I <3 U! / I love you! (jutt jätkub)

Pealkiri tuleneb sellest, et see I <3 U on hästi noortepärane ja olgu, pealkiri ei ole originaalne, aga jah... Mõtlesin väikse geistoori teha, eks vaatab mis sellest saab. Loodan, et midagi taolist tuleb ja, et ma väga palju tüdrukuid mängu ei segaks.

1.

Kaspar:

Kuulatasin hetke venna toast kostuvat muusikat ning sulgesin ukse. Käivitasin oma arvuti ja panin sealt käima muusika. Oma ainsa narkootikumi, mis mu kõrvu hellitas.
Ohkasin. Nii palju siis mõnust. Võisin heaga hakata koduseid töid tegema. Avasin ajaloo õpiku ning püüdsin pähe tuupida aastaarve ning muid numbreid, mis mu ajus kõik segamini lõi.

Kujutasin ette neid väikeseid mehikesi, kes praegu näiteks veeuputusse surid. Jah, mu aju poleks siis enam olemas. Või noh, mu aju oleks olemas, kuid selles elavaid väikeseid mehikesi poleks.
Sügasin pastakaga oma pealage ja vahetasin pastaka sõrme vastu, olles kindel, et nii on mugavam. Tundsin, kuidas valge kõõm mu küünte alla voolas ning lõpetasin siis.

„Pean täna pesema minema,“ pomisesin iseendale ja sulgesin ajalooõpiku, kaotades tahtmise edasi õppida. Ma polnud kunagi suurem asi tuupur olnud. Eks asi oli pisuke ka mu isas, kes mind suurema osa oma ajast igale poole vedanud oli. Nüüdseks oli ta surnud ning osa minu hingest samuti.
Keerasin arvutil volüümi vähemaks ning panin käima midagi kergemat. Mister Alenderi, kes väärikalt surnud oli. Laeva peal, uppudes. Ja noh, mis siin salata, ma olin alati imetlenud seda, et ta kirjutas absoluutselt kõik oma laulud ise ning viimane laul oli kirjutatud paar päeva enne tema surma.

Ja see laul rääkis surmast. Mitte küll otseselt, ei, aga kaudses mõttes võis seda tema laulus tunda. Seda, kuidas ta oma hääletooniga mängis, et saada kurbi toone. Seda, kuidas ta seal videos kitarriga toolil istus ning oma kurva pilguga kaamerasse vaatas.

Võimas.

Astusin kapi juurde ja võtsin sealt riided, et pesust läbi käia. Ma polnud voolava vee alla jõudnud juba päevi ning nüüd vajasin ma seda kosutust.
Koorisin end vähehaaval paljaks ning astusin vanni – jah, mul on vann. Liristasin dušikeelipudelist svammi peale mõnusa lörtsaka rohelist, paksu plöga ning hakkasin end küürima.

Lõpuks jõudis pesukord peani. Nüüd liristasin oma käele tumesinist plöga. Täiesti uskumatu, et julgesin seda endale pähe panna, aga... Aga selle jaoks see ju oligi.
Olin ennast puhtaks saanud ja tulin vannist välja, jättes vee voolama. Haarasin topsist hambaharja ning valamu servalt hambapasta tuubi. Lasin sinisel pastal hambaharja peale voolata ja hakkasin oma hambaid pesema.

Minut, minutile järgnes teinegi ning lõpuks sain ma valmis. Imetlesin peeglist veel hetkeks oma hambaid ning mu pilk peatus mul endal.
Mustad, valgete triiputega juuksed. Rohelised silmad, täidlased huuled. Tedretähnid ninal ning pisut musklis keha. See olin mina. Kaspar Vooremägi.

Naeratasin.

Riietasin end kiirelt ja olin lõpuks jälle seal, kus alustasin. Oma toas, oma laua taga, oma toolil.

Geistoori? Kõlab hästi

Peategelasel (ma vähemalt oletan, et Kaspar on peategelane) tunduvad olevat huvitavad mõttekäigud. Mulle meeldis Alenderi mainimine, aga siniste mehikeste ja uppumise kirjeldamine teises lõigus tekitas minus natuke segadust, ma ei saanud selle loogikast aru.

Selle osa põhjal ei oska ma esialgu veel arvata, mis siin saama hakkab, aga ma ootan uut

Mis kuradi sinised mehikesed? They're small, not blue!
Teadsa, ma ise ka eriti ei mõika. See on see öine kirjutamine, eksole. Alender on üks mu lemmikmuusikuid, sellepärast ma teda ka siin mainisin.

