"Mineviku tagasitulek" 4.osa

Tegevus toimub Usas ja Austraalias
1.osa
Söögivahetund on alanud. Saal on rahvast täis, justkui oleks söökla mitu korda suurem kui spordisaal. Lauad tundusid täis olevat, kuid ikka rahvamass voolas sisse. Otsides seitse minutit Melissa ja Elizabethiga leidsime laua kuhu istuda. Meil läks isegi õnneks, et nii kiirelt leidsime vaba laua. Lauda istudes, tegin neile teatavaks uudise.
„Mäletate,“ jätsin pausi, kuna mõtlesin, kuidas seda neile ütleda, „kui koolis käidi rääkimas vahetusõpilas programmist, et saab teise riiki minna üheks aastaks õppima?“ laususin kogelevalt.
„Jaa, muidugi. Nad rääkisid seda nii veenvalt, et tekkis korraks isegi tunne, nagu tahaks isegi minna,“ hõikas punapäine, kergete lokkidega Liz kõva häälega entusiastlikult.
„Noh... ma rääkisin vanematega sellest ja ... nad olid nõus,“ surkisin kahvliga makaronide sees.
„Millega nad nõus olid?“küsis Mel pisut ebamugavalt, puuristades oma imeilusate roheliste silmadega minu silma.Vaadates ta suurtesse rohelistesse silmadesse, tekkisid mul järgneva lause pärast süümekad.
„Minna ühes aastaks vahetusõpilaseks. Austraaliasse. Osa rahast on juba makstud ja ma nii loodan, et saan Ida-Austraaliasse elama ning...“ Mel segas mu jutule vahele.
„MIDA??? Millal sa lähed ?“Meli suu oli lahti vajunud.
„Kui praegu on on peaaegu aprilli lõpp ja ma otsustasin minna meie sügisel ja nende kevadel, siis ...“ Mel oli juba teistkorda mu lause poolikuks jätnud. Tavaliselt ta ei jäta teiste lauseid pooleli.
„Sa lähed juba Septembris?? Miks sa meile midagi ei rääkinud? Miks nii hilja alles räägid seda meile?“See kõlas juba hüsteeria ääre peal olevana.
„Ma alles ise ka otsustasin kuu aega tagasi. Tegelikult ma päris septembris ei lähe.Augusti alguses ...“ jäin mõttesse. Mel tõusis lauast kõva mürtsuga püsti, viskas vihahoos kandiku põrandale (kus õnneks oli ainult limonaad purgis) ja kõndis järjest kiiremini sööklast väljas.
„Dani, ära muretse. Kui ta maha rahuneb, siis lähme räägime temaga. Veedame viimased kuud nii, nagu need oleksid meie viimased elupäevad !“ Lizi hääl oli nii rahustav ja ja tõi mulle väikese naeratuse suule, kuigi mul ei olnud mittemingisugust tuju enam naeratada.
Taldrikud olid meil tühjad ja kõhud täis. Korjasime Meli kandiku üles, panime need ära ja läksime Ajaloo tund.

Koju jõudes viskasin koti ukse nurka ja maandusin kohe oma voodisse. Ema tuli minu tuppa,istus voodi servale ja küsis mis mul lahti on.
„Mitte midagi.“
„Ära valeta mulle. Ma saan kohe aru kui sa valetad. Sa ei oska ju valetada.“ Võtsin padja ja surusin selle vastu pead,et nägu varjata ja nutu häält vajata.
„Räägi, mis lahti on. Sa võid ju mind usaldada.“ Ma ei vastanud talle endiselt mitte midagi.
„Ma võin siin terve õhtu istuda, aga sina ei saa terve õhtu voodis lamada ja teeselda, et kõik on korras.“ Võtsin padja näo pealt ära,kuid vaatasin siiski seina.
„Melissa solvus, et ma rääkisin,et lähen Austraaliasse.Ta vihastus minu peale,et nii hilja rääkisin. Ma ei tahagi enam sinna minna !“
„Sa ei saa seda teekonda pooleli jätta. Sa oled nii palju aastaid unistanud minna Austraaliasse, ja nüüd kui see on käega katsutavas kauguses sa loobud. Sa ei ole ju loobuja,allaandja?“ Viimane lause pani mind mõtlema selle üle. Ma olen alati ju saavutanud oma tahtmise. Peaaegu alati.
„Ei ole ! ,“ keerasin näo ema poole, „ma lähen Meli poole !“. Tõusin enesekindlt voodist püsti, pühkisin pluusi varrukaga pisarad ära ja sammusin väärikal sammul toas välja.

