58074216 (37 osa; Lõpetatud!)

Nonii... seekord olen uue jutuga kiiresti platsis. :DAsi nimelt niimoodi, et kuna ma juba pikemat aega sellega tegelenud ja paar osa juba varuks kirjutatud, siis olen juba tagasiside osas suhteliselt kannatamatu. Loodan, et seda on mul aega tihedamini kirjutada kui Tuba sai kirjutatud. :)
Palun ärge helistage sellel numbril, mis pealkirjaks on. Või kui helistate, mind ega snl-i te ei tunne. See on täiesti suvaliselt kokku klopsitud number (tunde järgi), nii et ma ei tea, kas selle taga on kedagi või ei. Loodetavasti ei ole.
Tundub esimeste osade järgi, et selle jutu osad on ka pikad - vähemalt esialgu. Nii ligikaudu 2000 sõna osa tuleb ikka ära, nii et rohkem lugemist! :) Ja... mis siis veel. Põhimõtteliselt mina töötan hetkel telefonimüüjana ja sealt see idee tuligi (kuigi mina pole ELUSEES numbrit koju võtnud, see seadusevastane tegelikult).
See lugu on mul tegelikult kaks ideed ühte sulatatud. Kaks ideed eraldi oleksid olnud kaks lühikest lugu, aga need kaks koos ja sulandunult... tuleb natukene pikem. Lugu on kahes suuremas nö peatükis. Esimeses peatükis on domineerivam mu esimene idee (kuskil 15 osa) ja teises peatükis on domineerivam mu teine idee (ka kuskil 15 osa), kuid mõlemad peatükid on omavahel segunenud, nii et mõlemad loo ideesid on mõlemas peatükis, kui see teile loogiline tundub. :DKui ei tundu, mis siis ikka.
Ja... jah. :DLoodan, et see lugu teile ka südametesse poeb. :)





1. osa

LIIVI

5, 8, 0, 7, 4, 2, 1, 6.

Hingan sügavalt sisse, kohendan lauallebavaid pabereid ning toetun tooli seljatoele. Pool tundi veel, kõigest pool tundi veel, ja siis saan ma minna. Mul on täna juba päris hästi läinud, nii et... oleks tore, kui see keegi nüüd telefoni vastu ei võtaks ja minut oleks jälle läinud.

„Tere, Sten Ojakäär kuuleb.“

Olgu. Kui võeti vastu, siis võeti vastu.

„Tere!“ ütlen rõõmsa häälega. „Minu nimi on Liivi ja ma helistan teile Ühinenud ajakirjade toimetuse poolt. Mul on hea meel teavitada teid meie talvisest sooduskampaaniast, millega saab endale palju häid Eesti ajakirju soodsa hinnaga koju tellida. On teil hetk aega?“ vuristan juba ammu päheõpitud teksti pähe. Mul on tunne, et kui mind relvaga keset ööd üles äratatakse ja minu ja surma vahel on see väikene kõneots, siis tuleb see pingele vaatamata suurepäraselt välja.

„Ei noh, aega on ikka, aga... kas just sellele. Vaadake, ma usun, et mul on olemas kõik ajakirjad, mida ma tahan,“ ütleb mees naeruselt.

Oh, jumal tänatud. Vähemalt üks inimene jälle, kes asjasse heatujuliselt suhtub ja kellega ka vestlust natukene pikemaks venitada saab.

„Oh, ei tea midagi,“ ütlen ma muretult. „Missugused ajakirjad teil siis kodus olemas on?“

„Noh...“ Mees võtab hetkeks mõtlemisaega. „Director ja Imelised ajakirjad ikka ja... Täitsa tükk tegu nende lugemisega,“ tunnistab tema.

„Aga teate, head asja pole kunagi liiga palju, niimoodi ka ajakirja. Kui on ikka hea ajakiri, siis leiab selle lugemiseks aega küll. Ma usun, et võib-olla, kuigi Director ning Imelised on suurepärased ajakirjad, pole nad päris teile.  Aga kui teil oleks mõni tõesti Teie Ajakiri kodus, küll siis jaksaksite lugeda seda. Meil on pakkuda näiteks-“

„Whoa-whoa. Ma olen päris kindel, et need ajakirjad on nii-öelda Minu Ajakirjad. Lihtsalt elu on kiire. Kõike ei jõua. Ja ei taha ka. Ma olen nende ajakirjadega täitsa rahul.“ Mehe hääles on veel mõningast lõbusust, kuigi ta toon ei luba vastuvaidlemist.

Ohkan teatraalselt. Tunnen, et tema on klient, kelle limiite võib natukene kobada. „Olete te kuulnud sellisest inimesest nagu Steve Jobs?“

„Ikka olen,“ vastab Sten kahtlustaval toonil.

