Kustunud Leek [7/...]

„Alexis Hill, mul on meeldiv teiega tutvuda,“ lausus direktriss Grande. „Soovin teile teatada, et olete kooli vastu võetud.“
Pagan. Ma nii lootsin, et tekib mingi probleem ja mind ei võeta vastu. Samas oli tegelikult teada, et neil ei jää muud üle. Elemendivaldajaid tuleb kaitsta ja välja õpetada.
„See on suurepärane,“ sõnasin naeratades, püüdes varjata oma sees põlevat viha. Kuid Grande püüdis selle siiski mu silmadest kinni ja vastas mulle hävitava pilguga. Tardusin sekundiks, sest tema pilgus oli midagi enamat, mida ma mõista ei suutnud.
„Ma loodan, et sinust saab eeskujulik õpilane,“ alustas direktriss, rõhutades iga oma sõna. „Pead küll veidi pingutama, et teistele järgi jõuda, kuid me oleme üsna kindlad, et tuled sellega toime. Härra Parker, “ Grande pilk liikus minu kõrval seisvale mehele ja siis tagasi minule, „on teie mentor. Oma murede ja küsimustega pöörduge palun tema poole ja ta juhendab teid. Võite minna.“ Naine noogutas mehele ning lahkus seejärel kabinetist.
„Võtke oma asjad ja suundume teie ühiselamusse, preili Hill,“ sõnas Parker mu kõrval ja vaatas mind ootava pilguga.
Silmitsesin teda mõtlikul ilmel. Ta oli pikka kasvu ja lihaseline. Tema mustad lühikesed juuksed nägid välja suurepärased ning tema silmad olid tumepruunid, millesse võis igaüks armuda. Parker nägi välja üsna noor ja sõbralik.
„Palun kutsuge mind Alexiseks. Ja mulle meeldiks, kui te mind ei teietaks.“
Parker noogutas, mõistes mu soovi. „Seljuhul kutsu mind Ryaniks ja ka mina ei taha teietamisest midagi kuulda. Vaid teiste juhendajate kuuldes soovitan mu soovist mitte kinni pidada.“
Naeratasin talle sõbralikult. Vähemalt minu mentor ei olnud mingisugune Nõia-Ella. Vinnasin oma suure koti õlale ja haarasin kohvri käepidemest. „Võime minna.“
Ryan juhatas mind läbi maja, samal ajal näidates mulle ka tähtsamaid ruume, mida ma üritasin meelde jätta. Minu õnnetuseks oli kõik lõpuks ikkagi nagu pudru ja kapsad. Seega pidin lootma kaardi abile, mille sekretär mulle ühes pundis igasuguste asjadega andis.
Kui olime mõnda aega mööda maja seigelnud, jõudsime me lõpuks koridorini, mis ühendas kahte hoonet – peamaja ja õpilaste korterelamut. Treeninghalli saamiseks pidi minema aga läbi õue. Kõndisime läbi pika koridori ja ma sain lõpuks heita pilgu välja. Kõikjal valitses pimedus, vaid õuetuled andsid veidi valgust.
Koridori lõpus pööras Ryan järsult vasakule, D- korpusesse, kus elasid tule-elemendiga inimesed. Üritasin temaga sammu pidada, kuid koti ja kohvri vedamine sellele eriti kaasa ei aidanud. Kirusin end mõttes, kui keeldusin Ryani abist mu asju kanda.
„Sa võid valida ainult ühe elemendi, Ariana. Turvalisuse huvides on see sulle parem,“ kordasin mõttes vanaema sõnu, mida ta oli mulle kunagi öelnud. Tol hetkel lubasin talle, et selleks saab ja jääb tuli, kuid mitmel korral pidin enesekaitseks lubadust murdma. Eriti seepärast pidin ma ülimalt ettevaatlik olema. Keegi ei tohtinud mu võimetest teada saada.
Peatusime lõpuks korteri number 410 ees. Selle uks oli halli värvi ning metallist. Ryan ulatas mulle mu võtmed ning ma keerasin ukse lukust lahti. Korter oli pime ja tundus tühi, kuigi ta oli mulle öelnud, et pean korterit jagama. Klõpsasin elutoa tuled põlema ning tassisin asjad sisse. Ry järgnes mulle.
Tõstsin pilgu ning lasin selle korteris ringi käima. Kõikjal olid ülekaalus valged ja mustad toonid. Toa tagumises seinas olid suured aknad, mida katsid pikad kardinad. Põrand oli tumedast puidust. Seinad olid kui lumi. Toas olid veel kaks hiiglaslikku diivanit klaasist telekalauaga nende ees ja suur telekas. Minust vasakule jäi hubane kööginurk koos valge, metallist jalgadega lauaga.
Järsku avanes korteriuks ning keegi astus meie järel sisse. Pöörasin end kiiresti ümber ja ehmusin. Olin üsna kindel, et siseneja oli mu korterikaaslane. Minu suureks üllatuseks oli ta aga poiss. Vaatasin kärmesti Ryanile otsa ning ta noogutas mulle kinnituseks. Siis tuli mulle aga meelde, et selles koolis käisidki asjad nii. Enamus korterikaaslasi olid vastassoost.
„Em... tere,“ pomises võõras vaikselt ja lasi oma pilgu üle minu. Vastasin sama hindava pilguga. Imestasin taaskord, kui avastasin, et ka minu korterikaaslane on hurmavalt kaunis. Tal oli Ryaniga üsna sarnane soeng, kuid tema juuksed olid pruunikamad. Kutt oli samuti üsna pikk ning tundus lihaseline. Lisaks kõigele olid ka tema silmad tumepruunid.
„Tere jah,“ vastasin veidi kohkunud häälega, endiselt tema välimusest rabatud olles. „Alexis Hill,“ lisasin kiiresti enda tutvustuseks.
„Sinu nime tean ma isegi,“ pomises ta vaikselt, lükkas jalanõud jalast ja kõndis minust ja Ryanist mööda diivanite poole. Seejärel tõmbas ta seljast särgi, paljastades oma veatud lihased. Jõllitasin teda suurte silmadega.
„Hunter, ole vähemalt täna normaalne,“ kõlas järsku Ryani karm hääl. Hunter?
Kutt vaid muigas ja saatis mentorile pilkava pilgu. „Ole nüüd Ry, sa ju tunned mind.“
Vaatasin segaduses olles Parkerile otsa. Võisin tema silmist märgata kerget lõbusust, kuid see oli sama kiiresti kadunud, kui tekkis. „Praegu pole tõesti õige aeg. Sa peaksid preili Hillile eeskujuks ja toeks olema.“
Oleksin tahtnud talle virutada. Ma vihkasin kui keegi kutsus mind mu perekonnanime järgi. Mitu korda pean ma kõigile ütlema, et nad kutsuksid mind Alexiseks? Ja see Hunter mulle eeskujuks või isegi toeks? Hea nali.
Kummardasin oma asjade järele ning vaatasin siis meestele küsivalt otsa. „Kuhu ma end sisse seada võin?“
Hunter näitas uksele paremal pool. „Tühi tuba, sinu jaoks.“
Noogutasin talle tänutäheks ja avasin ukse. Tuba oli ilus. See oli samasugustes valgetes toonides nagu ülejäänud korter. Toa üks sein oli kaetud suurte akendega just nagu elutoas. Ka neid katsid pikad valged kardinad. Lisaks sellele rippusid ees ka rulood. Ma olin toaga rahul, see oli etem, kui ma oleksin oodata osanud. Heitsin koti voodile, panin kohvri põrandale ja astusin toast välja.
Ryan oli parasjagu süvenenud vestlusesse Hunteriga, seega ei paistnud kumbki märkavat, et üritasin kuulata, millest nad rääkisid. Kahjuks tegid nad seda nii vaikselt, et see jäi minu kõrvale kuuldamatuks. Selle asemel köhatasin vaikselt ning mõlemad vakatasid järsult. Nende pilgud pöördusid ehmunult minule. Olin kindel, et nende vestlusteemaks oli olnud uus õpilane Alexis.
Ry kogus end esimesena. „Alexis, Hunter juhatab sind järgmistel päevadel tundidesse ja ta aitab sind heameelega.“ Muigasin vaikselt. Kuti näost küll seda näha polnud. „Soovitan sul kõik lehed läbi lugeda, mis sekretär sulle andis. Ja kui sul peaks mind vaja olema, siis otsi treeningsaalist või palu Huntilt abi. Ma jätan teid nüüd siia.“ Seejärel ütles ta meiega hüvasti, luges Hunterile mõned sõnad peale ning lahkus.
„Tere tulemast siis põrgukooli,“ alustas kutt tõeliselt kaastundlikult. „Hommikul ole kella kaheksaks valmis. Kell üksteist öösel algab öörahu. Muud nagu polegi rohkem öelda,“ sõnas Hunt, pööras ümber ja läks oma tuppa. Heitsin pilgu kellale, see hakkas vaikselt kümme õhtul saama. Ühiselamut uurima ei raatsinud ma minna, selle asemel siirdusin oma tuppa ja alustasin asjade lahtipakkimisega.
Alustasin kohvriga, kuna selles oli enamus mu riideid. Toas oli asjade jaoks suur riidekapp, kummut sahtlitega ja riiulid. Kui kõik asjad ära sai pandud, jäi ruumi veel üsnagi suurel hulgal ülegi. Lahtipakkimiseks oli kulunud vaid pool tundi. Olin kolimisest nii stressis ja väsinud, et otsustasin magama sättida.
Võtsin vajalikud asjad ja liikusin viimase ukse juurde meie korteris. See viis vannituppa. Üllatusin taaskordselt, kui nägin vannitoa suurust ja luksust. See oli harmooniliselt mustades ja valgetes toonides. Vannitoas oli suur mullivann, duššinurk, kraan, mõned kapid ja suur peegel. Igati suurepärane minu jaoks.
Keerasin ukse lukku, riietasin end lahti ja otsustasin dušši võtta. Kuum vesi lõdvestas mu keha ja ma unustasin hetkeks oma mured. Vesi oli tegelikult ju samuti osake minust. Mu mõtted tegid äkilise pöörde ja avastasin enda kurbuseks, et kuna olin valinud tule, pidin ma teesklema, et vesi ei meeldi mulle.
Keerasin duši kinni ning mässisin rätiku enda ümber. Seejärel pesin hambad ära, kammisin juuksed, haarasin oma riided ja väljusin vannitoast. Enda õnnetuseks astusin täpselt Hunterile otsa.
„No kurat,“ pomisesin, kui riided maha pillasin ja rätik peaaegu mu ümbert maha oleks kukkunud. Kummardasin ning korjasin oma asjad üles. Siis ajasin end taas sirgeks ning saatsin kuti poole kerge kulmukortsutuse. Minu kahjuks oli ta oma pilk millelgi muul ning ma kergitasin rätikut. „Ei lähe läbi.“
Hunter vaid muigas kavalalt ning astus siis vannituppa. Jooksin enda ruumi ning avastasin õnnetuseks, et mu toal pole lukku. Tõmbasin kiiresti ööriided selga ning heitsin siis voodisse. Enne magamajäämist võtsin öökapilt veel paberid, mida Ry soovitas mul läbi lugeda. Üks nendest oli tunniplaan, teine koolikorra eeskiri ja ülejäänud igasugused infolehed. Kui olin kõigile pilgu peale visanud, panin need tagasi ja üritasin magama jääda.