Ma helistasin Lizile, t ta tuleks ka siia.See on täieti tavaline, et me käime üksteise kodudes nagu enda omas.Uksele koputamata, uksekella helistamata.Lihtsalt sisse astudes.Elutoas karjusin kõva häälega Meli nime.Mitte kedagi ei ilmunud meile vastu, ainult Meli taks kes rõõmust saba liputas.Meli toa poole minnes kuulsime kõva muusikat.Dubstepi.Kui ta on vihane, ta paneb dubstepi käima, et oma mõtteid eemale hajutada.
„ MEL !“Ta ei pannud suurt tähele, et olime sinna tulnud.Panime muusika vaiksemaks.Ta nägu oli sellepeale täiesti ehmunud kui nägi meid.Arvatavasti ei olnud ta meid sinna oodanud. Hakkasime Liziga naerma selle üle.
„Me tulime rääkima.“
„Mõtlesid ümber?“ Olingi arvanud, et seda ta esimese asjana küsib.
„Aga me Liziga mõtlesime, et me võiksime need järele jäänud aja võtta täiel rinnal. Igapäev teha midagi põnevat ja lahedat.“
„Olgu.Tulge minu järel. "Ei osanud mitte midagi arvata kuhu ta meid juhatab. Lizzie isegi arvas korraks, et Mel juhatab meid välisukseni ja ütleb, et see ongi üks põnavamaid asju mida teha saame.Minna ära.Minna kauaks ära.Tegelikult me läksime garaazi.Võtsime igaüks ühe rula.Rulad olid Melissa venna Kevini omad, kuid kuna ta oli praegu kolledzis kasutasime juhust ära. Kohe kui Mel oli rula kätte saanud, ta pani need oma jalge alla ja juba oli sõidus.See kord jäi meil Lizziga suu lahti. Meil ei olnud õrna aimugi, et ta oskab niimoodi rulatada, nagu ta seda tegi.Garaazi ukse juures oleva kõrgendi juures ta laua keerutas õhus sellega ja edasi oli juba tulikiirelt tee peal.Ta oli juba päris kaugel kui hüüdis meile midagi.Nii kaugel, et me ei kuulnud mida ta täpselt ütles.Üritasime kuidagi sõidu peale saada,kuid meie jaoks see oli liiga raske. Me ei olnud kunagi varem rulasi kasutanud.Kohe kui olime esimest korda kukkunud võtsime rulad kätte ja jooksime Meli poole.
„Kuidas sa oskad?“
„Mu vend õpetas mind. Mis te ootate nüüd? Lähme nüüd rulaga sõitma !“

Kas mitte kooliaastat ei pea alustama teistega koos semestrialgusega või täiesti kooliaasta algusega? Austraalias algab kooliaasta jaanuari lõpp/veebruari algus ja kolmas semester neljast algab juuli keskel.

Jah, nii on, kuid peategelane tahtiski seda seletama hakata, aga Melissa otsustas vahele segada ja ta ei saanudki oma mõtet selle teema all lõpetada. Dani tahtis õelda,et talle pakuti võimalus minna poole pealt (kevadel), sest siis ta saab Austraalia suve ka nautida, kuid kui ta läheks Austraalia sügisel, ta ei saaks suve nautida

Võiksid peale jutumärke tühiku ära võtta. Peale lauset, enne küsimärki või punkti ei pea ka tühikut olema.

Parandasin ära.Kirjutage mida arvate esimesest osast.

No küll me kirjutame ilma selleta ka, et sina seda nõuad. Kui sa juttu siia postitad, siis kommentaarid on paratamatud.

