Mineviku Varjud [7]

Peategelane on Hanna, kes on 16 aastane.
1
Surnuaed. Öine surnuaed. Mulle pole kunagi meeldinud sellistes kohtades viibida. Eelkõige sellepärast, et siin lamavad surnud. Surnud, kes on leidnud rahu... ja surnud, kes pole ning otsivad seda maa peal ringi kondates.
„Ei tõesti, kaua ma enam siin olla ei suuda,“ pomises Thea ja hoidus Tomi, varju. „Siin on nii creepy! Millal me ükskord kohal oleme?“
„See ei ole siit enam kaugel,“ pomises Rein tülpinud häälega ning osutas taskulamiga kuskile ette.
Mõne aja pärast said hauad otsa ning algas lage maa – mitte ühtegi hauda. Meie ees sirgus vana ja valge, kohati mahakulunud värviga mõisahoone.
„Siia me jäämegi?“ küsisin ma ning Kevin minu kõrval noogutas. Ma aimasin halba – midagi häga halba, kuid sulgesin oma meele ja keskendusin toimuvale. Rein astus ligemale ning katsus linki. Uks avanes veidike.
„Noh, lähme sisse,“ ütles ta ning lükkas ukse suure kiiksatusega lahti, niiet Maria võpatas.
„Kuule, see koht on veider. Tõesti, äkki läheks tagasi?“ küsis ta.
„Mis asja? Nii viimasel hetkel ei saa me enam ümber mõelda, kui me juba siia tulime, siis siia me ka jääme ja kui sa tahad, mine minema!“
Maria vaatas talle hirmunult otsa ning uks vajus suure kääksatusega kinni. Kõik taganesid.
„Come on, see olin mina,“ naeris Rein. „Mingid argpüksid olete vä?“
„See ei olnud praegu naljakas,“ ütlesin talle etteheitvalt kuigi tundsin kergendust. Me läksime kõik sisse ning avanev vaatepilt oli kergelt õõvastav. Nii palju kui taskulambi valgusviir näitas, oli tegemist suure halliga. Meie ees oli suur trepp mis viis teisele korrusele ning mõni üksik puust mööbliese oli kaetud ämblikuvõrgu ja tolmuga.
„Ohoh, kas see asi töötab ka?“ küsis Mihkel ning osutas meie kohal kõrguvale hiiglaslikule kroonlühtrile.
„Ära mängi lolli,“ ütlesin ma aga Mihkel läks juba veidike vasakule ja vajutas lülitile. Absoluutselt mitte midagi ei juhtunud.
„Noh, proovida tuli,“ ütles ta vabanduseks. Üks rott sibas vudinal meie eest läbi ning Maria tõi kuuldavale läbilõikava kiljatuse. Järgmisel hetkel oli ta Mihkli embuses.
„See oli ainult rott,“ pomises Mihkel tema rahustamiseks.
„Ma tean, ma lihtsalt ehmatasin...“ vastas Maria hingetult. Me läksime ülemisele korrusele ning seal oli pikk ja hämar koridor, kus oli mõlemal pool uksed. Rein juhatas meid sisse mingist suvalisest uksest.
„Väga hea, siia me jäämegi,“ ütles ta tuba silmitsedes. Seal oli vaid kirjutuslaud ja üks riiul. Muidu oli tuba mahukas. Poisid riputasid mõned taskulambid lakke, et seal valge oleks ning Thea süütas küünlad ja pani need maha. Maria ja Liis pühkisid ära paksu tolmu ja ämlikuvõrgu kihi, mis kirjutuslauda ja riiulit katsid. Toas oli juba üsna valge ning ma otsustasin põranda ära pühkida.
Kümne minuti pärast oli kõhedast toast saanud üsna mugav pelgupaik. See oli korras, üsna hästi valgustatud ning põrandal vedelesid kotid ja lahtirullitud madratsid ja magamiskotid. Rein oli läinud ringi uurima ning kõik olid endale tegevust leidnud, seega võtsin ma kotist välja tühja märkmiku ja kirjutasin siia väikese sissekande:
