58074216 (37 osa; Lõpetatud!)

Vuristaksin selle sama telefonimüügi teksti ette ja loodaksin, et seal teises toru otsas on mõni nunnu muusik (advokaadid pole mu maitse.. )

Audrey - oh teda.

Käro - Ma ütlesin sulle, et sa ei tohi seda teha.
(Aga kui sa teed, siis palun räägi meile sellest üksikasjalikult. )

Sten on kaval, et kokkusaamise ettekäändeks üleliigse pileti tõi, kui tal sel ajal veel endalgi piletit polnud

Liivi ja vana müügimutt Kui aus olla, tundub Liivi mulle ka natuke vanema naise nimena. Ilmselt on asi selles, et ainsaid Liivisid, kellega ma kohtunud olen, olen pidanud kutsuma kas tädiks või õpetajaks

Ootan uut.

Hah.
Mul seostub Liivi nimi millegipärast Naughtyga, kelle nimi on Birgit... äkki ta õe nimi oli Liivi? (Anna teada, kui seda loed. ) Mulle tegelikult alguses see nimi väga ei meeldinud... aga see nimi pähe kargas ja enam minema ei läinud. Niimoodi juhtub, kui sa nime paaniliselt ei mõtle, vaid ta ise tuleb.

Uuega läheb nüüd natukene aega... pean vahele need osad kirjutama ja hetkel koolis oi kui kiire.

Need kaks osa siia vahele on tulemas, aga kuna ma ei näe lähiajal aega, et neid kirjutada ja kuna ma ei taha seda juttu siin ka kuu aega jutti uuendamata jätta, siis siin on uus osa. :) Ütlen, kui vahepeale lisaosad saan pandud ja kes tahab, saab siis lugeda. :)


3. osa.

LIIVI

„Ma lähen lolliks siin, Kaia!“ hüüatan telefoni vast natukene kõvemini, kui oleksin pidanud. Seisan parasjagu Solarise ees ja mu kõht teeb selliseid uperpalle, et ma ei taastu sellest enam kunagi. Ta keerab kõik soolikad segi ja siis väänab nad kahekorra ja – mu silmad lähevad suureks – ja ma suren!

„Rahu. Rahu,“ ütleb sõbranna mulle. Ja mis viga tal rääkida – tema ei ole siin kohtumas mingisuguse inimeseks kehastunud... jumalaga, seljas põlvedeni must-valge kleit, peal punane mantel – no on alles tobe kooslus! Oleksin pidanud Kaialt tema musta mantlit laenama... ja nägema välja nagu vikatinaine. Sellest olukorrast polegi head väljapääsu!

Ma kipun närveldades selliseid mõtteid mõtlema.

Vaatan närviliselt kella – kaks minutit on kuuest puudu – ja siis ümberringi. Ühtegi pikka ja silmipimestavalt ilusat kutti hirmuäratava kiirusega lähenemas ei ole.

„Mis siis, kui talle meeldib vaid mu hääl, mitte ka minu välimus? Ma pean silmas, et ma ei lasknud teda oma Näoraamatu kasutajale ligi ega ole talle tegelikult oma perenimegi öelnud,“ seletan. „Ja ta on mingi hullult tark ja vana ja omandab doktorikraadi – mis siis, kui mul temaga midagi rääkida ei ole?“ küsin närviliselt.

Kaia oskab selle peale vaid naerda. „Jah... ei ole midagi rääkida, my ass. Sest te olete niisama viimased nädalad iga õhtu kõik muu unustanud ja telefoni otsas itsitanud.“

„Mm.“ Pean nentima, et Kaia jutus on iva. „Kuid päriselu on natukene teine ju,“ ei saa ma asja ikka rahule jätta.

„Ma usun, et te saate hästi läbi. Sa oled lihtsalt närvis, mis on loomulik.“

„Eks vist jah...“ pomisen vaikselt, vaatan üles... ja ma näen teda.

Ma ei tea, kuidas ma saan olla nii kindel, et tegu on Steniga, kuid see on nii. Teisel pool teed, valgusfoori taga. Ta on pikk mees (ma pole lühike, aga ta tundub minust, ja enda kõrval seisjatest, peajagu pikem). Ja tal on käes punane roos.

„Ta tuleb, Kaia. Ta tuleb,“ ütlen närviliselt. „Ma panen nüüd telefoni ära, et ta mind telefoni otsas rippuvaks friigiks ei peaks, eksole? Olgu... tsau!“ Mu hääl väriseb ja kui ma kõne kinni üritan panna, värisevad ka mu sõrmed. Lükkan telefoni oma kotti ning käed taskusse, kus nad higistena voodrit mudivad.

Oh jumal.

Ja foor läheb roheliseks.

Ta astub teiste keskel teele ning mina vaatan eemale. Teesklen, et ma ootan teda paremalt, Viru poolt. Äkki ta ei pane mind tähele (mis sest, et ma rääkisin talle oma punasest mantlist) ja ei tunne mind ära. Ja siis ta helistab, aga ma olen jõudnud telefoni hääletu peale panna ja-

„Liivi?“

Oh jessake. Pigistan oma silmad korraks kinni, avan need taas ning pöördun. Ja vaatan üles. „Sten?“

Mees naeratab laialt ning mina naeratan vastu ja me vaatame üksteisele otsa ja ma olen nagu natukene kohmetu, samas aga mitte üldse.

