RRS: Messia teine tulemine[32/32+epiloog;lõpetatud!]

No way  

Shut up.  TF väärib osa!  
Ja see kirjutuskast on täielik jura.

Ei vääri  
Hoopis see jutt väärib veel osi   

Kujundus on jah kuidagi mage.

Ei vääri.

Eksole. Ja ma ei tea, kas asi on mu browseris, ilmselt küll, aga kui ma panen smaili mingi teksti lõppu ja vajutan enterit, et järgmisele reale minna, siis tõmbab selle ees oleva teksti siniseks. 
Why???

Must be your browser. Mul probleemi pole.

Ja väärib küll - umbes mingi 10 korda rohkem.  

Veab.

Ei vääri.  TF on parem!

In your dreams.   

In my dreams, too

In your dreams, too only

Seda sa võid unistada jah.

Midagi pole teha, minu tegelased on kergesti mõjutatavad  Osaliselt tuleb see sellest, et ma kujutan neid keskkonnas, kus erinevad uskumused on levinud rohkem kui Eestis ja nendesse suhtutakse paremini. Sellises olukorras pole midagi imestada, et need, kellel on head veenmisoskused, suudavad vajaduse korral mõjutada teisi arvama, et nende uskumused on kõige õigemad ja need ka ära põhjendada, ilma et neid selle pärast hulludeks peetakse (mina ise toimiksin küll ilmselt samamoodi nagu Aduna, kui mulle selliseid asju rääkima hakataks xD). Ma loodan, et te olete kuulnud sisalikinimeste teooriast, aga kui ei ole, siis toon sellest ära lühikese lõigu, see on parim näide sellest, mida kõike inimesed uskuda võivad.

Spoiler:

 
Miah' puhul aitab tal kõige pentsikumaid teooriaid uskuda see, et ta on ise olend inimeste uskumustest ja seega peaaegu kohustatud onu Marcuse juttu üleloomulikest asjadest tõsiselt võtma

Uue osaga läheb veel aega, aga oleks tore, kui ma selle juuni lõpuks valmis saaksin, siis oleks mul enda üle hea meel.

Heheh ameeriklased usuvad ka igasugust lollust.

Kui ma õigesti mäletan, siis usuvad nad vist ka, et Barack Obama on antikristus   

Eestis on ka päris palju erinevaid usulahke, sellest kirjutas minu arust alles hiljuti artikli

Ma vaatan, et juba on juuli ja ma polegi kahjuks uut osa valmis jõudnud  See tuleb arvatavasti alles järgmise nädala lõpus, kuna ma eemaldun mõneks ajaks arvutist, et minna hernepõllule rügama. Järgmises osas toimuvad ühes surnukuuris kummalised sündmused,  Miah toob kuuldavale vale, mis mõjutab oluliselt sündmuste edasist arengut, ning Silente varastab endale tõeliselt kuulsa keha.

Selles osas on palju teismeliste draamat  

Jamie ja doktor Seeberg on ühekordsed tegelased, kuigi hea meelega kirjutaks ma nendest mõnikord veel.

Alates sellest osast on Armageddoni asemel kirjas Harmagedoon, kuna ma tegin kindlaks, et 1997. aasta piiblitõlge kasutab just seda varianti.

Tetragrammatoni ja Saalomoni pitseri kohta leiab infot ingliskeelsest Vikipeediast.

Enjoy!
**

18.

Jamie Summerland oli lapsest saati oma hea mälu üle uhke olnud, aga sellel hetkel, kui ta oma silmad avas ja ennast morgist leidis, mõistis ta, et on midagi maha maganud. Viimane mälestus, milles Jamie ei kahelnud, oli haarang, mille politsei tema ja tems venna Duke’i autotöökojale korraldas ning põgenemine politseinike eest, kes tahtsid teda arreteerida, sest leidsid kolm illegaalset mehhiko immigranti, kellele Jamie ja Duke tööd olid andnud. Jamie oli loomult patsifist, filantroop, feminist ja ksenofiil ning ta ei saanud aru, miks oli vaja teda ainult selle pärast pokri pista, et ta tahtis inimesi, kes olid sündinud valesse riiki, aidata, aga ta kahtlustas, et sellel võis olla mingi seos sellega, et see aitamine oli kuritegu, mis siis, et nad ei toonud mehhiklasi sisse inimkaubanduse märgi all.

Jamie ja Duke olid viimased kümme aastat alates sellest ajast, kui Jamie oli kümnene ja Duke kolmeteistkümnene, oma paar aastat tagasi surnud isaga inimesi üle piiri aidanud ja Jamiel olid meeles nende kõikide näod, aga praegu polnud tal õrna aimugi, miks ta ise näoli surnukuuri põrandal lebas, kiilutud ühe surnukäru ning külmiku vahele, kuhu pandi surnud, kellele keegi veel järele ei olnud tulnud.
Vaevalt et ta enam Lõuna-Californias oli, nii et tuli kaaluda kõiki stsenaariume, mis ei puudutanud „Võlur Ozi“.

Viimane selge mälestus, milles Jamie küll kahtles, oli hiiglaslikust valguskerast. See oli taevast alla sööstnud ja purustanud Duke’i auto, mille poole ta jooksnud oli, ning sellest oli välja roninud olend, kelle lilla- ja mustakirjud tiivad panid õhu liikuma nagu tuulikud ning kelle kuldsete juuste vahelt, mis ulatusid võõra õlgadeni ja mille iga karv päikesevalgust kiirgas, paistsid tillukesed sarved. Pärast seda oli kõik tema jaoks uduseks muutunud.

Jamie tundis enda randme ümber kellegi külmi sõrmi ja järgmisel hetkel oli keegi ta surnukäru alla tirinud.
Tema kõrval kükitas väikest kasvu brünett naine kolmekümnendates eluaastates naine, kelle valge kitli rinnas oli nimesilt DR. BRIE SEEBERG ning kelle pilk oli ainiti kinnitunud ühele külmiku paljudest ustest. Jamie otsustas, et parim võimalus teada saada, kuidas ta sinna sai, on naiselt küsida.

„Kus ma olen?“

„Kus sa olema peaksid?“ päris naine selle peale.

„Lõuna-Californias Tijuana järve ääres,“ kostis Jamie.

„Kaugel,“ pomises naine, „see siin on Fargo,“ ilma et oleks kordagi oma pilku ukselt liigutanud.

„Fargo?“ pahvatas Jamie. „Mida ma siin teen?“ Selleks, et Lõuna-Californiast Fargosse jõuda, oli tal kindlasti päevi kulunud, nii et miks ta sellest teekonnast midagi ei mäletanud ja kas see linn oli olnud tema eesmärk või oli ta sattunud sinna seetõttu, et politsei teda taga ajas ja tal ei olnud kuskile mujale minna?

„Ma ei tea,“ kostis doktor Seeberg. „Sa tormasid surnukuuri uksest sisse, kui ma parajasti autopsiat sooritasin, ning kukkusid kokku.“ Jamie märkas, et doktor Seebergi valged kindad olid verised ning tal tekkis tahtmine oma käsi, mida naine puudutanud oli, formaldehüüdi torgata. „Ma arvasin, et sul on krambid, aga siis nägin ma, kuidas sinu suust ja ninast kerkis õhku kuldne pilv, ning kui see kadus, ärkasid sa üles.“

Selle uudise peale tundus formaldehüüdi joomine palju parema mõttena, kuna Jamiele hakkas naise jutu põhjal tunduma, et friik, kes tema venna auto õhku oli lasknud, oli tema keha üle võtnud ja selle siis hüljanud, kui olukord selleks sobiv oli olnud.

Milleks talle Jamiet vaja oli olnud ning miks tal teda enam vaja ei olnud?

„Kuhu see pilv läks?“ vaatas Jamie doktor Seebergi kahtlustavalt.

„Sinna,“ osutas naine kapile ja esimest korda vaatas ta Jamiele otsa, nii et mehele ei jäänud tema hirm märkamatuks. „Alguses keerdus see ümber minu, aga siis...“

Kapiuks hakkas logisema ning avanes siis ja sellest libises välja plate, millel lebas must laibakott. See kukkus põrandale ning Jamie surus karjatuse alla, kui laibakoti lukk lahti läks ning selle asukas istukile tõusis.

Laibakotist ronis välja pikka kasvu noormees, kelle nahk oli kunagi olnud oliivikarva, kuid nägi nüüd välja hallituse moodi, ning kui ta oma käed, mis olid koolnukangestusest vabad, kuna ta oli olnud surnud kahtlemata kauem kui 24 tundi, üles tõstis ja läbi oma juuste libistas, märkas Jamie tema peas olevat kuuliauku, mis polnud sugugi ainus, kuna kadunukese keha oli sama auklik nagu Šveitsi juust. Surnu tõusis kogu oma alastuses püsti, sirutas ennast ja sammus seejärel Jamie ja doktor Seebergi juurde, tõstes laibakäru nende pealt ära ning virutades selle vastu ust, nii et see mõlki läks. Doktor Seeberg kiljatas ja haaras oma kätega nii tugevasti Jamie kaelast, et mees vaevalt hingata sai.

Koolnu kummardas ning tema pähkelpruunid silmad vaatasid mõlemat uurivalt. Kuulihaavad, mida tema keha täis oli, hakkasid suitsema ja kadusid, jättes järele sileda naha, mis oli algul noormehe tervest nahast heledam, siis aga muutis kogu tema keha värvi ja omandas taas tooni, mis sellel olnud oli, kui selle omanik veel elas.

Surnu, kes oli taas elavaks saanud, pöördus doktor Seebergi poole ja hakkas rääkima. „Ma küsin igaks juhuks üle, kas ma olen praegu tõesti surnukehas?“

Jamie ja doktor Seeberg noogutasid üheskoos. „Oled küll, ja mulle tundub, et sa ei ole enam Leon Wilson,“ kostis doktor Seeberg.

Leon Wilsoniks kutsutu uuris oma keha iga nurga alt ning naeratas seejärel. „Kas selle inimese nimi oli Leon Wilson ja kas ta oli kindlasti surnud?“

„Kui ta enne ei olnud, siis pärast lahkamist kindlasti,“ pomises Jamie, vaadates õmblusi, mis veel noormehe kehal näha olid, enne kui kadusid.

„Mul oli õigus,“ pomises see, kes ei olnud enam Leon Wilson, „Universumis on toimunud suur kosmiline nihe.“ Ta pööras oma pilgu taeva poole. „Seitse inglit on kogunenud, et peagi pasunaid puhuda, ning minult on võetud võime asustada elavaid kehi.“

„Millest sa räägid?“ imestas Jamie.

Alasti ebasurnu patsutas Jamiet õlale. „Ah, Jamie, mul ei olnud sinuga üldse lõbus,“ ütles ta.  „Selle asemel, et minna sinna, kuhu ma plaanisin, pidin ma panema mängu kogu oma jõu, et politsei käest põgeneda.“ Ta haaras Jamie jakist ja hakkas seda mehelt seljast tirima. „Selleks ajaks, kui ma Fargosse jõudsin, sain ma aru, et õhus on muutused, mis mind sinu kehast välja sunnivad ning ma tormasin politseijaoskonda, et leida endale võõrustajakeha, kes ei pea end kogu aeg varjama, kuid ma ei suutnud mitte kedagi seestada ning see elutu keha oli minu viimane lootus.“

Pisut vastumeelselt loovutas Jamie noormehele oma jaki ja krigistas hambaid, kui sai aru, et tont tahab võtta ka tema teised hilbud, nii et paari minuti pärast oli tema see, kes paljas oli. Doktor Seeberg hakkas itsitama ja Jamie teadis, et naine naerab tema Käsna-Kalle tätoveeringu üle, mis asus ühes üsnagi delikaatses kohas. „Kes sa oled?“ küsis ta ja hetkeks kumas võõra tõeline olemus Leon Wilsoni kehast läbi. „Kas ingel?“

Tema sees oli ingel olnud. Kas ta oli nüüd pühak? Ta pidi viivitamatult katoliku kirikuga ühendust võtma! Püha Jamie, vaeste mehhiklase kaitsja, ei kõlanud just halvasti.

„Ma jätan selle, kes ma olen, sinu otsustada,“ kostis ingel Leon Wilsoni kehas Jamie riideid kohendades ning astus ukse juure ja tõstis laibakäru selle eest ära, nagu oleks see kerge nagu tikupakk. „Maailm on muutumas, Jamie, ja ainus, millel praegu tähtsust on, on see, et kui lõpp tuleb, oleksid sa oma lähedastega.“

Doktor Seeberg lõpetas itsitamise ja neelatas. „Millal lõpp tuleb?“ küsis ta sellisel toonil, nagu päriks ta hoopis selle kohta, kuidas siilid paljunevad.

„Varsti,“ kostis ingel, avas ukse ja astus koridori, peagi ümbritsetuna karjuvatest inimestest, kes ei oleks uskunud, et näevad Leon Wilsonit sellest hoonest lahkumas kahel jalal, mitte jalad ees, nagu ta sinna oli toodud.

Kümme minutit hiljem helises detektiiv Drew Tellermate’i telefon ning naine, kes parajasti oma varbaküüsi lakkis, kukkus pärast doktor Seebergi kõnet toolilt maha, lüües oma põlve siniseks. Kui uurija Kent Clark teda püsti aitama tormas, vaatas naine mehele otsa, alahuul värisemas.

„Juhtunud on midagi kohutavat,“ lausus ta. „Leon Wilson läks surnukuurist kaduma!“

„Kuidas?“ oli Kent Clark rabatud.

„Ta lahkus sealt omal jalal,“ sosistas Drew Tellermate ning tema vasaku silma ülemine laug hakkas nii metsikult tõmblema, et ta oleks tahtnud selle küljest rebida ja kükloobiks hakata.


Leanne toetus vastu katusepiiret, punased juuksed tuules lehvimas, ning peenike sigaret tema sõrmede vahel hakkas värisema, kui Leanne Rheoni kohalolu tajudes ümber pööras. „Rheon!“ surus ta käe oma südamele, viskas sigareti maha ja lömastas selle oma põlveni ulatuva säärega tumepunase talvesaapa kontsaga. „Sa ehmatasid mind!“

Rheon oli neid saapaid paar päeva tagasi SECOND CHANCE’i vaateaknal seisva mannekeeni jalas näinud ja mõtles nüüd, kas Leanne oli nende eest maksnud või need oma ema kaudu tasuta saanud, kuid talle meenus, et tüdruk ei olnud teda selle pärast välja kutsunud, et Rheon saaks tema saapaid imetleda, vaid Leanne tahtis temaga rääkida. Rheon ei olnud kindel, kas ka tema Leanne’iga rääkida tahab, aga sõprus, mis nende vahel valitses, keelas tal tüdrukule ära öelda, isegi kui tema ees seismine talle haiget tegi.
„Sind ei olnud saalis.“

Leanne naeratas virilalt. „„Exsultate Iusti In Domino“ ja teised seda tüüpi laulud ei ole minu lemmikud.“

Rheon ei oleks saanud sellega rohkem nõustuda. Mason A. Vestringi nimeline keskkool ei olnud küll katoliiklik, aga katoliikluse sugemed olid selles ajaloo ja õpetajaskonna usuliste vaadete tõttu väga tugevad ning Rheon ja Leanne olid tihti naernud, et ainus, mis selles koolis puudu oli, olid nunnad, kes joonlauaga poistele vastu näppe virutasid, kui need särki korralikult püksis ei hoidnud, et mitte vihjata millelegi muule, mida nad veel oleksid pidanud püksis hoidma. Iga-aastane kõigi pühakute päeva kontsert oli õpilaste jaoks, kellel Jumalaga lähedasi suhteid ei olnud, tõeline katoliiklaste palagan, mille nad meeleldi vahele jätsid, ning ka Rheon oli kõikide nende aastate jooksul, mis ta selles koolis õppis, alles teist korda kõigi pühakute päeval koolis.

„Millised laulud sulle siis meeldivad?“ tahtis ta teada.

„Rheon, ma tahan selgitada,“ haaras Leanne härjal sarvist.

„Mida selgitada?“ tegi noormees näo, nagu ei saaks aru. „Seda, miks sulle katode musa ei meeldi?“

„Rheon, palun,“ ütles Leanne vaikselt. „Ma tahan sulle Halloweeni kohta paari asja öelda.“

„Sa ei pea mulle midagi ütlema,“ ei andnud Rheon tüdrukule võimalust rääkida.

„Pean küll,“ kinnitas Leanne, sirutas käe välja ja haaras Rheoni parema käe oma pihku, silitades tema sõrmi. „Minu ja Miah’ vahel ei ole midagi olnud.“

„Kas tõesti?“ Rheon pilgutas silmi. „Isegi mitte kondoomi?“

„Rheon, palun ära ütle mulle selliseid asju, see on solvav!“ ahhetas Leanne ja Rheon teadis, et tal oli õigus, kuid ta ei suutnud end takistada. Ta oli Leanne’i aastaid tundnud ja kuigi ta oli pikka aega teadnud, et tüdruk ei saa iialgi tema omaks, oli ta siiski sügavalt puudutatud, et Leanne oli valinud välja poisi, kes teda ära kasutas ja tema peale sülitas ning kes oli ohtlik.

Rheon armastas Leanne’i ning ka myheart ei olnud talle võõras, kuid nad mõlemad olid talle tõestanud, et ei ole need, kelleks Rheon neid pidas, ning oli raske ette kujutada suuremat lööki. Selle nädala jooksul, mis Miah temaga samas koolis oli käinud, oli Rheon poissi piisavalt tundma õppinud, et julgeda oletada, et kõik süüdistused tema vastu on alusetud, kuid viis, kuidas Miah’ oma onu oli rünnanud, oli Rheonile tõestanud, et tal oli enam kui küll omadusi, mis temast terroristi lubasid teha, ja samasuguse salakavala sarmiga, nagu ta oma valitsusvastaseid kuritegusid tegi, oli ta ka Leanne’i ära võrgutanud ja ta hiljem nutma pannud.

Miah oleks võinud olla ka kõige paadunud pätt, kui ta ainult ei oleks Leanne’i nutma pannud, Rheon ei suutnud seda oma kauaaegsele internetisõbrale andestada.

„Rheon, kumba sa rohkem usaldad, kas mind või teda?“ küsis Leanne, hoides endiselt Rheoni käest.

„Praegusel hetkel ei kumbagi,“ kostis Rheon, otsustades tagasi tõmmata. Ta ei võinud lasta oma segastel tunnetel Leanne’i haavata, „aga me mõlemad teame, et see, mis sinu ja tema vahel on, ei ole kellegi asi peale teie kahe. Sa ei ole esimene tüdruk, kes on lasknud suurest linnast tulnud võõral end ära võluda ja mul ei ole mingit põhjust sinu peale selle pärast pahane olla, aga mul on kahju, et sa ei võinud valida kedagi, kes sind vääriks.“

Miah ei väärinud tema Leanne’i.

„Rheon, ma tegin seda kõike sinu pärast!“

Rheon tegi suured silmad. „Ma ei saa aru, mida sa silmas pead.“

Leanne’i käsi oli märkamatult tema küljele libisenud. „Sina väärid mind, Rheon.“

Rheon oli aastaid oodanud, et Leanne need sõnad ütleks, kuid ta oli alati kujutanud ette, et Leanne mõtleb seda tõsiselt ning praegu olid tüdruku sõnad tema jaoks nagu paljas õhk, mis andsid talle makku tugevama hoobi, kui Rheon oli osanud ette kujutada.

„Ma olen sind sellest ajast saati armastanud, kui me olime kaheteistkümnesed, aga ma ei öelnud sulle seda kunagi, sest asjad muutusid nii palju, et see ei oleks olnud õige, ja enne, kui see koletis, kes ennast Miah Hartiks nimetab, siia linna tuli, olin ma veendunud, et ei ütlegi sulle seda, aga ma ei saa seda enam varjata, sest kui ma selle praegu vaka alla surun, võib juhtuda, et mind peatatakse enne, kui ma seda teinud olen.“ Tüdruk liibus aeglaselt Rheoni vastu. „Rheon, ma armastan sind ja ma võin olla sinu jaoks kõik, kui sa ainult minuga sellest linnast ära tuled, sest kumbki meist ei saa siia kauemaks jääda.“ Ta vaatas Rheonile paluvalt otsa. „Mis sa kostad?“

„Ma arvan...“ Rheon asetas oma käed Leanne’i õlgadele ja lükkas tüdruku endast eemale.

Hetkeks oli ta arvanud, et Leanne mõtleb öeldut tõsiselt, aga tüdrukul olid hoopis teised põhjused Rheoni najale toetumiseks. Leanne oli Miah’sse armunud ning pärast seda, kui poiss talle haiget tegi, tehes näo, nagu poleks Leanne’i tunnetel mingit tähtsust, oli Leanne nii löödud, et nägi ainsa väljapääsuna Samhainshire’ist lahkumist, kuid ta ei tahtnud seda üksi teha, vaid soovis, et Rheon temaga kaasa tuleks.

Rheon oleks seda hea meelega teinud, et Leanne’i hoida ja kaitsta, sest tüdruk oli talle kõige lähedasem ja ainus, kellele ta oleks julgenud näidata oma tõelist kuju, niipea kui tal oleks tekkinud tunne, et Leanne jumaldab teda tema petlikust inetust välimusest hoolimata, aga viis, kuidas Leanne talle valetas, et teda armastab, et sel moel Rheon oma tahet täitma panna, oli suurim solvang, mis talle osaks võis saada.
Leanne oli tema sõpruse reetnud ning Rheon ei saanud sellele läbi sõrmede vaadata, sest kui ta oleks praegu Leanne’ile vastu tulnud, oleks see muutnud ta kerjuseks, kes on leivaraasukeste nimel kõigeks valmis, kui neid pakub mõni rikas ja kuulus, ning ta ei tahtnud oma väärikust kaotada.

„... et sa oled läbi ja lõhki valelik madu ja ma pigem sureksin, kui endale sinusuguse litsaka naise võtaksin, nii et mõtle oma sõnade üle järele ja hoia minust seni kaugemale, sa oled mulle...“

„Rheon, ära tee seda, ta on succubus ja sa ajad ta vihale!“ karjus Silente, kes ette hoiatamata katusele oli ilmunud, kuid oli juba liiga hilja, et oma sõnu tagasi võtta, nii et Rheonil jäi vaid üle nende seas ka see viimane välja öelda.

„... vastik,“ lõpetas ta.

Leanne tõmbas kopsud õhku täis ja hakkas kõrvulukustavalt kriiskama. Tüdruku riided kärisesid lõhki, kui võrku meenutavad veripunased tiivad nendest läbi murdsid, ning ta sööstis Rheoni suunas, et talle kallale karata, kuid Silente hüppas viimasel hetkel Rheoni ja Leanne’i vahele. Succubuse löögi jõud paiskas ta nii tugevasti vastu katusepiiret, et sellel tükk küljest murdus ja kummitus oleks katuselt alla kukkunud, kui Rheon ei oleks talle järele hüpanud, lennu pealt temast kinni haaranud ja ühes Silentega tagasi katusele lennanud.

Leanne moondus tema ja Silente silme all ning temast sai saba ja sarvedega võigas olend, kelle rohelise nahaga keha oli nii lihaseline, et jättis tema riietest alles vaid räbalad, mis vaevu tema keha kõige salajasemaid kohti katsid. Ainsad, mis Leanne’i kasvava keha purustavale jõule ei allunud, olid naisdeemoni saapad, mis tema jalgu kõikide pilkude eest varjasid, kuid kaitsev viis, kuidas need tema lihaste surve all peaaegu lõhkemas olid, oli midagi nii sündsusetut, et Leanne nägi välja nagu kõige iharam olend kõigi meeste õudusunenägudest.

„Kuidas sa julged minu armastusavaldusesse niimoodi suhtuda?“ kriiskas Leanne, haaras maast prügikasti ja paiskas selle Rheoni suunas. Noormees vaatas oma armastatut, kes oli loobunud inimlikkuse maskist, mida ta kandis, nii šokeeritult, et prügikast oleks teda otse rindu tabanud, kuid Silente, kes polnud veel päriselt napist pääsemisest toibunud, tõmbas Rheoni eest ära ning prügikast põrkas vastu majaseina, kallas Leanne’i prahiga üle ning jäi succubuse jalge ette lebama. „Sul pole õrna aimugi, mida ma olen sinu pärast pidanud läbi elama, tänamatu lurjus! Kummitusel on õigus, sa ajasid mind vihale, sest ma avasin sulle praegu oma südame ja sa astusid sellele peale!“ Leanne’i silmi tungisid pisarad. „Ma olin sinu vastu aus, kui sulle ütlesin, et sind armastan, kuid ma näen nüüd, et ilma, et sa tunneksid tõelist mind, ei saa sa kunagi mõista, mida kellegi armastamine minu jaoks tähendab! Kas sa näed, kes ma olen?“ karjus ta. „Vaata mulle otsa, Rheon!“

Rheoni pilk kohtus Leanne’i omaga, kuid noormees ei näinud enda ees olendit inimeste painajatest, vaid oma lapsepõlvesõpra ja esimest armastust, kelle kuju tema silme all koost lagunes, jättes endast alles lõuendi, millele polnud maalitud mitte midagi.

Tema ja Leanne olid koos üles kasvanud ja sisetunne ütles talle, et Leanne teadis, kes Rheon on, kuid Rheon oli olnud temast liiga võlutud, et temas succubust ära tunda, ning see muutis kõik Leanne’i sõnad mõttetuks.

Rheon ei väärinud Leanne’i sugugi rohkem kui Miah.

Ta oleks pidanud mõtlema sellele, kui ohtlik Leanne oli, aga ta ei suutnud, sest ta hakkas tema kannatustest aimu saama, ning teades succubuste loomust, pidid need juhul, kui Leanne tõesti teda armastas, nagu ta enne seda, kui Rheon ta põrgusse saatis, öelnud oli, olema õige suured.
Midagi Rheoni silmades lõikas Leanne’i hinge sügava haava.

„Nüüd sa näed mind,“ sosistas succubus, „nii et ma võin sulle öelda. Incubused ja succubused ei ole pelgalt tundetud öised deemonid, kes surelikega vahekorda astuvad ja neid rasestavad või neile lapsi sünnitavad, vaid ka nemad võivad hoolida. Meie rass on väga iidne ning mida tugevamad on meie sidemed inimeste maailmaga, seda suurema tõenäosusega suudame me pärast seda, kui meie, kes me oleme sündinud inimese ja deemoni ühendusest, kolmeteistkümneaastaselt küpseks saame, enda inimlikku poolt säilitada, kuid nendel meie seast, kes on selleks vanuseks juba tõelist armastust kogenud, on seda väga raske teha.“
Succubus korjas maast üles ühe tühja krõpsupaki ja hakkas seda tükkideks kiskuma. „Ma olen alati tahtnud sinu tüdruk olla, tahtsin seda ka siis, kui sa hakkasid oma tõelist nägu peitma, kuid ma ei saanud seda sulle teha. Sa oled nii puhas, nii süütu, nii rikkumatu, aga minu keha ja eluviis on hooruse sümbol ja kui ma oleks lasknud sul ennast niimoodi puudutada, nagu sa tahtsid, poleks mitte miski hoidnud mind sind teotamast, sest alates sellest ajast, kui ma muundusin, olen ma kogu aeg ihanud sind moel, mida sa minust oodata ei oleks osanud. Isegi sinu lähedal seismine teeb mulle haiget, aga ma olen ennast tagasi hoidnud, sest oma südames tean ma, et sinusugune olend, pooleldi valgus, pooleldi põrm, ei tohi minusuguse läbi roojaseks saada.“
Pisarad jooksid Leanne’i rindade vahele ja succubus tõstis oma käe, et pisut oma alastust varjata, kuna Rheoni pilgu all muutus ta alati häbelikuks tütarlapseks, isegi kui tema keha oli loodud selleks, et see saaks neelata endasse surelike meeste seemne ning sünnitada neile lapsed, kellest saavad tema enda liigikaaslased. „Sa arvad nüüd kindlasti, et ma läksin Miah’ juurde selle pärast, et ma ei saanud sinu juurde tulla, ja sul on õigus, ma läksin tema juurde tõepoolest sinu pärast, aga mitte selleks, et teda võrgutada, vaid seetõttu, et mu vend mind tema juurde saatis!“ Ta keerutas oma nimetissõrmes sinise kiviga sõrmust, mida Rheon seal varem märganud ei olnud. „See kõik oleks võinud sellega lõppeda, aga Miah ei ole see, kellena ta paistab, ja kui ma mõistsin, et ta võib su minu käest ära võtta, ei olnud mul muud valikut, kui paluda sul endaga põgeneda.“

Oli palju asju, mida Rheon hetkel mõistma hakkas, nagu see, et succubused olid olemas ja et ta oli ühesse neist armunud, aga ta ei saanud aru, miks oleks pidanud Leanne’i vend, keda Leanne’il polnudki, Leanne’i Miah’ juurde saatma ning miks oleks pidanud poiss tahtma teda Leanne’i käest ära võtta.
„Rheon, vaata ette,“ sosistas Silente. „Ta on Millenniumi Madude noviits ja vend, kellest ta räägib, on kahtlemata selle vennaskonna liige, nii et keegi ei saa...“

Leanne kargas Silentele kallale, lüües kummitust nii raevukate hoopidega, et kui Rheon sekkus, virutas Leanne tema kopsudest kogu õhu välja ja nad veeresid katuselt alla, võideldes teineteisega ja maandudes pudedatele kiviplaatidele, mis pragunema hakkasid. Rüseluses suutis Leanne noa Rheoni kõrile suruda ning Silente, kes ennast vaevaliselt püsti ajas, vaatas neid kohkunult.

„Kao siit, kummitus, ma pole sind näinud,“ sisises Leanne vihaselt oma sabaga vehkides ning kummitus põgenes kooli katuselt, tormates trepist alla, nagu oleks tal kurat kannul. Rheonil oli hea meel teda lahkumas nähes, sest ta ei tahtnud, et tema sõber viga saaks, kuigi Silente oli juba ammu vigastatud, alates sellest ajast, kui ta ennast õnnetu armastuse pärast ära tappis.

Rheonile kippus vägisi mulje jääma, et armastus saigi ainult õnnetu olla, sest ta ei olnud kohanud veel kedagi, keda see õnnelikuks oleks teinud. Kas tema ja Leanne oleksid võinud koos õnnelikud olla, kui Rheon oleks varem teada saanud, et tema tüdruk oli succubus, ning oleks suutnud talle selgeks teha, et see, et ta oli pooleldi valgus, pooleldi põrm, ei lugenud tema jaoks midagi...

Pooleldi valgus, pooleldi põrm. Kas Leanne teadis, kes ta oli, kuigi Rheon ise seda ei aimanud?

Kui ta oli Millenniumi Madude noviits, polnud midagi imestada, et see tüdruku jaoks saladus ei olnud. Pärast seda, kui Leon Wilson ja Miah’ olid ajaleheveergudele sattunud, oli Rheon uurinud Millenniumi Madude kohta välja kõik, mis suutis, ning kui Leanne tõepoolest sellesse organisatsiooni kuulus, pidi ta olema nende jaoks väga väärtuslik liige, sest tegemist oli vennaskonna, mitte õeskonnaga. Kas see tähendas, et Leanne’i vend, kelle olemasolust tüdruk vaikinud oli, oli seal kõrgel kohal?
Miks ei oleks nad võinud olla kaks täiesti tavalist inimest?

„Mida see tähendab, et ma olen pooleldi valgus, pooleldi põrm?“ küsis Rheon ja pööras ennast näoga Leanne’i poole, püüdes noa külmast ja torkivast puudutusest mitte välja teha.

Leanne’i silmad puurisid end tema omadesse ning succubus tõmbas oma teravatipulise keelega üle oma huulte. „Ma ei imesta, et sa seda ei tea, sest sa oled, nagu ma juba ütlesin, nii puhas, nii süütu, nii rikkumatu, ning vahel jätab teadmine teadjatele oma märgi, mida oleks sinu pühalikkuse küljest raske maha pesta.“ Leanne viskas noa maha ja libistas oma käe Rheoni juustesse.  „Rheon, sa oled pooleldi inimene, pooleldi ingel. Ma tean, et sa ei tulnud ise selle peale ja arvasid, et sinu ilu on pärit hoopis Saatanalt ja et seda tuleb varjata, aga selle andis sulle hoopis sinu isa, kes oli ingel.“

Succubus surus end Rheoni vastu ja vaatas talle oma kurbade silmadega otsa ning kuigi tema välimus oli tundmatuseni muutunud, nägi Rheon temas sel hetkel sedasama tüdrukut, kes oli kord puu otsast alla kukkunud ja kannatas pärast seda vapralt oma põlvevalu, kuna kartis, et ema ei luba tal enam õue minna, kui saab teada, milline kraade ta on. „Sa oled nefilim, inimese ja ingli järeltulija ja seega pooleldi valgus, pooleldi põrm,“ sosistas succubus, võttis Rheoni näo oma käte vahele ja suudles teda.

Rheon pidas endaga sisemist võitlust, kuna see hetk Leanne’iga oli kõik, mida ta kunagi ihanud oli, ning ta vaevalt märkas, et tema ja Leanne olid põrganud eelnevalt vastu maad sellise jõuga, et kooli katusesse tekkisid mõrad ning tükk sellest varises sisse. Mason A. Vestringi keskkooli hoone oli olnud Ameerika iseseisvussõja ajal laskemoonaladu ning kuigi hoone oli hästi vastu pidanud, polnud selle korduvad ümberehitused teostatud sugugi parima kvaliteediga ning ühest löögist oli piisanud, et halvasti paigaldatud täidis mureneks ja katuse lõhuks. Rheon tundis, kuidas temal ja Leanne’il pind jalge alt kaob, aga ta ei teadnud, kas see oli suudlusest või majavaimu halvast tujust. Ta kujutles neid gravitatsiooni eiramas ja õhus hõljumas ning tema soovi peale seisid nad paari millimeetri paksusel nähtamatul plaadil, mis takistas neid alla sügavikku langemast.

See kaunis hetk oleks võinud veelgi viibida, kui Rheon ei oleks tundnud enda sees pead tõstvat tülgastuse pöörist, mis ärkas temas iga kord, kui keegi teda liiga kaua puudutas, ning teadmine, et sama juhtus ka siis, kui ta oli koos Leanne’iga, halvas ta ja takistas teda succubusest kaugenemast.
Uks paiskus lahti ja Miah ja Silente tormasid katusele, julgemata sammugi kaugemale astuda, sest neid eraldas Leanne’ist ja Rheonist kuristik, mis ulatus läbi mitme korruse, sest katuselt langenud kivipuru oli lõhkunud ka alumiste korruste põrandad ning moodustanud kraatri, mis lõppes alles saali põrandas.

„Silente, sa oled liiga dramaatiline,“ ohkas Miah, hakates ettevaatlikult mööda augu serva paari poole liikuma. „Mulle tundub, et Rheonil pole häda midagi ja et see on hoopis õnnelik lõpp, mida me näeme!“ Ta manas näole õela naeratuse, et Leanne tema muutunud välimust nähes hirmu tunneks.

Leanne tõmbus Rheonist eemale, ahmides õhku, ning tema pilk libises üle Miah’. „Näed, Rheon, mis ma sulle ütlesin, ta tahab sind minu käest ära võtta!“

„Eksid, Leanne, ma tahan midagi hoopis muud,“ kostis Miah. Vampiir mõistis viimaks, miks oli ta tundnud vajadust Rheoni näha. Leanne oli järeldanud, et Miah kavatses Rheoni ohtu seada ja kavatses selle ennetamiseks Rheoni röövida, seades messia sellega veelgi suuremasse ohtu kui Miah, kes oli erinevalt Leanne’ist Millenniumi Madude antipatrioot, seda teinud oleks, sest Troy Ilioni õe põgenemist ei oleks tähelepanuta jäetud ning varem või hiljem oleks teada saadud, kes Rheon on, ning ainus viis seda vältida oli takistada Leanne’i rikkumast Rheoni elu nii, nagu Leanne oli plaaninud takistada Miah’t Rheoni elu rikkumast, ja ta ise röövida, pärast seda, kui Miah’ oli selleks sobiva ettekäände leidnud, et jätta Rheonile mulje, et teeb talle heateo.

See tähendas sõda.

Jah, just nii Miah’ märkmikus kõigi pühakute päeva koha peal seisiski: võitle vihase tüdrukuga ühe poisi pärast.

Miah tõusis kikivarvukile ja järgmisel hetkel sööstis ta läbi õhu kiiresti nagu lind ning paiskas Leanne’i jalust maha, nii et nad mõlemad vastu katusepiiret veeresid. Miah’ sõrmed kaardusid ümber piirde, kui ta ennast püsti ajas, ning see väändus kõveraks, kuna vampiiri jõud oli liiga suur. Leanne’i silmad läksid hirmust suureks. Tema kassilikud silmad vaatasid Miah’ punastesse pupillidesse ja tema näole ilmus äratundmine. „Sa ei ole enam inimene.“

„Enam?“ Miah naeris rõõmutult. „Ma pole seda juba aastaid!“ Ta sirutas käe oma taskunoa järele, aga enne, kui ta selle vöö vahelt kätte sai, asus Leanne rünnakule. Succubus hüppas katusepiirdele, seistes ainult ühel varbal, ning haaras oma kaelas rippuvast roosikrantsist, asudes selle pärleid sõrmitsema, lugedes esimesi palveid, mis talle meenusid.

„Kallis taevane Isa, tänu Sulle, et Sa annad meile andeks ning kallad me peale õnnistusi ja juhid meid Sind teenima. Aita meid jagada Sinu armastust teistega. Aamen,“ ütles Leanne palvehelmeid mudides ning vaevalt oli „aamen“ üle ta huulde pudenenud, kui palve jõud plaksatas mööda Miah’ ihu nagu piitsalöök ning tema rinnale ilmus verev punane vorp. Sellel, mida Leanne ütles, polnud mingit tähtsust, sest seni, kuni ta pöördus Jumala poole, oli tal Miah’ üle võim. Leanne oli öine naisdeemon ning Miah nägi, et tema nahk hakkas palvetamise tõttu suitsema ja sellele ilmusid inetud pruunid villid, aga tüdruk jäi vapraks, et oma vastast seljatada.

„Kallis Jumal, õpeta meid elama vastavalt sellele, mis on tõesti tähtis, tuues nagu Jeesus elu ja tervenemist. Aamen.“ Miah’ kehale tekkis järjekordne vorp ning iiveldus, mida ta tundis, oli nii tugev, et surus ta põlvili ning sundis teda käsi suu ette pressima, et mitte oksendada.

„Kallis maa ja mere Jumal, lohuta meid oma väe ja armastusega iga kord, kui me kardame. Meenuta meile, et Sina õpetad ja juhid meid oma võimsa käega. Aamen.“ Mis kuradi maa ja mis kuradi meri, kõik Miah’ ümber kiikus juba niigi, ta oleks otsekui olnud karussellil, mis oli lühisesse sattunud ja teda armutult raputas. Jumal võis ju olla jätnud inimestele päranduseks raamatu, mis oli täis valesid, et ta saaks kõkutada, kui lollid inimesed olla võivad, aga tema appi hüüdmisel oli endiselt vägi ning Miah, kes oli tänu oma põlvnemisele Jumalaga vastuolus, ei suutnud võidelda jõuga, mis oli vanem kui tema, ning aimas, et suudab sellele ainult nii kaua vastu panna, kuni Leanne ei kasuta Jumala nime.

„Kallis Jehoova, meie väeallikas, kui me kardame, siis kingi meile usku Sinusse. Aamen,“ lausus Leanne, kelle silmadest, mille nurgad suitsesid sama palju kui succubuse ülejäänud nahk, voolasid välja verepisarad ning kelle keelele olid ilmunud inetud valged täpid, külma rahuga, nagu oleks ta Miah’ mõtteid lugenud, ning karussellisõit lõppes Miah’ jaoks samamoodi nagu lapsepõlves. Ta surus oma pea prügikasti, mis oli täis kokkukägardatud kohvitopse ja suitsukonisid ja mille Silente viimasel hetkel talle ulatanud oli, ning öökis seni, kuni tema sisikond oli täiesti tühi. Valu, mis tema kehale ilmunud vermetes tuksles, tugevnes sedamööda, kuidas tema kehast kadus tema onu veri, mille ta endasse oli imenud, ning kui ta viimaks pea prügikastist välja tõmbas, oli ta nii jõuetu, et suutis vaevalt püsti seista ja oleks kukkunud, kui Silente ei oleks teda toetanud.

