Armutu

Täitsa tõenäoline jah.

Pealegi isegi mina olen 13. osaga juba alustanud

Seda on ainult rõõm kuulda.

Nüüd on küll jama majas, jah

Cilen sa oled täiega sees *vehib rusikatega ja siirdub kurikat otsima*

Ja ausalt ka, enam ei mingit pläma, kobi kirjutama

Kui sa mulle kurikaga äsad siis ma ei kirjuta tükil ajal enam midagi.

Hahaha, sinu lohutamiseks võin öelda, et 600 sõna on juba kirjas.

Parem kui 30 sõna.

Kuigi ma tean, et osa lõpp võis olla niiii ettearvatav siis see oli just see ainuõige varjant seda osa lõpetada.
Ja tahtsin ka mainida, et ma vist saan nüüd natuke korralikumalt tööle ja kuna ma seisan seal pea terve päeva püsti ja käed muudkui käivad siis koju jõudes olen väsinud, eriti kui tööpäev läheb vahest kella kuueni, siis lihtsalt ei jõua kirjutada. Kui mind muidugi mingi hiigel suur inspiratsiooni aega ei taba, siis on teine asi.
PS: Selle jutu pikim osa hetkel.


Peale poole tunnist raamatu lehitsemist pidin tõdema, et kogu mu järgnev päev ei saa sedasi edasi kesta. Olgugi, et toast lahkumine ja Adami nägemine ei tundunud eriti ahvatleva pakkumisena, pidin ma seda siiski tegema. Ma ehk polekski seda teinud, kui tühi kõht endast iga natukese aja tagant märku poleks andnud.
Sügavalt välja hingates lõin raamatu kinni. Heitnud hetkeks pilgu aknale, nägin kuidas tuul põldudel vilja keerutas ning kuidas tumedad äikesepilved ohtliku kiirusega lähenesid.
Siiski lootsin, et need päris siia ei jõua.
Mitte et ma äikest kartnud oleks. Lihtsalt mind hirmutas mõte, et see võib majja sisse lüüa ja selle põlema panna. Või teha midagi veel kohutavamat.
Voodist tõuestes ja ennast sirgu ajades jäi mu pilk püsima enda peegelpildil. Hetkeks jooksis mu peast läbi mõte, et ma paneks selga midagi kenamat, kui need mis mul hetkel seljas olid. Kammiks kas või enda juuksed viimaks korralikult ära.
Kuid see mõte tundus tobe. Miks peaksin ma end Adami jaoks ilusaks tegema?
Löönud mõttes selle peale käega, sammusin rahutul sammul alumisele korrusele.
Kuulsin, kuidas elutoas telekas mängis. Kui ma ei eksinud siis hääl, mis sealt kostus oli omane Marge Simpsonile. Tänu sellele järeldasin, et Adam vaatab rõõmsas meeleolus Simpsoneid ning mul on võimalus teda nägemata endal kõht täis saada.
Veidigi rõõmsamas meeleolus jalutasin võimalikult trepi lähistel köögi poole, et Adam mind elutoast ei näeks. Proovisin teha seda ka võimalikult hääletult, kuigi teadsin, et televiisorist kostuva müra tõttu ta nagunii ei kuuleks mind.
Köögi läevel seisma jäädes pidin juba otsa ümber pöörama ja tagasi enda tuppa kiirustama, kuid minu saabumine ei olnud Adamile märkamatuks jäänud.
Kahjuks.
„Ma arvasin juba, et sa jäidki riideid vahetama,“ lausus ta muiates ja pühkis käed salvrätikusse, mille ta hetk hiljem prügikasti viskas.
Heitsin pilgu tema seljataha ning ei teinud tema äsja öeldud lausest väljagi.
„Mida sa teed?“ küsisin, pilk endiselt tema taga.
Adam kehitas hooletult õlgu ja pööras end uuesti ringi. „Mõtlesin, et teen meile süüa.“
„Meile?“
Astusin talle paar sammu lähemale, et näha, mida ta siis õigupoolest teinud oli. Kuigi mõte tema kõrval seismisest ei olnud just midagi, mis mulle rõõmu oleks pakkunud, astusin siiski tema kõrvale.
