Armutu

Hihi, topeltpost.



Küll sa saad ka uue osa kunagi.

Toreeee

Sa mängid ka simsi O.O. Ma polegi ainukene

Mängin jaaaa.

Mis osa? Ma olen see sims 3 freak. Peab ütlema, et kuuenda põlvkonna alguseks on leida raske ilusat ning mitte Riveritega suguluses olevat inimest...

Hihi, mul sims 2. PlayStation'i versioon, kuna arvuti ei lase tõmmata.

Ma lugesin kõik need osad läbi ja see on nii hea jutt!

Ootan põnevusega, mis plaanid sul selle Noah'ga on
Palun jätka ruttu eks, Cilen?

Nii ruttu kui võimalik jah.

Osa kujunes hoopis teistsuguseks, kui ma alguses olin plaaninud. Proovisin ka seda osa veel edasi kirjutada, kuid ükskõik, kui palju kordi ma ka ei kirjutanud, kustutasin need read uuesti ära ja alustasin uuesti. Ja uuesti, uuesti ja uuesti, kuni ma enam ei alustanud. Nii on õige. Kuigi hetkel pole mul halli aimugi, kuidas ma järgnevat osa alustama peaksin. Aga eks ma mõtlesin selle välja.
Jaa, ma värvisin ka täna rulliku ja pintsliga. Mitte küll sinise värviga ning mitte ka seinu, vaid valge värviga ja akna raame.




