Armutu

Aga Cilen kuule, ole tubli ja palun-palun-paluuuuuuuuuuuuun kirjuta uus osa juba ruttu valmis eks?

Ma proooooooooovin.
Kuigi mul pole hetkel mingisugust kirjutamise tuju..
Aga ma usun, et selle nädala lõpuks on ikka uus osa olemas.

Täna on alles teisipäev...

Jamh..

Aga ma mõistan. Mul pole ka erilist kirjutamistuju.

Siis sa ei saa mulle küll midagi ette heita.

Mhmhh, ma olen hakanud teid lihtsalt mõistma

Haa, see on tore.

Nojah, mul pole mingit tuju. Inspiratsioon täielikult puudub..
See on see palavus.

Uue osa saab ka millalgi. Nagu ma Audrey'le ütlesin, siis selle nädala lõpus ehk. Kui veab, varem.

Pärnu kandis on küll sosuuuuuuuuuuuuuuuu :)

Võrtsjärve põhjaosas on päris soe.
Kuigi varsti hakkab vist vihma sadama..

Pärnus on ikka tore ja soe ja vaikne ja mõnus ja päikseline ja kõik lihtsalt on hetkel mõnus:D

Ooookei.

Okei, ma nüüd awkwardly üritan ka sisse sulanduda ja teatan, et ma loen. Mulle ka meeldib. Ooobviously.
Muide, kus sul kaheksanda osa juures lõigud kadusid? Mitte, et mind häiriks või midagi, mulle meeldibki nii rohkem, aga kuidagi lambine tundus.

Adam tundus alguses väga selline... kahtlane, parema sõna puudumisel. Äkki ta on lihtsalt algul häbelik uute inimeste juures või midagi, aga pidevalt jooksis minema kuhugi, kas või siis, kui Emma seda pilti nägi. Pärast oli kuidagi mõistlik seletus olemas (kuigi seal pidi olema midagi sügavamat ), kas tal tekkis siis esimesel korral paanika või midagi. Ju ta siis avanes natuke hiljem, sest praegu on ta küll tore. :)

Ma loodan väga, et sa Rahelit täiesti välja ei kirjuta. (also, mainin ära, et mulle tundus natuke ebaloomulik nimi Rahel, sest tegevus toimub Inglismaal ja seal oleks raske seda nime hääldada ja see on vist üldiselt vähelevinud. nimi on muidu ilus. ) Mitte, et ma tahaks, et ta Adami külge kleebitud oleks kogu aeg või et nad kokku saaks, aga see tooks nagu draamat ja värki sisse. Ma arrrrvan.

Vanavanemad on tal änksad. Vanaisa tundub eriti muhe vend, võiks endal ka selline olla. Vanaemal on kuidagi väga varieeruvad tujud, üks hetk on nagu 'holy shit, mis sa mu diivaniga tegid', järgmisel 'kõik on korras' ja saadab Adamiga Emma kuskile rändama. Mis on ka omamoodi lahe. Ei, vanaema on ka awesome. (mulle väga meeldib, kuidas see vanaema tundub nagu matchmakerit mängivat, sest Emma on päris palju Adamiga koos tema pärast )

Emmast on üldiselt natuke kahju, sest ta on nagu tsivilisatisooni rüpest välja rebitud (nagu ilmselgelt näha, kui lähim küla on mingi 24 kilomeetrit eemal), aga vähemalt seal tundub ilus ümbrus ja tal on Adam, seega.

Õõõh, ma mõtlesin pikka aega, et kirjutan sulle siia ühe fantastiliselt pika postituse, aga turns out, et ma ei oska eriti hästi analüüsida, veel vähem vigasid esile tuua, since sul eriti neid pole. Aga ma üritasin. Ootan uut.

Jaa... ma hakkasin word'is kirjutama. Sellepärast.

Haha. Adam ei olnud tegelikult häbelik. Selleks oli oma põhjus, miks ta niimoodi ära jooksis. Mis see oli, sellest saate kunagi ehk teada ka.

Ooohh ei. Rahel jääb siia juttu kohe kindlasti. Tal on siin päris suur roll mängida. Muidugi ei hakka teda koguaeg jutus olema.