Tema „valmistatud“ toitu nähes hakkasin ma naerma, panemata tähele, et olin talle paar sentimeetrit lähemale nihkunud, nii et meie õlad peaaegu kokku puutusid.
„Sa nimetad seda söögi tegemiseks?“ pärisin pitsale osutades, hääl endiselt naerune.
Adam kehitas uuesti õlgu. „Nojah, ma soojendasin siis meile toitu. Mis vahet seal ikka on?“
Hakkasin uuesti naerma, kuid ei öelnud seekord midagi.
Selle asemel silmitsesin hoopis meie ees olevat väga isuäratavat pitsat. Tundus, et mu kõht arvas sedasama, sest hetk hiljem mu kõht korises.
Pidin häbi pärast maa alla vajuma, kui Adam mind kohkunud näoga vaatama jäi. Pöörasin pilgu kiirelt tema näolt eemale ning ma tundsin, kuidas mu põsed punaseks värvusid.
Meie vahel valitses paarisekundiline vaikus, mille katkestas Adami naer. Viisin pahaselt pilgu tagasi temale.
„Miks sa koguaeg mu üle naerad?“ küsisin teda altkulmu silmitsedes.
„Naeran?“
„Jah.“
Adam nõjatus küljega vastu köögikappi ja jäi mind rõõmsalt silmitsema. Saanud aru, kui lähedal ma talle tegelikult seisin astusin sammu tahapoole.
„Ma ju ei naera,“ ütles ta muretul häälel, rohelised silmad lustlikult säramas.
„Mida sa siis hetk tagasi tegid?“ pärisin ja asetasin käed rinnale risti.
Adam vaikis hetke, üks kulm mõtlikult kergitatud. „Naersin?“
Mu huulte vahelt pääses valla pahane mühatus, kui ma Adamile rusikaga vastu rinda lõin.
„Sa oled ikka täielik jobu,“ kostsin pahaselt.
Eemaldanud pilgu üllatunud Adamilt, viisin selle köögikapil olevale pitsale, mille ma hetke pärast enda kätte haarasin.
Olin köögist juba peaaegu välja astumas, kui Adam suu lahti tegi, olles ilmselgelt üllatunud.
„Miks sa mind lõid?“
Jäin seisma ning muigasin.
End ümber pööramata laususin muretul häälel: „Ise oled süüdi.“
Seejärel sammusin edasi, hõrgutav pitsa minu käes. Olles jõudnud ainult paar sammu teha, kostus minu tagant uuesti Adami hääl, seekord pahur hääl.
„Kuule!“ hüüdis ta. „Kuhu sa mu pitsaga lähed?“
Kehitas talle vastuseks õlgu, kuigi ta seda ei näinud. Astunud trepi esimesele astmele, kuulsin endale lähenevaid samme ja Adami pahast turtsatust.
„Kuhu sa enda arust veel lähed?“
Pöörasin end trepil ringi ja jäin teda lõbustatud muigega silmitsema. Lausa lust oli teda nii pahurana vaadata. Ei mingit totakat irvet tema kenal näol.
Kenal näol?
Kas ma just tõesti mõtlesin niimoodi? Oh jumal, tühi kõht hakkab vist isegi mu mõtlemisele.
„Enda tuppa,“ vastasin napisõnaliselt ja pöörasin end uuesti ümber, valmis läbima ülejäänud trepi astmed enda ees.
Nii kaugele asi ei jõudnud, sest hetk hiljem tundsin, kuidas Adami käsi minu käevarrest kinni haaras ja mind seisma sundis. Õnnetukseks haaras ta minu paremast käest, mille peal hoidsin ma enda pitsat.
Hinge kinni hoides nägin, kuidas pitsaga taldrik minu käes ohtlikult kõikuma hakkas. Järgmisel hetkel kaldus see liialt ühele küljele ning plärtsatas suure klirina saatel trepile katki.
Kõik oli toimunud nii kiiresti, et mul polnud isegi aega sellele reageerida.
„Mida sa tegid?“ päris Adam mu käes lahti lastes, pilk põrandal lebaval pitsal.