Tüdinud ilmega jälgisin, kuidas vihmapiisad vastu akent trummeldasid. Kergelt niheledes tõmbasin end aknalaul rohkem kössi ja rüüpasin tassist kuuma teed.
Kuigi kell oli juba veidi üle kahe päeval, ei olnud ma siiani valmis seda päeva alustama. Selle asemel olin end sisse seadnud vanavanemate magamistoa aknalauale ja jõin teed, seljas pidžaama. Ehk ma polekski end siia nii mugavalt sisse seadnud, kui Adam siin oleks olnud. Tema puudumise märkamine oli hetkeks minus kerget kurbust tekitanud, kuid hiljem tundsin suurt rõõmu, et teda ei olnud. Olingi märganud, et tema juuresolek mõjus mulle kuidagi liiga veidralt, pannes mind alatasa punastama ja asju pillama.
Kuid olles nüüd siin, vanavanemate toas, jäi mulle silma taas see veider ehitis, mida ma ka eelmisel päeval näinud olin. Veider, justkui mitmest osast koosnev redel, mis kõik olid ühendatud ühe ümmarguse puust plaadi külge. Nüüd seda hoolikamalt silmitsedes, märkasin ka, et selle plaadi peale oli asetatud kena, alles kasvama hakkav taim, ilusa rohelise potiga.
End kergelt aknalaualt maha libistades, sammusin selle veidra ehitise poole, kulm kergelt kipras. Oma mõtteis võisin ma seda küll redeliks nimetada, kuid kohe kindlasti ei saanud seda ehitist selleks otstarbeks kasutada. Redelite astmed, mis oleksid pidanud vähemalt 80 kilost inimest kandma, ei suutnud isegi mu üht jalga hoida. Ühe väikese redeli esimene aste läks vaikse prõksatuse saatel katki, jättes mõlemad pooled eri külgedele rippu.
Kuigi oleksin pidanud tundma süümepiinu, et selle astme ära lõhkusin, siis ometigi ma ei tundnud. Selle asemel kõndisin rahulikult edasi, jäädes silmitsema järgmist väikest redelikest. Korrates sellega samuti enda eelmist tegevust, murdus ka tolle redeli esimene aste prõkastusega pooleks.
Käies läbi ja viimased kaks redelikest ning korrates sama tegevust, murdusid ka nende esimesed astmed, kuni ma jõudsin uuesti esimese redeli juurde. Paar sammu veidrast ehitisest eemaldudes, jäin seda altkulmu silmitsema, mõistmata ikka veel selle otstarvet.
Ronida sellega ei saanud, ei saanud ka nende astmete peale midagi asetada, kuna kõik olid ümmargused ja nõrgad. Kui siis... Lillepoti hoidja? Kuid milleks? Ehitis oli nii kole, et lihtsam oleks olnud asetada pott aknalauale, kui sellele jubedale nelik redelile, mis lõppkokkuvõttes ei näinud üldse redeli moodi välja.
„Veider asi, mis?“
Hääl pani mind võpatama. End hetkeks küljele keerates ja tulijale otsa vaadates, pöörasin end uuesti otseks ja jäin ehitist silmitsema.
„Sa tead, mis see on?“ küsisin.
Põrandal kõlasid mõned üksikud sammud, enne kui Adam minu kõrval seisma jäi.
„Noh... Tean,“ sõnas ta kõhkleval häälel.
„Mis see siis on?“
Pöörasin end uuesti tema poole, jäädes talle alt üles vaatama. Minu pilku märgates tõi ka Adam pilgu minule, mille peale ma end kiirelt taas otseks pöörasin ja ehitist vaatama jäin. Silmanugast suutsin näha, kuidas Adami pilk endiselt minu püsis.
„See on... Õigemini sel polegi nime. Sa võid seda ükskõik, kuidas nimetada. Ütle talle kas või kolmnurk, kui see sulle seda meenutab. Ise nimetan ma seda tavaliselt redeliks, kuigi ega seda vist kasutada saa. Nagu ma näen oled sa suutnud esimesed astmed ka ära lõhkuda,“ lausus Adam, hakates viimase lause juures kergelt naerma.
Viisin pilgu uuesti temale ning tundsin, kuidas mind kerge kuumalaine läbis.
„Lihtsalt redel?“ küsisin üle, suutmata uskuda, et sel polegi mindit erilist nimetust nagu ma lootnud olin.
„Lihtsalt redel,“ noogutas Adam, „kuid sa võid seda ükskõik kuidas nimetada. Näiteks lillepoti hoidjaks või lihtsalt veidrikuks, mida see muidugi ka on.“
„Nii et ei midagi erilist?“ küsisin veidi pettunud häälel. Olin arvanud, et see sümboliseerib midagi ebatavatut, üleloomulikku, kuid nagu näha polnud see tõsi.
„Ei midagi erilist,“ noogutas Adam uuesti, näol vildakas muie. „Tegelikult...“
„Kaua ma teid siin ootama pean?“ segas kellegi pahane hääl Adamile lausele vahale.
End ümber pöörates suutsin isikus tuvastada Adami venna Noah’.
„Kaunid tudukad sul, Em,“ lausus Noah lõbustatult, kui ta pilgu minule tõi.
Langetasin kiiresti pilgu ja vaatasin end pidžaamat. Hetke pärast tõstsin uuesti pea ning tundsin, kuidas põsed punaseks värvusid. Olin juba suutnud unustada, et ma polnud riideid vahetanud.
