RRS: Messia teine tulemine[32/32+epiloog;lõpetatud!]

Eeeeeeeeeeeee

Jätan vist siiski vahele

Kummaliste unenägude puhul on alati tore püüda järgmisel hommikul minna tagasi algallikani ja välja nuputada, mis nende põhjuseks oli

Takuya Kenzo soovitusel redigeerisin ma natuke Miah' nime käänamist, võttes kasutusele ülakoma.

Enjoy!
**

7.

Käeraudades ärkamine oli Miah’ jaoks tõeliselt halb üllatus,  peaaegu sama halb kui see, et sellist mõistet nagu käeraudades ärkamine ei olnud õigekeelsussõnaraamatus olemas.
Ta oli umbes kolm minutit tagasi oma silmad avanud ja end ümbritsevaid valgeid seinu nähes mõistnud, et on haiglas. See teadmine oli täitnud ta sisemise rahuga, sest haigla asemel oleks ta võinud vabalt ka näiteks surnukuuris olla, arvestades seda, kuidas ta õige süstiaja üle oli lasknud, aga tema sisemine rahu oli kadunud niipea, kui ta avastas, et on käeraudadega voodi külge aheldatud nagu iga masohhisti märg unenägu. „Mis toimub?“ hüüdis poiss tühjale palatile ning tema hõike peale jooksis sisse õde, näol naeratus, mis oli liiga särav, et olla siiras.
„Tere hommikust, mister Oakheart, kuidas te ennast tunnete?“
„Aheldatult!“ oli Miah otsekohene. „Kas te seletaksite, miks see nii on?“ Ta nookas peaga oma käeraudade suunas ja õe võltsnaeratus kadus.
„Politsei korraldus.“
„Politsei korraldus?“ Miah hammustas huulde, kui enne teadvuse kaotamist toimunud sündmused tema peast läbi jooksid, ning ta ootas pooleldi, et näeb enda seljas samu riideid, mis Leon Wilsoni verega määrdunud olid, kuid need olid asendatud helesiniste haiglarõivastega. Miah’ õlga läbis terav valu, kui tema keha sarnaselt tema mõistusele ärkama hakkas ja talle meenus, et teda oli tulistatud. Ah et sedamoodi kuuli saamine siis mõjuski, talle tundus, nagu oleks keegi kõik tema parema kehapoole kondid pulbriks jahvatanud.  
„Kui need käerauad on mõeldud selleks, et mind kaitsta, siis ei saa ma aru, kuidas need mulle kasuks peavad tulema,“ ägas poiss, soovides, et õde talle valuvaigistit annaks, kuid õel polnud mingit kavatsust seda teha, sest ta oli Miah’ voodi kõrval olevalt toolilt, millele ta hetkeks istunud oli, püsti tõusnud ja raputas pead.
„Need ei ole mõeldud teie kaitsmiseks, vaid selleks, et teisi teie eest kaitsta, sest te olete kurjategija,“ ütles ta pead vangutades ja lahkus palatist, pannes Miah’ tundma end suuremasse segadusse sattununa kui kunagi varem.

Midagi oli väga valesti. Umbes kell 12 kohaliku aja järgi, mis ei pruukinud olla juhtunud sellel päeval, mil Miah toibus, sest kes teadis, kui kaua ta tulukesed kustus olid olnud, oli Leon Wilson auditooriumi, milles ta viibis, enda kontrolli alla võtnud, jutlustades peatselt lähenevast apokalüpsisest. Soovides temalt paari asja küsida, oli Miah end umbes kell 13 kohaliku aja järgi talle pantvangi andnud ning umbes kell 13.15 kohaliku aja järgi oli ta saanud haavata, olles eelnevalt Leon Wilsoni ette viskunud, et teda snaipri eest kaitsta...
Ahhaa ja ups, politseile ei olnud see käik ilmselgelt meeltmööda olnud.
Miah vajus tagasi patjadele ning sulges silmad, soovides, et kui ta uuesti virgub, leiaks ta end oma voodis ning avastaks, et see kõik oli vaid uni, kuid ta oli liiga ärevil, et uinuda ning peagi riivas tema kõrvu vaidlevate häälte sumin.
„Ma kinnitan teile, et me peame temaga viivitamatult rääkima!“ käratas karm mehehääl ning vastus, mis ta sai, oli sama süngetes toonides.
„Ma ei luba teid tema juurde enne, kui olen temaga rääkinud ja veendunud, et ta tunneb end piisavalt hästi, et politseiga suhelda!“ Miah tundis ära onu Marcuse ja tema kohalolu valmistas talle rõõmu, kuigi hetkel oli tema sugulane veel teisel pool seina. Sugulane...
Ta oli arvanud, et Jonathan Dwyer on tema isa, kuid Leon Wilson oli selle ümber lükanud, vihjates, et palju tõenäolisem on, et see võib olla hoopis tema vend Lawrence Dwyer, kuid nüüd oli mees surnud ja ei olnud enam kedagi, kellelt ta...

Ei.
Oot-oot-oot.
Kus ta riided olid?
Leon Wilsoni mälupulk oli tema pükste taskus ja kuigi selle omanikku ei olnud enam elavate kirjas, oli lootust, et ta leiab sellelt vastused.

„Kus mu riided on?“ nõudis Miah niipea, kui onu Marcus nähtavale ilmus. Onu Marcus ei vastanud, vaid sööstis Miah’ juurde ja haaras ta kallistusse, mis oli nii tugev, et ähvardas Miah’ liigesed koost lahti ühendada.
„Jumal tänatud, Jeremiah, ma kartsin juba, et sa ei ärkagi üles!“
„Kui kaua ma siin olen olnud?“ küsis Miah, meenutades oma haiguse algfaasi, mil ta kolm päeva teadvusetu oli olnud, nii et see oli väga mõistlik küsimus.
„Neli päeva,“ vastas onu Marcus ja lasi Miah’st lahti ainult selleks, et talle kõrvakiil virutada. „Kas sa tead, millises jamas sa oled, noormees?“
„Kui sa kavatsed hakata minu kallal selle pärast võtma, et mind koolist minema löödi, siis esiteks õpetaja Blackeberg ise provotseeris mind ja teiseks pole mul selle jaoks praegu tuju!“ „See on hetkel sinu probleemidest kõige väiksem!“ nähvas onu Marcus. „Kas sa ei saa ikka veel aru, kui tõsine olukord on?“
„Ütle siis seda mulle!“
„Kõigepealt ütle mulle, kas on mingigi võimalus, et sa oled Leon Wilsoniga varem kohtunud?“
Miah raputas pead. „Ma ei olnud temast enne kuulnud, kui Zach mulle ütles, et ta on vanglast põgenenud.“
„Siis miks, jumala nimel, Jeremiah, miks pidid sa temale mõeldud kuuli ette astuma?“ küsis onu Marcus ja Miah tajus tema hääles meeleheidet. „Tänu sellele arvab politsei, et sa oled tema kaasosaline ja sa oled praegu ametlikult vahi all!“
„See seletab käeraudu, aga neil ei ole piisavalt tõendeid.“ Miah krigistas hambaid, püüdes rahulikuks jääda. „Mitte keegi ei saa tõestada, et ma kaitsesin Leon Wilsonit selle pärast, et me oleme seotud, doktor Ilion teab kindlasti, et mind tabas haigushoog, mis pani mind oma käitumise üle kontrolli kaotama!“ Mitte et Miah selle üle uhke oleks olnud, aga mis parata, vahel ikka juhtus, ja tore oligi, vähemalt praegust olukorda arvestades.
„Doktor Ilioni hinnangut ei pruugita tõsiselt võtta, kuna ta on sind aastaid ravinud ja kui teine arst kinnitab, et sa ei tegutsenud afektiseisundis, usuvad nad teda rohkem.“
„Mis afektist sa räägid, ma olin terve mõistuse juures,“ torises Miah, olgugi et see oli ilmselge liialdus. Kui ta oleks terve mõistuse juures olnud, oleks tema esmaspäev hoopis teisiti kulgenud. Teatud mõttes oli see kõik Bertil Blackebergi süü, aga ta veel saab, kui Miah temaga uuesti kokku juhtub.
„Seda halvem, kuna politsei ei mõista nalja.“ Onu Marcus istus toolile ja ta nägi välja tunduvalt vanem kui tavaliselt, peaaegu viiekümnene, kuigi ta oli alles neljakümnendates. „Kas keegi luges sulle su õigused ette?“
Miah raputas pead. „Ei.“
„Siis võib loota, et sa pääsed siit varsti.“

„Mina selles nii kindel ei oleks,“ lausus palatisse sisenenud tumedas ülikonnas mees, kelle silmad olid peidetud ümmarguste päikeseprillide taha, kuigi nende kandmise hooaeg oli juba möödas. „Vaadake ette, mister Oakheart, süüdistused teie vastu on tõsisemad kui te praegu aru saate.“
„Nii mulle tundub jah,“ ütles Miah mornilt, kui tema järjekordne katse voodist pääseda ebaõnnestus. „Kes te olete?“
„Uurija Kent Clark,“ ütles mees, ignoreerides pilku, mille Miah tema nime kuuldes talle saatis – Superman oli linnas - , „ning see,“ osutas ta endale järgnenud punapäisele naisele, kes kandis lohvakaid teksapükse, mis olid talle liiga suured, kulunud nahktagi, ja tundus olevat kergelt kõõrdsilmne, „on detektiiv Drew Tellermate. Meil on teile mõned küsimused. Olgu, pole mõtet keerutada, rohkem kui mõned.“ Kent Clark astus isa Marcuse kõrvale. „Ma pean paluma teil küsitlemise ajaks välja astuda.“
„Ma ei tee seda!“ oli mees kangekaelne, kuid sellest polnud Kent Clarki vastu rohtu.
„Teete küll, muidu võtab see kauem aega ja on palju valulikum.“
Onu Marcus tõusis püsti, kuid ei astunud sammugi enne, kui Drew Tellermate tal käe alt kinni võttis ja ta välja juhatas, pannes ukse tema järel lukku, et onu Marcus tagasi sisse ei saaks.

„Nii, Jeremiah Oakheart, ma olen kindel, et meil tuleb viljakas vestlus,“ ütles uurija süngelt.
„Ma ei ütle teile enne ainsatki sõna, kui te ütlete mulle, milles mind süüdistatakse,“ oli Miah trotsi täis.
„Teie onu juba ütles seda teile, nii et me ei hakka seda kordama,“ lausus naine ning istus Miah’ voodiservale. „Alustame algusest. Ma ütlen teile väite ja te vastate „jah“, kui see on õige, ja „ei“, kui see on vale, kuna keerulisem küsitlemisvorm ei pruugi teie seisundile hästi mõjuda.“
Miah noogutas, saades aru, mida temalt oodati.
„Teie nimi on Jeremiah Oakheart.“
„Jah, kuigi ma eelistan nime Miah Hart.“
„Te sündisite 23. oktoobril 2010. aastal Samhainshire’i linnas.“
„Mida?“ Miah võpatas, kui kuulis Samhainshire’i mainitavat, kuna tegu oli sama linnaga, kus antikristus hävitustööd oli teinud. „Kuupäev ja aasta on õiged, aga ma ei ole linna suhtes kindel, enda andmetel olen ma kogu elu siin elanud.“
„Teie vanemad Gilbert ja Amelia Oakheart hukkusid 11. juulil 2024. aastal Pariisis Noblesse Oblige pangas toimunud tulistamises, kus teie pääsesite ainult kergete vigastustega.“
„Jah.“
„Pärast seda avastati teil üliharuldane haigus, mille vastu te ennast iga päev süstima peate.“
„Põhimõtteliselt iga kolme tunni tagant, aga jah.“
„9. veebruaril 2026. aastal liitusite te Fantaasiafoorumiga.“
Miah kortsutas kulmu. Mis tähtsus sellel veel oli, kuidas ta internetis oma vaba aega veetis? „Jah, aga mis see siia puutub?“
„Teie kasutajanimi on myheart.“
„Jah.“
„17. aprillil 2027. aastal astusite te kirjavahetusse kasutajaga versio_septuaginta_interpretum, kui vastasite tema koostatud küsitlusele selle kohta, kui palju te seitsmest surmapatust teate.“
„Jah.“
„See oli teie esimene kontakt Leon Wilsoniga.“