Pöörasin end kibekiirelt ümber, olles pahane, et ta selles mind süüdistas, kuigi tema pärast oli taldrik minu käes kõikuma hakanud ja siis maha kukkunud.
„Mida mina tegin?“ küsisin, silmitsedes teda pilukil silmadega.
Adam tõstis maast pilgu ja jäi mind kergitatud kulmuga vaatama, näos ilmselge pahameel, et ta pitsa rikutud oli.
„Sina viskasid mu pitsa põrandale,“ kostis ta.
„Mina? Kuule, sinu pärast see mu käes üldse kõikuma hakkas.“
„Tahad öelda, et mina olen süüdi?“
Pööritasin pahameelest silmi. „Muidugi oled sina süüdi.“
Ta vaikis mõne hetke, silmis kaalutlev pilk. Selle aja jooksul suutis ta nägu omandada selle tavapärase vormi. Adami näol ilutses taas muie ning ta silmis oli lõbus pilk.
„Sa teed mulle uue pitsa,“ ütles ta viimaks, hääl täis otsusekindlust ja täielikku veendumust, et ma ta pakkumise avasüli vastu võtan.
Selle asemel jäin teda juhmi pilguga vaatama. „Ma usun, et sa suudad ise ka sügavkülmast uue paki võtta ja selle mikrolaineahju pista. Ei ole ju väga raske.“
Naeratus Adami näol laienes. „Mis mikrolaineahju? Sa teed mulle ise pitsa.“
„Ise? Mis asja?“
„Jah, just nimelt. Sa teed mulle uue pitsa, kuna rikkusid selle ära.“
Raputasin pead. „Ma ei tee sulle midagi.“
Peale pisikest vaikushetke lisasin: „See ei olnud ju isegi mitte sinu pitsa. Ise ütlesid, et see on meie pitsa.“
Meie pitsa kõlas mu kõrvus kummaliselt. Peaaegu et veidralt.
„Kuna sa hetk tagasi seda enda tahtsid võtta siis see „meie pitsa“ enam ei kehti. Nii et lase aga käia, ma soovin uut pitsat,“ lausus ta irvitades.
„Kuule,“ hakkasin vastu vaidlema, kuid lõin siis käega. Milleks vaielda, kui ma talle nagunii seda kuramuse pitsat ei tee? Ma ei oska seda tehagi, rääkimata siis veel sellest, et mille hea pärast ma talle seda tegema peaksin. Lihtsalt heast südamest?
Muidugi mitte. Arvestades fakti, et ta koguaeg minu üle naerab. Ja ma ei liialda, kui ma ütlen koguaeg.
Pöörasin end trepil ümber ja astusin paar sammu trepist üles. Jäädes uuesti seisma heitsin üle õla pilgu Adamile.
„Ma ei kavatse sulle mingit pitsat teha,“ sõnasin ning peale hetkelist mõttepausi lisasin, „ning kohe kindlasti ei kavatse mina treppi ära koristada.“
Nende sõnade saatel läbisin ülejäänud trepiastmed ning sammusin enda tuppa.
Sinna jõudes hakkasin ma esimese asjana naerma. Eelnev vahejuhtum oli olnud nii naljakas, nii koomiline, et ma lihtsalt ei suutnud end vaos hoida. Isegi minu korisenud kõht tundus nii naljakas.
Veidi aega lihtsalt ukse juures naernud, sammusin lõpuks enda voodi juurde ning võtsin seal istet. Ma küll ei naernud enam, kuid huulil mängles lai naeratus.
Lasin silmadel üle terve toa käia, jäädes viimaks püsima aknale. Väljas valitses endiselt tugev tuul ja sünged vihmapilved katsid tervet taevalaotust. Kaugemal võisin näha isegi välgu sähvatust.
Kuid miskipärast ei viinud see mu tuju nulli. Mõistsin, et selline ilm isegi meeldis mulle.
Kogu see süngus, torimilisus ja kõledus oli võluv.
Omamoodi võluv.
Mu pilk libises aknalt kõrvale, enda peegelpildile. Mõningalise jälestusega silmitsesin enda liiga sassis ja pusas juukseid. Ma õieti ei mäletanudki, millal ma neid korralikult harjanud olin. Kuigi...
