2013

42. Ülemlord

autor: Trudi Canavan
lk.arv: 629
sisu: Sonea on Võlurite Gildis üsna palju õppinud. Ta on leppinud Akkarini soosiku staatusega kaasneva tähelepanuga. Endiselt ei suuda ta aga unustada Ülemlordi maja keldris nähtut ega ka mehe hoiatust, et Kyralia iidne vaenlane hoiab Gildi toimetustel silma peal.
Sonea vana sõber Cery on kindlustanud endale Varaste hulgas mõjuka positsiooni. Kui üks võõramaalane pakub Ceryle salajase ülesande juures abi, teab noormees, et peaks sellest keelduma, aga...
Kui Akkarin pühendab Sonea oma tegemistesse, ei tea tüdruk enam, keda uskuda või mida karta. Kas tõde võib tõesti olla nii jube?
Põnevust, intriige ja seiklusi jätkub ka Musta võluri triloogia viimases raamatus «Ülemlord». Kõik kahes esimeses raamatus tekkinud küsimused saavad vastuse, kõik teod oma palga. Kuid kas hea võidab, kes on Gildi tegelikud vaenlased, kes on Must võlur... Raamatu autor Trudi Canavan ei peta ka sel korral lugejate ootusi.
arvamus: Miks, miks, miks on kirjanikud nii südametud? Miks nad loovad ühe tegelase, teevad ta hästi armsaks ja panevad lugeja temasse armuma ning siis LIHTSALT TAPAVAD TA KÜLMAVERLISELT ÄRA? Kas nad naudivad lugejatele liiga tegemist? Kas nad naudivad seda, et lugeja nende pärast silmad peast välja nutab? Ma olen praegu nii tige ja kurb ja pettunud, et paneksin sellele raamatule hea meelega null punkti. Aga ma ei saa seda teha, sest hoolimata kõige sitemast lõpust läbi aegade, oli see ülipõnev. Peamiselt Sonea ja Akkarini kohtade pärast. Mul käisid iga kord, kui Akkarin Sonead puudutas külmavärinad üle selja.
Mulle oleks meeldinud, kui Dannyli ja Tayendi suudlust oleks kirjeldatud. Väga oleks meeldinud. Aga see polnud kahjuks selleteemaline raamat. Kuigi millegipärast ongi seiklus- ja ulmeraamatutes sageli paremad armastuslood kui ainult sellele teemale keskendunud raamatutes.
punktid: 9/10

43. Lõpupidu

autor: Heli Künnapas
lk.arv: 184
sisu: Kui Raili oma viimase gümnaasiumiaasta esimesel septembril haigutamiseni tuttaval Oodvere tänaval kooli poole sammub, ei oska ta aimatagi, kui huvitavaks tema elu peagi muutub. Kolkakooli on siginenud kaks uut abiturienti – tõmmu seltskondlik Marcus ja heledapäine veidi eraklik Roomet. Värske veri tuttavate poiste seas tekitab kohalike piigade hulgas üksjagu piidlevaid pilke ja konkurentsi, Marcusel aga on selge huvi just Raili vastu. Ja äkki muutuvad Raili elus kooli ja korvpallitrenni asemel tähtsaks hoopis teised asjad. Ta on armunud ja õnnelikum kui eales varem. Kuid peagi näitab end medali teine, märksa tumedam pool. Selgub, et Marcust ja Roometit seob minevik, mille nad tahaksid meelsamini olematuks teha ... Railil tuleb selle kooliaasta jooksul selgusele jõuda väga tähtsates küsimustes. Mille põhjal otsustada, keda võib usaldada? Kas armastus on miski, mis jalust niidab, või kasvab see vähehaaval? Kui kaua läheb aega, enne kui inimest tõeliselt tundma õpid?
arvamus: Tüüpiline eesti noorsooromaan. Peategelane on autori poolt ärahellitatud: hea õpilane, osav kõiges, mida teeb, populaarne ja pooled meestegelased on temasse armunud. Ühesõnaga täiuslik. Lisaks veel nii kuradi ettearvatav. Tagakaane lugemisest piisab, et raamatu sisu ära arvata. Kohati käitusid tegelased kuidagi nii tobedalt, et mul oli seda piinlik lugeda.
Miks Marcus? Mis Markusel või Margusel viga on? Pole piisavalt lahedad nimed või? Ja Jennifer. No tõepoolest!
See Roometi armastusvaldus tuli kuidagi lambist ja liiga järsku. See polnud üldse romantiline. Ja ta surm oli ka täiesti lamp. Nagu miks ta ei võinud siis kohe seal haiglas ära surra mitte hiljem? Tundus, nagu oleks autoril raamatu lõpetamisega väga kiire, aga samas oli vaja ka Roomet ära tappa.
Midagi positiivset tahtsin ka öelda, aga see on mul meelest läinud. Aaa, see oli ka tore, et slänge eriti polnud ja tegelikult oli raamat ju iseenesest suhteliselt hästi kirjutatud.
punktid: 5/10

