Armutu

Noh, sel juhul hakka kirjutama.
Me ootame Robinit. :)

*näitab Birgitile keelt*

Kaks ühe vastu nännanännneee

I WANNA ROBIN!

Paha, paha!

*nutab*

Tüdinud ilmel vaatasin elutoas telekat. Olin mängima pannud Jääaja, ühe enda lemmikutest, kuid isegi see ei suutnud hetkel mu igavust eemale peletada. Võib-olla mul polekski nii igav olnud, aga vanaema ja vanaisa olid ära läinud. Hommikul ärgates olin terve maja läbi otsinud, olin seda isegi õues teinud, aga nendest polnud mingit märki. Isegi Adamit polnud, kuigi sel erilist vahet nagunii polnud.
Vaatasin, kuidas Siid enda tobedustega tegeles, kuid selle asemel, et naerda, ohkasin tüdinult. Lootsin, et minu ülejäänud vaheaeg siin selliseks ei kujune, sest ma ei kujutaks seda kuidagi ette. Päevad läbi teleka ees, vahel võib-olla õues ja siis taas teleka ees. Ma usun, et peale seda näeksin ma välja nagu ehtne zombi. Või veel hullemgi..
Ühekorraga kuulsin, kuidas uks järsult kinni luukase. Avasin veidi jahmunult enda suletud silmad ja jäin vaatama sinnapoole, kust pauk kõlanud oli. Kuulsin tasast sosinat ning sellest võisin oletada, et nad on tagasi. Mõtlematult panin silmad tagasi kinni ja toetasin pea vastu diivani käetuge, teeseldes magamist. Tegelikult ma olingi maganud, seni kuni nad enda ukse pauguga mu üles olid äratanud.
Esikust oli kuulda kerget naeru ja sahinat. "Huvitav, kus Emma on.." pomises vanaema vaevukuuldavalt, kuid ma siiski kuulsin seda. "Ben, saaksid vaatama minna.. Ta ei teadnudki, et me ära olime," ütles ta uuesti, seekord kõvemini, et ka vanaisa seda kuuleks. Kuulsin mütsuvaid samme lähenemad ning suur kiusatus oli silmad lahti teha. Sammud jäid järsult seisma ja ma kuulsin vanaisa vaikselt sosistamas:
"Lila, tule siia. Emma on magama jäänud." Kõlasid vanaema sammud ja siis veel ühed sammud. Tahtsin juba vaatama hakata, kes see on, kuid viimasel hetkel sain pidama. See pidi kindlasti Adam olema.
"Oi, kus on nunnukene," ütles vanaema tasa ja ma ei imestaks, kui ta ka hääletult käsi kokku lõi. Järgnes vaikus, mille jooksul püüdsin ühtasemalt hingata ja silmi korrapäraselt kinni hoida. Enda arust õnnestus see mul väga hästi.
"Nunnu, nunnu," pomises vanaema uuesti, "kas sa saaksid ta üles viia, Adam?"
Ma oleksin silmad peaaegu lahti teinud. Kas ma kuulsin õigesti? Vanaema palus Adamil mind üles viia, mis tähendas, et poiss pidi mu sülle haarama. Ausõna, vanaema, oled sa põrunud? Hingasin rahulikult edasi ja mu pähe kerkis väike mõte, kuidas end loomulikult üles äratada. Nii loomulikult, et nad ei saa arvatavasti arugi, et ma teesklesin.
Teadsin, et diivani ees on üks klaasist laud, mille peal kindlasti on midagi, kuid ma polnud selles täiesti kindel. Vahepeal kuulsin Adamit midagi ütlemas, kuid ei pööranud sellele tähelepanu. Keskendusin plaanile. Kui ma enda käe sinna pihta lihtsalt ära lööksin... Unesegaselt ikka ju juhtub.
Liigutasin enda kätt täpselt nii, et see suure kolkusuga vastu lauda läks. Ma polnud küll plaaninud, et see löök nii tugev on ja millegi maha puruks lööb, kuid käis kah. Äratasin ennast vähemalt kuidagi üles. Vaatasin unise ja teeseldud ehmumisega enda ümber ringi. Hea, et olin enne päriselt tukastama jäänud, sest unise pilgu teesklemine on kindlasti raske.