Minu arvates oli see lõpetamise päeval, mil juuksur mu juuksed korralikult läbi kammis ja need seongusse sättis. Ning kammimine oli võtnud kindlasti pool tunnikest või enamgi.
Endisest naerust oli mu näkku jäänud ainult veidi ülespoole kaarduv suunurk.
End sirutades haarasin voodi kõrval olevalt väikeselt kummutilt enda juukseharja. Otsustasin, et on viimane aeg midagi enda juustega ette võtta, enne kui nende kammimine täiesti võimatuks võib osutuda.
Vähem kui 30 minutiga olid mu juuksed ilusad ja siledad. Olin veidi üllatunud, et see nii vähe aega võttis, kuid lõppkokkuvõttes olin ma väga rahul. Viimaks ometi sain ma kammiga läbi juuste tõmmata, ilma et see ühegi pusa taha ei takerduks.
Heitsin pilgu kummutil lamavale telefonile, et kella vaadata. Nähes et viimane juba veidi üle 2-he näitas, hüppasin voodilt püsti, haarasin kummuti sahtlist enda prillid ning panin need endale pähe.
Hetkeks jooksis mu peast läbi ka mõte, et ma võiks ju läätsed panna, kuid see mõte kadus sama kiiresti nagu oli tulnud. Miks ma peaks neid kandma, kui ma siin vanavanemate kodus olen? See on ju nagu mu enda kodu ning ma ei kanna kodus kunagi läätsi.
Miks peaks see siis erand olema?
Mööda puidust põrandat edasi tammudes avasin puidust ukse ning väljusin enda toast. Trepist alla minnes tungis mu ninasõõrmeisse toidu isuäratav lõhn.
Adam tegi süüa?
Sammusin veidi kiiremal sammul köögi poole. Trepi astmeid vaadates märkasin, et Adam oli trepi ilusti puhtsaks teinud nagu poleks siia vahepeal midagi kukkunudki. Ja kildudeks purunenud.
„Sa teed süüa?“ küsisin üllatunult, kui nägin Adamit elektripliidi juures askeldamas.
Ta tõstis pea ja pöördus muigega minu poole. „Keegi peab ju süüa ka tegema, kui sina ei tee. Pealegi, sul oli kõht tühi ju.“
Noogutasin kergelt.
Adam pöördus tagasi enda tegevuse juurde, mida ma tänu ees seisvale kogule silmitseda ei saanud. Samal ajal astusin ma üle ukseläve, sammudes laua juurde, kus ma hetk hiljem istet võtsin.
„Ega sa sinna tomatit ei pannud?“ pärisin, kulm kergelt kortsus. Soovisin kangesti tema tegevust pealt vaadata, kuid ainus, mida ma nägin oli Adami selg.
„Muidugi mitte,“ vastas ta, õlad kergelt vappumas. Selle peale tõmbus mu kulm veel enam kortsu.
Kas ta naeris mu üle?
Ma ei suutnud seda ka küsimata jätta.
Adam ei öelnud esialgu midagi. Ta jätkas enda pitsa valmistamisega, kuni selle viimaks ahju küpsema pani. End ümber pöörates ja vastu pliiti toetades jäi ta mind muigega silmitsema.
See oli selline hetk, mil soovisin, et ma poleks prille pähe pannud.
„Ja miks ma peaksin su üle naerma?“ küsis ta.
Korts kulmude vahel aina süvenes.
„Nalja teed?“ pärisin ning jälgisin teda pilukil silmadega. „Sa naerad mu üle ju koguaeg.“
„Ei naera ju...“
„Naerad küll. Koguaeg.“
Mu käed olid laua all rusikasse tõmbunud ja näol nii kuri ilme, kui ma endale ette manada suutsin.
Paari järgneva sekundi jooksul ei lausunud Adam midagi. Tema rohelised silmad puurisid ainiti minu pruunidesse, pannes mind iga mööduva hetkega end aina ebamugavamalt tundma.
Mind läbis ebamugav kuumalaine. Olin täiesti kindel, et kui ma silmad sulgeks, suudaksin ma tema pilku endal tunda.
Järsku purskas Adam naerma.