44. Tüdruk, 15, sarmikas, kuid sõge

autor: Sue Limb
lk.arv: 182
sisu: Viieteistkümneaastane Jess peab ennast tõeliseks hädapätakaks, sest tema parim sõbranna näeb välja nagu jumalanna ja unelmate poiss ei vaata tema poolegi. Omaenese häid külgi ei lase aga Jessil näha teismelistele nii omane ebakindlus. Sue Limbi rõõmsameelne raamat annab väga hästi edasi selle, mida tähendab olla teismeline ja alles õppida tundma iseennast ja maailma.
arvmus: Nendest kolmest raamatutest meeldis see mulle kõige rohkem. Juba esimestel lehekülgedel sai naerda. Lisaks oli väga põnev jälgida, kuidas ühest, pealtnäha tähtsusetust sündmusest sai alguse sündmusteahel, mis lõppes katastroofiga. Minu teada pole selliseid raamatuid eriti palju, mistõttu on see raamat hea vaheldus.
Millegipärast kerkis mulle seda lugedes silme ette Bridget Jones. (Bridgetil ja Jessil on ju isegi sama perekonnanimi, mis on väga põnev kokkusattumus.) Ja siis ma kujutasingi ette, et Jess on umbes selline nagu Bridget lapsepõlves olla võis.
punktid: 9/10
lahedad kohad: ''Ja teie ülejäänud!'' hüüdis preili Dingle. ''Olge vaikselt ja jätkake põhjuste nimekivja koostamist - kui te kõik ei taha pävast tunde jääda! Mul on pävis kiusatus kogu teie vühm jäveltööle jätta! Ävge ajage mind endast välja! Siit püssist võib veel pauk tulla!''
                                                  *
Preili Dingle paistis mõtlik. Ta muudkui kirjutas asju üles ning kortsutas siis paberitükid kokku ja viskas ära. Võib-olla koostas ta tutvumiskuulutust.
Ajalooõpetaja, 38, aga välimuselt 57, nigelad juuksed, lame vind, x-jalad, r-häälikuta, otsib hävvasmehe seltskonda sulgpallkis ja selle loomupävaseks jätkuks.

45. Suur Gatsby

autor: Francis Scott Fitzgerald
lk.arv: 177
sisu: "Suur Gatsby" on Scott Fizgeraldi kolmas romaan. Jay Gatsby, noormees rahatute maailmast, püüab tungida dollaritsitadelli, et leida oma unistuste rohelist tuld. Ent seda ei ole seal - ega saagi olla - ja kokkupõrge rikaste võltskuldse, vulgaarse ja hoolimatu maailma esindajatega lõpeb Jay Gatsby hukkumisega. Kusagil mujal ei saavuta kirjanik niisugust kontrolli oma aine ja ideestiku, oma kujutlusvõime ja kirjanikumeisterlikkuse üle kui selles lühiromaanis.
arvamus: Kuna ma käisin ''Suurt Gatsbyt'' kinos vaatamas ja see mulle väga meeldis, andis isa mulle ka selle raamatu lugeda. Alguses arvasin, et loen seda ainult niikaua, kuni raamatukokku satun ja midagi paremat leian, sest tavaliselt mulle sellised vanemast ajast rääkivad raamatud eriti ei istu. Kuid niipea, kui seda lugema hakkasin, hakkas see mulle meeldima ja ma teadsin, et loen selle läbi.
Filmi vaadates arvasin alguses, et tegu on gei-filmiga, sest Gatsby ja Nick (eriti tema) vaatasid üksteist kuidagi nii armunud pilguga. Ning isegi raamatus tundus mulle kohati, et Nick suhtub Gatsbysse väga imetlevalt.
Lõpp mulle ei meeldinud.
punktid: 7/10

