RRS: Messia teine tulemine[32/32+epiloog;lõpetatud!]

Ma ei ütle esialgu midagi

Benedictus saab aastal 2027 sada aastat vanaks ja kui ta siis veel elus on, teeb see temast kõige vanema valitseva paavsti (hetkel on kõige kauem elanud paavst Leo XIII, kes suri 93-aastaselt ja Johannes Paulus II, eelmine paavst, ei saanud isegi mitte 85). Loomulikult ei pea ta surnud olema, ma ei soovi seda ühegi nurga alt, aga statistika näitab, et paavstid ei ole alati väga kõrge eaga

Võiks

Aga no kindel on ju see, et see EI OLE Jonathan Dwyer

You'll never know, maybe I used reanimation jutsu on him

Selles osas räägitakse veidi Millenniumi Madude Vennaskonna ajaloost ning Miahil seisab ees šokeeriv kohtumine

Mul oli kange isu kirjutada kirjakohad, milles Leviaatanist räägitakse, täpsemalt välja, nii et need oleksid tsitaadid, aga kuna Piibli ingliskeelses ja eestikeelses väljaandes on nende paigutus natuke erinev, ei hakanud ma seda tegema. Eesti keelde on tema nimi tõlgitud kui krokodill, ivriidi keelde aga kui vaal, nii et nalja kui palju, sest krokodill ja vaal on kahtlemata väliselt väga sarnased

Enjoy!
**

4.

Kahvel peatus Zachi suu juures ja poiss pudistas puntra merikapsast endale sülle. „Päriselt ka?“ küsis ta. Miah noogutas. „Noh, jah. Nüüd sa siis tead. Ma ei ole veel mõelnud, kuidas seda onu Marcusele serveerida, aga midagi pean ma igal juhul välja mõtlema, näiteks kaitsekõne.“ „See on suurepärane!“ Zachi silmad süttisid põlema ja Miah köhatas seda nähes. „Ma arvan, et sa ei adu olukorra tõsidust.“ Zach puhkes naerma, pühkides merikapsa hooletul ilmel oma pükstelt ära ja võttes taldrikult uue kahvlitäie. Seekord ta mööda ei pannud. „Mis tõsidusest sa räägid, see on imeline võimalus teha seda, milleks sa sündinud oled!“ Ta patsutas Miahile sõbralikult õlale. „Külaelanikel lähevad siiamaani suud ammuli, kui nad meie suvilast mööda kõnnivad ja näevad, kui ilusasti sa need gooti pitsiks kujundatud katuseääred korda tegid!“
Kui onu Marcus suvel puhkusele oli läinud ja sõitnud külla ühele oma kirjasõbrale, oli Miah otsustanud Zachi perekonnaga nende suvilasse kaasa minna ning kui ta selle vana kollase puumaja armestust nägi, ei olnud ta suutnud oma sõrmi paigal hoida ning oli suutnud Zachi isale Thabole augu pähe rääkida, et mees lubaks tal hoone fassaadi kallal veidike kõpitseda. Veidikesest polnud muidugi juttugi ja kõpitsemisest ka mitte, sest Miah oli nii põhjalik, et kõigest kuu aega hiljem nägi maja väljastpoolt välja, nagu poleks ta mitte viiskümmend, vaid kakskümmend viis aastat vana ja Miah lootis, et saab ka maja sisemusega veidi tööd teha, aga selleks ajaks, kui ta oli valmis käed külge panema, jõudis isa Marcus jälle koju ning Miahil tuli tagasi linna minna.

„Mul on hea meel, et sa mind nii kõrgelt hindad, aga mu onu ei ole samal arvamusel.“ Miah vaatas vastikusega, kuidas Zach merikapsast sõi ning luges mõttes kõiki põhjuseid, miks taimetoitlus halb oli. Nende kõrvallauas sõid kaks poissi, kelle pikkus andis heal juhul kokku Zachi pikkuse, kotlette ja Miahi kõht korises, kui ta nende lõunasöögile igatsevaid pilke heitis. „Sa ei pea elama oma elu selle järgi, mida sinu onu arvab,“ oli Zach kindel. „Sa oled selgelt piisavalt vana, et ise otsustada ja ma ei näe mingitki põhjust, miks sa peaksid tegema midagi, mis sulle ei meeldi.“ Ta heitis pilgu kellale ning rüüpas seejärel ära viimase lonksu kohvi. „Oh sa raks, kell on juba nii palju, kui me kohe minema ei hakka, võetakse kõik paremad kohad ära!“ „Ma olen kindel, et sa näed professor Torellit ka siis, kui sa kõige tagumises reas istud,“ märkis Miah püsti tõustes ja tooli laua alla lükates. Zach muigas seda kuuldes. „Ära ole nii kindel. Kas sa esmakursuslaste soenguid oled näinud?“ „Ma ei usu, et need sinu suvisest parukast hullemad oleksid, sellele ei saa midagi vastu.“ Miah järgnes Zachile ja nad suundusid auditooriumusse NC-17 – jah, sellel oli tõepoolest selline nimi, kuid vanusepiiranguga filmide asemel viitas see hoopis loodusteadustele, mis oleks küll pidanud NS olema, aga siltide valmistaja jaoks oli ortograafia üks suur must auk - , mis oli pilgeni rahvast täis, kuigi loengu alguseni oli veel kümme minutit ning Zachil ja Miahil ei jäänud muud üle, kui võtta istet tagant viiendas reas.

Nad istusid punastele toolidele, lastes ennast lõdvaks ning jälgides mõnda aega huvitatult oma ümbrust. „Ma ei teadnudki, et keskkonnasäästlikus inimeste jaoks nii tähtis on.“ Miah kaalus, kas mitte oma jalgu eesistuja seljatoele toetada, aga otsustas seda mitte teha. „Kui ma eile õhtul prügi välja viisin, nägin ma, kuidas meie alumise korruse naaber valas paberikonteineri plastikjäätmeid täis, nii et millest me üldse räägime?“ „Ma olen kindel, et sa saad teada, kui professor Torelli saabub,“ lausus Zach. „Ta on elav legend.“ Ta võttis oma pihuarvuti kätte, surfates pisut internetis ja Miahile hakkas vaikselt uni peale tükkima, sest ausalt öeldes jäi ta Zachiga koos loengusse ainult seetõttu, et tal ei olnud mingit isu üksi koju masetsema minna, kuid tema unisus kadus hetkega, kui auditooriumi uks viimaks sulgus ja kõik ootamatult vaikseks jäid.

Nende ees seisis pikka kasvu tumedapäine mees, kes oli kahtlemata liiga noor, et olla professor Torelli, keda Zach oli kaheksakümneaastaseks nimetanud, kuid ometi väitis tema rinnas olev nimesilt just seda. Ta naeratas viisakalt tudengitele, suundus laua juurde, võttis oma suurest pruunist portfellist välja õhukese sülearvuti, ühendas selle projektoriga ja vajutas seejärel puldil olevat nuppu. Seinal olev suur ekraan elustus ning kuvas mehe rüperaali taustapildiks olevat loodusmaastikku ja ikoone, mille seas Miah silmas ka faili pealkirjaga „Presentation-Oct-10“, kuid mees ei avanud seda, vaid koputas vastu mikrofoni, kontrollides, et see töötab. Zach raputas Miahit õlast ja kui ta Zachile otsa vaatas, nägi ta sõbra silmis ärevust. „See ei ole professor Torelli, see on...“ alustas Zach, kuid mees hakkas kõnelema ja summutas tema hääle. „Tere päevast, kallid üliõpilased! Nagu te teate, peaks teil täna toimuma keskkonnasäästlikkuse teemaline avalik loeng ja seda peaks andma teie kõigi poolt armastatud professor Bernardo Torelli, kuid kahjuks ei saa ta täna endast mitteolenevatel põhjustel teie ees seista. Kui ma naljatada tahaksin, võiksin öelda, et Kolumbuse päeva tähistamine venis tema jaoks liiga pikaks, aga ma olen selleks liiga tõsine, nii et jätame huumori mõneks teiseks korraks. Mul on au täna professor Torellit asendada ning hoolitseda selle eest, et te lahkuksite sellest ruumist tunduvalt targemana, kui te siia sisenedes olite.“ Ta võttis oma kõrvast ära kummalise kujuga kõrvarõnga, milles Miah tundis ära ühe paljudest vigurmälupulkadest, millega ta oma klassi – parandus, oma endise klassi – tüdrukuid kekkamas oli näinud ja torkas selle USB-pessa.

Zach tõusis aeglaselt püsti ja ajas enda selja sirgu. „Mida sa teed? Ma ei näe!“ sisistas tema selja taga istuv tüdruk, kuid Zach ei teinud temast väljagi, vaid vaatas ainiti meest, kes oma salvestatud failide kaustas tuhnis. „Ma ei teadnudki, et vanglast põgenenud kurjategijaid ülikooli kutsutakse, Leon Wilson!“ ütles ta valjusti ja kogu auditoorium hakkas sumisemna nagu mesitaru ning Zachi välja öeldud nimi kajas vastu sadadelt erinevatelt huultelt.
Leon Wilson pööras ennast ümber ja tema suule ilmus muie, kui ta Zachile otsa vaatas. „Sa oled väga terane, Samuel Zachary Kayone. Kui ma ei eksi, on see omadus sinu emapoolsele suguvõsale üsna iseloomulik.“ Kuigi Zachi nahk oli sama tume kui leib, mida müüdi Miahi maja kõrval asuvas saksa kohvikus, tundus Miahile, et nägi oma sõpra kahvatamas. „Kuidas sa mu nime tead?“ nõudis ta. Leon Wilson valmistus talle vastama, kuid tema pilk libises Miahile ja tema näole ilmus emotsioon, mida Miah kirjeldada ei osanud, kuid mis talle judinad peale ajas.
Leon Wilson vaatas teda nii, nagu peaks ta Miahit kellekski, kes ei kuulu sellesse maailma.

„Hakkame minema, Miah,“ ütles Zach ja krabas Miahi küünarnukist, hakates ukse suunas rühkima. „Ma ei kavatse minutitki selle vaimuhaige möla kuulata!“ „Mina sinu asemel sellest uksest välja ei läheks,“ ütles Leon Wilson ja joonistas käega auditooriumi ümber suure ringi. „Sellel hetkel, kui ma sellesse ruumi sisenesin, käivitus mehhanism, mis selle auditooriumi mineeris ning kui keegi lahkub enne, kui mina väljunud olen, lendate te kõik õhku, antikristuse vend kaasaarvatud.“ Ta naeratas Zachile õelalt ning pöördus seejärel Miahi poole. „Mis su nimi on?“ „Miah Hart,“ vastas Miah, surudes alla küsimuse, kuidas Leon Wilson Zachi nime teadis ja teda antikristuse vennaks nimetas. Vaevalt et see mõni uus mustanahaliste vastu sihitud solvang oli, kui oleks, oleks Miah seda juba ammu Sasha käest kuulnud, kuna tüdruku kõrvad püüdsid selliseid asju kinni nagu magnetiga ja tema suu paiskas need välja nagu ruupor. „Kui südamlik nimi,“ ütles Leon Wilson, „mis kahjuks ei lähe kokku sinu näoilmega, mis ütleb mulle, et sa tahaksid mul nina peast hammustada.“ Zach vajus pettunult tagasi toolile, õlad vihast värisemas, kuid ta nägi tol hetkel välja tunduvalt rahulikum kui teised üliõpilased, keda uudis, et nad on kõik pantvangi võetud, tõsiselt šokeeris. Esimeses reas langes üks tüdruk koguni minestusse ja tema sõbrannad tormasid teda turgutama, vehkides tema pea kohal roosa taskurätikuga, millest kandus tagumisse ritta lilleparfüümi magusat lõhna. Leon Wilsonile pakkus see kõik vaid leiget huvi, kuna ta seadis end laual mugavalt sisse ja tõstis seejärel mikrofoni suu juurde. „Ma kinnitan teile, et kui te mu sõna kuulate, siis ei saa keegi viga ja te kõik saate ühes tükis koju minna. Ainus, mida te selleks tegema peate, on mind pingsalt kuulama, sest mul on teile öelda asju, mida keegi teist varem kuulnud ei ole. Kas keegi oskab arvata, millest ma teile rääkida kavatsen?“

Mitte keegi ei vastanud talle ning see pani mehe juukseid katkuma. „Hästi, läheneme siis asjale teise nurga alt, kui te seda tahate. Kas keegi oskab mulle nimetada mõnda salaorganisatsiooni, millel on maailma asjades väga suur mõju?“ „Siioni targad!“ hõikas üks poiss kolmandast reast ja tõmbus näost punaseks, nagu oleks rääkimine talle väga suur pingutus olnud. „Massoonid!“ pakkus üks teine poiss. „Vabamüürlased!“ lisas üks tüdruk, mille peale tema naaber teda küünarnukiga müksas. „Massoonid ja vabamüürlased on üks ja seesama!“ targutas ta. „Ärge illuminaate unustage!“ kostus kusagilt tagantpoolt, kuigi keegi ei näinud, kes seda ütles. Leon Wilson haigutas demonstratiivselt. „Teie vastused on nii tüüpilised, et ajavad mulle une peale! Öelge mulle, kas keegi teist ei ole kunagi kuulnud Millenniumi Madudest?“
Nimi, mille Leon Wilson välja ütles, helises Miahi kõrvus nagu kaja kaugetest aegadest ja kuigi ta teadis, et ei olnud seda kunagi varem kuulnud, oli selles midagi tuttavlikku, mis temaga kõneles.

