Aega läks, aga valmis ta sai. :)
8. peatükk
Mul vajus üllatusest suu paokile. Ühe murdosa sekundi jooksul ma lihtsalt vaatasin neid kaht, olles täielikus segaduses sellest, mis mu ees aset leidis. Ma ei oleks iial arvanud, et Adamil on keegi.
Hetke pärast pöörasin end ringi, sest ei suutnud vaadata, kuidas punapäine tüdruk Adami küljes rippus, seda tegi ta sõna otseses mõttes.
Avasin poe ukse. Mulle paiskus vastu vastik hapuks läinud piima hais, mis mu nina krimpsutama pani. Proovides sellest mitte välja teha, haarasin korvi ja hakkasin sinna asju laduma.
Kogu poes oleku aja ootasin, et Adam tuleks ja aitaks mul vähemalt korvigi tassida, kuid teda ei tulnud. Kindlasti oli tal palju tegemist enda punapeaga, aga siis oleks ta võinud mulle juba alguses mainida, et saab siin enda tüdrukuga kokku ning ma pean üksi poes ära käima. Oleksin saanud siis vähemalt käru võtta, mitte siin praegu enda käelihaseid treenida.
Kassasse astudes teretas mind vanem naisterahvas, näol lai naeratus. Hetkeks olin päris jahmunud sellest rõõmsameelsusest, mis igast tema küljest vastu säras. Kuid olles ennast veidi kogunud, vastasin talle samaga.
Minu veel suuremaks üllatuseks hakkas ta minuga rääkima.
"Pole teid siin kunagi näinud,“ sõnas ta, "olete siin uus?"
"Ee.. Ma olen enda vanavanemate juures," ütlesin veidi kõhklevalt. Minus tekitas mõningalist segadust, et võhivõõras inimene minuga niimoodi rääkima hakkas. Ja minult selliseid asju pärib.
Kuid naisterahvas ei lasnud end minu kõhklustest segada. "Aha, ma vist tean küll teie vanavanemaid. Kui ma nüüd muidugi ei eksi, siis kas need pole need Lila ja Benjamin Faben?"
See tekitas minus veel suuremat segadust. "Ee.. jah. Te tunnete neid?"
Naine lõi läbi viimase asja ja ütles kogusumma, milleks oli natuke üle 26 naela. Asetasin raha letile.
"Eks muidugi. Siin teavad kõik kõiki," lausus müüja naerdes ja andis mulle paar naela tagasi. Surusin selle sügavale taskusse.
Noogutusega astusin endiselt kohale ära, hakates laduma ostetud asju paberkotti. Olin sellega jõudnud umbes poolepeale, kui lisandusid veel ühed käed, mis hakkasid asju kotti panema. Ma ei pidanud vaatamagi, et teada, kes see oli.
"Vabandust, et ma ei saanud tulla. Mul oli..hm.. tegevust," ütles Adam.
Kehitasin õlgu, kuid ei öelnud midagi. Täiesti ilmselge, et tal oli tegu punapea lahti saamisega. Kui punapea muidugi ta tüdruksõber ei olnud.
Adam kõhatas. "Ma mõtlesin, et näitan sulle küla. Sa ei ole ju siin üldse käinud."
Mu käsi jäi poolel teel koos piimapakiga seisma. Ma olin üllatunud. Meeldivalt üllatunud.
"Sa mõtled seda päriselt?" küsisin, asetades piima kotti.
"Noh, ma mõtlesin küll jah," ütles Adam rõõmsa häälega.
Üha enam pani mind üllatama tema veider käitumine. Ta ei tundunud üldse see Adam, keda mina tundsin. Rõõmus oli ta küll koguaeg, kuid sellise käitumise tunnistajaks polnud ma veel kordagi olnud.
Ohkasin. "Ja milles see konks siis seisneb?"
"Mis konks?"
"Tahad väita, et sa lihtsalt tahad mulle küla näitata? Ei mingit värvi ega midagi?"
Adam hakkas naerma ja haaras enda kätte täis topitud paberkoti. „Ei mingit värvi. Ma lihtsalt mõtlesin täna su vastu hea olla.“
"Hea küll," vastasin kahtlevalt.
