2013

24. Veidrad inglid

autor: Lili St. Crow
lk.arv: 304
sisu: Pärisilm on jube koht. Küsige kas või 16-aastaselt orvult Dru Andersonilt, tüdrukult, kes on maha nottinud omajagu ilgeid tegelasi. Ta on relvastatud, ohtlik ning valmis esmalt tapma ja alles siis esitama küsimusi. Läheb aega, enne kui ta hakkab tegema vahet, keda saab usaldada ja keda mitte. Dru on alati olnud “veider”. Lapsest saati on ta koos isaga linnast linna reisinud ja öös varitsevaid olendeid jahtinud – kummaline, aga üsna mõnus elu… kuni hetkeni, mil Dakota lumme mattunud väikelinnas näljane zombie tema kööki murrab ja kõik vastu taevast lendab. Dru jääb üksi, ning nurka surutuna peab ta kabuhirmust hoolimata võtma kasutusele kõik teadmised, mida isa on talle õpetanud. Pärisilma olendid on otsustanud vastu rünnata ja sel korral on nad võtnud sihikule Dru. Väljavaated? Nullilähedased. Kui ta koiduni vastu ei pea, on mäng läbi… Dru Anderson ei karda pimedust. Aga ta peaks.
arvamus: Miks raamatul selline pealkiri oli? Inglitest polnud seal sõnagi juttu ju. Ah, vahet pole.
Igatahes raamat oli väga hästi kirjutatud ja ka märkimisväärselt põnev. Aga kuna ma pidin selle tänaseks läbi saama, et raamatukokku jõuda, ei saanud ma seda eriti nautida.
Dru oli kohati liiga ülbe ning rumal ja põikpäine. Graves oli ...jah. Mitte minu maitse. Mulle hakkas närvidele käima see, et iga tema kehaosa kirjeldati kogu aeg sõnadega: sale, kõhn, kondine. Ma arvan, et kõik said juba esimese korraga aru, et ta on sale ja seda poleks vaja olnud igal leheküljel korrata. Cristophe oli neist kõige normaalsem.
Mulle tundub, et sellele raamatule peaks järg ka tulema. Sest kõik jäi kuidagi poolikuks. Ja ma tahaksin väga teada, miks Cristophe õunapiruka järgi lõhnas.
punktid: 8/10
lahedad kohad: ''Ma tulin teile appi, kuradi debiilikud!''

25. Tuli

autorid: Mats Strandberg ja Sara B. Elfgren
lk.arv: 504
sisu: Engelsforsis muutub olukord üha kuumemaks. Väljavalitud alustavad oma teist gümnaasiumiaastat. Suvi otsa on nad deemonite järgmise sammu ootuses hinge kinni hoidnud. Ent oht ähvardab neid hoopis teisest, täiesti ootamatust suunast. Üha selgemaks saab tõsiasi, et midagi on Engelsforsis tõeliselt valesti. Minevik põimub tänapäevaga, elavad kohtuvad surnutega. Väljavalitud saavad üksteisega üha lähedasemaks ja neile tuletatakse taas kord meelde, et maagia ei leevenda õnnetu armastuse piinu ega paika purunenud südant
arvamus: See nõukogu on ikka nii imelik. Nagu deemonid on ründamas ja maailmalõpp tulemas, aga nemad irisevad mingite võluseaduste rikkumise üle. Prioriteedid veits paigast ära, või mis?
Ma lootsin terve raamatu, et Max tuleb tagasi (mis oli muidugi väga ebatõenäoline) või siis, et Minoo armub uude õpetajasse (mis oli veel ebatõenäolisem). Kui jutt juba õpetajatele läks, siis selle võimlemisõpetaja nimi ajab mind siiamaani naerma.
Mis raamatusse endasse puutub, siis alguses oli seda suht raske lugema hakata, aga kui kord juba selle kätte võtsid, polnud lugemist lihtne lõpetada.
punktid: 9/10
lahedad kohad: ''See on nii igav,'' vingub Lotta. ''Midagi ei juhtu.''
''Sa oled lihtsalt liiga väike ega saa aru,'' nähvab Ida.
''Ei ole ma midagi!''
''Ah soo, no küllap on sul siis mingi puue.''

