Armutu

"Vanaema, kas sa teed nalja?" pärisin uskumatult ja vaatasin teda suurte silmadega. Ta saatis mulle ühe innuka noogutuse ja tatsas koridori, jättes mu elutoa diivanile istuma. Hetke pärast tuli ta tagasi, ühes käes värvipintsel, teises värvipang. Vaatasin talle uksumatul ilmel otsa. "Ega sa seda päriselt mõtle?" küsisin veelkord. Vanaema noogutas taaskord, väga-väga innukalt. "Adam tuleb ka ja teete koos selle toa korda. Ben'iga oleme seda algusest pea mõelnud teha, kuid meie seljad seda enam ära ei kannataks," sõnab ta ja naeratab.

Vaatan teda totral ilmel, pea viltu. "Adamiga?" küsin jahmunult. Palvetasin mõtteis, et olin valesti kuulnud. Ma poleks talunud enam ühtegi piinlikku momenti tema seltsis. Oh ei, kindlasti mitte. Vanaema kallutab pea sammuti viltu ja vaatab mind laia naeratusega. "Adamiga, Adamiga. Ega te meil siin kaks noort ju ainult olete," ütles ta. Mind läbis vastik värin. Kujutasin ette kuidas suudan teha taas midagi piinlikku. Kukkuda talle otsa või kukutada talle värvipott pähe. Või endale, mis oleks veel kohutavam.

"Kuule, aga ma võin seda ju üksi teha. See ei saa ju nii raske olla," sõnasin aeglaselt, iga sõna korralikult läbi mõeldes. Vanaema noogutas hetkeks, vaatas enda käes olevaid asju ning vaatas siis taas mulle otsa. "Ei, ma ei usu. Kaks pead on ikka kaks pead. Või noh, neli kätt on ikka neli kätt.. Said aru küll mida ma mõtlesin," ütles ta naerdes. Oleksin tahtnud veel midagi öelda, et teda veenda, aga mul ei jäänud selleks aega. Adam astus tuppa.

Ta tegi juba suu lahti, kuid midagi öelda ta ei jõudnud. "Oioi, nii tore. Nii nii, võtke need ja pange endale selga. Ja..ee.. jah. Selga, muidugi. Ja üleni siniseks, ilustate tõmmetega ja ei mingit sodimist sinna peale," vadistas vanaema õnnelikult. Sulgesin hetkeks silmad, proovides endas pulbitsevast rahutusest üle saada. See mul muidugi ei õnnestunud, sest mu enesetunne muutus veel halvemaks. Mul oli juba praegu tema ees seistes piinlik. Mõelda vaid, kui ta hakkab mulle pärast midagi ette heitma, et ma seal niimoodi.. Oh jumal!

Värisevate kätega tõmbasin endale selga kilekostüümi. Või ükskõik kuidas seda nimetatakse. Tõmbasin aeglaselt selle luku kinni ja jäin vanaema vaatama. Adami poole ei julgenud ma isegi hetkeks pilku heita. "Kui mingi jama on siis mina olen õues. Ben.. Ta peaks ka kuskil olema," sõnas vanaema ja andis värvipanged Adami kätte ja pintslid minule. Vaatasin neid ja tegin näo nagu need oleksid väga põnevad. Kuulsin, kuidas ühed sammud hakkasid eemalduma ja tõstsin pilgu. Adam.

"Noh, Emma, mine nüüd. Ega Adam üksi pea tegema," naeris vanaema ja astus elutoast välja. Ohates kõndisin Adamile järgi. Mul polnud õrna aimugi, millist tuba me värvima pidime hakkama, kuid minu rõõmuks tegi ta ust avades nii palju kära, et selle leidmine oli lihtne. Toa uks oli selline nagu kõik teisedki. Puidust.

Esimese asjana, kui ma tuppa astusin jäi mulle silma suur aken. See ei olnud mitte ainult suur, vaid see oli ikka hiigelsuur. See oli peaaegu terve seina ulatuses. Ma ei saanud aru, kuidas ma seda akent varemalt märganud ei olnud, kuigi olin mitmeid kordi maja sellest poolest mööda kõndinud. Ajasin selle nägematuse enda kehva nägemise süüks.

"Kumma seina sa võtad?" Esiti jäi teda lolli näoga vaatama, kuid kui mõistsin, mida ta küsinud oli osutasin piinlikust tundes enda selja taga asuvale seinale. Adam noogutas lühidalt ja andis minu kätte ühe värvipoti. Heitsin sellele hetkeks pilgu, kuid tõstsin selle uuesti Adamile. Tema suul oli kerge muie ja kulm ootavalt kortsus. Ka minu kulm tõusis, sest ma ei taibanud, mida ta soovis. Muie Adami näol süvenes. "Pintsel," ütles ta naeratades ja sirutas enda käe ette. Punastades andsin talle enda käest ühe pintsli ja pöörasin ennast ruttu ümber, et ta ei näeks, kuidas ma punastan. Kuigi tegelikult ta oli seda ju näinud..

Tõstsin värvipotilt kaane maha ja pistsin pintsli sisse. Ma olin oma elus ainult ühe korra värvinud ning ka see oli mitu aastat tagasi, kui mu isa tahtis enda "kontorit" vähe elavamaks muuta. Lõpuks värvis ta ise uuesti üle, sest nagu ta ütles, olin ma värvimise asemel mökerdanud. Mida iganes ta siis selle all ka mõelnud oli.

