Kustunud Leek [7/...]

Nagu ka kunagi sai mainitud, siis tegelikult juba väga väiksena, kui ma lugesin alles lasteraamatuid ning leidsin kirjutamise, sai selle jutu algne versioon kirja pandud ja nii on see muudkui uuesti ja uuesti sündinud, kuid esimest korda ka üles jõudnud. Nüüd paar aastat tagasi hakkasin siis lugema fantaasiaraamatuid ja eks siis olin väike pettumus, kui tulin oma mullist välja ja avastasin, et polegi mu ainuidee Ja mentor tuli tõesti Märgitute sarjast, sest see kõlas palju paremini kui juhendaja
Ja see ülesse viga on mul probleemiks jah, kui ma ei mõtle, siis poeb ta vahepeal sisse, kuna varasemalt on koguaeg valesti räägitud. Nii nagu ma panen tähele, kuidas mu tuttavad ütlevad õudsalt mitte õudselt.

Aga kokkuvõtvalt ma olen totaalselt meelitatud, et sa oled lugeja ja üritan varsti uue osaga lagedale tulla   

Ning jah olen Wattpadis Valgekihv :)

Edasiii!

Super :)

Tänudtänud!  

Ma olen enda jaoks katsetamas uusi stiile ning viimasel ajal võtab vabatahtlikuks ja fotograafiks olemine minult kogu mu vaba aja  Aga luban, et ühel päeval see uus osa tuleb!

Ma pole kindel, kui varsti on varsti aga jah, varsti!

Aitäh! Sulle head uut aasta jätku  

Hetkel vaikselt sepistan uut osa... algus on olemas  Eks näis, millal lõpuni jõuan. 31. jaanuariks pidin üles laadima, ja ma luban, et seda lubadust ma ei murra     

Viimasest osast on möödas seitse kuud ja üheksa päeva. Nojah, okei   Ma siiski pidin oma lubadust kooli tõttu kaks nädalat edasi lükkama  Vahel on ikka hea haige olla  Ja millal uus osa tuleb... pole aimugi  Üritan seekord enne poole aasta möödumist uuega valmis saada  


„Hei!“ hüüatasin üllatunult ja kargasin diivanilt püsti. Hunter peatus järsult, vaadates mulle otsa. Poisi kõrval seisis võõras tüdruk, ent esialgu pöörasin tähelepanu vaid noormehele. Tema pilk oli täis segadust ning kurbust. Lähenesin ühe sammu võrra ja alustasin: „Ma...“

Hunter raputas pead. „Me peame rääkima, aga hetkel pole mul aega.“ Seejärel tuhises Hunt enda tuppa, heites veel enne vabandava pilgu tundmatule neiule. Tal olid plaatinablondid pikad juuksed ning säravad taevasinised silmad. Tüdruk kandis avara dekolteega lillat toppi, musti liibuvaid teksaseid ja sametkattega kõrgeid kontsakingi.

„Lexine,“ lausus tüdruk oma nime juukseid sättides. Mind häris meie nimede õrn sarnasus. Võõras vaatas mind veidi pilkavalt. Polnud raske aimata, et tegemist on väga kõrge enesehinnanguga inimesega, sest juba viis, kuidas ta oma nime lausus, reetis kõik. Lexine kõndis diivanini ja toetus siis õrnalt vastu seljatuge.

„Alexis,“ vastasin talle viisakusest, haarates oma raamatu, mis Hunterit nähes maha oli kukkunud. Tõstsin selle diivanilauale ja sammusin kööginurka, võimalikult kaugele eemaletõukavast tüdrukust. Ma ei suutnud tema seltskonnas olla, kuid miski takistas mind tagasi oma tuppa siirdumises.

Peagi astus toast välja Hunter, kes ennast veidi sättinud oli. Ta kandis nüüd üleni musta. Tahtsin noormehele läheneda, ent ta olek mõjus rusuvalt. Hingasin sügavalt sisse, olles sisemiselt valmis poisiga rääkima, kuid siis juhtus midagi jahmatavat. Lexine naeratas Hunterile lähenedes flirtivalt ning juba järgmisel hetkel suudles teda.

Ootasin, et noormees lükkab tüdruku eemale, kuid selle asemel vastas ta neiu huultele. „Lex,“ manitses Hunter teda õrnalt, kui too poissi järjekordselt suudles. Pöörasin end kiirelt ümber ja jõllitasin kraanikaussi.