26. Samarkandi amulett

autor: Jonathan Stroud
lk.arv: 475
sisu: Kui noor võluriõpilane Nathaniel 5000-aastase džinni Bartimaeuse maa peale kutsub, arvab too, et tal ei tule teha midagi, mis oleks kurnavam paarist silmamoondusest. Kuid Nathaniel on oma vanuse kohta erakordselt nutikas ning tema peas mõlgub midagi hoopis ohtilkumat: kättemaks.
Vastu tahtmist saadetakse Bartimaeus ennekuulmatult halastamatu ja auahne vanemvõluri Simon Lovelace'i käest varastama kurikuulsat Samarkandi amuletti. Enne kui džinn ja õpipoiss arugi saavad, leiavad nad end võluintriigide, mõrvade ja vastuhakku virvarrist.
See humoorikas ja kaasahaarav romaan, mille tegevus leiab aset võlurite poolt juhitavas tänapäeva Londonis, kütkestab igas vanuses lugejaid.
arvamus: See, et autori nimi oli suuremalt kirjutatud kui raamatu pealkiri, oli natuke veider.
Raamat ise oli täitsa loetav. Mitte küll midagi sõltuvusttekitavat, aga mitte ka midagi väga igavat. Korralikult naerda ma vist eriti ei saanudki, kuid paaril korral muigasin. Kõige naljakam oligi Bartimaeuse kõrge enesehinnang ja see, et teised temast nii heal arvamusel ei olnud. Pigem vastupidi.
Praegu on küll selline tunne, et selle sarja järgmisi raamatuid ma läbi lugeda ei viitsi. Kui, siis ainult Bartimaeuse pärast. Ja pealegi ei kujuta ma ette, mis nendes juhtuda võiks. See raamat tundus kuidagi nii lõplik olevat.
punktid: 5/10

27. Ma leian su, Sky

autor: Joss Stirling
lk.arv: 286
sisu: Oma hingesugulase leidmine pole kunagi varem nii ohtlik olnud.
Sky’l on salajane minevik. Matnud tõe oma traumaatilise lapsepõlve kohta sügavale sisimasse, on ta müsteerium isegi endale. Uues koolis alustades silmab ta esimesena Zedi. Poiss kõmbib koridorides kui jumalasarnane olend surelike seas. Sky on rabatud, kui poiss tema vastu huvi tunneb, aga Zedi ja Sky jaoks on nende suhtes rohkem kaalul, kui tüdruk esialgu aru saab.
„Ma leian su, Sky“ on esimene raamat vendade Benedictide lugudest, mis räägivad eriliste võimetega perekonnast. Selles hingeliigutavas teoses põimuvad romantika ja müstika, ning lavale astuvad kangelased, kellesarnaseid pole enne nähtud.
arvamus: Selle raamatuga on mul selline veider lugu, et kui see raamatukogus olemas oli, ei tahtnud ma seda lugeda ja kui ma tahtsin seda lugeda, siis seda raamatukogus polnud. Aga lõpuks otsustasin ikkagi võimalust kasutada ja see laenutada. Mulle meeldis, et tegevus ei keerelnud kogu aeg peategelase ümber. Selles suhtes, et need pahad jahtisid hoopis Benedicte ja tema oli lihtsalt viis nendeni jõudmiseks. Väga mõnus vaheldus. Aga see vale, mille nad lõpus välja mõtlesid, oli küll natuke kahtlane.
Enne selle raamatu lugemist olin veendunud, et meespeategelane, kes ei ole naispeategelasest vähemalt viis aastat vanem, ei saa mulle meeldima hakata, kuid mul on hea meel tõdeda, et nii see siiski pole. Kuigi tuleb tunnistada, et Victor meeldib mulle rohkem kui Zed.
punktid: 8/10