Olin nii haaratud seina värvimisest, et ei pannud algul tähelegi, et Adam oli minu kõrvale tulnud ja silmitses mõtliku ilmega minu värvitut. "Sa pole tõesti eriti hea nagu Lila mainis," ütles Adam ja vaatas mind muigega. Pöörasin enda tema poole ja seirasin teda altkulmu. Kas ta tõesti ütles seda või ma kuulsin valesti? "Hkhmm.. ee.. mida?" küsisin.

Adami näole ilmus lai naeratus. "Lila rääkis, kui..hmm.. koba sa värvimisel oled," sõnas Adam. Vaatasin jahmunult tema säravrohelisi silmi. Kas ta tõesti ütles seda? Minu käed läksid automaatselt puusa, panemata tähele, et mu käes oli endiselt värvine pintsel. "Ma ei ole mingisugune koba," ütlesin teda vihaselt põrnitsedes. Ma muidugi teadsin, et minus pole mitte mingisugust maalilisust, kuid kuulda seda Adami käest vihastas mind. Veel enam, et ta ütles seda nii rahuloleva naeratusega.

"Tegelikult oled. Kui nüüd hakata võrdlema minu ja sinu.." alustas Adam, kuid ma ei lasnud tal jätkata. Minu häbelikkus, mida ma tema juures olekul olin tundun asendus ärritusega. Suure ärritusega. "Minu ja sinu seinal pole mingit vahet," ütlesin, osutades ühe käega tema seinale, ja teisega enda omale. Kui olin enda näitamised ära näidanud viisin enda pilgu tagasi ta näole, mis oli.. sinine. Ning ta näol oli väga totakas ilme. Esialgu ma ei taibanudki, kuidas ta siniseks sai, kuid tundes, et pigistan pintslit, tekkis mu näole lai naeratus. Paras talle!

"Teinekord siis tead, et ei tasu minuga jamada," sõnasin rahulolevalt. Adami kulm tõusis. Paar värvipiiska enda näol laiali ajades, ilmus järsku ka tema näole lai naeratus. "Teinekord ära jama minuga," sõnas ta laia naeratuse saatel. Naeratus mu näolt kustus. Vaatasin teda altkulmu. Mida ta selle all mõtles?

Järgnev toimus nagu aegluubis. Adam kummardus, haarates maast värvipoti. Olin esiti liiga ehmunud tema käitumisest, et mõista, mis tal plaanis on. Kuid kui ma sellest aru sain, oli juba liiga hilja. Nägin tema laia naeratust enne, kui värvipoti sisu minu pähe kukkus. Ja siis valitses pimedus. Pilkane pimedus.

Tundsin kuidas külm mass mööda mu nägu alla voolas, tilkutes mu lumivalgele kile kostüümile. Proovisin kätega värvi enda näost ära saada, kuid see oli pea et võimatu. Juustest tilkus seda aina juurde ja juurde. "Paberit?" Kuulsin Adami naerust häält. Oleksin tahtnud talle nüüd päriselt virutada. Kuid ma ei näinud midagi ning huupi löömine oleks talle veel rohkem nalja pakkunud. Selle asemel sirutasin enda käe välja, jäädes ootama, et ta enda lubatud paberi mulle pihku pistab.

"Sulle sobib sinine," naeris Adam ja andis mulle hunniku paberit. Turtsatasin vihaselt, kuid ei öelnud midagi. Surusin paberi enda näole ja pühkisin sellega värvi maha. Kui olin nii palju värvi maha saanud, et ma vähemalt enda ümber ringi nägin, tõstsin pilgu ja vaatasin Adamit, kes vappus naerust. Oi kuidas ta seda kahetseb, mida ta mulle hetk tagasi tegi.

Viskasin paber käest. "Mina sinu asemel poleks seda teinud," ütlesin rahulikult. Adami kulm tõusis, kuid naeratus jäi ta näole. "Noh, igatahes said sa teada, et sulle sobib sinine." Tahtsin talle midagi solvavat vastu nähvata, kuid selle asemel ütlesin: "Kohe saame teada, kas ka sulle." Nägin kuidas naeratus Adami näolt kadus. Ma ei jäänud seda vaatepilti kauemaks nautima, vaid tormasin teiselepoole tuba ja haarasin maast teise värvipoti ja viskasin selle sisu Adamile kaela. Poti tagasi maha visanud jäin seda vaatepilti rahuloleva naeratusega vaatama.

"Soovid paberit?" küsisin irooniliselt. Panin käed taskusse ja vaatasin, kuidas ta enda näolt värvi maha lükkab. Nagu ka minul, ei olnud tal sellest mingit kasu. "Võtaks küll paberit," pomises ta ja sirutas samuti käe välja, nagu ennist minagi. Aeglaselt kõndisin temast mööda, haarates maast vetsupaberi rulli ja tirisin sealt hunniku paberit, mille ma talle ulatasin.

"Tead, sinine sobib sulle Suurepäraselt," ütlesin, rõhutades viimast sõna. Mu näol olev lai naeratus tekitas mulle juba valu, kuid seda oli sealt ka võimatu ära pühkida. Olin liialt õnnelik, et olin saanud talle tagasi teha selle, mida tema mulle teinud oli.

Adam mühatas. "See oli nüüd küll.. Tore."

Hehhhheeee... naerab.

Äge osa, Adam käitub tõsiselt inetult. Mina oleksin juba ammu kallale läinud. *Viibutab rusikat kujutletava Adami poole*. Mulle tõsiselt meeldib Emmaaaaaa... ta on peaaegu nagu mina.

Mulle meeldis!

UUT!

Heh.. Tore, et meeldib.

