Mineviku Varjud [7]

Aitäh!
Keegi kriitikat ei taha anda?

Naughty, suured tänud! Mulle tõesti meeldib lugeda pikki kriitikat täis kommentaare
Ma võtan su nõuandeid kuulda.
Ma tegelikult juba plaanisin, et neid ei lasta sealt majast välja : )
Vabalt võib, Rein on tegelikult inspireeritud minu klassi ühest nõmedast kujust, aga päriselus on ta jubedam : )
Aitäh!

Nonii, vabandust, et uut osa pole tulnud.
Kas on veel lugejaid? Sest kui pole, siis ma vist ei jätka seda, pole mõtet

Mina olen lugejatest kindlasti sest see on niii põnev!!

Ma just märkasin, et õudusjuttudel see nupp säras (vms) ja ma tulin sinu juttu lugema omg, omg, omg, omg ma tõsiselt vihkan õudukaid, aga sinu oma... WOW, WOW, ma lihtsalt ei oska edasi kirjutada .

Kriitikaks nii palju, et esines mõned kirjavead. Uskumatu, et 13 aastane suudab midagi sellist kirjutada (cmoon, ma olen ka 13 ja ma ei oska nii hästi kirjutadagi). Ootan huviga uut, ahjaa arengut su kirjutamises on märgata kui loed algusest neljanda osani ära. Krt see Mihkel ja Maria on nagu minu vend ja mina

PS! SEE JUTT ON TOHUTULT HEA ! ainult, et kui see oleks film siis ma tõenäoliselt seda ei vaataks, sest ma kardan õudukaid aga vot nüüd nõuan mina uut osa

Usun, et sul on tohutult lugejaid, sest see jutt on tõsiselt SUPER! NII, ET KOBI UUT OSA KIRJUTAMA

Oo, ma tänan
Mul on kuuenda lõpuni kirjutatud ja ma panen viienda üles:
Tuba oli sama kõhe nagu alati. Akendeta toal puudus korralik valgus. Nukkude silmad jõllitasid meid irvitava pilguga ning toa keskel olev kiiktool kiikus ikka. Kiiktoolis lebas magav Maria.

