Mineviku Varjud [7]

Jap, kuu aega tagasi lisasin viimati
Ma tänan
Ee, põhimõtteliselt oli lugu nii - nad läksid.. matkama või nii, sinna majja. Ja seal siis kummitas. Ning peale seda, kui Maria imelikuks muutus, tahtsid nad ära minna, aga nad lukustati sinna majja ning nad ei saa välja.
Ma võin uue osa ka varsti panna, aga proovin selle siis pikemaks teha

Jaa, palun tee! Ma nii ootan!
Ja teie Mezilane ja Naughty ei ole ainus, mina ka! hahahhaaa:D

Se on lihtsalt nii hea jutt.....klassis kh keset tundi kõik oma Androidis lugesime seda... ma saatsin selle lk kõigile

aaaaaah st hea jutt

Wow, aitäh
Ma usun, et homme uus osa, aga ei luba midagi.

Jeeshjooo, me wanna!


Uut osa homseks kindlalt

Jaa, pliis, ma tahaks ka!!

Okei, mul on juba häbi Ma luban, et nüüdsest alates proovin sagedamini uusi osi lisada

Ja siin on seitsmes osa. Lühike, aga ma arvan, et sellesse juttu sobivadki lühikesed osad paremini. Sest igal osal on mingi oma tähtis tagamõte sees.

7.
Siin majas toimub kindlasti midagi jubedat ja parem oleks, kui me kõik siit elusana välja pääseme.
Korraga ma tundsin, et ma lihtsalt ei taha. Ma lihtsalt ei suuda sellest majas kinni olla. Mul on sellest jamast kõrini.
Hoidsin oma suu kinni ja kui ma oma mõtetest välja tulin, märkasin, et teised on juba tasapisi edasisi plaane tegema hakanud.
Aga mina teadsin, et meil ei ole plaani. Sellises olukorras ei ole plaani.

Õhtul läksid kõik rusutud nägudega magama, aga mina ootasin. Lõpuks, kui ma olin kindel, et iga viimne kui inimene siin toas magab, hiilisin ma oma soojast magamiskotist välja ja tõmbasin endale pusa ja sokid peale. Väljusin tasakesti toast ja sulgesin ukse, proovides teha nii vähe lärmi, kui võimalik.

Koridoris oli pime ja automaatselt hakkas mul kõhe. Surusin maha judinad, mis mööda mu selga alla jooksid ja võitlesin tungiga tagasi magamiskotti joosta.
Heli oleks olnud nagu maha keeratud – mitte ükski põrandalaud ei krigisenud, õues valitses vaikus ja koridoris pilkane pimedus.

Jõudsin kobamisi koridori lõppu ja viimase ukseni. Nagu see juba tavaliseks oli saanud, oli selle toa uks kindlalt suletud. Kobasin võtme järele ning panin selle lukuauku.

Ust lahti keerates tuli mulle aga pähe, et isegi kui ma kuidagi sinna tuppa pääsen, et näe ma seal midagi. Keerasin ukse lukust lahti ning hiilisin kiiresti tagasi meie tuppa. Tõmbasin käega üle riiuli, kuni mulle jäi kätte üks taskulamp.

Jälle toast välja jõudnud, panin taskulambi põlema ning tundsin end koridori lõppu hiilides palju turvalisemana.
Ukseni jõudes haarasin lingist ning lükkasin selle alla.
Ning siis ma tardusin.
Seisin hiirvaikselt, julgemata hingatagi.
Uks oli lukus.
Ja ometigi olin ma selle lahti teinud.
Nüüd tundsin ma, kuidas mulle kananahk ihule tuleb ning ma hirmust värisema hakkan. Tung tagasi voodisse joosta oli suurem kui kunagi varem, aga ma sundisin end ukse lahti keerama ning sisse astuma. Mu jalad olid kanged, kui ma taskulambi kollase valgusviiru tühjale kiiktoolile suunasin.

Edasi libistasin valguse üle seinte ja riiuli. Tuba paistis olevat tühi. Ometi aimasin ma, et siin toas ON midagi.

Järgmise viie minuti jooksul kõndisin läbi iga viimsegi kui tolli toast. Minu inspektsiooni läbisid edukalt uksetagune ja riiul. Aga toa kõige tagumises nurgas märkasin maas midagi väikese raamatutaolist. Taskulampi sellele suunates tabas mind äratundmine.

Mida mu märkmik siin teeb?

Teel märkmikuni koperdasin iseenda jalgade otsa ning vandusin. Olin kindel, et olin kellegi üles äratanud, aga majas valitses ikka see särisev vaikus.

Korjasin märkmiku üles ning puhusin ära selle peal oleva tolmukorra. Avasin selle ning juba sisekaant nähes taipasin, et see pole minu märkmik.

Ärevusega keerasin paar lehekülge edasi ja mu käed hakkasid värisema, kui nägin, et kõik read olid kitsa, aga korraliku käekirjaga täis kirjutatud.

Alustasin lugemist. Mõnda aega oli toas kuulda ainult minu katkendlikku hingamist. Siis aga kolksatas mu taskulamp maha ning see tekitas seintele liikuvaid valgusviire, kui see toa teise otsa veeres. Pigistasin kõvasti märkmikut oma käes.

Ja sellest alates muutub kõik.

Mulle vist meeldib!:) I Think So!

Ja mida see tähendama peaks?
Mulle võib sisukaid ja kriitikarohkeid kommentaare ka anda, kui keegi viitsib

Alice, mina õudusjutte ei karda, aga filmid, eriti need, kus verd lendab, ma ei kannata.


Jutu kohtaaaa! Hippi tahtsid kriitikat, sa ei saa seda kui välja arvata, et osa oli ikkagi vähemalt minu jaoks kohutavalt lühike. Sellest märkmiku asjast ma eriti midagi ei jaga, AGA öösel kondama mööda seda mõisa, mina ei julgeks magama jäädagi!

Ühesõnaga, mina ootan huviga uut osa ja kui sa sellega venitad siis ma otsin su maamuna pealt üles ja surun sulle märkmiku ja pastaka kätte ning sa hakkad uut osa kirjutama minu järelvalve all.

Mezilane: Selle foorumi kaardi järgi võib sul see raskeks kujuneda
Aga tänud!

UUUT.Vahe on nii pikk juba.

Ma proovin end täna õhtul kokku võtta siis :)
Suurepärasele Suvele on üks osa juba kirjutatud, aga ma veel ei pane üles.
Võite umbes homme uut oodata siis

Nii lahe osa!
Uut!

Ma palun väga vabandust!
(ma polnud sees, sest ma olin reisil)
Igatahes, ma vist ei jätka seda juttu praegu. Ma lõpetan selle kindlasti ära, aga praegu teen pausi sisse, sest mul lihtsalt ei ole inspiratsiooni enam selle jutuga.

Kahju
See oli lihtsalt nii hea jutt!