„Kanäe, sinu hüüdnimi peaks olema Oksendav Prints,“ irvitas Leanne, kuid tema häälest kajas läbi selline valu, et polnud raske näha, et Miah’ nõrgestamiseks Jumala väge kasutades oli ta endale karuteene teinud. „Halloween on juba ammu möödas, sa oleksid pidanud kostüümi ära vahetama!“
„Erinevalt sinust saan ma kostüümi vahetada, succubus, aga see pole praegu kõige tähtsam,“ kostis Miah kogu oma jõudu kokku võttes ja hakkas katusepiirdele ronima, et Leanne’i kõrvale seista. „Mul on sulle midagi väga olulist öelda ja ma vannun, et sa ei kahetse, kui mind ära kuulad.“

„Ja mida sa siis teed, kui ei kuula, oksendad minu peale?“ provotseeris Leanne teda ja lõi oma sabaga Miah’le vastu nägu.

„Ei, ma olen sunnitud su kõrvaldama, kui sa mind ära ei kuula, sest sa tegutsed praegu, teades ainult poolt tõde, ning sa ei suuda teha seda, mida sa kavatsenud oled!“

„Ma pean Rheoni kaitsma!“ ahastas Leanne. „Kui mu vend saab teada, et Rheon on nefilim, on tema lips läbi!“

„See ongi Millenniumi Madude Vennaskonna liikmena sinu töö olnud, kas pole?“ küsis Miah, hakates aimama, et Troy Ilion ja Lawrence Dwyeri ideed olid sarnases ulatuses, mis talle hoomamatu tundus. Lawrence Dwyer oli tahtnud taevarahvast hävitada, kuna nägi neis inimestele ohtu, ja kuigi tema idee ei teostunud, oli Troy Ilion, väga haritud ja kainelt mõtlev mees, arendanud sellest välja eraldi liini, mille eesmärk oli hävitada taevarahva esindajatest üks ja ainus, kelle võimuses oli antikristusega võidelda, ning seda tehes maailma lõppu edasi lükata.

Kui ei olnud messiat, ei saanud olla ka Harmagedooni, ükskõik, kas antikristus oli olemas või mitte, ning Miah nägi selle plaani hüvesid, nagu oleksid need ta silme ees, aga isegi kui ta mõistis Troy Ilioni viimase kaheksateistkümne aasta tegude tagamaid, ei saanud ta temaga nõustuda, sest incubus oli lasknud Jonathan Dwyeri kloonida ja sellega Miah’le palju kannatusi põhjustanud.

Millenniumi Madude Vennaskond oli aastatuhandeid kurjusega kokku puutunud ja jõudnud järeldusele, et kurjus on liiga võimas, et messias seda peatada suudaks, ning selle juhtkond oli otsustanud peatada messia ja antikristuse vahelise kurbliku surmaheitluse ja lasta maailmal edasi vireleda, aga Miah oli kindel, et oli teine võimalus ja kui ta annab Rheonile piisava põhjuse, miks antikristuse vastu astuda, suudab messias oma isa seljatada.

„Sa oled aidanud Troy Ilionil nefilime üles otsida. Kas sa tead, miks ta sinult midagi sellist palus?“
Leanne ei vastanud ja Miah suhtus sellesse kui nõusolekusse.

„Messias, selle maailma päästja on nefilimide soost, ning Troy Ilion tahab ta tappa, et Harmagedooni edasi lükata.“ Miah muigas, et Leanne’i rahustada, kuid succubuse pilk eksles vasakule ja paremale.  „Ma pean ütlema, et sa pole oma venna vastu kuigi lojaalne, aga see on mõistetav, sest sa oled ju armunud. Kuidas sa sellesse suhtuksid, kui ma ütleksin, et sa oled teinud maailmale hindamatu heateo ning kaitsnud tema eest just nimelt seda ainsat, keda ta tegelikult otsib?“

Miah sirutas oma käe välja ja see langes Leanne’i õlale, mis oli kaetud lõhkenud villide tekitatud limaga. „Rheon Roberts on messias ja ainult tema suudab maailma päästa!“

Rheon seisis endiselt nähtamatul plaadil, mille eesmärk oli olnud takistada teda ja Leanne’i surnuks kukkumast ja mis oli nüüd kerkinud mitme meetri kõrgusele õhku ja kaitses ainult teda. Ta näis olevat suures segaduses ja kui ta sammu ettepoole astus ja katusepiirdele hüppas, et Leanne’i kõnetada, kuulis Miah tema häält värisemas.

„Ta valetab, eks?“ Noormehe häälevärin paljastas, kui palju kergem oli tal uskuda Leanne’i sõnu, et ta on nefilim, kui Miah’ paljastust, et ta on messias, neist kõige kõrgem, peaaegu sama kõrge kui Kõigekõrgem isiklikult. Kui nefilimid oleks jagunenud oma koorideks, oleks ta olnud ülemdirigent, viimane taevase arvutimängu boss, kelle üle tuli võit saavutada. „See ei saa mina olla!“

Leanne oli aidanud Rheonil mõista, kes ta oli, ja vastust sellele küsimusele oli ta otsinud kaheteistkümnendast eluaastast saati, aga Miah oli läinud kaugemale ja asetanud tema õlgadele vastutuse, mida ta ei olnud valmis võtma.

Okei, messiaks olemine võis ju paljudele fantaasiafännidele tore tunduda, aga ülesanne, mis sellega kaasnes, ei olnud seda teps mitte ja Rheon keeldus uskumast, et tema on see, kellele on saatusest määratud olla ristitu/salvitu/võitu. Ta ei suutnud isegi lotopiletilt kolme ühesugust kujundit välja kraapida, kuidas pidi ta võtma endale messiaanlikes mõõtmetes missiooni?

Leanne vaatas kõigepealt Rheonile ja seejärel Miah’le otsa ning vampiir nägi succubuse silmades kõhklust. Leanne ei tahtnud tunnistada, et ta ei olnud märganud, et Rheon ei olnud tavaline nefilim, aga ta ei saanud ka Miah’ öeldut kõrvale heita, kuna ta oli viimase legitiimse Varjude Lordi kloon ja see andis tema sõnadele Leanne’i kui Millenniumi Madude Vennaskonna esimese naissoost noviitsi üle paljude aastate silmis teatud kaalu. Korraga nägi Miah selles võimalust, mis asetas tema ja Leanne’i ühele poolele, vähemalt nii palju kui sai ühele poole asetada kloonvampiiri ja öise naisdeemoni.
Lawrence Dwyer ja Troy Ilion olid leidnud endale lähedase eesmärgi, miks ei võinud tema ja Leanne sedasama teha?

Kui pimedus koondus, et valgust kaitsta, oli alust arvata, et universumi seadused ei kehtinud enam.
„Ma ei valeta, sa oled tõesti messias,“ kostis Miah. „Usu mind, selle teada saamine oli mulle sama suur üllatus kui sulle praegu, sest kes oleks võinud arvata, et selle maailma messias veedab oma teismeaastad Fantaasiafoorumis surfates?“ Miah’ järgmised sõnad olid mõeldud succubusele. „Leanne, sa oled teda kaitstes väga head tööd teinud, aga sellest ei piisa enam. Me peame koos töötama, kui tahame, et Rheoniga midagi halba ei juhtuks, ja kui sa sellega nõus oled, olen ma valmis unustama, kuidas sa mind...“

Leanne sülitas südametäiega tema poole ilge rohelise läraka, mis oli vampiirile märguandeks, et Leanne ei kavatsenud temaga läbi rääkida. „Sa oled valetaja, Jeremiah Oakheart!“ karjus ta ja lõi oma punased tiivad, mille ta vahepeal kokku oli voltinud, uuesti laiali. „Sa oled terve selle aja minuga mänginud, eks ole? Sa ei ole Millenniumi Madude ohver, nad saatsid sind hoopis siia, et sa uuriksid välja, kas ma varjan Rheoni kohta midagi! Ma oleksin pidanud su kohe tapma, kui sind surnuaias kohtasin, minust oli äärmiselt rumal sind endale ja Rheonile lähedale lasta!“

Leanne andus oma kahtlustele ja tema tiivad sulgusid Miah’ ümber nagu nahksed kardinad. Vampiiri tabas paanika, kui ta avastas, et ei saa hingata, kuid taipas siis, et ei vaja õhku, ning hakkas end ründavale vampnahkhiirele vastu ja vabanes Leanne’i haardest alles hetk enne seda, kui nad mõlemad oleksid vastu aula kivipõrandat prantsatanud. Miah sõrmed haarasid väljaulatuvast laetäidisetükist ning ta andis Leanne’ile jalahoobi, mis paiskas lendava tüdruku iiveldamapaneva raksatusega maha. Leanne karjatas metsikult ning Miah vaatas õudusega, kuidas tema nahast saapa sääreosast turritas välja terav luutükk, millelt tilkus Leanne’i limajat verd.

Unustades, et Leanne oli tema vastane, sööstis Miah tema poole ning sirutas käe välja, et succubust püsti aidata. Leanne, kelle keha vappus otsekui külmahoo käes, võttis tema käe vastu, kuid ei suutnud püsti tõusta, nuttes ebainimlikul häälel, ning Miah kummardus tema kõrvale, et Leanne’ile oma toetavat õlga pakkuda.

Samal hetkel, kui Rheon nende kõrvale maandus, pistis Miah’ nuga, mille succubuse saba, mida ta märganud ei olnud, tema käest ära oli võtnud, vampiiri küljesse ning sundis ta pikali kohutavates valudes, mida tekitas tema vigastatud põrn, mida nuga lõiganud oli ja mis ennast aeglaselt parandas. Veri voolas Miah’st välja, paisutades tema nälja, mis oli viimased tunnid tema meeltes pommi kombel aina tigedamalt tuksunud, eiramatuks, nii et ootamatult hullununa lõi ta oma hambad esimesse elusolendisse, kes talle ette juhtus.

Leanne’i.

Kui inimverd võis võrrelda hõrgu magustoiduga, mida kogu aeg tahtsid, siis succubuse veri maitses vastikult nagu kosmosemuttide rinnapiim, aga Miah vajas seda nagu koer konti ja ta oli valmis andma endast kõik, et seda saada. Ta rebis, küünistas, pigistas, kägistas, lõi, ja neelas alla iga hinnalise tilga, kuni tema pilk taas selginema hakkas ja kui tema ekstaas, mis oli tekkinud sellest, et ta viimaks esimest korda oma isu verest, ükskõik kui kibe see ka ei olnud, täis sai juua, lõpuks lahkus, paljastus talle tema kohutav hävitustöö.

Miah oli alati teadnud, et paljud vampiirid, kui nad esimest korda verd jõid, ei hoidnud end vaos ning kas rebisid oma ohvri sõna otseses mõttes lõhki või sisestasid temasse nii palju mürki, et õnnetu kannataja suri ilma vampiiriks saamata ning tuli tagasi zombina, aga ta oli alati arvanud, et ta suudab olla teistsugune ja teda kohutas avastus, et see ei olnud tõsi. Tema õilis loomus ei suutnud taltsutada ürgset instinkti, mille tõttu vampiire koletisteks peeti, ning Leanne oli pidanud selle eest maksma. Tema rindkerest ei olnud järel midagi enamat kui purustatud ribidest ja lahtistest lihatükkidest koosnev sodi täis auk, tema vasak ranne oli murdunud ja vale nurga all paindunud, tema silmad olid veretäpilised ning kõril olid hambajäljed, mis selle purustanud olid. Leanne’i silmad liikusid veel ja ta püüdis midagi öelda, aga kõik tema katsed õhku ahmida olid tulutud ja Miah võis vaid vaadata, kuidas elu temast välja voolab, ilma et ta oleks saanud muuta, mis äsja juhtunud oli.

Leanne oli olnud valmis tapma, aga see, kes tapeti, oli lõpuks olnud tema ise ja Miah kahetses seda kogu hingest, sest kuigi Leanne oli talle halba tahtnud, oli ta teinud seda armastuse pärast, ning nüüd oli Miah tema armastuse hävitanud ning sellest, kui armastus suri, ei olnud midagi hullemat.

Ta kuulis enda selja taga Silente samme ja kui ta ümber pööras, nägi ta kummitust juba teist korda selle päeva jooksul aulasse jooksmas, otsaees higipull ja riided peenikese krohvitolmuga kaetud. „Kas sa oled terve?“ hõikas Silente talle ning tardus paigale, kui Leanne’i keha märkas. „Dio mio!“ karjatas ta. „Il demone è morto!“

Silentel oli õigus, Leanne oli surnud, ning Miah’, Rheoni ja Silente silmade all võttis ta tagasi oma inimkuju.

Nähtamatu jõud haaras Miah’st kinni ja heitis ta lae alla, nii et ta jäi abitult õhku hõljuma. Rheon seisis Leanne’i surnukeha kõrval ja kui Miah tema silmadesse vaatas, nägi ta seal samasugust hõõgumist ja lendlevaid sädemeid nagu siis, kui noormees oli sulatanud üles tema Kalašnikovi. Tookord oli Rheon kasutanud oma võimeid selleks, et head teha, nüüd aga ihkas ta vaid ühte, maksta kätte tüdruku eest, keda ta armastanud oli ja kes elutuna põrandal lebas.

Rheon oleks suutnud Leanne’i päästa, aga ta ei olnud midagi teinud, vaid pelgalt kõrvalt vaadanud, kuidas Miah’ verd succubusest välja imes. Miks polnud ta oma armastatu kaitseks välja astunud?
Miah tundis endas jõudu, mida tal kunagi varem olnud ei olnud ja mille succubuse veri talle andnud oli ning kui ta oleks suutnud Rheonile kõrvakiilu anda, oleks noormehel pea otsast lennanud, nii et ta ei oleks saanud kuidagi teist põske ette pöörata, aga ta rippus õhus nagu Rheoni marionett. Rheoni jalad kerkisid maast ja messias jäi Miah’ ette seisma, aga kui Miah püüdis talle lähemale liikuda, põrkas ta vastu nähtamatut plaati ega pääsenud Rheonile ligi, nii et ta võis vaid jälgida, kui juhtus midagi, mida isegi Rheon ei olnud osanud ette näha ja mis teda rabas.

Rheoni riided hakkasid suitsema ja ta kraapis kätega oma rinda, tõmbas seejärel oma pusa luku lahti ja püüdis endal särki seljast sikutada. Selle alt paljastus terasplaat, millele nähtamatu tuli oli põletanud neli sümbolit, milles Miah tundis ära tetragrammatoni, Jumala tõelise nime. Rheoni otsaesisele ilmus Saalomoni pitser  ning samal hetkel, kui see kuldselt hiilgama hakkas, ilmusid tema näole terasest lehekesed, mis moodustasid näokaitse, mis jättis välja ainult Rheoni silmad, nina ja huuled. Samasugused lehekesed kogunesid tema käte ja jalgade peale, rüütades tema juba riietatud ihu vaimsuse soomusrüüga, ning kui viimane terasest leheke oli oma kohale kinnitunud, tungisid Rheoni seljast välja paberõhukesed ja nõelteravad hõbedased tiivad, mis ei koosnenud sulgedest, vaid väikestest mõõkadest.

Rheoni selga oli ilmunud messia sõjavarustus ning kui tema sõrmed puudutasid mõõka, mis nägi välja samamoodi nagu Egilbert, mille tõeline nimi oli Miketz ehk מִקֵּץ, kuid oli kahtlemata Bereishit ehk בְּרֵאשִׁית, lõi tetragrammaton tema rinnal helendama ja kogu aula muutus nii valgeks, et Miah tundis end pimestatult ja ka Silente varjas käega oma silmi. Jumalal oli Rheonist hea meel, ta tunnustas ta noormeest kui väljavalitut ning kinnitas, et Rheon on ainus, kes võib inimkonna päästa, kui ta seda suudab...
... mis siis, et Jumala arvates oleks olnud parem, kui ta seda ei suutnud.

Vaevalt oli jumalik helk ruumist kadunud, kui Rheon mõõga käest pillas. See kukkus põrandale, lebas hetke Leanne’i laiba kõrval ning haihtus, samas kui tetragrammaton ja Saalomoni pitser Rheoni laubal kustusid ja teda kaitsev terasest rüü hakkas koost lagunema, muutes Rheoni tagasi noormeheks, kes kandis kulunud argipäevariietust ja kes ei erinenud millegi poolest tavalisest inimesest, kui ei oleks olnud tema kaunidust, mida ta varjas Uduga,  mis tundus nüüd olevat otsustanud Rheoni maha jätta, sest Rheoni kuju, mis alates sellest päevast, kui Miah talle katusel paljastas, et näeb tema tõelist välimust, vampiiri silmadele pisut värelev tundus, muutus täiesti selgeks, sama selge kui Rheoni näole ilmunud ahastus.

See, mis oli lubatud teistele inglitele või nefilimidele, ei olnud enam lubatud Rheonile.

Nähtamatu haare Miah’ ümber lõdvenes nii ootamatult, et ta langes õhust alla nagu raske kahurikuul ning oleks kindlasti mõne luu murdnud, kui Rheon ei oleks vihisenud läbi õhu nagu lind ja teda kinni püüdnud, paraku ainult selleks, et ta saaks Miah’le vastu lõugu anda, niipea kui oli ta püsti aidanud. Ootamatu muundumine ja Jehoova Jumala sümbolite ilmumine oli Rheoni morjendanud, aga nüüd oli talle meenunud, mida ta teha kavatses, ning tema silmades ei peegeldunud vähimatki kavatsust Miah’le armu anda. Need olid küll pisaratest märjad, kuid meelekindlus pidas vastu ka pisaratele ja Miah’l polnud vähimatki kahtlust, et sel hetkel ihkas Rheon tema surma.

„Sa tapsid ta!“ urises Rheon ja Miah suutis vaevalt tema löögi eest kõrvale põigata, tänades õnne, et Rheoni sõjavarustus oli kadunud enne, kui ta oli jõudnud teda selles rünnata, sest tõenäosus, et tema tiivad ei oleks Miah’t tükkideks hakkinud, oli kaduvväike, ja tal ei olnud mingit isu wokiroaks saada. „Sa oled koletis!“

„Sina oled tema surmas sama palju süüdi kui mina!“ pani vampiir vastu, teadmata, kust need sõnad tulid. „Kui mina olen tema surmanud mõõk, siis sina oled kilp, miks oleks teda kaitsta võinud! Miks sa teda ei aidanud, kui sul selleks võimalus oli?“

Rheon seisatas ning pisaraid, mis mööda tema nägu alla voolasid, tuli juurde. „Ma ei suutnud,“ sosistas ta.

„Sa ei suutnud oma armastatud naise kaitseks välja astuda?“ pahvatas Miah ja haaras Rheoni käsivarrest, pigistades seda tugevasti. „Kumb meist rohkem koletis on?“

„Jää vait, sa ei tea midagi!“ hakkas Rheon rabelema. „Ma arvasin, et Leanne on teistsugune, aga ma eksisin!“

„Mis mõttes teistsugune?“ ei saanud Miah aru.

„Ma arvasin, et ma kannatan tema puudutuse välja, aga see ei olnud nii,“ pomises Rheon vaikselt ja vaatas siis ahastuses vampiirile otsa. „Ma ei talu, kui keegi mind puudutab, see tekitab minus sellise tunde, nagu roniks hallitus mööda mu keha ja paneks mu mädanema, nii et palun lase mind lahti, ma ei kannata seda!“

Rheoni soovi eirates hoidis vampiir endiselt noormehe käsivarrest ega lasknud lahti enne, kui nägi, kuidas koha peale, kus tema sõrmed Rheoni sooja nahka puudutasid, hakkasid tekkima väikesed hallitusetutid, mis kohe kadusid, kui Miah temast kaugemale astus.

„Vaata aga vaata, sul oli täiesti õigus, sa lähed hallitama nagu mandariin,“ märkis ta ning kuigi ta ei olnud kuulnud, kuidas Leanne Rheoni puhtaks, süütuks ja rikkumatuks nimetas, ei olnud tal raske ära arvata, mis selle põhjus oli. Lihaks saanud sõnal ei oleks olnud mingit väärtust, kui kõik oleksid saanud temast endale lihtsalt viilu lõigata, ta pidi jääma avamata pakendisse ja müüdama tervelt, ilma ühegi patuta, mis tähendas, et tal ei olnud mingit võimalust rüvetada end tavaliste surelike ja räpaste pimeduseolendite mustuse läbi. Selline olukord põhjustas Rheonile kindlasti palju kannatusi, aga see ei seletanud endiselt, miks ei olnud ta Leanne’i elu rohkem väärtustanud ning Miah oskas leida sellele vaid ühe vastuse.

Rheon pettus Leanne’is ja viskas ta ära, samamoodi nagu Romeo oli visanud ära Rosaline’i, ja korraga haaras Miah’t viha, sest sellega, keda sa armastasid, ei käidud niimoodi ümber, eriti kui see inimene oli sinu nimel kõik teinud. Rheonist oleks pidanud saama kõikide rõhutute ja vaevatute päästja, aga Leanne oli temast palju paremini teadnud, mida päästmine tähendab, ning päästnud hoopis Rheoni ja seda ainult selleks, et viimane saaks kõrvalt vaadata, kuidas ta sureb. Leanne oli kalkuleeriv ja manipuleeriv, aga armastuses oli ta aus, ja kui Miah õudusega avastas, et succubuse verised huuldes olid kõverdunud naeratuseks, luges ta tüdrukule vaikse palve, tegemata väljagi kujuteldavatest nõeltest, mis teda selle eest torkisid, et ta julges kõnetada Jumalat, kes ta ära oli neednud.

Vampiir tõstis käe, et Rheoni lüüa, kuid kuul vihises tema kõrvast vaid paari millimeetri kauguselt mööda ja ta tardus paigale veel enne, kui detektiiv Drew Tellermate „Paigal!“ jõudis karjuda. No halloo, mis kombed need siis nüüd olid, mis ajast võisid võimuesindajad niisama lambist tulistama kukkuda, isegi kui nende ees seisis potentsiaalne terrorist? Keegi ei olnud märganud naise ilmumist, aga nüüd tuli ta aeglaselt lähemale ja jäi Leanne’i kõrvale seisma, vaadates teda vastikustundega, ning ei lõpetanud hetkekski Miah’ sihtimist. „Kas tema tõuseb ka üles?“ küsis naine ja suunas siis püstolitoru Leanne’i pea suunas.

Miah pilgutas silmi. „Kuidas palun?“ Oma peas seda küsimust kokku pannes kasutas ta palju roppe sõnu, mis praegu ei kajastunud ja jätsid mulje, nagu oleks Miah otsustanud lõpuks naise vastu viisakas olla. „Miks ta peaks üles tõusma?“ Leanne ei saanud zombiks muutuda, see ähvardas ainult inimesi, aga tundus, et Drew Tellermate pidas silmas midagi muud.

Midagi, mida ta kuidagi silmas ei oleks saanud pidada, kui ta terve mõistuse juures oleks olnud.

„Ma tean, et sa saad minust suurepäraselt aru,“ sõnas naine ja tonksas Leanne’i oma saapaninaga. „Kuhu Leon Wilson põgenes?“ röögatas ta ning järgmisel hetkel oli Miah uuesti see, keda ta relvaga ähvardas.

„Ma ei saa millestki aru, kuidas sai Leon Wilson põgeneda, kui ta oli surnud?“ ahhetas Miah.

„Ta ei põgenenudki surnuna, vaid hoopis elavana,“ krigistas naine hambaid, „ja kui sa mulle kohe ei ütle, kuidas su partner seda tegi ja kus ta ennast praegu varjab, võib juhtuda, et minu järgmine lask on enesekaitseks, et minuga ei läheks nii, nagu selle tüdrukuga, ja see tabab sind silmade vahele...“

Drew Tellermate oli ilmselt stressist hulluks läinud ja tema kavatsused kohutasid Miah’t. Detektiiv oli teinud hoiatuslasu selleks, et tõestada, et Miah oli talle endast ohtu kujutanud, ja poiss ei kahelnud, et naine ei kardaks teda tulistada. See, et temast oli saanud pimeduseolend, ei olnud midagi muutnud ning Millenniumi Maod ja politsei olid talle endiselt ohtlikud, eriti pärast seda, kui ta oli tapnud ühe organisatsiooni liikmetest, kes oli tema kooliõde, kelle kohta kõik teadsid, et Miah oli teda rünnanud. Ta pidi Millenniumi Madude Vennaskonna juhtkonnas puhastuse korraldama ja Leanne’i asemel Rheoni kaitsma, aga ta ei saanud seda teha, kui ta vangi pandi ja avastati, et ta pole inimene, nii et tal jäi üle vaid see, mida Leon Wilson detektiivi sõnul teinud oli ja põgeneda, kuid ta ei saanud seda üksi teha, sest Rheoni oli koos temaga nähtud.

„Me peame minema,“ sosistas ta enda kõrval seisvale noormehele, kuid Rheon raputas pead.

„Ma ei tule sinuga kuhugi!“

„Rheon, sa pead, ainult mina suudan sind kaitsta!“

„Ma ei taha, et mind kaitstaks!“

Drew Tellermate hakkas Miah’ poole sammuma. „Ma küsin uuesti, kuhu Leon Wilson põgenes?“

Miah ei  vaadanud kordagi naise näolt kõrvale, aga tema peas keerles küsimus, mida Rheon tahtis, kui ta ei tahtnud, et teda kaitstakse, ja noormehe viimased laused enne seda, kui Drew Tellermate neid segas, andsid Miah’le vastuse.

„Ma võin aidata sul Leanne’i tagasi saada,“ ütles Miah vaikselt ja kuigi ta Rheoni ei näinud, tajus ta, kuidas noormees tema kõrval pingesse läks, kui ta neid sõnu kuulis. „Naini Taaveti apokrüüfilise kahestumisevangeeliumi viimane osa on Naini Taaveti ilmutus, mis...“ Miah ei teadnud, miks ta seda rääkis, aga  Rheon rippus iga Miah’ silbi küljes ja Miah rääkis edasi, öeldes välja kõik, mis talle pähe tuli, nagu oleks tema seest rääkinud Püha Vaim. „... jutustab sellest, kuidas prohvet Eelija ja messias rändavad otsekui paljajalu ja ihualasti külmal maal, kus suitseva ja vabiseva mäe seest hüüab teras, mida on käes hoidnud üks müriaadide esimestest ning mille messias peab unest üles äratama, et ta saaks võita Lohe ja...“ Naini Taaveti apokrüüfiline kahestumisevangeelium lõppes kirjeldusega, kuidas pärast seda, kui on seljatatud Teine Mees ja Kolmas Mees, avanevad taeva väravad, aga selleks, et panna Rheoni oma tahtmist tegema, pidi Miah teda millegi muuga peibutama ning kui talle meenusid Talle pulmad, oli ta õiged sõnad leidnud. „... õppida tema käest saladuse, kuidas tuua tagasi pruudi hinge, kes on heidetud sügavale Hinnomi orgu, et uus saaks nendest alguse!“

„Ma saaksin Leanne’i tagasi?“ päris Rheon valjusti, eirates täielikult Drew Tellermate’i relvatoru, mis hetkeks tema sihikule võttis. Miah’le tundus, nagu poleks Rheoni hetkelist vastumeelsust succubuse vastu enam olemas, kuigi see oli maksnud Leanne’ile elu, ja Miah mõtles mõrult, et messial oli silmakirjalik süda, kuid lootus tema hääles pani Miah’t talle kaasa tundma ja oma valega jätkama.

„Võida antikristust Harmagedooni lahingus ja Leanne tuleb tagasi inimesena, mitte succubusena!“

„Ma ei suuda seda teha!“ halas Rheon.

„Pärast seda muundumist, mida sa äsja mulle ja Silentele näitasid?“ nõudis Miah, hoides end tagasi, et mitte öelda, et kui Rheonil polnud olnud piisavalt vaimujõudu isegi ühe tüdruku päästmiseks, on maailm hädas ja samahästi kui hõbekandikul antikristuse ette asetatud, aga see oleks Rheoni ainult eemale peletanud. „Sina oled uue maailma valgus ja kui sa seda usud, siis saab ka Leanne tulevikus uuesti oma silmad avada!“

Miah lootis kogu südamest, et Rheon tabab ta valetamast alles pärast seda, kui on antikristust võitnud.

„Millest te räägite?“ nõudis Drew Tellermate ning otsustades, et relv naise käes on liiga tülikaks muutunud, teeskles Miah alla andmist.

„Tule lähemale ja ma ütlen sulle,“ sosistas Miah ja kuigi detektiiv ei kaotanud korrakski valvsust, kummardus ta sellest hoolimata Miah’le lähemale ja jättis oma seljataguse valveta.

„До свидания,“ ütles Miah ja samal hetkel virutas Silente naisele tooliga vastu pead, nii et ta põrandale pikali kukkus. Keegi ei jäänud ootama, millal ta ennast püsti ajab, kuigi nad kuulsid juba aula ukse juures, kuidas naise relva, mille Rheon jalaga eemale oli löönud, mööda põrandat lohistati, ja polnud raske ette kujutada, et temast saab kohe King Kong, kes neile möirates järele sööstab, et neid Empire State Buildingu otsa vardasse ajada nagu sašlõkki.

Messias, kummitus ja vampiir tormasid kolmekesi koolimajast välja, lükates kogemata pikali mitu oma koolikaaslast, kes kooli aia taga külmetasid ja pilguga välja kutsutud politseiautot otsisid, ning jooksid Samhainshire’i kesklinna poole, kuna seal oli palju inimesi ning oli lootust, et kui nad sinna varjuvad, ei saa Drew Tellermate neid kätte ning nad saavad Silente korterisse joosta, et mõelda välja, mida edasi teha, kuna Miah’ ja Rheoni juurde nad minna ei saanud. Õnnetuseks takerdusid nad aga Samhainshire’i Memoriaalväljakul tüdrukutesumma, kellest ei saanud ei üle ega ümber, ning mis kandis neid edasi nagu inimvool Diagoni põiktänavalt, nii et nad leidsid end ootamatult BIBLIA raamatupoest, kus neli tursket turvameest püüdsid tõrjuda tagasi noori neide, kes üritasid pääseda raamatupoe puhkealasse asetatud laua juurde, mille taga istus...

„See on Riley Raygun!“ hüüatas Silente ja Rheon pidi tema küünarnukist haarama, et takistada Silentet autogrammijärjekorda vahele trügimast. „Ma olen tema suur fänn!“ Nad olid sattunud noore näitleja raamatu „Minu Samhainshire“ esitlusele ja kui nad kuulsid ukselt Drew Tellermate’i häält, mõistsid nad, et on lõksus, sest nad olid nii tihedalt föönitatud ja deodoranditatud neidude vahele pressitud, et mõni nendest oleks kindlasti rasedana lõpetanud, kui nad oleksid teinud katset vehkat teha.

„Mida me teeme?“ küsis Rheon Miah’lt, kes vaatas küsivalt Silentele otsa ning kummitus omakorda vaatas otsa Rheonile, kellel ei jäänud midagi muud üle, kui uuesti Miah’ poole pöörduda. Ring jätkus seni, kuni Silente ootamatult oma parema käe nimetissõrme tõstis, Rheoni haardest lahti rabeles ja tüdrukute hulka kadus, nii et keegi ei saanud näha, kuhu ta läks, aga Rheoni näoilme ütles Miah’le, et miskit kurja oli sündimas. Hetk hiljem lükkas Riley Raygun, kes nägi välja nagu päikesest ja meretuulest suudeldud surfipoiss, mis siis, et oli sügis, kuhja oma autobiograafiaid laualt maha, viipas kaks endale kõige lähemal seisvat turvameest käega eemale, tõusis laua tagant püsti ning astus kiljuvate tüdrukute vahelt läbi, põigates otse Rheoni ja Miah’ juurde, kes teda ammulisui vaatama jäid, sest kuigi kumbki neist ei olnud tema nii suur austaja kui Silente, avaldas tema jõuline olek neile muljet.

„Ma ootasingi teid juba, mu sõbrad,“ ütles Riley Raygun, libistas oma käed ümber mõlema noormehe õla ning hakkas neid raamatupoe tagaukse poole tüürima, öeldes midagi oma turvaülemale, ning Miah tundis näitleja toonis ära midagi Silentele omast ja sai aru, et kummitus oli teinud seda, millest kõik Ameerika geimehed unistasid, ja pääsenud Riley Rayguni sisse. „Tulge minuga kaasa, ma näitan teile kohe oma eralennukit,“ lausus Riley Raygun ja ta säras näost nii palju, et see sära tegi Rheoni silmadele haiget. Silmanurgast nägi Miah, kuidas kolm meest Drew Tellermate’i vastu maad surusid, tegemata naise karjetest välja, ja seejärel suundusid nad neljanda turvamehe saatel raamatupoe tagauksest välja tundmatusse.

Silente hüüab katusel Miah't ?
Trükiviga ilmselt.

Huvitav osa. Sa peaks tõesti selle millalgi raamatuna väljastama

Mida kummalisemad nimed, seda kergemini nad sassi lähevad  

Selleks, et sellest jutust päris raamat saaks, peaksin ma seda korralikult toimetama, nagu ka "KYM'i", aga unistada võib alati Paar mu sõbrannat leppisid kunagi põhikoolis omavahel kokku, et kui ma 23-ks eluaastaks veel kirjanikuks pole saanud, siis saan ma peksa, nii et järgmisel sügisel hakkab nalja saama

Järgmises osas liigub tegevus Ameerikast Euroopasse... kuigi see on alles minu enda peas. Väljakaevamiste ajal saan jälle üle pika aja käsitsi kirjutamist harjutada, see näeb kindlasti õudne välja.

Ma püüdsin selles osas kasutada Ameerikas kasutusel olevaid mõõtühikuid ning meetrid ja Celsiuse kraadid kõrvale jätta.

Selles osas tutvuvad Miah ja Rheon paljude Euroopa maadega ning kohtuvad ühe inimesega, kellel ei ole sugugi hea meel neid näha.

Üks Douglas DC-3 peatus paar nädalat tagasi Saaremaal, päris kihvt oli seda näha, kuigi kahjuks see ei lennanud, lendas hoopis Sõnajalgade helikopter

Enjoy!
**

19.

Aeg-ajalt, mitte küll eriti tihti, aga vahel siiski, tabas Rheon Roberts end mõttelt, et ta on hull ja seekord tundus see paika pidavat. Ta oli äsja pealt vaadanud, kuidas naine, keda ta oli pidanud oma elu armastuseks ja kes osutus saatanlikuks selle sõna kõige otsesemas tähenduses, verest tühjaks imeti, ning astus sellest hoolimata tema tapjaga ühte takti, nii et kui neid ei oleks eraldanud Riley Rayguni keha, kõndinuksid nad üheskoos nagu vennad, nagu Blond ja Blondim. See polnud muidugi kaugeltki kõige hullem, mis temaga viimaste tundide jooksul juhtunud oli, aga selleks, et mitte hulluks minna – kas seegi polnud mitte üks hulluse tundemärke, et ta muretses hulluks minemise pärast, kuigi oli juba hull? – , tuli tal korraga keskenduda ainult ühele oma paljudest probleemidest ning messiaks olemist oli natuke raske tõsiselt võtta, kui sind ümbritsesid karjuvad varateismelised tüdrukud.

Leanne oleks andnud kõik, et Riley Rayguni kas või korrakski puudutada – või siis tema majja sisse murda ja tema aluspükstesse masturbeerida. Rheon ja Leanne olid kord koos oma klassikaaslastega „Tõde ja tegu“ mänginud ning Leanne oli oma sõbrannadele välja käinud, mida ta sel hetkel kõige rohkem teha tahaks – , aga praegu olid Riley Rayguni käed ümber Miah’ ja tema, mitte Leanne’i õlgade, ning tegelikult polnud see üldse Riley Raygun isiklikult, kes neid teadmata suunas tüüris, vaid Silente. Rheon ei olnud sellel hetkel kindel, kas ta jälestas või jumaldas kummitust, aga Silente sai kuulsuse rolli mängimisega väga hästi hakkama. Riley Rayguni turvaülem ja neljas turvamees, kes olid alguses oma ülemuse – või hoolealuse – kummalisse käitumisse skeptiliselt suhtunud, tundusid nüüd rahunenud olevat, sest vähemalt ei urineerinud noormees mopiämbrisse ja ei saatnud Ameerika eelmist presidenti perse. See, et ta kavatses Ameerika uusimale esiterroristile ja tema sõbrale, kes nägi välja nagu noor jumalus – ha ha haa – , oma eralennukit näidata, oli tema tavaliste jamadega võrreldes köömes.

Issand olgu kiidetud, et Riley Raygun neile oma erarongi ei tahtnud näidata.

Kui Rheon mõistis, et nad lähenevad Samhainshire’i Eralennuväljale, mis oli umbes sama suur kui üks korralik Soome saun, kummardus ta Silentele lähemale ja sosistas talle kõrva.

„Miks me siin oleme?“

„Te peate siit ära minema,“ sosistas Silente, naeratades samal ajal fotograafidele, „sest seni, kuni see naine,“ nookas ta peaga selja taha, kus filmistaari turvamehed Drew Tellermate’i kinni olid nabinud, „elab ja hingab, ei ole sul ja Miah’l asu. Te peate minema külmale maale ja Samhainshire’ist on talvel keskmiselt ainult viiskümmend kraadi külma, sellest ei piisa!“

„Miah ei pea kuskile minema, messias ja Eelija peavad,“ porises Rheon, mille peale Silente sõrmed tema käsivart pigistasid.

„Usu mind, Miah ongi Eelija, kellest Naini Taaveti ilmutus räägib, ma tean seda!“

„Kes sulle seda ütles?“ nõudis Rheon. Ainus, mille ta vastuseks sai, oli Miah’ turtsatus.

„Ta ei ütle seda sulle, nii et mõtleme selle peale hiljem, praegu tahan ma hoopis teada, kas on veel mõni müüt, mille tõelusest me peaksime teadma?“

„Jah, näiteks müüt, et kõik mehed on sitapead.“ Silente saatis Rheonile selle eest kurja pilgu ja tegi nägu, nagu poleks ta tema vahelesegamist kuulnud.

„Kas sa ei usugi seda, mida sa ise ütlesid?“ pilgutas ta Miah’le silmi ja Miah haaras selle peale Riley Rayguni särgikraest, raputades teda.

„Igavene...“

„Kui sa minust kohe lahti ei lase,“ sisistas Silente, „siis ma suudlen sind ja usu mind, ei sina ega ka Riley Raygun ei taha selle kohta homsetest uudistest lugeda, nii et kui sa tema pärast muretsed, siis-“

„Mulle isegi ei meeldi tema filmid!“ ahastas Miah. „„Noor Indiana Jones ja Seeba kuninganna surilina“ oli nendest ainsana hea!“

„Siis lase minust lahti ja luba mul seletada,“ palus Silente. „Piibli järgi...“

„Kas me peame tõesti uskuma samaaegselt piiblit ja neid, kelle järgi on piibel vale?“ oli Miah üllatunud.

„Alati on hea tunda oma vaenlase keelt ja sellesse peidetud vihjeid,“ arvas Silente. „Dio mio, vaata asja natuke laiemalt! Eelija tuli teist korda maa peale Ristija Johannesena, et Jeesusele teed sillutada, ning kui tema kuulutus sai avalikuks, löödi tal pea maha! Sinu puhul, Miah, toimuvad asjad  sottosopra, sest sinu pea löödi maha enne, kui sa maa peale tulid, aga sinu kuulutus on samamoodi avalikuks saanud, kuigi see oli algselt Leon Wilsoni oma...“

„... kes oli valeprohvet,“ pomises Miah. Jee, segame erinevad mütoloogiad ühte.

„... ning see istutas paljude inimeste südametesse kahtlused.“

Miah’ näole ilmus kummaline ilme, nagu poleks ta Rheonile Naini Taaveti ilmutusest rääkides mõistnud, et ta on selles osaline, ning arvas, et nad leiavad Eelija mõnelt Ida-Euroopa hernepõllult neljakümne sendi eest kilo kaunu korjamas.