„Tundub, et mitte,“ ohkas mees. „Nii olemegi me jõudnud minu tänase teema juurde, milleks on Millenniumi Madude salaorganisatsioon ja saladus, mida nad maailma eest varjavad.“ Ta alustas jutustamist. „Millenniumi Madude Vennaskond, algse nimega Püha Elohimi Leviaatanite Vennaskond, on sama vana kui vabamüürlus, pärinedes samuti ajast, kui kuningas Saalomon esimese Jeruusalemma templi ehitas ning selle esimesed liikmed olid preestrid, kes valdasid kunsti, millele see grupeering spetsialiseerus, kõige paremini. Kas kellelgi on ideid, mis see olla võis?“ „Leviaatan oli see merekoletis, kelle Jumal lõi, eks?“ küsis tüdruk, kes oli teatanud, et massoonide ja vabamüürlaste vahel ei olnud mingit vahet. Leon koputas sõrmega vastu oma nina. „Ma ei räägiks praegu parema meelega sellest, mis siis?“ „Kui see nii oli, siis on minu oletus, et nad olid inimesed, kes võitlesid Jumala õnnistuse abil vaalade vastu!“ ütles tüdruk võidukalt ja Leon Wilsoni naeratus muutus seda kuuldes nii pingutatuks, et Miah oleks äärepealt naerma pursanud. „See on täiesti vale lähenemine,“ ütles ta otsekoheselt, teadmata, mis ajendas teda seda tegema. „Kuigi leviaatan tähendab ivriidi keeles tõesti vaala, tõlgendad sa seda liiga vabalt,“ sõnas ta, tajudes, kuidas tüdruk teda eespoolt vihaselt põrnitseb, kuigi ta tema silmi ei näinud. „Leviaatanit on Piiblis kirjeldatud kui olendit, kes ei tunne hirmu ja kellele ei ole maa peal vastast, kui ma ei eksi, oli see kirjas Iiobi raamatus, ning Elohim on üks Jumala nimedest, nii et loogiline järeldus on, et tegemist on vennaskonnaga, kes võitlevad Jumala nimel ning kelle taga on kas leviaatani jõud või kes on sama võimsad kui tema, aga ma ei tea, kes võiks olla nende vastasteks.“ Leon Wilson vaatas Miahit hindaval pilgul. „Ära sa märgi, mulle tundub, et vähemalt üks inimestest selles ruumis on sama terane kui mina. Ütle mulle, kes on olnud läbi aegade Jumala kõige suurem vaenlane ning kelle teenimise eest Jehoova tunnistajad kõiki hoiatavad?“

„Ega ometi deemonid?“ pakkus Miah. Zach müksas teda ribidesse ja Miah taipas, et alles hetk tagasi oli ta kihistanud, kui Leon Wilson teda teraseks nimetas. Oo jaa, oli ilgelt tore, kui psühho arvas, et sa oled sama kõrgel vaimsel tasemel kui tema. „Kuidas sa seda kõike tead? Ma arvasin, et sa vihkad religiooni!“ Miahile kerkis klomp kurku, kui ta Zachi küsimust kuulis ja avastas, et ei oska sellele vastata. Sel hetkel, kui ta oma suu avas, oli tal suurepäraselt teadnud, mida ta räägib, aga kui ta praegu selle peale mõtles, sai ta aru, et see ei ole informatsioon, mida suvalisest ajakirjast lugeda ja meelde jätta. „Ma...ee...lasin ükskord ühed usukuulutajad sisse,“ pomises ta, meenutades aastatetagust juhtumit, kui kaks naist, kelle ta oli tuppa kutsunud ainult solidaarsusest oma onu kunagise ameti vastu, talle Jumala Kuningriigist rääkisid, aga ta kahtles sügavalt, et oli seda, mida ta praegu ütles, nendelt kuulnud. „Kümme punkti, Miah Hart!“ hüüdis Leon Wilson sellel hetkel, nii et Miah ehmatusest oma koolikoti, mida ta süles oli hoidnud, põrandale pillas.

„Püha Elohimi Leviaatanite Vennaskond ehk Millenniumi Madude Vennaskond on oma loomispäevast peale keskendunud deemonite ja teiste kurjuseolenditega võitlemisele. See organisatsioon alustas oma edulugu samas paigas, kus maailma kõige olulisem usund ning tänaseks on sellel harusid igal pool üle terve maailma. Selle ridadesse on kuulunud palju ajalugu muutnud isikuid ning loomulikult on paljud neist kuulunud väljavalitud rahva hulka, aga on ka erandeid, näiteks Lin Biao ja...“ „See Lin Biao, kes lennukiga Mongoolias alla kukkus, pärast seda kui ta esimees Maolt võimu üle tahtis võtta?“ imestas poiss, kes oli massoonidest rääkida tahtnud. „Seesama, kuigi kindel on, et ta kõrvaldati ja mitte selle pärast, et ta riigipööret püüdis korraldada, vaid hoopis seetõttu, et tema tegevus Millenniumi Madudes ei läinud kokku Mao arusaamaga kommunimist. „Mao ja maod, millest ta räägib?“ sosistas Miahi kõrval istuv tüdruk, kellel ei olnud ilmselgelt poliitikast aimugi, oma sõbrannale ja Miah ignoreeris teda, tabades Leon Wilsoni pilgu, mis jälgis teda nii, nagu oleks kogu tema jutt mõeldud talle ja ei kellelegi teisele, kuna ta tundus olevat otsustanud, et Miah on kõige huvitavam isik terves selles suures üliõpilastesummas. „Hoolimata sellest, et see organisatsioon on aastatega väga palju suuremaks kasvanud, koondub see endiselt ühtse juhi ümber, keda nimetatakse Varjude Lordiks ning kes peab olema alati teadlik kõigest, mis organisatsioonis toimub ja hoolitsema selle eest, et keegi aselordidest teda võimult ei kõrvaldaks. Enamasti on oma aselord iga maa harul, välja arvatud Ameerika omal, millest on saanud kogu vennaskonna peaharu, ning aselordidel on Varjude Lordiga peaaegu võrdne võim, kuid elu ja surma küsimustes peavad nad alati tema arvamust küsima, nii et selle tuhandeid inimesi koondava organisatsiooni peale on ainult üks, kellel on õigus otsustada, kes elab ja kes sureb.“

Leon Wilson suundus arvuti juurde ning avas piltide kausta, klõpsates lahti pildi, millel oli uhkete helepruunide vuntsidega keskealist meest kujutav õlimaal. „Millenniumi Madudest on aegade jooksul kujunenud dünastiline organisatsioon, mis tähendab, et seda on aastaid või isegi aastasadu juhtinud sama suguvõsa ning viimane olulisem perekond, kes seda organisatsiooni juhtis, oli Dwyerite perekond. Adrian Emery Dwyer sai Varjude Lordiks juba enne, kui ta koos oma perekonnaga Šotimaalt ära kolis ning tema järeltulijad püsisid võimul kuni aastani 2010, mil suri viimane selle perekonna liige ja ma võin etteruttavalt öelda, et selle perekonna langus on tihedalt seotud saladusega, mille ma teile täna avaldada kavatsen.“ „Millise saladusega?“ küsis vaalade-tapmine-on-lahe-tüdruk ning Miah märkas, et temas oli tärganud tõeline huvi. Nagu ka kõigis teistes. Ilmselt. Kui selline tähtsusetu pisiasi, et nende ees seisis kohtulikult karistatud kurjategija, välja arvata, olid tudengid vägagi varmad kuulama igat tema sõna kuulama ja sellele reageerima, täpselt samamoodi nagu tema ise teinud oli. Nad olid kergemini manipuleeritavad, kui ta arvata oleks osanud ja talle hiilis ligi aimdus, et Leon Wilson tundis selle üle rõõmu, kuna see oli vastavuses tema eesmärkidega. „Enne, kui ma teile sellest rääkida saan, pean ma kahjuks veel pisut Millenniumi Madude Vennaskonnast rääkima, et garanteerida, et te mõistaksite, kui tõsine asi see on, aga olge kannatlikud, ma luban, et te saate tõelise üllatuse osaliseks. Inimkond on läbi aegade olnud tõelise kaksisoima kütkes ja ma purustan selle alustalad.“

„Vaata ette, võib-olla purustad sa hoopis iseenda,“ tabas Miah end ütlemas, „ning hakkad seda armastama sama palju, nagu Wilson Smith hakkas armastama Suurt Venda.“ Leon Wilson oli vahepeal uuesti laual istet võtnud, arvuti endale sülle tõstnud ning kõigutas oma jalgu üle selle ääre sama süütul ilmel, nagu istuks ta sillal ja püüaks kala. „Ka mina olen seda raamatut lugenud, aga ma tean, et sugugi mitte kõik selles raamatus ei ole päris elu. Samamoodi, nagu reaalsust saab moonutada, saab seda moonutust ka kõrvaldada, ja just selles seisnebki reaalsuskontrolli võti. Mul tuleb vaid teid ennast uskuma panna ja juba algavadki muutused, mida keegi teist ära ei suuda hoida. Mul on hea meel näha, et noored ikka veel Orwelli loevad, ta on tõeliselt silmaringi avardav kirjanik...“ „Mis asja, sa pole ju Orwelli puutunudki!“ ütles Zach poolihääli. „Mäletad küll, Sasha pidi ise sulle kirjandi kirjutama, sest selle asemel, et „1984“ lahti teha, kasutasid sa seda kirjapressina!“ „Ma...aga...“ maigutas Miah suud, suutmata aru saada,  miks ta oli pidanud silmas seda raamatut, nagu ka Leon Wilson, ning miks ta korraga tedis, mis sinna kirjutatud oli. Teda tabas halb eelaimdus, mis ütles, et mida kauem ta lubab Leon Wilsonil edasi rääkida, seda rohkem hakkab ta ütlema asju, millel ei ole varem tema suus kohta olnud, aga enne, kui ta selle olukorra enda jaoks lahti suutis mõtestada, hakkas tema käekella alarm piiksuma ning andis talle teada, et on aeg järjekordseks süstiks. Mitu inimest pöörasid alarmi suunas pead, nagu arvaksid nad, et see on kuidagi seotud ruumi mineeritusega ning piinlikusest näost punaseks tõmbudes vajutas Miah kellanuppu, sundides seadme vaikima ning krigistades hambaid, kui pilgud kohe temalt ei lahkunud. Ta vajas rohtu, aga ta ei suutnud sundida end sellise rahvasumma sees süstalt välja võtma ning ta vaevalt kuulis, mida Leon Wilson järgmisena ütles.

Zach vaatas teda murelikult. „Kas kõik on korras?“ „Süstiaeg,“ pomises ta, avastades, et ta käed värisevad juba paljast mõttest, et ta peab oma püksirihma avama ja püksid alla libistama, kui keegi seda pealt näeb. Süstimine oli tema jaoks nii intiimne tegevus, et paljas mõte sellest, et keegi teda sellelt tabada võib, ajas teda öökima ning Zachi järgmine küsimus ei parandanud tema enesetunnet mitte karvavõrdki. „Kas sa tahad, et ma aitan sind?“  Miah raputas pead. „Pole vaja, ma ootan, kuni me siit välja pääseme.“ Vähemalt ta kavatses oodata, iseasi, kas kooma sama kavatses. Jumal tänatud, et ta polnud Zachile öelnud, mis temaga juhtuda võib, kui ta oma doosi manustamisega hiljaks jääb, vastasel korral oleks noormees ilmselt endast välja läinud ja tema seisukorra halvenemist ainult kiirendanud. Püüdes oma mõtteid halvalt kõrvale juhtida, pööras ta oma pilgu Leon Wilsoni poole, kes oli hakanud rääkima vennaskonna sisseastumiskatsetest ning soovis, et tema hääl ei oleks viimane, mida ta oma elus kuuleb. „Millenniumi Madude liikmed on alati nõudnud, et vennaskonnaga liituda soovijad teeksid läbi mõne katse ning vanasti lähtus see soov Jumala käsust Aabrahamile. Vendadeks pürgijad olid sunnitud mõne oma lähedase Jumalale ohverdama, et näidata, et nende usk on ülim ning nõrgad, kes sellega hakkama ei saanud, kõrvaldati, kuna kellelgi ei ole vaja kõrvalisi isikuid, kes teavad liiga palju. See olukord muutis pisut 86. Varjude Lordi Lance Dwyeri valitsemisajal, kui viidi sisse seitsmiktest, mille sisu mul kahjuks välja ei ole õnnestunud uurida, aga millel võib olla sümboolne tähendus.“ Ekraanile ilmus lõuaka blondi mehe pilt, kelle silmad näisid ühe nurga alt sinised, teise nurga alt aga rohelised ning midagi neis näis Miahile tuttavlik, aga ta ei teadnud, mis nimelt. „Seitsme surmapatu seljatamine?“ küsis ta raskelt välja hingates, tundes, kuidas tal palav hakkab ning ta avas oma pluusi kaks ülemist nööpi, et rohkem õhku saada.

„Väga võimalik, aga kahjuks tõestamatu,“ märkis Leon Wilson ning jätkas rääkimist. „Enne suurt jõuproovi või seitsmikteisti on inimesed alati noviitsiseisuses, kandes sinist maopea kujulise motiiviga sõrmust ja halli rüüd, mis sümboliseerib nende pärinemist põrmust, pärast vennaskonda vastu võtmist aga asendub sinine sõrmus rohelisega ning nad tõstetakse tavaliikme seisusesse. Neist kõrgemal seisavad aselordid, kes kannavad lillat sõrmust ja kõige tipus oleva Varjude Lordi sõrmus on punane. Tavaliikmete ja aselordide sõrmuseid on pidevalt juurde tehtud, aga Varjude Lordi sõrmus on originaal, mis tähendab, et see on ligikaudu 3000 aastat vana ja tõeline reliikvia, mis on minu andmetel paraku kaduma läinud, nii et selle asukoha kohta on vaid oletused. Praegune Varjude Lord, kelle nimi on nii hästi hoitud saladus, et mul ei ole õnnestunud seda välja uurida, oleks pidanud saama selle päranduseks oma eelkäijalt, aga sõrmus haihtus enne seda ning väidetavalt varastas selle keegi vennaskonna enda liikmetest. Ma peatuksin hea meelega sellel teemal kauem, aga seda tehes ei jõuaks ma põhilise juurde. Millenniumi Madude Vennaskond on oma loomisest peale deemonitega võidelnud, hävitades lisaks sellele ka teisi olendeid, kes kaldusid kunagi normist kõrvale, ent kellest on praegu saanud meediastaarid, ning oleksid seda edaspidigi teinud, kui ei oleks olnud ühte teatud olendit, kellest nende jõud üle ei käinud. Alates sellest ajast, kui nad temaga kohtusid, on organisatsioonis leidnud aset mitmeid muutusi, aga enne, kui ma temast räägin, tuleb mul liikuda edasi 87. Varjude Lordi Jonathan Dwyeri juurde, kelle lühike valitsusaeg põhjustas vennaskonna liikmete seas palju vastuolusid ning ma kardan, et tema olemasolu kordab sedasama selles ruumis.“ Miah avas mõistmatult suu, et küsida, mida Leon Wilson silmas peab, kuid sõnad surid ta huulil, kui ta ekraanile ilmunud kujutist nägi. Sellel oli kujutatud pikka kasvu blondi noormeest, kes istus mustal taburetil ning kelle selja taha oli laotatud punane kardin, mis mõjus nagu lõuend ja rõhutas tema kahvatut jumet. Tema valgetesse kinnastesse peidetud käed olid tema põlvele asetatud, demonstreerides sätendavat punast sõrmust tema paremas käes ning tema hallides silmades, mis olid osalisiselt peidetud heledate juuste taha, oli kurb ja üksildlane pilk; pilk, mida Miah väga hästi tundis, sama hästi nagu selle pilgu omanikku.
Miah oli seda noormeest ka varem näinud, aga harilikult vaatas ta talle vastu peeglist, mitte seina külge kinnitatud ekraanilt ning ta mõistis, mis vastuoludest Leon Wilson rääkinud oli, sest ta ajul oli tõsiseid raskusi aru saamisega, mida tema silmad näevad.