„Noh.“ Otsustan talle esimese inimesena rääkida oma ÜLIGENIAALSE mõttearenduse. Loodan, et müügijuht ja kõik teised lähikonnas kuulevad seda. „Asi on nii, et kord küsiti Steve Jobsilt mingisuguse tootearenduse kohta, et kas peaks tegema inimeste seas taustauuringut, et kas taolisi asju üldse tahetakse, eksole. Ja tead, mis Jobs selle peale vastas?“

„Et inimesed ei tea, mida nad tahavad enne, kui sa selle neile andnud oled,“ ütleb Sten rahulolevalt.

Näh. Mina tahtsin seda öelda. Aga olgu, nii oligi ette nähtud, et tema teab. „Ehk siis, kui te pole lugenud näiteks... Tehnikamaailma ning Kodu ja Ehitust, siis te ei oska ju öelda, kas need ajakirjad on teile või ei. Ja tutvumishinnaga, kuueks kuuks, on nad päris soodsad ka. Näiteks Tehnikamaailm-“ üritan juttu endale soodsale rajale tagasi viia.

Mees naerab. „Ei-ei. Jätame nüüd selle jutu. Ei soovi ma seda Tehnikamaailma. Tahan, siis võib-olla ostan mõne üksiku numbri poest... aga tellima ei hakka. Isegi mitte teie ilusa hääle pärast.“

Vaatamata ta eitavale vastusele lööb mul klemm kõrvuni. Mul on ilus hääl? Sellist asja on tööpäeva lõpuks vihaste „ei-de“ ja asjade peale nii tore kuulda, kuigi üldiselt ma ei taha olla nii kergelt meelitatav inimene.

„Oeh.“ Ups, seda ei oleks tohtinud sisse poetada. „Mis siis ikka. Suur tänu teie aja eest ja kena õhtu jätku.“

„Oota...take,“ ütleb Sten kiiresti. Jätan toru kõrva juurde ning kergitan kulmu.

„Jah?“

„Nagu ma ütlesin, mul on aega. Ja mind on tegelikult alati huvitanud, kes teisel pool toru on,“ ütleb ta taaskord meeldiva ja sõbraliku, võib-olla väheke keelitava? häälega. „Seega... miks just see töö? Miks mitte... ettekandja või poemüüja või miskit?“

Ohkan. Ma vihkan neid küsimusi. Järgmiseks teatab ta, et mul on vaja rikast meest või normaalset töökohta. Aga see töökoht siin on nagu iga teinegi. „Sest ma olen üliõpilane ja vajan raha. Mitte palju, aga piisavalt, et ära elada. Ja see töökoht lubab mul käia koolis niimoodi, et ma ei pea loengutest puuduma. Paindlik.“

„Hmm. Täitsa põhjused,“ nendib mees. „Mille õppimiseks sa siis niimoodi rabad kah?“

Ma pole kindel, kas seda siin rabamiseks just kutsuda, aga jumal temaga. Ja panen tähele, et ta on mugavalt sina peale üle läinud. Ma pole kindel, kui mugavalt ma end tunnen, kui klient nii familiaarselt räägib. „Lasteaiakasvatajaks.“

„Mm... Üllas amet.“

„Pean nõustuma. Ja millega siis teie tegelete, kui küsida tohib?“ uurin juba sportliku huvi pärast.

„Hetkel töötan advokaadina ühes advokaadibüroos,“ ütleb mees nagu muuseas.

„Oo. Päris vinge.“

„LIIVI! Tühi jutt jätta. Kui ei lähe müügiks, siis kõne ära ja uus!“ karjutakse mulle kusagilt ruumist.

Ohkan. „Olgu. Oli väga meeldiv, aga pean nüüd minema. Mul aega pole. Kena õhtut.“

„Hmh.“ Hetkeks on mul tunne, et Stenil tundub siiralt kahju olevat. „Kahju. Teil on meeldiv hääl. Kui tahate, siis ma luban veel teine kordki helistada. Vabast ajast muidugi. Niimoodi, et rääkida saab.“

„Um... okei.“

„Ei, ma mõtlen seda täiesti tõsiselt. Aga ma ei raiska enam teie aega. Teil mu number on. Nägemist.“ Ja enne kui ma jõuan midagi öelda, on ta juba kõne katkestanud.

Panen endagi toru hargile ja teen oma paberitega paar minutit asja, et mõelda. Ega ma ainus pole, kellel meeldiv hääl. Ja kuigi me jutt kuhugi kaugele ei jõudnud, olime mõlemad mõnusalt entusiastlikud. Eks ma olen seda „Helista veel“ rohkemgi kuulnud, kuid... kas mul on praegu tõesti kiusatus sellele mehele tagasi helistada?

Hammustan huulde.

See oleks täiesti hull. Ja neid numbreid ei tohi ruumist välja viia. Ei tohi. Aga... ta andis mulle ise nõusoleku. See nõusolek on lindil.  Aga ta on advokaat... natukeke hirmus.

Leian end laialt naeratamast.

Jumal küll... olen ma piisavalt hull? Aga ma saan oma telefoninumbri varjatuks panna ja... vaevalt ta viitsib seda värki taga ajama hakata. Vaatan kavala pilguga arvutiekraanile.

