Teine Dimensioon: Saladuslik kool [5/...]

Eino mind ja minu järjekordset uut juttu. Ma olen seda kirjutanud päris palju. Tervelt kaks ja pool osa ja ma ei suutnud end kuidagi tagasihoida ning ma panen ikkagi selle osa siia üles. Ega ma muud ei oskagi veel siis öelda, kui sellel peaks ilmuma kolm "raamatut" antud hetkel.

Tegemist on väga tüüpilise algusesega ja väga tüüpilise esimese osaga. Veel siis lisaks, et kõik sugune kriitika on tere tulnud. Kui midagi ei meeldi, anna teada




PROLOOG

Mõnikord,“ lausus naine pehmel ja malbel häälel enda pisitütrele, kes magas hällis kaks pisikest kätt lokkis kastanpruunides lühikestes juustes, „tuleb teha valusaid valikuid meile mõlemale, aga ma tean, et sa oled kaitstud, see teeb mu südamekannatuse kergemaks.“

Ta vaatas enda last, kes hoolimata magamisest, paistis olevalt häiritud, ta siples unes ja hingas raskelt ja aeglaselt. Naine pani lapsele teki peale ja pisitüdruku pisikesed käed tõmbasid selle eemale. Naine naeratas tüdruku õrnade näojoontega näkku ja pani teki kangekaelselt tagasi peale. Ta paitas tüdruku põske ja surus lapse laubale viimast korda oma huuled.

Seejärel tegi ta käega õhus ringi ja ilmus lilla auk, mis tundus tõmbavat iga lähedast eset. Naine kohendas enda sidrunitooni kleiti, pani peale pintsaku ja kõndis kindlalt edasi, ta jäi lilla augu ette seisma heitis ühe pilgu tüdrukule ja tema põsele langes üksik pisar.

„Emme armastab sind igavesti, Madelaine,“ lausus naine, pühkis näolt pisara ja astus kahe jalaga kindlalt auku.
Lilla auk imes ta sisse ja kadus täpselt selleks hetkeks kui uks pauguga lahti läks ja kaks tuletõrjujat sisse läksid ja leidsid sealt äsjaärganud nutva tüdrukutirtsu hällist.

---

Hästi lühike eksole? Luban, et panen esimese osa täna üles ka veel, kui lugejaid ikka on.

Mina olen lugeja!!! Kindlalt, sest mulle meeldis see algus väga.

Aga üks pisike viga:
"Emme armastab sind igavesti, Madelaine," lausus naine... Madelaine on siin see üte.

Muidu ootaks uut.

Alice: Väga tore, et sulle meeldib
Lähen ja parandan kohe ära.
Täna õhtul panen üles

Mulle meeldib ka hetkel.

Jään uut ootama. :)

I PEATÜKK

Sõitsime mööda kruusateed ja tundus, et isa sõitis meelega igasse teel olevasse auku nii, et punane, hiiglaslik auto põrkas kogu aeg üles alla ja tekitas minule meeletu sabakondivalu. Tundus, et teised pereliikmed sellest eriti ei hoolinud, sest Steffy, minu noorem õde ei teinud sellest väljagi ja laulis titehäälega lastelaule, Jane talle viisi ette ümisedes. Connor, aga oli vajunud taas oma musta auku ja kirjutas järjekordset magedat kirja onule, kellega ta sai paremini läbi kui kellegi teisega selles perekonnas. Joseph mängis Connori telefoniga ja mina, mina tegelesin aknast välja vaatamisega ja ema mõttetute kaebluste üle selle tee kohta.
Tahtsin emale öelda, et ta lõpetaks, ega siis augud ära ei haihtu kui ta kaebleb, ostku siis kruusa ja toppigu üks haaval ise need augud kive täis kui talle see nii väga pinda käis. Muidugi, ema kaebleb ka selle üle kui Joseph ilmub õhtul lasteaiast koju, endal riided porised ja mustemad kui keegi meie perest üldse seda teha suudab. Ema läheb kohe närvi ja hakkab kaeblema või kui tal halvem tuju juba oli siis karjuma.
Hea, et isa veel normaalne on, kui teda üldse normaalseks nimetada saab, tema on ju töönarkomaan nii, et kui me temast enne kümmet midagi kuuleme siis on see ime, sest ega ta ennast tavaliselt enne kella 12 ei näita. Isa aga ajab kõik enda töö süüks, sest kunstnik peab oma maalid õigeks ajaks valmis saama. Tal on iga näituse ajaks neid rohkem kui vaja on!
Ema on aga raamatupidaja. Tema pärast pidimegi vanast elukohast lahkuma, sest tal sai vanast töökohast kõrini ja isa sai oma maale sama hästi Glanfieldis maalida kui kusagil mujal, pealegi sai ema siin sekretärina tööd. Ta naudib seda kaelamurdvat kontoritööd sama palju kui ta hoolib oma lastest, eriti pisikesest Steffyst ja Jospehist, sest punapäine Steffy võlus iga inimese siira naeratusega ära, samas kui Joseph oli oma vanuse kohta ülimalt tark.
Vaatasin aknast välja, isa peatas järsult auto nii, et auto põrandal olevad viimased kastid, kotid ja igasugune pudipadi liikus ette poole ja isa keeras kõrvaltänavasse, kus olid hullemad augud kui eelmisel teel. Nüüd põrkus auto iga sekundi tagant üles alla ja tiheda metsa asemel ilumusid hooned neid oli nii suuri kui ka väikeseid ja ka kortermajad, enamik neist koledad ja tuhmid.
Isa keeras uuesti, seekord paremale ja seejärel kohe vasakule. Aukudega tee oli muutunud asfaltteeks ja auto liugles mööda seda teed kuni pöörasime valge, suure veranda ja rõduga maja ette. Tee oli kruusakillustikune ja isa peatas auto otse maja ees.
Ema hüppas autost välja, vigises veidikene kontide valu pärast ning tõttas ust avama. Väljusin autost, jättes teistele ukse lahti, tirisin sealt oma hiiglasliku koti ära ning kõndisin pagasniku juurde, kust isa kaste ja kohvreid (iga ühel üks) maha laadis. Haarasin sealt enda, ühe suurima nendest, tavalist musta kohvri. Kaalusin korraks talle appi jäämist, kuid astusin ühe astmega verandale. Iga sammu tagant kuulsin kriuksuvat heli nagu uks kääksuks.
Puudutasin kassikullast uksenuppu ja lükkasin pruuni, puidust ukse lahti. Astusin otsekui kööki, elutuppa. Minust vasakul oli koorekarva sein ja seal tiksus rooma numbritega kell, selle all oli aga kummut, keskel valge laudlina peal vaasis kevadised nartsissid, kummuti uksepooles ääres olid üks pisikene korv, seal oli ema hiiglaslik võtmekimp. Oletasin, et sahtlites olid meie kindad, sallid, mütsid ja muu selline kola. Paremal pool oli klaasuks, mis hiilgas puhtusest. Oletasin, et see on juba esimese nädalaga oma ilu kaotanud.
Kõndisin edasi ja piilusin kööki, hele köögimööbel kadus pappkastide taha nagu ka elutuba, mis oli neid täis nii, et uut plasmatelerit polnud kastide ja kottide varjust nähagi. Kõndisin kohvreid taga vedades üles ja leidsin pika koridori lõpust aknalaual istuva ema, hinnalise vaasi tükid põrandal, purunenud pappkasti tükid sealsamas. Ta nuttis.
„Vaata, mis juhtus? Järgmine kord paki see paremini ära, Hannah!“ karjus ta minu poole ja kõndis minu poole, ta tuiskas trepist alla, jättes mind kildudega üksi. See oli ebaõiglane, sest mina isegi ei olnud seda pakkinud, seda tegi tema ise, aga muidugi tema ei ole kunagi milleski süüdi ja kogu süü langeb minu sülle.
Hammustasin keelt ja mõtlesin milline neist seitsmest uksest minu on. Avasin iga ukse, esimene oli ilmselgelt Steffy oma, selle seinad olid roosad ja seal oli tüdruku hiiglaslik valge jänes Flupsy, teine oli vanemate oma, seal oli suur madratsita, kahekohaline voodi, kolmas oli, kas Connori või Josephi oma, teisel pool oli esimene kollane, see oli Jane'i oma, sest tema palus kollaseid seinu, minu oma pidi olema järelikult teiselt poolt kõige äärmine. Üks uks oli veel, aga see oli ülemise korruse vannituba.
Astusin tuppa ja vaatasin tühja mööblit ja ukse juures olevaid pappkaste, jätsin kohvri oma riietega seljataha ja minu pilku köitis suur aken, millel olid sinakad triibutatud kardinad. Tõmbasin sõrmedega läbi kardina ja tundsin sõrmede all tugevat paksu materjali. Aken oli nii suur, et ma arvasin, et see on pääse rõdule, kui see poleks olnud vaatega tagaaeda.
„Ilus, mis?“ küsis ema, nägu nutmisest punane. Ta tundus jälle rõõmsameelne, veidi nukker, aga ikkagi rõõmsam. Ta võttis mu õlgadest ettevaatlikult kinni ja keerutas mind toas ringi. Toa ühel seinal oli tumedast pildiraami äärtega pilt minust, see sobis kokku hallika seinaga ja tegemist oli üllatavalt ilusa toaga, välja arvatud mööbli paigutus.
Ema paistis mossitavat, et ma midagi ei öelnud ja lahkus toast jättes mind kastide juurde üksi. Tema tujud on viimasel ajal muutlikud, mina püsin endiselt sõbralik, aga pahur, samas kui tema ühel hetkel kilkab rõõmust nagu laps, järgmisel hetkel aga on aga raevus.
Viskasin kriiskavoranži värvi jope akna äärde, tolmu sisse ja liigutasin käsi. Kaste oli nii palju ja mööbel kokku surutud ja minu selja taga olev sein oli täiesti tühi. Tirisin heledast puidust laua ähkides ja puhkides akna äärde nii, et kui paksud kardinad eest lükata siis paistab päike otse laua poole. Kujutlesin ennast juba seal laua taga, süles minu armas sülearvuti, mis oli küll vana ja aeglane, kuid sellegi poolest varustatud kõige paremate programmidega. Mõtlesin, et viskaks õige jalad laua peale ja tegeleks lahtipakkimisega homme.
Minu pisikesed lootused, homsele pakkimisele lõhkus isa, kes tuli sisse, mossis näoga.
„Millal sina lahtipakkimisega, kavatsed algust teha?“ küsis ta. Talle ei meeldinud, kui ma asjad homse peale lükkasin, aga mida mul siin kolkakohas üldse teha on? Ma alles jõudsin siia ja ma olen kurnatud sellest nõmedast kuue tunnisest autosõidust mingi nõmeda üles alla hüppava autoga.
„Homme,“ vastasin talle pahuralt.
„Kuidas oleks tänasega?“ küsis ta oma pakse musti kulme minu poole kergitades. Mul pole mingit šansi seda homse peale lükata, sest tema vaatab mind hakkakohelahtipakkima näoga.
Loobun ja noogutan siis. Lootused purustatuna asusin uuesti mööblit liigutama.