Ma tundsin, nagu keegi oleks millegi väga teravaga mind südamesse torganud. Valu levis mööda mu keha ning häirituna märkasin, et mu käed hakkasid värisema. Hammustasin huulde ning ennast kirudes mõistsin oma viga. Muidugi võis Huntil tüdruksõber olla. Lihtsalt mina rumal polnud seda taibanud ja armusin nagu viimne puupea poissi.

Tahtmatult tuletasin meelde, kuidas Hunter oli mulle toeks olnud. Tema mure ja hoolitsus minu vastu. Eelneva päeva hommik, kui poiss mind flirtivalt kaissu tõmbas. Raputasin pead, üritades mõtteid minema ajada. Võib-olla ei saanud sellest siiski järeldada, et tal minu vastu tunded oleksid. Tõenäoliselt oligi Hunteril lihtsalt abivalmis loomus ning vajadus pidevalt lõbutseda.

Muserdatuna läksin ukse juurde, tõmbasin tennised jalga ja avasin korteriukse. „Ma...“ alustasin taas, kuid kuna minust oli saanud nähtamatu, sulgesin vaikselt enda järel ukse  ja jõllitasin lage. Mind rõhus, et ma ei mäletanud juhtunust endiselt midagi. Kuidas see küll võimalik on?

Natuke aega koridoris seisnud, otsustasin lõpuks sammud haigla poole seada. Doktor olevat tahtnud mind näha ning ehk õnnestub mul oma mälu tagasi saada. Ka rahustid oleksid igati teretulnud. Registratuuriruumi jõudes kõndisin otse Lila juurde, kes tol päevalgi valvelauast töötas. Naine oli süvenenud arvutiekraani ega pannud mind esialgu tähele.

„Tere,“ laususin emotsioonitult, pannes Lila võpatama. „Härra Parker andis mulle hommikul edasi teate, et doktor soovib mind näha,“ rääkisin, sundides pingutatud naeratuse huultele. Naeratamine pidi õnnehormoone vabastama, ent minu pettus vist siiski läbi ei läinud.

Lila noogutas. Naise silmad heitsid mulle terase pilgu enne, kui ta midagi arvutisse toksima hakkas. Veidikese aja pärast pöördus Lila vabandavalt minu poole: „Doktor on hetkel pausil ning tuleb alles kõige varem poole tunni pärast. Siis on tal ligikaudu tunniks ajaks üsna tihe graafik. Ehk astud homme hommikul läbi?“

„Mhmhm,“ pomisesin mõtlikult vastuseks. Mida nüüd ette võtta? Öelnud naisele veel head aega, lahkusin haiglatiivast. Sihitult kõndisin hoones, kuni jõudsin lõpuks välja.  Kaugemalt paistis minuni metsatukk, mis tundus olevat hea koht üksinduseks. Puude vahel rännates jäi mulle aga silma mahajäetud pisike maja. Kõhklesin veidi ning ronisin siis aknast sisse. Vähemalt oli seal hea tuulevaikne.

Tekitasin lohutavaks seltsiliseks tagasihoidliku tulepalli ja libistasin end mööda seina põrandale istuma. See oli kohutavalt külm, kuid mind valdas juhtunu pärast täielik, sügav apaatia. Sulgesin silmad, ajades pea kuklasse. Liiga palju olin ma säärases olukorras. Pidevalt põgenesin, kuid kelle eest? Enda? Saatuse?

Järsku äratas kellegi külm käsi mind mõtisklustest. Ehmunult avasin silmad. Tulepall oli kustunud, mistõttu ma võõrast ei näinud. Olin valmis karjuma, kuid tema käsi liikus ettenägelikult mu suule. Lõin võõrast ribidesse, kuid haare mu ümber ei lõdvenenud. Kostus vaid tasast vandumist.

„Alexis, rahune maha. See olen mina, Adam,“ sosistas võõras vaikselt mu kõrva. Ettevaatlikult lasi ta mu lahti. Selleks ajaks harjusid silmad pimedas nägemisega ära ning pidin tõdema, et tegemist oligi Adamiga. Poiss hõõrus ribisid, kuid ma ei kavatsenudki veel vabandada.

