Mineviku varjud. [ Pooleli hetkel.. ]

Niisiis.. ma proovin isiklikku rekordit püstitada ja korraga nelja juttu kirjutada. Ja ka osi regulaarselt üles panna. See lugu on esimene, millel mul ka peategelastest pildid on. Aga neid te selles osas veel ei saa. Siis.. mis veel. Esimene osa on mälestus.. niiet ma arvan, et panen kaks osa korraga üles. Siis te saate äkki aru ka midagi. Jutu jooksul selgub kõik, alustades nimest, lõpetades minevikuga. Ja kui ei tule pikki kommentaare, siis uut osa ei saa. Kui mina jõuan pikki osi kirjutada, jõuate teie kommida ka. Enjoy!

--------------------------

Väike tüdrukutirts avab ehmunult silmad ja leiab end kiikedega väljaku asemel enda voodist. Hetkega taipab tüdruk, et kiiged olid vaid osa unenäost ja ohkab pettunult. Siis kuuleb ta taas valju jutukõminat, mis ta algselt üles ajas. Tüdruk sirutab oma paljad jalad teki alt välja ja hüppab põrandale. Väikeste jalgade tatsudes liigub ta ukseni ning paotab seda. Alt on kosta madalat meeshäält ning laps mõistab, et hääl ei kuulu ta issile. Ohtu aimamata sammub ta käsipuuni ja vaatab alla, koridori.


Koridori paistab tuhmi valgust ning tüdruk näeb oma isa mingi mehega vaidlemas. Ta kortsutab kulmu ning tahab juba issit hüüda kui võõras mees käe tõstab. Tüdruk näeb mehe käes mingit tuttavlikku asja, kuid talle ei meenu, millega tegu. Alles siis kui vali pauk kõlab, meenub lapsele, et ta on neid musti asjandusi ka telekas näinud. Koos tuhmi mütsatusega, mida põhjustab tüdruku isa elutu keha põrandale langemine, vallandub lapse kõrist meeleheitlik karjatus.


Võõras mees pöörab järsult pilgu trepimademe suunas ning tüdrukutirts näeb valgust ta tumedatest silmadest tagasi peegeldumas. Ta jookseb käsipuust eemale, issi magamistoa poole, lootes sealt ohutut varjupaika leida. Mees tormab trepist üles ja järgneb tüdrukule. Ta on juba riidekapini, kus laps peitub, jõudmas kui kostuvad sireenid. „Kurat..“ lausub mees vaikselt ning tõmbab kapiukse lahti. Endalegi üllatuseks avastab mees selle tühjana.


Sireenid muutuvad aina valjemaks ning mees seisatab kõhklevalt. Ta kuulatab ümbrust, proovides lapse hingetõmbeid ja nuukseid tänavalt kostuvast mürast eristada. Vihaselt mühatades lahkub mees toast ning jookseb trepist alla, astudes üle surnukeha ning väljudes majast. Mees sammub tagasi vaatamata enda autoni ning sõidab kohalt mõni minut enne politseiautode saabumist.

Väike tüdrukutirts voodi all nutab võimalikult vaikselt ning surub oma pisikese rusika suu ette, et nuukseid peatada.

-------------------------

„Hei, D.C.. meil on üks jälle jooksus. Faksin sulle andmed... Kuidas muidu läinud on?“ Raputasin ohates pead ning kustutasin teate oma automaatvastajast. Möödaminnes haarasin faksist paberilehe ning jalutasin seda uurides kööki. Asetasin lehe lauale ning lülitasin kohvimasina sisse. Haigutust alla surudes sirutasin käe kapi poole ning haarasin kruusi. Panin selle samuti lauale, istusin toolile ning jäin käsipõsakil kohvi valmimist ootama.


