsti, tõmbas käega läbi oma tumepruunide lokkide, pühkis suu salvrätikuga puhtaks ja tuli Miah’ juurde, silmis palju sõjakam tuluke kui see, mida Miah hommikul tema silmades oli näinud. „Häbematu valetaja!“ kriiskas ta ja virutas Miah’le kõrvakiilu, mis oli seda alandavam, et see juhtus kõigi silme all. „Kui sa arvad, et keegi meist sind kunagi omaks võtab, siis sa eksid! Kas sa arvasid tõesti, et kui sa ausat nägu teed, ei tule välja, et sa oled okultist ja narkomaan? Samhainshire on väike kogukond, aga me hoiame omavahel kokku ja me ei taha sind siia! Mine tagasi sinna, kust sa tulid, see ei ole sinu linn!“
„Ma sündisin siin!“ sisistas Miah kokku surutud hammaste vahelt. „Kas sa saad enda kohta sama öelda?“
„Sul on õigus, ma sündisin Cheyenne’is, aga minu süda on siin ja ma kavatsen seda linna kaitsta!“ Willa ajas pea kuklasse ja vaatas Miah’le ülevalt alla. „Miks sa ikka veel siin oled?“
Willa pidas silmas seda, miks ei olnud Miah veel sööklast lahkunud, kui Willa talle selgeks tegi, kuidas temasse edaspidi suhtutakse ja et kõik, kes ei olnud pärast ajalehtede lugemist tema süüsse uskunud, tegid seda nüüd, kuid tüdruku küsimus puudutas midagi Miah’ sisemuses, mis oli kättesaadav vaid neile, kes ei teadnud, mida nad otsivad, ning Willa teadis seda sama vähe kui Miah, ent oli sellest hoolimata suutnud läbi tema koore tungida.
Miah ei teadnud, miks ta veel seal oli, aga kus üldse oli SEAL?
„Ma ei tea,“ ütles ta ausalt.
Willa turtsatas põlglikult, pööras Miah’le selja ja läks sööklast välja. Üksteise järel tõusid kõik Miah’ klassikaaslased püsti ja järgnesid talle, andes Miah’le sõnatult mõista, et nad jagavad Willa arvamust ning et Miah’st on saanud
persona non grata, mitte
primus inter pares, nagu poiss tahtmatult lootnud oli.
Uut algust, mida Miah lootnud oli, ei olnud sündinud, Drew Tellermate oli selle eest hoolt kandnud, nagu kavatses kanda ka selle eest, et Miah näeks peatselt päikest vaid vanglatrellide vahelt, kuigi ta oli süütu, sest süütus ei maksnud midagi, kui keegi sellesse ei uskunud, ja kuidas olekski nad saanud seda teha, kui Miah oli kogu maailma silmis samasugune kurjategija nagu D¾ihaadi Jane, kes oli tõestanud, et terrorism ei küsinud rahvust ega sugu.
„On alles jobud, nii nüüd küll käituma ei peaks,“ arvas Leanne, „samas pole sellest Freibergi asjanduselt muud oodatagi...“
„Freiburgi,“ parandas Miah teda, püüdes samal ajal meenutada mehe nime, keda D¾ihaadi Jane mõrvata oli tahtnud, kuigi see lugu oli leidnud aset ammu enne tema sündimist.
„Olgu kuidas on, igal juhul on see Willa Misiganesburger vastik,“ kirtsutas Leanne nina, „tema ja see tagistatud õudus võiksid toa võtta ja...“
„Aitab, Leanne, sinu sõnad ei pane Miah’t end paremini tundma,“ palus Rheon tüdrukut. Poisi pilk libises süstlale, mida Miah nii kõvasti käes hoidis, et tundus, nagu tahaks ta plastmassi läbi oma peopesa suruda. „Vabandust, et ma seda küsin, aga kas sa oled diabeetik?“
Miah naeratas talle kurvalt. „Oleks see vaid nii.“ Tõesti, oleks see vaid nii! „Ma räägin sulle sellest kunagi lähemalt, kui üldse räägin, sest ma ei ole kindel, kas sa pärast tänast enam minuga rääkida tahad.“
Miah lükkas tooli laua alla tagasi, torkas süstla tagasi sinna, kuhu see kuulus ning viis kandiku riiulisse. Kui alguses oli ta mõelnud veel ühe portsu võtta, sest aega nagu oli, siis nüüd ei tahtnud ta selle peale isegi mõelda, nagu ka kooli jäämise peale. Põrgusse kõik, ta läheb koju, arvaku teised pealegi, et ta hakkab kaugjuhtimise teel Kyotole ja Osakale vesinikupommi viskama. „Homme on uus päev,“ ütles Scarlett O’Hara „Tuulest viidud“ lõpus ja see lihtne lause väljendas ainsat asja, mille peale Miah hetkel mõelda suutis.
Homme on uus päev, nii et milleks täna rohkem kannatada, kui seda ka homme teha saab.