46. The Fault in Our Stars

autor: John Green
lk.arv: 316
sisu: "I fell in love the way you fall asleep: slowly, then all at once." Despite the tumor-shrinking medical miracle that has bought her a few years, Hazel has never been anything but terminal, her final chapter inscribed upon diagnosis. But when a gorgeous plot twist named Augustus Waters suddenly appears at Cancer Kid Support Group, Hazel's story is about to be completely rewritten. Insightful, bold, irreverent, and raw, The Fault in Our Stars is award-winning author John Green's most ambitious and heartbreaking work yet, brilliantly exploring the funny, thrilling, and tragic business of being alive and in love.
arvamus: See oli imeline. Kõik need mõtted ja...Ma soovin, et mul oleks sõnu, et kirjeldada, mis tundeid ja mõtteid see raamat minus tekkitas. Kuigi tegelikult võtavad need kolm sõna tagakaanel Laugh, Cry, Think kõik ideaalselt kokku. Mul tekkis tahtmine nutta kohtade üle, mis polnud isegi kurvad, vaid lihtsalt nii ilusad.
Kahjuks jäi osad mõtted mulle natuke arusaamatuteks, sest oli sõnu, mille tähendust ma ei teadnud ja laisk nagu ma olen, ei viitsinud ma ka Google Translate'i lahti teha.
Aga igatahes, see raamat kuulub nüüd auga minu lemmikraamatute hulka.
punktid: 10/10

47. Keha

autor: Stephenie Meyer
lk.arv: 752
sisu: Melanie Stryder keeldub haihtumast. Meie maailma on vallutanud seninägematud vaenlased. Inimesed muutuvad nende sissetungijate kestadeks, nende meeled allutatakse, sellal kui kehad jäävad puutumata ning jätkavad oma elu pealtnäha endiselt. Enamik inimkonnast on alistatud. Kui Melanie, üks vähestest allesjäänud mässajatest, kinni võetakse, on ta kindel, et see on tema lõpp.
Rändajat, sissetunginud “hinge”, kes sai Melanie keha, hoiatati probleemide eest, mis kaasnevad inimkehas elamisega: rabavad emotsioonid, mälestused. Aga üht probleemi ei osanud Rändaja oodata: et tema keha eelmine asukas keeldub oma meeltest lahti ütlemast.
Rändaja uurib Melanie mõtteid, lootes avastada allesjäänud inimvastupanu asukohta. Selle asemel täidab Melanie Rändaja mõtted kujutluspiltidega mehest, keda Melanie armastab – Jaredist, end ikka veel varjavast inimesest. Võimetu end oma keha ihalustest eraldama, hakkab ka Rändaja igatsema mehe järele, kelle leidmine on talle ülesandeks tehtud. Kui Rändajast ja Melaniest saavad väliste jõudude mõjul vastu tahtmist liitlased, alustavad nad ohtlikke ja ebakindlaid otsinguid, et leida mees, keda nad mõlemad armastavad.
arvamus: Kuna see on üks mu lemmikraamatutest, otsustasin selle veelkord läbi lugeda. Esimesed sada lehekülge on küll maruigavad, aga see-eest on ülejäänud raamat nii põnev, et teevad selle tasa. Kuigi tuleb tunnistada, et esimesel lugemiskorral meeldis see mulle natuke rohkem.. Mõned raamatud vist ongi loodud ainult ühekordseks lugemiseks.
Jamie on ikka nii nunnu. Ja tegelikult on seal üldse nii palju toredaid tegelasi.
punktid: 9/10
lahedad kohad: ''Nõndaks,'' ütles Jeb valjul häälel, et kõik teda kuuleksid. ''Asi käib nii. Loeb häälteenamus. Nagu ikka, kui enamuse tahtmine mulle ei istu, otsustan ma ise, sest see...''
''On minu kodu,'' pistis mitu häält kooris vahele.