Me oleme siin majas olnud vaevu pool tundi aga asi ei tundu õige. Ma tean, et on ju lahe oma sõpradega niisama puhkama tulla aga siin on tõesti kõhe. Võtsime endale ühe suure toa ja tegime selle korda. Kõik üheksa inimest mahtusid siia ära – Mina, Kevin, Maria, Thea, Liis, Rein, Mihkel, Tom ja Siim. Ma nüüd lähen, aga hakkan siia ikka kirjutama, mida me teeme ja kuidas läheb.
Sulgesin märkmiku ja panin selle kotti tagasi. Järsku paiskus toa uks lahti ning läks siis kiiruga kinni tagasi. Tüdrukud kiljatasid ja hoidsid poiste varju, ka mina tõusin ärevalt püsti ja läksin Kevini kõrvale.
„Mis see oli?“ küsis Maria. Toas oli hiirvaikne. Uks paiskus uuesti lahti ning nähtavale ilmus Reinu naerul nägu.
„Olete ikka mingid argpüksid, noh,“ ta naeris.
„See ei olnud praegu naljakas!“ hüüdis Liis ja läks tema juurde, hakates teda harjaga peksma. Rein jooksis eest ära ning Liis järgnes talle, lahkudes toast.
„Paras paar...“ pomises Kevin.
„Ma lähen ringi vaatama, kes kaasa tuleb?“ küsisin rahvalt. Kuna mitte keegi ei olnud selle koha pealt eriti innukas, kehitasin õlgu ja läksin toast välja. Vaatasin läbi kõik toad mis ülemisel korrusel olid, välja arvatud üks tuba, mille uks oli lukus. Otsustasin selle sinnapaika jätta ning läksin alla. Hallis ajas Liisa Reinu ikka harjavarrega taga niiet ma ei jäänud seda uurima. Läksin hoopis ühe ukseava poole, kust paistis tuba aknaga. Aknast paistis sisse ere täiskuu ning ma astusin tuppa. Kohe kahetsesin seda, sest olin kõndinud läbi ämblikuvõrgu. Puristasin ning hõõrusin oma nägu, püüdes sellest kleepuvast niidist oma näol lahti saada.
Kui ma lõpuks enam-vähem puhas olin, vaatasin taskulambiga toas ringi. See oli köök. Üks tool oli katki ning vedeles pooleldi laua all, kus oli väga auguline lina. Köögikapid olid puust ning kõik oli loomulikult väga tolmune.
„Hei,“ kõlas vaikne hääl ning ma pöördusin ehmatades ümber, suunates valgusjoa tumedale kogule.
„Ai, ära pimesta,“ ütles Kevin. „Sorri, ma ei tahtnud sind ehmatada,“ ütles ta ja astus mulle lähemale.
„Näeb kena välja,“ ütles ta irooniliselt. „Eriti meeldivad mulle kardinad,“ ütles ta ja osutas kardinate poole. Mul tõusid ihukarvad püsti.
Meie seisukohalt oli näha suurt kuud läbi kardina aukude. Augud aga olid paigutatud nii, et sealt tuli välja irvitav nägu.
„Uhh, ma tahan ära siit,“ ütlesin ning vedasin Kevini köögist välja. Hallis oli vaikne ning ma pooleldi et jooksin üles.
„Oota, mis sul hakkas?“ küsis Kevin mulle järele tõtates.
„Hirmus hakkas, vot nii,“ vastasin talle ning läksin meie toa uksest sisse. Kõik võpatasid.
„Sorri,“ ütlesin ma ning istusin oma madratsile. Ka Kevin tuli tuppa ning nüüd olid kõik kohal.
„Mis me siis edasi teeme?“ küsis Rein kuskilt ukse juurest.
„Kõht on tühi,“ kostis Siim. „Selle maja taga on lõkkeplats, mis te arvate, kui grilliks veidi?“
„Öösel?“ küsisin kahtlevalt.
„Aga miks mitte,“ ütles Kevin. „Teeme ära,“
Vaevalt jõudis ta seda öelda, kui üks taskulamp ära kustus.
„Paganama patareid...“ pomises Kevin ning haaras oma koti, et sealt uued patareid võtta. Korraga läks uks suure pauguga kinni ja kõik võpatasid.
„Rein, ma tapan su ära, kui sa üks kord veel nii teed!“ karjus Liis ning astus ukse juures seisvale poisile sammu lähemale.
„Ma... mina seda ei teinud,“ kogeles Rein ning vaatas kõigile õudu täis silmadega otsa.
__________________________________________________________
Kas on mõtet jätkata? Ma mingi suur kirjanik pole ja ootan kriitikat ka.