Jõudsin vaevalt kella kuueks valmis kui ema uuesti sisse tuli. Tal oli käes papptaldrik roaga, mis haises nagu roiskunud kala ja kapsas koos. Välja nägi see selline nagu oleks see mitu aastat kuskil varuks olnud. Ta ei vaadanud minu poole jättis lihtsalt toidu ukse kõrvale koos kahvli ja noaga. Minul polnud seda kavas puudutadagi.
Võtsin toidu ja panin selle lauale, mul polnud prügikasti veel, nii, et ära visata ma seda ei saanud. Vaatasin toitu paluva näoga, justkui toit oskaks rääkida, kuid kuna toit ei oska rääkida siis ei saanud ma sealt ka mingit vastust. Panin enda kastanpruunid lokid patsi ja jäin seda käed puusas vaatama. Lõpuks panin selle lihtsalt lauasahtlisse.
Alustasin lahtipakkimisega ja alustasin esimest kastist, mis minule kõige lähemal oli. Pappkastis oli pisikestes karpides, ja korvides igasugune pudipadi. Tõstsin need lihtsalt välja ja torutasin huuli. Mul polnud õrna aimu ka kuhu neid panna. Vaatasin nende sisu läbi, seal oli igasugust kraami, üksikud sõrmused, käevõrud, mõned patsikummid, kustukummid ja veel selliseid asju, mille nime ma isegi ei teadnud. Viskasin pappkasti tagasi mõned koledamad patsikummid ning käevõrud ja sõrmused, mida ma poleks enam selles elus kandnud, mida ma olegi kandnud.
Sisu vähenes ja ma viskasin kasti lõpuks ära, ka asjad, mille nime ma ei teadnud. Kui mul polnud neid varem vaja läinud siis homme leiavad ka nemad oma koha minu uues „prügikastis“.
Kui olin asjade sorteerimisega ühele poole saanud panin voodile ära lina, tekile tekikoti ja padjale padjapüüri. Seejärel tõmbasin riided aluspesuni ära. Ma olin väsinud. Panin akendele ette kardinad ja läksin magama, kuid und ei tulnud, sest kõrval toas, mis oli ilmselgelt Josephi oma tülitses poiss Steffyga mingi mänguasja pärast ja Connori toast tulev muusika oli kuulda kilomeetrite kaugusele. Vähkresin voodis ligi kaks tundi kuni lõpuks silmalaod nii raskeks muutusid, et ma magama jäin.


Ärkamine on maailma raskem tegevus üldse, eriti kui seda teeb sinu väike õde Steffy, kes tahtis, et sa temaga „barbidega“ mängiksid. Saatsin ta algul kuu peale, aga kui ta tuli tagasi ja ütles, et emme käskis, pidin ma järgi jätma. Niisiis ma lonkisin jalgu järgi vedades kohvrini ja panin selga tumesinise V kaelusega kleidi ja kõndisin Steffy roosasse maailma.
„Sina võid Bessega mängida,“ ütles ta Jane'ile, kes mängis hea meelega koos Steffyga. Mina olen õe rollis väga läbikukkunud, mis on hea uudis, sest üldiselt mind siis ei kamandata nendega tegelema.
„Okei, Jane mängi minu nukuga ja mina lähen magama tagasi,“ laususin unise häälega Jane'i paksudele mustadele sirgetele juustele ja kõndisin toast välja aga muidugi pidi keegi minu une plaani rikkuma.
„Ei lähe sa kuhugi,“ lausus ema viha toon hääles, „sa lähed oma tuppa, pakid asjad lahti ning siis lähed koos isaga kohalikule turule.“ Loogiline, teen oma teisel päeval linnas kõikide ees margi maha kui ma mingi kapsapeaga mööda turgu isa otsin. Super!
„Asjade lahti pakkimine jah, isaga turule minemine ei,“ porisesin emale. Sorry, aga ta üldse ei mõju minule, pealegi teadsin ma, et ta ei tule end peale ka sundima, aga tundus, et ema oli õige vihases tujus. Ega loomulikult kui Jane suudab teha sadat asja korraga siis pean mina ka kõike tegema suutma ilma vastu vaidlemata. Ma vihkan, et ta võrdles mind Jane'iga, see tekitas minu alati tunde, et ma ei ole midagi väärt.
„Hea küll,“ andsin alla, „aga, ainult juhul kui sa suurendad minu selle nädala taskuraha.“
Ema vaatas mind sellise näoga nagu oleksin palunud tema käest, et ta end maha laseks, mis oleks ka muidugi tore, aga minu taskuraha oli niigi väike, et kui ma seda varakult kõrvale ei pane siis mõne ilusa ja uue riideesemega, mida ema minule osta ei taha võin ma adios amigos ette öelda.
„Kui palju?“ küsis ta mõtliku häälega. Mõtlesin hetkeks järele. Kui ta suurendaks seda 5 dollari võrra poleks see ka paha. Sest juhuslikult saan mina ainult 2 dollarit nädalas, kuna meie pere on suur ja lapsed tahavad mänguasju on neil suurem ja ajapikku läheb väiksemaks, nii, et nad saavad aina vähem neid osta. Kust selline loogika emal tuleb, mina ei tea. Mõnikord mõtlen, kuidas ta sai raamatupidaja olla.
„Viie dollari võrra,“ vastan talle.
„Kolm.“
„Neli.“
„Kaks,“ lausub tema. No tore.
„Okei, kolm,“ vastasin ma porisedes ja lõime käed kokku. Kui aga Connor sellest haisu ninna saab siis ema peab jooksma nii, kuidas jalad võtavad. Jäin enda imekenas ja üliuues kleidis lihtsalt koridori seisma kui ema minema kõndis. Õigemini trampis, vihane, sest tema tütar oskab kaubelda, oli minu esimene mõte.
Kõndisin siis enda tuppa tagasi ja sulgesin ukse. Jälle üksi, koos kastidega, mis vajasid hädasti vajasid lahti pakkimist, aga üldse ei viitsinud, tahtsin hoopis tegemata voodisse, sooja teki alla minna ja sinna terveks päevaks jääda.
Lükkasin paksud kardinad eest ja tuba täitus päikese sillerdava valgusega ning miski ütles mulle, et see on üks väheseid päevi sellel aastal kui päike särab. Kirvevärvilised lehed langesid ja pidin tõdema, et varsti hakkab kool. See saab olema üks raskemaid kooliaastaid.

