I <3 U! / I love you! (jutt jätkub)

Ma ei arvestanud sellega, et geijuttude kirjutamine on nii raske. Seda osa kirjutasin terve eilse päeva ja terve tänase päeva, sest ma lihtsalt ei leidnud normaalseid sõnu ja muutsin tervet osa vähemalt kolm korda. Igatahes, see uus osa ja jagage kriitikat, võtan selle ilusti vastu ja õpin sellest nii mõndagi.

5.


Kerdo:

Mu hommik ei alanud just kõige paremini. Olin eelmisel õhtul koju saabunud taksoga ning pidin vastamisi olema Kaarliga, kes mulle etteheiteid tegi.
Mul hakkas temast tol hetkel täitsa kahju. Ilmselgelt oleksin ma pidanud jääma koju ja veetma tolle õhtu oma pere seltsis, kes seda väga igatses, kuid selle asemel olin ma läinud geiklubisse ja seal Leemetiga tantsinud.
Piinlik tunne tulvas üle kogu mu keha.
„Oh!“ ohkasin ning haarasin voodi kõrvalt oma püksid. Samuti arvas Kaarel, et ma olin joonud. Ei, otse vastupidi. Ma ei olnud tilkagi peale sidrunivee ja õlle sisse võtnud ning ta teadis seda. Olgu, õlle osas võis ta kahelda, aga sidrunivee osas kohe kindlasti mitte.
Jätsin ülakeha katmata ja suundusin alla kööki, kus kuulsin ema askeldamas. Ilmselt oli kell juba üksteist, sest emal oli veel hommikumantel seljas.
„Jõudsid hilja koju?“ otsustas ta mult küsida ning ma kehitasin õlgu.
„Ausalt öeldes ei vaadanud ma kella, kui jõudsin. Tähtsam oli lebosse saada,“ vastasin naeratades.
„Olgu,“ oli ta seekordne vastus.
„Kus Kaarel on?“ oli minu kord küsimust esitada.
„Ta läks juba ammu Simoniga välja. Lubas õhtul koju tulla.“

Muigasin. Simon oli Ameerikast Eestisse tulnud poiss. Ta oli Kaarli parim sõber ning nad olid koos pidevalt.
Põhimõtteliselt nagu mina ja Leemet. Raputasin pead. Ma ei tohtinud koguaeg geimõtteid mõelda. Esiteks, mul oli oma tüdruk, kes mind ootas. Võib siis öelda, et ma olin hoopis biseksuaalne.
Teiseks, polnud Kaarel gei ning seda oli väga kerge mõista. Talle meeldis Liisa ja see oli ilmselge, et ta tahtis koos olla Liisaga. Liisaga, mitte minu või Simoniga.
Ohe. Mõnikord oli mul kahju mõelda, et Kaarlist ei pruugi kunagi saada minusugust, kuid samas oli see kõik rõõmustav uudis. Et Kaarlit ei peeta mingiks väärakaks ja imelikuks. Heterona oli tal rohkem võimalusi.
„Millest sa mõtled?“ Tundsin ema kätt oma õlal ning lükkasin selle eemale.
„Ei millestki.“

Õigupoolest polnud Inge mu päris ema. Mu päris ema jättis mind maha, kui ma olin paari-aastane, jättes mu isa hooleks, kes oli paras ohmu.
Kuid samas mõjus Inge mulle nagu ema. Ta hoolitses minu eest, tundis muret mu käekäigu üle ning abistas mind, kui seda vaja oli.
Jah, seda sama ei saanud öelda mu isa, Oskari, kohta. Ma ei olegi kunagi aru saanud, mida Inge temas leidis. Ta ei osanud mind ega Kaarlit koolitöödes aidata. Ta ei osanud torusid korda teha, autot putitada.
Aga siiski oli ta minu isa.