Miah oli lapsest saati kerge unega, magades öö jooksul keskmiselt vaid kuus tundi ja ärgates iga väiksema heli peale, kuid alates sellest ajast, kui haigus ta jalust maha niitis, oli iga päev ja öö, mis sellele järgnes, tema jaoks väljakutse, ning ta vaevles kroonilise unepuuduse käes, mis võis muutuda nii tõsiseks, et ta võis enda välja puhkamiseks magada mitu päeva järjest, võimetu ärkama, ning sellistel puhkudel oli onu Marcus see, kes pidi tema ravimise eest hoolt kandma. Krooniline unepuudus oli üks põhjuseid, miks Miah alati pärast kokku kukkumist päevi teadvuseta oli – ta oli nagu vana tolmu täis ja undava ventilaatoriga arvuti, mis pärast igat kokkujooksmist terve igaviku sisse lülitus, kui üldse, ning kõige parem oli see masin rahule jätta, kuni ta ise uuesti tööle hakkas.
Algsest kolmest süstist oli saanud viis süsti päevas, seejärel seitse süsti päevas ning lõpuks kaheksa süsti päevas, rääkimata sellest, et ka sellest hakkas väheks jääma. Enamasti sai Miah öösel vaid paar tundi und, enne kui helises alarm ning tal oli pärast esimest öist süsti alati väga raske magama jääda, nii et tihti saigi ta öösel magada vaid mõne silmapilgu, mille lisandusid vahel päevased tukastused. Ilmselgelt oli seda liiga vähe, kuid Miah’ vaim oli õppinud sellega elama ja sundinud ka tema keha sama tegema. Tumedad rõngad tema silmade all olid vaevumärgatavad, tema pulss ja vererõhk kerkisid harva keskmisest kõrgemale ja ta ei olnud peaaegu kunagi kergesti ärrituv, kuigi seda oleks võinud temalt oodata, kuna vähene magamine mõjutas suurel määral inimeste käitumist. Võis peaaegu öelda, et temaga oli kõik korras, aga loomulikult oli rõhk sõnal „peaaegu“, sest tugevad peavalud ja hallutsinatsioonid vaevalt et tema olukorda ilustasid, kuigi oleks olnud ime, kui tal pärast oma läbielamisi mingeid vaevuseid ei oleks olnud, sest see oleks olnud ime ja Miah polnud kunagi ühtegi imet näinud.
Kui ta korteri ukse lukust lahti keeras ja tuppa astus, tundis ta korraga meeletut janu ja koolikoti põrandale visanud, suundus ta kööki ja kraani lahti keeranud, täitis klaasi veega. See maitses rooste järele, nagu läbi vanade torude voolav vesi ikka, kuid Miah jõi seda nii ahnelt, et tõmbas endale vett kurku. Ta pillas klaasi põrandale, tagudes endale vastu rinda, et vett kopsust välja köhida, kuid see ei õnnestunud ja teda tabas lämbumistunne, mis tema rindkere kokku surus. Ta ei olnud enam köögis, vaid põlvili külmas ja pimedas ruumis, mis lõhnas betooni järele, ning tema pea oli vee all. Tema pea oli kellegi haardes ja tema põsk puudutas klaasi jahedat pinda, sel ajal kui tema huuled käisid kinni ja lahti, nagu oleks ta kuivale sattunud kala, pannes teda õhu asemel üha rohkem vett oma kopsudesse tõmbama. Tema käed pekslesid abitult vastu põrandat, kuid tema jõud oli raugemas ning...
...segisti küljest murdus lahti tükk roostetanud metalli ning veejuga purskas talle näkku, leotades ta kõigest paari sekundiga läbimärjaks. Kaua võis? Alles pärast seda, kui ta oli suure vaevaga metallitüki selle õigele kohale tagasi surunud ja aru saanud, et seda kraani ei ole võimalik enam kasutada, sai ta aru, et oli taas kogenud midagi sellist, mis oli sama mõistetamatu kui kujutluspilt seitsmest ahelates ebardist, kelle eluküünla ta kustutas.
Ta vajas nii Toruabi kui Ajuabi.
Miah vahetas riided ära ning heitis elutoa diivanile külili, et veidi puhata, kuid tema silmad vajusid kinni ning ta ei avanud oma silmi enne, kui kuulis ukse avanemist, kuid nähtamatud käed raputasid tema silmadele uneliiva ning ta virgus alles mõne aja pärast, kui onu Marcus, riided veeplekilised ja juuksed tilkuvad, tema ees seisis. „Kraan ei tööta.“
„Ma tean,“ kostis Miah end püsti ajades ning tal hakkas juba teist korda päeva jooksul silmade ees virvendama, kuid onu Marcus ei märganud seda õnneks, kuna ta oli keskendunud oma juuste sättimisele.