„Mis sul viga on?“ küsisin pahaselt, hoidudes igaks juhuks siiski karjumisest. Adam vaatas närviliselt aknast välja ning ka minu pilk liikus sinna. Eemalt lähenes kamp inimesi, kõik tumedates riietes. „Kas need on...“ alustasin kõhklevalt, kuid ei osanud siiski pakkuda.

„Energia-elemendi valdajad,“ vastas Adam, taas omaette vandudes. „Me peaksime siit kiiresti kaduma, see siin on mingil määral nende territoorium.“ Keskendudes tundsin nüüd tõesti ruumis hõljuvat paksu energiat. Ärevalt vaatasin poisile otsa.

„Tule,“ sosistas ta ja tiris mind kättpidi maja sügavustesse. Ma ei näinud midagi, seega pidin lihtsalt Adamit usaldama. „Siin on trepp, ole ettevaatlik.“ Tasakesi liikusime maa alla. Oleksin peaaegu turvalisuse huvides tulekera süüdanud, ent ärevus hoidis mind tagasi. Poiss ilmselt tajus mu plaane ning lausus tasa: „Ära hetkel maagiat kasuta.“

Trepp meie all lõppes ning nüüd liikusime edasi mööda kitsast tunnelit. Iga natukese aja tagant riivasin õlgadega seinu. Kaugelt selja tagant kostus kellegi madal hääl, kuid õnneks meid ei jälitatud. „Seisa paigal,“ ütles Adam ning ta lükkas midagi tunneli laes. Peagi paistis juba õrnalt valgust. Otse meie kohal oli just piisavalt suur avaus, et mõlemad läbi mahuksid.

Adami käed ulatusid välja ning noormees tõstis end kiiresti maapinnale. Minu sõrmed ulatusid vaevalt äärt puudutama, kuid õnneks oli sellel kiitsakal poisil piisavalt jõudu mind üles tõmmata. Ohates vajusin samblale. Adam sulges kolksatusega taas avause ning kasvatas sinna taimed peale.

„Tänan,“ laususin vaikselt ning tundsin, kuidas pinge minust välja voolas. Ajasin end istukile ning silmitsesin noormeest. „Maa-element?“ küsisin tagasihoidliku naeratusega, kui tugev roheline toon tema silmadest tuhmus ja asendus tavalise vikerkestaga.

„Just nii,“ vastas Adam, huultel õrn naeratusevarjund. Poiss tõmbas kätega üle näo ning vaatas mulle tõsiselt otsa. „Sa oled nagu mingisugune jamade magnet,“ sõnas ta ning tõusis püsti. Järgisin tema eeskuju, kuid ei vastanud. Mõtted libisesid taas Hunteri ja Ryaniga juhtunule.

Adam ilmselt märkas muutust mu näoilmes ning pigistas õrnalt mu õlga. „Kõik korras?“ küsis ta murelikult. Vaatasin talle otsa ja noogutasin. Vähemalt aitas see põgenemine mõneks ajaks halvad mõtted tahaplaanile lükata.

„Mis värk selle majaga on?“ uurisin teemamuutuseks.

Adam vaatas mulle kulme kergitades otsa ja muigas. „Ütleme nii, et nood elemendivaldajad pole just kõige eeskujulikum seltskond. Sa ei taha nendega kuskil üksildlases kohas kokku saada, luban sulle.“ Poiss võttis taskust suitsupaki ning sirutas selle minu poole. Raputasin vastuseks pead.

„Aga mida sina seal tegid?“ küsisin kahtlustavalt, kui Adam oma suitsu süütas. „Ega sa mind ei jälita?“

Poiss turtsatas mu küsimuse peale. „Ma nägin sind aknast sisse ronimas ning tulin teiste tüüpide ilmudes sulle järgi.“

„Miks ma sind ei näinud?“ pinnisin edasi. Ma pidin kindlaks tegema, et Adam mulle halba ei soovi.

„Sa magasid, tobu,“ sõnas noormees muigega, mis tõestas mu kahtlusi tukastamise osas. Otsustasin esialgu temalt rohkem siiski mitte küsida. Ei tundunud hea mõte endast kohe alguses friigi mulje jätta.