See võib seda väärt olla.

Niisutan oma huuli.

„Aaaahhh.“ Annan alla. Mul ei tule endaga vaidlemine hästi välja. Ma võin lõputult endaga rääkima jääda. Parem... võtame numbri ja vaatame, mis saab. Toksin Steni numbri endale telefoni, salvestan ta ära ning pooleldi viskan erutusest telefoni käest.

Vaatan salamahti ringi. Ei, keegi ei vaata mind.

Muh hah.


***


„Noh, sa ka lõpuks nädalavahetusele saanud?“ küsib mu toanaaber Kaia, kui ma lõpuks koju jõuan. Oleme tüdrukuga toanaabrid olnud poolteist aastat. Ta õpib ärijuhtimist, aga on tegelikult päris lõbus inimene. Julgen öelda, et oleme väga headeks sõpradeks saanud.

„Jah.“ Vajun oma toolile ning panen oma läpakale tuurid sisse. „Täitsa mõnus päev oli. Võib rahule jääda. Ja saab rahus nädalavahetust nautida.“ Vaatan siis korra kaalutlevalt Kaia poole ning hingan sügavalt sisse. „Kaia, kuule.“

„Mh?“ Ta vaatab korraks äraolevalt minu poole.

„Üks mu viimastest kõnedest täna... oli üks mees.“

„Uhh. Sul on juba selline hääl, et nüüd läheb põnevaks,“ ütleb Kaia nüüd juba oma täit tähelepanu minule koondades.
„Räägi.“

„Mm... noh. Rääkisime ja ta nagu vedu ei võtnud ja... Ja siis rääkisime paari lausega, et mida ma õpin ja miks töötan ja tema on advokaat ja-“

„Ägeee!“ Sõbranna silmad säravad.

„Jah, eksole,“ ütlen natukene kohmetudes. „Ja siis ta lõpus ütles, et kui mul vahel igav, siis ma helistaksin. Number on olemas. Ja mehed muudkui pidevalt ütlevad seda... või lihtsalt on mesimagusa häälega või midagi. Kohutav jube. Aga Sten – see oli tema nimi – tundus kuidagi... ma ei taha öelda teistsugune. Aga ma tahan talle helistada.“

Kaia kortsutab kulmu. „Aga sul pole ju tema numbrit...“

„Err...“ Vaatan süüdlasliku ilmega sõbranna poole.

„Sa võtsid numbri kaasa? Ai, paha-paha tüdruk!“ naerab Kaia.

„Jah-jah,“ ütlen kiiresti, et see pahategu nüüd eest ära saada. „Aga... mida ma teen?! Kas ma helistan? Ma ei julge... samas nagu tahaks. Tahaks näha, mis saab. Aga mis siis, kui ta ongi mingi perv?“ olen nõutu.

„Mm... mis ta telefoninumber on?“ küsib Kaia asjalikuks muutudes. „Vaatame, kas Google on meie sõber seekord.“

Mu silmad löövad särama. Hetkeks mõtlen, et see on natukene liig... selle info niimoodi ära kasutamine, aga... ta ju praktiliselt küsis seda. Ja nüüd hoolitsen mina selle eest, et ma ellu jääks selle kõne. KUI ma selle kõne teen.

„Olgu,“ ütlen telefoni taskust välja võttes.

„Lihtsalt üle mulle number,“ ärgitab Kaia.“

„5, 8, 0, 7, 4, 2, 1, 6.“

Kaia togib need numbrid sisse ning vajutab enterit. Veeretan end oma tooliga sõbranna kõrvale ning vaatame mõlemad, süda kurgus, mis tulemusi me saame.

„Advokaat, sa ütlesid?“ küsib Kaia.

„Mhm...“ venitan ning ta avab ühe firma lehekülje.

Näeme tema nime. „Sten Ojakäär... küll on veider,“ üleb Kaia.

Ja siis näeme ta pilti.

Kiljatame mõlemad, vaatame üksteisele seejärel otsa ja kukume siis itsitama nagu tüdrukud ennemuiste. „Mu jumal...“ ütleb Kaia. „Mu jumala jumala jumal.“

Noogutan tummalt. „Ta on jumal. Issand jumal küll.“

Vaatame üksteisele uuesti otsa ja siis uuesti Sten Ojakääru pilte. Oh jeerum. „Mul on palav,“ teatab Kaia oma toolileenile toetudes ning siis oma vihikut võttes ja endale õhku lehvitades.

„See ei ole reaalne,“ ütlen mina hämmastunult.

Sten on kena. Ta on peida-oma-silmi-ja-itsita-aga-ära-looda-midagi-kuna-oled-part kena. Paksud mustad juuksed, triiksärgi all olev ülakeha tugeva väljanägemisega, lumivalge naeratus, pruunid silmad ja ma vannun, pikad ja tihedad ripsmed ja kergelt õhetavad huuled ja.

„Ma kukun tooli pealt maha!“ teatan sõbrannale, üks käsi südamel.