Kuulsin ukse paukumist ning märkasin Kaarlit, kelle näolt peegeldus viha.
„Kurat! See kuradima Simon on pede, raisk!“ karjus ta üle terve köögi, andes mõista, kui väga ta omasooiharaid inimesi vihkab.
„Ou, mis toimub?“ küsisin ning lohistasin laua alt välja tooli, et Kaarel sellele istuda saaks. Osutasin näpuga toolile ning veendusin, et mamps oli minema läinud.
„Türa, see pederast kukkus mind ilastama! Oleksin ma seda teadnud, poleks ma temaga üldse suhtlemagi hakanud.“ Kaarli hääles oli tunda selget vihanooti. Polnud ka ime, poiss oli just pääsenud oma parima sõbra suudluste käest.
„Mulle tundub, et see ei ole eriti viisakas niimoodi selliste inimeste kohta öelda. Kuidagi... ebaviisakas, kas sa ei leia?“ Kaarel raputas pead.
„Kerdo, ma pääsesin just praegu enda täis ilastamise käest ja sa räägid mulle, kui ebaviisakas on pedesid nii kutsuda! Kerigu peesse!“ Viha ei lahtunud lähima poole tunni jooksul, kui püüdsin talle seletada, et ka geidel on õigused.

Tõepoolest, ma tundsin ka end puudutatuna. Polnud just kõige parem kuulda omaenda venna käest, kui nõmedad sellised inimesed nagu mina, on.
„Oh jumal küll! Ma arvan, et mul on vett vaja,“ lausus noormees lõpuks midagi, mis ei sisaldanud sõna „pede“.
Haarasin kapilt kruusi ning lasin kraanist sinna vett. Ulatasin tassi vennale ja ootasin rahunemist.
Mulle tundus, et ta hakkas tasapisi rahunema.
„Tead, tegelt päris naljakas mõelda, et sa meeldid kellelegi, kes on gei. Kuidagi teistmoodi tunne tekib,“ Kaarli hääl oli rõõmsam, kui varem.
„Pshh, hetk tagasi rääkisid sa küll teistmoodi. Hetk tagasi tundus mulle, et sa olid valmis terve maailma geid maha lööma ja isegi see poleks aidanud,“ laususin muiates. Miskipärast tundus see kõik nii koomiline.
„Ma olen valmis neid ikka veel maha lööma. Ole vait, mamps tuleb!“ sisistas Kaarel kiiresti, manades näole veenva naeratuse.

„Ma lähen tööle, poisid. Olge tublid ja... ärge palun midagi ära lõhkuge, te teate, et isa hakkab pahandama.“ Täpselt selline meie ema oligi. Ta kohtles meid nagu väikseid lapsi ja samas tundus mulle, et ta tegi õigesti.
„Kas sa rahunesid?“ küsisin nooruki käest, sasides ta juukseid.
„Ma usun küll. Sorri, et ma sellise möllu korraldasin. Õigupoolest oli Simonil õigus vähemalt üritada.“
Noogutasin ning uskusin, et Kaarli vihahoog oli selleks korraks möödunud.

Kaarel:

Hetkeks tundus mulle, et kogu see värk oli unenägu. Et Simon ei püüdnud mind suudelda, et Kerdo ei lohutanud mind. Kuid paraku oli see kõik tõeline.
Pidin endale tunnistama, et oleksin parema meelega läbi elanud suudlemisjama nii, et Kerdo oleks mind musitada üritanud.
Või noh... Ka sellele mõtlemine tähendas vist seda, et ma kaldusin pedelikkuse poole. Kahju. Oleksin eelistanud heterost inimese elu.

Kerdo nägemine tekitas mulle alati liblikad kõhtu. Ma tundsin alati seda imelikku ja salapärast tunnet, kui Kerdot nägin. Tunnet, mis ei tahtnud kaduda ja, mis samas ka mu sisse ei jäänud.
Tunnet, mida naised nimetavad armastuseks. Ma polegi päris täpselt kindel, milleks mehed seda nimetavad, aga see selleks.
Istusin laua taga ning jälgisin aknast mööduvaid pilvi. Mõni nägi välja täiesti eriline. Südamed, käpajäljed, kassid, koerad, kitsed, maasikad, vaarikad.
Põrnitsesin veel minuti ja lõpetasin. Igav, igav, igav.

Koolivaheaeg oleks võinud rutemini mööduda ning ma oleksin saanud jälle tavalise asjade kallale asuda.
Päh, nädal aega seda kevadvaheaega ei teinud mitte kunagi head. Mis mõttega teha koolivaheaeg täpselt enne suvevaheaega?! Milleks seda veel vaja on?
Olgu, suvevaheaeg ja talvevaheaeg. Jumala okei. Aga kui juurde tulevad sügisvaheaeg ja kevadvaheaeg... Mõttetu ju.
Üks on põhimõtteliselt kohe peale suvevaheaega ja teine on enne suvepausi. Nõme.
Jah, kogu see tekst viitab sellele, et minu arvamuse kohaselt on ainult kaks vaheaega jumala normaalsed. Aga see selleks.

