Vau, kaks ja natuke peale kuud pole ma siia uut osa lisanud. Mis ei tähenda, et ma kirjutanud ei oleks. Noup. Aegamisi valmis siis uus osa, mille ma täna lõpetasin.
Jaaa... ma loodan, et meeldib ikka.
13. peatükk
Järgmisel hommikul ärgates tundsin end sama lootusetult nagu magama minneski. Ei olnud ainsatki märki, et kumbi neist uuesti siin oleks käinud või ka praegu siin viibiks. Nii paningi endale nördinult riided selga, sättisin juuksed lohakasse hobusesabasse ja tammusin haigutades alumisele korrusele. Ka ilus ilm, mis end viimaks taas näitas, ei pannud mind naeratama ega tekitanud soovi õue minna. Selle asemel tegin endale tassi kuuma teed ning kerisin end diivanil kerra, jäädes silmitsema üht romantilist komöödiat, mis tol hetkel telekast käis.
Kui see kahe tunni pärast läbi sai, käisin kiiruga ülemisel korrusel ning tõin sealt endale ühe raamatu, samuti romantilise. Üllatusega avastasin, et olin seda siin olles juba lugenud ning isegi järjehoida oli ilusti vahele pistetud. Nii siis avasingi raamatu pooleli jäänud kohast ning hakkasin lugema, taustaks käimas tasane häälte sumin mingisugusest filmist, mis teleekraanil jooksis.
Lõpuks, peale 50 lehe lugemist pidin tõdema, kui imalalt roosamannane see raamat oli. Tusaselt lõin raamatu kinni ja jäin otsivalt toas ringi vaatama, kui järsku hakkasid silma eri värvides lõngad ühes punutud korvis aknalaual. Tõusin diivanilt püsti ja seadsin sammud sinnapoole. Mõtlikult vaatasin enda ees laiuvat värvivalikut, ega suutnud otsustada, millist valida. Viimaks, peale paari minutilist valimist haarasin kätte kaks värvi, rohelise ja kollase. Kaevusin hetkeks kättpidi korvi sügavustesse, haarates sealt kätte viis peenet varrast. Tagasi diivani juurde sammudes võtsin seal mugavalt istet, laotasin lõngad enda kõrvale ja alustasin.
Taaskord möödus märkamatult kaks ja enam tundi, ilma, et ma aja möödumisest isegi aru oleksin saanud. Viimaks, kui ma pilgu kellale viisin, läksid mu silmad ehmatusest pärani. Kell oli juba pool kaks ning taevas siras soe päike, mis läbi kardinate tuppa valgus. Rahulikult panin kudumi käest ja sammusin kööki, et seal endale üks kosutav lõuna valmistada. Et veidigi majas rõhuvat vaikust leevendada, panin raadio mängima ning samal ajal, kui ma lõunat valmistasin, ümisesin lauludele vaikselt viisi kaasa.
„Ega ma sega?“
Ehmunult pillasin käes olnud noa põrandale. End järsult ümber pöörates, järgnesid noale ka kaks tomatit, mis plärtsuga maha kukkusid. Kuid kui ma nägin enda ees seisvat inimest, ununesid tomatid hetkega.
„Issand jumal, Adam. Mis juhtus?“ küsisin murelikult. Eneselegi märkamatult olin paari sammuga tema ette astunud ja käe tema näo poole sirutanud. Enda ootamatust käitumisest rabatud, tõmbasin käe tagasi ning köhatasin piinlikust tundes hääle puhtaks.
„Mis juhtus?“
Tundus justkui poleks see küsimus Adamile meeldinud. Ta vasak kulm tõmbus kergelt kipra ning suu tõmbus kitsaks kriipsuks.
„Ei midagi olulist,“ kehitas ta teeseldud muretusega õlgu, kuigi ilmselgelt oli midagi juhtunud. Kas või siis juba selle haava tõttu tema paremal põsel.
„Kas Noah tegi seda?“ küsisin, pea kergelt paremale viltu kallutatud ning uuriv pilk Adami näol ringi käimas.
Adam näole ilmus kerge muie. „Muidugi mitte.“
„Kuid...“
„Midagi ei juhtunud, Emma. Lihtsalt väikene kriimustus,“ vangutas Adam pead, näol taas talle omane muie. Kuigi ma poleks pidanud Adami naasmise üle rõõmu tundma, olin ma väga õnnelik. Ning naeratus Adami näol, pani mind end veel paremini tundma. Polnud ma seda viimast ju tükk aega näha saanud.
„Adam...“ alustasin uuesti, lausudes veidi kärsitult tema nime. Vaatamata sellele, et ta väitis, et see on lihtsalt kriimustus, mis ta paremat põske kattis, ma ei uskunud teda. Liiatigi selgelt suutsin ta silmist lugeda, et ta valetas.