„Ära seda nüüd küll tee,“ ütleb Kaia lõbusalt. „Wow. Lihtsalt wow.“

„See on photoshop. Lihtsalt peab olema. Ükski pilt ei näe nii ilus väljas. Tal peab olema mingi viga. Peab,“ ütlen seda meest silmitsedes.

„Kuus varvast. Raudselt on lätlane või midagi.“

Raputan pead. „Noh, kuus varvast või mitte... see otsustas just asja. Ma ei helista talle.“

„Näh. Miks?!“ küsib Kaia. „Kas sa ei näe kui kena ta on?!“

„Näen küll, aga...“ Mu põsed on jälle punased. „Asi selles ongi. Liiga kena. Ma ei julge. Mul on piinlik. Ta on liiga kena. Ja vaata mind. Täiesti keskmine.“

Kaia vaatab mind tauniva pilguga. „Ilus naine oled. Ära tee end maha siin midagi.“

Kratsin kukalt ja vaatan jälle Steni pilti. Lihtsalt... ebamaine.

„See on lihtsalt nalja pärast. Sul on hea hääl. Ega te kohe paari lähe ega midagi. Nalja pärast võid ikka helistada.“

Vaatan sõbrannat kahtlevalt. Ja siis juba vähem kahtlevalt. Me oleme noored. Teeme lollusi. Saame nalja.

Panen oma telefoni sõbranna arvuti taha ning salvestan Steni pildi ära. „Kontaktipilt peab ka ikka olema,“ sõnan Kaiale silma pilgutades.

Mulle nii meeldib. Ja mu nimi on ka siin sees:)

Jeee!
Su nimi on Sten? :)

Kaia:)
Ühes jutus olid sul mu õdede nimed-Kaari ja Kristi ja nüüd mina. Sa ikka oskad nimesid valida.

Ma olen super nimede valija!
Kaari ja Kristi olid MGs.

Mm. Draaamaaaaaa.
Osade kokkuvõtete tegemine suht aitas... ses suhtes, et tean, mis juhtub... ja olen kontsentreeritud ja üldiselt edasiviivad asjad ehk. :)

Ma enne just pisut heitsin pilku peale. Ja Sille, 58074 oli kunagi mu telefoninumbri alguses küll jaa Mul korra käis jutt seest läbi, mõtlesin, et whaaaat, kui nägin
Aga ok, ma hakkan nüüd korralikult lugema

EDIT: Nii, haha, mulle meeldis. Kuidagi ruttu sai osa läbi Aga no pole hullu. Ja ilus hääl on küll meestel mingi hea ettekääne asjadeks Ei noh, mulle meeldis. Ja sinu jutud on kuidagi nii reaalsed ja mõnusad ja... lihtsalt hästi head :) Ootan uut osa!

Täiega lahe!

Aa, üks viga hakkas silma - siis, kui Liivi Kaiale selle telefoninumbri ütles, jäi üks number vahelt ära. :)

Mulle väga meeldis!
Kui juba algus nii hea oli, siis ei tea, mis küll edasi saada võib...

Jään...

Tore algus Võiks isegi telefonimüüjana töötada, kui selliseid asju päriselt juhtuks

Mulle meeldib. Kusjuures ma ka kogu aeg mõtlen, et miks küll inimesed seda tööd teevad ja kui hull see olla võib. Ma ise olen nii ebaviisakas pmst iga kord, kui mulle helistatakse, ütlen suht halvasti nendele inimestele.

Yeah. Aga noh. Jah. Olen selline vastik.

Muidu jutt meeldib ja siiani idee meeldib.

Sten Ojakäär on kuidagi nii tuttav nimi. Nagu oleks seda kusagilt kuulnud. :)
Muidu oli hea, selline mõnus algus, mis tekitab tunde, et tahaks juba hullult edasi lugeda.
Heaheahea.

Audrey - aitäh! :)
Ja seda ilusa hääle asja kuuleb seal meeletult palju. Ja telefoninumbrit küsitakse... sul minu number on, miks mitte vastupidi? Ükskord tegi tuju nii heaks, kui noor mees tükk aega uuris ja küsis ja saime nalja ka ja ta lõpuks vabandas, et mu aega raiskas, et tglt teda tellimine ei huvita, tahtis veel mu häält kuulda. Aga kahjuks sellised mehed on suuuuuures vähemuses. Üldiselt on nende flirtijatega ebameeldiv rääkida.

Keku - aitäh! Parandasin numbri asja ära. :)

Žebra - no loodame, et edasi on ka sama hea. :)

Prince Kirameki - eksole.

Murtagh - aitäh. :)
Minu arust alaealistele väga ei helistada? Nende jumber pole jõudnud igale poole imbuda ju veel?