Jepp, Kaspari mõttekäigud on huvitavad *egolaks, sest mina kirjutasin ta selliseks* ja sul oli täiesti õigus, ta on jutu peategelane, aga see ei takista teistel tegelinskitel ka jutust osa võtta.

Võid oodata ja hiljemalt täna öösel võid uue osa leida ka.

2.


Kerdo:

Vajutasin maki kinni ning lasin oma silmadel pisut puhata. Ma tunnistan, et ma olin arvuti taga olnud tervelt viis tundi jutti, aga see oli tähtis. Ma pidin ju mingil viisil oma tüdruksõbraga asjad jonksu ajama.
Või muidu oleks ta lihtsalt läinud ja Mikaeli juurde jooksnud. Selline see Birgit juba oli. Ta oli mind lubanud vist viis korda maha jätta, aga alati on see lõppenud minu peale jäämisega. Tänu sellele oleme koos olnud juba kolm aastat ja ma ei kahetse.

Olgu, võib-olla natuke seda, et ma otsustasin valida endale blondi kaaslase terveks oma eluks. Või noh, pooleks.
Ta ajud ei töödanud just kõige paremini nagu blondinkale kohane, kuid ma armastasin teda ja selleks oli ka põhjust. See neiu oli mu elupäästja.
Ma ei peatu sellel pikemalt, sest see lugu väärib mainimist mõnes teises jutus, mitte selles ning see ei ole just suurem asi lugu, kuid tõde on see, et
Birgit päästis mu elu.

Kuulatasin hetkeks Kaarli toast kostuvat muusikat. Alender. Sellele järgnes Ruja. See poiss viib mu kunagi hauda sellise muusikamaitsega. Ühel hetkel on tal tuju „hevi metal, käisin sital“ järgi ja nüüd siis see, halamuusika.
Jep, Kaarel oli mu poolvend. Täpsemini oli minu isa tema emaga abiellunud ning kuigi ma olin Kaarlist paar aastat vanem, ei takistanud see meil vennalike suhteid arendamast. Olin tegelikkuses õnnelik, et olin oma poolvennaks saanud sellise poisi nagu seda oli Kaarel.

Ta oli vist kõige populaarsem poiss klassis. Võib-olla koguni kooliski, kes teab. Ja kodus oli ta selline. Selline halaja tüüpi, emo tüüpi poiss.
Naeratasin ning sulgesin silmad. Oli aeg enda keha välja suretada, vähemalt hetkeks.

Kaarel:

Ohkasin ning raputasin pead. See ei saanud olla ometigi nii raske. Panin hariliku käest ning vaatasin oma joonistust, mille hetk tagasi valmis olin saanud. Kuidas sai nii raske olla Kerdot joonistada?
Kerdol oli sünnipäev tulemas. Mis salata, ta palus mul endale mitte midagi kinkida ning selleks olin ma ka valmis, kui mulle tuli mõte teha talle midagi, mida ma kõige paremini oskasin. Joonistada.

Praegune töö oli lihtsalt sitanikerdis ning selle väljendamiseks ei olnud muid sõnu.
„Kurat küll!“ vandusin oma nina alla ning haarasin lauanurgalt kustukummi. Nühkisin sellega paberit minuti, enne kui lõpptulemus kena jäi.
„Ja nüüd silmad,“ laususin ja võtsin hariliku taas kätte, „on tal sinised.“

Silmad ära värvinud, märkasin, et Kerdo nägi tõepoolest selline välja. Siniste silmadega ning täidlaste huultega. Peaaegu nagu mina, kuid mitte pooltki nii kena.
Panin paberitüki ettevaatlikult sahtlisse ning põrnitsesin tumehalle aknaraame. Just, neid polnud keegi vahetanud sellest ajast saadik, kui me siia kolisime.

Ma praegu avastasin selle jutu ja see on päris lahe. Ma vahepeal naersin päris kohutavalt, kui ma lugesin. Eriti meeldis mulle see "hevi metal, käisin sital", sest see oli nagu lihtsalt üli fun.

See Kaarel tundub viimase lõigu puhul ikka suht ego olevat või nii... xD

Ootaksin siis uut, et veel veidi naerda (heas mõttes ikka) ja teada saada, mis juhtuma hakkab. :)

Hah... See hevi metal, käisin sital on tore ütlus küll, jah.
Kaarel ei ole ego, ei sugugi. Ta on lihtsalt teistsugune. Ma usun, et varsti jutu sees tuleb välja, missugune.
Muidu tänan :)

Sulle meeldivad vist K-tähega algavad nimed

Hahaa, ma läksin nende mehikestega sassi, kuna sinu avataril on sinised juuksed.

