Selles osas heidan ma pisut valgust Arra läbielamistele, mida vaevalt kellelegi teisele sooviks, aga pikemalt peatun ma nendel tulevikus, sest sellest, kui Arra Ameerikast lahkus, on möödas umbes kuusteist aastat ja see nõuab põhjalikumat käsitlemist
Kui keegi märkab mõnda viga, siis karjuge, sest mu aju on kokkutuleku järel väga väsinud
Enjoy!
**
9.Marcus kandis Jeremiah’ autosse, keeras süütevõtit ning pööras auto tagasi Verdammti suunas, kuhu ta neile kahetoalise korteri oli ostnud. Ta aimas, et Jeremiah’ ei ole tema otsusega rahul, sest kes ikka tahaks elada sellises saastas rajoonis, kuid sellest oli hetkel tähtsamaid asju, näiteks see, et Jeremiah nägi välja nii, nagu oleks ta juba vähemalt veerand tundi surnud olnud. Poiss oli nii kahvatu, et onu Marcusel tekkis tunne, nagu näeks ta tema asemel kooljat ning ta ei teadnud, kuidas tema enesetunnet parandada. Jeremiah oli tema eest varjanud, et tema ravimi toime on nõrgenenud ning et ta vajab seda tihedamini, mistõttu Marcus ei olnud osanud ohumärke ära tunda ning see oli viinud selleni, et kannatada sai süütu tüdruk. Tahtmatult küsis Marcus endalt, kas see tüdruk oli surnuaias selle pärast, Troy Ilion oli käskinud tal seda teha, kuid heitis selle mõtte peast. Ei olnud vaja liiga paranoiliseks muutuda, Arya Romanova oli nii ja naa paranoiku nende mõlema eest.
Marcus peatas auto tumesiniseks värvitud kortermaja ees, mis oli Rhinegold Streetil üks viisakamaid, ning kandis Jeremiah’ trepist üles teisel korrusel asuvasse korterisse, kus tal oli võimalik poiss vaid põrandale asetada, kuna mööbel ei olnud veel kohale jõudnud. Nii palju siis usaldusväärsest ja odavast kolimisteenusest. Jeremiah vihkas seda, kui keegi teda süstimas nägi ja veelgi rohkem vihkas ta, kui keegi seda tema eest tegi, kuid onu Marcusel ei olnud valikut. Ta tõstis tema särgisaba üles, puhastas ära ruutsentimeetri suuruse ala Jeremiah' kõhul ja surus nõela läbi tema naha, lootes, et ei teinud talle haiget, ning hõõrus tema külmaks tõmbunud käsi, kuni värv Jeremiah’ näkku tagasi tuli ning ta jälle elav välja nägi. Onu Marcus asetas oma sügismantli tema külje alla madratsiks, heitis talle kurva pilgu ning läks korteri rõdule, pannes ukse enda järelt kinni ning püüdes tekkinud olukorda enda jaoks lahti mõtestada.
Troy Ilion – doktor Ilion, mõtles mees mõrult – oli alati Jeremiah’ jaoks olemas olnud, kui tema seisund halvenes, aga seekord ei olnud ta Jeremiah’le abi pakkunud ja arvatavasti ei saaks Jeremiah seda enam isegi siis, kui Marcus Arra Varjude Lordile välja annaks. Troy Ilion oli ravinud Jeremiah’ haigust, millest keegi teine peale tema jagu ei oleks saanud, ainult seetõttu, et ta ootas õiget aega, mil Jeremiah’t enda isekate eesmärkide täitmiseks ära kasutada ja nüüd, kui see aeg käes oli, kavatses ta oma plaanid teoks teha ja seejärel Jeremiah’st vabaneda...
...või teha midagi veel hullemat.
Lubada Jeremiah'l koletiseks muutuda.
Troy Ilionil oli õigus, aastate jooksul oli ta Jeremiah’sse liialt kiindunud ning laskis end sellel mõjutada. Eelkõige oleks ta pidanud olema Millenniumi Madude Vennaskonna liige Must Mamba ja Varjude Lordi truult teenima, kuid need kolm aastat, mis ta Jeremiah’le perekonda oli asendanud, olid jätnud oma jälje. Jeremiah oli muutunud talle kaugelt olulisemaks kui tema vennale Gilbertile ja tema naisele Ameliale ning ta soovis tihti, et nad oleksid päriselt sugulased olnud, sest see oleks päästnud ta süüst, mida ta nende tunnete pärast tundis, aga isegi kui nad ei olnud vere kaudu seotud, tahtis ta teha oma parima, et Jeremiah ei peaks kannatama ja see tähendas, et ta pidi midagi ette võtma, enne kui Troy Ilion teda takistab.