Oeh. Veel üks inimene juures, kelle südame Ülemlord murdnud on.

Ja Gatsby lugu on niiiiiiiiiii hea.

Oh jah.  See oli nii jõhker raamat

Aga Gatsby lugu oli tõesti hea. Üllatavalt hea.

Glad you agree.
EDIT: Muidugi sa saaksid vist kreepsu, kui teaksid, mis Sonea järjetriloogia lõpus teeb.

 

Ma mõtlesin, et ei loe järeltriloogiat, sest ma ei suudaks taluda seda, et keegi teine Ülemlord on. Aga sa muutsid mu nüüd uudishimulikuks.

Muh hah. (6)
See pole nii hea kui esimene, kuid siiski päris nauditav. Kasvõi seetõttu, et teada saada, mis neist kõigist saab. Ja mis mulle Canavani raamatute juures meeldib (ka Age of the Five trilogy) on see, et kui tema ütleb, et tuleb epic lõpp, siis see tõesti on epic. Tema raamatute jooksul toimub asju, mis pööravad kogu senise elu alati pea peale.

Ahh, ma tahtsin seda John Green'i raamatut täna osta, aga mul jäi täpselt euro puudu ja ei viitsinud tagasi ka kõndida, et raha juurde küsida, niisiis ostsin "Looking for Alaska."

Hah. Õde kinkis selle mulle sünnipäevaks. (TFIOS) Olen enne lugenud, kavatsen üle lugeda lähiajal.

nasicc, Ma hakkasin juba lootma, et see, mida Sonea seal lõpus teeb on Akkarini elluäratamine , kuid see oleks vist liiga hea, et tõsi olla. Aga mine sa tea. Kui see nii oleks, siis ma loeksin selle järeltriloogia ka pikemalt mõtlemata läbi.
Ja mis TFIOS- i puutub, siis ma olin juba selle lugemise ajal täiesti veendunud, et loen selle kunagi veel vähemalt ühe korra läbi.

Cilen, TFIOS on kindlasti üks parimaid raamatuid, mille ma ostnud olen. :) Aga ma olen täiesti kindel, et "Looking for Alaska" on sama hea. Ma tahtsin seda ka osta, aga seda polnud kahjuks Apollos

Haha. Loe ja saad teada.

Jah, võtan ennast kokku ja loen läbi. Millalgi.

Mulle meeldis "Looking for Alaska" natukene vähem. Lugu ei olnud nagu nii köitev. Lõpus meeldisid mulle mõned lõigud.

Ma kavatsen ''Looking for Alaska'' ka kunagi kindlasti läbi lugeda, kui see ükskord raamatukokku tuleb.
Seda ''Abundance of Katherines'' nägin ma Apollos ja isegi plaanisin seda osta, aga kuna see polnud nii kuulus, kui Greeni teised raamatud ja kuidagi väga nagu ei tõmmanud ka lugema, otsustasin selle siiski poe riiulile jätta.