Mullle nii meeldib. Sa kirjutad jube hästi ja kirjeldused on ka mönusad. :3 Hunter on nii äge tüüp Ryanist ei oska hetkel midagi väga arvata. Igatahes ootan suure huviga uut osa .

Ärkasin palju varem, kui oleksin pidanud. Uni oli täiesti kadunud. Ajasin end voodist välja ja astusin peegli ette. Mu silmi ümbritsesid mustad rõngad, mis olid tekkisid suuresti väsimusest.  Ohkasin ja haarasin siis rätiku ning hiilisin vaikselt vannituppa, et Hunterit mitte üles ajada. Heitsin riidest seljast ja astusin dušikabiini. Nautisin taaskord, kuidas kuum vesi kõik stressi minust välja uhtus.
Olles hommikuprotseduuridega lõpetanud, siirdusin taas oma tuppa ning hakkasin valima, mida selga panna. Mugavad teksad, topp ja hall pehme pusa tundusid täpselt minu jaoks. Siis sirgendasin juuksed ning heitsin voodisse, mõeldes, mida teha seni kuni Hunt ärkab ja me saame lahkuda. Endale märkamatult jäin aga hoopis magama ning ärkasin alles äratuskella helina peale.
Virgalt hüppasin püsti ja vaatasin imet peeglist. Kaks tundi kerget und olid väsimust kõvasti peletanud ja silmi ümbritsenud mustad rõngad olid juba peaaegu olematud. Jäin rahule, et sain veidikenegi korralikult magada. Seejärel haarasin kapist oma käekoti ning hakkasin sinna asju kuhjama. Telefon, rahakott, taskupeegel, salvrätikud, koolikaart ja üksikud õpikud, mille sekretärilt lisaks saanud olin.
Kell oli saamas 7.50, kuid polnud jälgegi, et Hunt oleks olnud üleval. Otsustasin vaatama minna, mis toimub. Koputasin kuti uksele, aga vastust ei tulnud. Kogusin end hetke ja astusin poisi tuppa. Jäin hämmeldunult seda vaatama. See oli hoopis teistsugune kui ülejäänud korter. Üks sein koosnes vaid akendest, kuid neid kattis sinine ruloo. Kaks seina olid kaetud tumehalli tapeediga, kolmas sinistes toonides. Hunt oli seintele kleepinud palju erinevaid postreid ja tema tuba nägi välja tohutult kodune. Lisaks oli tal palju rohkem mööblit kui mul.
Minu pilk liikus lõpuks Hunteri voodile, kus ta lebas. Poiss oli sügavas unes, pool tekki maas ja üks käsi rippumas üle ääre.
„Hunter,“ pomisesin esialgu vaikselt, kuid ta ei reageerinud. Seejärel kordasin sama kõvema häälega, kuid ei midagi. Viimane kord peaaegu karjusin, kuid ta oli nagu nott. Ohkasin ja läksin talle lähemale. Kummardusin teda raputama, kui ta järsku minu ümbert kinni haaras ja mind tugevasti voodisse tõmbas. Karjatasin ehmatusest.
„Tere hommikust,“ mõmises ta magusal häälel ja hoidis minust endiselt kinni.
„Lase lahti,“ ütlesin kurjalt, kuid ta käsi sulgus tugevamini ümber minu piha. „Me peame minema.“
„Ükskõik,“ sõnas ta ning sõna otseses mõttes tõmbas mind enda kõrvale. Vähkresin, et tema haardest vabaneda, kuid ta oli liiga tugev.
„See...pole...naljakas,“ suutsin vaid öelda. Tema käsi lõdvenes veidi ja rändas ülespoole. Siis oli minu võimalus. Kargasin ootamatult püsti ja lõin teda jalaga. Ta jäi emotsioonituks. Ma poleks imestanud, kui ta isegi ei tundnud seda. „Ma lähen üksi, kui sa ei tule.“
„Juba tõusen,“ pomises Hunter naerdes ja ajas ennast voodist püsti. Hüppasin maha ja saatsin tema poole teele kulmukortsutuse.
„Meil on kiire.“
Hunter muigas taas ja avas oma riidekapi. Ta oli kõigest bokserite väel, ent tema keha oli võrratu. Riidlesin endaga mõtetes, et teda üldse vaatasin.
„Ma ootan elutoas,“ sõnasin tõsiselt ja astusin toast välja. Võisin tunda tema pilku oma seljas ja seda, kuidas ta mulle järele muigas. See poiss arvas endast tõesti liiga palju.
Mõne minuti pärast oli kutt riides ja kiirustas vannituppa. „Viis minutit,“ ütlesin endale üllatuseks üsna karmilt.  See tulenes selles, et ma polnud kunagi tegelikult eriti kannatlik olnud ja jätta mind ootama? Tõeliselt mõtlematu tegu. Kuid üksi poleks ma siiski koolimaja peale uitama läinud, lõppenud oleks see ikkagi sellega, et jääksin tundidesse hiljaks.
Kui Hunter väljus pidin teda jälle imetlema. Tema ja ka Ryani välimus panid mind nuputama, kas kõik on koolis nii lihaselised? Kui see ka nii ongi, pidid nad selleks tõsiselt treenima.


Istusin valgeks võõbatud puidust, metallist jalgadega laua taha ja tervitasin vaikselt teisi. Mu kandikul oli kõigest kauss puuviljasalatiga ja müslibatoon, kuid teiste omad olid toidust lookas. Hunter togis mind ja ütles liigagi kõval häälel: „Alexis, siin ei tasu sul küll dieeti pidada.“ Saatsin talle vihase pilgu, kuid ta ei teinud sellest väljagi. Selle asemel pöördus ta teiste pole.
„Minu nimi on Jasmine,“ tutvustas end punaste lokkis juuste, suurte siniste silmade ja armsate tedretähnidega tüdruk. Ta tundus olevat üsna lühike, keskmise kehaehitusega ja lameda rinnaga. Jasmine naeratus oli seevastu fantastiline – sirge ja säravvalge. „Need on Emily, Ethan, Adam, Thomas ja Amelia.“
„Amelia Victoria Sanders,“ parandas teda hääl, mis kuulus blondile neiule. Ta oli vapustav oma pikkade kiharate, roheliste silmade, kõrgete põsesarnade ning pika ja ilusa figuuriga. Ainuke häiriv asi oli tema nipsakas hääl ja printsessilik käitumine.
„Kas sa ei võiks kordki olla normaalne Mila,“ pomises mustade, õlgadeni ulatuvate juustega tüdruk. Ta pähklipruunid silmad olid ümbritsetud tumeda silmapliiatsijoonega ning ta nägi üsnagi hirmutav välja. Emily.
Neidise kõrval istus Ethan. Nad olid arvatavasti õde ja vend, sest nende silmad ja näojooned olid peaaegu identsed. Kuid neil oli silmnähtav erinevus. Kui Emily oli hirmutav, siis Ethan tundus olevat tohutult sõbralik ja tore. Tema heleda varjundiga pruunid juuksed olid geeliga veidi püsti aetud ning laiadest õlgadest ja lihaselistest kätest võis aimata ka tema pidevat treenimist.
Mu pilk liikus Adamile. Too oli kõhn ja pikk. Tema silmad tundusid olevat kollakasrohelised, kuid neis võis eristada ka veidike pruuni. Poisi juuksed olid blondid ning istus oli piisavalt lähedal, et mu ninasõõrmetesse tungiks kibedat tubakahaisu.
„Alexis,“ lausus keegi mu nime. Ta oli süsimustade juuste ja siniste silmadega, pikk õbluke poiss, kes kandis nohikuprille. Thomas. Tema hääl ei olnud maheda kõlaga nagu oli seda Ethanil, Hunteril või Ryanil. See oli veidikene kõrgem ja igati sobilik tema välimusega.
„Jah?“ küsisin, üritades samal ajal müslibatooni paberit lahti saada.
„Kui kaua oled olnud sa oma oskustest teadlik?“ Poiss jõllitas mind uudishimulikult ning tundsin vajadust pilk ära pöörata. Ta päris minult midagi, mille kohta ei tohtinud keegi tõtt teada.
„Mm... kõigest mõni aeg tagasi sain aimu, kuid päris kindel ma polnud selles seni, kuni mind siia taheti tuua,“ vastasin vaikselt, pilk müslibatoonilt vaikselt tagasi Thomasele liikudes.
Ta vaikis esiti mõnda aega, kuid sõnas siis minu õnneks: „No olgu.“ Hingasin sügavalt välja, rõõmustades, et see teema loodetavasti rahule jäeti.
„Mis tund teil esimene on?“ lõpetas Jasmine lõpuks piinliku vaikuse. Saatsin talle tänuliku pilgu. Tüdruk tundus mõistev ja usaldusväärne sõbranna.
„Elemendivaldajate ajalugu,“ sõnas Ethan närviliselt ja trummeldas sõrmedega vastu lauda. „M-mul on kodutöö tegemata.“
Thomas nohises omaette. „Ma ei usu, et kellelgi see tavaliselt tehtud oleks,“ ütles ta ja sättis oma prille. „Härra Greenil on kama kaks, see on sinu enda otsus, kas tahad olla haritud või ei.“
„Selles osas on Thomasel õigus,“ lausus Jasmine lõbusalt. „Kuigi arvatavasti kirjutaks me kõik talt maha, kui ta vaid meiega samas aastas oleks.“
„Nohik on kade, ta ei luba seda praegugi kellelgi teha.“ Adami hääl oli kõlav ja veidi hirmuäratav. Ta oli hoopis teistsugune kui teised, isegi Emily kahvatus tema kõrval.
„See on tõsi,“ tunnistas Thom ja vaatas lauda. „Aga nagu ma juba ütlesin, see on teie enda otsustada, kas saate targaks või ei. Pole erilist vahet, kas sul on tegemata või maha kirjutatud.“
„Kui sa just halbu hindeid ei taha, siis ikka on küll,“ märkis Amelia Victoria oma küüsi imetledes. Teised arutasid tundidest edasi, kuid mina vaatasin kohvikus ringi. See oli inimestest pungil, kõik täiesti erinevad.  
Minu pilk peatus seltskonnal ruumi nurgas. Neid oli seitse – neli tüdrukut ja kolm poissi. Viiel neist olid seljas tumedad riided, kuid kaks tüdrukut olid rõõmsamates värvides. Ülejäänud kandsid nahktagisid, musti pluuse, teksaseid ja saapaid. Tüdrukute silmi ümbritsesid tugevad silmapliiatsijooned – just nagu Emilyl, kuid nende huuled olid lisaks sellele veel tumepunaseks võõbatud. Nad naersid millegi üle.
Olles neid veidi jälginud, pööras üks poiss end ümber ja vaatas mulle tõisisel ilmel otsa. Kahetsesin, kui pidasin Adamit või Emit hirmuäratavaks. Tema pilk pani külmavärinad mööda mu selga alla jooksma ning keerasin pea ära. Võtsin kandikult lusika ja hakkasin vaikselt puuviljasalatit sööma, üritades võõra poisi ilmet mälust pühkida.
„Peaksime minema hakkama,“ sõnas Hunter, kui olin toiduga lõpetanud. Noogutasin ning haarasin oma koti. Seejärel järgnesin teistele kohvikust välja, hoides tagasi kiusatust veelkord võõra seltskonna poole kiigata. Liikusime treppidest kõrgemale ning hargnesime kaheks – Thomas, Adam ja Mia, kes läksid teise aasta tundidesse ning meie ülejäänud esimese aasta omadesse.