28. Minu Island

autor: Tarvo Nõmm
lk.arv: 287
sisu: Island. See peaaegu inimtühi saar kaugel keset Atlandi ookeani on ilmselt Euroopa kõige eksootilisem kant. Keeleliselt on Island otsekui külmkapp, kus on aastatuhandeid alal hoitud Põhjala keelt kõige ürgsemal kujul. Ürgne on ka loodus, mille pärast turistid Islandile enamasti lähevad, otsima kirkaid mägijärvi, põlvekõrgusi kasemetsi, vulkaanilise muda vikerkaarevärve. Vahel on see loodus ääretult võimas – maavärinate, vulkaanipursete või tapvate lumetormide ajal.
Muusik ja muusikaõpetaja Tarvo Nõmm on kirjutanud ausa raamatu üheksast Islandil veedetud aastast. Lugeja saab tundma õppida nii islandlaste jubedaid (enamasti mädandamise ja hapendamise teel valmistatud) rahvustoite kui ka uhket ja siirast rahvast ennast, kes ei vaevu tänase päevani koduuksi lukustama.
arvamus: Minu veider Islandi vaimustus sai alguse raamatust ''Jäine kõrb'' ja ''Minu Island'' ainult süvendas seda. Kui enne arvasin, et tahan ainult seda külastada, siis nüüd mõtlesin sinna võib-olla kunagi ka elama minna. Eriti paelus mind inimeste lahkus ja sõbralikkus võõramaiste elanike vastu. Ja see, et nad jätavad uksed lahti. Eestis oleks selline käitumine vist väga palju tahetud ning ukse lahtijätmisest pole vist üldse mõtet rääkida.
Ainsad asjad, mis mulle Islandi juures ei meeldi on ilm ja rahvustoidud. Kui ikka niimoodi lund sajab, et 37 kilomeetrit läbitakse seitsme tunniga, on see tõesti natuke liiga palju. Samuti ei kujuta ma ette, et suudaksin kunagi süüa mädandatud haikala või lambasõnniku tuha sees mädandatud pardimune.
See ei puutu küll praegu siia, aga mulle meeldis selle aastane Islandi Eurovisiooni laul väga.
punktid: 10/10

29. Klass

autor: Gerda Kordemets
lk.arv: 279
sisu: lmar Raagi filmi põhjal raamatu väljaandmise põhjus on kurb tõsiasi, et filmi pole oma aktuaalsust kaotanud. Sama jõuliselt kui filmikeel jõuab lugejani ka Gerda Kordemetsa tekst käesolevas raamatus, mis räägib aust ja väärikusest, saatuslikest juhtustest. Loo põhiküsimus on ülekohtus. Kui palju lubab inimese väärikus kannatada ülekohust. Ja mis hetkel muutub vastuhakk ise vägivallaks?
arvamus: Film oli hea. Või nii palju kui ma sellest mäletan. Võib-olla seetõttu ootasin sellelt raamatult enamat. Praegu meenutas see lihtsalt filmi käsikirja koos mõningate täpsustustega. Tegelikult ma ei tea, kas oli ikka hea mõte filmi põhjal raamat kirjutada. Vastupidi on tunduvalt parem.
punktid: 7/10

30. Viin su endaga, Phoenix

autor: Joss Stirling
lk.arv: 240
sisu: Phoenix kuulub Kommuuni – ebatavaliste võimetega varaste gruppi. Tema sihtmärk on Yves Benedict, Londonit külastav Ameerika üliõpilane. Kuid selgub, et Yves on midagi palju enamat kui kõigest sihtmärk. Ta on Phoenixiga kokku määratud. Tema hingesugulane. Kommuunile kuulub Phoenixi minevik ja grupp tahab endale ka tema tulevikku. Kas Phoenixil õnnestub päästa poiss, keda ta armastab..., ja iseend?
arvamus: See oli parem kui eelmine raamat. Tunduvalt parem. Kuidagi põnevam ja kaasahaaravam. Ainult Victorit oli minu jaoks liiga vähe. Ma sain aru, et iga raamat räägib ühe Benedicti venna hingeleidjast. Niisiis ma loodan, et autor ikka jõuab oma järjega lõpuks Victori juurde. See naine, kes ta endale saab, on küll tõeline õnnejunn.
punktid:10/10
*
loetud lehekülgi siiani: 9807

