Ma praegu ka imestan, kui ammu eelmine osa ilmus. Mulle endale tundus küll, et sellest oli vähem aega möödas.
Igatahes pean kurbusega teatama, et ega see ka üks meistriteos pole. Ma isegi veidi pettunud. Alguses kavatsesin selle hoopis teismoodi kirjutada, aga jamh... Kukkus hoopis selline välja.
Aga eks ma jätan tegelikult selle osa "headuse" teie otsustada.
10. peatükk
Haigutades astusin kööki, seljas pid¾aama, mida ma polnud viitsinud tassi tee saamiseks ära vahetada. Mööda sooja puidust põrandat edasi astudes, haarasin ühest kapist tassi, teisest teepaki.
järekordse haigutuse saatel lasin kraanist veekeetjasse vett ja panin selle tööle. Minu jaoks oli see natuke harjumatu, sest kodus võisin ma kohe kraanist endale kuuma vett lasta.
Senikaua kuni vesi kuumaks läks, tõmbasin laua tagant tooli välja ja võtsin sellel istet. Toetasin küünarnukid vastu lauda ja asetasin pea enda kätele. Keerasin pea veidi viltu, et aknast välja vaadata.
Erinevalt eilsest oli tänane ilm õudne. Taevas oli üleni hall, kohati isegi väga hall ning kuulda oli müristamist. Tuul oli tugev ja vihma sadas ladinal, pekstes seda kõvasti vastu akent.
Just nimelt see mind äratanud oligi.
Veidike üllatav oli, et vanaisa ja vanaema alles magasid, kuigi kell oli juba veidi üle kümne. Tavaliselt olin mina see, kes siin majas kõige hiljem ärkas.
Silmitsesin veel mitu pikka hetke aknast välja, kui märkasin, et veekeetja oli seisma jäänud. Tõusin toolilt püsti ja kõndisin selleni, valades enda roosasse, naerunäoga tassi vett.
Koukisin teepakist ühe teekoti välja ja panin selle tassi, millega kõndisin tagasi laua juurde.
Vaadates, kuidas tee lõpuks õige värvi võttis, panin sinna kaks teelusikat suhkrut, mille ma hoolikalt ära segasin. Asetasin lusika lauale ja tõmbasin teekoti tassist välja, visates selle prügikasti.
Võtnud taas istet enda toolil, natutisin rahulikult enda teed, pilk jälgimas väljas toimuvat.
Lonks lonksu haaval vähenes tee mu tassist ning mida edasi aeg läks, seda jubedamaks ilm muutus. Nüüd ei sadanud enam ainult vihma, vaid hoopis paduvihma, miks peksis vastu akent nii kõvasti, et iga inimene oleks selle peale üles öraganud.
Mis panigi mind imestama, et nad veel ärganud ei olnud.
See oli veider.
Otsustasin, et kui olen enda teega lõpetanud, lähen uurin kas nad tõesti veel magavad.
Viisin pilgu enda tassile ja silmitsesin mõtlikult enda tassil asetsevat naerunägu.
„Sa ei magagi?“
Võpatades tõstsin tassilt pilgu ja viisin selle ukseavasse, kus seisis läbimärg Adam.
Mu silmad tõmbusid teda nähes kissi.
„Mida sa siin teed?“ pörisin teda silmitsedes.
Ta näole valgus naeratus, kui ta mööda kööki edasi sammus, jättes endast maha märja teeraja.
„Ma koristan pärast ära,“ sõnas ta vabandavalt märjale põrandale osutades ja istus teisele poole lauda, minu vastu.
Noogutasin ja võtsin väikese lonksu teetassist.
„Mida sa siin teed?“ küsisin uuesti.
Tundsin end tema ees pid¾aamas istudes üpris ebamugavalt, arvestades tõsiasja, et need olid üleni kaetud väikeste ahvidega.
„Mõtlesin, et tulen vaatan, kuidas väike pärdik elab,“ sõnas Adam, näol lai naeratus.
Mu kulm tõmbus kipra.
Väike pärdik?
„Mis väike pärdik?“ pärisin.