Ta valis Arya Romanova numbri ja jäi ootama. Kui palju kell Eestis oli? Polnud oluline. Peaasi, et polnud öö, Arya vihkas, kui teda öösel segati. Telefon kutsus kaheksa korda, enne kui Arya kõne vastu võttis.
„Mida sa tahad, Marcus?“ nõudis ta pahuralt, aga vaevalt et Marcus teda millegi olulise juures seganud oli, Arya oligi pidevalt pahur. Naissuguhormoonide üledoos, mis teha.
„Ühte teenet paluda,“ ausus mees kohe asja kallale. „Ma tahan Jeremiah’ sinu juurde saata. Asjad on tema jaoks liiga ohtlikuks muutunud.“
„Ma ostsin endale täna triibulised kummikud!“ vastas Arya Marcuse küsimust ignoreerides ja mees sai aru, et oli sattunud teemale, millest Arya rääkida ei tahtnud. Tõsi, see polnud mingi ime, Arya polnud kunagi Jeremiah’st rääkida tahtnud, sest iga kord, kui Marcus tema nime mainis, tõi see Arya silme ette Jonathani koleda surma.
„Kuidas triibulised kummikud asjasse puutuvad?“ küsis ta.
Arya tundus olevat pisut haavunud. „Kas sa tead, millised ilmad praegu Eestis on?“
„Ma arvan, et paremad kui siin, kui sa saad aru, mida ma ilma all silmas pean. Sina oled ainus, kes suudab Jeremiah’t kaitsta ja selleks pead sa ta enda juurde võtma.“
„Kas sa oled hulluks läinud?“ kähvas Arya, suutmata Marcust kauem ignoreerida. „Miks mina?“
„Troy Ilion kavatseb teda ära kasutada,“ vastas Marcus otsekoheselt, mängides närviliselt oma juuksesalguga.
Arya purskas seda kuuldes naerma. „Nagu erineks see millegi poolest sellest, mida sina ja sinu roomajad temaga kõik need aastad teinud olete! Ah et Troy Ilion ei või teda ära kasutada ja sina võid? See on mulle küll uudis!“
„Arya, palun!“ anus Marcus. „Kui ma ise tema kaitseks välja astun, võib juhtuda, et mind kõrvaldatakse ja siis ei saa ma tema heaks midagi teha!“
Jeremiah oli suureks kasvanud ja ei vajanud enam mehe kätt, vaid hoopis midagi muud, kuid paljas mõte sellest pani külmad judinad mööda Marcuse selgroogu alla jooksma.
Arra Romini verest sünteesitud sünteetiline aine oli ennast ammendamas, aga...
...oli midagi muud, mis seda asendada võis ja ainult Arya sai teda selles osas aidata.
„Kahju küll, Marcus, aga... KURAT VÕTAKS, AI, RONI MU PEALT MAHA JA KORISTA OMA NEETUD KÄPAD MU-“
Marcuseni jõudsid rüseluse helid ja sõnad võõras keeles, mida ta ei mõistnud ning siis kõne katkes, nagu oleks Arya telefoni maha pillanud. Paar minutit hiljem helistas naine talle tagasi, pisut hingetu ja ärevil.
„Vabandust, Marcus.“
„Mis see oli?“ päris Marcus.
„Mitte mis, vaid kes,“ kõlas Arya vastus ja Marcus taipas, et viimane ei ole kindel, kui palju ta teda usaldada võib. „Minu probleem.“
„Tülikas austaja?“ pakkus Marcus, tundes seda öeldes ootamatut armukadedushoogu, mis oleks võinud tema poolest vabalt tulemata jääda, sest enne sõi ta oma mütsi ära, kui Arya pärast armukadedaks läks. Jumal naeris kindlasti selle peale pihku, mis parata, sest lõppude lõpuks oli Marcus tema lemmiknarr, kui arvestada, kuidas tema suhted naistega välja kukkusid. Jep, naistega. Väga pikk ja veniv rõhk teisel sõnal.