„Tegelikult tahtsin ma sind täna jälle järve äärde viia, aga kuna vihma sajab pole sel vast eriti mõtet,“ kehitas Adam õlgu, jättes mulje nagu minu kuhugi kutsumine oleks igati tavapärane.
Mina seevastu olin üllatunud. Kohkunud, et Adam mind taas sinna paika tahtis viia. Ning kuigi selles olukorras ei olnud midagi piinlikku, värvus mu nägu järk-järgult veel punasemaks.
„Eee...“ sõnasin ebavleval häälel.
„Kuna aga sinna minna ei saa, mõtlesime... Noh, õigemini su vanaema mõtles, et me kõik võiks viimaks selle toa siniseks värvida,“ sõnas Noah ning veidi kavalalt muiates lisas: „Teie kahekesi sellega ju hakkama ei saanud.“
Mu nägu muutus veel punasemaks, kui mulle meenusid need sinised sündmused, mille tagajärjel ma end veel ebamugavamalt tundsin. Ning üks pilk Adami näole, pani mind veel enam punastama.
„Noh, mis te passite? Ega mina seda tuba üksi küll ära ei kavatse värvida,“ ütles Noah ja asetas käed etteheitvalt rinnale vaheliti.
Oskamata kuidagi käituda, heitsin pilgu Adamile, kelle näol valitses endiselt see kelmikas naeratus, mis ei lasnud mul neid piinlikke momente unustada. Kuid sellegipoolest, kas tahtlikult või mitte, aitas Adam mu sellest täbarast olukorras välja.
„Kui nii siis... Emma, sa lähed vahetad riided ära ning saame siis selles toas kokku, eks?“
Adami pilk libises kergelt üle mu riietuse ning muie ta näol süvenes. Olles ta pilgu pärast pahane, pidin täheldama, kui palju see poiss naeris. Olid võib-olla üksikud hetked, mil ma teda tõsisena olin näinud.
„Ma siis lähen, jah,“ noogutasin kiiresti ja sammusin kiirelt toast välja.
Enda magamistoa ukse kerge plõksuga sulgenud, ohkasin kergentatult. Olgugi, et mul oli hirm tulevate sündmuste ees, tundsin imelikku elevust, mis mind segadusse ajas. Ma ei osanud tuua ühtegi põhjust, miks ma oleksin pidanud elevil olema. See oli lihtsalt värvimine koos Noah ja... Adamiga.
Kergelt pead raputades sammusin riidekapini. Sealt hallid dressipüksid ja kollase kampsuni välja tõmmates, vahetasin kiirelt riided ja jäin enda peegelpilti kriitilise pilguga silmitsema. Kuid mõistes, mida ma teen, virutasin endale käega vastu otsaesist ja pöörasin peeglile selja.
Mida ma enda arust õieti tegin? Tahtsin olla kindel, et näen hea välja, olgugi, et tegemist oli lihtsalt seinte värvimisega?
Et mitte enam oma aega selle mõttetusega raisata, haarasin laualt patsikummi ja väljusin enda toast. Seades sammud sinise toa suunas, tegin kiirelt endale pähe krunni ning jäädes toa ukse ees seisma, jäin hetkeks kuulatama.
„Mis sa arvad, et mulle see meeldib?“ kõlas Noah’ pahane hääl ja üks vali mühatus.
„Arvad, et mulle meeldib?“ küsis Adam samasuguse tooniga.
„Ei, muidugi mitte. Lihtsalt Sav-“
Noah’ hääl katkes järsult ning tema järgmine küsimus pani mu ehmunult võpatama. „Emma? Ma tean, et sa ukse taga oled.“
Neelatasin ning asetasin käe arglikult ukselingile. Avades enda ees ukse, jäin veidi ehmunult Noah’ ja Adamit silmitsema, kes mõlemad mind veidi sunnitud naeratustega vaatasid. Olin täiesti kindel, et olin sattunud peale jutuajamisele, millele ma poleks pidanud. Olgugi, et ma nende jutuajamisest midagi aru ei saanud.
„Nüüd võime vist alustada, mis,“ sõnas Adam ning nii palju, kui ma selle pika vahemaa tagant suutsin näha, oli ta pilk otse minu silmadesse kinnitatud, mille peale ma pilgu punastades eemale viisin.
Ma ei saanud aru, miks ma nii idiootselt käitusin. Miks ma ei võinud talle lihtsalt silma vaadata, ilma et oleksin pilku eemale pööranud?
Meie kolme vahele laskus hetkeks vaikus. Oleksin kangesti soovinud seda lõpetada, kuid ma ei osanud midagi öelda. Kõik mõtted, sõnad ja laused, mis tol hetkel peast läbi jooksid tundusid nii mõttetud ja lapsikud, et neid välja öelda.
„Hkhmm... Olgu. Niisiis, alustame?“ katketas Noah viimaks pikaks veninud vaikuse.
Noogutasin kiiresti ning astusin ukseavast tuppa sisse. Suutsin ka silmanurgast näha, kuidas Adam noogutas, kuid seejärel proovisin tema tegemistest mitte nii väga välja teha. Mis oli omamoodi katsumus, kuna tuba oli nii väike.
Haaranud kätte ühe pintslitest, jäin hetkeks toas ringi vaatma, kuni astusin ühe, veel täiesti valge seina juurde. Ma polnud jõudnud veel pintslit seinalegi asetada, kui Noah minu kõrvale tuli.
„Niisiis, räägi,“ sõnas ta.
Vaatasin kohkunult tema poolt.
„Räägin millest?“
Noah pööritas silmi ja tõmbas rullikuga üle seina, jättes sinna ühe, veidi kõvera sinise joone.