„Oodake!“ hüüatas Miah. „versio_septuaginta_interpretum oli Leon Wilson?“ Fantaasiafoorumis oli igasugust rahvast, üks peast segasem kui teine, ja Miah suhtles neist vaid üksikutega. Tema peamine eesmärk oli veeta hästi aega foorumi jutunurgas ning ta ei olnud osanud kahtlustatagi, et vastamine küsitlusele, mille üks foorumi administraatoritest oli saatnud kõikidele foorumi liikmetele, võib talle nii palju kahju tulla.
„Jah, tõepoolest.“ Drew Tellermate naeratas ning Miah märkas, et tema esihambad olid viltu. Oli see alles üks õnnestunud eksemplar, huvitav, kas teised politseijaoskonna naised olid sama pandavad? „See tähendab, et kõik teised foorumi liikmed on samamoodi temaga seotud!“
„Ükski teine foorumi liige ei hüpanud tema kaitseks kuuli ette, seda tegite teie, ning meil on alust kahtlustada, et te olete temaga pikalt sidet pidanud, kuigi teie edasine kirjavahetus puudub.“
„Mis puudub, seda ei olegi!“ haugatas Miah. „Jah, ma olen selle foorumi liige ja jah, ma vastasin sellele küsitlusele, aga ainult selle pärast, et mul oli igav! Ma mäletan seda päeva suurepäraselt! Ma olin halvas tujus, sest Mothwoman oli kustutanud oma järjejutu ära ilma, et ma oleksin teada saanud, kes tappis Sargon I sohipoja ja kui see küsitlus mu postkasti saabus, täitsin ma selle ära lihtsalt selleks, et aega surnuks lüüa!“
„Meid ei huvita, mida teile lugeda meeldib, mister Oakheart, meid huvitab vaid see, et on olemas ühenduslüli teie ja Leon Wilsoni vahel,“ sõnas Kent Clark. „See võimaldab meil arvata, et te planeerisite pantvangidraama üheskoos.“
„Täielik jaburus!“ protesteeris Miah.
„Kui nii, siis miks viibisite te täna ülikoolis, kui teil sinna asja ei ole? Ärge vastake, ma tean juba, et teid visati keskkoolist välja, kuid see ei oleks saanud juhtuda paremal ajal. Ma tean, et te püüate meid petta, kuid me ei lase sel juhtuda. Kõik, mis sellel esmaspäeval teie elus aset leidis, oli osa teie ja Leon Wilsoni plaanist ning me usume, et teil oli selles loos sama suur roll kui temal, kui isegi mitte suurem.“

„Kas te selle pärast lasitegi Leon Wilsoni maha, et ta ei saaks teie esimese klassi laste tasemel teooriale vastu vaielda?“ sülitas Miah vihaselt käeraudu raputades. Ta hakkas vangistusest tüdinema, kuid tundus, et uurija ja detektiiv ei kavatsegi teda vabastada, vaid püüavad hoopis jätta muljet, et ta on patuoinas. Muidugi, Leon Wilsoni surm oli ilmselt plekk nende CV-del, nii et nad pidid selle supi kahvliga ära sööma ja hoolitsema selle eest, et keegi, ükskõik kes, karistuse saaks.
Kent Clark kortsutas kulmu. „Vabandust, aga te ajate midagi sassi. Leon Wilsoni surm on kahetsusväärne, kuna politseil oli käsk ta elavalt kinni võtta ning tema surma korraldas keegi teie hulgast.“
Miah pööritas silmi. „Ma ei saa aru, millest te räägite. Kui teie teda tappa ei lasknud, siis kes lasi?“
„Keegi, kellele ei meeldinud, mida ta üliõpilastele rääkis ja keda te tunnete,“ kostis Drew Tellermate, nihutades end nii, et istus Miah’ säärte peal. „Kas te mäletate, mida te hetk enne tulistamist hüüdsite?“
Miah raputas pead, kuid ei pääsenud vastusest, kuna Kent Clark vastas tema eest. „Ära tulista, see on käsk!“ ütles ta dramaatiliselt ja teeskles minestamist. „Kas te eitate oma sõnu?“
Miah’ peast käis läbi terav valusööst ning hetkeks läks tal silme eest mustaks. „Sellisel juhul pidi see olema keegi Millenniumi Madudest,“ pomises ta valuga võideldes. „Leon Wilson aimas, et nad on tal kannul ja keegi neist püüdis teda juba enne tulistada, kui me välja jõudsime, ma olen kindel, et te olete selle juba kindlaks teinud.“
„Lõpuks ometi jõuame me kuskile välja,“ ütles Drew Tellermate särades. „Kui need olid tõepoolest Millenniumi Maod, eeldusel, et nad olemas on, siis mis annab teile õiguse oletada, et te suudate neid käskida?“
Miah’le meenus Jonathan Dwyeri majesteetlik foto ja tema sõrmes kiiskav Varjude Lordi punane sõrmus ja hetkeks tundus talle, et vastus on tal keele peal, kuid siis võttis tühjus tema peas võimust. „Ma ei tea.“

Drew Tellermate ohkas. „Kent, see asi läheb liiga aeglaselt, me peame sellele kiire lõpu tegema, ma ei jõua muidu oma kohtumisele.“
„Miks sa kohe ei öelnud?“ Kent Clark kääris käised üles. „Ma olen juba pikemat aega oodanud, et saaksin sellele terroristile näidata, miks on kasulik võimuesindajatesse lugupidavalt suhtuda.“
„Millest te räägite?“ nähvas Miah. „Ma ei ole terrorist!“
„Teil ei ole mõtet seda eitada,“ lausus Drew Tellermate ja tema hääl muutus külmaks, nagu oleks keegi talle jäänoa ulatanud. „Meie andmete järgi olete te Leon Wilsoni kaasosaline ja seega samal positsioonil mis tema. Kahjuks ei ole meil praegu piisavalt tõendeid, aga me saame need peagi ja siis ei takista keegi meid teid pikaks ajaks vangi panemast.“ Ta kummardus Miah’le lähemale ja Miah haistis tema juures mentoolipastilli vänget lõhna. „Kus Leon Wilsoni mälupulk on?“
„Miks te seda minu käest küsite?“ krigistas Miah hambaid. „Ilmselt sealsamas kus Leon Wilson isegi ehk siis plate peal, nii et otsige tema laip läbi, ma olen kindel, et ta peitis selle kuhugi, kuhu ilma kummikinnasteta oma sõrmi pista ei tasu!“
„Me juba tegime seda, aga ei leidnud midagi,“ kinnitas Kent Clark, pannes Miah’ nina kirtsutama. Ups, liiga palju informatsiooni. „Me otsisime läbi ka kõik tema isiklikud asjad, auditooriumi, ülikooli koridorid ja professor Torelli auto, aga seda ei olnud kuskil, nii et jääb üle üksainus võimalus.“
Drew Tellermate prunditas huuli, nagu hakkaks iga hetk Miah’t suudlema, ning poiss võpatas, kui naise käes olev tilluke võti tema käerauad lahti keeras. „See on sinu käes.“

Kent Clark haaras Miah’ vigastatud õlast, pigistades seda nii tugevasti, et Miah võis
peaaegu kujutleda, kuidas mehe ebaloomulikult pikad sõrmed läbi sideme tema lihasse tungivad, ning tiris Miah’ voodist välja. Poiss püüdis oma jalgadele toetuda, aga Drew Tellermate’i raskus oli need tuimaks muutnud ning ta kukkus põlvili, suutes vaid käe kaitseks näo ette tõsta, enne kui Kent Clark talle jalaga, mida ümbritses must terava ninaga tänavaking, ribidesse virutas, nii et tal hing kinni jäi. „Mul...ei...ole...seda...“ korises ta, tundes, kuidas ta silmad valust vett hakkavad jooksma. Kes ütles, et kõige parem oli tõtt rääkida? Ta ei valetanud sugugi, kui ütles, et tal ei ole Leon Wilsoni mälupulka, sest temast oli see jäänud tema pükste taskusse ja kuna neid silmapiiril ei olnud, oli tal võimatu kindlaks teha, mis sellest saanud oli, aga kui ta ka selle otse välja oleks öelnud, ei oleks Kent Clark ja Drew Tellermate sellega leppinud. Halb eelaimdus, mis Miah’t neid nähes tabanud oli, sai kinnitust, kui ta taipas, et uurija ja detektiiv, kes oleksid pidanud olema tema parimad sõbrad, jälestasid teda, kuna nad ei näinud temas pantvangi, vaid samasugust vandenõuteoreetikut nagu Leon Wilson oli ning tema aatekaaslast.
Kent Clarki ja Drew Tellermate’i silmis olid tõendid, mis tema kahjuks rääkisid, ta terrorismis süüdi mõistnud ja seni, kuni ta neile Leon Wilsoni mälupulka ei andnud, ei saanud ta neid ümber veenda, aga...
...kui ta selle neile andnud oleks, oleks ta toiminud vastupidiselt Leon Wilsoni tahtele , sest ilmselgelt polnud mees andnud talle seda selleks, et ta selle mingitele võmmidele üle annaks ja oli veel üks põhjus, miks ta sellest loobuda ei saanud.
Ükskõik kuidas ta sellele ka ei vaadanud, nägi ta selles ainsat võimalust leida üles oma isa, sest oli väga tõenäoline, et tema soontes voolas Dwyerite veri.
Millenniumi Madude Vennaskonna juhtide veri.
Mis ei tähendanud seda, et peksmine talle vähem haiget teinud oleks, vastupidi, see oli räige, kuidas ta ennast tundis. Kent Clark ei olnud hoopidega kitsi, lüües teda igasse võimalikku kohta, väljaarvatud näkku, ning küsis samal ajal küsimusi, millele Miah vastata ei saanud ega osanud, kuna need kõik läksid ühte auku.
Nad tahtsid temalt midagi, kuid ei saanud seda ja karistuseks pidi ta valu tundma.

„Ma küsin sinult viimast korda! Kus on Leon Wilsoni mälupulk?“ Kent Clark nägi välja nii, nagu valmistuks ta Miah’l kätt küljest rebima samamoodi nagu antikristus oma ohvril ja Miah’t tabas iiveldushoog, kuid enne, kui ta jõudis oma ründaja, kelle selja taga seisis seadus pidevas kaitsevalmiduses, täis oksendada, lendas palatiuks lahti ja Shizu Shiratori, üks onu Marcuse väheseid naissoost sõpru, tormas sisse ja hakkas Kent Clarki oma Hello Kitty käekotiga peksma, karjudes midagi arusaamatut, mis pani Kent Clarki tagasi tõmbuma, ilmselt küll selle pärast, et see kõlas ähvardavalt, mitte selle pärast, et ta aru sai.
„Miah!“ hüüdis Shizu ja aitas poisi istukile. „Mis siin sünnib?“
„Palun ärge segage tunnistaja küsitlemist, tal on meile olulist infot,“ ütles Drew Tellermate ja Miah sülitas selle peale välja suutäie verd.
„Millal te aru saate, et ma ei saa teile öelda midagi, mida te juba ei tea? Ma ei ole Leon Wilsoni kaasosaline, mul ei ole õrna aimugi, kus tema mälupulk on ja kui te mind veelkord puudutate, kaeban ma teid ametipostil vägivallatsemise eest kohtusse, kuna mul on nüüd tunnistaja!“
Drew Tellermate vaatas Shizut kahtlustaval ilmel ning raputas siis pead, nagu oleks ta mingi idee tagasi lükanud. „Vabandust, et ma seda ütlen, aga te näete välja nagu keegi, keda ma kunagi kohtasin. Kas te olete kuulnud Kannon Hamasakist?“
Shizu aitas Miah’ püsti. „Teil ei ole mingit õigust mulle küsimusi esitada, aga sellele ühele võin ma küll vastata ja minu vastus on ei.“ Ta talutas Miah’ voodi juurde ja aitas ta uuesti pikali, kuigi Miah oleks parema meelega püsti jäänud, sest neljast päevast lamamisest oli talle küllalt, millalgi pidi ta jälle liigutama hakkama ja see hetk tundus olevat praegu. „Nüüd lahkuge, enne kui ma õe kutsun ja ta arstile teatab, mis tema patsiendiga sündinud on,“ osutas Shizu ukse poole ja uurija ja detektiiv asutasid end lahkuma.
„Te olete vaba,“ ütles Kent Clark Miah’le ja poiss nägi tema silmades halvasti varjatud raevu, „sest ilma Leon Wilsoni mälupulgata ei saa me teid kinni hoida, kuid võite olla kindlad, et me kohtume üsna pea.“ Mees ja naine lahkusid palatist ja Shizu hingas kergendatult.