Vanaema on tõesti selline vahelduvate tujudega inimene. Jaa kosjasobitaja on ta tõesti. Täna temale ongi peaaegu kõik nende koosolemised toimunud. Peaaegu kõik.

See oli ju tegelikult väga pikk kommentaar. Ise ma tavaliselt selliseid kirjutada ei oska, aga kui keegi teine kirjutab siis on küll tore lugeda. Isegi kui pole minu juttudele kirjutatud.

Üks tema pikimaid.

Jep.

Jamh, ma lihtsalt tahtsin mainida, et mulle ei meeldi see osa. Võib-olla on asi selles, et ühest päevast tuli kolm osa...
Aga okei ma saan täitsa aru ka, miks see osa eriti hea ei tulnud.



Kui olime Adamiga mu vanavanemat juurde jõudnud, tundsin ma ennast kohutavalt. Mu pea käis ringi ja süda oli paha. Kõige tipuks valutasid veel ka mu käed, mis olid kogu sõidul kramplikult Adamist kinni hoidnud.
Värisevate kätega tõmbasin endalt kiivri peast ja lasin sellel enda sõrmede vahelt maha kukkuda. Hingasin paar korda sügavat sisse-välja, lootuses, et see mu enesetunnet veidikenegi parandab. Kuid ainult lootuseks see jäigi. Mul oli tunne nagu hakkaksin iga hetk oksele.
"On kõik korras?" küsis Adam end ringi pöörates. Ta näos olid murekortsud, mis panid mind selle päeva jooksul juba mitmendad korda täheldama, kui teistsugune ta oli sellest Adamist, keda ma varem olin tundnud. Õigemini näinud. Ei teadnud ma ju temast midagi peale selle, et ta armastas kõige üle naerda. Eriti minu üle.
"Jamh, okei. Kõ-" ütlesin, kuid mu lause jäi poolikuks.
Adami telefon helises.
Ta vaatas mind veel hetke, kuni pööras end taas ringi, hakates sobrama enda vasemas püksitaskus.
Vaatasin mõned hetked tema tegevust pealt, kuid pöörasin siis pilgu eemale. Jäin silmitsema taga ajast paistvat vanaisa, kes polnud ilmselgelt suures muruniitmis tuhinas meie saabumist märganud.
"Noah?" küsis Adam üllatunult, kui oli enda telefonikõne vastu võtnud. "Miks sa-?"
Lülitasin end tema kõnest kiiresti välja ja hakkasin selle asemel hoopis mootorrattalt maha tulema. Kuna aga mu enesetunne ei olnud just kiita, oli see veidike raskendatud.
Surusin vasaku jala tugevasti maha ja hakates paremat jalga kaarega üle ratta tõmbama, tundsin, kuidas sa millegi taha takerdus.
Minu huulte vahelt pääses välja vali kiljatus, kui tundsin kuidas kukkuma hakkasin. Vehkisin kätega nagu pöörane, proovides saada millesti kinni, mis mind püsti hoiaks. Viimaks mul see õnnestuski, kui sain kinni Adami tumesinisest särgist. Minu suureks õnnetuseks ei suutnud ma sellest enda higiste käte tõttu kõvasti kinni haarata ja ma lendasin kõhuli maha.
"Emma?" küsis Adam üllatunult.
Vastuseks talle ma vaid oigasin. Mu parem käsi valutas.
Enda oiete vahepeale kuulsin, kuidas Adam kiiresti enda kõne lõpetas ja minu juurde astus. Seda viimast vaid seetõttu, et ta ühe toe puruks astus.
"On kõik korras?" päris Adam uuesti, seistes seekord otse minu kõrval.
Tõstsin aeglaselt enda pea murult püsti ja noogutasin. Muidugi oli kõik korras.
Ma olin just lennanud mootorratta seljast maha, vigastanud enda kätt, mis nüüd hullupööra valutas ja kõige tipuks oli mul nii häbi, et ma hea meelega oleksin ma sinnasamasse lamama jäänudki.
Kui uksest poleks välja jooksnud kriiskav vanaema.
Surusin järjekordse oige saatel näo vastu muru. Seekordne oie ei olnud mitte valu, vaid hoopis sellepärast, et vanaema välja ilmus. Kujutasin juba ette, kuidas ta ahastavalt käsi kokku lööb ja mu käele paksu sideme ümber seob.
"Jummeluke, Emmakene, mis siin küll juhtus?" küsis ta haliseval häälel.
Nii palju kui ma pead tõstes nägin, tormas ta siiapoole nagu segane, käes musta värvi pannilabidas, mis igasse suunda rasva laiali pritsis.
Mul oli täitsa hea meel, et mu silm selliseid asju suutis seletada.
"Ta kukkus kuidagi.." sõnas Adam, öeldes viimase sõna väga mõtlikult.
"Kukkus?"
"Jah. Mul pole mul õrna aimugi, kuidas see võimalik sai olla."
Pahaselt tõstsin uuesti pea ja turtsatasin. Tahtmata end täiesti nõrga inimesena näidata, ajasin end krimasside saatel istuli.
"Minuga on kõik korras. Aitäh, et seda küsisid, vanaema," ütlesin irooniliselt, surudes enda valusat kätt tugevasti vastu kõhtu.
"Kullake," vastas vanaema veidi pahasel häälel, "kas sa said käele viga?"
Noogutasin.