Vali telefonihelin kajas läbi korteri ning pani mind võpatama. Vandusin endamisi ning tõusin toolilt, proovides meenutada, kuhu ma telefoni jätnud olin. Helinat järgides jõudsin lõpuks kontorisse ja leidsin juhtmeta telefoni arvutilaualt. „D.C Jones, kautsjonikontor.“ laususin harjumuspäraselt telefoni. Natuke liiga hilja meenus mulle, et hoidsin käes kodust lauatelefoni, mitte töötelefoni. „Refleksid, jah?“ naeris Aaron oma karusel häälel. „Mhm..“ mõmisesin ma toru otsas ning loivasin tagasi kööki.


„Nojah, su töö jälitab sind nagunii igale poole,“ nentis mees kuivalt, kuid muutus siis taas rõõmsaks, „Kas sa said mu teate kätte?“ „Jah, sain. Ja faksi ka.“ vastasin ma endale kohvi valades ning istusin taas köögilaua taha, haarates paberilehe kätte. „Ma arvan, et ma alustan elukaaslasest. Sinna nad tavaliselt lähevad.“ laususin ma mõttesse vajudes ning puhusin auravale kohvile enne kui lonksu võtsin. „Olgu, ma lihtsalt kontrollisin. Kuidas läheb muidu?“ küsis Aaron. „Nagu ikka. Töö ja.. töö.“ vastasin ma kulmu kortsutades ning avasin külmkapi ukse, lootes sealt midagi söödavat leida. „Olgu, ma lasen sul siis hommikusöögiga jätkata.“ naeris mees. Jätsin temaga hüvasti ning katkestasin kõne.


Ohates lõin ma külmkapi ukse taas kinni ja tõusin laua tagant, suundudes kohviga kontorisse. Avasin läpaka ja panin tassi lauale, selle kõrvale. Seni, kuni arvuti end sisse lülitas, kõndisin ma magamistuppa ja vahetasin riided. Tõmbasin jalga tumedad teksad ja mugavad saapad ning selga panin pruuni kampsuni. Siis läksin ma tagasi kontorisse ja jõin tassi tühjaks. Sulgesin läpakakaane ning haarasin selle kätte, suundudes kööki. Tassi panin ma kraanikaussi ja läpaka köögilauale.


„Mis veel..“ pomisesin ma sõrmi naksutades ning uurisin paberilt aadressi. Koht polnud väga kaugel, umbes poole tunni tee kaugusel. Kõndisin tagasi magamistuppa ja võtsin sealt oma rahakoti ning võtmed. Köögist läbi minnes haarasin laualt läpaka ja paberilehe ja suundusin esikusse. Panin endale musta, pika mantli peale ning tõmbasin sahtli lahti. Relv oli mul autos, kuid käerauad ning elektrišokipüstol lebasid sahtlis. Panin käerauad vöö vahele ning püstoli põuetaskusse. Seejärel võtsin võtmed, läpaka ja faksitud paberi uuesti kätte ning väljusin korterist.

__________________________

PS! KRIITIKAT!!

Mm... paljulubav. (Y)
Ootan juba käristult uusi. :)
Mis mul öelda...
Huvitav on, nagu alati.
Ja... ämm... ää...
See minategelane on see sama väike tüdruk, eksole?
Ja midagi eriti arusaamatut polnud. :)

Uus osa siis. Ja lisaks ka D.C pilt! Ja pilt tema Aston Martinist. Kusjuures, pildil sõidab ta ka Astoniga. Aga temal on ikkagi Vanquish Okei.. liiga autoteemaks läheb ära. Enjoy!


„Hommikust, preilna. Tööle minek?“ küsis mu naaber oma korterist väljudes. „Ikka, keegi peab ju kurikaelu kinni nabima.“ laususin ma reipalt ning vajutasin nupule, et lift üles kutsuda. „Ohjaa, minu noorusajal olid naised ikka kodus lastega..“ pomises mees ning suundus treppide poole. „Kas te liftiga ei tulegi?“ küsisin ma üllatunult ning hoidsin kätt avatud uste vahel. „Oh ei.. trepid on siinpäevil minu ainus trenn.“ naeris mees. Kehitasin õlgu ning astusin lifti, vajutades nupule.