Veidikene vaikuses edasi liikunud, hakkas Adam midagi ütlema, ent teda katkestas häiriv telefonihelin. Poiss võttis ohates kõne vastu ning kõndis minust eemale. Jäin seisma ja ootasin teda. Hoolimata kaugusest jõudsid minuni üksikud sõnad: „Alexisega... pargiserval... varsti.“

Kui Adam tagasi tuli, vaatasin teda küsivalt. „Mia helistas, nad ootavad meid õhtusöögile. Mingi väidetavalt põnev asi pidi täna toimuma,“ selgitas noormees mulle.

„Okeeei,“ venitasin kõhklevalt. Ma lootsin õhtusööki Hunteri pärast vältida, ent nüüd tuli siiski riskida. „Kas te Miaga olete...?“ pärisin Adamilt uudishimulikult, sest nende lähedus oli mulle mitmel korral silma jäänud.

„Suhtes jep,“ lausus poiss naeratusega. „Südames olen siiski vaba hing.“

Pöörasin pilgu Adamilt eemale ja kortsutasin kulmu. Ma ei osanud kuidagi tema viimase lause peale reageerida. Väidab, et on suhtes, kuid samas ei tunne Miaga seotust?

Märkamatult olimegi taas jõudnud koolihooneni. Adami juhatusel liikusime kohvikusse. Enda õnneks tundsin ma nüüdseks teed juba üsna hästi. Meie laua poole kiigates märkasin kergendusega Hunteri puudumist. Nojah, ilmselt ongi tal tolle plikaga tegemist.

Laua taha istudes jäi mulle otsekohe silma Emily kahtlustav pilk. Tõenäoliselt käisid minu kohta juba igasugused jutud ringi. Teiste näod olid tavalised, ent nendest õhkus siiski väikest kõhklust. Vaid Jasmine naeratas mulle toetavalt, sest Adam vestles parasjagu Ameliaga.

„Kus siis Hunter on?“ küsis Emily lõpuks kergelt põlastava hääletooniga, kuna kõik peale tema olid ametis söömisega. „Me kuulsime, et ta oli haiglast välja saanud,“ lisas tüdruk taktitundetult.

„Em,“ sisitas Ethan õe peale, endal suu toitu täis.

„Ma ei tea,“ vastasin vaikselt küsimusele. Hoidsin tagasi soovi Emily peale karjuda, sest ta käitumine oli ülekohtune. Kui kõigi üllatunud pilgud minu poole pöördusid, otsustasin hädavale kasuks: „Ma pole teda veel näinud.“

Õnneks mõistis Jasmine minu täbarat olukorda ning otsustas teemat muuta: „Okei, täna õhtul on Miles'i pool pidu ja me kõik läheme sinna.“ Tüdruk naeratas lõbusalt, vaadates ootusärevalt meile otsa.

„Mina ei tule,“ teatas Thomas ning silmitses Jas'i tõsiselt läbi prillide. Kui teine talle kulmu kergitades otsa vaatas, lisas poiss: „Me ei saa omavahel Miles'iga läbi.“

„Kes see Miles on?“ otsustasin uurida. Mina oma nõusolekut enne ei anna, kui tean, kuhu meil plaanis minna on.

„Üks veevaldaja,“ vastas Ethan mu küsimusele.

Kui juba nendeni igasugused jutud minust olid jõudnud, siis ei tahtnud ma mõelda, mida ülejäänud kool räägib. „Ma vist jätan vahele.“

„Seal on nii palju rahvast, et keegi ei pane teid tähele,“ üritas Jasmine meid moosida. „Seal on lõbus!“

Thomas vaatas minu poole ning lausus: „Ma tulen siis, kui Alexis tuleb.“ Tema pilk palus mul keelduda, kuid ma ei saanud käest lasta võimalust end vabaks lasta. Ehk on peol tõesti lõbus ning see ei lõpe järjekordse katastroofiga.

„Lähme siis,“ sõnasin naeratusega ja tegin oma salatile lõpu peale. „Ma pean enne veel vaid korterist läbi käima.“

„Näeme poole tunni pärast väljas,“ otsustas Jasmine lõplikult.

Terve tee korterini saatis mind Mia. Tema teadis peost juba varem ning oli selleks juba ka igati valmis. Seega ei saanud ma talle kuidagi pahaks panna, kui ta minu poole tuli. Järjekordseks kergenduseks oli korter tühi. Kõige vähem soovisin ma Amelia Victoria ees enesevalitsust kaotada.