"Sa issanda rist," karjatas vanaema tuppa astudes. Ta silmad oli suured. Vastu tahtmist pöörasin enda pilgu Adamilt, kes maadles siiamaani värviga enda näol. Kui oleks võimalik olnud, oleksin selle lindile võtnud ja pärast youtube'i üles laadinud.

"Mida te teete?" küsis vanaema jahmunult. Aeglaselt silmadega üle toa lastes peatus ta pilk viimaks minu poolsel seinal. "Emma, jummel, kus sa oled alles värvi kasutanud," ütles vanaema ja pööras enda silmad minule. "Ja miks pole kogu värv seinas vaid teie peal?"

Tema kahtlustav pilk langes minule. "Mida? Mina ei alustanud, tema.." osutasin Adami poole, "..alustas." Vanaema pani käed puusa ja seiras meid mõlemaid kahtlustava pilguga. "See nüüd küll ilus ei olnud. Mul on teile paras karistus olema," sõnas vanaema, kuid nähes, et ma avasin vastuvaidlemiseks suu, lisas ta: "Ükskõik, kes ka alustas." Vaatasin talle nördinult otsa. "Aga see ei ole aus," pomisesin.

Vanaema vastas mulle kulmukortsutusega. "Te raiskasite kõik värvi enda värvimiseks ära ja sina ütled, et pole aus teile karistust määrata?" Ta vaatas mind karmi pilguga, kuid seda pehmendas kerge naeratus ta näol. Tundus, et see kõik pakkus talle hoopis nalja. Või pakkusime meie Adamiga talle nalja, mida ma üldse imeks ei pane. Me tõesti nägime välja kohutavalt sinised.

"Mida meie siis tegema peame?" küsisin. Vaatasin etteheitvalt Adami poole, kes mulle enda värvise maski tagant naeratas. Ma peaksin nüüd ütlema, et ma lausa sulasin sellest, kuid nii see kindlasti ei olnud. Ma oleksin tahtnud ühe hea löögiga selle ta näolt minema pühkida. Jah, tõsi, alguses tundsin ennast tema seltsis ebamugavalt, lausa punastasin, kuid nüüd on see tunne kadunud. Mind nii kuradi palju ärritas see, kuidas ta näol oli nii totakas naeratus. Tal vedas, et vanaema juures oli, sest muidu oleksin ma tal ammu näo sisse löönud.

"Teie peate külas ära käima, et siia majja süüa tuua," sõnas vanaema, seirates meid enda hallide silmadega. Panin käed vaheliti ja vaatasin üllatunult vanaema. Kas see oli tõesti meie karistus? Juhul kui see tõesti seda oli, oli see pigem pääsemine sellest kohast ja näha ümbrust. Kuigi see küla on kindlasti peaaegu väljasurnud või seal elavad ainult vanemad inimesed.

"Millal me lähme?"küsis Adam, lükates enda näolt siniseid juuksesalke. Pöörasin pilgu Adamilt vanaemale, kes vaatas meile mõlemale mõtlikult otsa. "Hmm.. Ma usun, et homme. Emmal pole ju kindlasti homme midagi teha.. Adam?" Vidutasin silmi. Kust ta võtab, et mul pole midagi targemat teha, kui talle süüa osta?

"Minugi poolest," sõnas Adam laia naeratusega. Minu silmad tõmbusid veel rohkem kissi. Ta käitus nagu pugeja, tõsesõna. "Noh, siis on otsustatud. Homme tuleb väga tore päev," vastasin võlts rõõmustusega ja astusin pika sammuga ukse poole. Minu katse sellest toast luhtus. Vanaema astus mulle teepeale ette. "Mitte nii kiiresti, preili," viibutas ta enda sõrmega mu nina ees. "Su ema helistas ja tahtis sinuga rääkida. Helista talle lauatelefonilt, eks." Noogutasin. Heitsin hetkeks pilgu toa tagumisse ossa, Adamile, kuid nähes seal endiselt naeratust, astusin toast välja.

Trepist alla esimesele korrusele minnes tõmbasin sammude pealt endalt kile kostüümi seljast. See vaatepilt võis küll väga naljakas olla, kuid minu õnneks polnud kedagi, kes seda näha oleks võinud. Mässisin selle enda käes kõvasti kokku, kuigi see muutis ka minu riided värviseks. Aga nagunii sel vahet ei olnud, sest ma olin juba nagunii näost sinine. Raske ette kujutada, kuidas ma selle kõik enda juustest välja saan, nii, et mu juuksed pärast helesinised poleks.

Valisin lauatelefonil ema numbri, mis on mul sama hästi peas nagu mu enda nimi. Peale teist kutsumist võttis ta lõpuks vastu.

"Tsau emps," ütlesin rõõmsalt. Panin kostüümi kilekoti peale, kust vanaema need ennist välja oli võlunud ja võtsin ettevaatlikult diivanil istet. Proovisin diivanid ennast mitte määrida. "Emma? Oh, ma juba ootasin su kõnet. Mu ema rääkis, et sa värvisid ühe poisiga seinu. Tõesti?" Hakkasin vaikselt naerma. Tal on alati kombeks kõike üle kontrollida. Isegi siis, kui ta oma ema midagi väidab.

"Jah, emps. Kuigi lõpptulemus jäi oodatust teistsugun. Usun, et me peame Adamiga veelkord värvima," laususin rõõmsalt. See oli ju ka tõsi. Selle asemel, et värvi seinale panna oli Adam selle mulle pähe valanud. Ning mina juba enda üle naerda ei lasnud, vaid tegin temaga täpselt sedasama.