„Eks ikka sellest, kuidas sulle siin meeldib. Oled ju linna tüdruk, harjunud kõigi linna mugavustega, kuid nüüd elad siin pärapõrgus.“
„Tegelikult ma-“
„Ja-jaa, küll ma juba tean. Päris kohutav, mis? Pole ei poode, kinosid ega klubisid, kus sõpradega käia.“
„Ma tegelikult ei käi-“
„Njah, küll varsti tagasi linna saad,“ noogutas Noah mõtlikult ja tõmbas veel teisegi triibu seinale.
„Mulle meeldib siin,“ sain viimaks midagi öelda, ilma et Noah mulle vahele oleks seganud.
Selle peale paistis poiss veidi üllatuvat.
„Tõesti? Sinusugusele linnapreilnale?“
„Ma ei ole mingi linnapreili. Üldsegi, ma elan linnaääres ning ma ei käi sõpradega klubis ega kinos,“ kostsin veidi pahuramal häälel, kui olin plaaninud.
„Ei käi?“
„Ei, ma-“
„Tõesti ei käi?“
„Ei.“
„Päriselt?“
„Jah.“
Põrnitsesin Noah’ altkulmu, olles pahane, et ta minult nii lolle küsimusi küsis. Pealegi, mis see tema asi oli, mida mina tegin või ei teinud.
Kuuldes vaikset naeru toa teises otsas, pöörasin enda pilgu Adamile, kes seina värvis ja vaikselt naerda kihistas. Minu pilku märgates, muutus ta ilme hetkeks tõsiseks ning ta sõnas: „Vabandust.“ Kuid hetk hiljem purskas ta naerma.
Suutmata enda pahameelt taltsutada, saatsin tema poole teele enda käes oleva värvise pintsli, mis teda vastu rinda tabas, jättes ta hallile pusale sinise värvipläraka.
„Miks sa niimoodi tegid?“ küsis Adam, hääles segunenud naer ja üllatus.
„Miks sa minu üle naersid?“
„Ma ei naernud ju,“ vastas Adam.
Hakkasin talle juba vastama, kui Noah vahele segas.
„Eks sa ikka naersid küll ju,“ nõustus ta minuga.
„Jah,“ noogutasin kaasa.
„See ei andnud sulle ikkagi õigust mind sellega visata. Pealegi oli see pintsel värvine,“ vangutas Adam pead.
Asetasin käed rinnale risti ja jäin võidurõõmsalt vaatama plekki tema hallil pusal.
„Vot nüüd ma tean, miks te selle värvimisega kohe üldse hakkama ei saanud,“ lausus Noah, kes oli end naerdes vastu värvimata seina toaetanud.
„Mis mõttes?“ pärisin, pilk käimas Adami ja Noah vahelt.
„Te tegelete rohkem teineteise värvimisega, kui seintega. Pole siis ime, et teil kahekesi kunagi miski valmis ei saa.“
„Sa-“ alustasin vastu vaidlemist, kuid mind segas kellegi telefon.
Kergelt kulmu kortsutades, vaatasin, kuidas Noah enda taskust puutetundliku telefoni välja tiris ja selle ekraani veidi ehmunud näoga jõllitama jäi.
„Noah, ega...“ Adami hääl oli kohkunud.
„Jah,“ noogutas teine ja tõi siis pilgu minule. Need silmad, mis mulle vastu vaatasid, panid mind võpatama. Olid need vihased, hirmunud või õnnelikud? Ma ei osanud öelda.
Telefon aina helises, kuid Noah seisis tardunult, pilk käimas kord minul, kord telefonil. Oleksin tahtnud küsida, mis juhtus, et mõlemad niimoodi käituvad, kuid miskipärast oli mu hääl kadunud. Ükskõik kui mitu korda ma enda suud ka ei avanud, sellest ei kostunud piuksugi.
Ja siis, niisama äkki, kui see helisema oli hakanud, telefon vaikis. Kohkunult jälgisin mõlema venna ilmeid, kuid ei suutnud neist midagi välja lugeda. Seekord ei saanud ma seda enda halva silmanägemise süüks ajada, vaid nende näod ei väljendanud tõesti mitte midagi. Mitte kui midagi.
Ning just see oligi hirmutav.
„Mis toimub?“ suutsin viimaks sosistada.
Minu küsimuse peale oleksid mõlemad justkui tardumusest vabanenud. Noah heitis tähendusrikka pilgu Adamile, kes selle peale noogutas. Avasin uuesti suu, et küsimust korrata, kuid Noah toast välja tormamine pani mu suu uuesti kinni.
„Emma, sa pead lubama, et ei lähe majast välja. Isegi mitte korraks. Luba mulle.“
Adami hääl oli nii meeleheitlik, et ma ei suutnud midagi peale noogutuse teha. Olin liialt ehmunult tema hääletoonist, mis peale lause lõppu endiselt mu peas kajas. See toon ajas mulle hirmu nahka.
„Luba, et sa ei lähe välja,“ sõnas Adam uuesti ja astus mõne pika sammuga minu ette, haarates õrnalt kinni mõlemast mu õlast.
„Ma... Jah. Ma ei lähe kuhugi.“
Poisi suust pääses välja midagi ohke taolist. Endine pinge asendus ta näos rahuloluga ning minule kinnitatud rohelised silmad leebusid.
Minu suureks kohkumuseks kummardus Adam mulle lähemale, pannes mul hinge kinni. Esiti arvasin, et ta kavatseb mind siinsamas suudelda, kuid siis tundsin ma tema pehmeid huuli end põse vastas.
Ja siis oli ta lahkunud. Niisama äkitselt, kui ta oli ennist vanavanemate tuppa ilmunud.

