See ei ole uus osa. Lihtsalt eelmise osa jätk.
Jaaaaa... Nüüd algas kool ning tänu sellele ei ole mul ka enam aega eriti kirjutada, kuid midagi ma ikka jõuan. Samas eks mul tegelikult aega ikka ole, aga vahetevahel tahaks midagi muud ka teha. Sain nüüd endale peegelkaamera, millega pildistada ja ma tahaks lugeda, joonistada ja seebikaid vaadata.
Kõike tahaks teha.
Ja see lingike mu allkirjas, sealt näete minu tehtud pilte.
Palju pole praegu, aga eks aja jooksul täieneb.
Ah, olgu, ma lasen teil nüüd lugema hakata.
***
Vali kõue kärgatus ajas mind võpatades üles. Väsinult silmi hõõrudes proovisin harjuda pimedusega, mis mulle igast toa nurgast vastu vaatas. Mõned hetked hiljem, kui silmad juba pimedusega rohkem harjunud olid, jõudsin selgusele, et koht, kus ma viibisin oli minu vanavanemate maja tuba.
Mu kulm tõmbus kergelt kipra, kui mulle meenus, et viimane asi, mida mu silmad enne uinumist näinud olid, ei asunud kindlasti mitte siin toas.
Järgmine kõue mürin pani mind uuesti võpatama. Viinud pilgu kardinaga kaetud aknale, silmasin kuidas hele valgus järsult tuppa valgus, pannes mu järjekordselt võpatasin.
Mitte et ma seda kartnud oleks. See tekitas minus lihtsalt... kerget paanikat. Kõigest kerget.
End voodist kiiresti püsti ajades otsustasin, et peaksin enda rahustamiseks tassi teed jooma. Lülitanud lülitist laelambi põlema, heitsin pilgu kellale.
Kolmveerand üks öösel.
Järjekordse haigutuse saatel tammusin mööda sooja põrandat toa ukse juurde. Selle vaikse liigutusega avades, paiskus mulle näkku jahe õhk, mis mu hetkeks õlgu väristama pani. Enda pea hetkeks tagasi toa poole pöörates, pidin üllatuma, kui silmasin, kuidas elektriline radiaator oli tööle rakendatud.
Ukse vaikse liigutusega sulgenud, kõndisin mööda jahedat põrandat alumisele korrusele. Hoidsin sammu meelega vaiksena, et Adamit mitte üles äratada. Mõte, et ta mu ülemisele korrusele oli tarinud ja voodisse pannud, tekitas minus piinlikust.
Läbinud trepi viimase astme, kostus mu kõrvu kellegi vaikne hääl. Peatusin järsult, üks käsi toetumas trepi käsipuule, teine lõdvalt minu keha kõrval rippumas.
Olles mõned hetked tardunult ühe koha peal kuulatanud, astusin viimaks paar sammu häälele lähemale.
„Nalja teed?“ kostus minuni küsimus, milles tundsin ära Adami kaunikõlalise hääle
„Sa tõesti ei kavatse talle rääkida?“ küsis veel teinegi hääl, mida ma kahjuks tuvastada ei suutnud.
Olin märkamatult jõudnud köögi ukse juurde. Pidin tõdema, et ei saanud esialgu sellest arugi, kuid kui kõlas uus mürin, tõi see mu maapeale tagasi.
„Arvad, et ta usuks? Hei, tead, sa oled pat-“ Adami lause katkes järsult, kui ta pea ukseava poole pöördus. Olin just hetk tagasi endale teatavaks teinud, et pean siit kus kurat kaduma, kuid olin lahkumisega hiljaks jäänud.
„Emma? Miks sa ei maga?“ päris poiss, hääles segunenud üllatus ja pahameel.
„Ma... ee... Noh-“ mu suu vajus lahti, kui mu pilk peatus laua teises otsas istuva kogu juures. Hõõrusin tummalt enda uniseid silmi, kuid vaatepilt ei muutunud.
„Oh,“ kõlas mu suust. Ma ei osanud selle peale isegi midagi kosta.
Esialgu olin täiesti kindel, et näen järjekordselt mingit tobedat unenägu, kuid üks valus näpistus mu käsivarrel lükkas selle teooria ümber.