"Kullake," hüüatas vanaema ja tuli suure jooksuga minu poole. Vaatasin hetkek Adami poole, kes seisis keset tuba. Olin kindel, et ta oli vahepeal minu poole liikunud, tahtes vanaema käsku täita. Vanaisa seisis ukse najal nagu vana rahu ise, näol kerge naeratus. Huvitav, kas ta teadis, et olin magamist teesklenud.
"On sinuga kõik korras?" küsis vanaema minu juurde põlvitades ja mu käest haarates. Heitsin tema poole hetkeks ühe pilgu ja noogutasin. Tahtes pilku tagasi Adamile viia, nägin, et teda ei ole enam. Ta oli lahkunud täpselt niimoodi nagu eile. Kuigi eile olin ma selles ise süüdi, sest mu prillid otsustasid ennast minu eest ise ära pakkida.
"Kuidas see siis küll juhtus?" pobises vanaema enda nina ette ja põrnitses ainiti mu kätt. Alistunult pöörasin enda pilgu samuti käele. Sellel polnud tegelikult midagi viga. Veidi tuikas ainult. Aga kuna ma selle endale ise tekitasin ei saanud ma nuriseda.
"Oled ikka kindel? Vaas ju purunes.. On ikka kõik korras?" muretses vanaema. Tõmbasin aeglaselt enda käe tema omast ära ja liigutasin seda edasi-tagasi. "Näed, ei ühtki kriimu. Ei midagi," ütlesin naeratades, "pole tarvis muretseda. Ausõna, kõik on okei." Vanaema vaatas mind korraks mureliku näoga ja noogutas siis, andes mõista, et ta sai aru. Otseloomulikult tema nägu seda ei väljendanud, vaid ta näole jäi seesama murelik ilme.
"Vanaema.." ohkasin valjult, "kõik on korras. Palun ära muretse." Ajasin ennast diivanilt aeglaselt püsti ja vaatasin alla, põlvitava vanaema poole, kes end samuti püsti hakkas ajama. "Olgu, aga ma siis jään klaasikilde koristama.." pomises vanaema vaikselt ja pööras mulle selja, minnes kildude juurde.
Seekord rõõmsalt ohates kiirustasin toast välja. Hiljem enda tuppa jõudnud sain aru, et ka vanaisa oli vahepeal toast lahkunud. Täpselt niisamuti nagu Adam. Kuigi selles polnud midagi imelikku tekitas see minus küsimuse, kuidas neil õnnestus nii vaikselt lahkuda. Või kuidas ma seda märganud polnud.
Kaua ma selle üle ei juurelnud, sest otsustasin enda pärastlõuna veeta küünis. Kui seda heinakogumit ikka nii nimetati. Igatahes haarasin ma enda lahti pakkimata kohvrist ühe raamatu ja suundusin sinnapoole. Kuna tol hetkel paistis päike täpselt sinna sisse tekitas see mõnes mõttes maagilise koha. Kauni ja erilise.
Toppinud endale plätud jalga suundusin õue. Õues valitseva kuumuse tõttu olid mul seljas vaid lühikesed püksid ja valge topp. Mugavad ja lihtsad.
Ronisin raamatut kõvasti käes hoides heina pidi üles, et jõuda kõige ülemise korruseni. Neid nii öelda korruseid oli siin kolm. See nägi välja nagu heinast trepp, see eest palju suurem ja pehmem. Valinud väja endale mõnusa koha, heitsin sinna istuli ja toetasin selja vastu seina. Avasin raamatu esimesest leheküljest. Tundsin suurt kisutatust see tagant lahti teha ja lõppu sirvida, kuid ei andnud enda ahvatlusele järele. Ükskord pean enda nõmedast harjumusest vabanema.
Kell oli kindlasti juba palju, kui ma raamatust viimaks pilgu tõstsin ja ehmatusega silmasin, et olin selle peaaegu lõpuni lugenud. Raamat ise oligi tegelikult lühike. Kõigest 278 leheküljega, millest mina olin hetkel lugenud 207 lehekülge.