Jess uus osa lõpuks ja mulle endiselt väga väga see meeldib.

Mul on hea meel, et meeldib. :)

Meeldis, meeldis.
Ma ei oskagi muud kosta...
Ootan uut :)

Tore, et meeldib.

Uuuuus osa!!! Jeeeeeeeeeeee!
Võib-olla päris mitte uus osa, kuna see on eelmise osa jätk, aga... jaaaaaahhhhhhhhh. Mhmhm.




Rahutult tammusin ühest toa otsast teise. Iga natukese aja tagant heitsin pilgu elutoa seinakellale, mis otse kui minu kiuste nii aeglaselt edasi liikus.
Vaatamata minu närvilisusele ja segadusele, mis tol hetkel mu pead täitis, olin Adamile antud lubadusest kinni pidanud. Viimase tunni jooksul polnud ma enda jalga selle maja seinte vahelt välja tõstnud. Kuid see oli veel. Mulle tundus, et kui ma varsti värsket õhku ei saa, ma lihtsalt plahvatan. Sõna otseses mõttes.
Et kuidagigi end aega sisustada, haarasin televiisori pealt puldi ning potsatasin ohke saatel diivanile istuma. Rahutult kanaleid klõpsides, proovisin keskenduda neis räägitavale jutule, kuid iga kord lõppes see sellega, et ma mõtlesin veel rohkem Adamile ja Noah’le, kes olid midagi ütlemata minema tormanud.
Suutmata enam teadmatust taluda, surusin pea käte vahele ja rahustamise eesmärgil kiigutasin end diivanil edasi-tagasi. Nii totter tegevus, et mõnes teises olukorras oleks see mind naerma ajanud. Kuid mitte praegu. Oleksin andnud kõik, et kas või natukenegi mõista, mis äsja juhtunud oli. Mis oli sundinud Adamit ja Noah’d nii kiirelt lahkuma ja miks oli Adam minult sellise lubaduse võtnud.
Veidi aja pärast, mõistnud, et teleka vaatamisest ei tule midagi välja, vajutasin puldil punast nuppu ning ekraanil vilkuv reklaam asendus musta pildiga. End vastu diivani seljatuge toetades, hakkas mulle kõrva vaikne meloodia. Tähelepanelikumalt kuulatades, mõistsin, et see oli minu telefon, mis ülemisel korrusel Charlene Soraia lugu mängis.
Ühe kiire liigutusega end püsti ajades, tormasin enda toa poole, lootuses, et helistajaks on Adam. Kuigi järele mõeldes polnud ma talle iial enda numbrit andnud ega ka tema oma küsinud.
Telefoni aknalaualt pihku haaranud, silmasin ekraanil ema pilti ning selle all sõna „Emme.“ Sügavalt välja hingates võtsin kõne vastu.
„Kullake,“ oli esimene, mida ema ütles, laskmata mul isegi tere öelda.
Mind pani ehmuma tema hääletoon ning see, kuidas ta seda sõna ütles. Mitte kunagi varem polnud ta mind telefonis „kullakeseks“ nimetanud.
„Emps? Juhtus midagi?“ küsisin, hääles segunemas üllatus ja hirm.
„Ei, muidugi mitte. Miks sa seda arvad?“ oli ema kohkunud.
Olin nüüd veel enam segaduses ega osanud hetkeks midagi öeldagi. Olles end hetke kogunud ja hääle puhtaks köhatanud, ma sõnasin: „Miks sa mulle siis helistasid?“
„Armas taevas, Emma. Kas ma ei või sulle enam niisama ka helistada?“
Tundes ära tema hääles talle omase lõbususe, ohkasin mõtteis kergendatult ja sammusin end voodi juurde, võttes sealt istet.
„Muidugi võid. Ega ma ei öelnudki, et ei või,“ ütlesin.
Emps ohkas teisel pool toru. „Heakene küll. Tegelikult tahtsin ma küsida, kuidas sul seal läheb. On tore?“
„Jah, üpriski...“ sõnasin veidi kahtleval häälel.
Mõtlesin, et mainiksin ka vanavanemate äkilist lahkumist, kuid otsustasin siis, et jätan selle pigem rääkimata. Veel lisa küsimusi siin toimuva kohta oleks viimaks mu pea lihtsalt valutama ajanud. Pealegi tundsin ma end juba niigi sandisti, et ei teadnud Adamist ega Noah’st endiselt midagi.
„Mul on hea meel, et sul seal tore on,“ lausus emps ning ma suutsin tema hääles tuvastada kerge iroonia noodi, mis mu hetkeks muigama pani.
Hakkamata talle selle kohta etteheiteid tegema, küsisin: „Kuidas teil isaga läheb? Veedate toredat suve?“
Kuulsin, kuidas ema teisel pool toru vaikselt naerda kihistas.
„Jah, meil on väga tore. Isa otsustas paar nädalat tööl vabamalt võtta ning me oleme endi vabaaega muuseumides ja teatrites nautinud.“
Minust käis läbi hetkeline kadedus, kuid surusin selle kiiresti maha. Pidin tundma rõõmu, et mu vanemad omavahel nii hästi läbi said, mitte kadedust, et nad ilma minuta aega veetsid.
