Mine nii kaugele kui näed, ja kui oled kohale jõudnud, näed kaugemale !

Lapsena õueväraval kööludes ei suutnud ma pilku varakevadisest kohinast. Ma ei suutnud eemale helesinisest, vahtuavast, värvidega mängivast merest. Ja ma ei tahtnudki! ...
Tol hetkel ei teadnud veel kui palju meri, 'Vesi' mind mõjutama hakkab. Nüüd aga leian end jälle siit. Justkui keegi oleks pööranud tagasi aja, et näidata mulle midagi. Midagi mida kunagi ei taipanud. Nüüd ma siin jälle istun, kuid seekord ei suuda ma panna pahaks, et mu kõrval pole enam kedagi. Kedagi kes ütleks mulle, et kõik on korras. Tunnen kuidas seest läheb soojaks, kuidas kõhus keerab. Tunnen kuidas seest keegi torgiks, justkui sa teaksid, et nii ma sind ootan. Sinule mõtlen. Niisiis heidan pilgu merele. Merel mis kord nii lõpmatuna näis. Hingan sügavalt sisse ja imestan isegi, et sinule ma enam ei mõtle. Sest tean, et keegi mind ootab. Keegi kes annaks kõik. Jah, teisepoole vett kuid ta ootab. Tunnen kuidas piisad puudutavad mu põske. Kõik mu ümber jooksevad, kuid minul on hea. Justkui keegi oleks mu sees kustutanud leegi, mis kord nii eredalt paistis. Näen kuidas päike loojub. Näen kuidas oranz-punakas kollane sulandub veega. Ei saa arugi kui ka mina olen juba jalad vees, sest nii tunnen sinule lähemal. Tunnen kuidas ta võtab mind omaks, kuidas ta liidab mu head küljed ja lahutab halvad, pärast aga korrutab need omavahel. Tean kuidas me mõlemad otsime varju. Kuidas me sülitame näkku ega lase endale silma vaadata. Kuidas me võitleme tuulgea, võitlema maaga.
Jah tolhetkel ei mõistnud veel, kuidas vesi mind mõjutama hakkab. Nüüd siis tean...