Zachi suu käis vaheldumisi kinni ja lahti, nagu oleks ta õhu kätte sattunud kala, ning ta pilk vilksas kordamööda Miahile ja fotole, mida Leon Wilson kõigile näitas. „Sa...aga see ei ole...ju...kas...sina?“ „Ei, Samuel Zachary Kayone, see ei ole tema, aga ma pean tunnistama, et see sarnasus võlub mind.“ Leon Wilsoni sõnade peale hakkasid üliõpilased oma pilke pöörama ja järgmisel hetkel oli ta nende kõigi vaateväljas, kuid ta ei näinud neid, vaid ainult pilti, mis tema ees virvendama hakkas, kui ta kerget pööritust tundis. „Ta on mu isa,“ avastas ta end ütlemas ja kuigi ta oleks tahtnud endale käe suule lüüa, oli juba hilja oma sõnu tagasi võtta, isegi kui need olid valed, mida need ei pruukinud olla. „See peab tõsi olema!“ Kui aus olla, oli Miah juba tükk aeg teadnud, et Gilbert ja Amelia Oakheart ei ole tema päris vanemad. Mitte et ta oleks kuskil mingeid adopteerimisdokumente näinud või midagi, aga ei pidanud olema geenius, et sellest aru saada. Juba tema välimus eristas teda tema emast ja isast. Gilbert Oakheartil olid olnud peaaegu süsimustad juuksed ning rohelised silmad, sama värvi nagu tema abikaasal Amelial, kelle juuksed olid olnud punased nagu sügispäikese valgusvihus põlevad vahtralehed, ent Miahi juuksed olid heleblondid, sama karva nagu keskmisel Barbie-nukul, ning ta polnud kohanud ühtegi oma sugulast, kellel oleksid olnud samasugused hallid silmad nagu temal. Jah, esiteks olid nad välimuselt erinevad ja siis oli veel selline pisiasi nagu nende veregrupid, millest kumbki ei kattunud tema omaga. Tema isa veregrupp oli A ja tema ema veregrupp oli AB, mis tähendas, et ta oleks pidanud olema A, B või AB, aga kohe kindlasti mitte 0, nagu ta oli, see oli geneetiliselt sama võimatu kui muul, kes on võimeline järglasi saama. Kõige kindlamaks märgiks nende suguluse puudumisest pidas Miah muidugi seda, et tema vanemad ei olnud teda kunagi armastanud. Nad olid teda alati kohelnud kui nukku, keda tuli riidesse panna ja riidest lahti võtta, kuid kellel ei olnud mingeid tundeid, aga ta oli alati püüdnud sellest mööda vaadata ja kinnitanud endale, et parem on tõest mööda vaadata ja teha nägu, nagu ta ei aimaks seda. Pärast seda aga, kui tema vanemad surid, sundis uudishimu teda endalt üha sagedamini küsima, kes tema tõelised vanemad on ning kas tal oleks lootust oma ülejäänud elu nendega koos veeta. Nähes Jonathan Dwyeri nägu enda ees, tundus talle, et on leidnud poole tervikust, mille järgi ta nii kaua igatsenud oli, kuid Leon Wilson purustas tema lootused.

„See on võimatu,“ ütles ta kindlalt pead raputades. „Jonathan Dwyeril ei olnud lapsi, kuna ta ei elanud piisavalt kaua, et neid endale saada.“ Ta vajutas puldinuppu ja pilt vahetus, kujutades endast ajaleheväljalõiget, mille juures oleval fotol oli kujutatud jäika ja elutut keha, mille pead eraldas kaelast hiiglaslik lõhe. „Ta suri 19-aastaselt.“ „Millesse ta suri?“ küsis vaalaplika. „Lollakas oled või? Pea maha raiumisse muidugi!“ kähvas keegi õige Miahi lähedalt, kuid ta ei näinud, kes seda ütles. Tema käsi oli vaistlikult kaelast haaranud, mudides kohta, kus asus pildil Jonathan Dwyeri kaela lõhestav joon ning ta tajus teravalt õhupuudust, mis teda tabas. Kui kaua kulub aega, enne kui ta veri mullitama hakkab? Ilmset mitte kaua. „Milline tabav tähelepanek, ta suri tõesti pea maharaiumisse,“ märkis Leon Wilson, vahetades pilti, nii et ekraanile ilmus järjekordse blondi noormehe, seekord pisut vanema ja õelama ilmega, pilt, „ja on oletatud, et selle raius maha tema oma vend Lawrence Dwyer, 88. Varjude Lord, kui ta sai teada, et tema vend kavatseb kaitsta üht maa peale sattunud inglit, kes oli sündinud pärast seda, kui Morien-Sebiel, kaheksas peaingel, langes ning pärast tükkideks rebimist taevast alla visati.“ Ta alustas jutustamist Morien-Sebielist, Luciferi kui esimese langenud ingli prototüübist, kes oli nii võimas, et võrgutas maailma esimesed inimesed ja soovis Eeva endale naiseks võtta, kuid Miah ei suutnud tema jutule, mis tundus talle sama tuttav, nagu oleks ta seda tuhandeid kordi varem kuulnud, keskenduda, mõeldes, millega seletada enda ja Jonathan Dwyeri sarnasust, kui sugulussidemed neid ei ühendanud. Miski ütles talle, et kui nad oleksid Jonathan Dwyeriga kõrvuti peegli ees seisnud ja riidest lahti võtnud, oleksid nad olnud ühesugused oma kehade esimesest millimeetrist viimaseni ning see ei saanud olla juhus, isegi mitte siis, kui Miah oleks juhustesse uskunud.

„Alates Jeesus Kristuse ajast peale elas Morien-Sebiel kahe eri poolena inimeste kehades ning oli teada, et need pooled ei tohi kunagi ühineda, sest kui Morien-Sebiel tervikuna sellesse maailma tagasi tuleks, saaks temast antikristus, keda suudab peatada vaid nefilimide soost messias, kelle üks vanematest on inimene ja teine ingel, aga see oht, mis oli reaalne aastatuhandeid tagasi, kadus ja lõi kõige valusama haava siis, kui keegi seda oodata ei osanud. Seda haava nimetatakse Samhainshire’i Veriseks Laupäevaks.“ „Ma olen sellest kuulnud!“ hüüdis Zach, kes oli seni püüdnud madalat profiili hoida. „Sellel päeval oli suur tornaado!“ Leon Wilson noogutas. „Mitte lihtsalt tornaado, vaid tornaado, mille põhjustasid maavälised jõud.“ Ta tegi dramaatilise pausi, oodates, et tema sõnad mõjuma hakkaksid. Miahi kõrval istuv tüdruk, kes polnud kunagi Mao Zedongist kuulnud, võttis oma tahvelarvuti välja ja kribas kiiresti midagi Twitterisse, et kõik ikka kindlalt teaksid, kui lahe on olla mineeritud auditooriumis. Ja lahedamaks ainult läks, sest Leon Wilson jätkas rääkimist. „Selle, mida inimesed Samhainshire’i Veriseks Laupäevaks nimetavad, põhjustas antikristuse taassünd. Sellel ööl sai Morien-Sebiel tagasi oma tervikliku olemuse ning naases kurjuse kehastusena, kelle ülesandeks on elu selles Universumis lõpetada.“ „Ma ei usu seda!“ hüüdis keegi, teenides sellega ära palju kaasaelavaid arvamusi. „Ma tahan seda näha!“ „Tõesta seda!“ „Jah, tõesta, ja võib-olla me isegi usume sind!“ Leon Wilson võttis lahti järgmise faili. See oli halva kvaliteediga video, mille heliriba tundus koosnevat suuremas osas mürast ja karjetest ning mees pani selle hetkeks pausile, et paar sõna öelda. „See video võib teid segadusse ajada, aga te saate kindlasti aru, kui oluline see on, sest see on pärit FBI andmebaasist.“ „FBI?“ oli Miah üllatunud, suutmata uskuda, et Leon Wilsonil oli õnnestunud ennast sinna sisse häkkida, ent talle meenus, mida Zach tema kohta öelnud oli. Valge Maja turvasüsteem pidi olema vähemalt sama võimas, kui isegi mitte võimsam kui FBI oma, nii et ei olnud mingit põhjust, miks ei oleks Leon Wilson pidanud sellega toime tulema. „Jah, FBI,“ vastas Leon Wilson. „See on filmitud 16. jaanuaril 2010. aastal juhusliku möödakäija poolt, kes ei aimanudki, mille ta oma kaamerale jäädvustas ja kuigi seda videot on korduvalt võltsinguks peetud, tõestab selle ehtsust juba ainuüksi see, kui kiivalt seda varjata üritatakse.“ Video hakkas mängima ning polnud kahtlustki, et see oli õõvastavam kui ükskõik milline õudusfilm, mida Miah Zachiga Halloweeni ajal vaadanud oli.

Videoklipis oli näha punaste juuste ja kiiskavate roheliste silmadega noormeest, kelle seljast tungisid välja majesteetlikud mustad tiivad, mis lisasid tema kogule sama palju julmust kui oli tema hääles, mis oli suunatud tema ees maas vereloigus istuvale mehele, kelle välja rebitud silm mööda asfalti veeres ja silmist kadus.  „Ma tundsin sellest silmast aastate jooksul väga palju puudust, kuid samavõrra igatsesin ma ka oma kätt, mille sa mult võtsid,“ ütles ta mehe vasaku käe peale astudes ja nii kõvasti sellele vajutades, et tema küünarnukk praksatas ning küüned tema lihasse surunud, rebis ta tema käe käsivarrest saati küljest ja lehvitas sellega endale tuult, nagu oleks tegemist lehvikuga. „Minu protees polnud sugugi mugav, kuid see tuletas mulle meelde, kes ma olen ja kust ma tulen ning pärast sinuga kohtumist pole ma ihanud muud, kui vaid sinu elu,“ lausus ta. Õhus ilmus nähtavale kahe teraga mõõk, mille ta kätte võttis ning mehe kõrile asetas.  „Mulle teeb suurimat rõõmu, et ma selle lõpuks endale saan,“ naeratas ta ja tõstis mõõga löögiks, avades samal ajal oma tiivad, et keegi ei näeks, mis hetke pärast sündima hakkab. „Ma soovin sulle tõeliselt kuuma katelt!“ hüüatas ta mõõgatera langetades ja järgmisel hetkel veeres mehe  pea üle tänava ning selle märkajate seast hakkas kostma karjeid. Kui noormees ümber pööras ja kaameraga tõtt vaatas, peegeldus tema rohelistes silmades üllatus ja järgmisel hetkel muutusid need siniseks ja tema punastest juustest said tolmu ja puruga kaetud pruunid salgud, mis ümbritsesid sootuks teistsugust nägu, kui kaamera hetk tagasi tabanud oli. Noormees pööras kiiresti kõigile tänaval olijatele selja, tormates minema, ja oli näha, kuidas ta hetk enne vaateväljast kadumist pikkade blondide juustega õblukese tütarlapse kuju võttis. Kaamera pilk vilksas hetkeks surnud mehele, kelle laip oli nii moondunud, et selles oli raske inimest ära tunda, ning siis pilt katkes.

„See, kallid noored, oli antikristus, kes võib võtta endale ükskõik millise inimese kuju, keda ta kohanud on ning pärast selle video nägemist ei tohiks teil olla mingit kahtlust, et ta on ehtne.“ Tüdruk Miahi kõrval kirjutas midagi, mis kõlas klahvide klõbina järgi otsustades nagu katkematu SOS. Huvitav, kuhu politsei nii kauaks jäi, kas tõesti oli neil raskusi ühest ainsast mehest jagu saamisega? „Kui Morien ja Sebielil olid sellel ajal, kui nad eraldi maa peal elasid, võõrustajakehad, siis kellest antikristuse võõrustajakeha sai?“ „Sellele küsimusele on lihtne vastata,“ kostis Leon Wilson videot kinni pannes, „kui me vaatame Millenniumi Madude soosikute nimekirja.“ „Mis see on?“ nõudis keegi. „Nimekiri, kuhu kantakse isikud, kes võivad vennaskonnale nii kasu kui kahju tuua,“ selgitas Leon Wilson. „Enamasti on neil mingid erilised võimed, mis sunnib neid silmas pidama ja mõnikord võetakse need isikud vennaskonda vastu, et neid oma kontrolli all hoida. Mul on õnnestunud saada enda valdusesse kaks nimekirja, üks aastast 2009 ja teine aastast 2015. Selles nimekirjas on alati olnud üks koht, mis peab jääma vakantseks ja see kuulub isikule number 1, keda ei olnud olemas kuni aastani 2010.“ Ekraanile ilmus esimene nimekiri. „Nagu näete, algab see isikuga number 2, kelle nimi on Kira Yukari ning kelle nime 2015. aasta nimekirjas enam ei ole, kuna ta on üks nendest, kes Samhainshire’i Verisel Laupäeval suri. Sama kehtib ka Jonathan Dwyeri kohta, kes on isik number 49, kuid kes oma surma tõttu teises nimekirjas samuti puudub. Hoopis olulisemad on kaks nime, mis seisavad selles nimekirjades kohtadel 18 ja 34, kuna need isikud on teises nimekirjas teinud läbi märgatava tõusu ning üks nendest on tõusnud tippu, mida ei tohiks olemaski olla. Arra Romini, kes on 2009. aasta nimekirjas isik number 34, on 2015. aasta nimekirjas isik number 2 ja Jackson Roberts, kes on 2009. aasta nimekirjas isik number 18, on 2015. aasta nimekirjas isik number 1.“

Miah kuulis sadadest erinevatest suudest korraga tulevat ahhetust. Ilmselgelt olid Leon Wilsoni sõnad neile mõju avaldanud ja isegi kui nad teda ei uskunud, oli ta suutnud neile võimsa mulje jätta. Aastal 2027 oli ajude pesemine lausa nii lihtne, et selleks polnud enam Mõttepolitseid vajagi. Mis teha, noortele meeldis, kui neile igasugust kräppi pähe aeti. Mitte et ta ise parem oleks olnud, rippus ju temagi iga Leon Wilsoni sõna küljes, aga see selleks. „Ainus, mida me sellest järeldada saame, on see, et isik number 1 on antikristuse võõrustajakeha ning ka isik number 2 on tema taassünniga tihedalt seotud. Ma tegin kõik, mis minu võimuses, et Arra Rominit leida, aga ta on teadmata kadunud ning peale Varjude Lordi pole kedagi, kes teaks, mis rolli tema selles loos mängis, nagu mulle kinnitati.“ „Miks sa Zachi antikristuse vennaks kutsusid?“ päris Miah otsekoheselt, vaadates samal ajal Zachile otsa. „Ma arvasin, et sina ja Sasha olete oma peres ainsad lapsed.“ Zach vältis Miahi pilku ning ei lausunud ainsatki sõna. Leon Wilson köhatas. „Kui soovid, võin ma talle...“ „Pole vaja!“ Zach pigistas oma pihuarvutit nii tugevasti, et see ähvardas iga hetk puruneda. „Võib vist öelda, et ma pole sinuga päris aus olnud, semu. Vaata, asi on selles, et enne, kui mu ema Namiibiasse elama asus ja mu isaga abiellus, oli tal teine mees ning tal oli temaga ka laps. See tüüp, keda see märatsev hull antikristuseks nimetab, on ema kaudu minu poolvend. Kui ma tema olemasolust teada sain, oli mu ema juba surnud ja kui ma koos papsi ja Sashaga Ameerikasse tulin, püüdsime me teda üles otsida, aga me ei suutnud teda leida ning ma olen kohtunud ainult tema noorema õega, kes anti kasuperesse, kui ta vanemad selles samas tornaados surma said.“ „Nagu näed, Miah Hart, ei ole ma midagi valesti teinud, kui teda antikristuse vennaks nimetan, sest seda ta kahtlemata on. Nüüd on küsimus ainult selles, kuidas sind nimetada tuleks, sest...“ Enne, kui Leon Wilson jõudis oma mõtte lõpetada, kostis valjuhääldist ragisev hääl.