"Et siis Adam jah?" küsis ema naeruse häälega. "Olgu, see selleks. Läheb sul seal ikka hästi?" Ja seda küsib inimene, kes mu siia saatis. Vahva! "Kõik on kombes. Veidike ig.." Ma ei jõudnud lauset lõpetada, sest emps segas vahele. "Siis on küll tore, et sul hästi läheb," ütles ta, "tegelikult tahtsin sinult küsida, kas ma peaksin su pangakaardile natuke raha saatma. Vaatasin eile, et sul seal peaaegu polegi midagi. Tahad kindlasti vahetevahel küla poes käia ja jäätist või midagi osta." Ta hakkas naerma. "Muud sul sealt osta pole võimalik."

Pööritasin silmi. Kahju muidugi, et ta seda ei näinud. "Jah, natuke võid küll kaardile panna. Saan osta magusat, sest koju sa seda ju tavaliselt ei osta." Ema turtsatas pahaselt. "Ma olen sulle ju rääkinud, et palju magusat ei tohi süüa, hambad lähevat katki. Veel enam kui sa seda palju sööd võid sa paksuks minna." Tema tavapärane jutt magusast. Üpris ära tüüdanud teine, kuna mulle väga meeldib magusat süüa.

"Jajah. Oli veel midgi?" küsisin. Emps köhatas teisel pool toru. "Ei. Ole siis tubli eks, Em. Tsau!" Ütlesin talle samuti tsau ja panin lauatelefoni käest. Sügava ohke saatel toetasin ennast vastu pehme diivani seljatuge. Lasin silmadega üle terve toa. Elutuba ei olnud iseenesest midagi luksuslikku, kuid see eest väga hubane. Minust vasakul oli suur aken, mille ette oli tõmmatud lille kaunistustega kardin. Otse ees laius suurem televiisor, mis oli asetatud puidust sektsioonile. Sellel olevad väikesed riiuleid kaunistasid fotot ja hinnalised esemed. Kui ma peaksin kunagi neist mõne purustama, siis ma ei oskaks ettegi kujutada, millise summa ma välja peaksin käima. Väike see kindlasti poleks.

Sektsiooni alumises kapis oli tohutult filme. Enamus neist olid küll vanad sõjafilmid, kuid leidus ka ilmalaid armastusfilme ja multikaid. Peale kahe tugitooli diivani külgedel ja pehme vaiba puidust põrandal, ei olnud toas midagi. Paremas nurgas oli küll üks suur potitaim, kuid see nägi välja nagu närtsiks varsti ära. Minu pilk peatus maas oleval kilekotil ja selle peal asuval sinisel kogul. Kargasin ehmunult diivanilt püsti. Lootsin, et polnud diivanit ära määrinud.

Pigistasin silmad kinni ja pöörasin ennast aeglaselt ümber. Seisin niimoodi mitu pikka sekundit enne, kui silmad avasin. Kohe jäi mulle silma suur laik diivani seljatoel, mille oli tekitanud mu juuksed. Tõmbasin kätega üle juuste, tundes kuidas värvi sellelt mu pluusile tilkus. Oma värvise käe pühkisin pluusi sisse, kuid käsi jäi endiselt siniseks. Nüüd pöörasin pilgu tagasi diivanile ja vaatasin õudusega plekki, mile ma äsja tekitanud olin. Ma ei mõistnud, kuidas ma sain nii loll olla ja unustada, et mu juuksed üleni värvised olid. Milline idioot ma küll olin!

Mõtlemata, mida ma teen haarasin maast värvised asjad ja tormasin tuhat nelja üles enda tuppa. Tänasin jumalat, et kellelegi oli oidu anda mulle tuba, milles on ka duširuum. Tuppa astunud, tegin vannitoa ukse lahti ja viskasin käes olevad asjad mosaiigist põrandale. Seejärel võtsin enda kapist puhtad riided, lukustasin igaksjuhuks enda toa ukse ja läksin tagasi vannituppa.

Kõigepealt pidin ennast taaskord kiruma. Siin ei olnud pesumasinat kuhu värvised riided visata. Asetasin need siis lihtsalt kraanikaussi ja läksin duši alla.

Proovisin duši all olla kaua, et mitte sattuda vanaema suurima viha alla. Lootsin, et veidi hiljem on ta rahunenud ja saab aru, et see juhtus kogemata. Või siis puhtjuhuslikult minu lolluse tõttu. Kõige hullem, mis juhtuda saab on see, et ma pean selle talle kinni maksma. Kuigi temast võib oodata ka seda, et ma pean tööga selle tagasi maksma.

Tegelikult mul läkski kaua. Juustest sinise värvi välja saamiseks kulus üle poole tunni. Peale seda mõnulesin veel pool tundi duši all, enne kui riidesse panin ja värviste riietega enda toast väljusin. Kõndisin võimalikult hääletult vannitoa poole. Mõnes kohas reetis mu kõndimise krigisev põrand, kuid keegi ei tulnud uurima, kust see tuli.

Ukse juures ohkasin rõõmsalt. Alumiselt korruselt oli kuulda õrnalt vanavanemate jutuvadinat, kuid see millest nad rääkisid ei kostunud minu kõrvadeni. Ma ei saanud isegi aru, kas neil on käsil rõõmus või vihane vestlus. Lootsin muidugi seda esimest.