„Hmm... Näe, siin on sulle roos,“ ütleb Sten mulle lille ulatades.

„Oi... aitäh. Poleks vaja olnud,“ ütlen heameelest õhetades. Steni silmad säravad, aga ma pööran pilgu ära, kuna kuidagi... veider on veel.

„Mm... lähme üles Komeeti nüüd?“ küsib ta siis. Noogutan ja kui me minema hakkame, paneb ta paariks sekundiks käe mu selja peale, et mind justkui juhtida. Tunnen end hästi, aga siis on ta käsi sealt juba läinud. Vaatan, kuhu see käsi siis läks – taskusse.

Leppisime kokku, et enne balletti võiks kuskil maha istuda, kohvi juua ja rääkida. Praegu tundub lihtsalt vaikides tema kõrval istumine palju parema variandina... sest mu suu kuivab ja ma pole kindel, kas ma üldse oma keele kuivavast suulaest lahti jaksan tirida, et rääkida.

Sõidame natukene piinlikus vaikuses liftiga üles ning läheme Komeeti. Ukse juures aga seisatame, et oma üleriideid seljast võtta. „Mm, lase mul,“ ütleb Sten nagu härrasmees ikka ja sirutab oma käed ette, et mul mantlit seljast aidata.

„Eehh, roos ja kott,“ ütlen kahte kõnealust asja lehvitades. Kui ta mul asju seljast võtab, on meie mõlema käed täis ja ma ei saa neid hoida. Jooksen kontsade klõbisedes lähima laua juurde, panen sinna oma lille ja koti, ning klõbistan siis Steni juurde tagasi.

„Väljas lume peal tegid nad natukene vähem häält,“ kinnitan mehele.

Too vaid naerab ning raputab pead. Ta juuksed on pikemad kui seal pildil, mida ma lõpmatuseni vahtinud olen. Kuigi nad on sama paksud. Raputan omaette pead ja pööran mehele selja, et ta mul mantli seljast saaks võtta.

„Aitäh,“ ütlen oma jakikest kohendades ning siis Steni poole vaadates. Ta võtab parasjagu enda mantlit seljast. Tal on seljas vaid üpriski pingul triiksärk ning viigipüksid. Silun ebakindlalt oma juukseid.

„Vabanda, mu pintsak on autos. Ei hakanud seda praegu mantli alla suruma,“ ütleb ta ümber pöörates. Ta avab suu, nagu tahaks veel midagi öelda, kuid siis langeb ta pilk minule ja ta naeratab. „Sa näed ilus välja, Liivi.“

Mu süda taob nii mis hirmus. „Ega sinagi paha välja näe,“ teen kiire vastukomplimendi. Psh. Ta näeb võrratu välja. Ma ei suuda uskuda, et nii kena mehega on kaasas selline tore iseloom ja et mina tänase õhtu siin temaga veedan.

„Lähme otsime endale laua?“ küsib Sten. Noogutan ning lähen võtan laua pealt oma koti ja roosi, mis kahjuks küll õhtu lõpuks vist närtsib. Sten paneb uuesti käe õrnalt mu seljale, kuid seekord ta seda ära ei võta.

„See tagumine laud seal sobib?“ küsin ma näpuga näidates. Siis aga meenuvad mulle kombed ning ma langetan häbenedes oma käe võimalikult kiiresti.

„Suurepärane.“

Laud on kohe akna ääres ja sealt on pool linna näha. Mõnus on vaadata, kuidas suured paksud lumeräitsakad tänavavalgustuse kumas langevad. Sten tõmbab mulle tooli välja ja kohe, kui oleme mõlemad istunud, on meie juures teenindaja menüüga.

Täname ning vaatame neid mõnda aega.

Piilun arglikult üle menüü serva mehe poole ja taban tema pilgu endalt. „Vali, mida hing ihaldab. Minu kulul,“ ütleb Sten.

Mm. Kortsutan kulmu. „Ei, las ma ise. Ballett on nagunii sinu kulul. Oleks vaid aus, kui ma siingi enda eest maksan – ja sinu eest ka!“ Oh issand. See on nii piinlik.

Kuid Sten raputab vaid pead. „Ma ei tunneks end mehena, kui laseksin sul maksta.“

„Ja mina ei tunneks end iseseisvana,“ ütlen mina vastu.

Ta vaatab mulle otsa, kaval läige silmis. „Kuidas oleks kuldse keskteega? Tänane on minu kulul ja kui me järgmine kord kuhugi läheme – kasvõi seda sinu Kääbikut vaatama – siis on sinu kord iseseisev olla.“

Hammustan huulde ning vaatan mehele otsa. „Sa arvad, et me kohtume veel?“ Olen õnnelik, et mul pikad juuksed on – katavad ära mu kindla peale tulipunased kõrvad. Oleks see vast piinlik, kui ma nad mingisugusesse erilisemasse soengusse sättinud oleksin.