Nii, vead:

*Sisu muutus väiksemaks ja... Sisu vähenes oleks õigem öelda. :)
*Jälle üte: ...PAKI PAREMINI ÄRA, HANNAH!" karjus ema minu poole.
*...kassikullast uksenuppu. Okei, see oli näpukas. Ma lihtsalt norisin.
*Tema tujud on viimasel ajal muutlikud, mina püsin endiselt ma olen sõbralik, aga pahur aga ühel hetkel tema kilkab rõõmust nagu laps, aga järgmisel hetkel on raevus. Mis segane lause see veel oli?
*...sinised tiirutatud kardinad. Tiirutatud? Sa mõtlesid arvatavasti triibutatud või triipudega.

Ning paljudes kohtades oleks võinud ümber sõnastada, et oleks loogilisem. Aga pärast kõike seda kriitikat, ütlen ühe positiivse asja...
Mõnus pikk osa oli ja mulle meeldib. Uut! :)

:O

Ma pean ikka uuesti oma osasi üle lugema. Ilmselgelt on see minu segane lause on minu tüüpiline kirjutamine, mõte jookseb kirjutades juba uuele mõttele. Okei, ma ei õigusta ennast

Nii palju näpukaid :O, ma olen šokeeritud! Ma olen... ma puterdan siin juba.

Tore, et sulle meeldib, aga uut ei pane ma enne üles kui kolmas valmis on, mis juhtub arvatavasti homme kui mul täna öösel vaim peale tuleb, nimelt läks mul eile kell kaks öösel uni ära ja ma hakkasin selle asemel kirjutama. Hommikul lugedes leidsin, aga nii ebaloomuliku teksti, et see läks kõik metsa ja lõpuks kirjutasin uuesti ja välja tuli umbes samasugune tekst, aga ainuke vahe oli see, et nüüd oli kirjeldusi rohkem.

Ma olen nüüd juba enda üle vihane, et ma seda osa üle ei lugenud ja vigu ei parandanud, muidugi saavad need osad kiirelt parandatud ja kirjavead pole minu tugevaim külg kah just ja eesti keelest aru saamine jäi kuuenda klassi lõppu, sest seitsmendas meie õpetaja meid põhimõtteliselt ei õpetanudki. Jälle ma süüdistan teisi

Aitäh sulle :)

Vabandan, et ma nii suur kritiseeria olen. Aga jutt meeldib mulle väga, ja ma ootan niiväga uut. Pealegi on see "Kui-kuskile-ei-mahu" kaustas, nii et ma ei tea, mis sorti lugu sellest tuleb.

Ega mina ka täpselt ei tea, natuke põnevust, armastust, fantaasiat oskan lubada:)

Alice, võid minu kallal võtta nii palju kui süda lustib, sest ma ei lugenud seda osa üle.