Loomulikult jätka.

Ma küll ei teagi, mida sellest jutust oodata, aga tundub päris judinaid tekitav. Pm sa võiksid kasutada veidi vähem seda tobedat noorte slängi. Noh jah, ma tean, et nii räägitakse, aga kui seda on jutus väga palju, siis jätab jutt veidi kasvatamatu mulje. Minu meelest. (vaielge vastu kui soovite).

Siis mõnes kohas sa kordasid lihtsalt ühte sõna. *otsib ülesse selle lause, kus see häiris*

Leidsin!

„Ära mängi lolli,“ ütlesin ma aga Mihkel läks juba veidike vasakule ja ja vajutas lülitile.

No ma usun, et sin oleks ühest ja-st ka piisanud! Tegelt usun, et selle vea võib vabalt näpukate alla liigitada.

Siis oli üks sõna, mis mind isegi naerma ajas.

kondates Usun et pidasid silmas konnates vms.

Aga need olid sellised pisikesed vead. Muidu tundub igati okei jutt olevat.

UUT!

Ma mõtlesin seda kondates pigem nagu kondama. See ja oli kogemata, parandan ära :)
Muidu, aitäh

Okei
Um, mul on seda veidike olemas ja ma usun, et täna õhtul võin postitada.

Kas ma peaks uue osa kommentaaridesse panema või siis üles postitusse?
Lihtsalt küsin teie arvamust.