„Tore,“ sõnasin lihtsalt, hakkamata üleliigse tekstiga vaeva nägema. Olin täiesti kindel, et sel juhul oleksin suutnud emale midagi ääriselt tobedat kokku valetada.
„Muide,“ ütles emps äkki, justkui miski tähtis oleks talle meelde tulnud. „Su sõbranna Zoey helistas eile meie kodusele telefonile. Oli kuidagi väga õnnelik ja soovis sinuga rääkida. Kas ta mitte Itaalias ei olnud?“
Mu suu vajus üllatusest paokile. „Ta helistas koju?“
„Jah. Olin isegi üllatunud, et ta meile niimoodi helistas, kuigi teadis, et sa mu vanemate juures oled.“
Ka minu jaoks tundus see imelik, kuna Zoey oli tõesti teadlik minu siin viibimisest. Olin tema juuresolekul mitmeid kordi selle üle nurisenud ning võisin täiesti kindel olla, et Zoey seda unustanud polnud.
„Veider tõesti,“ laususin mõtlikul häälel.
Justkui minu sõnade kinnituseks kostus alumiselt korrusel vali uksepauk, mis mu ehmunult pead pöörama pani. Mind läbis kergendustunne, kuna olin täiesti kindel, et need on Adam ja Noah’.
„Emps, kuule, ma pean nüüd lõpetama. Tead... ee... vanaema just hüüdis ning ma pean minema,“ valetasin kiiresti kokku, olles end selle aja jooksul voodilt püsti ajanud.
„Oi, muidugi. Ole siis tubli ning ära pahandusi tee, eks,“ lausus ema lõbusa häälega.
„Jah, tsau.“
„Tsau, tsau.“
Telefoni voodile visanud, tuiskasin juuste lehvides alumisele korrusele. Silmates koridoris seisvaid kaksikvendi, tekkis mul tahtmine neid mõlemaid kõvasti kallistada. Hetk hiljem mõistsin enda tobedat soovi ning näpistasin end tugevalt käsivarrest. Mis idiootsed mõtted, kirusin end.
„Adam, Noah. Mis juhtus?“
Mõlema poisi näod olid ebatavaliselt mossis ja tusased, mis pani mind neid kaht veel tähelepanelikumalt silmitsema.
„Noh,“ alustas Noah ebavleval häälel.
„Midagi ei juhtunud,“ segas Adam ruttu vahele ja tõmbas endalt jalanõud jalast. „Ega sa majast ei lahkunud?“
Raputasin pead. „Ei, ma...“
„Tore,“ noogutas Adam tõsiselt ja sammus minust mööda, köögi suunas. Jäin küsivalt Noah’d silmitsema, kes mu pilgule kerge õlakehitusega vastas.
Kulm kortsus, pöörasin end ümber ja kõndisin sammuti kööki, kus Adam endale teevett keetis. Avasin suu, et midagi öelda, kuid sulgesin selle siis uuesti. Proovisin mõtteis kokku panna küsimust, mida ma Adamile esitada tahtsin, kuid kõik varjandid tundusid kas liiga lapsikud või minu ea kohta liialt uudishimulikud.
„Soovid teed?“
Võptades viisin pilgu aknalt Adamile, kes mulle küsivalt otsa vaatas, käes kaks teekruusi. Noogutuse saatel astusin talle pika sammu lähemale ja haarasin parempoolsest kruusist. Tahtsin seda Adamist eemale, enda juurde tõmmata, kuid viimase käsi hoidis kruusist kindlalt kinni.
Veidi kohkunult tõstsin pilgu tema läbitungivatele rohelistele silmadele. Nendest vastu peegelduv sära pani ma tahtmatult võpatama ning ükskõik, kui palju ma ka ei proovinud, ma ei suutnud temalt pilku pöörata.
„Hkhmm,“ köhatas Noah, katkestades ennist tekkinud vaikuse. Piinlikust tundes rebisin pilgu Adamilt ning pöörasin selle kiirelt maha, taganedes sammu tahapoole.
„Vabandust, kui ma teid segasin,“ sõnas Noah kavalal häälel ning sammus üle köögi veekeetja juurde . Endale kuuma vett tassi valades, ta lisas: „Loodetavasti ei olnud teil midagi tähtsat pooleli.“
Tundsin, kuidas põsed punaseks tõmbusid ning et seda varjata, tõstsin tassi näo juurde. Rüübanud ühe sõõmu kuumast teest, heitsin pilgu uuesti Adamile, kes tusasel ilmel aknast välja vaatas. Mulle märkamatult oli ta istet võtnud köögilaua taga ning põiminud sõrmed ümber kruusi.
Tema sellisena nägemine tegi mulle haiget. Olin harjunud alati rõõmsa Adamiga ning nüüd, mil ta seda ei olnud, tegi see mulle haiget. Mingil nii veidral moel, et ma ei osanud seda eneselegi seletada.
„Kas midagi on juhtunud?“
Ehmunult jäin kuulatama seda vaikust, mis nüüd tervet maja kattis. Minu suust kõlanud küsimus oli olnud nii vaikne, et hetk peale selle esitamist lootsin, et kumbki neist ei olnud seda kuulnud. Kuid kuulsid. Isegi kui kumbki neist mulle ei vastanud, pinge Adami õlul reetis nad.
„Ma...“ alustasin kindlamal häälel, kuid Noah katkestas mu lause pearaputusega.