Sten kergitab üht kulmu. „Sa siis arvad, et ei kohtu?“

Vaatame üksteisele mõned hetked otsa, kuni ma lõpuks alla annan ja siis vaikse häälega ütlen. „Ma ei tea... aga mulle meeldiks veel kohtuda, ma arvan.“

Steni suunurgad tuksatavad, kuid ta kummardub mulle lähemale. „Mida? Ma ei kuulnud, vabanda.“

Heidan talle ma-tean-küll-et-kuulsid-ära-nori-kinnitust pilgu, kuid kordan öeldut sellegipoolest. „Mulle meeldiks veel kohtuda,“ ütlen nüüd kõva ja selge häälega. Metsa need kõrvad. Mu praegust puna hoiab enam-vähem kontrolli all vaid meik.

Steni nägu lööb naerule. „Ja mulle meeldiks ka sinuga veel kohtuda. Nii et... ma arvan, et see asi on siis otsustatud,“ ütleb ta mulle silma tehes. „Aga vaata nüüd kiiresti, enne kui tellimust küsima tullakse. Muidu võtad esimese ettejuhtuva asja selle pinge all.“

„Ma ei võtaks!“ üritan protestida, kuid tean, et see on asjatu. Kui minu pilk langeks esimesena klimpidega seenesupile, siis ma võtaksingi klimpidega seenesupi, kui teenindaja samal ajal minu kõrval oleks.

„Olete otsustanud?“ küsib teenindaja mõne aja pärast meie kõrvale ilmudes.

Vaatan justkui kinnitust otsides korraks Steni poole, kes mulle julgustavalt noogutab. „Mulle palun üks Geisha kook ja Caffe Latte,“ ütlen viisakalt ja annan oma menüü ära.

„Ja mulle palun Suus sulav ja nii edasi kook ning kakao,“ ütleb Sten silmipimestavalt naeratades ning oma menüüd teenindajale ulatades. „Ja hiljem see ühele arvele.“

Naine noogutab. „On teil roosile vaasi ka vaja?“ küsib ta mu roosile vihjates. Sten vastab jaatavalt ning naine lahkub.

„Kuidas su sõit ka oli?“ küsib Sten siis minu poole pöördudes.

„Ah...“ Tõde on, et ma kardan bussiga sõita. Tegelikult kardan ma üldse kõiksugu liiklusvahenditega sõita. Ma kardan, et juhtub õnnetus ja ma suren. Ainult mina. Aga kuna ma teadvustan endale, et kuigi see on täiesti põhjendatud hirm, ei tohi ma lasta elul seetõttu seisma jääda. Ma sõidan busside ja autodega ja keskendun muule kui oma lähemale jõudvale surmale.

„Täielik komejant. Või noh... sõit ise läks hästi, aga nii omavahel öeldes olin ma täna sinuga kohtumise pärast nii ärevil, et ma ei püsinud üldse paigal. Ja siis mu kõrval istus üks selline vanem naisterahvas, kes muidu oli selline, noh... kuidas nüüd öelda...“ Kirtsutan nina. „Selline lühike ja kuidagi pehme, aga millised küünarnukid! Ja siis iga kord, kui ma jälle nihelesin, sain selle nõelterava küünarnukiga.“ Hõõrun oma külge. „Homme on siin sinikas. Ausõna,“ ütlen.

Sten naeratab. „Sul juhiload on?“

Raputan pead. „Gümnaasiumi ajal nagu ei hoolinud sellest väga... nüüd pole enam aega nendega tegeleda. Kool ja töö võtavad terved päevad ja nii ta läheb. Kasulik oleks muidugi küll, jah.“

„Noh, võib-olla kunagi pärast kooli...“ pakub Sten.

Kehitan õlgu. „Võib-olla. Ma ise usun, et pärast kooli ja korralikul tööl on veelgi raskem selleks aega leida,“ tunnistan.

„Või võib-olla on sul lihtsalt head juhendajat vaja.“

Vaatame üksteisele paar sekundit silma ning pöörame siis mõlemad pilgu eemale. Ja nagu kutse peale tuleb teenindaja meie tellimuse ja vaasiga tagasi.

„Mm... see näeb hea välja,“ ütlen rõõmsalt oma koogikest vaadates, kui ta lahkunud on.

Sten naerab. „Lase aga hea maitsta.“

„Liiiiviiiiiiii.“

Võpatan ning vaatan oma selja taha. Kõik on omas mullis, mulisevad ja rüüpavad rõõmsalt oma kohvisid. Ei mingit last.

„Liivi?“

Pööran ülehelikiirusel oma pead. Sten vaatab mind murelikult. „Mis seal oli? Kõik korras?“

Neelatan, vaatan veel korraks oma selja taha ning raputan siis pead. „Ei. Ma lihtsalt... arvasin, et kuulsin midagi. Ei midagi hullu.“ Veri kohiseb peas. Panen ühe käe diskreetselt oma põlvele ja koputan nimetissõrmega kolm korda põlvekedrale. Kõik jääb vaikseks.

Hakkame oma hõrgutavaid kooke sööma ja ma ei suuda Tallinnalt pilku võtta. See vaade siit meeldib mulle. „Millal sa sõitma õppisid?“ küsin lõpuks Stenilt, aga ei vaata tema poole.