Mul tekkisid selle osa lugemise käigus mõned huvitavad mõtted, eks näis, kuhu sinu omad tüürivad. I suddenly feel like shipping Kerdo and Kaarel

Ootan uut ja pikemat.

Kusjuures, PK, ma mõtlesin ise ka vahepeal, et paneks Kaarli ja Kerdo sebima. Eks näis, mis saama hakkab. Esialgu proovin teistmoodi teha.
Ja noh, ma usun, et sa tead, kes mu avataril on, kui ei, siis sellel mehikesel ei ole mitte mingit pistmist selle stooriga. Ta on liiga... Korealane, et siin jutus olla.
Ja need K-tähega nimed on lihtsalt kokkusattumus, kui seda võib nii nimetada. Uut ja pikemat võib muideks juba täna öösel oodata. Päeval ei viitsi eriti kirjutada, mul üpris paha olla, sest viskasin enne pildi taskusse kaks korda bussipeatuses.

Olgu. Lubasin ööseks, aga saate täna. Ja ma poleks arvanud, et seda juttu juba nii palju on vaadatud. Osa on specially for Prince Kirameki, sest tänu temale tuli mulle idee.

3.


Kaarel:

Ma pidin järjekordselt pettuma, kui nägin, et Kerdol polnud kavaski oma sünnipäeva kodus veeta. Jah, see oli see päev, kus ta sai 20 ja mina pidin oma seitsmeteistkümne eluaastaga leppima. Ei noh, tore.

Kerdo oli tõsiselt üllatunud, kui nägi oma kingitust. Olin selle ilusti sisse pakkinud, et avamise rõõm suurem oleks. Minu pettumuseks ei pannud Kerdo pakkepaberit tähelegi ning rebis selle lihtsalt katki. Jah, mu pilt meeldis talle.

„Kuhu sa siis minna kavatsed?“ otsustasin talle küsimuse esitada. Teadsin, et tal polnud kavatsustki mind kaasa võtta, aga küsija suu pihta ju ei lööda.
„Ma lähen... Klubisse,“ vastas ta muiates ning ma teadsin, et ta läheb tegelikult kuskile mujale. Saab kokku paarikümne naisega ning läheb nendega välja?

„Kui klubisse siis klubisse. Mul pole vist võimalustki end kaasa sebida?“ Mu küsimuse peale raputas noormees lihtsalt pead ning silmitses kunstiteost, mille ta äsja kingiks oli saanud.
„Kahju. Meil oleks koos tore olnud. Ma vähemalt arvan nii,“ laususin talle ning ootasin ta vastust.

„Ma ei arva seda, Kaarel. Ma tean, et meil o l e k s k i koos tore olnud, aga lihtsalt... Täna ei ole kohe kindlasti õige päev, et seda koos veeta.“ Ma olin kohkunud. Nii pikkasid vastuseid pidi Kerdo suust välja kangutama. Ta ei lausunud neid kunagi ise.
Vaatasin noorukit jahmunud näoga ning noogutasin pead: „Olgu siis. Mine, ole, ela, tee mis tahad.“

„Kaarel, ma ei mõelnud seda nii! Tule tagasi!“ Jooksin välisukse suunas. Panin ruttu jalga tossud ning kuulsin, kuidas Kerdo aina lähemale jõudis.
„Kaarel,“ ta oli juba üpris lähedal,“ Kaarel, kuula mind palun!“ Ma seisatasin. Kerdol juba oli selline võime inimesi veenda.
„Mida sa tahad?!“ nähvasin talle vaikselt, tahtmata karjuda, kuna vanemad olid teises toas.

„Sa ei saa arvata, et kuna ma olen sinu vend, siis saame me koos olla igal ajal. Mul on oma elu ka ja ma tahan seda elada. Täna on mu sünnipäev ja ma veedan selle oma sõpradega klubis,“ Kerdo näol oli naeratus, mis käskis mul samuti naeratada.
„Olgu. Aga kas me ei võiks lihtsalt, ma ei tea, jalutama minna? Kuskile sööma? Ma maksan,“ laususin talle, lootes positiivset vastust.
„Okei. Aga teeme seda hiljem, ma pean mõned asjad korda ajama.“ See oli siis selge. Mina ja Kerdo pidime hiljem välja jalutama minema ja see mulle meeldis.

Polnud midagi paremat, kui oma vennaga koos olemine, iseasi, kas see ka mu vennale meeldis.
Läksin oma tuppa. Lootsin sealt leida midagi huvitavat, kuid pidin järjekordselt pettuma. Skypes ei rääkinud minuga mitte keegi. MSNi vestlusaknaid lahti ei olnud.