2.osa

Rulatades leidsime end järsku skatepargis, seal ei olnud peale meie mitte kedagi. Mel näitas meile mõned osavad liigutused meile ette, mida ta oli osanud. Pean tõdema, ta oli ikka väga hea. Rulaga trepi käsipuust alla sõitmine, kaarjatel tugedel sõitmine, õhus keerutamine. Ohh, neid asju oli nii palju, lihtsalt hämmastav! Mõne aja pärast kui Päike oli pilve taha läinud ja pilved tumedamaks läinud, hakkas seenevihma tibutama. Rada läks märjaks ning libedaks. Ohutuse mõttes Mel tuli ära. Seenevihm muutus juba tihedamaks ja tihedamakskui äkiti vihma kallas kui oavarrest. Jooksime rutuga ühe väikese varikatuse alla, mis kunagi oli olnud putka, kus poisid olid hoidnud oma rulasid, hoidnud varuosasid ja vahetanud neid. Viimase 5 aasta ajaga on Boulderis rula populaarsus kahanenud. Sellepärast olidki rajad natuke katkised ja varjualune-putka graffitiga ära soditud ja katus lekkis nagu oleks mõne puu all hoopiski varjus.
---- „Tüdrukud,mul tuli mõte!“ teatas Mel, endal külmast suu lõgises ja kananahk ihul.
„Mis mõte?“ olin ma uudishimust lõhkemas. Tegelikult minul ei olnud üldse külm. Mul oli valge pusa seljas, mis oli seest karvane.
„Me võiksime teha listi asjadest mida ära teha ennem, kui Danielle lahkub meie hulgast,“ sõandas Mel masendunud häälega,pilk maas nagu tegemist oleks matusega.
„Ära ütle nii! Ma ei sure ju maha.Aga mõte on siiski hea.“
„Mis me sinna listi paneksime? Meil on aega vähem kui neli kuud,“ lausus Liz meid koheselt kallistades.
„Me võiksime benji hüpet teha.“
„Ja ka terve öö olla üleval!“
„Või õhupallidega mille sees on vedel värv teha ’’vee’’ sõda.“
Meie tuju läks kohe paremaks. Nii palju lõbusaid asju mida teha. Mõne minuti järel oli list valmis. See nägi kortsunud, natukene vettinud paberil, mille leidsime koos pastakaga putka seest välja seesugune:

Selline see on esialgu, kuid kindlasti tuleb neid juurde iseenesest.
„Kuulge, see on ju päris lahe!“ iitstas Liz õhinaga.
--- Tundub,nagu ta oleks kõigest nii vaimustuses. Äkki ta on vaimustuses ka sellest,et ma olen varsti läinud? Pole poolt aastatki jäänud siin olla. Tegelikult nii see ei ole. Ta on lihtsalt vaimustuses,et varsti on seiklused ukse taga. Saame uusi mälestusi,mis loodetavasti jäävad igaveseks. Kuid rohkem ma ootan Austraalia kogemusi,seiklusi ning mälestusi mis seal tekivad. Kui ma veedan viimased neli kuud koguaeg Lizzi ja Melliga, siis on kindlasti neist väga raske eemale minna. Minna eemale üheks aastaks. ÜHEKS AASTAKS. Ma ei kujuta ette, kuidas ma saan hakkama ilma oma kalli,tobeda,lollaka,musi,väärastunud ja tähtsaimate inimesteta hakkama. Seda on lihtsalt niii raske ette kujutada. Mis saab kui ma ei leia vahetusaasta jooksul uusi sõpru? Äkki pere ei ole selline, nagu ma ette kujutan vaimusilmas? Hästi kokkuhoidev, lõbus, armastav pere kelle seltsis ei saa kunagi igav olema?
Aitab negatiivsusest. Pärast sõnun veel ära ka. Ma pean olema julge, enesekindel ja tugev, et vastu võtta olukord, mis ei pruugi kõige tuttavam olla, kõige ebatavalisem olukord olla ja ükskõik milline muu olukord see ka ei ole. Haaran härjalt sarved, võtan kõik mis võtta annab selle aja jooksul ja ei lükka tagasi mitte ühtegi väljakutset. Elame vaid korra ja võtame sellest ühest elust kõik mis võtta annab!
--- „Dani, kuhu sa kadusid? Sa oleksid nagu kummitust näinud, “ küsis Liz minult, samal ajal kui Melissa nipsutas vahetpidamata oma tuliuute geelküüntega mu näo ees ja lehvitas käe labaga.
„Kuule, sorry. Ma jäin mõttesse. Mul on natukene paha olla. Lähen koju. Ega teil midagi selle vastu ei ole ?“
„Kui sa nii ütled,“ pomises Mel huulte vahelt, ise värvilist pulgakommi imedes.
„Mel, kuule, saadame ta ikka koju ära. Ta on näost nii valge.“
„Ei ole ma midagi. Ära paisuta asja üle,“ hääl muutus järjest vaiksemaks, vahepeal vahele kõhides.
„Olgu, sa ei ole valge. Sa oled roheline nagu hakkaksid kohe oksele. Ja ära me siit lähme niikuinii, isegi kui pean su selga võtma.“ Mulle meeldib,et Liz on hoolitsev.
--- Liz on pärit suurest perekonnast. Ta on kõige vanem laps oma perekonnas olles kuueteist aastane. Ta on punapäine,hoolitsev ja sihikindel. Kui ta midagi ära ei tee siis ta tunneb süümepiinu, isegi siis, kui see ei olnud tema ülesanne. Oma hoolitsevuse on pärinud oma emalt Janeilt, kes on olnud õnnelikult abielus 20 aastat oma abikaasaa Klausiga ja mille jooksul on sündinud viist last. Kolm tütart ja kaks poega. Kuna Elizabethi ema on kodune olnud pea 15 aastat on ta koguaeg oma laste eest hoolitsenud. Vahepeal, olgu, päris tihti ta käib Klausiga reisimas mille tõttu on pidanud Liz oma õdede-vendade eest hoolitsema. Kaksikud Maria ja Oliver on kõigest ühe aastased, natukene vanem õde Christi on nelja aastane ja Lizist järjestuses kõige vanem on Jake kümne aastane. Lizi hobideks on maalimine ja fotograafia. Maalimisega ta alustas 9.aastasena, kui ema tegi ettepaneku minna kunstikooli. Ta oli juba väiksest peale kunsti andega. Alles hiljuti ta hakkas tegelema ka fotograafiaga, kui ta võitis fotovõistluselt uue peegelkaamera.
--- „Olemegi kohale jõudnud,“ väitis Liz. Pool minutit hiljem alles mõistsin,et olemegi kohale jõudnud kui vaatasin ümberringi. Mul oli järjest halvem hakanud.
„Dani, tahad, me tuleme tuppa?“
„Ei, ei ole vaja. Ma saan nüüd ise. Isa peaks ka kodus olema,“ ütlesin seda selleks,et nad maha rahuneksid. Kõndisin ukse juurde, käe ukselingi peale pannes minestasin.

Noh, vahepeal oli väheke näpukaid, aga ma ei viitsi neid välja tuua.
Sorry, laisk olen jn :)
Igatahes tundub päris lahe olevat.
Niiet UUT! :)

3.osa

Tundsin ähmaselt kuidas mu peal oli villane tekk, kraapides õrnalt nahka kätel. Nüüd on juba palju soojem olla, sellest järeldasin, et olen ka kuskil ruumis. Vaevukuuldavalt kuulsin suminat. See ei olnud valju ega ka sosin. Justkui palju inimesi oli korraga omavahel rääkinud. See tundus nagu oleksin kohas, mis on roosat taevast täis, vikerkaar laialt ühest kohast täis, suured kuldsed pajad selle otsets. Jänkud, kiisud, mõmmid, liblikad, lepatriinud sibasid igalpool. Roosade õitsvate kirsipuu oksal istus mitu imeilusat lindu. Oranzi kõhuga, tiivad mis olid läikivate kristallidega türkiissinise taustal, pealagi sama värvi koos musta värvi kaarjate kujunditega kaunistatud. Silmad kui silma puurivad ning nokk mis kõitis oma tähelepanu kuldse otsaga olles nii pikk,et ulatub välja tiibade pikkusega. See oli unenägu, mida olin just näinud, kuid tundus vägagi reaalne mida oleks näinud multikast.