Ta käitumine oli siiani kahtlane, ükskõik, mida ta siis ka ei öelnud.
Hapupiima haisusest poest lahkudes ei silmanud ma kuskil läheduses punapead. Ainus punane asi läheduses oli vastik mootorratas.
"Me lähme ikka jala, eks? Ma mõtlen, et mitte sellega?" küsisin, viimane sõna väljendamas kogu jälestust, mida ma mootorrataste vastu tundsin.
Adam naeris. Taaskord. "Kuna ma lubasin täna sinu vastu hea olla, siis mitte. Aga tagasi peame küll sellega minema."
Krimpsutasin nägu, kuid jäin selle vastusega siiski rahule.
Adam jäi mootorratta juurde toidukotiga kohmitsema, samal ajal, kui mina juba edasi liikusin. Ma olin väga rõõmus Adami pakkumise üle, et ta mulle küla näitab. Ma oleksin kindlasti mingil ajal seda ise endale tutvustanud, aga palju parem oli, et keegi küla tundja seda mulle ise tutvustab.
"Oled valmis?" küsis Adam mulle järele joostes.
Noogutasin.
"Lähme siis.. vasakule. Siia tulles paremat poolt sa nägid, seal pole eriti midagi. Tähendab peale paari üksiku maja polegi midagi."
Kihistasin vaikselt naerda, kuid ei öelnud taaskord midagi.
Kõndisime mööda peaaegu inimtühja tänavat. Mida kaugemale me kõndisime seda vähemaks jäi inimesi meie ümber. Vahepeal kohtasime ka mõnd meie vanust inimest, kuid enamjaolt kõndisid ringi vanemad inimesed.
Kõige toredam selle jalutuskäigu juures oli see, et minu arvamus Adamist veidike muutus. Paremuse poole muidugi. Tal oli pea, et iga asja kohta midagi vaimukat öelda, suutes mind sellega alatasa naerma ajada. See oli tegelikult naljakas, sest kõik tema vanad naljad, olid mind vihastanud, mitte naerma ajanud. Üleüldse tundus ta käitumine veider, aga ma proovisin seda mitte tähele panna. Hea Adam on ju päris tore.
"Tegelikult tahtsin ma sulle üht kohta näidata," sõnas Adam, "see ei ole siit eriti kaugel. Kilomeeter kõige rohkem. Tahaksid näha? "
"Mul vist ei ole erilist valikut," vastasin.
Ta hakkas naerma. "Seda küll jah."
Paar meetrit edasi kõndides, tegi ta järsu pöörde vasakule, metsa. Olin esialgu päris üllatunud sellest, kuid ma ei küsinud midagi. Ta oli ju lubanud minuga täna hea olla ning mul polnud ühtegi põhjust temas kahelda. Ja ma ei uskunud, et ta mulle midagi halba teeks, välja arvatud muidugi värviga üle kastmine. Kuid midagi halba.. ei.
Mets oli väga tihe, mitte selline nagu see, mis minu kodu kõrval asus. Sealses metsas oli pea võimatu ära eksida, kuid siin oleks see ülimalt lihtne. Eriti veel minu jaoks, kel ei ole mitte mingisugust suunataju.
Mulle tundus nagu oleksime kõndinud mitukümmend minutit, kuid tegelikkuses oli see võib-olla ainult 3 minutit. Suutsin mitmetel kordadel peaaegu maha kukkuda, kui olin unustanud ennast metsa ilu vaatama. Kujutlesin, kui ilus see kõik siin sügisel on, mil lehed muutuvad värviliseks ja maha langevad. See kõik näeks välja muinasjutuline. Imeline.
"Sügisel on siin kõige ilusam," sõnas Adam, olles äkitselt seisma jäänud.
Vaatasin hetkeks tema poole ja noogutasin. "Muinasjutuline."
Adami näole ilmus lai naeratus. "Seda kindlasti," ütles ta ja astus paari sammuga minu kõrvale.
"Käid tihti metsas?" küsis Adam, hakates aeglaste sammudega minu kõrval edasi liikuma.