„Jeesus, Miah, sa näed sitt välja! Tagusid nad sind kaua?“
„Ma ei tea, ma ei võtnud aega,“ nähvas Miah. „Kus mu riided on? Ma tahan need selga panna ja koju minna!“ Tema kõhus keeras. „Okei, tegelikult tahan ma kõigepealt süüa. On sul mulle midagi anda?“
„Ei riideid ega toitu,“ vastas Shizu kahetsevalt, „Mar viis su riided koju, kuna need vajasid pesu ja ma võtsin sulle mandariini kaasa, aga sõin selle bussis ära, sest selline ummik oli, et nälg tuli peale. Kas sa tahad, et ma lähen toon sulle midagi?“
Miah mõtles hetke ja noogutas. „Hästi, ma arvan, et üks võileib kuluks täitsa ära, aga mitte juustuga, ma ei...“

Valu, mis Miah’ pea endasse haaras, oli nii meeletu, et talle tundus, nagu oleks ta pea iga hetk plahvatamas ning ta vajus värisedes Shizu käte vahele. Ta sulges silmad, lootes, et see aitab tema valu vähendada, ning teda ümbritsev haiglapalat kadus, muutudes pimedaks ruumiks, mille seina külge olid aheldatud seitse võigast monstrumit, kes kõik talle otsa vaatasid, nende moondunud näod hirmsamad kui miski muu, mida ta elus näinud oli. Tema püstolit hoidev käsi värises, nagu ka teine käsi, mis pigistas elektrišokiaparaati, tema truud abimeest, kuigi tema sisetunne ütles talle, et selle asemel vajaks ta hoopis leegiheitjat. Jalad viisid teda kambri sisemusse, kus esimest koletist kinni hoidev kett tema silme all lahti klõpsatas. „Hirmul on suured silmad, aga veelgi hirmsam oleks, kui hirm oleks pime,“ lausus kellegi tuttav hääl tema kõrva ääres ning Miah sööstis võikale olendile vastu, surudes elektrišokipüstoli vastu tema kaela ning püstoli vastu tema lõuga, vajutades samal ajal päästikule, nii et kolju- ja ajutükid mööda tervet ruumi laiali lendasid. Vaatepilt oli nii jube, et tekitas temas tunde, nagu kaotaks ta kohe mõistuse, aga kui ta silmad sulges ja need uuesti avas, oli ta tagasi oma haiglavoodis ning onu Marcus ja Shizu seisid tema kõrval, tülitsedes valjuhäälselt.

"Me peame selle kohta avalduse tegema!“ veenis isa Marcus Shizut, kes raputas pead.
„Kurat, Mar, mitu korda ma pean sulle ütlema, et ma ei saa! Oleksid sa näinud, kuidas see naine mind vaatas, saaksid sa minust aru!“
„Ka-“
„Ära ütle seda!“ Shizu müksas onu Marcust käekotiga. „Anna andeks, Mar, aga ma olen sulle juba piisavalt teeneid teinud ja kõigel on piir, nii et ära küsi minult võimatut.“
„Shizu, kuidas selle võileivaga siis jääb?“ päris Miah aeglaselt ning Shizu suurnurgad tõmblesid selle peale. Pagan, ei mingeid rõõmuhõiskeid, et ta jälle teadvusel oli, mis kõigil täna viga oli?
„Üks hetk, ma kohe toon,“ ütles naine, müksates onu Marcust seekord hoopis küünarnukiga, ning lehvitas siis Miah’le. „Kui kaua teil ettevalmistuste peale kulub, Mar?“ küsis ta onu Marcuselt enne lahkumist.
„Kõige rohkem paar päeva, nii et me oleme pühapäevaks valmis.“ Onu Marcus võttis oma märkmiku ning lõi selle lahti. „Mul õnnestus Samhainshire24Estate’ist üks hea pakkumine välja traalida ning ma lähen vaatan selle homme üle, kas sa saaksid sellel ajal Jeremiah’l silma peal hoida?“
„Mul on hommikul juuksur, aga eks vaatab seda asja, Miah pole enam kolmeaastane, nii et ta saab kodus üksi ka hakkama.“ Shizu astus uksest välja ja Miah saatis onu Marcusele küsiva pilgu, otsustades, et kõik, mida ta oma peas näinud oli, oli vaid valu põhjustatud illusioon ning seitse väändunud kehadega meest, kellele ta vastu oli astunud, oli sünnitanud Leon Wilsoni jutt seitsmiktestist...
...mis oli võtnud Miah’ peas kuju ilma, et ta oleks teadnud, kuidas see toimus.

„Millest te Shizuga rääkisite?“ judistas Miah end. Talle meenus, kuidas Shizu oli vihastunud, kui onu Marcus talle „Ka-“ oli öelnud ja midagi selle juures häiris teda, aga tühja sellest, kui Shizu talle näksimist toob, on ta valmis kas või salviga tema jalgu võidma ja neid oma juustega kuivaks hõõruma, nagu Maarja, Laatsaruse õde, teinud oli. Mitte et ta oleks seda teadma pidanud, aga ta teadis ja see ajas teda kettasse.
„Ühest otsusest, mille ma ilma sinuta tegin, aga see on hetkel kõige parem,“ vastas onu Marcus.
Miah kortsutas kulmu. „Mis mõttes?“
„Ega sa vist tänaseid ajalehti näinud ei ole?“
„Ma olin veel viis minutit tagasi voodi külge aheldatud, nii et ära esita nii lolle küsimusi!“
Onu Marcus võttis oma pluusi rinnataskust välja oma pihuarvuti, tonksas paar korda sõrmega vastu ekraani ning ulatas selle Miah’le, nii et talle avanes vaade New York Times’i esileheküljele, kus laiutas tema põhikooli lõpuklassist pärinev portreepilt.

UUE GENERATSIOONI VANDENÕULANE VÕI SÜÜTU OHVER? SÕBRAD JUTUSTAVAD JEREMIAH OAKHEARTI TEGELIKU LOO!

Mis sõbrad? Aa, Ian Fong ja Carl Zhang. Olid alles raisad, see oli siis tasu selle eest, et Miah neil enda pealt kirjanduses spikerdada lubas! The Daily Tribune ei teinud teda samuti kuigi palju rõõmsamaks.

UUED ASITÕENDID KINNITAVAD: LEON WILSON JA JEREMIAH OAKHEART OLID OMAVAHEL TUTTAVAD

Mõni ime, et Kent Clark ja Drew Tellermate selles nii veendunud olid, kui juba ajakirjandus sellest pasundas. Järgmisena võttis Miah ette Washington Posti, aga sealt loetu pani ta otsustama, et mõneks ajaks talle uudistest aitab.

KAS JEREMIAH OAKHEART ON VARJUDE LORDI MANTLIPÄRIJA?

Ilmselgelt ei olnud keegi ära õppinud, et ta ei sallinud, kui teda selle nimega nimetati ja veel vähem sallis ta seda, kui temast tema selja taga kirjutati, kuna see tekitas temas tunde, nagu peaks terve riik, vahest isegi terve maailm talle nõiajahti, kuna inimesed armastasid selgust ja tema osas Leon Wilsoni korraldatud pantvangikriisis oli nii palju segast.

„Kuigi sa ei ole midagi halba teinud, on meedia sind risti löönud ja kui sa siia jääd, ei ole sul ei ööl ega päeval asu,“ ohkas onu Marcus. „Seetõttu ei jää meil muud üle, kui sellest linnast lahkuda ja minna elama mõnda väiksemasse kohta.“
„Ja selle koha all pead sa silmas Samhainshire’i, kas pole?“ Miah sulges silmad ja hõõrus oma meelekohti. „Drew Tellermate, see kole naine, kes mind klobis, ütles mulle, et ma sündisin selles linnas.“
Onu Marcus noogutas. „Kas sa ei mäleta, kuidas sa lapsena seal elasid?“
Miah raputas pead. „Ei, ma mäletan ainult Fargot. Milline Samhainshire on? Üht-teist kuulsin ma juba Leon Wilsoni käest, näiteks seda, et seda tabas tornaado ja et seal sündis antikristus.“ „Antikristuse kohta ma ei tea,“ ütles isa Marcus mõrult naeratades, „aga tornaado oli seal tõepoolest. Samhainshire on alati olnud nii väike linn kui väikelinn, aga pärast seda sündmust muutus see väga süngeks ning su vanemad ei pidanud õigeks sind seal üles kasvatada. Ma lahkusin sealt koos nendega ning ei ole seda kohta kordagi taga igatsenud, mistõttu mul ei ole seal ei kinnisvara ega sõprussidemeid ja me peame nullist alustama, aga maailma pilgu eest peitumiseks on see parim koht.“
„Ilmselt on see parim koht ka surma saamiseks,“ märkis Miah. „Äkki koliksime hoopis Detroiti, seal toimub keskmiselt 300 mõrva aastas!“
„Ära ironiseeri!“ pahandas onu Marcus. „Surmas pole midagi naljakat!“
„Kas sa oled palju surmasid pealt näinud, et seda väidad?“ küsis Miah ja onu Marcus tõmbus näost valgeks, asetades käed rinnale risti. Miah’le tundus, nagu oleks ta oma ettevaatamatute sõnadega maamiini otsa astunud, kuna ta  oli vaid üks kord elus onu Marcuse näol sellist ilmet näinud.

Ühel õhtul, kui Shizu oli mehele külla tulnud, olid nad joonud liiga palju rummikokse ning Shizu oli hakanud norima onu Marcust Luna Nueva nimelise naise pärast, keda Miah kunagi kohanud ei olnud, kuid kes tundus onu Marcusele tähtis olevat. Onu Marcusel oli olnud näol samasugune ilme nagu praegu ja kuigi Miah oli tajunud temas teravat soovi Shizule vastu hakata, polnud ta öelnud ainsatki sõna, mis Shizut haavata oleks võinud. Praegu oli samasugune olukord, ent selle asemel, et Miah’ peale karjuma hakata – kahtlemata oli ta selle ära teeninud, sest onu Marcusel oli õigus, surm EI olnud kunagi naljakas, isegi kui selle eest Darwini auhindu jagati – oli ta kurb ja tõsine.
„Jah, Miah, loomulikult olen, kuna ma olin preester. Viimse võidmise andmine kuulus minu igapäevatöö juurde ja matustel kõnesid pidades nägin ma piisavalt leinajate pisaraid, kes surnutest maha elama jäid. Mind üllatab, et sa suudad sellise teema üle nalja heita, sest minu mäletamist mööda puutusid sa alles paar päeva tagasi surmaga kõige otsesemal teel kokku.“
„Okei, palun vabandust,“ kohmas Miah, meenutades Leon Wilsoni surnukeha asemel hoopis seitset kettidega seina külge kinnitatud kogu ja mõeldes, kas ta oleks nad tapnud, kui nägemus katkenud ei oleks. Hirmul on suured silmad, aga veelgi hirmsam oleks, kui hirm oleks pime. Inimene, kellele hääl, mis seda ütles, kuulunud oli, ei olnud Miah’le võõras, aga kui ta püüdis välja mõelda, kes selle  omanik olla võis, ei suutnud ta vastust leida.
„Ütle mulle, kas...“ alustas ta.