Avasin ukse. Mu huulte vahelt kostus ehmunud hüüatus, kui nägin enda ees poolpaljast Adamit. Surusin alla veel teisegi karjatuse, kui ta mulle sammu lähemalt astus. Vaatasin teda suurte silmadega, kuid hetke pärast pöörasin talle selja. "Mida kuradit sa siin teed?" küsisin. Adami poolt kostus vali turtsatus. "Ei tea tõesti. See võib sinu jaoks täielik üllatus olla, kuid mina pesen ennast ka. Eriti veel siis, kui keegi mu värviga üle kastab," ütleb ta sarkastiliselt. Põrnitsesin kipras kulmuga seina enda ees, pigistades tugevalt enda käes olevaid riideid.

"Äkki sa läheksid minema?" palusin. Kuulsin enda tagant vaikset kolistamist. Algul ei pannud ma seda tähele, kuid kui see ei lõpenud, pöörasin end ümber. "Mida kuradit sa teed?" küsisin enne, kui olin jõudnud end ümber pöörata.

Minu huulilt pääses välja vali karjatus. Sekundi murdosa jooksul silmasin Adami alasti keha, enne kui ma end taas ümber pöörasin ja vihaselt riided maha viskasin. "Pane need ise pesumasinass," sisistasin. Mu põsed hõõgusid sellest, mida ma hetk tagasi näinud olin. Mindu suureks õnneks ei näinud vähemalt Adam seda, et ma punastasin tema pärast.

Marssisin vihase sammuga alla, olleks täielikult unustanud värvipleki elutoa diivanil. See meenus mulle kahjuks liiga hilja. "Emma," kostus minuni vanaema hääl. See oli vihane. Hakkasin juba otsa ringi pöörama, kui vanaema mulle vastu astus. Ma ei osanud ta näost midagi välja lugeda. Oli ta siis väga vihane või ainult vihane. Loodetavasti seda viimast.

"Mis kurat seal üleval toimus ja midagi kuradimat sa mu diivaniga teinud oled?" Vaatasin abiotsivalt ringi, kuid polnud kedagi, kes oleks võinud mu päästa. Korraks isegi lootsin, et Adam tuleb trepist alla ja päästab mu kurja vanaema kästi, kuid laitsin selle mõtte kohe maha, kui mu silme ette ilmus paljas Adam. Öäk!

"Vanaema..ee..ma..ee.. Vaata ma helistasin empsile ja siis ma nagu unustasin, et ma värvine olen ja..ee.. noh siis juhtuski.. ja..ee.. sorry," ütlesin aeglaselt. Tundsin ennast vanaema puuriva pilgu all ebamugavalt. Ta vidutas silmi. "Et siis sina olid see, kes diivani ära määris?" küsis ta. Astusin märkamatult natuke tahapoole. Noogutades soovisin kogu südamest, et vanaema väga kuri ei oleks.

"Et siis niimoodi.. Aga mis seal üleval siis juhtus?" Vaatasin teda jahmunult. Oli ta tõesti hetk tagasi teemat vahetanud? Minu pilku nähes ilmus vanaema näkku naeratus. "Ära sa mitte loodagi, et ma su karistuseta jätan. Nii hästi sul küll ei lähe minu hinnalise diivani määrimise eest.. Kuigi see on juba korras.. Aga, mis asja te Adamiga seal üleval tegite, et see sind kohe karjuma ajas?"

"Aem.. umm.. See, et noh.." olin endiselt hämmingus sellest, et vanaema seda kõike nii rahulikult oli võtnud. Kuid ma tundsin selle pärast suurt kergendust. Veel enam, et ta oli selle mingi nipiga korda teinud. "Noh?" utsitas vanaema edasi.

"Noh..ee.. vaata, Adam oli vannitoas, kui ma enda.. ee.. värviseid riideid sinna viisin ja siis.. noh.. ta oli.. um.. paljas võinii," ütlesin ning mu põski kattis taas puna. Piinlikkust tundes pöörasin pilgu kõrvale, et ei peaks vanaema naervat nägu vaatama. Jah, ta tõesti naeris. "Tõesti? See oli siis küll kohutav ju." Vanaema suutis mind taas üllatada. Ta tõesti naeris mu üle.

"Jah.. noh.." sõnasin piinlikusega. Ma ei tea, mida ma olin oodanud, et ta selle peale vastab, kuid sellist vastust ma oodanud ei oleks. Ja et ta veel ka naeris mu üle. "Einoh, sa oled tore küll, vanaema," pomisesin ja pöörasin end minekule, tagasi enda tuppa. Enne, kui ma enda toa ukse sulgeda jõudsin kuulsin, kuidas keegi vannitoa ukse kinni lükkas. Oletades, et see on Adam, panin enda ukse kiiresti kinni.

Cileeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeen!

Mida mida?

Ma vist nagu tean, mida teie tunnete aga...

Lihtsalt... ma ei saa hetkel lugeda... Aga ma niiiiiiiii tahan! Ma pean läpakaga voodisse minema ja unejutuks siis lugema...

Juba kuues osa O.O me like it!



Tegelikult oli selles osas mõned kirjavead, mida ma välja tuua ei viitsi, sest olen erakordselt laisk hetkele


UUT!

Nojah, ma kontrollisin küll, aga kõike ka ei näe.



Ja Audrey, mis värk sul selle unejutuga on?

Mis värk? No hea värk on sellega... Teatud jutte tahad lihtsalt rahus lugeda, et süveneda ja nii edasi... :)

Siis on tore, et minu jutt üheks su unejutuks on..

Ma ei tea mitu tuhat korda ma seda juba küsinud olen, aga mulle meenus, et siia juttu pole ammu uut osa kirjutatud...