5.
„Mida värki?“ küsis Mihkel ja astus Maria juurde.
„Maria?“ küsis ta ning raputas tüdrukut. Mitte midagi ei juhtunud.
„Ma ei saa siin toas olla. Palun. Need nukud on liiga jubedad,“ ütlesin ma. Mihkel võttis Maria sülle ja me läksime meie tuppa.
„Mis me teeme?“ küsis Thea.
„Äratame ta üles ja küsime mis toimub,“ panin ma ette.
„Maria,“ ütles Mihkel ja raputas teda. Tüdruk ei liigutanud.
„On ta üldse elus?“ küsis Kevin ja ma müksasin teda küünarnukiga kõhtu.
„Kui inimene hingab, siis ma arvan et ta on elus,“ ütlesin.
Maria avas silmad.
„Hommik,“ ütles ta kõigile ja naeratas. „Miks te kõik minu juures olete?“
Kõik kaheksa inimest vaatasid talle imestusega otsa.
„Maria... sa...“ kogelesin ma. „Kas sa ei mäleta mitte midagi?“
„Mida ma mäletama peaks?“
Vaatasime Keviniga teineteisele kahtlustavalt selga.
„Räägi, mis eile juhtus,“ ütles Liis.
„Um.. Me käisime matkamas.. Ja siis me tulime tuppa. Rein pani ette vaime välja kutsuda ja.. ja.. ma läksin välja. Ning nüüd ärkasin ma siin. Mis toimub?!“
„Meie tahaks seda väga teada,“ ütles Mihkel.
„Teate, lähme sööme midagi ja siis mõtleme mida teha. Täis kõhuga on ikka kergem otsustada,“ ütles Siim.
„Õgard.. kuigi see on hea mõte,“ ütlesin ma. Teised noogutasid ning me võtsime oma asjad ja läksime õue. Päise päeva ajal oli siin isegi ilus. Ukse kiiksu peale ei ehmatanud keegi.
Kui me mõni minut hiljem tule ääres olime ja oma mõtteid mõlgutasime, nägin mõisa koridori akna ääres liikumist. Võpatasin.
„Kas keegi jäi majja?“ küsisin ning vaatasin ringi. Meid oli üheksa.
„Ei, miks sa küsid?“ päris Liis.
„Niisama,“ ütlesin kahtlevalt ning vaatasin uuesti aknasse. Seekord oli kõik paigal.
Võib-olla kujutasin ma seda kõike endale ette. Üsna loogiline, kui arvestada seda, mis hiljuti juhtunud on.
Peale sööki läksime majja tagasi ning ma kirjutasin kõik vahepeal toimunu märkmikusse üles.
___
Öösel ei saanud ma kuidagi magada, kuigi olin äärmiselt unine. Maria vähkres ja pomises oma magamiskotis.
Keerasin teise külje ning sulgesin silmad, mõeldes millelegi ilusale, kuid järsku kostis tüdruku kiljatus. Hetkega olid kõik toasviibijad üleval ning poisid suunasid taskulambi Mariale, kes end välkkiirelt istuli ajas.
Ta vaatas kõigile suurte silmadega otsa ning ta värises.
„Mulle tuli meelde,“ ütles ta ning mul tuli kananahk ihule.
„Me peame siit majast kähku välja saama,“ ütles Maria.
Kõik olid vait.
„Kuule, kell on kolm öösel. Mõtleks selle peale äkki hommikul?“ küsis Rein.
„E I! Me peame siit k o h e välja saama, selle majaga on midagi viga,“ ütles Maria ning ta silmad läksid märjaks. „Aga ma ei tea, mis see on.. see..“ tüdrukul lõppesid sõnad ning ta jäi vait. Toas valitses pingul vaikus ning mitte keegi ei tahtnud seda rikkuda.
„No-jah, lähme siis,“ ütles Mihkel pärast mitut minutit vaikust.
Tulin vastumeelselt oma soojast magamiskotist välja ning rullisin selle kokku. Kõik pakkisid kibekiirelt asjad, kuulates Reinu hala.
„Ma ei saa aru, kas on vaja nüüd öösel pimedas minna... kuhu me üldse lähme? Paneme magamiskotid hauaplatsile?“ ta vangutas pead.
Lõpuks, kui kõik pakitud sai, hiilisime kõik kikivarvul toast välja. Nägin, et Maria ja Thea hoidsid hinge kinni ning ma nihkusin Kevinile lähemale.
„Okei, ärge ehmatage, uks kriiksub,“ ütles Rein. Sulgesin silmad kõvasti kinni ning ootasin seda kriipivat heli ning jahedat ööõhku oma näol, kuid ei tundnud mitte midagi. Vaikus.
Rein logistas uksega ning vandus.
„Mis mõttes? Kes ukse lukku pani?“ küsis ta vihaselt ning vaatas kõigile järgemööda otsa.
„Ei ole võimalik...“ nuuksus Maria. Kõik sosistasid ning mu pea hakkas valutama. Kuulsin isegi korraks seda kummitusliku laulu, mida Maria metsas ümisenud oli.
„Tasa! Kes laulab?“ küsisin ma. Kõik jäid vait ning kuulasid seda külmavärinaid ihule toovat naisehäält, mis tuli kuskilt ülevalt.
„Siit peab olema võimalus väljasaamiseks!“ ütlesin ma hirmunult. Ainult et milline? Juba esimese korruse aknad on liiga kõrgel, allahüppamisel saaksime me ilmtingimata viga.
Koos laulvale naisehäälele hakkas ülevalt kostuma ka imiku nuttu...

Appi, mul tuli kananahk peale kui see naiselaul tuli
Uuut, rutttttu!

Pane jah kuues ka üles, pliiiiiiiiis

Veel mitte
Tänud! See märkmik on jah seal jutus põhjusega.
Ma ei pane kuuendat enne, kui mul seitsmendast ka veidi kirjutatud on.

kahju

Sa oled õel, mina tahan uut osa

Miks mul kõhus liblikad ringi jooksevad? Muidugi sellepärast, et ma kartsin

Oi, kuidas mulle meeldib su kirjutamis stiil, äkki ütled mulle, miks see märkmik seal nii tähtsal kohal on ?

Ahajaa kirjuta siis ruttu seitsmes ära, sest mina tahan uut osa...............

Kes ei tahaks? Mina tahan ka ruttu uut osa

Oh, lihtsalt super.

Jep, kuhu jääb uus osa?
ma hakkan kohe nutma *pühib ära esimese pisara*

Issand kui lahe jutt.....ma ei suuda siiani uskuda et 13 aastane niiii hästi kirjutab.1000000 like sulle & 1000000 Share ka.