„Mida me teeme?“
„Miks sa minu käest küsid?“ osutas Miah sõrmega köögi poole, teadmata, kust tuli see viha, mida ta enda sees tundis. Kas onu Marcus oli alati nii ebakompetentne olnud? Tema varasemat ametit arvestades oli seda raske uskuda ja Miah ei pidanud silmas preestrindust, vaid midagi muud. „Kuidas sa üldse nii kaua elus oled püsinud, kui sa ei tea isegi torutööde kohta midagi? Siililegi on selge, et me peame kas Toruabi kutsuma või ise ehituspoodi minema, ma eelistaksin viimast, sest see on odavam! Äkki ei tule sa selle peale ka? Issand jumal, mul ei ole lihtsalt sõnu...“
Onu Marcus vaikis, oodates, kuni Miah maha rahuneb, ning vaatas teda kaastundlikult. „Halb päev?“
Miah hingas pahinal välja. „Millal enne mul hea päev on olnud?“
Onu Marcus kehitas õlgu. „Ma ei tea, aga ma tahaksin enda kohta sama küsida.“
Miah magas sellel ööl veel halvemini kui tavaliselt. Tema peas keerlesid pildid möödunud päevast ning päevadest, mida ta meenutada ei suutnud, kuid mis olid osa temast ning valasid õli tulle Willa Kay Freiburgi küsimusele, miks ta ikka veel seal oli ning tekitades temas tunde, et tal oleks parem, kui teda olemas ei oleks. Valguslaigud mängisid tema silmalaugudel, manades tema silmade ette nägusid, mille omanikke ta tundis ja samas ei tundnud, ning ta ärkas võpatusega hetk enne alarmi, tundes, nagu oleks ¹otiruudulise triiksärgiga punapäine poiss talle oma sõnad
„Mul on midagi, mida sa oma ellu vajad, ja usu mind, sa tahad seda. Mu aadress on Faraday Avenue 15-4“ uuesti kõrva sosistanud.
Miah polnud kunagi nii kaua peegli ees seistes julgust kogunud kui sellel hommikul, kui ta valmistus teiseks koolipäevaks, aga mida kauem ta enda peegelpilti vaatas, seda enesekindlamaks ta muutus. Hoolimata oma saatuse kurvidest, mis polnud vallatud, vaid hoopis õnnetud, oli ta alati võitleja olnud ja tal ei olnud mingit põhjust karta kampa madalalaubalisi – see ei olnud vihje rassi- ega rahvustunnustele, hoidku Jumal selle eest – põmmpäid, kes püüdsid talle silti külge kleepida, sest olid näinud kedagi selleks eeskuju näitamas.
Poiss naeratas endale julgustavalt, pigistas hetkeks Leon Wilsoni mälupulka, mis tal kaelas rippus, libistas selle seejärel tagasi oma särgi alla ja suundus majast välja, siirdudes kooli poole, valides seekord teise tee, et ümbrusega paremini tutvuda – ja kooli hiljaks jääda, sest kui aus olla, ei tahtnud ta sinna kohe sugugi minna, kuigi püüdis endale vastupidist väita – ning keeras pärast veerand tundi kestnud jalutuskäiku kõrvaltänavasse, millel asuvad majad vanad räämas puumajad olid nii viletsas seisukorras, et kolm nendest olid ümbritsetud hoiatava lindiga ja nagu sellest oleks veel vähe olnud, oli ühel kiri VARISEMISOHTLIK. Miah neelatas, kui märkas, et tegu on Faraday Avenue’ga, ja ta kiirendas sammu, kuid maja number 15 tundus teda jälgivat, nagu oleksid sellel silmad, ja ta jäi alistunult maja ees seisma.
Faraday Avenue 15 nägi välja, nagu oleks see maha jäetud. Kolmekorruseline lobudiku, milles asus viis korterit, kunagisest hiilgusest andsid tunnistust kooruv punane värv ja aknaraamid, mida keegi oli püüdnud alles hiljuti valgeks võõbata, kuid sellest ei olnud piisanud, et majale elu sisse puhuda ja laudadega kinni löödud uks tekitas Miah’s kõhedust.
Kuidas sai keegi selles majas elada, kui see oli hüljatum kui kõik Victor Hugo tegelased kokku?
Miah tõstis pilgu ja maja silmad vaatasid sel hetkel otse tema omadesse.
©otiruudulise triiksärgiga poiss, juuksed hommikuselt sassis ja näol lahke naeratus, seisis kolmanda korruse vasakpoolse akna juures ja sirutas oma käe aknast välja Miah’ poole, nagu viipaks ta teda läbi astuma. Midagi selles ¾estis tekitas Miah’s põgenemissoovi, mida oli võimatu eirata ja alles siis, kui ta oli ümber pööranud ja õudustäratava maja enda selja taha jätnud, sai ta aru, mis teda rahutuks tegi.
Aken oli olnud suletud, mis tähendas, et poisi käsi sirutus tema poole läbi klaasi, mis ei purunenud, vaid laskis sellel endast läbi tungida, nagu koosneks poisi käsi nähtamatutest mateeriaosakestest, mis võisid materialiseeruda kõikjal, või nagu...
...poleks seda olemas olnud ja see oleks eksisteerinud ainult Miah’ ettekujutuses.
Pealkiri: Re: RRS: Messia teine tulemine[32/32+epiloog;lõpetatud!] ![RRS: Messia teine tulemine[32/32+epiloog;lõpetatud!] - Page 8 Icon_minitime](https://2img.net/i/fa/icon_minitime.gif){kind=icon}
18/12/2012, 18:21