Selle asemel ma tunnen tema pilku endal.

„Mm, ma... Ma olin 13. Ja meil oli... siiamaani on tegelikult, Võrumaal selline väikene metsamajake, ümber päris korralik krunt ja palju rahu ja vaikust. Ja siis mu 13ndal suvel isa võttis kätte ja õpetas selle mulle selgeks. Ma olin just siis tüdrukud avastanud ja autoga sõitmine mind tol ajal eriti ei kutsunud, aga mu isa oli muidu kogu aeg tööl ja suvel maal olles oli ainukene aeg, mil ta meiega tegelema soostus.“

Vaatan Steni poole. Selle isa loo pärast oleksin oodanud nukrat nägu ja mul oli peas juba valmis „Mul on kahju,“ kui nägin, et ta hoopis naeratas. „See oli tore suvi.“

Võtan lonksu oma juba jahtuma hakkavad kohvi ning noogutan. „Jah. Aga sa mainisid siin tüdrukuid?“ ei suuda ma norimata jätta. Meie teemad on viimased paar päeva selle ümber keerelnud, aga me pole väga konkreetseks muutunud. Ma arvan, et minupoolne huvi on kasvanud seda enam, kuidas Sten mulle iga uue asjaga rohkem meeldima on hakanud.

„Jaa...“ ütleb Sten muigega. „Mul oli mu esimene tüdruksõber, kui ma 13 olin. Ta oli mu klassiõde ja me olime paar mingi... kuu aega. Ma olin juba siis oma ea kohta päris pikk, aga õõvastavalt kiitsakas. Ka Marleen oli päris... sale, aga isegi tema oli must laiem. Ja me nägime koos veidrad välja ning meid narriti. Marleeni ego ei võtnud seda. Aga jah... Ma kasvasin oma välimusse paar aastat hiljem,“ võtab Sten loo kokku ning rüüpab oma kakaod.

Hingan sügavalt sisse ja kujutan ette, kuidas ma selle hingetõmbega kogu ümbruses oleva julguse ka endasse imen. „Kui see aitab, siis minu arust kasvasid sa oma välimusse väga nägusasti sisse.“ Ja vhuuh. Jälle need kõrvad lähevad.

Sten naeratab. „Aitab küll. Aitäh sulle,“ ütleb ta mulle silma tehes.

Naeratan talle vastu. Sten aga vaatab kella ning ohkab. „Kuule... meil on 20 minutit alguseni. Peaksime liikuma hakkama tegelikult... Mul veel autost ka vaja läbi käia.“

„Mm...“ Vaatan kahetsevalt oma poolikut koogitükikest. Hoidsin oma suurt söömist tagasi, et peen välja näha. Nüüd kahetsen. Oehjah... teinekord tulen ja söön kaks tükki seda siis. Võtan veel ühe kiire ampsu.

Sten naerab ning me suundume väljapääsu poole. „Mine edasi. Ma tasun ära jatulen sulle järgi,“ ütleb ta kassa juures seisma jäädes. Noogutan ja lähen edasi ning kui ma natukene enne nagide juurde jõudmist tagasi vaatan, siis meie pilgud kohtuvad.

Pööran pea ära ja naeratan endamisi.

No muidugi peab see Liivi mingi peast põrunud olema mingite kujuteldavate lastega.

Ja ma olin jumala veendunud, et tegevus toimub Tartus ja küsisin Heliselt (toanaaber) kus Komeet siin asub.

For some reason arvasin mina ka, et tegevus toimub Tartus. Üllatus oli suur.

Aga armas muidu. Täitsa meeldis. Mõnusalt häbelik neiu on see Liivi. xD

Ja veider.

See lugu meeldib mulle aina rohkem ja rohkem!


Ja taas kord pole mul öelda muud, kui:

Jään...

Käro - oih. Kas sa mitte Elsaga elanud?
Aga Liivi elab Tartus, Sten Tallinnas. Ups... auk jälle.

Murtagh - aitäh. :)

Žebra - vaesekene, nii vara üleval.
Mul ka hetkel veider. Tavaliselt algab kool 10, täna isegi 12, aga ma kodus ja kahe tunni pärast bussile. Oh well... aitäh!

Mulle ka väga meeldib!
Ootan uut!

Elsa kolis Siimuga kokku. Enne olime jap kolmekesi toas, nüüd Helisega kahekesi.

Tsau, nasicc. Ma pole su uut juttu kommentaaarima jõudnudki.

Tead, see on selline vinge lugu. *noogutab* Sten on nunnu ja Liivi on ka nunnu. Kui ta (Liivi) vastu oma põlve koputas viimases osas ma nagu reaalselt küsisin endalt et "What the hell?" Aga noh... Selle pealkirja kohta... Kui ma seda nägin, siis ma pidin sult küsima, et ega see ometi sinu telefoninumber pole, aga ma juba lugesin sealt sissejuhatusest (loe: nasiccu blogist) mis see on.