Kas Miah uskus Naini Taaveti ilmutusse või oli tal lihtsalt vaja, et Rheon sellesse usuks?

„Kas siis kõik legendid on tõsi?“ päris Rheon, et mitte mõelda sellele, et tal ei pruugi avaneda võimalust Leanne’iga tehtud viga heastada. Aga Miah veel selle eest saab, kui see nii on!

„Meie ju oleme,“ kostis Silente, „aga ausalt öeldes mina Jõuluvana, Lihavõttejänese, Hambahaldja ja Une-Mati olemasolule ei panustaks.“ Ta vaatas kordamööda oma kaaslastele otsa. „Muide, kas keegi teist oskab lennukit juhtida?“

„Lennukit juhtida?“ ahhetas Rheon. „Muidugi mitte!“ Mida Silente ometi mõtles? Rheonil polnud isegi mitte jalgrattalube!

„Räägi enda eest,“ suskas Miah, „seni, kuni lennuki süsteem ei ole keerulisem kui Douglas DC-3 või Douglas C-47 Skytraini oma, saab Jonathan hakkama.“

„Jonathan?“ pahvatas Rheon. „Jonathan saab, aga kas ka sina saad?“

„Ära ole selline nannipunn ja usu minusse,“ soovitas Miah, „sest mina olengi Jonathan, vähemalt olin kunagi.“

„Kas sul on lõhestunud isiksuse sündroom?“ kaebles Rheon. Tõsiselt, aina hullemaks läks, nad olid juba lennuväljale sisenenud ja jaamahoone uksed avanesid nende ees.

„Ei, ma olen lihtsalt kloonvampiir, kunagi räägin ma sulle selle loo ära, aga mitte praegu.“ Miah kohendas oma ülikonnajakki, mis oli nii räpane, et sellega poleks kõlvanud isegi mitte põrandat pühkida. „Silente, sa ei mõtle ometi tõsiselt, et me varastame Riley Rayguni eralennuki?“

Silente muheles ja suudles möödudes ühe lennujaamas töötava tütarlapse kätt, viies Rheoni mõttele, et kui ta oleks kunagi Silentelt küsinud, kelleks ta eluajal saada tahtis, oleks see vastus olnud näitleja. „Ma ei pea midagi tõsiselt mõtlema, selleks, et teada, et te teete seda, aga ma kardan, et DC-3 ja C-47 on selle lennukiga võrreldes vanaraud, praegu on aasta 2027 ja keegi ei lenda enam eelmise sajandi esimese poole lennukitega!“

„Lennata tuleb stiilselt,“ väitis Miah.

„Hindenburg lendas ka stiilselt,“ kostis Silente selle peale. „Ime, et sa ei ütle, et tahaksid tsepeliini juhtida!“

„Kust sa tead, et ei taha?“

„Me oleme kohal,“ katkestas Rheon neid ning Miah ja Silente märkasid, et nad on jõudnud Riley Rayguni eralennuki juurde, milleks osutus väike Cessna 172S. Nad kuulsid oma selja tagant piloodi hüüdeid, kes oli jaamahoone kohvikust välja tormanud, kohvitass ikka veel käes ja kohvipaks särgi peal, ning kes kavatses takistada Riley Rayguni lennukisse istumast ja surmasõlmi tegemast ning neid tervele maailmale näitamast, kuid Silentel olid teised plaanid, ta andis neljandale turvamehele kiire käsu ning kuulekas mees tormas piloodi poole ja surus ta külmale maandumisrajale pikali. Üksik kohvitass veeres Silente jalgade juurde, kes sellel kõrva küljest astus ja eemale lükkas.

„Kuulake mind, Rheon ja Miah, minge nii kaugele ära kui suudate ja täitke oma kohust. Mul on kahju, et ma ei saanud teid Omega suhtusvõrgustikus oma sõbraks lisada, aga kui kõik hästi läheb ja te antikristuse peatate, kohtume me veel, kui kohtumõistmise aeg kätte jõuab.“ Ta kratsis oma kukalt. „Politsei võtab Riley Rayguni varsti vahi alla ja ma olen kindel, et nad keskenduvad mõnda aega sellele, et uurida välja, kas ta teab teie sihtkohta, ja ei hakka teid otsima enne, kui on selgeks saanud, et ta ei tea midagi, sest selleks kuluks meeletuid ressursse, kuna nad peavad tegema koostööd paljude riikidega.“

„Politsei politseiks, ma kardan rohkem Millenniumi Madusid, nad võivad teda piinama hakata,“ arvas Miah.

„Oh, ei nad hakka, küll nad ära tunnevad, et keegi ta seestas, ja kui ka ei tunne, siis näitlemiseks pole nagunii kõiki sõrmi ja varbaid vaja, nii et...“

„Silente!“ oli Miah kohkunud.

„... või muid kehaosi, kui sinuga tehtu peale mõelda, “ jätkas Silente süüdimatult, „aga tänapäeval saab lapsi ka adopteerides, ja...“

„Kas sa jätad praegu meelega mulje, et ma olen kastreeritud?“ urises Miah, kuid Silente ei jõudnud talle vastata, sest kaugusest hakkasid kostma sireenid ning hetkegi kaotamata lükkas Silente nad lennuki poole, mille redel oli alla lastud, nii et nad said kohe lennukisse ronida. Veri kohises Rheoni kõrvus, kui ta Miah’ järel mööda redelipulki ülespoole ukerdas, kuid Miah’ käsi, mis temast kinni haaras ja ta üles tõmbas, oli nii külm, et jahutas pisut tema adrenaliinisööstu. Miah lükkas Rheoni ühele kolmest reisjatele mõeldud istmest, sundides teda kohe turvavööd kinni panema,  ning noormehel ei jäänud muud üle, kui tema käsku täita, maha istuda ning oodata, kuni lennuk õhku tõuseb.

Silente seisis lennuki kõrval, karjudes neile hüvastijätuks „Arrivederci!“ ning „Addio!“ ega teinud väljagi politseinike hordidest, kes autodest välja tulid ja tema poole sööstsid, et Riley Rayguni arreteerida. Nende pilgud kohtusid hetkeks ja Rheon lootis kogu südamest, et Silente suutis lugeda sel hetkel tema silmadest välja kogu tänu, mida messias tundis selle võimaluse eest, et ta oli leidnud endale Silentes hea sõbra, ning siis ilmus Riley Rayguni suunurka naeratus ning ta varises maha, enne kui ühegi näruse võmmi käed teda puudutada jõudsid.

Kummitus seisis tema kõrval, vaadates kahetsusega, kuidas kuulus täht magades ilastama hakkas, andis siis Rheonile au ja osutas käega ülespoole. Rheon ei saanud aru, mida Silente silmas peab, kuid siis käis tema kõhust läbi nii tugev jõnksatus, et talle tundus, nagu oleksid kõik tema kõhuõõnes olevad elundid oma asukohta vahetanud ja ta jäi õhuhaigeks samal hetkel, kui lennuk õhu tõusis, pöörates ennast tagurpidi, nii et Rheon oleks ilma oma turvavööta prantsatanud lennuki põrandale, millest oli saanud lagi, ja oma kaela murdnud.

„Tuline kurat!“ vandus Miah, kui nad läbi õhu keerlesid ning Rheon sulges silmad, et mitte näha, kuidas maa ja taevas tema ümber pöörlevad, ning pani kogu oma jõu soovi, et lennuk enam ei uperpallitaks, kuni teda ümbritsev rappumine viimaks lõppes ja ta kuulis, kuidas vampiir imestusest õhku ahmis.

„Kuidas sa seda tegid?“ küsis ta.

„Tegin mida?“ ei saanud Rheon aru.

„Sa pöörasid lennuki õigetpidi!“

„Kas tõesti?“ oli Rheon imestunud.

Tema soovist oli piisanud, et Miah suudaks saavutada lennuki üle kontrolli, aga ta ei olnud suutnud päästa tüdrukut, kellest ta hoolis.

Rheon ei küsinud Miah’lt, kuhu nad teel olid, sest praegu luges vaid see, et nad olid Ameerikat selja taha jätmas. See, mis neid ees ootas, oli teisejärguline, sest Rheon aimas, et selles lennukis veedetud aeg on tema viimane rahulik aeg elus. Rheon pelgas, et kuna Riley Rayguni lennuk on on radaril näha, saadetakse hävitajad neid alla tulistama, aga seda ei juhtunud ja nende lend kulges aeglaselt ja üksluiselt sügavas pilvevatis, mis mõjus palju üle elanud messiale uinutavalt.  Selle asemel, et vaadata, kuidas Miah mõõdikute, kangide ja nuppudega heitleb ja oma alahuult närib, libises Rheon tukastusse ning ärkas alles siis, kui nad liuglesid üle mere sügavsiniste lainete ning noormees silmas kaugel horisondil esimesi päikesekiiri, mis langesid veepinnale nagu merenümfi kullast juuksed ja olid nii võluvad, et ta oleks võinud neid vaatama jäädagi.

„Kus me oleme?“ päris ta ringutades, imestades, et ta oli nii rahulikult maganud, kuigi tema elu oli teinud nii suure kannapöörde, et sellest oleks piisanud, et temalt kõigiks tulevasteks öödeks uni röövida. „Kas see on Vaikne ookean?“ Kui  suur sellise lennuki kütusepaak õige oli ja kas neil ei olnud juba aeg seda tankida?

Huvitav, kuidas peruulased või tšiillased oma õhupiiri rikkumisse suhtusid?

„Atlandi ookean,“ vastas Miah ja tema käed, mis lennuki juhtimiskangist hoidsid, värisesid nii tugevasti, et lennuk rappus süütute tuuleiilide käes nagu paberist tuulelohe, kuigi Rheon ei olnud varem turbulentsi täheldanud. „Ma arvan, et me oleme Portugali lähedal, sest me oleme kindlasti üle 3000 miili lennanud, aga ma ei ole kindel, kaugele meil veel minna tuleb.“ Tema sõrmed libisesid mööda lennuki armatuurlauda, otsides midagi, kas mingit lülitit või seadeldist, ning pinge tema näol süvenes iga mööduva sekundiga.

„Mida sa otsid?“ küsis Rheon.

„Ma juba leidsin selle ja tegin kindlaks, et see ei tööta.“

„Millest sa räägid?“

„Autopiloodist!“ röögatas Miah ning sellel hetkel ilmus tema kahvatule põsele päikeselaik, mille alt hakkas tõusma suitsu. Rheon vaatas õudusega, kuidas Miah’ näole tekkisid paised, mis mööda tema nahka levisid ning mille seest purskas välja vedelikku, mis lõhnas nagu väävel, see lõhn oli otsekui kõrbenud ihu ja meeleheite segu.

„Päikesetõus,“ sosistas Rheon samal hetkel, kui Miah, kes oli loodud kõndima öises pimeduses, lennuki piloodiistmel kokku varises ning teadvusetult lennuki armatuurlauale vajus. Tema kõrbev nahk pildus sädemeid, mis vampiiri riided põlema süütasid, ning hetke pärast oli temast saanud säraküünal, mis ähvardas ära põletada mitte ainult iseenda, vaid kõik, mis oli tema ümber.

Lennuk täitus paksu suitsuga ning Rheoni valdas paanika, kui talle meenus, kuidas ta oli olnud väiksena üksinda tädi Yuri korteris, kui majas ootamatult tulekahju puhkes, ning kuidas ta oleks oma elu kaotanud, kui üks tuletõrjuja teda viimasel hetkel akna kaudu põlevast hoonest välja ei oleks kandnud, kuid ta ei tohtinud lasta end mälestustel halvata ning virutas lennuki ukse jalaga lahti, et õhu saada. Tema ja Miah paiskusid lennukist välja, langedes läbi õhu sileda ja surmavalt ohtlikuna näiva veepinna suunas, ning Rheon tundis seda vaadates, et vette kukkuda ja uppuda oleks ilus surm, aga ta ei saanud seda endale lubada, sest siis sureks ka Miah, kelle keha nilpsasid endiselt leegid, mis tahtsid teda tuhaks põletada, ning ta ei saanud lasta sellel sündida, sest isegi kui Rheon vampiiri ei usaldanud, oli temaga jäämine ainus võimalus kunagi Leanne tagasi saada.

Samal hetkel, kui Rheon Miah’ käest haaras, neelas külm merevesi nad endasse, tirides neid mõlemaid põhja suunas, nii et Rheon kaotas päevavalguse silmist. Tema kopsud olid vett täis ja selle loksumine tema sisemuses mõjus samasuguse tulena, mis Miah’t kõrvetanud oli ja mille soolane merevesi kustutanud oli, kuid ta ei tohtinud sellele alla vanduda, vaid pidi sellega võitlema, ning kogu oma jõudu kokku võttes vedas ta nad mõlemad veepinnale ning ümbritses Miah’ mõttejõul nähtamatu risttahukaga, mis peegeldas päikesevalgust ning kaitses Miah’t selle hävitava mõju eest.

Poiss oli saanud tules nii palju kahjustada, et tema riietest olid järel vaid keha külge kõrbenud õhukesed ribad ning Rheon ei suutnud tema näol eristada, kus oli olnud nina ja kus huuled, kuid juba oli näha, kuidas Miah’ liha ennast taastama hakkab ning Rheon pööras pea ära, et seda mitte näha, kuna tema pea käis äsjasest maagia kasutamisest ringi. Ta kartis, et nii verine vaatepilt võib ta oksendama panna ning ta ei tahtnud Atlandi ookeani reostada, mis siis, et ta oli seda juba teinud, kui lasi sellesse uppuda täiega normaalsel lennukil, mis oleks veel palju aastaid tibimagnet olnud.

Riley Rayguni eralennuk oli teel merepõhja ning Rheon teadis, et tema ja Miah ei saa jääda ootama, kuni mõni merel sõitev alus, mis lennuki kukkumist pealt nägi, kohale jõuab, vaid nad pidid jätkama teekonda Portugali suunas. Messias ei mõistnud, miks tahtis Miah Portugali minna, kui see oli üks soojade Lõuna-Euroopa maade pärle, mitte mõni külm ja kõle kolgas, aga tema geograafiateadmised ütlesid talle, et Portugal on värav Euroopasse ning et Miah võis kavatseda Portugali kaudu mõnda teise Euroopa riiki sõita.

Rheon pani mängu kogu oma võimekuse, et oma tiibu ilmuma panna, aga näis, et selleks oli vaja rohkem jõudu, ning viimaks manas Rheon esile samasuguse nähtamatu plaadi, nagu ta varem koolis kasutanud oli, muundas selle nähtavaks lendavaks vaibaks ning sellele rätsepaistes maha istunud, lisas ta Miah’t ümbritsevale risttahukale sanga ja andis sellele kristallkohvri kuju. Miah lebas selles otsekui väga kõvasti vatti saanud Lumivalgeke, kellel oli seljataga elu kõige rajum pidu seitsme alkohoolikust, narkomaanist ja seksisõltlasest pöialpoisiga, ning kui Rheon oli kohvrisangast kinni haaranud ja kohvri enda kõrvale asetanud, soovis ta, et nad jõuaksid elusalt ja tervelt Portugali kohale, ning tema lendav vaip vihises läbi õhu, nagu mõtleks ta oma peaga.


Miah avastas ärkamise järel esimese asjana, et ta on linaga kaetud ning teda haaras hirm, et ta on kirstus, aga kui ta jalule tõusis ja ringi vaatas, nägi ta, et oli lamanud vanal diivanil, mis nägi välja nii, nagu oleks taksikoer üritanud selle sisse urgu kaevata. Teda ümbritses lilleliste seintega tuba, mis oli nii prügi täis, et Miah tundis selles paigas ära mahajäetud maja, ning ust silmanud, kõndis ta selle juurde ning astus välja tänavale, ainult selleks, et sensatsiooni põhjustada, sest kaks tüdrukut, kes temast möödunud olid, olid järsult seisma jäänud ja portugali keeles karjuma hakanud, lüües risti ette.
„Transviado!“ kisendasid nad ning Miah oleks neid ammulisui vaatama jäänud, kui üks võõras noormees, kellele oli kaabu nii sügavale silmile vajunud, et tema nägu vaevalt näha oli, tema küünarnukist ei oleks haaranud ja teda tagasi nelja seina vahele lükanud.

„Mul on hea meel, et sa ärkvel oled, aga kas see annab sulle õiguse nudistiks hakata?“ nõudis Miah’ abistaja, kelle hääles ta Rheoni oma ära tundis.

Miah märkas ehmatusega, et tal ei olnud mitte midagi seljas, kuid selle asemel, et enda alastust kiiresti oma kätega varjata, pigistas ta oma käed rusikasse, leides, et tüdrukutel ei oleks olnud vaja nii kõvasti karjuda, sest tal ei olnud mitte midagi häbeneda.

Nähes, et Miah ei kavatse talle vastata, haaras Rheon rõivaesemed, mille ta ettevaatlikult kokku oli voltinud, et need kortsu ei läheks ja mis olid mõeldud asendama Miah’ ära põlenud hilpe, ja heitis need hoolimatult Miah’ suunas, nägu sama vihane nagu naisel, kes oma abikaasa asju maja aknast välja loobib. „Pane ennast riidesse, ma ei kavatse enam minutitki sinu paljast tagumikku vahtida! Mul läks mitu tundi aega, et leida koht, kus me ennast ajutiselt varjata saaksime, ning sa andsid praegu kõigile teada, et nende naabruskonnas tegutseb pervert!“

„Miks minu tagumik sulle ette jääb, kui ma ei ole seljaga sinu poole?“ Paslikum oleks olnud pärida, kus tema ja Rheon on, aga äsja virgununa oli Miah liiga uimane, et keskenduda millelegi muule kui sellele, mida sülg suhu tõi.

„Ma nimetasin tagumikku, et mitte nimetada midagi muud!“

„Kes käskis sul mind üldse lahti riietada?“

„Oleksin ma sind lahti riietanud, oleks kõik korras, aga ma pidin hoopis sinu põlenud naha küljest riideribasid ära kiskuma, nii et sa võiksid mulle tänulik olla!“

Alguses ei saanud Miah aru, mida Rheon silmas pidas, aga siis meenus talle nende põgenemine ja kuidas nad olid lennanud lennukiga üle Atlandi ookeani, kui koitma oli löönud, ning kuidas päikesekiired olid valmistanud talle põrgupiina, mis oli liiga suur, et sellega võidelda.

„Mis juhtus?“ päris ta vaikselt ning kompis ettevaatlikult oma käsivart, nagu kardaks ta, et sellest tungivad välja punased ja surmavad leegid.

„Sa jäid oma päevasesse unne, kui päike tõusis, ja kuna su keha läks põlema, kukkusime me  lennukiga alla, sest mul ei olnud võimalik samal ajal sind aidata ja piloodiks õppida. Ma tõin meid Portosse, et me saaksime plaani pidada, mida edasi teha, aga ma tean juba, kuhu me minema peame.“

„Porto on hea valik,“ möönis Miah, „kuigi ma kavatsesin minna Bragasse.“

Aga kuhu Rheon minna kavatses?

Üle oma kodumaa linnade liueldes oli Miah mõelnud põhjalikult Silente sõnadele ja Naini Taaveti ilmutusele ning jõudnud järeldusele, et Naini Taaveti ilmutus pidi puudutama paika väljaspool Ameerika Ühendriike. Ameerika Ühendriigid ja selle kunagiste kolonistide alad moodustasid Uue Maailma ning kristlus oli jõudnud sealsete inimesteni rohkem kui tuhat aastat pärast seda, kui see Rooma Impeeriumi aladelt välja murdis ning Miah’l oli raske uskuda, et taevaväravad asuvad kohas, kus oli nii kaua kummardatud paganlikke jumalaid ja nende nimel verd valatud. Enne, kui Miah tänu Jonathanile Naini Taaveti õpetustega tuttavaks sai, oli ta arvanud, et taevaväravad peavad asuma maal, kus Jehoova Jumal sündis, nimelt seal, kus asusid praegu Iisrael ja tema sõjakad naabrid, aga võimalik, et taevaväravad ei olnud ühe koha külge köidetud, vaid võisid Jumala soovi järgi liikuda, ning nad olid määratud asuma külmal maal alles siis, kui on tulnud see, kes nad leida suudab ja Miketzi mäesüdamest välja tõmbab, ning karmid jäised tingimused olid kahtlemata vajalikud selleks, et messias saaks oma väärtust tõestada. Miah oli seedinud mõtet, et neid võib oodata ees reis kas Venemaale või Islandile ning otsustanud, et üheksa aastat tagasi Euroopa Liidu liikmeks võetud Islandist on sobiv alustada, kui tema ja Rheon on oma jala turvaliselt üle Schengeni viisaruumi lävepaku tõstnud, sest Venemaa oli palju suurem ja vajas põhjalikumat avastamist, aga Rheonil tundusid olevat teised mõtted.

Miah uuris riideid, mille Rheon talle välja oli valinud, ning oli sunnitud tõdema, et lilla T-särk ja kollased püksid ei sobinud omavahel üldse kokku, mis siis veel punasest päkapikumütsist, mille jaoks oli liiga vara, sellega ühte komplekti kuuluvast sallist ja tepitud pruunist jopest rääkida, aga et Rheoni mitte ärritada, pani ta riidesse, nagu noormees palunud oli. Hea seegi, et temal ja Rheonil aluspükste osas üks maitse oli, muidu oleks ta küll tundnud ennast nagu viimane nannipunn.

„Miks sa mulle kaamelikarvadest rüüd ja nahkvööd ei toonud?“ ei suutnud ta siiski torkamata jätta.

„Mida kõike sa ei taha, kas otsin sulle rohutirtse ja metsmett ka?“ ei jäänud Rheon vastust võlgu.

„Ei, aga üks süütu neitsi oleks küll kena, mulle meeldib puhas veri,“ nöökis Miah endale salli kaela sidudes ja Rheoni nägu muutus sel hetkel nii vihaseks, et Miah kartis, et on liiga kaugele läinud, aga siis võttis Rheon mütsi peast, nii et Miah nägi, et ta oli oma juuksed mustaks värvinud ja pannud ette suured traatraamidega prillid, et oma välimust moonutada, ning tõmbas oma rinnataskust välja põlenud servadega paberilehe.

„Mis see on?“ küsis ta.

„Sinu onu kiri,“ kostis Rheon. „Kas sa polegi seda lugenud?“

Miah’ nägu oli nagu üks suur küsimärk. „Onu Marcus ütles, et ta kirjutas mulle, aga ma ei näinud seda kirja kunagi. Mis seal seisab?“

„Ma arvan, et sa tead,“ kostis Rheon süngelt. „Mul on kahju, Miah, ma ei oleks kunagi selle peale tulnud, et sinu lugu võib nii keeruline olla, see on veel hullem kui minu oma.“

„Ma ei küsinud seda,“ kärkis Miah, kes ei tahtnud, et teda haletsetakse, kuigi just nimelt seda ta küsinud oligi. „Ma küsisin hoopis, kuhu onu Marcus meid saata tahab?“

Onu Marcus oli kirjutanud juhuks, kui ta ei peaks elusalt Fargost tagasi tulema, Miah’le kirja, milles ei selgitanud mitte ainult, kes Miah on, vaid ka seda, mida ta ilma temata edasi peab tegema, ja oli selle kirja Miah’ taskusse torganud, et poiss teaks, et tal on koht, kuhu minna. Miah ei kavatsenud mõtet Islandile ja Venemaale minemisest ainult selle pärast maha maha matta, et Millenniumi Maod võisid seda aimata, aga tema ja Rheon vajasid aega, et oma teekonna jaoks plaanid paika panna ja vajalikud ettevalmistused teha, sest samamoodi, nagu keegi ei saanud lihtsalt Mordorisse jalutada, ei saanud keegi suunduda maailma kõige olulisemasse paika, kaks kätt taskus.

Ootamatult leidis Miah end soovimast, et nad võiksid kõik muu unustada ja kohe Venemaale minna, sest...

„Sinu onu kirjutab, et me peame minema Eestisse ja otsima üles naise nimega Arya Frankovna Romanova,“ lausus Rheon, pühkides sügava mõtte, mis Miah’ peas kuju oli võtnud, minema, nagu poleks seda olnudki, „kelle me leiame Kopli kabareest nimega Roman Arrow.“

Miah pilgutas silmi. „Kas see on kõik?“

Rheon noogutas. „Jah.“

„Nii lühike juhend on onu Marcusest väga rumal,“ kortsutas vampiir kulmu ja hakkas ümber diivani kõndima, „meile on sellest vähe kasu, sest ilma täpsemate koordinaatideta ei oska me piisavalt kiiresti selle naise asukohta määrata, ja valedesse kätesse sattudes on see ohtlik informatsioon. Kui Millenniumi Maod oleksid selle kirja leidnud, oleks neil kohe teada olnud, et...“ Ta vakatas. „Pea, ma arvan, et ma tean, kes see naine on! Ta on mu onu kirjasõber! Issand jumal, miks me tema juurde peame minema?“ Vaevalt oli Miah Jumala poole pöördunud, kui teda tabas iiveldusehoog, mis meenutas talle, et Jumal ei tahtnud temaga rääkida, ning ta surus hambad kokku.

„Sinu onu kirjasõber?“ imestas Rheon. „Sellisel juhul on ta kindlasti sellises vanuses, et tal on juba vunts ees nagu vene naistel ikka ja ma ei taha, et mingi vuntsidega naine hakkaks meile hommikuks putru keetma!“

Miah eiras Rheoni solvangut vene naiste aadressil ja sai korraga aru sellest, mida kirjas ei seisnud. „Arya Romanova ei saa olla tavaline naine, sest onu Marcus ei seaks teda ohtu, kui ei teaks, et ta suudab sellega toime tulla.“ Talle meenus tema onu teine sõbranna Kannon Hamasaki, kes oli Jonathanile olnud tuntud kui Miyo Fuwa, Miah’le aga kui Shizu Shiratori, ning tervikpilt hakkas tema peas kuju võtma. Kannon oli olnud endine Millenniumi Madude liige ning ka Arya pidi seda olema. Selle pärast oligi onu Marcus naise nime ja asukoha nii julgelt paberile pannud, et Miah saaks ridade vahelt välja lugeda, et Arya Romanova on endine Millenniumi Madude Vennaskonna liige ning pöördunud oma endiste kaaslaste  samamoodi, nagu Kannon nende vastu oli pöördunud. Temal ja Miah’l oli ühine vaenlane ja Miah sisetunne ütles talle, et teine põhjus, miks onu Marcus ta paljastanud oli, oli see, et  kui Arya Miah’t ei aita, teab Miah tema kohta piisavalt palju, et see Millenniumi Madudele paljastada, isegi kui see talle endale kahjuks tuleb, ning jätab samas Aryale piisavalt palju aega, et põgeneda, kuna ilma Roman Arrow’ aadressita võitis ta mitu tundi aega lahkumiseks valmistumiseks.

Miah mõistus töötas nii teravalt, et ta suutis leida oma onu kirja varjatud mõtte ilma, et mees oleks pidanud panema selle kirja mõnes keerulises šifris, mis oleks olnud kõikide Millenniumi Madude liikmete jaoks lapsemäng.

„Ma arvan, et me ei saa selle üle enne otsustada, kui oleme temaga kohtunud, ja ma loodan, et sul ei ole selle vastu midagi,“ kostis Rheon ja tõmbas oma Portugali rahvamustriga pluusi rinnataskust välja kaks piletit, judistades ennast, mõeldes endiselt vuntsidega vene naistele. „Tunni aja pärast istume me rongi peale ja alustame oma teekonda Eestisse. Ma uurisin välja, et me saame terve tee mööda raudteed liikuda ega pea vahepeal laevu ja busse kasutama, kuigi ma kaldun arvama, et mingist hetkest alates on meil mõistlik rong bussi vastu välja vahetada ja niimoodi jälgi hajutada, näiteks siis, kui me oleme jõudnud Poolasse. Mis sa selle kohta ütled?“

„Lennukiga oleks palju parem minna, me oleksime juba öösel kohal ja sellel ajal, kui ma päeval mõnes hostelis magan, saaksid sa Kopli läbi kammida ja Arya Romanova üles otsida, nii et me saaksime teda homme õhtul külastada. Eesti ei ole suur maa ja seal ei tohiks olla kuigi palju Kopleid ja Roman Arrow’sid, nii et...“ Ta hakkas lõbusalt naerma. „Said aru? Seal ei tohiks liiga palju kopleid olla! Ha ha haa!“

Rheon ei saanud aru, aga ta asetas käed rinnale risti, ilme vankumatu. „Lennuk ei tule kõne allagi, aga ära muretse, ma tean juba, kuidas sinu väikest lõunauinakuprobleemi lahendada.“ Messias osutas seina najale ning Miah nägi kohkumuseks seal seisvat raskest tumepruuni lakikihiga kaetud tammepuust surnukirstu, mille kaane sisse oli graveeritud rist.

„Нет!!“ raputas ta järsult pead. „Ma ei kavatsegi pagasivagunisse topitud kirstus reisida!“

„Miks mitte?“ Rheon pani käed puusa. „Kas sa kardad?“

Kas ta kartis? Jah.

Miah vaatas ainiti kirstu, mille sametine katteriie meenutas talle korraga musta keerist, ning oma vaimusilmas nägi ta, kuidas kolm peotäit mulda kirstu kaanele langeb, tekitades heli, milles helisesid surma noodid. Tema käed hakkasid värisema, kui ta kirstu juurde astus, selle põrandale asetas ning selle sisse lamama heitis, toetades oma pea sametkattega padjale ning sulgedes oma silmad, püüdes mitte hingata sisse valgete krüsanteemide, küünlavaha ja kõdu lõhna, mis tema sõõrmetes kõditas. See oli mustalt turult pärit kirst, varastatud mõnest hauast kohe pärast matuseid, ning kui selle kaas ootamatu kääksatusega alla langes, mattes Miah’ risti alla, mis teda põletas, tagus ta oma rusikatega nii kõvasti vastu kirstukaant, et kuulis, kuidas tema sõrmenukid ragisesid, nagu hakkaksid kohe purunema.
Rheon kangutas kirstukaane lahti ning Miah sööstis sellest välja, peites ennast diivani taha ning mattes oma näo kätesse.

„Ära. Palun. Enam. Kunagi. Käsi. Mul. Kirstu. Minna,“ hingeldas ta ning kui Rheon üritas oma kätt tema õlale asetada, tõusis ta püsti ning andis kirstule nii kõva jalahoobi, et see ümber paiskus.

„Ma ei suuda seda uskuda,“ oigas Rheon. „Sa oled vampiir, kellel on klaustrofoobia!“

„Sina oleksid ka ise kirstude peale allergiline, kui sa oleksid ühe korra surnud ja maha maetud!“ teatas Miah, rebis onu Marcuse kirja Rheoni käest ära, kiskus selle tükkideks ning trampis majast välja, jättes endast maha paberitükkide raja. Õnneks ei söönud Portugali tuvid paberit, nii et Rheon sai talle järele joosta, tema ees vabandada ja ta São Bento raudteejaama vedada, olles viimaks Miah’le selgeks teinud, et kirstus magamine on vampiirifilmide ja –raamatute klišee ning et Miah ei pea seda tõsiselt võtma.


Nad sõitsid Portost Lissaboni, Lissabonist Madridi, Madridist Pariisi, Pariisist Berliini ja Berliinist Varssavisse. Öösiti istus Miah rongis Rheoni kõrval, vaadates aknast välja ja imetledes Euroopa maastikke ja maju, mida ta nägi pimedusest hoolimata päevselgelt, päeval aga peatusid nad lähimas linnas, kuhu neil enne päikesetõusu jõuda oli õnnestunud, ning said oma matka alles õhtuhämaruse saabudes jätkata. Neil kulus Varssavisse jõudmiseks mitu päeva kauem, kui Rheon plaaninud oli, aga tal ei hakanud kordagi igav, sest ta oli avastanud, et Püha Vaim oli andnud talle oskuse kõneleda kõiki maailma keeli ning kõik, kellega ta vestles, pidasid teda oma rahva esindajaks ja olid tema vastu lahked, eriti seetõttu, et ta sai esitleda Miah’t kui oma tumma venda, kuna Miah oli viimaste päevade jooksul väga vaikseks muutunud, ning kui ta kirjeldas inimestele enda ja Miah’ reisi läbi Euroopa, mis oli mõeldud selleks, et poiss saaks tunda end täisväärtusliku inimesena, pakkusid inimesed lahkesti neile lugeda oma ajakirju või ajalehti ning jagasid nendega oma toitu.

Saksamaal sai Rheon ajalehte lugedes teada, et teda ja Miah’t peeti surnuks ning ta tundis selle pärast kergendust, kuid teda vihastas, kui koleda pildi Die Berliner Zeitung temast avaldanud oli ja et  teda nimetati  „Leon Wilsoni ja Jeremiah Oakhearti varjatud kaasosaliseks, kelle roll religioonimaailma vastases vandenõus vajab veel lähemat uurimist.“ Bildis oli pikk artikkel sellest, kuidas noor Ameerika filmistaar Riley Raygun otsustas läbi lõigata sidemed oma halva kuulsusega sõprade Rheon Robertsi ja Jeremiah Oakheartiga ja võõrutuskliinikusse minna. Rheon ei olnud kindel, kas võõrutuskliinik tähendas a) võõrutuskliinikut b) Millenniumi Madude peakorterit või c) politsei ülekuulamisruume, aga kui ta Miah’lt selle kohta arvamust küsis, kehitas vampiir õlgu, olles süvenenud prantsusekeelsesse artiklisse, mis kirjeldas tema traagiliste teismeliseaastate rolli terroristiks kujunemisel, ning teatas, et tahaks kordki elus surra nii, et ta ei satuks sellega ajalehe esikaanele.

Miah oli ostnud Pariisist endale Eiffeli torni pildiga paksude kaantega märkmikku, kuhu ta kogu aeg midagi kirjutas, ning kui Rheon selle kohta päris, paljastas Miah talle, et kirjutab raamatu kristluse suurest pettusest, puhastab Leon Wilsoni nime ning saab lahti terroristi mainest, aga kui Rheon talle mainis, et pärast maailma päästmist elavad kõik inimesed paradiisis ja ei vaja midagi nii maiset nagu raamatud, sai Miah pahaseks ja rääkis Rheoniga veel vähem kui enne, lausumata seni, kuni nad hommikul ühes Varssavi hostelis ärkasid ja sealt bussijaama läksid, ainsatki sõna.

Rheoni võlus, mida ta Euroopas nägi, ning ta püüdis seda kõike endale mällu talletada. Viimaste sajandite jooksul olid Euroopa ja Ameerika pidevalt sarnasemaks muutunud, aga Euroopa süda tuksus sellest hoolimata teises rütmis, tema tänavate all olid sooned, milles veri voolas teise kiirusega, ning see õhustik avas Rheoni kõikidele imedele, mida teised millekski ei pidanud. Madridis toimus töötute noorte protest, kuhu oli kogunenud umbes sada tuhat inimest. Ühe Pariisi kiriku ees seisvas trollipeatuses istus burkat kandev mosleminaine ja luges prantsusekeelset ajalehte. Kaks Jehoova tunnistajat pakkusid oma ajakirju Wachtturm ja Erwachtet! ühele naisele, kes tundus nendega vestlemisest üsna huvitatud olevat, siis aga silmas ta oma sõbrannat ja suudles teda kirglikult otse kahvatuks tõmbuvate meeste silme all. Varssavi tänavatel tuterdasid kerjavad mustlased, kes tööpäeva lõppedes oma kargud nurka viskasid ja läksid endale hamburgerit ostma. Vilnius võlus Rheoni oma kullast katoliiklike kirikute kuplite ja kauni arhitektuuriga, Riias hämmastas teda aga modernsete ja traditsiooniliste ehitusvormide segu ja kummaline keel, mis osutus läti keeleks, mis oli Läti riigikeel, kuigi Rheon oli Lätit ekslikult venekeelseks maaks pidanud.

Rheon ei märganudki, millal nad Lätist lahkusid ja Eestisse sisenesid, aga ühel hetkel köhis Miah oma kurgu puhtaks ja hakkas seletama Rheonile Eesti Vabariigi piinarikast ajalugu, nii palju kui ta sellest teadis, ning Rheon sai teada, et inimestena on eestlased väga kinnised ja ei võta võõraid omaks, nii et nende hulka sulanduda on väga raske. Miah selgitas Rheonile, et neile mõlemale on kõige parem, kui nad jäävad kas iseendaks või teesklevad venelasi, sest Miah’ eesti keel ei olnud piisavalt hea, et eestlase rolli välja mängida, ning Rheon nõustus sellega, otsustades, et kõige ohutum on teeselda vene turiste, kuna neid liikus Tallinnas alati palju.

Pärast Tallinna bussijaamas maha tulemist sõitsid nad trammidega, mis olid uued ja läikivad ja tekitasid Rheonis vaimustust, kuna ta polnud kunagi ühtegi trammi lähedalt näinud, katsumisest rääkimata, sadama lähedale ning peatusid ühe päeva ühes kallis hotellis, et natukenegi luksust nautida – sealne pitsa maksis 10 eurot ja burger 12 eurot, kuid Rheon sai oma burgeri tasuta, nagu ka nende majutuse –  kuni pimedus jälle laskus, nii et nad said minna osturetkele ja hankida endale RUSSIA kirjadega joped ja viinakärud, milleta lihtsalt ei saanud, sest nad olid, hmm, turistid, mitte kohalikud tiblad. Viinakärusid enda järel vedades kõndisid nad mööda mereäärt Kalamaja suunas, vaadates laevu, mis üle mere Soome sõitsid, ning ootamatult istus Miah ühele külmale kivile ja puhkes nutma, töinates nii valjusti, et üks mere ääres jalutav paarike, kes ilmselt leidis, et prügihunnikute vahel turnimine on väga romantiline, kannal ringi pööras ja mööda teist rada läks.

„Mis on?“ imestas Rheon. „Kas ma annan sulle viina?“ Messias oli oma rolli hästi sisse elanud, vähemalt enda arust, ja valmistus juba pudelilt korki maha võtma, kuid vampiir raputas pead.

„Viin ei saa ravida seda, mis mul viga on,“ kostis Miah, teadmata, kas pisarad olid tema või Jonathani omad, kuna alates sellest ajast, kui nad olid Eestisse jõudnud, oli ta võidelnud Jonathani mälestustega sellest maast. „Mina ja see maa oleme Jonathani kaudu seotud. Ta käis siin viimati 2009. aastal, aga võrreldes selle ajaga pole selles piirkonnas mitte midagi muutunud ning see tekitab meis mõlemas nostalgiat, kuna ma tean, mida tema nägi, ja see on seesama, mida mina praegu näen.“ Jonathan, Aleksei, Dima, Kristjan, Saša ja Jelizaveta olid külastanud esmalt Aleksei vanavanemaid, kes elasid Ida-Virumaal, ning seejärel olid nad veetnud terve nädala Tallinnas Kristjani vanavanemate juures ja tutvunud selle linna suurimate vaatamisväärsustega. See oli justkui eile, kui nad istusid Aknas, vaadates inimesi, kes ümber Snelli tiigi tervisejooksu tegid, ning turnisid linnahalli katusel, et oma reisist Facebooki pilte panna, ning Jelizaveta oli hakanud kukkuma ning Jonathan oli ta kinni püüdnud ja enda vastu surunud...

See ei olnud Miah’ elu, aga praegu tundus talle, nagu oleks olnud, ja teda kurvastas, et see kõik oli selja taha jäänud ja et mälestused, mis tal olid, ei olnud midagi enamat kui pelgalt mälestused, sest ta ei pidanud kunagi saama minna sõprade juurde, kes ei olnud tema sõbrad, ja ühes nendega ka...
„Kui sa viina ei taha, siis kas sa tahad, et ma lööksin pudelikaela läbi sinu südame?“ päris Rheon ja Miah tõusis kivilt püsti ning äsas ühele väiksematest kividest jalaga, nii et see läbi õhu lendas ja valju sulpsatusega räpasesse kaldaäärsesse merevette maandus.