„Midagi ei juhtunud. Lihtsalt perekondlikud probleemid, mõistad?“ Noah näole ilmus naeratus, mis hetke pärast kustus. Ma teadsin, et ta valetab, kuid ometi ma noogutasin.
Tekkis uus vaikus, mille jooksul ma ei julenud hingatagi. Ma kartsin. Kartsin, et üks vale liigutus, üks vale sõna võiks halba teha. Hävitaks millegi tähtsa. Ning ma ei mõistnud, kust see tunne pärineb. Miks tegi mulle haiget miski, mis poleks pidanud mind isegi mitte puudutama? Midagi oli valesti. Nii valesti, et isegi mina suutsin seda tunnetada.
Järsku, nagu kutsungi peale, tõusis Adam laua tagant püsti, tool kraapimas köögi tammepuust põrandat. Mu suu vajus kergelt paokile, kui vaatasin tema rohelistesse silmadesse, mis häbitult minu omadesse puurisid. Proovisin pilku temalt eemale pöörata, kuid mingi nähtamatu jõud hoidis mu pilgu kindlalt Adami omal. Avasin suu, et midagi öelda, kuid häält ei olnud. Olin hämmeldunud, kohkunud ning ennekõike segaduses. Mida tähendasid kõik need Adami pilgud? Kõik need hingematvad pilgud.
„Adam,“ katkestas vaikuse Noah’ hääl, mis lausus hoiatavalt Adami nime.
Adami pea pöördus järsu liigutusega Noah’ poole, katkestades meie silmsideme. Piinlikust tundes lõin pilgu hetkeks maha ning hingasin vaikselt sisse-välja. Kogu praegune olukord oli veider. Õhus oli tunda midagi ohtlikku, millest ma aru ei saanud.
Aeglaselt tõstsin uuesti pea, jäädes silmitsema kaht kaksikvenda, kellest üks toetus mõnusalt vastu köögikappi, kuid teine seisis tikksirgelt ja vaatas kulmukortsutusega enda venda.
Järgnev vahejuhtum kestis kõigest loetud sekundid, kuid tundus nagu need oleks olnud minutid. Ühel hetkel silmitsesid mõlemad vennad üksteist altkulmu, järgmisel kerkis Adami parem käsi, mis virutas Noah’le kõvasti vastu lõuga. Hämmeldunult nägin, kuidas Noah’ tasakaalu tagasisaamiseks köögikapist kõvemini kinni haaras ning Adam, mõistes, mida ta hetk tagasi teinud oli, köögist välja tormas.
Silmitsesin mõne hetke kohkunult lõuga kinni hoidvat Noah’d ning astusin siis paari pika sammuga tema juurde, asetades endiselt käes oleva teekruusi köögilauale, Adami oma kõrvale.
„On kõik korras?“ küsisin vaiksel häälel, kuna ei suutnud tol hetkel kõvemat häält endast välja sundida. Olin kõigest juhtunust endiselt liialt šokis.
„Jah, muidugi,“ noogutas Noah kärmelt.
„Oled sa kin-“
„Jah. Emma, palun luba, et sa majast välja ei lähe, eks? Mitte mingil juhul, isegi kui su lemmik teksapüksid aknast alla kukuvad, sa ei lähe neile järgi. Mitte täna, eks?“
Jäin talle hämmeldunult otsa vaatama. Mis mõttes? Mis toimub?
„Ma... Mida?“
„Lihtsalt ära välja mine, nagu Adam sinult ennegi palus,“ ütles Noah ja hakkas minust eemalduma, köögi ukse suunas.
„Aga.... Noah, kuhu sa lähed?“ mu hääl muutus viimase sõna juures peaaegu sosinaks.
Ta ei vastanud mulle, vaid keeras selja ja tammus kiirel sammul koridori poole. Jäin hetkeks arulageda näoga tühjas köögis ringi vaatama, kui mulle hüppas pähe, et ma peaksin talle järele jooksma.
„Noah, mis kurat toimub? Kuhu te jälle lähete?“ küsisin kõvemal häälel, enne, kui teda nägin.
Kui ta minu vaatevälja jõudis, lõpetas ta just jalanõude jalga panemise ning jäi mind altkulmu silmitsema.
„Kuule, ma ei saa rääkida nii, et... parem ära küsi, eks?“ lausus Noah, pöörates silmagi pilgutamata mulle selja ja astus minu protestist väljategemata uksest välja.
Pahaselt astusin ukseni ja avasin selle uuesti, pööramata tähelepanu Noah’ sõnadele, mis keelasid mul majast lahkuda. Kuid ukselävest ma kaugemale ei jõudnud. Noah pikk kere seisis mul otse ees ja tema tõsised silmad panid mu ühegi piiksuta paigale tarduma.
„Sa ei lähe välja! Saad aru? Mitte mingil kuradi juhul.“
Noogutasin arglikult ja vaatasin, kuidas ta mööda muru halli auto juurde kõndis. Enne veel, kui ta autos istet võttis, pöördus ta pea minu poole. Pika vahemaa tõttu ei saanud ma aru, kas ta naeratas, näitas mulle keelt või vaatas mind samasuguste tõsiste silmadega nagu enne.
Hetk peale Noah’ autosse istumist, võttis auto kohalt, kadudes kaugele eemale minu vaateväljast.
Nad olid mu jälle üksinda jätnud.