2.
Toas valitses juba pikemat aega vaikus. Kõik istusid kangelt oma madratsitel. Ainus kes liigutada julges, oli Siim.
„Keegi kummikommi tahab?“ küsis ta täis suuga. Vaatasin talle põletava pilguga otsa ning keerasin pilgu taas enda ette.
„Mida?“ küsis ta uuesti. „Relax, see on vana maja, tuul tõmbab. Ikka juhtub. Nüüd, kas me palun lähme grillima?“
Mitte keegi ei vastanud talle. Mul oli selline tunne, nagu oleks veri soontes tardunud. Aga samas võib olla, et Rein tegi nalja. Teda tundes ei või iial teada.
„Okei, rahuneme nüüd maha ja lähme sööme midagi,“ panin ma ette. Kõik peale Maria tõusid püsti ning sammusid uste poole.
„Mida?“ küsis Rein tema poole vaadates. Maria raputas pead ja jooksis Mihkli juurde.
Me kõndisime ühe suure pundina majast välja ja läksime mõisahoone taha. Seal oli tõesti üks pikk, üsna mädanenud pink kus andis istuda. Lisaks oli seal kolm kändu ning kõige keskel platsike kus puud põletada.
„Okei tüdrukud, minge lipake metsa ja tooge meile puid,“ ütles Rein ja pani maha koti toiduainetega. Mitte keegi ei liikunud.
„Okei, tuleb keegi?“ küsisin ma kogu julgust kokku võttes ja kaks sammu metsa poole astudes. Thea tuli minuga ning me läksime metsa.
„Siin on üsna hirmutav,“ ütles ta puuoksi korjates. „Aga eks see ole ka veidi meie eelarvamus ka. Surnuaed ju ikkagi,“
Ma noogutasin kuid ta ilmselt ei märganud seda. Kui meil mõlemal oli juba nii palju puid, et rohkem kätte võtta polnud võimalik, hakkasime me tagasi laagri poole kõndima. Poisid olid juba mõndade üksikute puuokstega väikese tule saanud.
Viisteist minutit hiljem istusin ma Kevini kaisus ja vaatasin, kuidas Siim grillib. Lõke praksus ning kõik rääkisid tasakesi.
„Noh, valmis sai,“ ütles Siim võidukalt ning tõstis varda tulelt ära.
„Kuule kas sa kunagi millelegi muule ka mõtled?“ küsisin talt põlgavalt, aga ta ei vastanud. Maria oli teinud värske salati ning igaüks sai viilu leiba.
„Mis kell on?“ küsisin ma peale sööki üsna uniselt.
„Kaks,“ vastas Kevin. Me otsustasime, et on aeg minna tagasi sisse ning magama jääda. Koristasime enda järelt ära ning seadsime sammud mõisahoone poole. Kõik olid täiesti vait ja ainus heli mis kostus, oli meie sammude kaja.
Õhust käis läbi vali varese kraaksatus ning mu süda hakkas kiiremini peksma.
„See oli ainult vares,“ ütles Rein ning vaatas meie ehmunud nägusi. „Mida te paanitsete?“
Sisse astudes tegi uks jälle hirmsat kriginat kuid see polnud pooltki nii hirmutav nüüd, kus ma seda ette aimata oskasin.
___
Ärkasin võpatades. Miski oli mind üles ajanud, kuigi mul polnud aimugi, mis. Mu käsi kobas telefoni järele ning ma vaatasin kella – pool kuus. Ma olin maganud väga vähe niiet mu ärkamisel pidi olema mingi põhjus. Panin endale kampsuni peale ning läksin välja. Nüüd, kus majas veidike valgem oli, tundsin end kõvasti turvalisemana. Koridori lõpus oli aken ning sealt tuli veidike valgust, mistõttu kõndisin selleni, pühkisin aknalaua tolmust enam-vähem puhtaks ning istusin sinna. Aknast avanes vaade metsa, surnuaed oli teisel pool.
Siin võis kunagi päris ilus olla, kujutasin ma endale ette.
Järsku kuulsin ühest toast kriginat. Tõmbusin pingule.Krigin läks aina valjemaks. Läksin kõige lähema ukse juurde ning kobasin linki. Uks oli suletud just nagu eile, ometi tuli krigin sealt.
Vaatasin veidike ringi. Kobasin sõrmedega ülemist ukseläve kuid tundsin ainult tolmu. Kõige ääres oli midagi tugevat.. haarasin sellest kinni ning see oli võti. Torkasin selle lukuauku ning nagu arvata, sobis see sinna. Keerasin ukse lukust lahti ning avasin ukse. Vaatepilt oli kõhe. Toal ei olnud aknaid ja see oli hämar.
Ühes seinas oli riiul, kus istusid reas portselanist nukud. Need jõllitasid mind oma suurte, ilmekate silmadega ning ma pöörasin kõhedustundega pilgu toa keskele kus oli kiiktool, mis veel tasakesi liikus. Andsin sellele käega väikese tõuke, et see kiiremini liikuma hakkaks ning tool tõi kuuldavale samasuguse krigina nagu ma ennist kuulsin. Taganesin kaks sammu ning mu pilk püüdis ühe katkirebitud kleidiga nuku silma, mis liikus. Kiljusin ning jooksin ukse poole, põrgates vastu Kevinit.
„On kõik korras? Mis koht see veel on?“ küsis ta. Ma hingeldasin ning kallistasin teda. Mu ehmatus oli suur, aga ma taipasin kergendusega, et nuku silm polnud liikunud. Kuna lahtine uks oli toa ainus valgusallikas ja Kevin tuli uksele ette, langes nuku silmale vari. Mu süda peksles tohutult kiiresti.
„Lähme ära siit toast,“ ütlesin ma ning me väljusime. Tõmbasin ukse kinni ning kiirustasin Kevini järel tuppa, kus kõik teised olid.
„Miks sa kiljusid?“ küsis Maria.
„Sa äratasid kõik üles..“ torises Rein. „Ütle nüüd jah, et nägid mingit vaimu,“
„Ei näinud. Ma leidsin ühe jubeda toa ja Kevin ehmatas mind,“ ütlesin vaikselt.
„Oo, millise toa?“ küsis Liis.
„Mingi väga hirmus... kiiktool ja nukud, ilma akendeta,“ vastasin ma. Jätsin välja fakti, et kiiktool kiikus.
„Näita mulle,“ ütles Siim ning tuli minu poole. Kõik teised järgnesid talle ning ma kõndisin vastumeelselt toani.
„See,“ osutasin uksele. „Aga mina sinna ei tule,“
„Argpüks,“ pomises Rein ning vajutas linki. Uks jäi suletuks. Kõik vaatasid mulle küsivate pilkudega otsa aga mina vaatasin kohkunult Kevinile silma.
„Ma ei pannud ust lukku...“ pomisesin väriseva häälega.

Uuuuuu...hirmus!

Õhh, minujaoks on portselan nukud alati õudsad olnud! Kunagi vaatasin ma jaapani õudukat Doll Master. Õhh *judistab õlgu* kole film oli.

Ja siis see kiirkuv kiiktool on ka päris jube. Meenutab seda kiikuvat kiiktooli sealt õudukast Lady in the black. Seal kiikus ka kiiktool ise ja toas olid mänguasjad, aga ainult selle vahega, et
pärast näitas kuidas seal kole tüdruku vaim kiikus. Jube, jube.

Mulle meeldib.

Kas ma tohin küsida kui vana sa oled?

Ma olen 13
Kui vana ma tundun?
Tänud!