Tõusin toolilt ning suundusin voodi poole, et ennast hetkeks pikali visata. Paraku jäi kogu see mõte ainult unistuseks, sest ukselink vajus alla ning mu tuppa ilmus Kerdo.
„On sul hetk aega või pean õhtuni ootama?“ Noogutasin peaga tooli poole ja Kerdo istus sinna.
Ta sinised silmad puurisid minusse justkui sügava augu enne, kui ta minuga rääkima hakkas: „Ma pean sulle midagi ütlema, Kaarel ja ma olen kindel, et sulle ei meeldi see ja värki, aga...“ Olin täiesti veendunud, et löön Kerdo kohe maha, kui ta rääkima ei hakka.
Pööritasin silmi ning laususin: „Räägi!“

Kerdo muigas. Ilmselt minu otsekohesuse pärast. „Asi on selles, et see, mida sa enne rääkisid puudutas mind väga. See tähendab, et,“ noormees kõhkles hetke,“ma olen ka gei.“
Ma võisin peaaegu, et tunda, kuidas nooruki süda kergusest õhemaks läks. Ka minu sees oli imeline tunne. Oleksin tahtnud püsti hüpata ja Kerdot kallistama kukkuda, aga paraku ma ei saanud. Või õigemini, ma ei suutnud. Mulle tundus, et see kõik, mida ta räägib võib mulle endale lihtsalt rohkem haiget teha.
Mu näole ilmus hetkega üllatusevarjund ning küsisin: „Ja miks sa sellest mulle rääkisid?“
„Sest sa oled mu vend ja ma arvasin, et sa pead sellest teadma,“ leidis ta koheselt ka vastuse.
„Olgu. Ma aksepteerin seda inimest, kes sa oled, aga... Aga ma ei usu, et ma suudan sind kohelda nii nagu enne.“
Kerdo raputas pead ning lahkus mu toast, sulgedes ukse enda järelt vaikse paugatusega.
Avasin Tumblrist pildi ning selleks juhtus olema pilt, mis teatas: „Ära kohtle inimesi teisiti, peale nende saladuste teada saamist.“

aktsepteerin*

Oh sa raks, kass on kotist väljas. See tähendab loodetavasti, et asjad saavad hakata edasi vasakule arenema

Kas sa mainisid mõnes varasemas osas ka, et Kerdol on tüdruk? Kui mainisid, siis on see mul kahe silma vahele jäänud.

Jutumärkides olev viimane lause on väga naljakas, see jätab mulje, nagu oleks inimeste teistmoodi kohtlemine enne nende saladuste teada saamist lubatud Parem oleks kirjutada "Ära kohtle inimesi pärast nende saladuste teada saamist teisiti", nii on mõte selgem.

Ma kirjutasin kuni põhikooli lõpuni "aktsepteerin" asemel "aksepteerin", kuna ma ei lugenud t-tähe selles sõnas kunagi välja, ja ma poleks seda viga ilma eelmise kommentaarita märganudki xD

Uut

Jaa, kass tuli tegelikult minu jaoks liiga vara kotist välja, aga juhtus nii, et ta tuli sealt praegu välja niietjah.
Vasakule arenemise suhtes pean veel mõtlema, aga loodan ise ka, et nii hakkab minema.

Mainisin Kerdo tüdrukut vist teises osas. Loe uuesti üle

Ja noh, see sõna... Eks need kirjavead on kärmed tulema.

Okei, ma lõpetan selle jutu ära, sest ma ei arvestanud, et geijuttude kirjutamine nii raske on. Võib-olla kunagi tuleb sama jutt teisel kujul, aga eks seda veel näe.

Okei

Nüüd ei saagi ma teada, millist rolli Kaspar selles jutus mängima pidi, sest ta tegutses ainult esimeses osas

Iga jutu kirjutamine on alguses raske, aga sellele võib mõelda kui omamoodi väljakutsele ja väljakutsed muudavad kirjutamise alati palju huvitavamaks

Hehehe. Kaspar oli tegelikult Kaarel Ma ajasin need nimed segamini ja ühel hetkel saigi Kasparist Kaarel.
No kui soovijaid on, siis võib edasi kirjutada ikka :)

Okei. Lühike osa, sest niinii mitu aega on möödas sellest, kui ma viimati kirjutasin. Heastan selle, aga see on lühike osa ja peate leppima. :)



6.