„Ei, austajanna,“ ohkas Arya ja tema hääl ei kõlanud enam pahuralt, vaid rusutult. „Ta on mulle ohtlik ja ma pean kiiremas korras välja mõtlema, mida temaga ette võtta, sest... JEESUS, AI, KAS SA EI VÕIKS VIIS MINUTIT OODATA?“ Ta alandas oma hääle sosinaks. „Ma lähen temaga natukese aja pärast baari, kuna ta ei jäta mind enne rahule, kui on saanud minuga aega veeta. Noh, kas hakkad aru saama, miks ma Jeremiah’t siia ei taha?“
„Sa lubasid,“ meenutas Marcus talle.
„Tead, Marcus, kõike, mida ma purjus peaga ütlen, ei saa puhta kullana võtta, eriti kui sa pead silmas meie viimast kohtumist!“ turtsatas Arya. „Sina ilmselgelt nii purjus ei olnud, kui sa seda mäletad, aga mina ei tea, mida ma ütlesin või ei öelnud, nii et tee parem nägu, et ma hoidsin oma suu kinni!“
„Ma mäletan kõike, mis sellel ööl juhtus, nagu ka seda, et suurema osa ajast oli sinu suu ümber mu-“
„Miks sa sellesse nii traagiliselt suhtud?“ nõudis Arya. „Hästi, ma saan aru, ma ei oleks pidanud sulle nina alla hõõruma, et sa voodis nii vilets oled. Kui see sind rõõmustab, siis ma võtan oma sõnad tagasi, nii et ära nuta selle pärast nagu kass, kelle saba külge keegi konservipurgi on sidunud!“ Arya ei talitsenud oma keelt, nagu alati. „Ma ei saa siiamaani aru, miks sa selle pärast oma preestrikuuest loobusid, sa ei kavatsenud ju ometigi elu lõpuni süütuks jääda!“
„Sa ei saa aru,“ vangutas Marcus pead, kuigi Arya seda näha ei võinud. „Ma murdsin endale antud lubadust!“ Nagu katoliiklikus kirikus tavaks, oli Marcusele preestriks hakates selgeks saanud, et kuna ta ei olnud enne tõotuse andmist endale sobivat naist leidnud, ei naudi ta kunagi abieluinimeste rõõme, aga Aryal ei olnud sellest sooja ega külma, sest kuigi aastad olid tema juures nii mõndagi muutnud, oli tema iseloom samaks jäänud.
Kui Marcus talle oma suvepuhkuse ajal külla oli sõitnud, et oma silmaga veenduda, et teda ei ähvarda mingi oht, oli Arya ta ühel ööl, kui nad olid joonud liiga palju kokakoolaga Vana Tallinnat ja ei suutnud enam vahet teha, kus on lagi ja kus põrand, ära võrgutanud – et mitte obstsöönsemalt väljenduda – ning Marcus suutis vaevalt uskuda, et oli lasknud sellel sündida, sest Arya polnud naine ei tema südame ega ka keha järgi. Või noh, keha järgi veel kuidagi, muidu poleks ta lasknud asjadel nii kaugele minna, aga Arya hingega olid üsna närused lood, kuulus see ju lõppude lõpuks hoopis inimesele, kelle poole Marcus kunagi vaadanud ei oleks, kui ei oleks olnud neid, vabandust väljenduse pärast, üles ja alla hüplevaid ümaraid tisse, mis tema mõtlemisvõime röövisid.
Suutmata oma eksimusest üle saada, oli ta preestriametist loobunud ning taksojuhiks hakanud, lootes, et kunagi suudab ta kõigele sellele teise pilguga vaadata, kuid aimas, et seda ei juhtu enne, kui Arya saab tagasi selle, mis jumalanna A¹era temalt võtnud oli ning muutub selleks, kes ta oli varem, sest seni...
...oli ta Marcuse jaoks midagi enamat kui teised naised ning ta ei saanud seda endale lubada, kuna see oli tema jaoks hullem kui patt.
Ta ei tohtinud armastada neid, kelle elud ta oli hävitanud ning nii Arya kui Jeremiah kuulusid sellesse kategooriasse.
„Pigem vingud sa lihtsalt selle pärast, et ma võtsin endale selle, mille sa oleksid pidanud Kannonile kinkima või siis hoopis selle pärast, et A¹era ei andnud mulle Luna Nueva kuju!“ keeldus Arya mehe usulisi põhimõtteid mõistmast ning Marcus kuulis, kuidas Arya tulemasina nupule vajutas ja peene sigareti süütas, pahvides suitsu otse telefonitorusse.