Esimene päev koolis oli hästi läinud ning ma olin päris kindel, et jõuan teistele üsna pea järele. Lõunasöögi ajal ma salapäraste võõraste gruppi ei näinud ning tundsin, kuidas kergendus minust läbi hoovas. Peale seda tuli aga esimene tund, kus pidime võimed kasutama. Kui kõik eelnevad tunnid olid olnud üksnes praktika, siis seal pidime me hakkame võitlema, et olla valmis end kaitsma neelajate ja kõikide teiste õudustäratavate olendite eest.
Olles korterist läbi hüpanud ning sealt omale trennikoti koos riietega kaasa haaranud, siirdusin tüdrukute riietusruumi. Oleksin võinud ka korteris riideid vahetada, kuid peale treeningut pidi mul hakkama kohe järgmine tund.
Märkasin ruumi tagaotsas Jasmine’i ja trügisin tema poole. Tervitasin teda vaikselt ja vahetasin kiiresti riided. Võisin märgata tüdruku kerget kadedust pilgus, kui ta korraks minu poole vaatas. Tundsin talle kaasa, kuigi ta nägi müstiliselt kaunis välja.
Liikusime massiga treeningsaali suunas ning ma hingasin aeglaselt sisse ja välja. Pidime üksteisega võitlema, kasutades oma elementi, tuld ja mul tuli end ette valmistada selleks, et suudaksin oma võimed võimalikult tagasihoidlikult demonstreerida.  Kui mu pilk üle õpilaste liikus, märkasin ma peale minu ja Jasmine’i veel Hunterit ja Ethanit. Mulle tundus veider, et Emilyt kuskil ei olnud. Kas siis temal ja Ethil polnudki sama element?
Rivistusime seina äärde ning Ryan astus saali. Üllatusin alguses teda nähes, kuid siis tulid mul meelde sõnad, et vajadusel peaksin otsima teda treeninghallist. Ryani nägemine ajas mind veidi rohkem ärevusse, kui oleks pidanud.
„Tere,“ alustas ta oma karmi häälega. „Tänases tunnis harjutame, nagu alati, üksteise vastu võitlemist. Reegleid te teate. Loosiga saite tahvlile oma vastased – nii mõnedki esimese aasta õpilased peavad võitlema vanemate ning nõrgemad tugevamatega. Üritage tabada teise nõrka kohta ning teil võib õnnestuda võita. Aga enne veel teeme soojenduseks 10 ringi.“ Mees pööras ümber ja kõndis saali teise otsa. Ta vajutas mingit nuppu ning seina peale ilmus nimekiri.
Mass hakkas üksteise järel mööda saali äärt jooksma ning ma järgnesin neile, uurides samal ajal seina. Üllatusin, kui märkasin, et minul on vastaseks Ryan. Ma poleks osanud oodata, et pean juba esimesel tunnil enda võimed käiku panema. Õnneks tuli mul võidelda oma mentoriga, mitte mõne kolmanda aasta õpilasega, kellele ma poleks suutnud kaotada.
Liikudes kuuendale ringile jäid inimesed järjest maha. Enamasti olid nendeks tüdrukud, kuid nende sekka kuulusid ka mõned poisid. Mina olin heas vormis tänu sellele, et elasin viimased aastad ainult põgenedes. Lisasin kiirust ja jõudsin Hunterile ning Ethanile järgi. „Eks vaadake, kas saate mind kätte,“ narrisin poisse ja kimasin kaugele ette. Hunt muigas ja jõudis mulle aegamisi mulle lähemale. Ethilgi läks hästi, kuid mida lähemale jõudis kümnes ring, seda kaugemale nad jäid.
„Sa olid vaimustav,“ sõnas Hunt hingeldades, kui soojendus läbi sai. Ma olin olnud esimene, kes lõpetas.
„Aitäh,“ tänasin teda ja naersin lõbustatult. „Ma poleks osanud arvata, et tee nii äpud olete.“
Ethan torkas mind ning ma kargasin ehmutuseks hetkeks õhku, päästes valla kaebliku piiksatuse. „Võitluses teeksin ma sulle vabalt ära.“
„Looda sa,“ pomisesin veel, kui Ryan meile manitseva pilgu saatis. Ta soovis, et me nüüd tasa oleksime ja kuulaksime tema edasisi käsklusi.  
Jagunesime paaridena mööda hiiglasuurt saali laiali. Mina ja Ryan läksime saali nurka, kuna ma ei soovinud keset võistlusmöllu olla. „Niisiis, Alexis. Sinu ülesandeks on minu rünnakuid tõrjuda ja samaga vastata. Lihtsalt palun keskendu sellele, et kasutaksid mittepõletavaid tuleleeke. See on üks reeglitest ja ma usun, et oled selleks võimeline.“
Noogutasin ja taganesin veidi seina poole. Lasin tulel endasse imbuda ning tunnetasin selle jõudu. Heitsin kiire pilgu teistele - kõigi silmad olid värvunud punaseks, mis tulenes sellest, et nad oma elementi kasutasid. Siis viisin pilgu tagasi Ryanile ja keskendusin hoolega. Käis pauk ja võitlus algas.
Ryan saatis minu poole tühise tulekera ning ma suunasin selle naerdes eemale. Kutt tõstis üllatunult kulmu ning ründas mind siis mitmekümne erineva väikese tulekuuliga. Kustutasin need kiirelt, jättes meelega ühe tähelepanuta, et mitte välja näidata oma osavust. See lendas vastu mu jalga ning kõrvetas veidi, kuid ei jätnud ühtegi jälge.
Siis tegin enda käigu ja ründasin mentorit laavaga. Ta suunas selle tagasi ning muigas kavalalt. Kõhklesin, kas ta oli aru saanud, et ma polegi nii oskamatu kui järsku leegid mind selja tagant ründasid ja ma näoli maha kukkusin. „Kurat,“ pomisesin vaikselt ja ajasin end istuli. Õpilased vaatasid mind lõbustatult, nägudel õel irve. See ajas mu südame täis ja korraga lahvatas minu sees põlema ootamatu viha. Ma ei teadnud, millest see tekkis, kuid ma tekitasin Ryani ümber ohtliku tuleleekidest ringi, mis oli tuline. Väga tuline.
Ryan vaatas mind ehmatusega. „Kustuta see ära,“ võisin lugeda sõnu tema huultelt. Proovisin, kuid ma ei suutnud. Viha oli üle läinud ehmatuseks ning ma üritasin taas leeke summutada. See ei läinud läbi ning tuli vaid tihenes. Miks ei kustutanud keegi teine seda ära?
Järsku tundsin kellegi kätt oma õlal. „Alexis,“ sosistas poiss ja ta käsi liikus mu pihku. Hunter oli minu juurde tormanud. „Rahune ja kustuta leek tasakesi ära.“ Tema hääl oli nii õrn ja lõdvestav. Hingasin sügavalt sisse ja välja ning keskendusin taaskord leekidele. Need ilmutasid esialgu tugevalt vastupanu, kuid hakkasid siis hajuma. Lõpuks oli maas vaid söestunud ring ning higist tilkuv Ryan.
Tundsin kohutavat süümepiina. Ma olin korda saatnud midagi jubedat. Rikkusin reegleid. Lubadust oma vanaemale. Seda, et ei kasuta teiste ees kunagi elemente peale tule. Olin väsinud ning tahtsin minema. Ära kõigi pilkude eest ja sellest koolist. Kuhugi, kus ma ei pea varjama enda saladusi ning saan elada rahus.
Väsimus voolas mööda keha laiali ja kogu mu jõud hajus. Järgmisel hetkel oli maapind jalge alt kadunud ning kõikjal valitses pimedus.

Ooooooh!!! Uuut! Uuut! Uut! Nii põnev on.  ma tahan täiega teada, mis edasi saab. Nii hästi kirjutad, nagu ma juba mainisin. Hunt on lahe  Ja natuke... Jah, lahe

Oi, mulle nii meeldib. Sa kirjutad nii hästi ja mõnusalt ja osad on pikad ka. Tegelaste nimed meeldivad mulle ka. Ainult see natuke häirib, et peategelane on jälle kõige erilisem, et tal on midagi, mida teistel pole. Aga see vist peabki nii olema, teisiti lugu vist poleks.   
Ootan uut.

Ma olen ka lugeja. Sa kirjutad tõesti mõnusalt - jutt on sujuv ja hea lugeda. Oeh, ma ei teagi, mida veel lisada. Ka mulle meeldisid tegelaste nimed - Alexis, Hunter, Jasmine, Amelia.

Üks asi jäi mulle segaseks küll. Kas Alexis kustutas selle tuleringi siis veega ära?

Oh ma tänan teid, et olete võtnud aega seda lugeda ja kommenteerida

Milky Orange ^^- Suurepärane kuulda, et sulle meeldib :)

Shine- Ma tõesti tänan kogu südamest. :) Aga selle erilisusega koha pealt... no ei taha midagi ette öelda, seega eks näis. Tõsi, et on veidi andekam, kui mõni teine, kuid kindlasti mitte ainus. Ups

Getzzzu- Suuredsuured tänud :) Seda positiivset tagasisidet on hea kuulda.  Aga sinu küsimusele - vesi see küll nüüd pole, aga järgmise osa alguses siis natuke jälle selgineb see asi. 

Oh väga huvitvalt kirjutad. See, et Alexise ümber mineviku salapära on on ka hea. :)