Aeglaselt silmad avades olid mu silme ees suured puhvjakil lillekimpud kõiksugu vikerkaare värvid olid esindatud. Vilkamisi jäi mu ette palju valget riiet. „Kitlid!“ mõtlesin. Need olid arstid seal. „Miks ma haiglas olen? Mida ma siin teen?“ Enne kui jõudsin need mõtted oma peas läbi kerida hakkas lärm pihta. Ema karjus: „Danielle ärkas! Ta ärkas! Kuidas sul on kullake? On sul paha olla? On sul ämbrit vaja? Las ma teen sulle kalli!“ See kõik tundus liiga järsk,palju ja kiire olevat. Ma ei jõudnud veel mitte millelegile reageerida. Ema kallistus oli nii tugev põimides mu käed kokku,et ma ei saanud isegi neid liigutada, et vastu kallistada.

Doktorid valgetes kitlites lahkuvad. Ennem kui ema märkab on neli arsti läinud ja õde veel palatisse jäänud. „Õde! Kuidas Danielli seisundiga on? Kas kõik saab korda?“ Tüüpiline emps. Korraga liiga palju küsimusi. Ema äkilisele püsti kargamise liigutusega ning kõva häälega noor õde ehamtas. Õel olid klassikaliselt juuksed suure krunniga kinni ja põlle moodi olev asi kitlid ees. Huvitav kas ta on õde kes töötab vahepeal restoranis ja peale vahetuse lõppu tormab haiglasse? Huvitav.
„Proua Kelly, Danielli seisund on juba paranenud, kuid näidud ei näita veel normaalseid tulemusi, seega teie tütar peab veel siia jääma.“ Ja lahkunud ta juba oli. Ta ei vastanud ema teisele küsimusele - ’’Kas kõik saab korda’’ . See pani meid mõlemaid muretsema.
„Ema, kus isa on?“ Küsisin, kuna ei olnud teda endiselt palatis näinud.
„Ta oli enne sinu koju saabumist tööle läinud. Beckett's Cafe’s on täna väga tihe ja raske päev. Mingi tuntud toidukriitik läks sinna sööma. Sellest oleneb kas nad saavad ühe tähe juurde või ei saa. Kui saavad tähe juurde, tõuseb ka palk.Kui tähte ei tule või koguni langeb siis palk pidavat kas 5% või 15% langema.“ Ema oli seda lausudes kuidagi väga rõõmus. Ma mõtlesin,et miks peaks rõõmus olema,kui on suur võimalus,et palk langeb ... , kuid mulle tundus, et ta on kindel,et seal läheb hästi. Tema helesinised silmad särasid. Michael on mu isa. Tema unistus oli terve elu töötada restoranis kõrgel positsioonil. Olles 39.aastane ta saavutaski selle. Ta töötab Beckett's Cafe’s peakoka abilisena.
„Aga miks ma siin üldse olen?“ Olin alles nüüd taibanud seda küsinud.

„Mulle teatati, et sa olnud kodu ukse juures minestanud trepi peal. Melissa ja Elizabeth kutsusid kiirabi. Ma olin sel ajal sõbranna juures.“ Jah, kus siis mujal tavaliselt.
„Aaa, midagi vist mäletan jah ...“
„Sa oled nii higine ja laup on nii kuum! Miks sa päeval ei söönud? Kasvõi hommikulgi siis.“ Emps kallutas järjest rohkem mu poole. Küllap vist selleks,et ma talle näkku vaataksin ja mitte kuhugi mujale.
„Ma tahtsin toitumist piirata,et Austraalia ajaks ilusaks saada. Ma sõin ju... Ei, ma jõin kaks klaasi vett viimati hommikul,“ mul vist oli mälukaotus, „või sõin siis ka midagi ... Ära küsi minult ! ma ei mäleta ju!“ Olin enda peale pisut pahane nagu ise oleksin süüdi,et ma ei mäleta.
„Kullake, sa oled ju ilus! Kõige ilusam printsess siin maailmas!“ Mulle meeldis,et ema nii ütles ja kallistas, kuigi see väga ei kõiguta mu otsust.