„Miks sa pead nii küüniline olema?“ haugatas ta ning surus oma huuled kõvasti kokku, et mitte öelda Rheonile välja, mida ta temast mõtles, sest vihastumine ei olnud üldse zen. Rheon nautis ilma mingigi kahtluseta Miah’ piinamist ning parim, mida Miah teha sai, oli sellele mitte tähelepanu pöörata, aga see oli väga raske, kuna Rheoni isiksus häiris Miah’t. Rheoni väikesed võlutrikid nagu kõikide maailma keelte oskamine, teenindajate veenmine, et tema ja Miah peavad kõike tasuta saama, ning passikontrolöride kõrvale juhtimine olid toredad küll, aga kui tal nii palju vunki oli, siis miks ei oleks ta võinud seda Leanne’i päästmiseks kasutada?

Miah oli endal peale Leanne’i tapmise pärast vihane ning veel vihasem Rheoni peale, et ta oli lasknud sellel sündida. Hetkeks kerkis tema silmade ette pisut teistsugune stseen, kui see, kes surevana põrandal lamas, oli Jelizaveta, ning see, kes teda ründas, oli Rheon.

Miah oleks ta päästa suutnud, tema ei olnud selline nagu Rheon.

Tänavalaternad olid juba kustunud, kui Miah ja Rheon viimaks Roman Arrow’ ette jõudsid. Kabaree asus futuristliku disainiga kahekorruselises majas, mille välisilme ühendas endas ka 19. sajandi lõpu Prantsuse arhitektuuri elemente. Plakat ukse kõrval kuulutas, et sel õhtul toimub kabarees särtsakas muusikalietendus ning kõikidele meestele on sissepääs keskööni poole hinnaga. Miah’t ja Rheoni see ei  puudutanud, kuna nad said tasuta sisse, olles kabaree turvameest ka eelnevalt veennud, et nad on mõlemad täisealised, ning kabaree uste taga avanes neile maailm, mis meenutas stseeni mõnest vanast tulevikku kujutavast filmist.

Miah poleks kunagi arvanud, et keeruliste metallist konstruktsioonide peale tõmmatud pits võib hea välja näha, aga see nägi.

„Mis teema selle steampunkiga on?“ päris Rheon kabarees ringi vaadates.

„Ma ei usu, et sa sellest mõistest õigesti aru saad,“ pomises Miah, kelle vaimusilma kerkis sel hetkel pitspesusse riietatud hiiglaslik robot, „aga mul pole aega sulle seletada, me peame Arya Romanova üles otsima. Ta võib olla kus tahes, nii baarileti taga, külastajate seas kui ka laval.“

„Ma ei usu, et ta külastajate seas on,  kui ta ei ole just igaõhtune külastaja ning sinu onu seda teab,“ arvas Rheon, „aga iial ei või teada. Kas lähme lahku ja alustame otsimist?“

„Ei, jääme kokku, nii on kõige kindlam,“ arvas Miah. Nad alustasid Arya otsimist baarileti ääres, mille taga olid Mademoiselle Lysbet, Mademoiselle Annika ja Madame Olja, kellest ükski ei olnud Arya, küsisid nime mõnelt tantsunumbreid vaatavalt naiselt, kelle kõigi vastus ei pakkunud neile huvi, ning võtsid istet lava ees oleva viimase vaba laua taga, vaadates, kuidas lavale olid astunud kuus naist, kes kõik kandsid mustast nahast, sama värvi sametist ja värvilistest lehvidest valmistatud lühikesi ja seksikaid kostüüme, et esitada „Cell Block Tangot.“

Pop! Six! Squish! Uh uh, Cicero, Lipschitz!
Pop! Six! Squish! Uh uh, Cicero, Lipschitz!
Pop! Six! Squish! Uh uh, Cicero, Lipschitz!

Nende liigutused olid sensuaalsed, vabad igasugustest normidest, ning Miah jäi neid ainiti vaatama, märgates, et tema pilk jäi ikka ja jälle peatuma kõige lühemal laval oleval naisel, kes kandis kõrgeid Dominatrixi-tüüpi saapaid kelle must korsett nööris tema piha niimoodi kokku, et ta meenutas Miah’le nukku, ja kuigi tema tantsuoskus oli kõigi teiste esinejate omast parem, oli tema puhul selgesti näha, et ta mängib rolli, mitte ei ole saavutanud ühtsust sellega, keda ta kehastab.

See naine oli valvel.

Mida kauem Miah seda naist vaatas, seda enam hakkas talle tunduma, et nad on ammused tuttavad. Ta tõmbas sügavalt ninaga õhku, teades kiiresti, milline paljudest õhus hõljuvatest lõhnadest kuulub sellele naisele, see oli segu õrnalt feminiinsest ja tugevalt maskuliinsest, liialt müstiline, et olla maine.

My sister, Veronica and I had this double act
And my husband, Charlie traveled around with us
With the last number in our act
We did 20 acrobatic tricks in our world

One two three four five, splits, spread eagles
Flip flops, back flips, one right after the other
Well, this one night we were in Cicero

The three of us, we were in this hotel room
Boozin' and havin' a few laughs and we ran out of ice
So I went out to get some

Miah’ ja naise pilgud kohtusid. Poiss nägi, kuidas tema silmad suureks läksid, kui ta Miah’ä ära tundis, ning ta nägi nendes sama toorest hirmu, kui oli näinud Jonathan ühe teise inimese silmades palju aastaid tagasi. Iga inimese hirm oli isemoodi ning see hirm kõneles vampiiriga, öeldes, kellele Miah otsa vaatab, ning ta ahmis õhku, nagu oleks ta janusse jäetud, sest maailmas, kus kõik oli võimalik, oli ta midagi sellist kõige vähem oodata osanud.

I come back, open the door
There's Veronica and Charlie
Doing number seventeen, the spread eagle

Well, I was in such a state of shock, I completely blacked out
I can't remember a thing, it wasn't until later
When I was washing the blood off my hands
I even knew they were dead

„Velma Kelly on Arya Romanova,“ suutis ta viimaks kähedalt öelda, kuid need viis sõna väljendasid vaid murdosa sellest, mida Rheon teadma pidi.

They had it coming
They had it coming
They had it coming all along
I didn't do it
But if I'd done it
How could you tell me that I was wrong?

Arya Romanova tõstis oma sõrmed suu juurde ja vilistas, tuues kuuldavale lühikese ja pikkade vilede kombinatsiooni, mis kadus kõigi kabaree külastajate jaoks muusikasse, kuid mitte kahe turvamehe jaoks, kes Miah’st ja Rheonist kinni haarasid ning relvad, mis nendele vastu selgroogu suruti, lämmatasid nende vastupanu, nii et nad kõndisid sinna, kuhu neid juhiti, jõudes välja halvastivalgustatud betoonseinte ja –põrandaga ruumi, mille uks nende selja taga kinni langes ja nad peaaegu pilkasesse pimedusse jättis.

„Mis see veel pidi olema, KGB?“ oli Rheon pahur.

„Hullem veel,“ pomises Miah, kui sõnad, mida ta ütlema oleks pidanud, et Rheoni valgustada, end tema keele külge kleepisid ja sealt lahkumast keeldusid. „Arya Romanoval on paha tuju.“

Nad ootasid mitu minutit, enne kui naine nende juurde tuli, kandes endiselt sama riietust mis laval, ning ta ei pööranud Rheonile mingit tähelepanu, vaid silmitses ainult Miah’t, otsekui tahaks ta talle oma pilguga väljakutse esitada, ning Miah võttis selle vastu.

„Arra...“ pöördus ta Arya poole.

Arya jalalöök tabas Miah’t näkku sellise hooga, et tema lõualuu raksatas ning ta varises maha, kui valu mööda tema pead levis, nii metsik, et ta ei suutnud selle leevendamiseks isegi mitte karjuda.

„Ära võta isiklikult, Jeremiah,“ ütles Arya ühteaegu nii jäiselt kui ka magusalt, „see oli sinu onule mõeldud. Ega sa haiget ei saanud?“

Ouch...

Vaat sellepärast ongi libahunt parem olla - ebamugav on ainult üks kord kuus. Vampiir olles võid iga hetk põlema minna

Libahundid on ka lahedad, näiteks professor Lupin ja Jacob, aga vampiirid meeldivad mulle nendest rohkem, mis siis, et nende "elu" on pidevalt ohus  

Egilbert ei ole germaani rahvaste legendaarne imemõõk, see on minu väljamõeldis, ning Bangladeshi 2008. aasta maavärin ei olnud nii mastaapne.

Mulle tundub, et Arya ja Miah moodustavad hea meeskonna ja ma loodan, et Aryast saab sellest osast alates sama huvitav tegelane kui Arra oli  

Selles osas tutvustan ma uut maailma loomise teooriat, mis põhineb osaliselt ühel asteekide teoorial.

Selle osa pealkiri on vihje Rick Riordani Camp Half-Bloodile ja vihjab sellele, et kui sellised tegelased nagu Arya, Miah ja Rheon kokku saavad, võib kõike juhtuda, nii häid kui halbu asju. Kursiivis laulusõnad on pärit Iirise laulust "Chinaberry Girl".

Enjoy!
**


Osa III: Camp Half-Brain


20.

So full of grace
A pretty face
In your embrace swords shall fall...
 
 
Higi kogunes Arya kostüümi alla ja kleepis selle tema naha külge nagu kärbsepaberi, kuid naine püüdis sellest mitte välja teha, sest raske oli säilitada külma närvi, kui sa higistasid nagu siga, ja kuna ta ei suutnud higistamast lakata, pidi ta selle peale võimalikult vähe mõtlema, et mitte Jeremiah Oakhearti ja Rheon Robertsi ees vankuma lüüa. Aryal oli piisanud vaid ühest pilgust Rheoni seljale, et tunda temas ära Morieni poeg, sest tema kehahoiak oli täpselt nagu Jacksonil, ning Arya ei olnud valmis kohtuma noormehega, kes kavatses tappa tema parima sõbra, et maailma päästa.

Arya jaoks oli Rheoniga kohtumine nagu kohtumine Harry Potteriga enne seda, kui viimasest Äravalitu sai, sest Jackson oli Voldemort ja Arya oleks hea meelega Surmasööjana elanud, kui Jonathan Dwyeri kloon Jeremiah Oakheart ei oleks lunastajat tema kabareesse toonud. Arya oli vahetanud oma hinge Sebieliga sõlmitud lepingu vastu ning lasknud Morien-Sebielil antikristusena tagasi maailma tulla, et Jackson saaks elada, mis tähendas, et ta oleks võinud Rheoni luuaga vehkides välja kihutada, aga südametunnistus ütles talle, et Jackson mõistaks, kui ta tema poega aitaks.

Loomulikult ei olnud mingit garantiid, et Rheon suudab Morien-Sebieli peatada, nii et Arya võis alati oma südames loota, et ta ei saa sellega hakkama.

„Arra...“

Ah jaa, õige küll, veel enne, kui ta oli märganud Rheoni, oli ta avastanud end keset tantsu vahtimast tõtt Jeremiah’ga, kelle koht ei olnud seal, ning tema ootamatu ilmumine oli elustanud kõik Arya vanad hirmud, mis unenägudes siiamaani tema juurde tagasi tulid.

Ainult ühest Jeremiah’ sõnast piisas, et Aryat tasakaalust välja viia, ning korraga ei olnud ta enam paanikatoas seisev naine, kelle seljatagust kaitsesid rammumehed Ivan ja Jegor ja kellel oli enda ees seisjate üle võim, vaid hirmunud neljateistkümneaastane poiss, kes vaatas, kuidas Jonathan Dwyer, keda ta oli tundnud vaid lühikest aega, kuid kellega tal oli tekkinud usalduslik side, surnuks piinatakse, ning ta tundis, kuidas tal pea ringi käima hakkab. Jeremiah ja Jonathan olid nii sarnased, et neil oli raske vahet teha, ning korraga tundis Arya meeletut viha, et Jonathan oli julgenud surra, aga mitte surnuks jääda, ja enne, kui ta arugi sai, oli ta Jeremiah’le jalaga näkku virutanud.

Arya oli keelanud Marcust Jeremiah’t tema juurde saatmast, kuid mees ei olnud teda kuulanud ning Arya soovis, et võiks ta oma kätega ära kägistada.

„Ära võta isiklikult, Jeremiah,“ ütles ta, püüdes oma häält rahulikuks sundida, „see oli sinu onule mõeldud. Ega sa haiget ei saanud?“

Jeremiah püüdis sellele vastata, kuid suutis tuua kuuldavale vaid üksikuid silpe. Rheon kummardus poisi kõrvale maha ning kompis käega Jeremiah’ lõuga, püüdes tema hambaid kokku vajutada, kuid see ei õnnestunud.

„Sa ajasid tema lõualuu paigast ära!“ süüdistas ta Aryat. „Ta ei saa rääkida!“

„Miks sa siis seda korda ei tee?“ pani Arya käed puusa. „Sa oled ju ometigi messias, kas pole?“ Aryal ei olnud õrna aimugi, kuidas sai maailm nii väike olla, et Jonathan Dwyeri kloon ja messias teineteist tundsid, aga kui messia võimed ei oleks ärganud, ei oleks ta praegu koos Jeremiah’ga Arya paanikatoas seisnud, mis tähendas, et teda oli ohutu nimetada selleks, kes ta oli.

Rheon viivitas tegutsemisega, aga miks, kas sellepärast, et ta ei tahtnud Jeremiah’t aidata, või sellepärast, et ta ei suutnud seda teha?

Mis siis, kui pimedus, mille Morieni pojaks olemine temasse oli jätnud, oli tugevam kui valgus, ning ta ei suutnud kasutada oma võimeid hea tegemiseks?

„Ära ütle mulle, et sa oled samasugune nagu sinu antikristusest isa?“ päris naine silmi pilgutades ja pöördus Jeremiah’ poole.

Jeremiah’ silmades peegeldus hirm, kui Rheon tema lõuast haaras ning seda painutas, ja hetke pärast karjus poiss samamoodi nagu teismelised tüdrukud Ameerika mägedel ehk mitu tooni kõrgemalt, kui tema tavaline hääl oli. „Lase lahti, Rheon, sa teed mulle haiget!“

„Mida see tähendama pidi?“ nõudis Rheon, väänates endiselt Jeremiah’ lõuga, mis ähvardas uuesti paigast minna. „Mis jutt see on, et minu isa on antikristus?“

„Ta mõtles seda piltlikult, sinu isa Jason Roberts oli firmajuht ja sa tead küll, kuidas idaeurooplased suhtuvad endast paremal majanduslikul järjel olevatesse inimestesse...“

Arya silmad pildusid sädemeid, kui ta Jeremiah’le otsa vaatas, ning ta nägi, kui paluv poisi pilk oli. Jeremiah oli otsustanud, et Rheon ei tohi teada saada, et tema suurim vaenlane on ühtlasi ka talle elu andnud, ning Arya otsustas poisi otsust usaldada, sest see pidi olema Jonathan Dwyeri otsus ning Jonathan ei teinud kunagi midagi, millel mingit mõtet ei olnud, välja arvatud ära suremine muidugi.

Parem oligi, kui Arya ei pidanud hakkama Rheonile seletama, et tema isa oli antikristus, või noh, pool antikristusest, aga nii kaugele minemine oleks juuksekarva lõhki ajanud, sest Rheoni sugupuu oli veel keerulisem kui Jeesuse põlvnemine, kelle kuuluvust Taaveti sugupuusse arvestati tema kasuisa Joosepi järgi. Taavetile sündis Bla, kellele sündis Blabla, kellele sündis Blablabla, kellele sündis Joosep, selle Maarja mees, kellest sündis Jeesus... Olgu, Taaveti ja Bla vahel oli veel terve ports esiisasid, aga see ei olnud praegu üldse oluline.

„Sinu isa Jason Roberts,“ ütles Arya valjusti, „oli rikkur, kes trampis endast alamate seljas ja sundis neid endale orjatööd tegema, samal ajal kui tema ja tema perekond elasid luksuses ega kujutanud ettegi, mida tähendab vaesus!“ Ta naeratas Rheonile virilalt, otsustades laduda tema ette kõik Jason Robertsi halvad teod, mis olid viinud selleni, et meest, kes oli pikki aastaid oma firma kaupade tootmist kodumaal hoidnud, samal ajal kui suurem osa Ameerika tööstusest hoopis Hiinas ja sellest vaesemates riikides tegutses, ei mäletatud enam kui kangelast. 

„Ettevõtja ja maailmaparandaja vahele tõmmatakse tänapäeval tihti võrdusmärk, kuid sinu isa puhul see ei kehtinud, sest nagu sa isegi kindlasti tead, tegeles ta Bangladeshis kahtlaste investeeringutega, mis oleksid lubanud tal saada oma haardesse Ameerika töölistest kordi odavamat lapstööjõudu, ja nii ka läks, kuni Bangladeshi 2008. aasta maavärin selle rikkus. Pildid sellest, kuidas tema raha eest ehitatud illegaalsed vabrikud maavärinas kokku varisesid ja kõik seal sees olnud lapsed tapsid, on siiani internetis üleval, ning kuna RobertsCorpil enam tootmine Ameerikas hästi ei edenenud ning tootmise võimalus Bangladeshis langes ära, tekkisid sinu isal võlad, mille katteks läks kogu tema varandus ning sinu ja sinu õe pärandus!“ 

Arya sidus enda korsetipaelast enda sõrme ümber lehvi, ainult selleks, et see kohe uuesti lahti teha. „Ütle mulle, kas ma teen midagi valesti, kui tema antikristuseks nimetan? Ta tegi näo, et tahab vaeseid aidata, kuid põhjustas paljude vaeste surma, nii et temas polnud mingit headust, ja võib-olla teen ma sulle ülekohut, kui sind temaga kõrvutan, aga kui sa ei oleks oma isa poeg, oleksid sa Jeremiah’t juba aidanud.“


Arya oli valetamises väga osavaks muutunud, ta nägi seda Jeremiah’ näost, millel peegeldus imetlus, aga ta ei teadnud, kas ta oli suutnud veenda ka Rheoni, ning see valmistas talle muret.

„Mina ei ole nagu mu isa,“ sisistas Rheon, „nii et ära nimeta teda antikristuseks!“ Noormees lõi silmad maha ja põrnitses külma betoonpõrandat. Tema tumedad, ilmselgelt värvitud juuksed muutsid ta Jacksoniga nii sarnaseks, et kui ta oma järgmise küsimuse esitas, ei suutnud Arya talle valetada, samamoodi nagu ta ei oleks suutnud Jacksonile valetada.

Rheon pidi teadma, milline osa tal Jumala plaanis oli.

„Kui minu isa ei ole antikristus, siis peab antikristus olema minu vend,“ pomises Rheon Aryale tugivalt otsa vaadates. „Leon Wilson väitis seda ning kui ei oleks olnud Leon Wilsonit, ei oleks mina ja Miah praegu siin, nii et mul ei jää muud üle, kui uskuda, et ta rääkis tõtt. Kas minu vend Jackson Roberts on antikristus?“

„Jah,“ kostis Arya.

„Jää vait, Arra!“ palus Jeremiah, hääl endiselt tükk maad peenem kui pidanuks, ning Arya mõistis, et poiss oli tahtnud Rheoni eest varjata nii seda, et tema isa oli hoopis tema vend, kui ka seda, et üks tema perekonnaliikmetest on maailma suurima kurjuse elav kehastus, sest messia ja antikristuse vahelisest võitlusest sai eluga tulla ainult üks ning Jeremiah pelgas, et viibiv kiindumus võib saada Rheoni suurimaks nõrkuseks.

Jeremiah’l olid head kavatsused, kuid headest kavatsustest ei piisanud alati.

Eks ole, Arral olid ka head kavatsused, kui ta Morien-Sebieliga lepingu sõlmis, et Jackson saaks elada, ning selle tagajärjeks oli oma 15000+ laipa, nii et ta teadis suurepäraselt, kuidas asjad mõnikord untsu läksid.

Mis ei tähendanud, et Jonathan Dwyeri kloon võis teda käsutada, talle polnud mingit printsilikku tatipritsimist vaja.

„Jää ise vait, Jeremiah, ja ära kutsu mind Arraks, ma pole enam ammu Arra, vaid Arya!“ nähvas Arya poisi peale vihastades.

„Sina ära kutsu mind Jeremiah’ks, minu nimi on Miah Hart ja ma ei luba end kellelgi teistmoodi kutsuda!“

„Jääge mõlemad vait ja rääkige mulle, mis toimub!“ käratas Rheon, enne kui Arya jõudis küsida, miks Jeremiah’le tema nimi ei meeldinud ja kas tal oli lühike peenis, sest kui ta oleks päriselt kõva mees olnud, poleks tal olnud vaja sõna „kõva“ oma nime sisse toppida.

Miah ajas end põrandalt püsti ning kohendas oma riideid, mille oli ilmselt välja valinud mõni värvipime idioot, sest ta nägi nendega välja nagu tsirkusetola. „Vabandust, aga kuidas me saame samal ajal vait jääda...“

„... ja rääkida?“ lõpetas Arya tema eest.

„Ärge lõpetage teineteise lauseid!“ oli Rheon vihane.

„Kuule, kas sa tahad, et üks meist või mõlemad räägiks sinuga, või kavatsed sa meie kõneviisi kallal norida?“ päris Arya oma korsetipaela sõrmitsemist jätkates, otsustades, et Rheon oli täpselt sama tüütu kui Jackson. Nagu isa, nii ka poeg... või vend... või... ah, mida iganes.

Rheonil ei jäänud muud üle, kui alla anda. „Hästi, ma kuulan, mis teil mulle öelda on, aga kui ma saan teada, Miah, et sa minu eest midagi varjasid, siis...“

„Ma ei teinud seda meelega,“ tunnistas Miah oma süü üles, „sest ma sain ka ise seda alles hiljuti teada ning pärast seda, mis koolis juhtus, ei leidnud ma sobivat hetke, et sulle rääkida, sest mul oli liiga palju muid asju, mille üle mõelda.“ Ta vajus hetkeks mõttesse ning kui ta uuesti rääkima hakkas, oli tema toon senisest mürgisem, nagu oleks talle äsja meenunud, et ta ei ole juba neli tundi kellegi peale vihastanud. „Kui sind huvitab, siis paneb antikristuse teine vend mu pea sinust rohkem valutama!“

„Antikristuse teine vend?“ pilgutas Arya silmi, ning talle meenus, et Jacksonil oli tema ema kaudu piibelliku nimega aafriklasest poolvend. Kas Miah tundis teda?

„Kui sa arvad, et minu elus peale sinu muud ei olegi, siis sa eksid, mul on endalgi piisavalt probleeme, nii et sul ei ole vaja mind milleski süüdistada!“ Miah praksus ilma mingigi kahtluseta vihast ning Aryale tundus, et tema viha ei olnud suunatud Rheoni, vaid hoopis selle vastu, keda ta antikristuse teiseks vennaks nimetas.

„Vau, kust see vihapurse tuli, ma ei süüdistagi sind milleski, sul on luulud!“ vehkis Rheon kätega, et end kaitsta, kuid seda poleks tegelikult vaja olnud, sest polnud ta nii süütu midagi, umbes 45 sekundit tagasi oli ta Miah’t millegi varjamises süüdistanud, nii et polnud ime, et poiss oma viha tema peale välja valas.

„Kuulge, kas te olete sõbrad?“ segas Arya enne vahele, kui Miah jõudis midagi vastata.

„Ma kardan, et mitte,“ kostis Rheon mõrult. „myheart ja Я_R võisid küll internetis sõbrad olla, aga me ei ole praegu internetis.“

„Poleks arvanudki,“ kommenteeris Miah, aga tema toon oli paari lause tagusega võrreldes vähem terav ning Aryale tundus, et ta oli mõistnud, et Rheonile nähvamine oli olnud viga.

„See seletab, miks te päriselus suhelda ei oska,“ arvas Arya, „ja Rheoni puhul ei pane ma seda ka imeks, sest tema vend Jackson ei olnud samuti hea suhtleja.“

„Sa olid mu venna sõbranna?“ imestas Rheon.

„Sõber,“ parandas Arya.

„Mis mõttes sõber?“ ei saanud Rheon aru.

„Rheon, Arra on mees,“ kostis Miah, nagu oleks see kõige iseenesestmõistetavam asi maailmas, ning Arya kaalus hetkeks, kas mitte talle uuesti virutada, kuid otsustas siis, et see pole hea mõte, nii et ta lihtsalt suskas poisile oma küünarnukiga ribidesse, see oli natuke parem variant, kuna Miah’ ribid ei saanud rääkida, aga tema lõuad said, ning Aryal oli neid vaja.

„Kahjuks pole see tõsi,“ kostis ta, „ja enne, kui sa küsid, mitu tundi ma selleks kirurginoa all pidin veetma, ütlen ma sulle ära, et kõik, mida sa minu juures näed, on ehtne.“ Ta suunurk tõmbles. „Okei, huuled välja arvata, ma lasin neid suurendada, aga kes seda tänapäeval ei teeks?“

Miah vaatas teda pikal pilgul, uurides teda nii kaua, et Aryale tundus, et poiss üritas teda kas mõttes lahti riietada või tema nahka maha võtta. Viimaks peatus ta pilk Arya näol ja Arya ootas tema vastuväiteid, aga Miah ei andnud neid.

„Ma usun sind,“ ütles ta.

„Miks?“ pudenes Aryal üle huulte. Kas Marcus oli Miah’le temaga juhtunu kohta rääkinud, kuid Miah ei olnud nõustunud sellesse enne uskuma, kui on Aryaga isiklikult kohtunud?

„Sest kui mina oleksin soovahetusoperatsiooni teinud, oleksin ma lasknud endale suuremad rinnad panna,“ kommenteeris Miah ja tema pilk libises Arya dekolteele. „Mis su korvi suurus on, 70A?“

Arya võttis oma saapa jalast ning viskas selle Miah’le vastu pead. „75A!“ röögatas ta, haaras Miah’ küünarnukist ning hakkas poissi uksest välja juhtima. „Ma pigistan silma selles osas kinni, et sa oled koos oma internetisõbraga, kes ei ole sinu päriselusõber, siin, kuigi ma keelasin Marcusel sind siia saata, sest ma olen juba kaua aega tahtnud Jonathaniga ühest asjast rääkida ning kuna sa teadsid, et ma olin kunagi Arra, oletan ma, et see oli tema teene. Kui sa suudad mulle rahuldavad vastused anda, võib juhtuda, et ma andestan sulle, et teie saabumine minu muusikalietenduse ära rikkus.“

„Kuhu me lähme?“ tahtis Miah teada.

„Välja,“ kostis Arya.

„Mis koht see üldse on, kus me praegu oleme?“

„Minu paanikatuba, aga ma ei ole praegu eriti paanikas, nii et ma eelistan mujal rääkida.“

„Miks sul paanikatuba on?“

„Selleks, et sinu onu sõpradele teed ja küpsiseid pakkuda, kui nad peaks otsustama mind külastada,“ kostis Arya ja heitis pilgu kellale. „Kuidas sa suhtud Hiina toitu?“

„Kas sa pead mu onu sõprade all silmas Millenniumi Madusid?“ päris Miah Aryalt, kui naine kummardus, et oma saabas maast üles korjata, ning vaatas pikal pilgul, kuidas Arya selle oma peenikese ja nõtke jala otsa tõmbas. „Miks nad sinu juurde peaksid tulema?“

Arya kahetses, et oli saapa juba jalga tagasi pannud, sest ta tundis suurt kiusatust selle pikk ja terav konts läbi Miah’ peakolu lüüa. Kas tõesti oli küsimusele, kuidas Miah Hiina toitu suhtub, nii raske vastata? „Kas sa oled loll või mängid lolli? Ma olen Millenniumi Madude Vennaskonna liige ning nad tahavad mind tappa, sest ma varastasin neilt midagi, milleta ei saa nende juhil olla kunagi vennaskonna liikmete täielikku austust.“  Miah’ viimase küsimusega sai Aryale selgeks, et poiss ei teadnud midagi selle kohta, kuidas Arra Millenniumi Madudega seotud oli olnud ning millised olid tema tõttu Arya ja Millenniumi Madude vahelised suhted, nii et ta otsustas, et Hiina toit jääb mõneks teiseks korraks, sest jutt tõotas kujuneda liiga pikaks, et seda teravat nuudlisuppi lürpides ja tundmatu punase kastmega ülevalatud kevadrulle süües rääkida.

Miah’ silmad tõmbusid vidukile. „Sa tahad öelda, et sina oled see, kes selle varastas?“

Arya lootis, et nad rääkisid samast asjast. „Ma ei taha sulle midagi öelda, aga ma võin sulle näidata.“ Ta hakkas oma kostüümiseelikut mööda oma reisi üles kerima ning ei suutnud naeratamast hoiduda, kui Rheon pea ära pööras ning Miah käe oma silmade ette tõstis. „Issand, ma tegin ainult nalja, mul ei ole seda praegu kaasas!“

„Kas tõesti?“ pomises Miah mõrult ja nägi korraga välja nii, nagu oleks teda astlaga torgatud. „Ma arvasin, et sa peitsid selle oma...“

„Kui sa ei kavatsenud öelda, et käekotti, siis ma sinu toidu eest ei maksa,“ andis Arya käega Miah’le ja Rheonile märku uksest, mille ta oma dekoltee vahele peidetud väikese puldiga avanud oli, välja astuda ning mööda pimedat treppi ülespoole liikuda. „Saksa köök pole sugugi odav, kas tead.“

Uks, mis Arya paanikatuppa viivat treppi varjas, oli ilma lingita ja avanes nupuvajutuse peale, mis kustutas ühtlasi ka kabarees valguse, nii et keegi ei näinud, kuidas uks avanes.  Samamoodi oli kõik käinud siis, kui Arya oma turvameestel, kes said paanikatoa olemasolu koha pealt suu kinni hoidmise eest topelttasu, Miah ja Rheoni varjatud uksest sisse ja trepist alla olid juhtinud. Kui tuli uuesti süttis, vaatasid nii Miah kui Rheon imestusega ust varjavat seinapaneeli, millel oli kujutatud Scott Westerfeldi loomingust tuttavat elusat õhulaeva Leviathani ning mille tagant poleks keegi osanud ust otsida, ja Arya hingas kergendatult, nähes, et keegi rahva seast ei vaata nende poole.

„Kuhu me läheme?“ küsis Rheon temalt ning Arya vaatas noormeest nii, nagu näeks teda esimest korda. Ups, ta oli püüdnud teda nii kõvasti ignoreerida, et ta ei teadnudki esimese hooga, kuidas talle vastata. Okei, Rheon nägi välja täpselt nagu Jackson, see oli raske juhus, ja ta pidi tapma antikristuse, kelle Arya ise tagasi oli toonud, selleks et Jackson elada saaks, mis oli veel raskem juhus, aga Arya pidi sellest üle saama, nii umbes paari tunni jooksul, näiteks pärast seda, kui ta on Miah’ga asjad selgeks rääkinud ning välistanud võimaluse, et ta võib öelda noormehele midagi, mida ei tohi, ning sellega kõik ära rikkuda.

„Meie Miah’ga läheme, sina ei tule kaasa,“ lausus ta viimaks, „sa lähed tagasi oma...“ Ta ei märganud Olja saabumist enne, kui sõbranna tema kõrvast haaras ja seda sikutas.

„Kus sa olid, Arya?“ nõudis Olja. „See on juba teine elektrikatkestus tänase õhtu jooksul!“ Alles nüüd märkas ta, kes Arya kõrval seisid, ja tema ilme muutus kahtlustavaks. „Mida need poisid, kelle Ivan ja Jegor kinni võtsid, siin teevad? Ma arvasin, et sa lasid need alakad välja visata!“

Arya maigutas suud, suutmata korraga Miah’ ja Rheoni sealviibimisele ainsatki seletust leida, ning asja ei teinud sugugi paremaks, et Miah püüdis teda aidata, mitte ei oodanud vaikides, kuni Arya oma mõtlemisvõime tagasi saab.

„Me oleme...“ alustas Miah ning enne, kui ta oleks jõudnud öelda midagi, mis Oljas kahtlust võis äratada, pahvatas Arya välja esimesed sõnad, mis ta keelele tulid.

„See on minu poeg Jahn Seristja!“ hüüdis ta Miah’le osutades, soovides juba siis, kui tema suu avanes, aega tagasi keerata, näiteks selleks, et mõelda oma väidetavale pojale välja mõni usutav nimi, mitte Ristija Johannese mitmesaja aasta vanune eestikeelne nimetus, mis talle ainult selle pärast meelde oli jäänud, et ta oli sunnitud ostma raamatupoes ära Wastse Testamendi faksiimiletrüki, mille ta kogemata riiulist välja tõmmanud ja ära oli lõhkunud. „Ta kasvas üles Pihkva vanausuliste seas ning pärast seda, kui ta sai oma kaheksateistkümnendal sünnipäeval teada, et on adopteeritud, tuli ta Eestisse oma bioloogilist ema otsima ja leidis mu üles!“ Arya osutas Rheonile. „Temaga on kaasas Briti vahetusõpilane Zorc Vetrix, kes tahtis välja uurida, kas Eestis on tõesti maailma ilusaimad naised!“ Naisel ei olnud aimugi, kumb tema peale rohkem vihane oli, kas Ristija Johannes või kahe Yu-Gi-Oh! tegelase ristsugutis, ning ta pooleldi ootas, et Olja esimene küsimus puudutab seda, kas Pihkvas on vanausulisi või mitte, kuid naise küsimus oli lihtsamast lihtsam. 

„Sul on poeg?“

„Üllatus-üllatus,“ pomises Miah, ei, Jahn Seristija, kelle nime Arya oli õnneks kiirustades hääldanud nagu Jean, mitte nagu Jaan.

„Miks sa mulle temast varem rääkinud ei ole?“ oli Olja hämmeldunud.

„Sest ma ei kavatsenud temast kunagi kellelegi rääkida,“ pomises Arya ning haaras Miah’l käe alt kinni. „Vabandage mind, minul ja minu pojal on paljust rääkida, nii et me jätame teid omavahele. Olja, kas sa oleksid nii kena ja saadaksid Zorci tagasi tema hotelli?“

Olja suu vajus lahti. „Kas su nimi on tõesti Zorc?“

Arya meelehärmiks raputas Rheon pead. „Ma kardan, et Arya ajab mind kellegagi segamini. „Minu nimi on Dirk Praetur ja ma olen hoopis saksa vahetusõpilane.“ Tema keelde libises saksa aktsent, milles tundus olevat jälgi veel ühest keelest, aga Arya ei saanud jääda pikalt selle üle järele mõtlema, sest tema ja Miah pidid Olja käest pääsema, ning teeskles piinlikustunnet.

„Issand, ma tõesti ei mäletanud, vabandust.“

„Ärge loopige neid issandaid, mul hakkab paha,“ pomises Miah ning heitis põhjusel, mida Arya seletada ei suutnud, Rheonile nii tigeda pilgu, et kui Arya Miah’ kabaree uksest välja tüüris, tundis ta nii suurt kergendust, nagu oleks pääsenud lõvide august.

 
Tellinud endale ja Miah’le kahepeale suure Wabahärra suitsusisefilee metsaseenekastmes, saatis Arya keskaegses kostüümis teenindaja minema ning tõstis veiniklaasi huulte juurde, rüübates kristallselgest klaasist suure lonksu punast veini. Tema huulepulgajälg jäi veiniklaasi äärele pidama ning Miah sirutas vaistlikult käe välja, võttis klaasi Arya sõrmede vahelt ära ning pühkis selle serva salvrätikuga puhtaks.

„Sellest on möödas peaaegu kaheksateist aastat, kui me viimati koos õhtust sõime, aga sina oled ikka džentelmen,“ lausus Arya, meenutades seda korda, kui Arra ja Jonathan olin Emanuelle Mimieux’s õhtust söönud ning Arra oli kuulnud noormehelt legendi Morien-Sebielist, mille aluseks oli Naini Taaveti apokrüüfiline kahestumisevangeelium ning mille kohta kuuldes oli Arra teada saanud, et tema sõber Jackson Roberts pole inimene. Sellest õhtust oli möödas palju aastaid, vist tõesti peaaegu kaheksateist, nagu Arya ütles, kuid Miah’, õigemini Jonathani mälestustes, oli see selge nagu seebivesi.

Arra oli olnud selles restoranis nagu võõrkeha, õhates slummide läppunud õhku ja pori ning kandes riietust, mis oli tema vanuses liiga väljakutsuv, et mahtuda hea maitse piiridesse ning lubada teda tavaliseks teismeliseks mässajaks pidada, ning talle oleks saanud lauakombeid omistada ainult siis, kui ta oleks ühes oma toiduga söönud ära ka etiketikäsiraamatu.

Aryal, kelleks Arra muutunud oli, ei meenutanud välimuse poolest ühegi nurga alt seda poissi, kes ta olnud oli, ning seda meest, kelleks ta kasvanud oleks, ja kui ei oleks olnud Arya silmi, mis reetsid õudu, mis teda valdas, kui ta Miah’t nägi, oleks Miah’l olnud teda raske ära tunda, aga nüüd, kui ta teadis, kes tema vastas istub, tundus talle loomulik Arrat ja Aryat samastada, sest kui ta sulges oma nina Arya kummalisele lõhnale, mis ei olnud maine, kiirgas temast samasugust jõudu ja söakust nagu Arrast.
Mis Arraga juhtunud oli, et ta naisekehasse oli vangistatud?

Arya ei näinud välja vanem kui kahekümneviiene; tema blondide salkudega mustad juuksed, mida tundus alles hiljuti lõigatud olevat, varjasid osaliselt tema kaelakee küljes rippuvat kalakest, üht Jeesuse Kristuse sümbolitest; tema nahast valmistatud korsett, mis oli nööritud kinni roosa lindiga, oli nii kitsas, et naise rinnad ähvardasid sellest välja hüpata, kui ta ettepoole nõjatus; tema esinemiskostüümi lühike sametist seelikuosa kerkis ülespoole, kui ta oma parema jala üle põlve tõstis, nii et kui Miah oli kummardunud, et laua alla kukkunud menüü üles korjata, oli ta näinud naise rohelist pitspesu, ning ta kandis endiselt oma kõrgete kontsadega tihedalt jalgade ümber liibuvaid saapaid.

Arya oli veetlev naine, kuid see veetlevus ei sobinud sellisesse maitsekasse restorani.

Arra Rominist võis olla saanud Arya Romanova, aga oli üks asi, mis tema juures muutunud ei olnud: inimesed, kes tema ja Miah’ ümber istusid, vaatasid Miah’t samasuguste põlglike pilkudega nagu Jonathani aastaid tagasi, mõeldes, et tema kaaslane oli prostituut.

Vähemalt ei arvanud nad, et ta on gei, aga see oli väike lohutus.

„Samahästi võiks sellest olla ka peaaegu kaheksateist päeva, sest sina oled ikka riides nagu libu,“ ei suutnud Miah oma keelt hammaste taga hoida ning kahetses seda kohe, kui Arya püsti tõusis ja oma veiniklaasi sisu talle näkku viskas.

„Ups, mu käsi libises!“ teeskles ta süütukest.

„Näha on jah, ema,“ urises Miah. „Ma olen vähem kui tund aega sinu poeg olnud ja juba kasutad sa minu vastu koduvägivalda!“

„See oli karistus selle eest, et sa ei oska oma ema vastu lugupidav olla,“ kommenteeris Arya, näppides oma ripatsit, ning Miah avastas, et ei suuda tema kaelalt pilku pöörata. Veresooned, mis hämaras valguses naise nahast läbi kumasid, olid nii isuäratavad, et Miah tundis, kuidas nälg, mida ta juba päevi eirata oli püüdnud, endast talle märku annab. Ta oli pärast Leanne’i tapmist ainult ühe korra verd imenud, meelitades ühe tõmmu nahaga ja tumedate silmadega Berliini tänavamuusiku, kes meenutas kohutavalt kerjust, endaga tühja tunnelisse, kuid hirm tüdruku silmades oli takistanud teda joomast nii palju, kui ta vajas, ning vajadus vere järele nõrgestas teda iga minutiga. Ta valas Arya veiniklaasi uuesti täis ja jõi enda klaasi kiiresti tilgatumaks, kuid vein, mille rubiinjas värvus verd meenutas, ei leevendanud tema paineid.