Hakkasin juba ennast heintelt püsti ajama, kuid alt kostuv sammude krabin jättis ju sinna samma, liikumatult istuma. Enda kaela nii palju venitades, et alla näha, silmasin enda suureks ehmatuseks Adamit, kel oli käes joonistusblokk, harilik ja kustukumm. Kuigi seal võis midagi veel olla, kuid minu halb silmanägemine ei lasnud mul rohkemat silmata.
Aeglaselt ja ülimalt vaikselt nihutasin ennast äärele lähemale, et paremini näha mida ta joonistab. Kuigi ma ei olnud seda oodanud, nägin ma üllatavalt hästi, mis tal seal valmimas oli. Ning see ehmatas mind. Pildil oli tumedapäine noor tüdruk, pikkade krussis juuste, suurte silmade ja väikese ninaga. Suuri silmi ääristasid pikad tumedad ripsmed. Tüdruku näol oli säravalt tuttav naeratus, mis mu hinge hetkeks kinni võttis. Ma ei suutnud seda uskuda. Adam joonistas mind, inimest, keda ta õieti ei tunnegi. Mida kuradit?
Minu kohkunud aju ei suutnud enam kontrollida, mida mu ihuliikmed teevad. Käsi, mis mind kindlalt paigal hoidis, vääratas. Tasakaalt kadus ning mu käsi liikus sihitult õhus ringi. Ehmunult proovisin haarata millegist, mis mind paigale naelutaks, kuid mida polnud, oli koht kust kinni haarata. Olin kindel, et minu krabin oli Adami tähelepanu juba ammu köitnud, kuid selle väljaselgitamiseks polnud mul aega.
Kuid paigale jäämine mul ei õnnestunud. Täielikus ahastuses proovisin alla lennates millesti kinni haarata, kuid ainus, mis mulle kätte jäi, oli natuke heina, mis ei takistanud mitte mingil määral minu kukkumist. Järsku tundsin, kuidas ma lõpuks maandusin. Olin silmad vahepeal kinni pigistanud, kuid ilma nägematagi võisin öelda, et see kuhu ma maandusin, ei olnud kindlasti hein. See kuhu ma maandusin hingas mulle näkku ja oigas valust. Adam, mõtlesin ahastades.
Ma ei olnud vist elusees nii kiiresti püsti saanud, kui tol hetkel. Kohmetult vaatasin alla lamava Adami poole, kes siiani vaikselt oigas. Tundsin end totralt, üdini lolli ja idiootsena. Kõigist võimalikest kohtadest kukkusin ma just nimelt tema peal. Ja ma ei saanud isegi viga, samal ajal kui tema siin valust oigab. Tahtsin teda kuidagi aidata, kuid ei osanud kuskilt alustada.
"Ma...eh..see..hmh," pobisesin punastades. Adam, kes enam ei oianud, vaid andis enda valust teada kipras kulmuga, põrnitses mind. Oleksin tahtnud midagi tarka öelda, kas või aidata, kuid ma ei osanud. Ma tundsin ennast tema ees kohmetuna ja ma ei teadnud miks. Õigemini polnud mul õrna aimugi, miks ma nii tundsin.
"Pole viga," ütles Adam ennast maast püsti ajades, "tüdrukud lausa armastavad mulle peale lennata."
Mu parem kulm tõusis üllatusest. Kas ta tegi nalja või tal oligi nii suur ego?
Kui Adam kergelt muiates end heinast puhtaks kloppis, langes ka minu pilk kiirelt endale. Nägin arvatavasti välja nagu hernehirmutis, kuid kui ma hakkasin heina enda riietelt maha kloppima, tabas mu pilk Adami joonistust maas vedelemas. Tundus, et ka Adam märkas kuhu mu pilk püsima oli jäänud, sest hetk astus ta pildini ja haaras selle enda kätte. Kui ta oli maast üles korjanud ka enda pliiatsi ja kustukummi ja need tasku pistnud, sõnas ta rahulikult: „Nägemist,” ja astus küünist välja.
Hingasin raskelt välja ja tõmbas käega üle näo. Tõepoolest, kas esimene kohtumine ei saaks veel nõmedam olla?