AliceInWonderlandXD - Vbl on tuttav tänu Valter Ojakääru nimele? Mind ennast häirib see Valter Ojakäär, aga Sten ei nõustunud teise perenimega.
Ja aitääääääh! :)

Uus osa!
Loodan, et meeldib. :)


2. osa

STEN

„Palun otsi üles kõik, mida Kruusmetsa kohta teada on. Eriti kinnisvara osas. Keskendu ka 5-10 aasta tagustele toimingutele. Uuri ta suhteid ja kahtlasi läbikäimisi, absoluutselt kõike ühesõnaga,“ ütlen oma assistendile. Too noogutab ning pöördub oma arvutiekraani poole, et klõbistama hakata.

Noogutan tunnustavalt ning astun oma kabinetti. 26aastasena enda kabinetti omada on päris võimas ja ma naudin sellest iga hetke, üritades unustada fakti, et tegu on mu isa firmaga. Ma olen selle koha siin ära teeninud. Ma olen korralikult õppin, lõpetasin kursuse parimate seas. Ma olen juba aastaid väiksemaid ülesandeid endale võtnud ja... oma kabinet oli järgmine loogiline samm. Eriti seepärast, et aasta-kahe pärast peaks käes olema ka doktorikraad.

Ma olen selle koha ära teeninud.

Vajun oma pehmesse kontoritooli ning luban silmadel korraks sulguda. Eile lõppes üks suuremat sorti kohut käimine ning lõpuks ometi on mul natukene aega niisama lakke vahtida. Need viimased paar nädalat... brr.

Kui sa advokaadina raha teenida soovid, siis ei ole see kõigest kellast kellani töö.

Vaatan läbi paar kiireloomulist e-meili ning prindin välja paar dokumenti. Kordan üle hommehommikuse kohtuasja põhilised punktid ning kuna kell on veel kõigest neli, avan Minesweeperi. Naljakas, kui sada asja kuklas tegemist ei oota.

Kaalun parasjagu, millisele ruudule nüüd vajutada, kui mu telefon helisema hakkab. Veidi piinlik, et mu töötelefon koos Asaf Avidani Good Day’ga üürgama hakkab, aga õnneks olen ma praegu üksinda ja telefoni hääle peal olemisest pole hullu. Tegu on varjatud numbriga, nii et ma igaks juhuks ei naudi laulu enne vastuvõtmist liiga kaua.

„Tere, Sten Ojakäär kuuleb,“ ütlen pärast kurgu puhtaksköhatamist.

„Um... tere Sten. Minu nimi on Liivi,“ ütleb mõnusalt helisev naisehääl.

Naeratan. „Tere, Liivi. Mida ma teie heaks teha saan?“ küsin viisakalt.

„Um... ee...“

Kortsutan kulmu, endal klemm kõrvuni. „Jah?“ Tegelikult see nimi Liivi... Kortsutan nüüd kulmu. Miks see nii tuttav on...? Ja see hääl... Oodake nüüd.

„Helistasin teile eelmine reede... pakkusin ajakirju. Lubasite mul teinekordki helistada ja noh... nüüd ma siis helistan.“

„Ah, Liivi!“ jõuab mul lõpuks koju. Kas sa näed. Naeratan laialt. „Ausalt öelda ma ei oodanud, et sa helistaksid, aga see ei ole just ebameeldiv üllatus,“ ütlen rõõmsalt.

„Hah... ma ise ka ei teadnud, kas helistada või mitte. Ütleme siis nii, et minu jaoks ka väike üllatus.“

Naeran. „No ma luban, et pead otsast ei hammusta. Olen tegelikult täitsa tore mees.“

„Ah, sellele ma loodangi.“

„Aga number on teil siiski varjatud.“

„No ei ole olemas sellist asja nagu liigne ettevaatlikus, kas te siis ei tea seda?“ küsib tüdruk naeruselt.

Muigan. „Tean küll. Tänu oma tööle puutun ma sellega päris tihti kokku. Aga vahel, nagu näha, võib numbri teadmine päris hästi lõppeda, te ei leia?“ Issand, mida ma räägin?! Kas ma flirdin?! Jumal küll... ei arvaks elusees, et ma täiskasvanud mees olen. Ja see tüdruk alles koolis ka. Mitte et mina ise koolis veel pole, kuid siiski.

„Oh, seda me veel ju ei tea. See kõne pole veel läbi.“

„Seda ta tõesti pole.“ Naerame mõlemad põgusalt ning siis langeb meie vahele paarisekundiline vaikus. Lõpuks küsin: „Miks helistamine siis nii kaua aega võttis? Täna juba kolmapäev. Peaaegu et nädalapäevad!“

„Mm... Pelgasin natukene. Et võib-olla te saate vihaseks või midagi. Ja siis olen mina kõrva võrra kergem.“

„Ma ei ole vägivaldne. Käsi südamel,“ sõnan reaalselt ka üht oma kätt südamele pannes. See vestlus on omamoodi kuidagi... pingetpakkuv. Ja mu süda peksleb.

Ja Liivil on tõesti lummav hääl.

„Mis te siis olete?“ küsib Liivi. Ja ma vannun – tema on ka flirtimises süüdi!

„Mm... esiteks, ma arvan, et võime sina peale üle minna – kas sa ei arva?“ küsin.