Millal uut osa loota võib ?

Ma loodan, et varsti, aga ma täpselt ei tea.

Tegelikult ma juba alustasin, aga siis mulle meenus, et lubasin endale, et jõuan enda inglise keelse raamatuga täna teise peatükini, mida ma muidugi ei jõua, sest jalka hakkab.
Aga ma luban, et varsti saab.

Seda värvi jama jah ei olnud. Aga see on siis väga tore, et see kulda väärt oli.

Kui põnevusega, siis on küll tore.

Ei tuleks. Jalgpall on ju niiiii hea.
Eriti Mario Gomez ja Thomas Müller Saksamaalt.

Olen küll.

Tõmbasin selga helesinised kitsad teksad ja peale natuke lohvaka valge pluusi. Kuna keegi ei olnud mind veel alla hõiganud, võtsin kätte enda kammi ja läksin peegli ette. Seirasin mõned hetked enda tumepruune lainelisi juukseid ja siis jälle enda kammi. Targem oleks vist mitte hakata, mõtlesin nukralt ja kõndisin tagasi riiulini, asetades enda kammi sinna.

Järgmisena läksin enda voodi juurde, võttes seal istet. Otse minu ette jäi peegel, milles silmasin enda pinges keha ja närvilist pilku. Kõik oleks olnud hoopis paremas korras, kui poleks olnud eilse õhtu vahejuhtumist, mil ma Adamit alasti nägin. Olin saanud tol päeval just üle totakast punastamisest tema ees, kuid nüüd tema ette ilmudes näen ma välja kindlasti nagu tomat. Või siis mingi veel õudsem värv. Roheline näiteks..

Tõusin voodilt ohates püsti, hakates tammuma ühest toa otsast teise. Üpriski mõttetu, jah, kuid kasulik närvide rahustamiseks.

Olin eelnevat tegevust kuskil paar minutit harrastanud, kui kuulsin vanaema alt mu nime hüüdmas. Jäin poole sammu pealt seisma, parem jalg õhus. Ohke saatel asetasin selle samuti maha ja pöörasin ennast paremale, vaadates taaskord enda peegelpilti. Hingasin sügavalt sisse. "Rahulikult.. Ei närvitse.. Mkm.." pomisesin endale, tõmmates käega läbi juuste. See rahustas mind veidi, kuid kui vanaema hääl mind taas kutsus muutusin sama närviliseks nagu ma enne olin olnud.

Viimast korda peeglist end vaadates, avasin kõhklevalt ukse ja astusin koridori. Teosammudel astusin trepile lähemale ning kui ma selleni jõudsin, astusin sellest veel aeglasemalt alla, iga astme juures korraks seisma jäädes. Kõige viimase astme juures jäin pikemalt seisma, rahustades enda krussis närve, mis lubasid varsti otsad anda.

Viimaks astusin ka viimaselt astmelt maha, minnes koridori, oletades et vanaema on seal. Halvimal juhul ka Adam.

"Emma, jummel, kuhu sa nii kauaks jäid," ütles vanaema ja piidles mind kurja pilguga, käed hoiatavalt puusas. See oleks mind võib-olla isegi hirmutanud, kui ta poleks kandnud täpilist, maani seelikut ja roosat triibulist pluusi. Kogu selle riide kuhja peal oli tal veel hõbedane põll, mis tegi ta üpris naljakaks. Nii ma ei suutnudki üht naeruturtsatust tagasi hoida, mille peale teenisin ära vanaema alt kulmu pilgu.

"Ei ole siin midagi naljakat," manitses vanaema, "hiljaks jäämine ei ole hea asi ning kui sa nii edasi lased, siis ma sul veel teen naljakat. Nüüd kobi õue, Adam ootab juba." Mu naeratus tuhmus veidi, kuuldes Adami nime, kuid täielikult ta seda minu näolt pühkida ei saanud.

"Jah, tsau," ütlesin ning lehvitasin talle ukselt, enne kui selle kinni lõin. Tundsin ennast veidike paremini, kui enne. Muidugi ei hüpanud ma rõõmust teadmisest, et saan Adamiga poodi minna, kuid endine närvitsemine oli peaaegu kadunud. Mind valdas vaid teatud rahutus, millele ma ei osanud ühtegi põhjust tuua, kuid eks oli asi taas Adamis. Tegelikult olin ma ju täielik idioot, muretsedes ühe tühipalja poisi arvamuse pärast. Väga idiootlik käitumine, millele ma samuti põhjust ei osanud tuua.

Ümber pöörates tabas mind šokk. Kui ma poleks viimasel hetkel suutnud trepi käsipuust kinni haarata, oleksin ma kindlasti maha lennanud. See pilt, mida ma enda ees nägin võttis mu põlved nõrgaks. Kuid vaid hetkeks. Järgmisel hetkel tormasin juba meeleheitlikult Adami ja vanaisa juurde, kes teepervel rääkisid.

"Mida kuradit see tähendab?" karjusin juba eemalt. Nad katkestasid enda jutuajamise ja pöörasid enda pilgud vihasele minule. "Mis mõttes?" küsis Adam naerdes, heites hetkeks pilgu enda kõrval olevale punasele mootorrattale. Jobu, oleksin tahtnud talle karjuda, kuid vanaisa kuuldes oleks see sobimatu olnud.

"See ei ole naljakas," ägestusin, jõudes viimaks nende kahe ette. "Mina selle peale ei istu." Vaatasin kipras kulmuga mootorratast Adami kõrval ja väristasin õlgu. Mulle ei meeldi mootorratad. Mulle pole need mitte kunagi meeldinud.