Häh, miks Adam imelik on?


Uut kibekähku ei saa, aga kunagi ikka.

Adam Lahe tüüp ikka.
Aga mulle täiega meeldib ja ma ootan uut osa!

Mul on hea meel, et meeldib ja uue osa saab varsti.

Mäh... ma juba lootsin...

Mis sa lootsid?

No kui osa numbrit taga pole ja autor postitab teemasse....
Millal uut?

Uus..ehh.. ma ei tea.
See nädal proovin valmis saada, aga eks näis.

Vabandan selle mõttetu osa eest, sest mul tõesti ei olnud aega eriti kirjutada. Nädala sees oli aasta lõpu kohta kuidagi palju õppida ja nüüd on vaja korrata teisipäeval tuleva üleminekueksami jaoks.
Ja ma suutsin ennast raamatutega ka üle kuhjata nii, et nüüd on mul kodus kahest erinevast raamatukogust 8 raamatut.
Aga midagi ma siiski kirjutasin. Vigadega ja puha.



Seisan küünis veel mitu minutit. Nende minutite jooksul liikusid ainult mu silmalaud ja suu, mida ma aegajalt kinni pidin panema, kuid mis hetke pärast taas lahti oli. Olin üllatunud temapoolsest käitumisest. Mind pani imestama, et ta mind üldse oli joonistanud. Kuigi ehk kunstnikutele meeldib võtta ette suvaline inimene ja teda joonistama hakata. Kuid kui see nii oli siis, miks ta niimoodi ära jooksis? Miks ta seda varjas, mitte ei öelnud mulle?

"Emma?" hüüdis vanaema eemalt. Ajasin enndast ruttu püsti ja kõndisin sinnapoole, kust olin ta häält enne kuulnud. Tavaliselt poleks ma nii agaralt hüüdja juurde läinud, vaid midagi vastu hüüdnud. Seekord ma lihtsalt lootsin, et saan endale tegevust. Ükskõik siis millist.

Jõudnud vanaema juurde naeratas ta rõõmsalt. "Nii..nii.." ütles ta, "on su käsi korras?" Pööritasin selle küsimuse peale silmi. Ma tegin talle selle enne täielikult selgeks. "Kõik on korras," sõnasin, "aga mida sa siis tahtsid?" Vaatasin ootusrikkalt vanaema poole, lootuses, et tal on mulle midagi huvitavat öelda või pakkuda.

"Ah jah, muidugi," ütles ta ja lõi endale mänglevalt vastu otsaesist, "olin juba unustanud, et tahtsin sind tööle panna. Ega sul midagi selle vastu ei ole?" Nihelesin enda koha peal kannatamatult. Kärsitult andsin noogutusega mõista, et mul pole selle vastu midagi. "No heakene küll siis. Mõtlesin, et aitad mul täna lilli istutada. Tead olen mõne hilisema lillega hiljaks jäänud," naeris vanema vaikselt. Ta pööras ennast ringi ja hakkas maja taha kõndima, ise sel ajal vaikselt midagi pobisedes.

Olime vanaemaga juba kuskil 2 tundi lihtsalt lilli istutanud. Õigemini mina olin, sest vanaema lahkus paaril esimesel minutil ja tuli alles veidi aega tagasi. Nendest paarist lillest, mida ta mulle enne mainis sai mingil imekombel mitu kümmend ning sa katsu neid 30 kraadises palavuses istutada. Ja veel üksinda.

Muidugi ma ei saanud seda kõrvale viilimist vanaemale pahakas panna. Vana nagu ta juba on ei jõua ju ka tema kõike. Kui juba minul on praegu tunne, et ma kuivan kokku siis, mis tema veel peaks tundma.