II PEATÜKK

Kõndisin mööda linna kohalikku turgu, käes kilekott tomatiga ja teises käes astrid, mida oli isa palunud minul osta emale. Milles point seisnes, aru ma ei saanud, sest paps ei palu minul tavaliselt lilli osta, ta valib neid ise emale, sest kui mina neid valin ütleb ta, et oli ka ilusamaid. Selle linna hiiglaslikult turult on peavõimatu leida enda isa nagu ta mulle ütles, kurgileti juurest, aga neid on pea igas putkas, miks pidi ta nii taha minema?
Porisesin mõtetes tema üle, ainult minu isa oskab õhtu haihtuda ning siis kui sinul juba täiesti villand saab välja ilmuda ja öelda, et ta läks seda, seda ja seda veel otsima. Ma vihkasin vanematega poes käimist, kartsin end häbistada, pealegi on ju minu esimene päev linnas, kohalikega, kus kõik paistsid kõikki tundvat. Ainult mind vaadati kulm kortsus ja mul oli kõva kahtlus, et ma teadsin millest nad räägivad, linnast tuli järjekordne tibi siia elama. Tore. Vähemalt osa linnast nüüd teab mind.
Märkasin isa ühest pea viimasest putkast, olin juba pead kaotamas ja ebareaalseid mõtteid mõtlemas tema röövimisest ja minu maha jätmisest ja ühesõnaga, kõigest jaburusest, mis temaga ilmselgelt mitte kunagi ei juhtu.
„Siin sa oledki,“ porises ta, ühes käes kilekott kurkidega, „miks sul nii kaua aega läks?“
„Sellepärast, et igal pool müüdi kurke ja ma ei leidnud sind. Järgmine kord hoiata ette kui sa kavatsed minna põhimõtteliselt viimasesse putkase,“ porisesin papsi sinisele T-särgile vastu. Paps mühatas, rapsas minu käest astrid ning kõmpis turuparkla poole, astudes peaaegu igasse auku, mis turuplatsi asfaldil oli. Mida ma nüüd valesti tegin?
Kõndisime vaikides autoni, mina isast paar meetrit tagapool lonkimas. Jälle see pahurus, okei, mina olen ka pahur mõnikord, aga see olen mina ju. Pealegi tundub, et miskipärast terve mu pere mind ei salli.
Jõudsime parklani ja panime asjad taha, vähemalt ei jõudnud ma end häbistada täna. Istusin isa kõrvale ette, viis minutit sõitu ja ma olen siis kodus. Keegi noortest polnud mind näinud, tore. Sättisin end mugavalt autoistmele istuma ja kinnitasin turvavöö.
Isa istus pahuralt autosse ja käivitas auto. Me sõitsime mööda peateed ja ma märkasin neid samu kõrgeid hooneid. Esimene oli hotell, ainukene ilmselt, mida tõesti saab hotelliks kutsuda ja selle kõrval aga oli kaubamaja. Teisel pool teed oli kool ja lasteaed kõrvuti. Mõlemad majad olid tuhmhallid ja masendavad. Loodetavasti on see ikka jagatud keskkooliks, algkooliks ja põhikooliks, sest sellisesse, pealtnäha väikesesse hoonesse küll kõik õpilased ära ei mahu. Isa keeras vasakule, ees pool keerasid tänavad kogu aeg kõrvale, aga otse läks ainult üks tee, garaažideni. Loodetavasti mina sinna kanti ei satu.
Isa keeras uuesti vasakule ning peatas auto kodu ees. Väljusin sealt suure rutuga ja jooksin kiirelt mööda Connorist, kes istus nukralt trepil, kõrvaklapid peas ja kuulas mingit järjekordset kärts pauku.
Tormasin, nagu ajaks mind taga moskiitod või lausa lõvi ning niipea kui olin enda jalanõud korralikult jalanõuderestile asetanud, kadusin enda tuppa ning viskusin mugavale kotttoolile teisel pool hiiglasliku akent ja toksisin varbaga klaasi.
Ma ei tea, miks, aga ma ei salli enam oma perekonda, nad on nii vastikud. Steffy on ärahellitatud, Joseph käitub oma ea kohta väga lapsikult, Jane teeskleb, et on ema, Connor on mingi emo kogu aeg, emal on need nõmedad tujumuutused, isa on kogu aeg pahur. See ei ole normaalne perekond. Ma olin vihane.
„Hannah,“ lausus mu ema ma-olen-väga-mures häälega ning koputamata tuppa tulles, „mis viga on?“
Ma tõsiselt pean sellele uksele luku hankima. Oma probleemidest ma temaga küll midagi ei arutaks, heal juhul msni kaudu mõne vana sõbrannaga, aga mitte temaga.
„Midagi,“ pomisesin tüdinenult. Ema on ema, ta võib ju teeselda, et on mures, kuid minu mured on tal tavaliselt tunni aja pärast unustatud ja oma kallist aega ma ei taha tema peale küll raisata.
Ta pani midagi laua peale ja lahkus toast, jättes puitukse enda järelt praokile. Tõmbasin ninaga õhku ning minu ninna jõudis vaarikatee mõnus lõhn. Nautisin õhku veel pikka aega, enne kui otsustasin minna ja võtta laualt teeklaas ja kogu aurav ja kuum tee ära juua. Tee oli minu lemmiktassis, mustas, valgete lilledega, alt plastiliinine, sest olin kunagi mänginud köögilaual plastiliiniga ning tahtsin teha inimese nägu ja vajutasin selle plastiliini ja PVA - liimi segusse, miks ma sinna pva liimi olin pannud, seda mina enam ei mäleta.
Kui olin tee ära joonud vaatasin igatsevalt korrektselt voodi poole, millele oli suvaliselt voodikate peale visatud ja pool voodit oli kaetud erinevate patjadega, sest ma armastasin lugeda. Voodi ees olid mõned hiiglaslikud kastid, mida ma polnud jõudnud veel lahti pakkida, nendes olid raamatud.
Avasin kastid ja leidsin sealt suvaliselt sisse loobitud raamatuid ning panin neid järjest raamaturiiulile ning ühe kasti peal olid igasugused kooli jaoks vajalikud asjad, vihikud, paberid, pastakad. Kõik kastid oli kiirelt lahti pakitud ning tumeda mööbliga tuba oli nüüd täis asju. Ema oli ka maha pannud vikerkaare värvidega, ringi kujulise narmastega vaiba. See oli küll kulunud, kuid seda ka selle pärast, et ma istusin selle peal väikesena kogu aeg ja mängisin nukkudega.
Vahetasin riided ära, sest kleit, mis oli saanud täna tolmuseks ning käinud linnas, tahtis kohe kindlast minna pesukorvi. Panin selga mugavad teksariidest lühikesed püksid ning enda ainukese maika, mis oli musta värvi. Kammisin enda kastanpruuni lokkis juukseid. Minu peres olid minul ainukesena pruunid juuksed, Jane'il olid mustad juuksed, Connoril ja isal samuti, kuid Connoril olid need lokkis nagu emal. Ema oli punapea, Steffy oli ka punapea, Josephil on midagi nende värvide vahepealset.
Panin juuksed suvalisse sassis krunni, vaatasin veidikene enda kapis ringi, kus olid enamik minu kingi, ainult need, millega ma tihedalt käisin olid all ja neil oli veel lisaomadusigi ajaga tulnud.
Leidsin seal plätad, mida kasutasin tavaliselt siis kui me ujulasse läksime ja torkasin need varvaste otsa ja sammusin oma toast välja, alla kööki. Tuhlasin kõik kapid läbi kuni leidsin lõpuks taldriku, noa, saia, või, juustu ja singi ning tegin endale maitsva võileiva. Kolme ampsu pärast oli võileib tühi ja ma jäin uudishimulikult majas ringi vaatama. Kedagi ei paistnud olevat toas nii, et ma otsisin mööda maja taga maja taha viivat ust kuni leidsin selle elutoast.
Maja tagune oli ühesõnaga kole, tundus, et muru kaob varsti võsaks ära ning närbunud aialilled oleks justkui meelega kuivama jäätud. Aias oli küllaltki vana kiik, mis kääksus, Steffy istus selle peal ja kiikus, ema korjas närbunud lillede vahelt ära umbrohtu, isa vestles naabrimehega ja tutvustas oma perekonda, Joseph oli välja toonud kõik oma autod ning mängis nendega, Jane istus aiatoolil ja luges parasjagu mingisugust kopitanud vana raamatut, Connorit polnud näha.
Kõndisin Jane'i juurde. Tüdruk oli 100% süvenenud raamatusse, mille nimi paistis olevat Jane Eyre. Ta hoidis ühe käega raamatut kinni teisega sõi aga küpsiseid. Istusin verandale, toetades jalad ettevaatlikult märja muru peale. Ema märkas mind ja kõndis minu poole ja mul tõusis klomp kurku, ta viskas oma mullased aiakindad minu puhaste riiete sülle.
„Rohi aed ära ja tõmba need närtsinud lilled välja,“ nähvatas ta mulle. Okei, mida ma nüüd tegin? Panin kindad kätte ja läksin ettevaatlikult peenra juurde, õnneks oli ema üle poole ära teinud nii, et minul jäi tööd väheks.
Kui olin kõik isegi närtsinud lilled kollasesse ämbrisse visanud pöördusin ma ema poole, kes istus Jane kõrval teisel aiatoolil ja luges järjekordset armastusromaani. Ta lausa armastab neid. Õnneks või kahjuks on ainult Jane meie peres järgmine, kes armastab lugeda. Joseph vihkab isegi seda kui keegi talle unejuttu või raamatut ette loeb. Steffy ei salli ka lugemist, ta on nagu duraselli jänes, seega ühe koha peal seismine ei tule kõne allagi.
Viisin ämbri ema jalge ette ja ta pobises midagi aianurgast. Uurisin pisikese aia nurkasid, kuni leidsin ühe aianurga, kus paistis olevat igasugust sodi, puupulki, närtsinud lillelehti ja lilli ja ma viskasin umbrohu selle peale. Seejärel panin ämbri koos kinnastega ukse kõrvale ja sammusin majja. Connor istus elutoa teleka ees ja vaatas Sõrmuste Isandat. Liitusin vaikides temaga.
„Noh, kuidas sulle siin meeldib?“ küsis Connor oma kareda häälega. See oli üldse esimene kord vist kui ta siin vabatahtlikult rääkima hakkas.
„Mitte eriti, liiga palju vanamemmesid,“ pomisesin talle vastu. Connor naeris vaikselt.
„Mina olen küll neid erakordselt vähe näinud,“ lausus ta. Muidugi on, ta passib ju terve päev kodus ja teda ei kamandata papsiga turule minema. Mõmisesin talle okei vastu ja vaatasin vaikides filmi edasi. Jälle võitlus nende jubedate orkidega, lapsepõlves arvasin alati, et nad on päriselt olemas. Nägin neid unes, hirmsatena, õigupoolest nägid nad välja nagu kaheksajalad.
Keskendusin filmi vaatamisele, üritades tõrjuda välja idiootseid mõtteid nendest kaheksajalg orkidest, kuid lõpuks hakkas see mind öökima panema ja ma suunasin oma silmad ema ja isa ühele pulmakingile, peaaegu laeni ulatuvale palmile. See oli kole ja täiesti ebavajalik. Vaatasin seda aegluubis, keskendunult üles alla kuni järsku see põlema läks ja ma tardusin nagu jääkuju. Vaatasin, kuidas see põles, leegid olid selle täielikult enda alla neelanud, kuid ükski teine asi ei põlenud.
„Connor, appi,“ pobisesin ma, mõeldes, kas ta märkas, et puu süttis või mitte. Kas ta märkas, et ma jõllitasin seda?
Tahtsin, et see kustuks, aga ma ei suutnud end liigutada nii, et ma istusin seal nagu halvatu ja Connor tormas välja. Kuidas see põlema läks? Küsimused keerlesid ja selle asemel, et vett tuua või kuidagi seda kustutada, ma istusin. Tagahoovi klaasuks paiskus lahti, ema tormas hüsteeritsedes sisse ja mina mõtlesin, kas ma saan selle kustutatud siin istudes või mitte. Tahtsin midagi teha, aga vanemad sibisid puu ees ja proovisid seda kustutada ja suits levis üle terve maja ja ma köhisin lakkamatult.
Ühtäkki taipasin, et ma polnud hinganud nii, et ma hingasin sügavalt sisse ning suunasin silmad puule ja järsku, ilma, et keegi midagi teinud oleks oli puu kuiv, kõrbenud ja süsimust, aga see ei põlenud enam.
„Mida – mida sa tegid?“ küsis ema, hoides oma kahte silma kissis ja jälgis ainiti mind. Ega mina siis seda põlema ei pannud, halloo te kustutasite selle ise ära, jõudsin järeldusele. Isa vaatas kah mind, suu ammuli.
„Sa oled üks neist eksole?“ küsis ta, ma aimasin kurja tema hääles. Istusin ja vaatasin suurte silmadega kordamööda ema ja siis isa.
„Välja siit, välja, kurat sa ei ole minu tütar nii, et kasi välja!“ karjus ema nii kõvasti, oot, ühtäkki pole ma enam teie tütar, ma olen sinu luu ja veri nõid. Mitte, et ma seda tahaks.
Tõusin püsti. Ma tundsin, et mu näpu otsad surisevad ja ma lõdisesin üle terve keha närviliselt, nägin oma kätel veresooni ja tundsin end nõrgana. Sammusin nende juurde ja nad tagurdasin, nagu oleks ma mingisugune eriti nakkav haigusekandija.
„Mis asi ma olen?“ küsisin, ma ei saanud mitte midagi aru, kõik oli nii haigelt imelik. Puu põleb, puu ei põle, mis järgmiseks, UFOd vallutavad maailma?
Ema ülahuul värises, sirutasin käe tema poole ja ta hüppas mitu sammu taha poole nagu jänes. Nüüd, nüüd kui ma nii väga vajan, et keegi mind hoiaks või, et ma üles ärkaksin ja avastaksin, et see oli kõik üks halb unenägu siis seda ei juhtunud.
Isa astus kaitsvalt oma naise ette, tundus, et ta kardab empsi pärast, ma ei pane teda põlema, ma ei tee talle haiget, ma ei oskagi midagi teha. Pealegi, pealegi pole kindel, et seda tegin mina, see võis olla keegi röövel, kes sisse oli hiilinud. Miks kurat peavad mingid jubedad lood alati minuga juhtuma?
„Mine, paki asjad kokku ja lahku,“ lausus isa otsustavalt. Ta hääl oli jube, see pani mind võpatama ja ta osutas enda koleda värviplekilise näpuga trepi poole ning pisarad tekkisid. Pilgutasin silmi, et pisaraid ei langeks.
Vaatasin toas ringi. Jane seisis väljas, Steffy ja Joseph tema selja taga. Tüdruku nina oli peaaegu vastu klaasi surutud. Naeratasin talle kohmakalt ja keerasin selja. Kõndisin elutoast välja ning läksin väikeste kriginate järel trepist üles enda tuppa, mis oli värskelt lahti pakitud.
Nüüd ei suutnud ma pisaraid enam tagasi hoida ning minu minevik hakkas minu silme ees läbi käima, korvpalli platsil võistlemas teise kooli tüdrukute võistkonna vastu, Steffy sünd, aitamas ema esimest korda koristamisega, õppimas keerulisi algebra valemeid. Kõik mälestused, mis olid head jooksid hetkeks mu silme eest läbi.
Liikusin kapi juurde võtsin sealt, ühest kingakarbist välja kogu oma raha, mis oli aastatega kogunenud. Võtsin kapist välja paksud ja õhukesed riided ning lasin neil vabalt langeda trennikotti. Pakkisin kokku kõige tähtsamad asjad, kõik, mis vähegi kotti mahtus sinna.
Vahetasin riided ära, panin selga retuusid, valge tuunika sinna peale ja paksu rohelise dressipluusi peale, kammisin ära juukseid ja panin need hobusesabasse. Ma ei tahtnud siit lahkuda, aga nad ei võta mind pärast seda kunagi omaks, ma tean seda, aga nad peavad mind uskuma, mul polnud õrna aimu ka, mis juhtus.
Kõmpisin, trennikott õlal, aeglaselt nuuksudes esimesele korrusele ja sammusin täieliku enesekindlusega oma vanemate poole, kes seisid hirmununa vastu seina.
„Vaadake, mina olen teie tütar kui te veel aru pole saanud siis te ei saa mind tänavale ajada, vähemalt mitte nii kergelt,“ porisesin tehes idiootseid silmi nende poole nagu hakkasin ma midagi võluma. Ema hingas katkendlikult ja hoidis oma ühe käega kõvasti papsi käest kinni nagu rebiksin ma ta eemale. Isa hingas aga katkendlikult.
„Pealegi, minul polnud õrna aimu ka, mis juhtus selle puuga, mina seda igatahes ei teinud, äkki, äkki andis juhe maast elektrit ja see pani puu põlema või midagi,“ valetasin neile otse näkku. Võtsin kasutusele kõik meetmed, aga mina siit majast ei lahku.
Ema lasi isa käest lahti ja sammus kahe sammuga minu poole, mulle ei meeldinud vaadata tema hirmu täis silmadesse. Ta astus ettevaatlikult, justkui aegluubis ja see ärritas mind, viimaks jõudis ta minuni, kallistas mind ja paitas minu pead. Ta võttis mu käest trennikoti ja lasi sellel valju prantsatusega maha kukkuda.
„Muidugi ei teinud seda sina, ma olen nii loll, anna mulle andeks, et ma arvasin, et see olid sina, ma olen viimasel ajal ema rollis põrunud ja sa oled meie kõigi vastu nii kinnine,“ lausus ema väriseva häälega, kallistasin teda tugevasti ja pisarad voolasid mu silmist, ma hingasin tohutult palju kordi järjest ema kalli parfüümi lõhna sisse.
Isa astus samuti minu poole, ta tundis nüüd nii kohmetunu ja kohmakas. Sellises olekus oleksin tahtnud turtsatada, aga surusin selle alla. Ema lasi ettevaatlikult minust lahti, käed endiselt värisemas ja silmades välkusid pisarad. Nüüd haaras isa mind embusesse, tema kallistus kestis vähem, aga see oli tugevam, nii tugev, et ma ei saanud hingata, aga sain isast aru, ka tema oli minu tõttu mures, see kallistus ütles kõik. Ma võisin jääda.
Isa võttis raske trennikoti ja vedas selle tagasi üles. Mina lihtsalt seisin seal, käed taskus ja vaatasin emaga üksteisele otsa. Naeratasin emale julgelt ja tema naeratas lihtsalt vastu.
„Kurat võtaks,“ röögatas poiss, kelle olime sootuks unustanud, Connor oli millegi pärast väga vihane, „ mis kuradi inimesed te olete! Ta ei ole teie lihane tütar, ta ei kuulu siia suguvõssagi, mina kui selle pere vanim poeg ütlen, et tema peab siit kaduma.“
Kõik oli segane ja ühtlasi ka valus, pole nende tütar, seda nad sellega mõtlesidki? Pole nende lihane tütar, ma pole nende lihane tütar! Ma ei ole Hannah Granger, ma olen... ma olen mitte keegi, suvaline isik. Valu haaras mind võimust, ma ei ole siin peres teretulnud.
Vaatan segaduses emale otsa, kes mind süüdlasliku ilmega vaikselt vaatab. Ta suust kostub vaevu kostev sosin, sosin, mis palub andeks, aga ma ei andesta. Kõik kuradi viisteist aastat, mil ta oleks minule võinud rääkida pole ta lausunud sõnakestki, pole sellele isegi vihjanud, kuigi olen seda juba mitu kuud kahtlustanud, ma näen liialt erinev välja.
Ma ei saanud hingata, riided tundusid mind pitsitavalt ja valu suurenes. Ma olin kuri, ma olin jahmunud. Eelkõige olin segaduses. Kõik oli kuradi segane.
Sammusin trepi poole, isa oli vahepeal märkamatult trepist alla tulnud ja toetas ennast nüüd alumisel astmel vastu käsipuud ja vaatas korda mööda Connori, Brooke'i ja minu poole. Keeldusin seda naist, kes mind on üles kasvatanud, nimetama emaks kui ta seda pole.
Astusin trampides trepist üles, isa minu järel ohkamas ja sulgesin end enda tuppa. Pisarad voolasid mööda mu nägu alla, kümme minutit tagasi olin ma üle pika aja õnnelik ja Connor ei suuda lasta mul mõni sekundki õnnelik olla, ilma, et tema seda uuesti ära ei rikuks.
Sel ööl, nutsin ma end magama.