31. Alkeemik

autor: Michael Scott
lk.arv: 350
sisu: Tõde: Nicholas Flamel sündis Pariisis 28. septembril 1330. aastal. Pea seitsesada aastat hiljem tuntakse teda kui oma aja suurimat alkeemikut. Räägitakse, et ta avastas igavese elu saladuse. Ajalooürikute kohaselt suri ta 1418. aastal.
Ent tema hauakamber on tühi.
Legend: Nicholas Flamel elab. Kuid ainult seetõttu, et on sajandite jooksul valmistanud igavese elu eliksiiri. Igavese elu saladus peitub raamatus, mida Flamel valvab – maag Abrahami raamatus. See on kõige vägevam raamat, mis kunagi loodud. Valedes kätes võib see maailma hävitada.
Just seda kavatsebki doktor John Dee raamatut varastades teha. Inimkond ei saa toimunust aimu enne, kui on juba liiga hilja. Ning kui ettekuulutus tõele vastab, on Sophie ja Josh Newman ainsad, kel on vägi päästa see maailm, mida meie tunneme.
Mõnikord osutuvad legendid tõeks.
Ning Sophie ja Josh Newman leiavad end kõigi aegade kõige suurema legendi keskmest.
Iidne raamat on kadunud. Ja tänapäeva maailma ähvardab oht igaveseks koost laguneda.
arvamus: Millegipärast läks selle raamatu lugemine kuidagi eriti aeglaselt. See polnud küll igav ega midagi sellist. Ilmselt ei olnud ma siis lihtsalt lugemistujus.
Millegipärast arvasin alguses, et Josh ja Sophie on täisealised ning mul oli neid viieteist aastastena väga raske ette kujutada. Josh mulle ei meeldinud. Ta oli nii kuradi impulsiivne. Enne tegutses ja siis mõtles. Ega temast vist head nahka saa. Sophie oli natuke normaalsem. Aga minu lemmiktegelane oli kindlasti Flamel. Ta oli nii tark, kaval ja tal oli peaaegu igaks olukorraks lahendus olemas. Ma nii loodan, et tema ja Pernellega midagi halba ei juhtu. Sellega seoses meenub mulle, et kuskil raamatu alguses oli trükiviga. Nimelt oli Flemmingu asemel Flamel kirjutatud, kuigi poldud veel öeldud, et Flemming on tegelikult Flamel (aga seda polnud muidugi kuigi raske ära arvata).
Selles, kas järgmise osa ka läbi loen, ma nii kindel pole. Hetkel nagu ei tekkinud mingit sõltuvust selle sarja suhtes. Aga mine sa tea.
punktid: 7/10

32. Üks päev


autor: David Nicholls
lk.arv: 423
sisu: 15. juuli 1988. Emma ja Dexter tutvuvad ülikooli lõpuõhtul. Homme peab kumbki oma teed minema. Kus nad järgmisel aastal selsamal päeval on? Ja veel aasta edasi? Ja igal järgmisel aastal? Kakskümmend aastat. Kaks inimest. ÜKS PÄEV.
“Üks päev” on inglise stsenaristi ja kirjaniku David Nichollsi (snd. 1966) kolmas romaan. Naljakas ja nukker armulugu räägib täiskasvanuks saamisest – sellest, kuidas me muutume ja mille poolest samaks jääme. 2009. aastal ilmunud “Üks päev” tõusis järgmisel aastal enimmüüdud raamatuks Suurbritannias ning nüüdseks on see tõlgitud umbes neljakümnesse keelde. 
arvamus: Üle pika aja oli mulle kätte sattunud raamat, mida lugesin sellepärast, et ei suutnud seda käest panna, mitte sellepärast, et see läbi saada. See oli hästi kirjutatud ja põnev ja naljakas ja nii edasi. 
Vahe peal, umbes kusagil raamatu keskpaigas, mõtlesin ma, et Dex ja Em võiksidki sõpradeks jääda (see tuli mulle endale ka üllatusena, sest tavaliselt ma selliste asjadega ei lepi). Nad nagu sobisid niimoodi kuidagi paremini kokku ja ma kartsin, et see armastusevärk võib kõik ära rikkuda ning nad lähevad tülli ja lõpuks ei suhtlegi enam. Aga õnneks, või siis kahjuks, oli autoril sellele olukorrale hoopis teine lahendus.
punktid: 10/10
lahedad kohad: ''Ma ei suuda seda lugeda.''
''See on meistriteos.''
''Ajab pea valutama.''
''Ma oleksin pidanud mõne piltide või luukidega raamatu kaasa võtma.''