Jäin teda kohkunud ilmega silmitsema, mõistmata, mis talle siin nii palju nalja pakkus.
„Ah,“ kõkutas ta, „sa oled pahurana nii armas.“
Armas? Ta nimetas mind armsaks?
Silmitsesin teda altkulmu. Kogu kohkumus oli mu näost hetkega kadunud, asendudes endise pahurusega.
„Miks sa koguaeg minu üle naerad?“ küsisin uuesti, rõhutades iga sõna. Mind ajas lausa marru see tobe irve tema näol.
„Miks sa nii pahur oled?“ küsis Adam lõbustatult.
„Miks sa mu üle naerad?“
Ta mühatas rõõmsalt. „Küsimusele ei vastata küsimusega.“
Mida ta ise hetk tagasi tegi?
„Ära targuta,“ sisistasin vihaselt ning tundsin, kuidas küüned peopesa lõikusid.
„Kuule,“ alustas Adam rahulikul häälel, kuid nähes minu pilku jäi ta vait.
Vaatasime üksteisele mitu pikka hetke otsa, kuid kumbki meist ei öelnud midagi. Adami kulm oli kergelt kortsus nagu ta oleks millelegi pingsalt keskendunud.
Mina seevastu põrnitsesin teda vihaselt, mõlemad kulmud kortsus ja silmad pahuralt pilukil. Üllataval kombel tundsin, kuidas peale paari minuti möödumist viha minus lahtus. Nagu keegi oleks selle minu seest välja tõmmanud. Välja tirinud.
Minu kahtlus langes otsekohe Adamile.
„Mida sa tegid?“ küsisin.
Isegi kui suurem viha minus lahtunud oli, püsisid mu käed kindlalt rusikas. Enam küll mitte nii kõvasti, et küüned peopesi vigastanud oleks.
Selle asemel, et mu küsimusele vastata, viis ta jutu mujale. „Ma ei teadnudki, et sul prillid on.“
Mühatasin. „Sa ei tea minust paljutki.“
„Tõsi,“ vastas ta, „kuid midagi ma ikka tean.“
„Jah?“
Ma ei uskunud, et ta minust midagi peale minu nime teab.
„Ma tean su lemmikvärvi, seda, et sulle ei maitse tomat ja-“
„Mis mu lemmikvärv siis on?“ pärisin, kulm kergelt kipras.
Adam muigas. „Roheline.“
Jäin teda üllatunult vaatama. Kuidas ta teadis? Enda teada polnud ma seda kordagi maininud. Vähemalt mitte tema juuresolekul.
„Ikkagi ei tea sa minust midagi. Isegi kui sa suutsid lihtsalt kogemata mu lemmikvärvi ära arvata,“ ütlesin pead raputades ja teda kahtlevalt silmitsedes.
Või teadis?
Adam turtsatas ja vangutas pead. „Sulle ei meeldi mootirrattad; sa oled enda peres ainus laps, kuigi oled endale alati nooremat venda soovinud. Nagu ma ka enne ütlesin, sa ei söö tomatit. Sul on parim sõber nimega Zoey, kes viibib hetkel enda isa juures Itaalias; sa lõpetasid see aasta 9. klassi ning seda üpris hästi; sinu lemmik tund oli alati geograafia; sulle pole kunagi meeldinud sinu klassi poisid, välja arvatud üks tumeda peaga, kellega sa ühe korra isegi väljas käisid. Kuigi seda sõprade mõttes, mitt-“
Vaatasin jahmunult Adamile otsa. „Kuidas sa seda kõike tead? Kas vanaema rääkis sulle seda? Või vanaisa?“
Adam kehitas lõbustatult õlgu. „Võib-olla.“
„Võib-olla?“
„Võib-olla jah.“
„Mis mõttes võib-olla?“ küsisin, silmis peegeldumas sulaselge kohkumus.
„Võib-olla nad rääkisid, võib-olla mitte,“ kehitas ta õlgu.
„Aga see on ju võimatu. Kumbki neist ei teadnud seda viimast asja,“ laususin, silmad üllatusest suured ja suu veidi pärani.
Kuidas Adam seda kõike teadis?
Ta kehitas uuesti õlgu, näol säramas lai naeratus. Olin liialt kohkunud tema öeldust, et ei pannud talle seda isegi mitte pahaks, et ta taas minu üle naeris.