„Tähendab... Ma... Uh...“ ei suutnud ma taaskord õiget lauset kokku viia. Ma olin hämmingus.
Minu mõistmatu näoilme ja tobedate sõnade peal ilmus Adami näole muie. Ka teise poisi näole ilmus kerge naeratus, mis mu hämmingut veel rohkem suurendas.
„Te...“ alustasin uuesti ja raputasin tugevalt pead, „kas ma näen und?“
See pääses mu suust nii segase ja arusaamatuna välja, et mul endalgi oli tegu sellest arusaamisega. Kuid sellele vaatamata ei korranud ma enda küsimust. Mõlema poisi näole oli ilmunud veel laiem naeratus, mis minus taas segadust ja piinlikust tekitas.
„Uni?“ hakkas tundmatu naerma. „Sel juhul pagana hea uni. Meid kaht unes näha oleks ju küll tore. Mõelda vaid.“
„See on siis uni?“ küsisin, saamata õieti ise ka aru,mis toimus.
See ei saanud ju uni olla, kui näpistus nii tõelisena oli tundunud. Ja nii valusana.
„Muidugi mitte,“ vastas Adam ja saatis pahase pilgu teisele poole lauda.
„Kuigi-“
„Noah!“
„Hea küll,“ pomises tundmatu noormees pahuralt ja ristas käed. Vaatamata sellele oli poisi näol naeratus.
„Niisiis, las ma tutvustan sulle kedagi. Tema on minu kaksikvend, Noah. Muidugi pole seda raske arvata,“ ütles Adam ja ostuas peaga Noah suunas, kes tegi istuvas asendis nii elegantse kummarduse, kui selles olukorras võimalik.
„Meeldiv tutvuda, Emma,“ noogutas ta.
„Sul on kaksikvend?“ pärisin uskumatult, silmad vahetpidamata ühelt poisilt teisele käimas.
Adam kehitas õlgu. „Nagu näed.“
„Ja sa ei öelnud seda mulle?“
Poiss avas juba suu, et mulle vastata, kuid tema kaksikvend oli kiirem.
„Tead, vahetevahel on targem mõned asjad saladuseks jätta. Eriti kui tegu on kaksikvennaga, kes on sinust targem, kenam ja loomulikult palju võluvam.“
Mu kulm tõmbus kipra. Kas nad mitte ei olnud üksteise koopiad?
„Mida sa selle all silmad pead?“ küsisin.
„Seda, et ma olen oma väikevennast mitmeid kordi parem. Selle asemel, et siin temaga aega veeta, võiksid sa hoopis minuga koos olla.“
Mu juhe jooksis kokku. „Väikevennaga?“
„Muidugi. Ma olen temast 3 minutit vanem. Kas pole mitte tore?“ naeris Noah.
Heitsin pilgu Adamile, kes pööritas enda venna jutu peale silmi. „Märkimisväärne vanusevahe tõesti.“
„Seda minagi,“ noogutas Noah agaralt ja lonksas enda ees olevast tassist ühe lonksu.
Mu pilk vilksatas väikese tassi sisemusse, kuid pilt mu silme ees oli nii udune, et mul oli võimatu aru saada, mis ollus seal sees oli.
„Te siis... Nagu...“ ma ei suutnud taaskord lauset kokku viia. Sulgesin hetkeks enda silmad ja proovisin peast visata üleliigsed mõtted, mis takistasid mul hetke olukorras aru saada.
„Tänedab, te olete tõesti kaksikud?“
See lause kõlas nii veidralt, et mu üks suunurk kaardus kergelt ülespoole. See oli ju nii loogiline, et nad kaksikud olid. Adam ja Noah nägid lühivaatluselt välja täpselt samasugused.
„Ju vist,“ sõnas Noah.
Noogutasin kergelt. Et siis kaksikud. Adamil oli kaksikvend. See tundus nii naljakas ja võimatu, et Adamit oli kaks tükki. Teda, mulle nii närvi käivat ja koguaeg naervat poissi oli kaks tükki.