See selline vinge jutt. Loodetavasti sama hea kui "Tuba", onju? :) Ja jään uut ootama! :)

Kuni sa sinna juttu surnud õdesid sisse ei pane on kõik korras. :) Ma olen selle kuuga lugenud kahte juttu ja ühte raamatut, kus oli sees surnud õde. Nüüd ma väldin seda teemat.
Muidu on hea ja põnev. Uut ootan.

P.S: Ma siin mõtlesin, et kõik Sten'id keda ma tundnud olen, (või kellest kuulnud), on armsad ja hea välimusega.

Toadily Insane - aitäh! :)

Käro - ah, ok.

Dragomira - hah. Tore, et meeldib! :)
Mul on tegelikult korralik blogi ka nüüd. Polokolo. Ma pole seda muidugi küll juba nädal aega uuendanud, kuid oh well...

AliceInWonderland - ei, surnud õdesid siin loos ei ole. (:
Mul ei meenu päriselust ühtegi... ei, just meenus. Ma suhtlesin temaga, kui olin väike. Ta... ei, see oli Hardi. Aga ühte Steni tean ka ammusest ajast. xD

Mulle ka väga väga meeldib. Ei jõua uut ära oodata.

Okei, nasicc, sinu blogi? Ma ei teadnudki, et sa indoneesia keelt räägid.

Oh, lugesin ka lõpuks läbi. Kõik oli tore ja mõnus ja ma nii elasin kaasa Liivile a'la ''Mismõttes sa vahid maha!'', ''Võta end kokku, kammoooooon!'' jne Ja no kõrvadega punastamine on kõige margim asi üldse, for sure. Ja see kujutletav värgindus seal korra oli nii out of the blue. Ajas kõik kuidagi sassi, positiivses mõttes. Aga ma nii tahan teada, miks ta korra sellist segast peksis...
Aga niiiiiii hea oli! :)

Shadowpaw - nii tore! (Aga jõua ikka järgmine ära oodata. )

Dragomira - kuidas minu blogi ja indoneesia keel seotud on?

Audrey - Mulle meeldib, et see kaasa elama pani. :) Ja sassis positiivses mõttes oli. Aitäh! :)

Oeh... Sattusin selle jutu peale täiesti juhuslikult ja enne kui ma märgatagi jõudsin, olin kõik osad läbi lugenud! :) Me like it. Ootan põnevusega uut osa! Super!

See link su postituses... Kooliarvuti ütles, et see leht on indoneesia keeles. Aga ma ei tea, kas see üldse su blogi ongi.

Manhattan. - Väga tore, et seda lugu nüüd loed! :)

Dragomira - huvitav... Aga link ise on polokolo.wordpress.com. Muidu inglise keeles, minu kaks postitust eesti keeles. Mul tglt ammu kavas kolmas postitus ka kirjutada. Ootan, kuni pikemat aega maha istuda saan ja sellega tegeleda saan.


Aga otsustasin enne magamaminekut kiiresti uue osa ka üles panna. :) Viimane siiani valmiskirjutatud osa. Üritan tempot siiski enamvähem sama hoida. :) Ma pean mainima, et mulle endale tohutult meeldib see jutt. xD Kuidagi... maagiline tundub hetkel olevat. Või siis mulle lihtsalt meeldib Steni peas olla.

Nautige!


4. osa

STEN

See võib kõlada veidralt, aga mulle meeldib Liivil mantlit seljast võtta aidata. See tekitab minus hea tunde. Mina olen hooliv, Liivi naeratab häbelikult. Ja teda oma kleiti närviliselt silumas vaadates domineerib mu peas eelkõige üks mõte: ta on nii ilus.

Pikad blondid juuksed, rohelised silmad, armas naeratus.

Sellegipoolest on mul natukene veider olla. Ma ei julge end päris lõdvaks lasta, sest äkki talle miski ei meeldi. Ja selline kohtumine on minu jaoks ka esmakordne. Muidugi olen ma enne kohtunud inimestega, kellega olen varasemalt telefonis rääkinud, aga need juhtumised on olnud tööalased.

Samas ei saa ma öelda, et kahetseksin.

Annan meie mantlid riidehoidu ning läheme saali. Roos on endiselt heades kätes. Oskamata oma kätega midagi etemat teha – sooviks nagu kena naise endale käevangu võtta, aga see tundub natukene liiga vara – võtan taskust telefoni ja teesklen sõnumi saatmist.

Nii põhikool.

Panen telefoni häbenedes ruttu tagasi.

„Oled sa varem balletti üldse näinud?“ küsin Liivilt, kui piletikontrollist möödas ning saalis oma kohad üles leidnud oleme.

„Ei ole,“ tunnistab tema. „Käisin kord kooliga ooperis... ja nii omavahel öeldes: see oli päris igav,“ sosistab ta viimase asja mulle usalduslikult lähemale kummardudes.

Vaatan ringi ning naeratan. „Ole mureta. Su saladus on kaitstud. Läheduses kõrvakuulmisega inimesi pole.“ Aga ma olen endaga päris rahul, et naine esimest korda tänu minule balletti vaatama sattus.

„Kas sa saad mulle lubada, et see siin on põnevam?“ küsib Liivi vaikselt.

