Sellest on nii palju aega möödas, seda pole enam. Seda sa siis arvadki, kõike võib veel juhtuda.
"Nad olid üksi, pimedas majas, nad ei teadnud, et see veel olemas on, kuid ühel hetkel, boooooom, nad said surma..." lõpetas Martin oma jutu.
"Einoh, see boom oli seal küll väga õudne," kritiseeris Marta ta jutustust.
Ühtäkki avanes saali uks ning sisse astus õpetaja. Kõik said aru, et on aeg magama jääda, taskulambid kustutati ja kõik jäid magama. Vähemalt õpetaja arvas et kõik. Elina vaatas oma tekikotti, oli klassiöö. Tegelikult kartis ta seda koolimaja, kuigi oli siin juba 8 aastat peaaegu iga päev käinud. Martini jutt ajas talle veel eriti hirmu nahka, ta tõepoolest kartis kummitusi. Asja tegi tema jaoks hullemaks see, et ta nägi ilmutusi. Igal ööl nägi ta unes pikkade mustade juuste ja roheliste silmadega maagilist tüdrukut. Kes vaatas talle otsa ent ei rääkinud midagi. Elina tundis ennast süüdi, kuigi tal polnud õrna aimugi kes see tüdruk oli. Elina kartis magama jääda, ta vähkrles madratsil, nagu iga öö. Ta kartis seda ilmutust, arvas, et see saab tõeks. Elina otsustas püsti tõusta. Ta kõndis veidi aega saalis, kuid siis otsustas koridori minna. Ta tegi saaliukse lahti, see kriuksus, kuid Elina sai koridori ilma kedagi äratamata. Ta kõndis mööda koridori edasi, süütas oma välgumihkli, et valgem oleks. Elina oli juba peaaegu koridori lõpus, kui ta kuulis enda seljataga kellegi samme, ta pööras ümber, kuid ei näinud kedagi. Elina keha läbistasid külmavärinad, ta otsustas saali tagasi pöörduda. Ta jooksis, kaua ja komistas, kuigi millegi taha polnud komistada, koridori põrand oli marmorist, Elina tundis kuidas keegi ta sisse läheb. Tal oli külm, väga külm. Ta sulges oma silmad.
Kui Elina ärkas, ei saanud ta aru, kus ta viibis. Ta tõstis pea ja vaatas ümberringi. See oli mets. Ta oli metsas, ent ta ei mäletanud kuidas ta siia sattus, tal oli samblast tekk peal. Elina tõusis püsti, need polnud tema riided. Ta hakkas kõndima, teadmata isegi, kuhu. Ta komberdas mingi juurika taha. Elina märkas seal rebasepoega, ta oli alati metsloomi kartnud. Ta hakkas jooksma, tema kleit jäi talle jalgade taha kuid ta jooksis edasi. Ta jooksis, kuni enam ei jõudnud. Ta heitis pikali ja märkas imeilusat roosade õitega lille. Ta tahtis seda juba noppida, kui sealt hakkas tolmu tulema, tolm keerles, keerles kaua ning sealt ilmus välja tüdruk. See sama tüdruk, keda ta oli igal öösel unes näinud. Elina kartis kohutavalt, ent tüdruk tuli talle lähemale: "Mu nimi on Sära," tutvustas ta ennast.
Elina jäi tüdrukut jõllitama...
Öelge mida ma muuta võiks, ja vabandust, et see nii lühike on.
Pealkiri: Leek 
2/5/2014, 12:59
Kindasti oleks jutt veel parem, kui sa kirjeldaksid milline keegi välja nägi, mida ta tundis, mida mõtles, milline nägi välja koht kus ta oli ja muud sellist. Sündmused tundusid ka natuke liiga kiiresti minevat. Muidu ootan järgmist osa! 
