Nv läinud ja kõik, mis mul ette näidata, on see, et ma olen Mu armast paksukest vaadanud ja end laua alla naernud.
5. osa
LIIVI
Astun oma ühikatuppa, tõmban ühe käega ukse enda järelt kinni ning viskan oma ostukotid voodi peale. Hingamine on raskendatud ja ma avan natukene värisevate kätega oma mantlinööpe. Selle seljast saanud, panen ma ta hooletult oma riidekapis oleva puu peale, kuid see kukub sealt tuhmi mütsatusega maha.
Lasen tal olla.
Astun kahe lühikese sammuga oma voodi juurde ning vaatan sellel olevaid kotte. Mulle meeldib suures linnas elada. Ilus uus seelik, kaks paari värvilisi sukapükse, Muumioru lugude DVD ja raamat „Kaka ja kevad“.
Istun voodiotsale ning toetan enda küünarnukid jalgadele. Panen käed oma kuklale ning hingan paar korda sügavalt sisse ja välja, sisse ja välja.
See täiesti hoost mäest üles rühkimine ja kampsun mantli all tegid oma töö. Mingisugune... mingisugune ärevus on jälle sees. Ei suuda end maha rahustada normaalsele, aeglasele elurütmile.
Ma pean õppima asju rahulikumalt võtma.
„Kõik korras, Liivi?“Tõstan oma pilgu ja näen Kaiat oma laua taga murelikult minu poole vaatamas. Naljakas, ma ei pannud tähelegi, et ta siin on.
„Jah, ikka. Ei peaks olema?“ küsin natukene hingetult.
Ta vaatab mind mõned sekundi hoolikalt.
„Ma ei tea. Lihtsalt... sa tundud kuidagi siplev olevat.“Muigan tema sõnavaliku peale, kuid ei ütle midagi. Ma ei viitsi praegu eriti suhelda. Tahaks teha... ma ei tea mida. Jooksma minna. Tõusen püsti ja astun uuesti oma riidekapi juurde. Tirin sealt välja oma dressipüksid ja ühe T-särgi. Vahetan riided kiiresti ära.
Astun oma riiuli juurde ja vaatan oma patsikumme. Panen oma juuksed hobusesabasse.
„Kas ma su tosse võin laenata?“ Mul endal on vaid kingad, kuna ma tegelikult sporti ei tee. Sport on Kaia teema. Ja õnneks oleme sama kasvu.
„Jah... ikka,“ ütleb ta natukese aja pärast.
„Mis sul plaanis on?“
„Välja lähen. Jooksma, ma arvan.“ Võtan laualt oma MP3-mängija ja panen sellele kõrvaklapid külge.
„Päriselt ka... on kõik korras?“ küsib Kaia murelikult.
„Tööl midagi? Kooliga...? Sten?“ pakub ta huupi põhjuseid välja.
Ma ei taha siin toas olla. Ma tahan minna. Ma tahan õue minna. Õhu ja vabaduse kätte. Mul on tunne, et siin ruumis lihtsalt pole piisavalt õhku praegu. Otsin oma kapist tuuleka.
„Sa pead sinna alla veel midagi panema,“ ütleb Kaia.
„Detsember on.“
„Ma kavatsen joosta. Mul ei hakka külm,“ vastan ehk natukene järsemalt, kui plaanitud.
„Tuul saab ikkagi naha vahele...“ on Kaia kahtlev.
„Päriselt. Mis viga? Hommikul oli kõik veel hästi.“ Ta kortsutab kulmu.
Ohkan ning vajun oma voodile istuma, kottide peale. Ja mind ei huvita. Triigin oma nägu ja kehitan õlgu. Avastan, et üks mu jalgadest tatsub.
„Ma ei tea... midagi ei ole halvasti. Koolis on huvitav. Võtame just lastekirjandust läbi ja siis räägime nende vaba aja täitmisest ja...“ Tõusen püsti ja võtan endale kapist vähemalt mütsi.
„Tööl siis?“ pakub sõbranna.
Raputan pead.
„Töö pole kerge ja ma olen väsinud, aga... see ei ole see. Ma ei tea. Lihtsalt ei tea.“
„...Sten?“ küsib Kaia.
„Mkm. Temaga on kõik korras. Tööga korras. Koolis korras. Selles võib-olla asi ongi. Kõik on hetkel hästi. Või nii hästi, kui veel olla saab. Nagu...“ Vaatan maha ja raputan pead.