„Igatahes ei taha ma sellest praegu rääkida, ma ütlesin sulle juba, et ma olen jamas, nii et ära hakka mind oma halaga ärritama.“
„Kes see naine on?“ päris Marcus, suutmata oma uudishimu taltsutada.
„Kui ta oleks naine, oleks kõik lihtne,“ ohkas Arya. „Ta on libarebane.“
„See ei ole võimalik!“ oleks Marcus telefoni peaaegu käest pillanud. „Libarebaseid ei ole olemas!“
„Nagu ka ingleid, deemoneid, zombisid, libahunte ja vampiire,“ kommenteeris Arya möödaminnes, pannes Marcuse hüppama. „Olgu, libahuntide kohta ma ei tea, sest ma pole kunagi ühtegi näinud, aga ühel minu kabaree püsikliendil on keskmine sõrm sama pikk kui nimetissõrm, äkki see tähendab midagi! Vabanda mind, ma pean nüüd minema, enne kui Ai mu ukse sisse augu kraabib, ma sundisin teda elutuppa jääma, aga oleks mõttetu nõuda, et ta seal püsiks.“
„Ole ettevaatlik,“ palus Marcus Arya pärast siirast muret tundes. „Eelmine kord, kui sa sellise naisega väljas käisid, varastas semiidi emajumalanna su keha ära.“
„Ära raputa mu haavadele soola!“ käratas Arya. „Ma ei suuda endale kunagi andestada, et ma ei saanud aru, et mu ees seisab maaväline olend!“
Marcus kuulis, kuidas Arya oma sõrmedega vastu lauaplaati trummeldas ja hakkas alateadlikult sama tegema.
“Minu jaoks oli A¹eraga kohtumine õnnetus, aga kõigi teiste jaoks võib seda õnneks pidada, sest kui A¹era poleks hävitanud seda inimest, kes ma kunagi olin, ei pruugiks maailma praegu enam alles olla.“
„Mida sa sellega öelda tahad?“ ahhetas Marcus, võimetu kujutlema, mis võiks olla maailma asemel.
„Ma pole seda sulle rääkinud, aga sellel õhtul, kui see kõik juhtus, polnud A¹era ainus, keda ma selles Praha baaris kohtasin, ka Jackson oli seal.“
Marcusel tõusid kõik ihukarvad püsti, kui ta taipas, mida Arya mõelnud oli, kui oli rääkinud maailma hävitamisest.
Arya oli aidanud Morien-Sebielil tagasi tulla ja kui ta oleks kuus aastat tagasi koos antikristus Morien-Sebieliga T¹ehhist lahkunud, oleks ta valguse poolelt, millel ta niigi vaevu püsis, pimeduse poole üle läinud, messias oleks surnud ühes teiste inimestega, ilma et tal oleks olnud võimalust maailma päästa ja Armageddoni asemel oleks saabunud selline maailma lõpp, mida ei oleks osanud ennustada isegi Moctezuma I.
„Sa ei mõtle seda tõsiselt!“
„Mõtlen küll,“ kinnitas Arya. „Kui ma nägin Jacksonit uksest sisse astumas, teadsin ma kohe, et ta on mind otsinud ja ma tundsin, et pean tema juurde minema, aga enne, kui ma jõudsin püsti tõusta, kummardus A¹era minu kohale ja ma vaatasin tema dekolteesse, tähendab, ma tahtsin öelda, et tema silmadesse, ja siis oli noh, saad isegi aru, mu lips läbi. Ma olin võtnud ühe Tom Collinsi ülearu ja kui ma oleksin kiiremini reageerinud, oleks kõik teisiti läinud, aga sel hetkel oli Jackson kõige ohtlikum inimene minu nägemisulatuses ja ma kaotasin valvsuse, mis siis, et ma olin elanud üheksa aastat, kahtlustades isegi omaenda varju. Ma olen veendunud, et Jackson nägi, mis A¹era minuga tegi, aga ta ei sekkunud, sest see oleks liiga ohtlik olnud, ja ma tahan, et järgmine kord, kui me kohtume, oleksin ma jälle mina ise, vastasel korral ei suuda ma talle silma vaadata, sest on ikka häbi küll maailma vanima triki ohvriks langeda.“
„Millal see juhtub?“ mõlgutas Marcus mõtteid.