Teisel pool toru on natukene aega vaikust. „Olgu. Sina,“ ütleb Liivi lõpuks. „Mis sa siis oled?“ küsib ta uuesti.

„Ah... ma olen lõbus ja tugev ja tark ja osav ja kena ja-“ alustan, kuni Liivi mühatab. „Mis? Mis ma nüüd ütlesin?“ küsin siiralt naeratades.

„Kena? See on kuidagi vähe-“ alustab Liivi, kuid peatab end seejärel.

Mu silmad lähevad suureks. „Sa tead, kuidas ma välja näen?“ Olgu, see on lõbus, aga... natukene jube ka. Mingisugused piirid peaksid ju olema, eksole? Aga ta arvab, et kena on vähe öeldud... Leian end kõigele vaatamata laialt naeratamas.

Mis kurat toimub?!

„Eeehh...“

„Liivi...?“ üritan oma häält karmimaks sundides.

„Sa, um... Me guugeldasime su telefoninumbrit ja leidsime pildi su firma kodulehelt.“

„Te?“ küsin ettevaatlikult. Ja see pilt seal kodulehel on enam kui kena? Ma näen nii lakutud välja, et paha hakkab – ongi selline Liivi eelistus?

„Mina ja mu toanaaber,“ on ka Liivi natukene tagasihoidlikum.

„Mmkei...“ Võtan hetke, et seda informatsiooni seedida.

„Vabanda, et me niimoodi su privaatellu sukeldusime,“ kostab tüdruk lõpuks.

„Ah...“ löön käega. „Töönumber ja pilt firma koduleheküljel... Avalik info kõigile, kes juriidilist abi otsivad. Seega... kuidas saan teid aidata?“ küsin neiult.

„Mm... See läks nüüd jubedaks. Kas ma pean nende kõneminutite eest nüüd rohkem maksma või...?“ küsib tüdruk ettevaatlikult.

Leian end naermast. „Ei, muidugi mitte,“ ütlen ägedalt pead raputades. Issand, ma olen selline hormoonide ori praegu.

„Oh, tore. Üliõpilane olen ja kõik see. Aga... oli meeldiv. Ma pean praegu tööle lippama.“

„Oi...“ Olen eneselegi üllatuseks pettunud. Ma ei taha temaga rääkimist lõpetada. Hammustan huulde. „Kas ma... kas ma saaksin su telefoninumbri?“

Liivi kõhkleb. „Milleks...?“

„Et helistada, muidugi. Sinul minu number on... miks mitte vastupidi? Oleks ainult aus, kui ma ka soovi korral sulle helistada saaksin.“

„Mm... küllap vist. Aga saadan selle sõnumiga. Nõus?“ Liivi räägib kiiresti, ju tal on kiire.

„Nõus.“ Eks ma pea siis lootma, et see number minu telefoni ka kohale jõuab. „Jään ootama. Aga kena tööpäeva sulle siis,“ ütlen siiralt.

Liivi naerab. „Aitäh. Sulle ka.“

Mis ma nüüd ütlema peaks? Tsau? Nägemist?

„Kuulmiseni.“

„Kuulmiseni,“ vastan ma kiiresti ja tüdruk paneb siis kõne ära. Asetan oma telefoni laua peale ja leian end lihtsalt istumast ja naeratamast nagu loll.

Mõne minuti pärast mu telefon piiksub. Uus sõnum, mille sisuks vaid numbrikombinatsioon. Naeratan laialt ning togin selle oma vaba aja telefoni sisse.


***


„Ma räägin... täiesti lampi üks õhtu helistas mulle ja mul oli parasjagu vaja töölt mõtteid eemale saada, millegi muuga tegeleda. Viis minutitki, eksole,“ ütlen Peebule klaasi viskit valades. „No ja siis ma ütlesingi, et mul on hetkel aega. Ja lõpus veel ütlesin, et helistagu uuesti, kui soov tekib. Ja siis üleeile, tead mis? Täiesti lampi see naine helistaski. Ja nüüd ta helistas eile uuesti.“

Peep vilistab ning tõstab oma viskiklaasi suule. „Sa ka igasuguseid üles korjad.“

Vaatan teda natukene kurjal pilgul. „Ei korja igasuguseid. Ja tead... temaga oli isegi täitsa tore. Nagu... me pole pikalt vestelnud, aga need viis minutit siit ja sealt...“ Raputan pead. „Tead mis, Peep?“ küsin sõbrale otsa vaadates. „Ma tahan talle jälle helistada. Ma tahan talle helistada ja temaga rääkida.“

Mees naerab. „Täitsa hull oled peast. Mingi müügimutt helistab ja sina jooksed kohe amokki.“ Mees raputab pead ja kõlgutab oma üle põlve olevat jalga. „Oh sind, oh sind...“

„Hmh.“ Mulle kohe üldse ei meeldi, et Peep Liivi kohta müügimutt ütleb. Kuid samas... nüüd kus ma sellele mõtlen... Liivi kõlab küll nagu mingisuguse vana müügimuti nimi. Samas, tema hääl... Unustan end unistavalt peegli poole vaatama.