Ärkasin veidra kriipiva hääle peale. Ma lebasin millegil kõval. Kõik mu ümber oli mattunud pimedusse ning seega ei näinud ma midagi. Ettevaatlikult süütasin tulekera ja lasin sellel valgustada ruumi mu ümber. See oli väike ja imelikult tuttav. Paksu tolmukihiga kaetud kivipõrand, hallid kivist seinad ja lagi. Ning üks imepisike trellitatud aken toa nurgas. Tavalises olukorras oleks tuba näinud välja nagu vangikong, aga südames ütles miski mulle, et päris nii see pole.
Ajasin end istukile. Ma olin kivist laual, mis oli jääkülm. Alles siis märkasin oma riietust – mul oli seljas valge põlvedeni kleit ning jalad paljad. See oli veider. Pingutasin tohutult mälu, et meelde tuletada, mis juhtus enne seda, kui ma magama jäin, aga mu aju oli tühi. Just nagu keegi oleks mu mälestused sealt välja imenud.
Kuulsin taaskord seda kriipivat häält ja taipasin kohe, kust see pärit oli. Loomulikult aknast. Hiilisin vaikselt sinna ja piilusin, mis akna taga toimub. Oleksin peaaegu karjatanud, kuid minu õnneks jäi see mulle kurku kinni. Akna taga tõmbas must olend küüntega mööda akent ülevalt-alla, justkui üritades seda lõhkuda. Tema silmad olid säravkollased ja kassilikud. Kui aken ei saanud ainsatki kriimu olendi tegevuse tagajärjel, surus ta näo vastu akent ning üritas sisse vaadata. Kustutasin automaatselt valgustava tuleleegi ja nihkusin aknast eemale. Pidin tohutult keskenduma, et hingata nii vaikselt ja rahulikult kui võimalik. Ma ju ei teadnud, kes see olend on ning kui hea on tema nägemis- ja kuulmisvõime.
Mõne aja pärast jäi kõik väga vaikseks ja heitsin pilgu taas akna poole. Seal ei olnud enam kedagi. Ohkasin vaikselt ning tekitasin omale pihku imetillukese tulekera, et natukenegi näha ja liikusin mööda seina äärt edasi, et leida uks. Kui olin toale peaaegu ringi peale teinud, jõudsin ma selleni. Uks oli väike ja raskest puidust. Hakkasin lingist haarama, kuid siis mõtlesin ümber. Ma ei saanud minna sealt minema ilma, et mul poleks midagi enesekaitseks. Suurendasin hetkeks leeki, et heita pilk uuesti üle ruumi, kuid sellest polnud kasu.  Seal seisis ainult see kivist laud. Pöörasin pead tagasi ukse poole, kui märkasin järsku midagi õrnalt tolmukihi alt vastu helkimas. Lähenesin ja haarasin selle pihku. See oli raske hõbedast mõõk. Kellestki oli väga halb mõte see siia jätta, kuid minule see sobis.
Seejärel katsusin ust. Otse loomulikult oli see lukus. Kuid selline tühine asi polnud võimeline mind peatama. Kutsusin endas esile tugevat võlujõudu ja keskendusin selle, mis ei lasknud mul väljuda. Siis käis väike kolksatus ja ma avasin ukse. Selle ees oli olnud riiv, seni kuni ma selle nii-öelda „eemaldasin“.
Minu ees laius pikk uste ja akendeta koridor. Kõndisin mööda seda edasi. Koridori lõpp suundus järsult paremale, seega ei jäänud mul muud üle kui sinna minna. Mõne aja pärast jäi vasakut kätt üks uks. Ma ei saanud aru, mis on selles mulle nii tuttavlikku. Avasin vaikselt ukse ja piilusin sisse. Siis jäin ma hingetuks.
„V-vanaema?“ See polnud võimalik. Ma astusin pisikesse tuppa, mille keskel oli kiiktool. Ja seal istus mu vanaema. Kui ta mulle ei vastanud, tabas mind paanika. Äkki oli ta ikkagi surnud ja tegemist oli mingi võlutrikiga. Vaatasin kiiruga toa üle, et ega seal midagi kahtlast pole, aimamaks, kui tegemist oleks lõksuga. Kuid kõik oli liiga vanaemalik. Võtsin julguse kokku ja liikusin tema poole, alguses aeglaselt astudes, siis juba kiiremini. Minu õnneks ta hingas.
„Vanaema,“ sosistasin ja pisar jooksis üle mu põse. Ta ei reageerinud endiselt. „Vanaema,“ sosistasin seekord juba kõvemini ja pingelisemalt. Olin juba haaramas ta käest, et teda veidi pigistada, kui korraga tema silmad avanesid. Tuba valgustas kõigest kaminas põlev tuli, kuid ma olin kindel, et ta oli sellegipoolest mind võimeline ära tundma. „Vanaema?“
Ta vaatas mind mõnda aega täiesti tühjal imel. Paanika minus üsna kasvas. „Vanaema, ma olen...“ alustasin, kui ta korraga mu käest kinni haaras. „Ariana, mida sina siin teed?“ Ta vaatas mulle otsa nii hirmunud pilguga, mida ma polnud varem näinud. „Sa peaksid juba ammu olema kadunud, muidu nad leiavad su.“
Ma ei mõistnud. „Vanaema ma olen neli aastat end juba peitnud, ma olengi juba ammu kadunud.“ Kelle eest ta mind hoiatas? Kuidas sai ta ikka veel elus olla? Miks ta mind nii hirmunult vaatas? Kas ma olin ka surnud?
„Miks sa siin oled? Kuidas?“ Tema hääl oli nii range, nii terav.
„Ma ei tea, ma ei mäleta, ma ärkasin siin, kuid ma ei tea, mis enne juhtus.“ Vaatasin teda kurvalt. Ma pole tahtnud kunagi talle pettumust valmistada. Kui vanaema midagi ei lausunud, jätkasin ise.
„Ma põgenesin, kui sa mul seda neli aastat tagasi palusid teha, varjasin end kogu selle aja.“ Vaikisin hetkeks. Mis oli siis saanud? Järsku hakkasid mälestused minusse tagasi kuhjuma. „M-ma vedasin sind alt. Nad said mu kätte. Kaitsjad koolist. N-nad viisid mu sinna.“ Ja siis vakatasin ma jälle. „Edasi ma ei mäleta.“
Vanaema huuled paotusid, justkui hakkaks ta midagi ütlema, kuid siis langes tema pilk mu kätele. Taipasin ehmatusega, et mul oli mõõk ikka veel käes. „Näita mulle seda.“ Ulatasin mõõga kuulekalt talle. Ehmatasin, kui ta sõrmed vastu minu omi puutusid. Need olid jääkülmad.
„Ahura Mazda mõõk,“ sositas ta ja tõmbas sõrmega üle tera. Mida see veel tähendama pidi? „Ariana, sa oled suures ohus. Kuula mind. Ma olen surnud ja ma ei tea, kuidas sa siia said. See on loss mu lapsepõlvemälestustest, kus me hetkel oleme. Ma ei tea isegi, miks ma siin olen ja kus olin ma enne. Aga ühte ma tean. Ma olen alati sinuga, alati sinu südames.“ Seda lausudes puudutas ta kohta, kus pidi olema mu süda. Värisesin tema puudutuse külmusest. Ta ulatas mulle mõõga tagasi ning ma haarasin selle omale kätte. „Sa oled suures ohus mu tüdruk. Mitte ainult sina, vaid kõik su lähedased ja teisedki. Ma ei tea kuidas, aga see, et mõõk leidis tee sinu juurde, on osa ettekuulutusest.“
„Mis ettekuulutus?“ küsisin hirmunult. Mu elu oli niigi raske. Miks pidid mured kõik minu kaela sadama?
Vanaema justkui muigas kaastundvalt mulle. „Tütreke, sa oled midagi erilisemat, kui sa arvad. Ma tean, et sa saad lõpuks selle teada. Lihtsalt usalda õigeid inimesi.“ Ta naeratas mulle, kuid see kadus hetkega, kui kuulsime koridoris karjumist.
„Keegi ei tohi teada, et me koos unenäos oleme. Sind jälgitakse.“ Vanaema surus jääkülma suudluse mu põsele ning enne kui ma arugi sain, haaras ta mu randmest ning surus mu peos oleva mõõga mulle rindu.



„Alexis!“ kuulsin kellegi häält kuskilt kaugelt, justkui oleksin ma vee all.
„Alexis, ärka ülesse!“ Hääl muutus selgemaks ja tugevamaks. Ma ju ei maganud?
„Kõik on korras, palun tee silmad lahti.“ Ma ei mõistnud, kes see mind tahab. Justkui käsku kuulates, avasin ma raskelt oma silmad. Minu kohal kõrgus kellegi kuju ning ma tõstsin käed, et teda minema lüüa. Ta oli aga minust kiirem ning haaras mul randmetest. Tema pigistus oli nii tugev, et mu käed lõdvenesid ja midagi teravat kukkus mulle kõhu peale, seda tugevalt riivates.
„Aia,“ oigasin ja pilgutasin silmi. Minu kohal oli Hunter ja vaatas mulle ehmunult otsa.
„Ma toon sulle kohe sidemeid. Ole rahulik.“
Surusin käed ruttu vastu kõhtu. Midagi sooja ja vedelat voolas nendele. Veri.
„Püsi paigal. Ma mõtlen, kuhu ma sidemed panin,“ lausus poiss karmilt ja tuulas elutoa kappides.
„Pole vaja,“ sõnasin ma rahulikult ja üritasin naeratada.
„Mismõttes pole vaja? Su kätte tekkis imekombel mingi mõõk, sa kukutasid selle omale peaaegu otse kõhtu ja nüüd on sul haavad. Kui ma sidemeid ei leia, siis jooksed sa lõpuks lihtsalt verest tühjaks!“
Mulle meenus mu unenägu ja veidra nimega mõõk, kuid lükkasin need mõtted esialgu tahaplaanile. „Anna mulle palun üks minut,“ anusin teda ja sulgesin silmad oma jõu kogumiseks. Unenägu oli mind väsitanud. Kuid ma ei tohtinud selle peale hetkel mõelda. Hingasin paar korda sügavalt sisse ja välja ning avasin siis uuesti silmad. Hunt seisis endiselt paigal.
„Mida sa omaarust teed?“ sisistas ta.
Ignoreerisin teda ja suunasin käed uuesti haavale. Siis mõtlesin neljale elemendile – tulele, veele, õhule, maale – kui tervendajatele ja suunasin tekkinud energia oma haavale. See oli valusam, kui ma arvasin, kuid vaid mõne sekundiga hakkas haav paranema, kuni lõpuks jäi järgi vaid väikene arm. Ka valu oli kadunud.
„M-mida sa j-just tegid?“ Hunteri silmad olid uskumatusest pärani ja potsatas teisele diivanile istuma.
„Kas sa siis ei teadnudki seda?“ küsisin imestunult ja ajasin end istuli. „Me kõik saame end oma elementidega ravida.“
Hunter jõllitas mind natuke, kuid järsku muutus ta ilme surmtõsiseks. „Ära enam mitte kunagi, jäta meelde, mitte kunagi kasuta teiste ees energia elementi nagu sa tegid seda praegu ja treeningul. Kas said aru? See veel tapab su.“
Siis meenus mulle kõik. See kuidas ma viha tõttu ei suutnud end talitseda ja lõin tulest ja energiast kokku seotuna leegimüüri Ryani ümber. Ma poleks tohtinud nii kergesti vihastuda. See oli täiesti ootamatu. Ma ei suutnud enam Huntile otsa vaadata ja pöörasin pilgu ära. Õnnetuseks märkasin ma tema käes mõõka ja ka unenägu meenus mulle taaskord.. „Pese see puhtaks.“
„Mida?“ Kutt vaatas mind veidralt, kuid pööras siis pilgu oma käes olevale esemele. „Seda mõtled? Miks?“
„See on verine! Sa ju näed seda!“ Olin kiiremini püsti ja tema juures, kui ta üldse reageeridagi jõudis ning tõmbasin talt selle käest. Siis marssisin kööginurka ja pesin mõõgalt ruttu enda vere maha, et see sinna ära ei kuivaks.
„Mis asi see on ja kuidas see sinu kätte sai?“ küsis Hunter, olles jõudnud minu selja taha. Pesnud mõõga puhtaks, võtsin selle kätte. Sõjariist oli lühike ja hõbedast ning mõõga käepide kaunistasid üksikud punased teemandid.
„Ma ei tohi sulle sellest rääkida,“ sõnasin vaikselt ja hakkasin oma tuppa minema. Kuid poiss oli minust kiirem ja peatas mu, haarates kõvasti mu randmetest kinni.  „Lase mind lahti,“ ütlesin vihaselt.
„Ainult siis, kui me istume maha ja sa räägid mulle kõik ära. Sinu enda huvides.“ Tema silmad olid täis võimu ja ma teadsin, et ei saaks talle vastu.
„Ma pole veel kindel, kas ma saan sind üldse usaldada. Äkki sa oled lihtsalt üks haige värdjas, kes tahab mind ära kasutada,“ laususin mürgiselt, kuid kahetsesin kohe oma sõnu. Ma kartsin tohutult, unenäo ja juhtunu pärast, ning ei osanud seda lihtsalt muud moodi välja elada. „Anna andeks, ma ei mõelnud seda nii.“
Hunter nägi endiselt veidi haavunud välja, kui ta lausus: „Sa võid mind usaldada, ma vannun seda.“
Noogutasin ja istusin siis diivanile. „Mitte keegi ei tohi sellest kuulda. Ma ei tea, kas vanaema tahab, et ma seda sulle räägin või mitte, aga ma loodan, et sa aitad mind.“
Poiss oli veidi segaduses, kuid ta noogutas. „Ma annan endast parima.“ Siis ohkasin vaikselt ning jutustasin talle oma unenäost.