„Jah?“
„Miks just Samhainshire? Ma mõtlen, kõik need ajalehepealkirjad ja nii edasi, mida minust mõtlema hakatakse, pärast seda, mida Leon Wilson tegi? Tema eesmärk oli inimestele teada anda, mis Samhainshire’i Verisel Laupäeval tegelikult juhtus ja kui me praegu sinna kolime, siis ei ole mul lootustki oma nime puhtaks pesta, kuna kõik arvavad, et ma olen selle kohaga seotud! Kas sulle tõesti meeldib, et mind terroristiks peetakse?“
Onu Marcus raputas pead. „Ei meeldi, aga praegu on juba liiga hilja midagi muuta, nii et sellel, millise hoiaku avalik arvamus sinu suhtes pärast seda võtab, ei ole mingisugust tähtsust.“ Onu Marcus kummardus ettepoole ja sasis Miah’ juukseid. „Sa oled vapram, kui sa arvad ja saad sellega hakkama, kui  vaid tahad. Ma olen kindel, et sinu vanemad kõrgel taevas on sinu üle uhked.“
„Jaa, kindlasti,“ ei suutnud Miah irooniast hoiduda, kuigi onu Marcus oli palunud tal seda teha, mõeldes samal ajal Jonathan Dwyerile, kelle hauas võis, kuid ei pruukinud lebada tema sünni saladus, „kuidas saaksidki nad midagi muud olla? Ma olen ikkagi tunnustatud vandenõuteoreetik, alternatiivse teoloogilise koolkonna esindaja ja terrorist, Allahu Akbar!“
Onu Marcus tõstis käe, et teda uue kõrvakiiluga õnnistada, kuid sel hetkel hakkas Miah’ käekella alarm piiksuma ning mehe käsi langes toolile tagasi, tema silmad täis häbi. „Sa ei tea, mida sa räägid, Jeremiah,“ pomises ta, tõusis püsti ja lahkus palatist, joostes Shizu, kes tuli tagasi kõrrejoogi ja tortillaga, peaaegu jalust maha.

„Mis Maril hakkas?“ küsis ta imestunult. Miah naeratas talle vabandavalt ning piidles tortillat, püüdes otsustada, kas kana, kes selle sisse pisteti, piinles kaua, kuid otsustas siis, et on vähemalt sama näljane nagu Jumal ja tema inglid, kes olid Aabrahami külastades vaese mehe peaaegu paljaks söönud, ega hoolinud sellest sugugi.
„Minu süü, ära pane tähele.“
„Ahsoo,“ ei pilgutanud Shizu selle peale silmagi, kuna oli sellega nii harjunud, et ei näinud mingit vajadust sellest numbrit teha. Shizu oli...
Ka.
See silp, mida onu Marcus tema poole pöördudes kasutanud oli, keerles Miah’ peas ringi ning leidis endale oma koha.
Kui ta poleks Shizut kogu oma elu tundnud, oleks ta võinud peaaegu arvata, et onu Marcus oli nimetanud Shizut Kannoniks ning tema sisetunne ütles talle, et see ei olnud põhjustatud sellest, et Drew Tellermate teda Kannon Hamasakiga oli võrrelnud, vaid hoopis millestki muust.
Jah, tõsi, ta oli Shizut kogu elu tundnud, aga kui päris aus olla, ei teadnud ta temast mitte midagi.
Äkki polnudki õige usaldada kedagi lihtsalt selle pärast, et ta oli sulle lennukit teinud, kui olid alles väike tatt, kes ei osanud oma ninagi ise pühkida.
„Kuule, kui sa nii pikkade hammastega sööd, siis pead sa selle mulle välja maksma,“ ütles Shizu tortillale osutades ning avastades, et oli söömise katkestanud, heitis Miah kõik kõrvalised mõtted peast ning keskendus söömisele, aimates, et see on viimane eine, mida ta rahus nautida saab, enne kui taevas alla kukub.



Miah sai ülejärgmisel päeval haiglast välja, kuid see ei tähendanud sugugi seda, nagu oleks keegi talle puhkust andnud, kuna onu Marcus pani ta pakkimisega tegelema niipea, kui ta oli oma kingad kodus jalast võtnud, mis tähendas seda, et kõik tema katsed Leon Wilsoni mälupulka üles otsida jooksid liiva ning ta pidi keskenduma hoopis oma elu kastistamisele ja katalogiseerimisele, mis venis hilisest pärastlõunast varaste hommikutundideni ning uni sinna vahele ei mahtunud. Ta oli onu Marcusega viimased kolm aastat selles korteris kahekesi elanud ja kuigi see vajas hädasti remonti, oli see muutunud koduks, millest ta lahkuda ei tahtnud, kuna iga selle nurk oli oma omanike nägu, alustades köögilauast, mida ehtis hiiglaslik põletusjälg ajast kui Miah oli ajanud ümber onu Marcuse viirukialuse, ning lõpetades radiaatoriga, mis oli hakanud lekkima pärast seda, kui onu Marcus oli katkise arvutitooli parandamiseks sellest ühe kruvi välja keeranud, arvates, et Miah ei saa teada.
Noh, loomulikult oli ta teada saanud ning sellest ajast peale võttis ta kõik remonditööd enda kanda, et vältida võimalikke ohte, mida endise preestri ja praeguse taksojuhi käed, mis olid kohandunud ainult ristimisvett piserdama ja rooli keerama, endast kujutada võisid. Ta kaalus, kas mitte köögist taburetti võtta, et diivani kohal rippuvad pildid maha võtta – häda sellele, kes püüdis diivani peale astuda, selle asemel, et selle peal istuda - , kuid otsustas siis, et ei vaja seda, sirutas ennast kikivarvule ning võttis pildid ettevaatlikult alla, pannes need kollasesse pappkasti, millel oli kirjas PREMIUM BANANAS. Ilmselt oli onu Marcus need kuskilt tasuta saanud, nii et ta ei hakanud kaebama, aga ta ei olnud sugugi kindel, et tahab panna oma asju kastidesse, mida Tai orjalapsed oma pesemata kätega puudutanud olid.

Erinevalt oma onust ei olnud poisil palju asju ning nende pakkimiseks kulus vaid paar tundi – oh õudust, kui ta oleks olnud tüdruk, kes rühmitas oma riideid disaineri või värvi järgi - , kuid palju keerulisem lugu oli onu Marcusega, kes ei tahtnud kuidagi aru saada, et kui kastid liiga täis panna, lähevad need pealt lahti ning asjad saavad kannatada. Pärast pikka veenmist õnnestus Miah’l saata onu Marcus poe avamise ajaks kaste juurde tooma ning kasutades ära, et ei ole oma onu silma all, tuhnis ta läbi kõik korteri nurgad, kuni leidis viimaks selle, mida ta otsis. Leon Wilsoni mälupulk lebas onu Marcuse laual Miah’ ema ehetekarbis, mida mees alles hoidis, et Miah’ mälestused oma emast ei kustuks, kuigi Miah ei olnud kunagi aru saanud, mis pistmist on tal oma ema ehetega, onu Marcus ei saanud ju ometi eeldada, et ta neid kandma hakkaks. Või siis sai, sest miks muidu oli ta tema taskust leitud kõrvarõnga kujulise vigurmälupulga Amelia Oakhearti kõige kallima varanduse hulka poetanud, arvates, et Miah kannab seda kaasas, et tema lähedust tunda.
Kui ta vaid teadnuks, et Miah tundis hoopis rohkem lähedust mehega, kes selle mälupulga tema kätte oli andnud, enne kui ta pea sodiks lasti! Ja siis veel mehega, kes oli oma peast ilma jäänud, kui tema vanem vend ta troonilt tõukas. Neid mehi, kes talle tähtsaks olid muutunud, oli parem onu Marcusele mitte mainida, kuna vastasel korral oleks ta kahtlemata hakanud halama nagu kana noka vahele sattunud konn ja see oli viimane, mida Miah vajas.

Ta väänas mälupulga metallist kinnise rõngaks, võttis oma ema hõberisti, pani selle ornamendi ettevaatlikult karpi tagasi ja riputas mälupulga keti otsa, pannes selle endale kaela ja peites oma riiete alla. Olles veendunud, et see ei kuku ära, läks ta oma tuppa ja lülitas arvuti sisse, logides esimese asjana sisse Fantaasiafoorumisse, et vaadata, kas tema lemmikjärjekatel on uusi osi, kuid enne, kui ta seda teha jõudis, ründas teda chatis Я_R, üks tema tuttavatest, kes oli aidanud tal otsida materjali bioloogia uurimistöö jaoks, mis rääkis kaheksajalgade paljunemisest.


Я_R says: kus sa olnud oled???

Miah ohkas, teadmata, kuidas sellele vastata, ning otsustas valida kõige lihtsama tee. Spartalased oleksid tema üle kindlasti uhked olnud, sest tema napisõnalisus tegi neile  au.

myheart says: tere! sorry, et ma pole jõudnud sulle veel vastu kirjutada, mul on olnud nii sitt nädal, et ise ka ei usu

Nii, kõik tema jaoks oluline on ära öeldud, tuleb öelda ära ka see, mis Я_R’i jaoks oluline on.

myheart says: sinu saadetud lingid olid väga head, aga mul vist nendest enam kasu ei ole, sest seda uurimustööd ma ikkagi ei kirjuta

Ups, see oli uurimistöö, kui vaid tema inglise keele õpetaja seda näinud oleks!

myheart says: *uurimistööd

Я_R says: ma sain aru küll

Я_R says: midagi juhtus või?

Я_R oli otsekohene nagu alati.  Miah tundis teda alles lühikest aega ja sedagi netireaalsuses, kuid sellest hoolimata tundis ta vajadust rääkida kellegagi, kes ei ole Zach ja ei saa teda hukka mõista, ning ta otsustas pisut pihtida.

myheart says: juhtus jah

Я_R says: noh?

myheart says: okei, ma võin natuke rääkida, aga mul ei ole eriti aega praegust

myheart says: *praegult

myheart says: **praegu!!![/i]

Kes teab, millal onu Marcus tagasi võis tulla, ta pidi kiiresti tegema ja vältima asjatuid heietusi, isegi kui suu puhtaks rääkimiseks oleks kulunud tunde.

Я_R says: jeesus, sa ei pea iga viga parandama, ega ma mingi pedant ei ole

Я_R says: räägi nüüd, mis värk on, sind pole terve nädal näha olnud ja miks su uurimistöö ära jääb

Miah ei teadnud, millest alustada, ent algusest polnud midagi paremat, mis siis, et kõik, mis algas halvasti...

myheart says: uurimistöö jääb ära selle pärast, et mind visati koolist välja, aga see on teiste asjadega köömes

myheart says: mind tulistati ja ma sain peksa

...lõppes veel halvemini.

Я_R says: 0_0

Я_R says: kudiddas see veel juhtus?

Я_R says: *kuidas

Я_R oli ilmselgelt nii üllatunud, et ei suutnud ilma vigadeta kirjutada, kuid kuna ta ise kiirustas samuti oma teksti parandama, ei suutnud Miah tema kallal norimata jätta.

myheart says: näed, sa ikkagi oled pedant

Я_R says: ah, ole vait ja räägi asjast, ma kratsin muidu laua sisse augu

Kuti kohta, kellega Miah oli rääkinud peamiselt elukatest, kellel oli kaheksa kombitsat, oli Я_R väga uudishimulikuks muutunud, kuid poiss ei pannud seda talle pahaks.

myheart says: tead, seda on sulle keeruline seletada, aga ütleme nii, et ma ise keerasin enda jaoks selle sita kokku

Seal, kus oli raske seletust leida, tuli appi meedia.

myheart says: sa sellest ülikooli pantvangidraamast kuulsid juba?