CILEN! Nii äge.

Ma hakkan nüüd lugema

Hahahaha.

Hmm... Huvitav-huvitav.

Ja oehhh, selliste heade asjade lugemine tekitab kohe kirjutamisisu :) Paaris kohas olid pisikesed vead (ma -> lause järgi oleks pidanud seal 'mind' vist olema) aga pole hullu. Sa kirjutad endiselt minu jaoks üliülisuperhästi!

Ajeeee-ajeeee, uus osa-uus osa!!!
-Läheb teise tuppa rahunema-

Kuidas suutis Emma toas püsida? Ma ei suudaks elusees toas püsida, kui mul seda käsitakse.
P.S: Kas Adam loeb mõtteid? Mulle tundub järjest enam seda moodi. See, kuidas ta Noah'i jälgis ja hetk hiljem talle kõrvakiilu andis.
P.S 2: Mis lugu tema telefonhelinaks oli? Mul tekkis kohe tahtmine seda kuulata. :)
Ja kõige-kõige tähtsam P.S: Uuuuuuuut!

Audrey: Kui tekib kirjutamise isu siis on ju eriti tore. Kõikides juttudes hakkavad sul osad nii kiirelt tulema, et ei jõua enam järgegi pidada.
Vat see oleks vahva! Või mis?


Alice:

Ega ta eriti ei suutnudki ju. Närvitses ja kõndis edasi-tagasi jaaaa... Kuid eks ta tahtis ikkagi Adamile antud lubadusest kinni pidada.

Adami mõtete lugemise koha pealt olen ma vait. Nii, et tee ei saa sellest midagi järeldada, kuna mul endalgi pole veel kõik selge.

See on hea laul.
Charlene Soraia - Wherever you will go

Eeeeh Nii ei saaks üldse piinata. Ma juba plaanin jälle kõikki jutte maha võtta

WHAT?!?!?!!

Mis siis nüüd juhtus?

Audrey, sa mõtled seda Varastamise teemat, mis jälle päevakorda tõusis, jah?

Uhh, jälle varastatakse.

No jultunuid inimesi leidub ju endiselt. On pisut sinisilmne loota, et minu asju keegi ei puutuks... Mis sest et you-know-what kindlustunnet ei tekita enam seegi. Ja no eriti masendav ongi just see, nagu keegi siit foorumist rääkis, et keegi ka varastas mingi loo ja sai selle ka kirjastatud. Nii et suht... Peab sahtlisse kirjutama, kuni saab äkki mõnel konkursil kaasa lüüa... Kui saab...