Kustunud leek

Ma uurin oma ees seisvaid varemeid. alles aasta tagasi olid siin minu vanemad, mina. Kõik elasime õnnelikult... mõtlen. Ja siis tuli tulekahju. Täpselt aasta tagasi, 15.märts süttis metsas tulekahju. Ja kuna me elasime metsa ääres, oli tuli varsti meie juures. Ainult mina pääsesin eluga. Elan praegu oma tädi, Kristiina juures.
Panen mõned küünlad meie umbkaudsele elutoapaigale ja süütan need. Pisarad silmis sosistan : "Mul on nii kahju." Otsustan sealt ära minna. Kõle koht, lage ka, sest enamus puud põlesid maha. Kõnnin bussipeatuse poole. 3 km.
Avastan, et olen bussist maha jäänud, vaid 5 minutilise hilinemisega. Järgmine buss tuleb vist umbes tunni pärast. Võtan oma telefoni kotist välja ja helistan Kristiinale :
mina : Hei! Ma jäin bussist maha. Saad sa mulle järele tulla?
Kristiina : Jah... mul läheb aega. Linnast on siia tükk maad. Äkki saad bussipeatuses varjus olla?
mina : Jah, tore, et tuled.
Kristiina : Olen varsti seal, kõik on korras.
Ta katkestab kõne. Oh, jah... Mu nägu on varemetel käimisest veel nutune.
"On kõik korras?" küsib keegi. Ehmatan. "Ja. Ja-ja," kokutan. Vaatan oma eest seisvat inimest. Umbes minuvanune, pikk, kena poiss. "Jäid ka bussist maha?" küsib ta. "Mhm.." vastan. "Ma olen Erik," tutvustab ta. "Carolin," ütlen vastu. "Mu tädi tuleb mulle järele, sa võid meiega linna tulla," jätkan. "Ahsoo. See oleks tore," naeratab Erik. Naeratan vastu, kuigi koheselt meenuvad varemed, seal olek, see tunne.. "Sa käisid varemetel?" küsib poiss peale väikest vaikusepausi. "Jah," sosistan. "Mul suri vanaema ära. Proua Krow," ütleb ta. "Meie naaber," vastan. "Tõesti? Kas su vanemad...?" ta ei lõpeta küsimust. Ma saan ju nagunii aru, mida ta mõtleb. Noogutan. Ma ei suuda rääkida, hakkaksin nutma.
Ootame vaikides umbes 7 minutit."Kristiina tuleb!" ütlen ja tõusen püsti. Suur must auto peatub. "Tsau! Kes see on?" küsib tädi. "Erik. Saime tuttavaks. Palun viime temagi linna," ütlen. "Oh, okei," vastab Kristiina. Erik ja tema teretavad ja me lähme autosse.
Sõit linna on pikk. Kuid kui pöörame Tere Tulemast! sildist mööda, koidab mind uus uudishimu. Inimesed keset peaväljakut on millegi ümber kogunenud.

Nonii, meeldis? (ma tean, et lühike osa aga teine tuleb kindlasti pikem)

Okei ma just vaatasin mingit 3-4 juttu ja seal küll ei olnud nii (: aga no ma ei tea varsti kirjutan uue osa :)

Sa võiksid teha tööd otsekõnede kallal. See kõik on praegu, vähemalt minu jaoks, pisut liiga lihtsameelne või nii. Iga öeldud sõna järel ei pea olema nt ütles ta vms. Et jah, arenda pisut seda paremaks. Soovitan sul siit foorumist mõne vana kasutaja (näiteks Nasiccu) jutte lugeda ja neist õppida.

Okei :)

Teine osa :