Okei, nii lugesin siis ka läbi ja täitsa põnev on. Lootsin, et siia on rohkem osasid tulnud, et siis on parem ülevaade, ja ei pea nii kärsitult uut osa ootama, aga kus sa sellega
Igatahes mulle meeldis ja ma jään pikkisilmi uut osa ootama! :) Ära siis kaua piina
Aa ja Hunter on lahe, me gusta

Hunter mulle meeldib ikka veel. Väga lahe on. :) Järgmine osa tulgu kiiremini. :) mulle meeeeldib väga.

Uut.

väga hea jutt
tahaks uut kiiresti
Go Hunter

Laheeeee.

Mulle meeldib selle jutu idee ja see, et Alexis ei oska end talitseda. Ta meenutab küll pidevalt oma lubadust, kuid on ikkagi mitmel korral enesevalitsuse kaotanud. Selline konflikt on mõnus.

Üldiselt - jutt on põnev, kirjastiil on hästi voolav ja loetav. Loodan, et strateegilisel hetkel minestamisi palju enam ei tule, mul on millegipärast allergia selliste võtete vastu. *shrug*

Uut!

Millal uus osa tuleb? :) Mulle nii jubedalt meeldib see jutt- ladusalt ja loetavalt kirjutatud, kirjeldused on head, jutt on põnev, tegelased on huvitavad. :) Mina igatahes ootan uut osa!

Oh jessas, mina ikka koguaeg unustan vastata  

Karro- Tore, et sulle meeldib *-* Aga mul on no koguaeg nii kiire, kuigi pean tõdema, et väga halvasti kirjutatud algus on mul kuskil läpakas olemas, mis voodi taga vedeleb  Ja ülejäänud mõtted ja natuke kirjutatut kuskil paberil, mille ma nüüd üles pean otsima, sest täna proovin juba ümber hakata trükkima seda :) Kusjuures Hunter pidi alguses väga nõme tegelane tulema, aga ta hakkas meeldima mulle  

Milky Orange ^^- Jee aitäh :) Aga kui nüüd neljanda üles saan, siis viiendaga läheb ka võib-olla sada aastat aega, kui ma just enne eksameid ei saa kirjutatud  

Kiku979- Hõisassaa  Aitäh ja annan endast parima!  

Aiedail- Hahahahha, aitäh sulle selle kommentaari eest :) Loodan minestamiste pealt sama hehehe  

Nutella- Aitäh, et tuletasid meelde, et peaksingi hakkama ümber kirjutama, nagu Karrole mõledud vastusest näha. :) Aga eks ma siis üritan ja mulle niiiiii meeldib, et sulle meeldib :) Teeb meele kohe väga rõõmsaks ^^

See osa tuli jube lühike, kuid ma ei soovinud seda taaskord kuidagi venitada. Ja midagi polnud nagu juurde ka lisada. Enda jaoks jäi midagi puudu, kuid ei suuda seda tuvastada hetkel. Loodan, et siiski loete veel ning palun jätke endast kommentaar :)



Istusime mõnda aega vaikides. Tõmbasin sõrmega üle mõõgatera ja käepideme, imetledes sellele graveeritud mustreid, mida ma polnud enne märganud. Hunter vaikis ja seedis nähtavasti kõike seda, mida olin talle jutustanud. Ühel hetkel tõstis ta aga pea, silmis lootust täis helk.
„Mis selle asjanduse nimi oligi?“ küsis ta vaikselt, pilk suunatud terariistale mu käes.
„Ahura Mazda mõõk. Ainult, et mul pole aimugi, mida see tähendab.“
Poiss sasis juukseid ja mõtles pingsalt. „Me võiksime raamatukokku minna. Olen enam kui kindel, et seal on kindlasti midagi selle kohta.“
Naeratasin veidi. „Hea mõte. Tahaksin teada, mida vanaema sellega mõtles, kui teatas, et mu elu on ohus.“
„Oskad sa aimata miks?“ Hunteri silmad jälgisid igat mu liigutust. Tema nägu väljendas murelikkust, ent hääl oli surmtõsine.
„Pole päris kindel,“ sõnasin ja vaatasin põrandat. Ma teadsin, kes mind ohustada võis, kuid miks?
„Kas põhjus võiks olla selles, et sa omad energia elementi?“
„Aga ma pole ju ainus!“ Raske oli leppida teadmisega, et elu just mulle selliseid raskuseid teele ette seadis. Aeg-ajalt pidin ma endalt küsima, et miks just mina?
„Kas sa siis tõesti ei oska aimatagi, mis võiks põhjuseks olla?“ Hunter tundus minu pärast tõeliselt mures olevat.  Tema muserdatud oleks valmistas seepärast tõelist piina. Sellel hetkel sai mulle selgeks, et võin poissi tõesti usaldada.
„Võib-olla siiski aiman. Neli aastat tagasi elasin koos vanaema ja tema klubiga mõisas. Nad kõik olid elemendivaldajad, kuid neil oli ka mingisugune saladus, millest pole mul siiani aimugi. Ühel ööl tuli vanaema minu tuppa ning ütles, et pean põgenema, end elu lõpuni varjama. Ta ei öelnud mulle miks, kuid aimasin seda isegi. Nimelt sattusin ma vaid nädal enne seda sündmust öösel mõisas ringi hiilima, kui kuulsin pealt,  kuidas vanaema võõra mehega rääkis. Too süüdistas teda, et kasvatab üht kohutavat olendit, kes tuleks tappa. Polnud raske arvata, et jutt oli minust. Võõras mees oli olnud elemendivaldaja, kuid saatuslikul ööl ründasid mõisa neelajad. Põhjust ma teada ei saanudki, sest pidin põgenema ja kogu mõisarahvas tapeti. Peale seda varjasin ma end kõik need aastat, võideldes pidevalt pimeduse olenditega.“
Märkamatult oli Hunter minu kõrvale istunud ning pani käe hellalt minu omale. Vanaema meenutades tikkusid pisarad vägisi silma, kuid ma hoidsin neid tagasi.
„Kuidas sa üksinda nende vastu said? Kas sul oli...“
„Võime. Jah. Minu element ilmus juba väga noorelt. Kuid see ei ole nii hull, et mind peaks mõrvama. Ka varem on nii juhtunud ning keegi isegi ei teadnud sellest...“ Vaatasin meie käsi ning taipasin, millist turvatunnet Hunt minus tekitas. Olin talle südamest tänulik.
„Muidugi. See on küll haruldane, kuid ma pole kuulnud, et see kuidagi sinu olemust mõjutaks. Aga miks sa kooli ei tulnud peale seda... juhtumit?“
„Ma ei tohtinud. Vanaema sundis mind talle vanduma, et ma ei tohi siia vabatahtlikult tulla. Minu asukoht oleks kohe kõigile teada olnud. Lisaks pimeduse olenditele pidin ma end peitma ka kaitsjate eest, kuni nad mu lõpuks kätte said ja siia toimetasid.“
Hunter vaatas mind kaastundlikult. „Ma kaitsen sind siin elu eest, luban sulle.“
„Aitäh,“ sosistasin ning tundsin, kuidas mu põsed kergelt õhetama lõid.
„Aga sa pead mulle midagi lubama,“ lisas poiss häälega, mis ei kannatanud vastuvaidlemist. „Sa ei tohi mitte kellegi juuresolekul energia elementi kasutada. Kuid sa vist seni oledki seda teinud, kui õnnetus treeningsaalis välja arvata?“
„Jah, ma luban sulle.“ Naeratasin talle, justkui kinnitamaks oma sõnu. Kuid ma teadsin, et lõpuks pean ma seda lubadust siiski murdma.
„Sellegipoolest võime me su elementi treenimas käia.“ Hunter võttis oma käe minu omalt ja see tekitas tahtmatult kurbust. Olin aastaid olnud täiesti ihuüksi ja tema tugi rahustas mu hinge.
„See oleks tore,“ sõnasin ja kuulutasin sellega meie vestluse lõppenuks. Nägin poisi näost, et ta oleks tahtnud veel mõndagi küsida, kuid miski minu olekus sundis Hunteri sellel teemal vaikima. „Lähme siis raamatukokku,“ teatasin ja tõusin diivanilt püsti. „Aga enne seda pean ma veel mõõga kuskile peitma.“
Hunter kutsus mind enda tuppa ning liigutas siis veidi oma voodit. Ja seal, ühe põrandalaua all oligi suurepärane koht mõõga peitmiseks. Panin terariista hoolikalt sinna, heites sellele veel kiire pilgu. Seejärel lükkasime voodi tagasi õigele kohale ning väljusime korterist. Poiss keeras ukse lukku ja me seadsime sammud raamatukokku.




See oli suur ja võimas. Raamatukogu ulatus läbi kahe korruse ning üles viis imeilus lai marmorist trepp.  Ruumi seinad olid riiulitega kaetud, millel seisid tuhanded erinevad raamatud.  Lisaks selle laiusid riiulid ka mujal, meenutades labürinti.  Kõikjale oli paigutatud müstilisi puidust laudu, mille ümber seisid pehme istme ja kõrge seljatoega toolid. Olin sõnatu, kuid Hunter ei lasknud mul kaua imetleda.
„Tule nüüd, me peame tööd tegema.“
Liikusime riiulite vahelt raamatukogu keskele. Seal seisis hiiglaslik puidust laud, mis oli kaetud  raamatuhunnikute ja paberitega. Suure arvutiekraani taga istus eakam punapäine naisterahvas. Ta kandis pikka sinist lilledega kleiti, mis ei tundunud just eriti mugav, ning suuri prille.
„Tere Leonora,“ sõnas Hunter, mispeale naine pilgu tõstis. „Mütoloogiariiuli juurde palun.“
Kui raamatukoguhoidja meid teisele korrusele juhatas, jälgisin teda hoolikalt. Tema sõbralikkus oli kohe kindlasti teeseldud, sest Leonorast lausa õhkas ebameeldivust. Lisaks see nimi, lausa jõle. Kõndisime tema järel ruumi kaugemasse ossa. Õigete riiulite juurde jõudes, võttis Hunter ühe raamatu ja hakkas sirvima. Märgates, et naine meid endiselt piidleb, lausus ta köhatades: „Aitäh Leonora, ma usun, et leiame siit vajaliku.“
Seepeale pööras ta kannapealt ümber ning kõndis ülbelt minema. „Mis see veel oli?“ sosistasin Hunterile ning vaatasin Leonorale järele.
„See on veider. Ma pole teda kunagi niimoodi käitumas näinud.“
„Võib-olla sai ta ämblikult hammustada,“ sõnasin ja võtsin Hunteri eeskujul teisest riiulist raamatu.
Poiss muigas. „Sina võta sealt raamatud läbi, mina siit.“




Mõne tunni pärast oli meil mõlemal pool hiiglasuurtest riiulitest läbi vaadatud, kui korraga Hunteri kõht korises. Vaatasin teda üllatunult. „Sul jäi minu pärast söömata!“
Poiss heitis pilgu suurele kellale seinal. „Õhtusöök saab kohe läbi, aga me jõuaksime veel minna, kui sul ka kõht tühi on.“
Mõtlesin nägudele, mis mind jõllitaksid, kui sööklasse astuksin. „Ma pole kindel, et...“
Õnneks Hunter taipas, mida ma mõtlesin ja lausus seepeale kiirelt: „Kas toon meile söögi siia? Leonora ei paneks pahaks.“
Naeratasin talle tänulikult, olles veidi heidutatud mõttest üksi raamatukokku jääda. Kuid see oli igati parem, kui sööklasse minna. „Kui sa viitsid.“
Hunter pani poolelioleva raamatu lauale ning pöördus siis minu poole: „Sa võid seni edasi uurida, mul ei lähe kaua.“
Noogutasin ja võtsin ette järjekordse raamatu. Hakkasin seda sirvima, kuni mu pilku peatus järgnevatel ridadel.