48. Õnneteraapia

autor: Matthew Quick
lk.arv: 280
sisu: Haarav romaan viib meid Pati maailma ja näitab seda läbi peategelase vildaka, ent armsa vaatenurga. Patil on teooria: tema elu on film, mille on lavastanud Jumal. Kui Pat täidab eesmärgi ehk saavutab füüsilise tippvormi ja emotsionaalse stabiilsuse, garanteerib Jumal õnneliku lõpu – Pati võõraks jäänud abikaasa Nikki tuleb tagasi. Raamatu „Õnneteraapia“ põhjal on valminud samanimeline film, kus mängisid Bradley Cooper ja Jennifer Lawrence, kellest viimane pälvis ka Oscari parima naispeaosa eest.
arvamus: See meenutas natuke ''Müürililleks olemise iseärasusi''. Peategelane oli vaimse puudega, mistõttu oli ka tekst kirjutatud natuke teistmoodi, kui terve inimene oleks kirjutanud (mis on muidugi kirjanikust väga andekas); nuttis hästi palju ja samuti oli kirjandusel tema elus suur roll.
Mul oli hea meel, et ta ''Suurt Gatsbyt'' kirjeldas, sest lugesin selle ise ka hiljuti läbi, aga enamus raamatuid olid mulle siiski tundmatud.
Ma arvan, et oleksin seda rohkem nautinud siis, kui oleksin ameerika jalgpallist midagi teadnud ja sellest huvitunud. Mulle, kui jalgpallivõõrale inimesele oli natuke veider lugeda seda, et inimesed panid oma lemmikvõistkonna särgi selga, kui selle mängu telekast vaatasid.
Aga muidu oli see väga põnev. Mind üllatas see, et film raamatust nii palju erines.
punktid: 8/10

49. Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust

autor: Andrus Kivirähk
lk.arv: 388
sisu: Andrus Kivirähk ise on öelnud, et see raamat ei räägi tegelikult mitte millestki erilisest, tavalised tallinlased elavad oma igapäevast elu. Mõnikord ristub nende tee kellegi erilisega, kuid enamasti on argipäev siiski küllaltki hall ja üksluine. Samas on just need väikesed igapäevased sündmused need, mis lugejale nii palju äratundmisrõõmu pakuvad. Tegelikult elame me kõik ju enamasti samasugust, küllaltki sündmustevaest igapäevaelu.
arvamus: Põnev alates esimesest leheküljest kuni lõpuni välja. Ja naljakas- muiata ja naerda sai ikka päris palju. Kivirähk oli erinevate inimeste olemust kuidagi nii hästi tabanud. Malle oli täpselt nagu tüüpiline vanainimene. Kõige naljakam tegelane oli minu meelest Tõnu.
Lisaks oli siin raamatus ka väga palju häid mõtteid.
punktid: 10/10

Ja minu eesmärk saada suvega 50 raamatut täis täituski.
50. Tuule nimi (I raamat)

autor: Patrick Rothfuss
lk.arv: 366
sisu: Patrick Rothfussi Tuule nimi on viimaste aastate tugevaim debüüt fantaasiakirjanduses. Põhjalikkus, millega autor on üles ehitanud maailma, milles romaani sündmused aset leiavad, on võrreldav vaid Tolkieni “Keskmaaga”. Esimeses raamatus saame teada, et see on maailm, kus kunagi on midagi juhtunud, ja tutvume peategelasega, kellega on juhtunud. Aga ta ei istu oma töö teinud kangelase kombel väärikalt troonil, vaid on peitunud tagasihoidliku kõrtsmiku rolli kusagil maailma ääres. Tema kohta liiguvad legendid ja tema ellu on sekkunud olevused, keda peeti vaid legendidesse kuuluvateks. Ta oli õnnelik ja õpihimuline poiss, kes rändas ringi koos vanemate näitetrupiga. Kui ta kaotas ainsa hetkega kõik oma lähedased, ei saanud ta enam olla õnnelik. Üleloomulike vaenlaste võitmiseks tahtis ta käsutada tuult, ning seda sai ta õppida vaid ülikoolis. Selle harvanähtavalt hästi jutustatud loo esimeses osas ta ülikooli jõuabki.
arvamus: Üllatavalt hea. Millegipärast ma natuke kartsin, et see jääb minu jaoks natuke igavaks, aga õnneks see nii polnud. Kuigi lugemine läks natuke aeglaselt.
Ainult mulle ei meeldinud see, et alguses ei saanud veel aru, mis õieti toimub ja igat lauset tuli mitu korda ning hoolega lugeda. See joon on muidugi väga paljudele fantaasiaraamatutele omane ja tuleb lihtsalt välja kannatada.
Imelikke nimesid oli ka natuke palju ning need kippusid kogu aeg kas segamini minema või hoopis ära ununema. Mul õnnestus isegi vahe peal ära unustada, mis linnas see tegevus toimus.
Aga Kvothe mulle meeldis. Ma isegi vist armusin temasse natuke.
Elodinis olen ma natuke pettunud, kuigi ma tegelikult tean, et ta parandab ennast.
punktid: 9/10
*
loetud lehekülgi siiani: 16 864