Aitäh : )
See osa tuli veidike pikem : D
3.
„Okei, see asi kisub veidraks,“ ütles Liis. „Kindel, et sa ust lukku ei pannud?“
„Ja, ma eile nägin seda ust, aga see oli lukus. Täna ärkasin üles ja kuulsin sellest toast kriginat. Leidsin ülemise piida pealt võtme ning keerasin ukse lahti. Seal olid need nukud ja kiiktool ning kui me Keviniga ära läksime, tõmbasin lihtsalt ukse kinni.
„Äkki sellel on automaatlukk?“ küsis Rein kahtlevalt.
„Väga usutav. Halloo, see maja on eelmisest sajandist. Vaata seda lukku, selline lukk ei ole ju automaatne,“ ütles Thea.
„Mis me siis teeme? Murrame ukse maha või?“ küsis Tom.
„Hea mõte,“ ütles Rein ja võttis veidike hoogu. Ta jooksis vastu ust aga see jäi kindlalt suletuks.
„Anna ma proovin ka,“ ütles Siim ning talitas Reinu eeskuju. Ükshaaval proovisid kõik poisid ust lahti saada, aga see jäi suletuks.
„Äkki võti on tagasi uksepiidal?“ küsis Maria ebakindla häälega. Kevin kompas uksepiida läbi, aga tema sõrmed haarasid tühjust.
„Teate mis, lähme sööme midagi ja mõtleme sellele uksele hiljem,“ ütles Siim.
„Unusta ära, mina tahan magama minna,“ ütlesin ma ja teised noogutasid.
___
Ma ärkasin jälle kõige varem. Kell oli üks läbi ja kõik teised magasid. Ma ei tahtnud üksinda välja minna, seega võtsin välja oma märkmiku ja panin kõik toimunu kirja. Kirjutamine võttis päris kaua aega ning kui ma viimaks pilgu tõstsin, nägin kuidas Thea lakke vahtis.
„Hommik,“ pomisesin talle.
„Hommik-hommik,“ vastas ta ja silmitses mu märkmikku. „Noh, pead päevikut?“
„Ei, ma lihtsalt kirjutan siia, mis me teeme ja kus käime,“
Thea ronis oma magamiskotist välja ja tõusis püsti.
„Kas sul vetsupaberit on?“ küsis ta. Sorisin veidike oma kotis ning viskasin talle.
„Ma tulen ka,“ jooksin talle järgi ning me käisime ära välikempsus, mis oli mõisa kõrval.
Õnneks on see ehitis alles jäetud. Kuigi majal on veesüsteem olemas, oli vesi kinni keeratud.
Kui me tagasi majja läksime, olid teised juba üleval.
„Noh, me juba mõtlesime, et kurjad kollid on teid ära viinud,“ tervitas meid Rein. Maria otsis toiduainete kotist välja leiva ja singi ning me sõime hommikusööki. Peale seda pakkisime endale mõned asjad kaasa ning läksime matkama.
___
Õhtu oli käes ning õues oli jälle pime. Me jõudsime just oma väikeselt matkalt tagasi ning istusime nüüd toas ja sõime.
„Vesi on otsas,“ ütles Maria ning tõi nähtavale mitu pudelit vett. Vaatasin talle otsa.
„Kes vett tooma läheb?“ küsisin üle toa. „Surnuaias on kaev,“
Poisid võtsid selle kohustuse enda kätte ning tüdrukud jäid majja. Ma jälgisin läbi pulstunud kardinate, kuidas nende taskulambi tekitatud valgus aeglaselt kadus.
„Noh, maja on meie päralt. Mis te arvate, vaataks siin veidi ringi?“ küsis Liis. Noogutasin aeglaselt. Me kõik võtsime endale taskulambid ning astusime koridori.
„Okei, mis hääl see on?“ küsis Maria.
„Mis hääl?“
„Tasa, mingi kiiksumine käib jah,“ sosistasin ma. Kõik olid vaid ja kuulasid. Kõik oli vaikne, aga koridori lõpus olevast toast kostus tasast kiiksumist. Mul tõusid ihukarvad püsti.
„Okei, see ei ole enam normaalne,“ ütlesin ma vaikselt aga selle kõla jäi õhku rippuma. Liis hakkas uksele lähenema aga Maria haaras temast kinni.
„Segane oled või?“ küsis Thea.
„Ole nüüd, see on tõenäoliselt jälle Rein. Rein, tule välja, me teame küll, et sa seal oled!“
Selle asemel paiskusid järsku kõik uksed lahti, väljaarvatud lukustatud toa oma.
„Shit!“ karjusin ma ning me jooksime kõik neljakesi välja. Thea kukkus trepil aga ma aitasin ta püsti tagasi ning me kiirustasime õue. Vahepeal oli vihma sadama hakanud ning õues oli pime. Suunasin oma taskulami teerajale. Kuigi vihma sadas tihedalt ja vaateväli oli hägune jooksime me kiiremini kui kunagi varem
„Kevin!“ karjusin ma ning teised minu taga hüüdsid teise poiste nimesid. Läbi paduvihma kõlasid meie hääled summutatult ning mu juuksed kleepusid vastikult näo külge.