Väljusin liftist ning jalutasin üle parkla, vajutades võtmekimbu küljes olevale puldile. Tõmbasin ukse lahti ning istusin oma punasesse Aston Martinisse, pannes läpaka ettevaatlikult kõrvalistmele. Tõmbasin ukse enda järelt kinni ja lülitasin GPS-i sisse, sisestades sinna aadressi. „Naudi oma viimseid hetki vabaduses, Kelly..“ pomisesin ma käiku sisse pannes ja võtsin kohalt.


Vilkuv tuluke ekraanil andis märku õigest asukohast ning ma seiskasin mootori. Haarasin käetoe all olevast peidikust oma 9-kaliibrilise ning vaatasin veel paberilt korterinumbrit. „Kaksteist..“ laususin ma seda kõva häälega, et number meelde jääks ning jalutasin maja poole. Üks vanem naine tuli parajasti uksest välja ning heitis mulle kahtlustava pilgu. Ta avas suu, justkui tahaks midagi öelda, kuid sulges selle siis ja kõndis minema. Kehitasin õlgu ja kõndisin trepist üles.


Seisatasin õige korteriukse taga ning jäin kuulatama. Seest kostus vaikne heli, arvatavasti telekas, ning jutukõmin. Viisakuse mõttes helistasin uksekella ning panin käe vöö vahel olevale relvale. Ukse avanud kutt vaatas mind ehmunult ning seejärel liikus ta pilk mu vööl olevale märgile. Ta tahtis ukse kinni lüüa, kuid ma panin jala vahele ning tõukasin ukse uuesti pärani. „Daniel, eks?“ küsisin ma sõbralikult naeratades ning jalutasin mehest mööda, elutuppa. „Kelly, jookse!“ hüüdis kutt mu selja taga. „Hilja juba,“ laususin ma neiul käsivarrest haarates ning teda püsti tirides.


„Mida kuradit?“ karjatas Kelly ning vaatas ehmunult Danieli poole. Haarasin vöö vahelt käerauad ning lukustasin nendega neiu käed. „Lähme.“ ütlesin ma karmilt ja tõukasin teda kergelt, et ta liikuma hakkaks. „Daniel!“ hüüatas ta meeleheitlikult, kuid kõndis siiski alistunult trepist alla. „Tema sind sellest sitast välja ei aita.“ laususin ma rahulikult ning kõndisin enda auto suunas. „Vanquish.. stiilne.“ pomises Daniel tunnustavalt ning sammus meie järel autoni. Haarasin kõrvaistmelt enda asjad ning lükkasin Kelly sinna istuma.


Seejärel kõndisin ümber auto juhiistmeni ning istusin rooli taha. Panin läpaka tagaistmele ning kinnitasin seejärel Kelly turvavöö. „Eem.. ma helistan sulle!“ hüüdis Daniel ebalevalt ja lehvitas kui ma autoga platsilt minema sõitsin. Turtsatasin tahtmatult ning panin ka endale turvavöö peale.


___________________________

See on siis D.C Aston Martin Vanquish.


Ja see on D.C Jones.

Haha.
Hea, et sa autode erinevuse ära mainisid.
Ma siin mingi vaatan, et ühel pildil on rool paremal, teisel vasakul pool, et mida hekki...
Aga ei, hea oli. (Y)
Kuigi taoline rahulik asjade käik tundus VÄÄÄÄGA kahtlane.
Sellegipoolest ootan uut.

Irw xD Kas sa nagu seda ei pannud tähele, et ühel autol KATUST POLE?!

Aga.. mis mõttes kahtlane? Ja ega see asjade käik nii rahulikuks ei jää, looda aga.

Aga no, D.C on karm mutt. Ja see Kelly on mingi niisama poevaras.