33. Tüdruk, 15: Fllirt Inglismaa nimel


autor: Sue Limb
lk.arv: 200
sisu: Prantsuse kired, porised telgid ja raevukad lehmad! Jess on hädas. Ta peab enne prantsuse vahetusõpilase Edouardi küllatulekut poisile kirjutama ning tema tavaline võime karismaatilisi, võluvaid ja ahvatlevaid kirju paberile panna on teda maha jätnud. Aga teine mure on veelgi hirmsam. Ta peab saatma oma foto! See mõte täidab Jessi erilise hirmuga. Aga sellele probleemile leiab ta lahenduse – digitaalselt täiustatud lahenduse – ja kellelt siis veel abi küsida kui mitte parimalt sõbralt Fredilt?
arvamus: Sisukirjeldus raamatu tagakaanel on seekord õnneks õige, aga väga pealiskaudne. See probleem, mis seal esitatud on, hõlmab ainult paari lehekülge. See selleks.
Raamat ise oli selline kerge, pingevaba lugemine, mis on vahelduseks päris hea. Samas oli ka sisu päris põnev. Ja mitte nii ettearvatav. Ja naljakas.
punktid: 9/10
lahedad kohad: Armas Jess, mina saan sinu kiri koos foto, teatas Edouard oma nunnus konksulises käekirjas. Sina on väga gena. Mina ootan Sinu nägema Inglismaal. Mina loen päevad. Minu ema saadab tervised sinu ema sisse.

34. Koduabiline

autor: Kathryn Stockett
lk.arv: 456
sisu: „Koduabiline“ on sügavalt liigutav ja ajatu jutustus piiridest, millega me vaikides lepime, või mida me vahel välja ei kannata. See lugu räägib, kuidas naised, olgu siis emad või tütred, koduabilised või perenaised, üksteisega suhestuvad. Ja sellest kohutavast tundest, mil ema saab aru, et lapsehoidja mõistab või isegi armastab tema last rohkem kui ta ise...
arvamus: Mul on hea meel, et otsustasin eelmine kord raamatukogus kiigata ka sinna vahesse, kus arvasin ainult venekeelseid raamatuid olevat -tuli välja, et nii see siiski polnud- ja leidsin selle. Kuna olin juba filmi näinud, teadsin mida oodata.
Raamat oli hästi ja kaasahaaravalt kirjutatud. Venimist nagu eriti polnud, kogu aeg käis mingi
tegevus. Kohati oli väga vastik lugeda, kuidas valged musti terroriseerisid. Mul on hea meel, et see enam nii hull pole.
punktid: 10/10

35. Printsessi päevikud

autor: Meg Cabot
lk.arv: 236
sisu: Mia on enda meelest päris tavaline ameerika koolitüdruk. Ta elab koos üsna boheemliku emaga ja tema suurim mure on parajasti see, et ema on hakanud tema matemaatikaõpetajaga kohtamas käima.
Siis aga saabub külla Mia Euroopas elav isa, kelle elust Mia ei ole suurt midagi teadnud. Selgub, et isa on Genovia vürst ning et ta haiguse tõttu rohkem lapsi ei saa, on Mia troonipärija ja Genovia printsess. See aga tähendab, et tema elu hakkab kiiresti muutuma.
arvamus: Kuna ma tahtsin reisile mingit kerget lugemist kaasa võtta ja ma ei leidnud midagi paremat, otsustasin selle uuesti läbi lugeda.
Ma mäletan, et see oli teine ''tõsisem'' raamat peale ''Videvikku'', mida ma lugesin. Tänu sellele sain teada, et suudlemine käib keelega. Ma olin siiralt üllatunud. Aga nüüd on sellest juba aastaid möödas.
Mulle meeldis endiselt. Nüüd on need matemaatikaülesanded ka arusaadavad. Ainus asi, mis mind häiris oli see, et peategelane oli minust noorem. Millegipärast rikub see kuidagi elamust või nii. Aga kahjuks tekib selliseid raamatuid aina rohkem ja rohkem.
Michael on üks mu lemmik meespeategelasi läbi aegade.
punktid: 10/10 (ma olen viimasel ajal punktide jagamisega väga heldeks muutunud)

Kuule ja.
Ma tunnen end vahel nii halvasti, kui ei taha mõnda raamatut lugeda, kuna peategelane noorem. Ma ei tea, miks see nii on.

Huvitav jah.