Pöörame peaväljakule. Ma väljun autost, minu järel Erik ja siis Kristiina. Ta jälgib Erikut kuidagi kahtlustavalt. Jõuan rahvasummani. "Mis siis toimub?" pomisen. Leian enda eest suure plakati :
RANNAFESTIVAL!!!
16.03 - 19.03 kell 12-21 iga päev!
Kavas palju erinevaid üritusi
Edasi tuleb päevakava. "Festival?" ütlen uskumatult. "Praegu on varemetel hukkunute mälestusaeg. Inimesed leinavad!" ütlen poolkarjudes. Ma olen vihane. Ja õnnetu. Mina süütan küünlaid ja nutan armastatud inimesi taga ning nemad pidutsevad.
"Ma tean. See on haige," nõustub Erik. "Aga võib-olla nad just seda tahavadki - et linn ei leinaks - ainult küünlaid ostetakse. Et me pidutseksime, oleksime õnnelikud" arvab Kristiina. "Praegu?" küsin ahastusega. "Jah, praegu, Carolin," ütleb tädi.
"Ma..ma peaks nüüd koju minema. Aitäh, et mu linna tõite," lausub Erik naeratades. "Jah, head aega," hõikab Kristiina talle järele. Ma ei ütle midagi. Mul on rohkem probleeme, kui see, et ma ei jõudnud tema telefoninumbrit küsida. Istun puust pingile. "Caro," ütleb tädi. "Mh?" "Me ei saa mingeid suvakaid linna tuua. Ja sina ei saa suvakatega sõbrustama hakata," "Jaja," vastan pahaselt. Ehk siis mitte ühtegi uut sõpra enam. Kõik on ju algul võõrad mõtlen. Ma tean, et Kristiina lihtsalt hoolib minust, aga ikkagi. "Tule, lähme koju," lausub ta.
Kõnnime auto poole. Keegi puudutab mind. Väikese ehmatusega pööran ümber. "Kristy!" hüüatan. Jah, minu parim sõber seisab mu selja taga. Kallistan teda. "Heia, Caro," ütleb ta mulle."Teeme midagi koos? Ma küsin Kristiinalt." Jooksen tädile järele. "Kuule, kas ma võin Kristy'ga sööma minna - Gellworki näiteks?" küsin. "Jaa-jaah. Sa pead kuueks kodus olema.." "Aitäh, sa oled parim."
Kiirustan tagasi sõbra juurde. "Võin," teatan rõõmsalt. Me kõnnime Krissuga Gellworki kohviku poole. "Midagi on juhtunud ka, vahepeal?" küsib Kristy. "Em, jah. Või ei. Ma mõtlen, et igapäevaselt. Ma käisin täna varemetel ka." Kristy teeb õnnetu näo. "Jah. Mul on kahju." Pööritan silmi. "Pole vaja kõigil seda öelda. Ma ei taha, see tuletab ju kõike meelde," sosistan. "Oh, okei."
Astume sisse väikesest väravast. "Su tädi lubab sul kõike. See on imelik," lausub Kristy lõpuks. "Tal on minust kahju. Loodab, et saab nii minu..kurbust parandada." "Ehk siis sinu tahtmist teha. Sa ei mõtle, et kasutad teda nagu ära või nii?" "Ma ei tea, ju vist." "See on ju vale. Tead, meie klass sai väikese loengu koolivägivallast ja seal räägiti ärakasutamisest. " "Lähme sisse," ütlen lõpuks, tüdinenud tema jutust. Arvatavasti on tal õigus, aga ikkagi.
Ma tellin endale supi ja kohendan tooli. "Võib sinult ühte asja küsida?" pärib Kristy. "Jaah," venitan. "Mis tunne see oli? Siis kui tuli teieni jõudis? " Vaatan talle jahmatusega otsa. "Mis.. Oh.. See oli..õudne. Ma olin paanikas," tunnen kuidas pisarad silma hakkavad voolama."aga ma jooksin. Ma jooksin tule eest ära, suure tee poole. See mind päästiski." Ohkan. Valus on seda meelde tuletada. "Ahah," ütleb Kristy kurvalt. "Ma ei oleks pidanud küsima.." Raputan pead. "Ei, sellest peabki rääkima."
Toidud tuuakse lauda ja ma võtan ühe ampsu. "Pähh," pomisen ja lükkan supikausi eemale. "Ma pole ammu midagi nii...mitte head söönud." Kristy hakkab naerma. "Tead, Me sõidame homme maale. Soovid kaasa tulla?" küsib ta. "Festival on ju - sa ei lähe?" Vaatan talle segaduses otsa. "Eip. Need on nii mõtetud. Aga ma loodan, et sa saad tulla. Üksi on seal igav." "Jaah, ma küsin Kristiinalt," vastan. "Pole mõtet. Nagunii ta lubab ju." "Ta peab teadma, et ma lähen." "Jajah. Sa võtad magustoitu ka?" Kristy raputab pead. "Tegelikult peaksin ma koju minema. Kell on juba suht palju." Nõustun temaga, Kristiina ei tahaks ka, et ma kaua väljas oled.
Jalutame peale arve maksmist kohvikust välja. Meie kodud on lähestikku ning saame sama teed minna.
Astun sisse vanasse kortermajja. Seinad on natuke pragunenud ja seal haiseb vastikult. Kuid korter ise on uus ja moodne. "Hei!" hõikan tuppa astudes. "Tule siia, Caro," ütleb ta. "Mis on?" Kõnnin elutuppa. "Mida???" hüüatan vihaselt.