Kaarel:


Möödusid päevad ning minu ja Kerdo jutuajamisest oli möödas nädal. Üks päev siia-sinna.
Ma olin kindel, et varsti võis mu toauks lahti minna ning sinna võis astuda Kerdo ja rääkida mulle, et ta tegi ainult nalja, aga seda ei juhtunud.
See oleks ju kahju olnud. Salamisi tahtsin ma hoopis tema tuppa minna, talle kaela hüpata ja lausuda, kui hea meel mul on, et ta selline on, aga samas
oleks see olnud vale.

Ma ei tahtnud endale haiget teha. Kui Kerdo oleks öelnud, et ma talle ei meeldi, oleksin ma piinlikust tundnud. Kui Kerdo oleks öelnud, et ma tõepoolest meeldin talle, oleks see olnud vale, sest meie vahel ei oleks saanud midagi olla.
Ohkasin ning raputasin pead.

„Pagan,“ laususin iseendale ning vaatasin peeglisse. Ikka seesama mina. See mina, kes oli olnud paar päeva, nädalat, kuud tagasi. See Kaarel.
Võtsin oma tumerohelisest koolikotist välja matemaatikaõpiku ning hakkasin ülesandeid lahendama. Kuupjuur, ruutjuur, mida iganes.
Juhe jooksis kokku. Pean tunnistama, et kõigi nende tundide jooksul, mis ma reaalselt ka matemaatikatunnis kohal käisin, polnud ma õppinud mitte ühte ruutjuure arvutust ka.

Masendav. Milleks me üldse seda kõike vajame? Need arvud ei pruugi meile tulevikus mitte midagi öelda. Olgu, keemikutele, matemaatikutele, füüsikutele ja sellistele need loevad midagi, aga olgem ausad... Minusugune kolmeline ei saa iial matemaatikuks.
Minu unistuseks oli juba väiksest peale saada lauljaks. Mu lauluhääl oli üpris kena ning seda ütlesid ka teised.
Panin vaikselt käima Urmas Alendri plaadi ning ümisesin seda kaasa.

Järsult avanes mu toa uks ning mu seljatagune oli järsult asustatud.
„Tsau,“ kuulsin oma venna häält ning pöörasin oma pöördtooli ümber.
„Jah?“ vastasin küsivalt, hoides hääle kõrgena.
„Äkki lõpetaks selle? Sa pole minuga nädal aega rääkinud. Ainult viisakusavaldused ja neidki saab sõrmedel üles lugeda.“
„Mina pole süüdi. Sina oled see, kes minuga ei rääkinud.“ Otsustasin olla ülbe, kuigi teadsin, et tal oli õigus. Liigagi õigus.
„Oh jumal. Sa lubasid olla leppiv ja ma arvestasin sellega. Ühtäkki avastasin, et mu vend ei räägi minuga enam. Kaarel, sa lubasid mulle!“ Tundsin oma südames süümepiinu. Olin Kerdole tõepoolest lubanund ning lubadusi ei saa ju murda. Nii ei tohi. See teeb inimesele haiget.
„Oh issand! Olgu, ma lepin. Ma räägin, aga ma ei soovi ilmselt sellel teemal rääkida.“
Ma olin leppiv. Oma mõtetes ehk liiga leppiv.

Jah, ja nüüd see siis juhtus!

7.

Kerdo:
Ma käisin paar päeva tagasi tema toas. Käisin ta toas, sest ma tahtsin teda näha. Näha tema nägu, neid siiraid silmi ning teda ennast.
See oli raske. Ma ei soovinud sinna minna. Ma ei soovinud minna tema juurde ja teha nii nagu ma tegin. Aga ma tegin nii ja ma olin uhke, sest sedasi sain ma temaga jälle suhtlema hakata.

„Kerdo, pane pärast nõud masinasse! Mul on kiire!“ kostus alt hüüe ning seejärel ukse paugatus. Selge, ema polnud enam kodus.
Tõusin voodilt, ringutasin ning, kui olin veendunud, et ka Kaarel oli kuskile jõlkuma läinud, panin käima Depeche Mode’i plaadi. Üks mu lemmikutest.