„Mine elutuppa ma toon kohe pitsa sinna,“ sõnas Adam peale mõningalist vaikust ja tõstis pitsa ahjust välja.
Vastu vaidlemata tõusin toolilt püsti ja seadsin sammud elutoa poole, kus ma hetk hiljem mõnusasti istet võtsin. Teleka puldi järele kummarudes haarasin selle enda kätte ning hakkasin kanaleid klõpsima.
„Me võime ju ka mõnd dvd-d vaadata,“ kostus minuni Adami rõõmus hääl.
Viisin pilgu temale ja noogutasin. Nähes tema käes olevat taldrikut pitsa tükkidega, hakkas mu suu vett jooksma. Mulle meenus alles nüüd, et pole terve päeva midagi söönud.
Adam sammus diivani juurde ja asetas taldriku diivanile, mille ma hetk hiljem enda kätte haarasin. Võtsin ühest pitsaltükist suure ampsu ja vaatasin, kuidas Adam dvd-de riiuli juurde kõndis.
„Mida me siis vaatame? Mõnda armastusfilmi?“ küsis ta muiates.
Raputasin ruttu pead. Kindlasti mitte.
„Vaatame jääaega,“ kostsin täis suuga, mille peale Adam naerma hakkas ja minu põsed uuesti punaseks värvusid.
„Mitmendat osa?“
Neelatasin toidu alla ja vastasin: „Kolmandat.“
Ta noogutas ja haaras riiulist ühe dvd karbi. Sellega televiisori juurde kõndides asetas ta selle dvd mängijasse. Valinud õige keele ja filmi mängima pannud, kõndis Adam diivani juurde ja istus minu kõrvale. Meie vahele asetasin pitsa taldriku tänu millele pidi Adam paar sentimeetrit minust kaugemale istuma.
Kuna film polnud veel mängima hakkanud, köhatasin hääle puhtaks ja küsisin: „Kuidas sa seda kõike minu kohta teadsid?“
Viinud pilgu Adamile, jälgisin kuidas ta suu tühjaks sõi ja õlgu kehitas, näol mänglemas naeratus. Enda rohelised silmad minule viinud ta vastas: „Mul on omad allikad.“
„Omad allikad?“
„Just.“
Jäin teda kipras kulmuga põrnitsema, kui ei öelnud midagi.
Võtsin ühe ampsu enda pitsast ja viisin pilgu tagasi telekale. Põhjus, miks ma just jääaja valinud olin seisnes selles, et seda oli kõige turvalisem temaga vaadata. Armastusfilmide puhul... nojah, nendes juhtub ju igasuguseid piinlikke asju ning just neid asju ma temaga vaadata küll ei tahaks. Tegelikult ma pole eriti selle riiuliga tutvunud ega tea täpselt, mis filme seal on, kuid mõnd sõjafilmi ma ka vaadata poleks tahtnud.
Peale paari tunnist teleka vaatamist tundsin, kuidas uni peale kippus. Pitsa oli juba ammu otsa saanud ning taldrik lebas kuskil maas, kuhu Adam selle asetanud oli.
Kogu filmi ajal polnud me enam sõnagi vahetanud. Välja arvatud paar naeruturtsatust, mis Adami suust välja olid pääsenud.
Proovides keskenduda filmi viimasele poolele tunnile, tundsin, kuidas uni aina enam peale kippus. Vahetpidamata vajusid mu silmad kinni. Ma isegi näpistasin end ühel korral, nii, et Adam seda ei märganud, kuid uni ei kadunud kuhugi. Kõigile sellele aitas kaasa ka ilm, mis oli nii sünge ja pime, et tekkis tunne nagu käes oleks öö. Kuid kell oli alles veidi üle viie.
Viimaks, olles vähemalt kümme minutit teadvusel proovinud püsida, andsin ma viimaks alla. Tundsin kuidas pea küljele vajus, puudutades põgusalt Adami õlga. Kuuldes läbi une, kuidas diivan Adami liigutuse peale ragises, tundsin teda endale lähemale liikumas.
Pea mõnusamalt tema õlale asetanud, langesin sügavasse unne.