"See oli vist viimane," ütles vanaema lõpuks ja pühkis enda laubalt higi. Noogutasin. Korjasin maas olevad kastid kokku ja kõndisin tagasi maja poole, jättes tema minu istutatud lilli imetlema. Maja ette jõudnud, viskasin need trepi äärde maha. Küll vanaisa või keegi muu nendega lõpuks midagi ette võtab. Lõpuks vaatasin ka ennast. Olin üleni mullane. Ma ei olnud viitsinud kükitada, vaid ma lihtsalt istusin mullal või põlvitasin. Alguses proovisin end puhtana hoida, kuid lõpuks sai mul sellest kõrini, sest kükitamine võttis lihtsalt liialt energiat.

"Emma?" kostus minuni vanaisa naerul hääl. Tõstsin enda riietelt pilgu ja vaatasin hääle suunas. Vanaisa lähenes kergel sammul, nagu kaunistamas muie. Esmapilgul nägin ainult teda, kuid kui ta lähemale tuli, nägin ta seljataga Adamit. Tahtmatul värvus mu näole puna. Päeval aset leidnud sündmus pani mu punastama. Seda süvendasid veel mu seljas olevad riided ja määrdunud nägu. Oleksin tahtnud maa alla vajuda.

"Ohhoo! Mis sõda sinust üle käis?" küsis vanaisa ja jäi minust mõne sammu jagu kaugemale. Ka tema taga kõndinud Adam jäi seisma vanaisa kõrval ja silmitses mind ilmselge uudishimuga. Õhetus mu palgeil aina süvenes. Kuigi tegelikult oleks pidanud tema häbi tundma, et ta mind joonistas ja niimoodi minema tormas. Mitte mina, kes kogemata talle otsa lendas.

"Polnud mingit sõda, vanaema oma lilledega oli," ütlesin. Vanaisa hakkas kõvasti naerma. Vaatasin kohkunult tema poole, sest ma ei saanud aru, mis selles nii naljakat oli. "Ahahah. Ma arvasingi, et sa sellest ei pääse," sõnas ta naerdes ja silmanurgast pisaraid pühkides. Vaatasin talle kipras kulmuga otsa, mõistmata, mida ta selle all mõtles. Mul ei jäänud aega seda ka küsida, sest hetke pärast ilmus välja vanaema. Ta nägi välja palju puhtam kui mina.

"Oi, terve pere kokku saanud," sõnas vanaema ja lõi rõõmsalt käsi kokku. Ta astus minu kõrvale ja vaatas uudishimulikult minu riideid. "Ohoo, ma ei pannud enne tähelegi, kui mustaks sa said," ütles ta Lila rõõmsalt, "peaksid vist riided ära vahetama." Olin niivõrd tänulik ta sõnadele, et unustasin endise pooleldi hukkamõistu. Pöörasin neile kolmele selja ja astusin kiirel sammul maja poole.

***

"..rääkis, et praegu olevat midagi väga viltu. Ta mainis, et ohutum oleks lihtsalt paig.." ütles vanaisa, kuid kui ma kööki jõudsin, jutt katkes. Ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu, sest kohe tabas mu silm Adami kuju, mis istus vastamisi mu vanaisa ja vanaemaga. Köögis valitses täielik vaikus. Tahtmata nende vestlust segada, haarasin külmkapist topsi jäätisega ja ühe lusika.

Sättisin end mugavalt diivanile. Kuna telekas oli diivanist päris kaugel, pidin prillid pähe panema, et korralikult näha. Olin mängima pannud mingi vanema filmi, sest midagi paremat ma nende imeväikesest filmikogust ei leidnud.

Teki endale ümber mässinud ja filmi mängima pannud, sõin rahulikult enda jäätist. Köögist oli kuulda vaikset jutupobinad, kuid sellest millest nad rääkisid ma aru ei saanud. Ausaltöeldes mind ei huvitanudki. Järk järgult muutus mu silmavaade udusemaks, kuni lõpuks suikusin ma rahulikku unne.

***

Järgmisel hommikul ärkasin ma vihmakrabina peal, mis vastu akent toksis. Enda suureks üllatuseks leidsin ma ennast enda voodist. Sellest, kuidas ma siia sain polnud mul halli aimugi. Haigutades tõusin voodist istuli ja lasin pilguga üle toa. Minu pilku köitis vihmasadu väljas, mis tekitas minus ütlemata suur rõõmu. Millest see rõõm tuli, seda ma seletada ei oska.