„Peaks need vist üles korjama,“ pobises Adam endale nina ette ning kummardus noa ning tomatite järele. „Kas sa mitte ei söönud tomatit?“
Heitsin talle altkulmu pilgu ning kehitasin õlgu. „Ära arvagi, et saad mu küsimusele nii lihtsalt vastamata jätta. Nii et palun ütle, mis kurat juhtus?“ Viimaste sõnade juures ma peaaegu karjusin.
Adam, panemata mind ega minu küsimust tähele, korjas maas vedelevad asjad kokku ning aetas need rahulikult köögikapile. Seejärel heitis ta lühikese pilgu enda tomatistele kätele ning kõndis kraanini, et käed puhtaks pesta.
„Adam, jumal küll...“ raputasin pead ning ohkasin. Mõtlematult haarasin ta vasakust käsivarrest ning sundisin teda niiviisi endale otsa vaatama. Kui nägin, kuidas Adami säravrohelised silmad minu omadel peatusid, kahetsesin enda tegu koheselt. Piinikus tundega tõmbasin käe tema juurest eemale ning hakkasin enne külmkapist välja võetud asju sinna tagasi viima, tundes kogu selle aja endal Adami kõrvetavat pilku.
„Emma...“ nüüd oli Adam see, kes mu käsivarrest haaras ja mind poole sammu pealt enda juurde tõmbas. Õhku ahmides jäin temast paari sentimeetri kaugusele seisma, silmis pahameel ning kohmetus.
„Ma tahaksin sulle rääkida, mis hetkel tegelikult toimub, aga...“
„Miks sa siis ei räägi?“ segasin pahuralt vahele, proovides end tema haardest vabastada.
„Sa ei lasnud mul lõpetada,“ naeris ta vaikselt. „Asi on selles, et ma ei saa rääkida. Ehk kunagi, kui ma sind paremini tunnen või...“
Mu kulm kerkis pahuralt ülespoole ning ma proovisin mitte välja teha Adami lähedusest, mis mu südame täiskiiruselt puperdama pani. „Mis mõttes paremini tunned? Arvad, et ma olen mingi lobamokk, kes esimese asjana kõik su räägitu välja lobiseb?“ Tundsin, kuidas viha minus kasvas ning ma ei suutnud uskuda, et ta minust niimoodi arvas.
„Emma...“
„Ei, vahet ei ole. Ma olen ju täiesti võõras inimene, kellelt võib lihtsalt mingisuguseid tobedaid lubadusi võtta, kuid...
„Emma, miks sa ometi ei kuu-“
„...miks peakski keegi mulle midagi seletama. Sel pole-“
Adam katkestas mu. Ta asetas enda käe mu katmata õlale ning ütles rahustaval häälel: „Ära arva, et ma sind mingisuguseks lobamokaks pean. Muidugi mitte. Praegu lihtsalt ei ole see hetk, mil ma saaksin sulle rääkida. Ehk kunagi, mil on õige aeg.“
Proovisin mitte välja teha Adami käest enda õlal ning noogutasin kergelt pead. „Okei.“
„Emma...“
Raputasin pead. „Vahet ei ole. Tõesti.“ Mõtlesin seda tõsiselt. Ma ei tahtnud enam vaadata seda haavunud ilmet Adami näol ega tunda tema sooja kätt enda õla. Seepärast proovisin näole manada rahulikku ilmet ja ma vingerdasin ta käe alt välja.
„Ausalt?“
„Mhmh.“
Adami näole ilmus õrn naeratus. „Sel juhul on mul sulle väike... hmm... pakkumine.“
Kortsutasin kulmu ja proovisin vaadata kõike muud peale Adami. Mul oli piinlik enda tobeda käitumise pärast.
„Jah?“
Adam noogutas ja astus mulle sammu lähemale. „Noh, mäletad, kui me su vanaema tahtel poes pidime käima ning ma su pärast järve äärde viisin?“ küsis ta kelmikalt naeratades. Vaatasin talle selle peale hetkeks kõhklevalt otsa, saamata aru, miks ta mulle sellet rääkima hakkas, kuid siis ilmus mu näole õrn muie.
„Nagu ma saaks seda jubedat kogemust unustada,“ sõnasin.
„Jah,“ noogutas Adam, „ning kui sa minu peale enam pahana ei ole, siis ma tahaksin sind täna sinna uuesti viia.“ Ta kohmetus hetkeks. „Täna on ju ilus ilm ja noh... Mis sa arvad?“
Proovisin mitte väga laialt naeratada. Tundsin end ootamatult hästi, arvestades seda, et mõned hetked tagasi olin ma end üpris sandisti tundnud. Adami ootamatu pakkumine oli mul seest soojaks teinud ning siira naeratuse näole toonud.