„Ma ei tea,“ tunnistas Arya, mis siis, et see oli siililegi selge. Olukord oli umbes selline, kus mees andis naisele oma uute kummidega bemmi võtmed, pärast mida kadus naine ühes oma võltstisside ja tagumikuimplantaadiga nelja tuule poole ja parimal juhul jäi alles lootus, et mees oma armastatud masina kauges tulevikus romulast kätte saab. Kes teab, kas Aryal niigi palju lootust oli, arvestades seda, et naine, kes tal naha üle kõrvade oli tõmmanud, oli tehtud taevasest materjalist, mitte ilukirurgide poolt.
„Kas sa tead, mis mind selle teadmatuse juures kõige rohkem hirmutab?“ Arya vaikis mõne hetke. “Mis saab siis, kui ma ei tahagi enam oma keha tagasi? Kui ma mõtlen selle peale, et pean kolmandat korda elus uuesti kõndima õppima, tekib mul tunne, et ma olen valmis loobuma olemast Arra Romini ja elama oma ülejäänud elu Arya Romanovana.“
„Minu jaoks jääd sa alati Arra Rominiks,“ pomises Marcus, tõmbudes mossi, kui Arya teisel pool toru naerma rõkatas.
„Võta oma riist püksist välja ja ütle seda talle,“ soovitas ta, „muidu ma ei usu, et sa seda tõsiselt mõtled... LAS MA TÕMBAN OMA SUITSU LÕPUNI!“
Marcus kuulis kolksatust ja oletas, et Arya oli koni nii kõvasti tuhatoosi virutanud, et vaene plekk ehmatusest lausa paindus.
„Ei, nüüd küll aitab, ma pean minema. Ja Marcus...“
„Jah?“ aimas Marcus tema sõnu ette.
„Ürita ainult Jeremiah minu juurde saata ja ma garanteerin sulle, et lõikan su kõhu lõhki ja sunnin sind oma soolikaid ümber puu jooksma!“ ütles Arya armsalt ning katkestas kõne, jättes Marcuse ilma loodetud abita, nagu ka Troy Ilion teinud oli.
Kena küll, see incubus praadis teda selle eest, et ta oli aidanud Arral Ameerikast põgeneda ja varjas Aryat Millenniumi Madude eestm ja selline oli siis naise tänu, ei mingit kaastundlikkust!
„Onu Marcus, ma...“
Marcus pööras end ümber ja nägi Jeremiah’t uksepiidale nõjatumas. Harilikult kaotas poiss haigushoogude järel tundideks, kui mitte päevadeks teadvuse ning teda nii kiiresti jalgel nähes aimas Marcus halba.
„Mis minuga juhtus? Ma ei... mäleta midagi muud kui ainult... tükke. Ma olin surnuaias ja seal oli... üks tüdruk... aga... mis temast sai?" Pisarad voolasid mööda tema nägu alla ja esimest korda elus nägi Marcus, et Jeremiah on murdumise äärel. „Mis minust saab?“
Marcus astus Jeremiah’ juurde ja tõmbas ta oma embusesse, silitades tema pead, nagu oleks tegu väikese lapsega. Veel ei teadnud keegi tõde. Veel oli ta Jeremiah’ onu ja sai seda endale lubada. „Ära muretse, Jeremiah, kõik saab korda,“ sosistas ta õrnalt. „Ma olen sinu jaoks alati olemas ja hoolitsen sinu eest. Toetu minule ja ma luban, et ei vea sind alt.“
Kogu ängistus, mida Jeremiah viimase nädala jooksul endas oli kandnud, pääses viimaks paisu tagant valla ning ta keha vappus nagu katkine külmkapp, mis pärast laualt maha kukkumist enam korralikult töötada ei tahtnud.
„Ma ei taha surra, see on liiga valus,“ nuuksus Jeremiah Marcuse õla najal ja hetkeks tundus Marcusele, nagu poiss teaks, kuid see hetk läks mööda ning jättis ta kahekesi õnnetu hingega, keda keegi peale tema lohutada ei suutnud.
„Sa ei sure, Jeremiah, ma annan sulle oma ausõna.“
Jeremiah vaatas Marcusele otsa, hallid silmad märjad nagu porilombid, ning sel hetkel meenutas ta Marcusele väga palju Lawrence’it, ainult selle vahega, et Lawrence’i silmist polnud Marcuse nähes pudenenud ainsatki pisarat.