Uut osa saab alles homme, ma nüüd eemaldun arvutist.

Phäh...
Ikkagi kuidagi liiga rahulik...
Ja poevargaid püütakse teisiti ju!

*tsekkab üles*
Noh... see katus...
Rooli olemasolek on minu jaoks katuse olemasolekust tähtsam. XD Nii et ma tsekkan alati, kas autol ikka ilusti rool on olemas. Ja siis jäävad paratamatult silma sellised asjad nagu et kuspool rool autodel asub.
Midaiganes ma just ka ei kirjutanud siia.

SilleSilleSille.. Sulle vist ei jõua kohale, kes ta on.. Küll sa teada saad kui ma uue osa üles panen. KUI panen. Hiljem.

Piinaja!
Elukutseline piinaja!
Ma siin ootan kärsitult uut osa. Muide, auto on lahe. Tahaks endale ka sellist kunagi. Aga jamh. Unistus jääb unistuseks. Eestis pole sellega nkn midagi teha Siin väänatakse sulle kohe hea trahv kaela, kui sõidad nii kiiresti, kui see auto lubab
Esimene osa oli hea!
Teine osa veelparem.
Nõuan uut!
Ei, palun uut (A)

Niisiis.. Uus osa. + link pildile, sest pilti ta üles ei lae. Ja no.. kui te enne ei jaganud, kes D.C on, siis nüüd saate küll teada. Enjoy!


Kelly rabeles veidi kõrvalistmel, otsides mugavamat asendit. Lõpuks andis ta alla ja käratas: „Võta need kuradi käerauad juba ära!“ „Mida sa minu peale karjud, mina su jamades süüdi pole.“ laususin ma rahulikult ning pöörasin kiirteele. „Ah, mine perse..“ pomises Kelly ja vahtis aknast välja. „Ma teesklen, et ma ei kuulnud seda.“ ütlesin ma vaikselt ja vajutasin gaasi põhja. Autode vahel põigeldes oleksin ma peaaegu õige teeotsa maha maganud ning pidurdasin järsult, et sellest mitte mööda sõita. „Mida kuradit sa teed?!“ karjatas Kelly, kes oli enda käe vastu autoust ära löönud.


Otsustasin temast mitte välja teha ning vähendasin kiirust 40 miilile. Lõpuks peatasin auto jaoskonna ees ning seiskasin mootori. Astusin autost välja ning jalutasin taas ümber auto, et Kelly välja aidata. Jõudsin vaevu ukse avada kui sain tugeva hoobi kõhtu, mis mind pikali paiskas. Kelly hüppas autost välja ning proovis jooksu pista, kuid ma sain ta jalast kinni ja tõmbasin ta pikali. Tüdrukul olid endiselt käed raudus nii, et kukkumist ta peatada ei saanud. Vandudes ajasin end püsti ja nägin mantlil porist jalajälge. „Saadan keemilise puhastuse arve sinule.“ pressisin ma läbi hammaste ning tõmbasin ta järsult püsti.


Talutasin Kelly jaoskonda ning lükkasin ta pingile istuma. „Püsi paigal.“ sisistasin ma vihaselt ning läksin avaldust kirjutama. „Kutsun arsti?“ küsis politseinik mu kõhtu vaadates. „Elan üle,“ pomisesin ma vastuseks ning kirjutasin lehele oma allkirja. Politseinik ulatas mulle paberi, millega ma enda tasu kautsjonikontorist kätte saan, ning viipas ühele oma kolleegile, et see Kelly minema viiks. Noogutasin hüvastijätuks ning lahkusin jaoskonnast.


Alles autos sain oma kõhule pilgu peale heita. Kelly antud hoop oli üsna tugev ning mu kõht oli üpriski valus. Kõhule tekkivat sinikat uurides ei märganud ma kui keegi autole lähenes ning võpatasin koputuse peale. Tõmbasin pluusi kiirelt peale ning kerisin akna alla. „Vabandust, kas see on teie oma?“ küsis üks mees mulle käeketti näidates. Ehmunult pöörasin pilgu oma randmele ning avastasin, et kett on puudu. „On küll, jah. Aitäh.“ laususin ma vaikselt ning sirutasin peopesa välja.