Noogutasin. "Mu kodu juures on mets. Mitte küll nii paks nagu see, kuid siiski mets. Käin seal tihti jalutamas."
"Sa ei näe küll erilise looduslapsena välja," sõnas Adam muigega.
Jäin hetkeks seisma, kuid astusin siis kohe Adami kannul edasi. "Jah? Selle jaoks on mingi eriline tunnus välja mõeldud?" küsisin kulmu kortsutades.
Mets muutus järk-järgul hõredamaks ning kohati oli isegi päikest näha. Oletasin, et koht, kuhu Adam mind viia tahtis, lähenes.
"Mitte seda. Sa lihtsalt.. Ma ei arvanud, et sulle midagi sellist meeldib."
Kehitasin õlgu. Ma ei osanud selle peale midagi kosta.
"Kohe oleme kohal," lausus Adam peale mõningalist vaikust. Tõesti, mets oli muutunud väga hõredaks. Hõredamaks, kui minu kodu juures olev mets.
"Ainult veel need põõsad.. Me peame neist läbi ronima, siis oleme kohal," ütles ta, osutades meie ees laiuvatele rohelistele põõsastele.
Nendest läbi pugemine ei kõlanud just eriti ahvatleva pakkumisena, kuid tegin seda siiski. Sain kõigest paar väikest kriimustust ja sassis juuksed, kuid see kõik oli seda väärt.
Ma olin täiesti lummatud. Minu ees oli suur, kohati ovaalse kujuga pisike järv, mida pea et igast küljest ääristas tihe mets. Vaid teisel pool järve, nii palju kui mu silm seletas, oli enne metsa veel üks üksik maja. Selle taustal paistis paar üksikut, mitte väga kõrget mäge. Tegelikult olid need pigem künkat, kui mäed.
Siinpool kallast kasvas üks suur, natuke viltune tamm. Tammusin aeglaselt sammul selle poole, olles siiani lummatud selle koha suurepärasest ilust.
Toetusin tamme najale. "See on imeline," ütlesin tasasel häälel, lastes silmadel veelkord üle järve käia.
Sel ajal, mil mina nii lummatuna seda kohta silmitsesin, astus Adam mööda rohtunud järve kallast edasi.
"Näed seda maja seal?" Ta heitis mulle kiire pilgu.
"Jah."
"Ma elan seal."
Ma olin üllatunud. Kergelt öeldes. "Mida? Päriselt?"
Astusin paari sammuga Adami kõrvale, kelle pilk oli endiselt järvele kinnitatud.
"Sa tõesti elad seal? See on ju.. Vau! Elada koguaeg sellise ilu keskel," pomisesin, ahmides endasse fantastilist vaadet. Vahet polnud, et mu silm ei suutnud seletada kõike perfektsuseni. Seda polnud vajagi. See kõik oli isegi udusena kaunis.
"Jah. Siin on tõesti kaunis."
Noogutasin tunnustavalt ning kõndisin tagasi tamme juurde, võttes selle ees istet. Hetke pärast liitus minuga ka Adam.
Istusime nii, külg külje kõrval paar minutit, ainsaks heliks linnulaul. See oli mõnus. Erinev kõigist nendest kordadest, mil me Adamiga rääkinud oleme. Seekord ei olnud mingisuguseid süüdistusi, teise üle naermist..
Olgu, siinkohal ma eksisin.
Kuulsin kuidas Adam vaikselt kõkutama hakkas. Pöördusin üllatunud näoga tema poole, parem kulm kortsus.
"Hkhm, jah" ta proovis teha tõsisemat häält, kuid see ei õnnestunud kuidagi. "Sul on puuoks juustes."
Naermise vahepeal sirutas ta käe välja ja sakutas midagi mu juustest välja. Käe tagasi ette toonud, näitas ta mulle umbes 10 sentimeetrist oksa.
Mu põsed lõid õhetama. "Väga naljakas," pomisesin, pöörates pea tagasi järve poole.
Kuid Adam naeris edasi. "Vabandust, see on lihtsalt nii naljakas," ütles ta ja hakkas veel kõvemini naerma.