Seda oli üle terve maja kuulda ning ma olin kindel, et ka kõrvalnaabrid kuulsid seda.
Lippasin pesuväel alla ja panin kohvivee keema. Seejärel võtsin kapist kruusi ja valasin keema läinud vee sinna. Olin eelnevalt sinna ka kohvipulbrit pannud.

Järsku tundsin ma selja taga kellegi pilku ning ennast ümber keerates leidsin poolunes Kaarli.
„Pagan! Ma arvasin, et sind ei ole kodus,“ laususin, samal ajal üles joostes, et muusikakeskus kinni panna.
„Nagu näha, siis olin ja ma olin väga mõnusa unenäo juures. Su halb muusikavalik segas mind!“ Ta oli vihane. Vihane ja kuri ja kurb ja pettunud.

„Ah jäta! Ma pole veel maininud sinu Alendri-armastust. Kui ta oleks elus, elaksite te miljonivaatega mereäärses majas ja teie vahel oleks võimas säde.“
Kaarli nägu oli ikka veel tõsine. Märkasin hetkeks muigevarju ta näol: „Haha, sa just tahtsid naerma hakata!“

„Ei tahtnud!“ ajas noormees tagasi. Muidugi ma teadsin, et mul oleks pidanud piinlik olema.
Lõin käega ja suundusin tagasi kööki, kus hakkasin nõusid pesumasinasse panema.

„Kas...?“ Vaatasin Kaarlile otsa.
„Kas sa saaksid midagi selga panna?“ lõpetas ta oma küsimuse ning ma naeratasin.
„Muidugi!“

Võtsin diivani pealt oma hommikumantli, mis eilsest päevast sinna oli jäänud ning tõmbasin selle endale ümber. Mugav ja pehme.
Kaarel istus nüüd diivanil ja vaatas Pokemoni. Ma ei teagi miks. Ilmselt oli tal igav.
„Väga... põnev valik,“ laususin ning hakkasin pannkooke valmistama.

Kaarel:
Kas teate, mis on hull? See, kui sa näed oma poolvenda, keda sa juhuslikult ka armastad, aluspesu väel mööda maja ringi tuigerdamas. Vot see on hull.

Kui ma hommikult ärkasin, olin ma enam kui kindel, et löön Kerdo maha. Kas ma seda ka tegin? Ei. Ta lihased võlusid mu ära.
Istusin diivanil ja vaatasin Pokemoni. Utoopiline multifilm. Reaalses elus ei oleks midagi sellist üldse võimalik. See seostub vist keemia või füüsikaga või matemaatikaga. Ei teagi, kunagi lugesin sellest kuskilt.

Kratsisin oma kaela ning tundsin järsku, kuidas Kerdo mu käest kinni haaras ning seejärel üle diivani minu ette hüppas.
„Miks sa nii teed?“ küsis ta, hambaid kokku surudes.
„Mida ma teen?“ küsisin vastuseks, jäädes noormeest üllatunult silmitsema.
„Miks sa paned mu kannatama? Miks sa oled nii kuradima ihaldusväärne?“ Kerdo lasi mu käest lahti ning tõmbus eemale. Ma tõesti meeldisin talle?
Meeldisin inimesele, keda ma armastan.

„Ihaldus... ihaldusväärne?“ oli järgmise küsimuse kord, mis seekord tuli minu suust.
„Jah, just nimelt. Kaarel, sa... sa meeldid mulle ja, palun, kui sa pole minusugune, siis ma lahkun, aga kui oled, siis ütle seda mulle, palun!“ Noormehe silmis oli näha valu ja anumist.

„Kerdo, sa ju tead, et nii ei saa. Me oleme vennad,“ Kerdo ei lasknud mul lauset lõpetada.
„Poolvennad. Me ei ole ju veresuguluses, ega?“ Ta oli leidnud tabava vastuse.
„Aga... Olgu, mul ei ole rohkem vabandusi.“ Hetk hiljem oli mu lõug Kerdo peopesas ning mu huuled puutusid tema omadega kokku.

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Ja nüüd siis pildid teile ka:



-See on Kerdo


-Ja see on Kaarel