„Mis ma selga peaksin panema?“ pärisin tüdrukult, kui me minu tuppa läinud olime. Otsisin kapist välja tagasihoidliku musta kleidi ja näitasin seda teisele. „Kas see sobiks?“

Mia noogutas sõbralikult. „Hea kõhutunne,“ lausus ta naeratusega. „Miles'ile meeldivad kleitides tüdrukud.“

„Kas sa vihjad millelegi?“ küsisin kerge naeruga ja vahetasin riided kleidi vastu. „Ma ei lähe sinna ometi kutti otsima.“

„Tegelikult tahtsin ma sinuga ühe asja selgeks teha.“ Amelia sõbralik näoilme oli justkui hetkega pühitud.

Niiii. Esiteks. Sa oled kohutavalt ebaaus. Minu lühimälu, ootamishuvi ja 7 kuud, no ole nüüd!  

Teiseks. Sa oled vastik. (Tead küll millest ma räägin) Pealegi mulle hakkab tunduma, et Ry on isegi sümpaatsem, varsti on TEAM Ry ja jutul lõpp. Hunter oleks võinud ju öelda vähemalt midagi. 
Need solvangud pole solvanguna
Mis värk nende energia valdajatega on? Ja miks Hunt musta riietus? Ja miks sa uue osaga nii kaua viivitasid? Ja järgmine osa võiks tulla lähema kahe nädala jooksul. Ette tänades, Milky.

Kolmandaks. Sa paned mind oma kirjutamisega tundma täieliku lapsena (ja nii see ilmselgelt ka on). Sa kirjutad ikka nii kohutavalt hästi, koguni liiiiiga hästi. Mul kaob enda jutu kirjutamiseks motivatsioon ära, õigemini seda tuleb juurde aga ainult sellistes piirides et kirjutaksin vaid iseendale. Aga unustagem mind, rääkigem Sinust! No ikka uskumatult kaua võttis, aga see 7 kuud kirjutamist sul oli sed väärt   

Nii. See Mia... See lõpp. Nojah. Pole vist vaja mainidagi kui väga ma oma uudishimuliku loomuga uut osa ootan.

Niiet klahvidega klõbistama, Ükssarv! Klahvidega klõbistama!

Jah-jah-jah. Ma vähemalt üritan uue osa natukenegi kiiremini üles saada, kui vaid keegi huvi tunneb :)

Ryani ja Hunteri koha pealt ma ei kommenteeri  Küll näed, kas ennustus läheb täppi  

Küsimuste koha pealt jätan esimese vahele  Seda saab võib-olla mõnes osas teada  Hunt riietus lihtsalt musta  Arvestades ta käitumist on midagi valesti  Aga mis? See jääb hetkel mõistatuseks  Keeruline mõistatus küll pole iseenesest, ehk nuputad välja  

Kahe nädala jooksul tõenäoliselt ei saa uut osa, sest see kõik võtab aega. Ja mida mul pole, on aeg. Seetõttu osaga ka nii kaua aega läks. Nojah mu laiskusel ja mõtete puudumisel oli ka oma roll mängida.

Kolmandaga ma ei saa kohe nõustuda. Kasvõi seepärast, et sina kirjutad väga hästi! Ja vaidlemine on kategooriliselt keelatud. Pealegi ei tunne ma ise erilist osavust. Lihtsalt ... annan endast parima?  

Mia-Mia  Tundus hea koht, kus lõpetada  Muidu oleks liiga pikaks kiskunud  


Kaheksas osas järgmise kümne aasta jooksul saab üles, seda ma luban  Kümmet aastat selleks päris ei lähe, seda ma ka luban  Rohkem ei luba midagi

Mina siin!!!

Kuna ma siin nüüd väga kodune olen ja otsin endale igal võimalikul viisil põnevat tegevust ja kogemata kombel sellepärast ka selle jutu peale sattusin, otsustasingi selle osad, mis oled jõudnud üles panna, läbi lugeda.

Niisiis, mul on nii mõndagi öelda...