51. Tuule nimi (II raamat)

autor: Patrick Rothfuss
lk.arv: 408
sisu: Patrick Rothfussi Tuule nimi on viimaste aastate tugevaim debüüt fantaasiakirjanduses. Põhjalikkus, millega autor on üles ehitanud maailma, milles romaani sündmused aset leiavad, on võrreldav vaid Tolkieni “Keskmaaga”. Tuule nime teises raamatus jätkuvad Kvothe õpingud ülikoolis. Ent miski pole nii lihtne, kui esialgu näib, ja kuhugi välja jõudmine avab vaid selgema vaate sellele, mis seni saavutamata. Kvothe ei erine oma arengus selle poolest teistest noorukitest. Eale omasest naiivsusest on kantud ka Kvothe suhted noorte naistega, olgu siis ülikoolis või selle ümber. Kui juhtub aga midagi erandlikku, ei käitu Kvothe nagu teised, vaid võtab midagi ette - pöörast, hulljulget, läbimõtlematut, aga igal juhul otsustavat. Päästab kauni neiu tulesurmast, tapab hullunud draakoni, kutsub välja tuule... Nii et Tuule nimi ei ole tavaline arengulugu, vaid kangelase kasvamise lugu. Ühtlasi aga lugu sellest, kuidas kasvavad legendid ning kui kerge on kaotada end legendi, mis räägib sinust enesest. Ning Patrick Rothfussi loodud maailm, milles see kõik toimub, on oma lummavuses väärtus omaette.
arvamus: Ma ütleks, et see oli isegi natuke põnevam ja kaasahaaravam kui esimene raamat.
Oli ka üks asi, mis mind väga häiris. Tegelikult oleks õigem öelda, et lausa vihastas. Aga see pole vist autori süü, vaid hoopis tõlkija oma. Nimelt oli asi seakarjuses ja tema murrakus, mis pidi natuke vanamoodne olema. AGA tõlkija oli selle hoopis mingiks faking soome keeleks tõlkinud. Alguses ei lasknud ma sellel ennast häirida. Mõtlesin, et see kestab niikuinii ainult mingi pool lehekülge ja üritasin aru saada. Mõni lause õnnestus mul ka endale selgeks teha. Kuid siis tuli välja, et see jama kestab veel edasi. Ja kohe nii hullusti, et ainus asi, mida ma ühelt leheküljelt aru sain oli see, et nad küpsetasid ühe seakarjuse sigadest ära. Eks ma olin selleks ajaks juba alla andnud ka ja lasin lihtsalt silmadega lausetest üle, nende tähendusele mõtlemata. Miks ei võinud see tõlkija need sõnad lihtsalt natuke vanamoodsemaks muuta ja mingisse murrakusse panna selle asemel, et need soome keelseks muuta?
punktid: 9/10
lahedad kohad: ''Tasa!'' sisistas ta. ''Me peame vaikselt olema. Tal on kõrvad nagu kotkal.''
''Kuidas...'' alustas Kroonik vaiksemalt ja vakatas. ''Kotkal ei ole kõrvu.''