„Tähelepanu, õpilased, siin rektor Andrews. On väga kahetsusväärne, et kurjategija on meie turvalise ülikooli seinte vahele pääsenud, kuid te ei pea meelt heitma. Peagi saabub politsei, kes teid vabastab, palun jääge seni rahulikuks ning ärge tehke midagi, mis-“ Leon Wilson suunas relvatoru valjuhääldile ja tulistas, nii et masin sädemeid pildus ja siis vait jäi. „Kuulake mind, mitte teda!“ hüüdis ta õpilastele, kes ennast ilma ainsagi erandita hirmunult vastu istme seljatugesid surusid, mõistes, et mees oli näidanud oma tõelist palet. „Ma olen oma kohuse täitnud ja teile rääkinud, kui olulisi asju teie eest varjata püütakse, aga sellest ei ole kasu, kui te selle kohe ära unustate ja kõrvale heidate! Praegu on viimane aeg hakata valmistuma lõpuks, mis varsti saabub ja mille Morien-Sebiel kindlasti endaga toob! Ma tean, et see ei ole kerge, aga vaadake üle, kuidas te elanud olete ja kahetsege kõiki patte, millega te Jumala ette minna ei taha. Kui te korralikult meelt parandate, võtab ta teid aegade lõpus vastu, aga kui ei, ei saa isegi tema jumalanna teie eest kosta, nii nagu ta minu eest kosta lubas!“ „Millisest jumalannast ta räägib?“ küsis Miah Zachilt, aga ei saanud sõbralt vastust. Leon Wilson haaras professor Torelli arvuti, rebis selle juhtmete küljest lahti ning toppis lohakalt mehe portfelli, pistes oma vigurmälupulga oma pintsaku rinnataskusse ja korraks tundus Miahile, et nad on pääsenud, aga loomulikult oleks see olnud liiga lihtne. Ta avas järgmised särginööbid, tundes, et ei saa varsti enam hingata ning kui tema pilk Leon Wilsoni omaga kohtus, taipas ta, mida mees järgmisel hetkel teha kavatseb.
Ta pidi põgenema, aga ta ei saanud seda üksi teha. Ta vajas pantvangi.

„Tule siia, Samuel Zachary Kayone,“ ütles Leon Wilson relva Zachi poole suunates, „ja ma luban sulle, et keegi ei saa viga, ka sina mitte.“ Zach neelatas ja kui Miah tema poole vaatas, nägi ta oma sõbra silmis samasugust hirmu, nagu oli peegeldunud tema enda silmades sellel päeval, kui pangas esimesed lasud kõlasid. Tema pea käis ringi ja ta tundis, et kui ta kohe ennast ei süsti, kaotab ta teadvuse, aga sama kindlalt teadis ta, et kui ta Leon Wilsoniga omavahel rääkida ei saa, on ta oma võimaluse igaveseks maha maganud ja pagan, ta lihtsalt ei saanud seda lubada. Ta tõusis püsti ja patsutas Zachi lohutavalt õlale, ronidest temast mööda ja astudes mööda treppi alla auditooriumi ukse poole. „Ma kardan, et Zach ei ole praegu saadaval, aga mina olen,“ ütles ta virilalt naeratades. „Mida sa enda arust teed, Miah?“ röögatas Zach ja püüdis tema juurde joosta, aga Miahi kõrval istunud tüdrukud haarasid temast kinni ja tirisid ta tagasi, vehkides tema nina all oma geelküüntega, mis nägid välja palju ohtlikumad kui külm püstolitoru, mille Leon Wilson järgmisel hetkel Miahile oimukohale surus. „Seda, mida sa näed,“ ütles ta ning tasandas oma hääle sosinaks. „Ma tahan sinuga rääkida,“ ütles ta, kui Leon Wilson teda aeglaselt ukse suunas astuma sundis. „Millest?“ sisistas Leon Wilson ust avades ja sellest välja astudes. Sellel hetkel, kui Miahi jalad üle ukseläve liikusid, mõistis ta, et mees oli neile kogu aeg valetanud ja auditooriumi mineerimine oli väljamõeldis, aga sellel polnud enam tähtsust, sest ta kuulis, kuidas inimesed nendest maha jäävas ruumis püsti hakkasid tõusma ja teadis, et neid ei pea enam ükski lukk ega riiv. „Jonathan Dwyerist!“ ütles Miah kõhklemata. „Kui on olemas mingigi võimalus, et ta on mu isa, pean ma seda teadma!“

Nende selja taga purunes aken ja Leon Wilson tõmbas Miahi pikali. Kui Miah oma silmad avas, nägi ta kuuli, mis oli seina sisse pidama jäänud. „Nad on siin,“ sosistas Leon Wilson, aitas Miahi püsti ning nad hakkasid koos jooksma, Miah pisut aeglasemalt kui tema vangistaja. „Sa ei vastanud mu küsimusele,“ ütles ta nõudlikult toonil, kuid Leon Wilson ei olnud sellega nõus. „Vastasin küll. Ma ütlesin sulle, et tal ei olnud lapsi ja see on minu lõplik seisukoht.“ Nad tormasid alumisele korrusele ning Miahil oli vaevalt aega imestada, miks hoone järsku nii inimtühi oli, et isegi turvamehi ukse juures ei olnud, kui nad juba välisukse lahti lõid ja õue tormasid, jäädes seisma auto kõrval, millega Leon Wilson ülikooli oli tulnud, ja ahmides õhku. „Kurat, kuhu ma need pagana võtmed panin,“ hädaldas Leon paaniliselt autovõtmeid otsides. Miah kuulis politseisireenide lähenemist ja sai aru, et aega on vähe. „Jäta see auto kus see ja teine,“ ütles ta, suutmata aru saada, miks ta mehele, kes teda relvaga ähvardas, põgenemisteed kirjeldas, „ja lihtsalt jookse. Kui sa otse edasi paned, siis umbes kahesaja meetri pärast tuleb jalakäijate tunnel, mis on liiga kitsas, et autod sinna sisse saaksid sõita. Selle kõige vanem osa on osaliselt laudadega kinni löödud, aga kui sa sealt vahelt sisse pääseksid, oleks sul võimalik...“ „Ma ei saa ilma selle autota minna,“ kähvas Leon viimaks võtmeid üles leides ja auto uksi lukust lahti tehes.  „Siin on midagi, mis on mulle tähtis. Sa oled olnud eeskujulik pantvang, aga meie teed lähevad nüüd lahku. Mul on kahju, et ma sulle su isa otsimise juures abiks ei saa olla, aga...“

„Ma ei jäta seda niisama,“ urises Miah. „Tänapäeval on lugematul hulgal viise, kuidas meie sugulust tõestada saaks! Selline sarnasus ei saa olla juhuslik...“ „Ma ütlen sulle viimast korda, et minu andmetel ei ole tal järeltulijaid, ei ehtsaid ega kunstliku viljastamise teel sündinuid, nii et ma välistan selle variandi kohe. Ma ei saa sama öelda tema venna kohta, kes suri jaanuaris, kuna mul puuduvad ühe perioodi kohta andmed, aga...“ Mehe jutt katkes ootamatult, nagu oleks ta hingamiseks pausi teinud, aga juhtunud oli midagi muud, kuna järgmisel hetkel hakkasid eemalt kostma karjed ja Leon Wilsoni otsmikule ilmus punane laik, mis järjest suurenes ja millest hakkas nirisema verd. Ta vajus auto kõrvale maha ning vigurmälupulk kukkus tema taskust välja, jäädes asfaldile lebama nagu mänguasi. Auto, mille kõrval Miah endiselt seisis, paiskus õhku, nagu oleks seda pikselöök tabanud, ning maandus katusele ning selle juhikabiinis süttisid leegid, mis liikusid läbi terve auto. Miahi ninasõõrmetesse tungis kõrbehais ja ta surus käe suule, et seda mitte sisse hingata, kui tema kõrvu jõudsid pakiruumist tulevad ebainimlikud karjed. Keegi oli seal sees ja Miah haaras maast autovõtmed, mille Leon Wilson käest pillanud oli, kui kuul teda tabas ning avas pakiruumi ukse, tirides sellest välja eaka mehe, kelle jalad põlesid. Ta haaras kotist oma jope, asudes sellega tuld kustutama, ning leegid andsid järele, hüljates mehe naha ja kustudes. „Kas teiega on kõik korras, professor Torelli?“ ahmis Miah õhku, otsustades, et vanamees ei saa olla keegi teine, aga enne, kui ta jõudis mehelt küsida, kas tal on õigus, mees minestas.

Kellegi sõrmed haarasid Miahi jalast ja kui ta ennast ümber pööras, seisis ta silmitsi maailma kõige õudsema vaatepildiga.
Leon Wilsoni otsaesine oli verega kaetud ja kuuli sisenemishaav oli selgesti näha, aga ta ei olnud veel surnud. Tema vasak peopesa oli rusikaks kokku pandud ja kui Miah talle otsa vaatas, avas ta selle, sirutades tema suunas oma mälupulga. „Võta see,“ ütles ta häälel, mis oli nii nõrk, et Miah seda vaevalt kuulis, ning tema silmades peegeldus õudus, kui ta ülespoole vaatas. Ülikooli katusel seisis musta riietatud mees, käes automaat, ning suunas selle Leon Wilsoni poole, kes endiselt Miahi jala külge oli klammerdunud, samamoodi nagu ta elu külge klammerdus. Miah libistas mälupulga endale taskusse ja astus instinktiivselt kaitseks mehe ette, teadmata, mis teda selleks sundis. „Ära tulista, see on käsk!“ karjus ta täiest kõrist, mõistmata, kust tuli tema sõnadesse autoriteetne toon, mida ta seal kunagi varem kuulnud ei olnud ning millest ei piisanud, et peatada seda, mis oli vältimatu. Kuul tabas Miahi õlga, läbistades selle. Ta paiskus Leon Wilsoni kõrvale maha ning kuulirahe, millega mees üle külvati, ei vaikinud enne, kui tema veri Miahi riietesse imbus. Ta ajas ennast aeglaselt istukile, vaadates vereloiku, mis algas Leon Wilsoni nüüd juba elutust kehast ja poolkaarena tema ümber keerdus ja sel hetkel meenus talle jälle see päev seal pangas ning šokk nööris ta kõri kinni, tirides ta kohta, mis oli palju pimedam kui Armastuseministeeriumi kelder.

Heheh. Inimesed tunduvad raamatutes palju kergeusklikumad kui tegelikult

Kui mulle keegi hakkaks jahuma sellistest asjadest nagu Leon tegi, siis ma vist ikka 10 minutiga uskuma ei hakkaks.

Ja ouch. Väga ouch.

Mind tuleks ilmselt ka kauem veenda, aga kõik sõltuks sellest, kui mõjuv see veenmine on Mormoonid mind vaevalt ära rääkida suudaksid, aga mine sa tea...

Selle osa kirjutamiseks ammutasin ma palju materjali Léo Taxili raamatust "Lustakas piibel", mis paljastab Vanas Testamendis esinevaid totrusi alustades sellest, kuidas Jumal lõi taevast kaks korda. Ma hakkan ka suurepäraselt aru saama, miks peetakse Piiblit üheks kõige vägivaldsemaks raamatuks maailmas, kuna igas selle raamatu peatükis langeb rohkem inimesi kui sel ajal maailmas elas

Piison, Giihon, Hiddekel ja Frat on jõed, mis voolavad ümber Eedeni aia, aga see, et Piisoni jõe vesi muutub vedelaks kullaks, on minu enda väljamõeldis, nagu ka Gabrieli deemonlik võlupeegel. Lugu Morien-Sebielist on samuti endiselt minu väljamõeldis

Seitsme taeva ja selle valitsejate kohta leiab pisut infot siit: The 7 Heavens

Eenok oli inimene, kelle Jumal väidetavalt taevasse tõstis ning keda on hiljem hakatud samastama ingel Metatroniga. Ma ei leidnud kuskilt infot, et Eenokil oleks vend olnud, aga Metatroni vennaks peetakse ingel Sandalphoni.

Saatana nimi ei ole selles osas ei Lucifer (alguses tähendas see sõna koidutähte, aga hiljem hakati kirjakohta Jesaja 14:12 mõistma kui vihjet Saatana langemisele, tegelikult rääkis see hoopis Nebukadnetsarist) ega Iblis (Saatana araabiakeelne nimi), vaid lihtsalt Saatan, kuna ei ole mingit põhjust, miks peaks keegi taevas viitama talle inimeste antud nimega. Neid kasutab ta siis, kui inimestega kokku puutub. Vabandust segaduse tekitamise pärast  

Ašera on semiidi mütoloogias emajumalanna, keda mõnikord on peetud ka Jahve abikaasaks: Aserah. Kuskil ei ole kirjas, et Ašera on inglite ema, aga ma arvan, et sellest pole midagi.

Nüüd peaksid seletused lõppenud olema, kuigi on veel palju, mida ma öelda tahaksin

Enjoy!
**

5.

Seal, kus Piisoni, Giihoni, Hiddekeli ja Frati jõed oma vett kandsid (igaüks, kes arvas, et tegemist oli Araksi, Tigrise, Eufrati ja Niilusega, oli jumalikku ilmutust valesti mõistnud või lihtsalt loll), asus Eedeni aed, mis oli istutatud päeva tõusmise poole ja kus Saatan rahulikult ringi kõndis, otsides Metatroni, keda Jahve näha soovis. Iseendastki mõista ei olnud ta selline Saatan, kelle ees inimkond hirmu tundis ning keda nad nimetasid kord Luciferiks (tühine tõlkeviga!), kord Ibliseks (nagu tema vend Morien-Sebiel teha armastas, kuigi ta oleks pidanud teadma, et inimeste pandud nimed ei huvitanud Saatanat sugugi, ainult siis, kui oli vaja neile ilmuda), sest vastasel korral ei oleks Jahve teda oma pühasse paradiisi lubanud, ent ta kuulus sinna ja keegi ei saanud sellele vastu vaielda.