Klõpsasin Liisa nimele kaks korda ning see avanes. Aken plõksis lahti ning ma vahtisin seda tummalt.
Miks oli Liisa avatariks pilt temast ja... Kellegist tundmatust?

Kaarel says: Ehh, tsau!

Lii-Sa says: Tsau jepp.

Kaarel says: Sul õhtul olaanid?

Kaarel says: plaanid*

Lii-Sa says: Enne olid, enam mitte. Marek pidi minuga välja minema, aga ta ei võta mu kõnesid vastu ja üldse on mingi nõme. Tahad minuga aega veeta?

Ohkasin. Jah, see mul mõttes nagu oli küll.

Kaarel says: Ma ju muidu ei küsiks, või mis? Kes on Marek?

Ilmselt oli Marek see tüüp sealt pildilt, kes Liisat nii innukalt musitas. Nagu kaks ahvi, ainult et Marek nägi välja palju ahvim, kui Liisa.

Lii-Sa says: Marek on... Marek ei ole enam mitte keegi. Kuidas siis õhtuga jääb? :)

Kaarel says: Ma tulen su kodu juurde kell üheksa. Siis vaatame, mis saab. Tsau praegu, pepan minema.

Kaarel says: pean*

Logisin välja enne, kui Liisa mulle vastuse jõudis kirjutada. Tütarlaps meeldis mulle juba viiendas klassis. Paariks aastaks meeldimine lahtus ning asemele tuli armastus. Nüüd hakkas seegi lahtuma. Mu süda oli rikkis. Kuradi penskar!

Naeratasin. Kui jupsiv süda mu tulevik oli, siis tadaa. Lahkun siit ilmast väärikalt, ennast tappes võib-olla.
Mina ja mu mõttevälgatused. Haarasin laualt hariliku ning hakkasin joonistusplokki midagi kritseldama. Kui mulle jälle meenus, et elu eksisteerib ikka veel, sealhulgas mina ja, et Kerdo mu uksele koputab, märkasin, et olin valmis kritseldanud Kerdo näo.

Läksin ukse juurde ning avasin selle. Kerdo saabus mu tuppa ning istus voodile: „Et siis lähme?“
Ta avastas voodilt oma pildi ning võttis selle käte vahele. Noormees jälgis pilti tummalt, enne kui märkis: „Sulle väga meeldib mind joonistada?“ Puhkesin naerma: „Ei.“

Kerdo:

Võtsin Kaarli voodi pealt pildi ning vahtisin seda. Wow, see poiss oli mind tõesti hästi joonistanud. Mu vend oli kunstnik.
„Et siis lähme?“ küsisin ning ootasin, kuni ta oma riided ära vahetaks.

Kaarel ei teadnud, kes ma olen. Kaarel ei teadnud, et ma polnud mingisugune hetero. Et mul oli õhtul plaanis hoopis geiklubisse minna ning, et ma absoluutselt ei soovinud siin toas koos temaga olla, sest ta keha oli täis lihaseid, mis igale unheterole meeldivad.

„Jah, ma olen valma,“ vastas ta mulle, jättes tähelepanemata mu vääraka pilgu, mis ta keha ainiti jälgis.
Oli ilmselt sündsusetu oma venna keha vahtida, olgugi, et poolvenna. Mu väärakas pilk jäi seisma ta näol.

„Jah, me võime minna!“ Olin äkitselt täis kohmakust. Miski selles noorukis äratas minust ihad, mida ma püüdsin alla suruda.
„Kuhu me lähme?“ küsis Kaarel minult ning patsutas mulle õlale. Lükkasin Kaarli käe oma õlalt maha ning püüdsin taas alla suruda vastikuid tundeid.

Mingi osa minust a n u s, et ma poisi õla enda käele jätaksin ning mingi osa minust keelas mul seda teha.
„Ma arvasin, et sina otsustad. Sa oled ju täna minu võõrustaja või, kuidas iganes neid ka ei nimetata, kes sulle su sünnipäeval välja teevad.“

Naeratasin.

„Jep. Ma mõtlesin pontšikuid minna õgima. Pole ammu neid saa...“ Ma ei lasknud tal lauset lõpetada.
„Suurepärane.“
Ülejäänud tee kõndisime vaikides, lootes ilmselt mõlemad, et kumbki meist rääkima hakkaks.

Otsustasin kohmetu vaikuse purustada: „Sa lähed vist üheteistkümnendasse, eks?“
„Kaheteistkümnendasse,“ parandas Kaarel, osutades näpuga pontšikubaari poole, mis eemalt juba paistis, “me jõuame kohe kohale.“
Noogutasin. Jah, mul oli kahju, et me hakkasime rahvarohkesse paika jõudma.

