Elu pole meelakkumine

Uus jutt minu poolt. Seda eriti armastuse alla ei liigitaks. Armastus küll ei puudu, aga muud on siin kah. Lugege ja KRIITIIIIKA!

1.peatükk - Mina, Cedric

Viisin pilgu Jessicale, kes mu kõrval matemaatika ülesannet lahendada püüdis. Avasin suu ja panin selle kinni tagasi. Oleksin tahtnud talle seletada, aga õpetaja oli kullipilguga mees. Noor küll, aga pilk oli tal kui kullil. Mees nägi välja umbes 25-30 aastane, ta kandis päikeseprille – isegi klassis – ja tal oli must tukk, millega ta tüdrukute südame võitis.

Mina aga olin päris tavaline, aga populaarne poiss. Tüdrukud õhkasid mind nähes, aga lootusetult. Mul oli tüdruk olemas. Seesama, kes mu kõrval istus ja seda tobedat asja lahendas. Mul oli see ammu tehtud. Oskasin kõike. Üks vastus siia sinna, see ei kahjustanud mind.

Lõpuks Jessica ohkas ja ulatas mulle laua alt sedeli: „Saad mind aidata?“ Noogutasin ja andsin talle tagasi sedeli vastustega. Ta naeratas mulle ja hakkas usinalt vastuseid maha kirjutama. Tunnikell tirises vahetult pärast seda, kui mu tüdruksõber pliiatsi käest pani ja sügavalt ohates paberi koos teistega õpetaja lauale viis.

Jõudsin Jessicat lähemalt vaadata. Ma polnud seda kunagi eriti teinud. Polnud põhjust. Mulle meeldis Jessica ja mina talle, muul polnud tähtsust. Jessical olid ilusad kuldkiharad ja rohelised silmad, täidlased huuled, mida oli väga hea suudelda ja samuti ka kaunis keha, mis ei olnud ümar.

„Mida sa vaatad?“ küsis ta mult, enne kui mu käest haaras ja helekollase klassiukse poole vedas.
„Ei midagi. Vaatan lihtsalt su kaunist näolappi.“ Tütarlaps muigas. Kool oli just alanud. Mina ja Jessica olime 5 aastat koos olnud. Täpsemalt 4 klassist alates.

Nüüd käis aga 9 kooliaasta. Varsti pidime koos lõpetama ja sealt edasi minema gümnaasiumisse. Muide, minu nimi on Cedric. Hüüdnimega Cex.
Avastasin enda lähedalt kaks sõpra ja andsin oma sõbranna laubale suudluse.

Kell tirises jälle. Nõme, mõtlesin ja sisenesin klassiruumi, kus Jess mind juba ees ootas. Bioloogiaõpetaja ootas kõik klassi, enne kui kontrollima hakkas, kes kohal ja kes mitte. Kolletunud märkmikus oli igal paberilehel nimekiri iga päeva kohta, mis aastas oli.

„Long Cedric?“ Lausus õpetaja mu nime, jäädes ootama vastust. „MINA!“ Hüüdsin vastuseks ja terve klass pahvatas naerma. Isegi õpetaja ei suutnud naeratust tagasi hoida.

„Saime juba aru Cedric.“ Kasepuust lauad olid lakitud ja libedad. Õpetaja ulatas meile tööd, mida ta nädalaid oli ette valmistanud. Silmitsesin paberilehte ja mõistsin, et töö on lihtne.

Ka Jessica arvas sama ja enne kui ma jõudsin silmagi pilgutada, oli Jessica haaranud pastaka ja kirjutas paberilehele vastuseid.

Tund lõppes ja kõik püüdsid klassiruumist välja trügida. See oli viimane tund. Päevad olid veel soojad ja ainult mõni suundus garderoobi oma asju võtma.

„Oli lihtne?“ küsisin Jessicalt ja võtsin ta ümbert kinni.
„Jep,“ vastas ta ja suudles mind.

„Me ikka lähme täna kinno?“ küsisin talt kinnituseks. Tal oli viimasel ajal komme mitte tulla.
„Ma täna ei saa. Vanaema jäi haigeks ja ma pean maale minema vanematega. Sa võid õpetajale öelda, miks ma kooli homme ei tule. Ma nüüd lähen.“

Ma jäin imestunult tüdrukule järgi vaatama, kui too bussi peale kiirustas.
„Ma armastan sind!“ Jõudis ta veel hüüda.