Minu üllatuseks ei andnud mees ketti mulle tagasi vaid pani selle ettevaatlikult ümber mu käe. Kett kinnitatud, vaatas ta seda veel hetke ning pööras oma sinised silmad taas mu näole. „Kas ma tunnen teid?“ küsis ta mu nägu uurides ning kortsutas kulmu. „Ee.. ma ei usu.“ laususin ma mõtlikult. „Ma olen R.J... R.J Davidson.“ lausus mees ning haaras mu käe, mis endiselt aknast välja sirutus, enda sooja pihku. „D.C Jones.“ vastasin ma muiates. R.J muigas samuti ning lausus: „Sa ei salli ka oma täisnime, jah?“ „Mitte päris.. kõik töö juures lihtsalt kutsuvad mind nii.“ vastasin ma ebalevalt ning tõmbasin käe vabaks.


„Kus sa töötad?“ küsis mees ning põrnitses mind kahtlustavalt. „Kautsjonikontoris,“ vastasin ma kärmelt, „Ja ma peakski nüüd sinna minema. Pätid ei oota.“ Käivitasin mootori ja võtsin kohalt enne kui mees veel midagi öelda jõudis. Teel kontorisse üritasin ma välja mõelda, mis R.J täisnimi on. Siis raputasin selle mõtte peast ning keerasin õigesse tänavasse. Mõne minuti pärast olin kontori ees ning parkisin auto enda kohale.


Haarasin armatuurlaualt paberi ning suundusin sisse. „Hei, Aaron!“ hüüdsin ma meest märgates ning jalutasin tema lauani. „Said kätte?“ küsis mees, kuigi aimas juba vastust, nähes väikest paberilehte mu käes. „Jeap, anna mulle raha ja ma kaon.“ muigasin ma kätt paberiga välja sirutades. „Temaga oli vist jamamist, nagu ma näen?“ küsis Aaron pilku mu mantlile viies. „Pole hullu, väike sinikas ainult.“ laususin ma rahulikult ja võtsin tšeki vastu. „Ole kena ja lase palun arstil igaks juhuks seda sinikat kontrollida.“ lausus Aaron ning vaatas mind murelikult. „Head päeva.“ vastasin ma hüvastijätuks ning lahkusin kontorist.


Autosse istudes tundsin valusööstu läbi kõhu ning tõmbusin kägarasse. Hingasin sügavalt sisse ning käivitasin mootori. Ühe käega kõhust kinni hoides, sõitsin parklast välja.


____________________

R.J Davidson

Kobe kutt on...
ja jutt on hea!
Põnev, kuigi mulle tundub see asi endiselt liiga... kergekäeline, kui nii öelda saab. Ses suhtes, et tundub ebareaalne, et asjad niimoodi käivad....
Rohkem nagu midagi öelda polegi.
Kerge kirjutamisstiil on... Ses suhtes, et ei pea loetu mõistmiseks asju mitu korda läbi lugema või... noh, kerge ühesõnaga. Ei ole keerulist teksti kokku aetud.
Nagu mina siin praegu... :d
Üldiselt ootan uut.

Okei, kuna teil on tõsiselt pikad juhtmed, siis ma teen väikese teadaande.

D.C JONES ON PEARAHAKÜTT!!

Jõudis kõigile kohale?

Ma sain inspiratsiooni selle jutu kirjutamiseks raamatutest Üheksa elu ja Armid, need on minu võistuses kirjas, lugege sealt, millega tegu.

Uus osa ka üle pika aja. Mul mälupulk koguaeg teises toas ja siis mai viitsi seda siia tuua. Endiselt kehtib reegel pikkade ja sisukate kommentaaride kohta. Kriitika on samuti väga oodatud. Enne uut osa ei saagi. Enjoy!