Ahura Mazda


Taeva, vee, maa, tule ja valguse looja. Ta pooldab tõde. Tema peamiseks vaenlaseks on Angra Mainyu, Ahura Mazda kaksikvend, kes on pimeduse, viha ja surma jumal.

„Hunter! Ma leidsin...“ Vakatasin ja taipasin, et poiss oli juba läinud.
Taeva, vee, maa, tule ja valguse looja? Nagu elemendid. Pooldab tõde? Kuidas see minuga seotud on? Ahura Mazda vaenlaseks oli tema kaksikvend, kurjuse looja...
„Ariana Hillow. Meeldiv teiega lõpuks tutvuda.“ Kargasin püsti ja otsisin pilguga, kust võis hääl kosta.
„K-kes seal on?“ küsisin närviliselt ja vaatasin ringi. Külmavärinad jooksid üle mu selja.
„Pärsia mütoloogia mis?“ Siis märkasin ma teda. Poiss kandis seljas musta dressipluusi,  kapuuts üle pea tõmmatud. Jalas olid tal kõrged tumedad paeltega saapad ning teksad. Ta astus hämarast nurgast välja ning suundus mu avatud raamatu juurde. Lõin selle pauguga kinni. „Ära ole nii salapärane,“ lausus ta madalal häälel ja astus mulle lähemale.
Korraga oleks mulle justkui külm vesi kaela sadanud. Võõra silmad olid valged, ümbritsetud tumeda joonega. Sellised kuulusid vaid energia elemendi valdajatele. Kuid lisaks tõmbas minu pilku veel miski- poisi lumivalges vikerkestas leidus musti triipe, mida ma polnud eales näinud. Tema oli see, kes mulle hommikul hirmuäratava pilgu heitis.
„Mida sa tahad?“ Püüdsin rääkida enesekindlalt, kuid mu hääl värises kogu pingutusest hoolimata.
„Sind aidata,“ vastas ta õela muigega, mis ei olnud kohe kindlasti abivalmis. Ma pidin temast eemale pääsema.
„Ma ei vaja su abi.“ Piilusin ettevaatlikult tema selja taha, kuid mitte ühtegi hingelist ei paistnud. Muidugi olid kõik õhtust söömas.
„Vajad küll ja rohkemgi kui oskad arvata,“ sõnas poiss ja kui ta mulle otsa vaatas, tõmbus mu sisemus õõnsaks.
„Mine ära,“ sosistasin, kuid võõras astus mulle veel lähemale. Mõtlemata lõin enda kaitseks tulest müüri, kuid see ei heidutanud teda. „Mine ära!“
Poiss liikus läbi tule ja ei tundnud mitte midagi. Tema nägu oli raevukas ning ma ei suutnud pilku mujale suunata. Võõra käsi sirutus ette ja taganesin automaatselt vastu lauda. Olin juba peaaegu kontrolli kaotamas, kui korraga kostus kellegi möire. „Jäta ta rahule!“
Sundisin end poisi selja taha vaatama ning nägin seal enda kergenduseks Hunterit. Kuid mu rõõmu ei jätkunud kauaks. Võõra poisi käsi sirutus välja ning järgmisel hetkel  lendas Hunt üle piirde alla. Karjatasin ning tundsin, kuidas soolased pisarad mulle silma tikkusid.
„Räägime teine kordki,“ lausus võõras. Tema õel naer kaikus seintelt vastu, kui ta järsku kadus. Ma ei teadnud mida tunda, kui mööda marmortreppi alla jooksin, et Hunter leida.

Jeee








Huuu!

(Sa tead väga hästi, mida ma nendega mõtlen)

Jah, tean

Millal saab uut?

*flails*

Oooooh, mõnusalt põnev osa.

Vaene Hunter. :'( Ta on nii armas, loodan, et ta pääseb kergete vigastustega.

Ma ei ole nii kindel selles anonüümses kurjuse teenris. Kogu see õelalt muigamine jättis temast veidi saamatu mulje  Mulle meeldivad kurjamid, kes oskavad oma emotsioone natukenegi talitseda

Uut!

Aiedail - Anonüümne kurjuse teener Noh, eks näis

Muidu vabandan, et uue osaga nii kaua aega läks. Paberil olid mõtted juba ammu olemas, ent teostamine võttis aega. Esialgu oli segajateks eksamid, hiljem minu enda laiskus. Kuid siin ta on ning kui keegi seda veel loeb, võiksite endast märku anda :) Ma ise ei jäänud absoluutselt oma kirjutamisega rahule ja juba mitu päeva üritan parandada, kuid ei tule.
Ja vabandust, kui on kirjavigu, sest läpakas parandab internetis vaid inglise keelt


 Tardusin paigale. Leonora kummardus Hunteri kohale sulgedes poisi silmad. Mida ta oma meelest teeb? Hunt ei saanud olla surnud. Ei tohtinud. Soolased pisarad voolasid mööda mu põski, kui ma kõikuval sammul talle lähemale kõndisin. Olin valmis halvimaks, kui korraga Hunteri rind kerkis.

 „Mida sa passid? Kutsu abi!“ karjusin raamatukoguhoidjale ning põlvitasin poisi kõrvale. Katsusin Hunti pulssi ja tundsin veidi ebaühtlast tuksumist. Ta oli elus. „Mine juba!“ sundisin Leonorat, kui naine endiselt paigal seisis ning kõhkles. Tema nägu oli korraga nii väsinud, nagu oleks Leonora suure katsumuse läbinud.

 „Abi... jajah...“ pomises naine ja jooksis väljapääsu suunas. Lootsin, et tal on aru peas ning kutsub kellegi. Ajasin halvad mõtted peast ära ja panin oma käe hellalt poisi põsele. Lootsin, et kuskil turvakaameraid ei ole ja ammutasin elementidest jõudu. Tundsin, kuidas tuul mu juuksed lennutas, tuli mind soojendas, vesi rahustas, maa kindlust andis ning energia need kõik ühendas. Suunasin elementide jõu Hunteri suunas ja palusin, et need teda raviksid. Need hääbusid aeglaselt, kuni lõpuks tundsin vaid väsimust.

 „Alexis,“ kõlas kellegi kähe hääl, mis purustas vaikuse ning ehmatas mind. Avasin kiiresti silmad ja vaatasin Hunterile otsa. „Aitäh,“ lisas ta nõrgalt. Võtsin õrnalt käe poisi põselt ja kuivatasin pisarad, mis kergendusest silmanurka tekkisid.
Kuulsin müdinat ja pöörasin pea väljapääsu poole. Sealt tormasid raamatukokku Ryan, valgetes riietes noor naine ja mitu meest. Leonora jägnes neile kiire tempoga kõndides. Naise nägu oli värske ning säras. Ma ei mõistnud, mis temas nii mulle nii vale mulje jättis.

 „Alexis, palun tule minuga,“ lausus järsku Ryan, pannes oma käe mu õlale. Ma ei tahtnud tõusta, ent tegin seda siiski. „Hunter...“ alustasin, kuid ta peatas mu.
„Poiss on heades kätes.“ Ohkasin ja järgnesin talle ukse juurde, mille sildil ilutses kiri „Võõrastel sissekäik keelatud“. Ma oleksin suurima heameelega jäänud Hunti kõrvale, aga mentori käsust keeldumine oleks võinud pahandusi tuua. „Oota siin kuni ma tagasi tulen,“ sõnas ta ning kadus riiulite vahele.

 Seisin seal vaid natukene, kui Leonora järsku välja ilmus ja otse minu suunas tõttas. Taganesin vastu seina. Naine krahmas mu õlast ning pomises kiiresti sõnad: „Dimenticate la paura, dimentica di me. L'oscurità fissare un appuntamento per voi da dimenticare.“ Seejärel heitis ta mulle kaastundliku pilgu, mis oli võlts. Kui ta lahkus, nägin tema huuli ülespoole tuksatamas. Seejärel läks mu silme eest hetkeks pimedaks ja pilgutasin üllatunult silmi, kui nägemine tagasi tuli. Pea hakkas veidi keerlema, kuid juba oli Ryan tagasi, võttis taskust turvakaardi ja avas ukse.

 Ruum oli väike, selle ühel pool oli pikk laud ja teine pool toast oli kaetud erinevate monitoridega, mille kõik ekraanid olid pimedad. „Istu,“ käskis mees ja ma kuuletusin. Ryan läks ühe klaviatuuri juurde ja toksis midagi. Monitoridele ilmus suurelt kiri ERROR.  „Seda ma arvasin, endiselt parandamata,“ pomises ta ning pöördus seejärel minu poole.

 Ryanile otsa vaadata oli piin. Viimane kord oli see siis, kui ma teda kogemata ründasin. Rebisin pilgu ta näost ning märkasin mehe kätel õrnalt punetavaid põletusjälgi. „Ma... ma... vabandust,“ puterdasin ja mees märkas, et piidlesin ta käsivarsi.

 „See paraneb, ära selle pärast muretse. Ma oleksin ise pidanud ettevaatlikum olema,“ rääkis ta sõbralikult, kuid mu süütunne ei kadunud kuhugi. Siis muutis ta aga teemat: „Mis teil seal juhtus?“

 Hakkasin ajas tagasi mõtlema, kuid kogu mu pea oli tühi. Mäletan, et otsisime Hunteriga Ahura Mazda kohta ja ma leidsin midagi ning siis jooksin ma juba trepist alla. Kuid mis juhtus vahepeal? Pingutasin tohutult, et edasist meenutada, kuid see tõi kaasa vaid tohutu peavalu. „Ma ei mäleta,“ laususin õnnetult ja silmitsesin lauda. Jutustasin mehele, et uurisime mütoloogiat ja siis jooksin ma juba alla.