Neil olid samasugused silmad, kuid kurbus Jeremiah’ silmades oli palju suurem.
Jeremiah avas suu, et midagi öelda, kuid vaikis siis, pöördus oma onust ära ning astus välja rõdule, vaadates tuimalt neid ümbritsevaid maju ja Marcus teadis, et sel hetkel purunes tema viimane unistus õnnelikust elust, mida ta veel endas oli kandnud.
Võib-olla oleksid nad ikka pidanud Connecticuti kolima.
„Sul vedas, kuigi napilt,“ lausus Euryale Aspen, Rheoni tädi, Leanne’i kätt uurides. „Luu pole katki, sa väänasid oma käe lihtsalt välja. Luumurrust oluliselt mugavam see muidugi ei ole, homseks läheb see nii paiste, et sul võib olla raske seda liigutada.“
„Ära sa märgi,“ ironiseeris Leanne teise käega jääkotti vastu oma nina surudes, kahtlustades, et tema nina on homme vähemalt sama paistes kui käsi, meenutades kärssa. Ribid tegid talle samuti valu. Ja siis oli veel tema pahkluu, mis põrgulikult tuikas. Niimoodi Jumal siis Leanne’ile tema headuse eest tasuski. Ta oli püüdnud kõigest aidata, kui nägi läbi surnuaia kohviku poole jalutades maas lebavat poissi, kellel tundus olevat epilepsiahoog, aga ilmselgelt ei olnud poiss abi tahtnud, vaid eelistas hoopis, et Leanne ta rahule jätaks ja veenis teda selles hoopidega, mida oli raske vääriti mõista.
See oli lugu, mida Leanne teistele jutustas, sest mõned asjad oli parem enda teada jätta.
Rheon istus Leanne’i kõrval, mõlemad käed rusikas, ning vaatas, kuidas tädi Yuri, endine lastearst – totaalselt kapitaalselt katastroofiliselt endine, sest ta lõpetas arstina töötamise ammu enne seda, kui Rheon sündis - , Leanne’i vigastusi uuris ning otsustas, et need näevad välja hullemad kui need tegelikult on.
„Kas sa tundsid oma ründajat?“ küsis Rheon nii rahulikult kui suutis, püüdes Leanne’i rääkima meelitada, sest Leanne’i juures oli rusikareegel, et vihastele küsimustele ta ei vastanud ja sama tulutu oli püüda temalt midagi välja pressida.
„Noh, Rheon, mis ma oskan kosta,“ oli Leanne ükskõikne, „mulle tundus, et ta oli siin täiesti võõras.“
„Mida värki?“ pahvatas Rheon ja puhkes kõrvulukustavalt naerma. „Ma ei teadnudki, et sulle nii magedad naljad meeldivad!“
„See ei ole nali, Rheon, ma räägin tõtt,“ oli Leanne kindel. „Samhainshire’i on kolinud võõrad. See poiss ei näinud piisavalt vana välja, et üksi elada. Ma arvan, et ta oli umbes sinuvanune. Vanemad on arvatavasti koos temaga ja ta ei pruugi olla ainus laps, olekski normaalsem, kui ta ei oleks.“
„Mul on temast kahju,“ pomises Rheon, unustades hetkeks, kui raevu see tundmatu poiss, kes Leanne’i haavanud oli, ta ajanud oli. „Tal ei ole aimugi, et koht, kuhu ta on sattunud, on tõeline Hinamizawa.“
„Mingi sündroom on tal kindlasti,“ ei tõtanud Leanne Rheoni arvamust ümber lükkama, nõustudes tema arvamusega, et Samhainshire oli Jumalast hüljatud paik, kust kõik põgeneda tahtsid. Sinna põgenemiseks pidi ikka päris põrunud olema, aga kes teab, äkki oligi poiss põrunud, Rheon ei oleks üldse imestanud. Samhainshire ja normaalsus ei käinud kokku ning ka see, kuidas ta Leanne’i vigastanud oli, rääkis tema kahjuks.