Lõpeta ´ ülakomana kasutamine ja ma loen ka jutu enda läbi.

Okei, ma parandan ära.

Hea osa
Tõesti hea + põnevust on ka sees
Ootan uut osa

*...et miksi pärast, terve pere mind ei salli. Miskipärast.

*Loodetavasti on see ikka jagatud, keskooliks, algkooliks ja põhikooliks... Koma ei ole sinna vaja.

*Jooksin kiirelt mööda hiigelpikast Connorist, kes istus nukralt trepil ja kuulas järjekordset kärts pauku. Hkhm, mis lause see veel on? Kõigepealt ei sobi sinna hiigelpikk. Siis ei saa kuulata kärts pauku. Mõtle midagi paremat.

*Nuuskisin õhku veel pikka aega... Nautisin seda imelist lõhna, vms, aga mitte nuuskisin. Koer nuusib.

*...lausus mu ema ma olen väga mures häälega. Lausus mu ema ma-olen-väga-mures häälega.

*...vaatasin igatsevalt korrektselt voodi peale. Vaatasin igatsevalt, oma korda tehtud voodi poole.

*pva liim. PVA - liim.

*Voodi ees olid mõned hiiglaslikud kastid, mida ma polnud jõudnud veel lahti pakkida, nendes olid raamatud, sest minu raamaturiiul oli täiesti tühi. Voodi ees olid mõned hiiglaslikud kastid, mida ma polnud jõudnud veel lahti pakkida. Kusjuures, ära lisa sinna, et raamaturiiul on tühi, see ei sobi sinna. Raamaturiiul on tühi, kuna ta polnud jõudnud veel raamatuid ära panna, mitte et kastides on raamatud, kuna riiul on tühi. Okei, see oli väga segane, aga äkki sa mõistad.