Adami suu venis veel rohkem naerule.
Ja siis ma mõistsin.
„Sa... Täielik-“
Haarasin kätte esimese ettejuhtuva asja, mida ma lauapeal silmasin ja virutasin selle kõvasti tema poole. See lendas otse vastu ta nägu.
Adamil vedas, et selles asjaks olid osutunud kunstlilled, mitte vaas mille sees need olid.
Kuigi...
Mu käsi sirutus juba laua keskel oleva vaasi poole, kui Adam alla andlikult käed üles tõstis.
„Olgu, olgu. Ma tegin lihtsalt nalja,“ sõnas ta ja asetas kunstlilled tagasi vaasi.
„Millest rääkides,“ jätkas ta, „sul on väga kena pid¾aama. Täitsa kohe sobib su-“€œ
Mu käsi sirutus uuesti ette, et haarata kätte vaas koos lilledega ja teda visata, kuid ta oli kiirem. Adam tõmbas need mu käe eest eemale.
„Okei, ma ei ütle enam midagi, Ära lihtsalt loobi mind iga ettejuhtuva asjaga, eks?“œ
Adam asetas lillevaasi enda kõrvale lauale, kaugele minu käeulatusest.
See väike soovitus jooksis mu ühest kõrvast sisse ja teisest välja.
Lühidalt öeldes, ma ei võtnud seda kuulda.
Sellegipoolest ma noogutasin.
„Tore, siis sa võid minema minna. Head aega,“ sõnasin, pöörates pilgu aknale ja võttes teetassi endale kätte.
Adam kõhatas. „Noh, tegelikult ma ei saa.“€œ
„Mis sul siis viga on?“ pärisin silmi pööritades.
Mu pilk oli endiselt suunatud väljas toimuvale tormile ja käed hoidsid kinni soojast teetassist.
„Noh,“ ütles ta ning ma nägin silmanurgast, kuidas ta endalt märja dressipluusi seljast tiris ja selle puidust laiale asetas.
Võtsin kiiresti lonksu enda teest, et mu pilk temale ei satuks.
„Ma jään mõnda aega siia elama,“ sõnas Adam, „tegelikult mitte elama. Ma lihtsalt peatun siin mõnda aega.“
Ma ajasin endale tee kurku.
Kõhides asetasin tassi tagasi, mis minu suure kobaduse tõttu lauale maha prantsatas. Tee valgus mööda lauda
laiali, tilkudes üle laua ääre põrandale.
Ma olin liialt ¹okeeritud, et seda isegi tähele panna.
„Mida sa ütlesid?“œ
Selle asemel, et mu küsimule vastata, vaatas Adam maha tilkuvat vett ja ütles: „Selle peaks vist ära koristama. Oota, ma lähen toon vannitoast m-“€œ
„Mida sa ütlesid?“ küsisin uuesti.
Kas ta tegi nalja?
Adam kortsutas kulmu. „Mh? Aaa... Jaa... Ma lähen toon vanni-„œ
„Ei, mitte seda. See, mida sa enne seda ütlesid.“
Enne? Ahaa, muidugi. Ma jään umbes nädalaks siia. Võib-olla kauemaks. Eks näis.“€œ
Mul jäi suu lahti. „Elama? Siia?“€œ
„Mitte elama. Ma lihtsalt peatun siin mõnda aega. Kuule, ma lähen toon ikka selle asja seal vannitoast ja teen põranda kuivaks. Ja...ee... vahetan riided ka ära. Kuidagi väga märg tunne on.“€œ
Seda öelnud lahkus ta kögis, märg rada temast maha jäämas.
Noogutasin pead, kuigi ta oli juba lahkunud ega näinud seda. Vaatasin märga lauda, olles samal ajal täielikus ¹okis.
Adam peatub siin. Nädala? Paar?
Kuid milleks? Tal on ju kodu.
Silmitsesin natuke aega maha tilkuvat vett, kuni otsustasin selle ära koristata. Tõusnud enda toolilt püsti, kõndisin ülele köögi põranda ja võtsin hunniku paberkäterätikuid, millega ma tagasi laua juurde naasesin.