„Vabandust, mees,“ on Peep endiselt heas tujus. „Väga põnev, et sa oma tutvusringkonda laiendad. Homme õhtul Roosi juurde lähed? Pidavat päris korralik koosistumine tulema.“

„Mm... eks näis. Võib-olla isegi,“ kehitan õlgu. Roos on meie ülikooliaegne sõber, kes küll pärast esimest aastat pooleli jättis, et siis majandusteadust õppima minna. Pärast lõpetamist lõi ta oma firma, mis tegeleb mööbliga ja on nüüd mingi ime läbi ropprikas.

„Aga olgu... aitäh joogi eest,“ ajab Peep end mu baaripukilt maha. Ta on pärast ülikooliaega natukene juurde võtnud ja teda ähvardab ka varajane kiilanemine, ning ta on seetõttu natukene tagasihoidlikum kui enne. Piiripidamine alkoholiga on tema üks aluspunkte iseenda elu peremees olemiseks.

„Ma saadan su ukseni,“ ütlen sõbrale kätt õlale pannes.

„Mm, ja... Ära võta südamesse, mis ma varem ütlesin. Kui tahad selle türukuga suhelda, suhtle. Jumal temaga. Mis sellest, et ta seaduserikkuja on.“

Kergitan kulmu. „Seaduserikkuja?“

„Andmekaitseseadus. Tema isiklikus telefonis sinu numbrit olla ei tohiks. Vähemalt mitte tänu tema tööle,“ meenutab Peep mulle.

Turtsatan. „Ah, see väike asi.“

„Kena õhtut, mees.“

„Head õhtut.“

Lükkan ukse tema selja tagant kinni, võtan oma klaasist lonksu ning tõmban siis taskust telefoni välja. Kell on juba pool kümme ja ta pole helistanud. Mitte et ma eeldaks, et see nüüd igapäevaseks värgiks jääb, kuid siiski...

Ah. Kui tahad midagi tehtud saada, pead ikka seda ise tegema.

Valin Liivi numbri ja panen telefoni kõrva äärde. Kutsub.

Kutsub teist korda, kutsub ka kolmandat korda.

„Tere!“ hüüatab Liivi hingetult telefoni.

Leian end naeratamast. „No tere. Mõtlesin, et helistan ja küsin, mille heaga sa täna ka ametis oled olnud?“ küsin diivanile istudes ning oma jalgu ettevaatlikult lauale asetades. Toetan pea diivani seljatoele. See on kuidagi nii lapsik, millel ma praegu sündida lasen... aga see meeldib mulle.

„Ah... päeval oli kool. Väikelaste kirjanduses õppisime seda, kuidas lastekirjandus eestis arenenud on ja praegu kirjutab ka Kivirähk meile lasteraamatuid, mis on tegelikult päris head. Peame Lottet lugema – oled neid multikaid näinud?“ küsib tüdruk lõbusalt. Kuulen tal taustaks mõnusat tümpsu.

„Mm... ei ole, kui aus olla,“ venitan. „Tegelikult olen ma viimasel ajal üldse filme näinud. Kõik need viimase aja suuremad asjad nägemata. Aga küll tuleb aeg, ostan virna DVDsid koju juurde ja siis vaatan hommikust õhtuni neid asju.“

„Ah... kahju kuulda. Kino on minu teine kodu.“

„Ma satun viimasel ajal pigem teatrietendustele ja ooperisse.“

Liivi naerab. „No need võtavad rohkem nii raha kui ka aega. Võiks arvata, et supsti kinno ja ongi asi ants. Kääbikut kavatsed ikka vaatama minna?“

„No ma ei tea...“ venitan, endal peas väikene plaanike kuju võtmas.


***


„Kuule...“ Istun oma kontoris ja ees on mul arvutiekraan, kus on kaks „Pähklipureja“ piletit hiirekliki kaugusel. „Mul on sulle üks küsimus,“ ütlen Liivile.

„Noo?“ Ta kõlab mu kontoris naljakalt, kajab vastu. Ta on mul kõlari peal.

„Ma tean, et see võib olla natukene ennatlik, aga...“ Trummeldan sõrmi vastu lauda ja mõtlen. Me oleme viimased kaks nädalat peaaegu iga päev rääkinud. Ma tean temast väga palju ja tema minust ka. On see nii tobe, et ma tahan ettekäänet kohtumiseks...?

„Aga...?“ utsitab Liivi.

Olgu. Nüüd või ei iial. „Mul on... mul on üks üleliigne pilet „Pähklipurejale“ järgmiseks laupäevaks,“ ütlen ja olen siis sekundi-kaks vait, et anda tüdrukule aega reageerida. Ta on vait. „Ja, umm...“ Mis ajast ma nii kõhklev olen? „Mulle väga meeldiks, kui sa minuga seda vaatama tuleksid.“

Olgu, nüüd ta peab midagi ütlema. Peab. Peab. PEAB.