36. Vampiiride akadeemia. Verevanne. 2. osa

autor: Richelle Mead
lk.arv: 208
sisu: Kui kaugele kavatseb Rose minna, et oma lubadust täita?
Hiljutine strigoide rünnak Püha Vladimiri Akadeemiale oli kooli ajaloos hukutavaim, selles said surma nii moroidest õpilased, õpetajad kui ka kaitsjad.
Hullem veel – strigoid võtsid endaga kaasa mõned ohvrid – nende seas ka Dimitri. Noormees pigem sureks, kui muutuks strigoiks, ja nüüd peab Rose hülgama oma parima sõbra Lissa, keda ta on vandunud iga hinna eest kaitsta, et täide saata see, mida Dimitri oli tal kaua aega tagasi palunud teha.
Ent kui kaalul on rohkem kui elu, kuidas ta suudab hävitada inimese, keda armastab üle kõige siin ilmas?
arvamus: Minu meelest on äärmiselt nõme, et nad sellest raamatust kaks osa tegid. Nagu mis mõte sellel on? Ja pealegi polnud kuigi raske ära arvata, mis koha pealt esimene osa ära lõppes.
Aga kuna see on üks mu lemmikraamatutest -eriti selle teine osa-, siis ma lihtsalt pidin selle ikka eesti keeles ka üle lugema.
Minu meelest oli tõlge üsna hea ja need üksikud kohad, mis mulle enne arusaamatuks jäid, said nüüd lõpuks selgeks. Näiteks see, et Jailbait on Vanglasööt. Mul pole küll õrna aimugi, mida see tähendab, aga ikkagi.
Aga oli ka asju, mis mind häirisid. Näiteks strigoiks pöörama kõlas väga kahtlaselt. Miks mitte strigoiks muutma? Üks asi oli veel, aga selle olen juba ära unustanud. Ju see polnud siis nii oluline.
Kui enne olid Dimitri ja Adrian minu jaoks enam-vähem võrdsel kohal, siis praegu läks Adrian Dimitrist ette. Kuigi selles raamatujupis oli teda häbiväärselt vähe.
punktid: 10/10

Haha, Vanglasööt (see asi muudab sõnu! kirjutasin vanglasööt ja kui ma send vajutasin siis tekkis sõna vanglast -.-)
Ma ei ole kunagi seda sõna sedasi vaadanud xD

Üldiselt kui ma ikka suudan inglise keelest aru saada, siis ma võtan inglise keelse raamatu. Mulle need tõlked ei istu. Eriti veel siis kui olen eelnevalt inglise keeles seda lugenud.
Mida ma ei mõista on see et miks nad peavad sedasi raamatut poolitama. Ei saa just öelda, et originaal teos pikk oleks olnud... väga mõttetu minu meelest. Pool elamusest jääb õhku rippuma.

Ma kusjuures ise kirjutasin enne kogemata vaglasööt. Ja mu iPodil oli kunagi audiocorrect peal, mis muutis omavoliliselt sõnu kogu aeg väga värdjalikeks. See ajas ikka üksjagu närvi küll.
Aga ma arvan, et nad tegid selle raamatu kaheks selle pärast, et tulu kahekordistada.
Ma usun, et nad saavad ise ka varsti aru, kui nõme see tegu oli ja võtavad aru pähe ja enam niimoodi ei tee. Kõige hullem oleks muidugi see, kui nad järgmistest raamatutest näiteks kolm osa teeksid.

Millegipärast ma kahtlen, et nad sellest õppust võtavad. See ei ole ainus sari, kus nad sedasi teevad. Võtame näiteks kasvõi troonide mängu. Seal on täpselt samamoodi tehtud.
Aga jaa, varsti on mingi 100 lk'sed raamatud väljas xD
See oleks ikka kõige tipp

Äkki üks põhjus on ka see, et kuna tõlkijad saavad minu teada suhteliselt sandikopikaid, siis muu töö kõrvalt tõlkimine võtab ikka oma aja. Ning kui ta teeb 50% valmis, saab selle osa juba välja anda ning lugejate nälga veidi leevendada

No, nad nkn peavad ju ootama et saada terve raamat lõpuks kätte. Kes inglise keeles neid just ei loe, siis erilist vahet pole kaua sellega aega läheb. Nad loevad nii või naa eesti keeles seega nad on valmis ka ootama seda.