Kõigepealt mainiksin ära ühe pisiasja. Selle seitsme osa juures on märgata juba täitsa suurt arengut kirjutamise osas. Miks ma nii ütlen?? Sest esimeses osas olid laused minujaoks kuidagi sassis. Sõnad olid minujaoks kuidagi vales järjekorras vms, oli veidi raske lugeda ja sama märkasin veel ka teises ja kolmandas osas. Kuna ma ise väga eriline kirjavigade tagaajaja pole, sest mina pole nende vältimises üldse osav ja ei ole seda ka teistelt nõudnud, siis neid ma väga tähele panna ei viitsinud. Et kas nad siis olid või ei olnud. Neljandast osast aga edasi hakkas sinu jutt juba soravamalt kulgema. Oli hea lugeda. Lõigutamise osas olid end käsile võtnud ja otsekõne oli lõikudes kuidagi paremini seatud. Ühesõnaga 7 osaga olid suutnud tagada selle, et juba täitsa mõnus on lugeda.

Mulle meeldib veel ka teema. Või noh, mis teema. Tegelikult see piiritu fantaasia, mida oma jutus kasutad. Kui ma esimest osa lugesin siis jooksis mu silme eest läbi film Divergent. Ei tea kas oled seda näinud, aga soovitan vaadata, nii hea on. Mida osasi edasi seda vähem kõik filmiga seonduma hakkas ja nüüd tagantjärele ei seondu üldse, mis on vist hea, aga samas mulle film meeldib ja vb olekski olnud tore, midagi analoogset lugeda, aga samas mul heameel jälle midagi hoopis teistsugust lugeda.

Jutu tegelaste nimede valik on sul ka pehmelt öeldes huvitav. Meeldivalt huvitav. Ilusad nimed ja kuidagi väga sobivad siia juttu. Eriti meeldis mulle see mõõga teema, mille sisse tõid ja see kuidas nad selle teema kohta ka põhjalikumalt raamatukokku uurima läksid. Mulle see lüke meeldis ja siis need susservusser keeles sõnad, mida see raamatukogu tädi talle sonis. Nii tore on juttudes vahel ka sellist eriskummalist keelt lugeda. Eriti kui ei teagi täpselt, mida see tähendab. Mis on jälle pluss punkt sulle, sest oled suutnud jutu põnevust ja maagiat säilitada ja loodan, et sul õnnestub see ka edaspidi. Mitte, et ma nüüd tahaks, et kõik jääkski saladuseks, aga mulle meeldib kui kõik jupp jupi haaval lahti hakkab hargnema.

Muud tarka vist hetkel ei oskagi öelda. Jään põnevusega uut osa ootama ja loodan, et sinu ilus ja sujuv areng ikka pöördumatult paremuse poole jätkub. Seda on nii mõnus vaadata kui keegi nii tublisti ja kohe märgatavalt areneb.

Palun lõpeta meie piinad ja kirjuta uus osa! Sa kirjutad tohutult hästi ja ma ootan kannatamatult uut osa!

NB! See on väga cool lugu :)

Niisiis... Mõningaid mõtteid.. :)

Palun ära ütle, et sa mõtlesid seda tõsiselt, et uus osa tuleb, noh nii umbes 5 aasta pärast või nii... Teiseks: Sa oled liiga hea!

3) Sa pead uue osa kirjutama sellel aastal!!!
4) Bitte, kirjuta see võimalikult kiiresti!

Ma ei suuda ära oodata millal uus tuleb! Ma ole selle täielik fänn!

Loodan, et kirjutad õige pea.

Ma ausalt ei mäleta enam suurt midagi, mis plaan mul sellega oli ning kirjutanud pole ka enam aastakese. Võib-olla peaks nalja pärast puhtalt proovima sõbrapäevaks uue osa sepistama niimoodi Et nagu aastakese ootasite, järgmine osa jälle aasta pärast Kahtlen, et selle teostaksin, aga siiski

Tänud kõigile ka tagasiside eest! :)

Ja Naughty, ma mäletan kui sa selle postitasid ja siis tegid mu ikka sõnatuks! Need olid imelised sõnad sinu poolt ja tänan sind kogu südamest selle toreda ülevaate eest. Sest ausalt, jube hea on ikka lugeda, et kirjutamine on arenenud. Nüüd pean ilmselt tõdema, et pika pausi pärast oleksin ilmselt vast taas väga roostes

Vahet pole see on ikkagi väga hea lugu. Palun kirjuta edasi