Muigan. „Mitte eriti.“ Olen paar sekundit vait ja pöördun siis uuesti tema poole. „Aga miks sa tulema soostusid, kui kardad, et ebahuvitav on?“

Vaatame Liiviga üksteisele otsa ning ta silmad justkui otsiks midagi. Lõpuks venib ta suu naerule. „Seltskond? Aga peamiselt ikka see, et ma saan öelda: olen „Pähklipurejat“ näinud... ja mitte vaid Barbie multikat.“

Mu kulmu tõusevad. „Barbie ja „Pähklipureja“...? Millest ma ilma olen jäänud?“

Liivi naerab. „Paljustki.“

Naeran ka ning me räägime mõnda aega tühjast-tähjast. Kuna me jõudsime niigi viimasel minutil, hakkab ballett peagi peale ning me vaikime. Ja kuigi etendus on hea ning ma olen sellesse haaratud, tajun ma kogu aeg naist enda kõrval istumas.

Imelik. Mul lõppes just kaks kuud tagasi kolmeaastane suhe. Arvasin, et vajan sellest taastumiseks natukene rohkem aega. Ja taastumiseks just selles mõttes, et ma lasen ühe naise võludel endaga vabalt ümber käia ja mul ei ole selle pärast paha olla.

Võib-olla on asi selles, et minu ja mu eksi suhe oli tegelikult läbi juba tükk aega enne selle ametlikku lõppu; võib-olla on asi selles, et ülesaamiseks on vaja kohata lihtsalt kedagi uut. Liivi on keegi uus ja ta intrigeerib mind. Ning ma ei hakkagi eitama seda tugevat seksuaalset tõmmet, mida ma tunnen. Minu filosoofia on, et see tunne on kas kohe olemas või seda ei olegi. Muidugi arenevad asjad ka üle aja, aga neid kahte tõmmet ei saa võrrelda.

Kui esimene vaatus läbi saab, pilgutab Liivi valguse käes silmi ja vaatab niimoodi, nina kortsus ja naerul silmad kissis mulle otsa.

Silmitsen naist kahtlustavalt. „Kas ma julgen muljeid küsida?“

„Kas mina julgen oma muljeid jagada?“ esitab Liivi hoopis teise küsimuse.

Muigan ning tõusen püsti. Naine teeb sama ning suundume mõlemad saalist välja. Organiseerin meile kiiresti veiniklaasid ning lööme neid kokku, mõlemil silmis lõbus helk. Kui ta on esimese lonksu veini võtnud ega kirtsuta nina, teen uuesti proovi. „Minu teada keegi seekord ei jäänudki magama vaatuse ajal.“ Ma tahan, et tal oleks lõbus. Ma ei taha, et see esimene kord jääks talle meelde kui ühe igava-igava õhtuna.

Liivi kehitab õlgu. „On sul mingisugune kõike-nägev silm?“

„Ei,“ tunnistan ausalt. „Mul on sind-nägev silm. Ja sina olid ärkvel.“

Liivi kael hakkab õhetama ning ta langetab tagasihoidlikult naeratades pea. Mul tekib tahtmine kiiresti keelt näidata. Ma ei tea miks. Lihtsalt üks nendest hetkedest. Ma pole kindel, mida ma hetkel teen, miks ma seda ütlesin. Ma ei valetanud, aga samas... ma ei taha teda ära hirmutada.

„Ütleme nii, et ma eelistan endiselt filme,“ kostab Liivi. „Kiiret ja meelelahutuslikku sõnadega Hollywoodi... kräppi.“

„Psh.“ Raputan pead. „Ära nüüd oma maitset maha tee. Mina olen üldiselt pro-huvialad. Kui inimesele meeldib Cartland, lugegu. Kui inimesele meeldib Hollywoodi kiss-kiss-bang-bang, vaadaku. Peaasi, et ta midagi teeb ja millestki huvitub. Huvitus kõige vastu on palju hullem.“ Vaatan naist kalkuleerivalt ja kummardun talle siis natukene lähemale. Me ei puutu, aga kui ma räägin, võib ta mu hingeõhku oma nahal tunda. „Ja nii omavahel öeldes arvan ma ise ka vahel, et sunnin end taolisi asju armastama. Hindan seda kui kunsti ikka, aga kindlasti on ka teisi häid ja paremaid ajaveetmisviise.“

Liivi noogutab. „Kuigi tore on end ilusti riidesse panna ja teise ilusti riidesse pandud inimesega balletti vaatama minna. Ka omaette väärtus.“

Vaatan teda väljakutsuvalt. „Kõigest ilusti riides? Kui ma õigesti mäletan, siis ’kena’ oli vähe öeldud, või mis...?“

Liivi hammustab huulde, vaatab mulle naeratades otsa ning võtab sõõmu veini. Vihjan meie teisele vestlusele, kus ta kogemata välja rääkis, et oli minu kohta Internetist infot otsinud.

„Kas sa tahad, et ma sulle ütleksin, et sa näed hea välja?“ küsib Liivi lõpuks.

Kehitan õlgu, justkui ma ei tahaks kuulda, kuidas ta mulle komplimendi teeb ja kuidagi väljendab, kas tema tunneb seda sama, mida mina. „Meie, mehed, tahame ka, et meid meeles peetakse,“ ütlen teda õrnalt müksates.