Tõesti-tõesti, Saatan ei olnud kuri ning see, et ta Põrgu üle valvet pidas ning deemonitega asju ajas, ei teinud teda millegi pärast teistest inglitest halvemaks. Aadama ja Liiliti lapsed olid tema kaasaegsed, mistõttu ei olnud nendega suhtlemine tema jaoks mingi kunst ning Jahve vajas tema kõneosavust, nii et isegi kui nad vahepeal tülli läksid, näiteks siis, kui Saatan oli püüdnud Jahvele väita, et tema venna Morien-Sebieli idee Eevast Ašera asemel taeva kuninganna teha on täitsa mõistlik, leppisid nad alati ära, kuna Saatanal oli ainult üks isand ja selleks oli Jahve. Või Jehoova. Või Jumal. Või Elohim. Kuidas keegi soovis. Saatan astus üle jõe, vaadates vasakule ja paremale ning hõikas Metatroni, kuid viimane ei vastanud. Mis oli küll saanud vanadest headest kommetest, mille järgi tuli põõsast välja hüpata ja karjuda „Siin ma olen!“, kui sind kutsuti? Üks taevarahva esindajatest oleks ikka pidanud tsipa viisakam olema, aga nagu Saatan mõrult mõtles, oli see ilmselt Metatroni halva päritolu süü, lõppude lõpuks oli ta enne seda, kui Jahve ta taevasse tõstis, inimene olnud ja veri hakkas alati mingil ajal välja lööma. Ta kõndis kõige imelisemate puude ja põõsaste vahelt läbi ning oksad peksid talle näkku, kuid Metatroni polnud kuskil näha ning Saatan teadis, et kui ta teda kiiresti ei leia, tuleb Jahve ise teda otsima, kuid ta ei saanud lubada, et tema isand end sel kombel alandaks, sest alandamine oleks see kindla peale olnud.

Ta silmas eemal jumalapuu juures (inimesed nimetasid seda sobivalt elupuuks, muidugi mitte selleks elupuuks, mis ära suri, kui mõni saksa lambakoer selle peale jalga tõstis, vaid selleks elupuuks, millest Jumal Aadamal ja Eeval süüa lubas) seisvat heledapäist inglit, kes kaugusesse vaatas ja alguses tundus talle, et on Metatroni leidnud, kuid siis tundis ta ära Miikaeli, kes oleks pidanud Jahve aupaiste sees seisma, kuid oli ilmselgelt sellest tüdinud ja Saatan kahtles sügavalt, et Jahve tema puudumist isegi märganud oli, sest vastasel korral oleks ta saatnud Saatana ka tema, mitte ainult Metatroni jälgi ajama. Ingli pilk oli kinnitunud jumalapuu kõrvale, kus Morien-Sebiel (keda inimesed mingil kummalisel põhjusel hea ja kurja tundmise puuks nimetasid, kuigi temas polnud puisuse raasugi, ta oli hoopis väga painduv) pikka aega Aadama ja Eeva käekäigu üle oli valvanud, kui Jahve oma pilgu nendelt ära pööras. Saatan küsis endalt, kas Miikael igatses endiselt tema venna järele ning oli selle pärast naasnud paika, kus kõik algas, kuid pidas seda võimatuks, kuna sellest, kui nad viimati kohtusid, oli möödas liiga palju aega ja kõik loodu oli määratud kunagi lõppema, ka tunded.

Saatan polnud kunagi kohanud ühtegi inglit peale Miikaeli, kes oleks armunud teise inglisse ja Jahve oli pidanud seda eksimuseks, mille eest Miikael oli rängalt karistada saanud. Kuigi ta ei olnud seisnud taevas toimunud sõjas Morien-Sebieli poolel, vaid oli olnud vastasleeris, oli ta Morien-Sebieli surnuist tagasi toonud ning lubanud tal saada Morieniks ja Sebieliks, kes olid viimaks antikristuseks ühinenud, nagu Jahve seda plaaninud oli, ning keda ootas ees võitlus messiaga. Karistuseks selle eest [raske öelda, kumma eest rohkem, kas selle eest, et tal oli tekkinud teise ingli vastu tendre (mis oli iseenesest üsna jube värk, arvestades seda, et kõik inglid olid omavahel sugulased, sest nad olid vupsanud välja samast august) või et ta oli rikkunud teda päästa soovides kõiki loodusseadusi] oli Jahve lasknud Miikaelil seni inimkehas ümber sündida, kuni ta ristil surres oma patud lunastas (luues sellega hulgaliselt lugusid Jeesus Kristusest kui Jumala pojast) ning ta tagasi teiste inglite sekka võtnud, kuid tõele au andes ei tähendanud see seda, et midagi oleks pidanud muutuma. Grr, oh seda Morien-Sebieli küll, ta oskas ainult jamasid põhjustada, oli ta siis taevas või maa peal.

„Miikael!“ hõikas Saatan teda ning Miikael pöördus tema poole. „Siin ma olen!“ „Seda ma näen,“ venitas Saatan tema juurde astudes. Juhhuu, nii et mõnel ikkagi olid veel head kombed alles. „Kas sa Metatroni oled näinud? Ta tõusis püsti, kujutad sa ette, ja lahkus Jahve trooni juurest!“ Miikael raputas pead. „Ma ei ole teda näinud, aga ma kujutan ette, et ta tunneb hirmu, sest ta on hääbumas samamoodi nagu paljud teised.“ „Metatron on hääbumas?“ ei suutnud Saatan uskuda. „Ta on üks kõige võimsamaid meie hulgast, kuidas see võimalik on?“ „Andesta mulle, et seda ütlen, aga sa saad kindlasti aru, miks ma seda tegema pean. Jahve ei ole enam piisavalt võimas, et temalt jõudu ammutada. Jumalanna Ašera, kes meid sünnitas, teadis, et vaid need meie seast, keda ei unustata, saavad elada igavesti ning nüüd, kui inimesed usule aina kaugemaks jäävad, teavad nad meie seast vaid väheseid. Metatron on üks nendest, kes on maailma silmis oma tähtsuse minetanud ja Jahve ei saa sinna midagi parata, sest ta ei suutnud isegi Ašerat päästa, kuigi ta oli tema abikaasa.“ Saatan kortsutas kulmu. „Ma arvasin, et ta ise oli see, kes lasi Ašera kultuse keelu alla panna, kuna talle ei meeldinud võimu jagada ja Ašera hääbumine on otseselt tema süü!“ „See võib nii olla, aga ühes asjas sa eksid,“ ütles Miikael, kaldudes täielikult teemast kõrvale, nii et Saatanal ei olnud lootustki tema käest teada saada, kus Metatron end peidab. „Ašera ei ole hääbunud.“

„Muidugi on!“ vaidles Saatan vastu. „Ta hääbus varsti pärast seda, kui Jahve Kaananit needis ning keegi pole teda sellest ajast peale näinud!“ „Mina olen,“ kostis Miikael pärast pikka pausi, „ja samuti mõned surelikud, kellest ühte sa väga hästi tunned.“ „Ma ei tea, kellest sa räägid,“ turtsatas Saatan, kuid Miikaeli näoilme kõneles selget keelt sellest, et ingel ei lasknud end petta. „Luba mul sulle vastupidist tõestada,“ ütles ta. Järgmisel hetkel seisid nad Piisoni jõe suudmes ning Miikael kummardus ja puudutas sõrmega veepinda, mis muutus vedelaks kullaks. Miikael valas peotäie vedelat kulda maapinnale, nii et see vormus näoks, milles peegeldus nii selle omaniku noorus kui ka elukogemus. Inimene, kellele see nägu kuulus, oli Saatanat juba mõnda aega (aeg oli ikkagi suhteline, kui juhtusid igavesti elama, nii et sõna „mõnda“ võis tähendada nii paari aastat kui ka paari aastakümmet) tema mõtetes saatnud ja kuigi ta oli püüdnud seda varjata, oli Miikael sellest aimu saanud.

Ah sa kurat, ta vihkas Miikaeli, kohe kindlasti, ja mida teadvamal ilmel Miikael teda vaatas, seda suuremaks Saatana viha kasvas. Miikael tajus seda ja taganes vaistlikult, kuid kahjuks polnud tal plaaniski Saatana torkimist lõpetada. „Ütle mulle, mis tunne on armastada seda, kes su tappis?“ „Ta ei tapnud mind, vaid ainult minu võõrustajakeha!“ urises Saatan tigedalt. „Kui ta mu tapnud oleks, siis kuidas ma praegu sinu ees saaksin seista?“ Miikaeli näole ilmus naeratus. „Nii et sa eitad küll seda, et ta su tappis, aga mitte seda, et sa teda armastad?“ „Käi põrgu!“ sajatas Saatan, tajudes oma sõnade irooniat, kuid Miikael ei lasknud end heidutada. „Kui sa minuga sõbralikumalt ei räägi, siis võib juhtuda, et ma ei luba Gabrielil sulle teda näidata.“ „Mul ei ole mingit isu teda vaadata, ta on kõigest üks paljudest närustest inimestest, kellega ma oma pika elu jooksul kokku olen juhtunud ja temas pole midagi erilist!“ vaidles Saatan vastu, kuigi see polnud päris tõsi. Ta mäletas siiamaani, milline viha oli põlenud neis pruunides silmades tol õhtul, kui nad kohtusid, millise jõuga ta mõõgatera läbi tema võõrustajakeha kõri surunud oli ning millise vaprusega oli ta võidelnud selle eest, keda Saatan purustada oli üritanud, et Jahve plaani täitumist takistada [selle eest oli Metatroni kaksikvend Sandalphon teda piitsutanud (muidugi oli see naljakas, et Metatronil taevas vend oli, sest Eenokil polnud teda teps mitte, aga keegi ei viitsinud enamasti sellega oma pead vaevata) ning vereplekid olid tema rüü seljal ka praegu alles]. See inimene oli pälvinud tema imetluse ning kuulnud temalt kolme saladust, mida ei teadnud isegi paljud inglite hulgast ning Saatan ei saanud sinna midagi parata, et ta talle südamelähedaseks oli muutunud, sest seitsmes erinevas taevas, mille vahel ta liikus (tema põhiline kodu asus kolmanda taeva põhjaosas, kuhu oli loodud põrgu), polnud ta kunagi kedagi temasugust kohanud ning kui ta tema peale mõtles, mõistis ta, et valetab Miikaelile, kui ütleb, et ei taha teda näha. „Hästi, teeme nii, nagu sa soovid,“ ütles ta.

Miikael võttis tema käest kinni ning veel enne, kui ta oli jõudnud silmi pilgutada, leidsid nad end esimesest taevast (see, et taevaid seitse oli, oli üsna loogiline, mida aga ei saanud öelda inglikooride kohta, mille arvuks pakuti enamasti üheksa ja kuhu jaotati ingelid nii, kuidas kellelgi parajasti tuju tuli), kus üks peainglitest, Gabriel, pilvel istus ning tema pikad juuksed olid sama heledad kui selle kiud. Tema rind tõusis ja langes hingamise rütmis ja tema rüü ei varjanud täielikult tema naiselikke vorme, mis hetkeks Saatana pilku püüdsid, enne kui ta endale meenutas, mis Raafaeliga juhtunud oli, kui ta oli püüdnud Gabrieli rüü alla piiluda. Naised olid hirmuäratavad, ükskõik kas nad olid siis lihast ja luust või taevasest mateeriast ja Gabrieli raevu alla sattumine oli viimane, mida Saatan vajas, eriti pärast seda, kui Gabriel oli võtnud ühelt deemonilt võlupeegli (nii oli Miikael talle äsja jutustanud), millega viimane oli püüdnud inimeste hingi röövida ning seda veidi putitanud (Gabriel nimetas seda ümberprogrammeerimiseks, kuna armastas väga infotehnoloogia sõnavara), nii et see näitas peeglisse vaatajale seda, kes talle kõige lähedasem oli. Mitte et Gabrielil keegi selline oleks olnud, kui ta oleks olnud inimene, oleks ta sündinud kloostrimüüride vahel, voorusevöö ümber, või siis oleks saanud temast oma mehele põrgulik naine, kuna Saatan oli näinud korduvalt pealt, kuidas Gabriel mehi kohtles, kui need tema tahtmist ei täitnud. Vaene Muhamed, keda Gabriel kägistanud oli, oli selle eredaim näide, kuigi vastupidiselt levinud arvamusele, mille järgi kägistas Gabriel meest, kuna see keeldus Koraani omaks võtmast, oli põhjuseks hoopis see, et moslemite suur prohvet (kes ei olnud millegi poolest parem kui teised ning kes oleks Saatana arvates tulnud kohe pärast sündimist kaljult alla visata, sest just tänu temale oli Saatanat hakatud Ibliseks kutsuma) oli teinud Gabrielile ettepaneku saada üheks oma arvukate naiste hulgast. Saatan oli seda kõike pealt näinud ja tahtnud sekkuda, kuid Gabriel oli keelanud tal seda teha ning õige pea võttis Muhamed oma sõnad tagasi (hea, et tal vähemalt niigi palju mõistust oli), jättes meelde kõik Gabrieli öeldud pühad read, mille peale kahjuks tema järgijad sama andekad ei olnud, nii et Koraanist, mis oleks pidanud muutuma Jahve soovi kohaselt uueks pühaks raamatuks, sai samasugune segapuder nagu Piibel, millesse tekkis aja jooksul nii palju auke, et kirikuisad hakkasid neid täitma kõige uskumatumate vahenditega, mille peale poleks tulnud isegi Jahve isiklikult.