„Mis on?“ kõlas vaikne vastus. Kui ma ei eksi, oli see Mihkel.
Kahe minuti pärast nägin, et poisid tulid meile vastu.
„Mis juhtus?“ küsis Kevin minu käest. Ma jooksin tema embusesse ning ta viskas pudelid maha.
„Miks sa nutad?“ küsis ta minult. Avastasin, et lisaks vihmapiiskadele voolasid minu põskedelt alla ka pisarad.
„Ma ei tea... See kriuksumine käis... ja siis.. paiskusid.. kõik uksed lahti.. ja jube oli... ja siis me jooksime siia,“ hingeldasin ma ja silmitsesin kõiki. Tüdrukud paistsid kõik endast väljas olevat ning poiste näod väljendasid segadust.
„Kus Rein on?“ küsisin ma.
„Siin,“ hüüdis ta ja tuli puude tagant välja.
„Kus sa olid?“ küsis Liis süüdistavalt.
„Käisin põiekal,“ vastas ta.
„Käisid sa jee, selle asemel tulid meile kolli tegema!“ hüüdis Liis ja peksis rusikatega Reinu rindkere.
„Oot-oot, ma ei tea sellest midagi,“ ütles Rein, aga Liis ei lõpetanud löömist.
„Äkki keegi räägiks mulle, mis juhtus?“ küsis ta ning võttis Liisi rusikad enda kätte.
„Oota, Rein ei saanud seda teha. Ta oli ainult kaks minutit ära,“ ütles Siim.
„Ju siis oskab ta teleporteeruda,“ vastas Liis vihaselt ja tiris end lahti.
„Lähme tagasi, külm on,“ pomises Thea, kellel oli seljas vaid must topp mis oli täiesti läbi ligunenud.
Me kõndisime vaikides. Vihm taandus tasaseks tibutamiseks ning meie taskulambid hakkasid aeglaselt kustuma.
„Pagan,“ pomises Rein kui ka tema oma alla andis. Me olime põhimõtteliselt kottpimedas. Õnneks polnud mõisani enam pikk maa.
Kui me ükskord majani jõudsime, pidime end poolsurnuks ehmatama, sest mitte keegi ei mäletanud ukse krääksumist. Me läksime kobamisi trepist üles ning oma tuppa. Seal süütasid poisid laes rippuvad taskulambid ning tuppa tuli veidike valgust.
„Mis me teeme siis?“ küsis Maria närviliselt.
„Hmm... kutsuks vaime välja?“ küsis Rein ja sulges pauguga ukse. Me võpatasime aga mitte keegi ei söandanud teda korrale kutsuda.
„Jajah, ootad, et mingi bloody mary tuleks?“ küsis Liis pilkavalt aga läks siiski ja võttis ühe papptaldriku ja hakkas sinna peale tähti kirjutama.
„Segased olete?“ küsis Maria. „See maja on juba niigi õudne, on vaja hakata mingite vaimudega jamama?“
Liis pööritas silmi.
„Kes kaasa lööb?“ ütles ta ja istus oma madratsile. Erilist indu näitamata läksid kõik ringi, välja arvatud mina ja Maria.
„Kuulge, see on tõeline lollus. Päriselt, me peaks olema sellest välja kasvanud,“ ütlesin ma. Rein jõudis tuled ära kustutada ning süütas küünla. Toas oli nüüd väga pime ning värelev küünlaleek valgustas hädiselt meie nägusi.
„Palun, teeme midagi normaalset,“ palus Maria hädiselt.
„Tead, ma ei tea, mitmendat korda ma sulle juba öelnud olen, aga kui sulle ei sobi see mis me teeme, siis kao välja. Me tulime siia lõbusalt aega veetma mitte argpükse mängima. Mingeid nõmedaid vaime pole olemas!“ ütles Rein ning tema häälest kostus mahasurutud viha. Maria saatis meile kõigile ühe ehmunud pilgu ja võttis laest ühe taskulambi. Hüvasti jätmata läks ta uksest välja. Toas valitses vaikus.
„Oli seda nüüd vaja?“ küsisin ma ning vangutasin pead. Tõmbasin endale jaki peale ning võtsin oma taskulambi. Kiirustasin toast välja.
„Maria,“ hüüdsin õue jõudes. Vihm oli järgi jäänud ning õues oli väga vaikne. Hüüdsin teda uuesti aga vastuseks kõlas vaikus. Suunasin taskulambi otse ette aga ei näinud midagi. Kaugele ta ju jõudnud pole.
Puude vahelt kostis tasast sahinat.
„Maria,“ hüüdsin ning jooksin heliallika poole. Õhku läbis kile karjatus. Ma olin juba metsas sees. Korraga nägin et maas lebab midagi. Midagi musta, millest imbus veel tasast valgust. Korjasin Maria taskulambi üles ning kuulsin uuesti seda läbilõikavad karjatust.
______________________________________________
Aitäh lugemast. Palun jäta alla kommentaar ka!