„Ma... Jah, muidugi. See... oleks tore küll,“ tundsin pisukest kohmetust, et nii innukalt ta pakkumisele jaatavalt vastasin. Kuid Adami näole ilmuvast naeratusest võis välja lugeda, et tema ei tundnud vähimati kohmetust, vaid siirast heameelt, et ma ta pakkumise vastu olin võtnud.
„Sel juhul, lähme kohe? Muidu peab piknikukorv liiga kaua autos kuumenema,“ sõnas Adam.
„Piknikukorv?“ küsisin veidi umbuslikult.
„Jep.“
„Milleks?“ olin endiselt segaduses.
Adam hakkas naerma. „Eks ikka selleks, et sa tühja kõhtu ei peaks kannatama.“
„Eee... okei,“ noogutasin, proovides teha nägu nagu ma oleks ta jutt täiesti loogiliselt kõlanud. Kuigi see niimoodi muidugi ei kõlanud.
Adam noogutas uuesti ning haaras köögikapilt mu valmis tee ning võttis sealt ühe lonksu. Avasin suu, et talle selle kohtsa midagi nähvata, kuid Adam jõudis enne suu avada.
„Hakkame siis minema?“
„Kohe?“
„Kohe muidugi. Pärast hakkab õhtupoole veel vihma ka sadama ning kus sa siis enam lähed.“
No mis seal siis ikka. Võib-olla saab see isegi tore olema.
Umbes poole tunni pärast sättisime Adamiga helelillat pleedi rohtu kasvanud pinnale. Ükskõik, kuidas me ka proovisime, jäi mingi koht ikka vastikult kohevile, kuni me lõpuks alla andsime ja lihtsalt selle peale istusime. Adam haaras suure rohu seest piknikukorvi ning hakkas sealt krõpsupakke ning väikeseid coca-cola purgikesi välja tõstma, mille peale mu suu üllatunult lahti vajus.
„Sa nimetad seda toiduks?“ küsisin lõbustatud häälel, jälgides, kuidas Adam mu küsimuse peale kergelt kulmu kortsutas.
„Mitte päris. Ma usun. Aga probleem oli selles, et kui ma oleksin midagi vähe toitvamat kaasa tassinud, oleks see siia jõudes juba üpris... paha olnud. Arvestades noh, mõndasid asjaolusid.“
Köhatasin. „Milliseid nimelt?“
„Noh...“ Adam jättis lause katki, kui tema käes olnud kõrpsupakk, mida ta avama hakkas, nagu pomm katki läks ning kõrpsud ümberringi maha lendasid. Osad neist ka tema peale.
Proovisin esialgu mitte naerma hakata, kuid see osutus mõttetuks. Nähes, kuidas ka Adam tasapisi naerma hakkas, purskasin ka mina naerma.
„See läks küll... hästi,“ noogutas Adam endiselt naerdes, lükates enda pealt krõpsu tükke maha.
„Jep.“
Sellel teemal edasi arutades, kui koba Adam ikkagi on, võtsin kätte teise paki ning avasin selle ilma igasuguste probleemideta. Koola, mis oli ennist korvis veidi raputada saanud, voolas veidi maha, kuid muidu sujus kogu pinkniku-värk oivaliselt. Puudusid igasugused minupoolsed piinlikud juhtumid ning kõik tundus üleüldse nii tore, et mul oli seda lausa raske uskuda, et ma Adamiga nii hästi läbi võisin saada.
Kuni ühel hetkel jäi Adami naer vaikselt järele. Tema säravrohelised silmad puurisid ainiti minu omadesse ning mulle märkamatult oli Adam mulle lähemale liikunud ning tema soe hingeõhk paitas mu nägu.
„Adam...“ ütlesin, hääl vaiksem kui sosin.
Proovisin temast eemale tõmbuda, kuid poisi käsi haaras mu pihast, tõmmates mind endale veel lähemale. Tundsin, kuidas ma ei suutnud enam kainelt mõelda. Asetasin tasakaalu hoidmiseks enda parem käe Adami paljale käsivarrele ning lasin pilgu hetkeks tema täidlastele huultele, mis kergelt paokil olid ja hetke pärast õrnalt minu omasid puudutasid.
Tundsin, kuidas keha läbis tugev värin ning kananahk mu ihule tuli. Surusin end tugevamini vastu poissi ning põimisin käed tema kaela ümber...
„Khkhmm.“
Põrkusime üksteisest järsult eemale, viies mõlemad pilgu kohta, kust me kedagi kõhatamas olime kuulnud. Sellal, kui Adami huuled vormisid sõna „Rahel“, kostus minu suust vali ahhetus ning küsimus: „Zoey?“
Pealkiri: Re: Armutu 
28/10/2012, 00:50
Muidu võib juhtuda selline vigur, et mulle Adam enam ei meeldigi. 