Alles enda maja ette jõudes tundsin, kuidas valu taanduma hakkas. Kuid autost väljudes tabas mind uus valusööst, mis mind peaaegu jalust maha lõi. Vaarusin hinge kinni hoides ning toetusin autole. Pigistasin tšeki tugevamini kätte, et ma seda ära ei kaotaks ning lükkasin autoukse kinni. Lubasin mõttes endale, et tulen läpakale hiljem järele ning kõndisin autost eemale. Üle õla jõudsin ma veel signalisatsiooni peale panna, siis tabas mind uus valusööst ning ma vajusin põlvili.


Silme eest kiskus vägisi mustaks ning ma proovisin end iga hinna eest ärkvel hoida. Surusin tšeki taskusse ning hingasin sügavalt. Mõne aja pärast tundsin end piisavalt tugevana, et püsti tõusta. Liikusin liftini ning vajutasin nupule. Tühi lift jõudis mõne hetkega kohale ning ma komberdasin sisse, toetudes liftiseintel olevatele käetugedele. Vajutasin number kuuele ning vajusin maha.


Nähes uste kohal number viite vilksamas, ajasin end taas püsti ning surusin hambad risti, proovides valu trotsida. Jõudsin enda ukseni ning tõmbasin taskust võtmed välja. Värisevate kätega surusin õige võtme lukuauku ning avasin ukse. Tõmbasin võtme eest ning lükkasin ukse kinni, ise esikukapi najale maha varisedes. Mõni minut hiljem suutsin end piisavalt koguda ja liikusin kööki. Käega kobades leidsin laualt telefoni ning valisin ühe oma sõbra numbri. Telefon kutsus paar korda ning siis võttis tuttav hääl selle vastu.


Kuid hääl polnud mitte see, mida ma oodanud olin. „David Harrisoni kabinet.“ lausus mees ning jäi kuulatama. „R.J ?“ küsisin ma üllatunult ning toetusin laua vastu. „Ee.. jah, kellega ma räägin?“ küsis mees ebalevalt. „Ma olen D.C..“ pressisin ma läbi hammaste, tundes uut valusööstu. R.J-le ei jäänud see märkamatuks. „D.C ? On kõik korras?“ küsis ta murelikult. „Kus David on, mul on Davidit vaja..“ pomisesin ma hingeldades. „Me tuleme kohe sinna, püsi paigal.“ lausus R.J ning pani mõningase kõhkluse järel toru hargile. Vajusin põrandale ning jäin valuhoo taandumist ootama.


Mõne aja pärast kostus uksekell ning ma proovisin end vandudes püsti ajada. Tundes uut valulainet üle mu keha levimas, otsustasin ma riskida varaste küüsi sattumisega ning hüüdsin: „Sisse!“ Hoidsin igaks juhuks kätt relval, kuid langetasin selle, nähes R.J-d ja Davidit kööki tormamas. „D.C, mis viga?“ hüüatas David minu juurde tormates ning kükitas mu kõrvale. „Mu kõht..“ pomisesin ma vaikselt ning pöörasin pilgu R.J poole. David nägi mu pilku ja lausus: „Me oleme vanad sõbrad. Ta tuli mind vaatama ja siis ma pidin korraks patsiendi juures käima ja telefon helises ja..“ Mees vakatas, nähes mu siniseks tõmbuvat kõhtu.


„Jumala eest. Mida sa endaga teinud oled?“ küsis mees näost kahvatuks muutudes ning haaras telefoni. „Mina ei teinud midagi.. töö on selline.“ pressisin ma läbi hammaste. „Siin dr.Harrison, mul on kiirabi vaja.“ lausus ta telefoni. R.J astus lähemale ja istus mu kõrvale põrandale. „Niisiis.. pearahakütt, jah?“ küsis mees muiates ning haaras mu käe. Võpatasin tahtmatult selle peale ning tundsin uut valusööstu. „Jah, on sul sellega probleeme?“ laususin ma mürgiselt ning tõmbasin käe vabaks, proovides end istukile ajada. „Hei, lama rahulikult.“ ütles R.J ja lükkas mind õrnalt pikali.