Tõstnud kõigepealt tassi tagasi õigesse asendisse, kuivatasin paberiga nii laua kui ka põranda. Kui ma sellega lõpetanud olin viskasin märjad paberid prügikast ja läksin tagasi enda kohale.
Kuigi ma tundsin end endiselt nendes riietes pisut kohmetuna, ei kavatsenud ma neid ka vahetama minna.
Tuletasin endale meelde, et ainus, kes mind praegu nii näeb on Adam. Ning miks peaks huvitama mind see, mida ma tema juuresolekul kannan. Või milline ma välja näen. Ta on ju kõigest Adam. Kõigest tema.
Kuid mida enam ma seda endale kinnitasin, seda enam ma selles kahtlema hakkasin.
Ma siiski hoolisin. Hoolisin sellest, milline ma tema juuresolekul välja näen. Ja see oli pagana nõme. Mind poleks pidanud see huvitama.
Hakkasin juba püsti tõusma, et riided ära vahetada, kui Adam uksest sisse marssis, käes sinist värvi mopp. Ta oli jõudnud isegi riided ära vahetada.
„Niisiis, põrand. Jah,“ pomises ta ja hakkas aeglaste liigutustega põrandat kuivatama.
Jälgisin vaikides tema tegevust, pea ühele küljele kallutatud.
Põrnitsesin teda niimoodi mitu minutit, enne kui suu uuesti lahti tegin.
„See, mis sa enne ütlesid. Kas sa tegid nalja?“€œ
Adam tõstis pea ja silmitses mind kerge muigega.
„Nalja? Miks ma seda oleksin pidanud tegema?“ küsis ta.
Kehitasin ölgu ja ajasin pea sirgu. „Miks sa siis siin oled?“œ
„Miks?“ küsis omakorda Adam.
Mu kulm kerkis. „Jah, miks?“
Ta toetas mopi seinanajale ja sammus lauani, võttes istet enda vanal kohal. Adam tõmbas käega läbi enda niiskete juuste, ajades need niisiisi veel rohkem sassi, kui need juba olid.
„Sa siis ei teagi?“
„Mida?“ küsisin, kulm veel enam kortsu tõmbumas.
Adam nõjatus lauale lähemale ning asetas küünarnukid lauale, näol murelik ilme.
„Nad siis ei rääkinudki sulle,“ sõnas ta.
Näppisin enda pid¾aama pluusi alumist äärt ja silmitsesin pahural ilmel Adamit. „Kes mulle mida ei rääkinud?“€œ
„Su vanavanemad,“ ütles Adam, näos peegeldumas kerge üllatus.
„Mida nad mulle ei rääkinud?“
Vajusin toolil rohkem kössi, kui tundsin endal Adami kõrvetavat pilku. Ma küll ei suutnud selle kauguse pealt tema silmi näha, kuid tema pilk oli tajutav.
Ma tundsin seda.
Kerged kuumalained läbisid mu keha, pannes mind enda õhukeses pid¹aamas higistama.
„Veider, et nad seda sulle ei öelnud,“ sõnas Adam, endine üllatus asendunud mõtlikusega.
Tõstsin enda pid¾aamalt pilgu Adamile, vaadates otsa hägusele näole, suutmata sellest ühtegi emotsiooni välja lugeda.
Vähemalt ei olnud ta suu enam nii naerul nagu enne.
„Millest sa räägid?“ pärisin, hääles kerge kannatamatuse noot.
„Nad läksid paariks päevaks mingisugusele koosolekule. Pensionäride omale, kui ma ei eksi.“€œ
Jäin arulageda näoga tema hägust kogu silmitsema. „Kes läksid?“
Adam turtsatas. „Lila ja Ben.“€œ
„Nad läksid-? Oota, see ei ole ju loogiline. Nad magavad alles. Ma ju nägin-“
„Nägid?“ küsis ta.
Pööritasin silmi. „Noh, ei. Otseselt ma ei näinud, kuid ma pidin vaatama minema, kuid siis tulid sina ja-“
„Ja?“
Ja see läks mul meelest ära,“ lõpetasin enda lause, hääl pahur.