Leanne masseeris oma käsivart, näol nutune ilme, kui tema sõrmed valusat liha pigistasid ning tädi Yuri tõusis püsti, vaadates teda kaastundlikult. „Ma arvan, et sul oleks aeg minema hakata, kullake, sa pead ennast välja puhkama. Ma soovitan sul homme mitte kooli minna, sest vastasel korral võid sa end üle pingutada.“
„Aitäh, tädi Yuri, nii ma teen,“ lausus Leanne jääkotti Rheonile ulatades. „Sinust oli palju abi.“
„Mis sa nüüd, ma arvan, et sa oleksid pidanud hoopis traumapunkti minema, sealt oleksid sa ehk kehkast vabastuse ka saanud,“ arvas tädi Yuri.
Leanne turtsatas. „Millise raha eest? Igatahes, jah, aitäh ja eks millalgi näeme uuesti. Rheon, kas sa annaksid mulle mu koti?“ Ta nookas peaga oma käekoti suunas, mis oli maha kukkumisest porine ja Rheon tundis selles ära koti, mille Leanne kaltsukast virutanud oli ja mille peale oli kirjutatud DNLB. Ilmselt polnud see mitte Daniel Ray, vaid Daniel Bay.
Ta ulatas koti tüdrukule, nagu too palunud oli. „Kas ma saadan su bussipeatusesse?“
„Pole vaja, ma saan ise ka,“ kinnitas Leanne ning midagi Rheoni näoilmes ajas tal okkad püsti. „Päriselt ka, Rheon, ma saan ise, nii et ära tunne ennast millekski kohustatuna, sa pole nii või teisiti minu kutt ega midagi.“
Rheon tundis neid sõnu kuuldes südames valukihvatust, kuid Leanne’il oli õigus ning ta pidi tema soove austama. „Hästi, ma lasen su siis lihtsalt välja,“ tõmbus ta tagasi, suutmata naeratamast hoiduda, kui Leanne talle tänulikult otsa vaatas ning aeglaselt ukse poole liipas.
Ta ootas, kuni tüdruk lahkunud oli, et tädi Yurilt küsida, kui kiiresti Leanne paraneb, aga naine oli kööki kadunud ja segas seal endale jõhvikamahlast ja viinast kokteili, kuigi õhtu polnud veel käes, nii et ta jättis selle plaani katki ja läks oma tuppa, kus ta arvuti sisse pani ja Fantaasiafoorumisse logis. Ka praegu polnud
myheart’ist, kellega tal viimati vestlus pooleli oli jäänud, kippu ega kõppu, aga ta lootis, et ta saab temalt peagi küsida, mis temast saanud oli, sest järgmisel päeval pärast seda, kui
myheart oli talle paljastanud, et oli ülikooli pantvangidraamas pantvangi osa mänginud, oli Rheon välja uurinud, et
myheart oli Jeremiah Oakheart, kes oli tõmmanud endale terve Ameerika meelepaha ja keda kõik terroristiks pidasid. Rheon ei uskunud, et see oleks tõsi olnud, aga ta tahtis seda Jeremiah’ enda käest kuulda ning ei jäänud enne rahule, kui temaga rääkida sai, sest kuigi nad suhtlesid ainult internetis, pidas ta teda enda sõbraks ning ta tahtis, et saaks oma sõpru usaldada.
Rheon tõusis laua tagant püsti, jäädes akna alla seisma ning märkas, et Leanne seisis tänavanurgal ning vestles tundmatu mehega, keda ta kunagi varem näinud ei olnud ning ta küsis endalt, kas see võis olla Samhainshire’i kolinud võõras, kellega kohtumine Leanne’ile halvasti oli lõppenud, kuid siis oli mees kadunud, nagu oleks Rheon teda ette kujutanud, ning võib-olla oligi, sest hetkeks oli talle tundunud, nagu oleks mehel olnud saba ja see eiras kõiki loodusseadusi...
...nagu Leanne oli eiranud teist võimalust.
Miks oli Leanne olnud nii kindel selles, et Samhainshire’i olid kolinud võõrad ja välistanud võimaluse, et tegu oli turistiga?
Pealkiri: Re: RRS: Messia teine tulemine[32/32+epiloog;lõpetatud!] ![RRS: Messia teine tulemine[32/32+epiloog;lõpetatud!] - Page 5 Icon_minitime](https://2img.net/i/fa/icon_minitime.gif){kind=icon}
9/10/2012, 08:32
![RRS: Messia teine tulemine[32/32+epiloog;lõpetatud!] - Page 5 87743](https://2img.net/u/1311/20/68/18/smiles/87743.gif)