52. Targa mehe hirm (I raamat)

autor: Patrick Rothfuss
lk.arv: 599
sisu: Triloogia teine osa saab alguse sarja peategelase Kvothe meenutustega ülikoolist. Sõbrad on veelgi rohkem sõbrad, vana vaenlane ikka vaenulikum, kaunite neidude vihjete peale Kvothe vaid punastab, ent viimaks ometi on tal ametlik ligipääs unistuste raamatukogule ja kõigile seal leiduvatele tarkustele. Paraku tekib kahtlus, et keegi on ehk juba aastasadu tegelenud ajaloo ähmastamise, sellest vale pildi loomisega. Meister Elodin hakkab vähestele väljavalitutele, kelle hulka kuulub ka Kvothe, õpetama nimetamise kunsti, teadust kõikide asjade sisemisest olemusest. Ometi osutuvad need tunnid pehmelt öeldes veidrateks.
Kvothe aga sunnitud oma õpingud armastatud ülikoolis katkestama, et otsida õnne kaugel maal, iidsest suguvõsast kõrgaadliku abilisena. Talle omase leidlikkusega saab Kvothe kõige vajalikuga hakkama. Selle raamatu lõpulehekülgedel vantsib ta aga käputäie palgasõduritega püüdma teelisi kimbutavat röövlijõuku ega suuda otsustada, kas ülesanne tähendab suurt usaldust või katset üleliigseks muutunud abilisest vabaneda.
arvamus: See on kindlasti üks praeguse aja parimaid fantaasiajutte. Ma pole enam ammu mingile raamatutegelasele niimoodi kaasa elanud nagu Kvothele. Kui tal halvasti läks, ei tahtnud ma seda väga edasi lugeda. Aga kui tal hästi läks olin põhimõtteliselt raamatu külge kleebitud.
Denna mulle ei meeldi. Absoluutselt ei meeldi. See on ebanormaalne, et tal peaaegu igal nädalal mingi uus mees on. Võib olla on asi ka selles, et ma olen tema peale Kvothe pärast natuke armukade.
Ma tegelikult kardan kohutavalt Kvothe elu pärast. Nendes raamatutes on kuidagi mõista antud, et ta võib surma saada.
Ma siiski loodan, et asi on minu elavas kujutlusvõimes.
punktid: 9/10

53. Targa mehe hirm (II raamat)

autor: Patrick Rothfuss
lk.arv: 584
sisu: Triloogia teise raamatu “Targa mehe hirm” teises pooles jätkuvad Kvothe seiklused kaugel, nüüd juba koduseks saanud ülikoolist. On põhjuseks saatus või tema enda noorusliku uljusega tehtud otsused, igatahes satub Kvothe kohtadesse, kuhu tema taustaga inimesed tavaliselt ei pääse. Või kui pääsevadki sisse, siis kindlasti mitte enam välja. Päris ladusalt ei lähe tagasitee Kvothelgi, värskeid arme jagub nii kehale kui hinge. Ent need on odav hind saadud teadmiste ja oskuste eest. Sest see Kvothe, kes ülikooli naaseb, pole lihtsalt osavate kätega muusik, vaid meister ka armuasjades ja mõõgavõitluses. Ning tuule nime kasutamine õnnestub ikka sagedamini.
arvamus: Ma olen natuke kurb, et see raamat läbi sai. Peamiselt sellepärast, et järgmine osa pole veel inglise keelski ilmunud, mis tähendab, et seda tuleb sada aastat oodata. Ja raamatukogus ei leidu vist ka praegu midagi erilist. Need raamatud, mida ma lugeda tahan on kas väljalaenutatud või pole neid üldse sinna tulnudki. Aga mina olen selline inimene, kellel lihtsalt peab kogu aeg mingi raamat pooleli olema. Muidu on kuidagi tühi tunne.
Raamat ise oli muidu järjekordselt põnev, kuigi vahe peal, kui ta seal Ademres oli, kiskus natuke igavaks. Selle üle, et Dennat seal eriti polnud, oli mul väga hea meel.
Sellist õpetajat nagu Elodin tahaks endale ka.
punktid: 9/10
lahedad kohad: ''Ma pean küll tunnistama, seni pole ükski õpilane end tõsiseks peksuks välja pakkunud, tõestamaks, et väärib mu aega.''
''Pisiasi,'' ütlesin muretult. ''Kord ma hüppasin selleks katuselt alla.''