Я_R says: sellest? jah, ikka

Tõsi, kes poleks sellest kuulnud, Miah oli kindel, et isegi Long Islandi kodutud olid asjaga kursis.

myheart says: noh, mina olin seal see pantvang

Я_R says:  PÄRISELT???

Korraga tundis Miah, et kui ta seda endast välja ei saa, ta sureb.

myheart says: ja siis püüdsin ma hoolitseda selle eest, et minu pantvangivõtja surma ei saaks, sest katusel oli mingi lollakas snipper ja ma mõtlesin, et nii see asi ikka ei lähe

myheart says: *SNAIPER!!!

myheart says: kuuli sain ma sealt

myheart says: peksa sainsm ma selle pärast

myheart says: *sain

Я_R says: kelle käest?

Miah oleks talle hea meelega kõik ära rääkinud, aga hetk hiljem seisis onu Marcus tema selja taga, käed puusas, ning koputasjalaga vastu maad. „Jeremiah, ma sain viis uut kasti, nii et tule mulle appi!“
„Aga...“
„Ei mingit aga, kui sa veel ühe korra agatada püüad, tulen ma hekikääridega sellele kaablile kallale!“
Polnud parata, oli aeg see vestlus lõpetada.

myheart says: kuule, sorry, ma pean minema, onu ütleb, et kui ma kohe pakkimist ei jätka, lõikab ta netijuhtme läbi

myheart says: ma muidugi arvan, et ta ei tee seda, sest meil läheb seda uues kohas ka vaja, aga igaks juhuks

myheart says: aidaa


Arvuti kaane alla vajutanud, suundus ta oma onule appi ning ei mõelnud sellele, kuidas see vestlus edasi oleks läinud, enne, kui ta paar tundi hiljem Zachi akna all seisis, süda tagumas. Ta noppis maast kruusakivi ning viskas selle vastu Zachi toa aknalauda, oodates, millal ta sõbra sagrisjuukseline pea aknast välja ilmub. Ainult et seda ei juhtunud. Miah oli juba valmis alla andma ja koju minema, kui Zach õueuksest välja astus, ees prillid, mida ta alati lugemisel kasutas, ning midagi tema ilmes mõjus Miah’le hoiatavalt, nii et ta taganes, seistes vaevu kuuldekauguses. „Hei, Zach, kuidas läheb?“ küsis ta. „Ma pole sind esmaspäevast saati näinud!“
Zach tonksas jalaga lahtist kruusa. „Ega jah, sa polnud eriti teadvusel. Ma käisin sind muidu kolmapäeval vaatamas.“
„Päriselt?“
„Tegelikult mitte,“ tunnistas Zach, „aga ma tahtsin.“
„Kas sa mõtled seda tõsiselt või on ka see nali?“ küsis Miah käsi taskusse pannes.
Zach turtsatas. „Vaevalt küll, aga kui...“
„Ei!“ pahvatas Miah. „Mul on väga hea meel, et sa tulla tahtsid, isegi kui sa selleni ei jõudnud. Millega sa üldse vahepeal tegelenud oled?“
Zach köhatas. „Kodus on tegemist olnud.“
„Ohhoo, kas Sasha sai jälle millegi keelatuga hakkama ja pandi koduaresti?“ tundis Miah huvi. Üks põhjuseid, miks Zach veel kodus elas, kuigi vanust välja kolimiseks juba nagu oli, oli see, et keegi peale tema ei suutnud Sashat taltsutada.
Zach raputas pead. „Ei, Miah, Sasha ei saanud, aga sina said.“
„Mida?“ Miah ei suutnud oma kõrvu uskuda ning otsis Zachi häälest naljatlevat tooni, kuid ei leidnud seda, sest Zach oli surmtõsine.
„Mu isa palus sulle edasi öelda, et sa oled mulle väga hea sõber olnud, aga meil ei ole enam hea suhelda,“ kinnitas Zach Miah’ hirme ning Miah’ käed tõmbusid rusikasse. Mis ajast lasi Zach oma isal ennast kamandada? Ainus, mida ta sellest järeldada võis, oli, et vihjates oma isa arvamusele, kõneles Zach enda omast, kuid ei julgenud seda öelda, kuna ta oli truu sõber ja teadis, et see teeks Miah’le haiget. Või vähemalt oli olnud truu sõber. Haiget tegi see nii olevikus kui minevikus.
„Millist ajalehte su isa loeb?“ ei suutnud Miah keelt hammaste taga hoida.

Zach kortsutas kulmu. „The Daily Tribune’i. Mis siis?“
„Kõik, mida minu kohta selles ja teistes lehtedes kirjutatakse, on vale ja su isa peaks seda teadma!“ Zach pidanuks seda teadma.
Zach ohkas, astudes Miah’le lähemale ning sirutades käe välja, nagu tahaks teda õlale patsutada, kuid loobus sellest ja tõmbus temast eemale. „Ma olen kindel, et ta teab seda, aga pärast seda, mis juhtus, on tal seda raske uskuda ja mina tunnen sama.“
„Mida sa öelda tahad?“
Zach ohkas uuesti, seekord sügavamalt. „Ma lootsin, et sa saad aru ilma, et ma sulle ütlema peaksin, aga näib, et mul ei ole teist valikut. Miah, see, mis esmaspäeval juhtus, muutis minu arvamust sinust nii tugevasti, et kui ma sulle praegu otsa vaatan, tundub mulle, nagu ei tunneks ma sind enam ära.“
Miah tundis, kuidas pisarad talle kurku tõusevad, kui ta Zachi sõnu kuulis, sest ta ei tahtnud, et see oleks lõplik hüvastijätt, aga asi hakkas vägisi sinnapoole kiskuma.
„Ma olen seesama inimene, kes alati!“ hüüdis ta, kuid Zachile ei piisanud sellest.
„Me mõlemad teame, et see pole tõsi!“ kähvas noormees ja Miah mõistis, et ka tema oli lähedal pisaratesse puhkemisele. „Saad sa aru, kui raske kõik see minu jaoks on? Sa tuled mulle ülikooli külla nagu tavaliselt ning järgmisel hetkel pead sa terve auditooriumi pantvangi võtnud hulluga intelligentset vestlust, arutled temaga Piibli ja religioossete salaorganisatsioonide üle, mis siis, et sa pole kunagi usku sallinud, vaid oled alati öelnud, et see on inimestele, kes tahavad, et keegi teine nende eest mõtleks, ning vähe sellest, lased tal ennast relvaga sihtida, nagu poleks mingit ohtu, et ta sulle viga teeb! Mida muud ma sellest järeldama pean kui seda, et sa olid temaga mestis? Sa ei ole see, kelleks ma sind pidasin! Mis, siis, kui sa oleks surma saanud? Miah, keda ma tunnen, ei oleks iial asjatuid riske võtnud, nii et ära imesta, miks ma sind praegu uskuda ei suuda!“

„Sa siis arvad ka, et ma olen Leon Wilsoni kõige suurem sõber?“ oli Miah haavunud, suutmata uskuda, et kõigist tema lähedastest just Zach tema vastu pöördus. Ta oli arvanud, et Zach on teistsugune, mitte nagu Ian Fong ja Carl Zhang, kes olid viie minuti odava kuulsuse nimel kõigeks valmis, ning avastus, et ta oli eksinud, sõi teda seespoolt. „Äkki sülitad mulle kohe näkku ja lõpetame selle jama ära, et ma saaksin koju minna ja pakkimise ära lõpetada, sest homme ei ole mind enam siin!“
Zach võpatas. „Kas sa kolid minema?“ Seda küsides kõlas tema hääl peaaegu nagu tavaliselt, aga Miah ei läinud enam liinile.
„Jah, ja ma tulin sulle seda ütlema, et sind enne ära minemist veel korra näha, aga tundub, et sul on sellest suva, nii et head aega!“ Miah pööras Zachile selja ja hakkas minema, kuid Zach haaras ta küünarnukist, et teda takistada.
„Oota! Miah, kuula! Ma tean, et see kõik kõlas täitsa mööda, aga sa pead aru saama, et ma tahan ainult, et sul mõistus koju tuleks!“
Miah tundis, nagu oleks teda löödud ja palju ei puudunud, et ta oleks olematust löögist tagasi põrkunud, kuid ta suutis end talitseda ning pööras ümber, vaadates Zachile otse silma.
„Mitte minu mõistus pole kodust ära, vaid sinu oma, kui sa mulle praegu selja pöörad, igavene Juudas Iskariot selline!“ Tema huulilt pudenes järjekordne vihje Piiblile ja ta lõi käe suule, kuid oli juba liiga hilja ning oma välja öeldud sõnu ei olnud võimalik tagasi võtta, sest need peegeldasid tõde, mida sai välja öelda ainult kogemata. Zachi reetlikkus valmistas Miah’le palju rohkem piina kui tema kommentaar, et Martina Lefevre, kes elas Zachiga samas majas kolmandal korrusel ja kellelt Miah silmi ära ei saanud, mis siis, et tema kehakaalu saamiseks tuli Miah’ oma ruutu võtta, parandus, kahega korrutada, näeb välja nagu Paks Naine „Harry Potteri“ filmidest. Selline Zach siis oligi, läbi ja lõhki reetlik nii siis, kui naised mängus olid, kui ka siis, kui ei olnud.


Kasutades juhust, et tema öeldust šokeeritud Zach ta käe vabastas, jooksis Miah mööda tänavat minema, nagu oleks tal kurat kannul. Alles siis, kui ta oma maja juurde tagasi jõudis, taipas ta, et nutab, sest ta silmad olid märjad ja vihma kaela ta seda ajada ei saanud, sest väljas ei sadanud. Ta pühkis oma näo varrukaga kuivaks, läks tagasi kortrisse ja jätkas nõude pakkimist, kuni onu Marcus lõpuks sekkus, öeldes, et märg papp ei ole nõude transportimiseks sobiv ning saatis ta ära magama, nii et kasti asemel leotas Miah läbi oma padja, kuni ta viimaks magama jäi, süda raskem kui kunagi varem, sest ei juhtunud just iga päev, et ta oma parimast sõbrast ilma jäi.
Ka Zachi silmad olid niisked, kui ta tagasi oma korterisse suundus, kuid ta kinnitas endale, et tegi õigesti, kuna see oli ainus võimalus päästa Miah’t jõudude käest, mille vastu Leon Wilson võidelnud oli ning mille vari oli Zachi endasse mässinud, kui nad tema päritolust teada said.
Tema voodil istus halliseguste juustega mees, kelle must teravatipuline saba, mis oli sama võigas nagu tema sarved, mille üle Hellboy uhke oleks olnud, mööda lambijalga üles ronis ja Zachi põrandalambi sisse lülitas, suunates valguse Zachi näole.
„Kas sa tegid, mida ma palusin, Samuel Zachary Kayone?“
Zach noogutas, tundes südames valu, mida ei olnud võimalik kõrvale tõrjuda, ning noogutas, nägemata muud võimalust.
„Jah, mister Ilion,“ vastas ta, pannes incubuse naeratama.
„Suurepärane, nüüd on sul aeg minu ettepanekut kuulda,“ ütles mees ning andis Zachile märku istuda, nagu oleks ta tema isand. „See meeldib sulle kindlasti, antikristuse vend, sest kui sa teed kõik, mida ma palun, ootab sind tasu, mis on palju suurem sellest, mida Jumal sulle taevas pakkuda suudab.

Heheeeeeeeeee.

Zach ei meeldi mulle juba praegu. Ja mitte oma iseloomu pärast, vaid sp., et ta on J vend

Mulle küll täiega meeldib Zach. Nagu, ta on ägedaim inimene planeedil.