Palatisse sisenes doktor. Tema nimi oli Gregg. Vot seda ma nägin. Kaugelehästi nägemine vist süvenes kukkumisega. Midagi positiivset ka minestamisest.
„Proua, kas ma võiksin teiega nelja silma all rääkida?“ Selle peale mõtlesin tükk aega, mida ta ütleb emale ja mida mina ei tohi kuulda?
„Jah, muidugi,“ lausus ema ja oli juba poole tee peal koridori.
*Doktori ja Kelly vestlus*
„Saime analüüside vastused teada. Kuna oli teada,et Danielle minestas alatotumise tõttu siis selgus,et ta on nakatunud ka Malaariasse,“ lausus Doktor tundetu häälekõlaga.
„Mis haigus see on?“ Kelly ei osanud midagi muud küsida. Psühholoogidele ei õpetatud haigusi. Selleks ei nähtud vajadust.
„ Malaaria tekib, kui emase hallsääse hammustusega. Verre sattunud sporozoiidid liiguvad põhiliselt maksa-, aga ka teiste siseorganite rakkudesse, muutudes rakkudes skisontideks ning algatades sellega maksa- ehk pre-erütrotsütaarse haiguse staadiumi. Pre-erütrotsütaarse staadiumi lõpus liiguvad haigustekitajad uuesti verre. Rakus olles parasiit kasvab ning hakkab jagunema.“ Jutt mida Dr.Gregg rääkis jäi Kellyle üsna segaseks. Seda põhjustas ka see, et tema laps, Danielle kes on koguaeg terve ja haiguste korjaja ei ole, on järsku mingisugusesse haigusesse nakatanud.
„Kui hull see haigus on? Kuidas seda saab ravida ning kui kaua ravi kestab?“ Küsis Kelly uudishimuga kokutades, kuid ise närvis olles.
„See on pikaajaline haigus, kuid ravi on sellele olemas,“ Dr.Greggi hääl oli seda lausudes pisut tundlikumana, „raviga alustame homse päeva jooksul,kui palavik on pisut langenud kuid palavik on kiire tõusma ja langema. Pidevad temperatuuri muudatused on tavaline Malaaria kohta.“

*Danielle jutustus*
Ema saabus palatisse suunurgad allapoole.
„Mida Dr rääkis?“ Esimene asi kui teda nägin saabumas.
„Mitte midagi erilist, põhjendas ainult palaviku äkilist tõusu ja higistamist.“
„Mis selle põhjus on siis?“ Ei, ma ei anna empsile ennem rahu, kui ta räägib mulle kõik välja.
„Mingi sääsk hammustas sind.“ Ma igaksjuhuks ei hakanud siiski rohkem küsima. Tema hääl muutus järjest vaiksemaks, nägu vajus alla poole ja ma ei olnud kindelgi, kas ma ise tahan ka teada.

Väga äge! Mulle tõesti meeldib see :) ootan uut osa :)