*...ehte tegemise asjad. Ehete.

*Olin seda harrastanud oma poolaastat... Olin seda harrastanud umbes pool aastat, ära kasuta siin oma.

*Viimanegi üks kast oli lahti pakitud, ja... Viimne kui üks kast oli lahti pakitud, ja...

*Sa kordasid ühes lõigus kaks korda, et sul on pruunid juuksed.

*Kes on Jane Eyer? Ma tean et ta on Jane Eyre, mitte Jane Eyer. Ole kindel, aga kontrolli.

*Nii-nii palju komavigu. Igal-pool jäävad silma.

Ja lõpp oli tõesti, täiesti lamp. Täiesti lambist läheb puu põlema, ja siis karjub ema, ja siis karjub isa, ja siis pakib ta asju, ja siis karjub tema vend, et käigu minema, ja siis on üks tohuvapohu ja kammajaa. Ütlen otse, et esimene osa meeldis mulle rohkem, aga ma ootaksin siiski uut. Mind huvitab, mis edasi saab. Isegi väga-väga huvitab.

P.S: SUURED VABANDUSED, et ma selliseid vigu välja tõin, aga sa palusid ja ma ei suutnud keelduda. Sorry. :) Annad mulle andeks?

Alice, sa parandasid mõne asja valesti/puudulikult.
"lausus mu ema ma-olen-väga-mures häälega." Koma ei taha.
"pool aastat" kirjutatakse endiselt lahku. "poolaastat" on hoopis teise tähendusega. pool+.aasta ▪. Õppe+poolaasta semester. Viimasel poolaastal ajal jaanuarist juunini v juulist detsembrini, vrd viimasel poolel aastal viimase kuue kuu jooksul
"et miskipärast terve pere mind ei salli" on õige.

Tead, Mezilane, ma tahan sulle ka korrektselt punase pastakaga märkmeid teha, nagu tegin Naughtyle, sest esmapilgul on juba nii palju vigu, et neid üles lugeda oleks lihtsalt mõttetu. Kui sa seda soovid, siis saada mulle PM oma MSNiga ja räägime seal edasi.

So far lõpetan ma oma käkinduse uue osa ära ja loen siinolevad peatükid mõttega läbi. Anna teada, kas tahad thorough editimist või mitte.

Oih. Juba parandatud, ja tekstis oli miksi pärast, seega see oli mul õigesti. Ja õige on: ...saada PMiga oma MSN, mitte vastupidi.

Ma ei näe, kus mu lause mõte kaduma läks... Saada kiri, kuhu on trükitud aadress... Saada kiri aadressiga.

Komavigu on tõesti metsikult. Lausa kurb on seda juttu lugeda.
"hiiglaslik punane auto". Kõigepealt tulevad mõõtmed, siis värv, siis materjal. Seal oli mingi kindel valem, aga ma ei mäleta seda täpselt.
Inimene mitte ei satu närvi, vaid läheb närvi.
"[...] ja isa sai oma maale sama hästi kui Glanfieldis maalida kui kusagil mujal..." Miks kaks kui-d? Esimest pole vaja. Üleüldse oleks selle lauseosa sõnade järjekord parem hoopis nii: "...ja isa sai oma maale maalida sama hästi Glanfieldis kui kuskil mujal..."
Maasolevad? Autos on põrand ja last time I checked, seal pole piisavalt ruumi kastidele, kottidele, igasugusele pudipadile ja karjale lastele. See koht on veider.
"Veidikese" asemel kirjuta "veidi" või kasuta mõnda vähem inetut sõna, näiteks "pisut" või "natuke".
"Pagasnik", mitte "pagastnik". Parem oleks üldse "pagasiruum" või "pakiruum".
See "tavaliselt musta kohvri" tekitas tunde, et see kohver muudab vastavalt ilmale või tujule värvi, just sel konkreetsel hetkel oli ta must ja tavaliselt meeldis talle ka niisama olla must. Sellest tujukast kohvrist võiks terve eraldi spin-offi kirjutada. "The Tales of the Jolly Suitcase".
Sellistes tekstides pole heaks tavaks sulge kasutada. Pane sulgudes olev tekst komade või mõttekriipsude vahele ja asi ants.
Mitte "ülevale minevasse", vaid "üles minevasse".
"koorekarva", mitte "kooretooni". Samuti oli kuskil "sidrunitooni", parem oleks "sidrunikarva".
"rooma numbritega" kirjutatakse endiselt lahku.
"uksepoolses". Sealt on üks "s" ära jäänud.
Karjumise rõhutamiseks ei pea teksti kirjutama suurte tähtedega. Selleks piisab ka ühest rasvasest hüüumärgist, mis on täiesti olemas. Caps Locki ahistamine on (kahjuks) omane vaid suhtlusportaalidele ja jututubadele, proosas seda eriti ei tarvitata.
Leidsin ikka ühe ´. Fix that.
Nime "Jane" esimesed kolm käänet: Jane, Jane'i, Jane'i. Mitte Jane oma.
Kas "suur aken" või "avar aken", aga mitte mõlemad ühendatult.

Tead, mul hakkas pea valutama. Hirmus raske on lugeda, sul on komad kas vales kohas või üldse puudu ja see teeb teksti konarlikuks, lisaks see, et ma ei saa rahulikult lugeda, kuna on vaja vigu protokollida... I give up at this point, kuid minu pakkumine on endiselt jõus.

Alice: sinu välja toodud vead on nüüd parandatud ja andeks pole siin tõesti midagi anda. Komavigade kohta oskan ainult öelda, et ma tõesti ole neist mitte kunagi aru saanud ja elus on mul olnud ainult kaks eesti keele õpetajat, kes tõesti oma ainet oskab (mõlemad olid üks aasta) ning selle tõttu on minul eesti keel väga nõrk.

Ehete ja Jane Eyre asi olid tegelikult apsakad.

Kahte kohta ma ei leidnudki üles, aga eks ma ürita uuesti ja nüüd hakkan TK välja toodud vigadega tegelema.

Takuya Kenzo: Enamus vigu sai nüüd ära parandatud ja ma jätkan vigade parandamisega nii pea kui võimalik.

Nüüd ma palun sul aru saada, et pakkumine, mis on küll tore, on tagasi lükatud, kuna võõrastele(ära võta väga isiklikult, sest näinud ma sind tegelikult pole) ma just oma MSNi ei anna. Loodan, et sa saad aru.

Usun, et pea hakkas valutama, sest ka minul hakkas pea valutama juba vigade otsimisega ja nüüd siis lihtsalt ei jää mul kedagi muud süüdistada kui iseennast ja õpetajaid, kes meid pole eriti õpetanud.

Kui ma nüüd õigesti mäletan peaks olema mul kusagil mingi tabel komade kohta, nii, et ma pean selle üles otsima ja kõik uuesti meelde tuletama ja uuesti endale selgeks tegema.

Ausalt öeldes on mul juba oma vigade üles piinlik

Ma saan täiesti aru. Minulgi oli kuni eelmise aastani pidev paranoia igasuguste Türgi pervertide ja selliste osas, sellest ka kõiksugused varjunimed, pärisnime mitteavaldamine, MSNi niisama mittejagamine... kuni mulle jõudis kohale, et meh - it's not that bad.

MSN sellepärast, et seal on kõige lihtsam dokumenti saata (kuna siin tekste tänu minule kopeerida ei saa, jee-jee). Aga kui sa ei taha, okei.

Igasugune kriitika on teretulnud. Ma nüüd parandasin vigu, lisasin komasid, aga usun, et vigu jäi kindlasti veel sisse. Loodetavasti on mingit pidi minu arenemist ka näha.