Täiega äge!
UUT!

Põnev, põnev, põnev!
Igatahes, uut osa.
Kriitikat ma ka hetkel ei anna. :) Polegi ammu õudusjutte lugenud.

Aitäh!
Võib-olla tuleb uus osa homme.

Jeee, ootan Täiega uut osa!

Millal siis uus osa?
MA TAHAN UUT OSA, SEE JUTT ON PARIM!

Kell on alles 10. Ära tee topeltpostitusi ning ära tüüta jutu autorit.
_
Jutt on väga äge. Päris õudusttekitav.

No sorry

Tänud!
Ma ei tea millal uus osa. Usun, et täna aga ma tahan lugejaid juurde :)

Vabandust topeltposti pärast!
Ma ei tea, kas te olete aru saanud, aga Hanna ja Kevin käivad.

4.
„Maria?“ hüüdsin pimedusse. Mul tõusid ihukarvad püsti, sest ma kartsin. Tõesti kartsin. Otsisin teda veidi surnuaias ringi ning otsustasin siis tuppa minna ja teised ka kaasata.
Mõisas oli pime ja vaikne. Ülevalt korruselt ei kostnud ühtegi häält ja mul hakkas kõhe. Mul on alati olnud selline kiiks, et kui ma kardan, tahan seljaga vastu seina minna, siis ei ründa mind keegi.
Aga mitte keegi ei saa mind hetkel rünnata.
Läksin trepist üles ning ukse taha. Kuulatasin. Seal ei kostnud ühtegi häält.
Tegin ukse lahti ning kõik toas olijad võpatasid.
„Issand jumal..“ hüüdis Liis. „Ma juba mõtlesin, et Rein teeb jälle tünga aja ta ei saa ju,“
Rein istus ringis ning tal olid ainukesena käed kaardi peal.
„Olge nüüd, see ei tööta üksi,“ ütles ta ning vaatas kõigile otsa.
„Unusta ära, ei ole vaja, et sa jälle lollusi teed,“ ütle Kevin ja osutas paberile nende kõrval.
„Ma tapan su ää“
„Kõht koriseb, keda ma süüa võin?“
„Mariat pole enam...“
Viimast nähes tulid mulle pisarad silma.
„Kuulge, pange endale midagi selga ja lähme Mariat otsima,“ ütlesin kõigile.
„Ah, ta on raudselt juba teel kodu poole,“
„Ma kahtlen selles sügavalt.. Vaadake... Ma kuulsin ta karjet,“ ütlesin ning kõik jäid vait. Korraga tõusid kõik toas viibijad püsti ning võtsid endale taskulambi.
„Okei, äkki hargneme ja otsime teda?“ küsis Rein.
„Unusta ära, mina ei lähe üksi metsa kondama,“ütles Liis.
„Tule siis minuga. Kas teised julgevad üksi minna?“
Kõlas nõusolev pomin. Kõik hargnesid eri suunas.
Metsa jõudes valitses vaikus. Kõndisin pikka aega, kajaks oma sammude ragin.
Korraga kuulsin metsas praksatust.
„Kes on? Thea?“ küsisin ning vaatasin metsas ringi. Liikumist polnud.
Otsustasin edasi kõndida kuigi hirm minu soontes lihtsalt sundis mind minema jooksma.
Järsku haaras keegi minu tagant kinni.
Kiljatasin ning pöördusin ümber.
„KEVIN!“ Karjusin ta peale. „Ära enam kunagi nii tee! Kas sina tegid seda häält?“
„Mis häält?“
„Noh... praksumine, kõndimine?“
„Ei tea küll. Kõndisin seal eemal ning nägin sind,“
Ohkasin. Kallistasin teda ning kui eemale tõmbusime, ütlesin:
„Okei, äkki lähme nüüd edasi?“
„Davai,“ ütles Kevin ning võttis mult käe alt kinni. Muigasin.
„Nii palju kui ma ka ei tahaks sinuga hetkel kuskil soojal maal olla, siiski, me peame Maria üles leidma,“
„Okei,“ ütles ta ja astus mulle lähemale. Ta võttis mul piha ümbert kinni ning suudles mind.