„Ee...“

Üldse mitte see reaktsioon, mida ootasin. Ja see lööb mind verest välja.

„Ma muidugi saan aru, et sa pole mind varem kohanud ja see on natukene kiiresti ja kõike, aga... Sa ei pea tulema. Loll mõte. Unusta ära,“ ütlen kiiresti ja hakkan siis juba brauserit sulgema.

„Ei. Ei-ei,“ naerab Liivi. „See mõtlemispaus oli selleks, et ma saaksin mõelda, mis mul järgmine nädalavahetus plaanis on... ja mitte midagi, nagu ma lõpuks välja mõtlesin. Nii et... nii et ma tuleksin hea meelega,“ sõnab ta väriseval häälel.

Oh jumal.

Ta ütles jah.

Ta ütles jah!

„Seda on väga meeldiv kuulda,“ ütlen vaoshoitult ja vajutan „osta“.

Ma kohe loen osa, aga et ma ära ei unustaks, siis meil oli vahepeal mingi numbritevärk, igatahes on mul nüüd mu ema eelmine number. For a while oli see avalik ja nüüd siis helistataksegi pidevalt.

Tsiteerin: :

Ma näen nii lakutud välja, et paha hakkab – ongi selline Liivi eeslistus?

Eeslistab inimesi?

Osa oli täitsa tore though. Ma eeldasin, et neil võtab kohtumine kauem aega, aga see ka armas.

Mulle väga meeldis . Tahaks uut osa juba

Ma lugu pole lugenud veel, aga ma helistan sellele numbrile, et teada saada, kas see kuulub kellelegi.

Kohe kui lugesin, siis oli esimene mõte, et ma helistan.

Nii...

Number on kinni. Fain. WHO HAD THIS IDEA AS WELL?!?!

Mulle meeldib see lugu aina rohkem


Taas kord:

Jään...

Ja see, et.. Aa, ma lugesin nüüd.

Aga kui Liivi essat korda helistas, siis sa kirjutasid, et tegu oli võõra numbriga. Ja siis hiljem ta ütles, et number oli varjatud. Need on kaks eri asja.

Ja siis see mulle ka ei meeldinud, et nad nii ruttu juba kokku said. Mitte ruttu selles mõttes, et kaks nädalat ainult vaid see, et teises osas juba.

Jaaaaaaaaaaa..... Roos?! Really? Kurat, kus ma naersin.

MEELDIS!

Haha, see kuidas Sten seal totakalt omaette naeratas tuletas mulle ka midagi naljakat meelde. Mu kallis teine pool rääkis mulle, kuidas ta vahel mu pilti, mis tal telefoni taustapildiks on, vaatama on end unustanud. Ja no ükskord suvel, kui ta pidi mingit alarmi/märku andma teistele masinatele, et need edasi teaks liikuda, jäi ta jälle unistama ja vaatama. Lõpuks isegi magama No ja siis sõideti talle tagant sisse
Ja tal on ka seda olnud küll ja küll, et unistab ja siis naeratab. Ja siis keegi vaatab, et ta mingi totakas, et mingi idiootne irve lambist näol. Ja veel töö ajal...

Murtagh - eeslistab jah. xD Parandsin endal Wordis ära, teen ka siin korda kohe-kohe. :)
Ja tore, et meeldis. :) Ma otsustasin natukene tempokama loo teha, kuigi kui ma järgmisi osi vaatan... tempokus on küsitav.

Shadowpaw - neljapäev-reede panen uue osa. :)

Käro - mis sa ütleks, kui vastu võetaks?
Parandasin selle numbri asja ära. Ja kokku saavad nad alles kolmandas osas tegelikult... xD
Tead, mul tuli ka Roos selle Roosiga ette... aga ma ei saanud sinna midagi parata. See tüüp enam ei olnud nõus teist nime omastama.

Žebra - aitäh! :)

Audrey - AITÄH!
Sa oled elule ohtlik. xD

tempokos. tempokos. tempokos. wtf, Näss? Tempokus. tempokus. tempokus. see ei kõla ka enam ilusti. xD

Aga jah, mind jäi ka häirima, et ma lugejana seda kaht nädalat ei tajunud. ;D

Hmm.
Mulle tundub, et meil on probleem.
*niisutab huuli ja mõtleb*
Vbl peaks vahepeale veel kaks osa kirjutama...
Jap, going to do that.

Ja minu eesti keel is in decline. -.-

Ma jõudsin samale järeldusele. Ta tegi suvel rooli taga tööle sõites ka selliseid lolluseid et jube... Ma hakkasin ikka tõsiselt kartma noh Ütles et vahib pilti ja siis sõidab ja siis vahel tuleb meelde teed ka vaadata. Ja no korra juba jäi peaaegu maanteel ka unistama... Ja siis viimane tore asi, mis juhtus minu pärast oli tööl kraavi vajumine Et jahm... Ma ikka vahel noomin teda selle eest