III PEATÜKK

Tundsin end tohutult väsinuna, ma ei reageerinud ühelegi Brooke’i kutsele tulla alla sööma ega kuulanud tema hädiseid vabandusi. Ma olin kinnisem ja tujukam kui kunagi varem ning hulkusin väljas ringi senikaua kuni pimedaks läks.
Varsti läks kahe tudiseva vananaise kuulujutt liikvele, et ma olen narkomaan. Räägiti veel juurde, et mina olen kerjaja, mul pole raha ja ma sõltun täielikult oma vanematest. Samuti räägiti, et ma olen hull.
Nii pea kui ma koju jõudsin, kadusin oma tuppa ega väljunud sealt enne südaööd, kuna ma teadsin, et kõik, isegi Connor magavad ja sõin üksinda all toitu, õigemini ma sonkisin seda.
Täna tundsin end aga kuidagi vabana. Päike oli väljast kadunud ja ilm oli sombune, oli augusti lõpp. Lehed langesid küll juba ammu, mõnus oli teha näiteks mõni metsas käik, sahistades seal lehtedega. Täna aga tundsin vajadust suhelda. Panin hommikumantli selga ja sammusin alla. Viimasel trepiastmel tahtsin veel tagasi üles pöörduda ja süda ähvardas rinnust välja tulla. Ma olin arg. Hingasin sügavalt sisse ning astusin värisedes trepiastmelt alla.
Joseph ja Steffy vaatasid rahus elutoas multikaid, Jane oli nende juures ja hoidis neil silma peal, tüdruk kandis lõheroosat kostüümi ja nägi väga naljakas välja. Nad olid minust eemale hoidnud või Jane käskis neil mind rahule jätta ja rääkis neile õudusjutte minu kohta. Joseph korra vist isegi soovis rääkida, aga Jane oli ta õue ajanud.
Seda vaadates tekkis mul kohe normaalsuse tunne, mis üle pika aja tundus vägagi veider. Läksin kööki, Jeremy jõi seal hommikukohvi ja uuris midagi, kulm kortsus, arvutist. Ta tervitas mind üsna soojalt, aga ma ei vastanud. Rääkimiseks polnud mul julgust, selle asemel ma noogutasin.
Meisterdasin endale vääraka ilmega võileiva ning kortsutasin kulmu. See oli juba teine võileib siin, ma polnud harjunud hommikuti vaeva nägema ning endale võileibu tegema, selle asemel sõin ma harilikult krõbinaid piimaga.
Terrassiuks prantsatas lahti ning Brooke astus tuppa, seljas roheline sügisjope ja jalas pikad mustad dressid. Ta kõndis, jalanõusid jalast võtmata, kööki ja prantsatas Jeremy kõrvale maha. Istusin laua taha, nagunii nad kavatsevad minuga rääkida.
„Hannah me oleme mõelnud,“ alustas Brooke väga närvilise häälega, panin tähele, et ta mudis oma sõrmi. Jeremy sai aga sõnasabast kinni, kuid oli samuti närviline.
„Me oleme mõelnud, et kui sul on siin paha elada, sa vaevu suudad meile otsa vaadata, et me paneme su internaati, nii oleks lihtsam sinule ja meile, poleks südamevalu enam,“ lausus Jeremy. Tema hääl oleks teda peaaegu alt vedanud, see oli kääksuv, tundus nagu poleks tal enam häält millega rääkida.
Ma ei saanud aru, miks seda vaja on. Ma ei taha nende otsa vaadata, aga minu praegune meetod ju toimib! Sellegi poolest ma noogutasin, kui nad tahavad minust lahti saada, siis ma seda neile pahaks ei pane, võib – olla ainult natukene. Panin oma värisevate kätega võileiva taldriku peale tagasi ja jätsin selle sinna.
„Me vaatasime ühte internaati, see asub siit umbes nelja autosõidu tunni kaugusel ja on küllaltki mugav, juures pole häirivaid tegureid, inimesed enamasti õpivad see asub külast veidi eemal, külla on laupäevadel õpilastel lubatud minna. Lisaks on kõrval ka mets ning õppimisse, välimusse ja käitumisse suhtutakse rangelt, sellist asja nagu puberteet seal ei kehti,“ sõnas Brooke vaikselt. Ma noogutasin jälle.
„Isa viib sind homme kooli, kaasa pole oma tervet riidekappi vaja vedada, võta ainult pesu, mõned vabaaja riided talveks ja soojemateks ilmadeks, paar kingapaari, vormi ja ülejäänud asjad saad sealt. Kaasa pole lubatud võtta lemmikloomi ega tehnikavidinaid. Soovitatakse võtta kaasa käekell, et tundi ei hilineks või lubatud aega ei ületaks väljas olles,“ lausus Brook sama vaiksel jätkates. Ma ei teinud midagi muud peale noogutamise ja võileiva nosimise. Tundus, et asi oli juba minu eest nagunii ära otsustatud.