Arya ei pidanud temalt midagi küsima. Miah jutustas talle kõigest, alustades oma „vanemate“ surmast ja lõpetades enda ja Rheoni jalutuskäiguga sadama lähedal, ning Arya kuulas teda, esitades aeg-ajalt omapoolseid küsimusi. Miah’le näis, et Arya oli tema peale pahane, et Jonathan oli talle aastaid tagasi öelnud, et Morien-Sebieli suudab tappa ainult Saatan või see, kelle käes on tema mõõk Egilbert, kui see oli tegelikult messia ülesanne, aga kui Miah naiselt päris, miks see teda ärritab, keeldus Arya talle seda ütlemast.

„Arra, sa küsisid Jonathanilt tookord Morien-Sebielist rääkiva legendi kohta ega tahtnud teada, et selle taga peitub Naini Taaveti apokrüüfiline kahestumisevangeelium, muidu oleks ta sulle sellest rääkinud, aga sa ise palusid, et ta igasuguse kõrvalise info välja jätaks!“

„Ära nimeta mind Arraks!“ Veiniklaas Arya käes värises, nagu tahaks naine Miah’ uuesti märjaks kasta, kuid ei teinud seda. „Kui Jonathan oleks tahtnud igasuguse kõrvalise info välja jätta, siis ei oleks ta ajanud mu pead sassi nimedega, mis mitte midagi ei tähenda! Miks pidid sa mulle ütlema, et Jumala Käsi on Kami no Itte ja Saatana mõõk on Egilbert? Selle tõttu kulus mul tükk aega, enne kui mul õnnestus nende kohta mingit infot leida, ning kui ma oleksin saanud varem Tšehhist lahkuda, oleks sellest kõvasti abi olnud! Ma saan aru, et Egilbert on muinassaksa sõna, mis tähendab „säravat mõõka“, aga see nimi omistati selles kultuuriruumis imemõõgale, mis ei pruukinud ilmtingimata Saatana mõõk olla, ning Kami no Itte jaapanikeelne tähendus on palju laialivalguvam kui Manus Dei oma, nii et kui sa oleksid mulle kohe öelnud, et Egilbert on Miketz ja Kami no Itte on Manus Dei, oleks võinud palju asju juhtumata jääda!“

Ahhaa, nii et Arya oli selle pärast trossis, et Jonathan oli kasutanud temaga vesteldes Miketzi ja Manus Dei vähemlevinud nimetusi.

„Egilbert kirjeldab väga hästi selle mõõga väliseid omadusi ning Kami no Itte annab hästi edasi seda, kuidas...“

„Ausõna, Jonathan oli argpüks, kes arvas raudselt, et kui ta nimetab asju mingite ninnunännu nimedega, siis on kõik jõle äge, aga ta oli loll, sest see ei muutnud mitte sittagi! Kui mingil asjal on nimi, siis tuleb seda kasutada!“

„Kas tõesti? Paljude rahvaste seas on levinud uskumus, et pärisnimed on liiga ohtlikud ning tänapäevalgi esineb vähemarenenud kultuurides juhtumeid, kus laps...“

Neid katkestas lauale saabuv vabahärra sisikond ning selle seenene aroom koos rasva lehaga hakkas Miah’le vastu, kui ta esimese ampsu suu juurde tõstis, ning iiveldus tuli nii kiiresti, et ta oli sunnitud suutäie, mille ta äsja võtnud oli, taldrikule tagasi sülitama, kinnitades seda, mida ta juba mõnda aega teadnud oli, kuid mida ta eirata oli püüdnud.

Ta ei vajanud enam inimeste toitu ja ei saanud seda ka süüa.

Jonathan oli olnud buliimik ja tema oli vampiir, neil Dwyeritel ja nende kloonidel olid ikka tõsised söömishäired, mis ei lasknud neil söömist nautida. Miah leidis, et tema olukord oli lausa Jonathani omast hullem, sest oli ikka vahe küll, kas öökisid söömise ajal ja tahtmatult või söömise järel ja tahtlikult.

Arya asus oma praadi tükeldama, tehes seda tunduvalt viisakamalt, kui Miah oodata oleks osanud, ning kui ta Aryalt päris, miks tema lauakombed ootamatult paranenud olid, jutustas Arya talle, kuidas ta oli pärast Samhainshire’i Verist Laupäeva Poola oli põgenenud ning mis sellele järgnenud oli. 

Kuna oli oht, et liiga kauaks paigale jäädes võtab Troy Ilion Arra jälje üles ja notib ta selle eest maha, et ta vennaskonnast lahti lõi ja Varjude Lordi sõrmuse näppsd, pidi ta pidevalt ühest riigist teise liikuma ning saatuse tahtel pidi ta veetma palju aega Ida-Euroopas, mis osutus palju huvitavamaks maailmaks, kui Arra oma väheste teadmiste põhjal arvata oli osanud. Pool aastat oli ta elanud Poolas kui Ashley Bazyli Kucharski ning lasknud onu Marcuse kontaktisikutel end varjata, siis aga oli ta teada saanud, et üks neist valmistub teda uuele Varjude Lordile välja andma, et endale Millenniumi Madude Vennaskonna Poola haru aselordi positsioon välja kaubelda, ning pärast seda, kui Arra oli ennast paar kuud iseseisvalt Leedus varjanud, mille pärast Marcus väga pahane oli olnud, sest ta oli arvanud, et Arra on kõrvaldatud, oli preester aidanud tal leida endale ohutu peatuspaiga Horvaatias, kuhu Arra oli jäänud kaheks aastaks, ning nautinud Dubrovniku vanalinna ja mereranda. Ühe aasta oli ta veetnud Kreekas Korfu saarel, kus ta oli aidanud ühel läbipõlenud Ameerika toitlustusärimehel, kellel polnud Arra arvates ärivaistu sugugi rohkem kui kitsejuustul, oma tavernide keti püsti panna, kuid onu Marcus pidas ameeriklastega lävimist Arra jaoks liiga ohtlikuks, ning viis aastat oli ta elanud Serbias Adelmo Milenko Dragomanovići nime all ning töötanud poole kohaga ühes toidupoes, kus käis nii vähe kliente, et Arral oli piisavalt aega veeta suurem osa oma tööpäevadest lugedes ja ennast harides. 

Kui Arya katkestas söömise, et kirjeldada elavalt Miah’le Sarajevo lummavaid tänavaid, Ladina silda, millel Austria ertshertsog Franz Ferdinand koos oma abikaasaga surnuks oli tulistatud, värvikirevaid õigeusukirikuid ning ühteaegu sõbralikke ja keevalisi slaavi hingega serblasi, mõistis Miah, et Serbia oli võitnud Arra südame samamoodi nagu Venemaa Jonathani oma, kuid ta aimas, et Arra lugu ei lõppenud Serbias, vaid Tšehhis, ja et sealt algaski Arya lugu.

Ühel päeval oli Arrale kätte sattunud üks ajalooajakiri, mis reklaamis Tšehhis toimuvat haruldaste relvade näitust, ning kui Arra sai teada, et üks sealsetest eksponaatidest on Egilberdi koopia, meenus talle vestlus Jonathaniga ja see omandas tema jaoks tähtsuse, mida ta seletada ei suutnud. Ta sõitis onu Marcuse hoiatusest hoolimata Tšehhi ning kohtus näituse korraldanud naisega, kuuekümnendates ajaloolasega, kes talle selgitas, et Egilbert on pigem imemõõk, millega erinevad muistsed kangelased ja jumalad oma imetegusid korda saatsid, mitte Saatana tööriist. Arra hakkas Jonathani öeldus kahtlema ning otsustas paariks päevaks paigale jääda ja kohapeal uurimistööd teha, kuid vaevalt oli ta kindlaks teinud, et Jonathan oli nimetanud asju valede nimedega ning teda ilmaasjata segadusse ajanud, kui ta jõudis välja õhtusse, mil tal oli tulnud erakordselt halb mõte ühte ilgesse Praha urkasse jooma minna ja seal oma kehast ilma oli jäänud, sest Ašera, semiidi emajumalanna, kellel oli palju ühist hetiitite Isharaga ja mesopotaamlaste Ištari ehk Astartega, oli Arrat takistanud, et noormees ei saaks antikristuse Morien-Sebieliga ehk Jackson Robertsiga kaasa minna. 

Miah ei olnud kunagi selle peale tulnud, et Ašera võiks päriselt olemas olla, sest Ameerika oli väga kristlik maa ja hoolimata sellest, kas nad olid presbüterlased, anabaptistid, mormoonid, Jehoova tunnistajad, luterlased või katoliiklased, ei tunnistanud ameeriklased ühegi jumalanna olemasolu, aga talle tundus, et Ašera oli nagu tüüpiline kontrollifriigist tüdruksõber, kes ei tahtnud, et mehed lõbutsevad, ja võttis selle pärast kasutusele liiga karmid meetmed, tehes rohkem draamat, kui tarvis oli. Mida hullu nad kahekesi ikka teha oleksid saanud?

Okei, midagi väga hullu ilmselt, Jackson Roberts oli antikristuse võõrustajakeha, kelle kontroll oma sisemise koletise üle oli väga kõikuv, ning Arra oli tema asemel Sebieliga lepingu sõlminud, nii et ta kuulis oma kõrvus kogu aeg Jacksoni südamelööke, ükskõik kui kaugel nad teineteisest ei olnud...

Arya tundus Miah’ mõtteid aimavat, kuid ei öelnud selle kohta midagi, ning see pani Miah’ Arrale senisest enam kaasa tundma. Mitte keegi polnud poisist kunagi hoolinud, alustades tema perekonnast, kuid siis oli Arra kohanud seda inimest, kes talle tähelepanu pööras ja ei teinud välja sellest, kuidas temasse suhtuti, ning Arya oli valmis tema nimel kõike tegema, isegi maailma hävitama. Üksindus oli seda hirmsam, mida vähem inimesed endale tunnistada julgesid, et nad on üksikud, sest see ajas nad meeleheitele ja pani nad tegema valesid valikuid.

Millise valiku Miah teinud oleks, kui Zachi elu oleks kaalul olnud?

„Ašera ilmumisega täitus see, mis seisis viimasel kaardil, mille ma kunagi ammu endale tulevikku ennustades kaardipakist välja tõmbasin,“ lausus Arya ning jutustas Miah’le, mida ta kaartides näinud oli.

„Esimene kaart – minevik,“ lausus Arra rõõmutul toonil. „Ma näen oma perekonna lagunemist ja seda, kuidas mu pereliikmed minu juurest kaovad. Teine kaart – hetkeolukord. Ma vaevlen minevikus toimunud sündmuste tagajärgede käes ja ei suuda nendest lahti lasta. Kolmas kaart – lähitulevik. Minu teele satuvad jõud, kes minu üle võimu haaravad ja mu enda tahet panevad täitma. Neljas kaart – soovitatav lahendusviis. Ma täidan kõik nende soovid, sest viies kaart – ümbruskond – näitab nende poolt tulevat eiramatut survet. Kuues kaart – takistavad faktorid. Keegi, kes vannub kättemaksu, on valmis kogu oma jõuga mulle vastu seisma. Seitsmes kaart...“ Ta hingas sügavalt sisse ning tegi hetkelise pausi.

Jackson pelgas, et Arra jääbki vaikima, kuid olles hetke rahunenud, võttis Arra end kokku ja rääkis edasi. „Mis võiks olla selle saatusliku kaardirea viimane kaart, Jackson?“ Ta püüdis naeratada, kuid nägi seda tehes välja nii, nagu oleks tal kusagilt valus. Mõnes mõttes oligi, oli olnud juba pikemat aega, ning oma saladuse avaldamine sellisele isikule nagu Jackson ei teinud ta enesetunnet sugugi paremaks. „Ma ootan õiget vastust.“

Jackson neelatas ja hammustas huulde. Arra kaelale tätoveeritud väljend nägi korraga välja nagu ettekuulutus.

„Surm,“ lausus ta lõpuks. „Seitsmes kaart on surm.“

Arra noogutas. „Jah, surm. Kui täpne olla, siis poodu, kuid ma kardan, et selle kaardi positsioon teiste kaartide seas ei jäta mingit kahtlust. Enamgi veel, see lubab mul näha asju täiesti selgelt. Vähe sellest, et viimane kaart mulle surma ennustab. Selle kaardi järgi mind reedetakse ning reetur on pärit minu lähikonnast, kuid mitte perekonnast. Minnes veelgi kaugemale, on mul alust oletada, et minu reetmise taga on sama isik, kes mulle kättemaksu vannub. Keegi, keda ma väga hindan, astub minu vastu välja ning hoolitseb selle eest, et ma sellest eluga ei pääseks. Aeg, mis mulle jäänud on, ei kulge enam kõverjoont mööda, vaid on muutunud sirgeks ning selle sirge lõpp jõuab iga päevaga lähemale.“

Jackson oli pahviks löödud. „Ma ei saa aru,“ pomises ta.

Seekord Arra tõesti naeratas. „Ma arvan, et saad küll,“ lausus ta. „Arvestades seda, kuidas minu sisemine silm aja võngetega harmoneerub, jõuab umbes kümne aasta pärast kätte hetk, mil keegi mu lähedastest inimestest mulle sõja kuulutab ja mu tapab.“ Ta naeratus venis laiemaks. „Kas tahad end järjekorda panna?“

„Ma ei saa aru,“ pomises Miah seda kuuldes. „Kuidas läheb see, et Ašera sinu keha varastas, kokku sellega, mida sa mulle praegu rääkisid?“

„Sellel kaardil olin kõik need aastad mina, ilma et ma sellest aru oleksin saanud,“ lausus Arya matsutades. „Mina olin see poodu ja ja ma panin iseendale köie valmis. See, mida ma sellelt kaardilt välja lugesin, kirjeldas hästi minu tundeid. Ma reetsin iseenda, sest minu põhimõte oli mitte kunagi kellegagi sõbruneda, aga ma tegin seda ometi. Pärast seda, kui ma olin lasknud Morien-Sebielil Jacksoni ellu tagasi tuua, nägin ma hävingut, mille see endaga kaasa oli toonud, ja hakkasin ennast selle pärast vihkama, aga ma ei suutnud ennast ise karistada, ning selle võttis enda kätte hoopis Ašera. See, et üks lähedane inimene mu tapab, toimus ka, aga mitte nii, nagu sa arvad, ma seletan kohe, aga kõigepealt tahan ma sulle Ašerast rääkida. Ašera on maailma kõige ohtlikum vaimolend, ilmselt isegi ohtlikum, kui Morien-Sebiel või Jehoova. Ašera kiirgab ürgnaiselikkust, millele ükski mees ei suuda vastu panna, ja kui ma talle baarist välja järgnesin, oli tema lumm nii tugev, et ma unustasin kõik muu ja nägin enda ees ainult saaklooma, kes maha tuleb murda...“

„Saaklooma, kes maha tuleb murda?“ kortsutas Miah kulmu.

„Kas ma sulle seda armastusromaanilike terminitega ütlema?“ nõudis Arya.

„Eh, ei, ma arvan, et ma sain pihta.“

„Ma olin alates oma pagenduse algusest oodanud, et Jacksoniga uuesti kohtuda saaksin, aga sel hetkel kaotas tema lähedus minu jaoks tähtsuse ja ma oleksin andnud kõik, et veeta ülejäänud oma elu koos Ašeraga, kuigi tema oli jumalanna ja mina inimene. Ma ei teadnud enne, mis on armastus, ja arvasin, et seda pole olemas, aga kui ma Ašera ees seisin, tundsin ma, et iga sammuga jõuan ma lähemale armastuse saladusele, mis on ürgsem kui meie kõigi minevik, olevik ja tulevik, ning sellel hetkel, kui ma oma käed välja sirutasin ja Ašerat puudutasin, näitas ta mulle kogu tõde maailma algusest. Meie maailmas kehtivad nii loomislugu kui ka evolutsiooniteooria, sest see maailm, milles me praegu elame, ei ole esimene maailm, mis loodi, vaid üks paljudest maailmadest, mis sellel samal planeedil ja samas universumis eksisteerinud on, ning erinevate loomade ja inimeselaadsete olendite skeletid, mida teadlased leidnud on ja oma evolutsioonipilti sobitanud on, pärinevad selle planeedi erinevatest maailmadest, mille lõppemise järel neelas maakera sisemus kogu järelejäänud prügi alla."

"Esimene maailm sündis Valguse ja Pimeduse armastusest, teaduslikumalt öeldes, fenomeni tulemusena, mis eraldas valguse ja pimeduse, ning olendid, kes selles maailmas elasid, olid väga algelised. Aja jooksul tõusis nende seast esile kõrgemad olendid, kellest ühel olid võimed, mis ületasid kõigi tema kaasaegsete omad, ning Valgus ja Pimedus andsid talle oma soosingu ning tegid temast Algjumala, soovides, et ta looks maailma uuesti, sest meie planeeti oli vaja puhastada, samamoodi nagu Valgust ja Pimedust. Algjumal hävitas vana maailma ja lõi uue, eraldas uuesti Valguse ja Pimeduse, ning see maailm oli arenenum kui eelmine, loodud Algjumala kujutluse järgi, kuidas vältida vigu, mille esimese maailma asukad teinud olid. Ka selles maailmas oli oma väljavalitu, kuid selleks, et saada Uueks Jumalaks, pidi ta tapma Algjumala. Pärast seda, kui Algjumal oli surnud, lõi ta kolmanda maailma, ning selles maailmas kogus ta kokku Valguse ja Pimeduse  lahutamisel eralduva energia ja lõi sellest Ašera, enda abikaasa, kellesse Järgmine Jumal armus ning võttis ta endale naiseks."

"Nende abielu oli õnnelik, aga viies maailm, milles me elame, kujunes Ašerale raskeks katsumuseks, sest Jehoova Jumal väärtustas armastust võimu vastu rohkem kui armastust naise vastu ning eeldas oma naiselt allumist, mida Ašera talle pakkuda ei suutnud. Jehoova Jumal ässitas esmalt Ašerale kallale tema selle maailma lapsed inglid, kelle ta sünnitanud oli ja kes teda tõrjuma hakkasid, ning siis laskis ta israeliitidel Ašera kummardamise ära keelata, kuni Ašera viimaks peaaegu täielikult hääbus, kuid mida vabamaks muutus ühiskonna moraal naiste suhteks ning mida rohkem hakati naistele lubama iseseisvust ja iseenda naiselikkuse väärtustamist, seda rohkem hakkas Ašera jõud taastuma ja ta tuli tagasi.“

Arya napsas Miah’ taldrikult ära suure praelõigu, mille poiss lahti oli lõiganud, kuid veel söönud ei olnud, ja vaatas tükki, mille ta välja oli sülitanud, vastikusega. „Selles maailmas on praegu neli väga suurt jõudu: Jehoova Jumal, kes on nõrgaks jäänud, nagu selle maailma jumalad alati jäävad, kui hakkab jõudma kätte maailma lõpp ja puhastuseaeg; Ašera, kes on peaaegu sama võimas kui kaks maailma tagasi ja võiks Jehoova troonilt tõugata, kui tahaks, aga ei saa seda teha, sest tema kultus on endiselt Jehoova keelu all; Morien-Sebiel, kellel Jehoova lasi taasühineda selle mõttega, et tema võit hävitaks maailma igaveseks ja see puhastus jääks viimaseks; ning messias, kellest saaks Kuuenda Maailma Jumal, kui ta suudaks tappa nii antikristuse kui Jehoova.“

„Rheon peab Jumala tapma?“ hüüatas Miah.

Arya kehitas õlgu. „Tuleb nii välja.“

„See on hullumeelne!“ hüüatas Miah püsti tõustes. „Ašera valetab!“

„Miks peaks keegi, kes on võimeline inimese hinge ühest kehast teise sundima, valetama?“ päris Arya.
Miah vajus tagasi toolile, hullemas segaduses kui kunagi varem. Asteegid olid uskunud, et nad elasid viiendas maailmas ja et maailm oli juba enne neljal korral hävitatud, aga Miah ei olnud kunagi tulnud selle peale, et see võiks tõsi olla ja et erinevad luustikud, mille järgi pandi paika inimese arenemine, võisid olla selle vaikivad tunnistajad, hääled ajastutest, mille olemasolust keegi ei teadnud.

Evolutsioon oli tõsi, kui see ei oleks saanud olla tõsi ilma loomisloota, ning sellele mõeldes hakkas Miah’l hirm.

Rheonist pidi saama Jumal. Kas noormees oli selleks võimeline?

„Kuidas Ašera sinu keha ära varastas?“ tuli Miah tagasi teema juurde, mis neil enne pooleli oli jäänud, et mitte kujutada Rheoni ette üht vana hallipäist toogas tudikest kividega loopimas.

„Kuule, kas sa sööd ka või?“ päris Arya.

„Kurat, mul on aega süüa küll, räägi nüüd edasi!“

„Olgu, poeg,“ venitas Arya, kui nägi, et inimesed Miah’ vandumisele just hea pilguga ei vaata. „Vaata, Ašera, eks, ta näitas mulle seda nägemust, kuid ma ei saanudki teada, miks, sest Jackson tuli meie vahele ning lükkas Ašera minust eemale, mis jumalanna vihale ajas. Ašera joonistas õhku mingid foiniikiakeelsed sümbolid, mis panid Jacksoni paigale tarduma ja sellel hetkel, kui tema süda hetkeks seiskus, seiskus ka minu oma, täpselt nagu pidi juhtuma lepingu järgi, mille ma Sebieliga sõlmisin, ning ühtlasi ka nii, nagu ma kaartidelt näinud olin. Ašera teadis seda ja kasutas seda ära ning kui me mõlemad maha varisesime, lõi ta mulle Saatuse Oda rindu ja tiris sellega minu hinge välja. Ma hõljusin mõnda aega omaenda keha kohal ning nägin, kuidas taevast langes maa peale klaastoru, millesse Ašera minu keha vangistas, ning pärast seda, kui ta õhku uued foiniikia sümbolid joonistas, hakkas õhk värelema ja sellesse moodustus portaal, kuhu ta klaastoru viskas, nii et see kadus. See on viimane, mida ma mäletan, sest pärast seda hakkas minu vorm laiali valguma ja järgmisel hetkel ärkasin ma selle sama baari taga asfaldil naisena. Ma ei tea siiamaani, miks Ašeral minu keha vaja läks, kuid ma kahtlustan, et ta tahtis lõhkuda minu ja Jacksoni vahelise ühenduse, ja see läks tal korda, sest ma ei kuule enam tema südamelööke. Tead, see on veider, ma arvasin ikka alati, et Sebiel, kes on vaimolend, sõlmis lepingu minu hingega, mitte minu kehaga, nii et kuidas saab...“ Naine kortsutas kulmu, nagu oleks ta unustanud, mida ta äsja öelda tahtis.

„Mis edasi sai?“ imestas Miah. „Mis Jacksoniga juhtus?“

„Mida?“ Arya pilgutas silmi. Nii et ta oligi unustanud! Nagu mis mõttes?

„Kuhu Jackson kadus?“

„Ma ei tea, aga selles olen ma kindel, et Ašera ei tapnud teda, ja et tal oli häbi, et ma nii kergesti Ašera lõksu langesin. Ma loodan, et kui me uuesti kohtume, olen ma juba oma keha tagasi saanud, sest vaevalt et ta mu vabandust tõsiselt võtaks, kui näeks, et ma ei ole suutnud oma viga heaks teha.“

„Mis viga, kas seda, et sa ei suutnud selle naise pikkadele jalgadele ja suurtele rindadele vastu panna?“

„Need jalad ei olnud nii pikad ja rinnad nii suured, aga mulle tundub, et sinul pole mitte kellegi jalgadest ja rindadest sooja ega külma, nii et...“ Miah avastas, et Arya oli märkamatult oma jala tema põlvele toetanud ja libistas seda nüüd mööda tema reit üles, naerdes riivatult, kui Miah näost punaseks värvus.

„Korista oma jalg ära!“ sisistas ta.

„Kas sa oleksid seda Arrale ka öelnud?“

Neetud, nii et keegi ikkagi arvas, et ta oli gei, ilmselt oli see Rheoni valitud vikerkaarevärviliste riiete süü.

„Ma saan aru, kuhu sa sihid, ema, aga ma ei ole selline, mul on tüdruk, keda ma armastan!“ nähvas ta, haaras Arya varvastest, mis mahtusid kindlasti number 5 kingadesse, ning tõmbas nendest nii järsult, et Arya toolilt maha kukkus ja kõigi inimeste tähelepanu nendele koondus. „Lõpeta oma poja võrgutamine, see ei ole viisakas.“

„Kes ta on?“ päris Arya ennast laua alt püsti ajades ning oma haiget saanud pead hõõrudes. 

Miah lootis, et Arya muhku pähe ei saanud, tal oli Arya pead veel vaja, ja hetkel oli tal tunduvalt lihtsam mõelda peatraumade nimekirjale kui sellele, mida ta äsja Aryale öelnud oli, sest tema sõnad olid ühteaegu nii tõde kui ka vale, kuid ta ei olnud mõistnud seda enne, kui oli selle välja öelnud. Ta oli arvanud, et armastab Martinat, ja pärast Martinat oli ta arvanud, et armastab Rhiannonit, kuid ta ei olnud kunagi selle peale, et ta oli otsinud neis kahes tüdrukus seda, keda oli armastanud Jonathan, samamoodi nagu ta oli otsinud teda meenutavat kangelannat ühest armastusromaanist teise järel, ning nüüd, kui ta oli Eestis, Venemaa kõrval, tundis ta kirjeldamatult tugevat soovi temaga kohtuda, et kindlaks teha, kas ta oli seda väärt, et Jonathan tema mälestust nii kiivalt kaitses.

Ta tahtis Venemaale minna, et Jelizavetaga kohtuda, kuigi naine oli, juhul kui ta elas, 42-aastane ja suure tõenäosusega kellegi ema ja abikaasa, kuid see ei lugenud Miah’le ja see hirmutas teda, sest võis seada ohtu ülesande, mille ta endale võtnud oli.

Ta pidi Jonathani armastuse unustama, kuna tal ei olnud mingit põhjust püüelda illusiooni poole, mille Jonathani mälestused tema ette laiali olid laotanud.

„Kõige täiuslikum tüdruk maailmas,“ oli kõik, mida ta öelda suutis.

„Ma mõistan,“ noogutas Arya, „aga kui teda ei oleks, siis mis sulle minu juures kõige rohkem meeldiks?“

„Sinu kael,“ vastas Miah enne, kui end takistada jõudis, ning kui Arya sõrmed laua all tema omi pigistasid, ilmus naise näole teadev ilme.

„Ma ootasingi, et sa seda ütled. Ma kahtlustasin sellest hetkest peale, kui sind nägin, et sa ei ole enam inimene ja oled juba vampiiriks muundunud, aga ma ei olnud enne kindel, sest Jonathani vend Lawrence oli enne sind ainus vampiir, keda ma kunagi kohanud olin, ja tema surmast on möödas väga palju aega. Kas sa oled väga näljane?“

Miah hammustas huulde. „Nagu hunt,“ tunnistas ta, otsustades, et ta ei saa Aryale valetada.

Arya sõrmed ei lahkunud tema omadelt ning kummalisel kombel pani naise naha soojus Miah’ judisema. „Kas sa tahad, et ma luban sul oma verd juua?“

Miah noogutas. „Jah, aga mitte praegu, meil on veel nii paljust rääkida.“ Miah oli pikalt mõelnud selle üle, miks oli Arya ainult tema endaga õhtust sööma palunud, mitte Rheoni, aga nüüd sai ta aru, millistest kaalutlustest endine Arra lähtus, ja need olid väga vastuolulised, sama vastuolulised kui see, et Miah ja Arya kordasid Jonathani ja Arra õhtut palju aastat tagasi, kuid neil mõlemal olid uued kehad. Miah’ soov Rheoni eest varjata, et antikristus on tema isa, ei olnud Aryale märkamatuks jäänud ning ta oli otsustanud, et kui Rheon ei ole valmis kuulma tõde oma päritolu kohta, ei ole ta valmis kuulma ka tõde selle kohta, kes on tema viimane vastane, ning peab tegema otsuse, kas võidelda või mitte, enne võitluse algust, mitte varem.

Jumal oli palju suurem kui Rheon ning noormees pidi saama sama suureks kui Jumal, et olla selle teadmise vääriline.

Jumal ei olnud ainus põhjus, miks Rheoni praegu nendega ühes lauas ei olnud, Jumala kõrval oli ka teine põhjus, kuid Miah teadis seda ka ilma, et oleks pidanud selle peale mõtlema.

Kuidas said Arya ja Rheon sõbralikult ühes lauas istuda, kui Rheon pidi tapma ilguri, kelle Arra tagasi oli toonud ning kelle nimel ta oleks olnud valmis ohverdama terve maailma, kuigi see ei olnud tema teha?

Miah oli nii kindlalt veendunud, et Arya toetus Miah’le ja Rheonile piirdub selle vestlusega, et ta ei suutnud naise järgmisi sõnu uskuda.

„M-m-mida?“

„Ma ütlesin, et ma tahan sind ja Rheoni aidata, aga selleks pead sa mulle rääkima uuesti legendi Morien-Sebielist ning Naini Taaveti ilmutusest.“

Kui Miah oma jutu lõpetas, oli Arya ka tema praetüki nahka pistnud ning rüüpas viimast veinilonksu. „Asi on otsustatud,“ lausus ta tõsiselt. „Me läheme Venemaale.“

„Miks mitte Islandile?“ ahhetas Miah, püüdes kõigest väest ignoreerida, kuidas tema süda selle peale kiiremini lööma hakkas, muutes ta nii rõõmsaks, et kui keegi oleks palunud tal oma varbad päikese kätte pista, oleks ta seda teinud.

„Selle pärast, et „Surmatants“ on praegu Venemaal.“

Miah raputas pead. „Ma ei saa aru.“

„Kui see peaks tõsi olema, et antikristuse suudab tappa ainult Saatan või see, kellel on tema jõud, vajab Rheon selleks, et Jacksonit... ee... antikristust ja Isake Seebaotti surmata, tema mõõka. Teras, mis hüüab suitseva ja vabiseva mäe seest ja mida on hoidnud käes üks müriaadide esimestest, asub Venemaal mõne vulkaani sisemuses ning ma olen kindel, et see on Miketz! Messias peab ilmselt läbima mingi testi, milleta ta mõõka kätte ei saa, ning ma ei imestaks, kui ta peaks tundma Miketzi ära teiste samasuguste mõõkade seast ja seda mingite tunnuste alusel, mis on nähtavad ainult Bernt Notke maalil! Bernt Notke oli ka Millenniumi Madude liige ja tema kujutis sellest mõõgast peab olema kõige täpsem!“ Arya lõi käsi kokku. „See on nagu „Da Vinci kood“! Mul oli kogu aeg tunne, et see maal on tähtis ja et ma pean sellel silma peal hoidma, aga nüüd saan ma aru, et mul oli kogu aeg õigus! Nii et ma ei passinudki ilmaasjata aastaid Niguliste kiriku ust nagu viimane idioot! Noh, Miah, kes nüüd rumal on?“ nõudis ta võidukalt. 

Neetud, oli tal vaja seda Miah’le nina alla hõõruda, et Jonathan kunagi Arrat rumalaks oli pidanud?

Miah maigutas suud, kuna Arya rääkis asjadest, mida isegi Jonathan ei olnud suutnud meeles pidada, sest oli ikka raske küll, kui nii palju maailma talendikaid inimesi sellesse salaorganisatsiooni kuulus, ning ta otsustas teha panuse sellele, et Aryal on õigus.

„Kas sa tahad öelda, et me peame minema Venemaale, „Surmatantsu“ üles otsima, leidma sellelt vihje, mis aitaks meil Egilberti... khmm, Miketzi ära tunda, ning juhataks meid vulkaani juurde, mille kohal paiknevad taevaväravad ning mille juures messial tuleb võidelda Teise ja Kolmanda mehega?“

„Jah, ja ma tulen teiega kaasa, sest ma pean teadma, kuidas see kõik lõpeb.“

Arya pidi teada saama, kuidas see kõik lõpeb. Kunagi oli ta soovinud, et teda kataks pimedus ning valgus tema ümber oli saanud ööks, ning ta tahtis teada, kas ta elab edasi nii, et pimedus on tema jaoks valgus, või toob Rheon tõelise valguse tagasi Arra armastatud pimeduse hävitamise hinnaga.

„Terviseks!“ ütles Arya otsekui Miah’ mõtteid lugedes ning lõi oma veiniklaasi tema oma vastu, kuid mõlemad klaasid olid tühjad ja tekitasid kokku puutudes õõvastavat kõlinat, nagu oleks äsja kellelegi hingekella löödud.

Poisil oli palju vastamata jäänud küsimusi selle kohta, mida Arya pärast seda teinud oli, kui Ašera tema keha ära varastas, aga need ununesid tal, kui talle meenusid Silente sõnad.

„Alati on hea tunda oma vaenlase keelt ja sellesse peidetud vihjeid,“ oli kummitus öelnud, kuid Miah oli selle unustanud.

Naini Taaveti ilmutus oli rääkinud sellest, kuidas prohvet Eelija ja messias rännakule lähevad...

Ainult prohvet Eelija ja messias.

Kui Miah oli Eelija ja Rheon oli messias, siis kes oli Arya?

Sinu jutt on alati segu lõpututest faktidest ja sama lõputust huumorist

Jätka samas vaimus.

Apokalüpsis ja Harmagedoon on natuke erinevad mõisted, aga selles osas ja ka edaspidi käsitlen ma apokalüpsist Harmagedooni ühe osana. Piiblis on kirjutatud paljudest tulevastest katastroofidest, mida tõlgendatakse viimsete päevade märgina, ja seal on ette kuulutatud nii maavärinaid kui ka näljahädasid.

Johannese ilmutuses eelneb seitsme pasuna puhumisele palju sündmusi, näiteks kuue pitseri avamine ja apokalüpsise ratsanike ilmumine, aga ma ei kasuta neid kõiki, nii et need ei oma erilist tähtsust.

Tarahgonda hõimu Aafrikas pole olemas.

Endogaamne abielu on abielu ühe kindla grupi liikmete vahel.

Venemaa ja Kasahstan ei ole NATOs   

Referaadi lõigud selles osas on Tuuli kirjutatud, mina ei tea kas kahjuks või õnneks kaheksajalglaste sugukonnast mitte midagi

Enjoy!
**

21.

Miah saatis Arya tema koduukseni, aga avastanud, et tema võtmed on kuhugi kadunud ja et Oljat ei ole talle ust avamas, oli naine oletanud, et Olja võib veeta aega Rheoniga, kelle Arya tal tagasi hotelli oli palunud saata, sest Olja sõbrunes inimestega väga kergesti ehk sundis neid endaga sõbrunema, ning ta ei olnud eksinud.

Kui Miah oma hotellituppa tagasi jõudis, ei olnud Olja veel lahkunud. Tema ja Rheon istusid Miah’ voodil, mida poiss ei olnud ära teinud, nii et Olja jalad paiknesid selle koha peal, kus oli möödunud päeval olnud Miah’ nägu, ning mängisid kaartidega valetamist, mille Rheon oli ilmselgelt kaotanud, sest ta näol oli väga mõru ilme.

„Kellel ei vea kaardimängus, sellel veab armastuses,“ ütles Miah talle tervituse asemel. „Kas te olete terve õhtu kaarte mänginud?“

Olja raputas pead. „Ei, see oli alles esimene mäng, enne seda rääkisime me pikalt sinu ja Dirki ühisest kooliajast.“

Rheon tegi nägusid, millega andis Miah’le mõista, et ei mäletanud ise ka, mida ta suust välja oli ajanud, ja Miah lootis, et Olja ei kavatsenud hakata kontrollima, kas tema ja Miah’ jutud nende „ühisest kooliajast“, mis oli ilmselt pikem kui nädal aega, langevad kokku. „Kas tõesti?“

„Mis tunne oli teada saada, et sa oled adopteeritud?“ küsis Olja, tegemata Miah’ küsimusest välja.

„Oh, ma ei saanud seda teada, sügaval sisimas teadsin ma seda kogu aeg, sest ma ei näinud välja nagu minu vanemad,“ vastas Miah, enne kui taipas, et Olja küsimus oli mõeldud Arya pojale Jahnile, mitte Gilberti ja Amelia pojale Miah’le, kuid see oli sama hea vastus kui iga teinegi.

„Sa oled ilmselt väga oma isa moodi, sest kui ma sind vaatan, ei näe ma sinu ja Arya vahel mingeid sarnasusi,“ möönis Olja.

Miah naeratas virilalt. „Jah, ma olen oma isa rakust kukkunud.“

„Rakust?“

„Pole tähtis. Dirk,“ ütles Miah väga mürgiselt, hääldades sõna nii, et sellel ei olnud Dirkiga mingit pistmist, küll aga Richardiga, „pane oma vaim valmis, me sõidame homme Venemaale...“ Tema pilk vilksas Oljale. „... et ma saaksin Aryale oma Pihkva kodu näidata!“

„Kui vana Arya oli, kui sa sündisid?“ päris Olja, silmad säramas.

„Ma pakuks, et viieteistkümneaastane, aga ma ei tea ka, mind ei olnud siis kohal,“ vastas Arya Oljale Miah’ asemel, vaarus tuppa ning langes näoli Rheoni voodile, asudes noormehe patja kallistama. Verekaotus nõrgestas teda, kuid lisaks oli ta joonud paar klaasi veini ülearu ning Miah tundis oma soontes selle uimastavat mõju. Tundus, et alkohol ei hakanud talle pähe enne, kui see oli kellegi teise veres, ning see ühteaegu rõõmustas ja kurvastas teda: alkoholiga joogid olid ainsad, mis talle vastu ei hakanud, kuid ta ei tahtnud mõeldagi, mis temaga juhtuda võib, kui ta peaks kogemata mõne narkari kehasse paar uut süstlaauku tegema.

„Ma mõistan, et see oli sinu jaoks raske aeg,“ ei saanud Olja pihta, mida Arya sellega mõtles, et teda kohal ei olnud, „aga kas sa ei oleks võinud lasta Jahni isal...“

„Jahni isa suri enne Jahni sündi ning meiel ei olnud midagi muud kui üheöösuhe.“ Arya pilk vilksas Miah’le. „Me kohtusime kirikus ja käisime ühe korra koos õhtust söömas, aga ta oli salakaval targutaja ning ma olin tema jaoks liiga madalast klassist, nii et ta pidas mind liiga rumalaks, et mind tõsiselt võtta.“
 
No tõesti, Jonathan ei olnud mingi salakaval targutaja, ta teadis lihtsalt asju, mida Arra ei teadnud...

...ja nüüd teadis Arya asju, mida Miah ei teadnud.

„Midagi pidi temas ometi olema,“ arvas Olja.

„Mis see oli, ei tule mulle praegu meelde,“ möönis Arya, „kuigi ma kahtlustan, et see oli tema välimus. Ta nägi välja nagu prints, aga voodis oli ta...“

„Kui sa kavatsed öelda, et konn, siis...“ hoiatas Miah, mille peale Arya suured silmad tegi.

„Pigem nagu kerjus,“ kostis Arya, sirutades oma parema käe välja, „käsi pikalt ees, kuidas ainult saaks!“ Miah’ õudust väljendav näoilme tõi ta näole kavala naeratuse. „Kas sa tahaksid mind parandada?“

„Kas sa tahaksid Rheoni voodist kaduda?“ otsustas Miah tema küsimusele mitte vastata.

„Oi, absoluutselt, kohe, kui Olja mulle minu korteri tagavaravõtme annab,“ lausus Arya ennast täies pikkuses voodile välja sirutades. „Minu oma pudenes mu mantli taskust välja, kui sa mu vastu seina surusid ning...“

„Kas sul ei olnud mitte ukse kõrval lillepotis tagavaravõtit?“ tahtis Olja teada, otsustades, et tal ei ole vaja teada, miks pidi Jahn oma ema vastu seina suruma.

„Ma andsin selle Aile,“ kostis Arya ning tema toon ei olnud enam nöökiv.

„Kes on Ai?“ imestas Rheon.