4.osa
Ema oli koju läinud ja mina olin maganud pea 18 tundi, tegelikult oli selline tunne, nagu oleks viis minutit tukastanud. Silmad avades oli isa palatis. Palat oli vahepeal lillede ja õhupallidega kaetud.
„Tere isa! Millal sa siia tulid?“ Kaks päeva oli mõõdunud, kuid mina nägin teda alles nüüd.
„Ma olen olnud siin ööpäev, kui sa magama jäid. Vahepeal ärkasid üles, kuid see oli väga korraks,“ seletas rohelise-sinise triibulises sviitris isa, kes väldib haiglaid vastikute lõhnade ja vere pärast. Viisin jutu teisele teemale, „kes siia nii palju lilli on toonud?“
„Need lillad gerberad tõi Melissa ja Danielle, mina ja ema tõime sulle sinu lemmik lilled lillasid ja kollaseid iiriseid,“ seletas isa näidates iga mainitud lille asukohta ja ringi kõndides.
„Aga tosin punaseid roose ... ja need õhupallid ?“ Ei, ma ei saanud sellest küsimusest kõrvale hiilida. Minusuguse maaplika jaoks oli see liiga romantiline tuua nii palju punaseid roose, et need ei mahu süllegi ära.
„Mina, ema, Melissa ja Elizabeth – keegi ei tea nendest. Kaarti ei ole sees ja saatja lasi õel need siia toimetada,“ meil jäid isaga pilgud roosidele. Terve laud oli täidetud roosidega. Mõningad gerberad olid sinna mahtunud veel, kuid teiselegi lauale on asetatud lilli. Seal olid ülejäänud gerberad ja iirised, kuid nende kahe sort ei andnud sellist suuurust kokku mis oli pisikese laua peale asetatud.
„Aga vaata, äkki ikkagi on selle kuhja sees kusagil minginegi väikene kaart seletusega.“ Isal ei jäänudki muud üle,kui läks rutakalt rooside juurde, et kontrollida minu rõõmuks.
„No ei ole,“ kõõritasin silmi selle peale, sest jäi selline mulje papsi näost, nagu tal oleks siiber nendest roosidest ja viskaks need kohe minema, arvates, et mul on keegi kallim. Hahahha, nali missugune, minusugusel ja oma poiss? Eriti veel juhul kui ma olen peagi Aussi minemas.
„Kuule, ma pean hakkama minema. Ma tahaksin siin veel olla, aga ma olen siin terve päev olnud ja olen väsinud.“
„Ma mõistan isa, mine, sul on oma elu ka. Ma saan hakkama, ega ma halvatud ei ole ju,“ itsitasin selle peale, rohtude mõju all olles tundus nüüd kõik naljakas olevat.
„Tütreke, sina oledki minu elu!“
„Jajaja, mine nüüd enne kui auto taha magama jääd,“ naeratasin talle sõbralikult ja itsitasin jälle oma ette. Isa heiskas mulle viltused kulmud ja oligi uksestjuba läinud.



Olin mõni aeg üksi olnud, kui poole tunni pärast oli minu palatisse sisse sadanud kummaline poiss. Ta isegi ei koputanud. Ma ei tunne ju teda, ainult koolis olen näinud. Ta nägi välja üsna nägus ja imestasin tema poole suurte silmadega vaadates, kuidas ja miks selline kenadus minu palatisse tuli. Esitlen oma mõtetes teile milline on kooli kõige ihaldusväärseim kutt kes tuli minu juurde, iga sammuga üha lähemale. Pruunid juuksed üleni lühikesed ja lühike tukk üles kammitud ja samavärvi õrn habeme jälg mis on alles äsja tagasi kasvanud ning terve näopiiri kujus. Jalas kitsad mustad teksad ja seljas must värvi nahktagi ning selle all punane ruudu-triibuline särk. Oooh, kui seksikas.