Kaarel oli mingil moel erilisem, kui teised. Tema rohelised silmad, mustad juuksed, mida ma lihtsalt sasida oleksin tahtnud ning need armsad huuled, mis kutsusid ennast suudlema. Kõik oleks olnud palju lihtsam, kui Kaarel ise oleks samuti gei olnud.

„Mitu sa tahad?“ küsis noormees minult, kui olime leti taha astunud. Järjekord ei olnud kuigi pikk ning ma otsustasin kiiresti teha.
„Kolm. Ja üks Sprite ka.“

Kaarel jõudis müüja juurde, kes meid tülpinult vahtis.
„Kuus pontšikut, üks pudel Sprite’i ja üks pudel Fantat,“ vuristas Kaarel kiirelt ning ma imestasin, et kassapidaja sellest kõigest aru sai.

„Toon lauda,“ vastas ta ainult ning siis olime jälle kahekesi.
Osutasin nurgalaua poole ning Kaarel noogutas innukalt pead. Ai kurja, see meenutas mulle päeva, mil ma kohtasin Andrest. Ja täpselt samal päeval otsustas ta mulle korvi anda, kui küsisin, kas tal on midagi selle vastu, kui ma ta huuli enda omadega käperdan.

„Ou, see kogu kupatus läks maksma 6.60. Vaata, et sa oma kõik kolm kuklikest ära sööd või ma sulle näitan.“ Kaarli hääles oli kuulda teeseldud viha. Ei olnud vähe inimesi, kes teadsid, et ma ei olnud kõige suurem magusafänn. Olgu, kolm sõõrikut, okei. Aga kui neid oli kuus võisin neist vabalt paar tükki alles jätta ja kurta, et kõht on täis.

Meie toidumoon saabus lauale ning ma võtsin näppude vahele esimese, rasvase sõõriku.
„Mm. Kui ea!“ lausus Kaarel, endal suu täis.
„Vennaraas, täis suuga ei sööda!“ Pahvatasin naerma.
„Ei räägita,“ parandasin end.

„Kuhu me jäimegi?“ küsis Kaarel ning meie ennine jututeema jätkus, olgugi, et Kaarel ei olnud eriti õnnelik, kuuldes, et teema käib kooli kohta.

For me? Thanks

Kui Kerdo isa abiellus Kaarli emaga, siis kas ei tee see neid mitte poolvendade asemel kasuvendadeks? Mulle jäi selline mulje, aga võib-olla sain ma valesti aru

Kes üldse oleks koolist rääkides õnnelik?

P.S. Ma ei tea, kas keegi on varem sinu tähelepanu sellele juhtinud, aga sa võiksid oma kasutajanimes oleva vea ära parandada, adminid saavad seda kindlasti teha. Kui see peaks tähendama mullinätsu, siis on õige "bubblegum", sest "cum" on selline sõna, mida vaevalt et keegi oma kasutajanimesse tahab

Ootan uut.

Jajaa, peakski parandama. Tean, et bubblegum, mitte bubblecum, aga kui enda nimes on sees c täht siis hakkadki seda igalepoole lisama.

Kasuvennad siis, aga ega Kerdo ei pea seda ju teadma Äkki ajas sassi.

Vau, siin kirjutatakse veel gei jutte. Ei, me gusta eks.

Ja cum on väga hea sõna!

Muidu jutt... ma väga tähelepanelikult ei lugenud. Sa võiks rohkem kirjeldada. Ja mitte nii kiirelt teha kõike. Ühesõnaga ma ei saanud eriti asjast aru, aga mul on praegu juhtmed koos ka, nii et jah.

Mulle meeldib see, et sa ei ole teinud ninnunännu juttu tüdruku ja poisi armumisest, mida meil siin foorumis on juba piisavalt ja tuleb juurde, (sinna sekka lisan ma ka end) vaid hoopis midagi muud, kuidagi teistsugust hoopis. See on muuseas pluss punkt jutule.

Vigade koha pealt siis nii palju, et ma toon ühe näite sinu jutust

"Vennaraas, täis suuga ei sööda!" pahvatasin naerma.

See on ainuke asi üldse, milles minul on õigus nuriseda, sest ma jagan otsekõnet eesti keeles ainukese asjana.

Igatahes ootan uut.

Mezilane, siin on veel gei jutte, so it's not the only one. :)

Esimene see igatahes on, mida mina loen.

Siis on sul tõesti võimalik eksida selle suhtes.