"Miks?" küsis vanaisa üllatunult, "need on nüüd ju päris ohutud ja Adamiga pole sul küll midagi karta." Tammusin närviliselt ühelt jalalt teisele, piideldes kordamööda vanaisa, Adamit ja mootorratast. Kaks viimast ajasid mul südame pahaks.

"Ma ei kavatse.." hakkasin vastu vaidlema, kuid mind katkestati. Vanaema tuli ähkides ja puhkides meieni. "No mis siin toimub.. Püha taevas, miks te juba ei lähe? Mul on kõht tühi," sädistas vanaema ja vaatas kõigile kolmele otsa. Eriti kauaks peatus ta pilk just minu peal.

"Emma?" küsis ta aeglaselt. Olin rabatud. Mille pärast alati mina tema arvates süüdi olin? Miks mitte Adam? Või vanaisa? Ei, muidugi, ikka mina. Paha Emma. "Mina ei teinud midagi. Tema," osutasin peaga Adami suunas, "..tahab minna mootorrattaga."

Vanaema paistis üllatunud. "Ja mis selles siis nii hullu on, et te minna ei saa?" Multika formaadis oleks mul kõrvadest auru välja tulnud ja silmad vedruga pealuu seest välja lennanud. "Mis mõttes hullu? Ma ei.." ahastasin, kuid enne kui ma lõpetada jõudsin, segas vanaisa vahele.

"Emma kardab," ütles ta naeruse häälega.

"Ma ei karda.."

"Kahju, et see punane on. Sinisega sa ehk sõidaksid, aga selle võime pärast korda ajada," naeris ka Adam. Sekundiks-paariks kaardusid mu huuled natuke ülespoole, kuid hetke pärast kaardusid need tagasi alla. Adam mõnitas mind. Lihtsalt uskumatu!

"Varsti sa enam ei naera," pressisin läbi hammaste ja põrnitsesin teda vihaselt. Mu käed olid rusikasse tõmbunud ning kui Adam seda märkas, hakkas ta veel rohkem naerma. "Seda ma usun."

"Sa.." surusin hambad tugevasti kokku, et mitte öelda välja sõnu, mida ma kangesti tahtnud oleksin. Selle asemel surusin käed tugevamini rusikasse ja hingasin sügavalt sisse-välja. Enda rahustamiseks, loomulikult, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Tundsin kuidas viha minu sees aina paisus ja paisus. Üks kena löök ja ma tunneks end kindlasti paremini..

"Olgu olgu, rahu lapsed," ütles vanaema tõstetud kätega, mida ta üles-alla lehvitas. See oleks võinud isegi naljakas olla, kui ma Adami peale nii vihane poleks olnud. "Emma, see on teie karistus selle eest, mida te värviga tegite ning kui sa täna karistusest kinni ei pea siis käid sa järgmised kuu aega ise iga nädal 3 korda poes. Ja teadmiseks sulle, et siit on külani täpselt 24 kilomeetrit ja 580 meetrit ning selle sa kõnnid jala," sõnas vanaema aeglaselt, käed kindlalt puusas ja pilk ainiti minul. "Edasi-tagasi, ära unusta," lisas ta kelmika naeratusega.

Mu viha lahtus. Ma olin nii nördinud sellest, mida vanaema just ütles. Olgu, ma sain sellest väga hästi aru, et see oli minu ja Adami karistus selle eest, mida me korraldasime. Mida tema muidugi alustas. Ja ma saan ka väga hästi aru, et seda peab täitma, kuid mille kuradi pärast me just mootorrattaga peame minema. Mulle ei meeldi need, pole kunagi meeldinud, ega hakka ka kunagi meeldima.

"Olgu, aga.." Jäin hetkeks mõttesse. Vanaema noogutas rahulolevalt, vanaisa vaatas igatsevalt garaaži poole ja Adam.. tema muutis mind lihtsalt oma pilguga närviliseks. Lõpuks ohkasin. "Mitte keegi teist ei sunni mind enam kunagi mootorrattaga sõitma."

Ilmselge vastumeelsusega haarasin mootorrattalt ühe kiivri ja panin selle endale aeglaselt pähe. Ma tõsimeeli kartsin mootorratta selga istumist, rääkimata siis veel sellega sõitmisest. Mu käed hakkasid tasapisi värisema ning kõht tõmbus krampi.

"Olgu, olge siis tublid ja Adam, sõida korralikult," manitses vanaisa naerusuiselt ja pöördus, kõndides garaaži suunas. Vanaema noogutas hetkeks ning ka tema naeratas. "Nimekiri on Adami käes, Em." Lehvitades pöördus ta maja poole, kuni kadus selle sisemusse.

Pöörasin kõhlevalt enda pilgu Adamile. "Ära mõtlegi midagi ohtlikku teha või ma.."

"Ära muretse, ma sain juba aru, et sa kardad," sõnas ta naerdes ja astus mootorrattale lähemale. Haaranud sellelt enda kiivri pani ta selle pähe ja pöördus minu poole. "Hüppa peale." Vaatasin kõhklevalt mootorratast, siis Adamit ning lõpuks ohkasin sügavalt välja. Ei jäänud mul nagunii midagi muud üle, kui otse põrgusse astuda.

Esimesena istus Adam. Aeglasel sammul astusin samuti mootorrattani ning kui ma selleni jõudsin, jäin seisma. Vinnasin ennast võimalikult aeglaselt rattale, kuid see oli siiski liialt kiiresti. Sättisin ennast korralikult istuma ja haarasin kõvasti Adami pihast. Pigistasin seda ehk isegi liiga kõvasti, kuid hetkel mind ei huvitanud, kas tal on valus või mitte.