No see oled sina

Mitte, et ma reaalselt teaks, millest sa räägid.

Peaks seda lugu lugema. Aga noh..

Are you kidding me ?

Mm, mis mõttes?
Ma mõtlesin muidu sellega, et ma ei tea, millest sa räägid, seda, et ma pole seda juttu lugenud, so ma ei tea, kas ta tegelt ka mulle meeldiks.

Jajah ma sain sellest aru. Sellest ka minu küsimus

That is so you

You say it like you know me.

Oi, juba on oktoober Ma olin täiesti veendunud, et panin siia ka septembris uue osa, aga tundub, et ma unustasin

Miah' nägemuse seletan ma lahti ülejärgmises osas, aga igaks juhuks mainin ära, et see pole minu väljamõeldis, vaid põhineb Piiblil.

Ma ootan pakkumisi, miks peaks Miah tahtma kellelegi viga teha, et saaksin vaadata, kui palju võin ma selle kohta, mis tal viga on, vihjeid teha

Enjoy!
**

8.

„Su silmad on punased,“ märkis onu Marcus, kui nad kaste kolimisautosse tõstsid ning Miah kahtlustas, et onu Marcus teadis, kellega ta kohtumas oli käinud, aga tal ei olnud mingit isu seda arutama hakata.

„Mu veri on ka punane. Mis siis?“

Onu Marcus turtsatas. „Sa oled täpselt nagu su ema, alati on sul midagi teravat öelda, kui keegi sinu pärast muret tunneb.“

Miah mängis mõttega, kas mitte onu Marcuselt küsida, kas ta teab, kes Miah’ tegelikud vanemad on, aga ei olnud kindel, et onu Marcus talle seda ütleks, isegi kui teaks. Tõde ei pruukinud olla selline, nagu poiss ootas ning ta ei tahtnud selle pärast mehega tülli minna, sest kõigist tema perekonnaliikmetest oli onu Marcus ainus, kes tema jaoks alati olemas oli. Mees käis vaatamas kõiki etendusi, milles Miah lasteaias mängis, osales kõikidel lastevanemate koosolekutel, kuhu tema vanemaid paluti, aitas teda koolitöödega, millega Miah jänni jäi – ja neid oli palju, sest kuigi Miah’ pea lõikas, oli tal kõige jaoks liiga vähe motti – ning lohutas teda, kui ta oli kurb, tekitades temas tunde, et kui nad oleksid algusest peale kahekesi olnud, ei oleks oma tõeliste vanemate kohta uurimine talle mõttessegi tulnud, sest kõik need aastad oli onu Marcus olnud talle ema ja isa eest, kes teda ei armastanud. Harry Potterile oleks ju ka Sirius Blackist piisanud, või kuidas?

Miah virutas ühe kasti kolimisautosse tunduvalt vihasemalt kui tohtinud oleks ning kui see külili kukkus, oli kuulda portselani purunemist. Ups, need olid vist onu Marcuse ema taldrikud, mida mees kellelgi kasutada ei lubanud.
Onu Marcus heitis hambaid krigistades Miah’le vihase pilgu. „Suurepärane, Jeremiah, killud pidid õnne tooma. Äkki sooviksid sa veel midagi lõhkuda, et oma pingeid leevendada?“

Miah lõi häbelikult silmad maha. „Palun vabandust, ma ei tahtnud.“

Onu Marcus ohkas ja osutas oma autole, päevinäinud Audi A7-le, andes Miah’le märku sisse istuda, ning viipas seejärel kolijad lähemale, andes neile käsu võimalikult kiiresti oma tööga valmis saada. No jah, nüüd kartis ta, et kui Miah käed külge paneb, pole neil varsti asju, mida kolida ja Miah’l ei jäänud muud üle, kui kuulekalt autoistmele potsatada ja teha nägu, nagu hakkaks ta kurbus üle minema, kuid see ei hakanud, kasvades vihaks, ning ta sõrmitses ketti, mile küljes Leon Wilsoni mälupulk rippus, nii raevukalt, et oleks selle peaaegu ära lõhkunud, mis siis, et kett polnud milleski süüdi.


Miah ja onu Marcus hakkasid tund aega hiljem sõitma, lahkudes endale armsaks saanud Põhja-Dakota osariigist ja oma kodulinnast Fargost, et sõita Washingtoni osariigis asuvasse Samhainshire’i väikelinna. Miah’ arvates oleks neil lendamiseks raha jätkunud küll, aga ilmselt oli ta millestki valesti aru saanud, sest kui ta selle kohta päris, karjus onu Marcus tema peale üsna kõvasti ning ei võtnud teda kuulda, nii et neid ootas ees rohkem kui ööpäeva kestev matk ja sellele lisanduvad lühikesed peatused söögikohtades, millest üks oli ebasanitaarsem kui teine. Ja siis veel ööbimine kes teab kus. Miah polnud kunagi pikki reise hästi talunud, võideldes suurema osa ajast iiveldusega ning selleks ajaks, kui nad osariigi piirile lähenesid, oli ta näost sama roheline nagu Saudi Araabia lipp ning onu Marcus sama valge nagu sellel kujutatud mõõk, mida kasutati kahtlemata uskmatute koerte tükeldamiseks. Mitte uskumatute. Isegi kui need koerad olid uskumatult ägedad. Grr, Miah’t ajas närvi, et ta korraga keeleteadusest nii palju teadis, tema, kes ta enamik oma kirjanditest läbi kukkus. Zachil oli õigus, ta oli muutunud ning see oli juhtunud ilma, et ta seda ise märganud oleks, kuid see ei tähendanud, et Zachil oleks õigus olnud temast lahti öelda. Vaadaku parem, kes ta ise oli, antikristuse vend!

Isegi kui Jackson Roberts ei olnud antikristus, oli ta Zachi vend ja Zach oli tema olemasolu Miah' eest varjanud. Ehk oli asi selles, et Jackson Roberts oli tema perekonna valge lammas, nahavärvilt valge? Zachi isa raius kogu aeg kindlalt, et ei lase ühelgi kahvanäol oma perekonda sisse imbuda.

Khmm, jah, kõigil oli saladusi, nii Zachil Miah’ ees kui Miah’l Zachi ees, näiteks ei teadnud Zach, et Miah oli kevadisel koolidiskol Rhiannon Price’i suudelnud, aga asi oli põhimõttes või pigem selles, et Zachile meeldis maitse üle kakelda. Parimatel sõpradel ei olnud teineteise ees saladusi, mis nende sõprusele saatuslikuks võisid saada ning see, et Zach ei olnud teda piisavalt usaldanud, oli Miah’le valus löök, aga ta pidi sellest üle saama, kui tahtis oma eluga edasi minna. Haa, Samhainshire’is saab ta endale kindlasti palju sõpru ja ta oli kindel, et kõik tüdrukud on terroristide järele hullud, nii et ta pidas targemaks hakata juba varakult planeerima, mida oma fännikirjadega teha. Mitte.

Sellel ajal, kui onu Marcus auto bensiinijaamas peatas, süstis Miah ennast juba kolmandat korda viimase seitsme tunni jooksul. Intervallid, mille järel ta rohtu vajas, olid lühenenud ning tema tervis oli halvenenud. Et onu Marcust mitte liigselt muretsema panna, oli ta sellest vaikinud ning oma halba enesetunnet varjanud – see oli õnneks lihtne, kuna onu Marcus ei osanud kahtlustadagi, et tema öökimisel on mõni muu põhjus peale heitgaaside ja liiga aromaatse lõhnakuuse - , aga kõigel oli piir ning Miah tundis, et ei pea kauem ilma rohuta vastu. Sisetunne ütles talle, et õige pea vajab ta rohtu iga kahe tunni tagant ning ta tahtis, et doktor Ilion sellega midagi ette võtaks, aga doktor Ilioni erapraksis asus Fargos ja Miah oletas, et nüüd, kui ta enam seal ei ela, saab ta endale uue raviarsti, sest ta oli doktor Ilioni jaoks vaid üks tema paljudest patsientidest, kes oli kergesti asendatav mõne teise sama huvitava juhtumiga.
Või kas oli?

Onu Marcus tuli tagasi, kaasas kaks cappucinoga täidetud plasttopsi ning pehmete kaantega õhuke raamat. „Ma ostsin sulle igavuse leevendamiseks midagi,“ lausus ta seda Miah’le ulatades ja Miah avastas, et tegu on raamatu „10 kõige hirmuäratavamat Ameerika väikelinna“ viimase väljaandega. Nagu ta arvanud oli, oli onu Marcus ostnud selle raamatu seetõttu, et üks selle peatükkidest, kuues peatükk, oli pühendatud Samhainshire’ile, aga enne, kui ta seda lugema hakkas, pani ta raamatu kinni, küsides endalt, mida ta selle linna kohta teab.
Mida ta teada ei oleks tohtinud, kuid mis ühele osale temast ometi võõras ei olnud, nagu oleks ta selle endale emapiimaga sisse imenud.
Samhain...
...shire.

Samhain oli vana gaeli lõikuspüha, mis langes halloweeni ja kõigi pühakute päevaga ühele ajale, -shire oli aga levinud liide Inglismaa linnade nimedes. Tegemist pidi olema varase valgete ameeriklaste asulaga, kes polnud nii puritaanlikud kui nende kaasaegsed ja austasid vanu traditsioone.
Kas nad olid teadnud, et sellest linnast saab antikristuse sünnipaik?

Miah judistas ennast, otsustades, et mõtleb Leon Wilsoni sõnadele nii vähe kui võimalik ning hakkas raamatut sirvima, et oma minevase ja tulevase kodulinnaga tutvuda. See ei tundunud just tore paik olevat, arvestades seda, et aastal 2000 elas selles linnas 700 314 inimest, aastal 2020 aga 7698 inimest. Pärast tornaadot, mis tappis 15 405 inimest, oli Samhainshire rusudes ning selle üles ehitamiseks puudusid vahendid, mistõttu lahkusid sellest linnast nii ärid kui inimesed ning sellest sai kurjuse ja vägivalla pesa, milles asuvat kinnisvara ei ostnud keegi, kuigi selle hind oli nii madal, et seda oleks saanud endale lubada ükskõik kes. SAM, Samhainshire’i kunstimuuseum, oli rahapuudusel suletud, Gravel Gardenisse rajatud uus botaanikaaed oli näruses seisus, draamateater ei tõmmanud ligi ühtegi välismaa truppi ja igal kuul põles selles linnas mõni vana ladu, mis kubises kodututest, kes ei osanud lõket teha ilma, et midagi süüdanud ei oleks.

Viitsimata edasi lugeda, viskas Miah raamatu tagaistmele ning vaatas mornilt aknast välja. Polnud ime, et see väikelinn üks hirmsamaid oli. Seal oli saanud surma peaaegu sama palju inimesi kui Jaapani 2011. aasta suures maavärinas ja tsunamis. Väga palju inimesi oli kaotanud oma lähedased ega suutnud seal enam elada, tühjaks jäänud linn võis aga parimal juhul huvi pakkuda vaid paranormaalsete nähtuste otsijatele ja nendesse uskujatele, sellistele nagu Leon Wilson. Miah’ silme eest jooksid läbi pildid Samhainshire’i välisilmest ja ta küsis endalt, kas need võivad olla tema lapsepõlvemälestused, kuid enne, kui ta sellele küsimusele vastuse leidis, vajus ta unne.