Gabriel pööras ennast Miikaeli ja Saatana poole, kattes oma paljad sääred rüüservaga ning tõusis istukile. „Miikael, Saatan, mida te siin teete?“ küsis ta. Miikael köhatas ning osutas Saatanale. „Tere, Gabriel, vabandust, et sind segame, aga ma tahan, et sa näitaksid Saatanale sedasama, mida sa mulle näitasid.“ Gabriel kortsutas kulmu. „Ma arvasin, et sa ei pidanud sellest kellelegi teisele rääkima!“ „See puudutab Saatanat väga lähedalt,“ ütles Miikael toonil, mis rääkis enda eest ning Saatan nägi Gabrieli silmis pilget. „Ohhoo, kas Saatan on endale silmarõõmu leidnud ja otsustanud langeda samamoodi nagu Grigorid? Ma olen juba ammu oodanud, et see juhtub, sest inimeste maailmas räägitakse sinu kohta häid sõnu väga harva!“ Saatan hammustas huulde, et mitte Gabrieli solvata, sest nad olid tema valitsusalas, kuid viis, kuidas Gabriel teda alati (iga kord, kui nad kohtusid) selle pärast torkis, et inimesed tema kohta räägitavaid valesid uskusid, pani Saatana soovima, et ta oleks võinud teha Gabrieliga sama mis Gabriel Muhamediga teinud oli. „Ma kardan, Gabriel, et sa rõõmustad liiga vara, mul ei ole mingeid plaane langeda ja isegi kui mul need oleks, ei pruugi see tähendada, et sellisele teole enam karistust järgneb,“ lausus ta tasakaalukalt (see oli raske) ning Gabrieli ilusal näol peegeldus mõistmine, kui ta sai aru, mida Saatan silmas pidas. „Hästi, Miikael, ma kuulan sind. Tulge mõlemad siia.“ Miikael ja Saatan hüppasid mängleva kergusega pilvele, nagu ei tähendaks gravitatsioon neile midagi, ning Gabriel tõmbas pilve seest välja peegli, mille raamiks olev kuld võis pärineda ainult ühest kohast. Et Gabriel seda varem mainida ei võinud, Saatan oleks sellele otsekohe pilgu peale visanud, mitte oodanud, kuni Miikael teda selleks ahvatleb! „Ma tean, mida sa mõtled,“ ütles Gabriel Saatanale otsa vaadates, kuigi ilmselgelt teadis ta sellest vaid poolt. „Selle peegli raam on valmistatud Piisoni jõe tahkunud kullast ning selle klaas pärineb klaasipuult, mille Jahve lõi, kuid pärast hävitas. Keegi ei tea, kes selle kõrvale pani, kuid deemon Baal sai selle kätte ning valmistas selle peegli taevase sõja ajal. See sattus hiljem Agaresi valdusesse ja meil tekkis ühel päeval pisike kähmlus, mille käigus ma selle talt ära võtsin. Teate ju küll, et ta pole mulle kunagi meeldinud ja kui ma sain teada, et ta on hakanud lisaks inimeste väärikuse hävitamisele nende hingi lõksu püüdma, võtsin ma selle peegli enda valdusesse ning...“

„Miikael juba rääkis mulle, mida sa sellega tegid.“ Saatan nipsutas sõrmi. „Kui ma kedagi näha tahan, siis mida ma selleks tegema pean?“ päris ta. „Aseta oma mõlemad peopesad vastu klaasi ning kujutle, et näed seda inimest oma südame küljes rippumas,“ selgitas Gabriel ja tema suunurka ilmus irve. „Kui Miikael rääkis tõtt, ootab sind ees suur üllatus.“ „Seda me veel vaatame.“ Saatan puudutas peegli siledat pinda ning kujutles seda inimest esimesest piinarikkast detailist viimaseni: sassis lühikesed pruunid juuksed, sama karva silmad, raevust tukslev suurnurk, haprad käed, mis ometi temast tugevamad olid olnud, räbalateks kistud riided, mis paljastasid rohkem kui oleks tohtinud, julgus, millega ta oma selga sirgena hoidis...
Saatan naeratas mõtte juures, et saab teda uuesti näha, sest ta oli seda endale pikka aega keelanud, aga kui ta oma silmad avas, oli see, mida ta nägi, tema kujutluspildist kaugel. Nii palju siis sellest. „Kes see naine on?“ nõudis ta tigedalt. „See ei ole tema!“ „Bingo!“ ütles Gabriel. „Sa oledki üllatunud!“ „Ma ei saa millestki aru.“ Saatan kratsis kukalt, kuigi see oli temasuguse ilusa olendi jaoks küllaltki ebagraatsiline tegevus. Ta vaatas peeglist paistvat naist, kes pesi nõusid ning kelle blondide salkudega mustad juuksed tema silmadele olid vajunud ja tõdes, et tema hoiakus ja näoilmes oli midagi tuttavlikku, nagu oleksid nad kunagi ammu kohtunud, ent kaugelt liiga vähe.
Ta ei saanud olla sama inimene, või sai?

„See peegel näitab mulle vale inimest, nii et selle fookus peab paigast ära olema,“ pakkus ta ning Gabriel puhkes selle peale naerma. „Vaata aga vaata, Miikaelil oli õigus, kui ta ütles, et sulle ei meeldi n-“ „Ole vait, Gabriel!“ haugatas Saatan vihaselt. „Ma ei lase ennast mõnitada kellelgi, kes leiab, et Miikael, kes tahtis teise ingliga pattu teha, on parem vestluspartner kui mina!“ „Sa ikka ei lase mul seda unustada, vastik nagu sa oled,“ sisises Miikael solvunult ja tõstis käed allaandvalt taeva poole. „Gabriel, räägi talle, milles asi on, enne kui ta mu haavadele uuesti soola raputada jõuab.“ „Hästi, Miikael,“ kostis Gabriel ja lükkas Saatana peeglist eemale. „Enne, kui ma seda teen, pead sa teadma, et selle peegli fookus ei ole paigast ära ja see inimene, keda sa näha tahtsid, on see,  kes praegu sinu ees on.“ Naine peeglis asetas pragunenud taldriku kraanikausi servale, tõmmates seejärel käega üle näo, et juuksekarvad ta silmi ei ärritaks ja Saatan võpatas, kui nägi tema tuttavaid silmi, mida ta nii hästi tundis. „Ma näen, et sulle hakkab kohale jõudma, mis meile muret valmistab.“ Gabriel puudutas viis korda nimetissõrmega ekraani, joonistades sellele pentagrammi ning selle keskmesse ilmus väike aken, milles jooksval pildil oli sama naine, kes hetk tagasi nõusid oli pesnud, kuid ta lamas oma voodil ning Saatan mõistis, et hetkel ei vaadanud ta seda, mis juhtus, vaid seda, mis juba juhtunud oli. Suurepärane, nii et Gabriel oli ehitanud Baali ja Agaresi peeglist endale kodukino (Saatan teadis suurepäraselt, mis kodukino oli, sest ajal, mil ta inimese kehas oli elanud, oli ta end inimkonna tehnoloogiliste uuenduste vallas põhjalikult harinud) ning näitas talle salvestust. Ta tammus kannatamatult ühelt jalalt teisele ning krigistas hambaid, kui Gabriel käsi kokku lõi. „Mu lemmikkoht!“

See ei olnud film, Gabriel, polnud vaja niimoodi erutuda! Saatan keskendus pentagrammi keskmele ning tema silmad läksid suureks, kui ta nägi, kuidas naise toa põrandat valgustavast kuukiirte vihust astus välja valge läbipaistvate servadega kogu, kes vormus tumedapäiseks idamaisete näojoontega naiseks ning voodile külili heitis, nii et tema juuksed langesid lamaja näole ja padjale, sosistades midagi, mida Saatan ei kuulnud. Naine asetas oma pea voodis lebaja rinnale ning tema värelev kogu helkles kuuvalguses, kadudes hetk hiljem, kui naine oma käe välja sirutas, et temast kinni haarata, jättes endast maha vaid lohu madratsis, mis tema sealviibimisest tunnistust andis.

„Kas see oli...“ Saatan ei lõpetanud oma lauset, sest selleks polnud vajadust, kuna Miikael ja Gabriel noogutasid juba niigi nii agaralt, et tundus, nagu kukuksid nende pead kohe otsast. „Jah, Saatan, see oli jumalanna Ašera, kes on kadunud juba rohkem kui kaks millenniumit ja kelle võimed on seda inimest puudutanud, muutes ta oma käsualuseks.“ „Ma ei suuda uskuda, et ta Ašerale alluks!“ Saatana selg kattus külma higiga, kui ta selle peale mõtles. Hästi, Ašera oli tagasi, tal oli sellest kama kaks, sest isegi kui see jumalanna oli ta sünnitanud, polnud nad kunagi eriti lähedased olnud, aga see, et Ašera oli läinud selle inimese juurde, kellest Saatan end kõigest väest eemale püüdis hoida, ning kasutanud tema peal maagiat, mis oli üks põhjuseid, miks Jahve tema kultuse keelu alla oli pannud ja lasknud ta israeliitide preestritel ühes tema hoorade kojaga usuelust välja tõrjuda (natuke karm abielulahutus, aga Saatana arvates polnud Ašeral erilist põhjust halada, sest Araabiamaades käituti naistega veel hullemini), oli tema arvates andestamatu. „Ašera on mänginud aja ja ruumiga, kuid me ei ole suutnud välja mõelda, miks. On väga suur oht, et Ašera, kes näeb kõiki võimalikke tulevikke samamoodi nagu Jahve, on ennast kõigi eest varjanud ainult praeguse hetke nimel ning on väga raske ennustada, kas ta on Jahve poolt või vastu.“ „Miks peaks ta Jahve vastu olema?“ küsis Saatan, kuigi teadis vastust juba ette.

„Samal põhjusel, miks sina,“  kostis kellegi hääl ja kui Saatan, Miikael ja Gabriel end ümber pöörasid, nägid nad enda ees seismas Metatroni, kelle lillakad tiivad olid lahti ning kelle paljale õlale, mida tema tiibadega ühte värvi rüü ei katnud, langesid pikad kuldsed kiharad. Ta sirutas oma parema käe ette ning Saatan märkas, et pool sellest oli muutunud läbipaistvaks, nii et ta pidi Metatroni sõrmede nägemiseks silmi kissitama. „Ašera ei nõustu Jahve plaaniga samal põhjusel, miks sina sellesse sekkusid ja usub samuti, et Armageddon ei ole lahendus, sest uue taeva ja uue maa loomist on liiga riskantne usaldada kellelegi, kes ei ole Jahvega võrdne ja kui messias ei võida, tähendab see kõige elava lõppu.“ „Kus sa olnud oled, Metatron?“ küsis Saatan ning Metatron pööras oma pea kõrvale, mudides oma paremat kätt, mis väreles samamoodi nagu Ašera keha. „Jahve saatis mind sind otsima.“ „Ma ei suutnud seda kauem vaadata,“ ütles Metatron ning peitis oma käe oma rüüserva vahele. „Ma tean, et ka teie ei suuda, aga ma ei ole selline nagu teie, ma olen liiga inimlik, ning ei suuda sellega toime tulla. Kui ma oleksin teadnud, et ma pean ühel päeval Jahve saatuse pärast nii palju kannatama, oleksin ma palunud tal ennast tappa, selle asemel et lubada tal ennast taevasse võtta!“ „Sa oled temasse liiga kiindunud.“ Gabriel ohkas. „Ma ei saa aru, mis teil kõigil viga on, teil pole kübetki vooruslikkust. Pärast seda, kui Morien-Sebiel Aadama ja Eeva ära võrgutas, sai tema käitumisest nakkushaigus, mis teile kõigile külge hakkas!“ „Mulle pole midagi külge hakanud,“ pomises Metatron, kuid Gabriel ei kuulanud teda. „Miikael armus Morien-Sebieli, 200 idiooti eesotsas Azazeliga sadas taevast alla, sest nad ei suutnud end inimeste tütardest eemale hoida, Metatron on alates sellest ajast Jahvet ihaldanud, kui nad kohtusid ja Saatan fantaseerib salaja samast inimesest, kellele Ašera on käpa peale pannud!“

„Ära ennast unusta,“ manitses Saatan. „Ma mäletan suurepäraselt, kuidas sa prohvet Taanieli järgi jooksid, kui ta lõvide august pääsenud oli!“ Gabrieli silmades vilksatas viha. „Tema kutsus mind vähemalt mu õige nimega, mitte nagu Muhamed!“ „Ta kutsus sind leedi Jibriliks, eks?“ küsis Saatan magusalt. „Ütle mulle, leedi Jibril, kas sa oled kunagi kellestki nii väga hoolinud, et oleksid nõus tema nimel surema?“ „Ma kahtlen selles sügavalt, aga ma tean kedagi, kes on,“ ütles Metatron ja osutas peeglile, kus pilt naisest ja tema juurde ilmuvast Ašerast uuesti mängima oli hakanud, nagu oleks keegi unustanud korduse maha võtta. „Kunagi väärtustas ta Morien-Sebieli võõrustajakeha rohkem kui kedagi teist ja Saatanal on õigus, kui ta ütleb, et ta ei alluks Ašerale, vähemalt mitte vabatahtlikult, ja ei teeks midagi, mis Morien-Sebieli võõrustajakeha ohtu seab, seni kuni messias mängus ei ole. Tal on süda õiges kohas ja ta teab, et viimane sõna peab jääma messiasele. Kui ta Ašeraga koostööd teeb, võib see tähendada kahte asja.“ „Üks on kindlasti see, et Ašera ei ole Jahve poolt ning kavatseb tema plaani sekkuda, et Armageddonis võidutseks antikristus, mitte messias, aga mul ei tule rohkem midagi pähe,“ oli Miikael mõtlik. „Kuidas oleks seletusega?“ „Ma arvan, et Saatan saab suurepäraselt aru, millest ma räägin, kui ta natuke minuga kaasa mõtleb.“ Metatron vaatas Saatanale tungival pilgul otsa ning kui Saatana peas ükski kelluke helisema ei hakanud, otsustas ta katsetada teist taktikat. „Mõtle Jeesus Kristusele,“ ütles ta Miikaelile silma vaadates ja viimase suunurk tõmbles, leides Metatroni häälest pilkava noodi, „ja tema 40-päevasele paastule kõrbes. Piibel kirjeldab, kuidas tema juurde ilmus Saatan, kes püüdis teda kolm korda ahvatleda, kuid me kõik teame, et kõrbes kohtas ta esimest korda Morieni ja Sebieli, kes tal hiljem vee peal kõndida aitasid. Piibli teksti tõelisuse seisukohast on see väga oluline möödalask, kuid peaks andma sulle olulise vihje.“ Jippikajee, Metatron, enam konkreetsem poleks saanud ollagi, sest Saatanale meenus viimane ja kõige olulisem kolmest saladusest, mille ta oli sellele inimesele, kes oli pannud ta surma kogema, avaldanud oli.