Voodist püsti tõusnud ja riided selga pannud lahkusin enda toast. Kuulsin köögi poolt juba jutupobinat ning suundusin sinnapoole. Mulle vaatasid vastu vanaisa ja vanaema, kes omavahel vaikselt juttu ajasid ja aegajalt millegi üle naersid. Tundus, et nad ei olnud mind uksel näinud, sest kordagi ei eksinud nende pilk minule. Vaikse kõhatuse saatel andsin endast märku.

Nad tõstsid korraga pilgu ja vaatasid enda rõõmsate nägudega minu poole. "Oh, juba üleval," ütles vanaema Lila rõõmsalt, "kas kõht on tühi?" Noogutasin ja kõndisin laua juurde, võttes istet vanaema kõrval oleval toolil.

Vanaema tõusis toolilt püsti ja ümises vaikselt mingit viisijuppi. Heitsin pilgu vanaisale, kes mind sooja pilguga vaatas. "Kuidas uni oli?" küsis ta mind uudishimulikult silmitsedes. Kehitasin hetkeks õlgu ja sõnasin: "Hea." Seoses unega meenus mulle äkitselt see, et ma jäin magama diivanile, mitte enda voodisse. Hakkasin vanaisalt selle kohta juba küsima, kuid ta hakkas ise rääkima.

"Oh, jah. Poleks Adam sind eile voodisse viinud, oleks kõik su kondid hetkel kanged," naeris ta rõõmsalt. Ehmusin Adami nime juures ja vaatasin vanaisale üllatunult otsa. Kas Adam oli mind tõesti voodisse kandnud?

"Jajah, jäid jälle diivanile magama," ütles ka vanaema, kes asetas mu ette taldriku mannapudru ja maasikamoosiga. Valanud mu klaasi piima võttis ka tema uuest istet ja vaatas mind enda säravsiniste silmadega. "Adam tõesti tegi seda?" vaatasin neile kordamööda otsa. Tundsin endas mingit suurt rõõmu selle üle, et Adam mind kandnud oli. Et ta oli näidanud üles mingisugust hoolivust.

Vanaema noogutas. "Ta peakski varsti siin olema," ütles ta mõtlikult ja võttis lonksu enda kohvitassist. Sõin aeglaselt enda putru, kuulates vanaema ja vanaisa juttu. Peamiselt rääkisid nad tänastest uudistest või sellest, kui tüütud need vihmased ilmad on. Mind rõõmustas see, sest täna poleks minust tõesti millegi füüsilise tegemises asja olnud.

Lahkusin köögist enda tuppa, jättes nemad sinna lobisema. Otsustasin võtta kätte ühe raamatu ja lugema hakata, kuid nähes enda lahti pakkimata kohvrit heitsin selle mõtte hetkeks kõrvale. Enne kohver ja siis raamat.

Ei olnud mõttetu osa, täiesti hea osaaaaaaaa... minule küll meeldis. Midagi nagu etteheita ei olegi va väga pisike apsakas kahekõnes, kus olid ühe kohapeal pannud koma ja jutumärkide vahele tühiku.




Super! Ootan uut!

Noh, seljuhul on mul hea meel, et meeldis. Kui sa muidugi udujuttu ei aja.

Ahhhhhaa Ma juba arvasin, et oled selle jutu unustanud. Aga ei olegi. Jeeeei.

Ah see poeskäik..mhmmhm. Seda ma küll välja ei jäta. Kindlasti mitte

See on nüüd küll paha lugu!
Aga jah, ma ka vahepeal ei jõudnud siin üldse lugeda janii.. Mul oli sel hetkel vist HP raamatud pooleli.

Millal uut osa võib loota ? ? ? :)

Oi ei tea. Ehk järgneva 3 päeva jooksul, mil mul need vabad on. Ja siis teisipäev mitte ja siis seal edasi võib jälle oodata.

Haa... mina ei jaksa vist kolme nädala jooksu üldse kirjutada. Liiga palju tegevusi. Jään siis kannatlikult uut osa ootama.

Jää, jäää.
Tükiks ajaks jääd.