Surusin käed pahaselt rinnal risti ja nihkusin temast eemale. Või et naljakas..
Natukese aja pärast Adam rahunes, kuid ta näole jäi püsime lai muie. "Vabandust, kui sind solvasin, aga see oli lihtsalt.."
Lõpetasin ise ta lause. "..nii naljakas."
Minu häälest ei puudunud iroonia.
"Noh jah, vabandust," ütles Adam, kuid see ei kõlanud kohe kindlasti vabandusena.
Otsustasin teema kiiresti mujale viia, et ta veel rohkem minu üle naerda ei saaks ning, et ma saaksin lahti tobedast punast, mis hetk tagasi mu põskedele oli ilmunud.
"Kas see punapea seal poe ees oli su..ee..tüdruk?"
Adam paistis üllatunud. "Rahel? Muidugi mitte."
"Aga sa ju.."
"Pigem tema kargas mulle kaela. Ta lihtsalt loodab siiani, et ma talle tähelepanu pööran, kuid ta pole senimaani aru saanud, et ma pole temast huvitatud," sõnas Adam rahulikult, kuid ma märkasin, et ta käed olid rusikasse tõmbunud.
Sain aru, et nüüd oleks aeg ka see teema lõpetada.
Ennist olin tegelikult tahtnud temalt midagi muud küsida, kuid viimasel hetkel olin ümber mõelnud. See puudutas seda sündmust, mil ma olin talle küünis otsa kukkunud. Sellele mõtlemine pani mu siiani piinlikkusest punastama.
"Adam, ma tahaks tegelikult veel midagi küsida," laususin võimalikult aeglaselt, mõeldes kas on ikka kõige parem seda küsida.
Ta naeratas. "Lase käia."
Hammustasin huulde. "Vaata, see päev, kui ma sulle küünis otsa lendasin.."
Adam muigas, kuid ei öelnud midagi.
"Noh, vaata ma lendasin sealt alla, sest ma nägin, et sa joonistasid mind," ütlesin, mängides enda pluusi äärega. Ma ei kujuta ette, kui punane ma tol hetkel näost olin.
"Oli see siis nii kohutav?" küsis ta naeruse häälega.
"Ei.. Tähendab.." ohkasin. "See oli väga ilus, kuid miks sa mind joonistasid? See oli lihtsalt.. veider. Väga veider."
Adam noogutas. Ta sirutas enda pikad jalad ette välja ja ohkas. Sügavalt. "Lihtsalt sa olid uus ja ma tahtsin sind joonistada. Selles ei ole ju midagi väga veidrat?"
"Kuid miks sa seda minu eest varjasid?"
"Ma tahtsin sulle selle kunagi kinkida. Raamiga ja puha," ütles ta rõõmsalt.
See tundus minu jaoks endiselt veider, kuid ma sain aru, et midagi targemat ma tema käest teada ei saa. Ja ega ma ausalt öeldes ei viitsinudki midagi rohkemat pärida.
"Olgu," pomisesin.
Lasin ennast veidi rohkem lamavasse asendisse, sirutades enda lühikesed jalad niisamuti, nagu hetk tagasi oli Adam teinud. Sulgesin rahulolevalt silmad ja lihtsalt olin.
Ma teadsin, et peagi peame siit lahkuma, sest vanaema võib krambid saada, kui me alles õhtu hilja tagasi lähme. Kuid seda üürikest aega siin tahtsin nautida. Rahu ja linnulauluga. Ning suurepärase ümbrusega.
Pealkiri: Re: Armutu 
4/7/2012, 21:02
just no. Ma ei hakka temast üldse rääkimagi, sest ilmselgelt tean ma eelmisest versioonist liiga palju. Teadmiseks sulle see, et ma pole kübekestki vist sinu jutust unustanud, sest kui ma nüüd seda uut versiooni loen, samastan seda salamisi koguaeg selle vanaga ning üritan endale selgeks teha, mida sa muuta tahad ja mida juba muutnud oled ja mille sa üldse ära oled jätnud. Huvitav on seda kõike jälgida, kas tead?? 