“Kuigi Jeesus Kristus ei olnud messias, keda inimkond ootas, oli selles, mida tema kohta räägitakse, palju selle kohta, milline messias olema peaks, et ta saaks maailma päästa, ja see tähendab, et ta ei tohi võtta enda peale ainsatki pattu, mida Jeesus ei teinud...“

„Ašeral on plaanis messiast ahvatleda, et tõestada, et ta on tema peale pandava usalduse vääriline ning ta vajab selleks inimese keha,“ ütles Saatan välja ning tal läks südame alt külmaks, kui ta mõistis, et Metatron oli pidanud silmas veel midagi, mis oli mõeldud ainult Saatanale.
Mis siis, kui Ašera ei olnud aja ja ruumi seadusi eiranud, nagu nad kõik arvasid, vaid teinud midagi hoopis hullemat?
Liikuvad pildid ilmusid peeglisse juba kolmandat korda ning kui Saatan neid vaatas, tärkas tema peas mõte, mis oli mõnes mõttes liiga hea, et olla tõsi ja mõnes mõttes jälle liiga halb, sest mõlemal juhul tähendas see talle ainult probleeme, mida oli juba piisavalt ja mille lahendamiseks Metatroni üles leidmisest ei piisanud. Kujutised, mis tema tähelepanu paelusid, ei olnud seotud olevikuga, vaid minevikuga, mis tähendas seda, et need olid pelgalt koopiad ja korraga oli Saatanal tunne, et vahetuvate stseenide jada, mis videofilmi kombel algusest lõppu käis, polnud ainus koopia, mida ta enda ees nägi.
„Me hakkame minema, Metatron, sul on aeg tagasi Jahve trooni juurde pöörduda,“ ütles ta Metatroni küünarnukist haarates ja ei vaevunud Miikaeli ja Gabrieliga isegi mitte hüvasti jätma, sest neljanda ja esimese taeva bossid said ka ilma tema viisakusavaldusteta hakkama.
„Ma pean mõneks ajaks taevast lahkuma,“ ütles Saatan Metatronile, kui nad olid piisavalt kaugele jõudnud ja valmistusid Jahve palge ette ilmuma. „Ma pean midagi kontrollima.“ „Ma soovin sulle edu,“ ütles Metatron ja Saatan teadis, et Metatron teadis, mida ta sel hetkel mõtles.

Kui Ašera oli originaali mängust kõrvaldanud ja asendanud ta koopiaga, olid Jahve tuleviku nägemise võimed tühised, kuna tema mõistus haaras vaid loomulikke tulevikke, mitte neid, mille kulgu oli muudetud ning kui Saatan esimese taeva väravate vahelt välja hüppas, taustaks teda märganud Gabrieli vihane sõim, mis oleks teinud au igale meeleheitel koduperenaisele, ning punase tulekerana maa poole sööstis, nagu ta varemgi teinud oli, otsustas ta, et ei hakka isegi mõtlema selle peale, mida ta avastada võib, sest vastasel korral ähvardas tal süda pahaks minna ja tal ei olnud mingil juhul plaanis saada maailma esimeseks oksendavaks ingliks.

Heheeeee

Paisab, et ma olen ainsana kommenteerima jäänud

Päris hea on vahelduseks ka midagi mitte inimlikku lugeda

Ma lõhun su pisikese rõõmumulli, et sa ainuke oled, Aduna.

Mingi hetk ma lugesin, et keegi mees vägistas mingi mehe. See oli tore. Kuni ma aru sain, et see sõna oli hoopis 'kägistas'.
Ehk siis ma lihtsalt aeglaselt scrollisin üle selle peatüki.

Järgmine osa on kahtlemata inimlikum, mis siis, et tegelasi, kes oleks läbi ja lõhki inimesed, on selles jutus vähe. Selles tuleb viimaks juttu Jacksoni pojast Rheonist

Hehee, sõnahuumor ruulib, eriti kui üks täht nii palju tähendust muudab Vägistamine kui selline on selles osas tegelikult võimatu, sest Gabriel on minu jaoks naissoost ingel. Ma lugesin selle kohta kunagi ja see lähenemine hakkas mulle meeldima. Gabrieli on naisena kujutanud ka Kaori Yuki oma mangas Angel Sanctuary.

Ma peaksin tegelikult kasutama Gabrieli nime eestikeelset kuju, mis on usutekstides kasutusel - Gaabriel - , sest olen nii Miikaeli kui Raafaeli eestipäraselt kirjutanud, aga mu käsi ei tõuse seda ära muutma

Sa oled ikka natuke imeliku mõtlemisega Mur

Mina? Imeliku mõtlemisega? Please...

Alles nüüd avastasid? Kui sa ainult teaksid, mis minu mõtetes igapäevaselt toimub...

Ma eelistan mitte teada

Good choice.

Selles osas kohtute te viimaks Rheoniga, kes teeb seda, mida Kira aastaid tagasi ja varjab enda kohta mõnda asja

Absolute Boyfriend on manga, mille peategelane tellib endale internetist roboti, kelle ülesanne on olla täiuslik kallim.

Enjoy!
**

6.

„Oled sa kindel, et su emal selle pärast jamasid ei tule?“ päris Rheon Roberts kukalt kratsides. „Tema töökoht ohtu ei satu või midagi?“ „Ära aja, kõik töötajad teevad seda, ema rääkis sellest pikalt ja laialt.“ Leanne Praetor seisatas kasutatud riiete poe ees – mille nimi oli sobivalt SECOND CHANCE, mitte SECOND HAND – , võttis taskust võtme ning keeras poe ukse lahti. „Ainus tingimus on, et me ei võtaks väga palju, muidu võib juhataja aru saada.“ „Nii et see asi ikkagi võib hapuks minna,“ möönis Rheon oma salli kohendades. „Noh, jah,“ nõustus Leanne viimaks, „aga ainult siis, kui me vahele jääme ja seni pole keegi veel vahele jäänud, nii et miks meiegi peaksime.“ Tüdruk astus uksest sisse, kehutades Rheoni endale järgnema, ning nad kõndisid ettevaatlikult trepist alla, sisenedes pimedasse keldriruumi, mis oli kujundatud ümber poeks. Leanne’i sõrmed leidsid lüliti ning kui ta seda vajutas, süttis valgus, mis paljastas tühjade stangede kõrvale laotud kastihunnikud. Kaup ei saabunud kunagi graafiku järgi, mis tähendas, et kui see ükskord kohale jõudis, tuli pood järgmiseks päevaks lihtsalt kinni panna, et jätta töötajatele aega kõik riided ära hinnata ja välja panna, ja kuna uus laadung oli kohale jõudnud alles möödunud õhtul, tähendas see seda, et neil kahel oli tervelt viis tundi aega kastides tuhnida ja jalga lasta, enne kui miinimumpalga eest töötavad tädikesed nagu Leanne’i ema aeglaselt kohale hakkavad tilkuma.

Leanne tõmbas taskust välja paberinoa, mis oli nii terav, et mõni teine tüdruk ei oleks seda isegi mitte puudutada julgenud, rääkimata selle lahtiselt taskus hoidmisest, ning lõikas lõhki esimest ettejuhtuvat kasti kinni hoidva kleeplindi, kirtsutades nina, kui kasutatud riietele omane lõhn talle ninna lõi. Ta kallas kasti sisu põrandale laiali, asudes selles tuhnima, ning viskas siis noa Rheonile, kes selle kinni püüdis. „Pea meeles, me võime võtta ainult nii palju, kui meil vaja on.“ „Jah, muidugi,“ pomises Rheon, kiskudes teise kasti lahti ning avastades sellest hunniku beebiriideid, millega tal ilmselgelt midagi teha ei olnud, kuna sellest ajast, kui need talle selga oleksid läinud, oli juba kõvasti aega möödas, nii oma seitseteist aastat. „Leanne, teip!“ Leanne veeretas talle teibirulli, mis peitis end tema teises taskus, ning Rheon kleepis kasti uuesti kinni, püüdes anda endast parima, et see näeks välja nii, nagu poleks keegi seda puudutanud.

Ta piilus Leanne’i poole, vaadates mõnda aega, kuidas tüdruk kõlgutas enda ees kolme erinevat püksirihma, püüdes välja nuputada, milline talle kõige paremini sobib, ja suundus järgmise kasti kallale, kus olid tema meelehärmiks karvased kaisuloomad, mis ta aevastama panid. Nii jätkus see riiete ja muude asjade läbi lappamine tükk aega, kuni Leanne’il viimaks küllalt sai, küllalt selles mõttes, et kui ta veel midagi võtnud oleks, ei oleks ta jaksanud asju enam koju kanda. Või õieti ei oleks Rheon jaksanud, tema oli see, kellel oli kott, sel ajal kui Leanne oli tulnud kodust välja, kaks kätt taskutes, milles oli vaid paberinuga, teibirull ja võti. Leanne’i ema Elaine Praetor oli Samhainshire’i ainsas kaltsukas tööle hakanud alles kuu aega tagasi ja oleks meeleldi midagi muud teinud, aga kui ikka tööd ei olnud, siis tööd lihtsalt ei olnud ja tal tuli leppida sellega, mida talle pakuti. Leanne oli selle pärast koolis nii mõnegi solvava kommentaari osaliseks saanud, aga see ei kottinud teda või vähemalt tegi ta näo, nagu ei kotiks ja Rheon imetles tema vaprust, mis puudutas muudki kui taaskasutust. Selleks, et Rheoniga ringi hängida, pidi olema eriliselt paks nahk ja Leanne’il oli see olemas.

Rheon oli tundnud Leanne’i lapsepõlvest saati ning tema silmis oli Leanne endiselt seesama kahe lohakalt pähe punutud patsiga punapäine tedretähnidega plika, kes kukkus rulaga sõites pidevalt oma põlvi lõhki ning tegi kakluses alati kõikidele poistele pähe. Hästi, natuke muutunud Leanne siiski oli. Näiteks olid ta juuksed praegu natuke pikemad kui siis. Isegi vist natuke rohkem lokkis, eeldusel, et inimese juukse struktuur elu jooksul muutuda sai, võib-olla tegi Rheon tema juukseid sirgetena mäletades valesti. Tema puseritised piimahambad olid asendunud sirgete jäävhammastega, mis alati särasid, kui ta naeratas. Ja kohe kindlasti polnud Leanne enam sama lame nagu siis, kui nad Rheoniga puu otsast alla olid kukkunud ja Rheon oli tema keha kogemata maandumismatina kasutanud. Ta nägi välja nii vormikas ja pehme, et...

„Rheon, mida sa selle kleidiga teed?“ tõi Leanne’i hääl Rheoni maa peale tagasi ja ta avastas, et hoiab käes punast siidkleiti, mille õlapaelad olid läbipaistvad. „Ma... Ee...“ ei osanud Rheon seda kuidagi seletada. „Ma arvasin, et see võiks sulle sobida!“ Leanne vaatas kleiti sellise pilguga, nagu pakuks Rheon talle hoopis pitsilisi stringe. „See natuke paljastav ei ole või?“ „See tooks su dekoltee hästi esile!“ pahvatas Rheon enne, kui ennast takistada suutis ja Leanne värvus näost tulipunaseks. Jeesus, see oli vaid ettepanek, aga ilmselgelt tõlgendas tüdruk seda millegi enamana. „Rheon, vaata, sa oled mulle küll väga hea sõber, aga ma ei käiks sinuga mitte kunagi, sa ju tead seda, sa ei ole minu jaoks see õige. Ma olen sulle korduvalt öelnud, et minu ideaalmees on Riley Raygun!“ Rheon ohkas nagu alati, kui Leanne tõi mängu Riley Rayguni, Hollywoodi uue silmarõõmu, kes mängis filmis „Punane püramiid“ Anubist, kui viimasel parajasti šaakalipead otsas ei olnud, ning kellesse Leanne hullupööra armunud oli, nii palju kui üks teismeline tüdruk üldse mõnda staari armunud võis olla. Leanne'i ema oli talle suure saladuskatte all paljastanud, et Leanne oli kuu aega tagasi püüdnud Washingtonis oma unistuste mehe autosse sisse murda ja pääsenud hoiatusega vaid seetõttu, et tema maja valvanud turvamees, kes oli juhtumisi pärit Samhainshire’ist, samamoodi nagu ka Riley Raygun, oli Leanne’i ema hea tuttav. Hirmus asi see fännitüdruku elu. Leanne’i sõnadest haavunud, lõi Rheon silmad maha, mõeldes, mida oleks Leanne kleidist arvanud siis, kui seda oleks talle pakkunud Rheoni asemel Riley Raygun, kellele Rheonil midagi vastu ei olnud panna...

Rheoni välimus, mida ta teistele näitas, oli Riley Rayguni omast kaugel, kuna tal ei olnud ei tema oliivikarva jumet, punnitavaid biitsepseid, tumedaid juukseid ega seksikat naeratust. Tal oli tavaline kahvatu nahk, mis lubas oletada, et ta on kusagilt Skandinaaviast ära karanud, paarkümmend kilo ülekaalu, heledad juuksed, mis kippusid alati liiga kiiresti rasvaseks minema, ümar kartulinina ja klambreid vajavad hambad. Ühesõnaga üsna korralik kaitsekiht, mis kindlustas selle, et keegi ei pääsenud talle lähemale, kui ta soovis, ja paraku ka selle, et need, keda ta soovis endale lähedale lasta, ei tahtnud talle lähedale tulla. Näiteks Leanne. Kes eelistas Riley Rayguni, kuigi tal oleks võinud endal kodus olla tema parandatud versioon. Täielik Absolute Boyfriend.
Aga, nagu alati, ei olnud asjad nii lihtsad kui paistsid ning kuigi Rheon usaldas Leanne’i rohkem kui ühtegi teist inimest maailmas, oli asju, mida ta talle rääkida ei saanud.

„Kuule, mis sul täna viga on, ma ütlesin sulle lihtsalt, et sa näeksid selles kleidis hea välja!“ püüdis ta ennast kaitsta. „Kui sa arvad, et sulle komplimendi tegemine tähendab automaatselt, et ma tahan sinu kätt paluda, siis ma ei tea, mis su peas toimub!“ Leanne köhatas. „Selge, vabandust, ma rääkisin vist liiga ennatlikult, aga ma tahan, et meie vahel oleks kõik selge.“ „Nagu seebivesi,“ pomises Rheon oma kotisuud avades ja välja valitud riideid kotti pannes. Neid ei olnud palju, ta ei vajanud tervet hunnikut mõttetuid trende järgivaid särke ja pükse, mis olid juba nii või teisiti varem kellegi teise seljast ja jalast läbi käinud, sest uute riiete jaoks polnud tal kunagi raha olnud, aga vaadates Leanne’i käes olevat kuhja, millega oleks saanud riidesse panna terve koolitäie tüdrukuid, tekkis tal kahtlus, et temast saab ehtne kaamel ja ta ei eksinud, sest kui nad viimaks poest välja astusid, tundus ta kott kaaluvat terve tonni. Ehk isegi kaks, sest kui ta selle Leanne’i korterisse viivast trepist üles vedas, võttis selle raskus ta täitsa hingetuks. Leanne’i ema oli juba üleval, kui nad korterisse sisse astusid, ja jõi köögis kohvi, näol unine ilme.