Aitäh See osa vist pole nii hea, aga ma usun, et üsna loetav.
6.
Lapsenuttu kuuldes hakkas Siim vanduma.
„Mis siin toimub?“ küsis Rein, kellel ilmselt sellel siin selgitust anda pole. Vaatasin talle otsa. Poisi näol oli segaduses ilme. Selle enesekindla noormehe näol, kes meile algusest peale trikke on teinud ning kõik veidra kuidagi moodi ära seletanud...
Vangutasin pead ning hakkasin ettevaatlikult üles astuma, saateks minu sammude kaja.
„Hanna?“ küsis Kevin. „Kuhu sa lähed?“
„Vaatama mis toimub!“ sülgasin vihaselt. „Ja peale seda otsin võimalust siit väljapääsmiseks,“ pöörasin ümber ning nägin, kuidas grupp ikka ühe koha peal seisis ning kokku hoidis.
„Kes minuga kaasa tuleb?“ küsisin. Mitte keegi ei ilmutanud erilist innukust.
„Olge nüüd, mida üks laul ja imiku nutt meile ikka teha saavad?“ küsisin ning laiutasin käsi.
„Ma ei tea, lihtsalt hirmus on,“ ütles Thea.
„Issand..“ pomisesin ma, pöörasin ümber ning astusin treppidest üles. Kõndisin vaikselt läbi koridori ning iga sammuga viimase toa poole läks lapse nutt ja laul valjemaks.
„Tulete?“ hüüdsin veel viimast korda ning kuulsin samme trepil. Tulevadki.
Mina aga jätkasin kõndimist viimase toa poole. Päeval olid poisid ukse tagasi pannud, sest tüdrukud keeldusid koridori minemast, kui selle toa uks lahti on.
Nüüd aga oli kuidagi toa uks lukku läinud.
„See on lukus,“ ütlesin teistele, kui nad minu kõrvale tulid.
„Löö jah jälle maha,“ ütles Siim vihaselt. „Aga mina tagasi panema ei hakka. See on ikka täiega raske uks,“
Vangutasin pead.
„Kas keegi võtit on otsinud?“ küsis Maria.
„Naiivitar,“ ütlesin enda ette ning libistasin käega üle ülemise uksepiida. Esialgu kobasin vaid tolmu, siis aga tundsin midagi raudset enda sõrmede all.
Võtsin võtme kätte ning silmtsesin seda üllatusega. Beebi nutt ja laul olid terve aja edasi mänginud ning nüüd kõlas kõik mitmeid kordi hirmutavamalt kui ennist.
„Ega siis midagi...“ pomisesin ma ning surusin võtme kriginaga lukuauku. Keerasin seda jõuga, sest lukk oli vana ning kiilus kinni. Siis aga käis klõpsatus ning kõik võpatasid. Isegi laul ja lapsenutt vaikisid. Vaatasin enda kõrval seisvale Kevinile otsa ning lükkasin aeglaselt ukse lahti.
Kiiktoolis istus keskealine naine, kellel oli süles valgesse tekki mähitud imik. Naine vaatas meid kurja pilguga ning tõi siis kuuldavale vihase möirge. Järgmisel hetkel paiskus uks minu nina ees kinni.
„Oh my god,“ ütlesin ning panin käe südamele. Mu süda tagus nii tugevalt vastu ribisi, et see tegi lausa haiget.
Meenutasin naist. Tal oli vanaaegne soeng. Naine kandis tumedates toonides kleiti ning tekk, mis last kandis oli üsna kehvast materjalist. Kõik see oli liiga vanaaegne.
Pluss see, et nende piirjooned olid hägused, peaaegu eristamatud ning nad paistsid läbi paistvat.
„Mis siin toimunud on?“ küsisin ning kallistasin Kevinit. „Ma pean siit minema saama!“
___
„Okei, mis me edasi teeme?“ küsis Rein, kui me kõik oma endises toas istet võtsime.
„Otsime võimalust, kuidas siit välja saada, rumaluke,“
„Meil hakkab toit otsa saama, me ei plaaninud ju nii kauaks jääma,“ ütles Maria.
„Ja ka vett ei jätku igaveseks,“ lisas Thea.
„Ma ei saa kusele minna,“ ütles Siim ning krimpsutas nägu.
„Okei, okei, me kõik teame, et nüüd on meil palju vähem võimalusi.. ma panen ette, et võtame ühe toa pelleriks,“ ütles Rein. Kõik krimpsutasid nägu.
„Näiteks selle toa, mis siin kõrval on? Sobib?“ küsis Mihkel. Kõik noogutasid.
„Sööma peame nüüd vähem ja ka veega peame kokkuhoidlikud olema,“ ütles Tom.
Otsustasin ka sõna võtta:
„Aga mind painab kõige enam see tuba, lukus uks, hääled... siin on võimatu viibida,“
„Selles majas on midagi juhtunud.. väga ammu. Aga ma mäletan seda naist, ta käis mu unenäos,“
„NALJA teed?“ kiljatasin ma.
„Ei.. ja seesama naine ajas mind metsas taga ka,“
Väristasin end. Siin majas toimub kindlasti midagi jubedat ja parem oleks, kui me kõik siit elusana välja pääseme.

Me like it!

Õuduse moment on ka olemas.


Naughty, sa poe ainukene, kelle aju vajaks eem.. värskendust xD

hahahahaa... viies osa oli ju nii ammu ka