„Jahni ema pruut,“ kommenteeris Olja ning pani Rheoni sülitama välja suutäit kiirnuudleid, mille ta äsja suure vaevaga topsist välja oli suutnud õngitseda, „aga me pole teda juba mitu päeva näinud...“

„Su... ee... emal on pruut?“

Miah vaatas põrandal lebavaid nuudleid tülgastusega. „Oo jaa, vahel on minul pruut, vahel on temal pruut, vahel on meil mõlemal pruut...“

„Ma arvan, et „vahel“ tähendab sinu puhul „mitte kunagi“,“ leidis Arya võimaluse tähelepanu Olja öeldult kõrvale juhtida. Ta ajas ennast püsti, haaras oma sõbranna käest ning vedas ta enda järel uksest välja, et vältida edasisi küsimusi Ai kohta, keda Arya ja Olja juba mitu päeva näinud ei olnud, ning Miah tajus, et Arya süda valutas Ai pärast, kuid tema valus oli midagi mõrkjat, mida keegi teine märganud ei olnud, ning Miah tabas end mõttelt, et Aist tuleb rääkida minevikus, mitte olevikus.

 „Nii et... hmm... ta kaotas oma võtmed sinu pärast ära?“ küsis Rheon, et mitte küsida midagi muud.

„Ta kaotas need ära iseenda pärast,“ kostis Miah, tõrjus Rheoni käeviipega oma voodist ja heitis pikali, kuigi koidikuni, mil ta uinuma pidi, oli veel palju aega.

Vanadest harjumustest oli raske vabaneda. Miah ei olnud enam inimene, aga ta ei olnud kunagi käitunud nagu keegi teine.

„Miks me praegu Venemaale läheme?“ küsis Rheon viimaks. „Me leppisime kokku, et alustame Islandist!“

Miah jutustas Rheonile veerandi sellest, mida Arya talle rääkinud oli, nimelt selle veerandi, mida noormees teada võis ja mis keerles Bernt Notke ümber, kuid Rheon nägi teda läbi ning viskas teda nende hotellitoa juhtmeta telefoni toruga. „Sa jätad mulle midagi rääkimata, kas pole?“

Miah krigistas hambaid. „Miks sa arvad, et ma sulle midagi rääkimata jätan? Sa kujutad seda ette!“

Järgmisena lendas tema suunas juhtmeta telefoni alus, mis seina tabades koost lagunes. „Ära valeta!“

„Ma ei valeta, ma ei jäta sulle tõesti midagi rääkimata!“ vehkis Miah kätega. „Ma jätan sulle palju rääkimata!“

Rheoni suu vajus lahti. „Ma teadsin seda. Sa ei usalda mind!“

Miah noogutas. „Ma ei usalda sind, kes ei usalda mind, nii et me oleme tasa.“

„Kas sa Aryat usaldad?“

Miah ei vaadanud Rheonile otsa. „Rohkem kui sind,“ tunnistas ta ja see oli tõsi, sest kui ta oleks usaldanud Aryat vähem kui Rheoni, oleks ta rääkinud Rheonile kõigest, mida ta Arya käest kuulnud oli, mitte naisega nõustunud, et lasta Rheonil pimeduses kobada on õige otsus. Ta ootas Rheoni vastuväiteid, kuid neid ei tulnud, ning see tähendas, et Rheon pidi olema mõistnud, miks Miah, kellel oli valida kahe inimese vahel, kellele toetuda, oli otsustanud jätta sõelale Arya.

Miah oli näinud, kuidas Rheon reetis Leanne’i, kuid ta ei olnud veel näinud Aryat kedagi reetmas...

...kuid Arra oli kellegi reetnud.

Ei, mitte kellegi, vaid nad kõik. Terve inimkonna. Rheon oli ohverdanud ainult ühe inimese, Arra pärast võisid aga kõik inimesed surra ja ei olnud mingit garantiid, et Arya tema ja Rheoni ei pöördu ja neid hoopis lõksu ei juhi, sest mine tea, äkki oli Ermitaaži põranda all FEMENi aktivistide salajane baas, kus nad meestega inimkatseid tegid.

Voodilt püsti tõusnud, istus Miah laua taha maha ja asus lahendama sügissudokusid aastast 2025. Ka algtaseme sudokud olid tema jaoks liiga rasked, aga vähemalt sai tema aju natuke gümnastikat ja praegu eelistas ta iga kell numbreid sõnadele, ükskõik mis keeles need ka olid, sest sõnad tegid kõik alati nii keeruliseks.


„Harilikult ujuvad kaheksahaarmelised üsna aeglaselt, aga vajaduse korral võivad nad arendada suurt kiirust nagu kalmaarilised. Joseph Seynle, kes uuris kaheksahaarmeliste migratsioone, tegi kindlaks, et poole meetri pikkune kaheksajalg ujub mööda merd keskmise kiirusega 15 km/h. Iga lehtrist väljapaisatud veejuga tõukab looma 2-2,5 m võrra edasi…”

Kaheksajalglaste sugukond oleks pidanud olema põnev teema, aga väriseva häälega esmakursuslane, kelle nimi oli Akim ja kes oma ettekannet tegi, oleks pidanud Zachi arvates koju jääma, sest tema kinnisest ninast tingitud nasaalne toon ning pidevad köhatused ärritasid noormeest, nagu ka kõik muu pärast seda, kui ta oli hommikul oma pihuarvutist uudiseid lugenud ning saanud teada, et lennuk, millega Miah’ ja tema uus sõber (uus sõber, see ei olnud sama, mis lihtsalt sõber ehk päris sõber, kinnitas ta endale) Samhainshire’ist põgenenud olid, oli kukkunud Atlandi ookeanisse ja kuigi otsingud kestsid veel, ei viitanud ükski märk sellele, et kumbki lennukis olnutest oleks ellu jäänud.

Miah oli surnud.

“Hei, Zach, kas kõik on korras?” sosistas Cecy tema kõrval.

“Miks ei peaks olema?” kähvas Zach, tundes, kuidas tema silmad niiskeks tõmbuvad, ning tal oli piinlik, sest ta ei tahtnud Cecyle oma pisaraid näidata. Neiu oli nõustunud temaga tudengimarsile tulema ning Zach ei tahtnud, et ta ümber mõtleks, sest näeb, milline vesistaja Zach on…

“Kuulge, Zachary ja Cecilia, kui te tahate rääkida, siis tehke seda ukse taga!” pahandas professor Browning ning Zach märkas, et kõik olid kuulnud, kuidas ta Cecyle peale kargas.  Akim oli katkestanud kaheksajala silma ehituse selgitamise ning slaidid tema selja taga vahetusid ilma, et ta seda märganud oleks.

“Vabandust, professor, ma ütlesin Cecyle kõigest, et Akim peaks slaidide vahetumise paremini ajastama, aga ma luban, et olen edaspidi vaiksem,” valetas ta ja saatis Cecyle vabandava pilgu, lootes, et tüdruk arvab, et tema halva tuju oli põhjustanud igav Akim ja tema veelgi igavamad lisakoivad, aga ilme Cecy näol ütles talle, et Cecy ei uskunud seda ning muretses tema pärast.

Zachi pööras pea kõrvale, et mitte Cecyle otsa vaadata, ning jälgis hoopis loenguruumi klaasist seina taha jäävat koridori, mida mööda lähenes üks lohakatesse kottpükstesse ja kortsus kapuutsiga jakki riietatud kogu, kelle Zach ära tundis, kui pilgu tema näole heitis. Mees seisatas loenguruumi ukse taga ja samal hetkel, kui ta tõstis käe, et koputada, tõusis Zach laua tagant püsti ning lõi ukse nii valju pauguga lahti, et see tõi endaga kaasa vaikuse, milles võis kuulda iga Zachi kaasüliõpilase hingetõmmet.
“Sina!” sihtis Zach meest sõrmega.

Miah’ onu Marcus võttis endal alistunult kapuutsi peast ära. “Ma lootsin, et saan sinuga märkamatult rääkida, aga sa hävitasid just selle märkamatuse,“ ohkas mees. „Kas sul oli tõesti nii raske vaiksemalt välja tulla?“

„See on sinu süü!“ hüüatas Zach, unustades, et oli tahtnud Cecyt säästa, ning tema ähvardav kuju kõrgus Miah’ onu kohal nagu King Kong. „Miah on...“

„Ma arvasingi, et sa tead juba...“ Mehe naeratus, millega ta Zachi julgustada püüdis, oli viril. „...nagu ka seda, keda sa minu asemel süüdistama peaksid.“ Ta viipas Zachile. „Lähme joome kohvikus ühe tassi kohvi, mis sa arvad?“

„Vabandust, aga mis siin toimub?“ nõudis professor Browning, vaadates Marcust veel suurema halvakspanuga kui ta Zachi ja Cecyt vaadanud oli, sest Akimi ettekanne oli jõudnud slaidini, mille peal oli kirjas „Aitäh kuulamast!“, aga Akim oli katkestanud oma ettekanne vahetult pärast seda, kui oli öelnud, et peajalgsete silm pole elliptiline, vaid ümmargune, ning Zach mõistis, miks professor Browningu nägu sel hetkel vihast punetas.

„Andestust, härra õppejõud, et teie presentatsiooni jätkumist takistan, aga mul on vaja Zachiga paarist tähtsast asjast rääkida. Kas ma tohin teda kümneks minutiks laenata?“

„Tavaliselt ma õpilasi loengute ajal auditooriumist välja ei luba, aga ma teen täna erandi, sest kui see loeng veel ühe korra Zachary pärast katkema peaks, läheb kellelgi väga halvasti.“ Professor Browningu suunurk tõmbles. „Ole hea ja ära sellesse loengusse enam tagasi tule, sinu sõbrad kirjutavad kodused ülesanded sinu eest üles."

“Mis sõbrad?” ironiseeris Zach ning pöördus Marcuse poole. „Ma ei tule sinuga kuhugi, sest mul pole sinuga millestki rääkida, ja ma ei usu, et sul on öelda midagi, mis muudaks selle, et Miah surnud on, vähem valusaks!“

„Kui sa valust rääkida tahad, siis tea, et sa pole ainus, kellel praegu valus on, minul on ka valus ja Jeremiah’l oli ka valus, kui sa temaga suhtlemise lõpetasid, ta nuttis lausa oma silmad paiste!“

„Zach, kas Jeremiah polnud mitte...“ alustas Cecy.

„...see terrorist, kes aitas Leon Wilsonil audikat mineerida ja nüüd lennukiga merre sodiks kukkus?“ lõpetas Akim Cecy küsimuse ja palju ei oleks puudunud, et Zach oleks tema pea läbi kaheksajala hektotüüli surunud, kui tal ainult kaheksajalg käepärast oleks olnud, sest Akim kerjas keretäit.

„Ta ei olnud terrorist!“ röögatas ta Akimile.

„Kui sa nii arvad, siis kas sa ei leia, et mulle oma ajast kümme minutit ohverdada on tema mälestuse nimel õige tegu?“ päris Marcus ning nähes tema näol sama piina, mis kahtlemata ka Zachi enda näolt Marcusele vastu vaatas, julges noormees viimaks noogutada, pigistades oma käe, mille nimetissõrme ehtis Millenniumi Madude noviitsi sinine sõrmus, rusikasse. 89. Varjude Lord Troy Ilion oli selle tema sõrme pistnud samal õhtul, kui ta oli Zachi magamistuppa ilmunud ning talle öelnud, et kui Zach, kelle antikristuse venna seisuse Leon Wilson paljastanud oli, ei hakka Millenniumi Madude liikmeks ning ei lase endaga katseid teha, et teada saada, kas ka Zachil, kelle emal oli selgeltnägemisanne, on erilisi võimeid, mida ta Millenniumi Madude Vennaskonna kasutada saaks, peab Miah selle pärast kannatama kõige hullemaid piinu.

Ajad olid muutunud ning Zach ei pidanud enam tervet oma noviitsipõlve, mis kestis mõnel inimesel mitu aastat, elust tagasi tõmbunult ja välismaailmaga kontakti vältides Millenniumi Madude peakorteris veetma, nagu ta oleks pidanud tegema enne seda, kui Lance Dwyer Varjude Lordiks sai. Enamik tema eelkäijatest hoolitsesid selle eest, et inimesed, kes Millenniumi Madude Vennaskonda astusid, lihtsalt kadusid ja ilmusid hiljem välja kellegi teisena, Lance Dwyer aga oli olnud paindlikum ning leidnud viisi, kuidas inimesed, kes olid eraldatuses vennaskonna jaoks vajalikud teadmised ja oskused omandanud, said oma vanasse ellu tagasi pöörduda. Tal oli kõikjal sidemeid ning tema jaoks ei olnud mingi probleem jätta mulje, et inimene oli astunud sõjaväkke või, juhul kui ta juba varem armees ära oli käinud, läinud mõnda välisriiki vabatahtlikku tööd tegema, ning see oli taganud selle, et noviitsid näitasid tema vastu üles senisest suuremat poolehoidu, teades, et neil on lubatud ühendada maaväline ja vaimne maailm, ning ka Lance’i pojad Jonathan ja Lawrence olid jaganud tema põhimõtteid, kuid Troy Ilion oli otsustanud minna veelgi kaugemale ning tühistanud Millenniumi Madude põhikirjas oleva reegli, et noviitsid peavad end maailmast eraldama, ning noviitsiks olemine polnud tänu sellele olnud kunagi nii lihtne kui praegu. 

Zach tegeles Millenniumi Madude täieõiguslikuks liikmeks saamiseks vajalike tarkuste omandamisega ülikooliõpingute kõrvalt, nagu oleks tegemist poole kohaga tööga, ning see oli tundunud talle Miah’ ohutuse eest väikese hinnana, aga päeval, mil Troy Ilion oli sundinud teda Hariliku rästiku kohtuprotsessil osalema ning ta oli koos kahe teise noviitsiga kohtusaali juhitud, oli ta tundnud ühes Millenniumi Maos ära Miah’ onu. See oli teda hingepõhjani vapustanud ja mehe, kes oli sama kohkunud kui Zach, pärast hukkamist, mis oli nii võigas, et see Zachile pea igal ööl tema unenägudes meenus, nurka surunud, tegemata tema palvetest välja, oli ta kuulnud tõde selle kohta, et Troy Ilion oli teda ära kasutanud ning et Miah’ oli määratud surema veel enne, kui ta sündis, sest selleks, et hoida ära võimalikud rahutused, vajas incubus, et võim, mille ta enda kätte oli haaranud, seadustataks, ning selleks oli ta lasknud Jonathan Dwyeri kloonida, kuna ta oli olnud Dwyerite suguvõsa peamise vereliini esindaja ning ainus, kellel oli õigus teha Troy Ilionist see, kelleks ta ennast nimetas. Sellest ajast peale oli ta haudunud plaani, kuidas Troy Ilioni tappa, et koletist, kes oli sundinud teda valede abil vennaskonna teenistusse astuma, karistada, ning pärast seda Miah’lt vabandust paluda, kuid nüüd ei pidanud seda kunagi juhtuma, sest Miah’ oli surnud, ning Marcusega kaasa minemine oli kõige raskem tegu, mida Zach teha võis, sest alates sellest hetkest, kui ta oli ajalehest Miah’ surmast lugenud, oli ta viha, mis oleks pidanud olema suunatud tema vastu, Marcusele üle kandnud, sest Marcus ei olnud teinud seda, mida Zach teha kavatses, ning selle eest hoolitsenud, et Miah’ oleks väljaspool ohtu.

„Olgu,“ surus ta hambad kokku ning Cecyle lehvitanud, järgnes ta Marcusele ülikooli aatriumi kõrval asuvasse kohvikusse, sellesse samasse, kus nad Miah’ga sellel päeval istunud olid, kui Leon Wilsoni „pidu“ käest ära läks, ning kuigi kohvik oli peaaegu inimtühi, vajus Marcus samale toolile, mida Miah kasutanud oli, pannes Zachi hambaid krigistama. See ei oleks pidanud olema Marcus, kes tema vastas istus, vaid hoopis Miah.

„Miks sa niimoodi riides oled?“ päris ta, et mitte öelda mehele kõiki neid solvavaid asju, mis tal keelel olid.

„Ma tahtsin popp ja noortepärane olla,“ laiutas Marcus käsi, „nagu üliõpilastele kohane.“

„Kui see riietus peaks popp ja noortepärane olema, siis olen mina Son Goku. Kuidas turvamees su küll sisse lasi?“

„Ilma mingite probleemideta,“ kinnitas Marcus menüü lehti keerates, ilma et oleks neid kordagi vaadanud. „Nad on kadunud.“

„Millest sa räägid?“ ehmatas Zach.

„Lennuki põlenud kere asukoha täpsed koordinaadid on tuvastatud ning vaatlejad on kindlaks teinud, et seal ei ole ühtegi surnukeha, mis ei välista küll võimalust, et Jeremiah’ ja Rheoni laibad asuvad lennukist kaugemal, aga Troy Ilion usub, et see tähendab, et nad mõlemad on elus ja see annab lootust.“

„Kuidas sa seda kõike tead?“ Zachi lõug värises. „Troy Ilion lasi su pärast seda, kui Miah põgenes, ametlikult hulkuriks kuulutada ning kõikidel Millenniumi Madude liikmetel, kaasaarvatud noviitsidel, on õigus sind koha peal tappa! Keegi peab sulle informatsiooni andma, aga kes?“

„Sellel, kes minu informaator on, pole mingit tähtsust,“ kinnitas Marcus, „sest neid pole üks, vaid mitu, ja ma ei usu, et keegi neid kahtlustab. Troy Ilionil on palju vaenlasi, kes toetasid aastaid minu plaani teha Arra Rominist, kes on samamoodi hulkuriks kuulutatud nagu minagi, Varjude Lord, kes oleks vähem ettearvamatu kui see incubusest usurpaator.“ Menüü kõrvale pannud, hakkas mees oma kapuutsipaelu sikutama. „Kas sind ei rõõmusta võimalus, et Jeremiah võib elus olla?“

Kuigi väga ebatõenäoline, kergendas see võimalus märgatavalt Zachi südant, aga kivi, mis sellelt hetkeks langenud oli, vajus kohe raskemana tagasi, kui ta mõistis, et Marcus ei öelnud talle seda selle pärast, et tal Zachist kahju oli, vaid hoopis selle pärast, et ta tahtis temalt midagi, ja viimane kord, kui keegi temalt midagi tahtnud oli, oli see Zachi ja Miah’ tülli ajanud.

„Kuidas ta elus saab olla?“ ei suutnud ta mõista. „Ükski inimene ei elaks sellist õnnetust üle!“

„Jah, ükski inimene ei elaks, aga Jeremiah’ ei ole enam inimene,“ lausus Marcus tõsiselt ja Zach tundis, kuidas lootusekübe temas kasvama hakkas.

„Ta muutuski vampiiriks, kas pole?“

„Muutus tõepoolest,“ nõustus Marcus, „ja kui Troy Ilionil on õigus, suudavad praegu ainult päikesevalgus ja teritatud vai teda hävitada.“

„Päikesevalgus...“ Zach hammustas huulde. „Lennuk kukkus alla hommikul!“ Marcusest oli õel täita Zachi pea lootustega ainult selleks, et need kohe purustada, ilmselt oli see tema viis Zachi selle eest karistada, mida ta Miah’le teinud oli.

„Jeremiah ei olnud üksi, Rheon oli temaga ja sai teda aidata,“ rahustas Marcus teda, kuid Zachil oli tema öeldusse vähe usku.

„Kuidas üks tavaline inimene teda aidata sai?“

Rheon oli Jacksoni kaudu Zachi sugulane. Kas see võis tähendada, et temas peitus palju rohkem, kui keegi arvata oskas?

„Ma ei saa sulle seda öelda, sest on oht, et kõik, mida ma sulle ütlen, jõuab Troy Ilioni kõrvu, sest ta oskab väga hästi inimestelt informatsiooni ammutada, küll aga tulin ma sulle ütlema asju, mida Troy Ilion sulle ise varsti öelda võib, nii et selles, mida ma teen, ei ole sulle praegu mingit ohtu, ainult minule endale.“ Marcus pani käed vaheliti. „Troy Ilion on veendunud, et Jeremiah ja Rheon suunduvad Venemaale, sest see on kõige tõenäolisemalt koht, kuhu Jonathan minna tahaks, ning ta kavatseb saata nende kannule kas jälitussalga või üksiku jälitaja. Tavaliselt noviitsidele selliseid ülesandeid ei anta, aga ma olen kindel, et Troy Ilion teeb sulle erandi, et saaks sind Jeremiah’ vastu ära kasutada, kuna inimesi, kellel on lähedased, on väga kerge piinata. Juhul, kui sa väljavalituks osutud, pead sa nõustuma, nii siis, kui sa saad endale kaaslased, kui ka siis, kui sa lähed üksi. Kuula hoolega, mis ma sulle ütlen, sest sellest...“

„Mis siis saab, kui tema lordilikkus ei tee seda?“ päris Zach Marcust katkestades.

„Sellisel juhul pean ma seda, mida ma sinult paluda tahtsin, ise tegema ja lootma, et ma saan sellega hakkama, sest kuigi ma võiksin paluda sul Millenniumi Madudest lahku lüüa ja ennast ohtu seada, see ei oleks sinu suhtes aus. Ma olen sind selleks liiga kaua tundnud, et sinu elu niimoodi kaalule panna, ja Jeremiah ei andestaks mulle seda üheski elus.“ Marcus oli seda öeldes väga tõsine ning Zach mõistis, et mees muretses tema pärast, mistõttu ta otsustas julguse kokku võtta ning öelda talle seda, mida ta isegi Miah’le öelnud ei olnud, kuna see oli saladus, mida tema isa tal kõigi eest varjata oli palunud.

„Troy Ilioni käsu alusel Venemaale minnes oleksin ma palju suuremas ohus kui ilma tema käsuta, sest omapäi tegutsedes leiaksin ma Miah’ palju kiiremini üles,“ lausus Zach, vaadates igaks juhuks ringi, et veenduda, et kedagi kuuldeulatuses ei ole, aga ainsad, kes oleksid võinud tema ja Marcuse vestlust pealt kuulata, olid kolm Hiina üliõpilast, kelle ees laual oli kuhi talvemütse, mida nad naerda lagistades pähe proovisid, et endast Instagrami või MOLOME jaoks pilte teha.

„Sa oled tõesti oma ema poeg, nagu Troy Ilion arvas,“ sõnas Marcus Zachile tõsiselt otsa vaadates.

Zach raputas pead. „Mitte oma ema, vaid oma isa poeg.“

„Kuidas?“ imestas Marcus.

„Mu ema ei pärandanud oma selgeltnägijaannet mulle või Sashale edasi, aga selle asemel kannan ma endas oma rahva pärandit, mis on palju võimsam. Minu isa oli Ughi külas väikese tarahgonda hõimu šamaan. Tarahgondad, kes räägivad setswana keelt, on aastasadu endogaamsed olnud ning kui minu šamaanist isa, keda rahvas Meie Isaks kutsus, et viidata sellele, et ta on hõimu kõige auväärseim mees, minu emaga abiellus, pani ta toime tabu ning tõmbas sellega tarahgondade peale jumalate needuse. Tarahgondasid tabas üks õnnetus teise järel, kuni need viimaks pärast seda, kui mu ema ootamatult suri, vähenema hakkasid, ning hõimuliikmed võtsid seda jumalate poolt saadetud märgina sellest, et valge naise veri peab tarahgondade maadelt kaduma ning hõimuvanemad saatsid minu isa ühes minu ja Sashaga pagendusse ning see oli minu isale nii valus, et pärast seda, kui me olime aastaid Windhoekis elanud, võttis isa vastu otsuse, et me ei jää enam Namiibiasse, vaid lahkume sealt. Minu isa ei andestanud seda neile kunagi. Hõimuvanemad võtsid temalt enne meie pagendamist šamaanitiitli ära, aga nad ei saanud võtta ära tema vaimujõudu, ning kui ta tajus, et ka minus on see jõud olemas, õpetas ta mulle kõike, mida ta teadis.“

„Sa oled samuti šamaan,“ ahhetas Marcus. „Ma oleksin pidanud teadma!“

„Mul ei ole nii palju kogemusi kui mu isal, aga minu vaimujõud on tema omast suurem ning kui ma vaimumaailmaga ühendusse astun, suudan ma kindlasti Miah’ üles leida,“ kinnitas Zach mehele, kes teda uurivalt silmitses, ettepoole kummardus ja Zachi pead patsutas.

„Sa oled suureks kasvanud, Zach,“ nentis ta, „mul on hea meel seda näha.“ Ta maigutas korduvalt suud, otsides õigeid sõnu, mis tal Zachi paljastuse peale kaduma olid läinud, ning leidis need viimaks. „Kui kaugele oled sa valmis Jeremiah’ nimel minema?“

„Nii kaugele, kui vaja,“ vastas Zach kõhklemata, „ta on mulle nagu vend.“ Zach ja Miah olid teineteist sellest ajast saati tundnud, kui Zach koos oma perega Namiibiast Ameerikasse kolis. Zach oli viieteistkümneaastane, kui ta kõrvalkorteris elava väikese poisi esimest korda külla oli kutsunud, et tema ja Sasha, kes oskasid vaevu inglise keelt, kuna olid elanud ainult afrikaani- ja setswana keele ümber keerlevas keskkonnas, saaksid kellegagi suhelda, kuid peatselt olid temast ja Miah’st nende suurest vanusevahest hoolimata sõbrad saanud, sest šamanismi õppimine oli Zachile kurnav ning ta tundis rõõmu, et sai suhelda kellegagi, kes oli nii naerusuine nagu Miah nendel hetkedel, kui Sasha tal oma Bratzilladega mängida lubas – tema lemmik oli Yasmina Clairvoya. Pärast oma vanemate surma oli kogu Miah’ lõbusus kadunud, kuid selle asemele tuli varakult küpsus, mida teistel temavanustel poistel ei olnud,  ja realistlik tulevikunägemus ning see muutis ta Zachi jaoks inimeseks, kellega oli alati huvitav suhelda. Mida kauem nad tuttavad olid olnud, seda rohkem hakkas Zach tundma, et Miah on tema perekonnaliige rohkem kui Sasha, ning ta tabas end tihti soovimast, et Miah oleks võinud tema vend olla.

„Ma lootsingi, et sa seda ütled,“ kostis Marcus kergendatult hingates.

„Miks just seda?“ küsis Zach. „Miks mitte midagi muud?“

Seda, mis Marcusel öelda oli, ei saanud öelda ei ühe sõna ega ka ühe lausega, aga kui Zach ta ära oli kuulanud, oli tema ainuke tundmus helgus, kuigi endise preestri sõnad oleksid pidanud ta hoopis nukraks tegema, sest panid tema silme ees keerlema pildid, kus tema ja Miah olid ühe väga vana kurva lõpuga loo peategelased ning kus Zach tegi midagi andestamatut. Ta tundis oma sõrmede all väljal päikese käes soojenenud kivi kõvadust, tema sõrmed oli nii tugevasti selle vastu surutud, et need peaaegu veritsesid, ning kuigi ta lasi kivil langeda, nagu oleks see purustuspress, ta ei mõistnud.

Seda poleks tohtinud kunagi juhtuda. Kui palju inimesi pidi veel Morien-Sebieli pärast kannatama?

 „Ma teen seda hea meelega,“ lausus Zach, otsides oma sõnadest kõhklust, ilma et ta seda leidnud oleks. Ainus kõhklus, mille ta tabada suutis, vaatas talle vastu Marcuse silmadest, kui mees meenutas õudusi, mille Jumal oli lasknud osaks saada kõigile, keda ta armastas, ning Zachi liigutas, et mees hoolis Miah’st sama palju kui tema. Marcus ei olnud Miah’ lihane onu ja Zach ei olnud tema lihane vend, kuid nad mõlemad olid valmis tema nimel tegutsema, kuigi oli võimalus, et Miah oli juba teisel pool elu näitelava eesriiet.

„See on suur ohverdus,“ püüdis Marcus panna Zachi järele mõtlema, kuid Zach ei taganenud oma otsusest, sest ta polnud kunagi milleski kindlam olnud kui selles, et tahab seda, mis aastatuhandeid tagasi sündis, muuta.

„Ma ei karda, sest ma olen ennast juba ühe korra teinud, aga seekord oleks see päriselt.“ Ta tõusis laua tagant püsti ning vaatas kella. „Ma pean tunnistama, et sa meeldid mulle praegu palju rohkem kui 48 minutit tagasi.“ Loeng oli äsja lõppenud ning Zach teadis, et kui ta tahab Cecyga rääkida, on tal vaid paar minutit enne seda, kui tüdruk tööle suundub, ning ta teadis, et ei tohi seda edasi lükata.

Kahju, et nad koos tudengimarsile ei saanud minna, aga selline oli elu.

„Viska viis?“ pakkus Marcus kätt välja sirutades.

Zach muigas. „Nii väga sa mulle nüüd ka ei meeldi.“

Ta oli juba peaaegu kohviku ukseni jõudnud, kui mees talle veel ühe korra järele hõikas. „Mida vene karu ütleb?“

„Ei tea!“ hõikas Zach vastu.

„Руки вверх!“



"Mu silmad on nii punnis, et ma näen sellel pildil välja nagu puudega,“ sajatas Miah, istudes Arya tumesinise Subaru rooli taga ning jõllitades Venemaa Demokraatliku Föderatsiooni passi, mille Rheon äsja oma jope rinnataskust välja oli tõmmanud. „Mis sa arvad, kas ma saan selle abil Venemaal tasuta ühistranspordiga sõita?“

Arya, kellel oli, nagu selgus, ühe maksupettuse pärast kuriteoregister, ei julgenud oma õnne proovile panna ning otsustas, et koos messiaga või mitte, ei ole Venemaa piiri rikkumine hea mõte, mis tähendas, et Rheon ja Miah’ vajasid dokumente ning dokumentide juurde kuulusid pildid. Arya naasis poiste hotellituppa kella seitsme paiku hommikul ning ehmatas Rheoni poolsurnuks, kui astus ette hoiatamata vannituppa, et loputada oma käsi, millele ta kogemata trepist üles tulles Caffé Mocha peale oli loksutanud. Ta leidis eest Rheoni, kes ei olnud vaevunud dušikardinat ette tõmbama, sest ei näinud mingit põhjust, miks ta peaks seda tegema, kui ainus inimene, kes teda segada võis, oli Miah, kuid ei teinud tema nähtamatust kostüümist väljagi, vaid pesi rahulikult oma käed ära, hoolitsedes selle eest, et need oleksid kõige pikemad kakskümmend sekundit Rheoni elus. Käsn oli ainus, millega Rheon end katta sai, kuid tema alastus ei põhjustanud Aryale mingit meelehärmi. „Ma olen sind juba korra alasti näinud,“ ütles ta, kui Rheon püüdis ennast dušikardinasse keerata, „nii et sa ei pea ennast minu eest peitma, kui sul pole just mõnda kehaosa, mis endiselt siniste soomustega kaetud on.“ 

Arya jättis ühe mocha messiale vannituppa ning pesemise lõpetanud, rutakalt riietunud ja kohvitopsi närvipinge leevendamiseks tühjaks joonud, nägi Rheon toas, kuidas Arya  püüdis seadistada oma digikaamerat režiimile, mis Miah’ kujutise salvestaks, kuna igaüks selleks ei sobinud. Mitte eriti  üllatuslikult jäi Miah kujutis nähvatale ainult öörežiimiga pildistades, aga esimesed paar pilti läksid aia taha ning siis saabus koidik,  nii et selleks, et ka vampiir endale passi saaks, olid Arya ja Rheon sunnitud poisi silmalaud superliimiga kokku määrima, et tema silmad foto jaoks lahti püsiksid, ning tulemus ei olnud eriti ihaldusväärne. Pärast seda, kui pildid olid tehtud, võttis Arya Rheoni kaasa oma sõbra juurde, kelle nimi oli Djaba ja kes rääkis kõiki tähti susistades, ning kes osutus suurimaks võltsingumeistriks, keda Rheon kunagi näinud oli, sest ta polnud kunagi varem ühtegi võltsingumeistrit näinud. Rheon sai endale Bundesrepublik Deutschlandi Reisepassi Dirk Praeturi nimele, Miah aga oli sunnitud hakkama Pihkva venelaseks Jahn Seristjaks, kelle nimi kirillitsas ajas Rheonile naeru peale. Pärast seda, kui Arya oli Djabale maksnud või vähemalt üritanud maksta, sest Djaba polnud temalt kunagi raha vastu võtnud ja ei kavatsenud seda ka seekord teha, külastasid nad poode, et osta endale oma reisiks vajalikke asju.

Arya otsustas  kasutada Rheoni mannekeenina ning sundis teda proovima selga kõiki neid riideid, mida ta Miah’ seljas näha tahtis, nii et Rheon oli sunnitud mitu tundi järjest kannatama, kuidas Arya tõmbas proovikabiinil kardina eest ära alati enne seda, kui ta oli jõudnud riietumise lõpetada, ning ühel hetkel kaotas ta kannatuse ning küsis Aryalt kõigi lähedusesviibijate ees, mida Arya sellest arvab, kui ta kardinat üldse ette ei tõmba. Arya sai aru, et Rheon vajab privaatsust, ning rohkem neil lahkhelisid ei tekkinud ja nad said oma osturalli rahulikult lõpetada. Riided, mille Arya Miah’le välja valis, oleksid sobinud pigem möödunudõhtusesse varieteepalasse kui välisreisile, ning Miah jagas Rheoni arvamust, olles kade, et Arya oli nõustunud ostma Rheonile viisakad riided, millega noormees nägi välja nagu ülikooli kursusevanem, sel ajal kui Miah oli sunnitud tõmbama endale jalga tähekujuliste kinnitustega nahksaapad ja lillakashõbedased latekspüksid ning selga musta litritega pluusi, õhukesekoelise karvase hõbedase sviitri ning türkiissinise nahkjaki. 

„Mida ma oma eelmises elus halba tegin, et seda ära teenida?“ halas vampiir, kui Arya ilmus tema ette täpselt samasugustes riietes ning nende ainus erinevus oli selles, et Arya kandis nahkjakiga sobivaid kindaid ja neck-tube’i. „Sina ära sellele vasta,“ lisas ta kiiresti juurde, kui Arya hakkas meenutama, kuidas Jonathan tal autoga sõites südame pahaks oli ajanud. Rheon otsustas, et see pidi tõesti olema kohutav autosõit, et Miah’t selle eest nii kohutavalt piinata, kuid siis hakkas Arya naerma ja väitis siiralt, et tal oli kõigest tahtnud Miah’t aidata, kuna viimane ei olnud saanud kaasa tulla, ning valinud välja riided, mis tema meelest Miah’le kõige paremini sobisid ning mida kandes nad võiksid välja näha nagu ema ja poeg, kuigi tulemus oli pigem nagu Bonnie ja Clyde.

„Milleks sulle tasuta ühistransport, kui me läheme autoga?“ küsis Rheon Miah’lt, kes endiselt oma passipilti silmitses, hõõrudes samal ajal oma silmi, mille ümber oli tekkinud hulgaliselt väikeseid punaseid täppe, mis ilmselt oli põhjustatud allergiast mõne liimis oleva koostisosa vastu, ja Rheonil oli peaaegu valus vaadata, kuidas poisi allergia oli nii tugev, et niipea, kui tema vampiirivõimed ühe täpi ära parandasid, ilmus selle asemel uus.

„Iial ei või teada, millal on vajalik sõiduvahendit vahetada,“ vastas Miah talle, viskas passi tagaistmele ning vajus rinnaga vastu rooli. „Mis Aryal nii kaua aega võtab?“

„Vaata vasakule ja saad teada,“ soovitas Rheon.

Arya tuli aeglaselt trepist alla, vedades enda järel hiiglaslikku kohvrit, mille lukk oli nii pingul, et ähvardas kohe katki minna, ning Miah astus autost välja, et talle appi tõtata.

„Ma saan ise ka!“ vaidles Arya vastu. „Ma ei ole mingi nõrguke naisterahvas!“ Samal hetkel andis lukk järele. Kohvri sisu lendas vastu Miah’ jalgu ning vampiir ja kohver kukkusid trepist alla tänavale, ehmatades mööduvaid Soome turiste, kes ilmselt arvasid, et Miah on mõnest stripiklubist välja visatud.

„Milleks... sul... kõike... seda... vaja... on?“ ägas Miah ennast Arya asjade vahelt püsti ajades ning asudes neid kokku korjama.

„Kas sa vihjad sellele, et ma võtsin sinu arvates kaasa midagi üleliigset?“ nõudis Arya.

„Vastupidi, ma vihjan sellele, et sa ei võtnud kaasa midagi vajalikku!“ Miah korjas maast üles esimese kättejuhtuva raamatu ning viskas selle üle õla vaatamata Rheoni suunas. „Me lähme talvisele Venemaale, mitte suvisesse Egiptusesse! Milleks on sulle vaja kaheksat osa mangat, viite lõhnaõli, isepruunistuvat kreemi, tikk-kontsaga kingi, jalgrattalukku ja tööriistakarpi? Sa ei saa seda kõike kaasa võtta, sa pead valima, ning mina isiklikult soovitan sul manga koju jätta ja võtta selle asemel kaasa hoopis lõnga ja vardad, et sa saaksid endale villased sokid kududa! “

„See ei ole tööriistakarp,“ eiras Arya Miah’ soovitust ning tegi karbi lahti, paljastades selle sees oleva poolakeelse Piibli, krutsifiksi, haamri, teritatud vaia, roosikrantsi ning veega täidetud klaaspudeli. „See on vampiiritapmise komplekt, mille ma Gdańskist ostsin!“ Ta võttis teritatud vaia karbist välja ja suunas selle Miah’ südame suunas. „Kas on veel midagi, mida ma sinu meelest kaasa võtta ei tohi?“

Miah muutis kiiresti meelt. „“Devils and Realist“? Ma olen seda ammu lugeda tahtnud!“ Ta tassis mangahunniku auto esiistmele ning süvenes sellesse, nii et tal jäi nägemata, kuidas Arya naeratas nii võidukalt, nagu oleks ta võidujumalanna Nike, ning Rheon tabas end mõttelt, et Arya ei kartnud mitte kedagi, ei pimeduse- ega ka valguseolendeid. Rheon ei teadnud, milline mees Arra olnud oli, aga Arya oli tugev naine, palju tugevam, kui Leanne olnud oli, ning Rheon ei osanud muud teha, kui teda imetleda.

„Viimasel ajal soovin ma, et mina oleksin ka kirjanduslik kangelane,“ tunnistas Miah, „sest ma teaksin siis, et kõik lõppeb hästi.“

„Kõik sõltub teosest,“ arvas Arya oma kohvrit autosse pressides, „ja autorist.“

„Mina ei taha kellegi väljamõeldis olla,“ arvas Rheon, „kõige vähem veel mangas.“

„“Tengoku no Ouji: Attack on Anti Christ“ kõlab päris hästi, kas sa ei leia?“ küsis Arya.

Rheon raputas pead. „See kõlab nagu shounen-ai.“

„Äkki hoopis „Kakumeiki Rion“?“ pakkus Miah.

„Äkki hoopis „Boukoku no Jeremia“ või „Vanpaia Daiboken“?“ aasis Rheon.

„Peaasi, et mitte „Raki kiru“,“ arvas Arya ning virutas pagasiluugi kinni, olles suurte raskustega surunud oma kohvri kõrvale ka kilesse keeratud rulli, mis oli paeltega kinni tõmmatud.

„Mis see on?“ päris Rheon.

„Stimuleeriv joogamatt,“ itsitas Arya, „eestlaste parim leiutis!“

„Miks mul on tunne, et ma ei taha selle kohta rohkem midagi teada?“

„Tead, see tuletab mulle meelde, kuidas ma lugesin ühte juttu, kus joogamati sisse läks kuri vaim ning kui keegi sellele pikali heitis, mähkus see...“ alustas Miah oma pilku mangalt tõstes, kuid Rheon katkestas teda.

„Kas tead, myheart, mis mind sinu juurdes alati kõige rohkem häiris? Ükskõik, mida ma sulle ka ei öelnud või sinult ei küsinud, suutsid sa alati mulle kirjeldada mõnda viimast M-reitinguga juttu, mida sa lugenud olid, ja näha on, et sa ei ole üldse muutunud!“

„Mulle tundub, et vähemalt üks inimene teie seast on selline, kellega mul on huvitav rääkida,“ rõõmustas Arya ning Rheon kahetses, et üldse midagi öelnud oli, ei olnud vaja hulludele lolle ideid anda.

„Te olete uskumatud,“ pomises ta, kui Arya Miah’ rooli tagant peletas, ning nad alustasid sõitu Venemaa suunas.