„Kuidas teil läks?“ küsis ta hajameelselt, kui Leanne talle võtme ulatas. „Päris hästi,“ ütles Rheon oma kotile osutades ning viis selle Leanne’i tuppa, visates selle tema voodi peale. „Rheon!“ pahandas Leanne temaga, kui seda nägi. „Ma panin siia alles eile uue päevateki, sa teed selle mustaks!“ Rheoni pilk vilksas hiiglaslikule Riley Rayguni postrile, mida selles toas veel paar päeva tagasi ei olnud, ning tõstis oma koti põrandale, mõeldes, et ta ilmselt vihkab seda kutti. Leanne avas poisi koti luku, loopis riided oma toolile ning surus seejärel koti Rheonile sülle. „Aitäh, et kaasa tulid, ma olen kindel, et sa leidsid ka palju uusi asju.“ „Teinekordki,“ kostis Rheon vihjest aru saades ning pöördus minekule. „Kas sa lähed nüüd magama?“ Leanne haigutas ja noogutas. „Varsti lähen, ma pean kõigepealt uurima, ega Riley Raygun midagi uut ei ole säutsunud, ma olen liiga kaua arvutist eemal olnud.“ Rheon lehvitas talle, ütles ta emale viisakalt nägemist ja liikus peagi läbi külma hommikupooliku kodu poole. Verdammti tänavad olid sama tühjad nagu sellisel kellaajal ikka ning ainsad inimesed, kellega Rheon koduteel kohtas, olid kaks purjus kutti tema kooli kaheteistkümnendast klassist – ilmselgelt ei olnud tal lootust neid hiljem koolis kohata, juhul kui ta ise üldse sinna minna kavatses, sest ka tema vajas und nagu Leanne - , kes talle valjul häälel järele hüüdsid ja temalt suitsu nõudsid, kuigi ta ei olnud suitsetaja.

Maja välisuks rippus sama abitult ühel hingel nagu siis, kui Rheon kodust välja oli tulnud ning ta lipsas selle vahelt sisse, kõndides viimasele korrusele – liftiga sõitmine oleks olnud enesetapp - , kus asus korter, mille kõrvale sildile olid musta markeriga kirjutatud kaks nime, ASPEN ja ROBERTS. Vähemalt oli seal olnud ASPEN enne, kui keegi selle üle sodis ja selle asemele HOOR kirjutas, aga Rheonil ei olnud uue sildi panemiseks aega ja tema tädil ammugi mitte. Ja teatud mõttes ei olnud selle sildiga ka midagi valesti, sest see, mis seal kirjas oli, oli ju tõsi. Euryale Aspen ehk tädi Yuri ei käinud tööl, vaid hoidis endal ja Rheonil hinge sees erinevate meeste abiga, kelle ta kuskilt üles oli korjanud kes mingil põhjusel, mida Rheon ei mõistnud ega tahtnudki mõista, tema juurde jäid, vähemalt mõneks ajaks, nii kuuks või paariks, ning kõik nende kulud katsid, kuni tädi Yuri leidis mõne hea põhjuse, miks nad sealt välja süüa ja kellegi teise vastu välja vahetada. Tädi Yuri uusim vallutus oli mingisugune Rory see või teine, mööbliärimees Connecticutist, kes valetas oma naisele, et viibib komandeeringus, kuigi komandeeringust oli asi kaugel.

Korter oli tühi, kui Rheon sinna sisse astus, kuna tädi Yuri ja Rory olid õhtul kuhugi kadunud, arvatavasti Samhainshire’i kohalikku baari SHARKSPEAR ennast oimetuks jooma, ning esimest korda üle mitme päeva sai Rheon nautida rahu ja vaikust, mis tema olemust oma siidiste kätega paitas. Mitte et ta tädi Yurit või ükskõik millist tema ajutist meest vihanud oleks, kaugel sellest, ta oli neile väga tänulik, kuna tänu neile oli tal alati katus peal, aga asi oli lihtsalt selles, et nad olid kuidagi nii mõttetult lamedad ja ta tahtis elult midagi palju enamat. Küll nad veel näevad, et ühel päeval ta kaob sellest linnast ja alustab uut elu, kui Riley Raygun sellega hakkama sai, saab ka tema.

Rheoni tuba oli sama suur kui Leanne’i oma, kuna enamik kortermaju Verdammtis oli ehitatud sama tüüpprojekti järgi ja ta ootas pooleldi, et näeb ka enda voodi peal roosat südametega päevatekki, aga õnneks seda ei juhtunud, seal olid hoopis autod ühe totaka animafilmi mustmiljonendast osast. Poiss viskas oma koti hoolimatult käest, lülitas sisse vana sülearvuti, mille ta aastaid tagasi kasutatud elektroonika poest ostnud oli ning mille ekraani resolutsioon tegi liiga pika passimise järel tema silmadele haiget, ja muukis lahti naaberkorteri elanike interneti, mis oli küll aeglane nagu tigu, aga funkas muidu täitsa korralikult. Mõne minuti pärast logis ta sisse Fantaasiafoorumisse, mida ta iga päev külastas, ning märkas suure üllatusega, et tema sõber myheart, kes juba üle nädala sees ei olnud käinud ja tema viimasele kirjale vastanud ei olnud, oli foorumisse sisse logitud, liiatigi veel sellisel kellaajal, mil ta seda tavaliselt kunagi ei teinud, kuna ta eelistas kaua magada, ning Rheon ei suutnud oma uudishimu taltsutada. Ta klikkis tema kasutajanimele, märgates, et myheart oli ületanud 5000 posti piiri ning et tema uus staatus oli Okiagari. Selle sõna tähendust välja nuputamata avas Rheon chati akna ning kirjutas myheartile ühe lühikese ja konkreetse küsimuse.

Я_R says: kus sa olnud oled???

myheart says: tere! sorry, et ma pole jõudnud sulle veel vastu kirjutada, mul on olnud nii sitt nädal, et ise ka ei usu

myheart says: sinu saadetud lingid olid väga head, aga mul vist nendest enam kasu ei ole, sest seda uurimustööd ma ikkagi ei kirjuta

myheart says: *uurimistööd

Я_R says: ma sain aru küll

Я_R says: midagi juhtus või?

myheart says: juhtus jah

Я_R says: noh?

myheart says: okei, ma võin natuke rääkida, aga mul ei ole eriti aega praegust

myheart says: *praegult

myheart says: **praegu!!!

Я_R says: jeesus, sa ei pea iga viga parandama, ega ma mingi pedant ei ole

Я_R says: räägi nüüd, mis värk on, sind pole terve nädal näha olnud ja miks su uurimistöö ära jääb

myheart says: uurimistöö jääb ära selle pärast, et mind visati koolist välja, aga see on teiste asjadega köömes

myheart says: mind tulistati ja ma sain peksa

Rheon võpatas seda teksti lugedes, suutmata uskuda, et midagi sellist võis võimalik olla. Hästi, sellest koolivärgist sai ta veel kuidagi aru, sest myheart oli talle tunnistanud, et seda on varemgi juhtunud, aga tulistamine ja peksa saamine ei mahtunud kuidagi pildile, mille Rheon temast enda peas maalinud oli.

Я_R says: 0_0

Я_R says: kudiddas see veel juhtus?

Я_R says: *kuidas

myheart says: näed, sa ikkagi oled pedant

Я_R says: ah, ole vait ja räägi asjast, ma kratsin muidu laua sisse augu

myheart says: tead, seda on sulle keeruline seletada, aga ütleme nii, et ma ise keerasin enda jaoks selle sita kokku

myheart says: sa sellest ülikooli pantvangidraamast kuulsid juba?

Я_R says: sellest? jah, ikka

myheart says: noh, mina olin seal see pantvang

Я_R says:  PÄRISELT???

myheart says: ja siis püüdsin ma hoolitseda selle eest, et minu pantvangivõtja surma ei saaks, sest katusel oli mingi lollakas snipper ja ma mõtlesin, et nii see asi ikka ei lähe

myheart says: *SNAIPER!!!

myheart says: kuuli sain ma sealt

myheart says: peksa sainsm ma selle pärast

myheart says: *sain

Я_R says:  kelle käest?

myheart says: kuule, sorry, ma pean minema, onu ütleb, et kui ma kohe pakkimist ei jätka, lõikab ta netijuhtme läbi

myheart says: ma muidugi arvan, et ta ei tee seda, sest meil läheb seda uues kohas ka vaja, aga igaks juhuks

myheart says: aidaa

myhearti kasutajanime kõrval olev ikoon, mis kuvas tema olekut, muutus punaseks, näidates, et ta on foorumist lahkunud ja Rheon jäi nõutult ekraani vaatama. Uudised tervet Ameerikat raputanud pantvangikriisist olid jõudnud temani samal õhtul, kui ta teleka lahti tegi, et veidi oma lemmikseebikat vaadata – parandus, et tädi Yuri saaks oma lemmikseebikat vaadata, sellel ajal kui ta ise juhuslikult samas toas istub – ning sellest erireportaaži oli näinud, kuid ta ei olnud osanud kahtlustadagi, et myheart, tema parim sõber Fantaasiafoorumis, oli selle keskmes olnud. Kui aus olla, oli Rheonile alati tundunud, et fantaasia kui selline jättis myhearti täiesti külmaks, sest ta kommenteeris põhiliselt vaid foorumi jutunurka, kuhu meestel enamasti asja polnud, mistõttu oli Rheon vahepeal isegi kahtlustanud, et myheart on tüdruk, aga suva see, niisama oli temaga mõnus rääkida ja Rheon oli vahel mõelnud, et kui nad kunagi kohtuma peaksid, saaksid nad ilmselt üsna hästi läbi ja sugugi mitte selle pärast, et neile mõlemale – parandus, ainult myheartile – meeldis „Ikarose labürint“, kunagise populaarse sarja „Kerberose lõksu“ uusversioon. myheart oli kuidagi väga normaalne, mida ei saanud öelda paljude teiste kohta, kes selles foorumis ringi müttasid ja mida, ausalt öeldes, ei saanud öelda ka Rheoni enda kohta, arvestades seda, kes ta oli. myhearti viimane lause, mis tundus viitavat kolimisele, vaevas teda, aga kui ta arvuti kinni pani, oma riidekapi ukse avas ja selle küljes oleva peegli ette seisma jäi, lahkusid mõtted temast Rheoni meelest.

Ta sulges hetkeks silmad ja kui ta need uuesti avas, nägi ta, kuidas temaga toimus kõige imelisem kõigist muutustest, mis ühe elava ja hingava olendiga iial aset võis leida. Rheoni keha sirgus pikemaks ja muutus sihvakamaks, tema nina kahanes ja teravnes, tema juuksed lühenesid ja läikisid rasva asemel tervisest ning tema hambad muutusid sirgeks. Ta sirutas käe välja, puudutades oma peegelpilti, ja vaatas otsa iseenda sellele poolele, millel ta vaid selles toas vaba lubas olla, kuna tema sisetunne ütles, et on ohtlik näidata ennast sellena, kes ta on. Ja kes ta on, vot seda ta ei teadnud, aga tema arvamus oli, et küllap mingi mutant, sest kuigi ta oli kehaliselt äärmiselt ligitõmbav, tajus ta selles midagi ebanormaalset ning peitis seda veelgi suurema ebanormaalsuse varju. Mitte et ilus olemises midagi halba oleks olnud, Riley Raygunil, nende kohalikust solgipangest tõusnud päikesel, oli selle üle kindlasti hea meel, aga liigne ilu oli ohtlik ja mida suuremaks Rheon kasvanud oli, seda enam oli ta tundnud, et kui ta tahab rahulikult elada, peab ta varjama seda, milline ta välja näeb. See enesealahoiuinstinkt oli kontrollimatu ja sellest oli võimatu vabaneda ning Rheon oli harjunud elama inetuse pitseri all, sest sellest ajast peale, kui tema keha oli hakanud arenema hariliku väljanägemisega lapse omast pööraselt kauni mehe omaks, ei olnud ohutunne teda kordagi maha jätnud ning hirm selle ees oli andnud talle jõu oma välimust halvemuse poole väänata, kui ta seda tahtis. Ning ta tahtis, saades iseendaks ainult selle peegli ees, kus mitte keegi teda näha ei võinud. Jah, kohe kindlasti oli ta mutant, Fantaasiafoorumis oli palju inimesi, kes nende olemasolusse uskusid ja see oli Rheonile piisav põhjus uskumaks, et ta oli üks mutantide hulgast, mis muidugi ei läinud kokku tema arvamusega, et enamik inimesi, kes selliste elukate pärast äksi täis läksid, olid peast segi.

Ta sulges uuesti silmad, keskendudes kõvasti, ja seisis järgmisel hetkel peegli ees selle Rheonina, keda kõik tundsid ja kellele keegi rohkem tähelepanu ei pööranud kui hädapärast tarvis oli. Poisi mõtted triivisid taas Leanne’ile ning ta kaalus, kas ta julgeb tüdrukule näidata, kes ta tegelikult on, kuid tema kõhutunne ütles, et aeg ei olnud selleks veel küps, mitte enne, kui Leanne on teda armastama hakanud, sest kurb küll, aga Rheon armastas teda, uskudes siiralt, et ühel päeval hakkab Leanne teda vastu armastama ning kui see juhtub, teeb Leanne seda tema enda, mitte tema välimuse pärast. Riided ära vahetanud ja pidžaama selga pannud, puges ta voodisse ja tõmbas teki üle pea, otsustades, et kama kaks sellest füüsika kontrolltööst, mis teda ees ootas, ta tahtis magada ja ei kavatsenudki oma unetunde kooli nimel tuulde loopida. Vaevalt et Vestringi keskkool selle pärast kokku kavatses kukkuda, et ta ühe päeva üle lasi, kui isegi Samhainshire’i Verise Laupäeva ajal linna räsinud tornaado polnud suutnud seda ümber lükata, mõtles Rheon ja libises peagi unne, kus tumedapäine noormees, kelle nägu väga palju tema omaga sarnanes, oma käsi ümber tema kõri hoidis ning naiselike näojoontega kogu, kelle piirjooned olid mattunud hägusse, teda samal ajal oma kätel kiigutas.

Ma lugesin viimast lauset.
Keegi kägistab kedagi ja see keegi on kellegi kätel ja teda kiigutatakse?

Natuke jah nagu segane

Aga see oli ikka väga hea: ,,Mind tulistati ja ma sain peksa.''

Hehee

Unenägudes on kõik võimalik, ka samaaegselt kägistamine ja kiigutamine, loomulikult ei juhtunud need tegelikult samal ajal. See unenägu vihjab sellele korrale, kui Rheon oli alles sündinud ning Jackson püüdis teda ära kägistada, aga Arra tõttas Rheonile appi ja päästis ta ära

Ahsoo. Veider sõnastust ikkagi.
Ja minu unenäod on siis väga korralikud, et ma ikka reaalselt neist mingil määral aru ka saan.

Selles viimases ma küll kahtlen

Et ma oma unenägudest aru saan?

Et nad korralikud on

Pigem ikka ketassaemõrvarid ja muu selline värk

Haha xD

Päris hästi.

Ei ole ketassaemõrvareid kahjuks või õnneks. Palju meeldivamad asjad...

Kirjeldama küll pole mõtet hakata.

Oled sa kindel? Ma usun, et sulle meeldiks.

Mina selles küll kindel ei ole

Tahad, räägin?