Hämaras Sa kondasid, miks ?

Hämaras Sa kondasid sellel tänaval, kus kostusid vaid jalge all praksuvad kivid ja minu veidi jooksmisest õhku ahmiv hingamine. Sa ei teadnud, et kõnnin su seljataga oma pisikeste sammudega.
Mõlemast kõrvast rippus kaks heledat juhet, mis olid ühendunud Sinu taskus oleva I-podiga. Veidi taastunud ja oma hingamise korda saanuna oli nüüd kosta seda valju heli, mis klappidest tulenes.
Pimedas tänava nurgas sähvatasid heledalt kaks valgusekuma , mis aina kiirenedes Sinu suunas liikusid.
Ma ei tea siiani, miks kõnnid Sa nendel tänavatel silmad kinni, tundes ennast nii turvalisena, kordagi seljataha vaadates. Kas ma hingeldasin tookord liiga valjult või praksusid hoopis kivid mu jalgeall Sulle kuuldavalt ? - Ma tõesti ei tea, aga oleks Sa tookord avanud hetkeks oma silmad ja vaadanud ümbrust, kõnniksin mina siiani Sinu seljatagust valvates..


Merily.

Mulle meeldis! :)
Selline mõnus... omaette luuleline. :) Nagu uinutas teatud rütmi. :)

Mulle ka meeldis.

Ja mulle ka meeldis.