Pisut rohkem kui seitsme tunni pärast olid nad Peterburis, mis oli Miah’ sõnul ehitatud Soome-Ugri rahvaste kontidele. Teekond Ermitaaži Peastaabi hoone juurde, kus ajutisi väljapanekuid korraldati, möödus vaikuses, kuna varsti pärast seda, kui auto oli Venemaa piiri ületanud, lõpetas Miah lobisemise ning vaatas andunud ilmel aknast välja, ahmides endasse iga killukest Venemaa öö tuhandest ja ühest näost, ning Rheon nägi korduvalt tema silmis pisaraid, mis pidid olema Jonathani, mitte Miah’ omad, ning näitasid, milliseid tundmusi Venemaale naasmine Jonathanis tekitanud oleks, kui ta oleks veel elus olnud. Muuseum avati kell 11 ning suleti kell 19, mistõttu Rheon ja Arya otsustasid, et ootavad õhtuni, et saaksid kõik koos keskaegsete Hansa Liidu riikide kunsti näitust vaatama minna. Miah oli sunnitud veidi enne päikesetõusu pagasnikusse Arya kohvri kõrvale pugema ja naise joogamati endale kaissu võtma, et mitte kõrvetava päikese ohvriks langeda, ning Arya, kes oli öisest sõidust väsinud, jäi kohe pärast seda auto esiistmel magama. Rheon püüdis tagaistmel samuti uinuda, aga ei suutnud, sest tema peas keerles liiga palju mõtteid, ning selle asemel leidis ta end vaatamast, kuidas Arya magab.

Miah oli Rheonile öelnud, et sellel ajal, kui Jonathan Aryat kohtas, oli ta olnud poiss nimega Arra, aga vaadates, kuidas Arya, käed pea all padjaks, aeglaselt sisse ja välja hingas, oli seda raske uskuda, sest Rheon nägi temas ainult särtsakat tütarlast, kes nägi välja palju noorem oma tõelisest vanusest, milleks oli 33 aastat. Rheonile meenusid Arya hommikul öeldud sõnad, et Arya ja Rheon olid kohtunud kohe pärast Rheoni sündi, ning ta otsis oma mälust üles oma kõige esimese mälestuse; mälestuse sellest, kuidas antikristus teda tappa püüdis, ning kuidas Arra teda hellalt oma kätel hoidis. Rheon oli alati arvanud, et inimene, keda ta ennast hoidvat mäletas, oli olnud naine, aga nüüd, kui Arra nägu tema mälust esile kerkis, oli tal kerge näha, kuidas sellest, mida ta oli pidanud naiselikuks, kasvas hiljem välja mehelik. Arra ja Arya ei olnud välimuselt sarnased, aga nendest mõlemast kiirgas samasugust lahkust, ning ta ei mõistnud, mis sidus nii lahket inimest antikristusega, kes oli kogu maailma lahkuse vastand, ning kui ta sellele mõtles, tundis ta õudust, kui mõistis, et Arya, kes nägi magades välja sama ohutu nagu kassipoeg, võis olla kõige ohtlikum inimene maailmas, sest vanasõna käskis hinnata inimesi nende sõprade järgi ning Arya oli valinud endale sõbraks puhta kurjuse.

Kui Rheon ärkas, oli päike juba loojunud ning Arya ja Miah kisklesid auto esiistmel ajalehe pärast, mille Arya Miah’ käest ära oli võtnud. „Kuule, mul jäi horoskoop pooleli, ära nõmetse!“ nõudis Arya lehte tagasi enda valdusesse saades.

„Mis toimub?“ haigutas Rheon, oletades, et ta nägi kindlasti rohkem loppis välja kui Miah, mis siis, et viimane oli maganud koos nende pagasiga.

„Venemaa katkestas Põhja-Koreaga kõik kaubanduslikud suhted ja lõpetas neile toiduabi andmise, et karistada neid tuumakatsetuse eest, mille saaste ulatus Venemaa territooriumile, aga Arya ei lase mul selle kohta lugeda!“ halas Miah.

„Jumal hoidku, poliitika on pask, see ei huvita mitte kedagi! Siis loed, kui me muuseumist tagasi tuleme, meil ei ole enam aega!“ Arya kägardas ajalehe kokku ja toppis kindalaekasse ning kui ta autost välja astus, järgisid Rheon ja Miah tema eeskuju, valmis ennast kunstiajaloo lainele häälestama. Nad olid parklas, kust avanes hea vaade Venemaa klassitsismi vaimus ehitatud Peastaabi hoonele, mille arhitekt oli Miah’ sõnul Carlo Rossi, üks Venemaa suurimaid arhitekte terves ajaloos, ning Rheon oletas, et mees oli itaallane, kes oli leidnud vene valitsejate teenistuses olles oma tõelise kutsumuse. Temal ja Miah’l oleks kindlasti olnud paljust vestelda, kui nad oleksid elanud samas ajastus, sest Miah’ jutust kumas läbi, kui suur arhitektuurientusiast ta oli, ning nähes, kui elevil ta oli, muutus ta kurvaks, et Miah teda usaldada ei suutnud, aga kui see oli Miah’ soov, siis nii pidi see olema.

Rheoni kinganina oli vaevalt asfaldit puudutanud, kui ta põrkas kokku enda suunas jooksva tüdrukuga, kes oli süvenenud oma nutitelefoni ekraani uurimisse ning kelle näoilme reetis sellist ahastust, et kui löögi jõud nad mõlemad pikali paiskas ja Rheon ekraani purunemist kuulis, tundus talle, nagu oleks murdunud hoopis tüdruku süda. Tüdruk oli tumedate juuste ja veelgi tumedamate silmadega, millest voolasid suured ja rasked pisarad. Kashastani numbrimärgiga bussist sööstsid tema suunas inimesed, kelle näod väljendasid samasugust õudust nagu tüdruku oma ning kui Rheon nende sõnu kuulis, läks tal kõhus nii külmaks, nagu oleks ta äsja neelanud alla Talvepalee.

Ta tõusis püsti ja sirutas tüdruku suunas oma käe, et teda püsti aidata, ning siis kuulis ta esimest pasunaheli, mis paiskas ta jalust maha ning sundis teda looteasendisse kägarasse tõmbuma, käed kõrvadele surutud, kuid sellest ei olnud kasu, sest teine pasunaheli oli veelgi valjem. Rheon nägi maavärinaid, mis pühkisid maa pealt suured linnad; komeete, mis sööstsid üle taeva ning hävitasid seal, kuhu nad kukkusid, kõik elava; üleujutusi, mis karjuvad inimesed märga hauda saatsid; mudalaviine; armeesid, mis marssisid teineteise vastu; põlevat taevast ning paksu suitsu mägede kohal ning tuulekeeriseid, mis ei jätnud kivi kivi peale.  Messia kõrvadest jooksis verd, mis aeglaselt tema näole ja asfaldile valgus. Arya ja Miah raputasid teda, aga nende lähedus ei leevendanud tema piinu, sest ta ei kuulnud nende sõnu ja ei suutnud neile vastata, kuna pasunahelid, mis kajasid seitse korda järjest, vallutasid kogu tema teadvuse.

Messias ei saanud enne aru, et tema pähe on saabunud vaikus, kui ta avastas, et istub Peastaabi hoone fuajees põrandal, selg vastu seina, ning Arya, kelle kõrvadest said samuti alguse tillukesed verenired, talle veega täidetud topsi ulatas ja teda sellest jooma sundis. „Mida sa nägid?“ päris naine juukseid Rheoni otsmikult ära pühkides ning kergendatud, et see oli läbi, langes Rheon talle kaela, nii et tops nende vahel ümber läks ja jättis põrandale loigu, mis oli selge nagu kristall, ainus selge asi terves maailmas.

„Ma kuulsin seitset pasunaheli,“ ütles ta väriseval häälel.

„Ja ma nägin neid seitset inglit, kes seisid Jumala palge ees, ning neile anti seitse pasunat...“ pomises Miah, näost kahvatum kui tavaliselt, ning vaatas Aryale otsa. „See tähendab, et kuus pitserit on juba avatud ning Harmagedooni kõige olulisem osa on kätte jõudnud.“

Punane veretilk langes Arya õlale. „Milline osa?“

„Apokalüpsis, mille käigus tabavad maad kõige hullemad katastroofid, mis kestavad seni, kuni antikristuse ja messia vaheline võitlus lõppeb,“ sosistas Miah, kummardus Rheoni kõrvale ning haaras tema käed oma pihku. „Põhja-Korea saatis Venemaa suunas kolm tuumalõhkepead, mis kaldusid kursilt kõrvale ning kukkusid alla Kasahstanis. Inimkaotused on suured ja pealinn on täielikult hävinud. Üsna kindel on, et NATO annab Põhja-Koreale vastulöögi, kuna Kasahstan ja Venemaa on mõlemad NATO liikmed ja NATO peasekretäriks valiti sel aastal venelane, aga Põhja-Korea ei ole oma tuumaalast võimekust veel ammendanud ning see tähendab, et praegu käib juba sõda, kuigi seda ei ole välja kuulutatud. Midagi sellist ei ole ühegi inimese silmad näinud alates 1939. aastast...“

Seitse inglit olid puhunud pasunat ning ilmamaa oli küps lõikuseks.

„Kas sa tahad öelda, et...“

Miah aitas Rheoni püsti ning üritas noormehe kõrvadest voolavat verd salvrätikuga ära pühkida, aga see nõudis temalt suurt pingutust, sest värske vere lõhn hullutas teda ning Rheon nägi, kuidas vampiiri silmadesse ilmus noormehele juba tuttav näljane läige.

„Täna algas Kolmas maailmasõda.“ Miah pööras ennast järsult ümber, viskas verise salvrätiku maha ning sammus hoone välisukse poole, käsi suu ette surutud, kuid oli sunnitud seisma jääma, kui üks keskealine mees temast kinni haaras ja ta enda poole pööras. Mitmed fuajees seisvad inimesed vaatasid Rheoni uurival pilgul ja messias arvas, et mees tahtis Miah’lt küsida, mis temaga juhtunud oli, aga nägi siis vampiiri pilgust, et kui tema süda veel löönud oleks, oleks see kahtlemata seisma jäänud.

Mees vaatas Miah’le vaikides otsa ning poiss tundus kahanevat tema pilgu all väikeseks lapseks, kes on paha pealt tabatud. „Jonathan?“ päris mees ning Miah’ lõug värises, kui ta tema küsimusele küsimusega vastas.

„Aleksei?“

Tuhanded inimesed olid äsja surnud, aga maailm oli endiselt liiga väike.

Son Goku oli päris huvitav biju. Tal oli vähemalt läbimõeldud kuju, mitte mingi 7 sabaga lendav putukas.

Huvitav, et enamustes juttudes on juttu Kolmandast maailmasõjast, selles mõttes, et esimesed kaks elasid inimesed ju üle, miks kolmas peaks nii drastiliselt teistsugune olema.

Mulle meeldis ka Son Goku  Ma jõudsin üle mitme kuu lõpuks jälle Naruto Shippudeniga järje peale, aga ma jätsin kõik fillerid vahele nagu alati  Bijuudest ja nende jinchuurikidest võiks eraldi anime olla, ma tahaks nende kõigi kohta midagi huvitavat teada saada.

Ma ei tea praegu ühtegi lugu, kus Kolmandast maailmasõjast juttu oleks, sa võid mulle mõne nimetada  Kolmas maailmasõda oleks kahest varasem hullem selle poolest, et kunagi varem pole inimkonnal olnud nii kõrgel tasemel vahendeid kogu elu hävitamiseks - tuumad, keemiarelvad, bioloogilised relvad (tõsi küll, bioloogilist relva kasutasid juba mongolid, kui nad 1346. aastal Caffat vallutasid. Nad viskasid linna katkuohvrite laipu ning katk levis hiljem mööda Euroopat ja tappis tõenäoliselt rohkem inimesi kui terve WWII kokku) jne. Lisaks sellele on inimkonna sõltuvus tehnoloogiast arenenud riikides aastatega nii suureks muutunud, et kui mingi tehnikaliik rivist välja lüüa, jäävad paljud inimesed abituks, sest nendel ei ole neid oskusi, mis olid nende esivanematel umbes sada aastat tagasi. Palju oskusi, mis inimestel praegu on, on tegelikult ellujäämise seisukohalt täiesti kasutud ning kui võtta inimestelt ära elekter, vesi, transport, side ja ligipääs toidule ehk kõik need asjad, milleta me oma elu ette ei kujuta, on tulemus kindlasti päris kole. See kõik kõlab nagu mingis katastroofifilmis, aga nii see ilmselt toimiks, kui ühel päeval midagi kohutavat juhtuma peaks

Bijudest eraldi sari - I second that.

Kui sa selle nii sõnastad, siis küll...
Samas töötatakse välja juba raketikilpe, mis ei laseks kasutada tuumapomme jne.
Ei tea, mis saab.

Ma olen alati unistanud sellest, et keegi leiutaks ajamasina, aga mina rändaksin sellega ilmselt tuleviku asemel hoopis minevikku

Surmatants: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/5/58/Bernt_Notke_Danse_Macabre.jpg

Püha Jüri ja lohe: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/e/ef/Stockholm-Storkyrkan_%28St.Georg%29.jpg

Staurogramm: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/b/b3/Staurogramm.gif

Tagurpidine pentagramm: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/6/64/Pentagram4.svg

Selleks, et "Surmatantsul" staurogrammi näha, peab väga hea fantaasia olema, tegelikult on tegemist lihtsalt risti varjuga.

Ma ei ole kunagi Ermitaažis käinud - minu klassi lõpureis Peterburi 9. klassi lõpus jäi ära, kuna tegemist oli dramaatilise 2007. aastaga - ning seetõttu olen ma püüdnud selle muuseumi sisemust võimalikult vähe kirjeldada.

Eenoki keele ilmutasid okultistidele John Deele ja Edward Kelleyle väidetavalt inglid.

Sett oli Aadama ja Eeva kolmas poeg. Kaini järeltulijad veeuputust üle ei elanud, Seti omad aga elasid.

Kaanani needmise lugu Vanas Testamendis on väga huvitav, sest seda on analüüsitud väga erinevalt. Üks analüüs, mida ma selle kohta lugesin, oli lausa 15 lehekülge pikk, kuigi Kaanani needmiseni viinud sündmusi mainib Piibel ainult paari lausega  

Enjoy!
**

22.

Rheon oli kindel, et kui Miah’l oleks olnud hingeloom, oleks see olnud loori, sest poisi silmad olid Alekseid vaadates sama suured kui bemmi esituled. Jah, loori ja BMW olid väliselt väga sarnased, vähemalt Rheoni bioloogiateadmiste järgi, ning noormees oleks hea meelega hakanud nende taksonoomia üle juurdlema, kuid ta pidi selle mõneks teiseks korraks jätma, sest vaevalt oli Rheonile meenunud, et sugukond tuli enne perekonda, kui Miah’ pilk tema poole vilksas ja tekitas temas tunde, kui ta kiiresti midagi ette ei võta, poeb vampiir tema särgi alla peitu ning mõte sellest, et ta peab oma rinna peal jäätükki soojendama, ei meeldinud talle. Kui ta oleks jahutust tahtnud, oleks ta endale lund põue toppinud, seda oli väljas piisavalt, ainult et seal oli ka palju närvivapustuse äärel olevaid kasahhe ja Rheoni enda kannatus oli sama õhukeseks kulunud. Õudustäratavad pildid maailma ähvardavatest katastroofidest jooksid endiselt tema silme eest läbi ning kui ta oleks välja läinud, oleksid kõik Peastaabi hoone esisel platsil seisjad näinud, et on olemas palju hullemaid asju kui vaikne ameeriklane... ehk siis mittevaikne ameeriklane.

Rheon lubas endale mõttes, et läheb järgmine kord kuskile mujale puhkusele, ning otsustas teha ainsat mõistlikku asja, mida ta praegu teha sai ja Miah’t aidata, kuigi vampiir ei olnud seda ära teeninud, sest...

...jah. Kellele ikka oleks meeldinud, et temas kaheldi. Kõige parema meelega oleks Rheon Miah’le tema umbusaldamise eest jalaga tagumikku andnud, aga ta kartis, et temal ja Aryal läheb selle tagumiku omanikku vaja, nii et ta otsustas selle nüpeldamise ainult oma mõtetes, mitte päriselus teoks teha.

Aleksei hoidis endiselt Miah’ käsivarrest, kui Rheon nende juurde sammus ja mehele õlale koputas. „Mis siin toimub?“ päris ta. „Kes te olete?“

„Kes sina oled?“ vastas Aleksei Miah’st lahti laskmata.

„Tee midagi ja kiiresti!“ sosistas Miah nii vaikselt, et Rheon nägi ainult tema huulte liikumist.

„Tualett asub paremat kätt,“ oli esimene asi, mis Rheonile pähe tuli. „Te lähete otse ja pöörate koridori lõpus ära...“

„Mida?“ pärisid Miah ja Aleksei nagu ühest suust, pannes Rheoni soovima, et ta ei oleks otsustanud vampiiri aidata, sest ta pea alles huugas pasunahelidest, mida keegi peale tema kuulnud ei olnud, ning ta oleks püsti seismise asemel parema meelega kas istunud või pikali olnud, aga lamasklemine pidi ootama, sest Rheon pidi esmalt Bert Naughtyga tutvust tegema.

„Mis mõttes paremat kätt, paremat kätt asub ainult naiste tualett. Meeste oma on hoopis vasakul,“ astus Arya nende juurde ning segadusse sattunud Aleksei vabastas Miah’ oma haardest.

„Mis tualettidest te räägite?“ nõudis ta, sellel ajal kui Miah, kes ei suutnud suure tõenäosusega kannatada välja ei messia vere lõhna ega Jonathani sõbra lähedust, kadus samas suunas, kus Arya oli öelnud meeste tualeti asuvat. Aleksei püüdis talle järele minna, aga Rheon seisatas tema ette ja naelutas ta oma pilguga paigale.

Messias vaatas mehele nii sügavale silma, et ta nägi iga väiksematki täppi tema helepruunidel iiristel, ning tungis silmsideme kaudu tema eelteadvusesse. Enne, kui ta jõudis Alekseile oma käskluse esitada, võttis mees oma jope rinnataskust rahakoti ning pakkus seda Rheonile, kes kulmu kortsutas ja keskendumisvõime kaotas, enne kui sai aru, et Aleksei tajus, et siiamaani oli Rheon kasutanud oma võimeid ainult seoses rahaga, ning langes nendest varasematest korduvatest käsklustest jäänud jälje mõju alla.

Noormees tõmbus ehmunult tagasi, pöörates oma pilgu sekundiks kõrvale, ning Aleksei vabanes Rheoni kontrolli alt. Ta vaatas Rheoni nii, nagu oleks viimane äsja tema püksid kõigi fuajees viibijate ees alla tõmmanud ning avas suu, et korda pidavat turvameest kutsuda, aga enne, kui ta seda tegi, pigistas Arya julgustavalt Rheoni kätt ning tundes kergendust, et vähemalt üks inimene teda toetas, sundis messias Alekseid endale uuesti otsa vaatama ja ei lubanud silmsidemel enam katkeda. Mehe eelteadvuse erinevad kihid, mis tema teadvust ümbritsesid, paindusid Rheoni jõu ees kõrvale, kui ta Aleksei teadvusesse libises, pööramata üksikutele mõttekatketele, mis kõik tundusid sel hetkel olevat seotud Jonathaniga, mitte mingit tähelepanu, ning hakkas tema alateadvusele sisendama, et ta peab kohe tualetti minema. Nõme küll, aga tal ei tulnud midagi paremat pähe, sest ainus, millele ta lisaks tualetile veel mõelda suutis, oli häving, mis teda tema nägemuses vapustanud oli, ning ta ei näinud mingit põhjust, miks ta peaks Aleksei Gaza sektorisse saatma.

Sa pead kohe tualetti minema.

Mul ei ole vaja, kajas Aleksei alateadvusest vastu, kuid Rheon ei lubanud mehel endaga vaielda, vaid kujutas endale ette kõige piinavamat tunnet, mis võib tekkida, kui istud kinos tooli peal, olles joonud ära kõige suurema topsi kokakoolat ning sinu põis on paisunud õhupallisuuruseks, kuid sa ei saa saalist lahkuda, sest võid millestki väga olulisest ilma jääda, ning saatis selle Aleksei alateadvusesse. 

Autosugestioon oli võimas asi küll, aga ei tahtnud miskipärast töötada ning alles siis, kui Rheonile hakkas tunduma, et kui Aleksei järele ei anna, on tema ise see, kes kohe püksi laseb, ei jaksanud Aleksei enam vastu panna.

Ma pean kohe tualetti minema, nõustus ta, kuid üks osa temast kahtles ikka veel Rheoni sisenduses ja üks osa Rheonist imetles teda tahtmatult.

Mine siis.

Kõigepealt ütle mulle, miks Jonathan elus on?

Jonathan on surnud.

Kes see siis on?

Mitte keegi.

Jonathani poeg?

Mitte keegi!!! karjus Rheon, kui tema imetlusest sai ootamatult viha, ning selle asemel, et sundida Alekseid tegema midagi, mida mees teha ei tahtnud, kujutas Rheon ette, kuidas tema käsu kasutamise tulemus välja näeb ning tema aju loodud kujutluspilt mõjutas Alekseid palju rohkem kui sõnad. Aleksei silmavaade klaasistus ning kui Rheon end tema alateadvusest välja tõmbas, tajus ta, kuidas mõte tualetti minekust oli vallutanud kogu mehe teadvuse ja eelteadvuse.

„Vabandust, kas te ütleksite mulle, kus meeste tualett on?“ päris ta Rheonilt ja Aryalt, nagu oleks ta Miah’ga kohtumise unustanud.

„Me ei tea kahjuks, küsige piletikassast,“ vastas Arya viisakalt, viipas Rheonile ning nad kiirustasid Miah’le järele. Arya loendas kes teab kust välja ilmunud patakat kortsus rublasid, naeratades neid vaadates, ja Rheon taipas, et naine oli need Aleksei rahakotist võtnud.

„Vähe sellest, et sa oled maksupettuse pärast kohtulikult karistatud, oled sa veel ka taskuvaras?“ oli ta nördinud.

„Kuule, Käimla Ülemlord, mille poolest erineb see, mida ma praegu tegin, sellest, mida sina ja Miah viimase nädala jooksul teinud oled?“ keeras Arya raha rulli ning toppis oma rinnahoidjasse. „Te olete tasuta ühistranspordiga sõitnud, tasuta ööbinud ja tasuta poest asju võtnud. Ma ei tea, kuidas inglise keel praegu muutunud on, sest ma ei ole lingvist, aga suuremas osas maailma keeltes nimetatakse sellist käitumist varguseks, sest isegi kui sa veensid inimesi enda tahtmist täitma neile viga tegemata, sai keegi selle pärast rahalist kahju ja see kajastub hiljem negatiivselt vastavate riikide majandusaastas.“ Häbi, mis Rheonile näkku tõusis, ajas naist ainult muigama. „800 rubla ei jookse kellelgi mööda külgi maha, isegi mitte sinul.“

„Jeesust peeti ka üleval,“ pomises Rheon.

„Jeesust peeti ka messiaks, aga ta ei olnud seda.“ Arya lükkas meeste tualeti ukse järsult lahti ja ehmatas üht külastajat, kes ehmatusest pissuaarist mööda lasi, joonistades kogemata helesinisele lillelise servaga keraamilisele plaadile kollase naerunäo. „Gaasikontroll,“ ütles Arya talle naeratades ja nähtamatut mütsi kergitades, kui mees minema kiirustas, ilma et oleks oma püksilukku kinni tõmmanud. Kui ta oli läinud, virutas naine ette hoiatamata jalaga vastu ainsa suletud kabiini ust ja see paiskus lahti, paljastades võõra habemiku, kes kohkumusest peaaegu oma tahvelarvuti potti oleks pillanud.

„Kes te olete ja mida te tahate?“ haugatas mees.

„Kas te olete kurt?“ Arya näis pettunud, et ei olnud Miah’t leidnud. „Ma teen gaasikontrolli, nii et vabastage otsemaid see ühiskondlikult kasutatav pind, et ma saaksin siin gaasi taset mõõta!“

Rheon ei suutnud naeru pidada, kuigi see kõlas sama rõõmsalt, nagu naeraks ta kellegi haual, ja ilmselt naeriski, sest Kasahstanis oli palju laipu ja Kasahstan ei olnud Venemaast üldse kaugel. „Millise gaasi tasemest jutt käib?“

Kui mees oli lahkunud, vajutas Arya poti kaane alla, istus sellele maha ja lasi oma õlgadel längu vajuda. „Kuhu Jahn läks?“ küsis ta teeseldud dramaatilisusega. „Mu vaene emasüda murdub mu poja peale mõeldes!“

„Sinu emasüda?“ kostis ukselt Miah’ hääl ning vampiir astus uksest sisse, nõjatudes vastu kraanikaussi ja osutades kabiiniuksele, mis rippus abitult ühe hinge küljes. „Mis ajast on uksehinge nimi „mu vaene emasüda“? Kas see on mingi vene firma, millest ma kuulnud ei ole? MU VAENE EMASÜDA AS: USTE PAIGALDAMINE VÄHEM KUI TUNNIGA!  ÜKSIKEMADELE SOODUSTUSED?“ Tema pilk libises pissuaaride tagusele seinale ja tema silmad läksid suureks. „Kas see on... kollane naerunägu?“

Rheon muigas, aga kahetses seda kohe, kui nägi, kui rusutud kogu Miah’ olek oli. Ta sai aru, et Alekseiga kohtumine oli poisile väga raskelt mõjunud, aga enne, kui ta teda lohutada jõudis, oli Arya seda tema eest tegema tõtanud. Oh sa raks, keegi võttis lapsevanema mängimist vist ootamatult tõsiselt, ega nad Millerite perekond ei olnud.

„Kuidas sa ennast tunned?“

„Mina tunnen ennast halvasti, aga Jonathan hästi, nii et sobiv vastus on keskmiselt.“ Vampiir vaatas Rheonile vabandavalt otsa. „Anna andeks, et ma niimoodi endast välja läksin. Ma ei oleks tohtinud välja näidata, et ma Aleksei ära tundsin, aga Jonathani tunded muutusid nii ülevoolavateks, et ma ei suutnud ükskõikseks jääda. Ma ei taha mõeldagi, mis siis saanud oleks, kui Aleksei asemel oleks olnud...“

„Kes?“ päris Arya.

Miah raputas pead. „Pole oluline.“

„Ära ütle, et Aleksei õde ongi see, keda Jonathan...“

„Ma ütlesin, et pole oluline!“ haaras Miah Arya põsed oma pihkude vahele, nagu tahaks tema nägu laiaks laiaks litsuda, et ta rääkida ei saaks, ja kortsutas kulmu. „Sinu kõrvad...“ Tema pilk libises Rheonile ja tagasi Aryale. „Sinu kõrvad...“

„Mis mu kõrvadega on?“ ei saanud Arya aru, aga kui Rheon teda vaatas, nägi ta, kuhu Miah sihtis.
Rheon oli arvanud, et ainult tema kõrvad jooksid verd, aga Aryaga oli seesama juhtunud.

„Sinu kõrvad on verised,“ sosistas Miah. „Kuidas see võimalik on?“

„Kuule, Miah, ära plõksi, see pole ilmselt üldse minu veri, Rheoni oma hoopis, arvatavasti sügasin ma lihtsalt oma kõrvu ja...“

„Sa ei saa vampiirile valetada,“ oli Miah vankumatu, „sinu vere lõhn on mulle tuttav ja ma ei ajaks seda mitte millegagi segamini.“ Ta hingas sügavalt sisse ning jätkas kõnelemist. „Kui sina samuti pasunahelisid kuulsid, siis ütle seda kohe!“

„Ei kuulnud ma sittagi!“

„Siis miks?“ vehkis Miah kätega. „Ma tajun terves hoones ainult kahe inimese värske vere lõhna ja need kaks olete teie! Ma saan aru, miks Rheoni kõrvad verd hakkasid jooksma, aga sinu omad...“

Rheon nägi Miah’ silmades kahtlust ning talle tundus, et usaldus, mida Miah Arya vastu tundis, hakkas murenema.

Nii kurb kui see ka ei olnud, tundis ta väikest kahjurõõmu.

„Kas me jääme siia meditsiinilistest anomaaliatest rääkima või lähme teeme muuseumile ringi peale, enne kui see kinni pannakse?“ vahetas Arya teemat. „Ma olen ühe korra varem siin käinud, Rheon, ja võin sind juhatada...“

„Juhata hoopis mind ja mitte muuseumisse, vaid kohvikusse,“ andis Miah alla ning Rheon märkas Arya silmades seletamatut sädet, nagu oleks naine rõõmustanud, et Miah tema torkimisest loobunud oli. „Ma tahan midagi rahustavat juua.“

„Ettepanek on ahvatlev,“ möönis Arya kraanikausi kohale kummardudes ning oma kõrvu märja pabertaskurätikuga puhtaks nühkides. „Rheon, kas sa saad ilma meieta hakkama?“

Ilma Miah’ ja Aryata minemine tähendas, et ta ei kuule lisainfot, mis nende puhul kõige, isegi ketšupipudeli juurde käis – ja Rheoni tõesti ei huvitanud, kust sõna „ketšup“ pärines – , aga see sobis talle hästi, sest ta tahtis vaikust ja rahu. Oma kaaslastele kinnitanud, et nad võivad rahulikult jooma hakata, kuigi kellaaeg oli tema arvates selleks veel varajane, lunastas ta endale muuseumipileti.

„Surmatants“ asus ühes väikeses näitusesaalis ning võttis enda alla terve seina. See polnud ainus maal ruumis, aga ainult üks pilk sellele ütles Rheonile, et teised maalid, mis „Surmatantsu“ kõrval välja olid pandud, olid koopiad ja et „Surmatants“ oli ainus, mille juures oli võimalik tunda kuulsa kunstniku käte puudutust. Keset ruumi seisis skulptuur, millel oli kujutatud mõõgaga vehkivat rüütlit, kelle ratsu tallas oma kapjade alla kurja lohe, samal ajal kui kroonitud naine seda pealt vaatas.  Rheon tundis selles kujus ära püha Jüri ja lohe ning ta püüdis meenutada püha Jüri kohta käivat legendi, et saada vastust küsimusele, kes see naine olla võis, aga kuna see talle ei meenunud, otsustas ta usaldada oma sisetunnet, mis ütles, et tegu oli neitsi Maarjaga. 

Kuju tagant astusid välja kaks Korea tüdrukut, kes teineteist pildistanud olid, ning Rheon ehmus, põrgates vastu kuju ja avastades, et on neitsi Maarjaga, naisega, kes oli riietatud päikesega, vastamisi sattunud. Jumalaema vaatas teda oma läbitungivate silmadega, nagu paneks ta pahaks, et mitte tema pojast ei olnud saanud maailma päästja, vaid hoopis Rheonist, kuid mitte tema silmad ei võlunud Rheoni selle kuju juures, vaid kogu tema olek. Neitsi Maarja, uhke kroon peas ja pikad juuksed mööda selga alla voogamas, oli talle tuttav, kuid ta ei suutnud öelda, keda naine talle meenutas, sest sel hetkel kõlas valjuhääldist teade, et muuseum suletakse viieteistkümne minuti pärast ning üks mõte, mis Rheoni alateadvusest esile oli tõusmas, kadus, nagu poleks seda kunagi olnudki.

Messias pööras neitsi Maarjale, pühale Jürile ja lohele selja ning jäi seisma „Surmatantsu“ ette, tihkamata seda kaitsvast kuldniitidega köiest üle astuda, kuni Korea tüdrukud endiselt temaga samas ruumis olid, klõpsides maalidest pilte, kuigi see keelatud oli, ning kommenteerides Bernt Notke elulugu. Alles siis, kui nad viimaks läinud olid ja Rheoni käekell ütles talle, et aega oli vaid kümme minutit, seisis noormees viimaks maalil olevaga silmitsi.

Maalil oli kujutatud ühte vaimulikku ja viite ühiskonna kõrgklassi kuuluvat inimest, kelle kõigi kätest hoidis kinni pooleldi skeletist, pooleldi lihast koosnev Surm, kes oli seal, et neile öelda, et mitte keegi ei pääse surma eest ja surmas on kõik võrdsed. Maali kõrval ja all jooksis ridade kaupa alamsaksakeelset teksti, kuid Rheonil ei olnud aega seda lugeda, ning veendunud, et keegi teda ei jälgi, astus ta üle köie ning jäi seisma maalitud mehe ees, kelle ühes käes oli suur kuldne rist  ja peas kroon, mis tegi temast kuninga. Mehe paremas käes oli mõõk, mida nimetati mõnel pool Egilberdiks, kuid mille tõeline nimi oli Miketz. See oli suur nagu pooleteise- või kahekäemõõk, aga Rheonil oli kerge kujutada, kuidas selle algne omanik Morien-Sebiel seda üheainsa käeliigutuse abil oma vaenlaste tükkideks raiumiseks kasutab, nagu ei kaaluks see rohkem kui sulg, millega egiptlaste uskumuste järgi allmaailmas inimeste südamete tõelist väärtust mõõdeti. Miketzi käepideme tipp ja küljed olid kullast, käepide ise aga oli veripunane, ning Rheon kummardus maalile nii lähedale, et mõõga kujutis tema silmade ees läks uduseks. 

Ta otsis mingit märki, mis oleks nähtav ainult talle kui nefilimide soost messiale, kuid ei leidnud mõõga juurest midagi ning tõmbus pettunult tagasi, lastes oma pilgul hoopis maalil oleva kuninga käes olevale ristile libiseda. Ta märkas, et kuldsel keral, mille otsas rist seisis – vot praegu oleks Miah’ seltskond täiega ära kulunud, tema oleks kindlasti teadnud, kuidas sellist kera ja risti kombinatsiooni nimetati – , ei olnud varju, aga risti vari joonistus kuninga heledal keebil selgesti välja ja kui Rheon oma käe välja sirutas, tundis ta sellest kiirgavat väge.

Bernt Notke oli maalinud risti taha staurogrammi, ühe paljudest kristogrammidest, ning kui Rheoni sõrmed maali ühteaegu haprat ja karedat pinda puudutasid, hakkas sellel hõõguma tagurpidi pööratud pentagramm, mis imes Rheoni maali sisse.

Ta seisis tormisel väljal, mille veeres kasvavad idamaise välimusega puud olid marutuule käes maadligi surutud. Tema silmadesse, suhu ja ninna lendas liiva ning liivakeermed mässisid end ümber tema käte ja jalgade ning sundisid ta paigale jääma, nii et ta ei saanud liigutada ning oli sunnitud keset välja seisma ning vaatama, kuidas talle lähenes mõlemalt poolt armee...

...ja mitte tavaline armee.

Inglite armee.

Ta nägi hiiglaslike mõõkadega ja ähvardava olekuga inimesetaolisi keerubeid, trompeteid kandvaid kuue tiivaga seeraveid, kelle tiivad olid silmi täis pikitud, nendest inglite hierarhias kõrgemal seisvaid ingleid, kes tundusid koosnevat ainult valgusest ning kellel ei olnud aimatavat kuju. Mõlema leeri ees kõndisid inimesekujulised inglid, kellel oli kaks tiiba, mõnel üksikul ka kolm või neli. Enamik nendest olid androgüünsed, kuid Rheon silmas ka hulka ingleid, kes olid silmnähtavalt mehelikud, ning ühte inglit, kellel olid naiselikud kehavormid.

Rheon jäi kahe leeri keskele ning ta kartis, et ta tallatakse jalge alla, kuid inglid seisatasid, üks leer ühel pool, teine teisel pool teda, ning mõlema leeri juhid astusid ettepoole, jäädes seisma niimoodi, et Rheon seisis kahe ingli keskel, kes vaatasid temast läbi, sest nad ei näinud teda, kuna nendel jätkus silmi ainult teineteise jaoks. Hetk hiljem ristasid nad mõõgad...

...millest üks oli Miketz, mida hoidis enda käes Morien-Sebiel.

Bernt Notke maal oli viinud ta aastatuhandete tagusesse minevikku aega, mil taevas oli toimunud sõda.

Morien-Sebiel oli pikka kasvu ja jõuline nagu sadades ja tuhandetes lahingutes karastunud sõdalane ning tema metsikud juuksed, ühel peapoolel veripunased, teisel peapoolel süsimustad, langesid tema rinnale, ulatudes peaaegu tema sügavsinise hõlsti vöö vahele. Maailma suurim kurjus kandis süütuse ja püha neitsi värvi, kuid temas ei olnud midagi puhast. Tema süü tõttu olid inimesed taevasest paradiisist välja heidetud, aga pilk Morien-Sebieli silmades, ühes kollases ja teises lillas, polnud süütunde varjugi. Kahetsust kiirgas hoopis inglist, kes seisis tema vastas. Sellel inglil olid kuldsed lokkis juuksed, mis nägid välja nii, nagu oleks neid väga raske taltsutada, ning nende vahelt paistsid välja kaks väikest sarvemüksu. Ingel oli Morien-Sebielist lühem ja vähem jõulise olekuga, kuid inglite hulk tema selja taga oli suurem kui Morien-Sebieli taga ning see näitas, et ta oli piisavalt tugev, et panna teisi endale järgnema.

„Miks sa alati mu teel ees oled, Saatan?“ küsis Morien-Sebiel.

„Ma arvan, mu vend, et ma ei pea sellele küsimusele vastama, sest pole olemas ühtegi teist küsimust, mille vastus oleks nii ilmne ilma küsimatagi,“ vastas Saatan, hoides enda mõõka kindlalt Morien-Sebieli oma vastas, ja tema käsi ei värisenud kordagi, kuigi mitu inglit tema selja taga sammu tagasi astusid. Rheon vaatas Saatanale otsa, rabatud karmusest, mis tema kauneid näojooni moondas, ning mõistis, et kui Saatana silmades oleks samasugune pilk kui Morien-Sebieli omades, oleksid hoopis Morien-Sebieli järgijad need, kes tagasi tõmbuma on sunnitud.

 „Põlvita Jahve trooni ees ja sulle antakse andeks,“ palus Saatan, „mis saaks jumalikust andestusest parem olla?“

„Valgustus, mille mina valinud olen, aga mida sina veel ei ole valmis vastu võtma, kuigi sinu kannatused muutuvad iga päevaga suuremaks.“ Morien-Sebiel osutas peaga enda selja taga seisvate inglihordide suunas, kes moodustasid ovaalse lahingurivi, millesarnast Rheon varem näinud ei olnud. Ta märkas, et Morien-Sebieli toetajate hulgas ei olnud ühtegi inglit, kes oleks koosnenud ainult valgusest, üksik osa nendest olid androgüünsed ja suurem osa nendest mehelikud. Saatana toetajate seas valitses vastupidine olukord, suurem osa tema poolehoidjatest koosnesid valgusest, ning Rheon hakkas saama aimu, mida talle näidata taheti, kui täies lahinguvarustuses naisingel, mõõk vööl tupes rippumas ja käes oda, Saatana kõrvale astus.

„Patu poole kiskuv süda ei pea ilmtingimata tähendama patuseid tegusid,“ lausus naisingel ning Saatan kinkis talle naeratuse, kuigi tema silmades peegeldus sel hetkel valu.

„Mu armas Gabriel, ma näen, et sa oled valinud, ja sa oled valinud hästi, kuigi mu vend ilmselt nii ei arva,“ mõõtis Morien-Sebiel Gabrieli pilguga. „Miks sa ikka veel tema kõrval seisad, selle asemel, et minu kõrval seista? Ma teeksin sinust oma kindrali ja keegi ei vääriks seda positsiooni rohkem kui sina, kelle nimi on Jumal on minu jõud.“

„Azazel...“ alustas Gabriel.

„Kas sa valutad Azazeli pärast oma südant?“ küsis Morien-Sebiel Gabrielilt.

„Azazel langes sinu pärast,“ lausus Saatan.