Vaatan talle silma. Naise pilk on kalkuleeriv, kuigi suunurgad mänglevalt ülespoole kaardunud. Ta kannab huuleläiget. „Sten,“ alustab ta. Kergitan ootusärevuses kulme. „Sa oled väga nägus.“

Heameel. Siiras heameel. Üritan oma naeratust sündsuse piirides hoida. „Ja sina, Liivi,“ ütlen oma kaaslast pealaest jalatallani vaadates. „Sul on kenad pahkluud.“

Ta vaatab mulle otsa, oskamata nähtavasti seda lauset enda jaoks dešifreerida.

Tunnen end halvasti, et andsin talle nii vähe, kuigi tahtsin öelda palju enamat. „Sa oled ilus."

Pärast seda ei taha kumbki meist enam ühestki triviaalsena tunduvast teemast rääkida, nii et me seisame vaikuses, silmitseme omaette naeratades teisi inimesi ja mõtleme tagasi olnud vestlusele.

Teine vaatus läheb mööda valusaeglaselt. Kuigi vaikus vaheaja jooksul oli mugav ja ma ei tundnud erilist vajadust midagi rääkida, tahaksin nüüd selle aja tasa teha. Mis see on, millega see naine mu justkui ära nõidunud on?

„Tahad sa kuhugi veel istuma ja sööma minna?“ küsin pea kohe, kui aplaus saalis on vaibunud ja inimesed meie ümber sahistades üles tõusevad ning ruumist välja valguma hakkavad. Ma ei taha, et see õhtu lõppeks.

„Mm...“ Tüdruk vaatab mõtlikult kella ning siis kahetsustundega minu poole. „Kell on juba palju. Ma küll tahaks, aga... ma ööbin oma tädi juures ja ta on juba päris eakas. Ei taha poole öö pealt sisse sadada. Vabandust.“

Löön käega. „Pole hullu.“ Võib-olla see on parem. Võib-olla liiga suur kogus Liivit viskaks mul lõpuks üle. Seda ma ei taha ei mingi hinna eest.

„Kus ta sul elaski?“ küsin. „Lasnamäel?“

Liivi noogutab. Tõuseme püsti, kuna ukseava on nüüd tühi, ning hakkame garderoobi suunas liikuma.

„Kuidas sa tagasi kavatsed minna?“

„Mm... bussiga ikka,“ kostab naine häälel nagu see oleks täiesti ilmselge.

„Bussiga sõitma pärast balletti?“ küsin imestunult. „Ei-ei. Mul auto siinsamas. Viin su ära, pole mingit muret. Siis ei pea bussi oodates külmetama ega midagi.“ Siis aga avastan, et võisin liigselt pealetükkiv olla. Vaatan vabandavalt tema poole. „Kui sa muidugi nõus oled.“

Ta pilutab minu poole mänglevalt silmi. „Lubad, et mind kuhugi metsa vahele ei vea?“

Panen käe südamele. „Luban.“

„Siis olen ma nõus.“

Garderoobis aitan talle jälle tema mantli selga ning Liivi saab ka oma roosi tagasi. Ma leian, et roosi praeguseni eluspüsimine on hea enne. Nagu sümbol või nii. Väljudes tunnen jälle vajadust oma kätt õrnalt tema seljal hoida, justkui teda selles inimesterägastikus juhtides. Mu käsi on õrnalt tema mantlil – kas ta tunneb? Mida ta sellest arvab?

„Mu auto on siin kõrval parklas kohe,“ ütlen, kui me karskesse novembriõhku astume.

Teen talle autoukse lahti ning naeratan, kui ta silmagi pilgutamata sisse istub ning minul ka ukse kinni laseb lükata. Head kombed on miski, mida isa mulle alati sisendanud on. Terve lapsepõlve nägin, kuidas ta ema kohtles ja teadsin, et mina saan ka naiste suhtes nii aupaklik olema.

Mu viimatise eksiga oli see natukene muidugi probleemiks. Ta on väga iseseisev isiksus ja tahab kõike ise teha. Üle kolme aasta ma õppisin end tagasi hoidma. Ja praegu on jälle nii hea tunne tähelepanelik olla.

„Uhh. Päris jahe, kohe läheb soojemaks,“ luban, kui ise ka autosse istun. Käivitan mootori ning panen vaikselt raadio tööle.

„Sul siin plaate polegi?“ küsib Liivi kindalaegast avades ning seal sobrades.

Tardun. See oli nüüd küll julge liigutus, kohe asjadesse sorima. Aga samas ma tutvusin temaga selle sama omaduse pärast, nii et... See tuli lihtsalt ootamatult, muud midagi.

„Kindad, päikeseprillid, nätsud, Durex...“ Liivi vakatab ning tema näol on jälle see piinlikkust väljendav naeratus. Ma ise naeraks ka, kui ta mu kindalaekast just kondoome poleks leidnud. Seepärast siis oli kindalaegas püha. Õigus.