Peale seda tõmbus ta eemale ning me jätsime hüvasti. Olin jälle üksi. Kõndisin edasi kuni nägin põõsas tumedat varju. Taganesin.
Järsku kuulsin kedagi nukrat viisijuppi laulmas.
„Maria?“ küsisin kabuhirmus. „Palun tule välja,“
Otsustasin tasakesi põõsale läheneda. Laul jätkus ning selle kummituslik kõla tarretas vere mu soontes. Läksin põõsa taha ning nägin seal istuvat Mariat. Ta pea oli käte vahel ning ta värises, samal ajal ühte viisijuppi lauldes.
Kükitasin tema ette.
„Maria?“
Vaikus. Ta lõpetas ka laulmise.
„Maria, kas kõik on ikka korras?“
Võtsin ta kätest kinni ja püüdsin need pea küljest lahti kangutada aga ta lihased olid nii kanged, et käed jäid paigale.
Lõpetasin oma haleda ettevõtmise ning istusin tema ette.
„Lähme tagasi. Mis sul juhtus?“
Korraga võttis ta käed ära ning vaatas mulle pisaraid täis silmadega otsa. Jälgisin tema hirmunud pilku ning mõtlesin, mis ometi juhtunud on?
„Hanna.. vii mind siit ära..“
„Ma viin su siit ära. Tõuse püsti ja lähme tagasi,“ ütlesin talle ning võtsin ta käe. See oli jääkülm.
Maria tõusis püsti ning toetus täielikult minule, kui me kõndisime.
„Appi,“ hüüdsin ma. „Tulge siia,“
Mu jaks hakkas otsa saama. Kuulsin krabinat ning järgmisel hetkel astusid välja Liis ja Rein, kes kätest kinni hoidsid.
„Ohoh, teatud kaks inimest leidsid end?“ küsisin pingutades. Liis pööras pilgu maha ning Rein tuli mulle appi. Kerge liigutusega võttis ta Maria sülle. Oli ka viimane aeg, sest ta sulges silmad ning lõtvus. Kõndisime tagasi Mõisa ette ning leidsime kõik teised sealt seismas.
„Lähme sisse,“ ütles Mihkel. Tuppa jõudes panime magava Maria tema asemele ning hakkasime toimunut arutama.
___
Ärkasin võpatades. Olin näinud õudusunenägu. Proovisin meenutada, mis seal täpsemalt oli aga unenäo detailid kadusid pöörase kiirusega igavikku.
Õues oli veel hämar. Kuskil kostus kriiksumist ja ma pugesin sügavamale magamiskotti. Silmitsesin kõiki toasviibijaid ning seejärel Maria tühja magamiskotti. Tõusin välkkiirelt istuli.
„Ärgake kõik, Maria on kadunud!“ hüüdsin üle toa. Kõik tegid aeglaselt silmad lahti.
„Maria on kadunud,“ kordasin üle. Kriiksumine läks valjemaks.
„Mis asi see kriiksub?“ küsis Liis.
„Ma ei tea...“ kõik panid endale pusad peale ning me läksime koridori.
Nagu aimata oli, kriiksumine pärines kõige viimasest toast. Me otsisime endiselt võtit aga see oli jäljetult kadunud.
„Maria?“ küsisin läbi ukse aga vastust ei tulnud.
„Murrame selle ukse maha,“ ütles Liis.
„Me proovisime eelmine kord, ei tulnud ju,“ ütles Siim.
„Te igavesed memmekad! Maria võib siin toas praegu kinni olla!“ Karjusin ma ja lõin vihaselt jalaga vastu ust. Lõin veel kaks korda ning uks tuli hingedelt maha ja kukkus põrandale.
Kõik võpatasid avaneva vaatepildi peale.
Tuba oli sama kõhe nagu alati. Akendeta toal puudus korralik valgus. Nukkude silmad jõllitasid meid irvitava pilguga ning toa keskel olev kiiktool kiikus ikka. Kiiktoolis lebas magav Maria.

Ohh, põnev
UUT!

Jube. See lõpp veel eriti..