Oli parem? Kirjutan edasi? :)

Jah. Vabandan kirjavigade pärast kirjutan ipadiga ja tuleb vigu.. :)

Eeh, jah. Ma suht unustasin ka järgmise osaga kirjutan

Kolmas osa I pool (jagasin kolmanda osa kaheks, põhjendatud. Sellepärast on osa lühike) :
Kristiina oli elutoa täis pannud küünlaid, mis põlevad suure leegiga ja minu perepilte.
"MIDA SA TEED???" küsin raevukalt.
"Ma mõtlesin, et tahad neid mälestada," ütleb Kris jahmunult.
"NIIMOODI! MA ÜRITAN NEID UNUSTADA, KRISTIINA!" karjun edasi.
"Vabandust," sosistab Kristiina.
Ma kõnnin poolnuttes oma tuppa. "Homme on esmaspäev," meenub mulle. "Ma pean öppima hakkama!" Võtan ruttu koolikotist välja õpikud ja päeviku. Jõllitan koolipäevikut. "Nii palju on õppida?" pomisen vastikusest. Võtan oma eesti keele õpiku ning hakkan lugema teksti. Kuigi juttu on kõigest üks lehekülg, loen seda väga kaua. Mu mõtted on mujal. Varemetel..
Hommik mõtlen ja üritan end voodist välja kupatada. Veeren peaaegu põrandale, kuid tõusen siis püsti ja kõnnin vannituppa. Pesen hambad, kammin juuksed. "Carolin! Tule juba! Me jääme hiljaks!" hüüab Kristiina. What? Kell peaks olema ju alles seitse. Lõpetan ruttu oma tegevused ja jooksen alla. Pööran pilgu kellale. 7:38?? Kuidas juba nii palju? Kris on teinud mulle võileiva ja ma söön selle ruttu ära. Tõmban jaki selga ja astun õue. Õhk on jahe. Kõnnime autoni ja tädi sõidutab mu kooli.
"CAROO!!!!!" hüüab Kristy mulle vastu joostes.
"Hei!"
"Tule, tund hakkab kohe," lausub ta kiiresti.
"Ma tean. Ma magasin sisse. Mis essa tund on?" küsin.
"Ajalugu."
"Päriselt? Kurat."
"Mis on?"
"Mul pole õpitud.."
"Oh.." pomiseb Kristy. Ta ei pööra mu murele tähelepanu. Astume klassi. Ajalooõpetaja paneb just oma arvutit üles. Vabandan tema ees kiiresti ja saan märkuse. Alati.
Ajalugu, eesti keel, matemaatika ja... Siis tuleb muusika. Kõnnime Kristy'iga muusikaklassi poole.
"Am... Muide. Mul on sulle üks jutt," ütleb Kristy.
"No?"
Meie juurde jookseb Kevin.
"Hei, tüdrukud!" ütleb ta.
"Jaja. Tere, Kevin," vastan. Ta segas meie jutule vahele.
"Ma räägin sulle pärast," sosistab Kristy.
Tund on suhteliselt igav, kuni selleni, mida Kristy teeb. Tema telefon heliseb ja ta paneb selle kinni, kuid telefon heliseb veel ja veel. "Ma pean selle vastu võtma," sõnab Kristy lõpuks. Ta väljub klassist ja tuleb natukese aja pärast tagasi nägu valge ja hirmunud. Tüdruk hakkab oma asju kokku pakkima. Ta läheb korra õpetaja juurde, sosistab midagi ja tuleb laua juurde tagasi. Kristy kallistab mind kergelt.
"Ma jään sind igatsema, Carolin," ütleb ta nukralt.
"Mis? Mida?" küsin segaduses, kuid Kristy jookseb juba klassiuksest välja. Kõik jõllitavad talle järele, kuid mina puhken nutma. Tõusen pingilt, väljun klassist ja üritan talle järele joosta, kuid ma ei leia teda. Nuuksudes tulen klassi tagasi. Kõik vaatavad mind.