Nad peatusid onu Marcusega ühes viletsas teeäärses motellis – selle nimi oli GATES MOTEL, aga keegi oli G-tähe graffitiga üle sodinud ja sellest B-tähe teinud – ning ruumipuudusel olid nad sunnitud võtma ühe voodiga toa. Motelli peremees, kelle nimi ei olnud, jumal tänatud, Norman Bates, vaid Jordan Gates, vaatas neid pisut imelikult, kui nad ennast hotelli registreerisid, ilmselt selle pärast, et nende erinevad perekonnanimed – Oakheart ja Mayflower – ei lubanud nende sugulust kahtlustada ja jätsid mulje neist kui paarist, aga see ununes Miah’l niipea, kui ta pea patja puudutas. Hetk enne magama jäämist juurdles ta veel selle üle, kui kaugele kolimisauto jõudnud oli, ning siis sai uni ta endale.


Nende teekond jätkus järgmisel hommikul pärast päikesetõusu, lõppes õhtul järjekordses motellis ning Miah ei näinud Samhainshire’ist kriipsugi enne kolmapäeva pärastlõunat, mil selle magalarajoon Vestring’s Dam ootamatult nende vaatevälja ilmus. See nägi välja nagu täielik geto ja paljas mõte sellest, et teda võib oodata elu sellises kohas, tekitas temas õõnsa tunde. Poisi silmade ees ujus tuba, mille aknast, mille all asus mahagonist kirjutuslaud, mis oli sama värvi ülejäänud mööbliga, avanes vaade avarale looduskaunile aiale, mitte mingit pugerikku, mille aknast oli parimal juhul näha vastasmaja naabreid, kes virvendava pildiga telekast porri vahtisid, aga tema õnneks sõitis onu Marcus nendest majadest mööda, ilma et ta ühegi ees peatunud oleks ning nad jõudsid Samhainshire’i viisakamatesse soppidesse. Miah silmas isegi kaubanduskeskust, mis nägi täiesti normaalne välja. Selles oli midagi tuttavlikku, nagu oleks ta sinna alles hiljuti sisse astunud, et sealt paar pakki pelmeene osta, kuid siis olid nad sellest möödunud ja jäid veidi aja pärast seisma väljaku kõrval, mille plaadid olid mustast graniidist ja mille keskel kõrgus hiiglaslik must obelisk, mille vaatamine pani Miah’ pea pööritama. Ups, aeg sutsaka jaoks.

„Mis koht see on?“ küsis ta, suutmata aru saada, miks onu Marcus oma auto seal peatanud oli, kuid silmas siis meest, kes istus väljaku ees oleval pingil ja ootas neid. Ilmselt pidi see tüüp onu Marcusele nende uue kodu võtmed kätte andma, sest nagu Miah aru sai, olid omanikud sellel ajal, kui onu Marcusega ostu-müügi lepingu sõlmisid, ka ise alles väljakolimisega ametis ja ei kavatsenud riskida, et keegi valel ajal nende juurde sisse sajab, näiteks siis, kui nad kastide vahel püherdavad.

„Samhainshire’i Memoriaalväljak,“ kostis onu Marcus autost välja astudes ning mehele viibates „See rajati 2020. aastal, kui tornaadost oli möödunud kümme aastat. Kas sa jääd autosse või soovid siin veidi ringi vaadata?“

„Mis ma siin autos ikka enam passin, on juba istutud küll,“ astus ka Miah autost välja, lastes oma pilgul suurel mälestusmärgil puhata. „Mis siin enne asus?“

Onu Marcuse ilme oli kurblik, nagu vaataks ta kaugele minevikku ning näeks seal asju, mis tema südame valutama panevad. „Püha Ilmutuse Tunnustamise kirik, kus ma töötasin,“ lausus ta Miah’st eemale kõndides ning Miah sammus mööda kitsast musta rada obeliski suunas, mille ees seisis kivist tahvel, millele oli graveeritud kuupäev 16.01.2010, mida mäletasid igavesti kõik Samhainshire’i elanikud, kuna sellel öösel oli kurjus maa peale laskunud ja hävitanud kõik, mis neile kallis oli.

Miah asetas käe vastu obeliski jahedat külge, nagu oleks see energiasammas, ning küsis endalt, kas onu Marcus teadis, mis selles linnas sündinud oli, kui miski tema tähelepanu köitis. Obeliski pind ei olnud sile, vaid krobeline, nagu oleks selle sees peenikesed praod ja Miah avastas, et obelisk on kaetud tuhandete nimedega.
Nende inimeste nimedega, kelle elud tornaado võttis.

Ta võpatas, vaadates esimest nime, millele ta pilk peatuma jäi, ning haaras oma südamest kinni, taganedes nii järsult, et komistas vastu tänavat ümbritsevat äärekivi. Samhainshire’i Verine Laupäev oli saatnud hauda rohkem inimesi, kui hukkus igal aastal Ameerika erinevates osades liiklusõnnetustes ja selle mälestusmärki kaunistas tuhandete nimede võrgustik, mistõttu oli liiga suur kokkusattumus, et Miah’ silmad peatusid esimesena ainsal nimel, mida ei oleks tohtinud sellel olla.
Jackson Robertsi, antikristuse nimel.

Leon Wilsoni hääl sosistas talle kõrva, jutustades talle langenud inglist Morien-Sebielist ja tema naasmisest antikristusena ning Miah ei suutnud teda vaikima sundida. Surnud ei saanud kunagi öelda midagi peale selle, mis oli kord juba kuuldavale toodud ja kõigile teada, kuid Leon Wilsoni salalikud sosinad rääkisid asjadest, mida Miah tema suust kunagi kuulnud ei olnud, kuid mis talle tõesena tundusid.

Antikristus oli see kes keeldus tunnistamast, et Jeesus Kristus oli messias, ei uskunud Isasse ja Poega ja väitis, et Jeesus oli vaimolend, mitte lihast ja verest inimene. Miah’s tõstis pead tunne, et antikristus elab tema enda hinges, sest see, mida ta Leon Wilsoni käest kuulnud oli, ajas oma juured mööda tema keha laiali ning pani ta uskuma seda, mida antikristus ei uskunud, samamoodi, nagu oleks teda terve elu pühas tões kasvatatud. Miah uskus, et Jackson Roberts oli antikristus ja sellel hetkel, kui ta seda mõistis, valdas teda süütunne, sest oli raske uskuda halba kellestki, kelle süda oli nii puhas nagu Jackson Robertsil ning kes oli valmis panema mängu omaenda elu, et päästa kedagi, kes oli korra juba surma petnud.

Miah' huuled hakkasid värisema, tema süda tagus ja rinnus surus, nagu ei saaks tema kopsud piisavalt õhku hoolimata sellest, et ta püüdis meeleheitlikult hingata, kuumad ja külmad hood panid ta higistama ja kui ta enda kõrval seisvat obeliski vaatas, nägi ta taeva poole kõrguva mälestussamba asemel oma hauamonumenti.

Soov põgeneda oli nii suur, et Miah ei suutnud sellega võidelda ning ta jalad kandsid ta Samhainshire’i Memoriaalväljakult minema, nagu oleks keegi sidunud talle jalga paari tiivulisi ketse, mis teda Tartaruse suunas vedasid. Viimaks lõppes Miah’ jõud otsa ning ta vajus vastu kõverat mändi, pilt tema silme ees lainetamas, kuni ta mõistis, et on sattunud Oxbridge’i surnuaeda.

Ta ei teadnud, kuidas ta seda teadis ja kuidas ta sinna oli jõudnud, aga tema enesetunne paranes, nagu oleks mulla all haudades lamavad surnud talle elujõudu andnud. Poiss hakkas astuma mööda rada, mis viis surnuaia lõunapoolse sissepääsu suunas, möödudes hauaplatsidest, millest olid kujundatud perekondlikud rahulad, ning peatus järsult, kui märkas silmanurgast kuju, millel oli kujutatud kahte kokkupõimunud keerubit, kellel olid käes põlevad mõõgad, mille tuppedele oli graveeritud Millenniumi Madude sümbol, mis oli tema jaoks sama äratuntav nagu vabamüürlaste kellu ja sirkel. Kuju taga oli kivist müür, mille sissepääsu võis näha vaid see, kes tuli kujule piisavalt lähedale, ning Miah puges selle vahelt sisse, leides end Dwyerite perekonna hauaplatsilt.

Miah silmas kaheksat hauakivi, millest igaüks oli määratud mälestama üht selle vana suguvõsa liikmetest, kuid tema tähelepanu pälvisid enim neli viimast.



Isegi kui ei oleks olnud Lawrence Dwyeri teispoolsusesse siirdumise daatumit asendavat küsimärki, kõnelesid Lance ja Jonathan Dwyeri lähedased surmakuupäevad selle perekonna meeste vägivaldsest ja valulikust surmast, mis ei olnud säästnud ühtegi hinge, kes kandis Dwyeri nime. Miah kummardus Jonathan Dwyeri haua ette, pildid tema peata kehast tema silme ees keerlemas, ja teda haarav lämbumistunne vaibus, kui ta avastas, et neljas kivi, mis seisis Jonathan Dwyeri hauakivi ees, ei olnud hauakivi nagu teised, vaid mälestustahvel, millele oli kirjutatud venekeelne luuletus ning mille olid kallile Jonathanile pühendanud Aleksei, Dima, Saša ja Kristjan.



Miah’ sõrmed puudutasid mälestustahvlit ja ta silmad läksid niiskeks, kui ta luuletust luges, sest nendes ridades, milles ta tundis ära Afanassi Feti käekirja, oli nii palju armastust, mida võis aimata vaid see, kes teadis, kui väga inimesed, kes Jonathanile mälestustahvli püstitasid, temast hoolisid. Miah tajus, et nende vahel olid sidemed, mida surm murda ei olnud suutnud, kuigi Jonathan oli lahkunud liiga vara. Talle kangastus tumedapäise noormehe mõtlik kogu, kes hoidis käes luulekogu ja luges seda Jonathanile ette, et tutvustada talle üht tähelepanuväärseimat vene luuletajat ning Miah’l läks silme eest mustaks, kui ta sai aru, et oli mõistnud, mida Jonathani sõbrad tema mälestuseks kivisse olid lasknud raiuda, kuigi polnud õppinud ainsatki vene tähte, milles need kirjutatud olid.

Valusööst, mida Miah tundis, oli nii tugev, et ta langes selili hauakivide vahele, unustades enda ja end ümbritseva ning uppudes piina, mis teda räsis. Maailmast tema silme ees sai purpurikarva lõuend, millel tantsisklesid mustad tähed ning järgmisel hetkel libises ta deliiriumisse, kus teadmine, et ta oli oma süsti unustanud, lahustus Universumi kõiksuse voogudes.


Miah seisis põlvini meres, kuulates lainte vaikset loksumist ning tema ees tõusis vetevoogudest metsaline, kellel oli seitse pead ja kümme sarve, mis olid toredasti ehitud ning ta näis Miah’le kord pantri, kord lõvi ja kord karuna. Tema seitse nägu, üks koledam kui teine, vaatasid üle Miah’ õla ja kui ta end pööras, nägi ta enda selja taga kaldal seismas draakonit, kes muutus valgesse rüüsse mähitud ingliks, kelle kuldsete juuste vahelt paistis välja tillukesed sarved ning kelle lilla- ja mustakirjud tiivad andsid talle kuningliku ilme.

Ingel  viipas metsalise enda juurde, puudutades oma käega kordamööda kõiki tema päid ja sarvi ja kõneledes midagi keeles, mida Miah ei mõistnud. Lõikav tuul keerutas õhku liivateri, millest moodustusid varjukogud, mis inglit kummardasid, samamoodi nagu ka metsaline, kelle suust pääses möire, mille iga noot väljendas tema viha Jumala vastu. Miah mattus liiva alla, tema suu, silmad ja nina said liiva täis ning ta kraapis meeleheitlikult küüntega end ümbritsevat liivast hauakambrit, kuni selle lagi järele andis ja nähtamatu jõud temast kinni haaras ja valguse kätte tõmbas.