Pistsin käed oma bermuda pükste taskusse ja suundusin kesklinna poole, kus asus mu kodu. Tundsin ennast tolana.

Tola, tola, tola! TOLA! Oleksin hüüdnud, kui poleks rahva seas seisnud. Võtsin taskust välja võtmed. Sakilise otsaga. Võti sobitus lukkuauku ja hetkeks olid nad üks. Ma keerasin võtit paremale ja uks klõpsatas lahti.

Roostepruun rauduks, kui täpsem olla. Astusin tuppa ja silmitsesin tühja tugitooli, kus ema oma invaliidipäevi veetis. Mu isa pärast, kes talle autoga otsa sõitis ja mu ema halvatuks tegi. Emal oli küll ratastool, aga sellega käis ta väljas vaid minu abiga.

„Ma olen kodus!“ hüüatasin, et ema mind kuuleks. Kuulsin vannitoast vastust: „Tsau Cedric!“ Mu ema ja õpetajad olid ainsad, kes kutsusid mind nimepidi.

Lonkisin oma tuppa, panin ukse kinni ja istusin kollase laua taha. See laud oli päris vana, kuid meeldis mulle millegipärast väga. Isegi nii väga, et ma ei lasknud emal seda ära visata, kui me vana mööblit uue vastu vahetasime.

Parkettpõrand oli mõnus soe. Ema koputas mu uksele. Avasin selle ja tuppa sõitis ratastoolis naine, 33 aastane, tumedate juustega, minu ema.

„Kuidas koolis läks?“ küsis ta enne, kui toaukse sulges. „Hästi,“ vastasin ja potsatasin tagasi pöördtoolile.

„Kas... Jessicaga on kõik korras? Sa pidid taga täna kinno minema.“ Ema ka ei väsi, mõtlesin ja naeratasin.

„Emps! Kõik on kombes. Ta vanaema jäi lihtsalt haigeks ja ta pidi minema.“ Naine muigas ja sõitis mulle ligemale.

„Ole ettevaatlik!“ lausus ta enne, kui toaukse juurde sõitis ja selle avas, et ära minna.
Mõistatasin kaua, mida pidi tähendama see lühike, kuid ebameeldiv lause. Kas Jessica võis olla ohtlik? Ma ju teaks seda? Äkki.

Avasin läpaka ja jäin ootama kuni see avanes. MSN hüppas mu silme ette ja ma logisin sisse.

Ka Jessica oli sees. Tegin kaks vasak-hiireklõpsu ja vestlusaken avanes.

Cex ütleb: Tsau! Kuidas vanamal on?
Cex ütleb: Vanaemal*
Jessica ütleb: Tsau! Vanaemal... On hästi! Või noh... Hästi jah!

Midagi Jessica käitumises oli imelik.

Cex ütleb: Tore. Kunas sa koku tuled?
Cex ütleb: Koju*

Jessica mõtles päris kaua, enne kui mulle vastas.

Jessica ütleb: Ma ei tea. M apean minema. Sau!

Jessica appear's to be offline


Ma sain aru, et midagi oli imelik. See ei olnud see Jessica keda ma teadsin. See võis olla keegi hullem, keegi halvem.

Ukse vahelt imbus sisse keedetud kartulite ja šašlõki lõhna. Ema oli teinud oma Flavor Wave'ga liha. Minu lemmiktoit.

Te kindlasti imestate, et kuidas üks ratastoolis daam süüa teeb. Lihtne, peale 3 aastat kogemust on kõik võimalik. Esiteks käis ta igasugustel treeningutel ja arst soovitas tal mõelda, et ta alakeha ei ole halvatud.

Nii mu ema tegigi. Siiani on ta vastu pidanud ja ta on üks sajast, kes on ellu jäänud.

Sulgesin jälle arvuti. Ilma Jessicata oli seal igav. Läksin kööki, nähes, kuidas ema laua vilunult kattis, asetades mustriga taldrikute kõrvale punase plastmassvarrega noad ja kahvlid.