„Ja miks see sul meelest ära läks?“ jätkas Adam naeruse häälega.
Hetkeks oli mul taas tunne nagu tahaksin teda lüüa, kuid surusin selle kiiresti alla. Pealegi võiks ta niiviisi viga saada ja...
Üks hetk. Kas ma just tõesti hoolisin sellest, et ta võib viga saada?
„Sest-“ alustasin seletamist, kuid lõin sellele lõpuks käega.
„Ma lähen vahetan parem riided ära,“ sõnasin vaevukuuldavalt ning tõusin toolilt püsti, sammudes läbi köögi trepi poole, kogu selle aja jälgimas mind Adami kõrvetav pilk.
Ülemisel korrusel, seistes juba enda magamistoa ukse ees, ei suutnud ma kiusatule vastu panna ning kiikasin sisse vanaisa ja vanaema magamistuppa, mis asus paari sammu kaugusel sellest, kus mina seisin.
Nagu arvata võis, polnud seal hingelistki.
Hingasin pahuralt sisse-välja, olles pahane, et kumbki neist ei maininud mulle poole sõnagagi, et nad kavatsevad minna mingisugusele pensionäride koosolekule.
Vaatamata sellele, et oli ebaviisakas teiste inimeste toas ringi luusida, tegin ma seda sellegipoolest. Minu uudishimu oli nii suur, et raske oleks olnud sellele alla vanduda.
Lükkasin ukse rohkem avali ja astusin sisse vanavanemate avarasse magamistuppa. See oli hoopis teistusgune sellet, mida ette olin kujutanud.
Olin arvanud, et terve tuba on sisustatud hinnaliste esemetega, kuid siin polnud nendest jälgegi. Kõik oli täiesti tavaline. Suur kaheinimese voodi, mida oleks selle suuruse järgi ka kolmeinimese voodiks võinud nimetada. Suur, veidi räsitud olemisega kapp, puidust kiiktool ja vaip, mis kattis pea kogu põrandat.
Kuigi toas oli vähe mööblit, oli vabaks jäetud pind kaetud hulga teiste asjadega. Alustades eri värvides lõngakeradega ja lõpetades millegagi, mis nägi välja nagu redel, aga ei samas ei näinud ka.
Sellel oli neli redelit, mis said kõik keskel asuva ümara plaadi juures kokku. Kuigi mingil määral seda saigi redeliks nimetada siis selle kasutamine näis küll võimatu. Kõigi nelja redeli astmed olid nii kõverad ja nagu katsudes selgus ka nõrgad ning sinna peale astumine oleks tähendanud nende purunemist. Pealegi oli see ehitis nii väike, et sellest poleks kindlasti kasu olnud.
„Nüüd siis usud mind?“ kostus mu seljatagant Adami hääl, mille peale ma end võpatades ümber pöörasin.
Ta seisis ukseavas, parem õlg toetumas vastu uksepiita ning pilk jälgimas laia muigega mu ahvikestega pid¾aamat.
„Ma lihtsalt ei saa mainimata jätta, kuidas see pid¾aama mulle meeldib,“ sõnas Adam ja muigas. Tema pilk vilksatas kordamööda minu näol ja riietel.
„Mina sinu asemel seda enam ei mainiks,“ ütlesin ja põrnitsesin teda pahasel ilmel.
Hetkega peatusid tema rohelised silmad minu tumepruunides.
„Kavatsed taas midagi minu poole teele saata? Mõne vaasi?“ küsis Adam, silmad säramas ja naeratus näol.
Prunditasin huul ja viisin pilgu peeglile, mida ma ennist kapi kõrval märganudki ei olnud. Silmitsesin enda sorakil juukseid ja kuluma hakkavat pid¾aamat, mis oli mitu numbrit suurem kui ma ise.
Kokkuvõttes võiks öelda, et ma nägin päris kohutav välja.