"Ma tegelikult pean nüüd minema," sõnas Adam aeglaselt, heites meile mõlemale vanaemaga pilgu. "Noah helistas."
Vanaema näole ilmus viimaste sõnadega selgus, kuid mina ei saanud midagi aru. Kas sõnad "Noah helistas" tähendasid katastroofi või oli neil kokku lepitud mingi salakeel, kus mitte midagi tähendav lause tähendas midagi?
Ma ei oleks sellele muidu nii suurt tähelepanu pööranud, kui ma poleks hetk tagasi mootorrattalt maha lennanud ja enda kätt vigastanud.
Adam oleks pidanud minu ees vabandama. Mitte enda, vaid mootorratta eest. Või siis selle eest, et ta mind selle selga oli sundinud istuma.
Vaatasin, kuidas Adam hetkeks mootorratta juures sahmerdas ja siis toidukoti nähtavale tõi.
"Adam?" küsisin pilkaval toonil.
Ta asetas koti maha ja jäi mind lõbustatud ilmel vaatama.
"Jah?"
"Sa unustasid midagi," sõnasin, üks kulm kergitatud.
Üllataval kombel ei valutanud käsi enam nii hullusti nagu enne. Olin esiti arvanud, et murdsin käeluu või väänasin selle välja, kuid nüüd tundus, et see oli lihtsalt üks väike nikastamine.
Tänu jumalale!
"Unustasin?"
"Jah."
Adam kallutas pea küljele, näol segadus. "Nimelt mille?"
Noogutasin tähtsalt. "Vabandust paluda."
Natuke veider oli maas istudes rääkida, eriti veel, kui see inimene kellega ma rääkisin tundus siit alt kahe meetrisena.
"Ah vabandust? Mille pärast?" küsis ta naerma hakates.
Oleksin tahtnud käed puusa panna ja ennast kõikvõimsana näidata, kuid selle asemel tuli mul leppida ainult pahase pilguga, millega ma teda terve selle aja piidelnud olin.
"Sellepärast, et ma sinu mootorratta pealt maha kukkusin."
"Kuule, ega mina ju sind lükanud," ütles Adam kergelt kulmu kortsutades, kuid muie ta näol püsis.
Oli see siis tõesti nii naljakas?
"Oh jah, lahendage siin nii kaua enda mure ära, ma lähen viin koti tuppa," pomises vanaema koti järele haarates.
Vaatasin, kuidas vanaema maja poole kõndis, rasket kotti kahe käega kinni hoides. Tema sammud olid nii kiired, et hetkeks mulle tõesti tundus nagu tal oleks kiire siit lahkumusega. Nagu ta tõesti ei hooliks, et ma enda kätt vigastasin.
Või äkki ta tõesti muretses enda toidu pärast? Kuigi ega need paar minutit halvaks läinud toidule enam nagunii liiga poleks teinud.
Tusaselt tõusin murult püsti, tahtmata end enam millimeetrisena tunda. Ühe käega oli see küll veidi raskendatud, kuid vähemalt ma ei kukkunud ning mitte midagi piinlikku ei juhtunud.
Minu õnneks.
Pühkisin ühe käega tagumikult muru maha, samal ajal seirates Adamit alt kulmu.
"Kuid see oli sinu mootorratas."
"Kuule..."
"Kas sa nüüd palud vabandust?" küsisin kannatamatult.
Mul polnudki tegelikult seda vabandust nii väga vaja. Mitte sellepärast, et ma tema mootorrattalt maha kukkusin, vaid hoopis millegi muu pärast. Ma tahtsin, et ta vabandaks kõigi nende kordade eest, mil ta minu üle naernud oli. Ka selle korra eest, mil ta mu värviga üle kastis ja ka selle eest, et ma tema pärast küünis alla lendasin.
Kuigi tema sa kindlasti rohkem haiget, kui mina.
"Olgu," sõnas ta viimaks ohates, "palun vabandust, printsessike. Vabandust, et ma sind mootorrattalt maha ei lükanud, vaid et sa ise sellega hakkama said."
"Jobu," pomisesin pahaselt.
Hakkasin juba enda käsi rinnale risti panema, kui mulle meenus, et ma olin ühte enda kätest vigastanud. Kuid mulle jõudis see liiga hilja kohale. Olin enda kätt juba liigutanud.
Mu näole ilmus krimass, mis ei jäänud Adamile märkamata.
"On kõik korras?" küsis Adam ja astus sammu lähemale, haarates õrnalt minu paremast käest.
Noogutasin ja lükkasin teise käega tema käe eemale.
Tema käe puudutus tekitas minus kihelust. Kuum jutt jooksis üle mu selja.
Hingasin sügavalt sisse, olles üllatunud, et tema puudutus minus midagi sellist tekitas. Miks peaks kellegi tavaline puudutus minus midagi sellist tekitama?
Kindlasti kujutasin ma seda ette.
Jah. Täpselt. Kujutasin ette.
"Emma?" küsis Adam mind tähelepanelikult silmitsedes.
Raputasin peaaegu märkamatult pead.
"Kõik on korras. Ma..ee.. lähen sisse," ütlesin tasasemal häälel.
Jäämata tema vastust kuulma, pöörasin end ringi ja tammusin otsesuunas maja poole.
"Aga vabandus?" hüüdis Adam järgi.
Jäin hetkeks seisma.
"Teinekord," sõnasin edasi astudes.
Ma ei teadnud, kas ta kuulis mind.
Arvatavasti mitte.