„Kiirabi on teel.“ ütled David ja tõmbas mu pluusi taas üles. „Mis juhtus?“ küsis ta kulmu kortsutades ja katsus mu kõhtu. Karjatasin valudes, mispeale mees käe ära võttis ning mind vabandaval ilmel silmitses. „Avasin autoukse ja sain jalaga hoobi kõhtu.“ laususin ma, kui uuesti rahulikumalt hingata sain. David uuris mu kõhtu murelikult ning vangutas endamisi peaga. „Mis on?“ küsis R.J meest silmitsedes. „Ma kardan, et sul on sisemine verejooks.“ ütles David ning vaatas mind pahaselt. „No, mida sa jõllitad. Ega mina selles süüdi pole.“ pigistasin ma läbi hammaste ja pöörasin pilgu ära. „Sina ju selle ameti valisid!“ karjus David.


Viisin pilgu uuesti temale ja raputasin põlglikult pead. „Sa tead väga hästi, miks ma selle ameti valisin.“ pomisesin ma vaikselt. „Vabandust, ma läksin liiale.“ lausus David. R.J vaatas meid kahte küsival ilmel, kuid hoidis õnneks suu kinni.

Oeh...
Loodan siiralt, et midagi väga hullu pole...
Ja seda et põnev on! (Y)
ja sellest põhjusest pole ma aru saanud ja... errjott on põnev.
Ootan uut!

Ma lugesin täna neid samu raamatuid ja see viis mu mõtteid selle jutu juurde. Kaustas tuhnides avastasin, et mul on päääris korralik ports osi ette ära kirjutatud, aga siia need jõudnud pole. Parandan selle vea.


Haiglasse jõudes polnud minu pettumuseks R.J-d veel kusagil näha. Mind viidi sisse ja arst andis õdedele kiired käsud opisaal ette valmistada. „Ole tubli.“ lausus David mu kätt pigistades ning vaatas, kuidas mind operatsiooni osakonna poole sõidutati. Ohkasin vaikselt ja lootsin, et ma kaua haiglas ei pea olema. Ma ei sallinud haiglaid. „Võtame teilt selle pluusi seljast..“ seletas õde minu ümber mässates ja tõmbas mul pluusi üle pea. Selle asemele anti mulle mingi naeruväärne, sinist tooni ürp, mille ma selga pidin tõmbama. Panin selle peale ja heitsin uuesti pikali, tundes uut valusööstu enda keha läbimas.


„Mis kell te viimati sõite?“ küsis õde ning võttis pastaka kätte. „Ma..“ pomisesin ma meenutada püüdes, „..jõin hommikul kohvi. Rohkem midagi.“ Õde vangutas noomivalt peaga ning pani selle kirja. „Veregrupp on olemas.. kohe viiakse teid opisaali.“ lausus ta ruumist väljudes. Ta ei pannudki väga mööda. Vaevu oli naine väljuda jõudnud kui sisse tulid kaks arsti, kes mind kuhugi sõidutasid. Ringi vaadates nägin ma heleda valgustusega ruumi, mille keskel oli voodi. Selle ümber olid väikesed lauad, läikivate terariistadega. Pöörasin pilgu ära, tundes kerget iiveldust.


„ ..Kaks, kolm ja..“ lausus arst ning mind tõsteti opilauale. „Lugege palun numbreid kümnest allapoole.“ lausus õde ning pani mulle maski näo ette. „Kümme.. üheksa.. kaheksa.. seit..“ pomisesin ma uimastavat ainet sisse hingates ning uinusin pea. Läbi une tundsin veel, kuidas mask ära võeti. Siis vajus kõik pimedusse.