„Hei! Kuidas sul läheb?“ Oli esimene asi mis ta ütles kui ta oli end sättinud mugavalt toolile mis oli tagurpidi, käed toetudes seljatoe peale.
„Mina olen Christopher, aga sa võid mind kutsuda Chrisiks,“ jaa, kes ei teaks, et ta Chris on.
„Ma arvan, et sa tead mu nime kui sa siia tulid. Miks sa tulid siia?“
„Ma arvasin,et sa tahad teada kes sulle sületäie roose tõikoos õhupallidega,“ sõnas ja hakkas kohe kulme üles alla liigutama.
„SINA?!?!“ Tõstsin end rohkem voodist üles ja samal ajal karjudes ja ehmatudes veel rohkem kui enne, kui nägin teda sisenemas.
„Jah, mina. Koheselt kui ma kuulsin su õnnetusest ma läksin poodi lilli ostma.“
„Tähistad,et ma olen haiglas kõrge palavikuga?“ Kõlas solvunud hääleke.
„Kus sa sellega. See on algus. Õhtul on minu juures suursugune pidu. Õllevaadid ja terve maha rahvast täis. Kahju,et sa ei saa tulla... Äkki sa saad ikkagi end salaja haiglast välja nihverdada ja peole tulla?“ Jälle need kulmud ...
„Sa oled täiesti haige! Mine minema!“ Sisemuses arvasin,et see oli sarkasm... ma ei arvanud, ma lootsin. Tema hääl lihtsalt kõlas niimoodi.
„Ouu, easy,eks? Nalja ka eks, sarkasm, peace!“ ja tuli salakaval muie.
„Mida sa tahad?“ Täna on mingi imelik päev. Kahtlased naerutujud ja siis jälle mingi jonnituju ja kõõrita silmi.
„Sinu seltsi,“ kõlas Chrisi suust enesekindlalt otsekohe ja vaatas mulle silmadesse , „kas sulle on õeldud,et sul on imeilusad punased läätsed?“
„Ei ole õeldud, sest ma ei kanna läätsi, need on haigusest tulevad väsinud silmad.“ Üritasin talle süümekaid teha või solvata,et ta mind solvas, aga nagu ikka, see vist ebaõnnestus.
„Kui sa oled väsinud, ma võin su kaissu tulla ja sind soojendada.“ Mu emotsioonid olid selle peale nagu asdfgh, segased, ebamääratletavad. Jälle ma mõtlen selliseid asju, mida ei julge välja õelda. Muidugi ma tahtsin seda.
„Teeme nii, et sa ei mängi machot, sest sa ei oska seda, juhul kui sa just ei ole seda.“
„Kus sa tead? Äkki ma olengi macho?“ Ja ta jälle tegi seda. Ta muigas salakavalalt, paljastades oma lumivalged hambad millelt ei leiaks mitte ühtegi tera mustusest või august.
„Noo, sel juhul sa .... oled väga kehv macho,“ ja tal õnnestuski mind naerma panna.
„Ma näen, et sa naeratad, ma teadsin, et suudan su tuju heaks teha lihtsalt sisse sadades,“ silmitsesin teda, mitte ühtegi silma pilksamit tehes.
„Võb-olla sa oled siiski kehv macho või badass,“ ja irvitasin jälle oma totakate järelduste pärast.
„Neist kahest varjandist eelistaksin badassi, sest kehv ma ka ei ole,“ muie,muie, see muie mis on nii nunnu.
„Mis sa siis oled?“ Haha, see kõlas nagu siis, kui Bella küsis Edwardilt mis ta on, et ta ei söö ja liigub ülikiirelt. Totakad mõtted põhjustasid ühe kõva naerupurske.
„Tead, ma olen libahunt päeval ja vampiir öösel,“ Chris nagu oleks mu mõtteid lugenud.
„Vist tõesti, sa lugesid mu mõtteid just.“
„Tõesti? Sa arvad,et ma olen vampiir?“ Jälle ta muigas. Kui ta niivisi edasi muigab ma vist armun temasse ära ja seda ma ei saa lubada endale.
„Ei, aga midagi sinna poole.“
„Ma olen enesekindel ja ...“ lause jäi poolikuks. Chris oli tõusnud pehmelt toolilt, lähenes mulle. Kallistas ja tegi põsemusi.

Just sellel hetkel oli Mel ja Liz siss astunud. Kui ma nägin neid, ma lasin Chrisi ümber lahti. Vastu mittekallistada oleks ju ebaviisakas.
„ ... macho“ lõpetasin lause tema eest.
„Võib-olla on sul õigus. Ma hakkan minema. Head aega teile!“ Nii äkitiliselt nagu ta oli tulnud, nii äkitiliselt ta oli ka läinud. Meli ja Lizi suud olid sõna otseses mõttes lahti vajunud.
Tervitasin tüdrukuid rõõmsalt ja küsisin, „mis kell on?“
„Kell saab kohe 17.30. Ja nüüd sa pead küll meile kõik välja laduma!“ Liz ja Mel sõnasid lause teist poolt täpselt samal ajal. Kellaaega kuuldes olin mõelnud, kas Christopher oli tõesti siin 1,5 tundi? Tundus üsnagi ebatõenäoline, kuid ju nii oli siis olnud.