Mezilane: Nonii. Ma nüüd suundun siis siia vastama jälle. Meie klassijuhataja, kes ühtlasi on ka eesti keele filoloog rääkis meile, et saatelause võib olla ka väga erinev. Niiet meie õpetaja seletuse kohaselt (mis oli päris pikk ja mida ma siia ümber ei viitsi kirjutama hakata), on see otsekõne täiesti õige.
Jah, ninnunännu poiss-tüdruku lugudest ei ole mul küll veel koppa ees, aga noh, eks näis, kui kaua veel vastu pean.

Murtagh: Eijah, cum on nii hea sõna, et piinlik hakkab. Kirjeldused... Eks ma püüa, eks ma püüa.

Piinlik? Sul hakkab piinlik, kui sa räägid näiteks geiseksist, spermast ja orgasmist?

Ma loodan, et need sõnad mingi tabu pole siin, foorumis.

*scrollib oma tumblri dashi, mis on täis kõike, mis pole üldse viisakas*


Aaah, sa oled nii noor ka veel alles.

Aga jah... jah... pole piinlik midagi.

Jutust siis, mulle meeldib. Ta on teistsugune nagu Mezilane kirjutas, pole poiss ja tüdruk (mida ma ise fännan), kuid midagi teistsugune. Pakub huvi.

Murtagh: Ei, mitte nendest asjadest rääkides. Lihtsalt, natuke piinlik, et selline apsakas tuli sisse. Mullisperma pole väga levinud sõna või nii. Ja noh, olgem ausad, minu tumblri dashboard ei ole ka väga viisakas, aga ma ei reblogi neid ebaviisakaid asju :)

Emand: Väga tore, et meeldib. Üks lugeja siis juures jälle :) Ega jah, tahtsin proovida midagi teistsugust.

Palju õnne kasutajanime normaliseerimise puhul! 12-aastasel kanda tiitlit "bubblecum" on üsna retarded.

Kuna olen nii äge dipshoot, et tegin lugemise ajal märkmeid, topin need siia spoilerisse. Miks trükkida ümber, kui on olemas skänner. Also, loodan siiralt, et mu käekiri on nii loetav, nagu seda arvan olevat.

Spoiler:

Laevahukusurmamärkuse kohta veel nii palju, et minu jaoks on väärikas surm näiteks rüütellik surm. Laevahukus, kui mõelda Estonia, Titanicu, Britannicu ja teiste tuntumate aluste lõppudele, pole midagi väärikat. Inimesed uputatakse nagu kassipojad... Olgu, ehk kaitses Alender mõnda inimest, kes hiljem pääses, oma elu hinnaga, siis jah, on väärikas, aga kuni selle kohta pole täpsemat infot, jään oma praeguse arvamuse juurde.

Asjade rõhutamiseks pane need kaldkirja. Uuele reale löömine ainult hakib teksti. Minul näiteks oli raske lugeda, kui osa teksti oleks nagu eraldi lõikudeks jagatud, samas mõte jätkub... Täiesti eraldi algav uus lõik, mille vahel on üks/kaks rida, olenevalt eelnevast vormistusest, tähistab tavaliselt täiesti uue stseeni või päeva või mille iganes algust.

"Kellegist" puhul tegin mina endale nii selgeks, et "gi" on kõige viimane ja peale seda ei tule enam midagi. Erand on näiteks "kõigile" (esimene, mis pähe kargas, neid on kindlalt veel). "Kellegile-st" saab "kellelegi" jne.

Ka mina kipun oma sõnu välja mõtlema (võileivaprojektid ja mis mul kõik on), aga "unhetero" on väga niru inglise keel-eesti keel perverssus. Asenda see parem "ebaheteroga", on eestipärasem.

Minu palve on, et sa ei tooks oma vanust vabanduseks, et sa eelmainitut nii või naa ei teinud. Arusaadav, nii mõndagi grammatikaalast õpetatakse alles põhikooli lõpuklassides ja nende osas eksimine on täiesti enesestmõistetav, kui tausta ei tea. Kui vajad keelenõuandeid, kahtled mõnes asjas või mis iganes, siis meil on siin grammatikanohikuid ja -natse küllalt - mina, Prince Kirameki ja kõik ülejäänud, kelle kirjutisi ma lugeda jõudnud pole. Saada kirjakesi. Küsi. Me ei hammusta.

Last but not least:
Mind lugejaks kui selliseks pidada mõtet pole, teen lihtsalt oma iga...kuist ringkäiku ja sul on potentsiaali õigekirja osas, mis kohe silma hakkas, tähendab - on lootust. I'll be keeping an eye on you, you can be sure about that. :)

Jah, kasutajanimi on nüüd korras jälle.
Mm... Märkustest sain aru küll ja ma ei hakkagi oma vanust näiteks tooma. Laevahukk on minu jaoks selles mõttes väärikas surm, kui sa kujutad endale ette, kuidas Alender alla ei andnud jne. Seda pole küll kuskil kirjas ega midagi, aga mulle meeldib ette kujutada. Teeb asjad natukene paremaks. Ebahetero on ilmselt parem sõna, jah.