„Soovid teed?“ küsis Adam peale hetkelist vaikust. „Ma arvan, et selle järgi sa tegelikult tulidki, eks.“
Noogutasin uuesti ja vaatasin, kuidas ta ühe köögikapi poole sammus. Ülemisest kapist ühe tassi haaranud, kallas ta sinna veekeetjast vett ja pani sinna teekoti sisse.
„Tule võta istet, mis sa ikka seisad seal,“ lausus Noah ja osutas ühele toolile enda lähistel. Vaatasin seda hetkeks kõhklevalt, kuid sammusin siis selleni ja võtsin istet. Oskamata kuidagi käituda või midagi öelda, suunasin enda pilgu Adami seljale, kui ta minu valmiva tee kallal askeldas. Mõne hetke pärast pööras ta end ümber ja asetas tassi sõnadega „ole lahe“ minu ette. Tänasin teda vaiksel häälel ja rüüpasin ühe lonksu teed.
„Kuidas on siis?“ küsis Noah, katkestades tekkinud vaikuse.
Pöörasin pea tema suunas ning kui nägin, et ta pilk oli minule suunatud, kergitasin kulmu. Mida ta selle küsimuse all silmas pidas?
„Ah?“
Noah hakkas naerma. „Kuidas sulle siin meeldib? Nagu ma aru olen saanud oled sa meil siin üks linnapreili.“
Linnapreili?
Kulm kipras, viisin pilgu Adamile, kes minu pilgu peale õlgu kehitas. Uuesti Noah’ poole pöördudes jäin teda alt kulmu põrnitsema.
„Ma ei ole linnapreili,“ sõnasin.
„Egas ma seda öelnudki,“ pööritas Noah silmi ja toetas enda küünarnukid lauale.
„Kuule, sa ju hetk tagasi ütle-“
„Ei öelnud,“ tegi ta suured silmad pähe.
„Ütlesid küll.“
„Ei öelnud ikka küll.“
„Kuule,“ põrnitsesin teda pahuralt. Mis tal viga oli?
„Ei kuule.“
„Mis-?“
„Ikka ei kuule.“
„Ah, Noah, ole vait,“ ütles viimaks Adam rahulikul häälel.
„Jah, ole vait,“ pomisesin ja pöörasin pilgu Adamile. Kui ta järsult pea tõstis ja silmad minule tõi, pöörasin pea kiiresti teises suunas. Tundsin, kuidas põsed kergelt punaseks värvusid ja soov siit kiiremas korras põgeneda mu peas aina enam esile tungis.
„Ei noh,“ kergitas Noah kulmu ja tegi pähe mossis näo.
Tõstsin teetassi enda suu juurde ning hakkasin sealt uut suutäit võtma, kui uus kõue mürin mu võpatama pani. Tass pudenes mu sõrmede vahelt välja, maandudes kõva klirina saatel köögilaua peal. Olin esialgu liialt ehmunud äsja juhtunust, et ei pannud tähelegi, kuidas tee mulle sülle tilkus.
„On kõik korras?“ küsis Adam, kes oli märkamatult mu kõrvale jõudnud.
Tõstsin pilgu minu kõrval kõrguvale poisile ning avasin juba suu, kuid välja ei tulnud sealt ühtegi sõna. Kurgu puhtaks köhatanud, proovisin uuesti.
„Jah, kõik on korras. Ma lihtsalt... olen väsinud. Peaksin vist magama minema,“ sõnasin ebavlevalt ning ajasin end aeglaste liigutustega toolilt püsti.
Uuesti pilgu tõstnud, pidin taaskord üllatuma, kui lähedal ma Adamile seisin. Liigagi lähedal.
Sammu tahapoole astunud, köhatasin uuesti.
„Ma siis... eee... lähen magama. Head ööd,“ viimased sõnas laususin ma poolel teel köögist välja sammudes.
See lahkumine võis tunduda nii ebaviisakas ja imelik, kuid oli siiski parem, kui tunnistamine, et äikest kartsin. Kuigi ma ju tegelikult ei kartnud. See oli lihtsalt... Olgu, teatud mõttes see mind hirmutaski, kuid ma ei kartnud. Ma ei ole mingi argpüks ega saa selles ka kunagi.
Pealkiri: Re: Armutu 
15/8/2012, 13:54
- osa. Väääga ootan. 