„Selline tunne on, et kaua see kesta saab? See ei ole normaalne. Midagi peab valesti olema. Midagi peab halvasti olema. Rahulolu ei ole normaalne.“ Ma justkui tulistan selle kõik endast välja.
Kaia ohkab kaastundlikult.
„Vahel sa võid tõesti seda karta, aga... See on ju kurnav. Et kui kõik on hästi, siis sa mõtled sellele, et midagi peab valesti olema. Vaata, kui närviline sa praegu oled. Hommikul oli kõik hästi, on ka praegu.“ Ma kuulen ta hääles murenooti. Ongi see halb asi käes.
Otsustan, et pole põhjust anda põhjust talle muretsemiseks. Vean naeratuse hääle.
„Sul on õigus. Las ma naudin seda rahulolutunnet. Aga jooksma lähen ikka,“ teatan püsti tõustes. „Kui ma juba riides olen ja... jah. Ma tahan jooksma minna.“Ainult et kui ma õue astun ja ringi vaatan ning inimesi lihtsalt kõndimas näen... siis ma ei taha joosta. Imelik on. Panen kõrvaklapid kõrva ja otsin oma listist üles The Goo Goo Dollsi „Irise“. Keeran volüümi maksimumi peale ning hakkan lihtsalt kiirkõnnil edasi kõndima.
Iga sammuga tunnen, kuidas pinge minust kaob; iga noodiga tajun, kuidas see halb tunne minust justkui käsnaga välja imetakse.
Ja ma tunnen end jälle iseendanda.
Vaatan kella ning avastan, et olen õues olnud vaid paarkümmend minutit. Tore küll. Ma ei taha veel tagasi minna. Kaia on kindlasti veel natukene murelik. Asjata, kuid no tee see talle selgeks.
Järsku tuleb mulle idee. Saadaks Stenile SMSi ja uuriks, kas tal on aega rääkida. Koban püksitasku järele, et sealt telefon võtta, aga puudutan oma reit, minu jala ja käe vahel vaid tükike riiet. Tunnen, kuidas sisikond külmaks muutub.
Mu telefon.
Ma olen oma telefoni ära kaotanud.
Koban meeleheitlikult oma teist reit ja avastan siis, et mu lollakatel dressipükstel ei olegi taskuid. Jessus. Pistan mõlemad käed ka kiiresti tuulekataskutesse. Neid taskutest välja võttes on mul ühes käes pooleldi täistatistatud salvrätik ja teises MP3-mängija.
Palun ütle, et ma unustasin telefoni koju.
See on surm, kui ma olengi oma telefoni ära kaotanud. Ta on mul vaevalt kolmekuune!
Egas midagi. Võtan suuna ühika suunas ja kui ma hingeldavana tuppa tagasi vajun, ei ole mitte mingisugust kahtlust: ma olen jooksnud.
„Uhh. Kaia, oled sa mu telefoni näinud?“ küsin hingetult.
Kaia vaatab oma arvutiekraanilt üles ning noogutab.
„See on su laua peal. Sten hel-“
„Oh, jumal tänatud!“ Sööstan oma laua juurde ja võtan sealt oma telefoni.
„Ma arvasin, et olen su kaotanud!“ teatan teatraalselt.
„21. sajandi südameseiskaja,“ naerab Kaia.
„Aga tegelikult Sten helistas sulle. Ütlesin, et läksid õue ja telefon jäi koju, et hiljem helistad. Loodan, et sa ei pahanda.“
„Oh ei,“ ütlen käega lüües. Istun oma toolile ning tõmban paar sekundit hinge. Siis aga võtan end kokku ja avan klahviluku, et Stenile helistada.
Ajan tuuleka endal seljast ära, katsun vaba käega oma õhetavaid põski ning otsustan endale teed teha, mis sest, et sees mul siiamaani tulitan.
Sten võtab vastu kolmandal kutsel.
„Tsau,“ ütleb ta energiliselt.
„Tsau,“ vastan ka mina.
„Uhh. Jooksnud oled? Sul selline hääl, et kops koos.“
„Sa ei kujuta ette ka,“ ütlen pead raputades. Võtan restilt tassi ja lasen sinna külma vett.
„Läksin õue ja ühel hetkel mõtlesin, et helistan sulle. Hakkan siis telefoni otsima ja... mida pole, see on minu telefon. Ma ei tohi endale nii teha. Nõrk süda on.“Sten naerab.