„Ema? Sa tegid mu lemmiksööki?“ Üritasin ema rääkima sundida. Olin teda vist ennist kuidagimoodi solvanud.

„Ähh! Emps! Sa ju tead, et Jessica ei ole ohtlik. No eks ta käitub mingilmääral imelikult, aga see on ilmselt puberteet või kool. Usu mind, ma olen teda juba 5 aastat tundnud.“

Ema murdus: „Kullake! Üks kord elus on asi mida sa pead tegema. Uskuma oma ema!“ Ta keeras selja minu poole ja ma kuulsin nuukseid.

„Ema! Ma usun sind. Ma olen sind uskunud mitu korda.“
„Aga sa pole seda kunagi tõsiselt teinud,“ kostus läbi nuuksete nutune hääl.

Kallistasin oma elu kõige tähtsamat naist ja ta näole vajus naeratus: „Äkki sööme nüüd?“

Automaatselt tuli pikk osa. Algselt polnud nii pikk plaaniski. Mul on hea meel, et sulle meeldib ja, et ma parem kirjutaja olen. Tänapäeval ongi nii, kullake! Emotsionaalseid emasid on ka olemas, kas tead

I like smiles, mis su postituses on!!!! PANE VEEL, AGA KIRJUTA KAAA!

2.


Hommikul ärkasin ma väsinult. Eelmise päeva pealelõuna möödus emaga vesteldes. Täpsemalt teemal "Ära oli nii emotsionaalne, ema!".

Jessica polnud endast märku andnud. Ei msni, ega ka telefoni kaudu. Mulle see imelik ei tundunud.

Elutoast kostus minuni draamapritsmeid seebikast, mida ema igal hommikul vaatas. See tähendas, et kell ei olnudki nii palju, kui ma arvasin olevat.

Tõusin voodist püsti ja ajasin endale selga bermudapüksid ja tumeda maika. Mu lemmikriietus palaval ajal. Päevaks oli laupäev ja seda päeva ma armastasin. Eriti siis, kui toimus mõni suur seltskonnaüritus.

Lõpuks avasin ukse ja suundusin WC poole, kus ennast täiesti tühjaks lasin. Seejärel võisin minna imepisikesse, kollasesse kööki. Haarasin kohvitassi ja võileiva. Kallasin endale pool gallonit kohvi ja mõne tilga piima sellele peale. Kange kohvi oli vastik.

"Hommik!" ütles ema mulle tervituseks, nähes mind diivani poole sammumas. Istusin diivanile, mille valge kate öövalguses lausa kummituslik näis.

"Tsau," pomisesin ebamääraselt ja rüüpasin paar lonksu kohvi.
"Magasid hästi?" küsis ema ning ma kaalusin toast ära minemist. Musternäide küsimusest, mida ema küsis alati, kui mult midagi tähtsamat küsida tahtis ja selleks küsimuseks ei olnud kunagi mõni tavaline küsimus.

Otsustasin siiski praeguseks hetkeks jääda tubaseks ja ütlesin: "Räägi nüüd asjast, ema!" Ta langetas pea ja otsis tuge ratastoolilt, mis eemal nukralt seisis.

"Me võiks pärast jalutama minna... ja mina sõitma." Ta naeratas. Ootasin vastust veel 5 minutit ja kui kusagilt vastust ei tulnud, võtsin enda peale alustamise.

"Räägi ema!"

"Noh... Ma arvan, et äkki see Jessica ikka ei ole see õige tüdruk sinu jaoks. Arvestades seda mida ta sulle teinud on?" Ta suutis mind üllatada.

"Mismõttes? Mis ta mulle teinud on?"

"Kas ta pole siis sulle tõesti KUNAGI midagi halba teinud? Kasvõi ühe korra?" Nüüd suutis ema mind veel rohkem üllatada.

"Mis sul ta vastu on?!" röögatasin enne kui toast välja trampisin ja oma ukse pauguga sulgesin.

Hetkeks hakkas mul isegi oma empsist kahju. Raputasin pea selgeks ja otsustasin helistada Marcile, et esitada küsimus: "Kas täna kuskil midagi toimub?"

Lugejaid on? Sooviks ikka kriitikat ka.

3.

Juba 2 tunni pärast astusin sisse kohta, kus pidi toimuma pidu. Täpsemalt Marc'i juurde, kes ootas mind välisukse juures.