„Kui vaja siis küll,“ sõnasin viimaks, viinud pilgu tagasi Adami säravatele silmadele. „Kas sa nüüd, palun, tuleksid eest ära, et ma saaksin enda tuppa minna?“
Vaatasin kahtlevalt seda pisikest vahet Adami ja uksepiida vahel ning matsin maha mõtte, et võiksin sellest lihtsalt läbi tormata.
Adam kergitas küsivalt kulmu, kuid ei öelnud midagi. Selle asemel astus ta ukseavast eemale, jäädes mind varjamatu lõbustusega vaatama.
See pani mind endalt otsekohe küsima, et kas ma tõesti nägin nii naljakas välja, et ta ei suutnud naeratamist lõpetada.
Või oli mu nina must?
Heitsin kiire pilgu peeglisse, kuid sellise pisiasja nägemiseks, olin ma peeglist liiga kaugel.
Pilgu maha viies, tõttasin kiirel sammul ukse poole. Olin endiselt kindlal arvamusel, et ju siis pidi mu näos midagi valesti olema, et ta mind niisuguse varjamatu lõbustusega jälgis ning kohe kindlasti ei kavatsenud ma talle seda enam avalikult demonstreerida.
Pilk endiselt maas, tormas ukseavast kiiresti läbi ja võtsin suuna enda magamistoa poole.
Enda seljatagant kuulsin, kuidas Adam rõõmsalt mühatas ja mu vanavanemate magamistoa ukse sulges. Kuuldes veel ka samme, mis mulle lähenesid astusin ühe pika sammu enda toa suunas ja astusin sinna sisse, sulgedes ukse võimalikult vaikselt, et mitte jätta talle muljet nagu ma oleksin pahane.
Kuigi ma seda olin.
Järgmised paar sammu tegin toas asuva suure peegli juurde, kus ma tükk aega enda täiesti puhast nägu silmitsesin.
Mille pärast ta mind siis sellise muigega silmitsenud oli?
Pahase mühatuse saatel lõin sellele mõttes käega ja avasin enda kapiukse, kust tirisin välja paar ilmale kohast riideeset.
Ühe tumesinise sviitri, mille ma kohe palja ihu peale tõmbasin, hakkamata sinna alla veel ka üht pluusi panema, kuna toas oli üpris soe. Jalga tõmbasin samuti tumedad riidest lühikesed püksid, mis mu jalgade ümber veidi kottis olid.
Kaalusin hetkeks ka enda juukseid korralikult harjata, kuid leppisin viimaks ainult paari tõmbega, kui avastasin, et nende juuste õigeks kammimiseks kuluks kindlasti terve tund. Või mitu.
Veidikene rohkem rahul enda välimusega, kui enne, pöörasin peeglile selja ja jäin mõtlikult enda tuba silmitsema.
Kui ma mitu minutit hiljem ennast samast poosist leidsin, pidin tõdema, et siia Adami eest peitu jääda oleks olnud võimatu. Siin polnud telekat, rääkimata siis veel arvutist ja tõsiasjast, et ma ei olnud täna veel midagi söönud. Välja arvatud tass teed, millest vähemalt veerand oli lauale voolanud.
Kuid vaatamata sellele kõigele heitsin end voodile pikali ja haarasin kätte raamatu, mille ma täiesti suvaliselt leheküljelt lahti tegin.
Ma proovisin küll keskenduda, kuid peale lehekülje lugemist ei mäletanud ma sellest ainumatki sõna.
Põhjus, miks ma keskenduda ei suutnud seisnes selles, et mu mõtted keerlesid ainiti ümber allkorruse. Üks pool minust tahtis alla minna, kuna mu kõht oli tõepoolest tühi. Kuid teine pool tundis jällegi piinlikkust taas Adami ette ilmumisest.
Ma nii täpselt ei mõistnudki, miks see minus sellise tunde esile kutsus, kuid arvasin, et kõik oli selles, mis meie vahel juhtunud oli. See kõik ei olnud muidugi midagi suurt, kuid enamus nendest hetkedest olid olnud piinlikud. Vähemalt minu jaoks.
Ning need tekitasid veel praegugi minus piinlikkust.
Pealkiri: Re: Armutu 
15/7/2012, 11:18