Lamasin väsinult voodil, pea mõtetest paks.
Tänasel päeval oli nii palju asju juhtunud. Ma sõitsin esimest korda elus mootorrattaga, käisin poes ja tutvusin külaga. Kõike enam oli mulle sellest külast meelde jäänud siiski hapupiima haisune pood. Ja punapea Rahel. Väga raske oli seda punast pahmakat enda silme eest eemale peletada.
Ja see imekaunis paik järve ääres. Koht, kus ma olin esimest korda näinud toredat Adamit. Koht, mis oli nii imekaunis, et võttis lihtsalt sõnatuks.
Mul oli hea meel, et Adam mulle midagi sellist näidanud oli.
Ja kõige tipuks käe vigastamine.
Minu ennustuse kohaselt panigi vanaema mulle selle ümber ühe paksu sideme, mille ta nii kõvasti ümber mu käe tiris, et see tegi mulle palju rohkem haiget, kui see paganama vigastus.
Kuid miski ei andnud mulle rahu.
Adami puudutus.
Ma küll tegin endale selgeks, et see oli lihtsalt minu pettekujutlus, kuid see ei andnud mulle siiski rahu.
Ma kartsin, et ma tõesti olin midagi tundnud. Midagi, mida ma poleks pidanud tundma.
Surusin enda pea tugevasti patja, hoides valutavat kätt enda kehast eemal, et ma selle peal ei lamaks.
Ma pidin magama jääma.

Ma ei tea, mulle meeldib. Meeldis lugeda seda keset ööd. See osa ees olev lause tuletas mulle mind ennast meelde. Ja lugemise ajal tekkis vahepeal selline mõte, nagu sa oleks mu väike õde (keda mul pole), kes ka kirjutab Kuidagi nii minulik on see kõik

Nii tubli oled, C.