„Oled sina aga käbe!“ naeris mu sõber ja tutvustas mulle tüdrukuid, kelle ta ära oli näpanud.

„Hailey, see on minu sõber Cex!“ tutvustas Marc mind tumedapäisele tütarlapsele, kes tundus olevat umbes 14 aastane.

„Et, see ongi su nimi vä?“ küsis too nii tibilikult kui sai. „Jap,“ oli mu vastus.
„Ja see on Mishell.“ Järgmine tüdruk oli heleda peaga. Kindlasti minuvanune või natuke vanem.

Tutvustasin ennast ka ja ma läksin rõdule, et juua öösoojuses siidrit.
„Sulle ei meeldi õlu?“ Keegi lähenes mulle. See tundus olevat Mishell, aga pimeduses oli seda raske näha.

„Ei.“ Liikusin toa poole, et tüütust kaaslasest lahti saada. Ta järgnes mulle. Hääl pettis mind ja rääkijaks oli hoopistükis kena neiu, kelle heledad juuksed olid lahti jäetud, et nendega uhkustada.

„Elizabeth,“ mõistis tüdruk ennast mulle tutvustada. „Cedric,“ ütlesin välja oma pärisnime, et mitte lolliks jääda.

Viskasin tühja siidripurgi prügikasti ja sammusin välisukse poole. „Juba lähed?“ küsis Elizabeth ja astus koos minuga auto poole, mis eemal seisis. Minu Jeep.

„Tahad viin su koju?“ Elizabeth noogutas ja istus autosse. Ta kinnitas turvavöö ja naeratas, nähes, et minagi autos olin.

„Ilus auto,“ tõdes tütarlaps. „Kuhu ma su viin?“
„Ma võin West Hill'is maha minna. Kui sind nii kaugele sõitmine ei häiri.“

Raputasin pead ja pöörasin West Hill'i poole. See oli mitme kilomeetri kaugusel kesklinnast, aga ma olin autoga ja ilusa tüdruku koju viimine mind ei häirinud.

„Sul poissi on? Ma lihtsalt huvi pärast.“ Tüdruk raputas pead ja muigas.
„Ahah. Minul igatahes on.“

„Poiss?“ tundis tüdruk huvi. Puhkesin naerma. Oijah.
„Hah. Ei, mul on tüdruk. Jessica. Ta on praegu maal.“ Naeratasin ja märkasin, et West Hill'i silt juba paistis.

Peatasin auto ja Elizabeth avas autoukse, et välja astuda: „Aitäh sulle. Nüüd olen sulle tänu võlgu.“ Noogutasin ja sõitsin gaasi vajutades minema.
Koju jõudes veendusin, et ema magas. Tuli oli kustus. Siiski, siiski.
„Kus sa olid?“ kuulsin elutoast häält, kui esikusse astusin. „Ma käisin sõpradega väljas.“

Ema ohkas. Ta polnud oodanud, et mind nii endast välja ajab. Mina ohkasin ka.
„Jessica helistas,“ ütles ta vaevukuuldavalt. „Päriselt? Kunas? Käskis ta mulle midagi öelda?“

„Jah. Ta helistas mõni minut tagasi. Käskis öelda, et ta tuleb alles esmaspäeval. Võib – olla varem.“

Ohkasin, silusin vasaku käega juukseid ja parema käe pistsin pükste taskusse.
„Tore,“ pressisin läbi hammaste välja sõna, millest hoidunud olin.

Ema libistas käe mu põsele ja ma kükitasin. „Anna andeks poeg!“ lausus ta, näol ilme, mida ma kunagi oma elus näinud polnud.

„Ema! Kõik on hästi. Kõik on korras nagu Norras!“ Ema näole ilmus muie. Enne kui ta ratastooli oma toa poole pööras, sõnas ta: „Jessica on tegelikult hea tüdruk!“ Vaikides sõitis ta minema.

Otsustasin ka ise voodisse minna. Enne seda istusin laua taha ja avasin läpaka. Msnis ei olnud kedagi. Kahjuks!

Võtsin riided seljast ja lootsin unustada kõik, mis päeva jooksul toimunud oli. Vähemalt hetkeks.