 Ryan vaatas mind õnnetult. „Su mälulünk on arvatavasti šokist. Ma arvan, et sa peaksid arstiga konsulteerima.“ Noogutasin nõusoleku märgiks.

 „Kas ma võin nüüd Hunteri juurde minna?“ küsisin natuke kiirustades. Mu süda valutas tema pärast.

 Ryan raputas pead. „Ma arvan, et see ei ole hea mõte.“ Hakkasin Ryanile ütlema, et Hunteri nägemine võib aidata mul meenutada, kuid tema jutu jätk viis mu totaalselt rööpast välja. „Direktriss arvab, et sa ei tohiks tema läheduses viibida, kuni on kindel, et kõik on korras.“ Kui mees mu haavunud ilmet märkas, mainis ta: „Ma arvan, et proua Grande otsus ei ole tark, kuid kes olen mina, et talle vastu hakata?“

 „Ma ei suuda uskuda, et sa selline oled!“ karjusin talle ning jooksin ruumist välja. Ma sisetunne ütles, et see mis Hunteriga juhtus, ei olnud minu süü. Olin kindel, et tegelikkus tuleb lõpuks ikka meelde.

 Peatusin järsult, kui avastasin, et olen eksinud. Koolimaja oli mulle veel võõras. Liikusin otse mööda kitsast kordori. Korraga kuulsin hääli ja hiilisin vaikselt lähemale. Üks rääkijatest oli direktriss, kuid teist ma ei tundnud.

 „Kas sa oled kindel preili Smith?“ küsis proua Grande noorelt blondide juustega tüdrukult. Mind tabas äratundmine – ta oli  tulevaldaja treeningult. Smith noogutas innukalt.

 „See tüdruk ründas Ryan Parkerit. Ta tegi seda meelega – ma oletan, et isegi heameelega. Me kõik oleme selle tunnistajaks. Ma kardan tema läheduses viibida, see tüdruk on ohtlik,“ rääkis neidis. Üritasin tema öeldut eirata, kuid direktrissi rahulolev naeratus ajas mu südame pahaks. Tal olid halvad plaanid. Ja miks nad üldse siin kõrvalises koridoris kokku said? See oli veider, kuid otsustasin igaks juhuks eemalduda.

 Jõudsin mõne aja pärast tagasi rahvarohkesse koridori, mis oli täis mulle vastutulevaid õpilasi. Arvatavasti suundusid noored ühiselamusse. Astusin esimese ettejuhtuva tüdruku juurde ja pärisin talt, kus asub haiglatiib. Neidis andis mulle juhtnöörid ning selgus, et see oli peaaegu kohe seal samas. Tänasin teda ja liikusin edasi.

 Koolihaigla registratuuriruumi seinad olid kõledalt valged ning põrand oli läikis sinakalt. Tundsin end ebamugavalt, oodates, et sekretäri moodi naine tagasi tuleks. Istusin ühel sinisest plastikust istmega tooli ja trummeldasin närviliselt sõrmedega vastu metallist jalgu. Minu vastas üle ruumi luges punajuukseline poiss süvenenult raamatut. Ta polnud kordagi oma pilku sellelt eemale tõstnud. Nooruki nägu oli kaetud punaste vinnidega ja tema riided tundusid rääbakad.

 Otsustasin teda mitte segada ning vajusin oma mõtetesse, kuni lõpuks naine tagasi jõudis. Tõusin kärmelt püsti ja astusin kiirete sammudega registratuurilaua poole. Lila – lugesin naise nimesildilt - vaatas mulle nukralt otsa ja sõnas: „Poisi seisund on liiga ebastabiilne, et tema juurde külalisi lubataks.“

 „Aga ma võin ju teda läbi palati akna vaadata,“ pakkusin ja silmitsesin Lilat paluvate silmadega. „See on mulle väga tähtis.“ Ma pidin Hunterit nägema. Tegelikult oli mul vaja temaga rääkida, et ta aitaks mulle tuletada meelde, mis oli juhtunud. Ainult tema sai seda teada, sest minu aju ei soovinud koostööd teha.

 Naine heitis mulle kõhkleva pilgu ja küsis seejärel minu nime. Selle teada saanud, toksis ta midagi arvutisse ja jäi mõtlikuks. „Ma tõesti sooviksin teie soovile vastu tulla, aga mulle on edastatud käsk teid noormehe palatist eemal hoida. Kahjuks ei tea ma põhjust, kuid loodetavasti teate teie seda.“

 Pöörasin pilgu põrandale ja mul tekkis tahtmine midagi lüüa. Sundisin end emotsioone vaos hoidma ja küsisin siis: „Kas tõesti ei ole mingit võimalust?“ Lila raputas õnnetult pead. Temast õhkus mõistmist, kuid ma teadsin, et ta ei oleks minu heaks nõus reegleid rikkuma. „Noh olgu siis,“ pomisesin rohkem endale ja pöörasin ümber, et haiglast lahkuda. Pilk maas, kiirustasin ma edasi kuni tormasin kogemata kellelegi otsa.

 „Alexis!“ hüüatas Jasmine, kui ma pea tõstsin. Tüdruku nägu oli kahvatu ning tema silmad hiiglasuured, meenutades hetkeks tulnukat. Tema nägu väljendas kurbust, kui ta suu avas ja natukene liiga kõrge häälega lausus: „Ma kuulsin just, mis juhtus ja tormasin siia teid otsima!“ Siis tõmbas Jas käega üle näo, ajades veidi ripsmetušši laiali. „Kas sinuga on kõik korras?“

 Noogutasin nõrgalt. „Ma olen terve, ent ma ei mäleta juhtunust mitte midagi ja kõik ajatakse sellepärast minu kaela,“ ütlesin veidi haavunult. See tundus lihtsalt võimatu, et Hunteriga juhtunu olnuks minu süü. Kuid ma ei saanud kindel olla seni, kuni kõik polnud mulle meelde tulnud.

 Jasmine vaatas mind kurvalt. Lootsin, et ka tema ei hakkaks mind süüdistama. „Kuidas Huntiga on?“ küsis ta, pilk suunatud minu selja taha. Ma ei teadnud, kas ta lihtsalt ei suutnud mulle otsa vaadata või oli seal taga ka midagi huvitavat.

 „Hunteri juurde ei lubata, sest ta seisund pidi olema liiga ebastabiilne,“ laususin ohates. Tema olukord pidi paranema, kuna elemendid olid talle abiks. Pealegi tundus poiss olevat piisavalt sitke, et õnnetusega kaasnevatest vigastustest võitu saada.

 „Aga palati akna tagant?“ uuris Jasmine, heites hetkeks pilgu oma käel asuvale kellale.

 „Samuti mitte,“ vastasin, kuigi tüdrukul oleks võib-olla olnud võimalik sinna saada. Ma ei suutnud tunnistada, et vaid minul oli kästud Hunterist eemale hoida. Ja pealt vaatamine, kuidas Jasmine saab teda vaatama minna ning mina mitte...  See teeks haiget.

 „Ma arvan, et sa peaksid oma korterisse minema ja puhkama. Sul on olnud raske päev,“ sõnas Jas ja pani käe mu õlale. „Ma saadan su sinna.“ Noogutasin ja me seadsime koos sammud ühiselamusse. Heitsin vahepeal pilgu ka mõnest aknast välja, kuid väljas valitses pimedus. Ka koridorid olid jäänud peaaegu inimtühjaks. Kell pidi olema juba hilja.

 Kallistasime Jasmine’iga minu ja Hunteri korteri number 410 ees. Siis jättis ta mind üksi ja ma keerasin ukse lahti. Astusin tuppa, plõksasin tuled põlema ja lukustasin enda järel metallist ukse. Ma olin nüüdseks olnud siin koolis juba veidi üle kahekümne nelja tunni ja selle aja jooksul suutsin enda ellu tekitada kolm probleemi: Ryan, Hunter ja direktriss Grande.

 Enda ette ohates kõndisin külmkapini ja haarasin sealt ühe jogurti. Kugistasin toidu kiirelt alla, käisin justkui läbi udu pesemas ja kohe, kui olin endale äratuse pannud, jäin sügavasse unne.

_ _ _
Pisike küsimus ka, kas peaksin lõigud eraldama nagu selles osas või siis mitte?

MMMMMÕNNNNNNNNMNNAAAAA!!!!!
Aga ma ei suuda uskuda, et sa mulle ei öelnud midag uue osa kohta

HUNTER JEE, TERVEKS SAAB JEEE, ALEXIS TUBLI JEE

UUT JEE :)

Vastus su pisikesele küsimusele: jah

Danke schön! :)

Ära hala Aga jee-jee, mul Hunterit vaja veel

Ja uus tuleb loodetavasti lähiajal :)

Siin on siis kuues osa. Loodan, et see väga ebareaalseks ei läinud, sest mu fantaasial pole piire. Kui mu jutul on veel lugejaid, siis oleks tore, kui annaksite oma arvamusest teada :)
Ps. Vabandust, kui on kirjavigu või sõnakordusi.


Hommik algas tohutu peavaluga. Võtsin kange valuvaigisti ja jõin kaks klaasi vett veel enne, kui olin valmis minema. Haarasin laualt võtmed, panin musta värvi tennised jalga, heitsin oma pruuni värvi käekoti õlale ja väljusin korterist. Kohmitsesin veidi ukse kallal, kuni selle lukku sain. Ma polnud endiselt sellest lukusüsteemist just eriti hästi aru saanud.

Lasin võtmetel kotti kukkuda ja tõstsin pilgu. Ryan seisis veidi eemal ja jutustas võõra õpilasega. Ma pidin kiirustama, et tundi jõuda, kuid mees oli täpselt ees. Otsustasin pikema tee kasuks ja seadsin sammud sinnapoole. Minu õnnetuseks oli aga mõne hetke pärast Ryan mu selja taga. Pagan.

„Hommikust Alexis,“ tervitas ta, kuid ma rühkisin edasi, tema minu järel.

„Ma pean tundidesse jõudma,“ pomisesin, ent piisavalt valjult Ryani jaoks. Ma tõesti ei soovinud oma teisel koolipäeval hiljaks jääda, eriti veel seepärast, et esimene poolikuks jäi. Lisaks ei tahtnud ma lihtsalt Ryaniga rääkida.

Mees pani käe mu õlale, et mind pidurdada. „Sa oled täna tundidest vabastatud. Koolihaigla doktor arvas, et ehk oled sa endiselt šokis ja vajad üht vaba päeva. Lisaks ootab ta, et sa käiksid sealt korra läbi.“

Pöörasin ümber, raputades Ryani käe oma õlalt maha. „Aitäh, see on väga tore, ent kas ka mõistlik? Ma olen niigi teistest maas.“ Mees avas suu, et midagi öelda, kuid ma jätkasin: „Läheksin heameelega siis tuppa tagasi.“

Hakkasin korteri poole tagasi suunduma, kui Ryan mu teist korda peatas. „Tegelikult on üks asi veel. Ja ma tõesti tunnen end väga ebamugavalt, et proua Grande üldse sellise olukorra tekitas. Kuid kuna ma ei soovi temaga probleeme, siis pean ma direktrissi soovi täitma. Seega tule palun kaasa.“ Mees vaatas mind, kuid ta silmad ei olnud ranged.