37. Kättemaksukontor 1.osa. Inglid ja närukaelad

autor: Mihkel Ulman
lk.arv: 181
sisu: Esimeses loos algavad sündmused, mis seriaali 100.osas lõpliku lahenduse leidsid. Psühhopaat, kelle ema nad isaga tema sünnipäeval maha jättis, hakkab emaga sarnanevaid naisi tapma. Võluv ja andekas, karismaatiline ja liigutav geenius, keda kehastas Tambet Tuisk, kui mäletate. Kui mitte, saate TV3 kodukalt üle vaadata. Asjaolu, et romaniseering on soovitatud noortele 12+ tekitab vägisi mõtte, et lisaks lastele-keelatud raamatutele-filmidele kuulutatakse välja ka meestele keelatud. Tekivad vanasõnade-põhised uussõnad: mees räägib, kui kana pissib ja mees on kodu peegel ning mehe suu ei valeta… Selles ulmelises õõvas on ka midagi head. Ahistatud isased ei saa enam sead olla, nad ei valeta sel lihtsal põhjusel, et kui harva saab – rääkida ja üldse kõike – pole aega bluffida. Või vähemalt naised loodavad nii.
arvamus: Vahe peal oli liiga palju mõtetut teksti, mis oli päris igav. Tegelikult ei saa ma aru, mismõttega nad ainult ühe osa korraga välja andsid. Nad oleksid võinud selle mõtetu teksti välja jätta, raamatu natuke suuremas formaadis teha, ja korraga ühe hooaja välja anda.
Algus ja nende tutvustamine oli natuke liiga veniv, aga lõpus läks tegevus seevastu kuidagi liiga kiiresti. Lisaks ei naernud ma nende kohtade üle , mis telekast vaadates tundusid naljakad.
Aga siiski on see tunduvalt paremini filmi järgi kirjutatud raamat kui Klass.
punktid: 8/10

38. Teemandilaht

autor: Linda Howard
lk.arv: 256
sisu: Rachel Jones ei otsinud pahandusi, veel vähem meest…Kuid siis leidis ta Kell Sabini. Lained kandsid mehe vaevu elusana tema koduranda. Keegi oli meest kaks korda tulistanud. Racheli kuues meel ütles, et ta on mehe ainus lootus. Teadvusetu mees jalge ees lamamas, pidi naine otsustama nii tema kui enda tuleviku.
arvamus: See raamat läks kohe eriti kiiresti. Ühel hetkel võtsin kätte ja järgmisel hetkel juba oligi läbi. Muidugi sellist tüüpi raamatute puhul pole see mingi ime.
Mind häiris meespeategelase nimi, Kell Sabin, sest mõlemad on ühtlasi ka eesti keelsed sõnad. Selle Sabiniga sain veel kuidagi moodi hakkama, aga Kell tekitas küll natuke segadust. Kui oli lause ''Kell läks duši alla'', kulus mul ikka mõni sekund, et aru saada, kas duši alla läks ajanäitaja või mees.
Mulle hakkas pinda käima, et nad armatsesid liiga palju ja seda oli kuidagi vastik ja tüütu lugeda.
Aga muidu oli täitsa hästi kirjutatud ja jutu mõte oli ka väga huvitav
punktid: 10/10

39. Jumala vasak käsi

autor: Paul Hoffman
lk.arv: 424
sisu: Lunastajate Varjupaik on tohutu suur ja kõle paik. Sealsed asukad – poisid, kes viidi sinna väga noorelt vastu nende endi tahtmist – kannatavad päevast päeva lunastajate jõhkrat võimutsemist, millel on üks eesmärk: teenida ainsat õiget usku.
Ühes Varjupaiga käänulistest koridorirägastikest seisab poiss. Vanust võib tal olla neliteist või viisteist eluaastat – seda ei tea täpselt ei tema ega keegi teine. Oma pärisnime on ta unustanud, aga praegu kutsutakse teda Thomas Cale’iks. Ta on kummaline ja salatsev, vaimukas ja võluv, vägivaldne ja üdini verejanuline. Ta paistab olevat julmusega ära harjunud, kuid ühel päeval avab ta valel ajal vale ukse ja satub nägema kohutavat vaatepilti. Pärast seda tuleb tal valida: põgeneda sealt… või saada tapetud.
Ta peab läbima põuase maa-ala, mida kutsutakse Kärnalaks, et jõuda tõotatud linna, Memphisesse: hingematvalt kaunisse, üdini jumalavallatusse ja sügavalt korrumpeerunud paika.
Lunastajad aga tahavad Cale’i iga hinna eest tagasi… aga mitte saladuse pärast, mille jälile poiss sai. On veel üks, palju hirmsam saladus, millest Cale’il pole veel aimugi.
arvamus: Raamat oli hästi kirjutatud ja põnev ning seda oli raske käest panna. Ausalt öeldes polnud ma seda eriti oodata osanud. Jõudsin juba mõtlema hakata, et sellele raamatule panen küll täispunktid, aga umbes nelikümmend lehekülge enne lõppu muutus see minu jaoks igavaks. Võib olla on asi selles, et need sõjad jms ei paku mulle eriti huvi. Õnneks paranes see asi üsna pea.
Millegipärast tekkis mul juba suht raamatu alguses tunne, et sellele tuleb järg ja kui viimaseid ridu lugesin, olin selles üsna kindel. Ma ei viitsi praegu järele uurida, kas mu kahtlused vastavad tõele, aga tegelikult vist ongi nii, et hästi paljud raamatud kirjutatakse nii, et neile oleks võimalik järg teha.
punktid: 9/10