„Azazel langes selle pärast, et ta õpetas inimesi relvi ja kosmeetikat tegema!“ teeskles Morien-Sebiel solvumist. „See on tema enda süü, et ta paljastas ilusatele naistele, kuidas ennast veelgi ilusamaks teha ja kiirendas inglite valgustuse leidmist! Väga kahju, mu vend, et sina nende ilu hinnata ei oska,“ kurtis ta, „sa saaksid minust kindlasti palju paremini aru, kui sinu silmad puhkaksid kellegi teise, mitte Kaanani peal, kelle sugu on igavesest ajast igavesti ära neetud!“ Ta sirutas oma käed pika ja jõulise punapäise tedretähnilise näoga ingli poole, kes silmad maha lõi, kui Morien-Sebieli pilk teda tabas, ning Rheon märkas, et kuigi see ingel kandis lahingurüüd samamoodi nagu Gabriel ja Saatan, ei hoidnud tema käed mõõka sugugi nii kindlalt nagu Saatana omad ning tema silmad ekslesid siia ja sinna. „Sina mõistad mind, eks ole, See, kes on nagu Jumal?“

Rheon teadis, et Miikael mõistis ja et Miikael armastas Morien-Sebieli ja oli pannud tema nimel toime kohutava kuriteo, et Morien-Sebiel ei jääks igaveseks Eedeni aia mulda maetuks, vaid saaks uue võimaluse, kuid praegu polnud seda veel juhtunud ja Rheon tahtis teada, miks ta seal oli.

„Morien-Sebiel, ma palun sind kogu südamest, põlvita Jahve trooni ees ja palu temalt andestust, et kogu taevarahvas ei hukkuks sinu pärast,“ anus Saatan.

„Kogu taevarahvas ei hukku minu pärast, hukkuvad vaid need, kes seisavad sinu selja taga ning kes ei taha areneda,“ lausus Morien-Sebiel jäiselt. „Me oleme sündinud oma isa Jahve ja oma ema Ašera ühendusest ning me oleme olnud pikka sarnased Jumalaga, kuid meis kõigis on peidus võime saada sarnaseks inimestega ning kogeda sedasama, mida inimesed kogesid, kui nende silmad heale ja kurjale avanesid. Ma tahan üle kõige, et te kõik oma silmad lahti teeksite ning teaksite, et ei olemas sellist asja nagu igavesest ajast igavesti, sest vaid need meie seast, kes suudavad endas tunded äratada ja inimlikustuda, saavad näha tõde, mis muudab kogu meie maailma!“

„Sa oled pannud paljud meie seast valgusest välja astuma, võtma endale inimliku kuju ning laskma oma südamel pehmeks muutuda, kuid see ei tähenda, et sa oled suutnud murda meie vaimu,“ lausus Gabriel söakalt. „Isegi kui kõik meie seast võtavad endale inimkuju ning valivad endale kaaslased kas meie oma rahva seast või inimeste hulgast, oleme meie sellest hoolimata taevased ja igavesed, inimeste elud aga kestavad meie omaga võrreldes vaid viivu ning see jääb taevaseid alatiseks maapealsetest eristama!“ Gabriel suunas oma oda Morien-Sebieli suunas. „Ka mina olen valgustust kogenud, aga mitte seda valgustust, millest sina jutlustad, vaid seda valgustust, mis peidab ennast sinu valgustuse sees. Ma olen valgusest välja astunud, vaadanud inimeste poegi samamoodi nagu sina vaatasid esimest naist ja meest, ning tundnud, kuidas maised asjad saavad mulle sama tähtsaks kui taevased, kuid pärast seda, kui ma oma silmaga nägin, mida sinu esmasündinu korda saatis, leidsin ma enda seest sellise valguse, mida sina kunagi ette ei saa kujutada, ja mõistsin, et see, mida sa soovid, ei saa iialgi tõeks ja et taevarahvas peab hoidma Jahve ligi, sest inimeste hiilgus on üürike, Jahve hiilgus aga igavene.“

Naisingli odaots puudutas Morien-Sebieli rinda kaitsvat plaati ning joonistas sellele heebreakeelse sõna, kuigi Rheon oli keeles, milles inglid omavahel kõnelesid, tundnud ära Eenoki keele, sama keele, mis voolas ka tema veres, nii et ta nende sõnadest aru sai. Ta mõistis, et Gabriel pani Morien-Sebieli peale võimusõnad, sest inglid olid ainsad olendid maailmas, kes said võimusõnu kasutada ilma, et oleksid pidanud neid välja ütlema, kuna nad ei vajanud oma häält, et oma sõnadele väge anda.

Morien-Sebieli rinnakilbil hakkas hõõguma sõna לְהַצִית ning Gabrieli ja Saatana juures seisvad inglid viskusid maha ja katsid oma pead kätega, kui tulekeeled Morien-Sebieli kilbist välja lõid ja tema riided endasse neelasid, nii et hetkeks seisis ta oma liitlaste ees, terve keha nagu hiiglaslik tõrvik.

„Kuidas saab Jehoova hiilgus olla igavene, kui on olnud nii palju jumalaid enne teda ja on tulnud nii palju jumalaid pärast teda?“ Morien-Sebiel astus sammu ettepoole ning leegid ronisid tema keha pealt Gabrieli oda peale ning süütasid selle varre põlema. Tema huuled kaardusid õelaks naeratuseks ning järgmisel hetkel libises tuli tema pealt maha, koondus hiiglaslikuks tulepööriseks ning sööstis Gabrieli suunas. Saatan haaras Gabrielist kinni, tõukas naisingli pikali maha ning kaitses teda oma kehaga, tõrjudes leeke, mis tema nahka, juukseid ja riideid kõrvetasid, oma mõõgaga, ning kui tuleleegid viimaks kustusid, purunes Saatana mõõk tükkideks.

„Aliya!“ karjatas Saatan ning pilt muutus nii kiiresti, et Rheon ei saanud aru, mis juhtus, kuid ta tundis, kuidas ta ajas edasi kandus.

Miketzi tera Saatana kõrilt haihtus ning järgmisel hetkel surus Saatan rabelevat Morien-Sebieli vastu maad, pekstes teda oma käte ja jalgadega, samal ajal kui Morien-Sebiel oma kätt maas lebava Miketzi suunas sirutas. Kõikjal, kuhu Rheon vaatas, nägi ta ainult ingleid, kes lebasid põlevate puude ja põõsaste vahel ega liigutanud ennast. Paljud nende seast muutusid läbipaistvaks, kuni viimaks hääbusid ja olematusesse haihtusid. Morien-Sebieli suutis Saatana enda pealt maha lükata ning järgmisel hetkel olid tema käed ümber oma venna kaela, kuid Gabriel tormas talle selja tagant kallale ning rebis oma odaga mõlemad tema tiivad lõhki, nii et nendest voolas välja musta verd, mis kattis Morien-Sebieli suled nagu õli, ning pistis seejärel oma oda Morien-Sebieli küljesse, aheldades sellega ingli maa külge. Saatan, kelle kõril olid muljumisjäljed, roomas Miketzi suunas ning haaras sellest kinni samal hetkel, kui Morien-Sebiel Gabrieli oda enda seest välja rebis, pooleks murdis ning selle Gabrieli suunas viskas, nii et see tungis ingli lihasse ja rebis küljest suurema osa tema reiest, nii et Gabriel karjudes maha langes.

„Anna mulle mu mõõk tagasi!“ kisendas Morien-Sebiel paljakäsi Saatana poole astudes, nähes oma mustade tiibade ja metsiku ilmega välja nagu nahkhiir otse põrgust.

„See ei ole enam sinu mõõk,“ vastas Saatan ning hetk enne seda, kui mõõk Morien-Sebieli ihusse tungis ning ta jalgevahelt kuni pealaeni kaheks tükiks lõikas, nägi Rheon, kuidas nimi מִקֵּץ mõõga käepidemel väreles ja kustus, asendudes nimega עליה. „Sinu mõõk valis minu enda uueks omanikuks ning minu mõõgal saab olla ainult üks nimi.“

Morien-Sebiel lebas maas musta vere loigus, mis mööda maapinna voolas, pannes närtsima kõik rohulibled ja lilled, mis heade ja halbade inglite vahelises viimases võitluses veel hävinud ei olnud, ning kuigi ta oli pooleks kistud, oli ta veel elus ning sirutas oma käe Saatana poole, kes tema kohale kummardus, tema käest kinni haaras ja tema peopesa oma põse vastu asetas.

„Miks, mu vend?“ olid Morien-Sebieli viimased sõnad.

„Selle pärast, mu vend, et ma armastan sind ja see oli ainus viis sind päästa,“ vastas Saatan, suured ja rasked pisarad silmist voolamas. Kui pilk Morien-Sebieli silmades kustus, joonistas ta õhku märgi, mis tähendas seda, et ta jätab hüvasti oma kõige kallima inimesega, ning kõik inglid, nii võitjad kui kaotajad, langesid tema ja Morien-Sebieli ümber põlvili ning itkesid üheskoos temaga, nagu oleks Saatana valu nende kõigi valu. Rheon nägi Miikaeli näol suurimat agooniat, mida ta ette suutis kujutada, ning kui Miikael Morien-Sebieli suunas tormas, haaras mingi nähtamatu jõud Rheonist kinni ja ta leidis end lebamas selili külmal lumega kaetud maapinnal happe järele lehkava kraatrijärve kõrval.

Ta ajas end aeglaselt istukile ning silmas eemal suitsevat lumist mäetippu, mille jalamil oli silt Карымская сопка. Ta pilgutas silmi, et vaadata, kas näeb õigesti, ning oli lõpuks tagasi Ermitaažis, kus muuseumitöötaja, kelle nimesilt kuulutas, et tegu on Irinaga, teda õlast raputas.

„Tulge sealt kohe ära!“

„Vabandust, mul kukkus...“

„Kontaktlääts, võtmed, rahakott või nätsupakk, mul ükskõik, maale ei ole lubatud puudutada!“

„Selge,“ krigistas Rheon hambaid, astus Irinast mööda ning kõndis ruumist välja, heites enne lahkumist viimase pilgu Bernt Notke maalitud mõõgale, millel oli teine nimi, kui Rheon oodanud oli, ning kahele naisele, kellest Irina saatis Rheoni pahase pilguga, neitsi Maarja aga sellise pilguga, nagu oleks tal Rheonile midagi öelda...

...ja võib-olla oligi.

„Surmatantsu“ ei maalinud Bernt Notke, seda oli teinud hoopis Saatan.

Millenniumi Madude liige Bernt Notke oli olnud Saatana võõrustajakeha ning jätnud endast maha vihjed, mis pidid aitama messial antikristuse vastu võidelda, ning paljastanud Rheonile nii inglite mineviku kui paiga, kus taeva väravad praegu asusid.

Morien-Sebiel oli teada saanud, et maailm ja selle Looja ei ole igavesed, vaid hävitatakse mingi aja pärast ainult selleks, et seda uuesti luua, ning see oli tõuganud ta maailma esimest meest ja naist võrgutama ning käivitanud muudatused, mis paljud inglid endasse haarasid. Need taevarahva seast, kes olid pärast seda, kui Jahve lõi inimese ning kinkis neile kogu oma armastuse, oma vajalikkuses kahtlema hakanud, hakkasid ihaldama inimlikkust ning püüdsid seda saavutada, loobudes oma ingellikust välimusest ning hakates arendama suhteid surelike või teiste surematutega. Seda oligi Morien-Sebiel tahtnud: et inglid mõistaksid, et kuna Jehoova polnud igavene, ei pidanud nad veetma oma elu teda teenides, vaid neil oli õigus kogeda palju enamat, nimelt kõike seda, mis oli lubatud inimestele.

Morien-Sebiel keeldus Jehoova trooni ees kummardamast, sest ta teadis, et ühel päeval ei ole enam ei seda trooni ega ka sellel istujat. Ta tahtis, et igal inglil oleks õigus valida, kas ta veedab oma aja pühalikus või pühalikkusetus elus, ning  Jehoova oli teda selle eest karistanud ning teinud temast tööriista, kelle saatuses võis olla maailm hävitada, kui messias teda peatada ei suuda. Rheon mõtles Saatana viimastele sõnadele, mille ingel Morien-Sebielile öelnud oli.

Ma armastan sind ja see oli ainus viis sind päästa.

Saatan oli pidanud oma venna tapma ning Rheon pidi tegema sedasama, tapma inimese, kes oli tema sugulane, ning ta ei olnud sugugi kindel, et see on tema jaoks kergem kui Saatana jaoks, kuigi ta polnud Jackson Robertsiga kunagi kohtunud ja ei armastanud teda nii, nagu Saatan oma venda armastanud oli.

Esimene väljakutse ootas neid Karõmis.


Miah ja Arya istusid kohvikus ning jõid suurtest pokaalidest valget veini, kuigi Rheon oleks kujutanud Miah’t ette hoopis punast veini rüüpamas, ning Miah ise ilmselt samuti, kuna ta vaatas klaasi sellise näoga, nagu loodaks, et kohe muutub valge vein vereks või vähemalt punaseks veiniks, aga kahjuks ei olnud nad Egiptuses ja nuhtluste aeg oli juba aastatuhandeid tagasi mööda saanud.

„Rheon!“ hüüatas Arya püsti tõustes ja pisut veini oma rinnaesisele loksutades. „Kuidas sul läks?“

Miah tõusis samuti laua tagant püsti ning tema pilk, mis oli enne hajevil tundunud, oli korraga väga terav. Rheon taipas, et Miah oli valvel, nii et ta neelas oma sõnad selle kohta, mida ta näinud oli, alla, ning otsustas esialgu öelda ainsat asja, mis ohutu tundus. „Ma tean, kuhu me minema peame. Kas koht nimega Karõm ütleb teile midagi?“

„Kõmr?“ ahmis Arya õhku. „Kas me peale Walesi minema?“

„Mitte Kõmr, vaid Karõm, see asub...“

„Miks sa kohe ei öelnud, et Krimm?“

„Karõm!“ karjus Rheon üle terve kohviku, nii et kohvikupreili, kes parajasti külmutatud kirssidest smuutit valmistas, kogemata mitu kirssi käest pillas.

„Karõm?“ Miah noogutas. „Kamtšaka poolsaarel on sellenimeline kraatrijärv ning...“ Tema silmad läksid suureks. „...vulkaan.“

„Neetud, ma lootsin juba, et me läheme Krimmi,“ oli Arya pettunud, „seal on palju soojem.“

„Mitte praegusel aastaajal, Arya! Millegi nii rumala peale tuleks ainult Arra...“

„...ja niimoodi targutaks ainult Jonathan!“ ei jäänud Arya vastust võlgu. „Kas sa tahad, et ma sinu nina maha võtaksin?“ päris ta Miah’ ninast kinni haarates ja seda pigistades.

„Imeline,“ pomises Rheon käsi kokku hõõrudes ja vaadates, kuidas kõigi kohvikukülastajate tähelepanu nendele oli koondunud. „Kas hakkame kohe minema või tahab Arya enne veel mõne koogi süüa?“

Arya ei vastanud Rheonile, vaid võttis taskust oma nutitelefoni ning toksis oma sõrmega vastu ekraani, kulmud iga mööduva sekundiga aina kõrgemale tõusmas, kuni need viimaks peaaegu tema juuste alla kadusid. „Ma kardan, et pean koogist ära ütlema, sest Kamtšaka poolsaar asub Peterburist nii kaugel, et ma ei leia selle vahemaa kohta andmeid!“

„Kui palju Peterburist Tokyosse vahemaa on?“ päris Miah, kelle nina kergelt punetas, sedapuhku mitte veinist, vaid hoopis Arya sõrmede mitte eriti hellast pigistusest.

„Umbes 7596,10 kilomeetrit,“ vaatas Arya järgi.

„Palju see miilides teeb?“ tahtis Rheon teada.

„See on Venemaa, siin pole miilidel mingit tähtsust,“ möönis Arya ja Miah noogutas nõusolevalt.

„Kui vahemaa Tokyosse on nii suur, siis peab vahemaa Kamtšaka poolsaarele olema samas suurusjärgus, mis tähendab, et...“

„...ma lähen bensiini ostes pankrotti,“ lõpetas Arya tema eest, mille peale Rheon silmi pööritas. Mis ta vingus, tal oli 800 rubla, kas sellest ei piisanud või?

„Kui kiiresti me kohale jõuame?“ tahtis ta teada.

„Sellise vahemaa läbimise aega on väga raske ennustada,“ arvas Miah.

„Arvuta midagi välja ja korruta see kahega, sest kui me peame iga päev koidikust kuni hämarikuni paigal püsima, kulutab see...“ andis Arya oma võltspojale juhtnööre.

„Pigem kolmega, sest on raske ennustada, millised teeolud on ja milliseks kujuneb olukord riigis,“ ei lasknud Miah tal lõpetada. „Kasahstanis juhtunu oleks saanud ära hoida, kui Venemaa oleks investeerinud demokratiseerumisprotsessi asemel hoopis raketikilbi loomisesse, nagu Putin ja tema järeltulijad kahtlemata teinud oleksid, nii et isegi juhul, kui NATO-l õnnestub Põhja-Korea järgmine löök ära hoida, on oodata valitsusevastaseid väljaastumisi ja ma ei imestaks, kui Venemaal puhkeks varsti kodusõda, sest inimeste usku demokraatiasse on väga kerge kõigutada, kui neil tekib tunne, et nende riik ei suuda neid kaitsta, ning nad hakkavad janunema kellegi tugeva käe järele.“

„Võib minna ka nii, et NATO-l ei õnnestu Põhja-Korea järgmist lööki ära hoida,“ ütles Arya rõõmsalt, otsekui tahaks ta teiste tuju parandada, kuid paraku see hoopis langes ning Arya ei lausunud edasiste prohmakate vältimiseks terve tee autoni ainsatki sõna, vaid lappas hoopis Ermitaaži tutvustavat raamatut, mille ta suveniiriks ostnud oli.

Kuigi väljas oli pime, oli tänavatel rohkelt rahvast ning teel linnast välja möödus auto pargist, kus põlesid tuhanded küünlad, mis olid süüdatud, mälestamaks sel päeval Põhja-Korea tuumarünnakus hukkunud kasahhe, kelle asemel oleksid võinud olla hoopis Venemaa emad, isad, õed, vennad, tütred ja pojad. Võbelevate küünlaleekide vaatamine tõi Rheonile meelde üksildased tuleleegid, mis olid noolinud Eedeni aia loodust ning vigastatud ja hukkunud inglite kehasid, ning ta küsis endalt, mida Miah nägi, kui aknast välja vaatas, pilk sama tume ja sünge kui väljas valitsev valgusetus. Poisi silmadest puudus unistus, mille Alekseiga kohtumine purustanud oli ning Rheonile tundus, et selle unistuse kaotamine oli Miah’le seda valusam, et see ei olnud tema unistus, ning ta tundis end selle pärast halvasti, et Jonathan nii palju tema elu mõjutas.

Millal inimene suri, kas siis, kui suri tema keha, või siis, kui suri tema tahe? Jonathani tahe Miah’ sees tundus olevat endiselt tugev ja põhjustas talle kannatusi, sest Miah’l oli raske seda enda omast eristada. Rheon soovis, et oleks saanud tema heaks midagi teha ning tema elu oma võimete abil kergendada, kuid sõprus, mis nende vahel internetis tekkinud oli, ei olnud internetist väljapoole tulnud ning Rheon tundis selle pärast ahastust. Pärast seda, kui Leanne oli surnud, oli temast jäänud maha tühimik, mis oli sügav kui kaev ja mitte selle pärast, et Rheon oli Leanne’i armastanud, vaid hoopis selle pärast, et Leanne oli ainus inimene maailmas, kes temast kunagi hoolinud oli ja kelles Rheon enne Miah’ pildile ilmumist mitte kunagi kahelnud ei olnud. 

Tädi Yuri, kes Rheoni üles oli kasvatanud, andis oma parima, et Rheonil millestki puudus ei oleks, tehes seda moel, nagu võis teha ainult inimene, kellel ei olnud õrna aimugi, kuidas lapse eest hoolitseda. Ta ei olnud endale kunagi lapsi tahtnud ning tema ja Rheoni vahel ei tekkinud kunagi nii usalduslikku suhet, nagu oli tekkinud Rheoni ja Leanne’i vahel. Nad said omavahel kõigest rääkida, kuid vaikiva kokkuleppena ei rääkinud Leanne Rheonile kunagi teistest poistest, samamoodi nagu Rheon ei rääkinud talle teistest tüdrukutest, ning lisaks sellele ei rääkinud nad teineteisele ka sellest, mis neist kahest saada oleks võinud, kuigi Rheon oli lootnud, et isegi kui nad sellest ei räägi, ootab neid ühel päeval ikkagi ees ühine tulevik, ning ta ei oleks kunagi osanud arvata, et selleks, et see teoks saaks, peab ta Leanne’i surnuist äratama. Talle kangastus Leanne’i viimane naeratus, nii selgesti, nagu oleks see talle auto aknaklaasilt vastu peegeldunud, ning esimest korda küsis ta endalt, kas Leanne tahtis, et tal lubataks surnuist tõusta, või soovis ta surnuks jääda. „See on lõpetatud!“ oli üks Jeesuse seitsmest lausest, mille ta eri allikate väitel ristilt ütles, ning kui Rheon oma silmad sulges, tundus talle, nagu võiks ta kuulda, kuidas Leanne seda sama lauset talle kõrva sosistab.

Mis siis, kui Leanne oli oma surmaga leppinud?

Mõte sellest, et ta saab Leanne’i tagasi ellu tuua, oli ainus, mis oli sundinud Rheoni koos Miah’ga Samhainshire’ist lahkuma ning esimeste päevade jooksul oli ta vampiiri kogu südamest vihanud, aga mida paremini ta teda tundma õppis, seda selgemaks talle sai, et Miah’ süda ei olnud õel, ning üks osa messiast oli soovinud, et Miah’st võiks saada Leanne’i asemel see inimene, kes Rheoni toetab, aga vastumeelsus, mida Miah’ oma käitumisega Rheoni suhtes üles näitas, polnud selleks ajaks, kui nad Venemaale jõudsid, kuhugi kadunud. Kuigi Miah’ oli olnud see, kelle verest tilkuvad hambad Leanne’i eluküünla kustutasid, tundis Miah’ endiselt oma südames Rheoni vastu vimma, et noormees Leanne’i aidanud ei olnud, ja Rheon arvas, et mõistab, miks Miah seda tegi ja et see erines põhjusest, miks Miah ise arvas, et ta seda tegi.

Miah ei usaldanud Rheoni selle pärast, et Rheon oli lubanud tal tappa ning ta kartis, et ta peab seda jälle tegema, ilma et Rheon teda peatada püüaks, kuid see ei olnud tõsi, sest pärast seda, kui Rheon oli näinud, kuidas Leanne’i surma põhjustamine Miah’t seespoolt sõi, ei tahtnud ta, et keegi tema lähedastest midagi sellist kas üldse või teist korda kogema peaks...

...isegi mitte Arya, kuigi Rheon teda kadestas, kuna Arya ja Miah’ läbisaamine oli nii hea, et tundus raske uskuda, et Arra ja Jonathan olid teineteist vaid põgusalt tundnud. Alates sellest ajast, kui Arya ja Miah koos õhtust söömas olid käinud, oli Rheonile koguni paar korda tundunud, et näeb nende vahel sädemeid lendamas, kuigi muidugi võis see vabalt ka ainult tema ettekujutuse vili olla, sest oma tundeid norimise, tögamise ja mõnitamise kaudu väljendada oli liiga kolmanda klassi tase, aga ta ei saanud üle ega ümber oma kahtlusest, et kui teda nendega kaasas ei oleks, võtaksid Miah ja Arya ette suure Venemaa tuuri, käiksid läbi kõik muuseumid, pildistaksid kõiki monumente ning testiksid kõikide hotellide voodite vastavust vetruvusnõuetele, sest nad lihtsalt olid sellised inimesed.

Ah jaa, ilmselt prooviksid nad kõiki veine ka.

Ta pidi kellegi käest paari asja küsima, aga kumma käest?

Arya ilme oli sama eemalolev kui Miah’ oma, kui ta autot pimedal teel kiiresti edasi juhtis, käed hoidmas rooli sama kindlalt, nagu oli olnud Saatanal, kui ta mõõga oma venna poole sirutas. Rheoni mõtted pöördusid tagasi näitusesaali juurde, mis Bernt Notkele oli pühendatud, ning kui ta uuesti oma pilgu Arya suunas pööras, tundus talle, et oli sama ilmet, mis naise näol valitses, sellel päeval juba näinud ja et Arya silmades oli samasugune küsiv pilk nagu see, millega neitsi Maarja Rheoni saatis. See pidi olema kõigest illusioon, sest nad möödusid tänavalaternast ning kui valgus varjud Arya näolt minema pühkis, oli Arya jälle Arya, tema ja Miah’ kaaslane teel maailma lõppu. Rheon avas suu, et Aryat kõnetada, kuid pani selle siis uuesti kinni, kui talle meenus kahtlusevari, mis Miah’ näole oli roninud, kui ta nägi, et ka Arya kõrvad olid jooksnud verd pasunahelide peale, mida keegi peale Rheoni kuulnud ei olnud, ning seesama kahtlusevari oli pugenud Miah’ näolt Rheoni näole ning leidnud tee tema südamesse.
Arya varjas midagi ning sel hetkel tegi Rheon otsuse.

„Kuule, Miah, kas sa mäletad, kes oli Kaanan?“ küsis ta ettevaatlikult.

„Kaanan?“ Miah vajus mõttesse. „Kaanan oli... oota, las ma mõtlen, ta oli... Jaafeti poeg... ei, siiski mitte, Kaanan oli... jah, päris kindlasti oli Haami poeg! Jah, nüüd ma mäletan! Noa needis Kaanani ära, sest ta nägi teda alasti... ei oota, see ikkagi ei olnud Noa, tähendab, mitte Kaanan ei näinud teda alasti, vaid hoopis Haam...“

„Kõlab nagu nõme põhjus kellegi ära needmiseks,“ pomises Rheon, „kas näiteks sina neaksid mu ära, kui ma su onu alasti näeksin?“

„Rääkides minu onu alasti nägemisest, siis sina oled selles autos ainus, kes ei ole minu onu alasti näinud, nii et sul ei ole põhjust karta,“ naljatas Miah, pannes Arya teda küünarnukiga suskama.

„Ole vait!“

„Arya ja sinu onu?“ vajus Rheoni suu lahti.

„Kas te arvate, et ma olen selle üle uhke?“ tahtis Arya teada. „Marcus ei teadnud isegi neid poose, mis Piiblis kirjas on!“

„Piiblis on poosid?“ imestas Rheon.

„See oli nali, eks ole?“ naeris Miah pingutatult.

„Ainult selle teine pool,“ muigas Arya.

„Olgu, see vestlus lõppeb siin ja praegu, mul hakkab muidu imelik,“ pööras Miah’ oma pilgu uuesti aknale, mille peale Arya pead vangutas.

„Jumala eest, kui te tahate mind taga rääkida, siis vähemalt tehke seda nii, et ma aru ei saa!“ Ta keeras rooli senisest järsemalt ning Rheon otsustas ladina keelele üle minna, et teda mitte ärritada.

„On sul midagi selle vastu, kui ma sinult veel paari asja küsin?“ päris ta vampiirilt ladina keeles.

„Kui sa tahad, et ma sulle veel Kaanani needmisest räägiksin, siis ma kardan, et...“ vastas Miah samuti ladina keeles, kuid tema ladina keel ei olnud nii puhas kui Rheoni oma.

„Ei, mitte Kaananist,“ kostis Rheon, kuigi nüüd, kui ta teadis, et Saatana pilk oli jäänud peale kellegi pojale, mitte tütrele, oli tal inglite kohta rohkem küsimusi kui kunagi varem, kuid oli midagi, mis talle Kaananist ja Saatanast olulisem tundus.

„Kes on Morien-Sebieli esmasündinu?“

„Morien-Sebieli esmasündinu?“ Miah’ silmad tõmbusid vidukile. „Rheon, miks sa minult järsku selliseid asju küsid?“

Sügavalt sisse ja siis välja hinganud, jutustas Rheon Miah’le kõigest, mida ta „Surmatantsu“ sees enne nägemust Karõmist näinud oli, samal ajal kui Arya autot juhtis, kordagi neist välja tegemata, kuigi tema parema silma serv aeg-ajalt tõmbles. Pärast seda, kui Miah oli pikalt mõelnud, otsides vastust Rheoni küsimusele Jonathani teadmiste seast, näis poiss üsna nõutu.

„Ma ei ole kunagi arvanud, et Morienil ja Sebielil ei oleks võinud inimestega lapsi olla, aga Morien-Sebieli esmasündinu viitab selgelt nefilimile, kes sündis Morien-Sebielil ja ühel surelikul enne, kui Morien-Sebiel langes, mistõttu selle inimese surelik vanem peab olema üks varastest inimestest. Morien-Sebieli langus toimus hiljem kui Azazeli ja grigoride oma, vahetult enne suurt veeuputust, mis tähendab, et see võis olla nii keegi Kaini järeltulijatest kui ka Seti järeltulijatest. Hmm, kui nüüd Kaanani peale mõelda, siis ta oli Noa suguvõsast ja Noa oli üks Seti järeltulijatest, aga tema ei saa olla Morien-Sebieli esmasündinu, sest siis oleks Piiblis kindlasti vihjeid Haami naise ja Morien-Sebieli intsesti kohta, kui just Morien-Sebiel ise Haamile last ei sünnitanud, mis seletaks, miks Kaananit Haami asemel neeti, sest ta oleks sellisel juhul olnud patust sündinud laps... ei, Kaanan ei teinud kunagi midagi piisavalt hirmsat, et inglite silmi sellele, milline kurjus nefilimide sees peituda võib, avada, see peab olema keegi teine, eriti selle pärast, et kui Saatan nii kindlalt Morien-Sebieli vastu seisis, ei oleks ta iialgi hakanud Morien-Sebieli poega armastama.“

„Saatan oli mees, Kaanan oli mees, Haam oli mees ja Morien-Sebiel oli ka mees, kuidas sa saad väita, et Saatan armastas Kaananit või et Morien-Sebiel võis Haamile lapse sünnitada!“ ei saanud Rheon aru. „Mida rohkem ma inglite kohta teada saan, seda rohkem mulle tundub, et ma tahaksin nende kohta vähem teada!“

„Inglitel ei ole kindlat sugu,“ väitis Miah talle, „mis tähendab, et nende jaoks on kõik inimesed ühesugused ning kuigi paljud nendest on valinud endale kas ühele või teisele soole omase kuju, ei tähenda see, et nad ei saaks seda muuta ning et nad peaksid selle pärast olema kas ainult isad või ainult emad. Kui Skandinaavia mütoloogia peale mõelda, siis isegi Loki jäi ükskord rasedaks ja sünnitas hobuse...“

Aina hullemaks läks, nüüd kujutas Rheon ette Tom Hiddlestoni hobust sünnitamas ning ta kahetses, et oli üldse Miah’lt midagi küsinud, sest Miah’l oli halb komme öelda tema küsimustele vastates nii palju kõrvalisi asju, et Rheoni pea hakkas valutama.

„Tead, jätame Loki ja hobuse...“

„Slepnir!“ hüüatas Miah rõõmsalt. „Või oli see Sleipnir?“

„Ma ei küsinud selle hobuse nime!“ käratas Rheon poisile. „Mul on üks küsimus veel ja pärast seda ei taha ma enam sinuga rääkida, kuna sa oled mind liiga palju traumeerinud!“

„Mis mõttes traumeerinud? Ma isegi ei öelnud sulle, mida Loki selleks tegema pidi, et...“

„Miah, kas sa ei saa aru, et see kõik hirmutab mind?“ pahvatas Rheon.

Miah naeratas virilalt. „Saan aru. Mind ka. Selliseid asju mulle pühapäevakoolis ei õpetatud.“

„Mina polegi pühapäevakoolis käinud,“ meenutas Rheon oma lapsepõlve. „Mida pühapäevakoolis tegema pidi?“

„Me mängisime, laulsime, voltisime, lõikasime, kleepisime ja joonistasime piibliteemadel. See kõik pidi olema lõbus ja minu jaoks oligi see ainult iganädalane lõbustus, sest minust ei saanud uskujat, kuigi paljudest said, ja mind häiris, et ma pidin pealt vaatama, kuidas teised usu leidmise järel õnnelikuks said, sellel ajal kui mina endiselt õnnetu olin. Pärast oma vanemate surma käisin ma veel mõnda aega pühapäevakoolis edasi, aga lõpuks paluti mul enam mitte tagasi tulla...“

„Miks?“

„Ma pidin mängima pühapäevakooli jõuluetenduses ristilöödud Jeesust, kes on valudesse suremas, aga selle asemel ma ainult naeratasin terve etenduse aja ja mõned lapsevanemad esitasid mu peale kaebuse.“ Vampiir ohkas. „Kui ma oleksin pühapäevakooli tõsisemalt võtnud, oleks minust ehk saanud teistsugune inimene, mitte...“

„...mitte vampiir?“ pakkus Rheon.

„Seda, mis juhtuma peab, ei saa muuta, ma räägin hoopis sellest, mida oleks muuta saanud.“

„Kas sa tahad öelda, et sa oleksid pidanud vähem internetis istuma?“

„Ei, vastupidi, hoopis rohkem, aga selle asemel tegin ma pidevalt koolist poppi ja lasin ennast kaks korda välja visata, sattusin noortekeskuses paar korda kaklusesse, varastasin poodidest asju, mida mul üldse vaja polnud...“

„Oo ei, ära ütle, et sina ka,“ oigas Rheon ja tema pea vajus vastu seljatuge, kui ta oma silmi hõõrus.

„Ma ei ole enda üle uhke, sest ma valmistasin onu Marcusele rohkem peavalu, kui ta ära oli teeninud, ta pidi mitu korda kuus minu pärast koolis direktoriga vestlemas käima ja ainult see, et ta oli preester, takistas asjadel nii kaugele minemast, et mind oleks noortevanglasse saadetud. Viimaks onu Marcuse kannatus katkes ja ta ütles, et kui ma tahan, et minu trahv makstud saaks, pean ma selle raha ise teenima, ning pärast seda rahunesin ma natuke maha, aga...“

Rheon vaatas Miah’ peopesadel olevaid kuuliauke, mis nägid välja nagu stigmad, ning meenutas kõiki neid kordi, mil ta oli tahtnud teha täpselt samu asju nagu Miah’, et väljendada, kuidas tema elu teda rusub, ja kuigi ta ei olnud enne viimaseid nädalaid kunagi teinud midagi, mis seadusega vastuollu oleks läinud, ei tohtinud ta Miah’t hukka mõista.

Mõnes mõttes olid nad väga erinevad, mõnes mõttes aga jälle liigagi sarnased.

„Kes on apokalüpsise naine?“ küsis Rheon, suutmata kauem oodata, kuigi Miah’ minevik tundus pärast poisi viimaseid väljaütlemisi talle huvitavam, kui ta arvata oleks osanud. „Ma nägin Ermitaažis koopiat Bernt Notke kujust „Püha Jüri ja lohe“ ning sellel kujul polnud mitte ainult püha Jüri ja lohe, vaid ka üks naine, keda ma tema krooni järgi neitsi Maarjaks pidasin, aga pärast seda, kui ma sain aru, et Bernt Notke oli Saatana võõrustajakeha, hakkasin ma mõtlema, et Saatan ei kujutaks Jumalaema, sest kui Jeesus ei olnud messias, ei olnud ka tema ema püha ning teda ei ole vaja austada.“

„Ma arvan, et naine, keda sa kuju peal nägid, on printsess Sabra, kes pidi lohele ohverdatama, aga sinu idee on väga huvitav, las ma mõtlen natuke,“ palus Miah Rheonilt veidi aega ning hakkas talle seejärel Johannese ilmutust tsiteerima.

„Suur tunnustäht sai nähtavaks taevas: naine, riietatud päikesesse, ning kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas. Ja ta oli lapseootel ning kisendas tuhudes ja piinles sünnitusvaludes. Taevas sai nähtavaks teine tunnustäht, ennäe: suur tulipunane lohe, kellel oli seitse pead ja kümme sarve ning ta peadel seitse peaehet. Ta saba pühkis ära kolmandiku taevatähti ning viskas need maa peale. Ja lohe seisatas naise ees, kes oli sünnitamas, et niipea kui ta on sünnitanud, süüa ära ta laps. Ja naine tõi ilmale poeglapse, kes karjasena hoiab raudsauaga kõiki paganaid. See laps haarati Jumala ja ta trooni juurde. Mis sa arvad, kas apokalüpsise naine on hea või halb?“

„Kui lohe on halb, siis peab tema hea olema,“ arvas Rheon.

„Naini Taaveti järgi mitte,“ vastas Miah, heites Aryale pahase pilgu, kui naine nii järsu pöörde tegi, et Miah peaaegu oma pea vastu aknaklaasi ära oleks löönud, ning Rheon märkas, et vampiir ei olnud oma turvavööd kinni pannud. „Naine, kellest Naini Taavet kirjutab ja kelle Johannese ilmutus kaheks osaks lahutab, on Naini Taaveti järgi ambivalentne kuju, kellel on ka triksteri omadusi.“

„Ambivalentne kuju? Triksteri omadused?“ halas Rheon. „Palun räägi nii, et mina ka aru saaksin!“

„Lühidalt öeldes tähendab see seda, et ta keerab sitta kokku, kui see talle sobib, aga ta ei mõtle sellega midagi halba.“

„Miks sa ei oleks võinud lihtsalt öelda, et see, kas ta on hea või halb, sõltub sellest, kustpoolt vaadata, ning et tervikuna ei ole ta ei hea ega halb?“ ei saanud Rheon aru. „Kui apokalüpsise naine on selle naise üks pool, siis kes tema teine pool on?“

„Loomulikult teine naine, keda Johannese ilmutuses mainitakse, B-“ Vampiiri pea käis vastu aknaklaasi ning ta lülitus inglise keelele tagasi. „Püha püss, Arya, vaata, kuidas sa sõidad! Ma poleks pidanud laskma sul pärast veini joomist rooli istuda!“

„Ära mölise, ma jõin kaks klaasi vähem kui sina, Rheoni aktsent paneb mul lihtsalt pea ringi käima, sest ma ei saa aru, mis keele oma see on!“ krigistas Arya hambaid ning Miah vaatas naisele mõistmatult otsa.

„Mis aktsendist sa räägid? Nii head ladina keelt rääkisid viimati latiinid!“

„Kas sa oled kurt, et sa seda ei kuule?“ päris Arya temalt ning samal hetkel, kui Rheon märkas keset teed ilmunud tumedat kogu, pidurdas naine nii järsult, et auto sööstis teelt välja, põrutas vastu puud, Miah lendas läbi esiklaasi autost välja ning turvapadi lõi Aryal nina veriseks.

„Kas te jäite terveks?“ karjus Rheon, püüdes oma turvavööd lahti saada, kuid see oli kinni kiilunud, ning kui ta ennast viimaks vabastada suutis ja tagaaknast välja vaatas, et kindlaks teha, ega keegi nende õnnetust pealt ei näinud, läks tal südame alt külmaks.

Mehel, kes neile lähenes, oli inimese keha, kuid messias tundis, et ta ei olnud pärit maa pealt.

Ta ei olnud seal selleks, et neid aidata.

Mees oli pikka kasvu, oliivikarva naha ja tumedate juuste ja silmadega ning kandis lendurijakki, armeepükse ja matkasaapaid. Teda oleks olnud kerge pidada teelt eksinud matkajaks, kui tal ei oleks puudunud matkavarustus ja kui Rheon ei oleks tema nägu ära tundnud...

...nagu ka Miah tegi. Vampiir ajas ennast aeglaselt autole toetudes püsti, hoides vasakut kätt oma küljel, nagu põhjustaksid ribid talle valu, ning tema nägu oli kaetud pori ja kriimustuste seguga.

„See ei ole võimalik,“ ütles ta huulte värisedes. „Sa oled surnud!“

„Kas tead, mis see on, mis sureb, kuigi elab, ja elab, kuigi sureb?“ küsis Leon Wilson, sammus auto juurde, tegi esiukse lahti ning kiskus Arya, kes oli kokkupõrke järel korraks teadvuse kaotanud ja nüüd toibuma hakkas, autost välja ning heitis naise kapotile, nagu oleks ta kotitäis kartuleid. „Kes õigesti vastab, saab auhinna!“