Järgmise päeva hommikuks oli üks pruun lihtne käsikohver ning pisike seljakott pakitud ja ma alustasin pikka sõitu üles alla hüppavas autos. Ma olin ainult hüvastijätuks viibanud ja saatnud sunnitud naeratuse. Ma ei taha teeselda, et mulle meeldib siin olla, eriti nüüd kui ma tean, et ma pole osa sellest perest.
Sõit oli kummaline, sõitsime nagu teise maailma, sest pidime sõitma läbi kõrgete mustade raudväravate, keskel ilutses suur kassikullast märk JHV, mis meie selja taga kinni langesid.
Edasine sõit oli jälle läbi suure metsa, kus puud õõtsusid tugeva tuule tõttu kõvasti, et ähvardasid meie ette langeda, aga me avastasime end juba õige pea väikese küla keskelt, kus olid ainult majad ja ei ühtegi koletut kortermaja või pilvelõhkujat.
Inimesed paistsid olevat seal juba kaua elanud, aga ma ei näinud mitte ühtegi teismelist, noort inimest, küll aga ohtralt väikesi lapsi. Jeremy ei peatunud külas, vaid sõitis teeviitade järgi edasi, peale umbes sadat meetrit läbi tiheda metsa sõitmist, peatas Jeremy auto hetkeks lagendiku ees, järjekordne värav avanes, seekord pikk puit ja auto seisatas uuesti, nelja korruselise laia kooli ees. Selle külgedel olid eraldi pisemad, kahekorruselised majad. Mul oli imelik tunne, justkui oleks ma seal varem olnud.
Ma astusin välja ja võtsin tagumiselt istmelt oma asjad. Astusin mustade saabaste ja riisumata lehtede sahina saatmisel üks aste korraga trepist üles ja koputasin tõrva järgi haisevale uksele kolm korda ning astusin sammu tagasi.
Jeremy sammus minu kõrvale ja jäi samuti ootama, ta võttis minu kohvri ja koti. Võltskullast ukselink vajutati alla ning hallis vormis tüdruk, kes tiris oma asju kaasa, kepsles parema poolse maja poole. Astusin lahtise ukse poole, mis hakkas kinni vajuma ja lükkasin selle lahti. Kõndisin suurde ruumi ning sattusin nagu ooteruumi, seal oli valvelaud ja mõned toolid.
Valvelauas istus üks inetumaid inimesi maailmas, vähemalt nendest, keda mina tean, tal olid kongus ninaa, kõõrdi vaatavad silmad, kartulikooretooni krussis juuksed. Naine kirjutas midagi hoogsalt valgele paberile ja hingas suu kaudu, levitades ruumi sibulahaisu.
Jeremy köhatas ja naine vakatas. Ta vaatas minu ja Jeremy poole, astus lampjalgselt laua tagant välja, käes hunnik pabereid.
„Teie nimi?“ küsis ta Jeremylt kileda häälega, mis ruumis kajas. Tahtsin oma käsi kõrvadele asetada, aga talitsesin ennast. Tundus, et ma ei olnud ainus, kes seda teha tahtis.
„Granger,“ vastas Jeremy pobisedes.
„Jultunud kõnepruuk härra, Hannah Granger, loodan, et käitute paremini kui teie isa, käitumine on kõige alus,“ lausus naine, tõmmates ühe kortsus paberilehe patakast välja. Märkasin, et ta kandis rohekat pintsakut, paremale poole tikitud nimi Long.
„Igatahes härra Granger te võite nüüd lahkuda, miss Granger oskab enda asju ise ka tassida. Järgnege mulle preili,“ lausus Mrs Long. Lehvitasin Jeremyle ja võtsin tema käest asjad ning ruttasin Mrs Longile järele. Tal oli hiiglaslik tagumik ja see pani mind mõtlema, kuidas ta üldse uksest läbi mahub.
Mrs Long lükkas lahti ukse ja võttis taskust midagi nõela taolist ja kinnitas minu nimelise blanketi valju pauguga seinale, mis oli blankettidest ummistatud. Sammusin tema järel, läbi pika koridori ja lõpuks peatusime ühe ukse ees. See oli nii mõttekas, miks keegi üldse vaevus ehitama sellist pikka, inetut ja musta koridori, et siia ainult üks ruum teha, seegi osutus õpikute ja rüüde laoks. Või ruumi suuruse põhjal otsustades kapiks.
Mrs Long ulatas minule asjad ning siis ka ukse pealt ühe pisikese võtme, kuhu oli graveeritud number neli.
„Sinu magamistuba on number neli ja sinu töökohustuseks saab selle koridori koristamine maast laeni, iga laupäev. Praegu on august ja praegu sa seda tegema ei pea, aga esimest septembrist küll,“ lausus Mrs Long endiselt kileda häälega, „tüdrukute magamistoa maja on parempoolne. Mine nüüd, praegusel ajal ei tohi keegi ringi jalutada.“
Noogutasin ning üritasin asju panna nii, et ma minnes midagi maha ei pillaks, tundus, et see on pea võimatu seega surusin asjad seljakotti ja Mrs Long kortsutas kulmu.
„Vaata, et sul need enne esimest septembrit triigitud oleksid,“ ütles ta minule ja saatis mind uksest välja. Värisesin külmast ja ma peaaegu, et jooksin, võti kõvasti pihku pigistatud, paremapoolse maja poole. Õnnetuseks oli uks lukus, üks kõik kui palju ma teda ei sikutanud, lahti ta ei läinud, viimaks tuli keegi poisipeaga, kriiskavoranzi värvi juustega tüdruk, kelle käitumine meenutas robotit ja avas ukse. Läksin sisse ning sattusin koridori, kus oli üleni tume, pime ja kole. Seal oli trepp, mis paistis välja sedasi nagu poleks seda seitse kuud pestud ja põrand, mis ummistas kuivanud porist.
Koridoris olid pruunid, puust uksed, mõnede vahelt kostis nõrka naeru, pliiatsi krabinat paberile ja sellist häält, mis pani mind uskuma, et seal käis äge sõda. Leidsin vaevata üles toa number nelja, kus oli paberist tehtud number neli seinale löödud.
Avasin ukse võtmega ja astusin tuppa. Ruumis polnud õhku ja see oli pime, tervet tuba valgustas ainult üks pirn keset tuba ja seegi andis vaevu valgust lauale, mis oli selle all. Aknad olid pisikesed ja kitsad, nende eest olid valged kardinad eest lükatud. Akende juures oli ühel pool nari ja teisel poolel oli voodi. Ukse juures olid jalanõud lohakalt reas ja selle juures kummut, kolme suure sahtliga, kummuti peal oli vaas värskete roosidega ning vastu seina oli kõrge raamatute rida. Põrandat kattis hall vaip ja seinad olid tüüpilist valget värvi.
Toas oli nari vallutatud kahe tüdruku poolt, alumine tüdruk pakkis asju lahti, ta oli see sama tüdruk, keda olin näinud ukse peal, minust ja Jeremyst mööda kekslemas. Ta pakkis parasjagu asju lahti.
Viskasin jalanõud ukse ees jalast ja need lendasid väikese lennuga vastu seina ja prantsatasid siis teiste jalanõude peal. Panin asjad tühjale voodile ning sammusin, kahel pehmel sammul, teiste juurde ning laksutasin kannatamatult keelt.
Millal nad märkavad, et mina ka seal olen? Kahjuks ei paistnud kumbki tüdruk minust välja tegevat, sest ülemisel naril olev tüdruk luges, silmi kissitades, raamatut ja oli enda ning minu vahele teinud paksu, maasikablondi juuksemüüri.
„Mina olen Hannah,“ vastasin loiult, mõlemad tüdrukud vaatasid mind ja lõpetasid oma hetke tegevuse. Ülemine tüdruk toetas käed vastu nari äärt ja hüppas alla. Pakkiv tüdruk oli nüüd näoga minu poole ja naeratas.
„Mina olen Erin,“ lausus ta. Ta nägu oli rõõmust rõõsa ja meenutas mulle miski pärast kümne aastast tüdrukut. Märkasin, et ta silmad olid rohelised ja ei sobinud tema süsimustade, sirgete juustega eriti kokku.
„Ja mina olen Siena,“ vastas maasikablond. Ta oli tüüpiline blond oma siniste silmadega, aga ta polnud nagu rõõmust kekslev Erin, õnneks. Ta tundus esialgse käitumise järgi rohkem minu moodi.
Jäin sinna nende kahe ette seisma, käed teksapükste taskus ega osanud enam midagi öelda, aga lihtsalt minema sammuda oleks ka imelik. Seega seisime, kolm tüdrukut üksteise ümber ja vaikisime.
„Et siis jah,“ pomisesin, jättes lause poolikuks ja taganesin sammu. Erin naeratas sama moodi nagu enne, pannes mind mõtlema, kas tüdruku lõualuu kunagi sellest kramplikust, ülisüdamlikust naeratusest valutama ka hakkab.
„Kust sa pärit oled?“ küsis Siena, tüdruk kõndis ümmarguse laua juurde, tõmbas tooli laua alt välja ja istus sellele nii, et tooli selg tegi nõrga kääksu. Ta toetas käe tooli seljale ja omakorda pea käele ning jäi minu vastust ootama.
„Nelja tunni kauguselt,“ vastasin keerutades, ma ei tahtnud neile öelda, et tulen kusagilt kolka külast, kus enamik rahvast on vanuses 70+, sest tundus, et Siena ja Erin, Erin võib – olla isegi mitte nii väga, olid suurlinna tüdrukud, välimuse ja riiete põhjal otsustades.
„Oh, vähemalt ei pidanud sa sõitma mingi loksuva bussiga 12 tundi ja siis veel lennukiga sõitma,“ vastas Erin kadetsedes. Tüdruk keerutas sama moodi nagu mina ega vastanud täpselt. Ta keeras meile selja ja pakkis endiselt enda asju lahti.
„Mina tulen siit samast külast, praegu on minu elukohaks see kool, sest mu vanematel pole raha, et mind kodus üleval pidada,“ lausus Siena kurvalt.
„Tõesti? Ma arvasin, et sa tuled kusagilt suurlinnast,“ vastasin kulme kergitades.
„Mille järgi sa seda järeldasid?“ küsis Siena.
„Riiete ja välimuse põhjal,“ vastasin punastades. Ilmselt on Siena riided küla rätsepa juures tehtud. Siena, vaid naeris mu üle ja ma tundsin end vägagi häbistatuna. Ma punastasin silminähtavalt ja lausa nii, et põsed hõõgusid, sellepärast keerasin selja ja hakkasin oma asju lahti pakkima.
Tundus, et mõlemal tüdrukul polnud jututuju, sest Siena kadus uuesti raamatu taha ning ma pakkisin koos Eriniga asju uuesti lahti. Tõmbasin seljakotist välja asjad, mis ma olin Proua Longi käest saanud ja silmitsesin neid. Seal oli terve hunnik kooliõpikuid, töövihikuid, vihikuid ja muid kooliks vaja minevaid asju.
Koolivorm oli tüdrukutel justkui kostüüm, must pikkade varrukatega pluus, mis oli suhteliselt paks ja mõeldud ilmselgelt talvel kandmiseks. Pluus oli kottis kortsu läinud nagu ka ülejäänud riided. Koolivormi juurde kuulusid veel hallikad teksad, hall, puuvillane jakk, mustad kingad ja lühikeste varrukatega must pluus.
Õhtusöögi ajaks olid nii Erini kui minu asjad leidnud toas õige koha ning kui õhtusöögi kell helises, liitusime teiste õhtusöögile minejate riviga söögituppa. Kui söögiruumi uks avanes minu ees ja sattusin ma maailma kõige ilusamasse ruumi, mida olen oma elu jooksul näinud.

Lugesin nüüd kõik kolm osa läbi ning ainult üks reaktsioon on - uut osa palun!
Mull on tunne, et need kaks tüdrukud, kellega Hannah kohtus võiksid saada sa sõbrannadeks aga eks seda näeb.
Samuti meeldib mulle su kirjutamisstiil. Kuidagi mõnus lugeda.

Oh aitäh! Ma ei oskagi midagi öelda, et sinu jutte lugedes tekib minul sama reaktsioon
Alguses oli tüdrukuid kolm, aga ma tegin siiski kaks, sest ma ei suudaks kolmega sammu pidada, eriti vaadates kui erinevad nad on. Siena ja Hannah ilmselt on väga sarnased, aga Erin on ikka tohutult erinev neist. Rõõsa, rõõmus põrsake, mõtlen ma Erinist, aga ta pole ümar

Leidsin ka lõpuks aega, et see läbi lugeda ning peaks mainima, et see mulle hullult meeldib.
Kahjuks on meepotis ka tõrvatilk, aga seda ma siin ei saa sinuga arutada, kui see kõrvale jätta, siis ootan kannatamatult uut osa

Selles su probla seisnebki? Vastaks siis mulle msnis