Mõnus
Mõned kirjavead olid ja komavead, aga meelde jäi ainult, et lemmikvärv käib kokku
Aga väga mõnus ja lihtne oli lugeda ning kirjeldusi oli ka piisavalt & pikkus oli lihtsalt perfect
Niiet jätka samas vaimus!
(ma ei oska kommenteerida )

Ma mõtlesin tükk aega kas see käib kokku või ei, aga nagu näha suutsin lõpuks ikkagi valesti kirjutada.

Peale kuute ei tohiks ju üldse süüa...
Kuid kui nüüd mõtlema hakata siis minu tänane õhtusöök oli pool seitse...

Emmmmaaa on niiiiiiii argggggggggggg!!!!!
Okei, mitte nii arg. Ta lihtsalt tunneb end Adami juuresolekul ebamugavalt, kuid kui ta temaga juba veidike koos on olnud siis unustab selle peaaegu ära. Talle meeldib üle mõelda nagu enamustele inimestele.

Haa, midagi on tulemas küll jah.

Haha, sooviks sind ikka ühes tükis näha.

AJESS! Ma saan nautima hakata Üliäss. Ja ma veel mõtlesin, et äkki ma saan ise natuke kirjutada aga ei... Cilen on minu rõõmuks uue osa üles pannud Suva see kirjutamine.

Ah, lõpeta ära Auts. Enne kirjutamine, siis lugemine.
Eks?

Oeh, juuksed. Pikad juuksed. Igal õhtul peab kinni panema, kuna kui need lahti jäävad sikutan end öösel uniselt lolliks. Mingid ülipikad on


Aaah ja see tekst filmide kohta. Ma juhuslikult aasta alguses elasin sama läbi, et vaatasime ühe tüübiga tema pool filmi. Polnud mingi armastusfilm vms aga kui need musikohad või 'sa meeldid mulle' kohad tulid, oli mõlemal vist suhteliselt awkward olla Hea et tuled kustus olid aga eriti jabur on kui näed silmanurgast, kuidas tüüp sind tsekkab või siis su kõrval 'awwww' venitab kuidagi vihjavalt, et kuule, me võiks kah muaahh teha Aga see tsekkamine on ka jube Selline tunne, et... Kohe ei teagi. Ja no õudukate ajal krabamine on ka tegelikult üsna awkward

I liked it.

Ootasin millegipärast musi aga olks. Küll see ka tuleb... Ja pisike märkus. Adam naerab/naeratab juba nii palju, et ma kahtlen tema korrasolekus. Ükskõik kui nunnu see tüdruk ka poleks

Alice: Hehe, mul on hea meel, et meeldis. :)

Auts: Vääääääääääääääääga piinlik.


Musi tuleb ka kunagi. Kuidas siis ilma selleta...

Ja muidugi sul täitsa õigus, et Adam nii palju naeratab ja naerab ja... Peaks ta vist tõsisemaks muutma.

Mkm, hiljem on selliste asjade üle nii vägev mõelda. Sel hetkel oli piinlik aga praegu ajab naerma

Ma pidasingi silmas, et sel hetkel võis see väga piinlik olla.