„Ta on ärkvel..“ ütles tuttav hääl mu kõrval. „D.C.. ava silmad.“ lausus teinegi hääl. „Ma teatan õele, et ta ärkas.“ ütles David. Avasin kerge pingutusega silmad ning pilgutasin paar korda, proovides pilku fookusesse saada. „Hei, kuidas magasid?“ naeratas R.J. „Juua..“ suutsin ma oma kähedast kurgust ühe sõna välja tuua. Õnneks mõistis R.J, mida ma tahan ning haaras kapilt klaasi. Ta asetas kõrre mulle ettevaatlikult huultele. Jõin pool klaasi vett ära ning ohkasin siis kergendunult. Suus oli küll rõve maitse, aga vähemalt kurk ei kuivanud enam.


„Valutab sul kuskilt?“ küsis R.J murelikult. Samal ajal astus palatisse õde, kes naeratas mind nähes laialt ning küsis: „Nii.. kas valusid on?“ Muigasin endamisi ning vastasin mõlemale: „Mitte oluliselt.“ „Nojah, sa oled praegu morfiini peal ka.“ lausus õde hajameelselt ning kontrollis mu näite. „Kui midagi vaja, siis vajuta nupule.“ ütles ta palatist lahkudes. Noogutasin ning vahtisin enda käe küljes olevat kanüüli. „Ma vihkan haiglaid..“ laususin ma vaikselt ning tundsin samas, kuidas pisarad mu silmi täitsid. Pilgutasin paar korda kiiresti, et neid varjata.


„Miks?“ küsis R.J kulmu kortsutades. Ta oli pisaraid siiski tähele pannud. „Halvad mälestused,“ vastasin ma õlgu kehitades. Õnneks sekkus David ning juhtis teema mujale: „Sa ei saa nüüd pikemat aega töötada.“ Ohkasin ning küsisin: „Kui kaua ma haiglas olema pean?“ „Vähemalt neli päeva.“ vastas R.J ise. „Nõme..“ pomisesin ma vaikselt ning nihutasin end, et mugavamat asendit leida. R.J tõusis kohe püsti ja aitas mul poolistukile tõusta. Naeratasin talle tänulikult ning pöörasin siis ruttu pilgu ära. Mida sa teed?! sajatasin ma end mõttes.


„Sa oled vist väga väsinud,“ lausus David lõpuks ning vaatas mind heldinult. Ta oli mulle alati suure venna eest olnud ning ma võisin vaid ette kujutada kui mures ta minu pärast tegelikult oli. „Ausalt öeldes, jah.“ ütlesin ma naeratust näkku manades. „Me siis lähme.“ ütles mees R.J-d tungival pilgul vaadates. „Jah, laseme sul puhata.“ lausus too ning tõusis püsti. Mees vaatas mind hetke, justkui kõheldes, ning kummardus siis ja suudles mind kergelt laubale. „Ilusaid unenägusid. Ma tulen sind homme hommikul vaatama.“ lausus ta ning sättis mu ühe heleda juuksesalgu kõrva taha. „Olgu..“ pomisesin ma vaikselt, oskamata midagi paremat öelda. Mehed lahkusid palatist, jättes mind mu mõtetega üksi.

Läbi lugesin.

B kolmas positiivne... *juurdlev* Kolmas? Ma tean et mina olen 0 negatiivne, aga sellest kolmandast asjast pole ma kunagi kuulnud.

Pearahakütid on lahedad.

Mul on RJ suhtes mäda tunne ja minu tunne juba ei eksi. :)

Ma ei oska kirjutada pikki ja sisukaid kommentaare.

Uut?

Minu veregrupp on B kolmas positiivne ja mulle on seda titest saati pähe taotud. Sest ma olen nii koba ja alati valel ajal vales kohas.

uut saab kui ma hommikusöögiga lõpetanud olen.