„Eks ta nii kipub olema ju jah. Pool elu telefonis ju.“
„Kus siis teine pool on?“
„Kui ma nüüd aus olen, siis arvutis. Kuigi oleks ilus öelda, et pärisellu jääb ka elu.“Valan tassi veekeetjasse tühjaks.
„Päriselus on teistmoodi elu. Ma täitsa mõistan, mida sa silmas pead.“
„Seepärast ma sind-,“ alustab Sten.
„Meeldidki. Seepärast sa mulle meeldidki. Saame üksteisest väga hästi aru.“Muigan ja lähen teepakiotsinguile.
„Aga tegelikult helistasin ma enne sulle põhjusega ka,“ ütleb Sten enne, kui ma midagi vahele pista jõuan.
„Ma tahtsin küsida, et mida sa homme teed?“ küsib ta.
„Hmm.“ Avan kapiukse ning vaatan oma lahtist teepakki. Kirtsutan nina. Veel kolm tassi teed juua enne kui järgmise paki avada saan.
„Arvestades, et tegu on detsembrise pühapäevaga... mul on tegelikult päris tihe päevakava, kui aus olla.“
„Ahsoo?“ küsib Sten natukene kohkunult.
„Jah. Kas näed... mul on homme vaja „Kakat ja kevadet“ lugeda, kolmas hooaeg „Homseid uudiseid“ vaadata ja liiter jäätist ära süüa. Need kõik võtavad päris korralikult aega.“
„Seda on küll kurb kuulda,“ teeb Sten nördinud häält.
„Sul on nii kiire just siis, kui töö mind Tartusse toob ja mul vaba õhtupoolik on. Ainult minu õnn. Kui oleks vaid mingi viis, kuidas meie päevakavad kuidagigi ühtima saada.“Mu süda jätab löögi vahele ja hakkab siis põmmadi-põmmadi-põmmadi vastu mu rinnakorvi taguma. Tunnen, kuidas mu peopesad kohe higiseks muutuvad. See oleks meie esimene kohtumine pärast balletti kaks nädalat tagasi.
See on täiesti ulmeline, et keegi Stenisugune minust huvitatud on. Aga see ei tähenda just seda tingimata, et ta minust niimoodi huvitatud on. Sõpradega tahetakse ka ju kokku saada, eksole? Ainult et minul on tunne, et ma sooviksin temaga kokku saada kui oma... poiss-sõbraga? Meessõbraga?
„Kui vaid oleks...“ Loodan, et mu hääl oli piisavalt kindel.
Sten naerab.
„Kas ma tohin sinuga näiteks „Homseid uudiseid“ koos vaadata?“Mm.
„Tegelikult saan ma seda ju mõni teine päev ka vaadata. Asjad tuleb tähtsuse järjekorda panna.“
„Hmm... et mina olen siis „Homsetest uudistest“ tähtsam?“ küsib Sten meelitatult.
„Oh, kullake.“ Mu silmad lähevad suureks: mida ma just ütlesin? Miks? Kuidas? Laksatan käega otsaette, kuid otsustan lausega edasi minna.
„Sa oled mulle isegi Kyle Chandlerist tähtsam.“
„Kes see veel on?“ on Sten nõutu.
„See, kes peategelast mängib.“Sten naerab.
„No sel juhul olen ma meelitatud.“
„Peaksidki-“ alustan.
„Kurat. Ma pean minema, Liivi. Helistan sulle õhtul tagasi, räägime täpsemalt, eksole?“ küsib Sten kiiresti.
„Jah, ikka. Tsau!“
„Tsau.“Ja liin muutub tummaks.
Vaatan oma käes olevat telefoni ning ohkan õndsalt. Sellel hetkel saab ka teevesi valmis, nii et kallan selle tassi, teekotikese peale. Lähen sellega ettevaatlikult tuppa tagasi ning istun oma laua taha.
Vaatan Kaia poole.
„Kas sulle ei tundu veider, et Sten minuga suhelda tahab?“ küsin.
„Ma olen temast viis aastat noorem ja õpin lasteaiakasvatajaks ja olen kogu aeg näost kui peet. Ja tema on pikk nägus advokaadihärra.“ Kirtsutan nina. Oma ebakindlustele hääle andmine õhutab vist neid natukene.
Kaia ohkab ja ütleb oma töölt pilku tõstmata:
„You don’t give yourself enough credit.“