„Emh... jah. Ei ole plaate,“ ütlen kiiresti, kuidagi kõrge ja kimeda häälega. Lükkan kindalaeka kiiresti kinni ning Liivi ei takista mind. „Eelistan raadiot. Niimoodi avastab head uut muusikat ka,“ ütlen. Huvitav, mida mu enda nägu teeb? Punane? Raudselt.

Vaatan peeglisse.

Jap. Punane.

„Sul linnas sõpru pole, et tädi juures peatud?“ küsin lõpuks, et vaikust täita.

„On ikka,“ kostab naine. „Aga mitte sellist, kelle juures ma niimoodi saaksin olla. Mõne juures saaks, aga lihtsalt ei viitsiks. Ja tädi teeb hästi süüa.“

Naeran, kuigi eelnenud sündmuse valguses endiselt natukene sunnitult. „This seals the deal.“

Näen silmanurgast, et Liivi muigab.

Lasnamägi jõuab kätte üllatavalt kiiresti ja me polegi jõudnud palju rääkida, kui tema jutt asjalikumaks muutub ning ta mulle õpetusi jagab, et kust kuhu ma ikka täpselt keerama pean. Ja siis olemegi ühe suure maja ees, milles, nagu Liivi mulle räägib, elab tema tädi.

Panen mootori seisma ning istume natukene aega. Raadiost tuleb mingisugune boom-boom-pow.

„Välja jätta fakt, et etendus oli üpriski igav...“ alustab Liivi, „siis olen ma ikka väga rahul, et sa oma lisapileti mulle anda otsustasid.“ Naeratan omaette, aga otsustan, et pileti taga olev lugu on lugu teiseks korraks. „Mul oli tore.“

Vaatame üksteisele otsa, mõlema pea vastu peatuge toetatud, ning ma naeratan. Väsimus hakkab kohale tulema. See pinge ja ootusärevus ja emotsioonid on omajagu energiat võtnud. „Ma tegin õige otsuse,“ kinnitan naisele. „Ja sina tegid õige otsuse, et mulle helistasid. Mul oli väga meeldiv õhtu.“

„Hea seltskond kipub seda tegema, jah,“ naerab Liivi, kuid tõsineb siis. „Aga ma pean nüüd tõesti minema. Muidu tädi jõuabki enne magama minna ja ma ei saagi sisse.“ Mitte et tal sellepärast öösel katust ei oleks.

Noogutan. „Muidugi.“

Teen oma turvavöö lahti ning lähen ümber auto, et Liivile uks avada, kuid kuulen vaid ka kõrvalukse paugatust ning Liivi on ise autost välja saanud. Ime, eksole. Leian end tema vastas seismast. „Kui me- Kui me järgmine kord ka ühte linna astume, võiks kokku saada ja midagi teha, mis sa arvad?“ küsin.

Liivi noogutab. „Mulle meeldiks see väga.“

Muigan. „See on siis kokku lepitud.“ Niisutan huuli ja vaatan talle otsa. „Aga aitäh veelkord ja head kojusõitu hommikul.“

„Ja aitäh sulle koogi ja joogi eest,“ ütleb Liivi ja nagu välk selgest taevast, ta kallistab mind. Ühel hetkel ta lihtsalt seisab siin, minu ees. Ja siis on tema käed ümber minu ja ümber minu käte, nii et mina ise saan vaid oma käelabasid lehvitada.

Aga tunne on hea sellegipoolest.

Liivi tõmbub eemale. Mu jumal, rohelised silmad, millelt tänavavalgustus vastu kumab. „Head ööd.“

„Head ööd.“

Ja naine pöörab mulle selja ja läheb helistab uksekella. Kui ta ukse lahti saab, vaatab ta veel korra tagasi, minu poole, naeratab, ja kaob siis trepikotta.

Mina istun autosse, võtan kondoomid kindlalaekast ära ja panen tasku, panen raadio käima ning sõidan koju, lauldes kaasa Whitney Houstonile.

Oo, ja ma panen ka kohe uue osa üles. Nii hea, siis ma saan sinu oma lugeda enne tuttujäämist :)

EDIT: Silleeeeeeee, miks Wordpress..? Nagu whywhywhy? Pane siis palun, see link alla allkirja või midagi. Ma tuisupea äkki ei satu sinna muidu nii tihti. VIST Või noh, samas no savi, mida ma siin öösel patran. Unine anyway.
Nii, osa juurde tagasi tulles. Sten on LIKE. Minu meelest, kui sa kirjutatud tema vaatevinklist, siis on Liivi kuidagi julgem ja kui vastupidi, mõjub Liivi pisut arglikumana. Mulle tundub. Ja haha kondoomid. Nii awkward Nagu mu ühele meestuttavale, minuealisele, ema tõi suure kuhja kondoome Soomest ja ta siis niisama mainis mulle seda. Ma siis vastasin, et ma ei arva, et meil kahel neid vaja läheks vms. Okei, miks ma seda räägin... Lihtsalt ma südamest naersin kui ma seda kohta lugesin.
Ja ma nii imetlen tegelikult su võimet mehe vaatevinklis asjadest kirjutada. RUTTU uut, Sille!

Peale selle pole midagi öelda: Meeldib!
Palun ruttu uut osa

Mulle meeldib!
Ei oska öelda muud, kui PALUN UUT OSA!