40. Võlurite Gild

autor: Trudi Canavan
lk.arv: 475
sisu: Nagu alati, kogunevad Imardini võlurid selgi aastal, et linn kerjustest ja pööblist puhastada. Kaitsva võlukilbi taga ei karda nad hulguseid ega kurikaelu, kes neid vihkavad. Kuni üks raevunud tüdruk, vaevu lapseeast väljas, viskab nende poole kivi... ja see kaitsvast võlukilbist läbi tungib.
Viimaks ongi juhtunud see, mida Võlurite Gild pikka aega kartnud on – väljaspool nende ridu tegutseb salavõlur. Nad peavad ta leidma, enne kui ta muutub ohtlikuks. Nii võluritele, Imardini linnale kui ka iseendale.
arvamus: See oli nii hea raamat! Ja läks ka ülikiiresti. Vaatasin ühel hetkel leheküljenumbrit ja avastasin, et juba oli 50 lehte loetud.
Alguses käis mulle jubedalt pinda see, et need võlurid seda Sonead kätte ei saanud. Nagu reaalselt pool raamatut oli juba läbi ning Sonea oli ikka veel jooksus.
Ma südamest loodan, et Sonea Cerysse ei armu. Ta on liiga igav ja tavaline. Näiteks Dannyl või Akkarin oleksid palju paremad. Või noh, keegi, kes oleks temast palju vanem.
Aga mis Akkarini puutub, siis ta pole kuri. Ma tean, et pole.
Tahaks juba teist osa lugeda.
punktid: 9/10
*
loetud leheküljed siiani: 13 016

41. Õpilane

autor: Trudi Canavan
lk.arv: 574
sisu: Sonea teab, et kõik Võlurite Gildi õpilased on pärit mõjukatest peredest, aga ta teab ka, et võib rasketel hetkedel Rotheni abis kindel olla. Siis aga hakkavad nende kohta levima õelad kuulujutud – ja sekkub Gildi Ülemlord Akkarin. Dannyl on edutatud Gildi Teiseks Saadikuks Elyne’i õukonda. Kantsler Lorlen teeb talle ülesandeks jätkata salaja Ülemlord Akkarini aastate eest poolelijäänud iidse võlukunsti uurimist. Teadmata oma reisi tegelikku põhjust, seisab Dannyl peagi silmitsi ootamatute ohtudega. Sonea aga on vahepeal Ülemlordi sünge saladuse peaaegu unustanud, kuid tõe varjamine võib osutuda rängaks veaks…
arvamus: See oli veel põnevam kui eelmine. Kohe nii põnev, et ma pidin ennast sõna otseses mõttes sellest eemale rebima. Ja isegi siis mõtlesin kogu aeg raamatu sisule ja ootasin pikkisilmi, millal selle uuesti kätte võtta saan. Ainus asi, mis mind selle raamatu juures natuke häiris, oli see, et aeg läks vahe peal kuidagi liiga kiiresti.
Igatahes, see oleks megaarmas, kui Dannylist ja Tayendist paar saaks. Isegi armsam kui Sonea ja Dorrien. Mulle see kooslus ausalt öeldes eriti ei meeldi. Sonea ja Akkarin või Sonea ja Rothen oleksid paremad olnud. Tegelikult on selles raamatus nii palju tegelasi, kes mulle kohutavalt meeldivad ja kelle surma ma üle ei elaks.
punktid: 10/10
lahedad kohad: ''Kas mu isa on teile hõljumist juba õppinud?''
Sone raputas pead.
''Noh, siis tuleb meil selles osas midagi ette võtta.'' Dorrien heitis Rothenile noomiva pilgu. ''See oskus võib vahetevahel vägagi kasulikuks osutuda.''
-Näiteks siis, kui on vaja noortele daamidele muljet avaldada?