Ja seal ma jälle olin. Mõeldes Temast, kirjutuslaua taga, käed põskedel, väikseid valgeid lumehelbeid aknast uurides. Kuhu ka ma ei vaatanud, tulid ikka mu silme ette need meresinised silmad, süsimustad juuksed ning pimestavalt valge naeratus. Tema hurmavalt salapärane lõhn tungis mulle nagu meelega ninna. Miski polnud enam sama ...
Julia armastas Rometit ... ja Romet teda. Julia mäletab veel, kuidas nad suveõhtutel käsikäes mööda raudteid tundmatusse jalutasid ja maast ning ilmast jutustasid. Vahel neid lahutas vahemaa, mis Juliat nii tugevalt Rometit igatsema pani, et tal lausa valus hakkas. Kui nad uuesti nägid, säras Julia erkamalt, kui päike, jooksis poisile sülle ja suudles teda, nii pikalt, et ennem sai maailm otsa, kui nad tagasi reaalsusesse pöördusid. Julia meenutas, kuidas Romet ühel õhtul talle igavest armastust vandus, väikse sõrme hetkeks tugevalt tüdruku sõrmega haakudes ja siis õrnalt teda suudeldes.
Julia arvates olid nad hingesugulased ... Tegeltikult on. Romet oli langenud tugevasse kooma, pärast autoõnnetust. Selles unes oli poiss virelenud juba kolm pikka kuud. Juliale tundus see kõik rohkem nagu kolm lõputut sajandit. Ta nuttis end igal õhtul magama, sõi ning jõi kassipoja menüü suuruselt ning puudus tihti koolist, et Rometi juures, haiglas istuda ja Jumalat paluda, et ta üles ärkaks. Iga päev vaatas Julia seda kahvatut keha, mille hing võitles elu eest. Tüdruk soovis, et tal oleksid tervendavad võlujõud, mis paugupealt poisi üles ärataksid. Kui kõhna vanatädi pidi Juliat iga päev haiglast harjaga minema ajama, tundis ta, kuidas keegi võtaks Rometi Julialt lõplikult ära.
Ühel hommikul äratas Juliat tugev telelfonihelin. Helistati haiglast ... Kas see oligi lõpp?Julia pani end riidesse kiiremini, kui keegi jõudis "hommikust" soovida. Tüdruk jooksis läbi karge talvekülma haigla poole, silmad vees ligunedes. Hingeldades jõudis ta haiglasse, jooksis trepiastmetest viiendale korrusele, peatus palati ees number 503 ja avas tumeda ukse. Vastu vaatasid talle kaks simapaari. Arstitädi naeratas laialt. Seda tegi ka Romet. Ta oli üles ärkanud! Poiss lähenes talle käimistoega, kuid Julia jooksis talle kaela ja nuttis rõõmust. "Ma kartsin, et ei näe sind enam kunagi," nuttis tüdruk. Romet vaatas talle silmadesse, naeratas ning siis suudles Juliat nii imeliselt, et viimane hakkas mõtlema, kas see kõik ikka päriselt oli ...