Eks ma küsi, eks ma küsi, kui väga vaja on. Ja noh, lõikude osas olen sinuga isegi nõus.
Paari viimase lause eest, tänan!

4.


Kaarel:

Istusin toolil ning liristasin ninaga. Võtsin laualt taskurätiku ning nuuskasin löristades sinna kõik oma nohu põhjustaja.
Ninas muutus asi kergemaks, aga minu sees mitte. Tunded Liisa vastu olid liiga suured, et minemata jätta, kuid siiski istusin seal laua taga telefon higiste sõrmede vahele pigistatud ning ootasin seda hetke, mil mu mõistuses kõik korda tiksub. Aeglaselt, aga õigesti.
Oigasin. Kurat! Valisin Liisa numbri ning panin märja mobiili endale kõrva vastu. Mu kõrvu kostus üks pikk tuut teise järel.
„Jah, Kaarel,“ kuulsin Liisa häält peale neljandat tuutu.
„Eh, tsau, Liisa. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et ma ei saa täna tulla. Mul on nohu ja ei tahaks sind nakatada,“ vuristasin kiirelt, kuid osavalt välja lause, mida ma mitu korda harjutanud olin.
„Okei. Pole hullu! Näeme siis mõni teine päev, tsau!“ Ja nii see kõne siis lõppeski. Ta ei andnud mulle võimalustki, et öelda talle tsau või nägemist. Lihtsalt pani toru ära.
Ohkasin taas. Kahtlesin väga, kas ma sellises elus üldse elada tahan. See oli nagu mingi film. Film, mille peategelane olin mina ning, mis oli film ainult tänu inimestele, kes mu ümber olid. Ja paraku ei olnud see film, milles ma elada tahtsin.
See ei olnud täiuslik. Selles filmis oli paar nüanssi, mis vajasid täiendamist. Mis karjusid abi järele ja, mis paraku ilma abita jäid.
Muigasin. Kui Kerdo oleks seda juttu kuulnud, oleks ta mu lihtsalt välja naernud. Võib-olla ainult naeratanud, paljastades oma säravad hambad ning tuues välja oma põselohud.
Ja mina, kes oli ilma põselohukesteta ja säravate hammasteta pidi seda lihtsalt pealt vaatama.

Mu mõtted hakkasid jooksma jälle seda rada pidi, mida nad jooksma pidid. Need kaldusid Kerdolt Liisale ning seejärel kõrvaltoale, kus toosama poiss praegu ennast valmis seadis. Valmis seadis, et klubisse minna.
Ma olin kindel, et ta lantis seal tüdrukuid, poetas paar suudlust nende põskedele ning viis nad siis kuskile, kus üksteist niiöelda „paremini tundma õppida“. Õnneks sellised asjad mind ei huvitanud. Veel.
Nuuskasin veelkord nina pabertaskurätiku sisse ning keerasin pöördtooli ukse poole, jäädes ootama. Ma ootasin minuteid enne, kui ukselink alla vajus ning Kerdo sisse astus.
„Kas nii on normaalne?“ küsis ta minult pisut vennaliku nõu ning astus lähemale.
„Ei. Sul on üks nööp valesti,“ laususin, jäädes silmitsema kohmakate sõrmedega kinni topitud nööbiauku. See nööp, mis praegu augus oli, kuulus ilmselt kaks nööpi allpool asuvale augule.
Kerdo naeratas: „Tegijal ikka juhtub.“ Nööbi viimaks kinni pannud, seisis Kerdo mu ees ning põrnitses mu nägu. Ta silmad liikusid aeglaselt mööda mu nägu sõrmedele, mida ma närvitsedes liigutasin.
„Jah. Nüüd on korras,“ laususin ning pöördusin tagasi laua poole. Mu süda tuksus kiiremini, kui iial varem ning ma olin kindel, et ma olin infarkti saamas.
„Kõik kombes?“ Kerdo seisatas mu laua juures ning libistas oma käe mu õlale.
„Jah, jah. Sa võid nüüd minna.“ Ma olin äkitselt vihane. Miks oli mu süda taguma hakanud? Miks olin ma ennast nii tundnud?
Kuulatasin, kuidas kõrvaltoa uks pauguga kinni vajus ning olin kindel, et Kerdo mind rohkem tülitama ei tulnud.