Enne veel kui Adam mootori käivitas kuulsin, kuidas ta midagi ebamäärast mühatas. Oletasin, et tal ikkagi oli valus, mis mind hetkeks lausa rõõmustas. Kuid kui ratas kohalt võttis kadus mu rõõm silmapilk ning asemele ilmus hirm. Surusin silmad tugevasti kinni ja surusin ennast tugevamini vastu Adami selga. Minu haare ta piha ümber tugevnes veelgi.

Ma ei tea kaua me sõitnud olime või kus me üldse olime. Ma ei olnud selle aja jooksul kordagi silmi avanud ega haaret lõdvemaks lasnud, võib-olla vaid tugevdanud seda. Mu süda peksis kohutavalt ning kogu keha oli pinges. Mul oli tunne, et ma hakkan iga hetk oksele.

Kuid siis mootorratas aeglustus. Julgesin enda haaret lõdvestada ja silmad avada alles siis, kui see täielikult seisma oli jäänud. Mu süda tagus endiselt meeletu kiirusel ning tunne nagu ma hakkaks oksele, polnud samuti kohugi kadunud.

"Okei, sa võid minust nüüd lahti lasta," ütles Adam naeruse häälega, võttes endalt kiivrit peast. Tõmbasin välkkiirelt enda käed ja keha temast eemale. Tundsin hetkeks kerget kohmetust, et olin talle nii lähedal olnud, kuid see ununes hetkel, mil ma kiivri peast võtsin ja mootorrattalt tõusin. Mu pea hakkas ringi käima.

Ehmatusega haarasin mootorrattast kinni, proovides tasakaalu säilitada. See õnnestuski, kuid minu käitumine ei olnud Adamile märkamatuks jäänud. "Mis juhtus?" küsis ta, astudes mulle lähemale ja asetades enda parema käe mu õlale. See viis mu endast täiesti välja.

Astusin sammu tagasi, vaadates kohkunult Adamit. Mind pani üllatama see, kui hellalt ta käitunud oli. Ei ühtegi totakat nalja. "Kõik on korras. Ma lihtsalt.. ee.. jah," mu põsed lõid lõkendama, "ee.. Saaksid mulle asjade nimekirja anda?" See oli esimene asi, mis mulle meenus.

Adami näole ilmus muie, kui ta enda taskust mulle paberilipiku ulatas. Võtsin selle kiirelt enda kätte ja pöördusin, sammudes võimalikult kiiresti küla poe poole. Mu pea käis endiselt veidi ringi ning samm oli natuke viltune, kuid proovisin kõndida nii sirgelt, kui suutsin. Nii siregelt, kui antud olukorras võimalik oli.

Poe ukse ees jäin veel seisma, heites pilgu enda seljataha, vaatamaks, kas Adam on mulle järgnenud või ei.

Adam seisis endisel kohal, kuid nüüd oli seal veel teinegi inimene. Ja nad.. suudlesid.

Ah, küll ta kunagi ikka annab ka. Ma loodan.

Kirjavead, kirjavead.. Ups, peaks vist ütlema. Ma küll kontrollisin, aga pigem seda, kas jutt on ikka normaalne.

Ujeee... las vanaema käsib neil kahel süüa teha ja siis saab Emma mõõt täis ja ta annab panniga Adamile läraki pähe ja ma saaksin kõhutäie naerda ja tunneksin end kohe paremini, sest ma andsin täna kogemata oma vennale vastu vahtimist hommikul, kui ta mind jalataldadest kõdistades üles ajama tuli . Aga seda ei juhtu... ilmselt, sest see tüdruk viimases lauses (ma mäletan nime, aga kuna Alice pole lugenud seda kustutatud varianti siis ma ei hakka rohkem rääkima ka) tuli.


Mina küll vigu ei märganud, aga ma muidugi õgisin oma kahe suure silmaga juttu rohkem kui vigu. Mulle meeldib see, et sa ei kiirusta kirjutamisega, sa teed seda nagu aeglaselt mitte rahmeldades, mis võib lõppeda katastroofiliselt igava ja pika osaga.

Kirjelduste kohapealt nii palju, et seda on mõnusalt palju, aga mitte nii palju, et tundub, et see ei saagi otsa.

Ma nüüd näägutaks selle kiitlemise kõrval ka natukene. Otsekõne peab olema eraldatud lõigust. Vähemalt nii ma mäletan esta tunnist . Kurat, sinu kallal ei anna näägutada, sest vigu ma ei viitsi otsida

Minjah... mida veel öelda. Arenemist võrreldes eelmise jutuga on märgata ja loodetavasti ei teki mul sellist tohuva pohu peas nagu mul eelmise variandiga tekkis.

Super!

Ma ootan uut ja pikka osa, millele saaksin kirjutada ilusa ja pika "kriitika"

Panniga.. muidugi. Siis saab Adam tõsise peahaava ja siis Emma kahetseb seda. Kuigi see on hea mõte siis ma usun, et Emma nii hulluks ei muutu, et talle panniga kallale kipub. Rusikad, ikka rusikad.

Selle tüdruku kohta ei ütle ma midagi. Igaks juhuks, sest võib olla inimesi, kes pole varasemat poolikut varjanti lugenud.

Noh jah, võib-olla tõesti peab otsekõne eraldi lõigus olema.

Ja..um.. tore, et siis meelib, jah.