Ingel ja metsaline vaatasid talle otsa ning ta hakkas nende poole sammuma, rääkides sõnu, mis talle võõrad olid, kuid mis ingli näole rahulolu tõid, ning laskus metsalise ette põlvili, et talle truudust vanduda, kuigi tema süda seda keelas. Metsaline langetas ühe oma peadest, mis oli haavatud, ning sellest voolas välja verd, mis moodustas Miah’ jalgade ette järve. Miah kummardus selle kohale ja nägi kahte kõverat sarve, mis tema peast välja kasvasid ning kui ta neid oma parema käega puudutas, nägi ta, et tema käeseljale oli lõigatud verest tilkuv number 666. Ta pööras oma õudust täis silmad metsalise poole, avastades, et tema haav oli paranenud ning otse tema silme ees võttis metsaline endale inimese kuju, seistes tema ees Jonathan Dwyerina, kelle kehast tungisid välja murtud luude teravad otsad ning kelle pea hõljus tema keha kohal, naeratades Miah’le naeratust, mis oli salapärasem kui Mona Lisa oma ja ohtlikum kui skorpioni suudlus.

Kellegi käed libisesid metsasliseks muutunud Jonathani ümber ja tema selja tagant astus välja kõige kaunim naine, keda Miah kunagi näinud oli. Ta oli riietatud punasesse ning kalliskivid, mis teda kaunistasid, tegid temast tõelise Seeba kuninganna. Kui Miah tema poole vaatas, nägi ta, et tema otsaette oli kirjutatud üks nimi, aga enne, kui ta jõudis seda näha, kattis naine selle oma juustega kinni ja astus Miah’ juurde, ulatades talle kullast karika, mis oli täidetud verega, mis naise joobnuks oli teinud ja ka Miah’t ahvatles. Tema sees süttis tuli, mis tõi endaga kaasa ekstaasi, mida ta kunagi varem kogenud ei olnud ja ta sirutas käe karika järele, et sellest rüübata, kuid naine viskas karika maha ning selle sees olev veri pritsis laiali, muutudes enne maha langemist kuivanud sügislehtedeks. Miah halises seda nähes ning janu nööris ta kõri, pannes ta seda verele kraapima, kuid järgmisel hetkel hüppas Jonathan talle kallale nagu marukoer, ta pea kolksatas vastu midagi kõva ja pilt tema silme ees selgines.


Ta lamas rabeledes Dwyerite perekonna hauaplatsi ees, mitte enam hauakivide vahel, ning tema rinnal istus lühikest kasvu lokkis juustega punapäine tüdruk, kes teda rahunema püüdis sundida.

„Ole paigal, sa teed endale viga,“ manitses ta Miah’ga heitlemisest hingetuna ja tema ninast, millele Miah kogemata obaduse oli andnud, pääses voolama punane nire. Miah’ pupillid laienesid ja ainus, millele ta keskenduda suutis, oli peenike punane joon, mis oli nii lähedal ja samas nii kaugel.

„Sul on haigushoog, ma kutsun sulle kiirabi,“ jätkas tüdruk, nagu räägiks ta väikese lapsega, ning tema kõrist pääses valla karjatus, kui Miah talle jalaga ribidesse virutas ja ta endast eemale paiskas, nii et tüdruk vastu kuju lendas ja ühe selle tiibadest küljest murdis. Tüdruk jäi abitult maapinnale lebama, üks käsi ebaloomuliku nurga all väändunud ning Miah astus tema poole, kogu keha erutusest värisemas ja igatsemas midagi, millele ta nime ei osanud anda, kuid mida vaid tüdruk talle anda sai. Miah valmistus hüppeks, et tüdrukut rünnata ning ta tundis õhku sööstes meeletut võidujoovastust, kuid hetk hiljem raksatas midagi rasket vastu tema pead ning ta varises teadvusetult maha, käsi ümber hirmunud tüdruku, nagu oleks ta teda emmanud.

Marcus Mayflower pillas taskulambi käest ning kummardus Miah’ kohale, tõstis ta maast üles ja kandis ta süles surnuaiast välja, tänades Jumalat, et oli poisi elusana leidnud ning palus temalt andestust, et oli tüdruku vigastatuna maha jätnud, kuid ta sai korraga päästa vaid ühe ja tema valik oli kindel, palju kindlam kui eelmisel korral, mil ta oli teinud vea, mille eest polnud lunastust ette nähtud.

Troy Ilion ootas neid surnuaia väravas, näol ilme, mis ütles, et ta oli kogu aeg teadnud, et midagi sellist juhtub ja Marcus neelas alla kõik solvangud, mis talle pähe tulid – nagu ka küsimused selle kohta, miks incubus seal oli, kui Millenniumi Madude Vennaskonna peakorter asus juba aastaid Fargos - , kui ta tema kaastundlikku pilku nägi.

„Mida see peab tähendama?“ päris ta murduval häälel. „Mis temaga juhtus?“

„Tähtis pole see, mis temaga juhtus, vaid see, mis temaga edasi juhtub,“ kostis Troy Ilion surnuaia väravapostile hüpates ja Marcusele ülevalt alla vaadates. Marcus neelatas, aimates, et kuuleb kohe Miah’ sündimise põhjust.

„Ja see oleks?“

„Miah ohverdab ennast minu hüvanguks,“ ütles incubus nii vaikselt, et Marcus nägi vaid tema huulte liikumist, kuid sellest piisas, et panna raevu tema sees pead tõstma.

„Ma ei saa aru, mida sa öelda tahad!“ Ta puudutas käega Miah’ meelekohta, mis oli nii jäine, nagu oleks Miah jääkambris käinud.  „Kas ta on suremas?“

Troy Ilion noogutas pärast pikka vaikusehetke. „Ma pole midagi sellist varem näinud, aga see ei erine millegi poolest sellest, mida ma ootasin, parandus, mida me ootasime. Oleks naeruväärne uskuda, et ta elab kauem kui see, kes oli enne teda, sest nad on seotud. Tema vanemate traagiline surm kiirendas seda protsessi ja kuigi Arra Romini vere põhjal loodud sünteetiline seerum on hoidnud ära halvima, ei piisa sellest enam.“ Troy Ilion  seisis Marcuse ette, libistas oma sõrmega üle Miah’ verise huule ja tõmbas mehe põsele niiske punase triibu. „Ta vajab midagi enamat ja kui seda talle keelata, saabub tema lõpp õige pea.“

„Mis juhtub, kui ma seda talle ei keela?“ Marcus niisutas keelega oma kuivi huuli, kartes incubuse vastust kuulda.

„Ma arvan, et sa teadsid seda vastust juba enne, kui seda küsisid,“ lausus Troy Ilion naerdes ja midagi tema hääletoonis meenutas talle Lawrence'it tol õhtul, kui Jonathan surnud oli.
Ei, mitte tol õhtul, kui Jonathan surnud oli, vaid kui ta oli tapetud ning Marcus oli tema tapmisele kaasa aidanud.
Ja mitte ainult tema tapmisele.

Alates Samhainshire’i Verisest Laupäevast oli ta endalt küsinud, mis oleks saanud siis, kui Jonathan oleks elanud ja kas ta oleks suutnud Kira Yukari kaitsmise nimel, mida ta teha oli tahtnud, Jackson Robertsi ja Arra Romini peatada, kuid ta ei pidanud seda kunagi teada saama.
Jonathan oli alati tema kõige suurem mis oleks, kui ja ta ei suutnud sellest üle saada, samamoodi nagu ta ei saanud lubada kellelegi teisele sellist kohutavat saatust.

„Ma ei luba Jeremiah’ga midagi sellist juhtuda!“ urises ta Troy Ilioni vaadates vihaselt.

„Ohhoo, kas see on kiindumus, mida ma näen?“ küsis incubus põlglikult ja tema saba keris end ümber Marcuse jala, takistades teda lahkumast. „Vaene Marcus, sa kiindud alati valedesse inimestesse. Seni pole see sind veel tapnud, aga kui sa lased Miah’l endale liiga hingelähedaseks saada, võib juhtuda, et sa oled esimene, kelle vastu ta käe tõstab, kui see hetk kätte jõuab.“

„Ära loe mulle moraali, vaid ütle, kuidas teda päästa!“ anus Marcus. „Ma tean, et sa suudad seda!“

„Võib-olla suudangi, aga see teene, mida sa minult palud, on liiga suur, et seda tasuta ära anda,“ irvitas Troy Ilion. „Ütle mulle, kus Arra Romini on, kui tahad, et Miah’ga kõik korda saaks.“

Marcuse suunurk tõmbles. „Ma olen sulle korduvalt öelnud, et ma ei tea temast midagi ja et ta on suure tõenäosusega surnud! Nimeta mulle üks inimene, kes on teda pärast Samhainshire’i Verist Laupäeva näinud ja ma mõtlen ümber, aga niisama lihtsalt sa mind veenda ei saa.“

„Kui ma sinu nime ütlen, siis kas see veenab sind piisavalt, Marcus Mayflower?“ Troy Ilion laskis Marcusest lahti, ent tema saba jäi ähvardavalt õhku võnkuma, andes Marcusele mõista, et ta on endiselt konksu otsas, mitte sabalt maas. „Ma tean, et sa oled Arra Rominiga kontaktis olnud, et sa saatsid ta Kannon Hamasaki abiga Euroopasse ja et sul on meie organisatsiooni sealsete harude sees tuttavaid, kes aitavad sul tema turvalisust tagada. Miks kaitsed sa kedagi, kellele on juba ammu enne sündi määratud käia sama teed mis tema vanemad ning hukka minna?“

„Arra ei teeks midagi sellist,“ käratas Marcus, teades, et peab pooled oma sõnad ära sööma, sest ta tundis Arrat sama hästi kui Troy Ilion, ehk isegi paremini, ja teadis, et incubusel oli õigus, vähemalt osaliselt, kuid saatus ei puutunud asjasse, Arra tegi ise oma valikuid. „Sina kui tema mentor peaksid temasse natuke rohkem uskuma,“ lisas ta, „ja teadma, et see, kes on seitsmiktesti läbi teinud ilma selleks eelnevalt õpetust saamata, leiab ellujäämiseks paremaid võimalusi.“

„Oo jaa, kindlasti,“ möönis Troy Ilion ja pilgutas onu Marcusele. „Nüüd usun ma veelgi kindlamalt, et see väike varas on elus, kuigi sa seda eitad. Ütle mulle, kumb sinu jaoks olulisem on, kas see, kes reetis oma isanda, või Miah?“

„Kogu austuse juures, Varjude Lord, ei saa ma Arrat milleski süüdistada, sest ka mina olen reetur,“ lausus Marcus kibedalt, meenutades, kuidas ta oli reetnud Jonathani, et tema vend Lawrence võimule aidata, ja sellega tema surmaotsusele alla kirjutanud.

„Vali, kas Arra või Miah, mõlemat sa ei saa,“ kostis Troy Ilion selle peale, nagu oleks Marcuse viimane sõnavõtt tal kõrvust mööda läinud, ja hüppas väravapostilt maha. Järgmisel hetkel oli ta kadunud, jättes endast maha vaid araabiapäraste vürtside nõrga aroomi, mis õhku hõljuma jäi.

Täpselt, tema on ka süüdi!!

Just trolling. :3

Millal Jacksonist ja Arrast räägib ?

Nagu otseselt, et kus nad on jne.

Jacksonist tuleb juttu väga kauges tulevikus, aga Arrast palju varem, sest...

...tegelikult olen ma temast juba rääkinud,

Spoiler:

aga see, millega ta vahepeal tegelenud on, ei selgu enne, kui kõik peategelased kokku saavad. Esialgu ei ole maailma päästmine Arra mure

Meh.

Mida varem, seda parem

Pft.
Millal Toilet Face osa saab?

Mis pft.

Keda huvitab

Mind huvitab.

Peale sinu

Mis sellel vahet on, peaasi, et mind huvitab.

Maybe

Mis maybe. Kindlasti ikka.

Ei pigem ikka maybe

UUT OSA

Ma viskan sind tooliga, kui see siin enne uue osa saab, kui Toilet Face.

Edu sellega