Kerdo:

Muigasin, kui Leemetit embasin. Leemet oli samasugune gei nagu minagi. Võib-olla oli mõistus teine ja välimus, aga me mõlemad olime geid.
„Tsau. Kas siseneme?“ küsis ta mult viisakalt.
„Eks ikka. Päris plass on seista geiklubi ees ja lihtsalt oodata,“ kostsin vastuseks ning Leemet avas ukse.
Sees käis paras möll. Igas nurgas oli näha suudlevaid paare ning tantsuplats oli täis mehi, kes üksteist ihaledes vaatasid.
Istusime Leemetiga leti äärde ning ma tellisin endal klaasitäie õlut. Polnud küll mu lemmik, kuid samas polnud asi ka halb.
Silmitsesin Leemetit pikalt ning märkasin temas täiesti tavalist meest, keda oleks võinud ka heteroks pidada. Pruunid silmad, täiuslik keha, pruunid juuksed. See oli täpselt see, mida naised tahtsid.
Kujutasin ette, kuidas naisteparv Leemeti kannul jookseb ning püüab autogrammi saada. Muhelesin.
„Tunned ennast juba vanemana ka?“ kostis mu kõrvu noormehe küsimus. Ta oli minust aasta noorem.
„Ei. Ma arvan, et enda jaoks olen ma alati näiteks kaheksateist.“
„Ahsoo. Tantsida tahad?“ küsis Leemet uuesti, jättes õhku ebameeldiva aura. Mulle ei meeldinud sugugi, kui teemad pooleli jäeti, kuid otsustasin noogutada.
Tõusime. Leemet tõmbas mind endale lähemale, jättes meie vahele vaid paar sentimeetrit. Seejärel võttis ta mu piha ümbert kinni ning ma sirutasin oma käed, et need tema kaela ümber asetada.
Leemeti käed liikusid mu tagumikule ning ma lükkasin need oma kätega tagasi seljale.
Asetasin oma pea nooruki õlale ning kuulatasin ta rahulikku hingamist. Polnud kahtlustki, et noormees oli must sisse võetud, sest ta hingamine muutus järjest kiiremaks. Leemeti süda tagus tugevamini, kui iial varem. Vähemalt nii mulle tundus.
„Tahad puhata? Su süda ei ole vist kõige rõõmsam, et sa siin minuga kallistad,“ otsustasin lausuda ning vedasin Leemeti leti juurde tagasi.
Mehe näol oli puhas pettumus, kui ta mu sõnu kuulis ning ta vastas: „Pigem on kõik vastupidi. Mu südameke on liiga rõõmus ning otsustas end mu kehast välja toksata, et sind paremini näha. Ma olen alati arvanud, et sinust õhkub seda aurat, mis ei lase mitte ühelgi organil rahulikult olla.“
Jah, selle lause mõte jäi isegi minule arusaamatuks. Naeratasin viisakalt ja noogutasin.

Leemet oli alati selline viisakas ja viks poiss olnud, aga vahepeal olid ka temal omad kiiksud. Näiteks püüdis ta igale ühele seda aurajama pähe ajada. Paraku ebaõnnestus see peaaegu alati ning vahel nägin teda sinise silmaga, sest ta oli suurtele kappidele halvast aurast pajatanud.
Ja nagu sellest vähe oleks. Leemetil oli väga halb komme keset tänavat peatuda ning sealseid mehi hakata sebima. Mitte ükski neist ei olnud enamjaolt homoseksuaalne ning Leemet pidi leppima grimassi ning sinise silmaga.
Mina olin noormeest tundnud aastaid. Ta oli minu jaoks nagu teine väikevend, kelle eest ma hoolitsema pidin ning, mis isegi vahetevahel õnnestus.
„Tahad veel tantsida?“ küsis Leemet mult taaskord ning ka seekord ei suutnud ma talle ära öelda, sest õigupoolest on vennaga tantsimine päris lõbus.

Leemet xD Iga kord, kui ma kuskil seda nime näen, tuleb mulle meelde "Ussisõnade" Leemet, kes oli arvestatav naistemees ja kelle õde oli abielus karuga

Kerdo on mõnusalt clueless - otsesed vihjed peaks ju ometi ära tundma - ja Kaarli nohu oli natuke ootamatu, kuidas saab järsku sellise nohu saada, kui see just allergia pole?

Ootan uut.

Kusjuures, mul meenub see Leemet, kes seal Rimi reklaamis oli. Nojah, eks need vihjed ole jah arusaadavad, aga Kaarel on selline ohmu vähe. Nohu tuli sellest väljas jalutamisest.

Oota uut jah, küll see varsti ka saabub.