„Kuhu? Miks?“ Mul ei olnud tõesti tuju taaskord mingile ülekuulamisele minna. Eriti veel kui direktriss Grande sellega seotud olid. Tahes tahtmata tuli mulle meelde eilne, kui nägin naist kõrvalises koridoris minu kohta kaebamist kuulamas.

„Direktriss soovis,“ Ryani näole ilmus õrn grimass, kui ta jätkas, „et te teeksite ühe testi.“ Mees jäi vait ning rohkem selgitusi ei tulnud. „Ma tean, et sa ei taha jamasid, seega kui tuled, siis nüüd oleks selleks viimane aeg.“ Ta pööras mulle selja ja hakkas mööda koridori edasi kõndima.

„No olgu,“ sõnasin ja järgnesin talle vastumeelselt. Test? Mille jaoks? Võib-olla arvas Grande, et ma olen hull. Arutlesin seal endamisi kuni lõpuks olime jõudnud väljapääsu juurde. Ryan avas ukse ja ma järgnesin talle õue. Päike oli parasjagu tõusmas ning taevas särasid erinevad värvitoonid.

Kui me olime maja varjust välja saanud, tõusis külm tuul. Ryan peatus hetkeks, et minu poole pöörduda. „Nüüd oleks ehk õige aeg üks soojendav tulekera luua?“ pakkus ta naeratades ning varsti lendlesid mõned pallid rõõmsalt tema ümber. Järgisin tema eeskuju, ent mulle piisas vaid ühest.

Me kõndisime koolihoonest kaugemale, lagendiku teise otsa. Seal asus väike piklik maja, mida ma polnud varem märganud. Hoonet kattis valge krohv, mis oli mõnest kohast veidi maha pudenenud. Talv oli teinud oma töö. Üsna pea jõudsime selleni ning Ryan avas raske metallukse. Hirm nööris mu kõri, kui me sisenesime tühja ja kõledasse koridori, mida valgustasid vaid väikesed aknad seinal.

Soovisin kohutavalt sealt minema saada, ent teadsin, et see ei tooks head. Raskete sammudega järgnesin Ryanile, kes ka ise ei tundunud just eriti positiivne. Peatusime järgmise metallukse ees ning mees tegi selle minu jaoks lahti. Astusin sisse ning mõistsin siis, et Ryan ei järgnenud mulle.

Pöördusin ümber ja vaatasin talle suurte silmadega otsa. „Kas sa ei tulegi?“ küsisin ja pigistasin sõrmedega oma pöidlaid. Ma ei tahtnud seal majas üksi olla. Kõhtunne ütles, et midagi on väga valesti.

Ryan raputas pead. Soovisin endast jätta mulje, et olen tugev, kuid seekord sai hirm minust võitu. „Palun?“ anusin talt. Mees kehitas õlgu ja kõhkles. Tundsin vajadust lisada: „Ma ei tea, mis mind ees ootab ning... sa oled ikkagi ju mu mentor?“

Ryan ohkas endamisi ja lasi siis uksel meie selja taga kinni vajuda. Olime väikeses ruumis. Seina ääres seisid paar vanamoodsat tooli ning aken, mis arvatavasti tuba meeldivamaks teeks, oli laudadega kinni löödud. Laes rippuv lambipirn oli ainuke valgusallikas. Ruumi paremas seinas oli valgest puidust uks.

Toetasin end vastu seina ning varsti tegi Ryan sedasama. Kumbki meist ei tundnud soovi nende koledate toolide peal istet võtta. Aeg venis ning ma hakkasin jalanõu ninaga vastu kivist põrandat kraapima. Vahepeal heitsin pilgu ka Ry’le, kuid tema silmad oli suletud ning nägu ei väljendanud ühtegi emotsiooni.

Olin just valmis talt küsima, kaua me veel peame selles kõledas ruumis olema, kui korraga valge uks veidikene avanes. Mu keha tõmbus kui noolena pingule ja süda puperdas. Ukse tagant kostus mehe hääl: „Tule sisse Alexis.“ Vaatasin meeleheitliku pilguga Ryani poole, soovimata sinna minna.

„Sa saad hakkama, ära karda,“ sosistas ta ja puudutas ettevaatlikult mu kätt. Võtsin end kokku ja sisenesin järgmisesse ruumi. Uks minu taga läks kolksatusega kinni ning kuulsin, kuidas see ise lukustus. Ruumi keskel oli kõrge seljatoe ja laiade käetugedega tool. Ühe seina ääres seisis väike laud, mis oli kaetud erinevate paberitega. Selle taga istus plastikust toolil minu poole seljaga üks mees.

„Ole hea ja võta istet,“ lausus ta. Neelatasin ning istusin vastumeelselt toolile. Mees kirjutas midagi, kuid tema keha varjas selle mu pilgu eest. Korraga pööras ta ümber ning ma nägin ta nägu. Mehel olid tumedad, peaaegu kuklani kasvanud juuksed, piklik, ent kitsas nina ja lai suu. Tema silmade tooni oli raske määrata. Korraga need välkusid ja ma tundsin ära neelaja mustad silmad.

Mida!? Hakkasin toolilt tõusma, kuid mees viibutas kiirelt sõrme ning ahelad ilmusid mu käte ja jalgade ümber. Üritasin kasutada oma elemente, ent ruumis hõljuva paksu neelaja jõu pärast, ei kuuletunud need mulle. Mu süda hakkas taas meeleheitlikult rinnakorvis pekslema ning mõtetest käisid läbi kõik piinamisviisid, mida see võõras võiks minuga teha. Ning Ryan ei teaks midagi. Või siiski?

Mees oli kõndinud mu selja taha ning tema käed puutusid mu kaela. Kõrvetav valu voolas mu soontes ning ma tahtsin karjuda, kuid korraga oli mu keha lõtv. Neelaja kõndis minu ette ning tema silmad olid tüdinud. „Ilmselt huvitab sind, miks sa siin oled. Seda juhtub küll harva, ent vahel kahtlustavad õpetajad, et kooli on ilmunud varjatud neelaja ja tavaliselt saadetakse ta siia. Mina teen kindlaks, kes kahtlustatav tegelikult on. Kui ta peaks olema neelaja, siis... Noh see pole küll huvitav.“

Võõras lähenes mulle. „Arvatavasti tead sa, et minusugused neelavad teie võimed tavaliselt suu kaudu, kuid turvalisuse huvides,“ mees pööritas silmi, „maitsen, nagu mulle öelda meeldib, sind kaela kaudu.“ Neelaja tõmbas küüntega mu kaelale haavad, kuid ma peaaegu ei tundnudki seda. „See kindlaks tegemise protsess on küll üsnagi veider, ent ilmselgelt saab vaid nii kõige täpsema vastuse.“

Korraga kummardus ta mu kaela kohale ning mu keha jõnksatas. Tundsin, kuidas imetilluke osa minust justkui kadus. Sama kiiresti, kui ta oli alustanud, mees ka lõpetas. Tema silmad põlesid. „See oli... huvitav.“ Neelaja eemaldus minust ja läks tagasi laua juurde. Ta kirjutas midagi paberile ning murdis selle siis kokku ja pani ümbrikusse. Siis tuli ta minu juurde tagasi ja pani oma sõrmed haavadele. Korraga hoovas minusse veidi energiat tagasi.

„Arvatavasti tunned sa end täna ja võib-olla ka homme natuke imelikult ja isegi väsinult, ent see läheb üle. Ma sain vastused ning edastan need direktrissile.“ Mees viipas taaskord sõrmega ning mu käed ja jalad olid vabad. Üritasin püsti karata, kuid mu tasakaal oli vägagi kehv. Kuidagi sain ma lõpuks jälle jalule. Võõras andis Ryanile ümbriku ning pöördus siis minu poole. „Ma tean, mida sa üritad,“ sositas ta ja juhatas mu uksest välja. Siis tõmbas mees selle pauguga kinni ja taaskord olime me Ryaniga kahekesi.

„Lähme siit minema,“ sõnasin ja seadsin sammud metallukse poole. Korraga hakkas mu pea ringi käima ning ma oleksin pikali kukkunud, kui Ryan poleks mind kinni püüdnud. Pöörasin pea tema poole, et teda tänada, kuid mu suust kostus vaid õrn pomin.

„Ma arvan, et sa peaksid puhkama,“ lausus Ry ning haaras mu sülle. Ta viis meid sellest vastikust majast välja, üle lagendiku ja siis korteriukse ette. Mees pani mu õrnalt maha. Tahtsin talle mainida, et mu kott jäi sinna hirmsasse majja, kuid leidsin selle hoopis ta õlalt. Ryan märkas mu pilku ning naeratas. Seejärel otsis ta ise mu kotist võtmed välja ja avas ukse. Mees aitas mu tuppa voodile ning pani koti koos võtmetega öökapile. „Puhka natuke ja kui sul on midagi vaja, siis helista mulle.“

Ta võttis paberitüki ja pastaka ning kirjutas sellele oma numbri. Ryan pani lipiku mu koti peale. Tänasin teda sosistades. „Pole tänu väärt. Ma olen ikkagi su mentor,“ lausus ta ning jätnud hüvasti, lahkus Ry korterist, jättes mu puhkama.


Ärkasin mõne tunni pärast ja tundsin end juba palju paremini. Rahulikult ronisin voodist välja ja kõndisin peegli ette. Mu juuksed nägid jubedad välja. Otsisin sahtlist kammi ja tegin need korda. Mulle tuli meelde, et doktor ootab, kuid kuna oli alles ennelõuna, siis oli veel aega. Pealegi ei tahtnud ma oma hetkelises seisus sinna eriti ilmuda.

Loivasin kööki ja otsisin külmkapist kaks müslibatooni. Mu kõht polnud eriti tühi, seega jõudsin vaid ühe ära süüa. Panin teise diivanilauale ja läksin tagasi oma tuppa raamatut otsima. Sorisin riiulis, kuni otsustasin lõpuks ühe noorsooromaani kasuks. Sättisin end mugavalt diivanile istuma, ajasin oma peast tülikad mõtted eemale ning alustasin lugemist.

Raamat oli kurb. See rääkis tüdrukust, kelle elu oli jõudmas lõpule. Peagi kohtas ta toredat noormeest, kuid ka temal ei olnud just hästi. Noored jõudsid vaid veidi koos elu nautida, kui surm neid lahutas. Jõudsin just viimase peatükiga algust teha, kui korraga korteri uks avanes ja Hunter sisse tormas. Kuid ta ei olnud üksi.

Mina hakkasin täna lugema ja annan sulle hiljem oma tagasiside.

EDIT: Esiteks, ei ole su fantaasial tõesti piire. Ma küll "leidsin enda meelest" mingeid seoseid Märgitute sarjaga (nt need elemendid ja mentor) kuid need olid nii tühised, et ei vääri ära märkimist . Teiseks, kirjavigu oli üksikuid. Lihtsalt mainin, et ülesse asemel kasutatakse kirjakeeles üles ja ühes kohas jäi silma ka ütte viga, kuid see oli teises peatükis. Rohkem ma neid nagu ei vaadanud, aga ega ma otsinud ka, kui aus olla.   

Ja ma ootan innukalt uut osa.

PS! Kas sa kirjutad Wattpadis Valgekihv nime all? Sest keegi mu followerdatutest laikis sama nime all olevat juttu.